Kolmapäev, 18. september 2019

Vene keel

Kui esimesed kolm aastat toetasin oma kolmikuid eelkõige inglise keele kodutöödega, siis tundub, et järgnevad kolm tuleb mul takka lükata vene keelega. Ja see on juba kõrgem pilotaaž!
Vene keel algas neil õigupoolest juba teises klassis, aga et kohe ei antud kodust õppimist, ei muretsenud ma liialt. Alles siis, kui Karl Johannil tuli teise õppeaasta lõpus toimunud tasemetöö kirjalik osa uuesti teha, selgus pisiasi, et poisi keeleline areng oli igati okei, aga ta ei tundnud absoluutselt vene keele tähti ja ei saanud seetõttu ka ülesannetest aru. Ega plikadelgi asi roosiline olnud, kuid nemad oskasid end sellest takistusest kuidagi üle nihverdada. Igal juhul päädis asi sellega, et kleepisin kogu me maja ю-sid, я-sid, ж-sid ja ц-sid täis ning käskisin triol neid toast tuppa liikudes häälida. Oi, see tekitas pahameelt- aga selgeks sai! Karl Johanni ümbertehtud kirjalik osa pälvis lausa üle 90% õigeid vastuseid. Aga ega ma ei lasknud end ka sellest eksitada! Tõmbasin kõigile telefoni Duolingo äpi ja Muhus suvitades oli reegel õppida kohe peale ärkamist kümme minutit vene keelt.
Kolmas klass tundus seetõttu olevat üsna "ladna".  Kuna inglise keele õpingud olid valdavad, ei jagunud mul ka siis vene keelele erilist tähelepanu. Tasemetööst ei selgunud samuti midagi katastroofilist. Üritasin küll suvel taaskord Duolingot sisse juurutada, et neljandas klassis hakkaks juba midagi konkreetsemat külge, kuid sel korral ei läinud see sugugi nii libedalt, kuna käisin ise suhteliselt palju maalt ära.
Ja nüüd on siis neljas. Eile oli e-kooli pandud koduseks ülesandeks lugeda tekst aastaaegade kohta ja moodustada allpool etteantud sõnadest lauseid. Kui mu esimene kolmik seda teksti luges, olin seesmiselt lihtsalt naerukrampides. Tänapäeva lastel pole vene keel üldse kõrvus, seetõttu üritavad nad selle kõla imiteerida, väänates suvaliselt sõnu, venitades valede rõhkudega ja tehes igasugu muud fantaasiaküllast tsirkust- peaasi, et ma asja kordaläinuks loeksin ja nad minema laseksin. Vaesekesed, neil on tõesti raske!
Teise kolmiku lugedes ütlesin mõned kohad lihtsalt ette ja palusin järele korrata. Tegelikult eksivad nad vahel ikka veel tähtedega! Näiteks loevad nad ь rahumeeli ы-täheks (erinevus ju vaid väikeses kriipsus)- aga mis sõnad sedaviisi tekivad, võite vaid naerma pursates kujutleda!!
Kolmanda lapsega jõudis mulle kohale, et seesugused talveõhtud ongi mind ootamas. Pikad, tuimad ja jubedad. Tjop-lja-lja, venitab laps. Eieiei, ütle тёплая- kuula, tjop-laja. "Top-ljalja". Tjop-la-ja! Uhh! Ja siis veel käänded. oсень, eieieiei ole восемь, see on ju kaheksa, niisiis осень- осенью. Aga весна-весной. Noh, kordame. Eieieiei ole восемь, on oсень. Uhhh! Lähme edasi: лето-летом, зима..., eieieiei mitte ziima, vaid зима-зимой. Mis боже мой? Еieiei, see on почему- miks?
Боже мой....
 Nüüd laused- зимой идёт снег- no mõtle sõnale "idioot", jajaa, see pole hea sõna, aga aitab meelde jätta! Осенью идёт дождь... noh kordame veel. Mitte midagi pole meeles? Uhhh!
Ja nii kõigi kolmega!
Teate, ma ei loobu. Keeleoskus on oluline. Just oskus, mitte niisama läbisaamine. Seetõttu istusingi nendega kogu õhtu. Samamoodi nagu eelnevatel aastatel inglise keelega. Ega nemad pole süüdi, et nad kolmikud on ja mina kõike kolmekordselt pean tegema!
Kõik on ajutine, kordasin endale mitmeid kordi. Nad ei saa veel sellega üksi hakkama, nad vajavad minu abi, ma pean aitama! Aga varsti juba saavad!
Niisiis- olen olemas. Осенью, зимой ja весной. Äkki летом siis seekord puhkame?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar