Teisipäev, 12. november 2019

Teistmoodi päev

Nii hea on vahel linnast ära sõita. Kas või üheks päevaks- nagu täna. Mul oli Tartus üks koosolek ja otsustasin, et sõidan sinna rongiga.
Õigupoolest sõitsin suvel rongiga päris mitmel korral, kuid siis polnud ma kunagi üksi, kaasas olid ka lapsed, sõbrad ja rattad. Need sõidud olid hoopis teistmoodi, sellised hoogsad ja seltskondlikud. 
Täna oli teisiti.Valisin 1.klassi avara aknaaluse koha. Kohe, kui rong linnast välja vuras, võttis mind enda lummusesse raagus puude, pruunikstõmbunud pinnase ja tardumuses peegelduvate veesilmade taustal tõusev külm, kuid kaunis novembripäike. Kõik tundus nii vaikne, elutu. Majad, mis mu pilgu eest mööda libisesid, paistsid raagus looduse rüpes kenasti välja, eriti need, mis juba värvi poolest eristusid. Nad tundusid soojad ja kodused, kuigi nende ümber ei paistnud ainumastki hinge.
Mulle meeldib alati mõelda, kuidas oleks ühes või teises paigas elada. Kuidas oleks seal ärgata, hommikusi toimetusi teha, võibolla ahju kütta. Kuidas oleks, kui töökoht oleks mitmekümne kilomeetri kaugusel ja kool ehk teist samapalju. Või polekski tööd ning tuleks elada ülilihtsalt looduse rüpes. Kuidas ma vastu peaksin?
Tartu Tundus sama rõske, kui pealinn. Tartu Vaim lahmas mulle siiski täiega vastu. Ilmselt imbus see tasapisi kohale juba rongis, ühes nende arstide ja tudengitega, kelle poolhääli peetud vestluskatkeid tahes tahtmata pealt juhtusin kuulma. Pudenesime kõik rongi oranzist kerest linna peale laiali- kes kuhu, Tartu Vaim lehvides järel. Kange kiusatus oli kiirele tagasisõidule vilistada, peale asjatoimetusi sammud hoopis Emajõe kallastele sättida ning siis, kui põsed novembri kõledaist puhanguist juba õhetama oleksid hakanud, end Verneris mõnusa magusaga hellitada lasta. 
Aga ei! Pealelõunal sundisin end siiski uuesti rongi, et parasjagu õhtuseks ummikuajaks päälinna jõuda. Kuna tagasisõit kulges enamaltjaolt pimedas, lugesin praktiliselt kaanest kaanani läbi dr. Ellamaa mälestusteraamatu "Arstile jääb valu", mille taustal tundsin taaskord Tartu Vaimu kutsuvat tõmmet.
Tahtsin lapsena väga arstiks saada. Minu nukkude tagumikud olid sirkliotsaga sõelapõhjaks süstitud ja kõhud-seljad täis noatsaga veetud opiarme. Mäletan oma varajasest lapsepõlvest peres kasutatavat terminit "Tartu arstid", kellest kõnelemine sisaldas erilist austust ja respekti. Läbi udu meenub, et üks Eesti toonastest parimatest meedikutest oli edukalt hakkama saanud vanaema veenilaienditega. Seevastu nõukaaegne polikliiniku jaoskonnaarst ei pälvinud mingitki usaldust. Mu õde, kes oli väikelapsena tihtilugu raskelt haige, transporditi õige diagnoosi ja parima ravi saamiseks iga kord pikema jututa Hiiu lastehaiglasse, meie "ihuarsti" turvalise hoole alla. See usaldamatus polnud asjata. Kunagi jäi kahepoolne mädane kopsupõletik rajooniarsti poolt märkamata ja haiglasse jõudes oli laps eluohtlikus seisus. 
Kui õppisin Tartus hingehoidu, möödusid praktikapäevad Tartu Ülikooli Kliinikumis. Mööda koridore vooris hordide kaupa noori arstitudengeid. Nendega kaasnes mingi eriline aura. Võibolla omistasin selle neile ise. Aga kindlasti oli mängus ka midagi muud. Mäletan eredalt, kuidas grupp noori arste sisenes kliinikumi sööklasse. Üks nende seast istus järsku oma valges kitlis sealse pianiino taha ja mängis meile kõigile Schubertit. Sõin ja kuulasin. Olin täiesti lummatud. Klaverimäng pole oskus, mida üleöö omandad. Ka arstiks õppimise töötunnid on tohutud. Usun, et huvi maailma vastu, loomingulisus, lai silmaring ning kõigele lisanduv tohutu töövõime- see ongi see miski, mis teeb noorest arstist tulevikus Arsti. Mõni särab kohe erilise tähena. 
Ja oligi sõit läbi. Linnamajadel olid aknad valged. Raudtee lähistel asuvatest korteritest võis näha töölt koju jõudnud inimesi. Ühtede akende all toimus aeroobikatrenn. Teisalt paistsid suured pajad- see oli üks köök, lähistel ilmselt kohvik või restoran. Autotulede lõputud valgusvihud. Ummikud, pikad ja anonüümsed.
Jah, vahel on hea saada ära. Ja siis kuulata, kuidas siinmail päev läks. Mida kõike tehti kooli isadepäevahommikul. Kuidas trennis komistati ja kukuti. Lubada endale demonstreerida tantsutrennist saadud rahvariideid. Anda nõu rooma numbristes arvutamise asjus. 
Täna lihtsalt on jaksu. See teistmoodi päev, küllap see andiski...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar