Teisipäev, 28. juuni 2022

Jaksamisest


 Kui Helis poisid neljaks päevaks minu juurde Muhusse jättis, oli mul rind kummis- see pole üldse keerukas, vastupidi, lausa käkitegu, mina, kogenud ema, sätin päevaplaani otseks, söödan jõnglastel kõhu tervislikku toitu täis, pakun põnevat meelelahutust ja me elu läeb nagu lepase reega! 

Täna, kolmanda päeva õdangul, on mul lihtsalt piinlik. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, et Helis laseb kodu korrashoiu osas liiga lihtsalt minna, mina hoian kõik lausa perfektselt joones. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, et korrektne päevaplaan on asja võti, minul magavad nad lõunaund nagu miilenkid. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, kui ebatervislikult nad ometi toituvad, mina küll latti juurviljadest allapoole ei lase. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, miks Helis õhtul lastega magama ei lähe, kui mina hoian oma ööune kindlalt 8-tunnisena, püsin rõõsa ja roosa ning ei virise. 

Ma ju mäletan küll, mis tunne oli, kui mu laste isa, olnud mõne tunni kolmikutega, rind kummis kuulutas, “huvitav, mina suudan küll nende kõrvalt kõike teha, kuidas see küll sinul ei õnnestu, küllap on selle asja nimi lihtsalt laiskus ja lohakus!” Praegugi, seda kõike kirjutades, kihvatab mul sees. Ma ei mäleta, kas ma ikka mõistsin vastu öelda, et me kõik suudame mõne tunni jagu kõike. Suudame ka päeva jagu. Heal juhul peame perfektsetena paar päevagi hambad ristis vastu. Aga ei enam. Inimeseks olemine ei võimalda muutuda masinaks. Me väsime. 

Nii olen minagi, piinlik öelda, rampväsinud. Aga ma ei maga. Istun oma väepaigas koduküla rannal. Kell on tiksunud veerand tunni jagu üle kesköö, kuid löön unele käega. Mul on seda aega vaja! Mul on vaja näha seda imelist tulipunast loojangutaevast, kuulda öös kriiskavaid linde, näha mere taustale tardunud kadakate tumedaid siluette. Mul on vaja kuulda oma mõtteid. 

Täna, kolmandal päeval, ei pidanud ma kinni lapsukeste unerütmist, sest mul oli sõbranna juures tore ja ma ei soovinud, nui neljaks, kell kaks lahkuda. Muinasjutt, mille tõin kuuldavale enne lapsukeste ööund, jäi samuti lühikeseks, igavaks ja lahjaks. Samuti ei saanud nad täna juurviljapoegagi, süües nende asemel kooki, pannkooki, ampsu arbuusi, tüki pizzat ja veelkord kooki, sest olin õhtul liiga väsinud. Samuti ei tõmmanud ma mitte kordagi tube tolmuimejaga üle, tõin kuuldavale vaid paar jõuetut hüüatust kolmikute suunal- ja sinnapaika see asi jäigi.

Mul on piinlik, sest see on alles kolmas päev. Aga Helis toimib koos oma pisikeste poisipõnnidega päevast päeva, tehes selle kõige selle kõrvalt veel tööd! Ta toimib tõepoolest suurepäraselt, mõtlen nüüd.  

Muidugi võin end sellega lohutada, et mina olen selle elurütmi juba korra üle elanud ja ei peagi praeguse elukaarepunkti juures nii palju jaksama. Ometi tahaksin aidata ja seejuures asjad toimima saada ja mitte väsida. Aga pean oma ebatäiuslikkusega leppima. Kōige suurem avastus ja õpetus on mulle hoopis see, et Helis vajab kiitust ning suurt tunnustust- eriti nende kohtade peal, kus mina rinna kummi ajasin, et teen paremini. Tühjagi. Ühe päeva tegin. Teise vedasin ka kuidagiviisi õhtale. Aga kolmandal on toss väljas. Homme katsun lihtsalt ellu jääda, ilma liigsete lubadusteta. 

Aga poisid, teate, on imevahvad! Ühed marudad kahe- ja nelja-aastased vennikesed! Tegelikult täiesti lihtsad lapsed. Lihtsalt- lapsed.


Laupäev, 25. juuni 2022

Lallallaa

 Kas te teate, kes on Lallallaa? Lallallaa- see olen mina!
Ah et mis mõttes? Eks lugege!

Seda te ju ikka mäletate, et Otto hakkas mind kutsuma väga erilise nimega- Mannela. Selle taga oli tegelikult minu soovimatus kanda vanaema austavat nimetust, aga nii fantaasiarikast nime poleks ma enesele elu seeski suutnud välja mõelda! Pakkusin ühte lihtsakoelisemat, seostades seda oma lapsepõlve hüüdnimega, millega olnuks kerge suhestuda. Arvasin, et Manna (pehme n-iga, mitte nagu pudrumaterjal) sobiks kenasti. Aga laps valis ise. Mannela on pikem ja keerukam, kuid ilmselt olete nõus, et ka naljakam. See on sajaprotsendiliselt Otto looming ja seega edasikaebamisele ei kuulu. 

Ruben hakkas rääkima alles üsna hiljuti. Praegugi teeb ta seda veidi konarlikult ja paljud sõnad mugandab lihtsamaks ja keelepärasemaks. Üks neist ongi too Lallallaa ehk ilmselt siis tema keeles Mannela. Meloodiline ja oma lihtsuses lausa jahmatav! 

Kui ta mind õues või rannal hüüab, kõlab see mu kõrvadele nagu muusika. Kes siis ei tahaks olla muusika! Mäletate seda laulu-

My heart goes shalala lala, shalala in the morning. 
Oh oh oh shalala lala, shalala in the sunshine. 
Shalala lala, shalala lala in the evening. 
Shalala lala shalala lala just for you.

 -vaat see ongi see Lallallaa, näiliselt süütuke, aga kannab oma lihtsas mõjususes vaat et kogu maailma!


Vanaemaks olemise aegu

 Vanaemaks olemise aegu
Tänasega tahaks vesta juttu
Partneriteks minevik ja praegu
Teemaks- miks nii otsatumalt ruttu?

Homse kohvitassi jätaks võtta
Kui on taas see hetk, mil pole kiire
Tänasega vesteldes ei tõtta
Ükski meist. Sest ajal pole piire. 

Lapselaste hingamise saatel
Lõunaunest rännak saab, kus eile
Omandamas hoopis teise vaate
Põlvest põlve hoolivaile meile.

Meile, kes kord väikste plikadena
Paljasääri mere poole jooksid
Minagi seal lippan, oh mis kena- 
Eile, kas veel kohvilisa tooksid? 

Homsesse meid kellakägu kukub
Tänasise minevikku lisab
Minagi kord vajun ajalukku
Ometi on ema mul, ja isa. 

Põlvnemist ja olemise homset
Tänasega rahulolu aitab
Hoomata. Ja vanaema kombel
Pehme käega laste põski paitab…

Reede, 24. juuni 2022

Veel idüllist

 Kes eelneva idüllilise jutu õnge läks ja isekeskis mõtles, et vaat, kus see naine oskab elada ja nautida, sellele teen nüüd kelmikalt tšurr ja tulen taas iseendana kapist välja- eile, jaanilaupäeval, langetasin õhtul, ajal, mil teised mõnuga tšillisid ja grillisid, nii muuseas seitse puud. Mul oli neid puid vaja just sel ajal langetada seetõttu, et varem ei olnud ma leheusside olemasolu avastanud. Leheussid on nimelt sellised vastikud tegelased, kes paljunevad lehtede all, otsekui ämblikuvõrgust kookonis ja kui neid on umbes miljon, söövad nad puu lehtedest paljaks ja see sureb aeglaselt ja piinarikkalt. Minu teada ei taha leheussid päris kõikide puusortide lehti järada, aga mõned puud mu aias siiski olid, mis, nagu õudusega avastasin, nende läbi oma kurva lõpu on leidnud. 

Ma ei lükka asju edasi. Kõik tuleb korda ajada kohe ja joonelt. Sestap otsisin üles ka oma kena sae (mis pidavat olema naistesaag, kuna käib elektiga ja on seetõttu palju kergem, kui mingi aku või bensiini või mille iganes variant. Saagi on märksa lihtsam käsitseda, kui trimmerit, sest esiteks, see on loogilisem, teiseks, see on vaiksem, kolmandaks, see on käepärasem. Ma ei vahetanud isegi riideid. Maani kleidiga saab vägagi edukalt saagida. Ainult, et teised vaatasid mind kuidagi pika pilguga. 

Täna saagisin veel. Täna oli see ka pisut lihtsam, sest lisasin riistapuule ka saeketiõli, mille järele loomake janunes. Puujurakaid lõkkesse vedades mõtlesin isekeskis, kas oleksin teistsugune, kui lubaksin kellelgi tulla, kes mind armastab ja kes selle minu eest ise ära teeb. Mõtlesin seda ka siis, kui kanalisatsioonipaagist vett välja pumpasin. Ja siis, kui möödaminnes paar nõustamist tegin. Ja siis, huuled punaseks värvisin, kui küünelakki uuendasin, kui kummikud kingade vastu vahetasin. Kui Bachi kahe viiuli kontserdi mängima sättisin. Jaanipäeval pole ju palju pisut ka igavikuliste ja püsivate asjade peale mõelda. Ümber minu õitsesid pojengid.

Praegu on nii. Igavikulised asjad on samuti paigas. Kõik ülejäänu on aga ääretult muutuv.

Neljapäev, 23. juuni 2022

Jaani aegu

 Jaanipäeval tulevad kõik mu lapsed ja lapselapsed ja kes kõik veel minu juurde Muhusse. Sel aastal on põõsasroos ja jasmiin veel õites, muru lopsakaks vaibaks niidetud ning keset majatagust hiigelplatsi on kerkinud kena lõkkease, mis ootab õhtust süütamist. Teismelised teevad juba mitmendat külapoe tiiru, et kõik pikaks õhtuks vajalik oleks enne sulgemist soetatud. Midagi ununeb niikuinii! Minu külmkapp on aga pilgeni head-paremat täis. Toas magavad põnnid magusat lõunaund, et õhtul virisemata vastu pidada. Ilm on soe, kuid tuuline, nagu saarel ikka. 

Olen õnnelik. Mu naiselikkuse karikas on rahuloluga täidetud. Looja on mind nii uskumatult paljuga õnnistanud, midagi olen küllap ka ise oma valikute ja tööga korda saatnud, samuti on mul tohutult vedanud inimestega enese ümber. Ka oma laste üle on mul siiralt hea meel! Saan neid usaldada ja isegi siis, kui vahel nagistame, tunnen, et käin õiget rada ja neist kasvavad sama suurepärased inimesed, kui  Helis, mu lihtne laps ja imeline naine. 

Valged ööd on nii tohutult ilusad. Aeg, mil noorest suvest saab küps, on rõõmu ja elujõu kogumise aeg. On joovastavate hetkede endasse ahmimise aeg. On unelemise ja imetluse piirimail viibimise aeg. Selles ajas ei saa kiirustada. Selles ajas tuleb hommikuti võtta kolm kruusitäit teed või kohvi ning seda päevitustoolis aeglaselt nautida. Seejärel tuleb tundide kaupa mõtelda, mida edasi teha. Vahel viivad mõtiskledes sammud mere äärde, siis tuleb seal pikalt istuda ja silmapiiril vaikselt edasi-tagasi sõudvaid praame vaadelda. Või linde. Kisendavaid kajakaid, laintel õõtsuvaid luikesid. Või hoopiski küla raamatukokku jalutada. Sealsete inimestega pikalt ajaloost ja tänapäeva elu-olust vestelda. Ja siis edasi kiigeplatsile suunduda. Õrnalt õõtsudes mälestusi heietada. Äkki isegi surnuaiale põigata. Kui sääski pole. 

Või hoopiski lamada. Lebada esmalt õunapuu all. Seejärel keset majatagust platsi. Või kaevu ja suure kase juures. Pilved sõuavad tuule rütmis, vahel aga tuulele vastuoksagi- kui vihma oodata. Aga ükskõik. 

Unelusest ärgates on päev õhtusse veerenud. Maailm tundub värske ja värviline. Kusagilt küla poolt kostub muusikat. Teisal vingub saag, veel tehakse töödki. Siis tuleb võtta pokaal valget veini, kausike oliive ning mõni viil tšilli juustu. Tuleb kuulata. Kohal olla. Olla nähtamatu kõrv ümbritsevate elude, erinevate elusündmuste, rõōmude, igapäeva ja lõpuks siin ja praegu väljakujuneva ajalookillu tundmatu tunnistajana. Ometi omade keskel…


Kolmapäev, 22. juuni 2022

Trimmer

Kell oli pool üksteist õhtul, kui minus tärkasid ematunded.  
Lapsed olid läinud ülenaabrite juurde. Tee naabertaluni oli aga nii rohtu kasvanud, et seal pidi kahlama kõhuni sees. Vald seda teed ei hoolda. Autoga sõidame teiselt poolt, oma küla kaudu. Ega seegi tee pole suurem asi, kuid parem siiski.

V. kinkis mulle kunagi trimmeri. See pidavat olema "naiste trimmer", kerge käsitleda ja lihtne hooldada. Muidugi teab igaüks, et tegelikult on trimmer üks hirmus loom, olgu ta naiste või mis tahes. Aga täna otsustasin selle trimmeriga üle pika aja sinasõprust sõlmida. Mulle tundus, et nii on lastel toredam öö hakul sõprade juurest koju tulla. Äkki tekib lausa oodatud-olemise tunne!

Võtsin riista ettevaatlikult kuuri alt välja. Teadsin, et pean esiteks midagi on-asendisse sättima ja seejärel viis korda mingit pehmet nuppu pumpama. Mingisuguse lüliti teadsin veel olevat, mis ühte või teist asendit nõudis, aga see nõue jäi esialgu varjatuks. 

Asja käivitamine võttis ilmatuma aja ja suure hulga närvirakke. Imelik, et keegi üldse sellise juraka välja suutis mõelda, mis keerlevate tamiilidega rohtu tapab! Aga seal ta siis järsku mul plärises, nagu homset poleks. Uskumatu lärm!

Avastasin alles trimmeri tööhääle taustal, et minu ainuke riideese, mille ematunde tärgates kiiruga selga olin toppinud, oli üks pikk roosa kampsun. Tööriista ei olnud aga võimalik enam välja lülitada, muidu oleks kogu see jama alanud otsast peale. Nii ma siis rügasin, roosa kampsun paljal ihul. Kell oli kolmveerand üksteist. Minu põhiline mure oli see, et keegi ei näeks, sest sel kampsunil pole nööpe ja ta hõlmad kippus kangesti lahti. Trimmeriga pool-alasti naine poleks eriti normaalne vaatepilt. Kes siis niimoodi niidab!

Trimmerdasin ära poole tee pikkuse lõigu. Rohkem ei jaksanud. Kell oli viis minutit üksteist läbi. Lõpetades olin pool-kurt ja mu käed värisesid nagu parkinsoni-tõbisel. Naiste trimmer oli muidugi oma töö edukalt ära teinud ja lapsed panid trimmeridatud lõiku koju tulles isegi tähele! Tundsin, et ma olen erakordselt tubli ja saan kõigega hakkama. Ometi otsustasin ülejäänud lõigu osas töömehe kasuks. 

Trimmer punane mootori-osa haakus küll mu tulipunaste küüntega, aga kuulge, kõigel on ikkagi piir!


Pühapäev, 19. juuni 2022

Tipu Jaan

 Arvan, et on aeg kirjutada Tipu Jaanist. Tipu Jaan on minu vanavanaisa ja tema ümber hõljub tume saladusteloor. Õigupoolest tundub tema näol tegu olevat lausa kellegi müütilisega, sest kui seda lugu loete, mõistate isegi, et see mees ei tundnud elu ja surma piire. Või meeldis meile seda lihtsalt uskuda. 

Tipu Jaan suri tegelikult juba 1950ndal aastal. Poos kuuri alla üles, täiendas vanaema neil puhkudel, kui see jutuks tuli. Ta ei olnud eriti hea inimene, armastas ta lisada, kuid kahjuks ei tulnud mitte kellelegi meist pähe küsida, miks. Endalt elu võtmine olla tingitud hoopis mingist haigusest ja valudest. Küllap vanaema teadis siiski rohkem. 

Tipu Jaanist on säilinud üksainus pilt. Sellest ei oska ma eriti midagi arvata. Mees nagu mees ikka. Tean, et ta oli matnud oma noorelt kopsuhaigusesse surmud naise Loviisa ja abiellunud minu vanavanaema Pauliinega, kes kasvatas ühtlasi otsekui omadena üles tema kaks orvuksjäänud tütart, Anette ja Linda, sünnitades ise veel kaks last- minu vanaema Aino ja ta sõjas surma saanud venna Kaljo. Ka Pauliinele oli abielu Tipu Jaaniga tema teine. Esimene mees, Iisak Kangro, Lüganuse jõuka talu rikas ja imetoreda iseloomuga peremees, nagu mu vanaema armastas toonitada, suri samuti noorena tiisikusse ning nende lühike abielu Pauliinega oli viljatu. 

Aga olgu nagu on, igatahes elas meieri ametit pidanud Tipu Jaan oma teise naise Pauliinega Kõnnu külas (kahjuks me ei tea, kuidas Pauliine Lüganuselt sinna sattus), suhteliselt vaeses talus ning temast ei ole peale "sita iseloomu" midagi kuulda olnud. Küll aga sai teda piisavalt ohtralt kuulda ja tunda alates sellest ajast, kui mu vanemad Kõnnu koha Eesti iseseisvumise järel erastasid ja maja uuesti üles ehitasid. Siis hakkas juhtuma asju.

Kõnnu asub paksu metsa veerel. Lähedal on arvukalt rabajärvi ning murakasoid. Padrikutes elab arvukalt metsaloomi, esindatud on ka näiteks karud. Tean, et läbi metsa viis mingi otsetee ka Kadrina kanti. Saan aru, et Kõnnu kuulus Kadrina kihelkonda, seega tuli käia sealses kirikus. Ka mõned naabertalud olevat asunud sügavamal metsas.

Mina olen sealses metsas käinud üliharva. Tunnistan, et ma lausa pelgan seda. Karu ma päevasel ajal vast väga ei karda, küll aga äraeksimist, metsas eksisteerivaid üleloomulikke jõude ja hämarust. Mulle meeldib selgus ja silmapiir, metsas on aga äraarvamatu ja segadusseajav. Ja sääsed!

Kui nüüd mõtlete, miks see metsakartus Tipu Jaani loosse peaks puutuma, siis mina arvan, et puutub küll. Vähemalt kaudselt, vähemalt hirmu näol. Hirmul on nimelt suured silmad ja teravad kõrvad. Hirm hiilib inimese sisse märkamatult ja kui ta juba platsis on, täidab ta südame pilgeni. Nii juhtus ka meiega, kui Tipu Jaan endast märku hakkas andma, aga meie temast midagi kuulda ei soovinud. Ja kõrval kohises ürgmets.

Algul olid ainult sammud. Aeglased, konkreetsed inimese astumised lae peal. Isal, tipiharidusega inseneril, oli laudade nakumise kohta oma teooria. Hiljem muutus see loomariigi mitmekesisuse teooriaks ja proovis leida kinnitust, et mõningad liigid ei pelga ka inimestega külg külje kõrval elada. Tumedad sammud aga jäid ja kogusid aina hoogu. Lõpuks leidis vist isagi, et metsseal ja põdral on targematki teha, kui meie lae peal konnata. Pisemad loomad selliseid mütakaid tekitada ei suuda. 

Siis aga läks veelgi põnevamaks. Kui inimesi parasjagu kodus polnud, astus ta ka tuppa. Oma olemasolu kinnituseks hakkas ta liigutama asju. Algul vähem, siis juba üha julgemalt. Kui Kevade raamatus viisid rotid kapsaraua ära, siis Tipu Jaan lihtsalt laamendas. Näiteks tõmbas ta laudlina koos sellel asetsevaga põrandale, lükkas raskeid asju ümber, lülitas raadio üürgama, kiskus pilte seinalt- ühesõnaga tekitas totaalse segaduse ja muidugi kergitas jõudsalt ka hirmufooni. 

Täiskuu ajal olevat olnud eriti hull seis. Ema põgenes tihtilugu öösel kabuhirmus Kadrinasse vanaema juurde, kui isa linnas tööl oli, olgugi, et päeval tegi ta endale asja loogiliselt selgeks ja ööseks jättis raadio mängima. Kui ikka lae peal lausa hüppama hakati, katkes ka tema kannatus ja murdus igasugune taluvuspiir. 

Mind külastas Tipu Jaan ainult korra, seda luupainaja näol. Ta tõstis mind voodist otse lae poole, ma ei saanud ei liigutada ega hingata. Tundsin end kaduvat kuhugi sügavikku. Püüdsin elu eest võidelda, mu karjumist kuulsid teisedki. Kuidas tulema sain, täpselt ei teagi. 

Kõige selle möllamise kõrgaeg oli umbes kakskümmend viis aastat tagasi. Kõnnu maja taastamine sai aga alguse kolmkümmend pluss aastat tagasi, siis, kui toimus maade tagastamine. Nõukogude perioodil sai vaene maja vene sõdurite poolt täielikult ära rüüstatud. Ehk ei saanud Tipu Jaan algul aru, et tegu on omadega?

Elus on palju asju, mille kohta puudub seletus. Tipu Jaani tegevus on üks salapärasemaid teemasid mu teadvuses. Tahaksin küll uskuda isa versiooni füüsikaseadustest ja zooloogia omapäradest, mingil põhjusel haarab mind aga ka müstika valdkond ning elu ja surma õhkõrnad piirid. Ja muidugi psühholoogia. Hirmu teema. 

Minu meelest oleksid nad pidanud kutsuma kirikuõpetaja, kes selle maja ära õnnistaks. Minu teada seda aga ei tehtud. Tipu Jaani jaks aga rauges tasapisi sellest hoolimata. Isa ehitas teisele korrusele magamistoad. Saabus vaikus. 

Nüüd on juba palju-palju aastaid täiesti rahulik. Ka täiskuu ajal. Ainult see mets... seda pelgan siiani. 

Kolmapäev, 15. juuni 2022

Mõtisklus

 Ma ei tea, kui andekas ma olen. Mul pole õrna aimugi, kui kõrgele mu tiivad mind päriselt kannaksid. Tean ainult seda, kui vähe olen suuteline oma täit potentsiaali kasutama ja see muudab mind vahel nõutuks ja kurvaks. 
Käisin täna Draamateatris vaatamas etendust "Solist", mis rääkis värvika eluga pianist Käbi Lareteist. Peatumata pikemalt sellel, et tegu oli ääretult puudutava teatritükiga, pani see mind enese elu üle veelgi sügavamalt järele mõtlema. 
Käbi Laretei pühendas oma elu klaverimängule. Lisaks oli tal arvukalt keerukaid armusuhteid, mis muutsid ta isiksuse veelgi põnevamaks. Ta oli tõeline daam. Tundlik naine, särav isiksus. Kannatajaks jäi aga kodu. Lapsed. Etenduse lõpus loeb ta ette oma tütre kirja, kus too kirjeldab oma valu ema üle, kes alati läks, pikkadeks perioodideks. jättes teda ennastunustavalt nutma ja kes ei olnud kohal isegi siis, kui oli füüsiliselt olemas. Seda kirja oli tohutult südantlõhestav kuulda, mul olid pisarad silmis, ometi tundsin, et mõistan seda muusikust naist. Mõistan tema valikuid. 
Andekaid ja inspireerivaid inimesi ei ole just ülemäära palju. Kõik see imetlusväärne, mis inimesele antud, ei tule aga kaugeltki mitte sõrmenipsust, vaid tähendab tohutut tööd, sügavat keskendumist ning kindlasti ka õnne ja riskijulgust.

Minu elus on olnud kõike etapiti. Mäletan aega, mil harjutasin tunde ja tunde klaverit ja mul hakkas minema tohutult hästi. Siis aga pidurdusin sel teekonnal ja jätkasin oreliga, mis tundus perspektiivikam. Orel on ühest küljest olnud alati minu kutsutud ja seatud teekond, teisest küljest tunnen end olevat võimalikust tipust vägagi kaugel. Põhjus on lihtne- iga kord, kui end mingi konkreetse ülesastumise jaoks üles töötan, järgneb sellele suur langus. Vaja oleks ühtlast tõusu, aeglast, kuid vankumatut. Seda ma aga enesele lubada ei saa. Mul on kodu, lapsed, muu elu.
Seega seisangi nüüd, neljakümnendate eluaastate lõpul, silmitsi tõsiasjaga, et ega ma eriti orelit mängida ei oska. Ei, ärge saage valesti aru. Eesti mastaabis olen täiesti arvestatav mängija, eriti ajaperioodil, mil end soolokontserdi jaoks üles töötan ja selle ka edukalt kuulajateni toon. Aga teate, see ei ole päris maailm. See ei ole karjäär. See on vaid millegi napsamine millegi arvelt, südames igatsus, mida kõike veel teha suudaksin, kui... Ah, neid kui'sid on liiga palju. Ma ei oska nende vahel laveerida.

Ka teraapia valdkonnas on mul tohutult palju ideid, mis viiksid tippu, kuna teatud nišid on ka sel maastikul täitmata. Aga ma ei hakka kirjutamagi, kui palju ressursse selline turulesööstmine nõuab. Soolokontserdiga võrdväärselt, ehk pikemalt ja ajaliselt enamgi. Jällegi seisan tõsiasja ees, et lagi jääb kaugelt vallutamata. Ma ei jõua laste ja oma majapidamiste kõrvalt. Lihtsalt ei jõua.

Ehk küsib mõni, kas seda kõike päriselt tahangi. Muidugi tahaksin! Muidugi. Aga ma surun selle tahtmise alla ja te ei näe seda. Mul ei ole nagunii aega, et regulaarselt harjutada, et uut repertuaari õppida, et vanagi töös hoida. Praegusel kujul olen lihtsalt üks koba, sest orel pillina ei halasta. Orelil saab väga hästi rooste minna. Orel maksab vägagi valjuhäälselt valenootide ja ebapiisavuse halastamatu väljatoomise kaudu kätte. See kurvastab mind, aga ma ei saa mitte midagi parata.

Te ei näe ka seda, kuidas lastega tõrelen, kui nad pole mõistnud endale ise süüa teha. Tunnen süüd ja tõrelen, kuna tunnen, kui tüütu tegevus see mulle on. Näidendis ütles Käbi Laretei selle kohta tabavalt: "Loomulikult on Debussy palju inspireerivam, kui pesemata nõud." Ongi. 
Kindlasti oleks mu lastele sobivam kodune ema, aga mulle see ei sobi. Ma pean ära käima! Pean arenema! Kas nad mõistavad?
Olen ostnud meie elu lihtsustavaid kodumasinaid, aga minu kohalolu need ju ei asenda. Ehk ma ei olegi reaalselt nii pikalt eemal, kui mõni üheksast viieni töötav ema, küll aga on mu mõtted pidevalt mujal. Ma tahaksin rahulikult musitseerida, kirjutada, luua. Mõtlen vahel närviliselt, et kui nüüd selle roa ometi valmis saan, ehk siis... Aga paraku olen siis juba liiga väsinud. Ja siis vihkan taaskord kööki, söögitegemist, kogu seda mõttetut laga, mille likvideerimine nii palju väärtuslikku aega ära võtab. Ma ei vaja sööki. Aga nemad vajavad.

Ilma lasteta poleks aga mitte mingit mõtet. Mingi osa minust tahaks nendega olla, tahaks palju enam nende arengule panustada, tahaks neid viia ja näidata, tahaks end nendega jagada. Ma ei ole emana rakendanud pooltki oma potsentsiaali. Olen kui tühikargaja, kes vahel ilmub ja käib, siis aga kaob, siis on väsinud... Minu peale ei saa eriti kindel olla. Mul on nii kahju. 

Ja siis ma langengi. Ja laman. Ja ei tee mitte midagi. Ma tean, et ei ole elus mitte midagi saavutanud. Et kõik on jäänud poolikuks. Et kõigest, millest kinni haaran, pean varsti jälle lahti laskma, sest teised asjad tahavad ka tegemist. See pole edasiminek, pole ka tagasilangus. See on otsekui arutu karglemine. 
Hüplen nagu laps küpsete viljadega õunapuu all- alumistelt okstelt aeg-ajalt ehk õnnestubki mõni ubin haarata, kui hüppeks hoogu võtta, ülemised jäävad aga minust kindlalt puutumata. Ometi tahaksin neidki, punaseid, häid...

Pean nüüd jälle minema. Kullaprooviga tulemust pole kusagil, ei kodus, ei tööl.
Eks olen siis lihtsalt hakkamasaaja. Selline keskpärane. 


Neljapäev, 9. juuni 2022

Verandal

 Ja männid tolmlevad taas.
Kollakas vaip katab ühtlaselt kõnniteeplaate, verandat, käsipuid, aiamööblit, aknalaudu ning laiutab taimedel ja murulgi. Ta eemaldub aevastamapaneva pahvakana, kui klopin lamamistooli või aiatoolide patju. Teda jagub kõikjale. 
 Mu silmad kipitavad veidi. Ei, ma ei tea endal olevat allergiat, küllap on see hoopistükkis ekraani passimisest, küll aga nuhutavad mu ninasõõrmed seda hiliskevadele ainuomast lõhna, sirelite ja kastaniküünalde, meelespeade ja tillukeste piibelehtede, äraõitsenud võilillede ning mahalangenud forsüütia kollaõite uimastavat segu.
 Pesin veranda männitolmust puhtaks. Sättisin verandalauale säravvalge lina. Asetasin sellele Gustav Klimti Suudlusega kohvitassid, alustaldrikud, kummalegi ühe, ning sama sarja südamekujulise vaagna. Nende kõrvale sättisin mustast marmorist vaasi meelespeadega. 
Kummalegi taldrikule libistasin ühe suussulava Pavlova. Meie kodupoe kohvikus müüdavad on iseäranis head. Vaagnale olin mõelnud veidi soolakat vetikakrõpsu, hea magusale peale hammustada ning hapukaid füüsaleid. 
Selga panin oma lemmikkleidi. Värvisin huuled erkpunaseks. Minu meelest kannab see värv nimetust elujanu punane. Astusin verandale.

Viimasel ajal on iseäranis kerge. Mulle tundub, et olen taas Jumalale sammukese lähemal. Viimane aasta läks ju hirmsaks rabelemiseks. Tekkisid mitmed "käärid", isegi mu enda sees, mis siis veel muust rääkida! Mu enda tunnetus oli habras ja praguline nagu esimene jää, aga mitte seetõttu, et oleksin rumal, vaid sellepärast, et ma ei olnud päris iseenese päralt. Lubasin sinna kamaluga võõrast energiat, mis muutis mu taju häguseks. Liikusin õiges suunas, kuid mitte iseendana, vaid sellena, keda minust oodati- kuid ootusi oli palju ja need olid vägagi erinevad. Mina, hea laps, tubli esimene, püüdsin muidugi kõiki täita, aga külvasin vaid arusaamatust, täiendavat segadust, ilmselt isegi ärritust. Mängisin topeltmängu mõtetega eetilistest normidest ja iseenda vajadustest, aga ei lubanud kõneleda südame häälel, Jumala puudutusel. Võimalikest eksiõpetustest pettununa otsisin otseteed seal, kus käänakud on loogilisemad või siis vähemalt minule sobivamad ja Jumala ligiolu ilmsem. Ma ei lubanud endal näha medali mitut külge, sest valides ühe suuna, pidanuks otsekui teise ära nullima. Ja mitte iseenda pärast, vaid seetõttu, et nii tundub teistele loogilisem. Aga Jumala jätsin neis sise- ja väliskõnedes kõrvale. 
Jumal ei ole ju mingi paindumatu üksus! Ta on elu ja voogamine.

Võtan verandal istet. Kallan tassidesse kuuma kohvi. Imeilus serviis! 
Ärge küsige, kes on mu kõrval. See pole oluline. Tähtis on see, kes olen ma ise. Kas istun oma kehas rahulikult või rabelen sealt ikka ja jälle välja, teiste eludega tegelema, oletama, mis mõtleb üks või kuidas käitub teine. Teate, puudutavad lood sünnivad eelkõige siis, kui neis on ka kõrvetadasaamisi, sohu eksimisi, peataolekut. See on osa inimlikkusest ja usun, et Jumal vaatab siinkohal halastava pilguga. Muidugi, eks mullegi ju sobib tegelikult kõige rohkem see, mida ka ühiskonnas normaalseks peetakse. Kuid tunnete tasandit ei saa niisama lihtsalt kõrvale lükata. Nüansse, mida ümbritsevad ei taju. Ainult mina.

Olen pidevalt otsinud kedagi erilist. Miks ma pole taibanud, et olles ise eriline, on see soov juba täidetud? Erilisuse mõõdupuu võib olla liiga seinast seina ja ebaturvaline, et seda täiendavalt oma ellu soovida. On juba piisavalt olnud neid erilisi, kelle poole küünitades iseendast välja kukun ja kogu ümbruskonna pahupidi keeran. Aeg on oma erilisust kogeda. Näiteks tänases päevas.

Koogid on taldrikult nagu imeväel kadunud. Kohvist on järgi vaid vaevuaimatav lõhn. Mina aga olen alles. Iseendas, mitte endast väljas. Rahulolutundega, et hetkel on asjad nii, nagu nad parasjagu on. 
Linnud rõkkavad lausa ennastunustavalt!

Esmaspäev, 6. juuni 2022

Ekstaas

 Mai õitesajus tajun õiget olemise indu
kesk tärk'vat rohelust, mis juunis õnnest joobnuks muudab
pilk taevas, jalus kevadtuul, seal püüan sinilindu,
kus olla ma ei saa, kuid kuhu Looja kanda suudab.

Kus olla ma ei saa, seal tõuseb kõrgemale taevas,
mis igaviku raja mulle nähtavamaks teeb,
end vaikselt õõtsutan nüüd õite iluehteis laevas
üll päiksekiirtest kleit ja kaelas pärlikarbikee.

Õnn kokkuleppel tulla saab ehk poolde teele vastu
kui äratuntavaks saab viis, mis mulle seatud märgiks
vast keegi aitab üll ka armastuse õnnesärgiks

kuldsillale ei muidu julge ealeski ma astu'
eks naiselikkust ennegi on kevad võtnud panti
kuid ealeski ei südant, paisund pungades mis anti..