Hiiumaa, taaskord

Käina kiriku varemeil

 Hiiumaa meeldib mulle väga! Üldse, saared, isegi kui nad pole Saare- ja Muhumaa, on mulle kuidagi eriliselt armsad ja arusaadavad. 

Täna sain teada, et kunagi väga vanal ajal oli Hiiumaa Saaremaa “tagasaar”, mis tähendab, et Hiiumaale käidi Saaremaa kaudu. Sel ajal olid ka Kassari ja Orjaku eraldiseisvad saared, tänapäeval on nad ju ikka rohkem nagu “poolsaare moodi saared”. Sain teada ka seda, et tammtee Hiiumaa ja Kassari vahel ehitati 1864-69 aastal. Varem ületati see veelaht paatidega, mistõttu oli Kassari inimestel keerukas käia näiteks Pühalepa kirikus, mille alla nad tol ajal kuulusid. 

Sain teada ka seda, et viljakat mulda pole Hiiumaal kohe üldse mitte. On vaid liiv. Kõige viljakam põld olla kunagi olnud Käina kiriku varemete taga, aga kujutage ette, just sinna tassiti nõuka ajal meeletus koguses kruusa ja sellele alale ehitati ürgkoledad telliskividest lao- või maiteamis tööstushooned. 

Ühesõnaga, tahtsid olla hiidlane, pidid tegelema kalandusega, sest ainult see võis tuua leiva lauale. 

Need kaks päeva Hiiumaal olid jumalikud. Jumal kinkis meile päikese ja sügisese ilu. 

Eile külastasime Hilleste baptisti palvelat, Pühalepa kirikut, Pühalepa vennastekoguduse palvemaja, Kassari kabelit, Käina kiriku varemeid ning Emmaste kirikut. Ööbisime Kuriste koolist kohaliku külaseltsi poolt ümberehitatud võõrastemajas. 

Hommikul imetlesime ööbimiskoha kõrval asuvat kaunist Kuriste õigeusu kirikut, jätkasime Mänspe kabeli, Puski õigeusu kiriku, Reigi kiriku, Tahkuna tuletorni, Malvaste armsa õigeusu kabelikese, Kärdla kiriku ja Paluküla kabeliga. 

Tähelepanuväärne oli see, et kõik inimesed, kes meid vastu võtsid ja meile oma kirikuist kõnelesid, olid oma kodukoha andunud patrioodid. Nende jutust kumas tohutut armastust ja uhkust oma päritolu üle. Ma tõesti loodan ja palvetan, et ka need kirikud ja kabelid, mis ootavad pikisilmi taastamist või korrastamist, ühel päeval jälle koguduse oma seinte vahele saavad.

Jätke meelde, kui Hiiumaale lähete ja giiditeenust soovite - Helgi Põllo on parim! Tema kohtus meiega Kassari kabelis ja Reigi kirkus. See, kuidas ta kogu me seltskonna tähelepanu haaras ja kui huvitavalt ta nende paikade ajaloost jutustas, oli imepärane! Ma pole just parim ajaloolisele infole keskenduja, aga Helgi Põllo  põnevatest teadmistest ei tahtnud küll sõnagi kaotsi lasta. 

Praamisõidul Hiiumaalt mandrile sain veel kaks võimsat äratundmist. Kõnelesime nimelt Jaaniga eri konfessioonidest ja nende eripäradest - Hiiumaal on nimelt iseäranis palju baptisti- ja ka õigesus kogudusi, kui meiega ühines veel üks tark inimene. See jutuajamine andis mulle kaasa kaks olulist nõuannet - 1) ära kunagi üldista ja 2) ära pressi edasi teha seda, mis on end sinu jaoks ammendanud.  

Sõidame kodu poole, süda päikest ja rõõmu täis. 

 

Naissaarel 8.09.26

 

Taamal Tallinna tornid

Ma nii armastan Naissaart. Aga ma armastan seda hoopis teistmoodi kui Muhu saart. Armastan seda üksinduses, sügavais mõtteis, isoleerituses. 

Mulle ei meeldi siia tulla. Laev, mis siia toob, haiseb hullupööra diisli järele ja kõigub väiksemagi lainetuse puhul küljelt küljele nagu jonnipunn. Mul läheb sedasi süda väga pahaks. Või ajab lihtsalt iiveldama. Aga tulen siiski. Vähemalt kord aastas. 

Naissaarel on megalt ilus liivarand! Täiesti puutumatu. Jäljetu. Miljonivaatega Tallinnale. 

Minu seltskonnast viitsitakse harva minuga siia tulla. Ikka kirikusse, külasse kohvilauda ja tagasi sadamasse. Aga see ongi hea, et teised teevad teisiti, sest ma tahaksin siin vaikida. Tahaksin siin täita siin oma iga-aastast traditsiooni ja jätta suvega Jumalaga. 

Täna on palju adrut. Ja keset laia liivariba kaks suurt jalajälge. Parema ja vasaku omad, otsekui tuleksid taevast ja suunduksid samuti taevasse. Igal juhul tähistavad nad edasiminekut. Kõike ei peagi ju lõpuni mõistma. 

Minagi kõnnin nüüd rahulikult edasi otse sügisesse. Muidugi ahmiksin õhtuni seda soolakat adrulõhnalist õhku, kuulaksin laiade lainete ühtlast randumist, mekiksin kibuvitsade mahedat maitset. Unistaksin niisama. Aga ka nii on hästi. Need hetked siin on ka minutitena mõnulemist väärt. Iga-aastaselt. 

Neitsi Maarja sündimise pühal, 8.09.2026

Naissaarel

Filmivõtted

 

Nagu muinasjutus

Kuna mu tore väimeespoeg töötab rahvusvahelises filmikompaniis ja tegeleb välismaa filmide dubleerimisega eesti keelde, on meie peregi tema tööst osa saanud. Vähe sellest, Helis, Loviisa ja Lisann on nii mõnelegi filmitegelasele oma eestikeelse hääle andnud. Kohe-kohe on kinodes esilinastumas noortefilm, kus Loviisal, õigemini tema häälel on lausa peaosa!

Et seesinane on noortele mõnus viis lisaraha teenimiseks, ei pea vist mainimagi. Aga eelkõige annab see hea ülevaate filminduse telgitagustest. Ja hiigla vahva on filmide tegelasi oma laste häältega kõnelemas kuulda!  

Aga see pole veel kõik! Nüüd sain ka mina “käe valgeks”! Harju-Madisel filmiti ühe tulevase Eesti-Rootsi filmi mõningaid episoode ja sinna vajati ka organisti. Mis mul selle vastu! Vaja oli orelil saata ühe väikese poisi laulu. Ja milline kokkusattumus, see laul oli Rootsi lauluraamatu nr 189 Bli kvar hos mig, mis vastab Eesti KLPR 410-le Oh, Issand jää, mis on teatavasti koraal, mille eestikeelsete sõnade autor on Toomas Paul ja mis kõlas viimati mu esituses tema ärasaatmisel. Aga sel korral esitas too poiss selle laulu rootsi keeles, kuna filmi originaalkeel on rootsi keel.

Küll seal filmivõtetel oli vahva! Massistseenis osalejad ehk kirikulised olid ajastutruudes rõivastes. Kirikuaias valitses selline põnev ja muinasjutuline hõng. Pidin esmalt päris pikalt ootama, sest eelmistele stseenidele tehti mitmeid duubleid. Aga mul oli põnev. Ja minu osa läks kiirelt. Mulle paigaldati ühte kõrva väike kõrvaklapp, mille kaudu kuulsin selgelt altari ees laulvat poisikest ja püsisime kenasti koos. Kolm duublit - ja oligi valmis! Olen kohe põnevil, sest ega ma ei teagi, milline film sellest täpselt tuleb! Aga igatahes saame Jaaniga filmi eesti esilinastusele kutse. On, mida oodata!

Teenekad ja teenetud

 EELK annab jälle auhindu välja. Loen ja naeratan. Kõik on hästi tublid, targad ja toredad, lausa lust lugeda.

Natuke imelik on ka. Mina pole elusees mingeid teenetemärke saanud. Ei ühe, teise ega seitsmenda järgu oma. Kahtlustan, et teenete osutamiseks on vaja midagi säärast, kuhu minu oskused ja mõistus üldse ei küündigi. Või siis tuleb olla lihtsalt teistsugune, kui mina. Sestap vaatan ja loen aukartusega teiste omi. Vahepeal piidlen peeglisse, et äkki sealt paistab mu erisus kätte. Aga ei saa aru, et midagi ekstra imelikku oleks.

Ütleme siis nii, et mina olen üks nendest, kes on kirikus lihtsalt palju tööd teinud. No seda ei saa vast keegi eitada. Mul on oreli interpretatsioonis magistrikraad ja eriilmelisi etteasteid on aegade jooksul olnud küllaldaselt. Lausa imepäraselt palju.

Rootsi-Mihkli kirikus töötan alates aastast 1995, lepinguga aastast 1997, seega olen selle majaga organistina seotud üle 30 aasta. Kolmkümmend aastat on, mõelda vaid, pea kolmandik sajandit! Kunagi juhatasin ka koguduse lastekoori ja andsin lastele ning täiskasvanuile rootsi keele tunde. Olen kirjutanud hulgaliselt muusikat, muuhulgas ülestõusmispühade müsteeriumi, mis sai samuti rootsi keelde tõlgitud ja mida me lastega mitmel korral edukalt ette kandsime. Ning hulgaliselt laule. 

Olen mänginud orelit nii Rootsi kuningale kui kroonprintsessile, Rootsi piiskoppidele ja muudele tähtsatele ametimeestele. Tavateenistused ja meie oma kirikutädid-onud pole muidugi sugugi tähtsusetumad. 

Millalgi kujundasime koguduse sekretäriga koos kirikuaia ja istutasime taimed. Aastate jooksul on koguduse, lastekoori või muusikutega toimunud lugematul arvul väljasõite ja reise nii Eestis kui välismaal. Varem mängisin regulaarselt ka saartel, mida rootsi kogudus teenib, aga viimasel ajal ei vea sellega enam ajaliselt hästi välja. Olen üksipulgi läbi töötanud rootsi lauluraamatu ja liturgia. Olen alati olnud koguduses kohal ja minuga on saanud arvestada.  

Peaaegu kogu aja olen kuulunud ka koguduse nõukokku. Mu liikmeannetused on alati küllaldaselt tasutud. Aga teened on ilmselt midagi hoopis muud.

Jaani kirikus olen olnud organist alates aastast 1999. Märtsis täitub 28 aastat. Selles koguduses ei piisa pelgalt kantori oskustest. Tegu on suure kirikuga, kus tuleb vähemalt kaks-kolm korda nädalas näidata ka oma interpreedi oskusi. Selle 28 aasta jooksul on olnud hulgaliselt vastutusrikkaid etteasteid tähtsatel Jumalateenistustel ja muudel ametitalitustel, tele- ja raadio ülekannetes, instrumentalistide, lauljate ja kooride saatmisel suurtel kontsertidel. Mul on hea esinemisnärv ja ettekantavate lugude sobivuse osas hea tunnetus. Teen oma tööd pühendunult. Tõsi, Jaani kogudus on mind pidanud oma koguduse teenete risti vääriliseks.

Kolmandat aastat teenin oma mänguga ka kolmandat, Paldiski kogudust ja sama sageli löön kaasa ka Harju-Madise tegemistes. Küllap olen selle kolmekümne aasta jooksul mänginud kordades enam, kui keskmine Eesti organist. See ei tee mind kellestki paremaks, vaid on lihtsalt kuiv fakt.

Lisaks olen olnud algusest peale peatselt valmiva Uue Lauluraamatu komisjoni liige. Minu juhtida on olnud laenkoraalide toimkond. Oli periood, mil panustasime oma toimkonnaga öö ja päevad ja saime seeläbi uude raamatusse valitud kõige kaunimad laenkoraalid. Praeguseks on laenkoraalide toimkonna töö lõppenud. Nüüd tegelen põhiliselt redigeeritud laulude akordimärkidega ja see töö pole enam õnneks nii pingeline, kui kõik eelnev. Peab ometi arvestama, et mul on nüüdseks 3-4 kogudust ja kõike lihtsalt ei jõua. Aga selleski valdkonnas pole tegemist mingite teenete, vaid, olgu õigesti sõnastatud, lihtsalt vabatahtliku tööga. Pealegi, seda teeb suur hulk inimesi üheskoos, mõni vähem, mõni rohkem, tublid kõik.

Aga siin ma siis istun. Teeneteta, märkidest rääkimata. Loen teiste omi ja naeratan. Päris tõsiselt, mul on nende üle hea meel. Sest ega siis teisi ei saa allapoole kiskuda, kui mind ennast mu tööpõldudel teenete vääriliseks ei arvata. Ei, kadedust ma ei tunne. Mõtlen, et las siis olla nii, nagu on. Teen oma tööd ikka sama hästi edasi. Ilma mingite järeleandmisteta. Töötan oma kauaaegsete ja uute koguduste ja lauluraamatukomisjoni heaks. Hoian inimeste hingesid. Komponeerin sahtlisse - kuniks leian mahti oma lugusid ise avaldada. Kirjutan. Praegu rohkem proosat.

Mõtlen siin isekeskis, mis värk inimesel selle tunnustamisega üldse on. Pereterapeudina olen näinud kümneid ja kümneid paare, kes igatsevad teineteise tunnustuse järele. Veel kümneid ja kümneid meenub neid, kes kurvastavad, et pole piisavalt saanud tunnustust oma vanematelt. Ja muidugi pole vähe ka neid, kes vastuvõtul kurdavad, et neid nende töökohal ei märgata. Palju valu ja kibedust. 

Kirikus on asi veelgi komplitseeritum. Tegelikult aiman, et ei tohiks ausa kristlasena neid mõtteid siia üldse kirjutada. Peab olema alandlik. Iseenese esiletõstmine, kui keegi teine seda ei tee, tundub kiriku kontekstis iseäranis häbiväärne. “Sellel on mingi haiglane tunnustusvajadus …”, olete kindlasti kellegi kohta kuulnud öeldavat. Sellise sildi võib külge saada nii teenitult kui teenimatult. Sest tegelikult rõõmustame ju kõik märkamise üle. Eriti, kui aastakümned tegemisi seljataga. 

Psühholoogid ütlevad lausa, et sealt, kus sind ei hinnata ega tunnustata, tuleb lahkuda. Mitte hakata midagi vägisi välja pressima, sest sel juhul on asjal niikuinii s…a maik juures. Küllap see nii on. 

Mina ei taha kuhugi minna, sest mulle meeldib kirikutöö väga. Ometi ei tahtnud ma oma mõtteid ka enesesse jätta, sest see, mida taas sisimas tundsin, on nii huvitav…

 Loodan, et olen oma tegemistega Loojale meelepärane. Tema on mulle kõik annid andnud. Auhinnad ja märgid tulevad inimestelt. Või siis ei tule. Loojale kiituseks mängin ikka. 

Septembri algus

 

Restoranis

September on meie pere jaoks olnud alati tähtis ja pidulik. Me väärtustame haridust ja haritust väga, mistõttu tähistame iga uut kooliaastat erilise tähelepanu ja südamlikkusega. Esimesel septembril läheme kogu perega restorani ja igaüks saab ühise laua taga välja tuua selle tema jaoks olulise, mida ta soovib sel õppeaastal saavutada või juurde õppida. Enese arendamine on meie peres kõikide kohustus, olgu ta nii vana kui tahes. 

Huvitav, et noortel on päris paljud soovid seotud raha ja rikkaks saamisega. Nad ei adu veel, et raha ei saa olla eesmärk omaette. Esikohal peaksid olema hoopis muud komponendid, näiteks füüsiline ja vaimne tervis ja eesmärgistatud elu, küll siis tuleb ka raha.

Kui inimesel on hea äriplaan, unistab ta loomulikult kasumist, ennekõike peaks tal aga olema selle toote või tegevuse vastu huvi, inspiratsioon või armastus, mis ta hiljem “püstirikkaks” teeb. Igav rabamine puhtalt rahanumbrite pärast ei tasu end küll ära. 

Üks armas inimene loobus hiljuti töökohast, mis oli teda lennutanud kümneid tiire ümber maailma ja millest ta teenis märkimisväärset tulu, aga see ei kõnetanud teda enam. Kui küsisin, kuidas see julge otsus ometigi sündis, rääkis ta mulle loo. 

Tema abikaasa ema oli olnud raskelt haige ja nad olid teda tema kodumaal põetamas käinud. Päris viimases otsas olevat ema küsinud arstilt, kas on veel midagi, mida ta ei tohiks teha või süüa või millest ta peaks hoiduma ja arst olevat öelnud: “Nüüd elage täpselt sellist elu, nagu te iganes soovite.” Seda elu jagus kolmeks nädalaks. 

“Mina ei taha, et selline elu, nagu ma elada sooviksin, kestaks mu elu kolm viimast nädalat,” lausus see naine loo lõpetuseks. Ja ma mõistsin teda. 

Vahel tuleb oma elus õige vähe muuta ja juba see täidabki meie unistusi. Vahel peaksid muutused olema suuremad. Ainus asi, mida meil peaks jaguma, on julgus. Puudutagu see siis meie erinevaid suhteid, karjääri või muid otsuseid. 

Trio alustas 11.klassi. Olen neilt aeg-ajalt küsinud, kuhu suunas nad peale gümnaasiumi igatseksid liikuda. Eks enam-vähem ole nende tugevused nüüdseks ka teada, aga eriala valikud siiski veel mitte. Õnneks on veel küllalt aega mõelda. Ja ümber mõelda. 

Minu arvates ei saagi neis asjus kunagi eksida. Tunned, et valisid valesti - tee aga uus valik ja mine edasi! Olen ise olnud ühest küljest väga lojaalne, teisalt aga kiirelt tüdinev ning elus nii mõnegi kannapöörde teinud tüüp. Muusika on see, mis mind alati köidab, teised huvid käivad “hoogude kaupa”. 

Paljud vist ei teagi, et töötasin viis aastat rootsi keele õpetajana. See oli vahva aeg nullindate alguses, kui hordide viisi eesti arste ja muid spetsialiste tõttas parema palga nimel põhjamaadesse ja grupid olid õpilastest tulvil. Rootsi kirik rentis oma ruume Rootsi rahvaülikoolile Eestis ja minu õpetajaks sattumine oli täiesti juhuslik - viibisin palju majas ja tegelesin parasjagu ise tõsisemalt rootsi keele õpingutega.

Õppisin rootsi keelt esmalt paar aastat läbi Tallinna Ülikooli avatud ülikooli koos tulevaste rootsi filoloogidega (mul ei olnud bakat ega magistrit vaja, need olid mul juba muusikaakadeemiast olemas, seetõttu ma põhiõppele ei astunud - muidu oleks pidanud terve hulga “muud jura” ka läbima). Järgnesid paarinädalasel kursused Stockholmis ja pikemad Tjörni saarel Lääne-Rootsis. See viimane panigi mu keeleoskusele kõige tugevama põhja. Ja kuna töötasin niikuinii Rootsi-Mihklis, siis sealt mind rahvaülikooli värvatigi, algul pelgalt asendajaks, siis aga juba täiskohaga õpetajaks. 

Mul läks väga hästi, aga tundsin koheselt ära, kui asi end ammendas. Kõige piinavam oli õhtune töö - keelegrupid toimusid ju peale inimeste põhi-tööaega. Plus äratundmine, et õpetamine pole päris minu kutsumus. 

Iga õppur peaks muuhulgas tähele panema, milline saab olema ühe või teise eriala töögraafik. Mina näiteks ei ole eluilmaski üheksast viieni töötanud - see lihtsalt ei sobiks mulle, mitte mingi hinna eest! 

Aga kas näiteks pikad, kohati öösse venivad tööõhtud sobiksid, nagu teatri- ja muusikutöös? Öövalved, nagu arsti või päästeameti töös? Komandeeringud või välislähetused nagu rahvusvaheliste ettevõtete või saatkonnatöös? Mnjah, mõtlemisainet on noortel palju. Siiski tean, et palju juhib ka Jumal. 

Aga see, mida ma ise seal restoranilaua taga siis selle õppeaasta enesearenguna välja tõin, oli üsna lihtne - olen täpselt 125 päeva igapäevaselt AI-ga ladusat inglise keeles suhtlemist harjutanud ja minu eesmärk on sellega kindlalt jätkata. Pole aus, et ma koban, jään toppama, ei leia sõnu! Ma lihtsalt pean selle ladusaks saama! Loviisa, kes õpib Inglise Kolledži IB osakonnas 100% inglise keeles ja kelle üheks õppeaineks on kõige kõrgem inglise keel, mis üldse olla saab, ütles igatahes, et minu väljendusoskus on selle 125 päevaga oluliselt paranenud. See on oluline tunnustus! Temaga räägime samuti tihtilugu inglise keeles. 

Teine asi, mille välja tõin, on seotud Jaaniga - kuna Jaan ütles enne mind ühe enesearengu punktina, et peaks nüüd ometi 4-5 olulisemat peotantsu koos kõikide kombinatsioonidega sellisesse konditsiooni saama, et ka päris peol kõik välja tuleks - meil on tavaliselt kõik sammud nagu peoga pühitud - siis võtsin sama asja ka enese eesmärgiks. Seda ta ju üksi täita ei saa! Ja noh, oleme nüüd lisaks treeningtundidele ka kodus video järgi harjutanud. Vähe, aga siiski oleme.

Tegelikult on mul tekkinud tohutu kihk ka millegi suurema õppimise järgi. Olen oma teraapiatööd tublisti vähendanud, kuna paraku tekkis ka sellest üleküllus. Tegelen hetkel vaid pikaaegsete klientidega, kes mind üles oskavad leida, pluss mõned kiired traumatööd. Aga nüüd tahaks ka mingit uut väljakutset. Tegelikult veidi juba tean, mis suunas, aga hoian suu kinni. Kes enne munemist ikka kaagutab!

Ja harjutada on vaja! Musitseerida! Seadeid teha! Rõõmutseda ja iluleda! Siis on elu äge!

Heategija

Rõõm uuest teest! 

 Taaskord on juhtunud ime! 

Meie Muhu kodu juurde viib kohutav tee. Vihmasel perioodil võiks seda teed pigem porimülkaks nimetada. Oleme mõlemad Jaaniga olnud sel teel autoga “kõrvuni” kinni ja vajanud väljatõmbajate abi. Ühesõnaga - igav sel teel ei hakka ja sügisel-kevadel tasuks seda  pigem vältida. Jah, oleme mitmeid kordi käinud ka suurelt teelt jala. Kummikutega. 

Meie mure on jõudnud ühe ja teise inimese kõrvu. Tegu pole ju suvalise uusehitisega kuhugi suvalisse võpsikusse, vaid ajaloolise talukohaga. Ideaalis peaks siia olema võimalik jõuda ka prügiautol või operatiivsõidukil. 

Väike kõrvalepõige - maksin ka sel suvel prügiveo eest, mida tegelikkuses ei toimunud, sest prügiauto meie juurde ei saa, aga seadus on selline, et ikkagi tuleb käia. Ärge küsige, kuidas on see võimalik, olen selle saaga juba mitmeid kordi läbi teinud ja uskuge, see on otsekui peaga vastu seina tagumine! 

Aga tagasi tee juurde. Oleme võtnud hinnapakkumisi ja näinud ulmelisi numbreid, mida tagataskust kuidagi välja tõmmata ei õnnestu, aga millega saaks tee väidetavalt kenasti kandvaks. Oleme noogutanud … ja ohanud. 

Ühel toredal päeval saime aga e-kirja. Lugesin selle ühe hooga läbi ja ei uskunud oma silmi. 

Kiri oli inimeselt, kes oli meile esmalt samuti hinnapakkumise teinud. Nüüd seisis selles aga lühidalt järgnev: “Kuna Jaani raamatud on mind elus palju aidanud, otsustasime sõbraga, et teeme teie tee krundi piires täiesti tasuta korda. Ehk seejärel ulatab ka vald abikäe.”

Ahmisin õhku, pisarad silmis. Läksin Jaani juurde kabinetti, et ega ma millestki valesti aru ei saanud. Jaan helistas kohemaid meie heategijale. Jah, see oli tõsi! 

Milliseid inimesi on olemas! Kui tundlikke, märkajaid, heldeid! Inimene, kes käis meie maja juures ja nägi, mis imemeetoditega me vihmaperioodil oma kodu lähedale pääseme, otsustas ühtäkki aidata! Tundis, et peab, sest leidis Jaani raamatutest enesele midagi erilist ja vajalikku. Milline rikkalik sisemaailm peab inimesel, kes nii mõtleb ja tunnetab, olema. See kõlab pigem nagu kaunis muinasjutt. 

Ja see minu Jaan… Eriline mees, kelle kirik küll minu armastamise pärast ääremaale saatis, kuid kes teeb endiselt kirikutööd selle sõna tõelises võtmes. Kuidas ta küll oskab seda inimese sügavalt puudutamise kunsti! Kuidas ta süveneb, kuulab ja mõistab. Kuidas ta kirjutab ja räägib. Kuidas ta inimesi armastab. Ausõna, mina küll nii ei oska. 

Jah, õnneks inimesed märkavad. Kui palju olen ka sel suvel kuulnud kõrvalt südamest tänu, näinud harduspisaraid, tajunud austust. Mul on nii hea meel.

Tänaseks on meie tee valmis. Meie kodu esine ei ole enam porimülgas, vaid ilusa laia kruusateega maalapp. Me sõidame nüüd siia tänuliku südame ja rõõmsa meelega. Ja mis kõige toredam - vald olevat tõepoolest viimasel istungil otsustanud, et meie tee-projektiga tuleb jätkata! Headus sünnitab headust, näete ise!

Sügise künnisel

Kolletajad

Kased reedavad esimesena, et sügis on tulekul. Leht lehe haaval ilmub nende kuubedesse kollast. Täna tundus üks Harju-Madise väärikas kase-isand puha kollatäpiline. Aga ta ei tundunud oma peagi langevate lehtede pärast sugugi mures. Vastupidi- tuules kahisesid võrdselt nii rohelised kui kollased. Veel pole lehtede langemise aeg, teadis see tugev puu. Veel võib oma uhke võraga ilutseda. 

Vaatlesin teda ja mõtlesin. Huvitav, kui palju meie uuesti sünnime? Pean silmas inimese eluea jooksul tekkivaid “uusi minasid”. Uute teadmiste ja aimamiste lävepakkudest üleastumisi. Elukogemuse ammutamist. Vanadest tõekspidamistest eemaldumisi. 

Küllap on see inimeseti erinev. Mõni rühibki ma rada pidevalt “vanas kuues”, kuhu koguneb ajapikku rohelisele lisaks kollast, punast ja kirjutki. Rühib ilma suuremate muutusteta ja kõik ongi hästi.

Mõne aga, nagu näiteks minu elu on koosnenud väga kindlatest etappidest. Peale iga perioodi olen kujutletavalt “vana kuue” maha raputanud ja varsti tundnud end taastärkavat nagu kevadine lehteminev puu. 

Ei, vale. Tegelikult olen end paaril korral lausa küünte ja hammastega järgmisesse eluetappi vedanud, nii et verevermed taga. Rääkisime sellest täna Jaaniga pikalt. Kui ma oleksin puu, oleksin nii mõneski aastatetagusest sügistormist väljunud kui murdunud okstega äratäsitud isend. Aga kõik muutub! Kevad kasvatab isegi uued oksaharud, lehtedest rääkimata. 

Seetõttu ei muretse väga ka selle sügise künnisel, vaadeldes seda vana kollaste lehtedega kaske. Iga järgmine eluetapp teeb tugevamaks ja viib tõele lähemale. Iga vanade lehtede langetamine võimaldab uue ja täiuslikuma loomist juba õige pea - juba järgmisel kevadel, olgu siis kas ajalises või ülekantud mõttes. 

Puud vananevad niisamuti kui inimesed. Ometi on nende lehed igal kevadel uuesti “titelõhnased” ja neil hetkil ei juurdle me puu tegeliku vanuse üle. Aastaringid lisanduvad tema tüve sisemusse. Meiegi elukogemused talletuvad kogemuste pagasisse, milles on kogu me eluajal ruumi uuteks algusteks, uuteks taipamisteks. 

Isegi meie Muhu vanad õunapuud on kevaditi õieehteis nagu noored neiud. Mitte keegi ei aima neil kauneil õitemere hetkil, et paljudel neist on tüved juba vanadusest õõnsad. Aga milline elukogemus! Ja kui poleks sügist, ei oleks ju ka vilju. 

Vaat sellised varasügisesed mõtted. 

Kaunite kunstide õhtu 2

Helis oma lummavaid luuletusi lugemas

 Kui me ise oma traditsioone ei juuruta, ei tee seda meie eest mitte keegi. Traditsioonid moodustavad meie teekonnale tähised ja koondavad nende ümber meiega ühte jalga käivad inimesed. Traditsioonid rebivad meid mõneti välja tavapärasest kulgemise rütmist. Nad on otsekui peatuspaigad, kus saame teineteise poole vaadata. Samas panevad nad meid veidike pingutama, et nad saaksid neile pandud eesmärki parimal viisil täita. 

Mina olen läbi ja lõhki oma pere traditsioone armastav inimene. Minu arvates moodustab tugev, traditsioonidega pere rakukese hästi toimivast ühiskonnast. Kui meie lapsed kasvavad traditsioonide keskel, mitte ei kulge lihtsalt niisama, oskavad ehk nemadki vanemate traditsioone edasi kanda või miks ka mitte iseenese omi luua. Kui peres on omad traditsioonid, on aasta ringi midagi oodata. 

Olen meie pere traditsioonidest ikka aeg-ajalt siia kirjutanud. Hiljuti lugesin need lood jälle üle ja nende põhjal võib julgelt öelda, et traditsioonidega on endiselt hästi. Osad neist toimivad juba aastaid nagu kellavärk, osade aeg on aga paraku täis saanud ning need on asendunud või asendumas uutega. Nii nagu osas sõprussuhtedki leiavad oma loomuliku lõpu. 

Sellest kõige uuemast - Kaunite kunstide õhtust - kirjutasin esimest korda juba veebruaris. Täna on aga põhjust selle teema juurde tagasi tulla, sest armsa kodumaa taasiseseivumise päeval leidis meie kodus aset Kaunite kunstide õhtu number kaks! Üritus oli rahvarohke, osavõtjaid oli lausa kakskümmend viis! Ja me mahtusime kõik kenasti tuppa ära, sest ilmake tembutas. Hea, et ma tuppajäämise otsuse enne esinemisi vastu võtsin - hiljem kallas nagu oavarrest! Näksilaua jätsime aga ikkagi terrassile, katuse alla - seal oli hea ühtlasi õueõhku hingamas käia, sest ilm oli iseenesest ju soe. 

Olime vahetult enne seda oodatud üritust ostnud oma elektriklaverile toreda paksukõhulise sõbra, kõlar Rolandi, kes oleks kindlasti suutnud ka aiakontserdi puhul kõik helid ilusti kuulajateni tuua. Nüüd aga tuli tal leppida vaid minu armsate poiste, Otto ja Rubeni häälekeste võimendajana, kui need oma toredaid etteasteid esitasid. Ülejäänud osa kontserdist läks päris klaveriga. 

Selle Kaunite kunstide õhtu üllatajaid oli mitu. Lisaks MuBa profesionaalsetele Laurale ja Sassile, kellelt kõlas imeline Kõrvitsa soolovioola pala ja suveromantikaga ideaalselt sobiv Saint-Saënsi Luik, tuli üllatusena esitusele Eigen Kapi Avamäng klaverile mu kalli kollegi ja sõbra Tiia esituses - vägev teos, kus ilusad eesti meloodiad äratundmiseks sees, ning mu oma armsa Helise luuletused, mis võtsid oma headuses tummaks. 

Jah, meist igale on palju antud. Peame oma anded lihtsalt üles leidma ja valla päästma. Tean, et see pole isegi kodukontserdi formaadis väga lihtne. Seetõttu õppisin sellest korrast, et peaksin veelgi rohkem tempot maha tõmbama, peaksin inimesi põhjalikumalt teineteisega tutvustama, peaksin õhku viskama küsimusi, mille üle üheskoos juurelda, peaksin lubama pause, aga mitte saginat, peaksin… 

Aga nagunii oli kõik hästi. Libistan mõttes pilgu üle igaühe, kes oli kohal, kes olid esmakordselt, kes tulid ja panustasid… ja naeratan. Mõned neist on loomult hoolivad, mõned boheemlaslikud, mõned koheselt kaasatulevad, mõned esmalt kaugemalt vaatlevad, mõni käredam, mõni leebem. Tõepoolest oleks tahtnud igaga neist veel rohkem kontakteeruda, nende maailmapilti uurida, loomingust kõneleda, neid kuulata. Aga kõike korraga ei jõua. Seepärast peabki Kaunite kunstide õhtu olema traditsioon. 

Tegime Helisega Kaunite kunstide õhtute raamatu. Sinna kirjutame kõikidest esinejatest ja kõigest esitatust. Sinna kleebime ka igast kunstide õhtust tehtud pilte. 

Aga minu Jaan! Jaan, kes on alati üritustel ja talitustel peaesineja, kuldsuine nagu ta on, on sellel üritusel võtnud endale hoopis taustajõudude rolli, mis kõlab palju vähemalt, kui tegelikkuses on. Seniks, kuni mina veel viimaste külalistega vestlesin, oli Jaan kogu meie kodu korda teinud. Saate aru- kõik nõud olid pestud (peenemad tassid ja taldrikud ei kannata masinat)! Ma ei olnud millegi sellisega enne tema ajaarvamust pea viiskümmend aastat kokku puutunud, seetõttu muudab see mind iga kord imetlusest oimetuks. 

Nojah, Jaan jutustas muidugi ka ühe vapustava loo ja Loviisa ja Lisann esitlesid oma andekaid kunstiteoseoseid ja Janika ja Helis mängisid imeilusalt flööti ja Mia klaverit ja oli muudki põnevat, aga seda kõike ei suuda siin ära kirjeldada. Kogu see harras õhtu oli taaskord puhas ime. 

Soovitan enesele omaste traditsioonide sissejuurutamist kõikidele peredele või sõpruskondadele. Meil tuleb näiteks järgmiseks plaani raamatuklubi. 

Sügisene Kaunite kunstide õhtu sai samuti juba pealkirja. Neli muusikapalagi juba kirjas. Elu on ilus! 

Toomas ja Veskimöldre 2

 Neil mõlemal halvenes tervis üheaegselt. Ühel füüsiliselt, teisel muul viisil. Kui inimesed on kahekesi, saavad nad teineteist armastaval viisil toetada ning tulevad üheskoos teatud ajanu ilusti toime. Aga inimvõimete piirist siin maailmas paraku üle ei hüppa. 

Mõtlesin kaua, kas sellest üldse kirjutada. Kirjutamata jättes jääks kõige valusam meenutamata. Valu kõrval jääks aga tähelepanuta ka ilu, mis neis keerukais piltides eriliselt nähtavaks muutus ja mille tunnistajaks päris mitme aasta vältel juhtusin olema.

 Toomase ja Thea abielu kõrvalt nähes, eriti Thea elu lõpuaastatel, aga ka hiljem mõtlesin korduvalt, et jah see, just see on armastus. 

Toomas hoolitses Thea eest kogu südamest. Ühtäkki oli see tõepoolest niipidi. Thea üha süvenev segadus andis Toomale kahekordse koormuse, aga ta enda tervis ei olnud samuti kiita ning tihti tuli viibida haiglas. Sel ajal usaldaski ta mulle oma koduvõtmed, et käiksin aeg-ajalt kontrollimas, kas kõik on hästi. Ma ei saa öelda, et oli. 

Ilmselt ei kujuta meist keegi päris täpselt ette, mis tunne võib olla, kui pead oma armsaima teiste hoole alla viima, et tema eest ööpäeva ringselt hoolitsetaks, sest muud varianti lõpuks enam pole. Nägin kõrvalt, kui kurb see oli. Meie, kõrvalseisjad, võime oma maise loogikaga märkida, et ei ole ju mingit vahet, kuskohas progresseeruvalt kehvas seisundis inimene õigupoolest elab - temal on sellest ükskõik - aga armastuses on asjad teisiti. Toomase jaoks jäi ta abikaasa ka haiguse ajal samaks inimeseks, kellega ta kord abiellus ja üheskoos läbi elu rändas. See, millise austuse ja väärikusega ta Theaga ka siis suhtles, kui see suhtlus enam võrdväärne polnud, toob praegugi pisara silma. 

Väike kõrvalepõige. Üks mulle armas inimene oli mõni aeg tagasi pikka aega koomas. Keegi ei osanud prognoosida, kas ta tuleb sellest välja. Küsisin ta pojalt, kas ta on ema vaatamas käinud, poeg vastas et ei ole. “Ta ju ei tea, et ma käisin”, ütles ta põhjenduseks. “Aga sina ju tead, keda vaatama lähed”, vastasin talle. 

Jah, need on need meie suhted. Hea oleks, kui nende peale võiks lõpuni kindel olla, ka siis, kui ise ei peaks enam teadma, kui palju sinust tegelikult hoolitakse. Mitte sellepärast, mis seisus sa viimaks oled, vaid seetõttu, et sina oled ikka sina… 

Aeg, mil Thea oli juba hooldajate hoole all, aga Toomas veel kodus, oli kõige keerukam. Toomas alustas tihti oma kõnet mulle nii : “sinu poole ma julgen pöörduda”, “ma võtsin hoogu, aga nüüd oleks mul küll veidi abi vaja”, “näe, siin ma nüüd jälle helistan” - ja ma tundsin, kui vähe saan tema heaks tegelikult teha. Poes ja apteegis käimine, lillede kastmine või ajalehtede postkastist äratoomine, need on kõik möödaminnes tehtavad toimetused, ei tasu isegi mainimist. Suure pere emana olen multitaskinguga harjunud, asi siis mõnda vajalikku toimetust Toomaselegi pakkuda! Paraku teadsin hästi, mida ta hing tegelikult igatseb - aega, mil kõik oli veel hästi. Aimasin ka tema muret, kuidas edasi. Oli selge, et kauaks see elukorraldus jääda ei saa. 

Sel ajal rääkisime palju raamatutest. Toomas luges tohutult. Tal oli raamatute viimasel lehel hariliku pliiatsiga täpselt kirjas, millal raamat on loetud, millal teist korda loetud jne. Palusin mind huvitavaid ja mitte liiga keerukaid teoseid laenuks või pildistasin ning võtsin raamatukogust. Toomas oskas tegelikult peaaegu iga raamatu huvitavaks jutustada. Minu mõistus lihtsalt kõikideni ei küündinud.

Siis tuli koroona-aeg. Kõik haiglad ja hooldekodud pandi koheselt karantiini. Toomasel aga vedas - tema tohtis salaja ikkagi Thead vaatamas käia. Muidugi ei pääsenud kumbki koroonast, isegi mitmekordselt, aga võimalus oma kalli lähedasega kohtuda on kordades olulisem. Neid uksi ei oleks tohtinud kellelegi sulgeda. 

Sel ajal mõtles mu äärmiselt hoolitsev sõbranna Janika välja, mismoodi Toomas saaks hoolimata kõikidest käskudest-keeldudest täisväärtuslikku toitu. Käisime igapäevaselt kõndimas ja otsustasime pakkida omavalmistatud toidu Toomase jaoks karpidesse ning pista need karbikesed Tooma esimese korruse rõdu ääre alt sisse. Oi, see oli talle alles rõõmus üllatus! Talle jäi ju vaid ülessoojendamise vaev! Mõte, et muidu sööb ta vaid purgisuppi, ei mahtunud meile lihtsalt pähe. 

“Purgisupp toidab ilusti ära”, tavatses ta vahel kinnitada. See oli kurb lause, sest mäletasin ju hästi Thea imelisi roogasid, tema retseptide kladesid ja seda, et vajadusel tegi ta Toomasele isegi öösel süüa. 

See, et Toomas sai viimaks Thea juurde, esmalt järjekordsest haigusest kosuma, siis aga juba jäädavalt, oli parim asi, mis võis juhtuda. Eks igaüks tea, et vanadus koos kaasuvate haigustega on pöördumatu protsess. Aeg, mil nad olid taas kahekesi, nüüd aga juba hooldajate valvsa pilgu all, korrapäraselt toidetuna ja puhtas keskkonnas, rahustas ja on seetõttu ka hästi meeles.

Nad olid koos. Muu ei omanud mingit tähtsust. Kordan veel, Toomas võttis Theaga toimuvat kui paratamatust, aga ta ei keskendunud valule ja vaevale, vaid nägi temas lihtsalt armastatud inimest. Ta oli oma kalli naisega alati soe, hooliv ja kannatlik. Kui mina neid vaatama tulin, ütles Toomas alati:”Näe, Maris tuli. Kas sa mäletad Marist?” Ja Thea rõõmustas:”Mäletan küll Marist! Tere-tere!” 

 Thea ei tajunud küll igapäeva ja aja kronoloogilist kulgu, oli aga ometi alati ääretult rõõmus ja tänulik. Mäletan heldimusega, kuidas ta meile “Ma olen väike karjane” laulis. Tal olid kõik salmid meeles, ka see neljas, mida praeguses lauluraamatus polegi! Kaugmälu niite aeg nii lihtsalt ei purusta…

Thea hääbus järk-järgult, aga Toomas sai olla tema kõrval kuni lõpuni. See polnud kindlasti kerge, aga tähtis on see, et nad said olla koos, kuni surm nad lahutas. Harva mängib kellegi elu Piibli sõnumi nii sõna-sõnalt ette.

Arvan, et nüüd olen ka mina piisavalt kirjutanud. Lugeja otsustada jääb, kas suutsin Toomasele pakkuda sõprust, mis teda raskel ajal pisutki aitas ja rõõmustas. Ise loodan, et sain, kuigi tol ajal ei pannud ma oma tegutsemist õieti tähelegi. Mu enese eluski olid pöördelised ajad ja sellistel tegutseb inimene nagu autopiloodil. Seda panin aga hästi tähele, et küll juba rõõmuaegadel inimesi jagub. Aga rasketel…

Mul on hea meel, et Toomas kuulus nii pikka aega minu ja ka Jaani ellu. Oli suur au, et ta oli mulle (ja ehk ka mina veidi talle) nii haavatavalt lähedal. Õnneks saab peaaegu iga valu muutuda iluks - mis on selles loos eriliselt nähtav - kui sinna lisada üksainus komponent. Armastus.  

Piirid paika!

Olen nii viimasel ajal, kui varemgi märganud, nii oma lähikonnas kui kaugemas ringis, et inimesed tõmbavad endale jama kaela, kuna nad ei oska oma piire paika panna.

Mitte et ma ise piiride paikapanemise meister oleksin, aga enda puhul ma vähemalt märkan, kus mul valesti läks ja saan ehk seetõttu teatud asjadest kiiremini üle ning teisel korral oskan teisiti käituda.

Teiste puhul on see aga keerukam. Jah, sõprade ja pereringis on küll lihtsam küsida, et “armas, kus on sinu piirid?”, kui ollakse mingi suhte või suhtlemisvea tõttu õnnetud, aga paraku ei pruugi see osutamine veel midagi muuta. Inimene, kes ei oska oma piire kehtestada, on tavaliselt sedaviisi elanud pikki aastaid ja ta ei oskagi enam oma suhteid muuta. Tihtilugu kasutatakse mingeid muid toimetuleku mehhanisme ja kannatatakse kuidagi ära. Või siis muututakse hirmus ärevaks ja suhte teine pool pruugi arugi saada, et nüüd on tegu piiride paikapanemise, mitte tülinorimisega. 

Ühesõnaga, piiride paikapanemine peaks alati toimuma rahuseisundis. Aga kõigepealt tuleks muidugi see tōsiasi teadvustada, et ühed või teised suhted ei toimi just piiride puudumise tõttu. Et seetõttu sõidetaksegi sust teatud suhetes või situatsioonides pidevalt üle. Vaat seda tõsiasja inimesed tihtilugu ei teadvusta. 

Mis nad siis teevad? Nad valivad oma kurva saatuse kurtmiseks kellegi kolmanda. Sellelt kolmandalt oodatakse siis seisukohavõttu. Jah, muidugi võib see kolmas selles mõttes asja kergendada, et ütleb “oioioi, kuidas siis nii”. Aga tavaliselt tekitab selline kurtmine kolmandas hoopis jõuetust ja tüdimust. Tekib tahtmine öelda, et “mis mina sinna teha saan, et sa endaga niimoodi käituda lubad”. Või hakata eemale hoidma. Kumbki neist valikutest ei lahenda aga probleemi ennast. Esimese valiku puhul oled lihtsalt kurtjaga koalotsioonis, teisel opositsioonis. Oled tahtmatult kolmnurgas, kuhu sa ei peaks kuuluma.

Mina üritan olukordadest ja suhetest, kus oma piire ei teadvustata ja nende eest ei seista, eemale hoida. Piirideta kurtmist kuulan anult teraapia kabinetis ning ka sel juhul tuleb inimestel siiski oma piirid suhetes ise paika panna, mina saan neile olla vaid abiks ja toeks. 

Aga niisama - tänan, ei! Mõnele meeldib jaurata või halada ilma, et tal oleks kavatsustki oma elus midagi muuta. Miks mina peaksin olema kellegi emotsionaalne prügikast? Kuulma, kuidas vanemad kiusavad, lapsed kiusavad, abikaasad kiusavad, eksid kiusavad. Kuidas sõbrad kasutavad ära, kolleegid kasutavad ära, naabrid kasutavad ära. Teist sa muuta ei saa, aga mis sa ise teed, olen sellistel puhkudel küsinud. Jah, mõned suhted pole tõesti lihtsad ja pelgalt jala maha löömisest koheselt ei aita. Eriti kui oled pikalt teisiti käitunud ja lubanud endast üle sõita. Ja vahel tulebki abi küsida. 

Suhe toimib siiski otse, mitte kolmandate inimeste kaudu. Liiga paljudel juhtudel teine osapool ise ei teagi, et midagi on valesti. Ning vaesed kolmandad on kogu sellest jamast, mis neisse üldse ei puutu, täiesti kõrini. Sest vaadake, ka kolmandatel pole sel juhul oma piirid paigas. Neil on eksiarvamus, et nad on kuidagi vajalikud, aga ei ole! Nad ise ei saa seesugusrest suhetest peale väsimuse mitte midagi. Suhted peaksid ikka vastastikuselt kosutavad olema!

Piirid paika!

Toomas ja Sutlepa

 Sutlepa kabel kuulus vist Jaani kiriku alla juba ammu enne  “minu ajaarvamist”. Viis korda aastas tuli seada sammud sinna, Vabaõhumuuseumisse. Jõulud, Ülestõusmispühad, Nelipühad, Jaanipäev ja Mihklipäev. Mõned aastad proovisime ka Rukkimaarjapäeva, 15.augusti, aga see ei saanud rahva seas kuigi populaarseks.

Sutlepa on olnud kogu aeg Toomase “oma”. Peale pensionile jäämist sai temast aga mitteametliku Sutlepa koguduse täieõiguslik õpetaja, mis tähendas, et Sutlepa oligi päriselt Toomase kirik. 

Ja see toimis - teatud inimesed (ja neid oli palju!) olid alati Sutlepas kohal. Pluss arvukalt juhuslikke käijaid. Haruharva olid Sutlepa teenistused rahvavaesed. Pigem meenuvad need, kus paljud inimesed seisid kogu teenistuse vahekäigus ja ukseavas püsti. Ahjaa, mingil ajal tuli end Vabaõhumuuseumi väravas “koguduse liikmeks” registreerida, siis sai teenistuse ajaks tasuta sisse. Asi oli vist selles, et mõnele inimesele käis muuseumi pileti ostmine päriselt üle jõu. Eriti, kui hinnad mingil ajal hüppeliselt tõusid. 

Mäletan neid toredaid kabeli poole minekuid. Toomas tuli alati koos Theaga ja vahel sattusime üheskoos kõndima. Autod parkisime sel ajal ikka ilusti väravasse. Kui oli mõni püha, näiteks jaanipäev, kostis siit-sealt pillimängu, näha oli esinema tõttavaid rahvatantsijaid, arvukalt lastega peresid ja muidugi turiste. Kolu kõrtsu juures oli ikka rõõmus askeldamine. Meiegi saime kirikusse minnes ja sealt tulles melust osa. 

Jõulu ajal pakuti lastele ja peredele saanisõitu, hobused kappasid aisakellade helinal, nii et lumi taga. Kabel ehiti päris küünaldega, kuuselgi särasid ehtsad küünlad. Ukse peal tuli jalad suurte kuuseokste külge lumest puhtaks pühkida. 

Minu ülesanne oli alati tuua kohale laululehed. Vahel oli kirik minu jõudes juba rahvast tulvil, siis pidin ise laululehed kirikulistele laiali jagama. Umbes viis minutit enne teenistuse algust hakkas Igor, hiljem Astra kirikukellasid helistama. See kellade helistamine on omaette vaatamisväärsus - toredaks helinaks tuleb ukse kõrval asuvatest nööre õige rütmi ja tugevusega tõmmata. Ülalt kostev kellamäng lisas ootusärevust ja pidulikkust ja oli imetore kuulata! 

Toomas hakkas kõrvalmajast tulema paar minutit enne õiget aega. Kui ta jalgrada mööda kabeli poole sammus, hakkasin harmooniumil mängima. Inimesed andsid talle teed, et jumalateenistus saaks kaunilt alata. Muidugi ootasid kõik Toomase jutlust ja kui see viimaks algas, jäi kogu kabel hiirvaikseks. Toomas kõneles peast ja kõik tema väljaöeldu vormus täiuslikuks, viimistletud lausete ja selgete mõtetega, vahel ootamatuid radu käivaks jutluseks. Mõnikord mõtlesin kuuldu üle isekeskis, vahel jätkasime samal teemal kohvilauas. Ükskõikseks ei jätnud Toomase jutlus kunagi. 

Sutlepa kabelis ei ole orelit, on harmoonium. See on väike, aga armas pill. Klaviatuuri all olevate paisukappide avamisega saab ta tooni küll valjemaks, kuid kaua ei jõua niiviisi sõtkuda, et põlved paisukappe avali hoiavad. Pikas laulus tuli mõned salmid ka pianos võtta, et veidi puhata. 

Minu tütar Helis käis Sutlepa “kõrgajal” Rocca al Mare koolis. Kuna Sutlepa teenistused algasid kell kolm, tuli ka tema tihtilugu otse koolist teenistusele. Et ta õppis ka flööti, mängis ta alati koraale kaasa. Nii oli kohe poole kergem laulda, viis oli ilusti kuulda. Teine, kes aeg-ajalt abiks käis, oli Henno Soode. Ja mitte viiuliga, mis on ta põhipill, vaid mandoliiniga. Ka see oli vahva kooslus ja tekitas alati rõõmsa elevuse. 

Aga põhilisteks abistavateks jõududeks olid absoluutselt igal korral head Vabaõhumuuseumi inimesed. Oi, kuidas mäletan neid kaugeid aegu, kui Igor Tõnurist koos armsate Astra ja Ailega vaimulikke rahvalaule esitasid! Need olid vahvad pikad lugulaulud, kus päevakohane piiblitekst ja Jumala kiitus alati rõõmsalt sees. 

Alles täna mõistan, milline väärtus neil jumalateenistustel oli. Oh, et mul polnud oidu neid kordki lindistada! Mitte kusagil ei ole sellist jõuluõhtu teenistust, kui olid Sutlepa omad, kus Toomas jutlustas ja rahvamassid hardunult kuulasid. Mitte kusagil pole sellist Püha ööd, mida saadab vaikne, pisut krigisev harmoonium, aga mida lauldakse kogu hingest, silmad kinni, värinad üle selja. Usun, et sellistel hetkedel moodustub vastsündinud Jeesuslapsele pühim palve. 

Erilised oli ka Mihklipäevad, kui akna taguste puude lehed kaunilt kolletasid. Ja õitemeres Nelipühad. Muide, mingil ajal elas Vanaõhumuuseumi territooriumil isegi põder! Väiksematest metsloomadest rääkimata…

Jah, nii veeresid aastaringid selles lihtsas väikses kabelis, mis kunagi Sutlepa külast Noarootsist, ühes seal palvetanud inimeste lugudega muuseumi oli toodud, koos Toomasega pikka aega… 

Peale teenistust ei läinud me sugugi kohe koju. Oh ei, meid ootas alati kõrvalasuvas villas rikkalikult kaetud laud! Aile, Astra ja Ülle olid hoolitsenud hea-parema eest. Meil Toomasega oli alati oma koht, ja minu omale oli alati asetatud teetass, sest kohvi ma siis ei joonud. Söögilauas leidsid aset pikad ja huvitavad vestlused. Saime seal osa teineteise eludest, kuulsime ja jutustasime lugusid. Meist moodustus otsekui ühine Sutlepa perekond. Mäletan, et Igor tõi alati Ülestõusmispühadeks erilise tehnikaga tehtud imeilusaid mune, mida ta meile kinkis. Ja alati leidis aset ka munade-koks, kus selgitati võitja. Jäime kohvilauda alati kauaks istuma. 

Mõelda vaid, et üle poole sellest imelisest seltskonnast on juba Jumala juures. Igor kutsuti varakult, seejärel läks Thea ja nüüd, kevadel Aile, keda Toomas käis Sutlepa kabelis matmas ja mis jäigi viimaseks tema poolt läbiviidud matuseks… 

Võib vist öelda, et olin Sutlepas Toomase parem käsi. Mingid aastad käisime seal alati koos. Algul oli ka Thea meiega, aga kui tema väsis ja enam tulla ei saanud, sai ta ikka tervitused ja kotitäie head-paremat muuseumirahva poolt kaasa. Meiegi ei läinud kunagi koju tühjade kätega, vaid ikka kingituste ja kallistustega. 

Jah, aitasin Toomast, kuis sain. Näiteks palus ta mul teha kõik Sutlepa laululehed, see tähendab, valida sinna laulud. Mäletan, et olin ikka väga ähmis. Mul on jäänud mulje, et kirikuõpetajatel on selles “kunstis” mingid omad saladused, mistõttu vähestes kogudustes usaldatakse laulude valimine organistile. Aga Toomas usaldas! Ja ta ei vahetanud mitte ühtegi laulu välja! Kui olin kõhklev, sest mina vaatan ju valides väga täpselt ka viisi - viis peab ilus olema - vastas ta alati, et “sobib küll”. Hoolitsesin ka selle eest, et laululehti jätkuks ning vajadusel palusin neid juurde teha. 

Kahju, et paaril viimasel aastal ei saanud ma enam kuigi palju Sutlepas käia. Jaan palus mind Paldiskisse appi ja ajad paraku kattusid. Siiski tean, et mu maailma parim kolleeg Tiia käis heal meelel ja asjad olid samamoodi, nagu minulgi pikki aastaid. Siiski saatis Jumal mulle võimaluse olla Sutlepas Toomase viimasel teenistusel, Nelipühil. Tema jutlus oli võimas hüvastijätt -  vaevu liikuv vana tark mees, aga millised pikkade lausetega selged, säravad mõtted. Nüüd on see kõik ajalugu. 

Oeh. Kindlasti ei kirjutanud ma praegu kõigest Toomase ja Sutlepaga seonduvast. Tegu on ju kahekümne seitme aastaga! Eks ma pisut täiendan, kui midagi meenub. Aga teate, mul oli seda lugu kirjutades mitmel korral klomp kurgus. Need ilusad ajad olid kulla hinnaga. Alles nüüd taipan tõeliselt…

Idüll

 Täna mõtlen lähemalt sõnale “idüll”. Meie uus, hommikupäikese poolne terrass on selle jaoks imeline paik.

Kas ka teie jaoks on sõna “idüll” lausa kehaliselt tunnetatav? See on otsekui segu imetlusest ja ülimast rahuolust, otsekui paigalseisev, lõputu harras hetk.

Kuigi idülli jaoks on minu arvates vajalik turvalisus, olen siin samas Muhus idülli kogenud ka keerukal ajal. Olin siis lastega üksi, trio oli vaevu kooliealine. Tegin siin meeletult, lausa hullu kombel tööd, renoveerisin üksinda aknaid ja seinu ja ladusin kiviaeda, et majapidamine järk-järgult kaunimaks muuta ja meil kõikidel siin hea oleks. 

Täna ei saa ma kuidagi aru, kust ma ometi võtsin selle jõu, et kõige selle hullumeelsusega toime tulla! Arvan, et see jõud antakse ülalt, kui muud varianti pole. Nüüd on mul Jaan kõrval ja ma isegi ei juurdle enam selle üle, kas olen teinud piisavalt või ehk hoopis päev läbi logelenud. Kelle ees peaksin tubli olema, kui kõik on enam-vähem kena? Ja kui mõni asi polegi, mis sest!

Sel suvel olen siit-sealt kõpitsenud vaid paari teise korruse tulevase külalistetoa suurt akent. See töö on täpne ja aeganõudev - kõigepealt valmistad kõik ette, töölaua, alused, kuhu aken asetada, kõrgeima turvalisusega maski, sest värviaurud võivad muidu olla tervist kahjustavad, kindad, kuumaõhu fööni, pahtlilabida, millega sulanud vana värv maha kraapida, näpitsad, millega vanad kitti kinnihoidvad nagad eemaldada. Siis hakkad tööle. Mõni värvikiht rullub kohe maha, mõni laseb pikalt paluda. Üks külg, teine külg, vaheliistud, ääred. Lõputu töö!

Seejärel lihvid. Valid taldlihvijale sobiva jämedusega liivapaberi, algul ehk karmima, pärast peenema. Tolmu lendab, lükkad selle laia pintsliga eemale. Nurgad ja liistude ääred ei anna end hästi kätte. Kõik peab jääma sile, sest muidu jääb värv krobeline. Linaõlivärvi tuleb ju panna õrnõhukese kihina, muidu ei kuiva see ealeski ära!

Jah, aga enne värvimist võib veel raamid värnitsaga üle käia - siis ei ahmi puit nii palju värvi sisse. Saab enne söönuks! Ning lõpuks esimene värvikiht. Raami esikülg ja külgmised ning ülemine äär; raam püsti töölauale, tagakülg. Seejärel raam ettevaatlikult konksudega õunapuu otsa kuivama ning ettevaatlikult värvida ka alumine äär. Esimene ring tehtud. Nüüd kolm päeva kuivamist ja läheb teisele ringile. Taas kolm päeva ja ongi kolmanda värvikihi kord… Uhh!

Oih, teema läks rändama! Tulles tagasi idülli juurde, kogesin seda ka siis, kui olid pingelisemad ajad. Üht sellist hetke mäletan siiani. Meil on maja taga hiiglaslik muruplats, tagapool kasvavad õunapuud, veel tagapool on veel hiiglaslikum hobuste ja lehmadega karjamaa. Ühesõnaga, avarus! 

Olin taas töötanud kogu päeva, kui korraga märkasin, millised erilised pilved purjetavad aeglaselt üle me maja. Varisesin sinnasamasse murule ristseliti maha, vahtisin lummatult taevasse ja tundsin - vaat see ongi idüll. Aga kõik see rabelemine, millega mina tegelen… Lebasin seal muru peal pikalt - pikalt. Lubasin, et jätan sellest hetkest meelde viimse kui detaili. Ja korrutan enesele iga päev, et tööd võivad oodata. Ilmselt millalgi pärast seda murullebamist palkasingi töömehed. 

See oli siis… Aga nüüd ilmutab idüll end märksa sagedamini ja märksa pikemalt: 

Ärkan hommikul sügavast, kosutavast unest. Ringutan. Kuulen, kuidas kusagil töötab pump. Ja kusagil kaugemal ka trimmer… Kallis Jaan on ilmselt juba ammu üleval. Tõmban oma siidise hommikumantli õlule ja panen teevee tulele. Valmistan kaks tassitäit. Segan veidi mett sisse. Istun hommikupäikese poolsele verandale. Sinna saab vannitoa maast laeni uks-akende kaudu, mille jätan rõõmsasti valla. Siidised kardinad asuvad tuulega tantsisklema. See on vaatepilt, millest unistasin kohe, kui siia majja kolisime. Maast laeni aknad ja tuules lendlevad kardinad… 

Hobused ja lehmadki on kogunenud meie poole aasaservale hommikut tervitama. Nad vaatavad mind, mina neid. Suured pullid on veidi kühmus selgadega, lehmad oma kogukusele vaatamata kuidagi emalikult hellad. Nende silmad, ahh, kui ilusad! Varsakesed on suve jooksul kenasti kasvanud. Nad on juba kõrged, aga kõhnad- nagu teismelised ikka. Nende pead on püsti ja kõrvad kikkis, ühes küljest oleks nagu juba iseseisvad… aga niipea kui ema ampsamiskohta muudab, longivad nad ikkagi temale järele - vara veel üksinda maailma avastada. 

Ükshaaval tuleb peretšätti hommikutervitusi. Heliselt linnast, vanematelt Lääne-Virust, vennalt kusagil Läänemerel, Suusilt Tartust … Meil siin sajab… meil siin valmivad õunad… Kes kaugel, kes lähedal, ometi kõik kallid koos! Internet ei ole läbinisti halb!

Ja siis tuleb Jaan. Temaga on hää nii rääkida kui vaikida. Täna vaikime, vaatleme  pilvi, naeratame. Päike hakkab end tasapisi majanurga taha keerama. On aeg minna kööki, vaadata hommikusöögi järele…

Jah, see on idüll. Pikk hetk, mil tunned, milline arm tuleb healt Jumalalt. Sõnul seletamatu. 

Minu blogi

 Nii huvitav, ma olen oma blogi pidanud juba kuusteist aastat, kõik oma lugude teemad ainuisikuliselt välja mõelnud, kirja pannud ja üles riputanud. Vaid kolm aastat tagasi, meie ülikeerukal ajal oli paar korda, kui ma arvestasin Jaani palvega üldse mitte postitada - mida ma ausalt öeldes täna kahetsen, sest need olid ju minu mõtted ja tunded, ei muud - aga ülejäänud olen ikka oma äranägemist mööda tervikuks vorminud ja siia, oma turvalisse nurgakesse huvilistele lugemiseks sättinud. 

Minu kirjatükid ei pretendeeri mingile absoluutsele tõele, vaid tuginevad sellele infole, mis mul ühest või teisest asjast parasjagu on või mida olen kõrvalt kuulnud-näinud ja mille üle kas rõõmustan või valutan sũdant. Mul on olnud juba lapsest saati kombeks silmapaistvad või keerukad olukorrad endast lihtsalt välja kirjutada, et need ei hakkaks mind liialt vaevama - see on suurepärane teraapia, soovitan proovida. Ma ei oota kelleltki vastukaja ega lahendust, küll aga olen alati avatud diskusioonile kirjutatu üle, kui keegi peaks seda soovima. Kirjatükis saab alati teha korrektuure, kui ilmnevad uued nüansid.

Olgugi “kõigest” organist (kohati tundub siiani, et kirikus peetakse ainult õpetajaid mõtlevaiks olevusteks) ja pereterapeut, oman minagi asjade kohta isiklikku arvamust. Eriti kui mõni asi mind lausa otseselt puudutab, olgu siis isiklikus elus või muus rollis. Lihtsas keeles öelduna tunnen aeg-ajalt rõõmu või kurbust, mida tahan siin blogis jagada. Inimsuhted on mu vaieldamatu lemmikvaldkond.

Mul on selline eripära, et olen kirjutamises kordades võimekam, kui kõnelemises. Olen küll julge esineja, aga rääkides jooksen “kinni” ja unustan pooled asjad, millele tahtsin viidata. Seetõttu olen näiteks kehva koosolekutel argumenteerija ja tihtilugu õnnetu, er üks või teine asi jäi välja ütlemata. Kirjutada on minu jaoks poole lihtsam!  

Küll aga julgustan teisi inimesi rääkima või oma muresid muus sobivamas vormis jagama. Úkski probleem ei saa lahendust ilma, et selle esmalt nähtavaks teeksid. Mida keerukam on olukord, seda suurem peaks olema üldsuse teadmine ja haaratus. Tihtilugu on salatsemised seotud süü või häbiga, aga nendest mitte rääkimine teeb olukorra veelgi komplitseeritumaks ja vajutab kannatava inimese üha sügavamasse auku. 

Meenub üks hea näide. Möödunud nädala ilutses Eesti Ekspressi esikaanel lugu eesti organistist, kellega keegi õnnetu kirikuhärra kuidagi hakkama ei saanud. Esiteks olla too naisterahvas teda näost patsutamud,  teiseks tahtnud laenata pikendusjuhet. Seda viimast sai kirikhärra sõnul juba ulatusliku jälitamise alla liigitada. Loomulikult ei olnud vaesel papil muud võimalust, kui organist vallandada - ta oli ju abielus ja abielumehe jaoks on isegi juhtmetest mõtlemine täielik patt! 

Mina olin aga juba ammu enne seda artiklit kasutanud vana head meetodit “räägi inimesega”. Aimasin, et kui mitmeid aastaid orelimängijana töötanud inimene päevapealt ametist priiks saab, ei saa tema enesetunne eriti oivaline olla. Aimasin ka seda, et meie kirikus pole väga palju neid, kes teise inimese õnnetuse korral tema poole isiklikult pöörduvad. 

Seda viimast teadsin tänu ühele teisele, juba aastatetagusele tuntud organisti töölt vabastamise loole. Olin toona ainuke, kes sellele inimesele helistas ja küsis, mis juhtus ja kuidas sa hakkama saad. Ta kinnitas seda mulle mitmeid kordi. Saime kokku ja rääkisime pikalt-pikalt ning ta tuletas oma rasket aega ja minu toetust tänulikult veel aastaid meelde. 

Aga Ekspressi loo juurde tagasi tulles - tegelikult ma ei tundnudki seda organisti. Ainult nimepidi. Aga temagi oli mu küsimusest väga liigutatud (olin vist taas ainus, kes küsis) ja rääkis järk-järgult kogu loo. Viimaks lisas ta, et julgeb selles alandavas olukorras käia ainult mööda kuuritagust jalgrada ega suuda enam oma armsa kiriku poole vaadatagi. Ütlesin talle, et ega kogu eluks saa mööda kuuritaguseid käima jääda, seega - kui ta tunneb, et talle on suurt ülekohut tehtud, tuleb lugu avalikuks teha. Keegi teine seda teha ei saa. Näiteks minul  puudub teise poole versioon täielikult. See soovitus tundus talle vist mõistlik.

Sellest, kuidas lugu ajalehte jõudis, ma ei tea. Lugesin ja imestasin - oligi ainult põsepatsutus ja pikendusjuhe! Ja õpetaja kommentaar, et ta on ikkagi abielus ja ei suutnud enam koostööd jätkata. Ühtegi muud “süüd” polnud lisatud. Mina arvasin küll, et nüüd tuleb midagi paikapanevat… Ja inimene on tööst ilma nigu niuhti! Ahh?!

Minu Jaani patsutatakse ja nätsutatakse tädide ja onude ja noorema kirikurahva poolt nii palju, et kui tahaksin möllu teha, oleks juba mitu kogudusetäit rahvast suure kisa ja tagaajamisega laiali saadetud. Aga küllap jääb kõnealune lugu ikkagi soiku ja inimene on tööst ilma ja teised teenivad ausa näoga edasi. Organistide enamus on kuuldavasti küll õnnetu häbistatu poolel, aga ega see fakt midagi muuda. Hea, kui kuuri tagantki välja aitas. 

Vaat nii me siis elame ja inimestesse suhtume ja neid üle parda heidame. Ja loodame, et ehk hoiavad suu ilusti kinni. 

Loo algusesse tagasi tulles lisan veel, et me ei analüüsi mu siinsete postituste sisu enne avaldamist kunagi oma abikaasaga. Ta ütleb nende kohta alati oma arvamuse, kui neid loeb, aga ei survesta mind kunagi midagi muutma. Tema on arvamusliider ja tema kirjutised sotsiaalmeedias on minu siinsetest täiesti erinevad. 

Aga sellele nurgakesele on mul vast ikkagi õigus? Oma vaatenurgakestele ehk samuti…  

Kurbus

Ärakeelatu, süles Toomas Pauli talaar

Kohutavalt keerukas päev. 

Ühest küljest tahtsin olla vaiksuses ja head, kallist Toomast südamest leinata, teisest küljest oli seda äärmiselt valuline teha, sest “keegi” Tooma matuse korralduskomiteest oli rangelt öelnud, et “Tammsalu olgu kirikus absoluutselt välistatud ja olgu seda ka linnapea Raudsepp.” Nii teatas meile telefoni teel üks korraldajatest, kes ise arvas, et Jaan siiski ei ole selles kontekstis pelgalt “tühi koht”. See karm väljaütlemine lajatas hoobilt ristseliti, nii tema kui minu. Ei ole vast raske taibata, miks. 

Linnapea Raudsepalt oli eelnevalt tellitud kõne, mille seesama “keegi” otsustavalt ära keelas. Talle öeldi mõni päev hiljem otse, et ärgu ta ikka kõnet pidagu. 

Jaan ei mõelnud kordagi mingile kõnele, aga oli salamisi lootnud, et ehk tohib ta oma eelkäija Toomase kirstu Toomase enda talaari kandes kirikust välja aidata kanda, ei muud. Aga ei, ka selle olevat see “keegi” jõuliselt ära keelanud. Surnuaial võid kanda (!), ütles seesama helistaja. 

Sellised käsud ei tule enam ammu kusagilt kõrgemalt, teatas sõnumitooja. Järelikult on need tühistamised võrdselt positsioonilt, mis on eriti kurb ja arusaamatu. Miks ometi? 

Jah, muidugi sai sellega haiget teha. Jah, muidugi tehtigi. Kohutavalt. Oma abikaasat säärases situatsioonis näha, kus ta istub orelirõdul, Toomase talaar põlvedel - ma ei olnud selleks valmis. Ausalt. 

Mõnikord oleks parem teatud asju mitte teada, sest närvisüsteem ei pea vastu. Eile oli just selline päev.

Mina omalt poolt andsin endast kõik, et hea Toomase ärasaatmine oleks muusikaliselt kaunis. Tegime teiste muusikutega kõik, et see heliseks kõikide kõrvus veel kaua. Oli imeilus ja väärikas ärasaatmine. Ilus kõne Tiit Pädamilt, Rein Veidemannilt - kõik.

Aga ikkagi on mu mõttes üksainus küsimus. Miks? Miks ikka veel? Kas kellegi elu muutus tänase päevaga täiuslikumaks? Kas keegi tõusis Toomase järeltulija ja sõbra “eikellekski muutmise” võrra kõrgemale? Kas Toomas oleks ka nii tahtnud? 

Nii jäigi mul päriselt jumalaga jätmata. Tegelesin pidevalt enese kokkuvõtmisega. Mul ei ole nii tugev närvisüsteem, kui pealtnäha tundub. Aga küllap “väärisin” siis minagi lisakurbust, sest see, mida tehakse Jaanile, tehakse ka mulle. Meie abielu ei olnud vaid tema tegu. 

Õnneks mu armsad lohutavad mind. Helis, mu kallis laps rääkis minuga pikalt-pikalt. See on kõige olulisem

See on puhtalt minu mõtete ja tunnetega postitus. Jaangi sai selle olemasolust teada mitu päeva hiljem. 

Toomas Pauli mälestuseks

 “Sina oled ju minu laps.”

Nii ütles mu armas sõber, vana tark mees Toomas Paul, kui temaga vahetult enne jaanipäeva viimast korda kohtusime. Kogu see kohtumine möödus nii, et hoidsime tugevasti-tugevasti käest kinni. Rääkisime ja palvetasime. Nii tema, kui meie Jaaniga teadsime, et see kohtumine jääb viimaseks. 

See oli üldse kummaline päev. Olime juba mõtetega puhkuse lainel, palju oli teha, läbi mõelda, kaasa pakkida. Aega nappis. Tundus, et kõike on üle pea. Korraga hakkas mul peas ketrama mõte, et me peame Toomase juurde minema. Me lihtsalt peame minema. Kohe ja praegu, sest muidu sõidame maale ja enam ei saa. Tundsin selle mõtte intensiivsust lausa füüsiliselt. 

Kui läksin selle mõttega Jaani juurde, oli ta koheselt nõus. Ometi oli ka tema tohutus ajahädas. Mis siis ikka, ütles ta ja helistas Toomasele, kes ütles, et aeg on igati sobiv, tulgu me ainult. 

Kohale jõudes ehmusime, sest Toomas ei olnud enam oma toas. Ta oli viidud korrus allapoole hospiitsi. Minu tungiv mõte külaskäigu vajalikkusest sai sealsesse tuppa astudes kindla seletuse. Meid võttis vastu väga, väga, väga väsinud mees. Tema kõne oli vaevaline ja mõtted vajusid aeg-ajalt une rüppe. Ometi said kõik jutud räägitud. Ja kui Toomas palus Jaani palvetada, sai sellest palve Jumalale, et ta selle hea ja targa ja väsinud mehe oma käekõrvale võtaks ja koju viiks. Meil ei olnud sel õhtul enam kuhugi kiiret. Istusime kaua-kaua. Toomase viimane käeviibe meie minnes jääb mulle alatiseks silme ette.

Olen tõesti Toomase laps. Meil on olnud aastakümnete pikkune sõprus. Kui ma ligi kolmkümmend aastat tagasi Jaani kirikusse organistina tööle tulin, oli just tema see, kes mind, verinoort plikaohtu tudengit selle suure oreli taha kutsus ja sellele kaunile tööle usaldas. Olin muusikaakadeemias õppinud tema juures piiblitundmist ja liturgikat, teadsin, kui hoomamatult tark ta on. 

Olen seda ennegi kirjutanud, et Jaani kirikusse tööle minnes kuulsin eelnevalt, et see on üks väga tõsine koht. Olin ausalt öeldes päris hirmul, naerusuine kahekümne viiene, nagu ma toona olin. Õige pea aga selgus, et too ülitark ja range olemisega Toomas on ka üks ütlemata vahva vimkavend. Me sobisime hästi, kuigi palju aastaid ei julgenud ma tema kuuldes midagi paikapanevat arvata või välja öelda. See oli aukartus. Lõbus olla ja nalja teha ma küll ei peljanud. Tema juba mõistis ja naljatas vastu.

Suurim privileeg oli aga muidugi kuulata tema jutlusi. Siin lisanduvad kaunid mälestused Sutlepa kabelist, mida teenisime kindla tandemina üle kahekümne aasta. Sutlepas said õige hõngu nii jõulud kui jaanipäev, kuulsime neil aastail ülestõusmisest mitmekümne eri nurga alt, tunnetasime läbi tema sõnaseadmise Püha Vaimu võimu. Oh, olid need alles ilusad ajad! Olen õnnelik, et sain ka sel nelipühal, tema viimasel Sutlepa teenistusel ja üldse viimasel teenistusel olla organistina kohal ja autoga sõidutajana abiks. Mäletan hästi, millest me vestlesime. Et ega teda just väga paljud enam vaatamas käi… 

Üks tähendusrikastest lausetest, mis mulle paljude seas praegu meenub, on see, mille ta ütles, kui olin alles Jaani kirikusse tööle läinud ja pidin õhtul minema kirikusse harjutama. Siis aga selgus, et peauste vahele oli üheks ööks sätitud kirst lahkunuga, kelle sooviks oli veeta oma maise keha viimane öö just kirikus. “Ei ealeski”, karjatasin pead raputades, kui Toomas seda mulle teada andis. Noh, nii igaks juhuks. Toomas naeratas ja ütles: “Mina küll kardan rohkem elavaid...”

See oli tark lause, elavaid tulebki rohkem karta. Olen sellest hiljem palju kordi aru saanud. Aga Toomast ei pidanud kartma. Käisime aastaid perekonniti läbi, nemad Theaga meie juures, meie nende juures õhtusöökidel. Meie sõprus aina kinnistus ja süvenes. Kui Thea haigestus, katsusin ka neile nii palju kui võimalik omalt poolt abiks olla. Ega kolmikute kõrvalt ülemäära jõudnud…

Ometi ei julgenud ma pikka aega Toomasele öelda, et lahutasin oma abielu. Kartsin, et äkki ta pettub minus ja ütleb meie sõpruse üles. Teadsin, et kirikus on selle “abielundusega” mingid omad lood. Kui seda aga viimaks rääkisin, kallistas ta mind pikalt. “Miks sa ometi ei öelnud…” See tark mees mõistis. Ja mitte kohut. Meie sõprus jätkus samal viisil.

Edaspidi julgesin Toomasele kõigest rääkida. Ka mõne aasta taguse “tühistamisaktsiooni” ajal läksin esimesena just tema juurde pisarais nõu ja abi küsima. Ta teadis meie lugu ammu enne selle avalikkuse hambusse jõudmist. Tema ees olen julgenud nutta, tema on mind lohutanud ja kinnitanud, tema on meie eest palju palveid teinud. 

Meie viimasel kohtumisel ütles ta vaikselt: “Minust ei olnud ju teie kaitsjat.” Aga tegelikult oli. Oh, kuidas oli! Toomas tegi täpselt seda, mida teevad tõelised sõbrad. Ta oli ja jäi.

Hea Toomas, tänu Sulle kõikide nende pikkade ühiste aastate eest, tänu koostöö ja ühiste rõõmuaegade eest, tänu sügavate vestluste eest, tänu helduse, halastuse ja armastuse eest. Olen uhkusega Sinu laps, sest sellist vaimset isa ei ole just paljudel. Olgu Su teekond Taevase Isa juurde turvaline ja päikest täis kui tänane päev. “Isegi mina kardan,” ütlesid Sa kord ühel autosõidul, kui kõnelesime surmast. Aga viimasel sõidul Sutlepast tagasi ütlesid, et “ma olin vahepeal üksinda, aga nüüd on Thea jälle minuga.”

Leinan Sind väga. Aga tean, et Sul on nüüd hea, Jumala mõõtmatus süles koos oma kalliga. 

Armu

 Vahel ma ei saa inimestest aru. Neil näikse kõik olevat hästi. Nad on pealtnäha normaalses paarisuhtes. Neil on lapsed. Kodu. Neid on õnnistatud erinevate annetega. Nad on oma erialal tublid tegijad. Neid on suurematest hädadest hoitud. Aga nad on nii paganama kriitilised!

Ütlesin meelega paganama. Sest suur osa neist on vormilt tublid kristlased. Need vormilt tublid kristlased arvavad palju ja julgelt. Nende arvamustest peegeldub kindel teadmine asjade juurpõhjustest ja sellest, kuidas maailm tegelikult peaks toimima. Nad on võtnud enesele kuulutaja julge rolli ja nende kujuteldavad mikrofonid ei kõla iga kord sugugi mitte käskivalt, vaid sisaldavad tihtilugu teiste suunal hoopis haletsevaid noote. Või tögavaid. Otsest sõimu kasutavad neist vaid rumalamad. Aga jah, oma sõnavõttudes on nad ise nii paganama õiged! Kuid mitte selles ei seisne nende põhiline passiiv-agressiivsus. 

Sellised inimesed elavad ise perfektselt. Nad rõhutavad seda igal sammul. Me kõik peaksime neid silmad punnis imetlema. 

Näiteks on nad juba noorena suutnud abielluda õige partneriga. Sedasama peaksid nende sõnul olema teinud ka kõik teised. See abielu-teema on üks põhilisi, millest nad eal ei tüdine. Neil on õigus öelda. 

Kui sa ei ole juba noorena osanud selle partneriga abielluda, kellega sooviksid ka vananeda, siis peaksid ta lihtsalt õigeks mõtlema, rõhutavad nad ja lehitsevad võidukalt piiblit. Muud armastuse vormid tuleb muidugi ära keelata, lisavad nad muiates. Inimese keha nimelt polegi tema enda oma, vaid kuulub selle inimtüübi meelevalda.  Kui sa üritad seesugustele selgitada, et kõik inimesed ei saa eluks ajaks kokku jääda ja sellest pole õigupoolest midagi, või veel hullem, mainida, et samasooliste armastus ei tohiks kellegi kõrvalseisja jaoks olla maailma lõpp, siis sulgevad nad lihtsalt kõrvad. Teate, miks?

Selliste inimeste maailmas on kõik inimesed ühesugused. Neil puuduvad omapärad ja igasugune areng. Sellised inimesed ei juurdle kunagi noorte ja vanade erineva elukogemuse üle, nende maailmas puuduvad põhjuse ja tagajärje seadused. Nad raiuvad kogu elu ühte ja sama “tõde”, purustades sellega oma mõjusfääris olevate inimeste elusid. Nad ütlevad end elavat piibli järgi. Aga see ei ole tõsi.

Sest nad ei armasta. Nad kardavad elada ja vihkavad seda, kui mõni teine ei karda. 

Kui nad kardaksid vaikselt, oleks see igati okei. Inimesed ongi isesugused ja mõni ongi oma mõtetes ja väljenduses arhailine, teine jällegi modernne. Aga nad arvavad, et kõik inimesed peaksid olema sellest “ühest puust”, nagu nemad. Sest vaadake, kui nemad on ikkagi nii vagalt ja õigesti elanud ja kõike nii jumalakartlikult ja vooruslikult teinud, ei tohiks ka keegi teine teha teistsuguseid valikuid. Ühesõnaga - need “õigesti elajad” topivad end ja oma eluviisi teistele vägisi peale, kasutades selleks klassikalisi passiv-agressiivseid väljenduslaade, mille ühiseks nimetajaks on eesmärk teise võimalikult kehvast enesetundest.

Tegelikult peaksin ju minagi sellest jamast lihtsalt mööda vaatama. Aga vahel on see keerukas. Näiteks siis, kui näen, et nad ei halasta isegi oma lastele. 

Olen mitneid kordi täheldanud, et nende juurde, kes on kõige valjuhäälsemalt “vagad ja head”, kipuvad mingil eluhetkel maanduma nende lähedaste näol kirjult eksravagantsed elunäited, mis panevad nende armastuse ja halastuse korralikult proovile. 

Nii abiellus ühe tõeliselt kristliku maailmavaate, piibli ja küllap Jumala enesegagi sinasõprust pidava naise tütar … teise naisega. Mnjah, mis seal's ikka, mõtleksite ehk teie, aga tema mitte. 

Ma ei taha siinkohal juurelda, miks see sündmus just selle naise ellu tuli. On ta ju ometi “kõik seesuguse” avalikult hukka mõistnud ja alati valjuhäälselt ennast ja oma laitmatut abielu ja muud veatust kiitnud, öeldes üsna otse, et ainult nii on õige elada ja mõelda, nagu tema seda teeb. Et kõik muu on suisa kuritegelik. 

Kordan veel, mitte see pole oluline, miks just tema. Olulised on kaks avalikkuse ette paisatud pilti. Üks noorest naisest, vaga naise tütrest oma pulmas. Teine tema emalt kusagil kaugel maal, sõnumiks “valu ja merre voolavad pisarad”.

Vahel ma tõesti ei mõista. Inimesel on laps, noor inimene, kes terve ja õnnelik. Terve ja õnnelik! Ta lihtsalt elab teisiti, kui tema oleks tahtnud, aga mis siis ikka! Me ei pruugi kaugeltki kõikidest oma laste valikutest aru saada. Kuniks need ei hävita neid ennast, on ju kõik hästi? Kas just siinkohal ei peaks halastus ja arm olema kõige nähtavamad? Mul on lausa hale, et see vaene vaga ema on pugenud häbist kobrutades kuhugi maapakku ja viskab avalikkuse ette selliseid lauseid. Selle asemel, et olla oma tütrega tema elu tähtsündmusel koos.

 Kas see on armastus? On see tõesti armastus? Kelle nimel, ega ometi… 

Küsisin Jaanilt, kas tema läheks oma laste või lastelaste pulma, kui need oleksid säärased. Jah, ma läheksin, ütles ta. Mina ka, otse loomulikult. Just sellistel eluketkedel on neile meie armastust eriliselt vaja. 

Miks me ei lase inimestel olla? Miks me arvame, et oleme ise õigemad? Et meie eluviis on kellegi teise omast parem? Einoh, tore, kui kellelgi on hetero-inimesena olnud õnn leida varases nooruses see kõige õigem ja armsam kaaslane. Suurepärane. Isegi halvas abielus piinlemine on oma asi, eriti kui pole lapsi. Aga miks arvatakse, et teistsugused teekonnad on kehvemad ja kuuluvad avalikku arutellu ja veel hullem, häbistamisse? 

Keerukas on vaikida. Tean ju terapeudina hästi, mida seesugused vanema-lapse suhted tegelikult kaasa toovad. Armastust kahjuks mitte. Lõhutud pere. Aga mitte tütre süül. Oh seda paganama vihapisarais paindumatust!

Hülgehall

 Sel korral lähenesime Hiiumaale läbi vihma ja udu. Nii Saare- kui Hiiumaa metsaviirud paistsid merelt igavalt hallid, veteväligi mõjus hoolimata pinnal sibavatest udulainetest inetult porikarva. Tundsin, et pole mingit vahet, kummale poole sõita. Ootusärevus saare osas, kuhu ülemäära tihti ei satu, oli suhteliselt nullis. Ilm suutis oma nutuse ilme maha müüa, nii sulandusin ümbritsevaga üheks, muutusin mere kombel hülgehalliks, valgusin mõtetes aelgase loksuga siia-sinna, jõudmata kogu meresõidu vältel tagasi oma keskmesse ja erksasse olemusse. Lasin end olla. 

Tegelikult ma vahel ikkagi igatsen Hiiumaale. Hiiu hõng on Muhu ja Saare omast teistsugune, aga on sama mere- ja tuuleline, kandes rannarahva karget eluviisi, toetudes samas oma tugevaile, tormile vastupidavaile juurtele. Hiidlased armastavad oma saart ja armastavate inimestega on lihtne suhestuda.

Saarele jõudes ilm paranes. Ka mina korjasin end taas kokku ja märkasin, et Hiiumaa muutub otsekui julgete pintslitõmmete abil taas värviliseks. Teekond Reigi kirikusse kulges mööda saare läänepoolset maanteed. Tasapisi näitas päikest. 

Olen vist juba maininud, et Hiiumaa on minu jaoks otsekui hea teretuttav - see, kellega küll tihedalt läbi ei käi, aga kellega taaskohtumine ometi väga rõõmustab. Põnevust jätkub isegi sedavõrd, et mõttes lubad õige pea naasta, soovid suhete tihenemist, ihkad lausa sõprust. Seda kõike ei pruugi muidugi tegelikkuses juhtuda, aga hea seegi, et järgmisel korral jätkub kõik lihtsalt sama toreda koha pealt. 

Päev kujunes kauniks ja möödus nagu lennates. Reigis tõmbasin õlule kirka muhu-triibulise villa-salli, lükkasin mind rünnanud “suure halli” kadakate vahele maadligi, tõmbasin suu kõrvuni ja ulatasin õnnetundele taas terekäe. Nii Reigi, kui Tahkuna ja Kassari väärivad seda igati. Sääre tirp jäi küll sel korral vallutamata, aga küllap tuleme õige pea tagasi! 

Või noh, järgmisel korral… 

Kanajalgadega maja

 Hiilisin täna kanajalgadega maja juurde. Mul oli vaja seal veidikene toimetada. Tavaliselt ei lähe ma sinnakanti kunagi, kui Kanajalad, kanajalgadega maja asukad, on kodus. Äärmisel juhul sõidan kui tuulispask kaugemalt jalgrattaga mööda, süda tagumas kurku, et kas ehk isand Kanajalg hüppab põõsast välja ja kukub mind tuuseldama. Seda pole küll kunagi juhtunud, but you never know…

Kümmekond aastat tagasi käisid Kanajalad mind mu kodus kollitamas. Õigupoolest oleksid nad mu äärepealt nahka pannud, kui ma poleks end piisavalt osavasti kaitsnud. Emand Kanajalg oli küll vähem õudne, aga ega temagi oma hiiglaslike lõugadega isandat poleks suutnud taltsutada. Oma kanajalgadega koopasse nad mind tol õhtul küll vedada ei suutnud, aga peale nende äralendu püherdasin veel kaua unetuna voodis, hirmuhigi otsaees.

Täna, nagu mainitud, hiilisin aga vaikselt põõsastiku vahel, mille taga too kanajalgadega maja asub. Iga väiksemgi krõps võinuks mind reeta. Iga pisemgi puuraksatus oleks teritanud Kanajalgade tähelepanu, iga mu julgem liigutus oleks kandnud kanajalgade õuele võõrast lõhna. Isand Kanajala sõõrmed oleksid paisunud ja ta suunurgast oleks hakanud tilkuma kättemaksu näljast ila. Pöörasena oleks ta sööstnud läbi võsa otse mu kõri kallale ja edasi ei taha ma isegi mõelda.

Sestap toimetasin väga vaikselt. Kivid mu pihkudest pudisesid tasaselt kui udusuled sinna, kuhu soovisin need paigutada. Tuuleõhk tegi osavalt “katet”, klõbistades just kanajalgade põõsastiku oksi eriliselt klõbiseva elegantsiga - et võtku nad ja tantsigu hoopis lõrisemise asemel. Kõhistasin omaette naerda ja täitsin oma ülesannet kiirelt ja perfektselt. Siuglesin nagu nõtke uss kiviaia, põllu ja tee vahel. Ma ei vaadanud kanajalgadega maja poolegi. Ilmselt oleksid nad juba pelgalt mu pilgust aru saanud, et saak on läheduses. 

Kui olin oma vaikset tööd lõpetamas ja haarasin põõsastikust veel viimase kiviklibu järele, käis mu kõrval korraga kõva raksatus. Tuul ehmus korrapealt hingetuks ja murdosa sekundi jooksul tekkis seäärane vaikus, mille hõlmas seiskus isegi aeg. Minu südamest rääkimata. Sain ta oma kurgus siiski taguma, kargasin hirmust meeletuna püsti ja pistsin kõigest väest jooksu. Kujutlesin igal põgenemishetkel oma kintsude taga isand Kanajala kollaseid hambaid. Plaks ja plaks pidid nad mind esmalt asjatult haarama, aga viimaks oleksid nad nõelteravaina läbinud mu dressipüksid ja naha ja rebinud verist liha mu põgenevalt tagumikult. Kuni ma hingetuna porri oleksin langenud…

Aga ei… Piidlesin umbes saja meetri pealt arglikult tagasi. Kõik oli endine. Vaikne. Tuuleke mängis taas rohututtidega ja küllap klõbistas ka kanajalgade pöösastikus. Too raksatus ei kuulunud niisiis hoopiski mitte verejanus isand Kanajalale. Ma lihtsalt nii jubedalt kardan teda, et hirm ajas sel korral oma silmad lausa pärani. Samas … seesugustega ei tea kunagi, millega lihtsamadki lood lõppeda võivad. Parem karta kui kahetseda. 

Kameeleon

 

Kameeleon!

Kui päikese käes vaatad, siis roheline, kui pimedas, siis sinine! Niisiis värvi muutev. 

Värvid on minu jaoks olulised. Hall, beež, pruun, must ja valge on ainsa värvina paduigavad. Kui millegagi kombos, siis jah. Aga pigem olgu erksamad värvid. Elus on vaja hoogu ja särtsu! 

Niisiis, saage tuttavaks, meie järgmise viie aasta abilised, saamaks kiiremini punktist A punkti B: minul sinakasroheline kameeleon, Jaanil kuldse kumaga roheline. Tore paar - nagu meiegi! 

Kunstikool

Lõputööd

 Tüdrukud lõpetasid täna kunstikooli. Neli aastat kestnud kunstiõpingud Tallinna Kunstikoolis said punkti. 

Kunstikool sarnaneb veidi muusikakooliga. Ka seal käiakse tavakooli kõrvalt, ka seal on paaril pärastlõunal nädalas päris oma tunniplaan, mis sisaldab erinevaid kunstitunde (vormiõpetus, joonistamine,  maal, klaas, kunstiajalugu jms), seega venivad mõned päevad nädalas hiigelpikaks. Kunstikooli lapsed, nagu muusikakooligi omad peavad olema vastupidavad ja tublid. Loomingulisusest rääkimata.

Kunstikooli, nagu muusikakooligi, saab katsetega - lapsel peavad olema kunstitegemiseks teatud eeldused. Kunstikool ei ole lihtsalt kunstiring. Sealt võib saada alguse ka kunstnikuks kujunemise teekond. 

Nii Loviisal, kui Lisannil olid kunstikoolis omad tugevused. Loviisal oli selleks joonistamine, Lisannil maal. Mõne asjaga tuli aga rohkem pusida. Kuigi enamus asju tuli neil välja nii, et minusugune kunstivõhik lihtsalt ahhetas, siis osad valdkonnad tõid ka pisarad silmist. Kuulsin mõlema tüdruku suust selle nelja aasta jooksul paar korda ka kunstikooli poolelijätmise mõtet, kui aga jõudsime kokkuleppele, et pingutatakse veidikene veel, läks keerukas koht korraga üle ja koolikäimine jätkus uue õhinaga. 

Mul on hea meel, et mu tüdrukud teavad nüüd kunstist nii mõndagi ja võivad mindki õpetada. Mõlemad arvasid, et jätkavad mõne kursusega lisa-aastal. Lisann arvas, et võiks veidi enam süvitsi minna klaasikunstiga ja valmistada mõned vitraažid. Loviisat huvitaks fotograafia. 

Lõpetööks tegi Lisann ühe huvitava klaasi-installatsiooni pealkirjaga “Kooskõla”, Loviisa valmistas aga vineerile sadadest sketšidest inimkuju, mis sai nimeks “Kujunemine”. Töös kasutatud ja sketšbookist väljalõigatud sketšid olid valminud üheksa aasta jooksul. Loviisa pälvis oma diplomitöö eest ka kiituse. Lisannil paluti aga koos kunstikooli sõbrannaga esitada lõpukõne, mis oli suurepärane!

Mul on tublid tüdrukud. Loodan, et loomingulisus jääb nendega kaasas käima, olenemata nende poolt valitud elusuundadest. Loomingulised inimesed on inspireerivad ja jõuavad igal alal kaugele. Tuult neile tiibadesse!

Ka mina pusin vahel…