Laupäev, 29. november 2014

Telekahullud

Sattusin kõnelema ühe trio vanuse lapse emaga. Muuseas tuli jutuks telekavaatamine.
"Minu laps ei teagi, et kuskilt mujalt, kui ETV 2-st mingeid multikaid tuleks." pani too emme üsna pea trumbid lauale.
See oli kadestamistväärt väide, sest minu omad on kõik olemasolevad multikakanalid juba ammu välja nuhkinud ning vaatamise aega saan piirata vaid pultide peitmisega (õnneks enne kella 18 ei hakka nad üritamagi).
"Ah, ma ei tea, mis lugu neil selle telekaga on," lõin jõuetult käega, "sest mina ei pane telekat vabatahtlikult üldse käima. Kui V. on kodust ära, avamegi selle vaid lastesaadete jaoks."
"Oh, minul mängib telekas kogu päeva," sõnas aga too emme seepeale muretult, "ma lihtsalt lapsel ei luba neid jubedusi vaadata!"
Mhh.
Kuule, siis pole ju mingit vahet, tahtnuks talle öeda.
Aga ei öelnud.

Reede, 28. november 2014

Haav number kolm

Küllap aimate, et praegused "lahtikirjutamised" on otseses seoses õpitava erialaga ning olen meelega valinud lapsepõlve-teemad. Täiskasvanuea erinevaid keerdkäike ei kavatse ma hoopiski siia laotada- vajadusel otsiksin professionaalist ärakuulaja.
Pean tunnistama, et mõningatest valusatest kogemustest hoolimata oli mul õnnelik lapsepõlv. Kõige olulisem faktor minu õnneliku lapsepõlve kujunemisel oli ilmselt see, et meie peres oli isa. Isa, kes ei olnud lihtsalt nime poolest isa, vaid kes osales vägagi aktiivselt meie igapäevaelus. Mõningatel eluetappidel ehk intensiivsemalt kui emagi (näiteks kui õe väikelapseeas tuli emal temaga üsna tihti haiglas olla). Seega ei ole mina kunagi kogenud, mis tunne oleks kasvada isata peres, peres, kus isa eksisteerib vaid nime poolest, kuid tegelikult ei osale laste kujunemise loos või sõltlasest isa peres.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada!
Mul on väga eriline ema, kellel oli samuti väga eriline ema, kellest olen siin kordi kirjutanud. Vanaema olemasolu mõjutas mu elu tõepoolest väga ning tema surma järel jäi mu hinge ikka päris korralik tühimik. Ometi olen viimasel ajal mõelnud, et kogu ta hingepärand ei mõjutanud minu kujunemislugu sugugi positiivselt. Kuna vanaema õpingud langesid sõjaajale, ei õnnestunud tal eriti head haridust saada. Ka tundekasvatuses esines eluraskuste tõttu tõsiseid vajakajäämisi. Nii kujuneski tema maailm üsna must-valgeks ning ega ta väga tajunud, kust lõppeb armastusväärne sõrmevibutus ning algab põhjalik mahategemine.
Kolmandas klassis kirjutati mulle prillid. Lühinägelikkus. Vanaema kuulutas seepeale valjuhäälselt, et prillidega inimesed talle küll ei meeldi. Prillid tegevat inimese inetuks ning ilmselt tekkivat mul seetõttu probleeme mehelesaamisegagi. Ei ole vast raske arvata, mis edasi sai. Kui algkoolis veel häda sunnil mõnikord prille kandsin, siis peale koolivahetust oli see täiesti välistatud! Ma ei saanud riskida nohikuks jäämisega. Pigem olin poolpime. Kõnetasin tänaval võhivõõraid inimesi, tuttavatest möödusin mühaklikult. Aga olin (vähemalt oma arust) popp. Muide, õppeedukus kannatas seeläbi päris korralikult. Kõige kohutavam lugu oli matemaatikaga. Meie õpetaja kirjutas nimelt imepisikese korraliku käekirjaga kõik ülesanded tahvlile, ka seletuskäigud joonistusid just seal välja. Ning mina ei näinud absoluutselt mitte midagi! Kirjutasin end meelega matemaatikat mitte-oskavate seltkonda ning lasin endale rahumeeli kahtesid laduda. Teisel õppeaastal jätkus mul küll oidu selsamal põhjusel esimesse pinki istuda, kuid siis oli juba tekkinud ületamatu lünk. Kahju. Nagu Helise kõrvalt õppides selgus, jagab mu pea tegelikult päris hästi...
Mul oli veel üks "viga"- ülemise rea hambad hoidsid paremalt poolt veidi puseriti. Vanaema soovitas mul lahkelt selle poolega mitte naeratada, kuna vastasel juhul näen ma välja nagu irvhammas. Iga kord, kui ma end unustasin, juhtis ta sellele tähelepanu. Nagu arvata võite, on mul see rida tänaseks laitmatuks korrigeeritud ning millegipärast märkan üliteravalt ka teiste puseriti hambaid (neile seda siiski ütlemata).
Loen ja muigan. Noore inimese võitlused. Üleelamised ja alaväärsustunne. Jõuetus vastu hakata, toime tulla. Õnneks ei ole minus täna mingit kibestumist. On igati normaalne, isegi väga vajalik, et väljakujunenud inimene oskab ja suudab oma esivanemate möödalaskmised andestada, jäämata "kinni" möödanikku. Pealegi- ma ju tean, kuiväga on nad kõik mind tegelikult armastanud. Ning mina neid samuti.
Niisiis on, mille üle tänulik olla.

Neljapäev, 27. november 2014

Haav number kaks

Mu lapsepõlvesõber S. oli minu jaoks üks väga eriline inimene. (Eieiei, mitte see S., keda teavad need, kes mind hästi tunnevad. Tema on tänaseni minu armas sõber ja seega veel palju erilisem, kui too esimene- kuid see ei ole tänane jututeema. Tänane teema on see, miks nad mõlemad mu ellu ei jäänud. Miks üks S. vahetas teise S.-i lihtsalt ühel hetkel välja?)
Tutvusime S.-ga kui tema oli kolm, mina viis. Ma ei tea, kas tema oli rohkem või mina vähem arenenud, igatahes vanusevahet ei tundnud ma kordagi. Õige pea olin tema sõprusest täiesti sõltuv. Ta oli mulle niivõrd lähedane, et usaldasin teda lausa pimesi. Meil oli palju põnevaid saladusi. Ja missugused toredad mängud mulle varajasest lapsepõlvest meenuvad! Kuidas me tundide kaupa puude otsas ronisime, mööda ohtlikke ehitusplatse turnisime (emana läheb mul sellele mõeldes hirmust süda pahaks!), nukkudega arsti, kooli ja kodu mängisime, metsades rändasime, onni ehitasime, paakidega järvel hulpisime, basseinis ujusime, kelgutasime, suusatasime. Meil oli pööraselt põnev! Igal päeval oli oma lugu. Hoovis leidus ju teisigi meieealisi lapsi, aga need jätsid mind täiesti külmaks. Juba varases lapsepõlves ei olnud ma eriline "karjaloom".
Koolivahetuski tuli päevakorda suuresti tänu S.-ile. Olen seni valetanud, et see toimus suure muusikahuvi tõttu. Tegelikult tahtsin lihtsalt S.-iga ühte kooli.
Uskusin siiralt, et S. tundis sama.
Ometi juhtus ühel päeval midagi eriskummalist. Läksin tol päeval nagu tavaliselt õue. Seekord ei olnud aga S. üksi. Ta oli ühega meie hoovi "kaakidest". Kas kambas oli veel mõni laps, ei suuda ma enam meenutada. Nad kutsusid mind metsa. Kuigi too kutse tundus just tolle "kaagi" kaasatulemise tõttu imelik, ei osanud ma jäägitu sõbra usaldamise tõttu hetkekski kahelda. Lonkisime järve äärde välja. Seal aga hakkasid nad mind korraga mõnitama. Lihtsalt lambist. Eelmine hetk tundus veel kõik okei- järgmine aga kui õudusfilmis. Kõik tuli nagu välk selgest taevast. Olin kodust kaugel ja kaitsetu. Nemad kahekesi (või kolmekesi?), täis halastamatust ning hävitussoovi. Muide, täna saan aru, et tegelikult kasutasid nad laste kohta ülikõva psühholoogilist relva- mäng käis nimelt mu niigi madala enesehinnangu pinnal. "Haisev" ja "rõve" on ainsad sõnad, mida praegu suudan meenutada. Kogu mäng käis vaikselt ja osavalt. Ilmselt ma uskusin neid. Sest mul oli põletavalt häbi. Nad lõikasid mu kodutee läbi. Jooksin mööda võpsikuid, et tagasi pääseda. Sain tollest olukorrast tohutu šoki. Kõige uskumatum tundus, et minu südamesõber S. mulle midagi nii jubedat suudab teha!
Sellega oli meie sõprus läbi. Hetkega.
Aga uues koolis oli mulle tekkinud uus sõber, kes kandis kummalisel kombel sama nime, S. Kas pole märgiline? Meist said lahutamatud kaaslased. Reetmisevalu läks ruttu üle.
Ma ei tea, kas sooviksin täna teada saada, mis siis tegelikult juhtus. Lapsed on lapsed. Pealegi tunnistas üks meie hoovi tüdruk, et temaga tehti sedasama. Nii et vast polnudki asi minu isikus.
Ometi jäävad säärased olukorrad meelde. Seetõttu olen püüdnud ka oma lastele õpetada, kui tähtsad omadused on usaldusväärsus ja truudus.
Olles isegi eksinud, loodan, et keegi minu tegude üle kolm aastakümmet hiljem juurdlema ei pea. Ega ma ise ka enam arutle. Selle kirjatükiga panen kogu loole pitseri ning annan S.-le kogu südamest andeks. Võib-olla ei teadnud ta isegi, mida teeb. Ning arvatavasti ei mäletagi seda lugu enam...

Haav number üks

Tegelikult ei ole see esimene. Kooliminek ise, tõsi, oli küll üks esimesi lapsepõlve šokke- peale venna sünni, mille elasin üle viiesena. Aga algkoolist oleks meenutada teisigi lugusid. Hetkel tuli lihtsalt see meelde.
Niisiis- kui ma olin väike tüdruk ja käisin esimeses klassis, rippusid meie ranitsad tundide ajal laua külgedele kinnitatud nagide küljes. Minu esimene õpetaja manitses meid alatasa kotte mitte lahti jätma. "Et keegi neile sisse ei astuks," vibutas ta hoiatavalt näppu.
Vahetundide ajal pidime koridoris ringiratast jalutama. Kahekaupa ja päripäeva. See oli igitobe, kuid kellelegi ei tulnud sellal pähe tegevuse mõttekust kahtluse alla seada. Nii juhtus ikka, et poistel ringitamises vähe kõvemad tuurid tekkisid, nad ühtaegu vastupäeva tormeldes peadpidi kokku jooksid ning mõnikord sai vahelduse mõttes verdki näha- oli vähemalt, millest edasiste sündmustevaeste nädalate jooksul paarilisega kõneleda. Kõige põnevamal päeval algkooli ajaloos kukkus paralleelklassivend Gert vahetunni ajal segatel asjaoludel üle teise korruse käsipuu ja prantsatas esimese korruse põrandale. Kiirabi käis ja puha! Sellest sai vist aastaid kõnematerjali. Reedeti aga võttis üks algklassiõpetajatest pikema vahetunni ajal akordioni ning mängis meiega ringmänge. Mul pole enam õrna aimugi, mis mängud need täpselt olid, üks oli igatahes kindlalt "Me lähme rukist lõikama". Mulle meeldisid need vahetunnid väga. 
Korrapidajad võisid vahetunniks klassi jääda. Või ei võinud? Igatahes tuli avada aken ja vaadata, et klass enne järgmist tundi enam-vähem korras oleks.
Ühel päeval olin ma korrapidaja ühe oma klassiõe, Elinaga. (Võis olla ka nii, et korrapidaja olin mina, kuid Elina jäi samuti millegipärast klassi). Igatahes võtsime oma korrapidamise-ülesannet väga tõsiselt, seetõttu oli eriline "ahhaa!" leida pärani avatuna üks tore ranits, mis kuulus klassivend Andre´le. Lähenesime kotile üks ühelt, teine teiselt poolt- ning astusime sellele korraga sisse, mina parema, tema vasaku jalaga. Just nagu õpetaja oli käskinud. (Jah, muidugi ütles õpetaja tegelikult, et avatud kotti võib kogemata  astuda- aga just see meil ju mängult juhtuski!) Kuid oh häda! Kott rebenes ühest servast katki. Põhjani välja.
Andre oli väga õnnetu. Meie aga üdini kohkunud. Mind selgitati süüdlasena üsna kähku välja. Elina aga oli lihtsalt vait. Püüdsin küll seletada, et tema oli ju ka kaasosaline, aga Elina pinginaaber Kai kinnitas, et Elina oli vahetunni ajal kindlalt väljas. Ning õpetaja uskus, nii absurdne, kui see ka ei ole. Jäin lisaks vandaalitsemisele ka valetajaks.
Sain päevikusse pika punase märkuse ning lapsevanem kutsuti kooli. Ema kaotas märkust lugedes enesevalitsemise, sakutas mind kahe käega juustest ning karjus, et pätiks ta mind küll ei lase. Elinast ei tahtnud ka tema midagi kuulda.
Sellest ajast on mul mõningased probleemid inimeste usaldamisega. Ning liiga terav õiglustunne.
Kas ei ole nii, et tihtilugu tundub inimesel olevat laitmatu turvavõrgustik, kuid lähemal süvenemisel selgub ta olevat siin maailmas täiesti üksi. Jah, esialgu püüdis ta rääkida. Ehk vaidleski. Selgitas. Kuid kuulajad, nemad ei malda ju suud pidada! Juba enne loo lõppu oli kõikidel asjast oma versioon ning nõuandeid- mida ei vajatudki- tuli seinast seina. Kui hüva nõu kasutust ei leidnud, solvuti.
Kui paljud meist oskavad kuulata? Nõu andmata? Lihtsalt olemas olla. Julgustada astuma oma valitud samme. Kui paljud usuvad, et ka teise versioon võib olla õige? Isegi siis, kui ehk ise teisiti mõtlevad? Kui paljud mõistavad, et oma valikud tuleb ikka ise teha? Et üks või teine nüanss võib kõrvaltvaatajale varjatuks jääda.
Ning et usaldust kaotada on lihtne- taas võita aga pea võimatu.

Teisipäev, 25. november 2014

Pole aega

Vahel häirib mind päris tõsiselt see meie aja moodne sõnakõlks, kas siis mureliku ohke või tähtsa näoga üle õla visatud repliigi näol- "kohe üldse ei ole aega!"
Noh, eks eelkõige aitab see ehk alateadlikult inimese väärtust kinnitada. Mul on kiire tähendab teisisõnu- olen vajalik. Kui aga sellesse lausesse süvitsi kaevuda, leiab sealt ütleja kohta muudki huvitavat. Eelkõige räägin muidugi enda nimel :)
"Sul on niiii tühi märkmik!" imestas keegi hiljuti.
Mhmh, ega mulle täiskirjutatud päevad meeldigi. Märkmikus seisab see, mida tohi unustada. Peas aga see, keda ei tohi unustada. Eelkõige püüan mitte unustada iseennast.
Ma ei märgi kalendrisse lastele pühendatud aega, orelimängu aega, Tartus uue eriala omandamisele kuluvat aega, muhu tikandile kuluvat aega, lugemisaega, kirjutamisaega, aastaaegade imetlemise aega, teejoomise ja elu üle mõtisklemise aega.
Samuti ei märgi ma kalendrisse sihitut ringitormlemist ega tardunult enese ette põrnitsemist.
Kahetsusväärselt sageli on aga meie "rööprähklemise" taga midagi sootuks sügavamat. Inimese valu. Tahtmine seda võõraste silmade eest peita. "Mul ei ole aega," on vaid järjekordne plaaster kobrutavale haavale, mille sügavust ei julge vaadatagi.
Aga aeg ei paranda kõiki haavu, õppisin Tartus möödunud nädalal.
Aeg parandab vaid puhastatud haavad.
Seega on kätte jõudnud plaastrite äratõmbamise aeg...
Ai!

Laupäev, 15. november 2014

Ajupesu

Oli suhteliselt vaikne õhtupoolik.
Lapsed nosisid laua ääres võileibu, istusin ka nende juures.
Järsku rändas mu pilk põrandale, kust vaatas vastu ühtlane kiht sodi. Jälle!
Tõin ohates tolmuimeja ja lõin sellel tuurid üles.
Loviisa vaatas mind jahmunud näoga. Tema õhtune idüll oli kui noaga lõigatud!
"See on ju täielik ajupesu", hüüdis ta mulle läbi mürina pettumusest kriiskaval toonil.

Reede, 7. november 2014

November

Nii nagu mulle meeldivad minoorsed koraalid, meeldib mulle ka novembri kurbus ja rõskus. Loodus näib paistvat otsekui pisaraloori tagant, läbi halli udu, läbi mälestuste katkenud filmilindi, läbi inimeste, kes käinud neid radu ammu enne meid ning läbi nende, kes igapäevaselt meie kõrval, kuid ikkagi otsekui klaasseina taga. Noil hetkil tahaks põlvitada vihmast vettinud samblavaibale ning hääletult nutta. Märjad puutüved ning maa poole kaardus kollased kõrred jälgiksid tummade tunnistajatena mu katkendlikku sisse- ja väljahingamist. Nemad mõistaksid, et see ei ole päris kurbus.
Jah, see on seesama minoorne koraal, mis algab õige vaikse ning veidi minimalistliku eelmänguga, paisudes pikkade salmide kestel lõputult igatsevaks ning järjest kaugemale moduleeruvaks püüdluseks mõistmaks kõike seda lihtsat, mis näib ometi nii keerukana. Elu.
Karge õhk mõjuks ihule torkivalt ning metsa hõrk aroom lisaks vürtsina joovastust. Tõustes oleksin otsekui uuesti sündinud. Mu sammud ei jätaks samblale mingeid jälgi. Ma paistaksin läbi. Mu mõtted kehastuksid ning moodustaksid ühes märgade puutüvedega omapärase ansambli. Värvivaese, kuid inspireeriva. Ning läbi põimitud armastuse kumast...




Teisipäev, 4. november 2014

Üks tore lugu Muhu saarelt

M. oli nii nelja-viiene, kui hakkas enesele hirmsasti õde või venda ihkama.
"Palun, palun, palun," lunis ta ema käest.
"Pole ju selleks õieti aegagi! Tarvis tööl käia ja raha teenida...," lõi ema käega.
"Sul tuleb ju nüüd neli vaba päeva," teadis nutikas väikemees.
"Nojah..., aga eks selle jaoks ole ju isa kah vaja..."
"Isa, isa!", sai nüüd poiss pahaseks, "iga asja jaoks on sul muudkui isa vaja! Kas sa ise ka midagi otsustatud või tehtud saad?!"