kolmapäev, 30. jaanuar 2013

Loviisa killud 8

Kolmikud joonistavad koos õde Elluga issile sünnipäevakaarti. Kaardile on planeeritud kogu meie pere. Trio, kümne jalaga Leonardo ja päkapikk ongi juba valmis saanud. Järjekord on emmeni jõudnud ja pliiats Loviisa käes. Emme pea tuleb teistega võrreldes hiiglaslik.
"Hirmus suur pea," möönab Lisann.
Loviisa heidab talle hetkeks mõtliku pilgu, siis aga hakkab itsitama ja ütleb: "Las ta jääda! Nalja peab ju ka saama!"

teisipäev, 29. jaanuar 2013

Mina, suusataja I

Minu tänane blogipostitus püüab kirjeldada suusatajaks saamise kõige esimese eelduse- suuskade olemasolu- täitmist ning seiklusi tigu-tädi ja jalgratta-jukuga, kes oma väheldase nõu ja jõuga mulle igati abiks püüdsid olla.
Hea on kohe alguses ära mainida, et edaspidi olen küsimusega "kas ma saan kuidagi aidata?" ettevaatlik, ehk lausa paranoiline. Just sellise küsimusega pöörus minu poole spordikaupluses, mida varem spordikauplusena suhteliselt rahulikult aktsepteerisin, müüjanna, kellest polnud esmapilgul põhjust halvasti arvata. See oli tigu-tädi. "Jah, palun", vastasin viisakalt, "mulle oleks suuski vaja."
See oli viga.
Vaadake, tigu-tädi esitas küll küsimuse "kas ma saan kuidagi aidata?", tegelikult mõtles ta aga selle all hoopiski "kas ma ehk saaksin raisata paar tundi teie väheväärtuslikku aega?" Sest- oh ei, suusatamisest ta küll midagi teadnud- aga no seda nõuda oleks ka kohutav tähenärimine! Tema valis mulle suuski- oma äranägemise järgi! Kujutlegem end korra mõne lapse sünnipäevale, kus käib selline põnev mäng, et üks ütleb omalt poolt, noh, näiteks kriteeriumi suuskade pikkuse, pehmuse ja hinna suhtes. Ja teine valib suusa, mis oleks võimalikult vastupidine soovitule! Eks ole ju vahva mäng!
Ja aega kulub ka päris palju...
Kui olukord hakkas juba naeruväärseks muutuma ning tigu-tädigi minu, kliendi, mängukaaslase või maiteakelle silmis lahkumissoovi märkas, lõpetas ta selle mängu ära. Ta haaras sülle kümmekond juhuslikku suusapaari pikkuses 150-200cm ning vedas mind uuele põnevale atraktsioonile. Pidin nimelt kahe jalaga ühele alusele suuskade peale seisma, tigu-tädi viskas end neljakäpukile ning hakkas ühe metallist jullaga suuskade all edasi-tagasi sõitma. Mina tean küll, et selle kaadervärgiga määratakse suuskade pidamisala ning ühtlasi sobivus ostja kaaluga- aga temal polnud sellest ilmselt aimugi! Viiskümmend korda edasi-tagasi nühkimist tähendas neile- ja ka järgnevale üheksale tublile suusapaarile- ilmselgelt edasist kõva allahindlust.
 Ma ei saanud tigu-tädile selga astuda. Olen loomult liiga viisakas. Seetõttu lihtsalt piinlesin.
Suusad rikutud, hakkas tigu-tädi indeksit arvutama. Taipasin otsemaid, et ei olnud ta omal ajal ega ole ka praegu matas kõige teravam pliiats. Pealegi ei tundunud ta just kõige täpsemalt teadvat, mis indeksit ta parasjagu vajab. Ilmselt toksis ta arvutisse omaenese kodu postiindeksit.
Kulunud oli tund ja kakskümmend viis minutit.
Umbes pooleteise tunni pealt sattus tigu tädi hetkelisse hüsteeriasse, tormates ettehoiatamata ühte samas kaupluses eraldiasetsevasse kuuti, mille seina pealt võisin lugeda "suuskade määrimine".
Toimus pööre.
Mängu astus jalgratta-juku. Tuli sealtsamast kuudist! Muide, heites vaid põgusa pilgu juku paljastele kõveratele säärtele ning pöetud peale, taipasin, et tegu pole mingi suusatajaga. Tegu pole ka tavalise jalgratturiga. Juku on tüüp, kes ilma sadulata pisikesel trikirattal karjäärides, kaljunukkidel ning muudes ohtlikes kohtades peadpööritavaid trikke sooritab. Ette on tulnud ka pea peale kukkumist. Aga talvel pole jukul tööd. Sestap tulebki suuski määrida. Jalgratturi-juku pole mingi tigu! Tema elu keeb. "Need!" kriiskas ta tigu-tädile, näidates näpuga ühtedele imelühikestele (tigu-tädi poolt ärarikutud) suuskadele. "Kule, seisa sirgelt," kostus summutatud kurguhäälel mulle, kui taaskord suusaalusel, nüüs siis jalgratta-juku meelest sobival suusapaaril seisin. "Viuh!" ja "Viuh!", sõitsid jalgratta-juku toimekad käed pidamise-jullaga. Seejärel kargas ta püsti ja tormas sõnagi lausumata oma kuuti tagasi. Audienss oli lõppenud.
Vaatasin ahastusega ilmselgelt liiga lühikesi suuski. Vaatasin ka tigu-tädi. Tema silmist paistis aukartus jalgratturi-juku ees. Ilmselt ta pelgas, et kord, mõnel pilvisel täiskuu-ööl, võib juku oma sadulata rattal ta magamistoa aknast koos raamidega siseneda. Pigem ta valikutega nõustuda.
Tigu-tädi viipas mind kassa poole. Vaevumärgatavalt.
"Ma panen kinni. Homseni,"pomisesin läbi hammaste.
Kaks tundi oli möödunud.
Mul oli palav.
R., kes mind sealsamas ootas, heitis mu poole hävitava pilgu. Ta oli oma nutitelefoniga feissbuukis ära laikinud kõik deep´id laused, armsad pudulojused ja mittemidagiütlevad videod.
Ta võib kinnitada, et kõik kirjapandu on sulatõsi.
Tigu-tädi ja jalgratta-juku tandem tegutseb uusi ohvreid valides segamatult edasi.
Loodetavasti jõuavad vähesed sealsete suuskadega rajale.
Ehk tabavad enne ära...




pühapäev, 27. jaanuar 2013

Aeg süüdata küünal

Käin surnuaial üliharva.
See ei tähenda, et ma lahkunuile ei mõtleks.
Mul on nendega lihtsalt väga konkreetne "suhe"- nad ise ütlevad, mil on jälle aeg küünal süüdata.
Nad ilmuvad unes.
Kõik nemad, kes mulle elus olulised olnud.
Ja kui ära käin, ei tule nad enam kaua aega.
Eile käisime Kadrinas vanaema korteri ostusoovijatega kohtumas. Tagasisõiduga läks kiireks, sestap surnuaiale ei jõudnud. Kuna järgmisel nädalal pean niikuinii uuesti minema, ei muretsenud liialt.
Aga öösel ta ilmus. Lihtsalt oli jälle olemas. Nagu vanasti. Ma ei mäleta, kas vestlesime. Või lihtsalt vaikisime. Kes veel oli. Kus. Ja miks.
See ei oma tähtsust.
Tähtis on ära käia. Vaid üks küünal!
Siis jätkame jälle. Kumbki omas ilmas.

kolmapäev, 23. jaanuar 2013

Aus vastus

Lubasin lastel kaussides vanniloomadega solberdada. Ainult kättpidi! Vaevu sain aga pilgu ära pöörata, kui juba oli kogu kamp jalgupidi vees ning lõbusad piisad tuiskusid igasse ilmakaarde. Sellest tuli suur pahandus. Lisann põgenes talle omaselt päkkade välkudes- vaid väikesed märjad jäljed suunda näitamas...
"Kas ka sina olid jalgadega vees?" küsisin Lisannilt hiljem.
"Ei olnud!" kõlas esmalt selgelt.
Hetk hiljem muutus aga tüdruku olemine ebalevaks, ta piidles mind oma sassis tuka alt suurte silmadega ning sositas usalduslikult: "Tegelikult olin... Aga sulle ütlen, et ei olnud..."

teisipäev, 22. jaanuar 2013

Mina, suusataja

Meie metsas käivad suusatamas ilmselt ainult need, kes enne kusagil varjatud nurgatagustes hullumoodi trenni on teinud. Nad ilmuvad välja ühekaupa nagu vaenlased elektronmängu esimeses levelis, mööduvad minust kui postist (elektronmängus peaksin ma nad selle koha peal maha lööma) ning kaovad vilet lüües kaugusse.
Ükskord möödus üks sportlik tütarlaps minust telefoniga rääkides. Laisal uisusammul.
Teinekord möödus klassikat harrastav noor neiu, kes otsis parasjagu midagi taskust.
Kolmandal korral jäin jalgu armunud paarile, kes purjetasid käsikäes, ise sulnilt vesteldes.
Neljandal korral heitis poisiohtu noormees möödudes mu poole tavaeestlasest kaastundlikuma pilgu ning andsin mõttes mõista, et tal on õigus.
Viiendal korral õpetas ema oma juntsut "eesseisvast objektist ohutult mööduma".
Kuuendal kuni sajandal korral segunesid aga möödujad juba sihvakate männitüvedega ning mõistsin, et olen sellest kõigest  väsinud. Komberdasin koju, guugeldasin sõnal "suusaõpetaja" ning järgmisel päeval sain tolle sõna kehastuselt teada ehmatava tõsiasja- tegevus, mida seni metsas teinud olen, ei olegi suusatamine! Ja asjandused, mis mul all, ei olegi suusad!
Nüüdsest hakkab siin ilmuma uus rubriik "Marise kasvamine suusatajaks".

"Ema", ütles Helis, kui me end suvel rattamatkale sättisime ning mina uhkelt oma mähkme-püksid (loe: jalgratturi püksid) jalga tõmbasin, "sa võid ükskõik kui ägedaid spordiriideid kanda-sportlase moodi ei näe sa ikkagi välja!"

Seda me veel näeme, Helis! ;)


Loviisa killud 7

Loviisa (värvides metssea-pilti): "Miks ta selline välja näeb- nagu laulu-kiisu*- liiga suure pea ja väikse pepuga?"
Mina: "Noh, Jumal lõi ta selliseks..."
Loviisa (kohkunult): "Mina küll ei taha, et Jumal mind lööks!"

                                                                * * *

Loviisa (lahkunud külaliste kohta): "Kas nemad ei olnud autoga?"
Mina: "Ei, neil ei ole autot."
Joss (elutargalt): "Autod maksavad palju raha."
Loviisa: "Võtad Viid-Pangast**! Ta annab kirja ka,et võid osta!" (arendab teemat edasi) "See tädi seal seina sees vist sööb ka paberit..."

* Pet shop-i suure peaga kass, tüütu tüüp, kes võib ka öösel heast peast kõva häälega laulma hakata
** ilmselt Swedpank

esmaspäev, 21. jaanuar 2013

Unustatud kitarr

Avan kitarri kõvasti tolmunud kasti.
Tõmban vaikselt üle häälest äravajunud keelte.
Sellest on nüüd viis aastat...
Ma ei õppinudki korralikult mängima.
Koos üheainsa ebaõnnestunud esinemisega viskasin pillikasti ka kõik mälestused sellest ajast.
Eile sain teada, et mu õpetajat ei ole enam.
Et ta tegi seda ise...

Ma ei oska midagi öelda.
Sellistel puhkudel ei saagi vist midagi öelda.
Kitarr lebab kastis. Ma ei võta teda välja.
Veel mitte.
Aga tean, et kunagi teen seda jälle...

Äravajunud pillikeeli saab alati korda seada.
Katkenut aga enam mitte kunagi...

neljapäev, 17. jaanuar 2013

Suur mure

Loviisa nutab. Voodis. Lihtsalt heast peast.
Küsin, mis juhtus.
"Ma ei tahaaaa, et mu kõht lõhki lõigatakse!!!"
-Miks peaks keegi su kõhu lõhki lõikama?
"Et beebisid välja saada... Ma ei tahaaa..."
-Tavaliselt ei lõigatagi ju kõhtu lõhki, lapsed lihtsalt sünnivad!
"Kuidas nad siis välja saavaaaad???"
-Tead, on üks spetsiaalne koht...
Loviisa kisub kõhu paljaks ja lausa kisendab:
"Minul ei ole üüühtegi kohta!!! Mingi auk peab ju olemaaaa!!! Näita kohe, kus see on! Koheeee!"
Ta ei kuulanud, et laste saamiseni läheb veel kaua-kaua aega. Ta ei kuulanud, et suurena on vaja esmalt leida üks tore mees. Ta ei kuulanud sedagi, et sünnitamine ei ole kohustus. Ta oli lihtsalt väga väsinud. Tõmbasin teki üle palja kõhukese, silitasin käeseljaga vargsi ühe une-pai ning juba ta magaski. Õndsat lapse-und, sokuke kaisus...

Vetelpääste- Joss

Lisann ronib basseinis õde Ellule nii hoogsalt kukile, et viimane hetkeks tasakaalu kaotab ja nägupidi vette vajub. Tuntud "plikside-eest-vastutaja" Joss tabab aga äreva hetke, jõuab hetkega sündmuspaigale, surub hoolitseva käekese suure õe lõua alla, et see jälle veepinnal püsiks ning lausub rahustaval toonil: "Õde Ellu, ma hoian su koonu!"

laupäev, 12. jaanuar 2013

Loviisa killud 6

Liimisime rootsi mängukoolis piima- ja mahlapudeli korkidest paberile põnevaid kujundeid. Joss tahtis sama ka kodus proovida. Selgitasin, et selleks tuleb esmalt korke koguda. "Miks sa neid siis kogunud pole?" imestas poiss. "No ma ei teadnud ju, mida nendest teha saab," õigustasin ennast.
"Nojah," võttis Loviisa olukorda kui paratamatust, "rootsi inimesed teavad kõike, eesti inimesed ei tea..."

neljapäev, 10. jaanuar 2013

Veel kilde...

Johann: "Emme, eks, sina oled ikka minu poeg, mitte Leoni ei ole!"
(Leoni ehk Leonardo on meie bernhardiin)

                                                           ***
Lisann ( kes väldib tülisid ja pahandusi iga hinna eest) virutab söögilauas lihtsalt "lambist" Loviisale vastu nägu. Minu hämmeldunud küsimusele, miks ta nii tegi, vastab tüdruk: "Tal ei olnud kohe üldse naeru nägu peas!" Küsisin kindluse mõttes üle: "Kas sa tahtsid, et ta naerataks sulle?"
Noogutus.
Loviisa aga kostab kaeblikult: "Ma tahan ju süüa, mitte naeratada!"

                                                           ***
Jutuks on abielu.
Lisann:" Mina abiellun Jossiga."
Seletan, et vennaga ei saa abielluda.
Väike mõttepaus.
"Siis ma abiellun võõra mehega", tuleb paikapainev otsus.

Loviisa analüüsib abielu-asja veidi pikemat aega. Lõpuks tuleb tema tingimus tugevamale poolele: "Mina ei abiellu tuttidega mehega!"

esmaspäev, 7. jaanuar 2013

Jossi vastutus

Joss kannab endiselt vastutuse rasket koormat.
"Dlidukid" ei saa ikka mitte millestki aru!
Nagu täna... sõbra sünnipäev... igati tore pidu...
Ja siis... Kojumineku eel saavad kõik lapsed kingiks kauni piparkoogi- lumehelbe. Saab Joss, saab Loviisa... Aga Lisann?
Kus on Lisann?
Lisann ei saanudki lumehelvest! Ei saanud!!!
Väikemees tormab õde otsima. Sünnipäevamelus ei ole see lihtne ülesanne. Muusika mängib, lapsed kilkavad.
Joss jookseb ruumist ruumi. Tema hääleke võtab ühe valjemaid tuure. "Anni! Annniiii!!!"
Samm kiireneb. Piparkook väikemehe käes tõuseb majakana kõrgele, et sünnipäevapeo tormi-iilide küüsis vaevlev õeke näeks, kuhu tõtata.
"Anni, kus sa ometi oled? Annniiiii!!!" Ta lausa kisendab.
"Kas sa kuuled!!!! Siin jagatakse piparkoooooookeee!!!"
Ehmunud pilgud pöörduvad poisikese poole.
Aga Jossi ei huvita. Tema tegeleb hetkel vastutamisega- kui keegi selle sõna tõelist tähendust üldse teadma peaks... Mõistmatud ei mõista niikuinii...
Seda, et õde piparkoogist ilma jääb, lihtsalt ei tohi juhtuda! Kes korvab kahjud? Kes pakub lohutust? Kuidas elu edasi läheb?

Anni läheneb teiselt poolt. Ta käis korraks... köögi pool luusimas. Ahaa, siin antakse midagi toredat! Palun, palun mulle ka! Väike käsi sirutub...

Samal hetkel jõuab sündmuspaigale Joss. Ta haarab õe väljasirutatud käest. Ohe vallandub huulilt: "Kus sa ometi olid? Siin... Siin..."
"Lase lahti!" rapsab Lisann käega. Veel üks piparkook leiab õnneliku omaniku. Väike ja suur lumehelves kaovad keereldes peomellu.
"Siin... jagatakse piparkooke..." ütleb väikemees veelkord vaikselt.
Rohkem nagu iseendale.

reede, 4. jaanuar 2013

Härmas pott

Loviisa käis juba päris pikka aega suurte WC-potil. Viimastel päevadel ta aga millegipärast vältis seda. Pärisin siis täna aru, milles asi. "Tead," ütles ta surmtõsiselt, "ma tahaksin seal käia küll, aga kanalisioon võib äkki külmaks minna..."
Jah muidugi...
Tuuli Roosma saates "Minu aasta Siberis" näidati viimati (st. ainsal korral, mil me üldse seda saadet juhtusime vaatama) -37 kraadises pakases seisvat välikäimlat, mille pott, kaasa arvatud prill-laud, olid üleni härmalilledega kaetud.
Nii et mine neid kanalisiooni-trikke tea!

neljapäev, 3. jaanuar 2013

Naeru-koer

Ristivanemad kinkisid triole sünnipäevaks koera. See aga ei ole mitte tavaline koer, vaid täiesti eriskummaline isend. Ta nimelt naerab! Ja mitte "normaalse koera kombel", vaid nii südamest, et lausa väänleb suurest naerust mööda põrandat.
Esiteks sättisin mina, normaalne, soliidne ja igati ontlik lapsevanem, end mugavalt toolile istuma. Koer pandi mu ette, peast vilksatas veel korraks "jälle üks karvanässakas juures"- siis siis see algas. Esimene hetk vahtisin kui totakas ja oli veidi piinlik. Siis tuli kusagilt kurguotsast tahtmatu naeru-plumps. Edasi naersin juba laginal maasaeleva peniga üheskoos...
Ühest küljest ju täiesti jabur. Aga teisest küljest- geniaalne! Naer on nakkav- ka tehisnaer!
Saaks vaid kordki alanud aasta jooksul end samamoodi "koera kombel" hingetuks naerda- ennastunustavalt, vabastavalt, puhastavalt. Kõhukrampides... Oleks alles väärt tunne!
Nüüd saan seda vähemalt harjutada...

kolmapäev, 2. jaanuar 2013

Uue aasta esimesed killud

Uusaasta hommikul kell pool kaheksa äratas mind Jossi kohutav karjatus: "Emme, tule ruttu, kiirestiiii!!!"
Olin sekundiga trio magamistoas, endal süda tagumas.
"Mis juhtus, kullake?"
Poiss viipas käega õe voodi poole, "Annil tuli okse!"
Kummardusin Lisanni voodi kohale.
Sealt aga kostis pettunud piiksatus, "ei tulnud mul mingit okset!"
"Aga miks sa siis köhisid?", küsis vennake pettunult.
"Sest mul oli nina-tatt..."

                                                            ---

Hiljem vaatasime Viini uusaastakontserdi ülekannet. Ühte teost kaunistas baleriinide tants. Pala algas valge looriga tantsijanna etteastega.
"See on abielu," teatas Joss.
"Aga ta on nii kurb!" imestas Lisann
"Ta otsib meest," pani Loviisa asja paika.

Sama tantsijanna "leidiski" mehe. Nad tantsisid kaunist paaristantsu, kus mees graatsiliselt naist tõstis.
"Vaadake, ta jaksas selle kolaka õhku tõsta," avaldas Joss tunnustust.

"Nad peavad hästi palju tantsima."
"Jah, kui nad väga palju hüppavad, tuleb tita välja." Nii arutasid Loviisa ja Lisann omavahel.
"Mis asi tuleb välja?", sekkusin lõpuks uudishimulikult.
"Tita, noh!"
"Kustkohast?"
"Kõhust!"

Lõbusat uut aastat kõigile! Meie Helisega naersime täna küll pisarateni...

teisipäev, 1. jaanuar 2013

Mõtisklus

 Kolmikute ootamine ja sünd on olnud mu senise elu imelisim ja raskeim palverännak. Paradoksaalsel kombel õppisin just ajal, mil iseenese jaoks enam hetkegi ei leidnud, end kõige ausamalt ja sügavamalt tundma. Mu sisemaailm oli otsekui väljanäitusel jäälagendiku klaassiledal pinnal ning ümbritsevad inimesed hädiste "kolmekordsete axel´ite" hääletuteks hindajateks...
Ma ise ei hinnanud midagi. Mul oli kaameli kannatus ja karu jõud, valdasin ühtviisi ausust ja kavalust, otsusekindlust ja järeleandlikkust, igal algaval päeval taaselustus minus psühholoog ja pediaater- ja ma ei mäletanud, millal keegi mu enese käest küsis, kuidas ma end tunnen...
Ometi... tundsin tohutut armastust. Armastust selle üle, et Jumal just mind nii võimsa kingiga õnnistas. Kasvav armastuse ruum äratas minus esmalt leplikkuse elu teatud paratamatustega, andes silmad, et näha, mille eest õieti tasub võidelda- mis aga lihtsalt nägemisulatusest kõrvale nihutada. See kõik ei juhtunud hetkega. Armastus koorus minust välja kiht kihilt, tõugates enese ees tõelist tunnete virrvarri.
Tänaseks on mu elu suurimad õpetajad 4-aastased. Mul ei ole endiselt oma aega. Mul on endiselt kaameli kannatus. Jõud läheneb nüüd kolme karu omale. Seinast-seina emotsioonidest on järel tasakaalukas pinnavirvendus.
Lõppenud aasta andis kaasa ühe olulisima õppetunni- oskuse oma jõuvarusid hinnata. Ning ühtlasi tõdemuse, et laste arvelt tegutsemine ei too kellelegi rahuldust ning et kindlameelne "ei" on vähem solvav kui kahetsev "jaa".
Kõik muud õppetunnid nopin oma kalliltelt lastelt- Heliselt, Loviisalt, Lisannilt ja Karl Johannilt
Head ja avastusterohket uut aastat meile kõigile!