Kirikukontsert

 Ma ei taha olla kriitiline. Lihtsalt võrdlen. Ja olen veidi mõtlik. 

Kaks kirikut. Esimesse sattusime linnas jalutades täiesti juhuslikult. Lihtsalt möödusime ning palusin, et astuksime sisse. Parasjagu käis kuuene teenistus. Preestrid või papid või isakesed või kuidas neid iganes nimetatakse laulsid kooriga vaheldumisi Jumalale kiitust ja palusid armu. Õhus hõljus viiruki lõhna. Seisime seal veidi ning tajusime, kuidas südant täitis rahu. 

Teise kirikusse läksime kontserdile. Seega ei sattunud juhuslikult. Teadsime mõlemad hästi, et kontsert pole teenistus. Kontserdile tullakse tavaliselt otsima elamust. Kirikukontserdilt loodetakse küllap lisaks ka hingerahu. Või mõned ootavad ehk perfektset sooritust. Meie tulime kodust välja nii öelda olude sunnil - et kolmikud saaksid sõpradega sünnipäeva tähistada.

Siinkohal tekibki mul sisemine konflikt. Jah, sooritus oli perfektne. Tajuda võis inimeste andekust, pühendumist ja ettevalmistust. Aga… see kõik oli nii tühine! Asjal puudus sisu. Sünnipäevalaps, peategelane, Jeesus Kristus, oli lihtsalt ära unustatud.

Altari ees käis üks dissonantne trall. Olid päkapikud, piparkoogid, jõuluvana, lumi ja isegi lastesaadete tegelased. Aga ma ei taha kirikusse hanepoegasid ega kelgusõitu! Hapukapsaidki mitte. Isegi kui tegemist on veatu moodsa džässiga. See kontsert muutis mind närviliseks ja lahkusime vaikselt enne lõppu. 

Ometi oli kindlasti inimesi, keda selline melu seal altari ees kõnetas, sest kirik oli ju rahvast täis. Piletite eest maksti küllap heldelt. 

Sellesse esimesse kirikusse ei lubata kunagi ühtegi kontserti. Muusika on rangelt kiriklik ja ainult jumalateenistuste sees. Ma ei arva, et igal pool peaks nii range olema. Kuid ka teises kirikus oleks ju saanud esitada kasvõi osaliselt vaimuliku sisuga jõulu-repertuaari, kasvõi sellessamas dissonantsidest tulvil moodsa džässi-võtmes, maitse asi. Kuid et äsjasündinud Kristus altari ees lihtsalt kõrvale lükata ja lugude vahel niisama tühja loba jahuda… Milleks? Kelle südant ja millega selline kokkusaamine pidi täitma? 

Rõhutan veelkord, et tegu on andekate muusikutega. Ja laste- ning talvelaulud on ju üldiselt ilusad ja nunnud. Aga miks kirikus? Kuna rent on odav? Või et kirik on jõulude ajal üks ütlemata kena koht? 

Tegelikult, et mitte olla liiga ülekohtune, üks vaimulik laul ikkagi kõlas. Ja äkki tuli lõpupoole, kui me ära olime läinud, mõni veel. See paraku ei aidanud.

Võibolla oleksin oma tunnetuses leebem, kui poleks selle esimese kiriku rahukogemust ning igavikulisuse sügavat taju, olgugi et viibisime seal vaid loetud minutid. Võibolla on asi pelgalt minu maitses, sest mängin ju ka ise vahel muusikat, mis mind kõnetab, kuid mida liigitatakse ilmalikuks.

Kes teab, mis nüansid meid ühel või teisel ajal ja moel mõjutavad. Selles olen küll kindel, et kirikust tahaksin eelkõige Jumalat, Tema Poega ja vaimsust. See on vundament, millele saab ehitada hoone, mis püsib läbi ajastute ning kingib rahu ja kindluse. Vaimsus võiks olla valdav. 

 Kuulasin hilisõhtul ühte sarnast vokaalgruppi hoopis Instagrammist. Nemad ei esinenud kirikus. Aga laulud olid Jõululapsest. Paarist piisas, et kummaline tunne hingest kaoks.

Siiski, kirjutama pidin ka. 

Pinnatuisk (pluss pisut mõistujuttu)

 Pinnatuisk naelutas täna mu pilgu kindlalt teele, seda sugugi mitte ettevaatlikkuse kaalutlustel, sest mina ei olnud roolis, vaid hoopiski põnevuse mõttes. Pinnatuisk - see pole mingi lumesadu, vaid suure tuule vinge etteaste, kui too hakkab äsja mahasadanud kerget lund uuesti ülespoole tuuseldama. See pisut “jahune” etendus otse auto tulevihkude valguses mõjub minu arvates ääretult intrigeerivalt, olles pisut äraarvamatu, põnev, ohtlik ja samas nii kaunis. 

Mõnes kohas, olenevalt tuule suunast, tekitab pinnatuisk teele suured lumevaalud. Nii kõhutasid nad ühtäkki meie Muhu kodu sissesõiduteel nagu hiiglaslikud valged hülged, laisad ja lumised. Ka suurel maanteel ilmusid lumevaalud siin-seal, kord sabapidi, kord ninad ees, niigi tuisusele teele. Neist üle sõitmine ei andnud just erilist kindlust edasiseks teelpüsimiseks, sest nood mängu-loivalised panid auto vibama ja eksitasid veidi ka teeäärte silmaspidamist. Kõik see lisas me seekordsele rännakule vürtsi ja J oli linnakoju jõudes päris väsinud. 

Tegelikult oli Muhu- ja Saaremaal tore. Päeval, kui üle mere sinnapoole sõitsime, oli Tallinnas iseäranis kuiv külm, rääkimata tohututest miinuskraadidest. Olin kontideni läbi külmunud ja lubasin enesele talve kohta läbi hammaste mõnegi krõbeda fraasi. Keelitasin J-i andma lubadust kolida lõunamaale koheselt, kui lapsed pesast läinud. Hoidsin jalataldu pikalt ja kramplikult ahju tulise külje vastas. Kõik pidid taipama, kui talumatu antud olukord minu jaoks õigupoolest on. Eh, muidugi nad ei teinud seda niivõrd teatraalselt kui mina, kuid erilist vastupanu ei kuulnud ma samuti, nende õnn. 

Saaremaale jõudes tundus, et olimegi jõudnud “tõotatud maale”, lõunasse. See tohutu klimaatiline erinevus selgus koheselt, kui autost väljusime. Muidugi oli ka Saaremaal talv ja lumi, kuid et õhk oli sametpehme ja isegi nurga tagant välja tuhisev tuul ei saanud seda tundmust ümber lükata ning pidi häbenedes taanduma, muutus kõik ka minu jaoks tsipake armastusväärsemaks. Eilne tiir ümber vaikse ja lumise Sõrve sääre kinnitas mu aimdust, et ehk selles Eestimaa servas oleks isegi talvisel ajal võimalik... Lõpuni ma seda mõtet siiski ei mõelnud. 

Pinnatuisk ei ole mingi pehmuse sünonüüm. Pigem maagilisuse ja mängu ilu oma, kuid sedagi ühes varjatud võimuvõitlusega, kus võitja ette teada. Autost vaadatuna ohutu, näost näkku aga halastamatu ja külm.

Hakkasin mõtlema, et vahel esineb pinnatuisu moodi nähtust ka inimsuhetes. Tõsi, inimlik “pinnatuisk” tekib tavaliselt seljataga, teadvustatuse valgusvihkudest eemal, seega erilist inspiratsiooni ega põnevust see enesega kaasa ei too. Pinnatuisust tekkinud takistused ehk lumevaalud lömitavad aga selleski kontekstis sama jäisel pinnal ja neid läbides on täiesti reaalne oht pikali prantsatada - eriti kui keegi sulle samal ajal jala taha paneb. 

”Raskel ajab tuleb ilmsiks, kes on tõelised sõbrad.” Seda lauset on vast kõik kuulnud ja pean noogutades nentima, et see on tõsi. Aga mitte täielikult. Mulle meeldib üliväga, kui oskuslikult lahendas sõprussuhte läbikompamise üks andekas muinsuskaitsja, kes oma töölt koondati, keda ajakirjanduses tümitati, ühesõnaga, kellel oli seljataga päris keerukas aeg. J tunneb ja austab teda, aga päris igapäevaselt nad läbi ei käi. Nii kohtus ta temaga juhuslikult alles siis, kui see lugu ei olnud enam aktuaalne ja küsis, kuidas läheb. Küsimus oli ju iseenesest asjakohane ja siiras, too andekas muinsuskaitsja küsis aga otse ja keerutamata vastu, “J, miks sa mulle siis ei helistanud, kui mul raske oli!” Mõtlemapanev, kas pole…

Ülaltoodud vestlus on veidike lohutav. Ka meil J-ga mõlgub meeles inimesi, kelle helistamist või kirjutamist oleks ehk keerukal ajal oodanud. Antud loo taustal mõistsime aga ühtäkki, et kontakti puudumine ei pruugi üldsegi olla seotud inimese hinnangu või arvamusega. Inimesed lihtsalt ei oska olla. Nad ei julge helistada, arvates, et küllap teeb seda keegi teine. Nad ei kirjuta, kuna kahtlevad kirja vajalikkuses ning ei leia õigeid sõnu. Nad ei astu ligi, kuna näevad rahulikku ning vahel isegi naeratavat nägu - järelikult saab hakkama. Nad küll mõtlevad… aga ei ütle. Nii see läheb.

Mõistsime, et tegelikult on neid, kes oma vihaga hakkama ei saa ja meile tõemeeli iseenda elunormid Jumala tahtmise egiidi all pähe kallata sooviksid, vaid imetilluke käputäis. J-l üks poliitikutest abielupaar, kelle sõprust ta varem vankumatuks pidas ja kes nüüd ei vaevu isegi teretama. Üks endisest kolleegist naisvaimulik, kes just praegu J eks-abikaasasid läbi kirjutab, millest ehk hüsteerilist laastamistöö-katsetust võib järeldada, kuid mis loodetavasti ära keelatakse. Lisaks minu üks või äärmisel juhul kaks endist sõbrannat (teise osas pole ma päris kindel), kes meie loo valguses “pühadeks õdedeks” muundusid ja täiesti ebaadekvaatselt käituma hakkasid. Säherdune rahvateater… 

Aga veel. On üks väike kirik, üks endine “meie”, kel ühine ajalugu, ridamisi ühiseid tegemisi, ühiseid reise, matku, külaskäike, üritusi, perekondlikke tähtpäevi, isiklikke jagamisi - minu kunagine kogukond, mida nüüd näen läbi auto tuuleklaasi, läbi tuule ja tuisutormi, läbi lumme uppund metsasalude, üle laiade lagendike… ära kaduvat. Ei küsitud, kuidas mul läheb, ei kutsutud, et räägime, viimaks ei vaadatud otsagi. Keegi üritas põhjendada, keegi ütles, et ärgu ma pangu tähele. Kui tuisk on nii tugev ja lumevaalud nii lahmakad, kuis on see ometi võimalik!

Vaikiva, pilku ära pöörava hinnangu ja meie sõiduraja vahel viliseb kõle tuul, mis peksab üles lund ning tillukesi torkavaid jääkristalle. Tahaksin neid väga haarata, sest tunnen, et sel kõigel on siiski väärtus. Neis jääkristallides tundub peegelduvat osake minu elust. Peaaegu kolmkümmend aastat. Las puruneda, hüüavad aga nemad läbi viliseva tuule. Tõmban oma väljasirutatud käe järsult tagasi. Järsk roolipööre, kraavist lahutavad vaid millimeetrid…

Ma parem ei vaata seljataha. Olgu siis pealegi nii. Vähemalt sain selle nüüd välja kirjutatud.

Koju jõudes küttis J kamina. Mina keetsin nõmm-liivateed. Lapsed olid ka kodus. Jumal tundus korraga nii ligi. 

Abielu olulisus

 

Miks on abiellumine oluline, küsis meie käest üks ajakirjanik. Tõepoolest, miks?

Mõned mu sõbrannadest, kes on olnud abielus, ütlevad nüüd, et “ei eales enam”, kuigi mõnel neist tundub olevat igati tore ja turvaline kaaslane. Mina aga teadsin kohe, kui oma pikast abielust lahutasin, et kui peaksin kellegi sobiva veel enese kõrvale leidma, sooviksin kindlasti uuesti abielluda. Vähe sellest, lubades kellelgi end restorani või jalutama kutsuda, meeldis mulle üsna koheselt mängida mõttega oma nime ja kutsuja perekonnanime kokkusobivusest. Kuigi pea kõik need kohtumised lõppesid pettumusohkega, et igati toredate inimestega klappi lihtsalt ei tekkinud, võib vast nentida, et mingist nüansist või igatsusest säärased mõttevälgatused siiski kõnelesid. 

Terapeutidel on tore väljend “varuväljapääsude sulgemine”, mis võib tähendada ka abiellumist. Jah, loomulikult saab ka ebasobivaks osutunud abielust lahku minna, kuid et abiellumise sammule eelneb alati otsus- jah, just temaga soovin end tõepoolest päriselt siduda - siis vabalt koos elades jääb sellise kindla otsuse koht hajusamaks või puudub sootuks. 

Mulle isiklikult oli enese abiellumissoovist veelgi olulisem, et ka mees abielluda sooviks ja seda kuidagi väljendaks, kui aeg sealmail.

Tendents on paraku hoopis teine. Paljud (keskea kanti) eesti mehepojad kipuvad kuuldavasti juba esimesel kohtumisel avaldama arvamust abielu mõttetusest ja kinnitama, et sellist viga nad küll enam eluski ei tee. Minu jaoks muudaks selline avaldus mehe koheselt ebaatraktiivseks. Mõelda vaid, ta välistab võimaluse, et mina olengi kõige imelisem naine maailmas, et minuga võiks end kindlasti siduda! Einoh, olgu siis vähemalt vait…

Minu abikaasa jaoks on laulatatud abielu ainus mõeldav kooseksisteerimise vorm. Teadsin seda kohe ja seega oli see küsimus (muude probleemide kõrval) kogu abielu-eelsel perioodil teemast maas.

Aga ikkagi - miks? Sest mulle meeldib oma mehega kokku kuuluda. Tunnen end abielus olles turvaliselt ja äravalituna. Sel korral olin esimest korda elus valmis isegi oma neiupõlve nimest täielikult  loobuma ja ainult abikaasa oma kandma hakkama. Temagi soovis nii. Varem oli mul liitnimi, pikk ja mõnede dokumentide jaoks vaat et võimatu. Nüüd kannan ühte ilusat nime. Lapsed on juba suured, aga meie vananeme ju koos. 

Mulle meeldib, et mul on abikaasa, mitte elukaaslane või partner või sõber või teab kes muu. Usun, et see on sisemise tunnetuse küsimus. Ka tema pöördub juba praegu, mil me abielu saab arvestada veel vaid päevades, minu poole päris tihti sõnadega “kallis abikaasa” või “armas proua T.” See on minu arvates … väga seksikas! 

Laulatus on aga vajalik selleks, et abielu saaks Jumala õnnistuse. See on ülioluline. Ma väga loodan, et Jumal meie abielu rohkelt õnnistab!

Kolmikutest

 Täna kirjutan kolmikutest. Minu elusündmuste keerises on see tore trio ebaõiglaselt tahaplaanile jäänud, ometi oli see blogi esmalt mõeldud just nende elu ja arengu kirjeldamiseks. (Kujutan juba ette kolmehäälset karjatust: “emps, pliiz, ära meie arengut küll kirjeldama hakka!”)

Tõepoolest ei ole peaaegu 15-aastaste kolmikute puhul enam põhiküsimuseks see, kuidas mina nendega hakkama saan. Pigem peaks arutlema selle üle, kuidas nemad minuga toime tulevad. Ega me ju kõiges päris sarnased ole, kohati ei saa ma nende keelestki aru. Näiteks eilses messengeri grupis toimunud vestluses oli nende ja Helise vahel säärane inglisekeelses slängis andmine, et mina tõstsin lihtsalt käed ja andsin alla. Aga ikkagi võin öelda, et saame üheskoos väga hästi hakkama! Läbikukkunud emana ma end küll ei tunne, vähemalt enamaltjaolt mitte. Veidike kanaema olen aga küll. 

Kolmikud käivad ikka samas koolis, nüüd siis 8.klassis. Nende õppeedukusega olen igati rahul, mõni on lausa puht-viieline. Aga teate, kuna mulle kui terapeudile on nii mõnigi nendevanune kibestunult välja pursanud, et “mu vanemaid huvitab ainult see, kuidas mul koolis läheb, ja üldse mitte see, kes ma päriselt olen”, lõpetan kooli-teema siinkohal ilusa punktiga ära.

Kes nad siis tänaseks päriselt on? Lapsed, kellega, julgen öelda, on mul päris hea kontakt. Usun, et nad saavad minuga olla nemad ise, isegi juhul, kui teema meie vahel pole kõige mugavam (noh, näiteks kui nad peavad koristama, aga kohe kuidagi ei taha). Alati tohivad ja soovivad nad meie koju kutsuda oma sõpru ja tihti võtavad minugi (ajutiselt) seltskonda. Seegi on hea märk.

Loviisa meenutab mulle kõige enam mind ennast samas vanuses. Ta on kolmikutest kõige mässumeelsem, seda aga vaid kodus, koolis vast mitte. Loviisale meeldib mugav elu, kõik ebamugavused, mis inimesele teisme-eas (ja mitte ainult!) osaks langevad, tuleb talle peensusteni ära seletada ehk normaliseerida. Näiteks varajane ärkamine, et kahel päeval nädalas kella 8ks kooli jõuda. Loviisale meeldiks luksuslik eluviis koos ohjeldamatu reisimisega ja eks me oleme arutanud, kuidas selleni jõuda, ilma et kodakondsed end liiga harvade väljasõitude võimaldamise valguses päris vaeste ja väetitena tundma hakkaks. Kutsume J-ga Loviisat heatahtlikult Printsessiks.

Loviisa käib kunstikoolis ja joonistab üle mõistuse hästi. Et mul endal igasugune kunstianne puudub, on see ääretult imponeeriv. Tal on tundlik loomus ja hea taju ka inimeste osas. Sõprade osas on Loviisa valiv.

Lisann on lõbus noor inimene, kel on tohutult sõpru. Minul on raske selle nimekirjaga järge pidada ja seetõttu vestleme tihti sellest, kustkaudu üks või teine sõps tee temani on leidnud. Muidugi unustan selle info ka kiiresti ja küsin varsti uuesti, aga mis siis. Lisanni sõbrad tunduvad kõik olevat toredad ja targad noored, kellega koos tehakse palju põnevat.

Lisann on üldiselt väga lahke ja paindlik. Ta on ka ääretult empaatiline ja viisakas. Kui tal parasjagu seda tuju peal pole. Kui tal see tuju peal on, siis ta lihtsalt hammustab. Aga see tuju on vaid tilluke osa Lisannist. Üldiselt on ta armastusest pulbitsev ja muretu nagu suvepäikese käes lendlev liblikas. Ta on ka mu lapselaste Otto ja Rubeni vaieldamatu lemmik. (Koos onu J-ga). Lisanniga lihtsalt on lihtne suhelda.

Ka Lisann käib kunstikoolis ja on väga andekas. Muide, Lisann värvis oma juuksed peaaegu mustaks ja ta on ainus me perest, kellele tume juuksetoon vägagi hästi sobib. 

Karl Johann on tänaseks minust peajagu pikem, seitse numbrit suurema jalaga, murrab hoolega häält ja on igati südamlik ja tore noormees. Tõsi, arvutis võiks ta veidi vähem viibida ja raamatuid sellevõrra rohkem lugeda, kuid siin väljaöelduna jääb see ka ainsaks pretensiooniks. Karl Johannilgi pole sõpradest puudust, ööl vastu tänast oli meie juures näiteks kaks sõbrast ööbijat. Tunnustamist väärib see, et poisid oskavad olla vaikselt (noh, eks nad mängivad arvutis), kui oleme J-ga magamissoovi avaldanud. Seega pole meil midagi külaliste vastu, toredad poisid kõik. 

Karl Johann käib regulaarselt jõusaalis. Ta on oma ülipeenikese kogu kohta ebareaalselt tugev, tehes näiteks rippudes muljetavaldava arvu lõuatõsteid (ma ei tee ühtegi!) ja avaldades muul viisil oma tugevuse ja sitkusega muljet. Ka Karl Johanni võin rahumeeli usaldada, mingeid lollusi ta küll kokku ei keera. Majapidamistöödes lööb Karl Johann heal meelel käed külge. Vahel tuleb teda lihtsalt üle ühe või kahe korra paluda. Aga ta oskab ka suurepäraselt inimesi (tüdrukute sõnul siiski vaid mind!) tajuda ja vabandamine pole tema jaoks probleem. 

Nüüd, kui meie peres üks inimene lisaks, tuli triol ka temaga harjuda. Ausalt öeldes ei uskunud ma, et see nii libedasti läheb. J-i tarkus suhe kolmikutega koheselt südameasjaks võtta ja nendega väga palju rääkida tasus kiiresti ära. Selline siiras lähenemine võitis noorte usalduse ja nüüd tohib ta isegi veidi reegleid kehtestada, (näiteks see, et üheskoos söögilauas istudes ei ole keegi telefonis), trio aktsepteerib seda täielikult. J on neile ka heaks õpetajaks, näiteks vene keeles. Ta ei lähe närvi. Jossi kaasab ta mängleva kergusega nn meestetöödele appi. 

J küsis triolt, kas minus on nüüd, kui elame koos, midagi muutunud. Trio väitis, et ma olevat märksa rõõmsam ja rahulikum. Ja tegevat palju tihedamini süüa. No näed, lapsed vajavad õnnelikke vanemaid, kas siis koos või eraldi, aga mitte hambad ristis “laste pärast” koos elavaid vanemaid. Ka lapsed on minu arvates praegu õnnelikumad, kui varem.

Mul on kolmikutele mõeldes hea soe tunne. Teismeiga ei pea olema mingi jubedus või lakkamatu võitlus. Kui kontakt kodu ja vanematega on tugev, on kõik hästi. Ma ei oota, et nad oleksid küpsed täiskasvanud. Luban neile nende vanuse kohast eksimisruumi. Arvan, et see ongi asja võti. Miks peaksid nad mind meelega alt vedama? Neile on ju kõik lubatud, niisamagi on kõik hästi. Pealegi kuulevad nad iga päev, kui palju ma neid armastan. Ja kui palju tänan Jumalat, et ta mulle sellise imelise kingituse on teinud…

Talvine teekond

 

"No vaata ometi, kui ilus", õhkas mu kallis abikaasa, kui täna õhtul üheskoos kodu poole sõitsime. Tee oli lumine, meie küla vahel näitas sõidusuunda vaid üks looklev roopapaar, mis kadus eespool valendavasse eikuhugi. Männid hoidsid oma hiiglaslikel oksakämmaldel kõrgeid kauneid lume-pulmatorte, kuuskede härmatanud oksad olid aga lumekuhilatesse lausa uppumas. Lakkamatult ja samas nii lõbus-muretult sadas aga juurde ja juurde.

Ma ei ole eriline talve-inimene. Ometi pidin tunnistama, et mingi ilu sel kõigel siiski on. Kui midagi antakse nii heldelt ja rikkalikult, nagu praegust novembrikuu lumekest, ei saa seda päris ükskõikselt võtta. Pealegi ei pea ma enam katkemiseni rookima ning muretsema kinnikiilunud värava või murtud okstega kuusepuude eest. Minult on vaikselt, kuid kindla käega võetud vastutus kohati ülejõu käivate ülesannete eest. 

Jah, kallis, mulle meeldib talv! Kui sirutan tugitoolis istudes oma jalatallad vastu sinu poolt äsjaköetud kamina kuuma külge, tunnetades seejuures üle keha, lausa pealaeni levivat mõnusat soojusjuga, ja kui uneke mind vaikselt oma hõlma alla meelitab ning kõik jäsemed nii tinaraskeks muutuvad, et otsekui tugitooliga üheks vajuvad, ja kui kööginurgast õhkub veel veidike üheskoos, kogu perega söödud õhtusöögi küüslaugu ja köömnesegust aroomi ja kui rooside ja liiliate lõhnanüanss tuletab une ja ärkveloleku piirimail meelde armastuse kõikvõimsust, on kõik korraga nii turvaline ja hea, et väljaslaiuvaile hangedelegi jätkub küllaga imetlusruumi - mis sest, et siin toas, mis sest et magusas unes...

Hommikupoolikul oli kodus piisavalt üksiolekut ja askeldusaega, mis annab alati piisavalt ruumi ka mõtete mõlgutamisele. Tajusin esmakordselt iseäranis selgelt, et olen enda kõrvale saanud mehe, kes julgeb ka päriselt päriselu elada, mis teeb tema armastamise erakordselt lihtsaks. Selgitan kohe, mida sellega mõtlen. 

Vaadake, väga vabalt on võimalik olla koos inimesega, kellest ei saa ealeski osakest sinu maailmast. Olen säärastega päris palju kohtunud. Neist enamikus olen pettunud, asjatult. Mõnda olen püüdnud ka nende enda kammitsaist päästa, asjatult. See kõik on eneseraiskamine. Täna tajusin esmakordselt õõvastusega seda tardumust, milles seesugused inimesed elavad. See on paraku muutumatu.

Nad ei julge olla head, sest kardavad saada haiget. Nad ei julge olla fantaasiarikkad, sest pelgavad jääda teise silmis klouniks. Nad ei tule kunagi lähedale. Nad on kauged ja jäävad kaugeks, sest ei julge eksida. Neil on peas oma tähtis maailm, mida tegelikult pole olemas. Nad jutustavad endale ja teistele lugusid, mis kõlavad sügavalt ja mõtestatult, mis otsekui selgitaks nende teekonna suunda ja kavatsust, kuid millel pole ühtki kandvat tõepõhja, sest tegelikult ei tee nad mitte midagi, kuna nad ei ela ega jaga seda elu kellegagi. Süütundest võivad nad mängida mingeid väljamõeldud ja eriliselt rõhutatud rolle, aga tegelikult nad seisavad ja hoiavad hinge kinni. Ainuski muutus nende maailmapildis eeldaks mingitki fragmenti päris elust, seega ka eksimisvõimalust. Seda nad aga enesele ei luba, sest kord või paar on nad juba läbi kukkunud. Nad ei tea, et ka läbikukkumised on täiusliku elu osa.  Nende kõrval painutaks teine end ribadeks, kui sooviks näidata päris elu lihtsust ja ilu, tõmmata neid kaasa. Nad ei märkakski seda. Asjatu vaev.

Päris hirmutav, kui palju sääraseid elusaid elutuid emotsionaalselt ihuüksi vanaduse poole liigub. Aga mis see minu asi on.

Vaatan oma meest, kes parasjagu roose lõikab, et need vaasides kauem kaunina püsiksid. Vaatan teda vaikides ja varjatud imetlusega. Ta tuli, võttis minuga koos mu pere, ei küsinud asjatuid küsimusi, ei vuristanud iseenesest keerukaid versioone. Kui hakkasime elama, siis hakkasimegi lihtsalt elama ja otsustasime olla õnnelikud. Ta on nii päris!

Ühtlasi ei võrdle ta kunagi, kas ehk tema teeb rohkem kui mina ja et ega ma teda juhuslikult ära ei kasuta, ega mul mingeid varjatud kavatsusi pole. Ta ei tao endale oma tublidust rinnale, ei võistle toimekuses või sellest timgitud õhtuses väsimuses, ei teeskle eksimatut ega mängi märtrit, vaid laseb ka minul olla ja särada. Ta võtab ausalt ja siiralt omaks minu elu, mu lapsed, meie kodu, avab oma südame, kannab kartmatult kätel. Ta räägib asjadest ausalt, nii nagu need on. Ta märkab ja kiidab. Nagu minagi, sest temaga on see nii loomulik. Mul on hea ja kerge, sest saan sellest keelest aru. 

Loomulikult on päris elu elavatel inimestel ka rohkem võimalusi eksida. Eks ole temalgi olnud. Aga siinkohal lasub ju üheskoos kulgejail võrdne vastutus. Sellest ei hakka ma aga täna kirjutama. Mõni teine kord. 

Teate, mulle meeldib see päris elu! Mulle meeldib, et me kogu selle talvise teekonna rääkisime. Et meil on teineteisega soe, hell ja hea. Ja kui ma sellele koduteel üheskoos kulgemisele tagasi mõtlen, tundub see tõesti ilus. Aga eelkõige seetõttu, et tema oli minuga. Ja alles siis need valendavad niidud ja lumised puud. Päriselt.

Kadripäev

 Nüüd on see siis tehtud. 

Oli kadripäev. Oli lumi. Oli kirikutee. Oli hämmastavalt palju imelisi inimesi, kelle jaoks meie mokaotsast  paotatud “teeme seda väga vaikselt ja väikselt” ei lugenud midagi, kes tegid meile üllatuse ja tulid. Sest hoopis meie lugesime. Sest need inimesed olid meiega ka keerukatel aegadel ja olid tihti küsinud ühe lihtsa küsimuse: “kuidas läheb?”. Nemad teadsid me päevast. 

Õhk oli armastusest harras. Kõik tundus nii hea, nii õige…

Kaunid sõnad põrkusid kirikuvõlvidelt pärlendavate õnnepisaratena otse me avali südameisse:

Kirjanik Paulo Coelho on kirjutanud: „Elu suurim siht on

armastada. Kõik muu on vaikus. Meil on vaja armastada. Ka

siis, kui see viib meid maale, kus järved on sündinud

pisaraist…. Parem armastada ja kaotada, kui elada

armastamata. Meie ainus tõeline valik on süüvida selle

ohjeldamatu jõu saladusse. Võiksime küll öelda: „Olen juba

palju kannatanud ja tean, et see ei jää kestma,“ ning Armastuse

oma lävelt peletada, aga kui nõnda teeksime, oleksime sama

hästi kui surnud. Sest looduses ilmutab ennast Jumala

armastus. Mida me ka ei teeks, tema armastab meid ikka.

Seepärast austagem loodust ja püüdkem mõista, mida ta meile

õpetab. Me armastame, sest armastus teeb meid vabaks. Ja

söendame öelda sõnu, mida varem ei julgenud iseendalegi

sosistada. Me võtame vastu otsuse, mida olime kaua edasi

lükanud. Õpime ütlema „ei“, pidamata seda sõna äraneetuks.

Õpime ütlema „jah“, kartmata selle tagajärgi. Unustame kõik,

mida meile on armastuse kohta õpetatud, sest iga kohtumine on

isemoodi ja toob kaasa omad mured ja rõõmud. Laulame

valjemini, kui armastatu on kaugel, ja sosistame luuletusi, kui

ta on lähedal. Hoiame silmad lahti ja teame, et maailma valgus

võib panna meid tegema ennekuulmatuid asju. See käib

armastuse juurde. Meie süda on armastusele lahti ja me

anname end julgesti tema hoolde, sest enam ei ole meil midagi

kaotada. ……. Armastus on vaid sõna, kuni me otsustame lasta

tal end üdini enda võimusse võtta. Armastus on vaid sõna, kuni

tuleb keegi, kes annab talle mõtte.“

Sündmuse märksõnaks sai Puudutus. Puudutas. Väga.

                      **************************************************

Õhtul kõnelesin oma kallitele umbes nii:

Mul on südamest hea meel, et tänane päev on ometi saanud teoks! 

Et see teine aeg, mille saime nüüd ametlikult seljataha jätta, see aeg, milles sai alguse meie imeline, kuid keerukas lugu, on nüüd ümber. Selles ajas pidime tegelikkust varjama, iseendale, teile ja teistelegi vastandlikke sõnumeid andma. Olime kohati iseenesegi jaoks kadunud, ometi armastades, armastades koos valu ja igatsusega, kogedes õndsusena väheseid varastatud hetki, kolmapäeva hommikuid, kiireid väljasõite, juhuslikke riivamisi, et siis jälle minna… ja jälle oodata…

Kohtume, kallis, kohtume!

Seal, kus ei taju ohtu me,

kus pole võõraid silmi.

Pilte ei tehta. Ja filmi. 

Kohtume lauda kõrval,

orus või mäe peal või nõlval.

Linnas, hotellis või kontoris,

kellegi teadmatu korteris.

Kohtume metsas ja merevees.

Kodus ja kirikus.

Väljas ja sees.

Autos ja hanges ja metsateel. 

Kohtume, kallis, kohtume veel…

Jah, see on meie lugu. 

On see teistsugune kui teised armastuslood, kes oskaks või võikski hinnata. Igal juhul oli see inspireeriv, unetuks tegev ja hullumeelne… aga mul on hea meel, et see sai ümber ja alanud on hoopis teine lugu. Siiras, turvaline ja hea. 

Mul on eredalt meeles, kuidas J kõlkus kunagi siinsamas veranda kohal umbes viie meetri kõrgusel peenikese redeli otsas katuseräästa all ja parandas eluga riskides auku, mille üks tore rähn oli oma pesa sissepääsuks toksinud. Mina värisesin all, et kui ta nüüd maha peaks prantsatama, mis siis saaks- surnud praost minu õuel… Õnneks ta ei kukkunud, katusealune sai parandatud ja rähn toksis täpselt samasse kohta õige pea täpselt samasuguse augu - aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Oleme kunagi palju rääkinud lendamisest. Julgusest lennata nii kõrgelt, et õhk kannaks, kuid et päike tiibu ei kärbiks. Lennata loomingus: kirjanduses, muusikas, kunstis, usus, elus eneses...

Kirjutasime oma armastuse alguses teineteisele kumbki loo ühise lennu igatsusest. Paraku jäi see toona poolikuks. Kas tiivad veel ei kandnud või nappis julgust unistada, kes seda enam mäletab. Tänaseks aga saaksime suure jupi edasi, sest lendu tõusmine on saanud teoks ja üle on elatud ka suured tormid, mis meid on tublisti räsinud. Ometi püsime õhus, oleme koos ja armastame.

See oli üks varakevadine päev. Olime sõitnud Paldiski kanti mereranda, et taas rääkida. Rääkida sellest, mis ometi saab. Meie lool ei paistnud ühtegi mõistlikku lahendust. Pealegi olin selle juba eelnevalt kirja teel ära lõpetanud. Neid lõpetamisi tuli hiljem muidugi veel ja veel…

Mäletan seda päeva hästi. Päike paistis, õhk oli küll karge, kuid adru lõhna täis. Me saapad olid määrdunud, kuna olime hüpanud üle merre suubuva oja, mille kaldad hästi ei kandnud, et olla täielikus eraldatuses ja rahus. J võttis mu ümbert kinni, vaatas mulle silma ja ütles: Sinu viiekümnendaks sünnipäevaks oleme me abielus. Luban seda sulle. 

See oli toonases kontekstis täiesti absurdne lause. Aga ma jäin. 

Mu viiekümnenda sünnipäevani on täna veidi üle kahe kuu…

Ma ei räägi sellest, mis sai edasi. See on pikk teekond, kus ilusaid ja teistsuguseid lugusid terve raamatutäis. Ja viimaks otsus. J valis armastuse. Mitte keegi meist ei ole pidanud oma elus säärase hinnaga valikuid tegema, kui tema. Ta on kangelane.

Mu kallis mees, mu elu armastus. Jäägu selle kõne lõpetuseks üks luuletus Sinust, mis on ühtlasi palve me ühiseks edasilennuks:

Ole mu pühamu. 

Luba oma silmist märgata hinge ja universumit, 

sügavuse sütitavat jõudu.

Tee, et su otsaesine 

oleks kui altar.

Oma laupa ta vastu surudes 

tunneksin meeldivat jahedust, 

väärikuse suursugust hõngu.

Su õlad olgu kui ristipuu 

kus tajun rippumas Päästjat. 

Kannad ehk mindki vahel ...

Süda olgu sul Piibli asupaik. 

Tee, et avaksin selle alati

armastuse käsu kohalt, tänupalves.

Puusaluust

las olla voolitud naiselikkus ja ilu. 

Maarja lapsega külglöövi maalil. 

Väärikas alandlikkus 

põimununa armastuse kõikvõimsusega.

Su tugevad jalad

olgu kandmas

keha, hinge ja vaimu, otsekui kirikuhoone. 

Seisku nad alustaladena 

vastandlike jõudude, 

mees- ja naisenergia, 

positiivse ja negatiivse, 

maa ja taeva,

sinu ja minu ristumiskohal ...

                ****************************************************************

Mõned väljavõtted ka J kaunist kõnest:

…Sina oled mu taevasina

Selles sinas tiirutav kull

Roosavarbune, nösunina

Üsna tark ja vaid veidike hull…

… Ära iial mind minema aja

minu viimaseks laevaks jää… (J.Smuul)

M on muutunud minu taevasinaks. Temagi on tark ja veidike hull. Ma ei oska enam ilma temata. Olen korduvalt proovinud, aga ei saa, sest kuidas saaks taevasinata ja miks peakski.

Elu siin maa peal on liiga lühike, et sellistes olulistes asjades järeleandmisi teha, teha keskpärast rahvateatrit, mängida massidele meelepäraseid rolle. Elu ei ole rahvateater. Elu on ELU ja see on mõeldud armastades elamiseks. … M-ga on mu elu armastuses elamine, värvideküllase elu elamine.

… Lollilt elasin. Aastaid jääb väheks,

Minu armas, minu naine, minu roos

Sinult ühte ma palun, et läheks

Meie tee minu lõpuni koos… (J. Smuul)

Sinus on ääretult palju ilusat. Oled väga andekas ja kaunilt kirglik. Imetlesin sind ammu enne seda, kui sinusse armusin. Imetlesin sinu orelimängu, sinu koosmusitseerimisi tütrega, sinu kolmikute kandmist ja kasvatamist, edasiõppimist, energiat, paljude asjadega hakkamasaamist. Viimaseks piisaks sellest vaasis oli see, kui avastasin, kuidas sa kirjutad proosat ja luulet, kuidas sa näed, kirjutad, kirjeldad. Kuidas saab nii palju ühes naises olla! Sinus saab. 

… Sain taeva ja õitseva maa sinu käest… (J.Smuul)

… luban hoida seda taevast ja teha kõik, et see maa jääks õitsema…

Hingematvalt kaunist päev!

Pidu

 Viibisime eile ühel suuremal sünnipäevapeol, kus külalisteks päris palju avalikkusegi ees tuntud ühikonnategelasi, loome- ja kunstiinimesi, eri valdkondade andekaid tegijaid. Neist mitmed astusid pika õhtu jooksul meie juurde. “Ma olen su peale palju mõelnud”, “see kõik on nii arusaamatu”, “igal juhul toetan sind”, “armastus on kõige olulisem, kuidas küll seda ei mõisteta”, “sa oled eriline inimene”, “vaata, selle neiu sa ristisid”, “meid sa laulatasid ja see laulatus oli täiesti ainukordne”, “mina olen kindlalt sinu poolt, palju armastust teile”… Need on vaid mõned fraasid, mis sellest õhtust mu armsa suunal kõrvus kumisevad. Olin pisarateni liigutatud ja suutsin mõned korrad enda poolt piiksatada, “aitäh, teie sõnad lähevad meile väga korda”, “kui hea, et te seda ütlete” või “meil on seda teadmist väga vaja”. Sest nii ongi, Sõnadel võib olla nii ülesehitav kui purustav jõud. Meid ehitati eile tublisti üles.

Mitmel korral vajusin aga mõttesse. Kirikus, “omade” hulgas on see asi palju keerukam. Tõrvatilku ehk pimedat viha ja andeka inimese eelnevalt tehtu valjuhäälset karistamatut äratühistamist on ikka veel piisavalt, et olla häiritud. Seda nendelt, kes teda ja mindki tunnevad-teavad ja kes ometi arvavad, et armastus on midagi sellist, mida nemad saavad oma suhtumisega dikteerida. Kurvaks ja nõutukstegev. Ehk võiks see torm juba vaibuda? Äkki oleks aeg andestada? Inimest ja tema elutööd ei saa visata prügikasti. 

Aga mis sest enam. Lõppkokkuvõttes pääseb headus ikkagi võidule. Olen selles enam kui kindel. Eilne õhtu oli selle väärikas tunnistaja.

Usaldan

Vahel on lihtsalt kurb tuju. Loodus ümberringi näib ahastamapanevalt läbivettinud, õhus on mahajäetuse hallikat hõngu. Tuulgi tundub viipavat minnalaskmise meeleolule tugeva käega niisket lisa. Ja pilvi poleks justkui olemaski, ometigi nad sõuavad, ühtlaselt vesised, katkematult mööda madalat laotust. Kuhu, ei tea. Ja kallavad. 

Tamme all on ühtlane kollakas kiht. Ainus värvilaik lähikonnas. Need lehed naljalt ei kõdune, aga suurt rõõmu ei paku nemadki. Peagi saab pruunile kõdule lopsakat lisa. 

Otsin igapäevaselt hingekosutust. Sestsamast rääbakast loodusest, sestsamast värskest õhust. Mõõdan meetreid kilomeetriteni, hingan puhtust ja jõudu. Ja palvetan. Lakkamatult. 

Minu tee viib päikesepaiste poole. Jah, ka täna, ses lõputus halluses, tunnen Isa tugevat kätt oma teekonda juhtimas. Ta ei jäta mind eales üksi. Kõnelen Temaga oma igatsusest - ja Ta näitab mulle päikest! Kõnelen lootusest - ja Ta näitab valgust! Armastusest on Temaga juba lihtne kõndelda - Ta ise ongi armastus ja läbi Tema ka mina. Juba leiangi jõudu vaadata enese ümber - kui palju kalleid inimesi, kui palju rahu ja rõõmu.

Korraga olen ise päike. Olen teekond ja kohale jõudes seesama soe maa, mille järele siin halluses õhkan. Emban end vaikselt. Mu palved muutuvad alandlikest Jumala armu soovidest tänulauludeks. Jumal on hea ja kõikvõimas.  Ma ei tohi Teda hetkekski kaotada! Teadsin ju seda. Ometi lubasin nukrusel pääseda võidutsema. Ometi muutsid ümbrus  ja ilm mu meele enesesarnaseks. 

Ei enam sekunditki meelepaha! Olen päike ja armastus, olen tervendav jõud, meelerahu, pikk elutee Jumala armastuse hõlmas. Usaldan. 

Eilne saade

 Kuulasin eile koos oma tulevase abikaasaga tema poolt juhutavat Vaimuelu saadet, kus saatekülaliseks oli sel korral Andres Mustonen. Oli vaimustav, kui lihtsalt, aga samas sügavalt suutsid need kaks andekat meest kõneleda päris asjadest. Peale kuulamist tahtnuks ka ise koheselt pealiskaudsuse ja hooletu minnalaskmise, millisse me end oma rööprähklemistega tihtilugu asetame, enese pealt heita ja ainult tõelisele keskenduda. Süvenedes, pingutades ja samas end südamepõhjani läbi katsudes.

Mulle meeldis, kuidas nende tublide meeste hoogne vestlus nagu ping-pong pall ühe käest teise kätte liikus, kusjuures saatejuht püsis kindlalt rollis, milles suutis domineerimata ja otsekui mängleva kergusega külalise juttu omapoolsete asjakohaste näidetega illustreerida, millele külaline omakorda selget mõistmist ning toetust väljendas. Saatest sai kui omaette kunstiteos, millesse kaks meistrit tõmbasid erinevaid värve, mis lõuendil ilusaks maaliks segunesid. Ja see Alliksaare luuletus seal lõpupalves… Kuidas ta küll leiab!

Kui too igati kiiduväärt podcast lõppes, lipsas mu huulte vahelt kurblik ohe: “ja sellise mehe lasevad nad kirikust minna…” Mõtlesin ja mõtlen seda tõemeeli ja mul on raske aru saada, miks kõik seda näha ei suuda. Selliste ilmselgelt tasemel etteastete puhul tuleb see ju nii võimsalt esile!

Minu kaaslane viipas aga arvutil helendava lõppenud podcasti lingile, mille alapealkiri võttis saate ühe tähtsama tõdemuspunki ilusasti kokku, vastates ühtlasi minu ohkele nii: “Keskpärasus püüab kõike teha endanäoliseks.” 

Ühes kommentaariumis, kus arutati taaskord mu kallima karistuse õigsuse ja ranguse üle, võis näha sama tendentsi - inimese loomupärase andekuse ja fakti, et mõni ongi vähem, mõni rohkem andekas, eitamist. Selline madaldamine on ausalt öeldes lausa õõvastav. Mitmel ta ametivennal on õigustus keskpärasusele Jumala seljataha peitupugemise kaudu, mis on eriti hirmutav, kuna sel viisil oleks nende enese vajakajäämised justkui õigustatud. Sõna “andekus” aga nende jaoks ei eksisteerigi - pole üldse oluline, missugune Jumalasõna kuulutaja ise on, tema vahendab lihtsalt Jumalat ja rahvas ärgu virisegu. Tule taevas appi! Selle asemel, et olla andekate osas märkav ja heatahtlik, mis on selles ametis lausa möödapääsmatu… 

Jutt ei ole ju sellest, et keegi oma andekuse või mitte-andekusega parem või kehvem oleks. Jutt on headusest, armust, halastusest. Tegu või kirjutis, mis kedagi ta eksimuse pärast allapoole tirib, unustades või salates ta senised head ja andekad küljed täielikult, ei saa sündida siiral ja õiglasel kaalutlusel. Tegu on ilmselge kadedusega, pahega, mida palju raskem märgata ja esile tuua, kui mingit “käegakatsutavamat” eksimust.

Seda, kuidas saaks säilitada iskupära, rakendada oma tõelisi andeid ja potsentsiaali ja säilitada seejuures heatahtlikkus ja armastus nii enese kui teiste vastu, tuleks vast õppida kõikidelt geniaalsetelt (kes ei ole seda kindlasti igast omadusest või küljest) meie kõrval või kaugemal. Ei saa küll teha olematuks seda, et kasutades ülalmainitud tühistamistaktikat, lastigi sellisel mehel kirikust ja kogu ta elutööst minna, küll aga saab olla tänulik, et on võimalik kõikides ta muudes vaimuandides temaga ühist rada kõndida. Ühtlasi ta märkimisväärsete külaliste ja sõpradega. 

See on privileeg.

Liig mis liig

 Ausalt öeldes on see juba liig, et jälle… 

Aga hea küll. Ma ju teadsin, et selles institutisoonis omasid ei hoita. Tuginen seda väites isiklikule kogemusele, mainides ühtlasi mokaotsast, et ligi kolmkümmend aastat ustavat ja südamega tehtud väga professionaalset tööd ja teenimist ei ole minu puhul siiani pälvinud mitte ainsatki mõistlikku äramärkimist. Ei saa öelda, et see mulle sugugi korda ei lähe, aga sain selle teadmisega siiani hakkama. 

Kui aga isegi selle institutsiooni poolt väljaantav ajaleht* lubab endale väiteid abielurikkumisest, sildistades kollase ajakirjanduse kombel taaskord ka mind, on see tõepoolest lihtsalt lame, ebaviisakas ja lubamatu. Mis teil ometi viga on?

Kordan veel: meie lugu jõudis avalikkuse ette, kui teine osapool soovis lahutust. Mis seisus see lugu selleks hetkeks oli ja mil viisil me sel hetkel omavahel suhtlesime, ei ole ühegi normaalse mõistusega täiskasvanud inimese asi. Sõna abielurikkumine on sajaprotsendiliselt haige ettekujutuse vili. Me ei jäänud mitte kordagi, mitte kusagil, mitte kellelegi, mitte millegagi vahele. Minu voodi kõrval ei ole olnud küünlahoidjaid ega akende taga lennanud filmivaid droone. Mitte kusagil pole meie loost mitte mingit mitte-konfidentsiaalset infot. Seda lihtsalt tuleb aktsepteerida. Ja tark oleks vabandada.

Huvitav, et nendele samadele karmidele kohtumõistjatele, kelledest mõned on küllap end lausa mu sõpradeks nimetanud, pole kordagi pähe karanud mõte, et äkki vääriksin minagi muuhulgas tubli ja tegusa naise tiitlit. Tühja neist saamata autasudest ja tunnustustest, inimene eelkõige. Kas nad küsisid, kuidas mina üksikuks jäänuna laste ja suurte majapidamistega hakkama sain, kirikuinimesed, nagu nad olid. Õige vastus on: mitte kordagi. Ometi meeldis nii mõnelegi praegustest hinnanguandjaist käia minu poolt korraldatud koosviibimistel nii linnas kui maal. Mulle meeldis sel viisil inimesi ühendada, erinevad ja erilised nagu me oleme.

Ei, ma pole pahane ega kibestunud, sest päris sõbrad on ju kõik alles. Need olidki keerukad ajad, kuigi minuga olnuks siis justkui lihtsam, eksole? Siiski esitaksin kõikidele võltsvagadele ja muidu tühikargajatele siinkohal küsimuse - mida teie jaoks kristlaseks olemine õieti tähendab? Seda, et ütlete mulle läbi lillede, et see sinu armastus, see polegi õieti mingi armastus? Või et me lihtsalt ei tohtinud armuda, sest teie ütlete nii, nimetades iseennast Jumalaks? Või nimetate meie armastust irooniliselt kõrvalsuhteks või armulooks?

Jah, te saate seda julgelt teha, sest ega sellest ringkonnast keegi midagi ütlema hakka. Pigem antakse hanguga takka. Siin oma nurgas on aga õnneks ka minul sõnaõigus. Inetustel pole mingit õigustust. 

Mina tean

 Koguduse juhatuse ilmikliikmed, ääretult tublid ja andekad mehed, astusid tagasi. Seda ei saa sugugi imeks panna, kuna ühtäkki nõuti neilt hoopis muud, kui seda, milleks nad olid kutsutud ja seatud. Nad oleksid nimelt pidanud koguduse eesotsa rõõmsasti kedagi teist otsima hakkama, tema asemel, kellega koostöö ääretult hästi ja edukalt sujus. 

See oli justkui mingi teine usutunnistus, mis neile sealt ülalt, eiei, mitte Jumalalt, vaid ühest Toompea turjal seisvast majast peale sunniti. Nõue, mis välistab edasiliikumise. Kiriku päästmise. Kogudusega lepitamise. Kõik. Mehed oleksid pidanud ta reetma, lausa hülgama, kuna ülalt otsustati justnimelt niiviisi. Eiei, mitte Jumal ei otsustanud! Ikka inimesed. 

Loomulikult ei oldud mingist uue otsimisest huvitatud. Sõpru ja kaasteelisi niisama maha ei jäeta, seda teab iga lapski. Nii palju asju vajanuks veel üheskoos kordategemist. Nii palju plaane ootas üheskoos elluviimist. Omasid ju ei hüljata. Ja kuna selles kontekstis enam edasi liikuda ei saanud, tuligi loobuda. Tuuleveskitega lõputult ei võitle. 

Tean, et kes ei taha kuulata, lugeda ja mõista, jääbki korrutama oma arvamust - kirikuõpetaja ei oleks tohtinud sedaviisi elada ja peab saama karistatud. Punkt. Minu jaoks aga on see alles komakoht. 

Mina tean, milleks see kõik oli vajalik. Tean nüansse, millest üldsusel pole aimugi. Kunagi kirjutan sellest, praegu mitte. Tean täpselt ja teravalt, milleks tal oli vaja teha oma elus muutus, milleks tulla meie majja, milleks karjääri ja austuse hinnaga siia püsima jääda. 

Sel mehel on suur süda, avar hing, ülim armastus, tohutu abivalmidus ja sügav usk. “Mida te kõike teete vähimale eneste seast, seda teete te mulle”, ütles Jeesus. Tema teebki. Ta on tõeline kirikuõpetaja. Ärge hinnake seda, mida ei tea ega näe. Peaksime oma hinnanguis olema väga ettevaatlikud.

Mina tean, et see mees, näiliselt tagandatud, häbimärgistatud ja karistust vääriv, teeb selle pori ja saasta taustal, mida tema suunas on heidetud, midagi suurt ja tohutult olulist. Midagi, mis on tõeliselt tähtis, millel on ka päris väärtus. Ta on ehe, inimlik, armastav. Olen tema üle uhke.

 Mõelge selle üle, enne kui viskate järgmise kivi… 

Miks

Miks ühel hetkel kallab taevast kamaluga vett

Ja teisel kuldab laotus heldelt sätendavaid kiiri

Miks mõttedki me peas on vahel puhas meelepett

Ja vahel jõud, mis puudutada aitab silmapiiri

Ei elujanus päike suuda üksi anda sõõmu

Mis pakatavad pilved meile muigvel kallavad

Kesk sammumeetrit tasuks mõõta esmalt elurõõmu

Sest janusena saapad pelgalt tühja tallavad.

Kuld

 Sel sügisel on iseäranis palju kulda. Ilmakest samas eriti usaldada ei saa. Siin rebib ta oma päikesekiirtega põimitud kõhualuse tumehalli pilve-puhvaika alt välja, nii et vaata ja pimestu, sealsamas aga kukutab igasuguse hoiatuseta mingitest halevalgetest udutupsudest krae vahele kamalutäie külma vihma. Pläuh ja valmis! Seejärel meelitab vikerkaarega. Tantsib tuulega tangot. Tuuseldab põõsatikke ja murrab naljaviluks mõne puu. Ajab merelained vihaselt vahtu.

Ahjaa, see kuld... Kõndisin märjal teel, millele oli langenud miljoneid okkaid. Pilved olid parasjagu taaskord lõhestumise faasis ja nende pooleks rebenemise haavade vahel lõkendas naerune päike. Tänu temale said needsamad tusased pilvemütakadki enesele ebamaiselt säravad ääred, aga vaevalt see neile korda läks. Kuid see ime, mida nood taevaleegid suutsid teha teel lebavate okastega, ületas mistahes kunstniku fantaasia mitmekordselt. Ühtäkki kõndisin ma kullast rajal. 

Sel aastal on kirju aeg visa tulema. Liiga soe. Sestap rippusid ka vihmapiisad roheliste lehelatakate äärtel kullase tee ja minu pea kohal aastaajale ebakohase moega, kuid sädelesid seda intensiivsema ühtlase kroonina mu teekonnale kaasa, iga lehekese ümber kuldne päikesesõõr. Taevas pilvepragude vahel lausa lõkendas rõõmust, kui seda kenadust kiikas.

Mitte ainult loodus ei paku kuldseid elamusi. Seda pakub ka inimeste sisemaailm. Olen nii mõningi kord jahmunult mõne andeka looja kenasti kordaseatud mõtetekimpu rippuma jäänud, püüdes mõnd terakest enesessegi juurduma ahmida, enne kui too hingemattev fluidum nagu tuule poolt laialipekstud pilv ära haihtub. Õnneks on mu kõrval inimene, kellele saan üht-teist kuuldust-kogetust jagada, kes mõistab ja kes mu mõeldu ja öeldu ka oma mõtetega rikastatult tagasi põrgatab. Nii on hea elada.

Ja lõpuks muusika. Eile istusime Hiiumaal ühe vana uhke mõisamoodi maja muusikatoas ja kuulasime, kuidas peremees meile maailma asju välja ütles. Läbi klaverimängu, läbi iseenese ja läbi muusika sügav-tundelise keele. Oi, ma armastan sääraseid hetki! Väljas möllas maru, me ei teadnud veel, et praamid ei vii meid järgmisel varahommikul vajalikul ajal tsivilisatsiooni tagasi. Teadsime vaid, et too kaunis tuba,  suurte pojengidega tapeet kahes ja kuldsete triipudega tumepunane teises kahes seinas, nurga poole sirutuv valge kabinet-tiibklaver, kaks mugavat diivanit kahele armastavale paarile, hingematvalt kaunis muusika, taustana väljas murduvad oksad ja mööda majanurki otsivalt siia-sinna jooksvad tuuleiilid - et need loovad parasjagu hetke, mis jääb igaveseks meelde. 

Miski ei loe, mis rikub või õnnetuks teeb. Iga me hingetõmme võib jäädvustuda kullapuruna kusagile kõrgematesse sfääridesse - kui vaid õpime looma, väljenduma iseenese keeles ja püstitama seejuures rikkalikke eesmärke. 

Mina pean nüüd ka niimoodi klaverit mängima õppima, et suudaksin asju oma muusika keeles välja öelda. Jah, loomulikult võib seda teha ka Chopini või Shuberti, minu suurte lemmikute muusikaliste sõnadega. Olen ju tublisti harjutanud. Aga see lõkendav päike... ja need tumedad kuldrantidega pilved seal taamal... parvedesse kogunevad kaagutavad haned... käsi, mis ümber mu piha... minu sisemaailm... See nõuab muud. Anub avanemise järele.

Ma ei pea ootama looduse etteastet, et saaksin käia kullatud teel. Tuleb üha enam viibida vaikuses, tähendusrikkuses, armastuses, kallite seltsis. Ja kõik saab korda. Saab kullaga kaetud...

Selline seis

 Ja nii nad hävitavadki selle kiriku. 

Veel pool aastat tagasi külastas kolmapäeva pärastlõunaseid hardushetki keskmiselt umbes kakssada inimest. Jumalateenistustel oli kirik täis. Kiriku majanduselu juhiti kindla käega. See pühakoda oli tõeliselt kaunis rahupaik, mille erilisust tunnistasid ka arvukad külalised. Siia taheti tulla.

Ühtaegu ei loe aga miski. Koguduse õpetaja isiklik elu saab nii määravaks, et otsustajad, inimesed, kes peaksid olema psühholoogiliselt võimekad, mis sisaldab endas ka paindlikkust, oskust hinnata iga olukorda ja inimesele Jumala poolt kingitud andekust eraldi, lükkavad kogu hea ja ilusa ilma igasuguse kahjutundeta, pigem vastupidi, ajakirjanduses takka kiites, hooletute jalahoopidega lihtsalt uppi.

Hullem veel. Hääbuv luteri kirik lubab endale andeka inimese alandamist ketikoeraks, kelle iga liigutust kontrollitakse, kes üritatakse suruda keskpärasusse, muuta inimeste jaoks olematuks, ülemuste suunas abituks niutsujaks, kellele üleolevalt “ei” või “fuu” käratada. See on kuritegu. 

Lahutus ei ole. Lahutus on inimõigus. 

Mina olengi selle kiriku uppilöömise põhjus. Need “pühad” jalahoobid tulevad minu armastamise eest. Need on ülekantud tähenduses niisiis ühtlasi mulle. See on ühtaegu kohutav, teisest küljest aga üsna põnev tõdemus. Neid, kes AD 2023 üha alandavamaid karistusi produtseerivad, ei juhi küllap muu, kui inimlik kättemaksu soov teistsugune olemise eest. Julguse eest valida armastus. Huvitav ainult, miks eelmisel korral nii ei tehtud? Miks oli sama inimene samas situatsioonis toona hoopis parim kandidaat praostiks? 

Kohus on kõnealuse abielu lahutanud. Lahutusest saadud armid paranevad aastatega. See on kahe inimese lugu, millesse teistel pole mingit voli puutuda. Kui, siis vaid toetavalt, hingehoidlikult.

Inimese elutöö tahtliku hävitamise korral, liiatigi et see puudutab kirikut, armu ja halastuse paika, on aga asi märksa tõsisem. Inimesed lähevad ära. Nad ei tule enam tagasi. Nad lõpetavad liikmeannetuste tasumise. Kõigest ilusast ja toimuvast jääb haigutav, verevermeis tühimik. Tänaseks on see nii. 

Tean, et naiste pärast on algatatud ka sõdu. Need pole aga kindlasti pärit orelirõdult. Kogudus armastas nii teda kui mind. Minu meelest oli meil väga tore töötegijate seltskond ja usun, et nii oleks see ka jäänud. Miks ometi peaks kellelegi miski muu korda minema, kui meie tööalased oskused? Kuidas tohikski, ehkki just suured ülemused on vägisi püüdnud avalikkuse ees me tekki sikutada? Hoopis see tekitas segadust. Lihtsalt piinlik. 

Viimasel hardushetkel oli umbes kakskümmend kuulajat. Kunagise kahesaja asemel. Jutlustas see, kes arvas, et las minnakse pealegi minema, kogudusetöö läheb sellegipoolest rõõmsasti edasi. Küllap nägi ta isegi, et tal polnud õigus, et ametivenna eemalelükkamine ei too soovitud tulemust. Selles koguduses on siiani kõikidel olnud oma koht ja tugevus. Aga praegu? Kuhu edasi? Kümne, seitsme või viie inimeseni. Miks keegi ei karju, et see on katastroof?

Mina võiksin vabalt oma kohalt taanduda, see ei muudaks ilmselt midagi. Aga tema peaks kindlasti jääma. Lihtsalt vaimulikuna. Erilisi inimesi tuleb väga hoida. Kuidas seda ikka veel ei teata? 

Millegipärast meenub mulle viimasel ajal ses pooltühjas pühakojas istudes Titanicu filmi lõpp. Laev, mis lebab abitult merepõhjas. Ja kus korraga elustub vaatajale kõik möödunu - inimesed, muusika, kaetud lauad, ilu, rõõm… Reaalsus on aga uppunud laev. Lõikavalt kurb!

Oleks vaid üks võimalus. Inimlikkus. Aga sellesse ma enam väga ei usu. 

Selle kiriku hävitamise töö on olnud armutu. Ja mõelda vaid, üksnes minu armastamise eest…

Vaatlen

Täna vaatan ma kõike kaugemalt.

Vaatlen vargsi saabuvat sügist. Kaskede erkkollakaid viirge suvise sügavrohelise taustal. 

Vaikuse ja niiske soojuse täidlust. 

Vaatlen kaunist kodu. Seinu ja maale, põrandaid ja vaipasid, lagesid ja katuseaknaid. 

Igast elemendist kumavad elu hääled. Igapäevatoimingud omandavad erilise tähtsuse. Pidupäevad elustuvad iluna päikesekiirtes. 

Ma ise muutun kõige keskmeks, ühtaegu suureks ja väikseks. Mina olengi need toad ja need tegemised. Olen naerud ja nutud. Sosinad ja palved. Ma segunen teiega, minu inimesed. Emban teid mõtteis ja teie embate mind. Me moodustame fluidumi, milles on soe ja turvaline. Ühtaegu magan ja olen ärkvel. Ühtaegu palvetan ja tänan. Kõik on loogiline ja hea. Keegi pole süüdi.

Armastus on kõige alus. 

Kuidas see lugu tegelikult oli (järg)

Kui me ei oleks algusest peale niivõrd hästi sobinud, poleks seda lugu kindlasti olnud. Kaalul oli liiga palju. Kogu ta karjäär, ta elu. 

Mõelge nüüd ise, kas 63 aastane mees loobuks kerge südamega ja hetke ajel oma rahulikust elust, vaikusest, rutiinist, kodusest täisteenindusest ning üldsusele näidatud idüllilise paarisuhte kuvandist - ja seda tööga ülihõivatud, kahe suure majapidamise ja kolme teismelisega naise kasuks? Ootus, et ta oleks koheselt ja jooksujalu lahutama tormanud, ei päde isegi minu silmis. Püüdsime kogu hingest hoopis teineteisest lahti saada!

Kuna me kumbki ei pidanud iseennast piisavalt tugevaks, lootsime salamisi, et teine pool lõpetaks suhte ja asi oleks taas kontrolli all. Selsamal põhjusel üritasime teineteist aeg-ajalt ära hirmutada või välja vihastada. Loomulikult põhjustas säärane kentsakas lootus veel kentsakamate tegude läbi vaid painavat agooniat, kurbasid lahusolekuid, tohutut igatsust ning tormakat taaskohtumist. Üks me heast sõbrast vaimulik nentis seda lugu kuuldes, et “armunud inimesed on mingi aeg ikka täitsa peast põrunud”.

Inimestele meeldib mõelda, et ma olin saladus. Aga ei olnud! Avalikustasin meie suhte oma sõpradele ja lähedastele juba ajal, mil midagi veel õieti polnudki. See oli lihtsalt nii inspireeriv, et seda ainult iseendale hoides oleksin läinud lõhki! Tema tohutu hirmu foon ja minu (tagantjärgi vaadatuna) arutu julgus olid päris pikalt lakkamatus võitluses. 

Ma ei olnud saladus ka tema abikaasa jaoks. Kirjutasin talle meie suhtest ausalt, murelikult ja oma nimega kahel põhjusel - esiteks, ma lihtsalt ei soovi olla mahasalatu ja teiseks arvasin, et mees vihastab, jätab mu koheselt maha, ruttab oma abielu päästma ja saame kumbki oma eluga edasi minna. Ma ju tean, kuidas sellistel puhkudel võidakse vihastada. Läksime tõsisemalt lahku umbes viiel korral, väiksemaid eemaldumisi ei jõua ilmselt üles lugedagi. Taaskohtumisel andestasime aga teineteisele kõik. Meie side muutus üha tugevamaks. Meil oli teineteisega koos tohutult inspireeriv ja hea.

Ma ei uskunud, et temaga lahutuse korral midagi hirmsat juhtub. Eelmisel korral ju ei juhtunud! Uskusin, et nii andekat ja erilist inimest ei hakka keegi hävitama. See, et sääraseid ei tohiks olemaski olla, selgus hiljem. 

Rääkisime kümneid ja sadu tunde. Käisime mitmeid kordi üheskoos teraapias. Olime kurvad ja segaduses. Käisin ta kõrvalt paljude teiste toredate austajatega restoranides, teatrites ja matkaradadel, kuid ei armunud ühessegi. Meie armastus ei läinud aga üle.

Arvasin pikka aega tõemeeli, et ta tegelikult ei tahagi lahutust. Kujundasin sellest lausa omaette teooria, mis seisis mõnda aega fantaasialugude sildi all selleski blogis. See on hea ja tõepärane kõrvalsuhte-teemaline tekst. Kevadel selgus, et meie suhte osas see siiski ei klapi. See õudus, mis ta lahutuspalve peale avalikkuse ette tuli, ületas kordades me halvimadki kujutluspildid, seega oli ta halvaval hirmul ja suhte loogilise arengu pidurdamisel tuline õigustus. 

Sellel pildil lihtsalt ei saanud mind olla, seepärast seda laiemalt ei nähtudki. Minust vaadati läbi, mööda, üle. Inimeste teadvusse oli kinnitunud “ideaalne abielu” ning teade selle purunemisest tuli nagu välk selgest taevast. Avalikkuse ees nähti neid ju ikka koos, mis on muidugi äärmiselt kahetsusväärne. 

Mõistan hästi, et selliste suhete puhul ei tea kunagi, missugune lahendus on õige, mistõttu on äärmiselt keerukas teha rutakaid otsuseid. Saime päriselt kokku alles siis, kui ma temast lõplikult loobusin. 

 Olin selleks ajaks valmis saanud oma esimese luulekogu, mille avaldamise kevadel aset leidnud pöördeliste sündmuste tõttu peatasin. See ilmub mu juubeliks, olles omamoodi passioon, peegeldus möödunud aja ilule ja valule. Portugali reisist, mille võtsin ihuüksi ette veebruari lõpul ja märtsi algul, kujunes aga tõeline palverännak ja murrang kogu me loole. Mõistsime seda mõlemad. 

Ta otsustas lahutada. Mitte keegi ei näinud neid lõputuid siseheitlusi, analüüse, hüpoteese, dilemmasid, allaandmisi ja ülestõusmisi, mis sellele otsusele eelnesid. Mitte kellelgi ei ole seega õigust midagi kindlalt teada, arvata, kritiseerida, veel vähem ilkuda või mõnitada. Igaühe, ka meie elu on unikaalne ja väärtuslik.

Olen näinud piisavalt paare, kes tulevad küll “abielu päästma”, kui on selgelt tajutav, et ühe osapoole süda on mujal. Need on kurvad lahutuslood ja nõuavad pikki leinaseansse. Meie eks-kaasaga arutasime oma abielu purunemise tagamaid aastaid. Konstruktiivseks muutusid need vestlused muidugi alles siis, kui emotsioonid olid lahtunud.  

Tema otsus lahutada põhjustas aga katastroofi. Küllap on nii, et kui varem pole osatud teineteisega kõneleda, ei ole see hoopiski võimalik kriitilistes olukordades. Paraku polnud minul võimalik kuidagi sekkuda. Olin ju kolmas osapool. 

Meie suhe on olnud ülikeerukas. Oleme mõlemad saanud tohutult haiget. Ometi olen ma just temaga tundnud end kõige hoitumana. Mind armastatakse just sel viisil, nagu mina seda vajan. Mu elu on esimest korda rahulik ja tasakaalukas. Saan tema kõrval olla tõeline naine. Iseennast kaotamata.

Kui see ei loe, mis siis üldse loeb. 

Vahemärkus

 Kui eelnevalt kahest naisest kolm korda lahutanud vaimulikul paluti eelmistel valimistel parima variandina praostiks kandideerida ja nüüd, neljandat korda lahutades ei kõlba ta samade otsustajate arvates enam kirikuõpetajakski, kusjuures olukord on täpipealt sama, mis toona, võib nentida vaid järgnevat:

Silmakirjalikkuse

Minevikuta oksaraagude

Esimesed kollased lehed

Sahistavad sügise saabudes

Ladvikuis õilmitsemise

Tähtsusest

Ükskord sajavad nad 

Porisele maapinnale

Niikuinii

Kõrvalepõige

 Esimesel septembril istus meie köögilaua ääres pizzataldrikute taga kuus inimest. Päevakangelased-kooliminejad, minu endine ja tulevane ning ma ise. Lobisesime, naersime, tegime pilti. Meil oli tore.

Miks ei võiks kõik inimesed suuta sellisel moel lahku minna? Me ei ole ju kellegi omandid! Otsus suhtesse astuda, suhtes püsida ja suhtest lahkuda kuulub inimõiguste valdkonda. Miks ei võiks siis surmani kestvate abielude või kohustuslike tsölibaatide kõrval rääkida ka elutervetest lahkuminekutest ning uutest suhetest, kus kõik osapooled on aktsepteeritud ja tunnevad end hästi? Lahutus oli mu parim otsus, millest võitsime kõik. Minestage, kui soovite!

Aeg oleks pöörduda reaalsusse.

Kuidas see lugu tegelikult oli

 Meie lugu algas hiirvaikselt ajal, mil olin äsja lahutanud oma pikalt kestnud abielu. Põhjus, miks kasutan sõna hiirvaikselt, on selles, et selle loo aeglane algus koosnes niivõrd paljudest eri nüanssidest, et täna on neid lausa keerukas üksikute pärlitena mälestuste ketti lükkamiseks pihku haarata. 

Mõni inimene lihtsalt tundub tähendusrikkam kui teine. Olen sellele viimasel ajal palju mõelnud. Viis, kuidas me oma mõtteid väljendame, kuidas oskame haarata eri teemadesse kas verbaalselt või olemuslikult ühes või teises valdkonnas inspireerivat või ehk hoomata eksistentsi lausa tervikuna, kui palju on meis põnevaid, sügavaid leide, mis, kombineerituna juba varem looduga, suudavad avaneda ja õitseda, mille omakorda võib ümber nimetada šarmiks või isikupäraks, lisades liignimena andekuse - ma lihtsalt armastan seesuguseid! 

Muide, nad ei pruugi sugugi kanda vaid üdini positiivseid jooni. Vastupidi, mõnedes tahkudes võivad nad olla lausa talumatud, ja kui mitte nii hullusti väljenduda, siis ehk mõistetamatud, tüütud, osalt ka saamatud - kui praegu kohe teha mõttes ekskurss kõikide pähekaranud põnevate sekka. Ometi tõmbavad nad ligi. Ikka ja jälle sätid end neid kuulama, jälgima, rõõmustad nende seltskonda ilmumise üle. Vajad neid.

Ühesõnaga, meie lugu algaski vist vajadusest teineteist aeg-ajalt "ampsata" - ja loomulikult hoopiski mitte selles võtmes ja nii sügavuti, millisesse oleme jõudnud tänaseks. Ei, see toimus hoopis lihtsamalt, esialgu pelgalt märkamistes, küllap minu poolt kordades enam, sest tema seisis oma geniaalsete väljaütlemistega tavaliselt püünel, mina aga sattusin kusagile kaugemale ahhetama. Näiteks orelirõdule. 

Eks ma üritasin teda läbi muusika tajuma hakata. Paljud tajutavad ei pruugi seda muide märgatagi, et nende olemus ja sõnum kaunite kunstide keelde tõlgitakse. Jah, loomulikult võiks seepeale tajuda ka ühepoolselt, märkamatult, rohkem nagu iseenesele, aga kuna interpreteeritavate alade puhul pole vastuvõtmisvõimetus väga inspireeriv, tekitaks see kergesti käegalöömismeeleolu. Tema aga märkas. Tundlikkus on samuti joon, mis "seesuguseid" enamasti iseloomustab. Ta taipas, võttis minupoolse oma sõnadesse, viskas mulle rikastatuna tagasi, tekitas mus põnevuse, erutas mu loomingulist närvi, ärgitas veelgi enam pingutama, märgates ja tunnustades minupooltki pakutavat. Nii see tango meil algaski. Üldsusele ei midagi erilist. 

Hakkasin praegu mõtlema, kui palju saavad huvitavad ja andekad inimesed üldse olla "meie omad" ja kui palju tuleks nendega koostööd tehes või niisama suheldes arvestada näiteks nende abielu staatusega, mis sunniks koostöö või ühisloomingu puhul tarduma poolele teele, kuna edasiastumine poleks justnagu sünnis, (eriti kui loomepartner juhtub olema vastassoost). Teatavasti sisaldadab kõik Jumala poolt kingitu omajagu armastust, kirge, passiooni, haprust, jõulisust, naiselikkust, mehelikkust, intiimsust ja isiklikkust ja võib maised loojad kokku põimida teineteisest hoopiski kaugemal, kui seda esialgu aimata oskame. Kui jääme seisma, ei kasuta me Looja poolt antud potentsiaali kogu andekuse määral, kui astume aga edasi, võib see olla lubamatu või ohtlik.

Arvan, et meie puhul sai see punane joon ületatud siis, kui hakkaksime kumbi teise märkamisi märkama, mida hakkasid võimendama kummagi teineteise suunal öeldud head sõnad, mis omakorda moodustasid viljaka pinnase teistegi omaduste - liigutuste, hääletooni ja pilgu - järk-järguliseks tähele panemiseks. Kuni märkajast-ütlejast vormus ühtäkki mees (või naine), temast sai reaalne mind mõjutav ja minu jaoks tähtis inimene ning aju hakkas kollegiaalse suhte kõrval andma alateadlikku hinnangut või aimdust igapäevaelulisestki inspireerivast sobivusest.

Enamuse inspireerivatega ei teki vaimsest toutch'ist enamat. Tean mitut minu jaoks andekat, huvitava mõtlemisega meest, kellega suheldes on surmkindel, et ülalmainitud vastassoolist mõõdet ei saa tekkida. Ka siis, kui mu süda oleks vaba. Isegi juhul, kui ta füüsilises atraktiivsuses ei anna kahelda ja sama võib tajuda ka enda suunal. Klassikaline ilu ei ole selles, mida tajume atraktiivsusena, eriti määrav. Pigem võib meeldivust mõjutada skaala teine ots, kus teine inimene tundub niivõrd ebaatraktiivne, et sellega ka kõik muu meeltega tajutava minimeerib. Needki on harvad juhtumid.

Inspiratsiooniseisund võib loomulikult osutuda ka ühepoolseks. Tugevast, armastavast paarisuhtest ei lähe nimelt läbi ükski isiklik või veel vähem seksuaalselt vibreeriv tundeaisting. Fookus, mis püsib hoidmist väärival abielul, lubab küll teistega üheskoos luua, kuid välistab vähimagi füüsilise, kehastunud imetluse. Ühelt või mõlemalt poolt hoitakse piiri ja teadvustatakse, mis võib juhtuda, kui see ületatakse. 

Vastastikune emotsionaalne ja füüsiline atraktiivsus ning ühesugune pühendumisviis on niisiis eelnevast tekstist läbilipsanud sõnapaaridena need liikumapanevad jõud, mis meid teineteisele esmalt märgatavaks, hiljem juba oluliseks ja vajalikuks muudavad. Taoline suhtetasand võib kesta päris pikka aega, kuid eks tal ole siiski tendents süveneda. Liikudes tasapisi südame poole. 

Muidugi tuleb säärane "ühislooming" vahel ka jõuga katkestada. Juhul, kui kaotada on rohkem kui võita. Näiteks ühe osapoole füüsilise eemaldumise läbi. Meiegi puhul toimis selline variant mõnel korral, kui olime teineteisest umbes 4000 kilomeetri kaugusel. Siis uskusin tõemeeli, et elu temata on täiesti võimalik. Aga ma ei saanud ju sinna elama jääda!

See, et ta oli abielus, oli loomulikult kohutavalt kurb ja pidurdav. Ainsa paikapaneva faktina pelgalt sellest siiski pikas perspektiivis ei piisanud. Väga keerukaks läks siiski. Kirjutan sellest edaspidi põhjalikumalt. 

(järgneb)

Kuldne sära

Käisin sõbranna ja meie kallimatega restoranis. 

Kui olime juba mõnda aega lauas vestelnud, ütles mu sõbranna järsku: “See on uskumatu, milline muutus on sinuga toimunud! Sind ümbritseb ju lausa kuldne sära!”

Mulle tulid pisarad silma. Nii jõuliselt jõudis mulle pärale lihtne ja ilus sõnum, et võin tolla õnnelik ja minu armastus ei ole mingitest elukestvatest vähem väärtuslik. 

Ilus on olla säravaks armastatud! 

Muinasjutt

Me kõik tahame vahel elada muinasjutus. Seal, kus selgelt, ilma mingite varjunditeta eristub halb ja hea. Kus head oleksid kroonitud kuningateks, halvad aga leiaksid teenitud karistuse kas hundi kõhus või muul jõledal kombel.

Kirikurahvale tuuakse praegu selline muinasjutt lausa koju kätte. Ole vaid mees ja haara ajaleht pihku! Pildil on kaks inimest, hea ja halb. Hea on ikka üdini hea, tal pole ainumastki halba omadust. Ja halb on lausa põhjatult halb, ilma ühegi heata. 

Ootame iga päev mõnetise põnevusega, kas täna pääseb võidule hea ja kaunis, üllas ja idülliline või piilub mõne väljaande kaane vahelt ka halb, kes hundi kombel kriiti süües või käppa valgeks võõbates hea mängumaale püüab pääseda. 

Neis muinasjuttudes ei räägita kummagi tööst, vaid ikka sellest, kes pärib kuningriigi. Õige armastus versus väär armastus. Teate küll, hea kuningas, kes kosis kuningatütre ja nad elasid õnnelikult kogu elu, kui surnud pole, elavad tänase päevani. Ja halb, kes tantsitas oma printsesse habemenugadel ja sulges nad seejärel pimedaisse piinakambritesse. 

Pikapeale hakkab neist lugudest muidugi igav. Vägisi tundub, et kirikurahvast alahinnatakse. Mulle meeldivad küll põnevamad lood, kus inimesi käsitletakse ikka inimestena. Kus kõikides on head ja halba. Imalalt positiivsed ja üdini negatiivsed tegelased näitavad pigem kirjaniku halba stiili. Ja muinasjutud jäägu pigem lastele.

Siiski. Mulle meenus üks laul, mis on samuti pärit muinasjutust, nimelt Nukitsamehest. Seda esitas Metsamoori rolli kehastunud äsjalahkunud Ita Ever. Arvan, et see sobiks selle jutu lõpetuseks päris hästi:

Headus on ilmas, kurjus on ilmas

Pahad on pahad ja head on head

Viha on ilmas, õelus on ilmas

Võibolla pahad on hoopis head…

Mina, naine

Tere. Mina olen naine. Mul ei ole väga palju aru peas. Mul pole ka oma tahet ega arvamust. Mehed võivad minuga teha, mida tahavad.

Näiteks pean ma varsti abielluma. Mul ei ole abiellumise osas mingit oma ideed. Ma ei oska mõelda, kas ma ka ise abielluda tahan. Jah, just mina, mitte minu mees (edaspidi: kasutaja). Sellise tähtsa asja üle otsustavad nimelt ainult mehed. Minu puhul mu oletatav kasutaja ja tema ülemused. Mina olen pelgalt auguga asi ja minu kasutuskorra eest tuleb hoolt kanda kõrgete eetikanormide kohaselt ja minu arunatukesele vastavalt.

Kui peaksin abiellumisest keelduma, tuleks minu oletatav kasutaja oma ülesandega kehvasti toime ja minu kasutuskorra eest hakkasid vastutama tema ülemused. Kindlasti ei tohiks mind kasutada väga suure avalikkuse ees ja liiga sagedasti. Pigem harva. Märkamatult. Et ma tunneksin, et mu protestil on tagajärjed. Vajadusel saadetakse minu ja mu oletatava kasutaja oletatava elukoha juurde valvama kõlblusspetsialistid, kes fikseeriksid mu kasutuskorras kõik eksimused ning halvimal juhul katkestaksid me tegevuse.

Kuniks ma pole oma isiklikku elu kahetsedes ja reeglitele alludes korda seadnud, peaks mu kasutuskorra kohta ilmuma igakuine korrektne avalik graafik. Selle koostaks piirkonna kõrgeim vaimulik ülemus ja esitaks selle kogu maa kõrgeimale vaimulikule ülemusele. Kogu maa kõrgeim vaimulik ülemus ja tema õukond võiksid seejärel seada sellele täiendavaid piiranguid. Küllap oleks neidki vaja. Minusuguse naise kõlbeline tühisus tuleks jõuga murda. Mind ei tohiks säärasena üldsusele näidata. Peaksin mõistma, kes õigupoolest olen ja oma algelisest mõtlemistaolisest tegevusest loobuma. Ilusti abielluma. Armastusega poleks seal mingit pistmist. 

Loomulikult luban olla kuulekas. Ei tea, kust mulle üldse säärased hullud mõtted pähe tulid, et suudan ise midagi arvata! Küllap on hingevaenlane taas kusagil varitsemas. Naised on selle eest iseäranis kaitsetud. 

Abielu on teatavasti otsus. Niisiis mingu kõik nii, nagu päris inimesed, mehed otsustavad. Aamen.

Une hõlmas

Sind vaatan vaikselt

Kui magad

Me akende taga

Koob kuu kardinakumast

Öösinast, loojangupunast

Su palgele õhkõrna siidi…

Need taevased niidid

On tõesed ja tugevad

Unemuusikat

Noothaaval lugedes

Hingepugevad…

Nii avali silmi

Ühe eluloo sekundeid seirates

Ilu jaatades

Valu eirates

Tilk tilga haaval

Unistusi unesooja pihku püüdes

Vaevu hingates

Kuid mõttes õnnest hüüdes

Ma vargsi huultega su õlga paitan

End läbi sinu une hõlma aitan…