pühapäev, 4. august 2019

Reisikirju suveradadelt 1

Sel suvel olen saanud Muhus veeta vaid üksikuid sutsakaid.
Kõigepealt napi nädala jaanipäeva aegu. Ööd olid siis valged, pääsupojad aida all titeeas. Suur suvi terendas suuremalt jaolt alles ees, pakkudes fantaasiale lennukaid "kus nüüd teen ja olen"-ideid, mida kõike tundsin tõsimeeli jõudvat. Ühesõnaga, oli ilus aeg.
Muhu jaanituli süttis vastu südaööd, peale kohalike rahvatantsugruppide paaritunnist etteastet, mille jooksul tantsiti ilmselt läbi kogu eelseisva tantsupeo repertuaar. Kuulsin alles hiljem, et tantsupeale ei pääsenud tiheda sõela tõttu mitte ainumaski meite saare kollektiivi ja selle teadmise taustal tundub programmi pikkus täiesti loogiline. Inimesed olid ju kogu talve tööd teinud ja vaeva näinud! Huvitav, kas siis tõesti olid Tallinna omad nii palju paremad? (Tallinnast pärit esinejate rivi laulupeo rongkäigus olevat olnud võrreldes teiste maakondade omaga nagu lõputa madu.) Igatahes sai ka muhulaste jaaniöine eeskava ükskord otsa ja Tuljaku saatel süttinud jaanilõke ähvardas karistuseks krõbekuivasid murututte õgides laieneda üle kogu küla spordiväljaku. Aga siis tulid tublid pritsumehed ja lapsed said tasuta veel ühe, vaat et põnevamagi etteaste.
Laulupeo eelsed poolteist nädalat veetsin suises päälinnas. Midagi polnud parata- olin ajavahemikus märtsist juuni keskpaigani käinud suisa kolmel reisil, esiteks lastega kahel Kanaari saarel, teiseks sõpradega Põhja- Hispaania mägedes, kolmandaks neidudekoori klaverisaatjana Londonis ning lisaks veetnud ühe mailõpu nädala õppepuhkusel, kirjutades hullunult lõputööd. Nüüd oli aeg tööd rabades lõivu maksta. Õnneks ma armastan oma töid-tegemisi. Lihtsalt suvist Muhu saart armastan ka, aga sellele pidanuks juba lennupileteid broneerides mõtlema, mida ma ei teinud. Nojah, eks tegin siis tööd.
Üks tore väljasõit oli ka. Laulupeo tule tulemine Naissaarele. Laulsin nimelt sügisest suveni spetsiaalselt laulupeoks loodud projekt-segakooris. See koor oli ühtlasi kellegi entusiasti poolt Naisaare tule tervitamiseks sobivana üles seatud, kuna arvestav osa kooriliikmeid on üht- või teistpidi seotud rootluse, eriti rannarootslusega. Põtkisin sellele üritusele esmalt üsna jõuliselt vastu. Karl Johann tahtis nimelt kindlasti veel enne pidu mõned päevad Muhus veeta- kavatsus, mis oli küll juba eos määratud läbi kukkuma, aga mille siiski puhtast haledusest kaalumisele võtsin. Plaani ebaotstabekaks kuulutamise ja relvadeta loobumise vastutasuks saigi pakutud elamust Naissaarel kogu me perele. Trio ei ilmutanud küll vasikavaimustust, kuid otseselt vastu kah ei olnud. Nad on Naissaarel käinud mitmeid kordi, saare peal ka omapäi seigelnud, rääkimata mõnusaist tundidest liivarannal ja meres. Küllap on Naissaar neil juba mõneti südames.
Kuna meid on palju, tervenisti neli, sõitsime koorist erineva laevaga ning jõudsime varem kohale. Tänu sellele nägime ka päriselt tule tulemist. Tuli tuli nimelt rongiga. Mõte, et see on teinud tiiru üle kogu Eestimaa, tekitas püha tunde. Kui rannas lõkke ümber ka "Üksi pole keegi" laulma hakati, tekitas meeleolu lausa külmavärinad.
Mu vanaema käis juubelilaulupeol 1969.aastal. Tema laulik ja teatmik, isegi toidutalong ja majutuse tšekk on alles. Muidugi me pole üksi! Meie juured on alati meiega.
Hiljem, kui trioga Omari küünis VHK noorteorkestri esituse läbi laulupeo tuntumaid ja armatatumaid laule nautisime ja end nende ajalooga kurssi viies harisime (kuna iga loo ees oli selle põhjalik tutvustus), jõudis saarele ka meie koor. Esinesime kabelis, kuhu toodi samuti tükike tuld. Proovis olevat tekkinud terav diskussioon "Mesipuu"-laulu esitamise üle eesti versus rootsi keeles. Jaa, see on tõlgitud! Maakeel sel korral siiski võitis... 
Olen ka enne kogenud, et saartel on minu jaoks ülioluline kasvõi lühike üksiolemise aeg. Maalapid, mille ümber laiub meri, on lihtsalt niivõrd unikaalsed, niivõrd igavikulised ja niivõrd kõnekad, et seda aega, mil oma taldadega nende pinda puudutad, ei tohiks pelgalt lobisemisele kulutada. Trio polnud küll veel säärasele tõdemusele jõudnud, kuid sel korral tuli meil kõigil iseendasse süübimise aeg koduteel, laevalael. Vahused laineharjad kündsid hallikasrohelist vett, küljelt puhuv tuul vedas laevukese merepinnale viltu. Päike aga naeratas rõõmsal punapõsksel ilmel tontlike rünkpilvede alt, vajudes aeglaselt üha madalamale ja madalamale, kuni meri ta viimaks neelas. Kuma jäi aga veel kauaks saatma.
Vaatasime vaikides. Ja mõtlesime kõik omi mõtteid.
(jätkub)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar