Olin ta muusa.
Tal polnud kavatsustki minuga abielluda.
Kas on arusaadav, mis suhtest on jutt? Muidugi kõrvalsuhtest! Tõsi, sellistest suhetest ei kirjutata naljalt mujal, kui romaanides, ometi kuuluvad need vägagi ehedalt päriselu juurde. Koos päris inimestega. Aga et need suhted kannaksid otsekui ühiskondlikku häbimärgistatust ja kes ikka tahaks end piinlikkust tekitavas suhtemustris näidata, siis avalikkuse ees neist pigem vaikitakse. Vahel lähimate sõpradegi ees. Võib-olla vähemal määral juhul, kui tegu on avalikkusele mitte-huvipakkuvate inimestega. Tuntud inimeste puhul tõotab üldsuse ette kistud armusuhte-kolmnurk mõnusat intriigi ning hüppeliselt kasvanud lugejanumbreid.
Põhjus, miks otsustasin olla erand ja oma viimase aja tähendusrikkaima suhte luubi alla võtan, on üsna lihtne. Mu elu on eriline ja mulle tähtis. Ka see keerukas suhe, mille endale õppetunniks valisin, ei muuda mind naeruväärseks peitusemängijaks. Olen rahul, et ei läinud kordagi selle ootusega kaasa. Jäin oma perele ja sõpradele nähtavaks, kuna suutsin kõik vajaliku enese jaoks lahti seletada. Ka kõik selle valdkonna inimesed, kes on me loost teadlikud, peavad selle tekkimist minu suhtestaatust ning tema isikuomadusi ja olukorda arvestades suhteliselt loogiliseks. Eriti selles valguses, et minu teadmist mööda ei pidanud see kaugeltki sellist rada mööda minema- mis pani ka mu lähedased esmalt imestama, hiljem pead vangutama. Niisiis kerkis selle suhte kestel mustmiljon tundeaistingut ja vastamata küsimust. Soovin neist vähemalt mõnda põhjalikumalt analüüsida.
Ühe asja räägin kohe ära. Armukeseks olemisel võib olla isegi oma võlu, kuid valu, mis seesugune suhe lõppkokkuvõttes kannab, on kordades vägevam. Samas on seesugune positsioon siiski inspireerivam, kui petetud naise staatus. Teadmatus närtsitab, ühine saladuse hoidmine annab aga elule särtsu, seda küll vaid lühiajaliselt. Olen olnud mõlemas rollis, viimati selles, millest praegu veidi segaste tunnetega kirjutan.
Ma ei astunud sellesse rolli kaugeltki teadlikult ja eelmine lõik on kirjutatud tagantjärgi tarkusena. Uskumatu, kui erinev võib olla inimese üldsusele jaoks loodud kuvand ja tema tegelik olemus. Kui tegemist on andeka ja armastatud isikuga, on asi kordades komplitseeritum, kuna temale oleks justkui rohkem lubatud...
Rabelesin sest suhtest lahti vähemalt viiel korral. Iga korra järel tuli kiire tagasilangus. Tegelikult pidanuks ma juba siis, kui esimene äratundmine seesuguse suhtevormi sobimatusest maad võttis, jooksma. Jooksma nii kaugele, kui võimalik. Ja sinna jäämagi. Aga meie puhul ei olnud see võimalik. Põhjust on lihtne aimata - enamus kõrvalsuhteid saab alguse seal, kus inimene viibib kodust järgmisena. Ära armumisest alates olime sama hierarhilise positsiooniga, kui varemgi, kuid nüüdsest hoopis teises seotuses.
Ma ei saanud sellest suhtest välja seetõttu, et olime teineteise osas otsekui magnetid. Sel suhtel polnud ainsatki perspektiivi, kuna oli üles ehitatud valedel, mida mina hoolega lammutasin, tema sama hoolega kinni mätsis- ometi tõmbusime tohutu jõuga.
Mu partner peaks minuga sobima vähemalt kahes kategoorias- intellektuaalses ja seksuaalses. Jõudsin sellele äratundmisele alles üsna hiljuti. Need kaks tingimust peavad olema kindlasti täidetud. Mõlemad. Ülejäänu on puhas boonus. Temal olid väga hiilgavalt esindatud mõlemad küljed. Usun siiani, et oleksime paarina päris hästi toiminud. Kui...
Inimese seksuaalsusest on hästi keeruline kirjutada. See tundub olevat tabuteema, eriti veel seesuguse suhte korral- olles ometi niivõrd tähtis osa meie olemusest. Tihti tavatsetakse öelda, et kõrvalsuhted tekivadki paarisuhtes esinevate seksuaalsete erimeelsuste ning vajakajäämiste tõttu. Ma ei ole päris kindel, et see iga kord sajaprotsendiliselt tõele vastab, aga mingi tõepõhi on sel kindlasti. Meie sobisime pikka aega siiski vaid intellektuaalsel pinnal. Tõsi, muu lisandudes omandas see suhe hoopis teised, palju sügavamad mõõtmed.
Ühe asja räägin veel ära. Armukesi pidavaid mehi on kahte sorti. Ühed on need, kel tekib eelmise suhte oskamatuste ja vajakajäämiste tõttu kõrvalsuhe ning kes suudavad seejärel vastu võtta otsuseid ning tegutseda, mil viisil siis iganes. Teised on aga need, kes ei tee midagi- kui pole selleks otseselt sunnitud.
Viimast tüüpi mehel on lahutuseks lugematul hulgal takistusi. Nendesse ei tasuks aga liialt kinni jääda, sest kõige suurem takistus on see, et ta lihtsalt ei taha. Armukolmnurk ei pruugi ka tema jaoks olla vähem piinav, kui ülejäänud osapooltele, aga seda tüüpi mees ei soovi ise vastu võtta ühtegi elumuutvat otsust. On see argus või isekus- mine tea. Oma haiget saamiste eest peab sellises suhtes ise vastutama. Mina seda algul ei osanud. Kuidas pidanukski, kui teadsin hoopis muud.
Üks nüanss oli meie suhtes veel. Tema amet. Oleks ta olnud näitleja, muusik või pangandustöötaja, ei oleks keegi ta järjekordse lahutuse peale kulmugi kergitanud. Selle ameti puhul oleks aga ilmselt tulnud suur skandaal. Sama juhtunuks muidugi ka meie salasuhte ilmsikstulekul. Mees on nimelt juba mitu korda lahutanud. Armastuse kontekstis on sellest muidugi ääretult kahju. Mõni lihtsalt ongi suhetes nõrk ja miks ta siis ei tohiks lahutada?
Kõrvalsuhtesse satutakse märkamatult. Mul ei olnud selleks tegelikult vähimatki soovi. Kirjutasin talle peale meie esimest “päris kohtamist” muuhulgas nii:
… Ma ei saa Su armastust vastu võtta. Vähemalt sel viisil mitte, mil näen Sind vajavat.
Ma ei saa seda teha eelkõige enda pärast. Ma vajan inimest, kes saaks oma elu minuga jagada, alates teineteisega tutvumisest ja kurameerimisest, kuni igapäevaste toimetamisteni. Mulle meeldib käia teatris, kontserdil, kunstinäitustel, matkadel, spaas, reisimas, tantsimas, kasvõi jalutamas. Mulle meeldib korraldada koosviibimisi sõprade ja tuttavatega, keda meelsasti võõrustan, nii linnas, kui saarel. Ma tahaksin seda kõike või vähemalt osa sellest kindlasti oma partneriga jagada. Vajan ka temaga kahekesi olemise aega. Päriselt. Palju. Ma ei tahaks oma õnne peita või varjata. Mulle ei sobi see roll, mida peaksin kandma. Soovin endale meest, partnerit igaks päevaks. Olen õppinud ka üksi olema õnnelik ja tänulik- kui nii on Jumala plaan.
Kui annan oma südame ära, ei ole mul enam lootustki tutvuda kellegagi, kes on minu jaoks päriselt vaba…
Ometi läks just nii, et jäin ilma kõigest, mida enda jaoks tähtsaks märkisin. Miks?
Sest ta lubas oma eesmärgi saavutamiseks minul kehtestada mängureeglid. Näiliselt. Tegin seda meelsasti ning tundsin end üha turvalisemalt ning hoitumana. Vahetasime kirja teel loomingut, vahel kohtusime, jõime teed. Õhtus oli pinevust. Ta naise olemasolu muutus pikapeale teisejärguliseks.
Armukolmnurgas on palju manipulatsiooni ja segadust. See pole mingi ime, sest esindatud on ju kolm täiesti erinevat vaatenurka ja selleks, et iga vaatenurk ülejäänud kahega kuidagigi haakuks, tuleb teha mõningaid “pisimööndusi”, kohanduda ning olla paindlik (loe: õiges doosis pime, kurt ja veidike ka poolearuline). Sest mõelge, kui igaüks kasvõi mõne kraadi võrra tõde väänab, annab see kolmega korrutades päris korraliku kõverpeegli. Kõige kurvem on asja juures see, et päris korralikult saab kannatada armastuse mõiste.
Algus oli tohutult ilus. Tegelikult ka üsna pikk. Märkamisest meeldimiseni, sealt omakorda armumiseni läks üle poole aasta. Esimesed sammud olid arglikud ja piire kompavad. Piltide vaatamised ja laikimised sotsiaalmeedias, esmapilgul süütuna tunduvad, siis juba julgemad komplimendid, vargsi teineteisele heidetud pilgud, sagedased “juhuslikud” kokku sattumised…
Mäletan end mitmeid kordi seisatamas ja iseendalt kinnitust otsimas, et tunnen õigesti, et “see oli nüüd küll pisut enam, kui …”.
Ega ma isegi ükskõikne polnud. Kui meie päris suhe sai alguse jaanuari lõpul-veebruari algul, siis 2020. aasta augustis, piltide laikimise faasis, olime sõbrannaga Hiiumaal rattamatkal. Postitasin mõne pildi ka feisbuuki ja mingil hetkel ütlesin: “Nii, vaatame, kas X on juba laikinud ka!” Tema meeldimised olid järelikult juba siis saanud minu jaoks oluliseks. Täitsime alateadlikult teineteise ootusi.
Teadmine, et tal on tugev ja õnnelik suhe, andis väikeseks flirdiks julgust ja mängulusti juurde. (Oleks ma ometi teadnud, et see valjult välja hõigatud “õnnelik suhe” on tühipaljas pakazuha!) Tema olek, mõtted ja väljaütlemised imponeerisid mulle juba ammu. Juba siis, kui esmakordselt kohtusime, olid mõelnud, et “selline mees sobiks mulle”. Muidugi sobis.
Kõik mu elu kolm tähendusrikast suhet on olnud milleski eriliselt silmapaistvad mehed. Targad, andekad ja pilkupüüdvad. Kõik paraku petjad.
Esimene “ma armastan sind” tema poolt oli nagu välk selgest taevast. Sinnani polnud ma küll oma mõtetega jõudnud. See oli jaanuaris 2021. Jää oli juba väga libe.
Minu esimene “ämber” oligi oma tõest kõrvale astumine. Jah, loomulikult tuleb kuulata ka teiste inimeste märkusi, soovitusi ning asjalikke nõuandeid, kuid oma “vundamendi” eest, millele oma rahuliku ja tormikindla olemasolemise hoone rajame, tuleb ikka igaühel endal hoolt kanda. Minu “vundament” vajus kiirelt laste liumäe sarnaseks ja ei pea olema eriline ehitusekspert tõdemaks, et seeläbi “sõitis katus”, mis kole.
Millest täpselt räägin? Sellest, et minu elu ei ole mõjutanud ei eeskujud ega iidolid, gurudest rääkimata. Olen nii ühel kui teisel erialal, millel täna töötan, püüdnud leida oma isikliku käekirja ja tee. Ometi leidub inimesi, kelle nõu ei ole laita ning üks selline oli mu terapeut, kellega käis ajal, mil kõneksolev suhe ehk armukolmnurk õiged pöörded sisse sai, teraapiaprotsess “valede suhtevalikute” teemal.
Olin sel hetkel tõelise dilemma ees. Hakkasin tasapisi armuma ja miskipärast tekkis kange kiusatus oma eelnevad tõekspidamised jalaga uppi lüüa. Selleks oli aga vaja vettpidavaid põhjendusi. Mõttevälgatused “miks ei võiks ma seda endale lubada?” või “ta ju ütles, et armastab mind” said kiiresti ümber lükatud väidetega “stopp, see mees on abielus” ja “sel suhtel poleks mingitki perspektiivi”. Siiski said mu tõekspidamised hetkelise nõrkuse seisundis hõlpsasti kallutatuks terapeudi muretust väljaütlemisest “Mis seal siis ikka on … khmm, proovid natuke ja siis vaatad, mis edasi saab!” Selle vallatu lause najale toetudes oligi mul, selgrootul, asi otsustatud! Loomulikult omal vastutusel ja iseenda suure tahte kohaselt. See oli õigupoolest mu teraapiaprotsessis üks tõeliselt loominguline koht.
Unustasin vaid ühe pisiasja- et mina ja mu terapeut oleme erinevad inimesed ning mul, loomeinimesel, on kalduvus armuda sügavalt, ülepeakaela ja tagajärgedele mõtlemata.
Teiseks- olin olnud aastaid romantilise armatuse puuduses ja igatsesin seda oma ellu väga. Juba meie loole teed sillutades oli see mees üliromantiline.
Kolmandaks ei olnud mul õrna aimugi, et see, mida pidin proovima “natukene”, ületab kõik mu ootused ja unistused sajakordselt.
Kas pole kõnekas, et olin mõni kuu enne seda suhet väga kindlameelselt lõpetanud ühe teise algava, päris perspektiivikana näiva suhte? “Enne suhe, alles siis kõik muu” kõlas mu vankumatu loosung.
Miks ma siis temale erandi tegin? Miks ma ei jäänud oma tõekspidamiste juurde? Arvan, et põhjus oli ülikülluslikus positiivses tähelepanus, mida ta mulle jagas, kuna oli minusse armunud. Naised armastavad ju ikka kõrvadega. Nii ka mina.
Teine põhjus oli ta elukutses, mis äratas usaldust. Arvasin millegipärast, et ta on kõik elulised teemad enda sees juba ammuilma ära lahendanud ning kui ta juba väidab, et mind armastab, oskab ta selle armastusega ka midagi peale hakata.
Kolmandaks, meie suhtlemises oli ohtralt “mängu ilu”. See erutas mind. Kujutlesin meid sensuaalse, teineteisele sädemeid ja inspiratsiooni pilduva paarina. Tahtsin temaga tangot tantsida.
Neljandaks, tema lõhn.
Tema arvamusega, nagu ei oleks ma oma väärtuslikkusest teadlik olnud ja tema tuli seda mulle näitama, ma eriti ei nõustu. Olin alaväärsuse teema eneses juba üksipulgi läbi töötanud. Ma ei vajanud iga hinna eest tähelepanu. Vajasin oma ellu meest, kes kingiks mulle oma jäägitu tähelepanu. Mulle tundus viimaks, et tema see ongi.
Ta oli tõeline kuldsuu. Mind ei ole ealeski nii palju tõstetud, esile toodud, kiidetud, märgatud ega kätel kantud. Muidugi hakkasin uskuma, et mu tugevused annavad mulle märkimisväärse eelise olla ka päriselt tahetud. Teda varitsevatest “ohtudest” hoolimata. Minu puuduseks saigi pikkamisi see, kuidas kõike kuuldut enesele (ja mingil määral ka teistele) interpreteerisin.
Medalil oli nimelt ka teine külg- tema oskus jätta osa tähtsaid asju välja ütlemata ning selle koha peal palju hägust, mitmetimõistetavat ja filosoofilist pajatada, mis viis mind väga segadusse. Kui ollakse armunud, tõrgub aju tunnistamast ilmseidki vajakajäämisi, seetõttu ei hoomanud minagi tõsiasja, et päris suhte alguses pruugi segadus ja kahtlus olla just kõige asjakohasemad tunded. Kaks põhilist armuhormooni, dopamiin ja noradrenaliin kõrgendavad iha ja eufooriat, küllap need kaks pehmendasid mu tunnetuses ühtlasi kõike puuduolevat. Armumine ja meie käitumine selle ajel on ju puhas keemia. Et minu salapartneril esines nartsissistlikke jooni, ma enesele ei teadvustanud. Loomulikult oli ta ka ise segaduses.
Olles vajunud kaelani armastuse mõrkjasmagusasse sohu, otsisin pinnalpüsimiseks vähegi kandvaid õlekõrsi, millest kinni haarates oleks mu eksistents koos temaga (mingilgi määral) õigustatud ning jätkusuutlik. Keerukate kohtade ja vastamata küsimuste täiteks hakkasin enesele jutustama paralleel-lugusid, nn augutäiteid, leides ridamisi ebausutavaid põhjendusi, miks asjad ei ole nii, nagu soovin, kuid kuidas need varsti selliseks muutuvad. Paraku oli sellel, nagu peagi selgus, üsna vähe ühist tegelikkusega.
Nagu mainisin, eks ole ju elu suuresti valikute küsimus. Minu ühes või teises kriteeriumis “hea olemine” või isegi “parim olemine” ei oleks pidanud niivõrd tema väljaütlemisest lähtuma, kuivõrd mu oma teadmisest, mida suhtelt ootan ja vajan ning mida ise soovin ja suudan anda. Loomulikult olen ma hea! Ometi oskasin end tol armumise hetkel niivõrd ära kaotada, et hakkasin tema kiituses eeldama mingit loogikat- olen parem ja sobivam, järelikult hakkab ta oma elus liikuma vajalike muudatuste suunas. Kõige hullem on see, et hakkasin selle nimel lausa võitlema. Oma arust näitasin sel viisil oma mitte-nõusolekut taolise alandava suhte osas. Tegelikult oli aga asi vastupidi. Olin vägagi nõus.
Tema seevastu tegi selge valiku. Jättis oma “parima” kus see ja teine ning sõitis naisega maale.
See on võtmekoht.
Ma võimaldasin talle sellist käitumist. Kinnitasin enesele, et “meie loos ei ole kiireid lahendusi”. Nii oli kinnitanud tema. Unustasin, et armastus on eelkõige tegusõna.
“Meie loos ei ole kiireid lahendusi” oli otsekui mantra. See lause õigustas iga tegematajätmist, haigettegemist, salatsemist, valetamist, üksijätmist, mitte reageerimist. Usun, et teda ei huvitanud minu valu või mitte-valu. Tal oli iseendagagi palju tegemist. Kõrvalsuhte-kolmnurk pole ju ometi mingi kökimöki asi! Ja kuidas ma ometi ei mõistnud, kui ohtlik tal, vaesekesel, juba niigi oli…
“Meie loos ei ole lahendusi”, pidanuks ta kohe ütlema, “sest ma ei soovi neid.”
Kui me oma suhteid loome, puututab see kaudselt ka meie lähedasi- perekonda ja sõpru. Ma poleks osanud uneski näha, kui erinevalt saab seda teemat käsitleda armukolmnurgas. Jumal tänatud, et mul jagus oidu end ses keerukas olukorras mitte üksi jätta! Rääkisin sellest suhtest kõikidele sõpradele, lähedastele ja neile, kes oskasid küsida. Muidu oleksin nagu joodiku kaassõltlasest naine, kes peidab pudeleid, varjab ja valetab, ühesõnaga, võtab enda kanda teise süü, häbi ja vastutuse, elab teise elu ning kaotab iseenda. Nagunii kaotasin, kuid arvan, et vähemasti vältisin tugevat vaimset katastoofi.
Nagu arvata, ei olnud kõik mu valikuga kaugeltki nõus, peljates väga mu haigetsaamist. Samas jäid absoluutselt kõik mu tähtsad ja kallid ikkagi minu poolele. Enamus neist uskus koos minuga, mida mulle räägiti. Vaid paar tükki ei uskunud sõnagi, üks neist mu tütar. Mõned üksikud imestasid peale me esimesi krahhe, et kas ma tõesti arvasin, et see amet teeb inimese kuidagi teistsuguseks. Märksa rohkem oli neid, kes, nagu minagi, siiralt uskusid, et see amet teeb inimese tõepoolest teistsuguseks.
Tema ei rääkinud meie suhtest peaaegu mitte kellelegi. Peaaegu seetõttu, et paar inimest olevat siiski teadnud, aga kust võin ma täna teada, et ta ei valetanud. Üks sõber siiski teadis.
Kevadel, kui meie suhe muudkui uusi, veelgi kuumemaid pöördeid võttis, julgesin end tunda järjest hoitumalt ja armastatumalt. Ta kinnitas, et on oma otsuse teinud, andku ma vaid veidi aega...
“Sinu viiekümnendaks sünnipäevaks oleme kindlalt abielus." See oli ilus päev mere ääres.
Minu kõrvad kuulsidki seda lauset, kui abieluettepanekut.
Kui eelnev lõik pani ehk minu kergeusklikkuse osas pead raputama, siis järgnev peaks midagigi kompenseerima.
Rääkisin ülalpool põgusalt oma teraapia- teekonnast. See jätkus kord-kuus intervalliga meiegi suhte vältel. Mingil hetkel, kui pidasin meid juba päris kindlaks paariks, palusin tal tulla minuga koos teraapiasse, sedapuhku siis paariteraapiasse. Olukord oli ju väga keerukas. Ja ta tuligi! See žest lisas tubli annuse kindlust, et meie suhe on tõepoolest “päris” ja liigub päris kokkujäämise suunal. Käisime teraapias päris mitmeid kordi (kümme korda kindlasti) ja seadsime viimaks üheskoos ka konkreetsed eesmärgid. Ta palus minult suve “asjade kordaajamiseks”. Olin nõus. Miks ometi?
Üks asi tekitab minus kõhedust. Ta ütles nimelt, et muudab koduse elu sääraseks, et naine läheb ise minema. Teise naise perspektiiv sattuda pika ja pikaldase piina ohvriks tundus mulle juba mõttena õõvastav, kuid tõrjusin selle endast jõuga eemale.
Minu maailmas on armastuse asjad suhteliselt mustvalged. Olen monogaamne inimene. Tänaseks suudan reaalselt otsa vaadata tõsiasjale, et kõik suhted ei ole hoolimata meie jõupingutustest määratud kestma elu lõpuni. Seesugused tuleks mingil ajal konkreetselt ära lõpetada, et teha ruumi uutele, täisväärtuslikele ja ausatele. See pole läbikukkumine. Elame 21.sajandil, mitte mingis talukultuuris, kus mehe ja naise abielusuhtel ei pruukinud armastusega mingit pistmist olla.
Püüan kõikides oma elu valikutes juhinduda armastuse käsust. Usun, et kuniks me valikud lähtuvad armastusest ning on läbipaistvad ja ausad, ei tunne me ei hirmu, süüd ega häbi. Armastus ei ole patt, kui seda ei pea varjama. Armastus ajab kartuse ära. Jah, vahel algavad suhted tõepoolest kõrvalsuhetena, kuid kui selleks on juba tekkinud sobiv pinnas, on sealt kerge adekvaatselt edasi liikuda- kas loobuda olemasolevast ja ehitada üles uus, rahuldustpakkuvam suhe või leppida olemasolevaga, püüdes seda paremaks muuta. Iseenda tegude eest tuleks võtta vastutus.
Soovisin väga, et ta meie suhtest oma petetud naisele räägiks. Ma ei tule ebaaususega hästi toime. Samuti ei oska ega taha ma olla nähtamatu ega mahasalatu. Ärarääkimist pidasid vältimatuks ka absoluutselt kõik teised, kes meie suhtest teadsid. Muidugi naeris ta mu välja, ise nõusolevalt noogutades.
Tema lähtekoht oli teine. Ta tahtis säilitada nii olemasolevat suhet, et vältida asjatuid jamasid, kui omada närvekõditavat armusuhet. See selgus muidugi palju hiljem.
Jaanipäeva paiku, kui kõik oli veel justkui korras, plahvatas "pomm". Õigemini plahvatas see õnneks vaid meie eludes. See salasuhe oleks äärepealt saanud esikaane-uudiseks. Sama palju, kui teda armastatakse, leidub ka neid, kes sooviksid tema kohest hävingut. See niitis ta muidugi kohemaid jalust. Igavene armastus, mida mulle pühalikult oli vannutud ning mille nimel lubati viimse veretilgani võidelda, muutus korraga teisejärguliseks.
Jah, veel üks lahutus võinuks talle tõepoolest palju muret kaasa tuua. 21.sajandil, mil lahutused on täiesti legaalsed ja üha rohkem keskendutakse paarisuhtes õnne- ja rahulolutundele, on seda muidugi üsna pentsik kirjutada. Samas, täna pole ma enam kindel, kas tema tüüpi mees ka mõnes teises ametis oma elu muuta tahtnuks või julgenuks. Ta ise väitis küll, et teeks seda koheselt, kuid seal on nii palju eri nüansse. Tähtsaimaks kaalukausiks olnuks küllap hoopiski üldsuse oletatav arvamus, kuna mees on edev ja vajab ohtralt järgijaid. Tõsi, andekas on ta ka ja kindlasti ei vääri kividega surnuks- või vigaseksloopimist. Eks tal oli hirm. Lisaks kaasnenuks lahutusega palju tarbetuid emotsioone ja muud jama, millega olnuks raske toime tulla. Salasuhe tõukas paraku kõik osapooled täielikku pimedusse, mis pole sugugi kergem.
Ma pole kindel ka selles, et ta naine arugi sai, et miskit on toimumas. Ei tea, kui arukas ja tundlik ta suhete vallas oligi, aga et mul on ju vaid ühe asjasse puutuva inimese hinnang, pole see kindlasti minupoolse kritiseerimise koht. Ja ei õigusta muidugi petmist.
Olen kuulnud ja lugenud, et mõnes abielus pealtnäha justkui ei olekski midagi lahti, kuid siiski otsustab üks osapool kõrvalsuhte kasuks. Teises on kõrvalsuhte loomise põhjuseks erinevad seksuaalsed vajadused. Kolmandas lisanduvad emotsionaalne tühjus ja intellektuaalne ebavõrdsus. Arvan, et tema abielu puhul võis tõde olla kus iganes.
Kui tekib soodne pinnas armukolmnurga tekkimiseks, viibib too kolmas tavaliselt kusagil poolune staadiumis ja ärkab kaugelt peale kolmandat kukelaulu. Kuid ka siis pole asjadest arusaamine garanteeritud.
Mulle endale pidid mu eksabikaasa armuloo tõestuseks potsatama postkasti tema ja ta töökaaslasest armukese reisipiletid. See oli õudne teadmine, kuid vähemasti tõi selguse ja andis suuna edasiliikumiseks. Mina petmist ei andestada ei suuda.
Üks mõte tuli mulle veel. Minus oli veidike liiga palju teen-mis-tahan suhtumist. Mul kulus nimelt oma düsfunktsionaalsest abielust väljatulekuks viis aastat, hulk vaimujõudu ja teist sama palju närvirakke. Panin selles protsessi pikalevenimises ühe osa süüd ka sellele institutsioonile, mille õpetuste kohaselt oleks abielulahutus suurim patt mu elus. Maksin nagu omamoodi kätte. Ja muide, just tema oli selles valdkonnas peaaegu ainuke, kes soovitas viivitamatult lahutada.
Siiski lubasin endale palju rohkem, kui mu tõekspidamised õigeks peavad. Õigupoolest talitasin eelnevale elule lausa risti vastu. Julgesin olemas olla ja lihtsalt armastada - kui see juba nii läks. Andsin aega. Tõsi, survestasin pidevalt aususe ja väärikuse suunal, kuid vastutuse andsin siiski tema kanda. Võttis ta siis selle? Muidugi mitte! "Käärid" tekkisidki minu soovist ausate suhete osas. Suveni arvasin, et saan temagi mõtted samasse suunda pöörata. Aga teist inimest ei muuda. Pettus jäi võidule ja sellega poleks ma pidanud leppima.
Minu õnn, et raamatupoes sattus mu kätte kõrvalsuhte-kolmnurga ehe õpik pealkirjaga “Voodis sinu mehega”, mis avab selle suhtemustri halastamatult ja ükshaaval kõikide osapoolte vaatevinklist lähtuvalt. Selgus, et minu “sajandi armastuslugu” on üks-ühele tüüpiline armukese pidamise keiss- rangelt salastatud, katteta lubaduste ning igasuguse arenguvõimaluseta. See tekitas algul muidugi tohutu pettumuse ja frustratsiooni, hiljem oli aga suureks abiks ja kergenduseks.
Sain ennast tundma uudsest küljest- selle rolliga leppiva naise omast. Hakkasin paremini mõistma tagamaid, seoseid ja tegelikkust. Mul polnud enam mingeid illusioone ega paralleel-lugusid. Teadsin korraga, et mina olengi asja võti. Ma ise pean võtma vastutuse, tegema muutuse. Kui kord soovin ja suudan. Tema seda ei suutnud ega soovinud. Ja ta naine oli päris jõuetu. Aga sellest hiljem.
Läksime taaskord lahku. Ja jälle kokku.
Ja enam ei tulegi midagi huvitavat.
Kehtestasin uued mängureeglid. Otsustasin hakata sama isekaks, kui tema ning võtta meie suhtest vaid seda, mida ise vajan. Kõlab ju bravuurikalt? Mingi aja vältel see õnnestuski. Üha enam aga hakkas mul sellest kõigest süda läilaks minema.
Midagi olulist oli jäädavalt muutunud. Romantilise tango asemele tuli ühtäkki paigaltammumine. Lubadused olid muidugi endiselt suured, aga teadsime mõlemad, et ta ei täida neid. Ometi soovis üks osa minust niiväga neisse uskuda- olin ju armunud mehesse selle kuvandi järgi, mille ta enesest üldsusele oli loonud. See oli imeline kuvand. See, et tema sees elab hoopis teine, mulle mõistetamatu mees, ei mahu mulle siiani pähe.
Ta armastas rõhutada, et olen ta südames esimene. Ta ütles mulle iga päev, et armastab mind. Usun, et armastaski. Aga ma ei loo endale illusioone, et ma teda sealjuures tõelise läheduse tasandil huvitasin. Vastasel juhul oleks ta midagigi muutnud. Tsiteerin ülalmainitud raamatust: “…oleks kummaline nōuda, et inimene, kes loob kõrvalsuhte, leidmaks lahendust oma isiklikele probleemidele, näitaks üles erilist empaatiat või soovi teiste inimeste tunnetega arvestada.” Ega minagi nüüd, peale seda kõike, taolist meest päriseks soovi, kuigi tean, et just sellised, andekad ja erilised, aga suhetes saamatud, mind läbi elu kahjuks köidavadki.
Ma ei taha mõeldagi, mis näitemäng säärast kaksikelu elava mehe kodus käib! Lõhnastatud ja lilledega ning ilma mingite kohustusteta on ta kindlasti sobivam ja valutum.
Ühel heal päeval ülestõusmispühade aegu avalikustasin ta petetud naisele kogu meie loo. Tõmbasin aususe jõuga võidule ja astusin oma arvates koheselt sellest kolmnurgast välja. Loomulikult oli selliseks lõppakordiks kindel ajend- ka üliandekatele ei ole kõik lubatud- ja see ei olnud mulle väga meeldiv. Ometi tuli sellest suur murrang- alles sel viisil avanes mul võimalus oma elu päriselt tagasi saada. Milline uskumatu kergendus, oleksin ma seda vaid varem teadnud… Esimestel päevadel tundus isegi päike palju kollasem! Olin üle aasta viibinud otsekui hämaras koopas.
Aga ka see ei toonud oodatud lahendust. Tal oli mu paljastustest sügavalt ükskõik. Õige pea tuli ta jälle. Lõhnastatult ja lilledega. Suure armastusega. Ta naine polnud nimelt mehe truudusemurdmisest teada saades mitte midagi teinud. Küllap tahtis ta pigem uskuda mehepoolset eitamist ja pisendamist. Me aju keeldub uskumast, et enamik armulugusid on välja tulles juba kordades pikemad ja sügavamad, kui halvimas unenäos aimata võime.
Sel korral tekkis lausa sportlik hasart vaadata, kuhu see kõik välja viib. Lubasin endale veel kirge ja tormi, sest keha mälu soovis seda, aga nüüd suhestusin juba teadlikult mehega, kelle salaelu tekitab sügavat hämmeldust- tundub, et see lihtsalt ei saa olla võimalik. Aga oli ja on, vägagi.
Millises arengufaasis ma siis ise olin? Lubasin endaga mängida? Olin ta abielu tugikarguks? Jah, küllap kõike sedagi. Eelkõige arvestasin aga võimalusega, et mitte kunagi selles elus ei pruugi ma kohtuda inimesega, kellega tekib seesugune hämmastav füüsiline ja intellektuaalne klapp. Olen juba mitmeid aastaid olnud suhteliselt üksinda. Minu eas ei pruugi enam kaugeltki mitte sobivat partnerit leida, niisiis oli mul kahju ka see endale ära keelata. Mõelda vaid, see täitis mind ka säärasel kujul.
Siinkohal on mul aga soovitus kõikidele, kes mahasalatu rolli satuvad - armumise eest pole kaitstud keegi - avalikustage see! Avalikustage nii kiiresti kui võimalik! Nii paljudele, kui vähegi saate! Kõigile kolmnurga osapooltele aga kindlasti. Ärge jääge kandma teise süüd ja häbi! Olge häälekalt olemas, koheselt kui taipate, et teiega ei olda aus! Kuigi avalikustamisega me suhe ei lõppenud ja tõtt-öelda teistkordse avalikustamisega samuti mitte, tõi ta ometi rahu. Kõik osapooled võtsid teatavaks, et see suhe on olemas.
Ma ei kahetse hetkegi, et olen armastanud. See tunne on ikka meeletult vägev ja mul on kahju inimestest, kes end sellest ilma jätavad. Kui ma ka ikka ja jälle oma südame valikuga eksiksin, ei jätaks ma seda endale lubamata. Lugude algul ei tea ju keegi, kuhu need välja jõuavad. Ka mina ei teadnud. Uskusin parimat, sain aga petta. Samas, olles oma tunnetes julge, aus ja haavatav, ei saa jääda lõplikuks kaotajaks. Oma piirid tuleb aga tugevasti paika panna- see sillutab teed hingerahule ja on lõppkokkuvõttes kogu õnne valemiks…
Milline on meie elu? Kuhu oleme teel? Kas teame seda või veeratame oma päevi õhtusse, ekseldes ilma suunata, eesmärgita? Aeg-ajalt ehk kurdame, et tuul pole elumerel seilamiseks meile soodne. Kas teadsid, et kreeka mõttetark Seneca on kord öelnud: "Kui sa ei tea, kuhu sa sõita soovid, pole sulle ükski tuul soodne"?
Need laused kirjutas ta mulle esimeses tähendusrikkas kirjas. Nende lausetega selle loo praeguseks ka lõpetan.
