Minu blogi

 Nii huvitav, ma olen oma blogi pidanud juba kuusteist aastat, kõik oma lugude teemad ainuisikuliselt välja mõelnud, kirja pannud ja üles riputanud. Vaid kolm aastat tagasi, meie ülikeerukal ajal oli paar korda, kui ma arvestasin Jaani palvega üldse mitte postitada - mida ma ausalt öeldes täna kahetsen, sest need olid ju minu mõtted ja tunded, ei muud - aga ülejäänud olen ikka oma äranägemist mööda tervikuks vorminud ja siia, oma turvalisse nurgakesse huvilistele lugemiseks sättinud. 

Minu kirjatükid ei pretendeeri mingile absoluutsele tõele, vaid tuginevad sellele infole, mis mul ühest või teisest asjast parasjagu on või mida olen kõrvalt kuulnud-näinud ja mille üle kas rõõmustan või valutan sũdant. Mul on olnud juba lapsest saati kombeks silmapaistvad või keerukad olukorrad endast lihtsalt välja kirjutada, et need ei hakkaks mind liialt vaevama - see on suurepärane teraapia, soovitan proovida. Ma ei oota kelleltki vastukaja ega lahendust, küll aga olen alati avatud diskusioonile kirjutatu üle, kui keegi peaks seda soovima. Kirjatükis saab alati teha korrektuure, kui ilmnevad uued nüansid.

Olgugi “kõigest” organist (kohati tundub siiani, et kirikus peetakse ainult õpetajaid mõtlevaiks olevusteks) ja pereterapeut, oman minagi asjade kohta isiklikku arvamust. Eriti kui mõni asi mind lausa otseselt puudutab, olgu siis isiklikus elus või muus rollis. Lihtsas keeles öelduna tunnen aeg-ajalt rõõmu või kurbust, mida tahan siin blogis jagada. Inimsuhted on mu vaieldamatu lemmikvaldkond.

Mul on selline eripära, et olen kirjutamises kordades võimekam, kui kõnelemises. Olen küll julge esineja, aga rääkides jooksen “kinni” ja unustan pooled asjad, millele tahtsin viidata. Seetõttu olen näiteks kehva koosolekutel argumenteerija ja tihtilugu õnnetu, er üks või teine asi jäi välja ütlemata. Kirjutada on minu jaoks poole lihtsam!  

Küll aga julgustan teisi inimesi rääkima või oma muresid muus sobivamas vormis jagama. Úkski probleem ei saa lahendust ilma, et selle esmalt nähtavaks teeksid. Mida keerukam on olukord, seda suurem peaks olema üldsuse teadmine ja haaratus. Tihtilugu on salatsemised seotud süü või häbiga, aga nendest mitte rääkimine teeb olukorra veelgi komplitseeritumaks ja vajutab kannatava inimese üha sügavamasse auku. 

Meenub üks hea näide. Möödunud nädala ilutses Eesti Ekspressi esikaanel lugu eesti organistist, kellega keegi õnnetu kirikuhärra kuidagi hakkama ei saanud. Esiteks olla too naisterahvas teda näost patsutamud,  teiseks tahtnud laenata pikendusjuhet. Seda viimast sai kirikhärra sõnul juba ulatusliku jälitamise alla liigitada. Loomulikult ei olnud vaesel papil muud võimalust, kui organist vallandada - ta oli ju abielus ja abielumehe jaoks on isegi juhtmetest mõtlemine täielik patt! 

Mina olin aga juba ammu enne seda artiklit kasutanud vana head meetodit “räägi inimesega”. Aimasin, et kui mitmeid aastaid orelimängijana töötanud inimene päevapealt ametist priiks saab, ei saa tema enesetunne eriti oivaline olla. Aimasin ka seda, et meie kirikus pole väga palju neid, kes teise inimese õnnetuse korral tema poole isiklikult pöörduvad. Seda viimast teadsin tänu ühele teisele, juba aastatetagusele tuntud organisti töölt vabastamise loole. Olin toona ainuke, kes sellele inimesele helistas ja küsis, mis juhtus ja kuidas sa hakkama saad. Ta ütles mulle seda mitmeid kordi. Saime kokku ja rääkisime pikalt-pikalt ning ta tuletas oma rasket aega ja minu toetust tänulikult veel aastaid meelde. 

Aga Ekspressi loo juurde tagasi tulles - tegelikult ma ei tundnudki seda organisti. Ainult nimepidi. Aga temagi oli mu küsimusest väga liigutatud (olin vist taas ainus, kes küsis) ja rääkis järk-järgult kogu loo. Viimaks lisas ta, et julgeb selles alandavas olukorras käia ainult mööda kuuritagust jalgrada ega suuda enam oma armsa kiriku poole vaadatagi. Ütlesin talle, et ega kogu eluks saa mööda kuuritaguseid käima jääda, seega - kui ta tunneb, et talle on suurt ülekohut tehtud, tuleb lugu avalikuks teha. Keegi teine seda teha ei saa. Näiteks minul  puudus teise poole versioon täielikult. See soovitus tundus talle vist mõistlik.

Sellest, kuidas lugu ajalehte jõudis, ma ei tea. Lugesin ja imestasin - oligi ainult põsepatsutus ja pikendusjuhe! Ja õpetaja kommentaar, et ta on ikkagi abielus ja ei suutnud enam koostööd jätkata. Ühtegi muud “süüd” polnud lisatud. Mina arvasin küll, et nüüd tuleb midagi paikapanevat… Ja inimene on tööst ilma nigu niuhti! Ahh?!

Minu Jaani patsutatakse ja nätsutatakse tädide ja onude ja noorema kirikurahva poolt nii palju, et kui tahaksin möllu teha, oleks juba mitu kogudusetäit rahvast suure kisa ja tagaajamisega laiali saadetud. Aga küllap jääb kõnealune lugu ikkagi soiku ja inimene on tööst ilma ja teised teenivad ausa näoga edasi. Organistide enamus on kuuldavasti küll õnnetu häbistatu poolel, aga ega see fakt midagi muuda. Hea, kui kuuri tagantki välja aitas. 

Vaat nii me siis elame ja inimestesse suhtume ja neid üle parda heidame. Ja loodame, et ehk hoiavad suu ilusti kinni. 

Loo algusesse tagasi tulles lisan veel, et me ei analüüsi mu siinsete postituste sisu enne avaldamist kunagi oma abikaasaga. Ta ütleb nende kohta alati oma arvamuse, kui neid loeb, aga ei survesta mind kunagi midagi muutma. Tema on arvamusliider ja tema kirjutised sotsiaalmeedias on minu siinsetest täiesti erinevad. 

Aga sellele nurgakesele on mul vast ikkagi õigus? Oma vaatenurgakestele ehk samuti…  

Kurbus

Ärakeelatu, süles Toomas Pauli talaar

Kohutavalt keerukas päev. 

Ühest küljest tahtsin olla vaiksuses ja head, kallist Toomast südamest leinata, teisest küljest oli seda äärmiselt valuline teha, sest “keegi” Tooma matuse korralduskomiteest oli rangelt öelnud, et “Tammsalu olgu kirikus absoluutselt välistatud ja olgu seda ka linnapea Raudsepp.” Nii teatas meile telefoni teel üks korraldajatest, kes ise arvas, et Jaan siiski ei ole selles kontekstis pelgalt “tühi koht”. See karm väljaütlemine lajatas hoobilt ristseliti, nii tema kui minu. Ei ole vast raske taibata, miks. 

Linnapea Raudsepalt oli eelnevalt tellitud kõne, mille seesama “keegi” otsustavalt ära keelas. Aga ka linnapeale öeldi mõni päev hiljem otse, et ärgu ta ikka kõnet pidagu. 

Jaan ei hakkaks end kunagi kuhugi vägisi toppima, aga oli salamisi lootnud, et ehk tohib ta oma eelkäija Toomase kirstu Toomase enda talaari kandes kirikust välja aidata kanda, ei muud. Aga ei, ka selle olevat see “keegi” jõuliselt ära keelanud. Surnuaial võid kanda (!), ütles seesama helistaja. 

Sellised käsud ei tule enam ammu kusagilt kõrgemalt, teatas sõnumitooja. Järelikult on need tühistamised võrdselt positsioonilt, mis on eriti kurb ja arusaamatu. Miks ometi? 

Jah, muidugi sai sellega haiget teha. Jah, muidugi tehtigi. Kohutavalt. Oma abikaasat säärases situatsioonis näha, kus ta istub orelirõdul, Toomase talaar põlvedel - ma ei olnud selleks valmis. Ausalt. 

Mõnikord oleks parem teatud asju mitte teada, sest närvisüsteem ei pea vastu. Eile oli just selline päev.

Mina omalt poolt andsin endast kõik, et hea Toomase ärasaatmine oleks muusikaliselt kaunis. Tegime teiste muusikutega kõik, et see heliseks kõikide kõrvus veel kaua. Oli imeilus ja väärikas ärasaatmine. Ilus kõne Tiit Pädamilt, Rein Veidemannilt - kõik.

Aga ikkagi on mu mõttes üksainus küsimus. Miks? Miks ikka veel? Kas kellegi elu muutus tänase päevaga täiuslikumaks? Kas keegi tõusis Toomase järeltulija ja sõbra “eikellekski muutmise” võrra kõrgemale? Kas Toomas oleks ka nii tahtnud? 

Nii jäigi mul päriselt jumalaga jätmata. Tegelesin pidevalt enese kokkuvõtmisega. Mul ei ole nii tugev närvisüsteem, kui pealtnäha tundub. Aga küllap “väärisin” siis minagi lisakurbust, sest see, mida tehakse Jaanile, tehakse ka mulle. Meie abielu ei olnud vaid tema tegu. 

Õnneks mu armsad lohutavad mind. Helis, mu kallis laps rääkis minuga pikalt-pikalt. See on kõige olulisem

See on puhtalt minu mõtete ja tunnetega postitus. Jaangi sai selle olemasolust teada mitu päeva hiljem. 

Toomas Pauli mälestuseks

 “Sina oled ju minu laps.”

Nii ütles mu armas sõber, vana tark mees Toomas Paul, kui temaga vahetult enne jaanipäeva viimast korda kohtusime. Kogu see kohtumine möödus nii, et hoidsime tugevasti-tugevasti käest kinni. Rääkisime ja palvetasime. Nii tema, kui meie Jaaniga teadsime, et see kohtumine jääb viimaseks. 

See oli üldse kummaline päev. Olime juba mõtetega puhkuse lainel, palju oli teha, läbi mõelda, kaasa pakkida. Aega nappis. Tundus, et kõike on üle pea. Korraga hakkas mul peas ketrama mõte, et me peame Toomase juurde minema. Me lihtsalt peame minema. Kohe ja praegu, sest muidu sõidame maale ja enam ei saa. Tundsin selle mõtte intensiivsust lausa füüsiliselt. 

Kui läksin selle mõttega Jaani juurde, oli ta koheselt nõus. Ometi oli ka tema tohutus ajahädas. Mis siis ikka, ütles ta ja helistas Toomasele, kes ütles, et aeg on igati sobiv, tulgu me ainult. 

Kohale jõudes ehmusime, sest Toomas ei olnud enam oma toas. Ta oli viidud korrus allapoole hospiitsi. Minu tungiv mõte külaskäigu vajalikkusest sai sealsesse tuppa astudes kindla seletuse. Meid võttis vastu väga, väga, väga väsinud mees. Tema kõne oli vaevaline ja mõtted vajusid aeg-ajalt une rüppe. Ometi said kõik jutud räägitud. Ja kui Toomas palus Jaani palvetada, sai sellest palve Jumalale, et ta selle hea ja targa ja väsinud mehe oma käekõrvale võtaks ja koju viiks. Meil ei olnud sel õhtul enam kuhugi kiiret. Istusime kaua-kaua. Toomase viimane käeviibe meie minnes jääb mulle alatiseks silme ette.

Olen tõesti Toomase laps. Meil on olnud aastakümnete pikkune sõprus. Kui ma ligi kolmkümmend aastat tagasi Jaani kirikusse organistina tööle tulin, oli just tema see, kes mind, verinoort plikaohtu tudengit selle suure oreli taha kutsus ja sellele kaunile tööle usaldas. Olin muusikaakadeemias õppinud tema juures piiblitundmist ja liturgikat, teadsin, kui hoomamatult tark ta on. 

Olen seda ennegi kirjutanud, et Jaani kirikusse tööle minnes kuulsin eelnevalt, et see on üks väga tõsine koht. Olin ausalt öeldes päris hirmul, naerusuine kahekümne viiene, nagu ma toona olin. Õige pea aga selgus, et too ülitark ja range olemisega Toomas on ka üks ütlemata vahva vimkavend. Me sobisime hästi, kuigi palju aastaid ei julgenud ma tema kuuldes midagi paikapanevat arvata või välja öelda. See oli aukartus. Lõbus olla ja nalja teha ma küll ei peljanud. Tema juba mõistis ja naljatas vastu.

Suurim privileeg oli aga muidugi kuulata tema jutlusi. Siin lisanduvad kaunid mälestused Sutlepa kabelist, mida teenisime kindla tandemina üle kahekümne aasta. Sutlepas said õige hõngu nii jõulud kui jaanipäev, kuulsime neil aastail ülestõusmisest mitmekümne eri nurga alt, tunnetasime läbi tema sõnaseadmise Püha Vaimu võimu. Oh, olid need alles ilusad ajad! Olen õnnelik, et sain ka sel nelipühal, tema viimasel Sutlepa teenistusel ja üldse viimasel teenistusel olla organistina kohal ja autoga sõidutajana abiks. Mäletan hästi, millest me vestlesime. Et ega teda just väga paljud enam vaatamas käi… 

Üks tähendusrikastest lausetest, mis mulle paljude seas praegu meenub, on see, mille ta ütles, kui olin alles Jaani kirikusse tööle läinud ja pidin õhtul minema kirikusse harjutama. Siis aga selgus, et peauste vahele oli üheks ööks sätitud kirst lahkunuga, kelle sooviks oli veeta oma maise keha viimane öö just kirikus. “Ei ealeski”, karjatasin pead raputades, kui Toomas seda mulle teada andis. Noh, nii igaks juhuks. Toomas naeratas ja ütles: “Mina küll kardan rohkem elavaid...”

See oli tark lause, elavaid tulebki rohkem karta. Olen sellest hiljem palju kordi aru saanud. Aga Toomast ei pidanud kartma. Käisime aastaid perekonniti läbi, nemad Theaga meie juures, meie nende juures õhtusöökidel. Meie sõprus aina kinnistus ja süvenes. Kui Thea haigestus, katsusin ka neile nii palju kui võimalik omalt poolt abiks olla. Ega kolmikute kõrvalt ülemäära jõudnud…

Ometi ei julgenud ma pikka aega Toomasele öelda, et lahutasin oma abielu. Kartsin, et äkki ta pettub minus ja ütleb meie sõpruse üles. Teadsin, et kirikus on selle “abielundusega” mingid omad lood. Kui seda aga viimaks rääkisin, kallistas ta mind pikalt. “Miks sa ometi ei öelnud…” See tark mees mõistis. Ja mitte kohut. Meie sõprus jätkus samal viisil.

Edaspidi julgesin Toomasele kõigest rääkida. Ka mõne aasta taguse “tühistamisaktsiooni” ajal läksin esimesena just tema juurde pisarais nõu ja abi küsima. Ta teadis meie lugu ammu enne selle avalikkuse hambusse jõudmist. Tema ees olen julgenud nutta, tema on mind lohutanud ja kinnitanud, tema on meie eest palju palveid teinud. 

Meie viimasel kohtumisel ütles ta vaikselt: “Minust ei olnud ju teie kaitsjat.” Aga tegelikult oli. Oh, kuidas oli! Toomas tegi täpselt seda, mida teevad tõelised sõbrad. Ta oli ja jäi.

Hea Toomas, tänu Sulle kõikide nende pikkade ühiste aastate eest, tänu koostöö ja ühiste rõõmuaegade eest, tänu sügavate vestluste eest, tänu helduse, halastuse ja armastuse eest. Olen uhkusega Sinu laps, sest sellist vaimset isa ei ole just paljudel. Olgu Su teekond Taevase Isa juurde turvaline ja päikest täis kui tänane päev. “Isegi mina kardan,” ütlesid Sa kord ühel autosõidul, kui kõnelesime surmast. Aga viimasel sõidul Sutlepast tagasi ütlesid, et “ma olin vahepeal üksinda, aga nüüd on Thea jälle minuga.”

Leinan Sind väga. Aga tean, et Sul on nüüd hea, Jumala mõõtmatus süles koos oma kalliga. 

Armu

 Vahel ma ei saa inimestest aru. Neil näikse kõik olevat hästi. Nad on pealtnäha normaalses paarisuhtes. Neil on lapsed. Kodu. Neid on õnnistatud erinevate annetega. Nad on oma erialal tublid tegijad. Neid on suurematest hädadest hoitud. Aga nad on nii paganama kriitilised!

Ütlesin meelega paganama. Sest suur osa neist on vormilt tublid kristlased. Need vormilt tublid kristlased arvavad palju ja julgelt. Nende arvamustest peegeldub kindel teadmine asjade juurpõhjustest ja sellest, kuidas maailm tegelikult peaks toimima. Nad on võtnud enesele kuulutaja julge rolli ja nende kujuteldavad mikrofonid ei kõla iga kord sugugi mitte käskivalt, vaid sisaldavad tihtilugu teiste suunal hoopis haletsevaid noote. Või tögavaid. Otsest sõimu kasutavad neist vaid rumalamad. Aga jah, oma sõnavõttudes on nad ise nii paganama õiged! Kuid mitte selles ei seisne nende põhiline passiiv-agressiivsus. 

Sellised inimesed elavad ise perfektselt. Nad rõhutavad seda igal sammul. Me kõik peaksime neid silmad punnis imetlema. 

Näiteks on nad juba noorena suutnud abielluda õige partneriga. Sedasama peaksid nende sõnul olema teinud ka kõik teised. See abielu-teema on üks põhilisi, millest nad eal ei tüdine. Neil on õigus öelda. 

Kui sa ei ole juba noorena osanud selle partneriga abielluda, kellega sooviksid ka vananeda, siis peaksid ta lihtsalt õigeks mõtlema, rõhutavad nad ja lehitsevad võidukalt piiblit. Muud armastuse vormid tuleb muidugi ära keelata, lisavad nad muiates. Inimese keha nimelt polegi tema enda oma, vaid kuulub selle inimtüübi meelevalda.  Kui sa üritad seesugustele selgitada, et kõik inimesed ei saa eluks ajaks kokku jääda ja sellest pole õigupoolest midagi, või veel hullem, mainida, et samasooliste armastus ei tohiks kellegi kõrvalseisja jaoks olla maailma lõpp, siis sulgevad nad lihtsalt kõrvad. Teate, miks?

Selliste inimeste maailmas on kõik inimesed ühesugused. Neil puuduvad omapärad ja igasugune areng. Sellised inimesed ei juurdle kunagi noorte ja vanade erineva elukogemuse üle, nende maailmas puuduvad põhjuse ja tagajärje seadused. Nad raiuvad kogu elu ühte ja sama “tõde”, purustades sellega oma mõjusfääris olevate inimeste elusid. Nad ütlevad end elavat piibli järgi. Aga see ei ole tõsi.

Sest nad ei armasta. Nad kardavad elada ja vihkavad seda, kui mõni teine ei karda. 

Kui nad kardaksid vaikselt, oleks see igati okei. Inimesed ongi isesugused ja mõni ongi oma mõtetes ja väljenduses arhailine, teine jällegi modernne. Aga nad arvavad, et kõik inimesed peaksid olema sellest “ühest puust”, nagu nemad. Sest vaadake, kui nemad on ikkagi nii vagalt ja õigesti elanud ja kõike nii jumalakartlikult ja vooruslikult teinud, ei tohiks ka keegi teine teha teistsuguseid valikuid. Ühesõnaga - need “õigesti elajad” topivad end ja oma eluviisi teistele vägisi peale, kasutades selleks klassikalisi passiv-agressiivseid väljenduslaade, mille ühiseks nimetajaks on eesmärk teise võimalikult kehvast enesetundest.

Tegelikult peaksin ju minagi sellest jamast lihtsalt mööda vaatama. Aga vahel on see keerukas. Näiteks siis, kui näen, et nad ei halasta isegi oma lastele. 

Olen mitneid kordi täheldanud, et nende juurde, kes on kõige valjuhäälsemalt “vagad ja head”, kipuvad mingil eluhetkel maanduma nende lähedaste näol kirjult eksravagantsed elunäited, mis panevad nende armastuse ja halastuse korralikult proovile. 

Nii abiellus ühe tõeliselt kristliku maailmavaate, piibli ja küllap Jumala enesegagi sinasõprust pidava naise tütar … teise naisega. Mnjah, mis seal's ikka, mõtleksite ehk teie, aga tema mitte. 

Ma ei taha siinkohal juurelda, miks see sündmus just selle naise ellu tuli. On ta ju ometi “kõik seesuguse” avalikult hukka mõistnud ja alati valjuhäälselt ennast ja oma laitmatut abielu ja muud veatust kiitnud, öeldes üsna otse, et ainult nii on õige elada ja mõelda, nagu tema seda teeb. Et kõik muu on suisa kuritegelik. 

Kordan veel, mitte see pole oluline, miks just tema. Olulised on kaks avalikkuse ette paisatud pilti. Üks noorest naisest, vaga naise tütrest oma pulmas. Teine tema emalt kusagil kaugel maal, sõnumiks “valu ja merre voolavad pisarad”.

Vahel ma tõesti ei mõista. Inimesel on laps, noor inimene, kes terve ja õnnelik. Terve ja õnnelik! Ta lihtsalt elab teisiti, kui tema oleks tahtnud, aga mis siis ikka! Me ei pruugi kaugeltki kõikidest oma laste valikutest aru saada. Kuniks need ei hävita neid ennast, on ju kõik hästi? Kas just siinkohal ei peaks halastus ja arm olema kõige nähtavamad? Mul on lausa hale, et see vaene vaga ema on pugenud häbist kobrutades kuhugi maapakku ja viskab avalikkuse ette selliseid lauseid. Selle asemel, et olla oma tütrega tema elu tähtsündmusel koos.

 Kas see on armastus? On see tõesti armastus? Kelle nimel, ega ometi… 

Küsisin Jaanilt, kas tema läheks oma laste või lastelaste pulma, kui need oleksid säärased. Jah, ma läheksin, ütles ta. Mina ka, otse loomulikult. Just sellistel eluketkedel on neile meie armastust eriliselt vaja. 

Miks me ei lase inimestel olla? Miks me arvame, et oleme ise õigemad? Et meie eluviis on kellegi teise omast parem? Einoh, tore, kui kellelgi on hetero-inimesena olnud õnn leida varases nooruses see kõige õigem ja armsam kaaslane. Suurepärane. Isegi halvas abielus piinlemine on oma asi, eriti kui pole lapsi. Aga miks arvatakse, et teistsugused teekonnad on kehvemad ja kuuluvad avalikku arutellu ja veel hullem, häbistamisse? 

Keerukas on vaikida. Tean ju terapeudina hästi, mida seesugused vanema-lapse suhted tegelikult kaasa toovad. Armastust kahjuks mitte. Lõhutud pere. Aga mitte tütre süül. Oh seda paganama vihapisarais paindumatust!

Hülgehall

 Sel korral lähenesime Hiiumaale läbi vihma ja udu. Nii Saare- kui Hiiumaa metsaviirud paistsid merelt igavalt hallid, veteväligi mõjus hoolimata pinnal sibavatest udulainetest inetult porikarva. Tundsin, et pole mingit vahet, kummale poole sõita. Ootusärevus saare osas, kuhu ülemäära tihti ei satu, oli suhteliselt nullis. Ilm suutis oma nutuse ilme maha müüa, nii sulandusin ümbritsevaga üheks, muutusin mere kombel hülgehalliks, valgusin mõtetes aelgase loksuga siia-sinna, jõudmata kogu meresõidu vältel tagasi oma keskmesse ja erksasse olemusse. Lasin end olla. 

Tegelikult ma vahel ikkagi igatsen Hiiumaale. Hiiu hõng on Muhu ja Saare omast teistsugune, aga on sama mere- ja tuuleline, kandes rannarahva karget eluviisi, toetudes samas oma tugevaile, tormile vastupidavaile juurtele. Hiidlased armastavad oma saart ja armastavate inimestega on lihtne suhestuda.

Saarele jõudes ilm paranes. Ka mina korjasin end taas kokku ja märkasin, et Hiiumaa muutub otsekui julgete pintslitõmmete abil taas värviliseks. Teekond Reigi kirikusse kulges mööda saare läänepoolset maanteed. Tasapisi näitas päikest. 

Olen vist juba maininud, et Hiiumaa on minu jaoks otsekui hea teretuttav - see, kellega küll tihedalt läbi ei käi, aga kellega taaskohtumine ometi väga rõõmustab. Põnevust jätkub isegi sedavõrd, et mõttes lubad õige pea naasta, soovid suhete tihenemist, ihkad lausa sõprust. Seda kõike ei pruugi muidugi tegelikkuses juhtuda, aga hea seegi, et järgmisel korral jätkub kõik lihtsalt sama toreda koha pealt. 

Päev kujunes kauniks ja möödus nagu lennates. Reigis tõmbasin õlule kirka muhu-triibulise villa-salli, lükkasin mind rünnanud “suure halli” kadakate vahele maadligi, tõmbasin suu kõrvuni ja ulatasin õnnetundele taas terekäe. Nii Reigi, kui Tahkuna ja Kassari väärivad seda igati. Sääre tirp jäi küll sel korral vallutamata, aga küllap tuleme õige pea tagasi! 

Või noh, järgmisel korral… 

Kanajalgadega maja

 Hiilisin täna kanajalgadega maja juurde. Mul oli vaja seal veidikene toimetada. Tavaliselt ei lähe ma sinnakanti kunagi, kui Kanajalad, kanajalgadega maja asukad, on kodus. Äärmisel juhul sõidan kui tuulispask kaugemalt jalgrattaga mööda, süda tagumas kurku, et kas ehk isand Kanajalg hüppab põõsast välja ja kukub mind tuuseldama. Seda pole küll kunagi juhtunud, but you never know…

Kümmekond aastat tagasi käisid Kanajalad mind mu kodus kollitamas. Õigupoolest oleksid nad mu äärepealt nahka pannud, kui ma poleks end piisavalt osavasti kaitsnud. Emand Kanajalg oli küll vähem õudne, aga ega temagi oma hiiglaslike lõugadega isandat poleks suutnud taltsutada. Oma kanajalgadega koopasse nad mind tol õhtul küll vedada ei suutnud, aga peale nende äralendu püherdasin veel kaua unetuna voodis, hirmuhigi otsaees.

Täna, nagu mainitud, hiilisin aga vaikselt põõsastiku vahel, mille taga too kanajalgadega maja asub. Iga väiksemgi krõps võinuks mind reeta. Iga pisemgi puuraksatus oleks teritanud Kanajalgade tähelepanu, iga mu julgem liigutus oleks kandnud kanajalgade õuele võõrast lõhna. Isand Kanajala sõõrmed oleksid paisunud ja ta suunurgast oleks hakanud tilkuma kättemaksu näljast ila. Pöörasena oleks ta sööstnud läbi võsa otse mu kõri kallale ja edasi ei taha ma isegi mõelda.

Sestap toimetasin väga vaikselt. Kivid mu pihkudest pudisesid tasaselt kui udusuled sinna, kuhu soovisin need paigutada. Tuuleõhk tegi osavalt “katet”, klõbistades just kanajalgade põõsastiku oksi eriliselt klõbiseva elegantsiga - et võtku nad ja tantsigu hoopis lõrisemise asemel. Kõhistasin omaette naerda ja täitsin oma ülesannet kiirelt ja perfektselt. Siuglesin nagu nõtke uss kiviaia, põllu ja tee vahel. Ma ei vaadanud kanajalgadega maja poolegi. Ilmselt oleksid nad juba pelgalt mu pilgust aru saanud, et saak on läheduses. 

Kui olin oma vaikset tööd lõpetamas ja haarasin põõsastikust veel viimase kiviklibu järele, käis mu kõrval korraga kõva raksatus. Tuul ehmus korrapealt hingetuks ja murdosa sekundi jooksul tekkis seäärane vaikus, mille hõlmas seiskus isegi aeg. Minu südamest rääkimata. Sain ta oma kurgus siiski taguma, kargasin hirmust meeletuna püsti ja pistsin kõigest väest jooksu. Kujutlesin igal põgenemishetkel oma kintsude taga isand Kanajala kollaseid hambaid. Plaks ja plaks pidid nad mind esmalt asjatult haarama, aga viimaks oleksid nad nõelteravaina läbinud mu dressipüksid ja naha ja rebinud verist liha mu põgenevalt tagumikult. Kuni ma hingetuna porri oleksin langenud…

Aga ei… Piidlesin umbes saja meetri pealt arglikult tagasi. Kõik oli endine. Vaikne. Tuuleke mängis taas rohututtidega ja küllap klõbistas ka kanajalgade pöösastikus. Too raksatus ei kuulunud niisiis hoopiski mitte verejanus isand Kanajalale. Ma lihtsalt nii jubedalt kardan teda, et hirm ajas sel korral oma silmad lausa pärani. Samas … seesugustega ei tea kunagi, millega lihtsamadki lood lõppeda võivad. Parem karta kui kahetseda. 

Kameeleon

 

Kameeleon!

Kui päikese käes vaatad, siis roheline, kui pimedas, siis sinine! Niisiis värvi muutev. 

Värvid on minu jaoks olulised. Hall, beež, pruun, must ja valge on ainsa värvina paduigavad. Kui millegagi kombos, siis jah. Aga pigem olgu erksamad värvid. Elus on vaja hoogu ja särtsu! 

Niisiis, saage tuttavaks, meie järgmise viie aasta abilised, saamaks kiiremini punktist A punkti B: minul sinakasroheline kameeleon, Jaanil kuldse kumaga roheline. Tore paar - nagu meiegi! 

Kunstikool

Lõputööd

 Tüdrukud lõpetasid täna kunstikooli. Neli aastat kestnud kunstiõpingud Tallinna Kunstikoolis said punkti. 

Kunstikool sarnaneb veidi muusikakooliga. Ka seal käiakse tavakooli kõrvalt, ka seal on paaril pärastlõunal nädalas päris oma tunniplaan, mis sisaldab erinevaid kunstitunde (vormiõpetus, joonistamine,  maal, klaas, kunstiajalugu jms), seega venivad mõned päevad nädalas hiigelpikaks. Kunstikooli lapsed, nagu muusikakooligi omad peavad olema vastupidavad ja tublid. Loomingulisusest rääkimata.

Kunstikooli, nagu muusikakooligi, saab katsetega - lapsel peavad olema kunstitegemiseks teatud eeldused. Kunstikool ei ole lihtsalt kunstiring. Sealt võib saada alguse ka kunstnikuks kujunemise teekond. 

Nii Loviisal, kui Lisannil olid kunstikoolis omad tugevused. Loviisal oli selleks joonistamine, Lisannil maal. Mõne asjaga tuli aga rohkem pusida. Kuigi enamus asju tuli neil välja nii, et minusugune kunstivõhik lihtsalt ahhetas, siis osad valdkonnad tõid ka pisarad silmist. Kuulsin mõlema tüdruku suust selle nelja aasta jooksul paar korda ka kunstikooli poolelijätmise mõtet, kui aga jõudsime kokkuleppele, et pingutatakse veidikene veel, läks keerukas koht korraga üle ja koolikäimine jätkus uue õhinaga. 

Mul on hea meel, et mu tüdrukud teavad nüüd kunstist nii mõndagi ja võivad mindki õpetada. Mõlemad arvasid, et jätkavad mõne kursusega lisa-aastal. Lisann arvas, et võiks veidi enam süvitsi minna klaasikunstiga ja valmistada mõned vitraažid. Loviisat huvitaks fotograafia. 

Lõpetööks tegi Lisann ühe huvitava klaasi-installatsiooni pealkirjaga “Kooskõla”, Loviisa valmistas aga vineerile sadadest sketšidest inimkuju, mis sai nimeks “Kujunemine”. Töös kasutatud ja sketšbookist väljalõigatud sketšid olid valminud üheksa aasta jooksul. Loviisa pälvis oma diplomitöö eest ka kiituse. Lisannil paluti aga koos kunstikooli sõbrannaga esitada lõpukõne, mis oli suurepärane!

Mul on tublid tüdrukud. Loodan, et loomingulisus jääb nendega kaasas käima, olenemata nende poolt valitud elusuundadest. Loomingulised inimesed on inspireerivad ja jõuavad igal alal kaugele. Tuult neile tiibadesse!

Ka mina pusin vahel…

Muusikast kirikus

Kirikus oodatakse enamasti esitajatelt vaimulikku muusikat. Vaimulik muusika on muusikaliik, mis on loodud Jumala ülistuseks või palveteks Jumala poole. Koraalid, mida kogudus pühapäevast pühapäeva laulab, on kindlalt Jumalat ülistav või Tema poole palvetav muusika. 

Sisse- ja väljamängud on seevastu enamasti pidulikud marsilaadsed lood, mis konkreetselt Jumala ülistuseks kirjutatud ei ole, kui tegu pole just mõne suurejoonelise koraali eemänguga. Või järelmänguga. Eel- ja järelmängude ajal peaks õpetajal olema hea ja kindel kirikusse siseneda ja sealt väljuda. Kui tegu on instrumentaalmuusikaga, on tavakuulajal keerukas aru saada, kas see on loodud vaimulikus võtmes või on tegu pelgalt “Kevade marsi” või “Armastuse passiooniga” (suvalised pealkirjad). 

Ehk võiks öelda nii, et kui tegu on vägeva ja kauni teosega, on Jumal andnud selle loomiseks oma heakskiidu ja vahet pole, mis on loo pealkiri. Aga millegipärast päris kõigega päris nii ikkagi pole. 

Klassikalist muusikat peetakse üldiselt kirikusse sobivaks. Paljud ei tea aga seda, et ka klassika liigitub üsna selgepiiriliselt vaimulikuks ja ilmalikuks. Osad palad või suurvormid komponeeriti rikaste õukondade poolt tellituna salongides või ballisaalides esitamiseks. Hiljem kontsertsaalide tarvis. Enamus neist on vaikimisi tunnistatud sobilikuks ka kirikusse ja kõlavad seal vägagi sagedasti, kuigi tegu ei ole Jumalat ülistava muusikaga, vaid võib olla hoopis tantsumuusika või trubaduuri südantlõhestav armastuslaul. Aga kuna muusika on lihtsalt ilus ja kuna me ei mõista, millest see räägib, on kõik “juriidiliselt korrektne”.

Osaliselt peetakse kirikusse sobivaks ka vokaalteoseid, mida saab lähemal tutvumisel ja tundmaõppimisel nimetada pelgalt looduslüürikaks või teatud tunnetust või seisundit kirjeldavaks muusikapaladeks. Oma tuntuse, ilu ja kirikliku meelelaadiga näilise sobivuse tõttu pigistatakse neid kirikutes esitada lubades silm kinni, kuigi neis pole juttu ei Jumalast ega Jeesusest ega Pühast Vaimust. Tegu on täiesti ilmaliku muusikaga. 

Selleks, et ülalmainitud vanade teoste kohta päriselt aru saada, kas tegu on vaimuliku või ilmaliku muusikaga, peaks igal kirikuõpetajal olema isiklik muusikanõunik, kes orienteeriks kindlalt ja vankumatult muusika kujunemisloos ja suudaks selle kõrvutada kiriku ajaloo ja arengutega ning ütleks, et seda teost tohib ette kanda, aga toda mitte. Oleks see vast amet - muusika väljarookija!

Palju kergem tundub olevat meie oma eestikeelse repertuaariga. Sealt kuuleb kohe ära, kas teosed sisaldavad vajalikke sõnu või mitte. Mõni ülistab hoopis isamaad või kaunist loodust või aastaaega. Või lausa armsamat või ema või isa. Või laulab lapsele hällilaulu. See kõik võib olla tohutult kaunis, aga muidugi ei saa me sedagi nimetada vaimulikuks repertuaariks. Ometigi, kui see muusika on “klassika” või kirjutatud autori poolt, keda võib nimetada klassikaliseks heliloojaks, oleks ta justkui rohkem kirikusse lubatud kui mitte-klassika. 

Nüüd jõuangi siia, kuhu tahtsin seda kirjatükki alustades jõuda. Eesti muusika ajaloost ja ka tänapäevast võib nimetada mitmeid laule ja lugusid, mis ei ole “klassika” ja see tähendab, et nad on kuulsaks lauldud teatud ansamblite või koosseisude poolt, kelle loomingut nimetatakse popmuusikaks. Muidugi pole ka see muusika hoopiski loodud Jumala ülistuseks, olles aga väga sügavalt kinnistunud rahva südamesse ja kandes endaga nii eesti rahva keerukat ajalugu, kui lootust ja armastust. Ka sellesse valdkonda kuuluvad kaunid laulud või meloodiad, mis pärinevad näiteks mõnest teada-tuntud filmist ja on väga ilusad. 

Siinkohal tõmmataksegi tihti piir (küll mitte minu pühakodades, aga mõnedes kuuldavasti siiski) - kirikusse sobimatu. Miks?

Teeme Jaaniga üheskoos kontsertmõtisklusi. Teeme neid erinevatel teemadel igal pool, kuhu meid esinema kutsutakse. Kirikutes, kultuuriüritustel, raamatukogudes. Neis mõtisklustes põimuvad muusika ja sõna ühtseks tervikuks. Selleks, et sõna jõuaks kuulaja südamesse, peab muusika seda kindlalt toetama. Oleme mõistnud, et tihtilugu jõuab südametesse just seesama laul või meloodia, mida ei saa liigitada ei vaimulikuks muusikaks ega ka klassikaks, mis aga ometi aitab moodustada mõtisklusel kõlavate juttude ja lugudega ühtse terviku, sest sel muusikapalal on imeline omadus haakuda ka iga kuulaja isikliku looga. Vähe sellest, et nad teavad paljude seesuguste laulude sõnu ja sõnumit peast, on veel mitmeid eri dimensioone. 

Esiteks rahvuslik. Nii on näiteks mitmed Ruja laulud kandnud endas vaikse vastuhaku ja vaba Eesti igatsuse sõnumit, mis haakub meist peaaegu igaühe sõnulseletamatu kogemuse ja mälestustega ja tekitab ühes Jumala sõnaga kaduvusest ja kadumatusest hea koosluse ja magusvalusa äratundmise. 

Teiseks põlvkondade ülene. Podelski “Mõtiskluses” kõlavad sõnad “igas hetkes leidub head ja halba, sealt, kus lõpeb, seal ka algab tee…” või Ernst Enno sõnad “nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees, mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees…” viivad mõtted esivanemate eludele ja pärandile, rikkusele, mida kanname endas ja pärandame omakorda oma lastele.

Kolmandaks oma isiklik põlvnemine. “Viire takka”, kaunis Muhu hällilaul, üldsegi mitte vaimulik, aga siiski nii kodune ja soe, viib mind oma lapsepõlvemaale, mere ja põldude rüppe. Kas see pole Jumala looming?

“Kuhugi on kadunud usk ja unustus…” või “ei tea, kuis Jumalaga on mul asjalood…” on teemad, millele peame kõik aeg-ajalt mõtlema. “Kuula, mis räägib silmapiir, kuula, kui kaugele ta viib…” on jällegi täiesti eluline ja samas Jumala sõnaga igati haakuv. Või “kurjus on must ja sõda on needus, julmuste aeg on suletud ring, piire ei sea vaid armastus teele neile, kel sees on lapse hing…”(laulust Lind ja laps). Kust otsast ja miks peaksid need laulud olema kirikusse sobimatud?

Kui ma mingit rahvale üldtuntud laulu orelil või klaveril esitan, ei tee ma seda kunagi nii, et “ketran loo läbi” nii nagu ta loodud on. Ei, sest kui mängin üksi, pole ju kedagi mind sõnadega toetamas. Sellisel juhul keskendun hoopis enam muusikale. Sõnad või fraasid las kumisevad vaikselt kuulajate südametes. Minu seaded sisaldavad lisaks mängitavale teemale improvisatsioone, modulatsioone, rütmimuutusi ja muud loomingulist, mis ühest küljest laseb kuulajal nautida endale tuttavat muusikateost, teisalt on ühe või teise laulu instrumentaalpalaks ümbersünni tunnistajaks. Kas need lood muutuvad seeläbi “klassikaks”, sest mina ju pole popmuusik? Kas need on ka sel kujul kirikusse sobimatud, kuigi olen ise kirikumuusik ja tajun kirikusse sobivat sõnumit oma arvates päris hästi?

Miks sellised küsimused? Sest mõni muusika sobivuse üle otsustaja ei pruugi siiski asja pointi tajuda, asetades mõne teose ühele pulgale teisega, mille esitusvajaduse kirikus võib ehk tõepoolest kahtluse alla seada. Näiteks arvas üks õpetaja, et Ekspresso machiato oleks ka orelil huvitav... 

Kokkuvõtvalt on erineva kirikumuusika teema põnev ja intrigeeriv. Jaan räägib ikka vahel Martin Lutherist, kes tõi saksa kõrtsilaulude viisid kirikusse ja kirjutas neile vaimulikud tekstid. Kui vagad mehed teda sõitlema hakkasid, et ta nii teeb, olla Luther öelnud, et head asjad tuleb ikka saatanalt ära võtta. 

Minu meelest ka. Eriti need, mille puhul isegi sõnu ei pea muutma! 

Tasuta

 

Pariis, Saint-Roch

Ma imestan, kuidas mõnedel inimestel on oidu arvata, et ma käin orelit mängimas pelgalt lõbu pärast! Et kohe otsin üritusi, kuhu vajatakse muusikat ja teen seda lihtsalt siirast rõemust ja vajadusest! 

Eriti hull on lugu selliste pool-tuttavatega, kellele ju kohe ei ütle, kui nad küsivad, kas tuleksin nende perekonna ristimisele, laulatusele või matusele orelit mängima, et jah see aeg on vaba, aga arvesta, et ma olen interpretatsiooni magistrikraadiga, seega on mu taks üsna kõrge, kui justnimelt mind vaja on, ja et mul tegelikult pole lisatööks vähimatki huvi, sest neid, kes tingimata mind mängima soovivad ja selle eest ka vastavalt hinnakirjale tasuvad, on piisavalt palju. Ja eelkõige on minu kanda ka kolme kiriku talitused. 

Ei, ma ootan neilt pool-tuttavatelt, et nad mu töötasu ise küsiksid! Päris võhivõõrastele pole mul mingi kunst oma hinnakirja avaldada, aga millegipärast on just sellised pool-tuttavad nagu kuu pealt kukkunud, kui arvavad, et ma peaksin neile sel hetkel mingi sõber või lausa pereliige olema ja oma oskusi tasuta jagama, aga ei enne ega pärast pole neil minust sooja ega külma. 

Veel mõni aasta tagasi jäingi ootama, mis need pool-tuttavad siis peale mu esitust ette võtavad. Nüüd olen taibanud, et sel pole mingit mõtet, sest nad ei võta mitte midagi ette! Nad lihtsalt kaovad ära! Arvavad, et ma pidingi nende üritusel tasuta mängima! Mõni on teinud vähemalt mingi kingituse, kuigi ma ei ole kingitustest absoluutselt huvitatud. Aga kõige drastilisemad juhtumid pole tõesti mitte midagi teinud. Mõni on lihtsalt öelnud, et mängisin ilusti. Kamoon, seda tean ma isegi! 

Nüüd olen targem, isegi kui see peaks tähendama igasuguse suhtluse katkemist. Mul pole pool-tuttavatele enam mingit eri-hinnakirja. Olen oma eriala nii tohutult kaua ja nii tohutult põhjalikult õppinud ja olen selles nii vilunud, et sõitku need pool-tuttavad oma ärakasutamisega õige seenele! 

Aga on ka positiivseid näiteid. Mängisin kunagi ühe samuti pool-tuttava ema matusel. Ta on välismaal elav muusik. Kuigi see oli mul kirikutöö, oli tal mitmeid tellimuslugusid, mida suure austusega ka täitsin. Teen oma tööd alati suure südamega. Ausalt, ma poleks ise ta käest oma lisatöö eest sentigi küsinud, aga ta ise tuli mu juurde ja tasus mulle üliheldelt. Keeldusin algul seda tasu kategooriliselt vastu võtmast. Tema aga ütles: “Ma olen ise muusik, ma tean, mida su töö väärt on, palun võta see vastu.” Ja ma võtsin, pisarad silmas. Sest tal oli õigus. Muusikal on meie elusündmuste juures tohutu osakaal. Kas pole suurepärane, kui keegi seda professionaalsel viisil inimeste südamesse oskab viia? Kuidas seda ometi ei teadvustata? 

(Muide, vahel mängin mõnel pool heameelega päris muidu, heategevuse korras, aga teate küll, et sellest valjult ei räägita.)

Uhh, sain hingelt ära. Pole ma mingi lihtsameelne rõõmupall ühti, kes arutult ringi kargleb, et saaks ometi kusagil tasuta mängida…

Loomulikud teemad

Kui palju ilu on maailmas!

 Ilmaliku maailma liberaalsed ja konservatiivsed on vaat et veel rohkemgi vaenujalal kui kiriku omad. Või siis sama palju, aga teistel teemadel. 

Vaatan mina täna mitme konservatiivse maailmavaatega naise jagamist fb-s, kus nad heidavad ühele liberaalist ajakirjanikule ette, et too ei taha ema olla ja reklaamib noortele naistele seda, kui hea on lapsi mitte saada. “Mulle küll meeldib ema olla”, kommenteerib üks. Teine leiab, et too ajakirjanik, kelle artiklit nad jagavad, sillutab sootuks teed põrgusse. Kolmas ütleb, et tegu on passiv-agressiivse kiusuga emaduse suunal.

Egas midagi, avasin minagi selle kirgitekitanud loo. Jah, tõsi, selle oli kirjutanud ajakirjanik, kelle mõtetega ma nii mõnelgi korral kohe mitte nõustunud pole. Liiga liberaalne, liiga tige, liiga kallutatud, olen isekeskis mõelnud. Aga sel korral…

Numaitea. Artikkel on menopausist. Autor räägib, kui mugav on olla naine, kellel enam päevi pole. Ütleb, et hea on, et ei pea enam rasestumise pärast muretsema. Ja võimaliku lekke pärast. Et ometi saab end oma naisekehas rahulikuna tunda. 

Veel kirjutab ta, et temale ei tekita menopaus mingeid vaevusi. Kõik.

Mis see siis niiväga ära ei ole? Mul on muide samade asjade pärast hea meel. See ju ei tähenda hoopski, et ma ei soovitaks naistel lapsi saada! Kamoon! Kõik mu lapsed on olnud nii tohutult oodatud, et mine hulluks. Olen neid kasvatanud meeletu armastuse ja tänulikkusega. Olen igati tugeva pere ja laste sünnitamise poolt. 

Aga ma pole ju ka kuu pealt kukkunud, et mõtleksin olematuks medali teise külje- näiteks aeg ajalt tüütuna tundunud päevad. Või kartuse, et võin jääda peale kolmikute sündi veelkord lapseootele (nägin lausa sellekohaseid hirmu-unenägusid!) See, et tänapäeval neist asjust räägitakse, näitab, et naiste kehad on loomulikud ja nendega elukaare jooksul toimuv on samuti loomulik! Lõpuks ometi oleme niikaugel, et ei pea ennast häbenema!

Taevake, see et naine võib ise otsustada, kas ta sünnitab (ka siis, kui ta mees seda keelab või kui tal polegi ehk meest) või ei sünnita (ka siis, kui ta mees seda nõuab), tarbib rasestusvastaseid pille või kasutab looduslikke vahendeid rasestumisest hoidumiseks (jube närvesööv variant!), laseb end steriliseerida või palub mehel teha vasektoomia, ei peaks kõrvalistele isikutele, nagu poliitikutele, üldse mingit jututeemat andma. Nagunii kipub naine isegi tänapäeval olema oma viljakal perioodil tagajärgede eest rohkem vastutav kui mees - aga ei peaks ju? Selle teemaga on niisiis veel küllalt arenguruumi. 

Ja see, et keegi julgeb menopausist rääkida, peaks olema samuti praegusel ajal loomulik. Need ajad, kus üleminemueas naistest räägiti hirmujutte, à la et need on segased, närvihaiged mutid ja muud solvavat, peaks ikka ammu möödas olema. Kui keegi rõõmustab, et oh, mul lapsed käes ja päevi enam pole, saan rahulikku elu elada ja oma naiseks olemist nautida - no mis selles siis halba on?

Küllap on tegu ikka poliitilise vastandumisega, mitte millegi muuga. Viha külvamise ja riiu tekitamisega. Vaevalt, et kellegi funktsionaalse lugemisoskusega nii kehvasti on, et ta enam mitte millestki aru ei saa. Huvitav, kas mingid valimised on jälle lähenemas?

Uudne Nelipüha

 

Vana tark mees

Hästi palju segadust. Hästi palju ärevust. Hästi palju muret, pahameelt, solvumist. Tekib tahtmine eemale tõmbuda, vaikselt palvetada. Teisalt tahaks appi tõtata ja kõigele korraks pidurit tõmmata. Jätta kõik korraks seisma ja küsida: kus me oleme, miks me oleme, kuhu läheme?

Kunagi, kui mu lapsed väikesed olid, uurisin palju erinevate koolide kohta. Koolid on ju kodu kõrval tähtsuselt järgmised väikeste inimeste kujundajad, kuni nende suureks saamiseni. Nn eliitkoole pidasin liiga ahistavateks, sügavamat huvi tekitasid hoopis nn alternatiivsemad õppeasutused. Aga kas teate, mis oli neist mõnegi viga? See nende vaimsus tundus olevat üks suur tohuvabohu! Kui kuskil on midagi kristlusest ja midagi feng shuist ja tont teab, millest kõik veel, ei saa tulemus olla suurepärane. Vali siis ometi oma tee ja juhindu sellest, tahtnuks öelda. Aga ei öelnud, panin lihtsalt lapsed kristlikku kooli, sest kristlus oli selge ja arusaadav.

Enam ei ole. Vähemalt vana hea kindla luterluse vaatenurgast mitte. Neil nelipühil kogesin Pühale Vaimule keskendumise kõrval midagi täiesti uut, täiesti jahmatavat. Toomas Paul keerati peale tänase Sutlepa kabeli Nelipühi Jumalateenistuse viimast kirikulaulu ratastoolis seljaga koguduse poole ning ilma erilise selgitusteta kogudusele ega ka talle endale, riputati talle järjestikku kaks suurt ikooni näo ette ja Eerik Jõksi omaloomingulised pikad pühalaulud, esmalt Jeesusest, siis Neitsi Maarjast saatsid suure vaimuga mehe “energia” või siis “vaimu” neisse ikoonidesse, mis pidavat seejärel “laetuna” rändama kuhugi Inglismaale. Nii mulle hiljem selgitati. Asi pidavat väga sügav olema. Kas ma sellest üldse kirjutada tohingi… Mainin siiski, et Toomas Paul ise ei teadnud säärasest läbi tema korraldatud tseremooniast midagi. See olevat olnud kellegi karismaatilise proua soov, kellele polevat võimalik vastu hakata. Toomas pandi nö tanki. 

Ütlen ausalt, et tundsin end selles olukorras suhteliselt abitult. Tunnen siiani. Võibolla olen lihtsalt tobuke, kes “suuri asju” ei jaga. Äkki see oligi osa mingist ägedast rituaalist, mille üle peaksin hoopis rõõmustama? Aga et neid “suuri asju” tuleb viimasel ajal nii äkiliselt ja robinal, tunnen, et ei tule nendega enam väga hästi toime. Ausalt öeldes jättis eelkirjeldatud sündmuse jälgimine Nelipüha kogemuse peaaegu et varju- sest ma ei teadnud korraga, mis toimub. Kus ma üldse olen? Ja see kestis nii pikalt!

Olen luterlikus kirikus töötanud 30 aastat. Läksin ka täna oma arust ilma armulauata Nelipühi teenistust mängima, nagu olen seda Sutlepas aastakümneid (!) teinud. Need on olnud unustamatud ajad.

Muide, Toomas Paul on jätkuvalt imeline! Sellest peaks väga valjult ilmarahvale kuulutama! Millised erksad, pikkade põimlausetega mõtted, kõik peast! Jutluse sissejuhatus, erinevad nüansid, keskendumised ühele ja teisele teekonnale tänases teemas, südamlik lõpetus. Milline Õpetaja, milline tarkus ja hingetarkus! 

Aga jah … Kas äkki võiks midagi ka endiseks jääda? Kas ülalkirjeldatud tseremooniad ei peaks toimuma muul ajal ja kas neil osalemiseks võiks jääda inimestele ka vaba tahe? Või olen ma taas millestki ääretult valesti aru saanud ja võiksin lihtsalt moodsa ajaga kaasas käia? Aga kas moodsal ajal ongi kõik uuendused lubatud - mis aga kellelgi pähe kargab? Kas jumalateenistuse rahu ja korrastatuse võibki nii ära võtta? Kas see pole mitte vägivald? Ma pole mitte ainus, kes sattus suurde segadusse, mingisse imelikku abituse seisundisse. See kõik oli nii võõras, üle vindi, pealesunnitud. Kogudus seisis ja maigutas suud… 

“Mängi nüüd ruttu midagi luterlikku lõppu!” sosistas Margit A-K peale toda “püha üritust”. Aga mina miskit suurt ei suutnudki. Lõpetasin õige pea. 

“Sellest ajast alates, kui kirikusse toodi orel, toimus tegelikult laulmise surm”, nentis Eerik Jõks hiljem rahulolevalt kohvilauas. Veel sain teada, et iseseisev viisipidamatu jorisemine olevat palju rohkem Pühast Vaimust kantud, kui kirikulaul oreli saatel. Ühesõnaga, kohtusin teadmamehega, kelle kõrval on kõik liturgiamuutjad täielik kökimöki. 

Prognoosin, et tulemas on huvitavad ajad. Kui viirukist, kellukestest ja ikoonidest ära tüdinetakse, võidakse üle võtta teab mida. Peaasi, et poleks “Nõnda kui alguses oli…”

Punane

Punane!

 Minu punane auto saab kuu aja pärast viie aastaseks! 

Mäletan hästi seda viie aasta tagust aega, mil olin otsustanud oma suure Chrysleri maha müüa, kuna too oli juba kümne aastane ja neelas kütust nagu homset poleks. Tahtsin autot, mis oleks küll kõrge ja ruumikas, aga säästlik. Ja mis peamine - punane! 

Mäletan, et kurtsin oma muret Jaani koguduse toonasele õpetajale 😉 , kes ütles algul vaid ühte - ära sa selle lausega, et tahad punast, küll ühtegi salongi sisse astu! Nad vaatavad kohe, et sellele võib ükskõik mida punast ükskõik millise hinnaga maha parseldada!

Peagi otsis mulle aga autot kogu Jaani kiriku juhatus. See oli jällegi keerukas- üks soovitas ühte, teine teist, no kust mina teadsin, mida valida! Mind tõesti autondus ei huvita, tahtsin vaid, et masin oleks hea, avar, säästlik. Ja punane. 

Lahendus tuli ootamatult. Jaani koguduse toonane õpetaja juhtus nimelt minema United Motorsisse oma toonasele autole ülevaatust tegema. Hoolitseva ülemusena poetas ta salongis lausekese minugi murest ja nad ütlesid, et neil on ehk sellele lahendus. 

Õige pea seisingi “lahenduse” juures platsil. Ta oli uus, läbisõidu näidikul ilutses 3 km (teekond sadamast salongi), avar (võisin otsustada, kuidas soovin, kas 7 kohta või suure pagasiruumiga 5 kohta), mu senisest autost jutu järgi kolm korda säästlikum. Ja punane! 

Ma ostsin selle auto ilma pikemalt mõtlemata. Mu sõbrannad korraldasid mulle ägeda peo, kus auto kasteti šampanjaga üle. Mul oli seljas punane kleit, jalas punased kingad. See oli üks õnnelik päev!

Punane auto on mind viie aasta jooksul imeliselt teeninud. Ta on tark, hoolitsev (näiteks ütleb, kui peaksin pikal sõidul kohvipausi tegema), vajadusel isejuhtiv (hoiab püsikiirust ja kena pikivahet), suurepärase manöövedamisvõimega. Ja endiselt kiiskavalt punane! 

Aga nüüd saab 5 aastane liising otsa ja aeg on liikuda edasi. Miks? Sest Jaan on ikka aeg-ajalt jutustanud, mida üks automüüja talle ütles, kui ta temalt küsis, mis marki autot osta. “Osta uus”, ütles too mees. “Aga mis marki?” kordas Jaan küsimust. “Osta uus”, ütles mees uuesti. 

Eks ma siis kirjutan, kui on uudiseid! Lootust on, et punanegi jääb silmapiirile!

Keeltega rääkimine

 Keeleõppe lainel! 

Ma enam ei võinud! Saan ju inglise keelest hästi aru, aga rääkimisega läks asi üha hullemaks. Istusin viimasel ajal inglise keelt rääkivas seltskonnas nagu möku. Enam appppsoluutselt ei leidnud õigeid lauseid, mida öelda. Naeratasin kohmetult nagu ullikene, endal sisemus möllamas, et kuidas siis nii! 

Vaadake, mina olen hirmus korralik. Kui ma tean, et ütlen valesti, siis ma pigem ei ütlegi. Imetlen Jaani, kes räägib ükskõik kuidas, aga ta räägib, lausa vatrab. Ja seal kõrval mina, tummakene. Ei, see ei läinud enam üldse! Tahan ikka ka seltskonnaga kaasas olla!

Nii ma siis õpin iga päev. Kordan järgi, kirjutan, kuulan, räägin AI-ga dialoogi, analüüsin tehtud vigu. Tegelikult on see väga vahva protsess, millest olen jäänud lausa sõltuvusse. Kui mõnikord tihedal päeval õppimise unustan, tuletab süsteem seda mulle meelde. Nii püsin kenasti reel! 

Kõik mu lapsed on samuti koos minuga õppeprotsessis. Meil on nimelt perepakett. Ei, muidugi ei õpi nemad inglise keelt, seda räägivad nad kõik vabalt. Joss õpib vene, Lisann saksa ja Loviisa jaapani ja hispaania keelt. Saame teineteist innustada ja jälgida, kes meist on kõige tublim õppija. Kusjuures avastan samast süsteemist üha rohkem ka oma sõpradest keeleõppijaid, kellega samuti teineteist inspireerime.

Keeli õppida on lahe! Hoiab aju värske ja avab ukse laia maailma. Varsti hakkan paralleelselt inglise keelega värskendama ka oma hispaania keelt. Olen seda aasta jagu õppinud, aga peaaegu kõik unustanud. Mis see siis olgu! Kui sügisel Hispaaniasse läheme, võiksin ju vähemalt restoranis mariscos y vino blanco, por favor tellida. 

Kodusoojus

Minu ja Loviisa ühislooming

 Mu ühe lapse kooli direktor rääkis emadepäeva kõnes sellest, kuidas ta verinoorena mehele minnes vanematekodu taga igatses. Kohe nii hirmasasti, et nuttis iga päev. Kord sõitsid nad mehe ja tolle sõbraga autos, kui ta taas tagaistmel lohutamatult nutma purskas. Kui sõber ta mehelt küsis, mis naisel viga, vastas too: “Koju tahab!”

Direktriss rääkis veel, et põikas igal vabal hetkel vanematekoju sisse, kuni ema ütles: “Mis sa käid siin nii tihti! Sul on nüüd oma kodu, pead nüüd rohkem seal olema!” Tundusid karmid sõnad. 

Aga ükskord, jutustas ta, põikas ta ema töökohta. Ema töökaaslane sattus talle esimesena peale ning ütles: “Siin sa siis oled. Su ema nutab iga päev, silmad punased, et kodu on nii tühi ja enam pole ta päiksekiirekest…” Vaat, milline targasti abistatud pesast väljalendamine…

See lugu läks mulle väga hinge. Ma mäletan seda nutmist, enda oma, nii selgesti! Läksin minagi omal ajal, pea selgas, oma toonase kihlatuga kokku elama, kuna tema läks oma kodunt ära ja kutsus mind endaga. Mis ma võisin olla, ehk 18-19? Asusime ühte vanasse puumajja Männikul. Maja oli suur ja külm. Seal oli võõras lõhn. Seal oli palju võõraid asju. Kõik tundus olevat valesti. Mäletan, et lebasin esimesel õhtul oma kihlatu suure selja taga ja nutsin kodu järele nii, et padi läbimärg. Kahjuks ei julgenud ma talle oma tohutust koduigatsusest iitsatasagi.

Mu ema on tark naine, ta ei hoidnud mind kinni, kui läksin. Ta teadis, et tulen varsti tagasi.

Et suuta luua naisena omaenda kodusoojus, kodu värvid ja lõhnad, on vaja teatud küpsust ja valmisolekut. Küpsus ja valmisolek omakorda sõltuvad mitmest komponendist, üle mille peaksime saama otsekui katusena laduda sõna “turvalisus”. Sel ajal ei teadnud ma veel neist asjust midagi.

Pragu aga tean küll, millest koosneb meie kodu soojus. Ei, see ei ole ilmtingimata toit, meie pere naisliini armastuse väljendus. Need on hoopis traditsioonid, mida olen püüdnud aastate ja aastakümnete jooksul luua ning juurutada. Meie pere traditsioonidest olen siin blogis ka pikemalt kirjutanud.

On päris suur vahe, kas kodusoojus luuakse partnerite ühistööna või teeb seda üks osapool üksinda. Kui peres hoidvad ja turvalises suhted, peegeldub see kindlasti vastu ka kodust. Sest koos on lihtsam. Kui seda aga ei ole?

Mõtleme veidi sellele, kumb on naisele kodusoojuse loomiseks parem, kas pidev vaimne vägivald või midagi veelgi hullemat või otsus jätkata üksi ja püüda ainuisikuliselt pere kodusoojuse eest vastutada? 

Pereterapeudina peaksin igal juhul soosima turvalisemat varianti. Aga kas teate, ka see teine, üksi toimetamine, võib olla paganama keerukas. Tean, millest räägin. 

Olin korraga nii naine kui mees. Minu, kui ainsa täiskasvanu sõna oli see, mis majas luges. Mina tegin otsuseid. Mina vastutasin. Kuu lõpus pidid mul olema makstud kõik arved ja mitte kedagi poleks huvitanud, kui olnuks teisiti. Laste eludel pidi olema silm peal, nii õppimise kui vabaaja plaanis. Ma ise pidin käima tööl, ja mitte vähe, et meie elu-olu välja vedada. Kui olin tööl, ei küsimud keegi, kus on mu lapsed. Kui olin kodus, ei saanud tohutut töörabamist ettekäändeks tuua, seal pidin jaksama suhelda, naeratama, lohutama, ühiseid plaane tegema, traditsioone elus hoidma. Lisaks pidin koristama ja pesu pesema. Vahel ma tõesti ei suutnud. Olin läbi mis läbi! Siis sõitsin autoga kodust minema. Autosõit rahustas. Hiljem kuulsin, kui hirmul olid sellal lapsed - nad kartsid, et sõidan kusagilt panga pealt alla. Minu haleda naeratuse esile manamine kukkus niisiis neil hetkil kolinal läbi. 

Olin otsustanud, et mu lastel saab koos minuga olema samasugune elu, kui enne meie lahkuminekut. Mõnes mõttes oligi. Tegime palju asju koos, käisime teatris, looduses, reisisime tohutult palju. Kogu vastutus lasus alati minul. Välismaal rännates, autosid ja eluasemeid rentides, kuidagiviisi orienteerudes ja vahel ka ära eksides oli see tihtilugu vägagi närvesööv. Jah, sa olid tõesti vahel meganärvis, kinnitavad ka mu lapsed, aga ikkagi olid meil imelised reisid. Niisiis tasus mu pingutus end kordades ära. Sain hakkama!

Teate, mind torkab päris korralikult, kui öeldakse, et aasta ema peab olema abielunaine. Abielunaisel on ju abi. Teine pool. Mille poolest siis üksikema kehvem on, eriti kui ta on kõige kiuste tohutult tubli? Keegi ju ei tea, millise hinnaga. Kas siis tema tõesti ei vääri aasta ema tiitlit? 

Mäletan selgelt, et kogu perekonda oma õlul hoida ja mõlemat, nii isa kui ema rolli kanda oli hiigla keeruline. Aga ma ei teinud ühtegi järeleandmist. Lõin meile ise unistuste elu, loobumata meile tähtsast. Iseennast ma ei säästnud, pidin maksma ka lõivu. Varem ei teinud ma sellest kunagi juttu, sest ma ei vaja haletsust. Aga nüüd, kus mul on Jaan… nüüd tunnetan vägagi teravalt vahet. Nüüd julgen rääkida.

Mul olid just hiljuti külas mu terapeutidest sõbrannad. Juttu ja head-paremat jätkus kauemaks ja viimased külalised lahkusid päris hilisõhtul. Kui ukse pealt sõpru saatmast tuppa tagasi tulin … pesi Jaan nõusid. Minu peo nõusid! Ta ise me peol ei olnud, tegi kabinetis tööd. Oleksin äärepealt nutma hakanud! Aga tema kehitas vaid õlgu ja ütles, et ei saa aru, millest ma räägin. Loomulikult tulen ma sulle appi, ütles ta. Pidulikke nõusid ju masinasse ei panda. 

Jah, see on tõesti abielu. Kodu, kus on soojus. 

Ma tahaksin, et inimesed hakkaksid mõistma, et elu ei ole mustvalge. Vahel peame oma valikud tegema ka halva ja vähem halva vahel. Peame läbima tohutuid katsumusi ja keerdkäike, et oma sile tee uuesti üles leida. Aga ka neis katsumustes võime olla metsikute jõuvarude ja leidlikkusega Aasta Inimesed. Need, kellele me korda läheme, märkavad seda kindlasti. Aga need teised, kes meid ka hädas olles kividega loobiksid  … neist tuleb lihtsalt eemale hoida. 

Torm kiriku ümber

 

Õudne, et meie oma luterlik kirik on täiesti lõhki. 

Õudne, et piiskopid kirjutasid sellise karjasekirja, mis nõuab kiriku “rumalatelt ja tagurlikelt” vaimulikelt ja veel “rumalamatelt” lihtliikmetelt vaikimist ja vastuvaidlematut kuuletumist, mõistmata, et enam ei ole see aeg, kus sellised asjad sel viisil toimivad. Autoriteeti ei saavuta jõuga. 

Õudne, et korraga on meie vanemate ja vanavanemate ja vanavanaavanemate liturgia ehk jumalateenistuse kord tähtsate onude muutmis- ja kuulsusjanu tõttu korraga valeks nimetatud. Õudne ja piinlik, et sellist küsimust ei suudeta lahendada muul viisil kui jõupositsioonilt.

Õudne, et konservatiivid ja liberaalid saavad üha enam lõhestatud, kuna vahet ei tehta konstruktiivsel dialoogil ja sõimul. Kuna viimast millegipärast ei sotsiaalmeedias ega ka mujal ei takistata, pole mingidki arengud antud valdkonnas võimalikud. Eriliselt häirivad on “konservatiividest” ropud lõugajad, kes teatud inimesi valimatute sõnadega solvavad. Arvamusi võib olla seinast seina, aga need, kes löövad sõnade või rusikatega, oleks tark oma ridadest kustutada. Küündimatute kisa on liialt esile kerkinud ja see võtab arukamatel tahtmise üldse midagi öelda. Lahendused taanduvad mülkasse.

Õudne, et mõned, kes kirikus liiga kõrgele ametipositsioonile paigutatud, ei oma elementaarseidki psühholoogiaalaseid oskusi, vaid kasutab oma võimu viisil, mida nimetatakse vägivallaks. Kardan, et asi läheb järjest hullemaks. 

Õudne, et kiriku liikmeskond muudkui kahaneb. Õudne, et selle eest vastutajad elavad otsekui mingis muus maailmas, seal, kus on palju raha ja palju võimu.  

Õudselt kahju, et olukord on nii hull. Hea, et siiani saab pelgupaika oma rahulikes kogudustes. 

Kiriku ümber 

puhus täna see vägev soe tuul,

kõik kohises lakkamatult,

kõik viis lendu, tooli, padja, raamatu,

teetopsi, küpsisepaki...

Imelik oli vaadata, et küünlal keset kirikut

leek isegi ei võbelenud.

Kõik see möll

oli ainult väljas.

(T.Õnnepalu)

 

Teater

 Meie Jaaniga otsustasime, et nüüd mõnda aega enam teatris ei käi ning uusi teatripileteid ei hangi. Olles praegused “tippteosed” enamalt jaolt ära näinud, ei suuda me enam kuidagi lahjaga leppida. Ühe uue etenduse piletid müüsin lihtsalt maha, kui kuulsin, et tegu on samasuguse absurdiga, nagu oli Kiilaspäine lauljanna. Arvaku “teatritargad” pealegi, et ma ei saa absurdi headusest lihtsalt aru, minu jaoks võrdub teatrielamus ikka sellega, et lõpuaplausi ajal on kananahk ihul ja pihud plaksutamisest hellad. Õnneks või kahjuks hakkan mingi jura ajal liiga sageli kella piiluma ning mõõdan mõttes samme ukseni, kust ehk välja pääseks. Miks peaksin oma väärtuslikku aega ja raha millelegi säärasele kulutama?

Aga absurd absurdiks, vaat et veelgi hullemad on teatritükid, mis ehk nii kehvad pole, et minema kõndida, aga mingit otsest elamust ka ei paku. See on sama, nagu sööksid mingit keskpärast suht maitsetut rooga, viisakusest taldrikutäie lõpuni ära, kuigi mingit heaolutunnet ei teki ja hiljem kahetsed, et oleks võinud parem järgi jätta…

Ühte sellist etendust, mille kohta oli kahetsusväärselt palju tulnud eelnevalt ka kiidusõnu, käisime vaatamas täna. Ma ei saa aru, kas suurem mass teatrikülastajatest ei tee tõeliselt heal ja kesisel etendusel üldse vahet, aga minu (ja ka Jaani) arvates oleks võinud tänane teatrikülastus küll olemata olla. Kusjuures selle teema - inimese elukaar - oleks saanud ju vägagi puudutavaks ja südamlikuks teha. Kahjuks oli aga laval taaskord mingi arusaamatu palagan. Eiei, mitte absurd! Eks me ju kohati mõistsime ka, mida ühes või teises stseenis tahetakse öelda, aga paraku ei läinud see kohe üldse hinge. Kahju! 

Juunis ootab meid veel ees etendus Uskuja, mis pidavat olema hiigla hea (enne ei usu, kui oleme näinud). Aga siis olgu vahe nii Ugalate kui Endlate kui kohati ka Linna- ja Draamateatriga! “

Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab”. See fraas käigu ka teatritükkide kohta! 

Lagi

Liszt, etüüd La Campanella

Olen alati teadnud, et kuna mul on väga väikesed käed, ei tasu mul mitte proovidagi klaveril mängida Liszti etüüde - liiga rasked. Liszti enese kämmal olla olnud oktaavi pluss kvindi mõõtu, minu oma võtab vaevu oktaavi.

Eelmisel nädalal sobrasin ema noodikapis. Tahtsin laenata mõne Chopini kogumiku (etteruttavalt mainin, et sain need kõik endale, sest mis nad seal üleval kapis ikka niisama seisavad, kui neid keegi ei mängi). Muuhulgas jäi mulle aga kätte ka Liszti etüüdide noot, mis oli täiesti “kapsaks” mängitud, kolmeks kärisenud, osa lehti lahti ja ribadeks. Panin ette, et teen selle ilusti korda, mispeale ema andis sellegi mulle. Ühesõnaga, tulin vanematekodust kotitäie nootidega.

Tunnike lõikamist ja kleepimist kulus vaesele Lisztile ära küll, enne kui ta teistega enam-vähem samaväärse väljanägemise omandas. Ühesõnaga, sain väsinud noodi vinks-vonks korda! Aga ühtlasi hakkas mind huvitama selle sisu. Sisu, mis minu tillukestele kätele omandamiseks ilmvõimatu. 

Ühte etüüdi neist olin siiski mänginud. Grandes etudes de Paganini sarjast viiendat, E-duuri. Astusin sellega Otsa-kooli kolmandale kursusele. Vahva teos! Kolmas samast etüüdide kogumikust kannab aga alapealkirja La Campanella. Vaat seda lugu armastan ma tõeliselt! Olen seda kuulanud Lang Langi ja teiste esituses kordi ja kordi! Aga just sellele etüüdile ongi muuhulgas vaikimisi ehk minu teadvuses kirjutatud silt “ära proovi, liiga raske”. 

Hakkasin tasapisi proovima. Sellestsamast ema noodist, mille korda tegin. Jah, praegu, selles vanuses, ilma eelneva regulaarse klaveri harjutamiseta, tõsi küll, siiski pideva mängimise baasil. Proovisin takt-takti haaval. Algul eraldi kätega, siis koos. Paar takti, seisak, kordus. Veel paar takti. Uuesti, uuesti. Ja teate, ta hakkas tulema! See on nii uskumatu - mina mängin La Campanellat! Praegu küll ca 12 takti, aga ka see on juba midagi! 

Mul pole kuhugi kiiret. Lang Langi ega ühegi teise pianistiga ma end ei võrdle, sest olen ju tegelikult esmajoones organist, kuhugi lavale sellega ronida ei kavatse, sest lugu on keerukas. Aga ta saab olla minu challenge. Enese proovilepanek, ilusa loo mõnus läbinärimine. Või siis ainult algusest järamine, ükskõik! Ma ei pea kellelegi aru andma, pelgalt mängin, kuniks lusti. Ja ma suudan!

Mitte kellelegi ei tohiks mitte kunagi öelda, et kusagil on ta “lagi”. See on kuritegu. Mitte mingit lage pole olemas, aga me ise kujutleme selle enda kohale, kuna meid on nii õpetatud. “Ära sina küll seda tee!”, “sellega sa ei saa hakkama!”, “kelleks sa end pead, et midagi nii keerukat võtad?” - need on vaid mõningad laused, mis meil kuklas kumisevad ja paljudest asjadest eos loobuma panevad. 

Leian, et see aeg on nüüd ümber, kui minule keegi ütlema tuleb, mida võin mängida ja mida mitte. Alles praegu sain aru, et mu kohal pole mingit lage. On vaid vabadus, värske õhk ja kõrge taevas. Kõik see jutt mu väikestest kätest ja sellega seonduvast saamatusest on olnud kellegi poolt pähemääritud kujutlus. Läbikukkumist ei ole! Vaid see on läbikukkumine, kui sa isegi ei katseta. Lihtsalt pööraselt tore avastus!

Home sweet home

 

Kodus on ikka jube hea olla! Kõige magusam on just see öiselt lennult tulles oma voodisse magama vajumine! Sel korral oli ka nii, et kuigi majutusime üliväga ägedas, nunnus, puhtas ja stiilses miljonivaatega majakeses, oli see reisijärgne “oma voodi tunne” nii ehe ja hea, et ei leiagi õigeid sõnu!

Kirjutada tahtsin aga hoopis külalislahkusest. Mis teie arvates on külalislahkus? Kas see, kui su kodu uksed on kõikidele soovijatele pidevalt lahti - või midagi hoopis teist, nüansirikkamat? 

Seda armsat inimest, kes meid Saksamaale külla kutsus, võib küll nimetada üli-külalislahkeks. Kuna juba nende (kärg)pere on seal kodus väga suur ja igapäevast sagimist ja korraldamist palju, võiks ju arvata, et veel ühtede inimeste lisaks kutsumine tekitab tohutut lisastressi. See linnake seal Frankfurti lähistel Taunuse mäestikus on nimelt paik, kus pole poodigi, nii et hoolimata eraldi majas ööbimisest sõltusime enamus ajast ikkagi oma võõrustajast. Ta tegeles meiega heal meelel, tuli lennujaama vastu, viis sinna ära, korraldas väljasõidu ühe erilise Rheini jõe lähistel asuva kloostri ja muinasjutulise lossi juurde ja järgmisel päeval mägimatka, millest võttis osa ka tema sakslasest mees. Tegi kaks uhket õhtu- ja kaks hommikusööki. Ühest õhtusöögist võttis osa kogu nende suurem perering. Kuidas ta jaksas? Kuidas ta viitsis, kui küsida eestlase kombel (seda sõna teistes keeltes polegi)? 

Samas, meie olime jälle osake tema kodumaast. Tükike ühiselt tunnetatud ajaloost. Võimalus rääkida eesti keelt. Inimesed samast kultuuriruumist. Omade puudutus. 

Tean mõndagi külalislahkusest ka oma eesti sõprade kaudu. Neist mõnede juures tunnen end eriliselt hoituna ja hellitatuna. See teeb südame soojaks.

Kas mina olen sama külalislahke? Tegelikult vist olen küll. Enamik, kes meie juures käivad, on muidugi kolmikute sõbrad, kes all korrusel kokkavad või lauamänge mängivad või siis ülalkorrusel oma tubades lihtsalt jutustavad. Minu meelest igati vahva! 

Meie, täiskasvanute juures käiakse harvem. Põhiliselt sünnipäevadel, aga ka mõnel muul koosviibimisel. Vahel suurem, vahel väiksem seltskond. Paari päeva pärast tulevad näiteks terapeudid, minu armsad õpingukaaslased, meie koovisioonigrupp. Siis peab meil mõnus olema! Ilusad lauanõud ja maitsev toit ning jook. Pean veel mõtlema, mida sel korral pakun. Oh, sellised õhtud on vahvad!

Aga muidugi ei kutsu ma külalisi valimatult. Pigem mõtlen hoolikalt järele, millisele koosviibimisele millised inimesed sobivad, kuidas üks või teine seltskond omavahel haakub, kas mul jätkub kõikide jaoks aega, mis on ühe või teise külaskäigu eesmärk. Praegu juurdlen kavandatava teise kodukontserdi teema, aja ja külaliste üle. See tuleb kindlasti taas ülitore!

Muide, võtsin nüüd taas inglise keele korralikult ette! Nii ju lihtsalt ei saa, et tahad inimestega vestelda ja sõnad ei tule meelde. No mis külalislahkust sa selle käte-jalgade vehkimisega ikka osutad! Iga päev veerand tundi - pole ju palju! Ma lihtsalt pean rääkima saama!

Nüüd aga - taas mõnusa koduvoodi aeg!

Reklaam ja kõrvaklapid

 Tahaksin endale mürasummutavaid kõrvaklappe. Tahaksin, et isegi siis, kui ma ei kuula neist muusikat (armastan nimelt vaikust), ei kostu mu kõrvu poodides või trennisaalis matsuv mõttetu tümps. Eriliselt tahan aga pääseda poodides kõlavatest imbetsillidele mõeldud reklaamidest. 

Kõige vastikum praegu poodides jooksev reklaam on see, kus vanaema helistab oma lapselapsele ja palub tal midagi aidata teha, lapselaps vastab aga seepeale : kallis vanaema, mul ei ole üldse aega, aga telli see teenus hoopis X firmast.

Kordan veel. Lapselaps ütleb vanaemale: mul ei ole aega! Mida selline reklaam õpetab? Et vanaema ei pea aitama? Et inimestel on hoopis tähtsamaid asju kui vanaema aitamine? Et telligu vanaemad endale ise mingid anonüümsed paigaldajad või abilised, mis nad lapselapsi tülitavad? 

Me oleme praegusel ajal rohkem teineteisest eraldunud kui ühelgi teisel ajastul. Meie vaimne tervis on just üksinduse ja konkaktide vähesuse tõttu ülihabras. Meie kõige suurem ressurss peaks olema meie perekond, meie lähedased. Me peame oma eakate lähedaste eest hoolitsema! Ja siis iga viie minuti tagant see jõle reklaam…

Jaan tavatseb ikka öelda, et ta pole kunagi elust lahkujate huulilt kuulnud kahetsust, et siin maailmas sai tehtud liiga vähe tööd. Põhiline kahetsus on see, et liigvähe on olnud pühendumist oma lähedastele, koosolemist, ühiseid ettevõtmini, mälestuste loomist. Seda saab teha seni, kuni meie kallid on meiega. Et vanaemad kangastuvad meie kujutlusis ikka nendena, kellest enamiku elust tuleb mõelda minevikumälestuste kaudu, on kõnealune reklaam seda hingekriipivam. Mul ei ole üldse aega - mida pekki, milleks sellist jama üldse eetrisse paisata!

Ma ei tarbiks selle firma teenuseid ainuüksi selle kohutavalt halva reklaami pärast! Aga kuna mina seda ära keelata ei saa, tuulan internetis ja otsin võimalikult mürasummutavaid kõrvaklappe. Sellised peavad ju ometi olemas olema!