Märts

Nartsissipark Brugge vanalinnas

Ootan, ootan, et märts, kevadkuu, annaks end ometi kätte! Igal hommikul piilun kardina vahelt, kas nüüd… aga ei. Ikka see nörritav pilvisus. Ikka see külm. 

Nädalavahetusel Brüsselis käies nuhutasime ehtsat kevadet, päikest ja lõpmatusse laiuvaid nartsissivälju. Astusime hotellist sumedasse õhtusse, pöörlesime õnnelikena vaaterattal, hommikul tõmbasime sõõrmetesse uue kevadpäeva lõhnavat värskust, tundsime end reipana, rõõmsana, teotahtelisena. Meil olid seljas kevadesse sobivad riided, me polnud kurguni sisse pakitud. Me liikusime, lendlesime!

Aga siin… Päike ei tähenda sugugi sooja. Pigem vastupidi. Päikeselise ilmaga võib olla eriti karge. Sompus ja porine vaatepilt räägib kordades pehmemast õueõhust, aga ega seegi välja meelita. Tuleb veel akna all oodata. 

Nojaa, lähemal vaatlusel on pungad muidugi pakatamas, anna vaid veidi sooja ja enam ei peataks neid miski. Seni tundub aga kõik olevat otsekui sordiini all. Õnneks on vähemalt lumi läinud. 

Lapsed lõpetavad peagi 9.klassi. Praegu on eksamite-eelne periood. Trio päevad on täis toimetusi ja ettevalmistusi. Kõikidel tuleb teha emakeele ja matemaatika eksam, kolmandaks valis Joss inglise keele, tüdrukud aga bioloogia. Neid kutsuvad nimelt bioteadused või arstiteadus. Põnev valik. 

Pean praegu olema eriti rahulik ja toetav. Kas olen?

Poiss käis meiega Brüsselis kaasas, arvan, et see oli talle enne “lõpuspurti” vahva lõõgastus. Meile oli see küll eeskätt tööreisiks, kuid aega jäi muukski põnevaks. Külastasime muuhulgas imekaunist lõputute sildade ja kanalitega Brugge linna ja Brüsselis käisid nad koos Jaaniga hiiglaslikus automuuseumis, millest mõlemad vaimustusid - mina patseerisin seni omapead. Meil kõigil oli tore. 

Tüdrukud lähevad aga järgmisel pühapäeval oma lennu väikese grupiga nädalaks Itaaliasse kohtuma sealsete noortega. Nad tutvusid nendega sügisel Inglismaal ja mõelda vaid, said kohe sõpradeks ning nüüd siis säärane vahva üritus mingi noortenädala raames. Tänapäeva noorte jaoks pole maailmal mingeid piire!

Lisann on hea näide. Ta oli möödunud suvel kolm nädalat Saksamaal, sai sealt hea suhtlejana hulga toredaid sõpru ning mõnega suhtleb absoluutselt iga päev! Minu käest lunib ta ühtlugu, kas võiks ühele Türki või teisele Kreekasse külla sõita. Mina ei oleks üheksandikuna sellisest asjast osanud undki näha! No vaatame seda asja!

Vaja on tellida lõpukleidid, ülikond on õnneks juba ootel. Samuti tuleks kõikidele ära broneerida juuksuriajad ja tegeleda muude korralduslike küsimustega. Õnneks on mul endal praegu tööalaselt suhteliselt rahulik ja jagub aega ja mõtteid. Mis seal salata - põnevus tükib endalegi põue!

Selline märts. Akna taga hall ja sombune. Südames aga päikest täis. 

Vaateratas on Brüsseli uus atraktsioon

Pingevaba rutiin

 Lugesin just Tõnu Õnnepalu uut raamatut ja mõtlesin, et huvitav, neis ei juhtu peaaegu kunagi peaaegu mitte midagi, ometi suudavad nad mind millegagi köita. Siis taipasin - need raamatud on mulle nagu maharahunemise teraapia seansid. Nendesse on tohutult mõnus vajuda, võttes aega, et mõelda olemas olemise eri tahkudele. Sama üksildast elu ei suudaks ma muidugi ise ealeski elada ja ka elufilosoofia poolest olen veidike erinev. Aga paljud ta mõtterännakud ning märkamised on väga nauditavad. Ja see ausus! 

 Ega kogu aeg taha minagi neid eelmises postituses kirjeldatud “värvilaike”. Ekstreemsust, adrenaliini. Ei, üldsegi mitte! Need meeldivad mulle vaid aeg-ajalt. Üha enam olen hakanud hindama hoopis pingevaba rutiini. Teate, mis asi see on? Pingevaba rutiin on tavapärane elu koos ärkamiste-märkamiste, pikkade hommikusöökide, koduste toimetuste, poes- ja kõndimaskäikude, laste ja abikaasaga vestlemise ja muu väga perekesksega. Pingevaba rutiin tähendab mõõdukalt töökohustusi, nii paar tükki päevas. Nendeks peaks jaguma küllaldaselt aega, mistõttu jõuab näiteks kõnnisammude täitumiseks mõnusasti rongile lipata, sutsti linna sõita ja sama kiiresti koju tagasi jõuda.

 Selline talumatu olukord nagu kohtumisi täispikitud märkmik ja autoga ummikutes istumine ei käi pingevaba rutiiniga üldse kokku. Aga samas auto ka ei välista pingevabas rutiinis elamist. Pigem ikka toetab. Tänase läbilõikava tuulega valiksin ta juba mugavuse mõttes. 

Pingevaba rutiin tundub pealtnäha pisut igav. Kusjuures vahel võib mõeldagi, et huvitav, millega ma siis täna hakkama sain - ning mitte midagi erilist ei tulegi meelde. See-eest pakub aga pingevaba rutiin rahulikku olemist, pikka meelt, tavaliste hetkede eriliseks mõtlemise aega. Või kas pakub?

Mul on olnud tükk tegemist, et end normaalse pingevaba rutiiniga ära harjutada. Aastatepikkune rööprähklemine on minust kujundanud paraja hüpiknuku. Sel ajal ei juurdelnud ma hetkegi, kas see sobib mulle või mitte. Töö oli õnnistus, sest siis said kõik arved ilusti makstud, alles jäi piisavalt toiduraha ning üht-teist sai kõrvalegi pandud. Samas hiilis minul, kui pere ainuvastutajal kuklas pidev hirm, mis siis saab, kui … Tegin üüratult tööd, kindlustades seeläbi tagalat. Lastega veedetud aega ja kvaliteetseid vestlusi nappis - kui me just üheskoos kuhugi soojale maale ei sõitnud. Ei, see ei olnud kõige toredam aeg, kuigi ka selles leidus piisavalt vahvaid hetki, kasvõi nendesamade reiside näol, mis tunduvad ka tagantjärgi meenutades lausa imelised.

 Ka mu lapsepõlve nõuka-aeg tähendas minu mäletamist mööda tohutut töörabamist, eriti maaelus. Linnainimestel kindlasti vähem. Need ikka reisisid ka, Krimmi ja Leningradi ja kuhu keegi sai. Aga maal tehti vaid ränka tööd. Õnneks meid, lapsi, eriti tööle ei sunnitud, küll aga jäi külge arusaam, et fredjüssilik molutamine on täielik patt. Ikka päev päeva järel sama rutiin. Töö, töö, töö. Nii kahju!

 Mõtlen, et selles valguses polnud toonane 55-, meestel 60-aastaselt algav pensioniiga mingi ime. Siis olevat hakanud elu ilusaim aeg, tööl ei pidnud enam käima, sai ainult oma aia- ja põllumaadel toimetada ja loomi talitada.

 Ma ei usu hoopiski, et nad seetõttu kuidagi õnnetud oleksid olnud. Küllap olid neilgi aja mahavõtmiseks omad moodused. Läbi erinevate lausekatkete olen siiski kuulnud, et vahel oli vägagi raske ja väsitav, aga nad lihtsalt ei saanud ega osanud teisiti. See oligi elu. Lihtsalt, me ei saa seda tänapäeva tuua. Tänapäeva inimesed poleks sellega nõus!

Samas, mõned põlvkonnad enne neid oli olukord kordades pöörasem. Lugesin, et talumajadele hakati korstnaid ehitama alles 19. sajandi alguses, enne seda lasti suits välja ukse kaudu. Aknadki olid neil majadel tibatillukesed, järelikult võitlesid meie eelkäijad oma kodudes pimeduse, külma ja vinguga ning sooja tugitooli kerratõmbumisest, mida mina hirmsasti armastan, ei osanud nad undki näha. Varavalgest rabati sakste heaks tööd teha ning ülejäänud aja küürutati perede elushoidmiseks oma kehvadel maalappidel. Keegi ei juurelnud õigete või valede kiindumusmustrite, lapsepõlvetraumade ega valede valikute üle. Aga küllap olid neilgi oma rõõmud. Tundlikumad ja nõrgemad surid lihtsalt varem ära. 

Pingevaba rutiin ei tähenda muide mingit laisklemist. Ei, see tähendab päeva meeldiva ja kasulikuga ära sisustamist, sisaldades seejuures ka teiste jaoks olemas olemist. Pingevaba rutiin vormib meist rahulikud inimesed, kes magavad öösiti pikalt ja sügavalt, on rõõmsameelsed ja suudavad isegi iseenda apsakate peale südamest naerda. 

Pingevaba rutiin peaks tänapäeva maailmas olema inimõigus. Kuid kas väga paljud selle poole üldse püüdlevadki? Muide, kuna ma ei tarbi praegu, paastuajal sotsiaalmeediat ega loe uudiseid, on mul seda kõike hulga kergem kirjutada. Meedia ja sotsiaalmeedia tekitavad tohutult ärevust. Praegu on ilulemist kordades rohkem! Just täna ütles mu nutitelefon, et võrreldes eelmise nädalaga olin internetis 89 protsenti vähem. 89 protsenti! Pean olema väga tähelepanelik, kuidas edasi…

Kingitus

Hästi pikad ja jämedad roosid sai ta ka!

 Kas teie mõtlete ka nii, et mida rohkem me oma ellu rutiinivälist lubame, mida rohkem teeme neid asju, mis meie elumustritesse särtsakaid värvilaike moodustavad, seda mõnusamalt säbrulisem tuleb meie eluvaip? Kas poleks vahva oma minevikku kootud ridade iga julgema värvigamma juures mõelda, et oo, kolmekümne kolmeselt tegin seda ning neljakümne viieselt toda ning viiekümne üheselt jätkus julgust ka see asi ära proovida!

Minul on küll nii. Eks ma ole muidugi ka keskmisest suurema adrenaliinivajadusega naine. Kuid mitte ainult. Jah, lõbustusparkide ameerika mägede ja katapultide ja vabalangemiste ning muude närvikõdi pakkuvate atraktsioonide külastamine, seiklusparkides jõu- ja ilunumbrite tegemine, kiriku- ja vaatetornidesse ronimine, aga ka jõekärestikes seiklemine, paraplaaniga lendamine ja muud kõhu alt õõnsaks muutvad tegevused on üks asi, ilu nautlemine ja ise sellele kaasa aitamine aga sootuks teine. Elamusi pakuvad mõlemad.

Viimatine ere laik mu elukaare värviküllasel vaibal oli mulle Jaani poolt sünnipäevaks kingitud kolmikute maal. Küll ma juurdlesin, mida samaväärset või vähemasti leidlikku või intrigeerivat võiksin tema sünnipäeva puhul korraldada. See, et ta mingeid mõttetuid asju juurde ei vaja, oli igatahes kindel. 

Välja mõtlesin! Kui me abikaasade või partneritena teineteist piisavalt hästi tunneme, teame intuitiivselt ka seda, millise elamusttekitava “atraktsiooni”, happeningi või väljakutsega ta suhestub, mis pakub talle rõõmu või närvikõdi, mis tekitab meeldiva mälestuse. Ja mis ei tuleks kõne allagi. 

See, mida mina välja mõtlesin, ilmselgelt kõikidele ei sobi. Enamus ei tule ilmselt selle pealegi. Või on liialt kammitsetud. 

Ei, see polnud langevarjuhüpe, sest Jaan ei tule sedasorti ekstreemsustega kaasa. Siiski on see kingitus samaväärselt ere värvilaik me kummagi elukangas. 

See kingitus eeldab väga suurt lähedust, jäägitut usaldust, enese ja teise proovilepanekut, katsetamisjulgust, sisemist vabadust ja loomingulisust. Selle kingituse tegijad ja saajad peaksid iseendaga (ja loomulikult ka oma partneriga) rahul olema. 

Ei, ma ei seleta, milles see kingitus täpsemalt seisnes. Olge parem ise fantaasiarikkad! Mulle piisab täielikult vaid ühest lausest, mis Jaan peale seda senikogemata ja võibolla ainsat selletaolist sündmust ütles: “Ma armastan sind nüüd veelgi rohkem!”

Unenägu

Turvaline ja kallis öine koduküla rand

Nägin unes, et kõndisime Jaaniga üht muuli mööda mere poole. Korraga - vesi oli vist järsult tõusnud - kadus maapind me jalge alt ning olime vees. Ka muul oli läinud ning igal pool laius ühesugune meri. Valisin kiiruga suuna, kuhu poole oli minu arvates õige kahlata, et maale pääseda, Jaan aga haaras järsult mu käest ja ütles peaaegu kurjalt, et kuhu sa lähed, see on vale suund! Seejärel lõi üks võimas laine üle me pea, mispeale võpatades ärkasin.

Oli Jaani sünnipäeva hommik, pidime ta lastega peatselt üles laulma ning mul ei olnud aega pikalt juurelda, mida see kummaline unenägu võis õigupoolest tähendada. Küll aga viibisin veel pikalt selle lummuses. 

Päeva jooksul mõtestasin aga asja lahti. Olen olnud kiire otsustaja ja kiire tegutseja, kohati rapsija ja tihti ka rööprähkleja. Kuigi praegu on asjad tublisti paranenud, väljendas see järsk, ent turvaline käetõmme hoolt ja muret - pea hoogu, kuhu sa ometi tormad! 

Kuna Jaanist õhkus rahu ja kindlust, andsin juhtimise heameelega temale üle, hetkegi juurdlemata, kas olime mõlemad hädas või teadis tema tõepoolest väljapääsu. 

Teine mõte arenes välja esimesest - see kindlustunne, mis mind sel käerabamise hetkel valdas, sarnanes suuresti olukorra andmisele Jumala kätesse. Kuigi tee, kuhu Ta juhatab, ei pruugi vahel olla täiesti selge, on hea, et saan Teda ja Ta juhtimist pimesi usaldada ning isegi siis, kui kallas pole korraga paista, on Tema käes kindel väljapääs. 

Midagi paanikataolist tundsin ses unenäos niisiis ainult sel hetkel, mil kiirustades suunataju kaotasin. Ega see igas suunas laiuv veteväli ju meeldiv pole, isegi kui meri põlvini ja pruunikad merirohud lainetega kaasa loksumas. Mingil suunal läheb kindlasti sügavaks! Õnneks polnud aga vesi külm ja unenäo kestvus pikk. 

Ärgates oli hea -  kuival maal, oma voodis, sooja teki all, armastava inimese kõrval. 

Mul on suur kiusatus kirjutada pikemalt ka eilsest päevast, aga vaatame, kuidas inspiratsiooni ja ajaga on! 

Varakevadisi mõtteid

 Pole ammu kirjutanud. Mulle tegelikult meeldis presidendi poolt aastapäeva kõnes väljaöeldu, et me peaksime rohkem lugema ja vähem kirjutama, rohkem kuulama ja vähem rääkima. Vihje oli sellele, et kuna praegusel ajal ilmub vaat et raamat päevas ja tihtilugu on väljaantu kvaliteet alla igasugu arvestust, on sõklatest terade eristamine muutunud väga keerukas. Minagi olen läinud reklaami ohvriks ja soetanud endale üllitisi, mille osas hiljem mõtlen, kas on üldse kedagi, kes midagi säärast vajaks. Või mõtlen lihtsalt, et “appi”. 

Armastan tohutult sõnaseadmisoskust. Võib öelda, et ma lausa vajan sellekohaseid wow-elamusi. Olen valmis püsti seistes aplodeerima sellele, kes seda kunsti täiuslikult ja isikupäraselt valdab. Juurdlen väga tihti, mis on see “miski”, mis mõnes teoses heliseb, aga teises ei pääse absoluutselt mõjule. Ma ei tea, kas tajun üldsusega ühtmoodi, aga kui tajun, miks olen mitmete teoste ootuste osas alt läinud? Miks vahel kiidetakse, vabandage väga, puhast jama?

Jaanil oli hiljuti kirjavahetus ühe leinajaga. Peale lähedase matust saatis too naine talle tänutäheks oma luuletuse. Tajusin, et selles naises on küll esindatud “see miski”. Kuna aga tegu on üldsusele tundmatu nimega, ei pääse ta ilmselt kunagi püünele. 

Samas paneb mõni tuntud nimi nii ostma kui ka kahjuks ostetut valjult kiitma või lausa kahe käega soovitama (viimane võib muidugi olla ka kirjastuste reklaamitrikk). Ja jälle tunnen, et mind on alt veetud…

Aga mis ma ikka kurdan, eks mul tuleb edaspidi veelgi rohkem eeltööd teha, enne kui enesele midagi soetama hakkan.

Samamoodi on rääkimisega. Või pigem hõikamistega. Näiteks sotsiaalmeedias. Üha rohkemad võtavad endale voli tuua kuuldavale mingeid lõpuni mõtlemata lausekatkeid, püüdes sellega paika panna maailmakorda või lõpetada lausa sõdasid. Suur unistus siin väikeses Eestis, kas pole? Ainult et sellistel väljaütlemistel, millest ei selgu hüüatuse eesmärk ja millest puudub faktidele tuginev analüüs, pole ju mingit pointi. Vastupidi, ta kipub hõikaja tobedasse valgusesse asetama. Mina tahaksin küll inimestesse pigem hästi, see tähendab säärastele haugatustele eelnevalt suhtuda. Miks nad ometi peavad…

Eriti hulluks läks sääraste läbimõtlematute loosungitega vehkimine viimasel nädalal sotsiaalmeedias, mistõttu mina valisisn alates tuhkapäevast Fb paastu. Ja Delfi paastu. Üleüldise meedia ja sotsiaalmeedia paastu. See kestab nüüd kolmandat päeva päeva ja teate, juba täitsa hea on olla! Kõik see sisemine ärevus, mida sellised viha õhutamised ja niisama tatipritsimine tekitab, madaldab meid inimestena. Nii ütlejaid kui öeldu tarbijaid. Tunnen, et mus toimub puhastumine.

Aga see pole veel kõik. Mitte ainult ühiskonnas, vaid ka perede siseselt on tajuda uut tendentsi - mingit pimedat viha, mis lööb eriliselt välja lahutusprotsesside järgselt. Muide, Eesti Vabariigis ei pea mitte keegi olema kellegagi sunniviisiliselt koos, aga see justkui unustatakse pidevalt ära. Kui kooselu mistahes põhjusel laguneb, haaratakse relvaks … omaenda lapsed! Juba pool aastat avalikkuse kirgi köitnud protsess ühe väikese tüdruku hooldusõiguse üle on vaid jäämäe tipp. Sääraseid ja veel jõhkramaid teineteisele kättemaksmise lugusid kerkib esile veel ja veel. 

Alles täna hommikul lugesin ühte õõvastavat kirja, milles kirjeldati, kuidas ühe õnnetu pimeda viha küüsis ema advokaat lubas seisma panna lahkuläinud isa kontserdi, kui too ei anna koheselt oma väikest tütart üle - kusjuures ema ise on teadmata ajaks sõitnud hoopis Indiasse! Laps tuli ära anda ema poolt dikteeritud isikutele, kuna see on “tema aeg”. Oma isa juurest, väga turvalisest keskkonnast. Isa ei teadnud, et midagi säärast saab korda saata ainult kohtumäärusega ja väga arvestades lapse huvidega. Ta lubaski lapse ära viia, nii et kõik kaisuloomad jäid maha ja kallistused tegemata. See on taas juhtum, kus väike inimene rebitakse mingi kummalise “oma õiguse” taha peitudes tükkideks nagu hingetu nukk. Vaene laps, kindel tulevane traumapatsient… 

Aga mina siis püüan rohkem lugeda ja vähem kirjutada. Katsun rohkem kuulata ja vähem rääkida. Katsun rohkem olla oma kallitega, pühendada neile oma aega ja armastust. Katsun suhelda sõpradega. Liikuda palju looduses ja vabas õhus. Ja juhul, kui ma muudmoodi ei saa, katsun ikka luua ka - kirjutada muusikat, luuletada, sättida korda juba valmiskirjutatud raamatu. Oeh… jah, ka mina. 

Peaasi on mitte tunda ängi ja viha. Maailmas on nii palju ilusat ja imestamisväärset. 

Veebruar

 Veebruar kulgeb vastupidiselt lõputa jaanuarile imekiires tempos oma äranuditud lõpu poole, pillutades sekka isegi mõningaid päikeselisi päevi. Veebruari külm ei tundu sugugi nii ära hangunud, kui jaanuari oma ning isegi käredas pakases võib huvitaval kombel tajuda mingit sisemist soojust. 

Veebruari vibe on pisut pidulik, samas ka mõneti mõtlik. Elleri “Kodumaine viis” sobib oma kargusega ideaalselt palistama sini-must-valge veebruari kahvatut, kuid juba pisut soojendavat palet. Selles pildis on iseheegeldatud pitsi ja kirikirjas käpikuid, on leivalõhna ja metsamarjade puna, on pisut tahumatust, enam aga kodusoojust, külalislahkust, naerusädemeid ning esiemade tarkust.

Veebruar üllatab. Samas säilitab rahu. Veebruar on kui õnnelik abielu, kus kaasadel teineteise seltsis kunagi gav ei hakka, kelle lähedusse mahub ka teisi inimesi, aga kus ei pea eales kartma ekstreemsusi. Rahulik, õnnelik kulgemine, külmas kliimas, kus on ometi soe, pilvises taevaaluses, kus paistab ometi päike, kaunil kannatanud kodumaal, oma armsas turvalises kodus. Koos kallitega. Käsikäes. 

Isa sünnipäeva eel

 Eile, kui me Jaaniga pisut ettenähtust varem isa sünnipäevale jõudsime, otsustasime aja parajakstegemiseks ümbruskonnas veidi ringi kõndida. 

Ametlik kergliiklustee kulgeb sealkandis ilusti autotee kõrval, aga eile see mind ei rahuldanud. Pöörasime kunagiste aiamaade juurest metsarajale. 

Mu kujutlusis kulgenuks tee me aiamaade tagant rajale, mis viinuks meid kunagiste mudatiikide vahelt otse Ülemiste järve äärde. See olnuks ilus, alguses väikese tõusu ja siis väikese langusega tee otse päikeseloojangu poole. Oh seda järve valendavat avarust, mis meie ees avanenuks…

Kunagise rebaseuru juurest võinuks muidugi keerata ka paremale, kunagiste suusaradade suunas. Oleksin Jaanile meeleldi tutvustanud männitötsakaid, mille madalailt, kaharailt okstelt päranisui pakse lumetorte haukasin, kui suu suusatamisest kuivama kippus. Oleksime võinud kõndida ka kaugemale, sealt läinuks mõnusalt mägiseks…

Tagasitee oleksime valinud ülevalt kaudu, ühe mudatiigi  mägisest äärest. Sealt jõudnuks me mõnusat männimetsa rada mööda otse tagumisele kelgumäele, mis koosnes kahest osast, alumine iseäranis järsk. Enne veel oleksime möödunud kunagisest poiste onnist, mis oli päris korralik telliskiviehitis. Tüdrukud ei tohtinud poiste onnile ligineda, selle eest võis tuupi saada, aga nüüd oli mul ju Jaan, kelle käevangus saanuks onnist püstipäi mööduda…

Vaata, oleksin ma kelgumäe jalamil Jaanile öelnud, kui sa siit õigesti hoo sisse lükkad, kihutab su kelk tuhatnelja taamal kükitava tillukese künkani, mis muide suviti metsmaasikaist punetab. Lähed aga vasakult, hüpeka kaudu, lendad raudpolt kindlalt kummuli!

Tegelikkuses ei öelnud ma aga Jaanile peaaegu midagi. Kogu järveala ümbritses korralik tihe võrkaed. Osa minu lapsepõlvest oli lukustatud rangelt valvatavale territooriumile. Raudne eesriie lõikas mu mängumaad ning põnevad rajad siin- ja sealpoolseteks. 

Ka “meie ajal” oli Ülemiste järvel võrkaed ümber, kuis siis muidu, aga siis teadsid “omad” katkenud kohti ja sissepääs keelatud territooriumile oli pool-salaja valla. Suusaradagi läks peaaegu legaalsena üle mahasõidetud aia. Järvepoolsed paigad avasid end meile meelsasti. Nad jäädvustasid koos meiega ajalugu ning helisevad värvikülla slaidiseansina hinges siiani.

Eilses piinlikult korralikus aias polnud aga enam aukudele kohta. Kõik inimesed liigitusid selle aia taga võõrasteks, kellelt on halastamatult rebitud õigus heita põgus pilk osale oma minevikust. 

Mind valdasid kahetised tunded. Ühest küljest tundsin meeletut igatsust. Tean seda metsa nagu oma viit sõrme. Muidugi tahtnuks ma kõiki olulisi paiku Jaanile näidata ning neist üksikasjalikult jutustada.

Teisest küljest aga andsin endale aru, et reaalselt neid enam ei eksisteerigi. Et tegelikult valdab mind pelgalt tunne, see unikaalne tunne, mis muudab mind minuks kõige senikogetuga ja see tunne on otsekui salalaegas, mida polegi võimalik kellelegi päriselt avada. 

Kaheosalise kelgumäeni jõudsime viimasel katsel läbi kunagiste aiamaade, möödudes vanadest lõikamata õunapuudest, mis tollal olid veel noored ja nõtked. Aga kelgumäge polnudki enam. Ega maasikaküngast. Kõik oli ühtlustunud. Puid ja põõsaid täis kasvanud. Teiseks muundunud. 

Kahjutunde asemel läbis mind korraga õnnejudin. Taipasin, kui rikas ma tegelikult olen. Mul oli maruvahva lapsepõlv, ühtaegu linnas ja maal. Kui palju põnevat, närvekõditavat, üllatavat ja uudishimulikuks tegevat selles peitus! Psühholoogiaõpingutel olen olnud liialt keskendunud vajakajäämistele ning sõlmkohtade lahtiharutamisele. Nüüd on aeg see kõik oma mälust laiali pillutada ning keskenduda rõõmule, vaigulõhnasele männimetsale, vaikselt loksuvale järvele, pilliroole ja hundinuiadele, rebastele ja jänestele, väledatele jalgadele, mis igale poole jõuavad, lustile ja laulule. 

Tagasiteel vanematekodu juurde möödusime basseinidest. Ja pihlakate kohast mäeveerul. Ja päris esimestest, päris hoovi peal laiuvatest aiamaadest, mis pidid paraku andma kerkivatele elamutele ruumi. Vaibakloppimispuust, millel pea alaspidi kõlkusime. Jutustasin Jaanile siinpoolsetest asjadest.

Kuni oligi aeg tuppa, tänasesse astuda. 

Konklaav

 

Sai jälle kinos käidud. Huvitav, et enne Jaaniga abiellumist käisin kinos üli-üliharva, nüüd aga võtame ühtlugu selle tee ette. Trio käib ka kinos, aga neil on hoopis teistsugune maitse, kui mul - mingid ulme- või animafilmid või muu taoline, Jossil ka märulid. Aga Jaan “tajub biiti”.

Eile vaatasime “Konklaavi”. Konklaav tähendab kardinalide koosolekut, kus nad välismaailmast eraldatuna valivad paavsti. Usun, et see ei kõla just kõige põnevama valikuna, kuna maailma ühe suurima usuorganisatsiooni ülalotsas ei saa ju teadupärast olla mingit erilist kirge, draamat ja muud inimsuhetes huvipakkuvat, mis ühe filmi vaatamis- ja kaasaelamise vääriliseks muudaks. Vastupidi, kõnealused elavad tsölibaadis ja tegelevad vaid vaimselt ning usuliselt kõrgemate küsimustega. Vaatama asudes pole oodata ei nuttu ega südamevärinat. Surnud paavsti asemel uue valimine - no mida seal ikka põnevat saab olla!

Aga minu arvates oli see väga hästi tehtud film! Professionaalsuses viimasel ajal vaadatutest ikka peajagu üle. Looming, kunstiteos, mis paneb aplodeerima. Nüansid, mis jõuavad otse südamesse. Milline pingestatus, millised lähivõtted, milline äge muusika, millised minimalistlikud võtted, väljendamaks vana ja võimsa katoliku kiriku sisepingeid. Ma ei tea, kas see pisut jahmatav lõpp mind niiväga köitiski, pigem tegi seda kõik eelnev, mis lõpplahenduseni viis.

Me kõik oleme inimesed. Ka nood seal katoliku kiriku eesotsas oma varjatud võimujanu ja muude maiste salapattude kütkes. Kõigest inimesed. Ja miks ei peakski. Ainult et kuidas neist kõige “õigem” valida?

“Kõige hullem on see, kui on ainult kindlus. Kui ei ole kübetki kahtlust. Kindluses ilma kahtluseta ei usule kohta. Soovin, et uus paavst, kelle valime, oleks see, kes kahtleb.” Nii kõlas filmis. Mõtlemapanev. 

Toomas Paul viitab raamatus “Paradokside paraad” Heebrea ülikooli professori Yuval Noah Harari kirjeldusele, kuidas püüdlus saada inimjumalaks on inimkonda viimase paarisaja aasta jooksul kannustanud ja tõdeb, et oleme praegu võimsamad kui kunagi varem. Ainult et… mida sellega peale hakata?

Filmis nähtub, et ei olegi. “Inimese väärtushinnangud saavad olla vaid enesekesksed ja kehtida “pisikesel, tervikust välja lõigatud lapil … Tõe müsteeriumi ei saa aga seeläbi paljastada. Püüdlus muuta ime üldiseks ja paratamatuks üldkasulikuks kogemuseks, tapab Müsteeriumi ja Tõe.” (T.Paul)

Mida siis teha? Minu arusaam läbi selle filmi oli - armastada.

Filmi jooksul nähtus, et lahkunud paavst oli kardinalide paljudest inimlikest nõrkustest ning “telgitagusest” teadlik, sekkus aga vaid mõnda. Sekkus sellesse, mis hävitanuks. Muus osas aga andestas, vaatas “läbi sõrmede”, armastas.

Ilus. 

 

Maal

 

See sünnipäev oli täiesti eriline. 

Tegelikult sai see erilisus alguse juba novembri hakul, kui Jaani kiriku galeriis avati üks näitus, mis mind oma eheduse, ilu ja julge värvivalikuga lausa rabas. See oli Peeter Musta isikunäitus “Ristunud teed”. Näitusele valitud maalidel oli kujutatud elu erinevaid seiku ja kõik need pildid tundusid oma emotsionaalsuses otsekui elavad. Nii koheselt ei ole ma seni ühegi kunstniku töödesse kiindunud.

Aga mis mind kõige rohkem raputas, oli avastus, et uksest vasakul, nurga taga rippus maal, millel oli kujutatud … minu kolmikuid! Ei, mitte praeguses eas, vaid nii 9-10 aastasena. Kui seda pilti nägin, ahmisin ma õhku- see pole lihtsalt võimalik! Näe, see vasakpoolne on Lisann, täpselt tema kehahoiak, õige ujumistrikoo seljas - värvgi sama. Ja keskel kükitab Loviisa, eht temalikul, veidi ettevaatlikul moel. Ja taga seisab Karl Johann, tema ise! Tüdrukud kandsid tollal just selliseid patse ja Lisanni juuksed olid tumedamad, kui Loviisal. Joss oli kõige heledam. Need on nemad!

Käisin seda pilti vaatamas mitmel korral, meelitasin ühe ja teise endaga kaema. Arutasime nii mõnegagi nende piltide ilu ja võlu üle. Minu meelest oli see nii äge! Aga siis sai aeg otsa ning näitus võeti maha.

Too pilt jäi mulle mällu. Vaatasin seda aeg-ajalt telefonist ja ohkasin. Niiväga oleksin soovinud seda endale, ometi mõtlesin, et just nüüd on olnud liiga palju kulusid, las jääb. Jaanile poetasin vaid mokaotsast, et kui praegu kunsti ostaksin, oleks selleks “kolmikute pilt”. Muud ei midagi. Mõni päev enne sünnipäeva sain teada, et Peeter Musta maalide näitus on üleval Estonia teatris (minge kindlasti vaatama, kuni hooaja lõpuni, need on imelised pildid!) Aga kolmikud… on müüdud. See oli kurb uudis, aga mis siis ikka, mõtlesin. Jumal on mind nii heldelt hoidnud, mu ümber on imelised inimesed, las ta olla pealegi…

Eile, sünnipäeval kuulsin hommikust saati mingit segast kingituse-juttu, mis pidavat saabuma õhtul, kuna varem ei jõua. Päeva veeredes muutus asi veel arusaamatumaks, kuna lisandus versioon, et keegi isiklikult tulevat mulle kell kaheksa kingitust tegema. Mõtlesin Jaani sõprade muusikute peale, sõbrannad pakkusid itsitades pikantsemaid variante. Olin lausa närvis!

Ja siis ta saabus - kunstnik Peeter Must, käes “minu kolmikute maal”! See kõik käis nii kiiresti, korraga oli ta kohal ja ma vist nutsin ja minestasin korraga, kui seda kõike nägin. Siis oli see maal koheselt ka seinal - kõik eeltöö oli selleks juba ära tehtud, kruvid seinas, kõik täpselt ära mõõdetud. Ja mina ei olnud märganud mitte kõige vähematki, koostöö kunstnikuga oli toimunud salaja, minu kodust äraoleku ajal.

“Kas see on mingi meie foto pealt joonistatud?” küsisid kolmikud kohe. Ka nemad nägid pildil iseennast! Aga kunstnik jutustas, et need lapsed on pärit hoopis Rhodose saarelt, see hämmastav sarnasus on niisiis puht-juhuslik. See maal on nüüd nagu päike keset me elutuba - nii erinev, aga nii õige ja ehe! Jaan lisas veel, et kui lapsed kunagi pesast välja lendavad, siis maalil jäävad nad ikka meiega. 

Ma lihtsalt pidin seda lugu jagama. See on nii uskumatu. Mitte kunagi ei ole ma olnud nii tähele pandud, hoitud ja armastatud… 

Traumatöö koolitus

 

Käisin nädalavahetusel Tartus traumateraapia koolitusel. Sel korral käsitleti ka põlvkondadeülest traumat, seda, miks see võib tekkida, kuidas seda ära tunda ning loomulikult, kuidas sellest terveneda. Väga suur osa sellest koolitusest põhines kehatööl. Tihtilugu on just keha ja sellega seotud tundmused kunagi aset leidnud trauma talletajad. Kõige lihtsamaks näiteks on sõnad, mis justkui ei tule suust välja, kui traumaatilisest teemast rääkida. Kangestumine, paanikatunne, pisarad, kõri pitsitamine, kiirendatud hingamine, mingist tegevusest paaniline hoidumine - need on vaid mõningad näited, mis võivad ilmneda traumajärgse stressihäire puhul. Aga mitte ainult. 

Trauma teemat võib hakata kahtlustama siis, kui teraapia edenemisel ilmneb arusaamatu tõrge. Miski oleks otsekui varjul, kuigi kõik inimese elu ja olemist puudutavad valdkonnad tunduvad olevat käsitletud.  Tõepoolest, inimesed on ääretult nutikad, leiutamaks erinevaid toimetulekumehhanisme, mis aitavad neil kunagi saadud (või esivanemate poolt edasi antud) traumaga päevast-päeva toime tulla. Koos spetsialistiga läbitöötatud trauma on aga justkui haav, mis saab enne ilusat kinnikasvamist puhastatud ja hoolitsetud. Vaevumärgatava armikesega pole ju mingi kunst edasi elada! Seetõttu on traumaga töötamine lausa hädavajalik oskus.

Meie, terapeudid, käsitlesime põlvkondadeülese trauma teemat läbi oma esivanemate lugude. Eestlastena leiame neis lugudes hõlpsasti traumakohad üles. Pole vist ainsatki pereliini, keda poleks otseselt või kaudselt puudutatud teine maailmasõda ja selle koledused - küüditamised, põgenemised, sundmobiliseerimised, kodude kaotamised, lahingutes haavata- või surmasaamised. Igal perel on sellest ajast oma mälestus, mõnel vähem, mõnel rohkem traumeeriv. Suuresti oleneb see ju ka inimeste isikuomadustest, kuidas kaotuste ja leinaga toime tullakse.

Igatahes võtsime luubi alla oma lood. Mina oma vanaisa oma.

Mu vanaisa oli soomepoiss ja võitles teiste eestlasega Soome poolel Talvesõjas. Kui Soome riik eestlased välja andis, sattus vanaisa sakslaste kätte sõjavangi ning viidi Pärnu vangilaagrisse. Sealt õnnestus tal imekombel põgeneda ning rännata läbi Eesti kodukandi, Lääne-Virumaa metsadesse, kuhu jäi koos teiste poistega redutama. Temast sai metsavend. 

Ei tea, kas juhuse tahtel või Jumala juhtimisel on ka minu vanaema kodutalu - paik, kus praegu asub mu vanemate suvekodu - põlislaantega palistatud ja mu vanaema perest sai metsavendade salajane abistaja. Õige pea tärkas mu vanaisa ja vanaema vahel armastus. Koosolemise aega said noored näpistada vaid öötundidest, päevavalgus oli selleks liiga ohtlik. Oleme ikka rääkinud, et vanaisa käis vanaema juures ehal - nagu vanal ajal ikka kombeks oli.

Ühel koidikul naases vanaisa jälle vanaema juurest metsa ning leidis kõik oma kaaslased mahalastuna. Venelased olid nad tabanud. Nende kehad olid olnud veel soojad, seega oli too hirmus veretöö leidnud aset vahetult enne vanaisa tagasijõudmist. 

Sellest hirmsast vapustusest polnud aga veel küll. Summutatud häälil levisid jutud vanaisast kui ellujäänust edasi ja ühel päeval (või ööl), kui vanaisa taas vanaema külastas, müdistasid venelased äkitselt ukse taga. Teha polnud midagi. Vanaisa hüppas küll köögipõrandal asunud keldriluugist sisse, aga teadis isegi, et on nüüd kadunud mees. 

Venelastega oli kaasas üks selle küla mees. Nuhk, äraandja, nagu võite arvata. Otsinud toad läbi, küsis ta, kas keegi on all keldris. Teised vastasid, et pole seal kedagi. Ja siis ronis too mees alla. Muidugi nägi ta vanaisa kohe. Nad vaatasid teineteisele otse silma. Omaküla mees asetas oma relva vanaisa oimukohale. Siis aga pöördus ta ootamatult ümber, ronis üles ja teatas valjul häälel, et all pole kedagi. 

Ma ei tea, kas ka sellisel inimesel tärkas korraga südametunnistus, samuti ei aima ma ligilähedaltki, mis tunne oli vanaisal püssitoru ees seista. Aga ta pääses. Tõsi, koledustest räsitud närve hakkas ta ravima alkoholi abil ning ka neid lugusid suutis ta jutustada vaid siis, kui oli vintis, aga ma mõistan teda. 

Koolitusel tolle looga töötades avastasin korraga ka seda, et mina, kes ma arvasin end olevat täielikult foobiavaba, kannan üht päris korralikku hirmu - relvad. Kardan relvasid lausa paaniliselt. Ma ei taha nendega mingit tegemist teha! Kuna mul pole selleks ka erilist vajadust olnud, on see hirm mitteaktiivsena kusagil kuklapoolel. Aga näe, on!

Paradoksaalsel kombel on mu tütred, kodutütrekesed, väga head püssilaskjad ja käivad kolmapäeviti Männiku lasketiirus end veelgi paremaks treenimas. Neil pole mingit põlvkondade ülest traumat. Äkki seetõttu mitte, et mu eks-ämm on laskmise Eesti meister ja võibolla on see pool tugevam :)

Aga see pole veel kõik. Öösel peale esimest koolituspäeva ei saanud ma kuidagi uinuda. Ja korraga tabas mind paanikahoog. Õnneks jagas minuga tuba mu armas terapeudist sõbranna ja kolleeg ning üheskoos saime asjale jälile. Minul kerkis nimelt üles hoopis üks teine, hiljutine trauma, millega ma pole samuti eriti tegelenud, sest "saan ju kõigega suurepäraselt hakkama".

On asju, mida teab kogu üldsus ja on asju, mida teavad vaid vähesed. Seda, et mu mehega lausa ebainimlikult käituti, kuigi ta oma karjääri jooksul tegi tegusid, millest enamus ei oskaks isegi unistada - ja kuidas teda karistati pelgalt minu armastamise pärast, teavad vast paljud. Ja kui ebaõiglane on see, et mõned ei suvatse seal, kus oleks ilus ja vajalik, enam isegi ta nime mainida, on vast ka tähele pandud. Aga just sellise vastiku käitumise pärast, mida ma ei hakka mitte ealeski mõistma, ei paota ma oma suud isiklikumate teemade osas. Mainin vaid seda, et Jumala poolt eriliste annetega õnnistatud inimesed saavad igal pool hakkama. Said toona ka Siberis, kui elu anti.

Minu usaldus inimeste vastu on tublisti vähenenud. Nad võivad ka rahuajal armutult hävitada. Niisiis on, millega tegeleda. 

Aurora

 

Käisime Jaaniga Kuressaare kinos vaatamas Andres Maimiku ja Rain Tolki filmi “Aurora”.

See oli ühe ususekti juhi tütre abieluvälisest, keelatud armuloost. Lühidalt öeldes põrkusid selles loos kaks inimsuhete äärmust - ülim seotus ja reeglitele allumine ning ülim vabadus ja anarhia. 

Otse peale filmi vaatamist tundusid need äärmused mulle pisut liialdatud. Kui aga asja veidi “seedisin”, mõistsin, et kui tegu oleks olnud hägusamate piiridega, ei oleks ehk filmi idee olnud nii hästi tabatav. Eks lahtisi otsi jäi ikkagi, aga vähem, kui peale filmi “Kullake” äravaatamist. (Sellest ma täna ei kirjuta.)

Siit-sealt on kuulda poleemikat, et “Aurora”- film oleks justkui kristlasi tögav. Eks ma enam-vähem aiman, kelle arvates nii on, aga olles ka ise kristlane, ei samastu mina küll sugugi filmis kujutatud ususektiga, vastupidi, vaatasin seda kõrvalt nagu imeasja. Niisiis on kristlusel ja kristlusel ikka suur väljenduslaadiline vahe. See viis, kuidas vabakiriklikud inimesed (aga arvan siiski, et mitte kõik) oma usku väljendavad ja millist elu säärased kogukonnad elavad, erineb kardinaalselt luteri kiriku rahulikust ja ruumiandvast atmosfäärist. Ja ausalt öeldes on mul selle üle hea meel. 

Tegelikult arvasin, et nii intensiivset usulist väljendusviisi ei ole päriselt olemas. Jaan aga ütles, et on küll. Nüüd lugesin, et filmi peategelane olla lausa ühe säärase koguduse liikmeks astunud, et oma rollist paremini aru saada ja seda edasi anda. Järelikult nad ikkagi eksisteerivad. Ja järelikult osadele inimestele selline asi sobib. 

Minu tee kristluse juurde algas siis, kui olin kuskil teismeeas. Mäletan, et käisime sõbrannaga päris palju mööda erinevaid kirikuid. Minu mäletamist mööda oli aga tegemist ainult vanade, “rahulike” kirikuvariantidega - lisaks luteri kirikutele olid meie uudistamise objektideks õigeusu ja katoliku kirikud. Neis sai rahulikult vaadelda ja tajuda, keegi ei kõnetanud ega kutsunud kuhugi, ei surunud midagi peale. Tänu sellele oligi minul, isikuomaduste poolest suhteliselt eraklikul tüübil lihtne valida luteri kiriku kasuks. 

Tunnistan poolsosinal, et minul on keerukas toime tulla isegi rahusooviga. “Rahusoovi” koht mõne luteri kiriku liturgias tähendab nimelt seda, et tuleb kõikide võõraste inimestega ümbruskonnas kätelda ja neile “Jumala rahu” öelda. Aga mina ei taha kirikus üldse suhelda. Tahaksin olla vaikuses ja rahus - see olekski minupoolne rahusoov. Õnneks olen enamuse oma kirikuajast orelirõdul, nii et pääsen sellest protseduurist ka juhul, kui mõnda “valesse” kirikusse peaksin sattuma. 

Käed taeva poole, silmad kinni õõtsumisega ei oskaks ma üldse suhestuda. Ei ülistuslaulus ega palvesõnas. Mu kõige pikemad ning võimsamad palvekogemused on olnud põlvitades ihuüksi tühjas kirikus altari ees.

Huvitav, et isegi tänapäeval ei arvestata piisavalt selle faktiga, et meie seas on introverte vähemalt sama palju kui ekstraverte. “Aurora” filmist võis selgelt näha, et on kogukondi, kus sinu introvertsus ei tule kõne allagi. Vastupidi, su ellu võidakse “sisse sõita” ka kõige isiklikumate teemade osas. 

Jaan jõudis oma usulise ärkamiseni just nn vabakoguduste kaudu. Seetõttu võttis ta filmis toimuvat kindlasti minust palju rahulikumalt. Ka eraellu sekkumise intensiivsus ei olnud Jaani jaoks mingi uudis. Tema keskendus pigem kahepalgelisuse teemale. Vagaduse kuvandile, mida esitatakse isegi siis, kui sisu on ammuilma mäda. 

Ega see teine, “vabaduse” pool ka parem polnud. Sellised sõnad nagu “usaldus”, “lähedus” ja “truudus” ei käinud sealsete suhetega üldse kokku. Turvalisust, mida inimene oma lähisuhtest otsib, ei olnud seal ollagi. Pidudel, joomisel, narkootikumidel ja juhuseksil on hävitav jõud. Ometi tõmbas see maailm peategelast otsekui magnetiga. Võibolla pidime märkama seda, et too armukesest noormees ei varjanudki seda, missugust elu ta elab. Ta oli oma ebakindluses aus - selline ongi tema maailm, võta või jäta. 

Lahtiseks jäi, mis sel abielumehel häda oli. Lahtiseks jäi veel palju asju. Aga vaadata tasus seda filmi küll. Kasvõi selleks, et oma usu üle järele mõelda. 

Erinevuse kaitseks

 Armsad inimesed, kas pole hea, et meid on tehtud erinevaks?

Mõelge, kui hirmus oleks, kui kõik oleksid nagu mina? Või sina? Või tema? Kui me kõik oleksime teineteise kloonid?

Sellepärast ei saa ma kuidagi aru, neist “teerajajatest”, kes elavad oma juttudes “ainuõigesti” ja kelle väljaütlemistest kumab eelkõige see, “kui ideaalilähedane olen mina ja kui vale on see, kes mõtleb või tegutseb minust erinevalt.”

Inimesed on ilusad just oma mitmekesisuses. Koos kõiksugu vigade ja kiiksudega. Nende erinevad iseloomujooned võivad ju vahel närvigi ajada, aga kui need pole kurjast kantud, annavad nad kandjale omapära, eristavad teda teistest. 

Ma ei pea kõikidega läbi käima. Samas on ju vahel tore jälgida ka neid, kes ei ole “minu inimesed”. Kuidas saab öelda inimese kohta, kes pole sulle midagi halba teinud, et sa ei talu teda? Temal on oma teekond käia ja see pole sinu muuta-kritiseerida. Kui ta ei tee kurja.

Vahel tundub, et sellised “paremaks muutjad” on palju enam painajate küüsis. Miks muidu tahaksid nad oma mõtteis ja väljaütlemistes muuta kõik ühesugusteks? Miks nad arvavad, et meil on üldse eeldusi olla ühesugused, mõelda ühtemoodi? 

Väga palju sõltub inimese isikuomadustest - kes on ekstravert, ei muutu introverdiks, kes on flegmaatiline, ei muutu eriti särtsakaks, kes vajab palju tähelepanu, ei hakka end kunagi maailma eest peitma.

Samamoodi on ka tegutsemisega. On inimesi, kes teevad heal meelel “kõike nagu peab”. Ja on mässajaid, muutmismeelseid. On tänases päevas elavaid ja neid, kes suudavad näha pikka perspektiivi. 

Palju enam kui kriitiline, meeldib mulle olla inimestest vapustatud. Neist, kes on millegi poolest silmapaistvad või lausa geniaalsed. Kui keegi säärasel viisil sõnu seada, et sellest sünnib midagi imelist, kui kaunist muusikast tõusevad ihukarvad püsti, kui mõni lavastus on nii hästi lahendatud, et paneb ahhetama, kui mõni kunstiteos võtab sõnatuks…

Või et mõni valdab tohutult hästi erinevaid keeli, riietub super-stiilselt või on näiteks hoopis rahatarkuses või inimeste mõjutamises geniaalne - ka seda on mõnus jälgida. Mul on isiklik mälestus ühest väga andekast politseinikust. Arstist suure algustähega. Super-õpetajast. Tahaksin niiväga neist igaüht eraldi kiita! Tunnustada. Näidata, et neid on märgatud.

Miks me peaksime kõik ühesugused olema? Kui neil silmapaistvatel juhtuvad olema ka mõned mitte-geniaalsed omadused, kas peame nad tingimata “korda tegema”?

Ühiskondlikul tasandil leidub liberaalsemaid ja konservatiivsemaid. Kui inimene oskab oma seisukohti toredasti välja tuua ja targalt põhjendada, on see samuti väga nauditav. Mitte midagi ei juhtu, kui ma ise pisut teisiti peaksin arvama. Ma ei usu, et just väga paljud meist on sündinud siia “käru keerama” või lausa kurjategijateks. Mõelgem siis, mis hinnanguid me inimestele anname. 

Ausalt, minule isiklikult meeldivad huvitavad inimesed palju rohkem, kui perfektsed. Või “perfektsed”. Ka terapeudina on imeline tunne, kui hakkad inimese elukäiku ja valikuid tasapisi mõistma, kuni nad muutuvad arusaadavaks ja paljud lausa armsaks. 

Me peaksime hoopis rohkem kokku hoidma. Olema palju armastavamad. Mitte kärpima andekate inimeste tiibu. Oskama mõnes asjas silma kinni pigistada. Mitte kõike kommenteerima. Halvustama. Õpetama. 

Nii hea, et oleme erinevad. Eriti, kui teeme sealjuures ka head. Oma erinevate tugevuste ja annetega ju teeme?

Kaks lugu. Lugu number kaks.

 “Teil on joove. Palun andke oma autovõtmed ja tulge minuga politseiautosse kaasa.”

Tohoh! See peab küll mingi eksitus olema! Kirikuõpetaja surus kaabu pähe ja väljus autost. Jumalateenistus oli kümmekond minutit tagasi lõppenud, nüüd tuli kiiresti pealinna tagasi saada ja tütre sünnipäevale jõuda, asi tuli niisiis kiiresti korda ajada. 

Talle oli isegi telefoni teel märku antud, et sellel teel “kõik puhuvad” - aga mis siis! Kirikuõpetajal polnud alkoholiga just ülemäära sõbralikud suhted. Klaas veini mõnel peol, jaa-jaa seda küll, aga palju neid pidusid ikka tänapäeval on! 

“Kui palju ta siis näitas?”

“0.458”, visati üle õla, “me peame vaatama, et te ei praegu midagi ei sööks ega jooks.”

“Kuulge, selline asi on võimatu!” Tõsi, ta oli just lõpetanud armulaua jagamise, kuid too pisike pits, millesse ta oblaade kastis, oli peaaegu tühi. Siinne näit tähendab aga vaat et pudelitäit! 

“Jajah, nii ütlevad kõik.” 

Kusjuures ütlevadki. Kes siis ikka vabatahtlikult oma vintisolekut liikluspolitseile tunnistada tahab.

Naine on juba juba mitu korda helistanud. Ta sõitis sama teed veidi maad eespool. Ka tema ilmselt puhus. 

“Ütlevad, et mul on promill,” vastab mees viimaks kõnele.

“Mida? Nõua kohe vereanalüüsi!”

“Olgu, olgu, ma ei saa praegu rohkem rääkida”

Kirikuõpetaja teab, et ta on väikeses Eestis väga tuntud inimene. Ta kujutab elavalt ette, kuidas teda kahe politseiniku vahel mööda haiglakoridore vereproovile talutatakse. Kus tegijaid, seal nägijaid, seda teab ta ka. Millised lehepealkirjad sel korral ilmuksid? Ilmselt sama mahlakad, kui eelmise skandaali ajal. Õudne!

Politseinik on paberitega lõpetanud ja pöördub uuesti rääkima: “Teil on kaks varianti. Kas kutsume ekipaaži, kus on täpsem mõõdik. Või viime teid haiglasse vereproovile. Kui valite esimese variandi, siis teist enam valida ei saa. Aga kui mõõdikust keeldute, on vereproov kohustuslik.”

On näha, et nad ei usu teda. Pühapäeviti on inimestel ikka jääknähud. Ega muidu sääraseid reide ei korraldataks! Ka kõige ontlikum pereisa võib tegelikult olla salajoodik, kes päev peale suure koguste ärapummeldamist jääknähud välja puhub. Ja need siin pole mingid jääknähud.

Teine ekipaaž on must, vilkurite ja muude politseitunnusteta tumendatud klaasidega auto. Niisiis, järgmine katse. Kirikuõpetaja teab küll, et ta süda on puhas, aga too protseduur on ikkagi jube ebameeldiv. Ta on ju väärikas mees, aga nüüd sedasi siin autos…

“Kas teil on kedagi, kes saaks teid koju viia, kui ka teine näit on positiivne?” 

See näit lihtsalt ei saa olla positiivne! Ma ei ole joonud!

Too täpsem masin on üsna suur ja sinna tuleb kõvasti puhuda. Mitte distantsilt, nagu lauspuhumise ajal, vaid ikka torusse, täis kopsuga. Nii viisteist sekundit järjest. Ja ei mingit nihverdamist!

Tulemus võtab veidi aega. Kirikuõpetaja abikaasa on samuti kohale jõudnud. Just siis, kui ta politseiauto kõrvale jõuab, et oma mehele toeks olla, näeb ta läbi aknaklaasi monitori ekraanil süttimas rohelist tuld ning seejärel selget näitu: 0,000

Üks politseinik seisab samuti auto kõrval.

“Ma olen abikaasa…”

“Näete, tal on null.” 

Ikkagi inimene…

Hiljem sünnipäevalauas seda asja arutades ütleb kirikuõpetaja, et “mulle helistati, et mõõdavad, aga mul ei olnud mingit kahtlust, et mu alkoholinäit on nullis. Igaks juhuks lasin endale sutsaka suuvärskendajat…”

Korraga on kõikidel selge, mis tegelikult juhtus. Tegelikult ei tohi enne puhumist isegi nätsu närida, viskab promilli üles, teadis üks. Teine teadis rääkida, et isegi peale autoklaasile klaasipuhastusvahendi sutsutamist peab puhumisega veidi ootama. Suuvärskendaja tekitab kohe kindlasti suure promilli - mis hetk hiljem kaob. Kuidas politseinikud ei küsinud?

Selle loo üle visati õhtu jooksul palju nalja. Kirkuõpetaja oli aga korraga väga väsinud. Ta jäi juba kell kaheksa magama ja magas hommikuni. Naine ei hakanud teda äratama. Ta teadis, et sellised üleelamised võivad näiliselt olla kergelt talutavad, aga tegelikult…

Telefonidest

 Hakkasin mõtlema, et mäletan peast päris paljusid omaaegseid telefoninumbreid. Näiteks mu sõbranna oma, 527868. Oi, kui palju seda omal ajal ketrasin! Või esimese pinginaabri oma - 661828. Või Kadrina vanaema oma, suunakoodiga 232 ning unustamatu numbriga 90347 (hiljem 50347). Või Muhu oma, suunakoodiga 245, number 98730. 

Kõige kummalisem lugu oli tol ajal meie enda telefoniga. Meie hoovi majad olid nimelt ehitatud Veepuhastusjaama töötajate peredele. Kõikides sealsetes korterites oli sisetelefon, millega sai helistada naaberkorteritesse, aga ka veepuhastusjaama kõikidesse ruumidesse, kus iganes meie hoovi korteriomanike pereliige või pereliikmed töötasid. See telefoninumber oli kolmekohaline, veepuhastusjaama omad algasid 2-ga, kodude omad 3-ga, meie number oli 392. Kui tahtsin oma sõbrannat õue kutsuda, pidin valima 386. Nii lihtne see oligi. Ka isa töökabinet veepuhastusjaamas oli 3-kohalise numbrikombinatsiooni kaugusel. See oli leidlik süsteem, sest nii sai “oma piirkonna” inimesi igalt poolt ja iga kell kätte. 

Aga see polnud veel kõik! Kui keegi siiski telefoni kuuldeulatuses polnud, otsiti teda taga raadio kaudu. Igasse veepuhastujaama korterisse, rääkimata veepuhastusjaama ruumidest, oli paigaldatud spetsiaalne raadio. Krappraadio, nagu seda nimetati. Meie kodus asetses see köögi seinal. Kui muidu tuli sellest raadiost tavalist tolleaegse riigiraadio programmi, siis üsna tihti katkes sealne programm ja veepuhastusjaama dišpetser hõikas kõikide kodudesse ja tööruumidesse näiteks nii: “Ants O…, Ants O…, palun helistage 262”. See hõige “tuli läbi” ka juhul, kui raadio oli kinni. 

Ka mina võisin, juhul kui ma oma isa tema kabinetist kätte ei saanud, helistada dišpetseri numbrile ja paljuda, et Ants O… helistaks telefonil 392 ehk siis koju. Hetke pärast hõigatigi see teade läbi krappraadio kõikidesse tööruumidesse ja korteritesse välja ning õige pea tuli isalt kõne, et mis lahti. Kõik oli niisiis kõigile teada :) Aga keegi ei pidanud seda imelikuks, vastupidi.

Muide, kõik need hõiked kostsid valjuhäälselt ka üle veepuhastusjaama õueala. Veepuhastusjaama peamajale ja kõrvalhoonetele olid ilmselt paigaldatud valjuhääldid. Kui olime õues, kostsid need ka meie hoovi. Siiski toimusid säärased raadio kaudu otsingud ainult tööajal.

Keerukam lugu oli telefoniga siis, kui pidin näiteks linnast, telefoniputkast koju helistama. Selleks tuli esmalt valida veepuhastujaama dišpetseri pikem number, minu meelest oli see 431262, (aga vaat sellega võin küll eksida). Kui dišpetser vastas, tuli öelda “palun 392”, misjärel ta mind mu koduga ühendas. Sama süsteem oli kasutusel veel isegi siis, kui käisin juba Muusikakeskkoolis. Mäletan, et poisid narrisid, et mulle peab helistama “läbi kanalisatsiooni”. 

Kui me tahtsime ise kellelegi mitte oma piirkonna inimesele helistada, oli asi lihtsam, telefoninumbrile tuli lihtsalt 0 ette valida. Peale nulli tuli oodata tooni, mis oli roheline tuli sõbra numbri valimiseks. 

Kaugekõnedega oli pisut rohkem jamamist. Kõigepealt tuli valida 0 ja oodata tooni. Siis tuli valida 8, mis tähendas kaugekõnet ja ka sellele oodata tooni. Kui sinnamaani oli kõik õnnestunud, võis juba suunakoodi ja vajaliku numbri valida. Vahel toimus aga 8-ni jõudmisel mingi pidurdus, kas tooni ei tulnud või tuli kinnine toon või ragises teisel pool toru niisama. Ka selle puhul oli meil oma nipp - nulli asemel tuli valida 9. Praegu kõlab see küll täiesti jaburalt, aga vahel ühendas tõesti 9-ga ära ja ka 8 sai tooni taha. Mis valemiga, ei oska täna öelda. (Loviisa ütles väiksena mingi sama tobeda asja kohta oma pehmel lapsehäälel, et “šee on šelline šüsteem, et polegi mingit šüsteemi”).

Mõnikord tuli muidugi tükk aega nende nullide ja üheksatega jamada, enne kui kuskilt (kanalisatsiooni kaudu) ühendus tekkis. Eriti närvesööv oli asi muidugi siis, kui vanaema oli vaja kiirelt kätte saada vms. 

Ma vanaemal oli Kadrina korteris lausa kaks telefoni, üks, roheline, esikuseinal, teine, punane, elutoas. Need olid paralleeltelefonid. Mõlemad kettaga. Kuna temal oli oma trepikojas ainsana telefon, kasutasid seda mõnikord ka naabrid. Neile helistati siis kokkuleppel ja kellaajaliselt vanaema numbrile. Naabrid ajasid oma telefoni-asjad ära esikus. Vahel, kui vanaema meiega suurest toas rääkis, võttis ka vanaisa esikust sõna, et “mis sa plärad, tegelikult oli see asi hoopis nii - …”. Siis nad rääkisid korraga. 

Olid ikka ajad, mõtlen! Praegu on kõik inimesed sõrmepuudutuse kaugusel, ühtegi numbrit pole vaja meeles pidada, kõik on telefonimälus. Minu lapsepõlvekodus oli aga piklik nahast kaantega telefoniraamat. Oli seal alles numbreid! Teenindusmajad ja piletikassad ja bussijaamad ja juuksurid ja mis kõik veel! Ka minu klassikaaslaste numbrid olid mu lapse-käekirjaga ühele lehele ritta seatud. Igaks juhuks. 

Kõige viimasele lehele oli aga ema käekirjaga kirjutatud “kel pole midagi öelda, räägib vahetpidamata”. Vaat nii. 

Esimesed jäljed uues aastas

Huvitav, et niipea, kui detsember ja vana aasta on möödunud, on loodusel hoopis teine nägu. Kui talvisele krõbedate miinuskraadidega looduspildile kogu taevast täitev päike peale maalida, tuleb taas seesama rõõmus "kõik on võimalik" tunne peale, millest juba eelmises postituses kirjutasin. Muusika selle pildi juurde oleks pidulik ja särav. Tean mitut orelipala, mis antud kirjeldusega kohe väga hästi kokku sobiksid.

Siiski ei olnud ma päris kindel, kui Jaani ja Lisanni orelikontserdile meelitasin, kas neile ikka meeldib see. Tüdrukud on mul väga sotsiaalsed, aga just sel päeval vajus nende maailm väga mossi, et ühtäkki polnudki kedagi, kellega midagi põnevat ette võtta. Ehk oli seetõttu lihtsam ka orelikontserti idee maha müüa. See on vähemalt midagigi... Loviisa oli algul samuti kambas, otsustades viimaks siiski bioloogia olümpiaadiks ettevalmistamise kasuks. 

Meie Jaaniga jätkame ka sel aastal kümne tuhande päevasammuga. Kui ma teda ja tüdrukuid täna Toomkirikusse orelikontserdile kutsusin, otsustasime kohe, et läheme rongiga ja kõnnime jalgsi Pääsküla jaama, kuhu on ca 5000 sammu. Tagasi teist sama palju, pluss Balti jaama juurest mööda treppi Toompeale ronimine. Õnneks pole meil ühtegi last, keda selline teekond heidutaks. Nii et ses osas oli kõik korras.

Aga ikkagi - orelikontsert. Isegi minu kui professionaalse organisti jaoks tundub orel soolopillina täielik “nišitoode”. Tean hästi, et isegi väga heakõlalist muusikat, seda enam aga mõne kaasaegsema helilooja loomingut või mõnda stiili võib olla päris keerukas kuulata. Eriti kui pole teost ise mänginud. Kuna orel on pillina hiiglane ja ta asetseb reeglina ka hiiglaslikus ruumis, sulavad ta helid mõnikord niivõrd kokku, et isegi minul on keerukas hinnata, kas interpreet mängib puhtalt ja kas üks või teine lugu peaks tõepoolest just sedaviisi kõlama. Samas vägev on ta ju nii ehk naa. 

Jumalaema kiriku organist Pariisist suutis õnneks mind ja mu armsaid orelimuusika ilus veenda. Toomkiriku orelil on nimelt üks tohutult hea omadus - kaunid pehmed registrid. Seda ka fortes ja lausa Tuttis'ki. See orel ei lõika mitte kunagi kõrva. Oskusliku registratsiooni puhul pakub ta fantastilist kõlavärvide mängu. Ja kuidas see mees improviseeris! Juba seepärast tasus tulla. 

Minu jaoks lisandus veel üks oluline nüanss - avalooks esitatud Bachi Passagaglia, imeline ja ülivõimas teos ajas mulle harjutamise isu peale. Olen seda ju kunagi ka ise mänginud. Miks mitte üles soojendada! Tean küll, et kõike ei jõua, aga minu puhul töötab väga hästi eelnevalt kirjapandud päevaplaan. Võin muidu vabalt mingi vähetähtsa toimetuse kallal kogu päeva nokitseda ja õhtul silmad häbelikult maha lüüa, et polegi nagu midagi teinud. Kellaajaline päevaplaan koos väikeste varuaegadega korrigeerib boheemlaslikku meelelaadi ja aitab vajalikel asjadel õigeks ajaks tehtud saada. 

Homsest lisan päevaplaani ka oreli! 

Ja veel. Mul on nii hea meel, et trio ei pea minu ja Jaani seltskonda igavaks, vaid tuleb rõõmuga kampa, kui vähegi aega ja võimalust. Vahvad noored!

Ja iseäranis õnnelik olen ma selle üle, et mu kallis mees teeb minuga kõik mu hullud ettevõtmised kaasa! Absoluutselt kõik! Orelikontsert oli kökimöki, kõige muljetavaldavam oli paari päeva tagune lumehangede-jooks, kui Viru tänava alguses avastasin, et meie rong läheb Balti jaamast kümne minuti pärast ja õhtuks plaanitud üritus ei võimalda järgmise rongi äraootamist.  Oli see vast minek! Lumi oli vanalinnas ära koristamata ja uut sadas muudkui juurde. Mul oli tegemist, et Jaani kannul püsida, ta lippas raske kotiga ees nagu noor sälg! Jõudsime minutipealt. Kui ma talle rongis ütlesin, kui ta parasjagu mütsist vett välja kallas, et olen pisarateni liigutatud, et ei pea enam üksi toimetama, vaatas ta mulle imestunult otsa ja teatas, et see on ju täiesti normaalne! 

Selline normaalsus sobiks küllap igale naisele…

Jaanuar

 Uue aasta esimesed päevad tunduvad, hoolimata parasjagu akna taga valitsevast ilmast, helged ja puhtad, olles otsekui uus, äsja trükist tulnud raamat, mille lehekülgi ei ole lugeja käed veel keeranud ja millel pole ka pikast riiulil seismisest äravanutatud jumet. 

 Esimesed uusaasta päevad peegeldavad ühtaegu meie isiklikku sisetunnet, järjekordset stardipositsiooni, valmisolekut näidata maailmale iseenda parimat versiooni ning võibolla isegi viia läbi midagi täielikult erakordset, jahmatama- või heldimapanevat. 

 Minu jaoks tähendab uus aasta alati uusi põnevaid algusi ja ei saa salata, et igasugu uusaastalubadused lausa erutavad mind. Uue aasta esimestel päevadel on iseäralik enegia, mis paneb lenneldes tegutsema ja siiralt uskuma oma varjatud ressursse, millega saaks lausa mägesid liigutada. Ühtlasi kannavad nad endas lahket, tasakaalukat meelt ning võimsat tahet muuta paremaks paigaks kogu maailm. Sealsamas kingivad nad sooja koduse pleedi, mõnusalt aurava rohelise tee ning perekeskse turvalise meeleolu. 

 Uue aasta esimesed päevad sisaldavad ka igatsust kaunite kunstide järele ning tõsiseltvõetavat otsust igasugusest keha ja meeli kahjustavast rämpsust loobumiseks. Uue aasta esimestest päevadest tahaks pikka aega kinni hoida, et salamisi maad võttev argipäev ei saaks liiga vara tulla seda erilist tunnet ära rikkuma. Sest lõpuks tuleb ta ju niikuinii, iseasi, kas vargsi, "läbi lillede" või ehmatava, kui mitte lausa tujurikkuva mürtsatusega.

 Kui uue aasta esimesed päevad on saluutidena taevasse lennutatud, algab aasta ja maailma pikim kuu, jaanuar. Sama tardunud, kui on põhjamaise külma jaanuari loodus, on seda minu arvates ka jaanuarikuise aja kulg. Tean küll, et just sel perioodil hakkavad elumahlad puude ja põõsaste vaevuaimatavates pungades kiiremini liikuma ning seisakuaeg on pelgalt näiline. Millegipärast aga petab see valge tardumus siiski osavalt ära ja paneb pikisilmi igatsema soojuse ning nähtava tärkamise aegu. 

Siiski ei ole ma selle külma ja emotsioonitu aasta esimese kuu osas enam sugugi nii kriitiline kui ehk varasematel aastatel. Õigupoolest pean ka mina talvist teekonda läbi lumiste laante kauni postkaardi vääriliseks, iseäranis, kui seda ilu läbi autoakna silmitseda või nagu täna - oma kalli abikaasaga käsikäes läbi tiheda lumesaju rühkides. Juba fakt, et teeme seda koos, muudab meele rõõmsaks ja leplikuks. Seetõttu oleks sõnapaar "rahulik kulgemine" pika jaanuari iseloomustuseks päris sobiv. 

Soojema jaanuari puhul tiksub aeg suurte veetilkadena raagus puuokstelt ning katuseräästatelt. Niiske udu mähib kõik tornid ja mastid oma salli sisse ning muudab need nähtamatuks. Mingit osa ta jahedast kallistusest saame meiegi tunda, kuigi pori lisab pimedust. Aga tempo on ikkagi sama. Aeglane, unistav. 

Kui saaks võtta esimeste päevade unistused ja hoo ning mixida see pika sooja salli taolise jaanuari kulgemistesse, ja kui see sall oleks põhitoonilt küll valge, aga aeg-ajalt esineks selles toredaid värvilisi triipe, miks mitte ka mõningast sädelust, võiks aasta esimese kuu talvine teekond olla päris vahva. Mina esitan siinkohal küll endale väljakutse vähem viriseda ja rohkem tegeleda oma ellu värvide maalimisega. Ootan kohe huviga, mitu eredat triipu kuu lõpuks on ette näidata. Mõte hakkas igatahes juba tööle!

Kadedus

 Kui viimati Jaaniga koos ühte jõuluüritust tegime, tema sõna, mina muusikaga, ütles üks toimunust ilmselgelt liigutatud veekalkvel silmadega vanahärra mulle vaikselt:"Hoidke oma abikaasat. Ta on haruldane inimene." Jaan oli taaskord tõesti südantpuudutavalt kõnelenud. 

 Kadedus luusib aga mööda maad ringi nagu kodutu koer. Kusjuures kadedus on säärane peni, kes silmapaistvale või andekale otsemaid säärde tahaks karata, aga argus ei luba. Sestap lõriseb kadedus varjulisemates paikades. Oma pahatahtlikkuse poetab ta välja näiliselt viisakate lõugade vahelt, üsnagi süütuna tunduvate haugatustena. Näiteks sotsiaalmeedias.

 Kadedust on nii kentsakas jälgida. Ühest küljest võib teravalt tajuda, et temagi sooviks olla säärane, kui see, keda ta parasjagu kujutlustes pureb. Teisest küljest aga tahaks ta häiriva elemendi koheselt pikali tõmmata ja endasarnaseks muuta. Kadeduse hääl nõuab põõsa taga näilist võrdsust. Andekust ja sarmi pole tema arvates olemas. Tähendab, ta teab küll, et need on olemas, aga arvab, et naeruvääristamise kaudu saab nad olematuks muuta. Keegi ei tohi olla parem.

Kadedust tuleb lihtsalt ignoreerida. Lapsena õpetati mind, et hoiduksin hulkuva koeraga silmsidet loomast, muidu võivat ta rünnata. Arvan, et kadedusega on sama lugu. Las ta haugub seal põõsas! Temast tuleb julgelt mööduda, ei ta siis külge karga! Kardab. Võibolla on pisut piinlik ka. Halvasoovlikkus ei ole ju ometi mingi auasi. Ka siis, kui ta juba säärde on karanud, ei maksa rapsida. Kadeduse hambad pole enamasti eriti teravad. Kui rahulikult edasi liikuda, ei tohiks verele kiskuda. 

Õnneks ei ilmuta kadedus end liiga sageli. Tema varju võib puude ja põõsaste vahel küll aimata, aga välja julgeb ta üsna harva ronida. Kadedus talub vaid osalist avalikkust. Seal, kus kindel toetusgrupp kajana kaasa lõriseb. Üksi pole kadedus mingi tegija. Tal pole selleks piisavalt ressurssigi. Teistega võrdlemine võtab kogu jõu. 

Õnneks närivad targemad kohe läbi, kui kadedus taas põõsas lõugu lõgistab. Nad ei pane seda õieti tähelegi. Ainult mina tunnen end veidike häirituna. Pean end veel veidike treenima. 

Jõulukingiks raamat!

 Minu raamatu müük on läinud toredasti! Osadest poodidest on see juba ammu otsas. Minugi käes on raamatuid veel üsna napilt. 

See raamat oleks minu arvates hea ja südamlik jõulukink. Siitkaudu saab seda kuni jõuludeni - või kuni neid jätkub - väga hea hinnaga! 

Kirjuta oma soovist okmaris@gmail.com ja panen Sulle raamatu posti!

Mai-Liis Napa foto

See november

 November on oma vibe’ilt kui hell, haigetsaanud hing. 

Sel aastal tundub ta mulle küll tuttav, aga ometi nii lõpmata kauge. Sel aastal ei tunne ma koos temaga valu ega ängi. Mul on sel aastal võime ta rõõmsamaks mõelda. Kohe päris õnnelikuks! 

Tean küll, mida mineviku-november mulle oma koltunud kõrte ja vihmaspisaraist vetruvate pilvepallidega meenutada soovib. Mõistan suurte puude raagus oksi, mis hirmutavalt - või hoopiski hirmunult - hämarduvasse tühjusse osutavad ning metsaraja pruunikas-kollakane krõbisevat lehevaipa, mis tundub suubuvat hilissügiseste pisarate jõkke. Aga see ei puutu enam kuigivõrd minusse. 

Niipalju siiski puutub, et tean temas peituvat ürgset loometungi ning verevermeis hingesügavust, kui ta kurbuse kohal kummuli oma traagikat sõnasse või muusikasse mässib, juuksesalkudes takerdumas viimased vihmast vettinud pihlakobarad. Selles laulus on haprust ja igatsust, mis puudutab ja paneb kuulama. Kel vaja, sel aitab samastuda. 

Praegune positsioon meeldib mulle siiski kordades rohkem. Olen heameelega rõõmust pakatav publik, kes maailma kunstipärase valupunkti ära tabab, selle eri avaldumisvormide peale käed punaseks plaksutab - või oli täna õues lihtsalt erakordselt külm? - ning õhtul kogetut punase veini klaasi taga koos tähtsa inimesega mõnuga mekutab. 

Nii saab pimedus olla ühtlasi valgus, kurbus olla ühtlasi rõõm ja üle kõige kroonida elukogemus, teadmised, aktsepteerimine. Olemise õnnerikas kergus. Armastuse soojendav foon. 

Novembrikuu lohutamatutest looduspiltidest hoolimata.

Hing

 Ta istus mõtlikult laes.

Meie lebotasime all diivanil ja kuulasime podcastist luulet. Aknalaual väreles küünal. Oli hingedepäeva õhtu. 

Korraga alustas ta laskumist. See toimus üsna kiiresti. Ta lähenes meile sirgjooneliselt ja jäi meie silmadest paarikümne sentimeetri kaugusele rippuma. 

Vaatasime teda vaikides.

Ta alustas tantsu. Kõigepealt vibutas kahe esijalaga. Siis siputas kahe tagumisega. Seejärel tõmbas kõik kaheksa koiba kokku ja temast tekkis lill. Sirutas koivad laiali- ja muutus päikeseks. 

Ja siis sõitis ta tagasi lakke.

Luule jätkus. Toas oli hämar. Küünal võbeles veidi, aga valgus ruumis oli rahustav. Lebasime teineteise kõrval. 

Ta istus mõtlikult laes. 

Siis tuli ta uuesti. Liugles otse meie silmade kohale. Kiikus veidi edasi-tagasi. Lehvitas meile. Tegi uuesti lille ja päikest. Tantsis. Vaatles meid.

Ja sõitis taas tagasi lakke.

Vaatasime teineteisele otsa. Vaatasime talle järele. Ta istus mõtlikult laes. Õhus hõljus õdusust. Küünal kumas. 

Ja siis tuli ta kolmandat korda. Libistas end otse me silmade kohale. Tantsis taas oma graatsilist tantsu. Suhtles meiega. Viipas meile.

Lõpuks laskus tasakesi mu pleedile. Seisatas. Mõtles veidi. Ja kõndis rahulikult kusagile ära. Tema etteaste oli lõppenud. 

Selline kohtumine ühe hingega.