teisipäev, 28. juuni 2022

Jaksamisest


 Kui Helis poisid neljaks päevaks minu juurde Muhusse jättis, oli mul rind kummis- see pole üldse keerukas, vastupidi, lausa käkitegu, mina, kogenud ema, sätin päevaplaani otseks, söödan jõnglastel kõhu tervislikku toitu täis, pakun põnevat meelelahutust ja me elu läeb nagu lepase reega! 

Täna, kolmanda päeva õdangul, on mul lihtsalt piinlik. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, et Helis laseb kodu korrashoiu osas liiga lihtsalt minna, mina hoian kõik lausa perfektselt joones. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, et korrektne päevaplaan on asja võti, minul magavad nad lõunaund nagu miilenkid. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, kui ebatervislikult nad ometi toituvad, mina küll latti juurviljadest allapoole ei lase. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, miks Helis õhtul lastega magama ei lähe, kui mina hoian oma ööune kindlalt 8-tunnisena, püsin rõõsa ja roosa ning ei virise. 

Ma ju mäletan küll, mis tunne oli, kui mu laste isa, olnud mõne tunni kolmikutega, rind kummis kuulutas, “huvitav, mina suudan küll nende kõrvalt kõike teha, kuidas see küll sinul ei õnnestu, küllap on selle asja nimi lihtsalt laiskus ja lohakus!” Praegugi, seda kõike kirjutades, kihvatab mul sees. Ma ei mäleta, kas ma ikka mõistsin vastu öelda, et me kõik suudame mõne tunni jagu kõike. Suudame ka päeva jagu. Heal juhul peame perfektsetena paar päevagi hambad ristis vastu. Aga ei enam. Inimeseks olemine ei võimalda muutuda masinaks. Me väsime. 

Nii olen minagi, piinlik öelda, rampväsinud. Aga ma ei maga. Istun oma väepaigas koduküla rannal. Kell on tiksunud veerand tunni jagu üle kesköö, kuid löön unele käega. Mul on seda aega vaja! Mul on vaja näha seda imelist tulipunast loojangutaevast, kuulda öös kriiskavaid linde, näha mere taustale tardunud kadakate tumedaid siluette. Mul on vaja kuulda oma mõtteid. 

Täna, kolmandal päeval, ei pidanud ma kinni lapsukeste unerütmist, sest mul oli sõbranna juures tore ja ma ei soovinud, nui neljaks, kell kaks lahkuda. Muinasjutt, mille tõin kuuldavale enne lapsukeste ööund, jäi samuti lühikeseks, igavaks ja lahjaks. Samuti ei saanud nad täna juurviljapoegagi, süües nende asemel kooki, pannkooki, ampsu arbuusi, tüki pizzat ja veelkord kooki, sest olin õhtul liiga väsinud. Samuti ei tõmmanud ma mitte kordagi tube tolmuimejaga üle, tõin kuuldavale vaid paar jõuetut hüüatust kolmikute suunal- ja sinnapaika see asi jäigi.

Mul on piinlik, sest see on alles kolmas päev. Aga Helis toimib koos oma pisikeste poisipõnnidega päevast päeva, tehes selle kõige selle kõrvalt veel tööd! Ta toimib tõepoolest suurepäraselt, mõtlen nüüd.  

Muidugi võin end sellega lohutada, et mina olen selle elurütmi juba korra üle elanud ja ei peagi praeguse elukaarepunkti juures nii palju jaksama. Ometi tahaksin aidata ja seejuures asjad toimima saada ja mitte väsida. Aga pean oma ebatäiuslikkusega leppima. Kōige suurem avastus ja õpetus on mulle hoopis see, et Helis vajab kiitust ning suurt tunnustust- eriti nende kohtade peal, kus mina rinna kummi ajasin, et teen paremini. Tühjagi. Ühe päeva tegin. Teise vedasin ka kuidagiviisi õhtale. Aga kolmandal on toss väljas. Homme katsun lihtsalt ellu jääda, ilma liigsete lubadusteta. 

Aga poisid, teate, on imevahvad! Ühed marudad kahe- ja nelja-aastased vennikesed! Tegelikult täiesti lihtsad lapsed. Lihtsalt- lapsed.


laupäev, 25. juuni 2022

Lallallaa

 Kas te teate, kes on Lallallaa? Lallallaa- see olen mina!
Ah et mis mõttes? Eks lugege!

Seda te ju ikka mäletate, et Otto hakkas mind kutsuma väga erilise nimega- Mannela. Selle taga oli tegelikult minu soovimatus kanda vanaema austavat nimetust, aga nii fantaasiarikast nime poleks ma enesele elu seeski suutnud välja mõelda! Pakkusin ühte lihtsakoelisemat, seostades seda oma lapsepõlve hüüdnimega, millega olnuks kerge suhestuda. Arvasin, et Manna (pehme n-iga, mitte nagu pudrumaterjal) sobiks kenasti. Aga laps valis ise. Mannela on pikem ja keerukam, kuid ilmselt olete nõus, et ka naljakam. See on sajaprotsendiliselt Otto looming ja seega edasikaebamisele ei kuulu. 

Ruben hakkas rääkima alles üsna hiljuti. Praegugi teeb ta seda veidi konarlikult ja paljud sõnad mugandab lihtsamaks ja keelepärasemaks. Üks neist ongi too Lallallaa ehk ilmselt siis tema keeles Mannela. Meloodiline ja oma lihtsuses lausa jahmatav! 

Kui ta mind õues või rannal hüüab, kõlab see mu kõrvadele nagu muusika. Kes siis ei tahaks olla muusika! Mäletate seda laulu-

My heart goes shalala lala, shalala in the morning. 
Oh oh oh shalala lala, shalala in the sunshine. 
Shalala lala, shalala lala in the evening. 
Shalala lala shalala lala just for you.

 -vaat see ongi see Lallallaa, näiliselt süütuke, aga kannab oma lihtsas mõjususes vaat et kogu maailma!


Vanaemaks olemise aegu

 Vanaemaks olemise aegu
Tänasega tahaks vesta juttu
Partneriteks minevik ja praegu
Teemaks- miks nii otsatumalt ruttu?

Homse kohvitassi jätaks võtta
Kui on taas see hetk, mil pole kiire
Tänasega vesteldes ei tõtta
Ükski meist. Sest ajal pole piire. 

Lapselaste hingamise saatel
Lõunaunest rännak saab, kus eile
Omandamas hoopis teise vaate
Põlvest põlve hoolivaile meile.

Meile, kes kord väikste plikadena
Paljasääri mere poole jooksid
Minagi seal lippan, oh mis kena- 
Eile, kas veel kohvilisa tooksid? 

Homsesse meid kellakägu kukub
Tänasise minevikku lisab
Minagi kord vajun ajalukku
Ometi on ema mul, ja isa. 

Põlvnemist ja olemise homset
Tänasega rahulolu aitab
Hoomata. Ja vanaema kombel
Pehme käega laste põski paitab…

reede, 24. juuni 2022

Veel idüllist

 Kes eelneva idüllilise jutu õnge läks ja isekeskis mõtles, et vaat, kus see naine oskab elada ja nautida, sellele teen nüüd kelmikalt tšurr ja tulen taas iseendana kapist välja- eile, jaanilaupäeval, langetasin õhtul, ajal, mil teised mõnuga tšillisid ja grillisid, nii muuseas seitse puud. Mul oli neid puid vaja just sel ajal langetada seetõttu, et varem ei olnud ma leheusside olemasolu avastanud. Leheussid on nimelt sellised vastikud tegelased, kes paljunevad lehtede all, otsekui ämblikuvõrgust kookonis ja kui neid on umbes miljon, söövad nad puu lehtedest paljaks ja see sureb aeglaselt ja piinarikkalt. Minu teada ei taha leheussid päris kõikide puusortide lehti järada, aga mõned puud mu aias siiski olid, mis, nagu õudusega avastasin, nende läbi oma kurva lõpu on leidnud. 

Ma ei lükka asju edasi. Kõik tuleb korda ajada kohe ja joonelt. Sestap otsisin üles ka oma kena sae (mis pidavat olema naistesaag, kuna käib elektiga ja on seetõttu palju kergem, kui mingi aku või bensiini või mille iganes variant. Saagi on märksa lihtsam käsitseda, kui trimmerit, sest esiteks, see on loogilisem, teiseks, see on vaiksem, kolmandaks, see on käepärasem. Ma ei vahetanud isegi riideid. Maani kleidiga saab vägagi edukalt saagida. Ainult, et teised vaatasid mind kuidagi pika pilguga. 

Täna saagisin veel. Täna oli see ka pisut lihtsam, sest lisasin riistapuule ka saeketiõli, mille järele loomake janunes. Puujurakaid lõkkesse vedades mõtlesin isekeskis, kas oleksin teistsugune, kui lubaksin kellelgi tulla, kes mind armastab ja kes selle minu eest ise ära teeb. Mõtlesin seda ka siis, kui kanalisatsioonipaagist vett välja pumpasin. Ja siis, kui möödaminnes paar nõustamist tegin. Ja siis, huuled punaseks värvisin, kui küünelakki uuendasin, kui kummikud kingade vastu vahetasin. Kui Bachi kahe viiuli kontserdi mängima sättisin. Jaanipäeval pole ju palju pisut ka igavikuliste ja püsivate asjade peale mõelda. Ümber minu õitsesid pojengid.

Praegu on nii. Igavikulised asjad on samuti paigas. Kõik ülejäänu on aga ääretult muutuv.

neljapäev, 23. juuni 2022

Jaani aegu



 Jaanipäeval tulevad kõik mu lapsed ja lapselapsed ja kes kõik veel minu juurde Muhusse. Sel aastal on põõsasroos ja jasmiin veel õites, muru lopsakaks vaibaks niidetud ning keset majatagust hiigelplatsi on kerkinud kena lõkkease, mis ootab õhtust süütamist. Teismelised teevad juba mitmendat külapoe tiiru, et kõik pikaks õhtuks vajalik oleks enne sulgemist soetatud. Midagi ununeb niikuinii! Minu külmkapp on aga pilgeni head-paremat täis. Toas magavad põnnid magusat lõunaund, et õhtul virisemata vastu pidada. Ilm on soe, kuid tuuline, nagu saarel ikka. 

Olen õnnelik. Mu naiselikkuse karikas on rahuloluga täidetud. Looja on mind nii uskumatult paljuga õnnistanud, midagi olen küllap ka ise oma valikute ja tööga korda saatnud, samuti on mul tohutult vedanud inimestega enese ümber. Ka oma laste üle on mul siiralt hea meel! Saan neid usaldada ja isegi siis, kui vahel nagistame, tunnen, et käin õiget rada ja neist kasvavad sama suurepärased inimesed, kui  Helis, mu lihtne laps ja imeline naine. 

Valged ööd on nii tohutult ilusad. Aeg, mil noorest suvest saab küps, on rõõmu ja elujõu kogumise aeg. On joovastavate hetkede endasse ahmimise aeg. On unelemise ja imetluse piirimail viibimise aeg. Selles ajas ei saa kiirustada. Selles ajas tuleb hommikuti võtta kolm kruusitäit teed või kohvi ning seda päevitustoolis aeglaselt nautida. Seejärel tuleb tundide kaupa mõtelda, mida edasi teha. Vahel viivad mõtiskledes sammud mere äärde, siis tuleb seal pikalt istuda ja silmapiiril vaikselt edasi-tagasi sõudvaid praame vaadelda. Või linde. Kisendavaid kajakaid, laintel õõtsuvaid luikesid. Või hoopiski küla raamatukokku jalutada. Sealsete inimestega pikalt ajaloost ja tänapäeva elu-olust vestelda. Ja siis edasi kiigeplatsile suunduda. Õrnalt õõtsudes mälestusi heietada. Äkki isegi surnuaiale põigata. Kui sääski pole. 

Või hoopiski lamada. Lebada esmalt õunapuu all. Seejärel keset majatagust platsi. Või kaevu ja suure kase juures. Pilved sõuavad tuule rütmis, vahel aga tuulele vastuoksagi- kui vihma oodata. Aga ükskõik. 

Unelusest ärgates on päev õhtusse veerenud. Maailm tundub värske ja värviline. Kusagilt küla poolt kostub muusikat. Teisal vingub saag, veel tehakse töödki. Siis tuleb võtta pokaal valget veini, kausike oliive ning mõni viil tšilli juustu. Tuleb kuulata. Kohal olla. Olla nähtamatu kõrv ümbritsevate elude, erinevate elusündmuste, rõōmude, igapäeva ja lõpuks siin ja praegu väljakujuneva ajalookillu tundmatu tunnistajana. Ometi omade keskel…


kolmapäev, 22. juuni 2022

Trimmer

Kell oli pool üksteist õhtul, kui minus tärkasid ematunded.  
Lapsed olid läinud ülenaabrite juurde. Tee naabertaluni oli aga nii rohtu kasvanud, et seal pidi kahlama kõhuni sees. Vald seda teed ei hoolda. Autoga sõidame teiselt poolt, oma küla kaudu. Ega seegi tee pole suurem asi, kuid parem siiski.

V. kinkis mulle kunagi trimmeri. See pidavat olema "naiste trimmer", kerge käsitleda ja lihtne hooldada. Muidugi teab igaüks, et tegelikult on trimmer üks hirmus loom, olgu ta naiste või mis tahes. Aga täna otsustasin selle trimmeriga üle pika aja sinasõprust sõlmida. Mulle tundus, et nii on lastel toredam öö hakul sõprade juurest koju tulla. Äkki tekib lausa oodatud-olemise tunne!

Võtsin riista ettevaatlikult kuuri alt välja. Teadsin, et pean esiteks midagi on-asendisse sättima ja seejärel viis korda mingit pehmet nuppu pumpama. Mingisuguse lüliti teadsin veel olevat, mis ühte või teist asendit nõudis, aga see nõue jäi esialgu varjatuks. 

Asja käivitamine võttis ilmatuma aja ja suure hulga närvirakke. Imelik, et keegi üldse sellise juraka välja suutis mõelda, mis keerlevate tamiilidega rohtu tapab! Aga seal ta siis järsku mul plärises, nagu homset poleks. Uskumatu lärm!

Avastasin alles trimmeri tööhääle taustal, et minu ainuke riideese, mille ematunde tärgates kiiruga selga olin toppinud, oli üks pikk roosa kampsun. Tööriista ei olnud aga võimalik enam välja lülitada, muidu oleks kogu see jama alanud otsast peale. Nii ma siis rügasin, roosa kampsun paljal ihul. Kell oli kolmveerand üksteist. Minu põhiline mure oli see, et keegi ei näeks, sest sel kampsunil pole nööpe ja ta hõlmad kippus kangesti lahti. Trimmeriga pool-alasti naine poleks eriti normaalne vaatepilt. Kes siis niimoodi niidab!

Trimmerdasin ära poole tee pikkuse lõigu. Rohkem ei jaksanud. Kell oli viis minutit üksteist läbi. Lõpetades olin pool-kurt ja mu käed värisesid nagu parkinsoni-tõbisel. Naiste trimmer oli muidugi oma töö edukalt ära teinud ja lapsed panid trimmeridatud lõiku koju tulles isegi tähele! Tundsin, et ma olen erakordselt tubli ja saan kõigega hakkama. Ometi otsustasin ülejäänud lõigu osas töömehe kasuks. 

Trimmer punane mootori-osa haakus küll mu tulipunaste küüntega, aga kuulge, kõigel on ikkagi piir!


pühapäev, 19. juuni 2022

Tipu Jaan

 Arvan, et on aeg kirjutada Tipu Jaanist. Tipu Jaan on minu vanavanaisa ja tema ümber hõljub tume saladusteloor. Õigupoolest tundub tema näol tegu olevat lausa kellegi müütilisega, sest kui seda lugu loete, mõistate isegi, et see mees ei tundnud elu ja surma piire. Või meeldis meile seda lihtsalt uskuda. 

Tipu Jaan suri tegelikult juba 1950ndal aastal. Poos kuuri alla üles, täiendas vanaema neil puhkudel, kui see jutuks tuli. Ta ei olnud eriti hea inimene, armastas ta lisada, kuid kahjuks ei tulnud mitte kellelegi meist pähe küsida, miks. Endalt elu võtmine olla tingitud hoopis mingist haigusest ja valudest. Küllap vanaema teadis siiski rohkem. 

Tipu Jaanist on säilinud üksainus pilt. Sellest ei oska ma eriti midagi arvata. Mees nagu mees ikka. Tean, et ta oli matnud oma noorelt kopsuhaigusesse surmud naise Loviisa ja abiellunud minu vanavanaema Pauliinega, kes kasvatas ühtlasi otsekui omadena üles tema kaks orvuksjäänud tütart, Anette ja Linda, sünnitades ise veel kaks last- minu vanaema Aino ja ta sõjas surma saanud venna Kaljo. Ka Pauliinele oli abielu Tipu Jaaniga tema teine. Esimene mees, Iisak Kangro, Lüganuse jõuka talu rikas ja imetoreda iseloomuga peremees, nagu mu vanaema armastas toonitada, suri samuti noorena tiisikusse ning nende lühike abielu Pauliinega oli viljatu. 

Aga olgu nagu on, igatahes elas meieri ametit pidanud Tipu Jaan oma teise naise Pauliinega Kõnnu külas (kahjuks me ei tea, kuidas Pauliine Lüganuselt sinna sattus), suhteliselt vaeses talus ning temast ei ole peale "sita iseloomu" midagi kuulda olnud. Küll aga sai teda piisavalt ohtralt kuulda ja tunda alates sellest ajast, kui mu vanemad Kõnnu koha Eesti iseseisvumise järel erastasid ja maja uuesti üles ehitasid. Siis hakkas juhtuma asju.

Kõnnu asub paksu metsa veerel. Lähedal on arvukalt rabajärvi ning murakasoid. Padrikutes elab arvukalt metsaloomi, esindatud on ka näiteks karud. Tean, et läbi metsa viis mingi otsetee ka Kadrina kanti. Saan aru, et Kõnnu kuulus Kadrina kihelkonda, seega tuli käia sealses kirikus. Ka mõned naabertalud olevat asunud sügavamal metsas.

Mina olen sealses metsas käinud üliharva. Tunnistan, et ma lausa pelgan seda. Karu ma päevasel ajal vast väga ei karda, küll aga äraeksimist, metsas eksisteerivaid üleloomulikke jõude ja hämarust. Mulle meeldib selgus ja silmapiir, metsas on aga äraarvamatu ja segadusseajav. Ja sääsed!

Kui nüüd mõtlete, miks see metsakartus Tipu Jaani loosse peaks puutuma, siis mina arvan, et puutub küll. Vähemalt kaudselt, vähemalt hirmu näol. Hirmul on nimelt suured silmad ja teravad kõrvad. Hirm hiilib inimese sisse märkamatult ja kui ta juba platsis on, täidab ta südame pilgeni. Nii juhtus ka meiega, kui Tipu Jaan endast märku hakkas andma, aga meie temast midagi kuulda ei soovinud. Ja kõrval kohises ürgmets.

Algul olid ainult sammud. Aeglased, konkreetsed inimese astumised lae peal. Isal, tipiharidusega inseneril, oli laudade nakumise kohta oma teooria. Hiljem muutus see loomariigi mitmekesisuse teooriaks ja proovis leida kinnitust, et mõningad liigid ei pelga ka inimestega külg külje kõrval elada. Tumedad sammud aga jäid ja kogusid aina hoogu. Lõpuks leidis vist isagi, et metsseal ja põdral on targematki teha, kui meie lae peal konnata. Pisemad loomad selliseid mütakaid tekitada ei suuda. 

Siis aga läks veelgi põnevamaks. Kui inimesi parasjagu kodus polnud, astus ta ka tuppa. Oma olemasolu kinnituseks hakkas ta liigutama asju. Algul vähem, siis juba üha julgemalt. Kui Kevade raamatus viisid rotid kapsaraua ära, siis Tipu Jaan lihtsalt laamendas. Näiteks tõmbas ta laudlina koos sellel asetsevaga põrandale, lükkas raskeid asju ümber, lülitas raadio üürgama, kiskus pilte seinalt- ühesõnaga tekitas totaalse segaduse ja muidugi kergitas jõudsalt ka hirmufooni. 

Täiskuu ajal olevat olnud eriti hull seis. Ema põgenes tihtilugu öösel kabuhirmus Kadrinasse vanaema juurde, kui isa linnas tööl oli, olgugi, et päeval tegi ta endale asja loogiliselt selgeks ja ööseks jättis raadio mängima. Kui ikka lae peal lausa hüppama hakati, katkes ka tema kannatus ja murdus igasugune taluvuspiir. 

Mind külastas Tipu Jaan ainult korra, seda luupainaja näol. Ta tõstis mind voodist otse lae poole, ma ei saanud ei liigutada ega hingata. Tundsin end kaduvat kuhugi sügavikku. Püüdsin elu eest võidelda, mu karjumist kuulsid teisedki. Kuidas tulema sain, täpselt ei teagi. 

Kõige selle möllamise kõrgaeg oli umbes kakskümmend viis aastat tagasi. Kõnnu maja taastamine sai aga alguse kolmkümmend pluss aastat tagasi, siis, kui toimus maade tagastamine. Nõukogude perioodil sai vaene maja vene sõdurite poolt täielikult ära rüüstatud. Ehk ei saanud Tipu Jaan algul aru, et tegu on omadega?

Elus on palju asju, mille kohta puudub seletus. Tipu Jaani tegevus on üks salapärasemaid teemasid mu teadvuses. Tahaksin küll uskuda isa versiooni füüsikaseadustest ja zooloogia omapäradest, mingil põhjusel haarab mind aga ka müstika valdkond ning elu ja surma õhkõrnad piirid. Ja muidugi psühholoogia. Hirmu teema. 

Minu meelest oleksid nad pidanud kutsuma kirikuõpetaja, kes selle maja ära õnnistaks. Minu teada seda aga ei tehtud. Tipu Jaani jaks aga rauges tasapisi sellest hoolimata. Isa ehitas teisele korrusele magamistoad. Saabus vaikus. 

Nüüd on juba palju-palju aastaid täiesti rahulik. Ka täiskuu ajal. Ainult see mets... seda pelgan siiani. 

kolmapäev, 15. juuni 2022

Mõtisklus

 Ma ei tea, kui andekas ma olen. Mul pole õrna aimugi, kui kõrgele mu tiivad mind päriselt kannaksid. Tean ainult seda, kui vähe olen suuteline oma täit potentsiaali kasutama ja see muudab mind vahel nõutuks ja kurvaks. 
Käisin täna Draamateatris vaatamas etendust "Solist", mis rääkis värvika eluga pianist Käbi Lareteist. Peatumata pikemalt sellel, et tegu oli ääretult puudutava teatritükiga, pani see mind enese elu üle veelgi sügavamalt järele mõtlema. 
Käbi Laretei pühendas oma elu klaverimängule. Lisaks oli tal arvukalt keerukaid armusuhteid, mis muutsid ta isiksuse veelgi põnevamaks. Ta oli tõeline daam. Tundlik naine, särav isiksus. Kannatajaks jäi aga kodu. Lapsed. Etenduse lõpus loeb ta ette oma tütre kirja, kus too kirjeldab oma valu ema üle, kes alati läks, pikkadeks perioodideks. jättes teda ennastunustavalt nutma ja kes ei olnud kohal isegi siis, kui oli füüsiliselt olemas. Seda kirja oli tohutult südantlõhestav kuulda, mul olid pisarad silmis, ometi tundsin, et mõistan seda muusikust naist. Mõistan tema valikuid. 
Andekaid ja inspireerivaid inimesi ei ole just ülemäära palju. Kõik see imetlusväärne, mis inimesele antud, ei tule aga kaugeltki mitte sõrmenipsust, vaid tähendab tohutut tööd, sügavat keskendumist ning kindlasti ka õnne ja riskijulgust.

Minu elus on olnud kõike etapiti. Mäletan aega, mil harjutasin tunde ja tunde klaverit ja mul hakkas minema tohutult hästi. Siis aga pidurdusin sel teekonnal ja jätkasin oreliga, mis tundus perspektiivikam. Orel on ühest küljest olnud alati minu kutsutud ja seatud teekond, teisest küljest tunnen end olevat võimalikust tipust vägagi kaugel. Põhjus on lihtne- iga kord, kui end mingi konkreetse ülesastumise jaoks üles töötan, järgneb sellele suur langus. Vaja oleks ühtlast tõusu, aeglast, kuid vankumatut. Seda ma aga enesele lubada ei saa. Mul on kodu, lapsed, muu elu.
Seega seisangi nüüd, neljakümnendate eluaastate lõpul, silmitsi tõsiasjaga, et ega ma eriti orelit mängida ei oska. Ei, ärge saage valesti aru. Eesti mastaabis olen täiesti arvestatav mängija, eriti ajaperioodil, mil end soolokontserdi jaoks üles töötan ja selle ka edukalt kuulajateni toon. Aga teate, see ei ole päris maailm. See ei ole karjäär. See on vaid millegi napsamine millegi arvelt, südames igatsus, mida kõike veel teha suudaksin, kui... Ah, neid kui'sid on liiga palju. Ma ei oska nende vahel laveerida.

Ka teraapia valdkonnas on mul tohutult palju ideid, mis viiksid tippu, kuna teatud nišid on ka sel maastikul täitmata. Aga ma ei hakka kirjutamagi, kui palju ressursse selline turulesööstmine nõuab. Soolokontserdiga võrdväärselt, ehk pikemalt ja ajaliselt enamgi. Jällegi seisan tõsiasja ees, et lagi jääb kaugelt vallutamata. Ma ei jõua laste ja oma majapidamiste kõrvalt. Lihtsalt ei jõua.

Ehk küsib mõni, kas seda kõike päriselt tahangi. Muidugi tahaksin! Muidugi. Aga ma surun selle tahtmise alla ja te ei näe seda. Mul ei ole nagunii aega, et regulaarselt harjutada, et uut repertuaari õppida, et vanagi töös hoida. Praegusel kujul olen lihtsalt üks koba, sest orel pillina ei halasta. Orelil saab väga hästi rooste minna. Orel maksab vägagi valjuhäälselt valenootide ja ebapiisavuse halastamatu väljatoomise kaudu kätte. See kurvastab mind, aga ma ei saa mitte midagi parata.

Te ei näe ka seda, kuidas lastega tõrelen, kui nad pole mõistnud endale ise süüa teha. Tunnen süüd ja tõrelen, kuna tunnen, kui tüütu tegevus see mulle on. Näidendis ütles Käbi Laretei selle kohta tabavalt: "Loomulikult on Debussy palju inspireerivam, kui pesemata nõud." Ongi. 
Kindlasti oleks mu lastele sobivam kodune ema, aga mulle see ei sobi. Ma pean ära käima! Pean arenema! Kas nad mõistavad?
Olen ostnud meie elu lihtsustavaid kodumasinaid, aga minu kohalolu need ju ei asenda. Ehk ma ei olegi reaalselt nii pikalt eemal, kui mõni üheksast viieni töötav ema, küll aga on mu mõtted pidevalt mujal. Ma tahaksin rahulikult musitseerida, kirjutada, luua. Mõtlen vahel närviliselt, et kui nüüd selle roa ometi valmis saan, ehk siis... Aga paraku olen siis juba liiga väsinud. Ja siis vihkan taaskord kööki, söögitegemist, kogu seda mõttetut laga, mille likvideerimine nii palju väärtuslikku aega ära võtab. Ma ei vaja sööki. Aga nemad vajavad.

Ilma lasteta poleks aga mitte mingit mõtet. Mingi osa minust tahaks nendega olla, tahaks palju enam nende arengule panustada, tahaks neid viia ja näidata, tahaks end nendega jagada. Ma ei ole emana rakendanud pooltki oma potsentsiaali. Olen kui tühikargaja, kes vahel ilmub ja käib, siis aga kaob, siis on väsinud... Minu peale ei saa eriti kindel olla. Mul on nii kahju. 

Ja siis ma langengi. Ja laman. Ja ei tee mitte midagi. Ma tean, et ei ole elus mitte midagi saavutanud. Et kõik on jäänud poolikuks. Et kõigest, millest kinni haaran, pean varsti jälle lahti laskma, sest teised asjad tahavad ka tegemist. See pole edasiminek, pole ka tagasilangus. See on otsekui arutu karglemine. 
Hüplen nagu laps küpsete viljadega õunapuu all- alumistelt okstelt aeg-ajalt ehk õnnestubki mõni ubin haarata, kui hüppeks hoogu võtta, ülemised jäävad aga minust kindlalt puutumata. Ometi tahaksin neidki, punaseid, häid...

Pean nüüd jälle minema. Kullaprooviga tulemust pole kusagil, ei kodus, ei tööl.
Eks olen siis lihtsalt hakkamasaaja. Selline keskpärane. 


neljapäev, 9. juuni 2022

Verandal

 Ja männid tolmlevad taas.
Kollakas vaip katab ühtlaselt kõnniteeplaate, verandat, käsipuid, aiamööblit, aknalaudu ning laiutab taimedel ja murulgi. Ta eemaldub aevastamapaneva pahvakana, kui klopin lamamistooli või aiatoolide patju. Teda jagub kõikjale. 
 Mu silmad kipitavad veidi. Ei, ma ei tea endal olevat allergiat, küllap on see hoopistükkis ekraani passimisest, küll aga nuhutavad mu ninasõõrmed seda hiliskevadele ainuomast lõhna, sirelite ja kastaniküünalde, meelespeade ja tillukeste piibelehtede, äraõitsenud võilillede ning mahalangenud forsüütia kollaõite uimastavat segu.
 Pesin veranda männitolmust puhtaks. Sättisin verandalauale säravvalge lina. Asetasin sellele Gustav Klimti Suudlusega kohvitassid, alustaldrikud, kummalegi ühe, ning sama sarja südamekujulise vaagna. Nende kõrvale sättisin mustast marmorist vaasi meelespeadega. 
Kummalegi taldrikule libistasin ühe suussulava Pavlova. Meie kodupoe kohvikus müüdavad on iseäranis head. Vaagnale olin mõelnud veidi soolakat vetikakrõpsu, hea magusale peale hammustada ning hapukaid füüsaleid. 
Selga panin oma lemmikkleidi. Värvisin huuled erkpunaseks. Minu meelest kannab see värv nimetust elujanu punane. Astusin verandale.

Viimasel ajal on iseäranis kerge. Mulle tundub, et olen taas Jumalale sammukese lähemal. Viimane aasta läks ju hirmsaks rabelemiseks. Tekkisid mitmed "käärid", isegi mu enda sees, mis siis veel muust rääkida! Mu enda tunnetus oli habras ja praguline nagu esimene jää, aga mitte seetõttu, et oleksin rumal, vaid sellepärast, et ma ei olnud päris iseenese päralt. Lubasin sinna kamaluga võõrast energiat, mis muutis mu taju häguseks. Liikusin õiges suunas, kuid mitte iseendana, vaid sellena, keda minust oodati- kuid ootusi oli palju ja need olid vägagi erinevad. Mina, hea laps, tubli esimene, püüdsin muidugi kõiki täita, aga külvasin vaid arusaamatust, täiendavat segadust, ilmselt isegi ärritust. Mängisin topeltmängu mõtetega eetilistest normidest ja iseenda vajadustest, aga ei lubanud kõneleda südame häälel, Jumala puudutusel. Võimalikest eksiõpetustest pettununa otsisin otseteed seal, kus käänakud on loogilisemad või siis vähemalt minule sobivamad ja Jumala ligiolu ilmsem. Ma ei lubanud endal näha medali mitut külge, sest valides ühe suuna, pidanuks otsekui teise ära nullima. Ja mitte iseenda pärast, vaid seetõttu, et nii tundub teistele loogilisem. Aga Jumala jätsin neis sise- ja väliskõnedes kõrvale. 
Jumal ei ole ju mingi paindumatu üksus! Ta on elu ja voogamine.

Võtan verandal istet. Kallan tassidesse kuuma kohvi. Imeilus serviis! 
Ärge küsige, kes on mu kõrval. See pole oluline. Tähtis on see, kes olen ma ise. Kas istun oma kehas rahulikult või rabelen sealt ikka ja jälle välja, teiste eludega tegelema, oletama, mis mõtleb üks või kuidas käitub teine. Teate, puudutavad lood sünnivad eelkõige siis, kui neis on ka kõrvetadasaamisi, sohu eksimisi, peataolekut. See on osa inimlikkusest ja usun, et Jumal vaatab siinkohal halastava pilguga. Muidugi, eks mullegi ju sobib tegelikult kõige rohkem see, mida ka ühiskonnas normaalseks peetakse. Kuid tunnete tasandit ei saa niisama lihtsalt kõrvale lükata. Nüansse, mida ümbritsevad ei taju. Ainult mina.

Olen pidevalt otsinud kedagi erilist. Miks ma pole taibanud, et olles ise eriline, on see soov juba täidetud? Erilisuse mõõdupuu võib olla liiga seinast seina ja ebaturvaline, et seda täiendavalt oma ellu soovida. On juba piisavalt olnud neid erilisi, kelle poole küünitades iseendast välja kukun ja kogu ümbruskonna pahupidi keeran. Aeg on oma erilisust kogeda. Näiteks tänases päevas.

Koogid on taldrikult nagu imeväel kadunud. Kohvist on järgi vaid vaevuaimatav lõhn. Mina aga olen alles. Iseendas, mitte endast väljas. Rahulolutundega, et hetkel on asjad nii, nagu nad parasjagu on. 
Linnud rõkkavad lausa ennastunustavalt!

esmaspäev, 6. juuni 2022

Kõrvalsuhte kolmnurk

Olin ta muusa.

Tal polnud kavatsustki minuga abielluda. 

 

Kas on arusaadav, mis suhtest on jutt? Muidugi kõrvalsuhtest! Tõsi, sellistest suhetest ei kirjutata naljalt mujal, kui romaanides, ometi kuuluvad need vägagi ehedalt päriselu juurde. Koos päris inimestega. Aga et need suhted kannaksid otsekui ühiskondlikku häbimärgistatust ja kes ikka tahaks end piinlikkust tekitavas suhtemustris näidata, siis avalikkuse ees neist pigem vaikitakse. Vahel lähimate sõpradegi ees. Võib-olla vähemal määral juhul, kui tegu on avalikkusele mitte-huvipakkuvate inimestega. Tuntud inimeste puhul tõotab üldsuse ette kistud armusuhte-kolmnurk mõnusat intriigi ning hüppeliselt kasvanud lugejanumbreid. 

 

Põhjus, miks otsustasin olla erand ja oma viimase aja tähendusrikkaima suhte luubi alla võtan, on üsna lihtne. Mu elu on eriline ja mulle tähtis. Ka see keerukas suhe, mille endale õppetunniks valisin, ei muuda mind naeruväärseks peitusemängijaks. Olen rahul, et ei läinud kordagi selle ootusega kaasa. Jäin oma perele ja sõpradele nähtavaks, kuna suutsin kõik vajaliku enese jaoks lahti seletada. Ka kõik selle valdkonna inimesed, kes on me loost teadlikud, peavad selle tekkimist minu suhtestaatust ning tema isikuomadusi ja olukorda arvestades suhteliselt loogiliseks. Eriti selles valguses, et minu teadmist mööda ei pidanud see kaugeltki sellist rada mööda minema- mis pani ka mu lähedased esmalt imestama, hiljem pead vangutama. Niisiis kerkis selle suhte kestel mustmiljon tundeaistingut ja vastamata küsimust. Soovin neist vähemalt mõnda põhjalikumalt analüüsida.

 

Ühe asja räägin kohe ära. Armukeseks olemisel võib olla isegi oma võlu, kuid valu, mis seesugune suhe lõppkokkuvõttes kannab, on kordades vägevam. Samas on seesugune positsioon siiski inspireerivam, kui petetud naise staatus. Teadmatus närtsitab, ühine saladuse hoidmine annab aga elule särtsu, seda küll vaid lühiajaliselt. Olen olnud mõlemas rollis, viimati selles, millest praegu veidi segaste tunnetega kirjutan. 


Ma ei astunud sellesse rolli kaugeltki teadlikult ja eelmine lõik on kirjutatud tagantjärgi tarkusena. Uskumatu, kui erinev võib olla inimese üldsusele jaoks loodud kuvand ja tema tegelik olemus. Kui tegemist on andeka ja armastatud isikuga, on asi kordades komplitseeritum, kuna temale oleks justkui rohkem lubatud...

 

Rabelesin sest suhtest lahti vähemalt viiel korral. Iga korra järel tuli kiire tagasilangus. Tegelikult pidanuks ma juba siis, kui esimene äratundmine seesuguse suhtevormi sobimatusest maad võttis, jooksma. Jooksma nii kaugele, kui võimalik. Ja sinna jäämagi. Aga meie puhul ei olnud see võimalik. Põhjust on lihtne aimata - enamus kõrvalsuhteid saab alguse seal, kus inimene viibib kodust järgmisena. Ära armumisest alates olime sama hierarhilise positsiooniga, kui varemgi, kuid nüüdsest hoopis teises seotuses. 

 

Ma ei saanud sellest suhtest välja seetõttu, et olime teineteise osas otsekui magnetid. Sel suhtel polnud ainsatki perspektiivi, kuna oli üles ehitatud valedel, mida mina hoolega lammutasin, tema sama hoolega kinni mätsis- ometi tõmbusime tohutu jõuga. 

 

Mu partner peaks minuga sobima vähemalt kahes kategoorias- intellektuaalses ja seksuaalses. Jõudsin sellele äratundmisele alles üsna hiljuti. Need kaks tingimust peavad olema kindlasti täidetud. Mõlemad. Ülejäänu on puhas boonus. Temal olid väga hiilgavalt esindatud mõlemad küljed. Usun siiani, et oleksime paarina päris hästi toiminud. Kui...


Inimese seksuaalsusest on hästi keeruline kirjutada. See tundub olevat tabuteema, eriti veel seesuguse suhte korral- olles ometi niivõrd tähtis osa meie olemusest. Tihti tavatsetakse öelda, et kõrvalsuhted tekivadki paarisuhtes esinevate seksuaalsete erimeelsuste ning vajakajäämiste tõttu. Ma ei ole päris kindel, et see iga kord sajaprotsendiliselt tõele vastab, aga mingi tõepõhi on sel kindlasti. Meie sobisime pikka aega siiski vaid intellektuaalsel pinnal. Tõsi, muu lisandudes omandas see suhe hoopis teised, palju sügavamad mõõtmed. 

 

Ühe asja räägin veel ära. Armukesi pidavaid mehi on kahte sorti. Ühed on need, kel tekib eelmise suhte oskamatuste ja vajakajäämiste tõttu kõrvalsuhe ning kes suudavad seejärel vastu võtta otsuseid ning tegutseda, mil viisil siis iganes. Teised on aga need, kes ei tee midagi- kui pole selleks otseselt sunnitud. 


Viimast tüüpi mehel on lahutuseks lugematul hulgal takistusi. Nendesse ei tasuks aga liialt kinni jääda, sest kõige suurem takistus on see, et ta lihtsalt ei taha. Armukolmnurk ei pruugi ka tema jaoks olla vähem piinav, kui ülejäänud osapooltele, aga seda tüüpi mees ei soovi ise vastu võtta ühtegi elumuutvat otsust. On see argus või isekus- mine tea. Oma haiget saamiste eest peab sellises suhtes ise vastutama. Mina seda algul ei osanud. Kuidas pidanukski, kui teadsin hoopis muud. 


Üks nüanss oli meie suhtes veel. Tema amet. Oleks ta olnud näitleja, muusik või pangandustöötaja, ei oleks keegi ta järjekordse lahutuse peale kulmugi kergitanud. Selle ameti puhul oleks aga ilmselt tulnud suur skandaal. Sama juhtunuks muidugi ka meie salasuhte ilmsikstulekul. Mees on nimelt juba mitu korda lahutanud. Armastuse kontekstis on sellest muidugi ääretult kahju. Mõni lihtsalt ongi suhetes nõrk ja miks ta siis ei tohiks lahutada? 

 

Kõrvalsuhtesse satutakse märkamatult. Mul ei olnud selleks tegelikult vähimatki soovi.  Kirjutasin talle peale meie esimest “päris kohtamist” muuhulgas nii:

 

… Ma ei saa Su armastust vastu võtta. Vähemalt sel viisil mitte, mil näen Sind vajavat.

Ma ei saa seda teha eelkõige enda pärast. Ma vajan inimest, kes saaks oma elu minuga jagada, alates teineteisega tutvumisest ja kurameerimisest, kuni igapäevaste toimetamisteni. Mulle meeldib käia teatris, kontserdil, kunstinäitustel, matkadel, spaas, reisimas, tantsimas, kasvõi jalutamas. Mulle meeldib korraldada koosviibimisi sõprade ja tuttavatega, keda meelsasti võõrustan, nii linnas, kui saarel. Ma tahaksin seda kõike või vähemalt osa sellest kindlasti oma partneriga jagada. Vajan ka temaga kahekesi olemise aega. Päriselt. Palju. Ma ei tahaks oma õnne peita või varjata. Mulle ei sobi see roll, mida peaksin kandma. Soovin endale meest, partnerit igaks päevaks. Olen õppinud ka üksi olema õnnelik ja tänulik- kui nii on Jumala plaan.

Kui annan oma südame ära, ei ole mul enam lootustki tutvuda kellegagi, kes on minu jaoks päriselt vaba…

 

Ometi läks just nii, et jäin ilma kõigest, mida enda jaoks tähtsaks märkisin. Miks?

Sest ta lubas oma eesmärgi saavutamiseks minul kehtestada mängureeglid. Näiliselt. Tegin seda meelsasti ning tundsin end üha turvalisemalt ning hoitumana. Vahetasime kirja teel loomingut, vahel kohtusime, jõime teed. Õhtus oli pinevust. Ta naise olemasolu muutus pikapeale teisejärguliseks. 

 

Armukolmnurgas on palju manipulatsiooni ja segadust. See pole mingi ime, sest esindatud on ju kolm täiesti erinevat vaatenurka ja selleks, et iga vaatenurk ülejäänud kahega kuidagigi haakuks, tuleb teha mõningaid “pisimööndusi”, kohanduda ning olla paindlik (loe: õiges doosis pime, kurt ja veidike ka poolearuline). Sest mõelge, kui igaüks kasvõi mõne kraadi võrra tõde väänab, annab see kolmega korrutades päris korraliku kõverpeegli. Kõige kurvem on asja juures see, et päris korralikult saab kannatada armastuse mõiste. 

 

Algus oli tohutult ilus. Tegelikult ka üsna pikk. Märkamisest meeldimiseni, sealt omakorda armumiseni läks üle poole aasta. Esimesed sammud olid arglikud ja piire kompavad. Piltide vaatamised ja laikimised sotsiaalmeedias, esmapilgul süütuna tunduvad, siis juba julgemad komplimendid, vargsi teineteisele heidetud pilgud, sagedased “juhuslikud” kokku sattumised… 

Mäletan end mitmeid kordi seisatamas ja iseendalt kinnitust otsimas, et tunnen õigesti, et “see oli nüüd küll pisut enam, kui …”. 

 

Ega ma isegi ükskõikne polnud. Kui meie päris suhe sai alguse jaanuari lõpul-veebruari algul, siis 2020. aasta augustis, piltide laikimise faasis, olime sõbrannaga Hiiumaal rattamatkal. Postitasin mõne pildi ka feisbuuki ja mingil hetkel ütlesin: “Nii, vaatame, kas X on juba laikinud ka!” Tema meeldimised olid järelikult juba siis saanud minu jaoks oluliseks. Täitsime alateadlikult teineteise ootusi.


Teadmine, et tal on tugev ja õnnelik suhe, andis väikeseks flirdiks julgust ja mängulusti juurde. (Oleks ma ometi teadnud, et see valjult välja hõigatud “õnnelik suhe” on tühipaljas pakazuha!) Tema olek, mõtted ja väljaütlemised imponeerisid mulle juba ammu. Juba siis, kui esmakordselt kohtusime, olid mõelnud, et “selline mees sobiks mulle”. Muidugi sobis. 

 

Kõik mu elu kolm tähendusrikast suhet on olnud milleski eriliselt silmapaistvad mehed. Targad, andekad ja pilkupüüdvad. Kõik paraku petjad. 


Esimene “ma armastan sind” tema poolt oli nagu välk selgest taevast. Sinnani polnud ma küll oma mõtetega jõudnud. See oli jaanuaris 2021. Jää oli juba väga libe. 

 

Minu esimene “ämber” oligi oma tõest kõrvale astumine. Jah, loomulikult tuleb kuulata ka teiste inimeste märkusi, soovitusi ning asjalikke nõuandeid, kuid oma “vundamendi” eest, millele oma rahuliku ja tormikindla olemasolemise hoone rajame, tuleb ikka igaühel endal hoolt kanda. Minu “vundament” vajus kiirelt laste liumäe sarnaseks ja ei pea olema eriline ehitusekspert tõdemaks, et seeläbi “sõitis katus”, mis kole. 

 

Millest täpselt räägin? Sellest, et minu elu ei ole mõjutanud ei eeskujud ega iidolid, gurudest rääkimata. Olen nii ühel kui teisel erialal, millel täna töötan, püüdnud leida oma isikliku käekirja ja tee. Ometi leidub inimesi, kelle nõu ei ole laita ning üks selline oli mu terapeut, kellega käis ajal, mil kõneksolev suhe ehk armukolmnurk õiged pöörded sisse sai, teraapiaprotsess “valede suhtevalikute” teemal. 

 

Olin sel hetkel tõelise dilemma ees. Hakkasin tasapisi armuma ja miskipärast tekkis kange kiusatus oma eelnevad tõekspidamised jalaga uppi lüüa. Selleks oli aga vaja vettpidavaid põhjendusi. Mõttevälgatused “miks ei võiks ma seda endale lubada?” või “ta ju ütles, et armastab mind” said kiiresti ümber lükatud väidetega “stopp, see mees on abielus” ja “sel suhtel poleks mingitki perspektiivi”. Siiski said mu tõekspidamised hetkelise nõrkuse seisundis hõlpsasti kallutatuks terapeudi muretust väljaütlemisest “Mis seal siis ikka on … khmm, proovid natuke ja siis vaatad, mis edasi saab!” Selle vallatu lause najale toetudes oligi mul, selgrootul, asi otsustatud! Loomulikult omal vastutusel ja iseenda suure tahte kohaselt. See oli õigupoolest mu teraapiaprotsessis üks tõeliselt loominguline koht.

 

Unustasin vaid ühe pisiasja- et mina ja mu terapeut oleme erinevad inimesed ning mul, loomeinimesel, on kalduvus armuda sügavalt, ülepeakaela ja tagajärgedele mõtlemata.  


Teiseks- olin olnud aastaid romantilise armatuse puuduses ja igatsesin seda oma ellu väga. Juba meie loole teed sillutades oli see mees üliromantiline. 

 

Kolmandaks ei olnud mul õrna aimugi, et see, mida pidin proovima “natukene”, ületab kõik mu ootused ja unistused sajakordselt.

 

Kas pole kõnekas, et olin mõni kuu enne seda suhet väga kindlameelselt lõpetanud ühe teise algava, päris perspektiivikana näiva suhte? “Enne suhe, alles siis kõik muu” kõlas mu vankumatu loosung. 

 

Miks ma siis temale erandi tegin? Miks ma ei jäänud oma tõekspidamiste juurde? Arvan, et põhjus oli ülikülluslikus positiivses tähelepanus, mida ta mulle jagas, kuna oli minusse armunud. Naised armastavad ju ikka kõrvadega. Nii ka mina. 

 Teine põhjus oli ta elukutses, mis äratas usaldust. Arvasin millegipärast, et ta on kõik elulised teemad enda sees juba ammuilma ära lahendanud ning kui ta juba väidab, et mind armastab, oskab ta selle armastusega ka midagi peale hakata.  

 Kolmandaks, meie suhtlemises oli ohtralt “mängu ilu”. See erutas mind. Kujutlesin meid sensuaalse, teineteisele sädemeid ja inspiratsiooni pilduva paarina. Tahtsin temaga tangot tantsida. 

 Neljandaks, tema lõhn.

 

Tema arvamusega, nagu ei oleks ma oma väärtuslikkusest teadlik olnud ja tema tuli seda mulle näitama, ma eriti ei nõustu. Olin alaväärsuse teema eneses juba üksipulgi läbi töötanud. Ma ei vajanud iga hinna eest tähelepanu. Vajasin oma ellu meest, kes kingiks mulle oma jäägitu tähelepanu. Mulle tundus viimaks, et tema see ongi. 


Ta oli tõeline kuldsuu. Mind ei ole ealeski nii palju tõstetud, esile toodud, kiidetud, märgatud ega kätel kantud. Muidugi hakkasin uskuma, et mu tugevused annavad mulle märkimisväärse eelise olla ka päriselt tahetud. Teda varitsevatest “ohtudest” hoolimata. Minu puuduseks saigi pikkamisi see, kuidas kõike kuuldut enesele (ja mingil määral ka teistele) interpreteerisin. 

 

Medalil oli nimelt ka teine külg- tema oskus jätta osa tähtsaid asju välja ütlemata ning selle koha peal palju hägust, mitmetimõistetavat ja filosoofilist pajatada, mis viis mind väga segadusse. Kui ollakse armunud, tõrgub aju tunnistamast ilmseidki vajakajäämisi, seetõttu ei hoomanud minagi tõsiasja, et päris suhte alguses pruugi segadus ja kahtlus olla just kõige asjakohasemad tunded. Kaks põhilist armuhormooni, dopamiin ja noradrenaliin kõrgendavad iha ja eufooriat, küllap need kaks pehmendasid mu tunnetuses ühtlasi kõike puuduolevat. Armumine ja meie käitumine selle ajel on ju puhas keemia. Et minu salapartneril esines nartsissistlikke jooni, ma enesele ei teadvustanud. Loomulikult oli ta ka ise segaduses.

 

Olles vajunud kaelani armastuse mõrkjasmagusasse sohu, otsisin pinnalpüsimiseks vähegi kandvaid õlekõrsi, millest kinni haarates oleks mu eksistents koos temaga (mingilgi määral) õigustatud ning jätkusuutlik. Keerukate kohtade ja vastamata küsimuste täiteks hakkasin enesele jutustama paralleel-lugusid, nn augutäiteid, leides ridamisi ebausutavaid põhjendusi, miks asjad ei ole nii, nagu soovin, kuid kuidas need varsti selliseks muutuvad. Paraku oli sellel, nagu peagi selgus, üsna vähe ühist tegelikkusega. 

 

Nagu mainisin, eks ole ju elu suuresti valikute küsimus. Minu ühes või teises kriteeriumis “hea olemine” või isegi “parim olemine” ei oleks pidanud niivõrd tema väljaütlemisest lähtuma, kuivõrd mu oma teadmisest, mida suhtelt ootan ja vajan ning mida ise soovin ja suudan anda. Loomulikult olen ma hea! Ometi oskasin end tol armumise hetkel niivõrd ära kaotada, et hakkasin tema kiituses eeldama mingit loogikat- olen parem ja sobivam, järelikult hakkab ta oma elus liikuma vajalike muudatuste suunas. Kõige hullem on see, et hakkasin selle nimel lausa võitlema. Oma arust näitasin sel viisil oma mitte-nõusolekut taolise alandava suhte  osas. Tegelikult oli aga asi vastupidi. Olin vägagi nõus. 

 

Tema seevastu tegi selge valiku. Jättis oma “parima” kus see ja teine ning sõitis naisega maale.

 

See on võtmekoht.

Ma võimaldasin talle sellist käitumist. Kinnitasin enesele, et “meie loos ei ole kiireid lahendusi”. Nii oli kinnitanud tema. Unustasin, et armastus on eelkõige tegusõna. 

 

“Meie loos ei ole kiireid lahendusi” oli otsekui mantra. See lause õigustas iga tegematajätmist, haigettegemist, salatsemist, valetamist, üksijätmist, mitte reageerimist. Usun, et teda ei huvitanud minu valu või mitte-valu. Tal oli iseendagagi palju tegemist. Kõrvalsuhte-kolmnurk pole ju ometi mingi kökimöki asi! Ja kuidas ma ometi ei mõistnud, kui ohtlik tal, vaesekesel, juba niigi oli…


“Meie loos ei ole lahendusi”, pidanuks ta kohe ütlema, “sest ma ei soovi neid.”


Kui me oma suhteid loome, puututab see kaudselt ka meie lähedasi- perekonda ja sõpru. Ma poleks osanud uneski näha, kui erinevalt saab seda teemat käsitleda armukolmnurgas. Jumal tänatud, et mul jagus oidu end ses keerukas olukorras mitte üksi jätta! Rääkisin sellest suhtest kõikidele sõpradele, lähedastele ja neile, kes oskasid küsida. Muidu oleksin nagu joodiku kaassõltlasest naine, kes peidab pudeleid, varjab ja valetab, ühesõnaga, võtab enda kanda teise süü, häbi ja vastutuse, elab teise elu ning kaotab iseenda. Nagunii kaotasin, kuid arvan, et vähemasti vältisin tugevat vaimset katastoofi.

 

Nagu arvata, ei olnud kõik mu valikuga kaugeltki nõus, peljates väga mu haigetsaamist. Samas jäid absoluutselt kõik mu tähtsad ja kallid ikkagi minu poolele. Enamus neist uskus koos minuga, mida mulle räägiti. Vaid paar tükki ei uskunud sõnagi, üks neist mu tütar. Mõned üksikud imestasid peale me esimesi krahhe, et kas ma tõesti arvasin, et see amet teeb inimese kuidagi teistsuguseks. Märksa rohkem oli neid, kes, nagu minagi, siiralt uskusid, et see amet teeb inimese tõepoolest teistsuguseks. 


Tema ei rääkinud meie suhtest peaaegu mitte kellelegi. Peaaegu seetõttu, et paar inimest olevat siiski teadnud, aga kust võin ma täna teada, et ta ei valetanud. Üks sõber siiski teadis.

 

Kevadel, kui meie suhe muudkui uusi, veelgi kuumemaid pöördeid võttis, julgesin end tunda järjest hoitumalt ja armastatumalt. Ta kinnitas, et on oma otsuse teinud, andku ma vaid veidi aega... 

“Sinu viiekümnendaks sünnipäevaks oleme kindlalt abielus." See oli ilus päev mere ääres. 

Minu kõrvad kuulsidki seda lauset, kui abieluettepanekut.


Kui eelnev lõik pani ehk minu kergeusklikkuse osas pead raputama, siis järgnev peaks midagigi kompenseerima.

Rääkisin ülalpool põgusalt oma teraapia- teekonnast. See jätkus kord-kuus intervalliga meiegi suhte vältel. Mingil hetkel, kui pidasin meid juba päris kindlaks paariks, palusin tal tulla minuga koos teraapiasse, sedapuhku siis paariteraapiasse. Olukord oli ju väga keerukas. Ja ta tuligi! See žest lisas tubli annuse kindlust, et meie suhe on tõepoolest “päris” ja liigub päris kokkujäämise suunal. Käisime teraapias päris mitmeid kordi (kümme korda kindlasti) ja seadsime viimaks üheskoos ka konkreetsed eesmärgid. Ta palus minult suve “asjade kordaajamiseks”. Olin nõus. Miks ometi?


Üks asi tekitab minus kõhedust. Ta ütles nimelt, et muudab koduse elu sääraseks, et naine läheb ise minema. Teise naise perspektiiv sattuda pika ja pikaldase piina ohvriks tundus mulle juba mõttena õõvastav, kuid tõrjusin selle endast jõuga eemale. 


Minu maailmas on armastuse asjad suhteliselt mustvalged. Olen monogaamne inimene. Tänaseks suudan reaalselt otsa vaadata tõsiasjale, et kõik suhted ei ole hoolimata meie jõupingutustest määratud kestma elu lõpuni. Seesugused tuleks mingil ajal konkreetselt ära lõpetada, et teha ruumi uutele, täisväärtuslikele ja ausatele. See pole läbikukkumine. Elame 21.sajandil, mitte mingis talukultuuris, kus mehe ja naise abielusuhtel ei pruukinud armastusega mingit pistmist olla.

 

Püüan kõikides oma elu valikutes juhinduda armastuse käsust. Usun, et kuniks me valikud lähtuvad armastusest ning on läbipaistvad ja ausad, ei tunne me ei hirmu, süüd ega häbi. Armastus ei ole patt, kui seda ei pea varjama. Armastus ajab kartuse ära. Jah, vahel algavad suhted tõepoolest kõrvalsuhetena, kuid kui selleks on juba tekkinud sobiv pinnas, on sealt kerge adekvaatselt edasi liikuda- kas loobuda olemasolevast ja ehitada üles uus, rahuldustpakkuvam suhe või leppida olemasolevaga, püüdes seda paremaks muuta. Iseenda tegude eest tuleks võtta vastutus.


Soovisin väga, et ta meie suhtest oma petetud naisele räägiks. Ma ei tule ebaaususega hästi toime. Samuti ei oska ega taha ma olla nähtamatu ega mahasalatu. Ärarääkimist pidasid vältimatuks ka absoluutselt kõik teised, kes meie suhtest teadsid. Muidugi naeris ta mu välja, ise nõusolevalt noogutades. 

 

Tema lähtekoht oli teine. Ta tahtis säilitada nii olemasolevat suhet, et vältida asjatuid jamasid, kui omada närvekõditavat armusuhet. See selgus muidugi palju hiljem. 


Jaanipäeva paiku, kui kõik oli veel justkui korras, plahvatas "pomm". Õigemini plahvatas see õnneks vaid meie eludes. See salasuhe oleks äärepealt saanud esikaane-uudiseks. Sama palju, kui teda armastatakse, leidub ka neid, kes sooviksid tema kohest hävingut. See niitis ta muidugi kohemaid jalust. Igavene armastus, mida mulle pühalikult oli vannutud ning mille nimel lubati viimse veretilgani võidelda, muutus korraga teisejärguliseks.


Jah, veel üks lahutus võinuks talle tõepoolest palju muret kaasa tuua. 21.sajandil, mil lahutused on täiesti legaalsed ja üha rohkem keskendutakse paarisuhtes õnne- ja rahulolutundele, on seda muidugi üsna pentsik kirjutada. Samas, täna pole ma enam kindel, kas tema tüüpi mees ka mõnes teises ametis oma elu muuta tahtnuks või julgenuks. Ta ise väitis küll, et teeks seda koheselt, kuid seal on nii palju eri nüansse. Tähtsaimaks kaalukausiks olnuks küllap hoopiski üldsuse oletatav arvamus, kuna mees on edev ja vajab ohtralt järgijaid. Tõsi, andekas on ta ka ja kindlasti ei vääri kividega surnuks- või vigaseksloopimist. Eks tal oli hirm. Lisaks kaasnenuks lahutusega palju tarbetuid emotsioone ja muud jama, millega olnuks raske toime tulla. Salasuhe tõukas paraku kõik osapooled täielikku pimedusse, mis pole sugugi kergem.

 

Ma pole kindel ka selles, et ta naine arugi sai, et miskit on toimumas. Ei tea, kui arukas ja tundlik ta suhete vallas oligi, aga et mul on ju vaid ühe asjasse puutuva inimese hinnang, pole see kindlasti minupoolse kritiseerimise koht. Ja ei õigusta muidugi petmist. 

 

Olen kuulnud ja lugenud, et mõnes abielus pealtnäha justkui ei olekski midagi lahti, kuid siiski otsustab üks osapool kõrvalsuhte kasuks. Teises on kõrvalsuhte loomise põhjuseks erinevad seksuaalsed vajadused. Kolmandas lisanduvad emotsionaalne tühjus ja intellektuaalne ebavõrdsus. Arvan, et tema abielu puhul võis tõde olla kus iganes. 

 

Kui tekib soodne pinnas armukolmnurga tekkimiseks, viibib too kolmas tavaliselt kusagil poolune staadiumis ja ärkab kaugelt peale kolmandat kukelaulu. Kuid ka siis pole asjadest arusaamine garanteeritud. 

Mulle endale pidid mu eksabikaasa armuloo tõestuseks potsatama postkasti tema ja ta töökaaslasest armukese reisipiletid. See oli õudne teadmine, kuid vähemasti tõi selguse ja andis suuna edasiliikumiseks. Mina petmist ei andestada ei suuda.


Üks mõte tuli mulle veel. Minus oli veidike liiga palju teen-mis-tahan suhtumist. Mul kulus nimelt oma düsfunktsionaalsest abielust väljatulekuks viis aastat, hulk vaimujõudu ja teist sama palju närvirakke. Panin selles protsessi pikalevenimises ühe osa süüd ka sellele institutsioonile, mille õpetuste kohaselt oleks abielulahutus suurim patt mu elus. Maksin nagu omamoodi kätte. Aga muide, just tema oli selles valdkonnas peaaegu ainuke, kes soovitas viivitamatult lahutada. 

 

Siiski lubasin endale palju rohkem, kui mu tõekspidamised õigeks peavad. Õigupoolest talitasin eelnevale elule lausa risti vastu. Julgesin olemas olla ja lihtsalt armastada - kui see juba nii läks. Andsin aega. Tõsi, survestasin pidevalt aususe ja väärikuse suunal, kuid vastutuse andsin siiski tema kanda. Võttis ta siis selle? Muidugi mitte! "Käärid" tekkisidki minu soovist ausate suhete osas. Suveni arvasin, et saan temagi mõtted samasse suunda pöörata. Aga teist inimest ei muuda. Pettus jäi võidule ja sellega poleks ma pidanud leppima.


Minu õnn, et raamatupoes sattus mu kätte kõrvalsuhte-kolmnurga ehe õpik pealkirjaga “Voodis sinu mehega”, mis avab selle suhtemustri halastamatult ja ükshaaval kõikide osapoolte vaatevinklist lähtuvalt. Selgus, et minu “sajandi armastuslugu” on üks-ühele tüüpiline armukese pidamise keiss- rangelt salastatud, katteta lubaduste ning igasuguse arenguvõimaluseta. See tekitas algul muidugi tohutu pettumuse ja frustratsiooni, hiljem oli aga suureks abiks ja kergenduseks.

 

Sain ennast tundma uudsest küljest- selle rolliga leppiva naise omast. Hakkasin paremini mõistma tagamaid, seoseid ja tegelikkust. Mul polnud enam mingeid illusioone ega paralleel-lugusid. Teadsin korraga, et mina olengi asja võti. Ma ise pean võtma vastutuse, tegema muutuse. Kui kord soovin ja suudan. Tema seda ei suutnud ega soovinud. Ja ta naine oli päris jõuetu. Aga sellest hiljem. 


Läksime taaskord lahku. Ja jälle kokku.


Ja enam ei tulegi midagi huvitavat. 

Kehtestasin uued mängureeglid. Otsustasin hakata sama isekaks, kui tema ning võtta meie suhtest vaid seda, mida ise vajan. Kõlab ju bravuurikalt? Mingi aja vältel see õnnestuski. Üha enam aga hakkas mul sellest kõigest süda läilaks minema. 

 

Midagi olulist oli jäädavalt muutunud. Romantilise tango asemele tuli ühtäkki paigaltammumine. Lubadused olid muidugi endiselt suured, aga teadsime mõlemad, et ta ei täida neid. Ometi soovis üks osa minust niiväga neisse uskuda- olin ju armunud mehesse selle kuvandi järgi, mille ta enesest üldsusele oli loonud. See oli imeline kuvand. See, et tema sees elab hoopis teine, mulle mõistetamatu mees, ei mahu mulle siiani pähe.

 

Ta armastas rõhutada, et olen ta südames esimene. Ta ütles mulle iga päev, et armastab mind. Usun, et armastaski. Aga ma ei loo endale illusioone, et ma teda sealjuures tõelise läheduse tasandil huvitasin. Vastasel juhul oleks ta midagigi muutnud. Tsiteerin ülalmainitud raamatust: “…oleks kummaline nōuda, et inimene, kes loob kõrvalsuhte, leidmaks lahendust oma isiklikele probleemidele, näitaks üles erilist empaatiat või soovi teiste inimeste tunnetega arvestada.” Ega minagi nüüd, peale seda kõike, taolist meest päriseks soovi, kuigi tean, et just sellised, andekad ja erilised, aga suhetes saamatud, mind läbi elu kahjuks köidavadki. 


Ma ei taha mõeldagi, mis näitemäng säärast kaksikelu elava mehe kodus käib! Lõhnastatud ja lilledega ning ilma mingite kohustusteta on ta kindlasti sobivam ja valutum.


Ühel heal päeval ülestõusmispühade aegu avalikustasin ta petetud naisele kogu meie loo. Tõmbasin aususe jõuga võidule ja astusin oma arvates koheselt sellest kolmnurgast välja. Loomulikult oli selliseks lõppakordiks kindel ajend- ka üliandekatele ei ole kõik lubatud- ja see ei olnud mulle väga meeldiv.  Ometi tuli sellest suur murrang- alles sel viisil avanes mul võimalus oma elu päriselt tagasi saada. Milline uskumatu kergendus, oleksin ma seda vaid varem teadnud… Esimestel päevadel tundus isegi päike palju kollasem! Olin üle aasta viibinud otsekui hämaras koopas.


Aga ka see ei toonud oodatud lahendust. Tal oli mu paljastustest sügavalt ükskõik. Õige pea tuli ta jälle. Lõhnastatult ja lilledega. Suure armastusega. Ta naine polnud nimelt mehe truudusemurdmisest teada saades mitte midagi teinud. Küllap tahtis ta pigem uskuda mehepoolset eitamist ja pisendamist. Me aju keeldub uskumast, et enamik armulugusid on välja tulles juba kordades pikemad ja sügavamad, kui halvimas unenäos aimata võime. 


Sel korral tekkis lausa sportlik hasart vaadata, kuhu see kõik välja viib. Lubasin endale veel kirge ja tormi, sest keha mälu soovis seda, aga nüüd suhestusin juba teadlikult mehega, kelle salaelu tekitab sügavat hämmeldust- tundub, et see lihtsalt ei saa olla võimalik. Aga oli ja on, vägagi. 


Millises arengufaasis ma siis ise olin? Lubasin endaga mängida? Olin ta abielu tugikarguks? Jah, küllap kõike sedagi. Eelkõige arvestasin aga võimalusega, et mitte kunagi selles elus ei pruugi ma kohtuda inimesega, kellega tekib seesugune hämmastav füüsiline ja intellektuaalne klapp. Olen juba mitmeid aastaid olnud suhteliselt üksinda. Minu eas ei pruugi enam kaugeltki mitte sobivat partnerit leida, niisiis oli mul kahju ka see endale ära keelata. Mõelda vaid, see täitis mind ka säärasel kujul. 


Siinkohal on mul aga soovitus kõikidele, kes mahasalatu rolli satuvad - armumise eest pole kaitstud keegi - avalikustage see! Avalikustage nii kiiresti kui võimalik! Nii paljudele, kui vähegi saate! Kõigile kolmnurga osapooltele aga kindlasti. Ärge jääge kandma teise süüd ja häbi! Olge häälekalt olemas, koheselt kui taipate, et teiega ei olda aus! Kuigi avalikustamisega me suhe ei lõppenud ja tõtt-öelda teistkordse avalikustamisega samuti mitte, tõi ta ometi rahu. Kõik osapooled võtsid teatavaks, et see suhe on olemas.


Ma ei kahetse hetkegi, et olen armastanud. See tunne on ikka meeletult vägev ja mul on kahju inimestest, kes end sellest ilma jätavad. Kui ma ka ikka ja jälle oma südame valikuga eksiksin, ei jätaks ma seda endale lubamata. Lugude algul ei tea ju keegi, kuhu need välja jõuavad. Ka mina ei teadnud. Uskusin parimat, sain aga petta. Samas, olles oma tunnetes julge, aus ja haavatav, ei saa jääda lõplikuks kaotajaks. Oma piirid tuleb aga tugevasti paika panna- see sillutab teed hingerahule ja on lõppkokkuvõttes kogu õnne valemiks…


Milline on meie elu? Kuhu oleme teel? Kas teame seda või veeratame oma päevi õhtusse, ekseldes ilma suunata, eesmärgita? Aeg-ajalt ehk kurdame, et tuul pole elumerel seilamiseks meile soodne. Kas teadsid, et kreeka mõttetark Seneca on kord öelnud: "Kui sa ei tea, kuhu sa sõita soovid, pole sulle ükski tuul soodne"?


Need laused kirjutas ta mulle esimeses tähendusrikkas kirjas. Nende lausetega selle loo praeguseks ka lõpetan.

Ekstaas

 Mai õitesajus tajun õiget olemise indu
kesk tärk'vat rohelust, mis juunis õnnest joobnuks muudab
pilk taevas, jalus kevadtuul, seal püüan sinilindu,
kus olla ma ei saa, kuid kuhu Looja kanda suudab.

Kus olla ma ei saa, seal tõuseb kõrgemale taevas,
mis igaviku raja mulle nähtavamaks teeb,
end vaikselt õõtsutan nüüd õite iluehteis laevas
üll päiksekiirtest kleit ja kaelas pärlikarbikee.

Õnn kokkuleppel tulla saab ehk poolde teele vastu
kui äratuntavaks saab viis, mis mulle seatud märgiks
vast keegi aitab üll ka armastuse õnnesärgiks

kuldsillale ei muidu julge ealeski ma astu'
eks naiselikkust ennegi on kevad võtnud panti
kuid ealeski ei südant, paisund pungades mis anti..