Kuvatud on postitused sildiga Igasugu mõtteid. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Igasugu mõtteid. Kuva kõik postitused

pühapäev, 17. märts 2024

Puudutus

 See naine vajab puudutust nagu õhku. 

Õla- ja käsivarred on iseäranis tundlikud. Alustama peaks kaela juurest, liikuma silitades üle õlgade, mööda käsivarsi küünarnukkideni. Mõned korrad võiksid paitused libiseda üle abaluude, seejärel rangluu ümbrusest. Kui puudutused on õrnad, tõusevad ihukarvad nii kätel kui peas.

Miks mind ei puudutata, mõtles ta kord lapsena. See mõte ei olnud põimitud sõnadesse, vaid hüples sihitult kusagil aistingute sfääris, otsides väljapääsu nii jonnakuse kui kurvameelsuse näol. Aga sel ajastul ei puudutatudki. Ainult vanaema julges seda teha. Vanaema käte lõhn on tal siiani meeles. Sealt õhkus toitu, käsitöölõnga ja aiasaadusi. Pisut mõrkjas, aga nii hea. Ei tea, kas vanaema tegelikult mõistiski, mida teeb. Või oli laps talle nii tohutult kallis, et teisiti lihtsalt ei saanud…

Selg, kas vaid lage plats? Eh, oleks see vaid nii! Kaks sõrme, teineteisel pool selgroogu, samm-sammuhaaval, lüli- lülihaaval allapoole liuglemas, ja naine on hetkega seitsmendas taevas. Alaselg tahab süvenemist, anub massaži, aga mõnuleb ka ringlevate paituste rütmis. Ma olen neid puudutusi väärt, näib ta ütlevat. Ja naine nõustub. Nüüd teab ta oma väärtust.

Vahel leidsid aset spontaansed kallid. Aga harva. Taaskohtumised sõpradega küll rõõmustasid, kuid harilikult põrgati teineteisest kohmetult eemale. Aeg-ajalt heideti siiski käed ümber teise. Mina ja sina, noored kondised plikad, oh seda vabanemist, kui igatsusele sai kogemata järele antud… ja polnudki häbi!

Jalad teenivad meid ustavalt läbi elu. Ja kuidas nemadki paitusi ihkavad! Pikad puudutused mööda reisi ja sääri ning veidi tugevama survega üle jalataldade panevad peale päevatööd lihtsalt nurruma. Põlveõndlatest võib olla kõdi, aga miks peakski naeruturtsatusi keelama? Sääremarjad - aiii, kui valusad võivad nad vahel olla ja kuidas nad triikides otsekui sulavad! Peale paitamist võiks nende jalgadega lihtsalt lennata. Ja naine lendabki. Õnnest. 

See oli nõuka aja lõpus. Kõik kukkusid järsku kallistama. Ka võõrad ja soomlased ja isegi vanemad. Kõnelused hõlmasid ühtäkki ka puudutusi, dialoogi võis lõpetada vabastav kalli. Ei, kõik lähenemised polnud siiski meeldivad, aga kuidagi elati needki üle. Piiride kehtestamises osas oldi lihtsalt pisut invaliidistunud. Tuldi ju sellisest ajastust, kus puudutus oli pigem imelik. Kus kehad olid üksteise vastas vaid täistuubitud bussis. Kus puudutused võisid tähendada hoopis valu. Löömist. Ahistamist. Ebaadekvaatsust. 

Hea on lihtsalt kallistada. Pikalt. Liikumatult. Või siis just liikuvalt, vabalt, voolavalt. Armas on ka kaisus lebamine. Väga teineteise vastas. Need on lähedased puudutused. See naine vajab neid nagu õhku. Ja see mees mõistab seda. Tema vajab ka. Nad puudutavad teineteist väga tihti. See on otsekui kompensatsioon möödunu eest. Õigepoolest liiguvad nad alati käsikäes. Autosõidulgi otsib ühe käsi teise oma kiiresti üles. Peopesad on tundlikud. Sõrmede vahelt võib tugevamalt mudida. Pöidlapadigi vajab konkreetset muljumist. Aga käeseljale meeldib kiire ülelibistamine. Vahel on hea tulla selja tagast ja lüüa käed lihtsalt ümber teise keha. Kõik, mis on puudutustega seotud, on imeline.

Tema lapsed kallistavad küll. Nii et vähe pole! Kallistavad teda, kallistavad sõpru, kallistavad vanavanemaid, kallistavad kõiki armsaid inimesi. Nende puudutuse-energia juhib neid õigetel radadel. Nad on puudutustega harjunud. Nad teavad, et armastust saabki väljendada läbi puudutuste. Üksnes sõnadega jääks lahjaks. Paid lapsed, kalli teile.

Tihtilugu võtab ta oma lapselapsed sülle. Tingimusteta. See on ilmselt sama tunne, mis toona ta enda vanaemalgi. Nii tajume juba põlvnemise ja juurte kaudu seda põhjatut armastust, mida me inimestena, lähedastena, sõpradena, kalliste kaasteelistena teineteisele pakkuda saame. Seda juba elutee ei murra!

See naine vajab puudutusi nagu õhku. Ta naeratab. Kallistab. Paitab. Ja õitseb. 

Tema karikas on pilgeni täis. Ah, kui saaks veel ühe suudluse…


laupäev, 16. märts 2024

Üks tore kontsert

 


Kui ma olin laps, oli mu lemmiklauljaks Ivo Linna. Umbes üheksandast-kümnendast eluaastast ma muudkui käiasin isa lindimakki Rock Hoteli lauludega ja laulsin kaasa, kuni kõik laulud mulle pähe kulusid. 

Minu lemmiklauludeks olid “Skandaal perekonnas”, “Kikilips” ja “Suur lilleaed”. Aga laulu “Sõlmi juustest lahti pael”, teate küll, selles kohas, kus on sõnad “… võtku homme mind või saatan …”, olin alati vait. Kusjuures Jaan väitis täpselt sedasama! 

Nii tore, et Ivo Linna kutsus Jaani ja noh, siis ühtlasi ka mind, oma seitmekümne viienda sünnipäeva kontserdile! Sain sel kontserdil kinnituse, et mul on ikka veel kõik laulud peas. Mu ilus lapsepõlv elustus taas! Juubilar oli endiselt üliheas vormis, nii vokaalselt kui füüsiliselt. 

Kontsert oli väga hästi korraldatud ja läks väga hinge. Laule saatis bändimeeste kõrval keelpilliorkester, mille dirigent Edmar Tuul oli omaette vaatamisväärsus - lihtsalt nii lahe! Ning lõpus, isamaaliste laulude ajal tuli lavale lausa suur koor.

Muide, mul olid igaks juhuks kõrvatropid kaasas, sest käin sellistel ülisuurtel kontsertidel haruharva ja valjut muusikat ei talu, aga neid ei läinudki tarvis! Mõne laulu ajal läks hoopis taskurätikut. 

On see Iff ikka üks andekas ja vahva Muhu mees! 

neljapäev, 14. märts 2024

Emakeelest

Ma pole kunagi mõelnud, et need esimesed sõnad, mida mu lapsed kunagi kuuldavale tõid, olid minu huulilt üles nopitud, olid kordi järele aimatud, olid pisikeste pingutustega omale suupäraseks sätitud, olid ema keeles. 

Kui sõnad selged, pugesid nende peakestesse emakeelsed mõtted, esialgu vaid esmavajaduste katketena, hiljem juba ilus iseeneses. Mäletan ka seda aega. Mõelda vaid, me toome emakeeles esile õnnetunde ja õnnetuks olemise, rõõmu ja valu, armastuse ja viha. Esmalt sünnib see nappide vahenditega, siis aga üha väljendusrikkamalt, kuni miski vormub mõne andeka sulest lausa sõna-säravaks kunstiteoseks. 

Ma jumaldan ilusat eesti keelt, lõpuni viimistletud mõtteid, sõna puudutust. Mind inspireerivad erinevad hääletämbrid, väikesed erilised nüansid teatud sõnade kasutamises või nende häälduses, rõhuasetused.

 Meie emakeelel, nagu ka teistel keeltel on vorm ja sisu, kõla ja tähendus. Näiteks toob puhta diktsiooniga loetud luuletus esile keele voolavuse ja omapära. Eesti keel on sel puhul nagu ülikonnastatud noormees - või ballikleidis neiu - särav ja kaunikõlaline. Sama tähendust ei kanna aga tavaline teineteisega suhtlemine. See, mis loob keelele elava sisu. See, mis on muutuv ja tuuldelendav.

 Ma pole kunagi mõelnud, et tähenduse tasandil võib emakeel olla ka kole. Seda siis, kui vestlus kannab kurjuse, alatuse või vihkamise fooni. Kui sõnadega tehakse haiget. 

Armastavad inimesed loovad aga keelele kauni sisu. Olgu mistahes ajastu, mistahes kombed, silmside ja kokkupõimunud käed annavad sõnadele erilise rahufooni. Emakeeles pääseb see igal juhul võidutsema.

neljapäev, 7. märts 2024

Toidublogi

 


Teatud inimestele meeldib tohutult rääkida toidust. Näiteks takerdus meie pere naisliini vanem põlvkond minu mäletamist mööda peaaegu igal koosviibimisel mingi rosolje või marineeritud heeringa teemasse, mis oli minu arvates teiste juttude kõrval lausa surmigav! Ka mõned mu sõbrad-tuttavad võivad toidu teemaga kergesti tüütuks muutuda, ometi peaksid nad hästi teadma, et ma tõesti ei viitsi peaaegu kunagi süveneda perfektse pasteedi saladustesse. Toidust tuleks minu arvates rääkida muude põnevate söögilaua vestluste kõrvale vaid niipalju, et tegijale selguks, kas roog on ülihea, väga hea või … mmm, huvitav. Hautiste tekstuurist, salatite omapärast või suppide eksootilistest koostisosadest poleks vaja väga pikalt plärada. Alati saab ju vahetada retsepte ja asi ants.

Täna aga kirjutan tõepoolest toidust, sest kuigi söögitegemine ei kuulu mu meeldimiste esiviisikusse, olles pigem suure pere ema vältimatu kohustus ja kuigi palkaksin enne koka kui koristaja (eeldusel, et kokk koristaks ka söögitegemisel tekkiva laga), ei pea ma oma söögitegemise oskusi sugugi häbenema. Nii Jaan kui trio eelistavad iga kell minu tehtud roogasid ning pole kunagi kiitusega kitsid. Minu tehtud toidud on ka tervislikud ning värske ja rohelise arvelt ma kokkuhoidu ei tee.

Minu talvise perioodi põhiline ampluaa on supid ja pajaroad. Viimased podisevad ise valmis, mulle jääb vaid hakkimise ja maitsestamise töö ning untsuminek on pea võimatu. Pajaroogadest on mu hittideks saanud põrsapada õlle ja kadakamarjadega (laste sõnul “armastuse toit”), lõhehautis, tšilline veisepada salsaga, sisefilee õunte ja sinepiga, broileri-riisipada ananassisalsaga ning uudsena, kuna Jaan tõi sügisel ühelt Saaremaa lähistelt asuvalt laiult pool lammast, mitu lamba pajarooga. 

Mu asendamatuks abimeheks on aurupott, kuna aurutatud köögivilijad - brokoli, lillkapsas, sibul, küüslauk, paprika ja muu - säilitavad oma kasulikud ained kõige paremini just sel moel. Ka lõhe või forelli asetan tihtilugu ahju asemel aurupotile. Jääb ahjus tehtust kordi mahlasem. 

 Lisaks valmistan tihti toorsalatit, mis mulle isiklikult meeldib väga näiteks rukolaga ning rikkalike seemnetega. Nuikapsast sööme heameelega lihtsalt kangikesteks lõigatuna toorelt.

Suppidest on minu ja mu pere lemmik üks riisine lihasupp, mille leem koosneb suurelt jaolt piimast ja sojakastmest, selge kanasupp köögiviljadega, koostisosadeks muulgas porru ja suvikõrvits ning köögiviljane läätsesupp. Teen ka tavapärast kana-klimbisuppi, keetes kollase leeme saamiseks sibula koos koorega ja veiselihaga hapukapsasuppi. Kala- ja värskekapsasuppi roheliste hernestega armastame meie Jaaniga, lapsed vähem. 

Kastmetest meeldib mu perele tavaline hakklihakaste (ohtra küüslauguga), mida ma ise väga ei söö, kuna tarbin vaid puhast kvaliteetset liha, broileri maksakaste köögiviljadega ning porgandine kanakaste. Kõrvale sobib kartulipuder või riis.

Üks mu hittidest on krevetipirukas, mida küpsetasin viimati üle pika aja paar päeva tagasi. See söödi kohe ära. Teine hitt on lihapallid (kvaliteetsest veise hakklihast). No need on tõesti maitsvad!

Magustoite ma pigem väldin. Inimesed, eriti minu teismelised, tarbivad niigi liiga palju suhkrut. Siiski saan nimetada oma lemmikud, mis tulevad alati imehead - rootsi kringel, mida tegi juba mu vanaema ja kirju koer. Viimane käib kindlasti hapu marmelaadiga! Väga maitsev on magustoiduna lihtsalt kreeka jogurt meega või smuuti peotäie külmutatud marjade ning pähklite-seemnetega. 

Laste, nende sõprade ning Otto ja Rubeni meelest on maailma parimad minu soolased või magusad pannkoogid, olgu siis suured õhukesed või väiksed paksud. Ma ise pannikatest suurt ei hooli. Küll aga armastan hommikuks muna, kas siis omletina koos köögiviljadega või näiteks avokaado-kodujuustu mäârde koostisosana - hulga maitsvam ja tervislikum kui tavaline munavõi!

No näete, jäin nüüd ka ise toidust lobisema! Täitsa huvitav… 




esmaspäev, 4. märts 2024

Kevadeigatsus

 



Virtsu-Kuivastu praamitee ilmutas igatahes mõningaid kevade märke. Seda, et meri on olnud täiesti jäätunud, sai iseäranis selgeks just nüüd, mil laevarada näis sinises taevas särava päikese all nagu asfalttee. Selle külgedele kokkulükkunud pooleldi ärasulanud jäätükikesed näisid nagu teeäärne lai kiviklibu viirg ning klaasjaks sulanud jäine lagendik, mis muidu Suure Väina nime kannab, tundus otsekui hiiglaslik põld. 

Päike küttis esmakordselt me nägudele sulaselget soojust ja tuult polnud ollagi. Seisime esmalt ontlikult ukse varjus, siis aga julgesime astuda laevatekil kaugemalegi - ikka soe! Üle minu libises koos selle kahvatukollase soojusega siiras õnnetunne. Lõpuks ometi saab see pikk, külm, pime ja tüütu talv otsa. Ei, mitte veel, küllap pakub märtski omajagu vimkasid - aga varsti! Külma valitsemise osas oli selgelt tunda mõningast jõuetust, pehmemaid toone, allaandmist. Siinkohal võiksid kõik rõhkkonnad, kelle võimuses on siiapoole kanda sooje ja veelgi soojemaid õhumasse, ühineda. Las see teadmine, et elame siiski põhjamaal ning õhkamine, et kui tore, et meil on neli aastaaega, olgugi, et see üks hõlmab enamuse osa aastast, saab kordki ümber lükatud! 

Metsaalused olid lumest puhtad. Lombid, tiigid ja järvekesed läikisid aga siiski tumedate õhukeste jääkaante all. Neile oleks mõnus peale astuda, sest see tore pragunemise hääl ja murdumiskohtadelt pinnale immitsev vabaks pääsenud vesi on samuti kindlaiks kevade märkideks. Et mul lapsena selle tegevuse käigus mitmel korral vesi üle kummikuääre juhtus minema, pole üldse oluline. Küllap ootasin juba sel ajal kannatamatult sooja. Kannataksin märjad kummikud praegugi ära - peaasi, et kevad juba saabuks! 

pühapäev, 3. märts 2024

Vaikusest ja muust

 


Meie kodus on tavaliselt vaikne. Meil ei ole nimelt telekat. Kui käime õhtuti jalutamas, näeme, kuivõrd valdavad on elutubades helendavad ekraanid ja nendest tulenev lakkamatu mürafoon. Mul on hea meel, et mu mees on samal arusaamisel kui minagi - me ei vaja midagi säärast! 

Vaikus on minu arvates ainuvõimalik olemise viis, et oma mõtted saaksid esile tulla või et tekkida saaks dialoog kalli inimesega.

Sõltuvustest vabad ei ole me aga siiski. Joss veedab liialt palju aega arvutimänge mängides, tüdrukud niisama netis surfates või chattides. Ka minu sage pilk ekraani on pigem tobe harjumus, kui tõeline vajadus. Õnneks on meil kooli- ja tööasjad hästi korras. Lähedusele aga selline käitumine siiski kasu ei too.

Kui Jaanist saab täpselt aru, millal ta töötab ja millal tegeleb muuga - töö käib nimelt eranditult kabinetis kirjutuslaua taga suures arvutis, mis töö valmides koheselt välja lülitatakse - siis meie, ülejäänute puhul pole see asi üldsegi nii äratuntav. Mina näiteks võin teha tööd nii laua taga, tugitoolis kui voodis - aga samahästi võin neis paigus ka niisama internetis surfata. Läbi sellise ebamäärasuse olen tekitanud mõningaid väärarusaamu oma tohutust nutisõltuvusest, mis, tõsi, tekitab vahel muret mulle eneselegi. Siiski leian, et see väide pole sajaprotsendiliselt korrektne. Asi on hoopis muus. Kohalolekus. Infos, mida tegevusega teisele annan: ma ei ole kättesaadav.

Mõni õhtu tagasi mõtlesin, et teen voodis kiirelt mõned arved. Enne uinumist - no mis seal siis ikka! Jaan oli samuti magama tulnud ning ühmasin ka temale toksimise vahele, et et ma kohe… Paraku ei läinud “kohe” oodatult libedasti, vaid võttis siiski jupike aega. Kui viimaks tule kustutasin, tundsin iga ihurakuga, et ta on kuidagi … teistsugune. Muidugi võttis ta mu ikkagi kaissu ja kõik oli näiliselt korras, kuid meil kõigil on olemas taju ja “oma inimesi” loeme küllap sõnadetagi. Isegi kui teine magab.  

Hommikul tuli minu õhtune töötegemine jutuks. Mul oli juba lõug püsti, et “see oli ju vaid töö”. Siis aga hakkasin taipama. 

Olen ikka väga pikalt üksi, ilma paarisuhteta elanud. Minu “teen mis tahan ja millal tahan” suhtumine on mulle andnud mõnedes teemades silmaklapid. Siinkohal ei olnud ju asi selles, mida ma teen, vaid kus ja millal. Meil on abielu algusest peale kokkulepe, et voodi on vaid magamiseks ja armatsemiseks ning nutiseadmed, arvutid ja muu elektroonika siia ei kuulu. Ometi arvasin, et arveid tehes võin neid piire pisut nihutada. Tema jaoks aga polnud ju mingit vahet, kas chatin sõbrannaga või teen “tähtsat tööd”. Piltlikult öeldes käitusin nagu joodik, kes joob ühel korral veinipudelist hoopis mahla, imestades, miks partner ikka pahandab. 

Niisiis, vaikus on mõnus küll, aga kui sellest saab nn endassetõmbunud vaikus, olukord, kus lähedased meiega kontakti ei saa, pole tegelikult olulist vahet, et me telekat ei vaata. Et meil lärmi ei ole. “Ära” oleme nii või teisiti. Seda nüanssi - õigel ajal ja õiges kohas läheduse pakkumist, kuhugi määramatusse mitte “äralibisemist” - tuleb mul niisiis veel harjutada. 

Lapsed aga saavad Netflixist filme vaadata küll. Nende tubades on selleks võimalused olemas. Meiegi vaatasime 24. veebruaril presidendi kõnet ja kontserti. Arvutist ja üheskoos. 

kolmapäev, 28. veebruar 2024

Võlla küla mees

Suur mees, Leev Kuum on lahkunud. Meie perel oli au teda tunda Muhu suvede kaudu. Peaaegu alati, kui läksime koduküla randa, oli Leev meid oma väraval tervitamas. Ta oli palju väljas ja tee randa läheb nende majast mööda.

 Muidugi olen kuulnud, milline oli Leev isiksusena, milline oma pere jaoks, milline oma eriala inimesena -veel eelmise aasta aprilli keskpaigani käis too 94-aastaselt lahkunud doktorikraadiga mees tööl! Väga armastatud ja austatud, erakordne inimene.

Aga mina tahaksin lisada hoopis kolmanda vaate- tema suhtlemise lastega. Või õigemini - oskus igaühega olla vastavalt teise “seisusele”. Ta tuli alati rannas lõbusasti laste sekka, korraldas neile kiviviske võistlusi, viktoriine, väikestega katsus lihtsalt vett ja kiitis sissekastmise eest. Inimese tõelist suurust näitab tema käitumine lastega, kas pole…

Minule on jäänud meelde üks viimaseid kohtumisi Leeviga. Teades, et olen muusik, küsis ta, kas ma G.Ernesaksa/ J.Smuuli “Kutset” ka tean. Palusin meelde tuletada.

Seal ta siis seisis ühel suurel kivil, vaatas merele ja laulis: “Läheme teele, kaugeke teele, kus on taevas toetunud veele…” Mina istusin teisel kivil ja ümisesin kaasa. 

See tee on säärasel mehel kindlasti kerge ja viib pärale. Rahusadamasse. 



esmaspäev, 26. veebruar 2024

Kõndimine

 


Millalgi sügise algul võtsin plaani kõndida iga päev kümme tuhat sammu. See ja toitumise korrigeerimine - süüa iga päev üheksat eri sorti juur- ja puuvilja, osaliselt toorelt, osaliselt keedetult või veel parem, aurutatult, süüa palju kala ja vähe punast liha ning küllaldaselt täisteratooteid, vältida suhkrut ja poolfabrikaate - on osa mu isikliku tervenemise teekonnast. Kusjuures kõndimine ei ole lihtsalt värskes õhus jalutamine. See on kiirkõnd, mis muudab naha pisut märjaks. 

Kui saabusid libedad ajad, muutus ka kõndimine hulga vaevalisemaks. Ühel hetkel otsustas Jaan, et ei luba mind enam üksi kõndima. Teineteist küünarnukist toetades on suurem tõenäosus jääda püsti, selgitas ta. Tõsi on küll see, et just tema on selle aja jooksul kaks korda ristseliti pikali kukkunud, õnneks õnnelikult. Aga hoopiski ei tahaks salata seda toredust, mida säärane kooskäimine meile mõlemale annab. Või vähemalt mulle :)

Me saame rääkida, arutleda, vaielda, naljatleda. Aeg lendab poole kiiremini - kümme tuhat sammu on nimelt umbes 7,4 kilomeetrit, mis teeb ajaliselt umbes tund ja kakskümend minutit. Saame ergu olemise ja hea une. Saame olla koos!

Tänaseks on loomulikult ka vahelejäänud päevi. Ajagraafikud on vahel liiga tihedad. Aga sellest pole lugu! Ka toitumine pole meil ju igapäevaselt ideaalne. Pulmad, sünnipäevad ja muu säärane nõuavad mööndusi. Aga seegi ei loe. Tean hästi, milles järeleandmisi ei tee. See aitab püsida heas vormis ja säilitada rõõmus meel. 

Soovitan kooskäimist kõigile - ja ikka nii, et nahk märg! Laagrist Harkusse ja tagasi on näiteks ligi üheksa tuhat sammu ja kõigest tunnike! Kõlab ju vahvalt?



laupäev, 24. veebruar 2024

Helis läks mehele!

 


Mu laps abiellus eile! Pulmad olid lühikesed, aga emotsioonidest tulvil. Jaan laulatas, tseremoonia ja kõne olid südamlikud ja puudutavad. Pisarateni liigutav üllatus oli see, mida peigmees oli kirjutanud oma kalli pruudi kohta. Ja ka vastupidi. Imeilus!

Pidasin kohvilauas ka ise väikese kõne:

***

14. novembril 2015 blogipostituses jagasin dialoogi enda ja Karl Johanni vahel, kes oli toona 6-aastane:


"Õde Ellu tahab kogu aeg ainult Nilsiga olla", kaebas Joss mulle, "nad teevad igasugu põnevaid asju, käivad poes ja jalutamas, aga mind ei võta kunagi kaasa!"

"Mis sa arvad, miks nad nii teevad," küsisin.

"Nad on vist abielus," arvas poiss.

"Ei, abielus nad veel ei ole," aitasin kaasa mõelda, "aga äkki on armunud?"

"Vist on jah," nõustus väikemees.

"Kas sa tunned natuke kadedust, et nad ainult kahekesi käivad?"

"Tunnen küll," tunnistas poiss...

Lastega on vahva- niipea, kui mure jagatud, hakkavad köitma hoopis teised teemad! Käpuli aknalaual ukerdades päriti hetk hiljem juba järgmist: "Kuule, kas linnud armuvad ainult samasse liiki?"

"Jah, nii see on. Kurg kuldnokka küll ei armu!"

Poiss itsitab mõnuga:"Mõtle, muidu sünniks neil pika nokaga kuldnokapoeg, kes sööks konni!"


Armsad Helis ja Nils! Mul on südamest hea meel, et tänane päev sai viimaks teoks. Siingi on ilmselge, et kurg kuldnokaga paari ei läinud ja teie kaks kuldnokapoega konni ei söö. Otto sööb ainult magusat ja Ruben hea isuga ülejäänut. Ja koonud pesen mina!


Olen olnud teie loo juures peaaegu algusest - sellest ajast, kui ühel hommikul meie esikust ühed võõrad tennised avastasin ja pikalt juurdlesin- sest Helise tuppa ei julgenud ma hoopiski astuda- et oh taevake, kellele need siin ometi kuuluvad!


Nilsi oli kerge omaks võtta. See maailm on mulle muusikute ringkonnast tuttav - parajalt boheemlaslik ja tohutult naljakas. Mul on hea meel, et võtsite mindki oma kampa, … et Nils võttis mind kolmikutega väga ruttu omaks … ja et meil on sestpeale olnud üks päris mõnus tiim. 


Kui Otto sündis, ja pisut hiljem ka Rubi, sai minust vanaema. Mõnus roll! Aga teate, mulle meeldib väga vaadata, millisena olete teie vanematena, näiteks mismoodi te palavikke alla ei võta  või mismoodi käib meie juurest minemahakkamise protsess - oleksin vaid mina osanud olla pooltki nii rahulik ja chill!


Nils on olnud palju nõuks ja abiks kolmikutele, vahel mullegi - näiteks arvutiasjadega seonduvalt. Kui ta midagi teeb, on ta ülipõhjalik. Usaldan teda väga. Helise abist meie suunal ei hakka ma rääkimagi. Olete meile mõlemad nii omad ja kallid!


Varsti valmib meie Muhu maja kõrvale teie uus maja. Ka siinkohal ei saa ma jätta mainimata, kuiväga ma teid imetlen - olete tubli noor pere, kel ilus kodu Tallinna lähistel ja õige varsti ka kaunis maakodu. Uskumatult tublid!


Kui Jaan luges lugusid, mida olite talle saatnud, (ega ta neid mulle ei näidanud), ütles ta: uskumatu, kui ilusti need kaks teineteisest kirjutavad, juba ainuüksi sellepärast tasub neil abielluda. Nüüd võivad seda kinnitada ka kõik siinviibijad.


Soovin teile lõpmata palju armastust. Nils, hoia oma Helist! Ta on minu esimene ja 14 aastat ainukene laps. Tean, et tema puhul saab vaid heaga. Ja armastusega. Ja rõõmuga. Öelge teineteisele iga raskuse puhul, “me oleme kahekesi ja koos saame kõigest üle.” 

Kuulsin paar päeva tagasi raadiost ühe ilusa lause: “Õnne on täpselt nii palju, kui seda osatakse märgata.”


Palju märkamist teile. Palju armastust. Õnnelikku abielu!

Lõpetan ühe luuletusega. Staatusekohasega:


Vanaemaks olemise aegu

tänasega tahaks vesta juttu.

Partneriteks minevik ja praegu,

teemaks- miks nii otsatumalt ruttu?


Homse kohvitassi jätaks võtta,

kui on taas see hetk, mil pole kiire.

Tänasega vesteldes ei tõtta

ükski meist. Sest ajal pole piire. 


Lapselaste hingamise saatel

lõunaunest rännak saab, kus eile

omandamas hoopis teise vaate

põlvest põlve hoolivaile meile.


Meile, kes kord väikste plikadena

paljasääri mere poole jooksid.

Minagi seal lippan, oh mis kena!

Eile - kas veel kohvilisa tooksid? 


Homsesse meid kellakägu kukub,

tänasise minevikku lisab.

Kõik, mis viimaks vajub ajalukku

olnud algul laps, siis ema-isa. 


Põlvnemist ja olemise homset

praegusega rahulolu aitab

hoomata. Ja vanaema kombel

Pehme käega laste põski paitab…


laupäev, 17. veebruar 2024

Kuressaare

Pikk jalutuskäik Loode tammikusse
Üks imeline Kuressaare kohvik



 Mu mälus on neli erinevat Kuressaaret. 

Esimene neist pärineb lapsepõlvest, mil veetsin oma suvedest suure osa Muhus, kuid aeg-ajalt sai käidud ka Kuressaares. Seal olid nimelt mu onu pere korter ja töökohad. Mäletan, et sõit “linna” - nii nimetasid Kuressaaret muhulased - oli paras ettevõtmine. Kuressaare tundus nimelt Muhust hiigla-kaugel. Põhjus, miks sinna üldse sõitsime, oli küllap täiskasvanute vajadus “mõned asjad korda ajada”, mida maal teha ei saanud. Väga pikaks ajaks me linna pidama ei jäänud. 

Siiski - vahel, kui maale oli tulnud korraga rohkem sugulasi, tegime vahel autodega väljasõite. Näiteks avastasime üheskoos Saaremaad. Meie perel ja mu onu perel oli kummalgi rohelised Moskvitšid, isa onupoja perel aga valge Žiguli. Neid kolme autot mäletangi üksteise sabas Orissaare või Kuressaare või näiteks Kaali järve poole vuramas. Kui Orisaarega seonduvad varasest lapsepõlvest vaid pikad poesabad, siis praeguse (ja ka toonase) Kuressaare kaubamaja mingil kõrgemal korrusel mäletan asuvat restorani, kuhu pääsemiseks pidime esmalt pikalt trepi peal sabas seisma, aga tähtsate kelnerite poolt serveeritav šnitsel tundus peale tülikat ootust seda peenem.

Kuressaare oli toona üks põnev ja kauge paik, kuhu tahtnuks alati pikemaks jääda, kui see võimalik oli. Mõnel korral, kui olin juba teismeline, see siiski ka õnnestus ja võisime ööbida onu korteris. Muide, just Kuressaares müüdi mulle, alaealisele, esimesed plokid filtriga sigarette, vist Leeki. Need tuli esmalt onu autos ülisalaja maale toimetada ja seejärel uhkelt omaküla poistele laiali jaotada. Minu peale langes selle lahke teoga mu onupoja suur meelepaha - suitsud oleksid pidanud ikka perekonda jääma! - ülejäänud külapoiste seas saavutasin aga tohutu populaarsuse. Eks pahvisin moe pärast isegi veidike, kuid suitetajat minust ei saanud, ei siis ega hiljem. 

Veel hilisemas teismeeas käisin aga Kuressaares juba üksi. Ööbisin küll onu juures, kuid tegelikult läksin külla hoopis oma sõbrannale, kes oli tulnud alates üheksandast klassist meie kooli. Mäletan, kuidas kondasime, mandoliinid käes, mööda pimedat Kuresaaret, laulsime, naersime, lollitasime. See kõik oli nii põnev ja lõbus, et mine hulluks!

Teine tore mäletuste kogum Kuressaare linnast on samuti seoses mu sõbrannaga. Meie esimesed lapsed sündisid nimelt üsna üheaegselt ja seetõttu käisin Helisega suviti, kas siis enne või pärast Muhus puhkamist, ka Kuressaares. See oli imearmas aeg. Rallisime kärudega mööda linna ringi või veetsime aega ta armsa vanaema juures äärelinnas, mis ei olnud suurtest linnamajadest üldsegi kaugel, kuid mõjus ometi täieliku maakohana. 

Kolmas jagu mälestusi on aga juba täiesti täiskasvanueast. Sellest, mil Kuressaarde hakati üksteise järel ehitama spaasid ja mina sain järjest nende kõikide andunud kliendiks. Spaa koos oma saunade ja massaažide ja heade restoranide ja muu rahustavaga sai mu iga-aastaseks vältimatuks vajaduseks. Seda mäletavad küllap ka Helis ja trio. Siiani on mu vaieldamatuks lemmikuks GoSpa, aga parima laavakivi massaaži, mida olen eales kogenud, sain hoopiski aastate tagusest Arensburgist. 

Ja nüüd siis neljas Kuressaare. Linn, kuhu olen saanud seoses abiellumisega veel ühe ilusa kodu. Linn, mis avaneb nüüd hoopis teisiti, kui varem. Pikkade jalutuskäikude Kuressaare. Suure armastuse Kuressaare. Kenade kohvikute Kuresaare. Õhtuse muusika ja punase veini või konjaki Kuressaare. Sisukate vestluste Kuresaare. Sügavate unede Kuressaare. Aeglase kulgemise Kuressaare. Mitte-suvine Kuressaare.

Igatsen siia ikka ja jälle tagasi. Kord kuus, nii oleme kokku leppinud, võtame siin paariks kolmeks päevaks aja maha. Märgime selle aegsasti kalendrisse, et kummalegi ei tuleks sel ajal mingeid tegemisi. 

Suvel oleme küllap rohkem Muhus - nagu mu lapsepõlveski - aga Kuressaare tuli samuti taas, et jääda. Praegu tunnen küll nii…

kolmapäev, 14. veebruar 2024

Südamed ja paast



 Täna on sõbrapäev ja ühtlasi algas paastuaeg.

Sellega seoses tuletas üks mu sõbranna mulle meelde, kuidas me temaga aasta aasta järel enne paastuaega mõnda toredasse kohvikusse maandusime ja punkt-punkti haaval paika panime, millest täpselt sel aastal paastume. See üritus oli juba iseenesest nii põnev, et olime sellel lausa paberi ja pliiatsiga õhinal kallal. Nimekiri sai täpne ja karm. Paraku juhtus igal aastal ka see mainimist mittevääriv tõsiasi, et kui juhtusime keset paastu kohtuma või helistama, saime mõlemad vaid raskelt ohata ja tõdeda, et “sel korral on asi ikka täiesti pekkis!” Ning vähemalt mõnel korral lubasime enesele seepeale lohutuseks ühe pisikese või pisut suurema Pavlova. Või äärmisel juhul kaks. Kuskilt peab ju inimene ka kehval ajal troosti leidma!

Sõprus on üks tore, aga kummaline asi. Usun, et igaüks teab, kes on ta sõbrad, kes peaaegu-sõbrad, kes lihtsalt lahked inimesed ja kes pelgalt toredad tuttavad. Vahel tekib nende kõikide kategooriatega suheldes sõna “sõber” puhul pisuke segadus. Suurimat rolli mängib siinkohal kindlasti usaldusväärsuse küsimus. Teiseks kättesaadavuse ehk kohalolu oma, mis tähendab seda, kui palju ja mida oskab üks või teine sõber talle usaldatuga peale hakata, kui teine peaks peale info või uudise või mure edastamist mõningast tagasisidet vajama. Rääkimata sellest, kas sõber on võimeline adekvaatset toetust pakkuma, kui teine sellele lootma peaks. Vähetähtis pole ka see, kas ollakse vankumatult oma sõbra poolt. 

Minul on nii pealiskaudsete juttude, kui sügavate teemade sõbrad. Ning siinkohal ei määra miskit kohtumiste sagedus, vaid aimdus tema võimest olla lähedal või kaugel. Kui suudame kõiki sõpru võtta täpselt sellistena, nagu nad oma isikuomaduste poolest on ning kui nende puudujäägid suhtluse sügavuse või mõne teema usaldusväärse käsitluse poolest on aktsepteeritavad, on kõik hästi. 

Siinkohal mängib rolli ka see, millistes peresuhetes me parasjagu elame. Kindla paarisuhteta pöörasin kindlasti sõprussuhete sügavusele ja kvaliteedile suuremat tähelepanu, kui praegu, mil mu partner ja perering ongi ühtlasi parimad ja usaldusväärseimad sõbrad. Kahtlemata on vahel vaja ka sõbrannaga Pavlovat ja tassikest capuccinot, kuid siis määrab juba käesolev päev ise, kas teemad püsivad lihtsalt vahepeal juhtunu jagamisel, lõbusal vestlusel ja naljatamisel - mis ei pruugi olla sugugi vähem olulised - või tahaks jagada ka midagi varjatut või hingekriipivat. 

Täna, kui oma kallitele hommikulauda neli südametega koogikest sättisin, mõtlesin küll, et sõbrapäev on vahva ja sõpradega on mul kõik hästi. Ma ei saatnud kellelegi mingeid väljapunnitatud sõnumeid ega saanud neid ka ise. Õnneks! Punased südamed jäägu minu puhul ikka pereringi… 

Paastu asjus pole me sel aastal sõbrannaga kohtunud. Tänavu ei tundunud see õige ja vajalik. Tõsi, üks osa minust tahaks endiselt pikka ja piitsutavat nimekirja, teine osa rõhub aga hoopis andestamise teemale. Ei, õigem oleks seda nimetada lahti- või minnalaskmise teemaks. Kas siis Pavlovaga või Pavlovata - vähem valulikkust, rohkem käegalöömist. Usun, et see muutus minus oleks ehk Jumalale meelepärane. Mulle endale ka. Ja sõprusega pole sel miskit pistmist. 


teisipäev, 13. veebruar 2024

Viiskümmend

 


Ma sain eelmisel pühapäeval viiekümne aastaseks. Korraldasin oma sõpradele muusika, luule ja kunstiga läbipõimitud peo. See läks mulle ja kuuldavasti ka neile väga hinge. Kõik luuletused, mida sel peol lugesin, olid mu enda kirjutatud. Kunst, mida rõõmuga eksponeerisime, pärineb mu kalli mehe aegade jooksul rikkalikuks täienenud kogust. Ja muusikat esitasin koos oma sõpradega. Sest muusikata ma lihtsalt ei saa. Lisaks olin kirjutanud igast oma külalisest väikese jutu, milles ma tema nime ei maininud, aga mis puudutas teatud detaile või seiku me ühisest minevikust. See, kes taipas, et lugu räägib temast, pidi vaikima, ülejäänud püüdsid aga arvata, kellest jutt. Seejärel jutustas igaüks omalt poolt ka ühe minuga seotud loo. Võite arvata, kui meeleolukaks too meenutamine ja teineteise täiendamine ja erinevate mälestuste erineval moel mäletamine ja ühest või teisest sündmusest üllatumine selle peo muutsid!

 Õigel sünnipäeva päeval käis külas mu armas perering, kes on samuti üpris arvukas, 17-liikmeline. Ka sinna olin planeerinud lühikesi muusikalisi etteasteid, näiteks mängisime emaga neljal käel klaverit ning Helisega musitseerisime flöödil ja klaveril. Selle peo fookus oli siiski  armsal koosolemisel, sest tähelepanu pidi jaguma ka lastele - mu kallitele lapselastele Ottole ja Rubenile ning mu armsatele vennalastele Melissale ja Oskarile, kes veel päris vaikselt paigal istuda ja klassikalist muusikat nautida ei oska. 

Viiskümmend pole vanuse mõttes midagi erilist. Kui mõelda sõnale “poolsada”, lisandub muidugi vägevuse ja mis parata, ka eakuse fooni. Mulle on see aga mõnes mõttes ka täiesti uue elufaasi algus, kus rõhuasetused hoopis teised ning ka suhted, pean siinkohal eelkõige silmas sõprussuhteid, hoolikalt üle vaadatud, kuna vahepeal on nii palju juhtunud.

Olen õnnelik. Kõik need muutused, mis mu elus lähiminevikus tormiliselt aset on leidnud, on tänu Jumalale, mind iseendale veelgi lähemale toonud. See, kes iseendaga parema kontakti leiab, on paremini kättesaadav ka oma lähedastele, sõpradele ja kaasteelistele. Ma ei ilmuta enam suheldes emotsionaalse väsimuse märke, mida varem kinnitasid näiteks hajevilolek, probleemide eest kõrvale põiklemine, asjade edasilükkamine ning endassetõmbumine. Ei saa küll öelda, et mul eelmainituist enam midagi ei ilmne, aga eelnevaga võrreldes on see vaid pinnavirvendus. 

Suur roll sellel, et suudan virgelt iseendas püsida, on mu armsal abikaasal. Elu temaga on ääretult lihtne ja samas tohutult põnev. Ta ise on väga tugev märkaja, nii et kõik mu tendentsid harjumuspärasest emotsionaalsest eemaldumisest kukuvad juba eos kokku. Pealegi, kui inimene tunnetab alles viiekümne aastaselt esimest korda, mida tähendab ühes abielus tõeline hoidmine ja jäägitu armastus, on üsna tõenäoline, et ta ei jäta seda ka omalt poolt juhuse hooleks, vaid oskab seda väärtustada ning ka ise sellesse kogu hingega panustada. 

Vaadates oma ikka veel õitemeres aknaesist- just praegu sillerdab sellel päikeselaik, mis annab vaevumärgatavat tunnistust peagi saabuvast kevadest, kuigi praegu on veel teisel pool akent päris krõbedad miinused - tunnen, et olen jälle paigas. Keskendusin nimelt vahepeal liiga palju neile, kelle käitumine meie elu ja valikute osas ei ole olnud ootuspärane. Või on olnud lausa lubamatu. Nüüd mõistan - mis vahet seal on! Minu inimesed on need õied mu aknaesisel ja kõik need kõned ja kirjad ja head sõnad ja ... Seda oli niii palju! 

Kõik on niisiis vaatenurga küsimus. Siin heledas tugitoolis on vaatenurk eriliselt avar, avatud valgusele, selgusele ja uue kevade armunukstegevale aimdusele.


teisipäev, 30. jaanuar 2024

Kuu



 Täiskuu. Sügavkollane, kõrge, mitte eriti suur. Ümber hiiglaslik halekollakas valgussõõr, mida raamivad raagus puuokste pikad harali sõrmedega kõrgusse küünitavad kämblad. Aeg-ajalt kiiruga möödapurjetavad udupilved, mis ei varja, kuid muudavad vaatepildi pisut suitsuseks. Ümberringi mustav pimedus. Haudvaikus.

Raputan end veidi, pilk naelutatud sellele kummalisele taevakehale, mis tundub mind täna valitsevat. Hingan kiirelt sisse-välja, rinnak tõuseb ja langeb hingamise taktis. Mu huuled värvuvad aegamisi tulipunaseks, silmade ümber joonistuvad julged, selgelt domineerivad mustad jutid.

Seisan sulalumest taas kinnikülmunud kamaral, mille mügarlikult pinnalt peegeldub jäine kuukollakas libedus. Ühe mu lakk-kinga tikk-konts on uuristanud hangunud külma ollusesse tasakaalus püsimiseks tillukese turva-augu. Mul on seljas napp sametkleit, mille vooglev kangas moodustab kuukumaga kuldse ansambli. 

Mul ei ole külm. Kuuga vaatab tõtt ainult mu näiliselt rahulik kest. Sisemus aga lausa hõõgub. 

Täna ei oleks mul mingit vaeva kuu poole ulguda. Ka koheva kasuka selgakasvatamine tunduks tühise pingutusena. Silmahambad nõuaksid veidi teritamist, et kiskja loomus mõjule pääseks, aga seegi oleks teostatav. Sabaga oleks keerukam, iseasi, kui see boana kaelas istuks, kuid see ei sobituks jällegi röövlooma karmi kuvandiga. Hall värv sobiks samas ideaalselt!

Aga aitab. Ma pole hunt. Olen naine ja minus on piisavalt metsikust, et oma roll ka inimesena välja mängida. Ma ei vasta kohati normidele, mind pole võimalik alla suruda ega pidurdada, ma ei hooli eriti üldsuse arvamusest. Mul on vaist, instinkt, tunnetus. Usaldan ennast ja oma südame häält. 

Ma ei sega neid, kes elavad teisiti, arvavad teisiti ja käituvad teisiti, kuid omaenese piiridest ei luba ma üle astuda. Mulle meeldivad armastus, kirg ja inspiratsioon. Elujulgus. Mind ei saa sundida tegema seda, mida ma ei soovi ega rääkima seda, milleks ma valmis pole. Mind ei saa suruda teiste antud rolli. 

Siin, külmas talveöös kõrguva täiskuuga silmitsi seistes võivad mul vabalt kasvada hiigelpikad küüned. Nagu raagus puud. Teravad. Veripunased. Lund nendega juba ei kraabi. Huvitav, mida siis? 

Või keda...

reede, 26. jaanuar 2024

Mõttetera

"Kunagi ei ole liiga hilja saada inimeseks, kes sa oled alati igatsenud olla"

Biomarketi iseteeninduskassa juures on purgike, millest lubatakse lahkelt võtta päeva mõttetera. Selle lausekese rullisin lahti viimati. 

Huvitav mõte. Põnev oleks teada, kui paljud meist elavad inimestena, kes ei ole kohe üldse need, kes nad tegelikult olla tahaksid. Tore oleks ka aimu saada, millises osas inimolemusest tekib tegeliku ja igatsetu vahel kõige enam "kääre" ning kas see on nõnda olnud juba "algusest peale" või tekkinud seoses mõne elusündmusega või "loksunud paigalt" pikema aja vältel. 

"Inimene ei saa muuta ennast, küll aga oma käitumist" on samuti õige ja arusaadav lause. Oma käitumismustritel, eelkõige just neil ebakonstruktiivsetel, õigel ajal "sabast" kinni haarates ja teadliku käitumise muutusega "ümber mängides" võime vältida ebameeldivaid olukordi, tülisid või muid "roomaja aju" poolt juhitavaid häirivaid protsesse. Saame need enesele kasulikuks pöörata ja turvaliselt "ära lahendada". Aga selleks peaks teadma kontekste, mis baseeruvad enamjaolt me suhete ajaloos, sidudes meiega me lähisuhteid, sotsiaalvõrgustikke või lausa eluviise, mida õpitakse teadvustama näiteks psühhoteraapias. Paljud konfliktsitualtsioonid ei kuulu üldse parasjagu käsiloleva suhte juurde, vaid ammutavad ärevust oma algpõhjuse juurest. Kui me seda teame ning oskame selle teadmisega ka midagi peale hakata, on lihtne muutuda taas ja taas "inimeseks, kes on alati igatsetud olla".

Täiskasvanuelu tugevaks eeliseks on võimalus teha muutusi. Lapsel see valik puudub. Tavaliselt elab laps vanemate ja laste hierarhilises koosluses ehk allsüsteemis ning midagi pole parata - tal tuleb mõningais põhimõttelistes asjus ka alluda, kuniks on pesast välja lennanud. Alles siis saavad need allsüsteemid võrdsustuda, (kuid ei pruugi!). Muidugi olen oma praktikas näinud ka vastupidist varianti - piltlikult öeldes lapsi vanemate õlgadel või isegi peas. Aga ega need pole paremad näited. Lubada vastutada sellel, kel selleks veel võimed puuduvad on suhteliselt pöörane ja ei aita küll mitte kedagi. Muutustevõimalusest rääkimata. Kui, siis kehvema suunal. Arukad vanemad suurendavad lapse vastutusala tema kasvades järk-järgult ja panevad seejuures iga sammu juures tähele, kas antud muutus oli õigeaegne, julgedes vajadusel astuda ka sammukese tagasi. Peres, kus on targad ja tähelepanelikud vanemad, on õnn kasvada. 

Aga isegi siis, kui lapsepõlv ei ole olnud klassikalises mõttes õnnelik või on olnud otse öeldes lausa kohutav, saab noor täiskasvanu otsustada, et tema elab teisiti. Oma hooldajaid ta seejuures muuta ei saa. Minevikku samuti mitte. Otsusega elada teisiti, seejuures mitte süüdistades, mitte vihates ja mitte katkestades sidemeid, võtame ise oma elu eest vastutuse. 

Seega - et täiskasvanul on võimalus teha muutusi, saaks ta ju üsna hõlpsasti muutuda inimeseks, kes ta on alati igatsenud olla. Miks siis seda nii harva tehakse ja hoopis tihemini teiste inimeste ja ebasoodsate olude üle kaeveldakse? Küllap seetõttu, et nii on mugavam. Paraku ei tule sel viisil tavaliselt ühtegi muutust. 

Küllap on kõik märganud, et muutusi on ühtviisi raske teha nii suurtes kui väikestes asjades. Väikesed on igapäevaselt rohkem silme ees, ometi haarame ka nende puhul suure hurraaga härjal sarvist, kuid juba mõne nädala pärast loksub kõik taas vanasse roopasse tagasi. Uusaastalubadused on siinkohal klassikaline näide. “Uus mina” tundub olevat kaunis ja täiuslik, aga ometi kõlbab mõne aja pärast vana kah. Küll pisukese kibestumisega, aga mis seal ikka. 

Musklid kasvavad regulaarse treenimisega, pillimängu vilumus tuleb igapäevase harjutamisega, kehakaal väheneb siis, kui vaadatakse, mida, mis koguses ja millal põske pistetakse, nutisõltuvusest vabanetakse ajaliste piirangute abil, raamatud saavad loetud, kui nende jaoks aega võetakse. Lihtne? Oh ei! Meie käitumismustrid on väga rigiidsed, see kaadervärk tahab vägisi tuntud teed mööda edasi põrutada. Enamus inimesi toimivad ju päris hästi, hoolimata sellest, et nad pole suutnud enese poolt igatsetud inimeseks muutuda. Tubliks, toredaks ja targaks. 

Mõned inimesed ilmselt ei teagi, milliseks nad täpselt saada sooviksid, et enesega rahul olla. Puudub tulevikupilt, on vaid reaalsus, millega ei olda rahul. Milline on see “ideaalne mina”?  Muide, ka enesega rahu tegemine võib olla arukas samm meeldiva iseenese poole. 

Ma ise olen seda teed mööda aastaid liikunud. Minus on nii kaeblejat, kui otsustavat tegutsejat, aga isennese aktsepteerimine oli mõnus muutus rõõmsa ja rahuliku iseeneseni. Üksi ma seda ei oleks saavutanud. Tohutult loeb see, kui armastusväärseks peavad inimest tema lähedased - ja kui julgelt nad seda väljendavad. Kiituse ja tunnustuse foonis viibimine annab omakorda jõu ja tahtmise olla veelgi parem, arendada oma häid külgi veelgi enam. Muutused tulevad justkui iseenesest. 

Elades pideva kriitikarahe all, ägatakse isiklike pisipuuduste all kordades enam, kui armastuse ja andestuse ruumis. Viha külvatakse ka teistele kaaskondsetele ning ebaterve õhkkond levib otsekui nakkushaigus. Loomulikult ei armasta lõpuks keegi enam ei iseennast ega teisi. Ollakse enese kehv variant, vari. Ilmselt mõistate, et säärases faasis tuleks muutuste tegemist alustada suurtest asjadest. Olen ka sellise eluperioodi läbinud. 

Kogu seda mõttearendust sobib kokku võtma veel üks tore mõttetera. See asetati kunagi Reval Café’s mu kohvitassi alla. Selles oli kirjas nii: “kui tahad olla õnnelik, siis ole seda!” 

Lihtne, eks! Peaaegu et otsuse küsimus! Samas - arutleda on ka vahva!




kolmapäev, 17. jaanuar 2024

Hetk


 Tugitoolis. Kas naisena, abikaasana, emana, vanaemana, õena, tütrena, oma erialade spetsialistina või ehk hoopis eluteatri näitlejana, pole üldse oluline. Algul proovisin lihtsalt kingi. 

Ispiratsioon tuli hiljem - sest ega peagi saabuv viiskümmend pole mingi naljaasi! 


pühapäev, 7. jaanuar 2024

Unejutt



 Minu ööuneke on päris hea. Jään õhtul kiiresti magama ja esimesed neli-viis tundi magan nagu kott. Vahel kipun vastu hommikut vähkrema, aga sedagi juhtub üha harvem. Unenägusid näen harva.

Lapsepõlvest on mul meeles kaks unenägu. Ma ei tea, kumba nägin enne, seega jutustan suvalises järjekorras.
Selles unenäos lebasin voodil. Minu toa kapiuks, mida nägin otse voodist, oli irvakil. Äkki kargas ukse vahelt välja pikk must säärsaabas ja hakkas klobinaga minu poole hüppama. Hakkasin surmahirmus röökima ja ärkasin iseenda karjetest. Sestpeale peavad minu magamistoas olema kõik kapi- ja muud uksed  suletud. Jah, siiamaani!

Hea uni ei ole aga olnud mu pidev privileeg. Heaks ööuneks vajan väga vaikset ja turvalist keskkonda. Oma kodune voodi koos õigete patjadega on parim. Samuti armastan ma meie Kuressaare korteri kõrget aset, millel on samuti uni ülihea. Suvel Muhuski ei saa kurta - vaikus ja mereõhk on kvaliteetseks uneks mõnus kombo. Bussis, rongis ega lennukis pole mul aga uinumiseks ainsatki šanssi. Telgiski olen öö otsa lihtsalt vedelenud, nuta või naera. 

Teises unenäos seisime emaga Marja trollipeatuses. Ma ei tea, miks just seal, sest Marja kandis ei ole me kunagi elanud. Igatahes olime seal küllap trolli ootel. Äkitselt tuli üks võõras naine, haaras mu käest ja hakkas mind ema juurest ära lohistama. Mina pistsin kisama ja vaatasin abitult ema poole. Ema seisis aga stoilise rahuga ega teinud lapseröövist väljagi. Taas ärkasin omaenda kisa peale.

Enne kooselu J-ga olin harjunud magama üksi. Arvasin, et ei suuda enam kunagi kellegagi ühes ruumis või veelgi hullem, kõrvuti magada. Peale esimest abielu olin kindel, et kui peaksin veel kedagi oma ellu leidma, siis magama hakkame igal juhul eraldi. 

Teismeeast meenuvad mulle eranditult õudusunenäod. See oli lihtsalt säärane eluetapp, mis kätkes palju alateadlikke hirme, arvan nüüd. Näiteks nägin unes, et ühed mu pereliikmed lämbusid kummikusäärde ära ning lebasid peadpidi teine teises puna-rohelises sääres. Teinekord nägin jälle, et teine pereliige sõi end surnuks. Ka iseenda kohta nägin kord täielikku jampsi, mis küll lahenes, kuid ärgates oli painav tunne siiski.

Kellegi pool-võõraga ühes toas magamise kohustus võib mu ärevuse lakke tõsta. Kui mitmepäevase koolituse või muu ürituse raames on selgunud, et tuba tuleb jagada, olen olnud nõus kasvõi rohkem maksma, peaasi et saaksin olla eraldi. Enamasti on mu soov rahuldatud. 

Olen kokku puutunud ka luupainajaga (või on selle nimi unehalvatus?). Viimasel ajal õnneks mitte eriti sageli. See on juhtunud kas vahetult enne uinumist või unest virgumise aegu. Keha ei allu äkitselt enam üldse minu tahtele, ma ei saa end liigutada ja tunnen, et hakkan vajuma kuhugi sügavikku, omamata enda üle mingitki kontrolli. Vahel suudan kõrist midagi hääle taolist välja pigistada, mis kõlavat kaaskondsetele üsna jubedalt.

Paari-kolme sõbranna osas tean siiski, et nemad mu und ei sega. Võime üheskoos matkale-reisile või külaskäigule sõita küll! Ka mu oma lapsed ja isegi (unes rahmeldavad) lapselapsed ei häiri mu magamist sugugi. Samas, kui kolmikud olid tited, pistsin rinda päris korralike unehäiretega, aga selle saab kirjutada erakorralise olukorra arvele- ma lihtsalt pidin neid pidevalt kuulatama ja tavaliselt keegi ikka liigutas või rabeles. 

Eraldi tuleks jutustada veel kuutõvest ehk unes kõndimisest ja muust tegevusest, mida hiljem ei mäletata. Nimelt on kõik mu lapsed vähemal või rohkemal määral kuutõbised. Nad kõik on unes rääkinud pikki jutte. Mõni neist on aga ette võtnud ka mõne suurema või väiksema tegevuse või jalutuskäigu.

Kindlasti ei suuda ma magada ühel toas norskajaga. Müra foon ei sobi mulle sugugi. Isegi kõrvatropid pole siinkohal jätkusuutlik lahendus. Vaesed mehed või naised, kel traktor voodis! Ma ei talu isegi kõvasti tiksuvaid kellasid, rääkimata põmmijatest või kukkujatest. Vanemate maakodus tekitasin kunagi suure arusaamatuse, kui nende suure pim-pom kella pendli öösel jõuga seisma sundisin, kuna olin hullumeelsuse piirini viidud iga poole tunni takka käivate jõmakatega. “Meie pulmakink”, halas ema hommikul mu laastamistööd nähes. Aga kell ei olnud õnneks katki! Ta tuli lihtsalt uuesti üles keerata. J narritab mind jällegi Kuressaares. Seal on seinal käokell. “Noh, kas paneme tööle”, küsib ta iga kord kelmikalt. Uhh!

Helis oli kõige aktiivsem uneskõndija. Ükskord, olen kindel, ta isegi lendas, kuna oli “maandunud” sellisesse kohta, kuhu jalgsi poleks kuidagi saanud. Kord tuli ta keset ööd minu tuppa, lõi laelambi plaksuga põlema ja põrnitses mind, kui noolena voodist püsti kargasin, maruvihase näoga. Teinekord avastasin ta enda toas öösel kella kolme ajal valguse, läksin vaatama ja leidsin ta täies koolivormis peegli ees silmi värvimas. “Kuhu minek?” “Kooli!”. Muidugi ei mäletanud ta sellestki intsidendist hommikul midagi. 

Mu ema ja isa, kes on olnud pool sajandit abielus, on alati maganud teineteise kaisus. See on nii armas! Olen neid lausa kadestanud, heas mõttes - et miks mina nii ei suuda. Aga nüüd on ka minu elus kõik teisiti. Mullegi meeldib kaisus magamine väga, ma lausa vajan seda! Mu uni on hea, tunnen end turvaliselt ja armastatuna, mul on soe. J jaoks on oluline, et läheksime koos magama ning uinuksime üheskoos palve, mitte minu telefoni ekraani saatel. 

Lisann rääkis kord unes pikka juttu. Läksin vaatama. Seepeale ajas ta oma peenikese jala teki alt välja, sirutas selle lae poole ja seletas kõlava häälega juurde: “Ilus jalg! Väga ilus jalg!” 

Aga kõige vägevama uneskõnni tegi hoopis üks Jossi sõber, kes oli meie juures ööbimas. Nimelt ärkasin ühel eelmise aasta kevadööl helide peale, mis võisid vabalt tähendada sissemurdmiskatset. Esmalt kangestusin oma voodis kabuhirmust. Püüdsin end lohutada, et küllap eksin, Kummalised helid aga ei lakanud. Need tulid välisukse poolt. Viimaks võtsin kogu oma julguse kokku, hiilisin kabinetti ja piilusin vargsi kardinate vahelt. Mida ma nägin! Õues seisab toosama Jossi sõber, aluspükste väel, pall käes. Tormasin koheselt ust avama, et mis ometi toimub! Selgus, et poiss oli kõndinud Jossi toast alumisele korrusele, veranda uksest välja ja mööda aeda kuni põõsasteni, kus ta ärkas. Verandauks oli aga muidugi tagasi lukku vajunud. Vaene mees ei jukgenud uksekella lasta ja tahtis Jossi äratada, visates ta aknale palli. Sellest need imelikud helid. Joss aga magas nii sügavalt, et suugi oli lahti. Et õues oli üsna jahe, panin sõbrale mitu korda südamele, et sellistel puhkudel tuleb kindlasti uksekella anda - ja kui ei avata, siis lausa lakkamatult. Selline lugu.

Mu uneke on sügav ja kosutav. Kui hea, et su käed on ümber minu! Paukugu õues vali pakane, katku me aknaid tuhanded härmalilled, piilugu kardina tagant kuu kahvatud kiired. Meie unes on soojus, rahu ja armastus. Sinu ja minu hingetõmbed. Teistes tubades magavad lapsed. Vaikus. Ööpimedus. Kodutunne. Õnnistus.



teisipäev, 2. jaanuar 2024

Teisiti





 Minu käest on mitmeid kordi küsitud, mis mu elus peale abiellumist teisiti on. Olen andnud mitmeid vastuseid, mis kõik on olnud ligilähedased sellele, milleni jõudsin üsna hiljuti. 

Algul arvasin, et suuremad muudatused toimusid peale kokkukolimist hoopis J elus. Oli ju tema see, kes pidi meie juurde kolima, teismelised kolmikud omaks võtma, eramaja rõõmude ja muredega rinda pistma hakkama ja meie kohati pöörase elukorraldusega harjuma.

Tegelikult aga muutus minugi elus päris palju. Olen seda juba ka maininud, et mul ei olnud õrna aimugi, kui palju ma naisena päriselt abi ja toetust vajan. Olin harjunud kõigega ise hakkama saama ja oma muredest-hädadest eriti mitte rääkima. Nüüd aga tuli mu ellu inimene, kes täitis esmalt mu lähedusvajaduse, võttes aga samaaegselt üle ka mehe rolli, mida seni olin püüdnud ise kanda. 

Ah et mida see tähendab? Näiteks seda, et mul võib olla täiesti ükskõik, kus on me majas haamer, kirves või kruvid. Või seda, et kamin on alati soe, aga mina ei pea muretsema, kas ja kui palju on majas küttepuid. Või seda, et köögikapi ripnev käepide saab võluväel korda. Loetelu saaks lõputult jätkata. Aga see pole peamine. 

Mõni öö tagasi olid Helise kaks väikest poissi, minu kallist lapselast, meie hoida. Hommikul tuli esmalt Otto ja puges minu kaissu. Seejärel tatsas kohale Ruben ja sättis end J kaissu. Et Rubeni uni oli selleks ajaks lõplikult läinud ja ta lebas, silmad lahti, küsis J temalt tasa, kas ta sooviks süüa. Saanud jaatava vastuse, ronisid mõlemad mehed vaikselt voodist välja, et meie Ottoga saaksime edasi magada. 

Sel hetkel ma taipasingi. Minu elus on nüüd osavõtlikkus, kohalolu! Elu, mida elatakse minuga koos. Igal teisel ajaetapil oma elus oleksin ma selles olukorras ohates voodist välja roninud ja üksi kahe väikese lapsega toimetama hakanud. Ma oleksin pannud nad riidesse, teinud süüa, mänginud, võibolla vahepeal veidi vaigistanud. Üksi. Aga J ei lase mul hetkegi tunda, et olen üksinda. Sellest kirjutaminegi toob vargsi pisara silma. 

Mõni naine valib endale meheks oma isast võimalikult erineva variandi, mõni aga vastupidi, isa koopia. Minu isa on kogu elu jaganud pere eest vastutust. Ta on istunud öösiti üleval, kui olime lapsena haiged, koristanud põrandalt ja linadelt kakat ja okset, koristanud, teinud süüa, parandanud, hoolitsenud. Ta on olnud kohal, vastutamas. Mitte teenust pakkumas. Mitte kusagil eemal. Isegi, kui ta tegelikult oli eemal.

Minu valikud on olnud erinevad. Pikki aastaid. Aga nüüd mõistan, et olen viimaks alateadlikult valinud mehe, kes sarnaneb mu isaga. Eiei, ma ei aja jama! Jajaa, nad ongi esmapilgul täiesti erinevad! Sarnasust ei maksa otsida ei elukäigus ega isikuomadustes - isa on olnud viiskümmend aastat emaga abielus, J-l pole nii turvaliselt läinud, isa on pigem vaikne ja tagasihoidlik, J alati nähtavana ja kuulatavana üldsuse fookuses. Jutt on emotsionaalsest kohalolust. Sellest, mis on peamine.

Mul on turvaline. Olen hoitud ja kaitstud. Mind ei jäeta enam hetkekski üksinda. Isegi siis, kui oleme eraldi, olen temaga koos, sest saan temaga oma elu jagada. Sest ta tahab ja talub seda. Et ta ise jagab ka. See ongi põhiline, mis on nüüd teisiti. 

Aastavahetus






Uue aasta esimeseks hommikuks oli pakane maalinud aknaklaasile mitmes suuruses ja erinevais mustreis härmalilli, mis sätendasid madalas taevas rippuva kahvatu talvepäikese käes iseäranis kaunilt. Toas oli soe. Ka teistes tubades, kus ahi köetud, oli soe. Aga oli ka jahedaid ruume. See maja oli oma villaste vaipade ja käpikute ja sokipaaridega nagu omaette riik, kus elustus midagi muistset, meie igapäevaelust väljapool olevat. Sel majal oli ammuste aegade süda ja hingus. 

Mulle tundub, et muistset pole sugugi kerge ohjes hoida, kui ta kord pärisellu on lubatud. Tavaliselt tundub ta lebavat hoopis külmas surnuaias, elustudes aeg-ajalt veidra pooltõena aju kaugete mälestuste laekas. Mõnikord kannab ta aga endaga tänapäevale mittekohast kopituse hõngu ning näitab kondistel säärtel ajahamba halastamatuid puremisjälgi. Kummalgi juhul pole tegu nauditava variandiga.

Galeriides-muuseumites on muidugi teine lugu. Seal saab tõepoolest muistset kogeda esteetika võtmes, kuid et see on vaid elusa elu konserveeritud variant, mõjub ta eri ajastute rägastikus hoolimata viidetest ja selgitustest kuidagi tükeldatult. 

Õues oli üsna käre. Miinus kümme. Sisemaal on alati hullem. Ahjus pehmeks podisenud soe pudru täitis tummiselt kõhtu. Küllap ka südant. Õues seisid kaks härmatanud soome kelku. Uusaastaööl proovisime nendega laternavalgel sõita, lumekirme teel oli aga liialt õhuke ning sõit kriipivalt takistatud, kohati võimatu. 

Mul oli seal vahvas majas ühekorraga nii imeline kui imelik. Muidugi ei olnud hoopiski tegu täis-arhailise elukorraldusega, seda järgiti vaid mõnes valdkonnas, põhiliselt käsitöö ja toiduvalmistamise suunal. Kuid mis kõige olulisem ja inspireerivam - kõik tegevused olid põimitud lugude jutustamisega, seega oma elu märkamisega. Kaasteeliste märkamisega. Loomade ja looduse märkamisega. Mälestustega. Kohaloluga. 

See, mis mind segadusse ajas, oli aja mõiste. Mulle meeldib pärimuskultuur, teadlikkus oma juurtest, targasti ehitatud sillad läinu ja praegu vahel, igavikulisuse ja elu katkematuse tajumine. Seda selgemini mõistsin ühtäkki, kui vähe ma ise selleks võimeline olen. 

Olen mugavustega harjunud “linnavurle”. Muhu maakodus tunnen end päris mõnusalt vaid suviti, kuigi seal on mugavused sooja vee ja suurepäraste pesemisvõimaluste näol. Mis mind aga kohutab, on needsamad “külmad alad” ning sellest tulenev pidev vajadus kütta ahju, teha pliidi alla tuld ning kanda sooje vammuseid ja villaseid sokke või lausa lambanahkseid susse. Selline väljavaade muudab mu olemise pisut hõredaks.

Mul ei oleks selleks aega! Või siiski oleks? 

Mugavuste “väljateenimiseks” tuleb teha palju tööd. Linnamaja, millesse reguleerivad vajaliku soojuse vastavalt aknatagusele ilmastikule termostaadid, nõuab vastavaid väljaminekuid. Tegusal linnainimesel on päevad täis pikitud kohustusi ja kohtumisi, töid-tegemisi ning muidugi liiklusummikuid. Nii see raha tuleb. Kiiruga peab tankima nii iseennast, peret kui autot, majapidamistöödel olgu kaaslasteks elektriseeritud abilised. Ahjukütmised, aeglased küpsetamised ning pikad vestlused söögilaua taga ei tule kõne allagi. Käsitööks või muuks nokerdamiseks poleks lihtsalt aega. Linnaeluga harjunu kipub olema liialt kärsitu, et alustadagi. 

Olen proovinud. Renoveerisin kõik Muhu aknad, mõned uksedki. Siis tüdinesin. Lappisin paar-kolmkümmend meetrit kiviaeda. Tüdisin taas. Õmblesin toolidele muhu kangast katted ja akendele mõned kardinad. Ega enam ei viitsiks. Proovisin tikkimist. Üle õlakoti ei läbenud pingutada. Maalisin laetaladele muhu lillemustreid. Viimane on siiani poolik. Mökerdasin kohupiimavärviga tubade seinu. Milleks enam? Kõik sujus ladusalt, tulemus oli kaunis, aga … mul on linna-vunk sees. Tüdinen. 

Maal teeksin kordades vähem tööd, sest minu erialal seda eriti polekski. Ent maa-elu ei vajaks ka nii palju raha. Lihtsuse ja algupärasuse viljelemine sunniks palju enam peatuma. Küll ahju ette tulehakatust kõksima, küll hõõguvaid süsi ühtlaseks segama, küll auguga sokki nõeluma, küll kampsuni küünarnukke paikama. Asi siis nende tegevuste kõrvalt lugusid vesta! Aga ikkagi - kas ma üldse tahaksin?

Jube mugav on kanda talvelgi toas ilusaid õhukesi kleite ja käia köetavatel või lihtsalt soojadel põrandatel paljajalu. Mõnus on võtta pikalt sooja dušši. Kiire internetiühendus tagab kiire kontakti välismaailmaga ja võimaluse spontaanseteks otsusteks vaba aja veetmise osas. Auto viib kohale, telefon maksab. Elu keeb. 

Manduda saab nii linnas kui maal. Päevade viisi tuimalt telekat passides, alkoholi pruukides või muul mõtetul viisil päevi õhtusse veeretades tekib kiiresti tuimus ja arengupeetus. Seda nii linnas kui maal. 

Aga ikkagi - mida mina tahaksin? Linnas tundub kohati liiga kiire ja pealiskaudne, kas maal oleks parem?

                                                                      ***

Lõuna paiku läksime teele. Sõitsime peaaegu risti üle Eesti. Kadrinasse, emapoolsete vanavanemate kalmule küünlaid süütama. Autos oli soe, raadiost kostusid Viini uusaastakontserdi sulnid helid, tooli seljatoe massaažifunktsioon aitas veelgi paremini lõõgastuda. Silme eest libisesid ääretud valendavad põllud, metsatukad ja vahel harva ka inimasustatud paigad. Auto tundus turvalisuse mõttes sama nagu soe tuba hommikul. Hoidis sooja. 

Mis viga kõike seda vaadelda, kui on kindel, et ise paukuva pakase käes ei pea hakkama saama. Et ei pea minema kaevule ega lauta, keldrisse ega pööningule. Niisiis harras ilu, igatsus … ja hirm.

Otse Kadrina kiriku ja kalmistu kõrval on maja, kuhu mind toodi kohe peale mu sündi. Mu vanematel polnud nimelt veel oma elamist. Kirikumõis. Vanavanemate ja vanavanaema toonane kodu. Nendesamade kallite, kes nüüd kalmistul. Mõisast pärinevad mälestused on hägused ja neid ei saa ajaliselt väga täpselt määratleda. Aga jutustan ühe loo, mida mäletan hästi.

Selles loos olen nelja-viiene. Rohkem ei saa olla, sest nad kolisid mugavustega alevi korterisse suvel, mil olin viis. Siis oli aga talv. Vanaema istus diivanil ja kudus. Mina esinesin ta ees. Laulsin ja tegin tantsunumbreid. Iga laulu järel sain aplausi ja hääleka kiituse. See innustas. Kell oli aga halastamatu ja uneaeg lähenes. 

Tundsin kella väga hästi. Olin tubli ja tark laps. Vanaema paluski mul seda aeg-ajalt vaadata. Kell seisis nimelt teises toas, magamistoa kummutil ja elutuppa ei paistnud. Mina vaatasin. Aga ma ei tahtnud oma kontserti lõpetada, seetõttu hakkasin talle luiskama, kui aeg sinnakanti lähenes, et ta mind magama oleks sundinud. Ütlesin muudkui vale aega, vähendasin seda mõnuga, itsitasin omaette, kui vanaema uskus ja esinesin rõõmsa südamega edasi. Lõpuks tundus vanaemale asi kahtlane, ta tõusis oma kudumisvarraste tagant ja läks ise vaatama. “Oioioi, mis kell on”, mäletan teda hüüdvat. “Nii palju, kohe magama!” 

Peale seda ei uskunud vanaema enam tükk aega, et ma kella tunnen. See oli muidugi ebaaus, aga noh, vähemalt esinemisrõõm on siiani meeles!

J ütles, et ega me niisama, heast peast ühest Eesti otsast teise ei kihuta. Et lihtsalt küünlaid süüdata. Et selle tegevuse taga ongi need lood, need elud, need ajad. Mälestus ja veidi kriipiv tunne. Küünal aitab hetkeks peatuda. Kauaks ei saa, külm…

Liigne kiirus on kurjast. Kas siis linnas või maal, aga peatuma peab. Igal päeval. Tähendusrikkuse ja kõige imelise üle imestamiseni jõuame vaid sedakaudu. Aegade ülesuseni samuti. Kummaline - et just peatudes. Just seda see aastavahetus seal kaugel külas nii teistsugusel, kummalisel moel mulle õpetaski.

Olgu see aasta täis tervist, armastust ja märkamisi!