Augus

Augu äärel :)

 Mina olen küll vahel augus, kas teie ka?

Auku kukkumine käib tavaliselt ootamatult, ütleme nii, et auk ei hüüa tulles. Eile näiteks avastasin end augus olevat siis, kui maitsestasin parasjagu lõunasöögiks mõeldud lambaribi. Töö oli igav ja aeganõudev ning andis mõtetele vaba voli lennelda. Seal need siis lendlesidki, kõneledes mulle sosinal, kuidas ma oma ressurssi mingi hakkimise, koorimise ja määrimise peale raiskan ja üldse, kui mõttetu koht on köök ja ausalt öeldes, miks just mina pean iga päev süüa tegema. Selle asemel, et midagi hoopis loomingulisemat produtseerida. Ning ühtäkki olingi vupsti! omadega augus. 

Kui ma augus olen, on mul endast nii hale meel, et hakka või nutma. Ja ega ma sealt kohe välja hüppama kah kiirusta. Pigem istun mütaki! augu põhja ja halisen endamisi. Halin muudab olemise veelgi kurvemaks. Nõuab tekki, mida enesele üll visata ja selle all end lausa külili keerata. Kägarasse.

Jaan ei ole kunagi augus. Aga meie koosoldud aastate jooksul on ta hakanud suurepäraselt tajuma, mil mida seda olen. Algul tegi ta nii, nagu mehed ikka sel puhul teevad, kui nende naised augus on - hakkas pakkuma lahendusi. Siis aga mõistis, et laused stiilis “mõtle, kui palju su elus head ja rõõmustavat on” augusolijat ei aita. Need “head ja rõõmustavad asjad” on augusolemise hetkil minuga seal augus lihtsalt kaasas, ega ma nende olemasolu eitagi. Aga jah, neist rääkimine oleks nagu õigest teemast kõrvale kaldumine. Enesehaletsuse teemast.

Kirjutasin sellest siin blogis tegelikult juba 2018.aastal, aga siis vaatasin asja hoopis teise nurga alt. Toonane postitus on järgmine:

"Ema oli jälle ülaltoas ja haletses ennast...," lugesin lastele Lindgreni raamatust "Madlike ja Jaanikingu põnn".

See lause oli kogu raamatu jooksul üht- või teistviisi esitatud mitmel korral ja tundus kummaline, et ma seda kunagi varem polnud märganud. Nimelt oli raamatu-Madlikese ja tema õe Liisbeti emal vedanud suurepärase paarisuhtega ning "ka Madlike teadis, et ta isa polnud tavaline mees". Ometi tavatses ema end aeg-ajalt haletseda!

Ja siis tabasin pointi: ennast haletseda saabki vaid väga turvalises suhtes! Lindgren pidi olema ülihea psühholoog, et selle nüansi ära tabas. Naisena tean, kuiväga tahaks vahel haletsusse langeda. Paraku on elu läinud nii, et pean ikka ja jälle näitama oma tugevat poolt, kindlat ja tahtejõulist palet, positiivset ellusuhtumist ning tegusat olekut. Teise niru hakkamasaamine, ahastus ja jõuetus ei tekita mujal, kui heas paarisuhtes suurt midagi muud, kui ärritust või viha. Eriti, kui see inimese sõnades ja olekus muudkui kordub.

Joodik Nilssoni naine näiteks ei haletsenud end raamatus kordagi. Ta kandis üksi kogu perekonna koormat, vahel ka purjus meest-  kui mööda vaadata sellest, et nende poegki ei saanud elada normaalset lapse-elu, vaid kandis oma õlul isarolli, mille viinanina kainemal perioodil jälle enesele tahtis kahmata. Ühesõnaga, seal majas ei tuntud mingit enesehaletsust. Armastust samuti mitte.

Ka täi-Miia ema, kellel üldse meest ei olnud, nii et ta lapsed pidid mingi olematu Stockholmi-isa välja mõtlema, ja kes nii palju töötas, et ta "mitte kunagi oma laste pärast ei muretsenud" (laste pärast muretsemine on ju emade pärisosa!), ei tundunud end haletsevat. Ridade vahel kleebiti talle külge kahtlasi silte, mis oleksid "sellise naise" enesehaletsuse kindlasti millekski muuks väänanud. Pigem olla nähtamatu ja vait.

Lindgren teadis, et enesehaletsushoog pole mingilgi määral ohtlik. Pigem on julgus näidata oma haavatavust üks osa tugevaks inimeseks olemisest. Nagu juba mainisin, ei saa seda aga teha ebaturvalises suhtes. Kui langen, pean olema kindel, et teine mind kinni püüab. Tekkinuks Madlikese isal siinkohal süütunne, muutunuks nendegi suhe kaugeks või konfliktseks. Aga isa säilitas väärikuse, andis aega ning hiljem visati juba teineteisele iroonilis-koomilisi repliike ning laste magamamineku ajal "hoidsid ema ja isa jälle teineteisel ümbert kinni".

Ah, miks ei võiks elu olla nii lihtne ja ilus?

Nii kirjutasin toona. Aga nüüd on ka minul selline paarisuhe, kus aeg-ajalt end turvaliselt haletseda. On see vast õnn! Päris ausalt kohe! Ma ei peagi enam olema mingi tank ega raudne leedi. Olen naine!

 Muide, ma tean küll, kuidas august välja saab! Selleks tuleb õue minna. Ja väga kiiresti kõndida. Nii kiiresti, kui jalad vähegi võtavad. Ja pikalt! Mida pikemalt, seda kindlamini sikutad end jälle augu äärele ja märkamatult oledki päriselus tagasi. 

Lambaribi oli kaks tundi ahjus. Koos porgandite ja sibulatega. Kui tagasi jõudsin, oli just õige aeg see välja võtta ja sööma hakata. Ja pärast sööki “hoidsime jälle teineteisel ümbert kinni”. Pidime nimelt harjutama aeglase valsi uut, keerukat kombinatsiooni. 

Jah, miks ei peakski elu olema nii lihtne ja ilus!

***

NB! Sellesama söögi-teemaga olen augus olnud ennegi. Just leidsin seitse aastat tagasi jaanuaris kirjutatud luuletuse Supinaine:

oh,

mõtlesin supilt vahtu riisudes

oleks mul kümnendikkugi seda aega

mis sekund sekundi haaval 

päev-päevalt

mu kätelt vahustesse voogudesse pudeneb

kus siis alles teeksin!

porgandikuubikud ja kana

tunduvad nii tühised

õige loomeinimese
sisukate võimaluste kõrval

Teisest küljest vaadatuna

võib aga just klaar puljong kõneleda
maailma muutvaist

supernaistest

muutes nad veidi kollakatena
nähtavaks

nende endi kokkukeedetud leeme
selgel peegelpildil

Pidudest

 

Nii tore on käia pidudel, mis on hästi läbi mõeldud ja pidutseda koos inimestega, kes oskavad pidutseda. Ja pidusid lihtsalt tuleb aeg-ajalt pidada! Minu hing igatseb küll pidutsemise järgi. Aga muidugi mitte valimatult.

Pidusid saab korraldada mitut moodi. Kõige tavalisem ja ilmselt ka eestlaslikum on nn söögilaua-pidu, st tullakse kokku, istutakse maha, süüakae-juuakse ja räägitakse maast-ilmast. Tillukese seltskonnaga on säärane pidutsemisviis igati okei, eriti kui kõikidel osapooltel on oskus ka teisi kuulata. Sellised istumised võivad kujuneda vägagi meeleolukateks. 

Kui aga rääkida suurema seltskonna koosviibimistest, siis üha enam meeldib mulle nn mõtestatud pidu, koosviibimine, millel on läbiv temaatika või ühistegevus. Viimati, Jaani tütre juubelil oli selleks matkajuhiga matk Kõrvemaa kaunis lumises metsas. 

Sünnipäevadel, kus on palju rahvast, on alati vahvad  ka viktoriinid sünnipäevalapse kohta või tema elu läbiv slaidishow. Ma ise tegin aga oma juubelil vastupidi. Lugesin iga külalise kohta ühe “kiiksuga” mälestuse, mida teised ei teadnud. See, kelle kohta too jutuke käis, pidi olema vait, teised aga pidid pakkuma, kellest ma räägin. Oi, sellega sai nalja!

Igavesti vahvad on peod, kus saab kas laulda või tantsida. Sellega on siiiski mõni “aga”.  Mida rohkem me Jaaniga tantsutrennis käime, seda vähem peame lihtsalt õõtsumist või hööritamist tantsuks. Maitsekas muusikavalik võimaldab vähemalt rumbat või fokstrotti. Nende rütmis saaksid õõtsuda ka need, kes eriti tantsida ei oska. Kõikidel oleks hea meel. Paraku kipub pidudel, mille korraldajad muusikale rõhku panna ei oska, mõnikord olema minu jaoks täiesti talumatu muusikavalik. 

Aeg-ajalt ei jõua ma ära imestada, et kas ikka veel toodetakse säärast talumatut soppa, kus puudub nii viis kui sõnum ja esitajal ka lauluhääl, aga see-eest vaipa klopitakse “teose” taustal usinasti. Võimalik, et need üllitised pärinevad siiski 90ndatest. Aga seda kummalisem on tõdeda, et sellisel andetul soustil on ka praegusel ajal tarbijaskonda! Olles ise väga tundliku kõrvaga, ei suuda ma midagi säärast isegi vaikse taustana kuulata. Õnneks pole väga pidanudki. 

Teine mõnusat pidutsemist välistav komponent on muusika valjus. Olime hiljuti taas ühel muidu toredal juubelil, aga õnnetuseks oli juubilar tantsuks esinema tellinud mingi kahemehebändi, mille vokaalsolist võttis nõuks kõik pidulised kas kurdiks või peolt minema röökida. Meie valisime viimase variandi. Ma ei tee nalja- ühe mehe nutikell läks pidevalt häiresse, et müratase ületab tervisliku normi piire mitmekordselt. Milleks me peaksime oma tervist rikkuma? Kahjuks oli peoperemehe enda kuulmine juba niivõrd kahjustunud, et ta ei käskinud seda lärmi ka koheselt ära lõpetada. Ei tea, kas ta kargas seal peo lõpus ihuüksi?

Ahjaa, labasused on ka minu jaoks täiesti “out”. Kui arvatakse, et sellised laulud nagu “joo ennast täis kui siga” võivad olla osaks toredast peost, siis on maitsete erinevus liialt suur. On ju igasuguseid vahvaid rahvalikke laule, mida saab mõnuga kaasa laulda ja kellelgi ei hakka piinlik. Mul on spotify's terve list eestikeelseid pidulaule ja teine armastuslauludest. Eks see, milline muusika parasjagu kõlama sobib, oleneb ju sündmusest ja inimestest. Mõnes intiimsemas seltskonnas ja vaiksel koosistumisel on selleks hoopiski klassika. 

Üks asi veel. Kuna ma ise tarbin alkoholi harva ja vähe, ei kannata ma silmnähtavalt purjus inimesi. Neid, kes endale enesekontrolli kadumise tõttu tähelepanu tõmbavad. Selliseid, kes end “ohvitseriks joovad” ja oma hõigete ja haugatustega üldise toreda meeleolu ära rikuvad. Eks mõnikord läheb ühel või teisel pisut paljuks, sellest pole midagi, aga kui inimese sisemaailm sellisel viisil nähtavale tuleb, et see teistele häirivaks muutub, on asi pahasti. Alkohol on tarkade jook. 

Aga pidu peab pidama, sest inimese hing tahab ju hõisata ja ihugi nõuab üleslöömist! Õnneks on aasta jooksul piisavalt pidulikke sündmusi. Ja vahvad peod jäävad pikaks ajaks meelde. 

Kuulamise kunst 2

Kas olete mõelnud, et jutud rahast, kinnisvarast, isegi poliitikast, aktsiaturust ja majandusest laiemalt võivad olla hullult põnevad. Ja jutud loomingust, muusikast, kunstist, kirjandusest, psühholoogiast, lastest ja suhetest võivad omakorda olla surmigavad. Sest kui me kellegagi millestki räägime, ei ole ju point tegelikult teemas, vaid selles, kuidas me omavahelises suhtlemisest teineteist märkame ja täiendame. 

Vestlus, suhtlus või dialoog eeldavad teatavast rohkemat inimeste arvu kui üks. Kui meile parasjagu loengut ei peeta, oleme vaheldumisi kuulajad ja rääkijad. Mõnikord, kui keegi on mõnes teemas teistest oluliselt pädevam, võib tema sõnavõtt olla ka teistest kordades mahukam, kui see on vaikimisi paika pandud ühe seltskondliku vestluse toimimise põhikriteeriumi - üldsuse huvi poolt. Ometi tajub intelligentne inimene vaistlikult, millal võiks siiski, kasvõi küsimuste esitamiseks, anda sõna teistele. Ja millal võiks teema lõpetada. 

 Eks vast kõigile on oma ringkonna jutupaunikud ja mõni täielik pläralõug hästi teada. Vähem on aga teada see, et need, kes jutu mistahes teemalt üha enda isiku ja teda puudutavate teemade juurde räägib, tegelevad tegelikult vägivallaga. Ja seda ei peaks enda peal rakendada lubama. Samas on seda üsna keeruline kogu seltskonna ees öelda. Kusagil interneti avarustes oli lausa õpetus, kuidas niisugustel puhkudel käituda. Aga tõsi, kirjapanduna on sellised asjad ikkagi hulga lihtsamad, kui nende rakendamine päriselus. Mina sellega küll hästi hakkama ei saa, sestap olen piinelnud mõnegi kohtumise ajal päris korralikult. Eelmine postituski oli huumorivõtmes just seesuguse liigjutukuse kirjeldus. 

 Üsna peale kirjeldatud sündmust leidis aset veel üks muidu mõnus külaskäik, kuid sealgi, ükskõik mis teemal peoperemees või keegi teine sõna võttis, haaras üks jutukas daam jutuotsa, alustades iga kord sõnadega “aga minul…” või “aga meil…” Küll kiideti majarahva kunsti, aga tema koduseintel oli midagi hoopis põnevamat, küll tunnustati kellegi haridust, aga tema lähikondlaste koolid ja õpetajad olid palju silmapaistvamad. Kordagi ei tekkinud tal oma monoloogis küsimust, “mida teised arvavad”. Ega lõpuks ei arvagi midagi.

Sellised inimesed on muide tavaliselt ka energiavampiirid. Kujutage end ette istumas seltskonnas, kus üks seltskonna liige juba vähegi huvitavaks muutuva vestluse taas ja taas iseenda juurde keerab ja teistele üldse sõna ei anna. Kas pole nii, et viisaka inimesena üritad algul küll vaikselt teemat põneva koha peale tagasi tuua, kui see aga ei õnnestu, hakkad esmalt nihelema, järgnevalt ootad, et säärane ebaviisaka monoloogiga õhtu ometi lõppeks või et keegi ometi midagi teeks (aga teha pole lihtne!) ning viimaks jääd täiesti apaatseks. Sellistelt kohtumistelt koju jõudes (või seesuguseid külalisi ära saates) oled kui tühjakspigistatud käsn. Kui tavapäraselt on sõpruskondade või tutvusringkondade kokkusaamiste tore kaasprodukt rõõm, energiapuhang ja tõstetud tunne, siis varjatud vägivallaga suhtluses on selleks väsimus, tüdimus ja energiapuudus. 

Seetõttu kavatsen edaspidi veelgi paremini valida, millises seltskonnas ja kui kaua viibin. Kõiki sääraseid, tõsi, ilmselt ei õnnestu vältida, aga ka äraminek on ju tegelikult lahendus. Igaüks võiks ju ometi mõelda, ega ta oma mölapidamatusega seltskonda ära ei lämmata. Kuidas küll mõni seda ei taju?

Kuulamise kunst

 Jälle olime sattunud selle mehe kõrvale. Ta oli ju iseenesest tore, selline rõõmsa olekuga. Aga teadsin ette, et sellest tuleb üks igav õhtu. Ükskord juba oli nii. Siis olid teemaks veinid ja mingid seened.

Veini oli ka seekord laual ohtralt.

“Kõigepealt oli mul mitu korterit Pärnus,” alustas ta, “ja siis Tartus.” 

Selge. Nüüd on siis teemaks kinnisvara, mida tal tundus jätkuvat kõneanniga võrdelises seoses. Ohkasin. Aknast ei paistnud kah midagi huvitavat, pime oli. Polnud parata, hakkasin poolvägisi ühe kõrvaga Eestimaale tasapisi tiiru peale tegema, sest õhtu oli pikk ja sööke kanti lauale kiirustamata. Eelroa ajal liiguti jutuga linnadest maale, kust osteti samuti üht koma teist, sest raha ju oli ja kuhu sa seda mujale ikka paigutad. Ühtlasi kaasati oma kinnisvara osturännakuile ärimaastikul tuntud tegelasi ja loomulikult poliitikuid ning üheskoos külastati vahelduseks ka mõisasid ja losse. Küll sai ühest villast otse pea ees järve hüpata, küll jooksis teisest jõgi läbi. Aga kui raha on, tahad ikka parimat. Ahja ürgoru kandis tahtsin Jaanile midagi kommentaariks öelda, aga paraku ta selle kõva seletamise vahele ei kuulnud, see tema kõrvakuulmine…

Kahtlemata on ta kinnisvaraspets, kahtlemata! Aga kuskilt oli temagi alustanud, noh nii ajatäiteks, ega ta siis kohe teadnud, kuhu investeerida, kui raha oli. Tuli ära paigutada, teadmata et korterid, need toovad vaid näpuotsaga sisse! Heh!

Vastasistuv paar noogutas liiga innukalt. See andis jutupaunikule väge. 

“No vannalinnas tuli kohe Pikale tänavale käpp peale panna,” jätkas ta, võttis lonksu veini ja põrutas: “vanalinn, see juba on midagi. Kui ikka on raha, tuleb kogu vanalinn ära osta.” Ta vaatas õhetava näoga ringi, noogutasin vaevumärgatavalt, et ta mingil juhul kordama ei peaks.

Õudselt igav oli! Jaan niheles üht-ja teistpidi ning sonkis leivaviiluga minust järelejäänud kastet. See, et krevetid selle kastme sees olid olid olnud ülimaitsvad, ei omanud “suurmehe” suurte tehingute ja nautlemiskirjelduste kõrval mingit tähendust.

Peagi jõudsime jutuga välismaale. Lennukiga, ärge arvake, et maad mööda! Lennuajad olid mingi kella kolme paiku, niisiis päevased, korralikud kallid lennud, aga saate aru, isegi sellised lennud võivad hilineda! Isegi, kui on raha! Siiski nad said kohale, jumal tänatud. Aga see on juba omaette jutt, einoh, oodake vaid… Nüüd oli ta juba näost tumepunane. 

Vaatasin Jaanile otsa, aga ei öelnud enam midagi. Küllap mu silmad olid paluvad, sest ta noogutas. Mu lause polekski olnud pikk, aga ta oleks sellele ikkagi sisse sõitnud, sest ta jätkas kohe ja veelgi valjemini.

Ikka paganama hea on lõuna pool kinnisvara omada. “Algul oli mingi korter, hiljem ostsin mõned juurde, jah, mere äärde küll - aga korter on ikka korter!” Kui ikka raha on, tuleb osta maja. Mis nii viga, ühel pool rannik ja meri, paar tundi teisele poole- ja juba paistavad mäesuusakuurortid. Te ikka seal kõige võimsamas olete käinud? See küsimus polnud vastamiseks, vaid teadustamiseks, et tema on. 

Hispaania, Itaalia ja tont teab mille ümber tiirlesime pearoa nautlemise asemel. Tükk tüki haaval läks hiidlest küll kurgust alla, aga kõrv püüdis basseiniga majade eeliseid basseinita isendite ees. See oli pikk ja igav ekskurss, aga kui ikka raha on, tuleb kuulata. 

Enne magustoitu sattusime merele. “Ah, igavuse pärast sai purjekas ostetud. Aga no on mõnus küll, paned pillile hääled sisse ja loksud keset Vahemerd. Oota, kellel see veel sealkandis sama paat on? Eiei, sellel mehel oli veidi väiksem…”.

Mul on magusavaba kuu, sestap limpsisin magustoidu asemel vaid mandlipiimaga kohvi ja unistasin kodusest voodist. Enne peo lõppu käisin aga poole kõrvaga ära veel mõnel eksootilisel maal, vat Taisse võiks ka mõne villa ehitada, kui ikka raha on… Jube hea on talvel käia, hüppad peadpidi otse ookeani, normaalne värk. Oota kus see nüüd oli, Singapuris või Kuala Lumpuris, kui …

Õnneks sai ka see õhtu otsa. Tegu oli küll ühe mehe jutušõuga ja juuresolijad ei saanud kuuldavale tuua ainsatki omapoolset lauset, aga vähemalt tema oli õnnelik. Tahtsin küll üle õla visata, et käigu vahepeal kuu peal ka ära, et järgmisel korral oleks veelgi põnevam, aga mõtlesin ümber, et las jääb. 

Toit oli muidu ülihea. 

Suhtlemine

Inimesi on huvitav vaadelda. 

Jaan on mul “inimeste inimene”. Mina jällegi selline “kapi-introvert”. Koos Jaaniga aasta esimestel päevadel kõnniringide tegemine paneb meie isiksused päris korralikult proovile. Küllap vastutulijate omadki.  

Jaan soovib absoluutselt kõikidele, kes meie lähedusse satuvad valju häälega “head uut aastat”. Talle kohe meeldib nii! Ütleme, et tubli neljandik kogub end seepeale kiiresti ja soovib vastu. Need rõõmustavad Jaani väga. Teine neljandik tahaks nagu ka midagi vastu soovida, aga ei suuda end nii kiiresti suhtluse lainele häälestada ning neilt tuleb vastuseks kas mingi ebamäärane mühatus või haugatus või korin. Jaan loeb ka need vastused toredateks. Kolmas neljandik on ehmatajad. Eile näiteks tormas üks õnnetu jooksja Jaani uusaastasoovi peale lausa valele teerajale ja pidi peaaegu käpuli käima. Viimasel hetkel võttis ta siiski kurviga tagasipöörde ja silkas nagu jänes teist rada pidi kaugusse. Üks naine aga hüppas otse õhku. Ime, et ei karjatanud! Müksasin oma meest, et mis ta inimest hirmutab! Neljas neljandik on kõige tüüpilisem selle kandi rahvas - vahib juba meie lähenedes pingsalt põõsasse või oma koera selga ja teeskleb seejuures, et on absoluutselt nähtamatu. Ja kuna neid olemas pole, ei saa nad ka vastata. 

Mina ei soovi kellelegi midagi soovida. Olen täpselt see “tüüpiline eestlane”, kes vaatab teiste inimestega kohakuti sattudes põõsast või lumehange. Ei, ega mul midagi kellegi vastu pole! Südames soovin kõikidele head, aga ma lihtsalt ei taha kontakti. Mulle meeldiks, kui mu ümber oleks mitme meetri laiune turvatsoon, kuhu keegi ei tiku. 

Nii me siis kõnnime. Üks hõigub ja teine sulandub loodusega ühte. Leppisime kokku, et mina ei ütle midagi tema suhtlemisvalmiduse kohta ja tema ei kommenteeri jällegi minu introvertsust. Lubame teineteisel olla. Teisi inimesi ja nende reaktsioone saab muidugi ainult Jaani viisil märgata. Oleksime me mõlemad nagu mina, ei oleks ka tänast lugu sündinud. Sest esimesena, enne Jaani, on meile “head uut aastat” soovinud vaid üks mees. Too oli aga välimuse järgi hoopis kusagilt kreekast või türgist pärit. Soojalt maalt. 

Niisugune lugu selle suhtlemisega. 

Kokkuvõte aastast 2025

 

Ma ronisin tegelikult toolile pildistama, aga lõpuks pidasin kõnet! 😋

Istun kodus kaunilt küdev kamina ees ja mõtlen tagasi läinud aastale. Abikaasa askeldab kusagil siinsamas, lapsed aga sõitsid juba päeval sõpradega Saadjärvele uut aastat vastu võtma. Maja on vaikne ja aasta kokkuvõtte tegemiseks igati sobiv. 

Minu selle aasta märksõna on “rahu”. Just rahulikku elu olen hakanud väärtustama kõige enam. Mulle ei meeldi täiskirjutatud kalender, ühest kohast teise tormamised ja pidev action. Mulle meeldib mõnus päevarutiin, millesse mahuvad pikad hommikusöögid, õhtused kõnniringid kalli mehega, mõnusad musitseerimised mõne esinemise tarvis. Mulle meeldib, kui pere on kodus ja ühe ning teisega saab vestelda. Kui oleme koos - ja samas vajadusel eraldi. 

Sel aastal mul isiklikult mingeid tähtsündmusi polnud, aga Muhus leidis aset Aasta Kohtumine ühe armsa inimese ja tema kaaslasega, mis tegi mulle ja Helisele väga rõõmu. Me polnud suhelnud üle 30 aasta! Kolmikud lõpetasid 9.klassi, Otto alustas 1.klassis kooliteed, Jaan kukkus suvel redelilt alla, sügisel esitles oma uut raamatut. Isal oli hilissügisel tõsine terviserike. Väga palju käisime teatris ja kontsertidel. Head vastukaja leidis Jaani ja minu kontsertmõtiskluse formaat. 

Sel aastal me eriti palju ei reisinud, käisime kolm korda Brüsselis, kaks korda Rootsis ja paar korda Soomes. Kolmikud said õnneks kõik Brüsselis ära käia, kuna Jaan lõpetas nüüd Brüsseli teenimise. Lisaks käisid tüdrukud Lõuna-Itaalias ja Viinis ning meie majutasime novembris nädala jagu enda juures kahte Itaalia poissi. 

Olen Jumalale tänulik, et olen terve, et Jaan on terve, et lapsed ja lähedased on terved ja et isa paraneb. See on kõige olulisem. Mu sõprade ring ei ole liiga lai, usun, et mul jagub piisavalt aega kõikide jaoks, kes olulised. Hea, et ka nendega on kõik hästi. 

Ka sel aastal oli mul kõige keerukam piiride seadmisega. Jah, ma olen selles varasemast tunduvalt parem, kuid arenguruumi on siiski piisavalt. Teiseks probleemiks on mõistlik ajakasutus. Kas sellel teemal olen teoorias tugev, aga vanad harjumused on teadagi visad kaduma. Oleksin hulga produktiivsem, kui peaksin kinni mingistki päevaplaanist. Kolmas asi, mida ma hästi ei suuda, on “minna laskmine”. Mul on kohutavalt terav õiglustunne ja jään teatud asju pikalt põdema. Sellega peaksin tegelema. 

Aga üldiselt on elu ilus! Ja aasta 2025 oli hea aasta. Homme kirjutan uue aasta plaanidest. See on ka nii põnev!

Detsember

 

Pealpool pilvi paistab päike, päikene…

Selle aasta detsember tuuseldab nagu närviline poiss asju pillutades ühest paigast teise. Ta pealagi on vihmaläikene, käes mururohelised käpikud ning jalas porikarva tunked. Siin on soe, näib ta lenneldes hüüdvat, soe ja niiske, juhhei! Ega niiväga soe kah ei ole, tahaks talle vastu hõigata, ikka vastikult kõle, kaua võib. Aga seda ta ei kuuleks. Tal pole dialoogi vaja. 

Ta näib midagi otsivat ja pillutab sellega segi kogu maailma. Isegi tugevad puud tudisevad tema tegevuse turbulentsist, mis veel pisematest-peenematest raagudest rääkida! Murukamarad pöörab ta pahupidi, et julged jalutajad tunneksid kuiva rada otsivais sammudes lirtsuva pori parastavat laulu. Asfaldisse toksib ta saapaninaga löökaugud, et sohvrid neisse raksakaga sisse põrutaksid ning tühjaksjooksvate kummide vilinaga kaasa ägaksid. Oi ta naerab! Naerab kõõksuvat, pisut jubedat naeru. Või hoopis nutab? Vahel näitab ta läbi vidukil pilvesilmade veidike päikest, otsekui meelitades õueilu nautima, siis aga topib rahesegust rähma silmad täis ja jumalaga viimnegi valgus! Juhhei!

Ei ainsatki lumeräitsakut! Ei ainsatki seisatust sädelevas külmas. Vastupidi - vana-aasta viimastel päevadel on justkui veelgi kiiremad tuurid. Plusskraadid purjetavad mustjate rünkpilvedena üle kõrgete inglitiiva-kujuliste kiudpilvede ja tõmbavad jõuludele kriipsu peale. Juba? Et ka jõulud olid kangesti tuuleiilised ja kaikusid läbi metsapuude kohina otsekui sordiini all, päris kohale jõudmatagi, see teda ei huvita. Ega vist seegi, mis siis saama hakkab, kui aastavahetus ukse ees. Torm? 

Jah, torm on õige vastus. Detsembri tuuseldava noorsandi jaoks on üks mõnus torm just see õige pidu! Kui mõni pahkunud puu raksatades teele kukub, kui Hiiumaa praamid taas seisma pannakse, kui osad inimesed elektrita pimeduses passivad ja läbi akende detsembri-noorsandi hullujõudu tunnistavad, võib ehk tõesti mõne raju peoga palalleele tõmmata. Sellisega, millest lõpuks killud järel. Ja ega kunagi ei tea, kaua pidutsejail jaksu ja väge.

Ometi on ka säärasel detsembril oma võlu. Ta hoiab asjad liikumises, mis sest, et see liikumine on rohmakas ja lärmakas. Kui me täna praami reelingule lainemurdu imetlema naaldusime, hetk hiljem suure tuule tõttu hingata ei saanud ja sama kiirelt tagasi reisijate salongi taandusime, oli mul korraga suu kõrvuni. Mõistsin järsku nii selgelt, et loodus etleb ju meid ennast! Ta näitab sind ja mind. Ja teda, mõrumõttelist. Ja teda, kes ühtki tegu korralikult lõpuni ei tee. Ja tedagi, karmi jurakat, kes oma peret praamil hullunult sõimas ja kellele Lihula tanklas politsei kutsusime, sest ta kippus teenindajagi laamendama (siis mul enam suu naerul polnud). 

Meie elu on liiga kiireks läinud. Juhhei! Ärge unustage inimlikkust. Teie ei ole tuul ja torm. Olete mõtlevad olendid. Istuge nüüd veidikegi oma kodukolde ees ja kuulake õues toimuvat. Maailmas toimuv, suuremast väiksemani, on üksteise tegude peelgeldus. Jumal on selle meie jaoks looduse kaudu nii toredasse näitemängu pannud. Aga kedagi on vaja ka vaataja-kuulaja rolli. Rumala laamendamise ja tuuseldamisega väga kaugele ei jõua. Ajad pelgalt iseenese saba taga, ei muud. 

Meele muutlikkusest ja muust

 

Lisanni kaunistatud kodukuusk.

Huvitav on see elu. Huvitav ja ilus. Ja inimese meel on oma muutlikkuses samuti kummaline. Vahel vajab ta teiste hulka kuulumist, jutuvada ja rõõmutsemist, vahel igatseb täit vaikust ja rahu, iseenesega olemist, sisekaemust, asjade üle järele mõtlemist. Talvise pööripäeva ja jõulu ajal võivad need igatsused ilmutada end nii korraga kui kordamööda. Vähemalt minul. 

Koosolemisel ja rõõmsal lärmakusel on oma võlu täiesti olemas - siis, kui tegemist on koosolemisega, millel on sügavam väärtus. Muidugi võib ka näiteks suurtel, head reklaami saanud jõulukontsertidel olla hea idee, huvipakkuv kava ja muid rõõmutoovaid elemente, ometi kipuvad need olema liiga anonüümsed, et piisavalt puudutada. Lähed janunedes, et saada tuge ja täidet, tagasi tuled sama janusena, lisaboonuseks väsimus ning üleküllastus rahvamassidest.

Sügavam väärtus on aga väiksemal seltskonnal. Näiteks oma laiemal pereringil, kuhu kuulub nii noori kui vanu, vaikseid ja temperamentseid, sügavamaid ning pealiskaudsemaid. Nende kõikidega saab jutustada oma lugu. Mälestustekett, mis seob meid ühte tänasel päeval, lookleb ühes paljude lähedastega lausa aastakümnete taha. Läinud aegade hämaruses tundub mõni ajaetapp üsna hägune või on mälust sootuks kustunud, aga seda armsam on need kadunud lülid koos olles taas säravaks jutustada. Rääkimata suurimast väärtusest - et on, kellega jutustada.

Isa elas sügisel läbi tõsise terviserikke. Infarkt ja Jumala heldus ning arstide osavus, et ta võis kliinilisest surmast ellu tagasi pöörduda, on andnud meie pere loole uue mõõtme. Teistsuguse tänulikkuse. Märkamise. Leplikkuse. Abivalmiduse. Alandlikkuse. 

Helis, mu südamlik andekas laps, oli meie koosolemise õhtuks ette valmistanud kaks rahulikku mõtlemist vajavat tegevust - soovipurkide täitmise ja küünlarituaali. Esimeses saime igale majapidamisele ehk laiemasse pereringi kuuluvale tuumperele kirjutada oma jõulusoovid. Ükskõik kellele, ükskõik mitu. Teises aga saime igaüks küünalt süüdates öelda, mille eest oleme sel aastal kõige tänulikumad, mida väärtustame kõige enam. See kõik oli väga puudutav. 

Minu armas mees, kuigi ta on meie perega liitunud kõige hiljem, olles alles kolmandad jõulud meiega, puudutas meid kõiki oma sõnumiga väga. Olgugi, et tal oli meelde tulnud mitu ääretult sügavat ja tähendusrikast isiklikku seika, mille eest olla läinud aastale ja Jumalale tänulik, ütles ta, et jõulujutluse ajal oli ta korraga mõistnud, et kõige olulisem on siiski see, et tema armas äi saab ka sel aastal koos meiega jõululauas istuda. Kõik muu ei kanna ligilähedastki tähendust. Nägin isa ja meie kõikide silmis pisaraid. 

Ja kui isa omakorda ütles, et ta on nii tänulik, et me kõik olemas oleme, meenus mulle, kuidas ta juba aastaid tagasi ütles, et “minu jaoks on kõige suurem kingitus see, kui kogu pere on koos”, ja mõtlesin, et seda kingitust on ju nii lihtne teha. Ja ometi ei ole me seda just liiga sageli osanud. Miks?

Mul on fantastilised lapsed. Targad ja tundlikud. Mul on imelised lapselapsed. Armsad ja andekad. Mul on parimad vanemad. Hoolitsevad ja südamlikud. Mul on armastav, üli-tähelepanelik abikaasa, keda ma väga armastan. Lotovõit. Mul on tõesti vedanud! 

Ja ometi… tundsin peale meie jõulupidu, et vajan üksiolemist. Vajan aega ja ruumi. Vajan vaikust ja omi mõtteid. Vajan pisukest taandumist - armastades neid kõiki ometi väga. Tahtsin tunda oma rõõmu, oma kurbust, tahtsin tunnetada oma keha ja oma vaimu, tahtsin sulgeda silmad ja kuulata oma hingamist, tahtsin vaadelda pilvede liikumist. Tahtsin uneleda. Lugeda. Kirjutada. 

Siin ma nüüd olen. Saaremaal. Meie Kuressaare kodus. Küünalde ja jõulutulede keskel.

Ta on teises toas. Ei tea, kas ta mu igatsust lõpuni mõistab. Kas ta tajub selle intensiivset olemust? Seda “mündi teist külge”. Minu varjatud poolt. Kas peabki?

Ta ei tea, et varsti hakkame tantsima - tango vajab veidike lihvimist. Ja aeglane fokstrott harjutamist. Ja elu läheb samasuguse hooga edasi. Aga veidi kirjutan veel. 

Temale, seal teises toas olijale mõeldes kirjutasin jõulusooviks “et õiglus pääseks võidule”. Kui inimene on nii eriliselt andekas, tark, tundlik, empaatiline, inimesi armastav, mõistev - aga kui talle on nii palju ülekohut tehtud, ja kui mina olen osalt selle ülekohtu põhjus ja osalt selle lähim pealtnägija, ja kuigi ta ise on küllap paljutki andestanud ja küllap ei soovigi endist tagasi ja astub oma teed positiivselt ja püstipäi edasi, tundsin, et pean kirja panema just selle soovi. Ükskõik mil viisil see siis täituma oma mõeldud. 

Ma ei tunne enam, et mul oleks mingit oma konfessiooni, kuigi minu jaoks armsad kirikud- Jaani, Rootsi ja Paldiski- kuuluvad ühte. Mul on paljude kirikuinimestega keerukas, kuigi näiliselt on kõik okei. Olen 30 aastat kogudusi teeninud, mänginud tohutul hulgal talitusi ja kontserte, keskmisest organistist kordades rohkem. Teen seda ka edasipidi. Aga tegelikult hoian eemale. See pole aus, et teda just minuga seoses nuheldi. Miks mitte enne, kui olukord oli ju varemgi tegelikult sama? Mille poolest see eelmine variant õigem oli?  

Jumalal on plaan, ütleb ta ja naerab. Tema ei pea vimma. Oskaks mina ka nii. 

Toomas Paul, vana tark mees, kui teda ükskord oktoobris külastasime ja kui ta kuulis, et Jaanil on ilmumas uus raamat, ütles, et temalgi ilmub peagi raamat. Ja siis tegi ta Jaanile ettepaneku esitleda neid kahte raamatut koos. “Ma ei osanud teid sel ajal kaitsta, kui teid kahte rünnati”, ütles ta, “las see esitlus olla märk, et mina olen sinu kõrval. Ehk näeb seda nii mõnigi ja teeb omad järeldused” Olime selle väljaütlemise peale hingepõhja ja pisarateni liigutatud. See oli ka Jaani selle aasta ilusate hetkede esikoht - peale tänulikkust isa ellujäämise eest. 

Minu tänulikkuse esikoht on tervis. Jumalale tänu.

Ema oli jõululauda kattes tohutult vaeva näinud. Kuigi tõime igaüks ka enese poolt lauale miskit kaasa, oli ta hiljem väga väsinud. Kaks kuud vahetpidamata isa põetamist ja muret, kas kõik ikka läheb hästi, on jätnud oma jälje. Järgmisel aastal teeme meie, nooremad, kõik ise. Meil on teda veel kauaks vaja. 

Jah, elu on huvitav. Ja inimese meel on oma muutlikkuses samuti kummaline. 

Kas teate, kui palju aega läheb meele vaigistamiseks? Vajasin tugitooli, kolme tassi teed, kootud tekki põlvedele, korraks unnevajumist, vaigistatud telefoni. Seinakell oma tugeva tiksumisega mind ei häiri. See on aeg, mis sedakaudu igavikku lendab. See aeg on kandnud mu vanavanaema, mu vanavanemaid, kannab mu vanemaid ja kannab ka mind. Las tiksub. 

Las isegi pimm-pommitab vahel. 

Rebased

 See rebaste-värk on praegusel ajal väga kummaline. Mulle ei meeldi.

Esiteks kestab see jama liiga kaua. 

Väike kõrvalepõige- käisime mõned päevad tagasi kogu perega vaatamas ühte populaarset ja täiesti väljamüüdud komöödiat, mille kohta oli meil kõigil sama arvamus- etenduses leidus palju vahvat ja naermaajavat, aga lõppkokkuvõttes oli ta ilmselgelt liiga pikk. Kaua sa ikka ühte teemat jahud!

Rebaste-värgiga on sama. Nägin ja kuulsin mitmeid toredaid seiku, noorte fantaasia on väga lennukas. Rebased pandi mitmel naljakal viisil proovile, nad maskeeriti vahel lahedalt ära, vahel kästi teha igasugu koomilisi asju- ühesõnaga, alguses tundus see jant igati meeleolukas. 

Aga siis sai vist fantaasia otsa. Selle koha peal öeldi ühel lastevanemate koosolekul, et kool ei vastuta väljaspool kooli toimuva eest. Ja väljaspool kooli toimus küll. Mis kõige tüütum- toimus liiga pikalt ja liiga palju ja see, mis toimus, muutus järjest vaimuvaesemaks.

Okei, võtsin teadmiseks, et muuhulgas toimub rebasekutsikatega linnarets ja metsarets. Võtsin teadmiseks ka selle, et need retsid venivad retsilt pikaks, nii et mul tuleb mitmel korral oma rebasekutsikatele Bolt tellida ja selge on see, et sellistel öödel jääb ka mu enda uni katkendlikuks ja napiks. Lisaks peab valmis olema, et retsidekäigus rikutakse riideid või saadakse märjaks või süüakse midagi vastikut või ekstreemset, mis pole samuti eriti fantaasiarikas. Aga tahab siis noor teistest erineda ja vastu hakata!

Aga mis kõige arusaamatum - retside täiesti normaalseks osaks on alkohol. Selle kõige vastikumal moel.

Ma pean ennast suhteliselt chilliks emaks. Minuga saab asju ajada, ma ei ole ülemäära range ja pips, olen ka ise noor olnud ja tean, et kõik suureks kasvamise etapid tuleb läbi teha nii ehk naa. Ometi ei mõista ma, kuidas käivad kokku gümnaasiumi täieõiguslikuks liikmeks vastuvõtmine ja alkohol. Haridus ja joomine. 

16-aastased ei tohi teatavasti ise alkoholi osta. Abituriendid, kes on juba täisealised, aga võivad. Ja ostavadki! Ja nende meelest on igati okei 16-aastasi joota. Viid aga metsa, lased poris püherdada ja kui ülesanne täidetud, siis väike shot ja proosit! Okei, see kirjeldus on küllap pisut meelevaldne, aga põhimõtteliselt on asi nii. 

Ilmselt pole imekspandav, kui mõnel peale ohtrate ülesannete täitmist neist shottidest (loe: viinast) ka paha hakkab. Olen kuulnud lausa jubedatest joomingutest! Tean, et need linna- ja metsaretsid on nii eliit- era-, kui riigigümnaasiumides, ühesõnaga igal pool. Ja alkohol on mängus kõikjal. Ning need nõndanimetatud rebaste peod lõppevad ajal, mil 16-aastased ei tohi enam ammu omapäi linnas ringi kakerdada. 

Õnneks minu lapsed pidasid mu soovi, et nad oma retsimistelt igal juhul koju tuleksid heaks nõuks. Ometi varjas kogu see kammajaa vahva traditsiooni ja mõnusa huumori ning nagu juba mainisin, kestis üle mõistuse kaua, segades minu arvates ka õppimist- vähemalt unerežiimi tõsise rikkumise kaudu. 

Lõpuks kordan veel- ma pole mingi eilane! Tean, et noored tahavad proovida ja katsetada. Ka alkoholi. Olen muide ka ise noor olnud.

Selge on see, et olen alkoholi-teema ka meie kodus jutuks võtnud. Asjadest tuleb avameelselt rääkida. Ma küll väga ei soosi mingeid katsetusi, aga olen öelnud, et kui muidu ei saa, siis esimene valik olgu kas siider või õlu või klaas veini. Olen rääkinud absoluutsest alkoholist, mida erinevad joogid erinevas koguses sisaldavad ja sellest, mida alkohol meie kehaga teeb. Ja et ohutut alkoholikogust tegelikult ei olegi. Tean, et paljud noored haaravad esimesena just viina järele, kuna see on odav. Aga viin on ikka väga halb variant. Miks peaks meie keha seda meile ütlema? Pea ja mõistus võiksid olla ikka esimene hoiatajad.

Abituuriumi noortel pole veel eriti elukogemust. Nemad haaravad justnimelt viina järele- hea odav!- ja joodavad seda rebaste ristimisel kaks aastat noorematele sisse. Paljudel noortel pole oskust ja julgust ka “ei” öelda. Minu arvates tuleks see teema koolides jutuks võtta. Sellisel viisil, et noored ka kuulaksid. Praegu on olukord selline, et on vaikiv teadmine. Ja vaikiv nõusolek. “Kool väljapool oma territooriumi ei vastuta”. Muide, ka vanematel on keerukas vastutada, kui nad on oma arvamuse ja kogemuste pagasiga üksi. Kui selline jama on saanud hariduskäigu loomulikuks osaks (omades kindlasti veel “arenguruumi”), ja sellest pole võimalik ja sobiv eemale hoida, on asi üsna hapu. 

Hea küll, oma lastega on mul hea kontakt, räägin nendega nagunii veel ja veel. Aga kõikidel ju pole!

Paraku pole mul seda lugu kellegagi jagada. Eks siis kirjutasin vähemalt välja. 

Vanaema Mannela

 

Lapselastega Rootsis Paradoks-muuseumis

Meil Jaaniga on kummalgi kanda üks vahva roll, mis haakub hästi tänase päevaga- vanavanema roll. Kahepeale kokku on meil seitse lapselast.

Naljakas, aga tegelikult mõtlen ma vanavanemaist alati ülespoole- eelnevate põlvkondadega seonduvalt. Vanavanemad on vanad ja elukogenud inimesed, kes meid väga armastavad ja meie eest tohutult hästi hoolitsevad. Vanaema- see võrdub hea toit ja pehme voodi. 

Vanavanemad on mu mõttes kas mu vanaema ja vanaisa või mu ema ja isa. Aga mina? Iga kord kui mind vanaemaks hüütakse, ma otsekui põrkun vastu seda nimetust. Ei, mitte seetõttu, et see mind kuidagi vanemaks teeks, mkmm. Lihtsalt seetõttu, et vanaema rollile on ühiskonnas teatud ootused, mida ma ei tea, kas oskan välja kanda. Ja kas tahan.

Te ju teate, et nad hüüavad mind Mannelaks. Novot, ja Mannela on selline eriskummaline mitte-klassikaline vanaema. Mannela on see, kes tahtis viimati Rootsis lõbustuspargis kõikide õudukate peale minna- oleks lõbustuspark vaid avatud olnud! Mannela võib vabalt batuudil hüpata ja trikke teha- ja muide, päris pikalt! Ma ei kujuta ette, et minu vanaema oleks batuudil hüpanud. Või ema… 

Ja Mannela ronib heameelega näiteks puu otsa! Ta oskab soovitada parimaid ronimispuid. Mannela ei arva, et laps võib puu otsast alla sadada. Nad hoiavad ju kinni! Murutraktoril võib ka Mannela süles sõita, see on täiesti okei. 

Mannela tahab kiigel metsiku hoo teha. Külakiigel palub ta hästi kõvasti kinni hoida, et saaks hoo võllika lähedale. Muidu poleks kiikumisel mingit mõtet! 

Mannela sõidab vahel jalgrattaga käed lahti. Mõelda vaid, kui minu vanaema oleks ka käed lahti sõitnud! Või ema… Mäletan, et minu vanaema lükkas oma maja juurest algaval kiviplaatidest jalgrajal alati ratast käekõrval ja sadulasse istus alles siis, kui alsfaldile jõudis. Vanaema oli tasakaalukas inimene, mitte mingi ekstreemimutt. 

Aga Mannela lubab lapsed ülepea vette, ujudes muidugi igaks juhuks ise kaasa. Minu vanaema ei ujunud kunagi. Aga ta tuli vähemalt meiega Loobu jõe äärde kaasa ja hoidis seni rätikut, kuni me ujusime. 

Iga kord ei viitsi Mannela küll lapselastega mängida, aga kui ta mängida otsustab, peab tal ka endal põnev olema! Viimati mängis Mannela Ottoga peitust ja peitis end garderoobi kleitide vahele. Mannela nägi välja nagu rippuv kleit ja Ottol läks kaua aega, enne kui Mannela leitud sai. Pärast Mannela õpetas, et voodi alla pole end kunagi mõtet peita, see on täiesti jama, tuleb leida selline peidukas, kus mööbli või seinaga ühte sulad. Peab olema kaval!

Aga Mannela ei kasvata juur- ja köögivilju! Mannelat ei huvita aiandus karvavõrdki! Tegelikult ei meeldi Mannelale eriti ka süüa teha, aga kuna talle meeldib, et lastele ja lastelastele ta söögid maitsevad, laseb ta end tihtilugu siiski ära rääkida. Kõige sagedamini teeb Mannela lastelastele pannkooke. See on kindla peale minek. 

Paistab, et Mannela vahvad kriimud poisikraaded tahavad küll Mannelale külla tulla. Mannelale tundub, et nad tuleksid isegi sagedamini, kui see võimalik on. Järelikult võib olla ka pisut ekstreemsem vanaema. Ja muide, Mannela on küürija vanaema. Ta küürib oma porised poisid alati laitmatult puhtaks! 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Mannela erineb iseenda vanavanematest ja vanematest vanaema rollis üsna palju, aga õnneks annab see roll piisavalt vabadust ja loomingulisust. Nii et kõik on hästi! 

Ja see metsik armastustunne ja tohutu igatsus, kui pole oma lärmakaid poisipõnne tükk aega näinud- no see on küll korralikule vanaemale kohaselt üüratu! 

Siiski mõtleb Mannela, kas peaks ikka Otto kooli vanavanemate päeva tähistamisele minema. Või sobiks see ontlik üritus vanaemamatele vanaemadele? 

Ma vist ikka lähen…

Tunded ja tajud

Kas pole nii, et teatud asjade või tegevustega seoses, mida parasjagu teeme, kangastuvad minevikust mälupildid, mis on vahel nii võimsad, et isegi lõhnad, tunded ja aistingud, mis selle mälestuse juurde kuulusid, taasaktiveeruvad.

Nii juhtus minugagi. Esiteks siis, kui ma üht Karl Johanni kapist väljapraagitud noodihunnikut sorteerisin ja üllataval kombel leidsin noodi ühe klaveripalaga. Ma ei tea, kes on selle autor ja kust kogumikust on too koopia pärit. Aga ma tean, et see oli meie koolis tõeline hitt. Ta on ilus, katkematult voolav, samas rahustav, lausa teraapiline, mõningaste džässi elementidega, selles esineb variatsioonilisust, improvisatsioonilisust, ta püsib ühes helistikus, olemata seejuures igav, ta on keskmise raskusastmega, nii et päris lehest seda ära ei mängi, aga klaverimängu valdajad saavad selle üsna vähese harjutamisega selgeks. Aga kõik eelnev loetelu ei tegelikult üldse oluline. 

Oluline on see, et minu jaoks elustus korraga kogu toonane kooli elu-olu. Nägin vaimusilmas koridore, mida mööda käisime, inimesi, kes seal liikusid, harjutasid, töötasid. Tundsin selle maja lõhna, kergelt kopitanud olekut, nägin trepi käsipuudelt ja seintelt kooruvat värvi ja kuulsin sedasama lugu. See kostis peaaegu kõikidest harjutusklassidest (tõsi, mõnes kääksus siiski viiul või pasundas mõni puhkpill). See pala oli uskumatult populaarne. Kõik soovisid selle selgeks saada. See oli vist otsekui uks uude, vabasse maailma. Sest aeg oli just sealmail, kus ajaloos toimus suur pööre. Mina olin siis umbes 16. Õpin selle loo nüüd uuesti selgeks!

Teine äratundmine leidis aset täna ja meie enda koduhoovis. Sõelusin veranda ja kuuri vahet, sest istutasin veel mõned toalilled ümber, (tean, et täiesti vale aeg!) selleks oli mul vaja mulda ja lillepotte. Ja aiakäru. Ja järsku olin tagasi minevikus. Mu käed lükkasid punast lapsevankrit, mille sees olid tillukesed kolmikud. Tegin ringe ümber muruplatsi, tegin lõputult ringe, muru oli sile, polnud ohtu, et nad rappudes ärkaksid. Aga nad ei maganud, nad ei tahtnud üldse uinuda, keegi neist oli ikka veel ärkvel, ja ma muudkui kõndisin ja kõndisin. Püüdsin mõelda, et mul on mugav, et kui hea, et meil on oma aed. Hingel lasus aga raskus, mure, et nad on veel nii väikesed, et nende suurekskasvamiseni on veel nii palju aega, et ma peaksin jõudma ka muid asju teha, miks nad ometi ei maga… 

Siin ma siis olin. Raputasin selle raskuse oma õlult, nuhutasin sügiseseks muutuvat õhku, krõbistasin taldade all lebavaid männiokkaid ja mõtlesin, et mnjah, kõik möödub. Ja kõik läheb mälestustes ilusamaks, rahulikumaks, voolujoonelisemaks. Isegi see kool, isegi see laste imikuaeg. Aga mingitel hetkedel lubatakse meieni siiski ka kõik see, mis meid ühel või teisel ajal hirmutas, nukraks tegi, ärevust tekitas. Kõik need tunded ja lõhnad ja konarused. Siiski on hea, et mäletad. Ilu ei peitu ju ainult meeldivates asjades. Ilu peaks olema elu ise. Kõikide lisadega. 

Mõningased muudatused

Mulle ei meeldi enam see seltskond. Õigupoolest enamus inimesi sellest seltskonnast meeldivad mulle, aga see üks, see, kellele meeldis siis ja ilmselgelt meeldib praeguseni mängida mingit õiglaste valikute kandjat, jah see, kes mulle järjekindlalt kohta kätte näitas ja jälle tuli näitama- vaat sellega ei saa ma hästi hakkama. 

Mõni inimene on otsekui igavene kannataja. Ta tundub kannatavat ka nende asjade ja olukordade käes, mis tema ellu õieti ei puutugi. Antud olukorras näiteks ei puutu absoluutselt! Nagu arvata võite, ei naera seesugune kannataja mitte kunagi südamest tulevat naeru, küll aga kõhistab vahel, kui vastane seda väärt tundub olevat, õelat kahjurõõmu. Aga põhiliselt ta ikkagi kannatab. 

Nii kannatab kõnealune inimlaps ilmselt minu elu valikute käes ning ei suuda neist kuidagi üle saada või mööda vaadata. Miks? Ma ei tea! Vähe sellest, ta tahab, et ma ka ühises seltskonnas olles mõistaksin, et tema on aus ja midagi teesklema küll ei hakka. Samas leiab ta enesel ilmselgelt esmaõiguse olevat oma ärevuse ja manipulatsioonidega selles seltskonnas viibida ning alateadlikult nõuda ka ülejäänutelt poole valimist. Mida need muidugi ei tee. Kui ma talle ütleksin, et tänu neile valikutele, mis ta nii tigedaks teevad, on saabunud mu elu kõige õnnelikum aeg, hakkaks ta ilmselt ulguma. 

Mõistan, et osadel inimestel võtabki teiste elumuutustega kohanemine aega ning seda aega tuleb neile anda. Aga heatahtlik mitte-hakkamasaamine ja kuri ärapööramine on kaks iseasja. Eriti kohutav on, kui viimane toimub pühade väärtuste egiidi all. 

Ole üle, ütlete ehk nüüd. Aga teate, see polegi nii kerge! Kui seltskonnas, kus varem oli alati nalja ja pöörast naeru, vabadust ja mõnusalt chilli olemist, istub üks kiusupunnist mutt (vabandust, just see sõna mulle toda õhtut meenutades kangastubki), kes iga su lause peale silmi pööritab või iga su (niisama elu-olust) küsimuse peale vastuseks mingid imelikud lausejupid välja punnitab, sellised, et tuimemgi turakas neist kaudse p…ssesaatmise välja loeb, noh, siis on see tõrvatilk seal meepotis ikkagi liiga suur, kas pole!

Ma ei peagi kõikidele meeldima. Aga seltskondades, kus ma iganes viibin, tahaksin end, mida vanemaks saan, seda paremini tunda. Mu keerukal ajal soovitas üks hea inimene kõik need, kes mind madaldavad või pidurdavad, oma elust kustutada. See tundus olevat lihtne, aga ma ei osanud mõelda, mida teha sõpruskondadega, kus olen harjunud käima, aga kus võib olla ka manipulaator, selles kontekstis siis nimetatud “vaga karistaja õde”. Loobuda?

Õige vastuse ütlesin tegelikult juba esimeses lauses välja. Mulle ei meeldi enam see seltskond sellesama ühe inimese pärast, kellele ma ise suudaksin küll andestada, kuna oleme ju kunagi vaat et sõbrad olnud. Aga et tema arvab end endiselt olevat minu elu hindaja ja et ta on mind otsustanud veel pikalt “karistada”, väldin edaspidi analoogseid kokkusaamisi. Muidu arvavad teised sõbrad, et kõik on okei. 

Muidugi ei tahaks ma ka seda, et teised peaksid valima - kas mina või tema. Nagu üks Jaani püstihull sugulane (õnneks mitte liiga lähedane), kellega nad kunagi tihedalt suhtlesid. Too teeb ikka päris korralikku tsirkust, olen aeg-ajalt kuulnud ja imestanud. Vaesed vanemad sugulased on kohe hädas, kõik ei oska ju piire ka seada…

Aga antud grupile ja ka tollele õnnetule etendajale olen andnud piisavalt aega. Olin päris pikalt eemal ja lasin asjadel rahubneda, et ehk läheb ka tema ärritus üle. Tuhkagi! Kurb, sest niisuguses konditsioonis ei saa ta ju ise mitte kunagi päriselt õnnelik olla. Aga mis siis ikka. 

Vahvad ja toredad inimesed on õnneks me eludes siiski valdavas enamuses! Keskendugem parem neile!

Sõna ja viis

Taagepera kirikus

Kui hakkasin mõtlema, mida siia õigupoolest üle pika aja üldse kirjutada, valitses mu peas suur segadus. Oleme peale kuu-ajalist Muhu puhkust elanud väga intensiivset elu, on olnud palju ringisõitmist, inimestega kohtumisi, esinemisi, kontserte. Mulle teeb rõõmu, et Jaan on minuga ühesuguse pingetaluvusega ja et me moodustame üheskoos sellise lõbusalt metsiku tandemi, kelle jaoks pole hommikust hilisõhtuni sadulas püsimine mitte mingisugune probleem ning kes teisigi oma elurõõmuga nakatavad. Ainult et … meie seikluste üksikasjalik kirjeldamine oleks siin suhteliselt pointless. 

Seetõttu võtan vaid ühe meie teekondade detaili - kontsertmõtisklused ja proovin nende valguses veidike iseendasse süübida. Mulle meeldib see meie poolt ellukutsutud nišš, muusika ja sõna ühtepõimumine, teineteise tunnetamine ja toetamine, lavaline üheshingamine. Paljud inimesed on öelnud, et nüüd mõistavad nad väga hästi, mispärast just meie kaks… 

Aga väga oluline on ka see, et olen meie kooslusest ja kontsertmõtiskluste žanrist ammutanud iseenese elutervemat teadvustamist. Olen järsku hoopis teistmoodi hakanud aru saama sellest, kes ma esitaja, interpreedina õigupoolest olen. Tõsi, asi on ühte otsa pidi endiselt seotud mu sabas lapsepõlveni lohiseva piisavuse või ebapiisavuse teemaga. Andekuse küsimusega. Oma mustrite eest ju naljalt ei jookse. Aga mis siis! Just sel suvel jõudsin rõõmsale äratundmisele, et see ei ole enam minu jaoks probleem. Ma ei pea tingimata muunduma “tsirkuseloomaks”, kes esitab orelil või klaveril kaelamurdvaid trikke, ületades oma väärtuslikkuse nivoo vaid läbi tohutute tehniliste õnnestumiste, mis näppavad elust loendamatuid harjutustunde ja mida paraku mõistavad vaid üksikud. Selleks on omad tegijad. 

Ma saan olla Naine. Saan olla Sõnale Viisiks, Häälele Meloodiaks, Loole Illustratsiooniks. Miks mitte isegi kuuldule kajaks, kui see moodustab terviku, põimudes kahe inimese ühisloominguks.

Jah, mulle meeldib see Naise roll. Esmalt mõelda välja põnevad klaveri- või oreliseaded. Seejärel kuulata Mehe lugu ning oma meloodiad vaikselt tema sõnumisse sättida. Mul on seda väga lihtne teha, sest tean, et saan Jaanilt alati tagasisidet. Jaan on mees, kes hoolib ja märkab. Arutame alati teineteisega jutluse, kõne või muusika sisu, esituse või muude nüansside üle. Võimalus teha seda nii lähedase inimesega on eriti nauditav. 

Eesti inimene on loomupäraselt oma emotsioonidega kitsi. Vahel poed või nahast välja, et näha kuulajais peegeldumas naudingut, mõistmist, meeldinust, samastumist. Seejuures pole publikul häda midagi, nad lihtsalt ei valda nähtava kaasaelamise ja tunnustamise kunsti. Mõnel juhul oleme hiljem kuulnud, et väga meeldis. See kõik on väga rõõmustav. Aga mis võib olla toredam, kui oma abikaasalt sedasama kohe kuulda. Või hoopia temale kohemaid head öelda. 

Meil on hea tiim. Oleme teineteisele parimad kriitikud. Hindame teineteist väga. Nii tore on koos tegutseda! 

Gümnaasiumi eel

 Ja hakkabki varsti pihta. 

Kummaline, kuidas kolm kooli nii erinevad on! Erakoolid, kaks erinevat, mille gümnaasiumiastmes jätkavad Anni ja Joss, saatsid mulle juba ammuilma igasugu kirju ja kilkeid, kuidas meie lapsi oodatakse ja kui põnevaks kõik kohekohe läheb. Ühtlasi korraldatakse kummaski erinevaid sotsialiseerumisüritusi, et kõik, ka uued end õppeaasta algul mõnusasti võiksid tunda. 

Anni klassis ja suunal on pooled õpilastest uued, tema ise aga vana olija. Jossi uues klassist, koolis, mille vilistlane on ka Helis, lahkus teise kooli vaid 1 (!) õpilane. See annab mulle kindluse, et Joss jätkab heas ja tugevas koolis. 

Nojah, juba jõudsingi oma kirjutamisega sellesse punkti, millest tahtsin iga hinna eest hoiduda. Mis siis ikka…

Asjalugu on nimelt selline, et saime kevadsuvel selle koolijama tõttu, millest möödaminnes ka kirjutasin, kogu perega kõvasti haiget. Kinnitan siinkohal, et ei ole kunagi olnud mingi kooli ümber tiirutav helikopteremme, kes oma lastele igas asjad õigust käiks nõudmas. Vastupidi, sekkusin selle üheksa aasta jooksul laste õppetöösse nii vähe kui võimalik. Kõik tundus olevat ok. Lausa suurepärane. 

Üheksanda klassi lõpus saime aga kõik korraliku šoki. Pojale ja tema sõbrale määrati täiesti tühise eksimuse pärast käskkiri. Väidan ka praegu, et see lapsik lollus väärinuks korra koos klassijuhatajatega laua taha istumist ja asja ära lahendamist, muud midagi. Kannatanuid ega kiusatuid selles loos ei olnud, tegu polnud ka millegi kõlbmatuga. Napakas noorte nali. 

Paraku oli kool ääretult paindumatu. Nagu keegi neist otsustajatest poleks ise noor olnudki! Olen seda teemat arutanud paljude sõprade-tuttavatega- et äkki ma ise olen mingi “kanaema” ja oma poisi osas pime -  aga ei, kõik on sellise karistuse leidnud olevat täiesti arusaamatu. Tal polnud ka varem mitte ühtegi rikkumist! Ei olnud probleemne noormees, kellest oleks parem vabaneda. Muidugi polnud ta ka vaikseim vend, aga ka mitte jultunud segaja. Oli lihtsalt naljamees, kes hoidis klassi tuju üleval. Hea suhtleja ja mõnus sõber.

Joss lõpetas põhikooli neljade-viitega, viite tublis ülekaalus, mis tähendanuks automaatset kutset oma kooli gümnaaasiumi. Aga tema ja ta sõber pandi konkureerima teistest koolidest tulijatega ning kui sõber sai peale vestlust koolikutse, jäi Joss joonealuseks. Ja vaat see oli tõeline šokk. Mille eest?

Minu arupärimisele, kas tegu on mingi eksitusega- sest selline asi ei saanud minu arvates lihtsalt võimalik olla- vastati midagi ebamäärast ja ausalt öeldes kukkus minu maailm ikka päris korralikult kokku. Omasid ju hoitakse- olin seda alati arvanud. Kuidas nüüd järsku nii? 

Olin seni olnud oma laste kooli andnunud fänn. Soovisin mõttes, et nad kõik jätkaksid sealsamas. Aga nüüd…

See teine kool, kus Joss nüüd jätkab, võttis poisi rõõmuga vastu. Me ei jäänud nimelt pikkade nägudega ootama, et kas äkki oma koolikkagi võtab. Josss hakkas innukalt kandideerima. Selle kooli vestluselt tulles oli mul pisar silmas, kui mõnus õhkkond seal oli. Ja milline rõõm, et kool leidis noormehe olevat väga tubli ja motiveeritu. Ta sai valida ka meelepärase suuna. Oma koolis ta seda teha ei julgenud, olevat märkinud suuna, mille arvas ebapopulaarse olevat- ikka selle käskkirja pärast. Et äkki jätavad välja. Aga nagu ütlesin, nad tegid seda siiski…

Ka teised koolid, kuhu Joss kandideeris, saatsid talle gümnaasiumi kutse. Nii et lõpuks oli tal laual päris lai valik. Mõelge ise, kui neljade-viitega lõpetanud noor ka gümnaasiumisse ei saa, kes siis üldse saab?

Jah, lõpuks sai ta siiski kutse ka oma kooli- koos teiste, nõrgema õppeedukuse tõttu joonealustega-  kuid loobus. Ka ta sõber valis gümnaasiumiks teise kooli. Väljaränd oli märkimisväärne. Kool kaotas mitmeid toredaid, tublisid ja elu osas uudishimulikke noori. Miks ometi? 

Lisann jätkab siiski oma koolis, sest see suund, mille ta valis, on suurepärane ja väga inspireeriv. Tegelikult soovis temagi kooli vahetada, aga kahjuks meelepärasesse saada ei õnnestunud. Isegi läbinisti viielisena mitte. Eks see vahetuse soov rohkem muutuse soovist tingitud oli, kuna Jossiga tehtu jättis meisse kõigisse oma jälje. Loodame, et see ajalikku siiski hajub ja Lisannil tulevad vahvad ja edukad gümnaasiumiaastad.

Loviisa aga jätkabki siis nüüd “eliitkoolis”. Seal oli üksainus koosolek - hea et seegi-  kus tutvustati tulevast õppesüsteemi. Ja oligi kõik. Järgmine kord soovitakse vist vanemaid näha alles gümnaasiumi lõpuaktusel. Eliitkoolis on kõik väga akadeemiline. Tuleb end tuleviku suunal fokusseerida ja esimesel septembril innustunult startida. Ei mingit tilulilutamist. 

Vaat sellised lood. Palvetan nende kõikide eest! 

Rikkus

 Minu ellu oli vaja kärgpere kogemust selleks, et ma õpiksin … armastama. Nüüd mõistan seda väga selgelt. 

Olen tähele pannud, et need, kes väga tugevasti vastu rinda taovad ja oma padu-konservatiivset kristlikku olemust kuulutavad, on tihtilugu arusaamatult tigedad. Oleme meiegi Jaaniga oma nätakad kätte saanud, ikka vägagi räiged ja jubedad, tagantjärgi mõeldes täiesti lubamatud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu kirjutada. 

Tahtsin jagada rõõmu, et minu peresüsteem on uskumatult rikas! Ja et see täienes veelgi! 

See, et saan oma eks-abikaasaga hästi läbi ning kolmikud võivad rõõmsaasti armastada oma mõlemat vanemat ning olla tugevas pere-ja sõprussuhtes minu kalli abikaasaga, on iseenesest mõistetav. Või kas ikka on? Meie peres igatahes küll. 

Lisaks käivad kolmikud rõõmsalt läbi oma kõige vanema õe ja tema perega ning me kõik hoiame head kontakti mu eks-ämmaga.

See, et olen Jaani laste ja lastelaste poolt omaks võetud ja nende peredesse oodatud ja et kallistame ja viskame head nalja ka tema eks-abikaasaga, on samuti imeline. Nii võiks see kõikidel olla. Uskuge, see muudab elu võrratult rikkamaks! Kui avad oma südame abikaasa lastele, muudab see ka su enda abielu veelgi õnnelikumaks.

Eile aga käisin külas oma vanema tütre tädil! Me ei olnud suhelnud ca 30 aastat. Kohtusime täiesti juhuslikult ühel Muhu saare kontserdil ja selgus, et nemad abikaasaga elavadki nüüd Muhus! 

See külaskäik oli meeliülendav, sest jutustasime kumbki, mis me elus vahepealsel ajal on juhtunud- ja juhtunud oli palju. Kohtumise lõpul leidsime kõik, et nüüd saame siit sõpradena edasi minna. Mingid asjad loksusid jälle paika, perelugu sai ühe põneva haru juurde, ees ootab nende vastukülaskäik meie juurde. Ja mis kõige olulisem- tegu on taaskord imearmsate inimestega! 

Näete nüüd, kui rikas ma olen! Kui keegi padu-konservatiivide ridadest nüüd arvab, et ainult tema eluviis on õige ja et kellelgi pole lubatud teistmoodi eluvalikuid teha, siis küsin siinkohal, mis õigus on kellelgi teise üle otsustada? Muide, jätsin siin nimetamata mõne nüansi, mis valevagatsejad eriti raevukaks muudaks. 

Kahjuks olen kunagi ka ise olnud suhteliselt paindumatu mõtteviisiga. Seetõttu oligi mul vaja just seesugust elukogemust- et hakkaksin mõistma, mis on elus tõeliselt oluline. Et mu süda oleks avatud ja et selles poleks kohta kurjusele. Ka nende osas mitte, kes elavad minust erinevalt. 

Juulikuine

 

Kolmikud meie kodusel aftekal

Täna on esimene päev, mil oleme Jaaniga kahekesi Muhus ja ma tõesti puhkan. Ilm on kuum ja mitte midagi tegemine näib igati õigustatud. 

Tegelikult oleme Muhus juba kümnendat päeva. Eelnevalt tähistasime aga jaanipäeva. Selleks puhuks olid tüdrukud kutsunud külla kolm sõbrannat ja poiss ühe sõbra. Meie majas oli niisiis seitse teismelist. Et aga naabrite juures oli veel kuus ning ülenaabrite juures neli noort, oli neid meie lähikonnas kokku ei vähem ega rohkem kui seitseteist! Pluss Otto ja Ruben. Jah, paar korda istusid nad kõik ka meie toas ja mängisid lauamängu. Jah, ma talusin seda kõike väga hästi. Jaan samuti. Kas teate, miks?

Sest see sõprus on täiesti erakordne ja ka kümme eelnevat suve siin Muhus on olnud nende jaoks täiesti erakordsed. Meil on olnud täielik Bullerby küla. Need suved ja siinsed seiklused juba ei unune! Aga veel mõned aastad ja enam see sõpruskond samal viisil läbi ei käi. Neist saavad täiskasvanud ja see elu on juba hoopis teistsugune. Teate küll, milline. Seetõttu on meie kodu uks neile armsatele noortele alati avatud - kuniks nad seda vajavad. 

Peale jaanipäeva, 25-ndal tulid meie külalised. Täiskasvanud. Laste omad hakkasid siis vaikselt tagasi mandrile purjetama.Üks tore raadiohääl, kirjanik ja mõtleja tuli külla ja andis hea ja parema kõrvale oma jutuga hoogu sügavamaks mõttetööks. Parandasime üheskoos maailma ning aeg lendas linnutiivul. 

Ja siis tulid Jaani lapsed peredega. Kokku üksteist inimest. Meie ja Helise pere andsime kümme juurde. Ühesõnaga, taas üks vahva üle kahekümnene kamp! Aga taas oli tore ja mul on nii hea meel meie näol tõdeda, et kärgpere võib olla üks täiesti normaalne nähtus!

Aga enne jaanipäeva oli kolmikute 9.klassi lõpetamine, mis päädis, voilaa, taas suure peoga. Tantsisin isegi oma noorte ja nende sõpradega koos ja lausin täiesti kõrist nende lennu lõpulaulu “… ja meil on aega veel, ja meil on aega veel…”, teate küll seda! Oi, see oli ilus päev! Täielik pingelangus!

Enne põhikooli lõpetamist oli hirmus närvesööv periood. Eksamite ja lõpuaktuse vaheline olukord eskaleerus nii mõneski kontekstis täielikuks katastroofiks. Aga sellest ei taha ma enam isegi kirjutada. Ainus mainimistväärt uudis on see, et iga mu kolmik jätkab gümnaasiumiõpinguid ise koolis. Mine tea, võibolla see ongi parim variant! Sest lõppkokkuvõttes lahenes ju kõik väga hästi. Milleks seda närvesöövat perioodi vaja oli, ei tea. Meie polnud aga ainsad. Üheksandike halvasti läbimõeldud gümnaasiumisse astumise kord ületas teatavasti mitmel korral uudisekünnise. 

Mina sain trio pinged endale. Minu “piksevarras” oli aga mu armas Jaan. Tema ütles korduvalt, “ootame ära, Jumalal on plaan”. Oligi. 

Nüüd saan ehk taas sagedamini blogipidamise lainele. 

Siinne iludus

Mai ja muu

Merelinn Helsingi

 Ma pole hiigla ammu kirjutanud! Muidugi on olnud ka vahepeal mitmeid mõtteid ja teemasid, mille üle oleksin tahtnud juurelda või mida jagada, aga ikka juhtus nii, et üks või teine tegevus tuli vahele ja sinnapaika see jäi. 

Meie pere elab praegu kolmikute 9.klassi lõpetamise rütmis. Kõik eksamid on tänaseks tehtud ja kui ma asja lühidalt kokku võtan, võin seda teha vaid ühe sõnaga - ülivinge! Kõige tipp oli Loviisa mataeksam, mille tulemus oli lausa 100%! Valdav enamus kõikide tulemustest oli üle 90%. Mitte et hinded kõige olulisemad oleksid, aga kui neid tulemusi ja noorte elurõõmu omavahel kõrvutada, on õnnis tõdeda, et ju on ka minul nende kasvatamises ja läheduse ning usalduse tekitamises midagi õigesti läinud. 

Maikuu on olnud ilus, aga kohutavalt külm. Õde andis mulle “mõned” tomatitaimed, millest nüüdseks on suureks ja elujõuliseks kasvanud lausa paarkümmend! Õues valitseva jaheduse tõttu on nad me elutoast hõivanud päris arvestava osa. Õnneks lubatakse vahelduseks ka soojemat ilma ning otsin praegu varianti, kuidas neid tomateid mingi sellise süsteemiga edasi kasvatada, et nad oleksid hoitud, aga ei vajaks minusuguse siia-sinna liikuva inimese ülemäärast hoolt. Mul on mitmeid tuttavaid “tomativahte”, eesotsas mu enda vanematega, kes ei saa suvel paariks päevakski oma hoolealuste juurest kuhugi liikuda, kuna need viskaksid seepeale sirakile. Mina küll nii paikne olla ei suudaks, mul peab olema vabadus. Ühesõnaga, oleks neil mingi kastmissüsteem ja kaitsev majake ümber, võiks neist palju rõõmu olla. Aga küll ma lahenduse välja mõtlen!

Eelmisel nädalavahetusel käisime Rootsis ja Soomes. See oli imeline reisike! Lendasime reede hommikul Stockholmi, kus õhtupoolikul toimus kontsert-mõtisklus Urmas Sisaski mälestuseks ja Jaanil oli palutud ette kanda tema viimasele suurteosele Gloria Patri II kirjutatud tekste. Teiseks esitajaks oli rootsi-eesti pianist (ja psühholoog, nagu hilisemast jutuajamisest selgus - niisiis on meil mõndagi ühist) Iren Koop-Lind. Üritus toimus Eesti majas, kus ma polnud varem käinudki. Kontsert-mõtisklus võeti vastu ülisoojalt ning saal oli rahvast täis. 

Aga me ei jäänud Stockholmi kauaks. Juba kell 8 õhtul läksime laevale, et sõita Soome, Turu linna. Õhtu oli vaikne ja päikseline (aga külm!). Olime tellinud buffee-õhtusöögi ja seda serveeriti ilusas suurte akendega söögisaalis. Päike oli loojumas, laev liugles läbi rootsi saarestiku (see kestab muide enne ulgumerele jõudmist umbes 5 tundi), meie ees olid hõrgutavad road ja joogid. Oli aega, rahu… Oi, kuidas mulle sellised hetked meeldivad!

Laupäeva hommikuks olime Turus. Ilm oli keeranud vihmale ning oli endiselt jahe, aga sellest polnud lugu. Läksime külla Jaani sõbrale, kunagisele Ahvenamaa praostile Mårten Andessonile. Nad polnud kaua kohtunud ja juttu jätkus kauemaks. Vahva, kui inimestel on eluaegsed toredad sõbrad! Vahepeal tegime Jaaniga ka väikese linnatuuri. Huvitav, et mul oli Turust hoopis teine mälestus! Arvasin selle olevat nunnu väikese linna, mille keskel kirik ja ümber loksumas meri. Aga ei, küllap oli see vaid mu kujutlus - või siis ajan selle segi Naantaliga, kus käisime Muumimaal, ajal, mil Helis oli väike! 

Oi, praegu tuli mulle meelde üks naljakas lugu nimetatud Muumimaa reisist. Õigemini video. Küsin selles Heliselt peale reisi, et mis talle kõige rohkem Muumimaal meeldis. Helis seletab rõõmsalt, et selleks oli üks väike sinine kaarjas sild üle sealse jõekese. Tõepoolest, ta jooksis kordi ja kordi üle selle! Seejärel küsin, kas on midagi, mis üldse ei meeldinud. Tüdruk niheleb veidi ja vastab siis ebalevalt: “Muumid…” 

Aga tulen nüüd tagasi tänasesse Turu linna, mille kohta mu mälu vimkasid viskas. Oeh… selgus, et see linn on üsna suur ja ilmetu. Aga eks tal ole olnud ka keerukas ajalugu…

Pealelõunal istusime Jaaniga rongi ja alustasime sõitu Helsingi suunas. Just siis hakkasid tulema teated Soomes allakukkunud eesti helikopteritest. Algul tundus see uudis täiesti absurdne ja ebareaalne. Asjaolud aga muudkui selgusid ning tänaseks on teada, et meie laste noor klassijuhataja kaotas selles õnnetuses oma mõlemad vanemad. See on lihtsalt niivõrd kurb, et pole sõnu…

Meie aga jätkasime Helsingis. See on linn, mis on “andnud ennast väga aeglaselt kätte”. Õigupoolest hakkasin teda hindama alles mõni aasta tagasi, kui liikusime rattaseltskonnaga veidi “peatrajektoorist” kõrvale. Olen sellest kirjutanud ka ühes oma varasematest postitustest: https://maris74.blogspot.com/search?q=Helsingi Ka augustis Helisega kontserdil käies oli seal imetore. Nüüd, koos Jaaniga rännates tajusin aga eriliselt, milline väärtus on, kui su partner on koos sinuga ja kogu aeg on nii lihtne ja tore olla! Ja nii palju saab naerda! Ma pole ikka veel täiesti ära harjunud, et selline asi on võimalik!

Meie hotell asus otse kesklinnas, ühel väikesel vaiksel põiktänaval mere lähistel. Sealt sai hõlpsasti absoluutselt igale poole.

Pühapäeval oli kirikupäev. Jaan teenis sel korral Helsingi eesti kogudust ning mina olin organistiks. Rahvast oli üllatavalt palju ja selgus, et sealne eesti kogukond on tugev ja kokkuhoidev. Saime mõlemad ohtralt kiidu- ja tänusõnu, mis tegid palju rõõmu.

Pealelõunal laenutasime aga jalgrattad, millega väntasime mööda Helsingi kaunimaid paiku lausa kolm tundi. Teate, kui mugav see rattalaenutus sealmail on! Ja kui mõnus see sõit oli! Oleme küll tohutud kõndijad, kuid need vahemaad olnuks meile jalgsi siiski liiast.

Ja esmaspäev oli samuti põnev. Siis sõitsime külla Paldiski sõpruskogudusele Kirkonummis, mis on Helisingist umbes tunnine teekond. Sinna sõitsime metroo ja bussiga, tagasi rongiga. Meil oli sealse kiriku juhtidega kena kohtumine ja lõunasöök, vaatasime üle ka mõningate vitraažakendega kaunistatud Kirkonummi kiriku. 

Ja oligi aeg tagasi Eestisse tulla. Mõtlesime, et kõnnime sadamasse mööda sedasama kaunist mereäärt, kus eelmisel päeval olime ratastega seigelnud. Kujutlesin, kuidas peatume mereäärsetes kohvikutes, lonksame päikeseloojangu taustal teed ja ampsame midagi head. Tegelikkus oli aga muu. Kohvri ja kompsudega polnud too teekond üldsegi meeldiv. Pealegi osutus see pikemaks, kui oskasin eales arvata! Mingist kohvikust ei olnud juttugi. Ega loojangust. Seda, et Jaanil on nii kohutavalt pikad ja kiired jalad, tajusin ka esmakordselt - ta jooksis laevale nagu noor sälg! Minu reielihas sai vist sellest tormamisest lausa rebestuse - eile ei saanud trepistki üles! Noh, täna on siiski parem…

Vaat selline reis. Aga kodus on ka hea olla! Ikka koos.

Kurbusest (või kurjusest)

 Kui ma eile peale kontserti rongile jõudsin, oli mu süda kurbust täis. 

Ei, asi polnud kontserdis, see oli väga hea. Aga teel Balti jaama nägin südantlõhestavat intsidenti. Raekoja platsi lähistel oli üks ema oma väikese pojaga. Laps oli nii kolme-nelja aastane. Hetkel, kui nad minu tähelepanu köitsid, jäi see ema seisma ja röögatas lapsele üle tänava “Tead mis, mine õige p..sse!” Jah, sellele samale väikesele lapsele! Ma lausa kangestusin. 

Aga sellega asi ei piirdunud. Kuulsin, et laps küsis temalt tasa “Miks sa niimoodi kurjustad?” Seesama väike poiss, minu Ottost ja Rubenist pisem… Ja vastus ei andnud kaua oodata “Mul on sinust s…aauguni!” 

Sel hetkel olin neist juba möödunud, aga selline vastus pani mind ümber keerama. Ta nägi, et ma nägin. Meie pilgud kohtusid hetkeks. 

Jooksin edasi, sest see oli aja peale jooks. Rongi väljumiseni olid vaid loetud minutid. Aga joostes tahtsin ma lihtsalt nutta. Kogu mu keha ütles, et mine tagasi. Mu keha tahtis seda väikest poissi kallistada ja öelda, et ta on nii armas, tähtis ja oodatud. Ma tahtnuks ta sealt varaöisest linnast, kus pidutsejad juba tasahilju kampadesse kogunesid, hubasesse koju pehmesse voodisse viia, talle unejuttu lugeda ja seni ta voodiveerel istuda, kuni ta uinub. Linnas oli sel kellaajal väga pime ja külm. Reedeõhtune linn pole väikese lapse koht.

Sellised pildid ei jõua tavaliselt pealtvaatajate ette. Aga õõvastav on tõdeda, et selline võib olla paljude väikeste laste igapäev. Pelgalt mõte sellele on südantlõhestav! Kas neid saaks kuidagi päästa?

Rääkisin sellest intsidendist kohe ka Jaanile. Ütlesin, et kahetsen, et jõuliselt ei sekkunud. Jaan aga ütles vastu, et mida oleksin teinud. Sõnasõtta astunud? Siis oleks see poiss ehk pärast veelgi hullemini saanud. Järele kõndinud? Kuhu… Politsei kutsunud? Ei, teda poleks kaasa viidud, sest purjus ta polnud. Lastekaitse? Kas nad tuleksid nii kiiresti ja mida teeksid olukorras, kus on sõna sõna vastu…

Pealegi, see väike poiss poleks ju tahtnud võõrastega minna. Ta tahtis vaid, et ta ema ei kurjustaks. Ta ei osanud mõelda, et seesuguste sõnade kasutamine on täiesti lubamatu. Et see on räige vägivald. Mida ta muud saanukski teha, kui ema tasakesi rahustada, püüda veel parem ja nähtamatum poiss olla, sest muidu oleks ehk järgmine lause tulnud kätega? Imeline laps. 

Kuidas osad emad-isad ometi ei märka, milline varandus on väike armas terve laps! Kus läks nendega valesti? Mida saaks ühiskond teisiti teha? Mina?

Mulle meenus just praegu, et on olemas Lasteabi telefon. Kunagi meenutasid seda paljud reklaamid tänavatel. Ka kogu meie perel oli see number peas - 116 111. Äkki oleksid nemad aidanud? 

Aga mina jooksin rongile…

Taaskord paarisuhte teemal

 1Ms 2:18 Ja Issand Jumal ütles: "Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on."

Mõtlesin täna selle kirjakoha peale. Paariterapeudina. Olen viimasel ajal päris palju sattunud lugema erinevaid abielukäsitlusi, enamikku taas kristlikus võtmes ja see kõik on olnud väga põnev. Ometi olen neis kõigis täheldanud ühe nüansi puudumist. Neis kirjatükkides eeldatakse nimelt, et kõik inimesed on ühe mütsiga löödud. Eraldi arutlust ei ole ei elukogemusteta noorte, hariduslikult või majanduslikult ebavõrdsete paaride ega ka erineva taustsüsteemiga inimeste suhete toimimise kohta. Rääkimata sõltuvusainete või vägivallaga suhetest. Neid aspekte isegi mitte ei mainita. Räägitakse mingist “normaalsest” või “tavapärasest” abielust. Jahutakse pikalt teemal, et “abielus tuleks teha nii ja naa”. Millises?

Mis kõige hullem, sellega vaikitakse täiesti maha ülioluline detail, mille see lühike Jumala poolt öeldud lause ilusti esile toob: “ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on.”

Olen üha enam hakanud mõtlema, kui palju inimesed üldse juurdlevad selle üle, kas nad on valinud enesele kohase kaaslase. Kes on mõelnud ja kelle vastus on jah, selle jaoks on need arutelud, mida ma viimasel ajal raamatutest lugenud olen, igati huvitavad ja õigustatud. 

Aga kui inimesed lihtsalt ei olegi teineteise jaoks kohased? Tuleb meelde üks padu-loomeinimesest mees, kes näitas küll oma tõelist olemust algusest peale, aga keda ta naine ikkagi ontlikuks pereisaks püüdis “kasvatada”. Muidugi lõppes asi raginal lahkuminekuga. Too mees olnuks kohane vaid sama boheemlaslikule naisele. Või teine näide: haritud naine, kes sidus end vaimse alaarenguga mehega. Kui too “tembutama” hakkas, oli ju selge, et seda asja ei andnud “parandada”. Tulemuseks taas katastroof. 

Aga sellest ei ole justnagu sünnis rääkida. Tuleb näidata, et pingutatakse, ka siis, kui asjal pole mingit mõtet. “Elage eraldi, aga ärge lahutage,” nagu üks “paduvaga” vaimulik kusagil soovitas. Kamoon!

Ärgu nüüd arvatagu, et neid, kes pole teineteisele kohased, on valdav enamus. Sugugi mitte, enamus paarisuhetest on teineteisele igati kohaste inimeste vahel, kel vahel pole lihtsalt enam tahet teineteisega jätkata. Aga see on hoopis teine teema. 

Minu arvates tuleks alati alustada ülalmainitud küsimusest  - kas inimesed on teineteisele kohased? Olen üha enam kindel selles, et kui ei ole, ei aita ükski ussi- ega püssirohi, nad lihtsalt ei saa teineteisega hakkama. Ega hakkagi saama. Aga äkki kellegi teisega saaksid?

 Tõsi, on neid, kes alistuvad. Aga õnneks on ja jääb olema ka neid, kes (lõpuks) loobuvad ja lahutavad. Inimestena januneme ikka elusama elu poole. Kui vagad ja pühad arvavad, et seda ei tohiks teha, siis mõelgu järele, miks on kirikus üha enam seda “halli ala”, kus lihtsalt enam ei abiellutagi. Elatakse vaikselt koos ja kui vaja, minnakse vaikselt lahku. Püha silmakirjalikkus, kas pole!

Küsin mõnelt paarilt üsna otse, miks nad üldse koos on. Teinekord tuleb seda küsida lausa mitu korda ja mitmel viisil, enne kui nad selle peale mõtlema hakkavad. (NB! Terapeudid ei jaga kunagi soovitusi, aga sellele miks-küsimusele mõtlemine on hea edasiminek.) 

Mõnikord ongi valitud täiesti ebasobiv kaalsane ja seda on juba mõne küsimuse kauguselt paista. On rida põhjusi, miks me selles teemas silmaklappe kipume kandma. Aga kas arvate tõesti, et ka kõik mitte kohased partnerid on Jumala poolt saadetud?

Siit edasi küsiksin, kas tõesti arvatakse, et kõik inimesed suudavad esimesel korral ja pooljuhuslikult (nii me ju tihtilugu noorena tutvume) leida enesele kohane kaaslane, kellega elu lõpuni koos olla? Et selles teemas mingit eksimisvõimalust ei olegi? Ei mingit võimalust, et oled ehk verinoorena valinud vale suhte või on su abielust kujunenud ajapikku kooslus, millest oleks elutervem eemalduda? Kas tõesti saab ka tänapäeval mõelda nii, et kui kord lubaduse andsid, siis täida, nui neljaks! Aga kui ma varem ei osanud?  Huvitav, kelle ees me seda näitemängu siis etendame? Silmakirjalikult «pühade» kirikuisade ees, kes lubavad lahutajad põrgusse saata? Või “vagade” vanatädikeste ees, kelle jaoks on arhailised reeglid otsekui rauda raiutud? Tuldagu ometi tänapäeva maailma!

Jumal lubab meil kohtuda igasuguste inimestega. Nii võime me armuda ka neisse, kes meile absoluutselt ei sobi. Omal vastutusel. Muidugi peaksime tegelikult valima enesele kohase. Ainult et - kas inimeselt, ühes kõikide tema isikuomaduste ja taustainfoga, saab kindlalt eeldada sellega hakkamasaamist?

 Muidugi on paare, kes ongi algusest lõpuni koos, olles teineteisele igati kohased. See on suur väärtus ja vedamine. Osalt võib muidugi õnnestumise taga olla ka teadlik valik, suurelt jaolt mängib aga rolli pime juhus. Seda eriti nooremate hulgas, kel veel elukogemust ja analüüsivõimet napib. 

Ja kui mõistus ütleb,  et “partii” on hea, aga tunded sellele ei järgne, mida siis teha? Ilmselt teavad kõik, et kõikidesse inimestesse pole me võimelisedki armuma. 

Minagi olen valinud enesele mitte-kohaseid partnereid. Olen neisse ka armunud. Olin emotsionaalses plaanis üsna hilise arenguga, mistõttu jõudsin ka sellise toreda omaduse nagu eneseväärtustamiseni suhteliselt hilja. Arvasin naiivselt, et minu armastus saab teist inimest muuta, tuleb vaid kannatlik olla. Võimaldasin end kohelda äärmuslikult halvasti. Arvate, et Jumal tahtis, et ma oleksin seda tegema jäänudki? 

 Olin armudes väga noor ja minu teele ei sattunud kahjuks meest, kes oleks mind lubanud oma turvalise kaitse all “küpseda”. Praegu tundub naljakas, aga eks minagi soovinuks nende ülinappide vahenditega, mida toonases koosluses sobivuseks võis nimetada, (kõige selle sobimatu kõrval, millele läbi sõrmede vaatasin,) saavutada elukestev suhe. Õnneks seda ei juhtunud! Aga ometi ei osanud ma koheselt niipidi mõelda, et tegu polnud mulle kohase kaaslasega. Sellega, kelle Jumal saatis. 

Jah, olin elukogemuseta ja naiivne. Aga kas peaksin siinkohal arvama, et Jumalal oleks olnud hirmsasti vaja minu piinasid vales suhtes, ainult seetõttu, et olin kunagi pisut läbimõtlematult andnud lubaduse, mis polnud eriti mõistlik? Pigem arvan, et säärased lubadused on olulised kellelegi, kes ei ole suhetes eriti tugev, küll aga demagoogias. Kes arvab, et kõik on ühe mütsiga löödud. Äkki oleks aeg sellised loosungid seinalt korjata ja hakata väärtustama seda, mis on tõeline? Ka ebaõnnestumised kuuluvad tõe otsimise ja leidmise juurde…

Ühe laulatuse koraali kohta, mis algab “Nüüd Issand oled sidunud kaks kätt, kaks südant ühte”, ütles üks vana tark vaimulik, et tema pole küll kindel, et Jumal isegi altari ees kõikide käsi ja südameid seob. Osad sidumised on küllap inimlikud eksitused, mis teha. 

Minu arvates on aeg igati küps kirikliku lahutuse seadustatud sisseviimiseks. Kui kaua me ikka keskaja kombel seda teemat käsitleme! Olen kahe käega abielu ja truuduse poolt - aga ikka sellega, kes kohane.

Märts

Nartsissipark Brugge vanalinnas

Ootan, ootan, et märts, kevadkuu, annaks end ometi kätte! Igal hommikul piilun kardina vahelt, kas nüüd… aga ei. Ikka see nörritav pilvisus. Ikka see külm. 

Nädalavahetusel Brüsselis käies nuhutasime ehtsat kevadet, päikest ja lõpmatusse laiuvaid nartsissivälju. Astusime hotellist sumedasse õhtusse, pöörlesime õnnelikena vaaterattal, hommikul tõmbasime sõõrmetesse uue kevadpäeva lõhnavat värskust, tundsime end reipana, rõõmsana, teotahtelisena. Meil olid seljas kevadesse sobivad riided, me polnud kurguni sisse pakitud. Me liikusime, lendlesime!

Aga siin… Päike ei tähenda sugugi sooja. Pigem vastupidi. Päikeselise ilmaga võib olla eriti karge. Sompus ja porine vaatepilt räägib kordades pehmemast õueõhust, aga ega seegi välja meelita. Tuleb veel akna all oodata. 

Nojaa, lähemal vaatlusel on pungad muidugi pakatamas, anna vaid veidi sooja ja enam ei peataks neid miski. Seni tundub aga kõik olevat otsekui sordiini all. Õnneks on vähemalt lumi läinud. 

Lapsed lõpetavad peagi 9.klassi. Praegu on eksamite-eelne periood. Trio päevad on täis toimetusi ja ettevalmistusi. Kõikidel tuleb teha emakeele ja matemaatika eksam, kolmandaks valis Joss inglise keele, tüdrukud aga bioloogia. Neid kutsuvad nimelt bioteadused või arstiteadus. Põnev valik. 

Pean praegu olema eriti rahulik ja toetav. Kas olen?

Poiss käis meiega Brüsselis kaasas, arvan, et see oli talle enne “lõpuspurti” vahva lõõgastus. Meile oli see küll eeskätt tööreisiks, kuid aega jäi muukski põnevaks. Külastasime muuhulgas imekaunist lõputute sildade ja kanalitega Brugge linna ja Brüsselis käisid nad koos Jaaniga hiiglaslikus automuuseumis, millest mõlemad vaimustusid - mina patseerisin seni omapead. Meil kõigil oli tore. 

Tüdrukud lähevad aga järgmisel pühapäeval oma lennu väikese grupiga nädalaks Itaaliasse kohtuma sealsete noortega. Nad tutvusid nendega sügisel Inglismaal ja mõelda vaid, said kohe sõpradeks ning nüüd siis säärane vahva üritus mingi noortenädala raames. Tänapäeva noorte jaoks pole maailmal mingeid piire!

Lisann on hea näide. Ta oli möödunud suvel kolm nädalat Saksamaal, sai sealt hea suhtlejana hulga toredaid sõpru ning mõnega suhtleb absoluutselt iga päev! Minu käest lunib ta ühtlugu, kas võiks ühele Türki või teisele Kreekasse külla sõita. Mina ei oleks üheksandikuna sellisest asjast osanud undki näha! No vaatame seda asja!

Vaja on tellida lõpukleidid, ülikond on õnneks juba ootel. Samuti tuleks kõikidele ära broneerida juuksuriajad ja tegeleda muude korralduslike küsimustega. Õnneks on mul endal praegu tööalaselt suhteliselt rahulik ja jagub aega ja mõtteid. Mis seal salata - põnevus tükib endalegi põue!

Selline märts. Akna taga hall ja sombune. Südames aga päikest täis. 

Vaateratas on Brüsseli uus atraktsioon