reede, 29. aprill 2011

Võlud ja valud 3

Huvitav, mis tunne on olla mitmik? Kas see on midagi teistsugust üksinda sündinu eneseteadvustamisest? Kas ehk ema südamelöökidele lisaks õede ja venna omadki alateadvusse ei sööbi, moodustades seal üheskoos armastuse ja turvalisuse tähtsa alge?
Koos? Jah, koos- ja see on üks esimesi sõnu, mida ütlema hakati... Üheskoos.
Nad tundisid teineteist juba vastsündinuna ilmeksimatult ära. Ebakindla tillukese käega õde või venda kombates levis õnnis naeratus üle kogu näo ning esimesed koogamissõnadki said just kõrvallebajale öeldud!
Nende kolme maailm.
Koos ärgatakse, koos uinutakse, koos süüakse, koos mängitakse. Päevast päeva. Oma 2 aasta ja 4 kuuse elukese jooksul on teineteisest eemal oldud vaid mõned harvad tunnid! Juurdlen vahel, kas ja kuidas mõjutab see heaks inimeseks kasvamist, rikka mõttemaailma kujunemist ning tundekasvatusega seonduvat? Sisetunne ütleb, et positiivselt. Juba praegu, tundub mulle, leiavad lapsed teineteise küünarnukist kindlustunnet, innustust olla tubli ning lihtsalt koostegemise- naudingut. Juba praegu oskavad nad jagada teise valu ja muret, kaasa tunda ja lohutada.
Meenub paari päeva tagune lugu. Olime õues. Äkki sõitis üks lennuk väga madalalt ja väga suure müraga meie kohalt üle. Lisann kohkus nii, et hakkas nutma. Teised hirmu ei tundnud. Aga nad taipasid kohe, et õeke kardab ning tõttasid teda jooksujalu lohutama, silitama ja kallistama... "Ära karda, meie oleme ka siin!", jäi sealt kallipuntrast kõlama- ja minu jaoks oli see hingematvalt kaunis vaatepilt!
"Oi, mina küll endale kolmikuid ei tahaks", on mulle öeldud. "Kõrvalt tore vaadata, aga ei taha mõeldagi, mis töö seal taga on", meenub veel üks tavaline repliik.
Oo, kas sul on siis tõesti oht kolmikuid saada, tahaks ma neil puhkudel vastu küsida.
On, on raske! On, on väsitav! Õigus! Aga... milleks nii öelda?
Kui võrratult palju armsat, ilusat ja südamlikku meie päevakestesse mahub!
Kujutlege vaid...
Tantsuetendus. Süntesaatori pealt valitud sobiv (st. väga kiire) muusikapala, mille taktis end pööraselt keerutakse. Muidugi lõppeb see peagi põrandal puntras, kuid lõbu on kõigil laialt ja minu poolt tugev aplaus garanteeritud!
Hommikusöök. Triol on tihti kombeks peale sööki oma toolikestes üksteisel kätest kinni võtta ning mulle tänutäheks laulda. See on tõeliselt meeliülendav vaatepilt!
Rongimäng. Hiigla-lahe! Loviisa on tavaliselt see, kes end teiste ette veduriks tagurdab (mnjah, nüüd on teisedki hakanud taipama, et vedur on väga tähtis olla ning esineb ka kaklusi). Eriti oluline on mängu see osa, kus rong kraavi kihutab. Minu kui täiskasvanu jaoks juhtub seda ehk liigagi tihti, aga neid paistab see iseäranis lõbustavat!
Ühine pidulik pissipoti kandmise rongkäik. Kõik teevad "kangelasele" pai ja seejärel rändab piss kuue väikese käe abil väikesest potist suurde. Super vaatepilt!
Emme musitamise järjekord. Keegi ei trügi ette. Kõik teavad täpselt, kui kallid nad on.
Hommikune kolmehäälne koor. "Emme!", kõlab puhanud suudest eriti selgehäälselt. Ka kõige sombusem päev saab ilusa alguse!
Kolm lehvitajat väravas. "Da-daa, emme!" Oh heldeke, ma tunnen, et ei lähegi...
Kolm ootajat aknal. Mängutoa aken on kitsuke. Igaüks tahab paremat vaateplatvormi ja trügib vaikselt teist kõrvale. Emme tuli, emmeee!
Tihti leian nad seismas ühes poosis, vaatamas samasse suunda. Mingi müstiline nähtamatu niit ühendab neid praegu ja ilmselt kogu elu...
Väikesed käed suruvad tihkelt ümber mu näpu. Ühe käe otsa peavad end mahutama kaks last. Nad hoiavad vapralt. Ei lase lahti!
Me läheme koos. Ikka üheskoos.
Ikka- ja alati...

kolmapäev, 20. aprill 2011

Kevadised...

Talvel on Leonardo meie aia kuningas. Inimeste poolt ärapõlatud põlvini hanged on temale ülivajalikeks vaatluspostideks, et oma territooriumi kindlalt kaitsta ning meilegi igast ohtu kujutada võivast liikuvast objektist valju baritonihäälse haugatusega märku anda. Töö tehtud, vaatab bernhardiinipoiss oma kurblike silmadega kaugusse, moodustades tugevate miisnuskraadide mõjul punaseks värvunud päikesega oma lemmik- künka otsas haruldaselt maalilise kompositsiooni, seejärel raputab korraks oma hiiglaslikku pead, nii et lottide külge moodustunud ilapurikad vaikse klirinaga eemale lendavad- ning maja taha lonkides sirtsutab veel korraks hooletult vastu ettejuhtuvat elupuud. Siin valvan mina!
Kevadel on kõik teisiti. Pole enam hangesid, millest haugata mõnusat külmkarget lund. Pole valendavat platsi, kus unustuseni püherdada. Pole rõõmu. Inimesedki käituvad teisiti. Kõõrdpilgud koera poole reedavad, et miski on valesti. Ometi sai kogu talve ennastohverdavalt valvatud, kogu aed usinasti ära märgistatud, et ükski kutsumata külaline siia tahtmatult või tahtlikult ei eksiks. Ohates longib lontkõrv kuuti, kõrvus kõnekõmin "kõik okaspuud ära rikkunud penist"...

Minagi ohkan. Talv ja koer on teinud aias kohutava laastamistöö. Lumekate tõstis maapinna nii kõrgele, et vaesed okaspuud pole mitte alt, vaid keskelt rikutud. Väikestele ümmargustele elupuudele on aga sirtsutatud otse lagipähe! Konutades oma kollaste tukkadega päikeselisel peenranurgal, püüavad nad kuidagigi oma olemasolu õigustada- kuid paraku pean kurbusega tunnistama, et mullustest lõbusatest rohelistest mütakatest on säilinud vaid hale vari. Silitades pudenevad valkjaskollased okkad kui üleblondeeritud beibe juuksesalgud ja ma mõistan, et siin ümberistutamisest ei pääse. Lume raskuse all murdunud puudki vajavad väljavahetamist. Tööpõld terendab lai.

Kolmiku küll tööd ei pelga. Usinasti toovad liivakastist oma väikesed rehad ja riisuvad koos minuga. Ikka nii, et mina riisun hunniku kokku- nemad laiali! Kevadine tuul vilistab lõbusat viit ja on näiliselt muretu. Ometi kogub ta tugevamad iilid just selleks ajaks, kui me riisutud heina ja okkad käru peale tahame tõsta. Annab kaua puristada, enne kui kõik heinapebred suust jälle kätte saab! Mõnel võtab pilligi lahti!
Leonardo jälgib seda tralli kuudi aknast. Jah, väike pesakond on tore, neid peab hoidma. Aga tüütud on nad ka. Mida huvitavat leidub küll koera sabas ja kõrvalatakates, et neid iga päev kambakesi kiskuda? Miks ei lasta rahulikult nuuskida, vaid joostakse indiaani hõigetega otse kandades? Valju lõuaraginaga haigutades laseb koer end põrandale prantsatada. Teab, kui kaua siin magada lastaksegi! Vähemalt unenäos saab jälle seista lumisel künkal õndsas vaikuses, rasked lumeräitsakad karvasele kasukale liuglemas. Olla tähtis. Vajalik.
Kuninglik koer.
Misasjad need okaspuud veel on, huvitav... Norrr...

reede, 15. aprill 2011

Joss ja sõnad

Eile oli väikemees hädas. Ta tahtis mulle nii midagi öelda! Ta tuli spetsiaalselt ülakorrusele, kuigi parasjagu olid käimas lemmikmultikad. See pole üldse Jossikese moodi! Häda pidi olema tõeliselt suur, seda ma mõistsin. Aga ei enamat. Juttu tuli lausa vulinaga, kuid ainus sõna, mille suutsin se´st vadast eristada, oli "Nana, Nana!"
Nana on vanaema.
Vanaema oli parasjagu saabumas. Õigupoolest mõtlesin juba isekeskis, kuhu ta jääb. Kas jääb buss hiljaks või... Ah, panen lapsed lõunauinakule, küll siis vaatan!
Vaene Joss oli silmnähtavalt nördinud, kui ma ta voodisse pistsin. Ah see on siis tänu, tahtnuks ta öelda! "Nana, Nana!" Sõnamulin ning ahastuses poisike jalga üle voodiääre upitamas.
Kiikasin plikade poole- neil ei paistnud küll mingit probleemi olevat... No mis Nana?
"Nana!", tuli nüüd juba nutuga pooleks.
Joss, vanaema tuleb kohe! Kui ära magad, siis mängite koos!

Läksin lohva-lohva allkorrusele. Mul on alati nii õudne väsimus kallal, kui nad lõunal magama saan. Hommikupooliku toimetused võtavad totaalselt läbi. Kõigepealt hommikusöök, siis lõunasöök tulele, siis muud kodused toimetused, siis õue, jalutamine, aiatööd, tagasi tuppa, käsi pesema, lõunat sööma, riideid vahetama, magama, oehh... (pühin laubalt higi). Päevast päeva sama rutiin. Lastele ülivajalik, mulle khmm... nü-ris-tav. Jube hea on, kui keegi appi tuleb. Tsau, pakaaaa- olen juba teel, veidiks ajaks Kuhugi Mujale.
No kuhu see vanaema siis jääb?

Vaatasin igatsevalt aknast õue, ümisesin vana tuttavat lauluviisi "Aknast välja vaatab Mati", mis mulle lapsena millegipärast mingid hirmusegased igatsusjudinad seljale tekitas- ja kangestusin.
Vanaema oli juba ammu kohal!
Ainult et värava taga!
Ta ei saanud sisse, ma olin kogemata värava lukku unustanud!
Seal ta seisis, mõtlik ilme näol ja toksis kusagilt leitud kaikaga vastu üksikut kangekaelselt sulamast keelduvat jääkamakat.
Tegin kiire arvutuse- ta on seal passinud umbes pool tundi!
Ja seda tahtiski mu kallis poisike mulle kogu see aeg öelda!
Mõtle kui tark poiss... (Rind kohe paisub uhkusest- minu poeg!)
Mõtle kui rumal emme... (Ohe vallandub hetkeks paisunud rinnust)
Ei taipa ma kella vaadata, ei lapsesuud kuulata.
Muudkui sehkendan ja sehkendan.
Kõik toimub otsekui udus. Kõrvad ei kuule, silmad ei näe.
Möh, mäh. Null- tunnetusega tüüp!
Lasen vanaema väravast sisse. Puistan ta ülevoolavate kahetsussõnadega üle- siis ta ütleb, et pole midagi!
"Pole midagi! Näe saingi väheke jääd taguda..."
Vanaema sa oled liiga hea!
Aga tsau,  pakaa praegu. Mina vajan nüüd vaheldust!
Sa õpeta neile väheke sõnu, kui nad ärkavad, eks!!!

neljapäev, 7. aprill 2011

Mõistatuslikud ametid III: Pangateller

Järve Selveri Swedbank´i kontoris pesitseb Tige Kala.
Nii nagu eramute väravail on sildid tekstiga "Ettevaatust, kuri koer!", peaks sellegi kontori uksel ilutsema temaatiline ettevaatusele manitsev silt. Aga ei! Mina oleksin igatahes täna äärepealt hammustada saanud.
Lühidalt- kuna notari juures selgus, et mu septembris surnud vanaema pangakonto on siiani sulgemata ning pisikesi "miinuseidki" arvele tiksunud, seadsin sammud otsemaid panka.
Palun, ulatasin notaribüroost tunnistusena saadud paberi pangaametnikule, ise tähelepanelikult jälgimata, kes täpselt mu vastas istub.
See arve tuleks nüüd sulgeda...
Vaikus.
Notar ütles, et see on ikka veel avatud...
Vaikus.
Vaatasin esimest korda täpsemalt teisele poole letti.
Kala mis kala! Seal polnud kahtlustki! Veel oli näha, et tal tekkis just sel hetkel hapnikupuudus. Miks ta muidu hingeldama hakkas! Lugedes minu ulatatud dokumenti üha uuesti ja uuesti, avanesid ja sulgusid ta meelekohtades nähtamatud lõpused nagu väikesed aknad, üha kiiremini ja kiiremini. Ja siis ta vihastas!
 Hapnikuta kalad kõigepealt vihastavad, järeldasin. Jälle targem!
"Kust te õigupoolest selle paberi saite?" Teistpoolt lauda akvaariumist kostis täiesti selget juttu!
Notarilt, ütlesin ju! Sundisin end rahulikuks, kuigi nägin juba eos ära, et siit lahinguta ei väljuta.
"Teil pole õigust seda paberit omada!"
Misasja!? Notar andis selle mulle!
"Aga siin paberil on isikuandmed."
Jah, muidugi, see paber tunnistab, et mu armas vanaema pole enam elavate seas! Palun sulgege nüüd tema pangakonto!
"See pole võimalik!"
Misasi pole võimalik???
"Te ei oleks tohtinud seda paberit näha!"
Miks siis? Et konto jäänuks teadmatusest avatuks ja kasvatanuks paari aastaga endale võla? Kas seda tahtsite öelda, kodanik Kala?
Asi võttis juba jaburad pöörded...
"Seda paberit tohib näha vaid notar. Kust te selle saite?"
No kuulge! Mina seda ise küll kuskilt ei virutanud, ausõna! Jätame nüüd selle jutu!
Kuidas seda kontot siis sulgeda saaks, palun?
"Pärimistunnistus." Tige Kala plaksatas alumise huule otsustavalt üle ülemise ning hingeldas jälle- tähtsusest ja vihast.
Ma ilmselgelt ei meeldinud talle.
Mina ei saa aru, miks ma ometi naisametnikele närvidele käin? Tulin ju nii tagasihoidlikult! Üldse ei kahtlustanud mingit skandaali! Mõtlesin, et vaid pisiasi...
"Pärimistunnistus!" Plaks!, suu kinni, vaid alumine huul veidi maigutamas...
Tõmbusin juba hetkeks kühmu. Pärimistunnistus on autos täitsa olemas... Siis aga sai õiglustunne võitu.
Mis see pärimine siia puutub??? Inimest ei ole enam, ta konto tuleb sulgeda, keegi sellest kahju ei saa, sest omanik absoluutselt kindlalt siinilmas mingeid tehinguid ei tee! Appikene, millega me siin tegeleme?
Tige Kala istus ja puhises nüüd ainult. Vihast võib infarkti saada, tahtnuks ma talle öelda.
"Pärimistunnistus, " pressis ta veelkord vaevaliselt läbi hammaste.
 Üritasin ohjad enda käes hoida. Tegin sihilikult hästi suured silmad ja küsisin väga vaiksel, kuid nõudlikul toonil, kas ta ise ka teab,  mida ta õieti räägib?
Ja vot siis oleksingi hammustada saanud!
Ta muutus näost sinakasroheliseks, tõmbas kriginal hinge ja...
Oih! Tõmbusin instinktiivselt õigel hetkel tagasi.
Põgenesin ummisjalu.
Milline jube elukas! Täiesti eluohtlik ju! Kuidas ta küll sellises asutuses nagu pank saab pesitseda?
Aga elus ongi ju palju ebaloogilist, mõtlesin juba veidi rahunenult autot käivitades.
Sulgesin konto teises kontoris. Probleemideta.
Võin kinnitada, et Tigedal Kalal võib küll probleeme tekkida...

teisipäev, 5. aprill 2011

Võlud ja valud 2.

Telefoni lülitasin ma täna sisse alles siis, kui trio lõunauinakule läks. Ja siis jäi ta ka "hääletu" reziimile.
Vot nii!
Arvuti lülitasin ma täna sisse alles siis, kui trio ööunne läks. Ja siis tegin ka vaid mõned vajalikud maksed.
Vot nii!
Olin pidevalt kohal.
Suhtlesin rahulikul toonil.
Kõik nutud suutsin eos vaigistada.
Kakluste puhul juhtisin osapoolte tähelepanu oskuslikult mujale.
Kui üks lõhutud vaas välja arvata, oli väga tore ja rahulik päev.
Braavo?

esmaspäev, 4. aprill 2011

Võlud ja valud 1.

Päevi on praegu laias laastus kahte tüüpi. Kui ma hommikul esimese ärvelolekutunni jooksul üht kindlat "poomistunnet" kurgus ei tunne, võin päeva liigitada lihtsaks. Raske variandi puhul teevad kolmikud mulle juba tunniga lahedasti "3:0" tuule alla ja abitusest kurku voolav äng ei lase end kaua oodata. Arvukad kogemused ütlevad, et kui päev juba algab pööraselt, ega ta siis paremaks lähe, ikka hullemaks! See on otsekui haripunktiks pöördeid koguv torm! Jah, neil päevil jääb üle vaid hambad ristis õhtut oodata, mil me kõik tipa-tapa jälle oma voodikestesse tuttu vajume, (mina muidugi "essana" , tänades Kõigevägevamat, et meie koduseinad ikka püsti ja katus pea kohal püsib) ning kaunid unenäod kuulekatest kolmikutest homseks päevaks jälle uut lootust sisendavad!
Eile juhtus olema just see... khmm, mitte kõige lihtsam päev.
Olin just otsustanud tubliks hakata. Olen nimelt viimasel ajal kahtlaselt palju kuulnud mingitest müstilistest supernaistest, kes mängleva kergusega lastekarja kõrvalt keedavad- koovad- küpsetavad ning tütardele patsipunumisele lisaks veel vaibanarmaid sirgeks kammivad. Hakkasin juba vaikselt alaväärsuskomplekside all kannatama (sest ma ju sinisilmselt usun kõike, mida mulle räägitakse), ning seetõttu otsustasin ühel hetkel meie võitlustandrit meenutavas elamises käised üles käärida. Mu loosungiks sai: "Hoidke alt, üks korraarmastaja on juures, ma veel näitan, et vaibanarmad on kökimöki"!
Eile hommikul mängitigi mulle kõrgemalt poolt ette suurepärane võimalus oma uut elu aplausiväärivalt alustada- juba esimese tunni aja jooksul olin sunnitud kolm korda tolmuimejaga kogu esimese korruse põrandapinna üle võtma!
Esiteks leidis Loviisa üles Helise kiirkaerahelveste paki. Kui mina jaole jõudsin, luges ta helbekesi ükshaaval üle, olles need eelnevalt pakist välja põrandale kallanud. Teisedki olid korra jaol käinud, kuid et asi huvi ei pakkunud, eemaldusid nad susside sahinal mängukasti poole, kaerahelberida järel. No see viimane küll nüüd Loviisa süü pole, vaatas peastarvutaja mulle suurte süütute silmadega otsa, kui röögatuseks suu tahtsin avada. Haigutasin. Hakkas pooma...Loviisa särgi vahelt pudises kaerahelbeid kogu päeva...
Heledale diivanile ümberkallatud maasikamoos ei toonud lohutust. Punane värv mõjus meie muidu pastelsetes toonides kodus muidugi värskendavalt. Kuid kuna minu sündmuspaigale jõudes plätsedas kogu lõbus seltskond üksmeelselt ses magusas plögas, ei vaja mu edasine tegevus ilmselt kommentaare.
Ma pean siinkohal tegema ühe ülestunnistuse. Lugu on nimelt nii, et kõik halvad asjad saavad juhtuda vaid siis, kui ma ise ei ole 100% kohal või- piisab, kui mu tähelepanu ei ole 100% kohal. Ma võin ju vabandada, et lihtsalt ei jaksa, ei suuda, ei taha ja lausa ei viitsi neil kogu aeg sabas sörkida, kuid kellele mu vabandus korda läheb? Triole igatahes mitte. Nemad nimelt selliseid hetki jahivadki!
Veiko ilmutab vahel, olles olnud paar tundi koos lastega, mõistmatust: "Kuidas mina kõike kontrolli all suudan hoida? Näe, lauagi pühkisin ära!" Aga sellepärast, armas abikaasa, et Sina teed seda kõike vaid lühiajaliselt ja põgened "muude kohustuste rüppe" niipea, kui mina silmapiirile ilmun. Mina aga pean selle rutiinse virrvarri sees olema pidevalt! Tippvormis, andmata killukestki oma energiast mõnele muule tegevusele, sest see maksab otsemaid kätte.
Ma ei varja, et olen väsinud.

Seepärast ei suudagi ma mõnikord keelduda vastamast helisevale telefonile, piilumast internetti või lugemast mõne rea pooleliolevast raamatust.
Tunnistan, et moos kallatigi diivanile just siis, kui ma telefoniga magusasti juttu vestsin. Süüdistada pole seega kedagi... Aga kas ennastki tasub? 

Pesin ohates laste käekesed puhtaks, vahetasin kõigil riided, kiskusin diivanilt katte maha, eemaldasin moosi ja toppisin katte pesumasinasse. Tubli-olemise mõtte pressisin tuttipidi järele...
Käesoleva hetke nautimist pean veel palju harjutama.
Üks tegevus korraga. Ole kohal! Keskendu! Hinga!
Ups, mõte läks jälle rändama!
Proovime uuesti!

Minu silme all tagus Joss riiuli pihta üht õuesttoodud koledat puuroigast imepisikesteks tükkideks...