Kuvatud on postitused sildiga Muusika. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Muusika. Kuva kõik postitused

laupäev, 16. märts 2024

Üks tore kontsert

 


Kui ma olin laps, oli mu lemmiklauljaks Ivo Linna. Umbes üheksandast-kümnendast eluaastast ma muudkui käiasin isa lindimakki Rock Hoteli lauludega ja laulsin kaasa, kuni kõik laulud mulle pähe kulusid. 

Minu lemmiklauludeks olid “Skandaal perekonnas”, “Kikilips” ja “Suur lilleaed”. Aga laulu “Sõlmi juustest lahti pael”, teate küll, selles kohas, kus on sõnad “… võtku homme mind või saatan …”, olin alati vait. Kusjuures Jaan väitis täpselt sedasama! 

Nii tore, et Ivo Linna kutsus Jaani ja noh, siis ühtlasi ka mind, oma seitmekümne viienda sünnipäeva kontserdile! Sain sel kontserdil kinnituse, et mul on ikka veel kõik laulud peas. Mu ilus lapsepõlv elustus taas! Juubilar oli endiselt üliheas vormis, nii vokaalselt kui füüsiliselt. 

Kontsert oli väga hästi korraldatud ja läks väga hinge. Laule saatis bändimeeste kõrval keelpilliorkester, mille dirigent Edmar Tuul oli omaette vaatamisväärsus - lihtsalt nii lahe! Ning lõpus, isamaaliste laulude ajal tuli lavale lausa suur koor.

Muide, mul olid igaks juhuks kõrvatropid kaasas, sest käin sellistel ülisuurtel kontsertidel haruharva ja valjut muusikat ei talu, aga neid ei läinudki tarvis! Mõne laulu ajal läks hoopis taskurätikut. 

On see Iff ikka üks andekas ja vahva Muhu mees! 

neljapäev, 28. detsember 2023

Kirikukontsert

 Ma ei taha olla kriitiline. Lihtsalt võrdlen. Ja olen veidi mõtlik. 

Kaks kirikut. Esimesse sattusime linnas jalutades täiesti juhuslikult. Lihtsalt möödusime ning palusin, et astuksime sisse. Parasjagu käis kuuene teenistus. Preestrid või papid või isakesed või kuidas neid iganes nimetatakse laulsid kooriga vaheldumisi Jumalale kiitust ja palusid armu. Õhus hõljus viiruki lõhna. Seisime seal veidi ning tajusime, kuidas südant täitis rahu. 

Teise kirikusse läksime kontserdile. Seega ei sattunud juhuslikult. Teadsime mõlemad hästi, et kontsert pole teenistus. Kontserdile tullakse tavaliselt otsima elamust. Kirikukontserdilt loodetakse küllap lisaks ka hingerahu. Või mõned ootavad ehk perfektset sooritust. Meie tulime kodust välja nii öelda olude sunnil - et kolmikud saaksid sõpradega sünnipäeva tähistada.

Siinkohal tekibki mul sisemine konflikt. Jah, sooritus oli perfektne. Tajuda võis inimeste andekust, pühendumist ja ettevalmistust. Aga… see kõik oli nii tühine! Asjal puudus sisu. Sünnipäevalaps, peategelane, Jeesus Kristus, oli lihtsalt ära unustatud.

Altari ees käis üks dissonantne trall. Olid päkapikud, piparkoogid, jõuluvana, lumi ja isegi lastesaadete tegelased. Aga ma ei taha kirikusse hanepoegasid ega kelgusõitu! Hapukapsaidki mitte. Isegi kui tegemist on veatu moodsa džässiga. See kontsert muutis mind närviliseks ja lahkusime vaikselt enne lõppu. 

Ometi oli kindlasti inimesi, keda selline melu seal altari ees kõnetas, sest kirik oli ju rahvast täis. Piletite eest maksti küllap heldelt. 

Sellesse esimesse kirikusse ei lubata kunagi ühtegi kontserti. Muusika on rangelt kiriklik ja ainult jumalateenistuste sees. Ma ei arva, et igal pool peaks nii range olema. Kuid ka teises kirikus oleks ju saanud esitada kasvõi osaliselt vaimuliku sisuga jõulu-repertuaari, kasvõi sellessamas dissonantsidest tulvil moodsa džässi-võtmes, maitse asi. Kuid et äsjasündinud Kristus altari ees lihtsalt kõrvale lükata ja lugude vahel niisama tühja loba jahuda… Milleks? Kelle südant ja millega selline kokkusaamine pidi täitma? 

Rõhutan veelkord, et tegu on andekate muusikutega. Ja laste- ning talvelaulud on ju üldiselt ilusad ja nunnud. Aga miks kirikus? Kuna rent on odav? Või et kirik on jõulude ajal üks ütlemata kena koht? 

Tegelikult, et mitte olla liiga ülekohtune, üks vaimulik laul ikkagi kõlas. Ja äkki tuli lõpupoole, kui me ära olime läinud, mõni veel. See paraku ei aidanud.

Võibolla oleksin oma tunnetuses leebem, kui poleks selle esimese kiriku rahukogemust ning igavikulisuse sügavat taju, olgugi et viibisime seal vaid loetud minutid. Võibolla on asi pelgalt minu maitses, sest mängin ju ka ise vahel muusikat, mis mind kõnetab, kuid mida liigitatakse ilmalikuks.

Kes teab, mis nüansid meid ühel või teisel ajal ja moel mõjutavad. Selles olen küll kindel, et kirikust tahaksin eelkõige Jumalat, Tema Poega ja vaimsust. See on vundament, millele saab ehitada hoone, mis püsib läbi ajastute ning kingib rahu ja kindluse. Vaimsus võiks olla valdav. 

 Kuulasin hilisõhtul ühte sarnast vokaalgruppi hoopis Instagrammist. Nemad ei esinenud kirikus. Aga laulud olid Jõululapsest. Paarist piisas, et kummaline tunne hingest kaoks.

Siiski, kirjutama pidin ka. 

pühapäev, 8. oktoober 2023

Kuld

 Sel sügisel on iseäranis palju kulda. Ilmakest samas eriti usaldada ei saa. Siin rebib ta oma päikesekiirtega põimitud kõhualuse tumehalli pilve-puhvaika alt välja, nii et vaata ja pimestu, sealsamas aga kukutab igasuguse hoiatuseta mingitest halevalgetest udutupsudest krae vahele kamalutäie külma vihma. Pläuh ja valmis! Seejärel meelitab vikerkaarega. Tantsib tuulega tangot. Tuuseldab põõsatikke ja murrab naljaviluks mõne puu. Ajab merelained vihaselt vahtu.

Ahjaa, see kuld... Kõndisin märjal teel, millele oli langenud miljoneid okkaid. Pilved olid parasjagu taaskord lõhestumise faasis ja nende pooleks rebenemise haavade vahel lõkendas naerune päike. Tänu temale said needsamad tusased pilvemütakadki enesele ebamaiselt säravad ääred, aga vaevalt see neile korda läks. Kuid see ime, mida nood taevaleegid suutsid teha teel lebavate okastega, ületas mistahes kunstniku fantaasia mitmekordselt. Ühtäkki kõndisin ma kullast rajal. 

Sel aastal on kirju aeg visa tulema. Liiga soe. Sestap rippusid ka vihmapiisad roheliste lehelatakate äärtel kullase tee ja minu pea kohal aastaajale ebakohase moega, kuid sädelesid seda intensiivsema ühtlase kroonina mu teekonnale kaasa, iga lehekese ümber kuldne päikesesõõr. Taevas pilvepragude vahel lausa lõkendas rõõmust, kui seda kenadust kiikas.

Mitte ainult loodus ei paku kuldseid elamusi. Seda pakub ka inimeste sisemaailm. Olen nii mõningi kord jahmunult mõne andeka looja kenasti kordaseatud mõtetekimpu rippuma jäänud, püüdes mõnd terakest enesessegi juurduma ahmida, enne kui too hingemattev fluidum nagu tuule poolt laialipekstud pilv ära haihtub. Õnneks on mu kõrval inimene, kellele saan üht-teist kuuldust-kogetust jagada, kes mõistab ja kes mu mõeldu ja öeldu ka oma mõtetega rikastatult tagasi põrgatab. Nii on hea elada.

Ja lõpuks muusika. Eile istusime Hiiumaal ühe vana uhke mõisamoodi maja muusikatoas ja kuulasime, kuidas peremees meile maailma asju välja ütles. Läbi klaverimängu, läbi iseenese ja läbi muusika sügav-tundelise keele. Oi, ma armastan sääraseid hetki! Väljas möllas maru, me ei teadnud veel, et praamid ei vii meid järgmisel varahommikul vajalikul ajal tsivilisatsiooni tagasi. Teadsime vaid, et too kaunis tuba,  suurte pojengidega tapeet kahes ja kuldsete triipudega tumepunane teises kahes seinas, nurga poole sirutuv valge kabinet-tiibklaver, kaks mugavat diivanit kahele armastavale paarile, hingematvalt kaunis muusika, taustana väljas murduvad oksad ja mööda majanurki otsivalt siia-sinna jooksvad tuuleiilid - et need loovad parasjagu hetke, mis jääb igaveseks meelde. 

Miski ei loe, mis rikub või õnnetuks teeb. Iga me hingetõmme võib jäädvustuda kullapuruna kusagile kõrgematesse sfääridesse - kui vaid õpime looma, väljenduma iseenese keeles ja püstitama seejuures rikkalikke eesmärke. 

Mina pean nüüd ka niimoodi klaverit mängima õppima, et suudaksin asju oma muusika keeles välja öelda. Jah, loomulikult võib seda teha ka Chopini või Shuberti, minu suurte lemmikute muusikaliste sõnadega. Olen ju tublisti harjutanud. Aga see lõkendav päike... ja need tumedad kuldrantidega pilved seal taamal... parvedesse kogunevad kaagutavad haned... käsi, mis ümber mu piha... minu sisemaailm... See nõuab muud. Anub avanemise järele.

Ma ei pea ootama looduse etteastet, et saaksin käia kullatud teel. Tuleb üha enam viibida vaikuses, tähendusrikkuses, armastuses, kallite seltsis. Ja kõik saab korda. Saab kullaga kaetud...


esmaspäev, 24. juuli 2023

Kontserdielust

 Olen sel suvel päris mitmel korral maakirikutes üles astunud. On olnud imelisi kohtumisi kohalike elanikega, kes on tulnud linnast toodavat kultuuri nautima ja võin täie kindlusega öelda, et vanade hoolitsevate naiste najal paljud kogudused püsivadki. See, millise südamlikkusega meid vastu on võetud, vääriks eraldi lugu. Eilse kontserdi järgne külaskäik oli säärane meistriklass, millest jään veel küllap kauaks lummatuks. Kui palju headust ja külalislahkust mōnes inimeses ikka leidub! Aga mitte sellest ei mõelnud ma praegu kirjutada. 

Kohtumised maakirikute orelitega kannavad endas sama erilist hõngu. Nad sisaldavad endas mõningast ootusärevust, kuid samavõrra ka tavalist ärevust. Juba ammu ei oota ma midagi imetabast sõnast “renoveeritud”. Arvan, et see on orelite maailmas lihtsalt üks meelevaldselt käibele lastud udupeen sõna ja peaks mulle tekitama samu tundeid nagu tavainimesele sõnad “pneumaatiline traktuur” või “sperventil” - ühesõnaga, mitte midagi. 

Kohtuda võib niisiis millega iganes, hoolimata sellest, milliseid toredaid sõnu selle “millegi” iseloomustamiseks eelnevalt on laiali pillutatud. Tähele tasub panna ka seda, et instrumendi “omapära” või iseloom, kui soovite, võib ilmneda juba esimesel “käpaandmisel”, näiteks võib ta hakata koheselt haledasti nutma, et mitte öelda üürgama, aga samahästi võib ta ka oodata ja hoopis hiljem, noh, näiteks kontserdi ajal ja kõige ebamugavamas kohas mõne või lausa hulgi vimkasid visata, vigurvänt selline!

Ühesõnaga, sõna “renoveeritud” ei pruugi tähendada maakirikute orelite puhul mitte midagi. Või tähendab ta midagi taolist, nagu “võtab hääle sisse küll” või “kohati isegi töötab”. 

Sellest tulenevalt kannab maakiriku kontsert hoopis teistsugust hõngu kui nn tava-kontsert. Minu poolt vaadatuna ei seisne asi sugugi mitte musitseerimises, vaid hoopiski selles, kuidas kohalik rahvas osavalt ära petta, et nende “renoveeritud” pill tõepoolest lausa mängib. Ja see, kinnitan, on juba omaette kunsttükk, sest orelid, sindrinahad, on kole kavalad!

Veelgi piltlikumalt seletades on tegu otsekui katsega säravalt naeratada, kui pooled esihambad puudu, aga ilmnenud tungiv ja kohene vajadus klantspildi järele. Kuidas seda teha nii, et kõik osapooled noogutaksid, veatut hambarida kiidaksisd ning hambutu isegi rahule jääks? Sest arvestatagu sellega, et olen siiski professionaal!

Ega palju võimalusi polegi. Ütleme, et orelimäng on nagunii tohutut koordinatsiooni nõudev ettevõtmine. Selliste kontsetide puhul on siis lihtsalt tegu koordinatsiooniharjutusega kuubis, muusikaga väga mitte, andku mu võrratud solistid mulle sndeks. Kui näiteks kogu kontserdi vältel tuleb meeles pidada, et pedaalis kesksel kohal ja peaaegu kõikides lugudes vajaminev do-noot tuleb alati ja järjekindlalt üle viia manuaali, st seda nooti alati mängida sõrme, mitte jalaga, et kuulaja ei kogeks selle koha peal mingeid imelikke auke, aga kui ma seda kontserdi vältel ikka ja jälle ära unustama kipun, meenub vägisi mu vanaema kunagine ütlus “ära sa selle suupoolega küll naerata”, mul polnud nimelt varases nooruses hambad nii perfektses reas, kui praegu. Ühesõnaga, lihtsam oleks üldse mitte naeratada, muusika keelde tõlgituna, lihtsam oleks pooled lood lihtsalt ära jätta. Aga ma pole allaandja tüüp! 

Ühesõnaga, I did it again, ühesõnaga, rahvast oli palju ja aplaus vägev, ühesõnaga vastuvõtt oli fantastiline, kuigi orel oli tavapäraselt “renoveeritud” ja vahepeal sekundeeris mingi sisemine ventilatsioon otsekui gaasilvalu möirates kaasa, ühesõnaga, ma lugudest suurt ei mäleta, ühesõnaga, petsin nad osavalt ära ja pärast ütlesin mokaotsast vaid seda, et “kui hea, et pill oli eelnevalt häälestatud”, sest millegi peale olid nad ju ometigi koguduse niigi vähest raha kulutanud ja milleks inimestele meelehärmi, ühesõnaga, oli imetore väljasõit. 

Tegelikult ka. Sest tõelise väärtuse annavad ikkagi need vapustavalt südamlikud inimesed. Meie kõikide imetabane kooslus ja oskus võtta asju nii, nagu need parasjagu on. Rõõmuga. Luban, et muutun ka ise selles veelgi paremaks. Sama heaks, kui orelite käsitlemisel - kuid ilma pettuseta! 

esmaspäev, 12. detsember 2022

Salaarmastus

Teate, mul on salaarmastus. 
Sellega on lugu nii. Kõik ju teavad, et minu legaalne partner on orel. Orelit peetakse minu juurde kuuluvaks, seda mängin avalikult ja keegi ei kergita kulmugi, kui mängin, pigem väga soositakse seda tegevust. Aga valge klaver on see, kelle juures magamistoas käin salaja. Mängin teda õhtuti peale duši all käimist valges pitsilises hommikumantlis, mille all ei ole mitte midagi ja valge klaver vastab mu puudutustele kirglikult. Valge klaver on väga tundlik, kordades tundlikum, kui vana orel, ja kui väga vaja, ja neid olukordi tuleb samuti aeg-ajalt ette, saan tema häälitsusi keskmise pedaaliga reguleerida, nii et ta püsib meie salakohtumiste ajal õrnvaikne. Kõigil pole vaja teada…

Salasuhe algas järk-järgult. Kust mina teadsin, et just see tundlikkuse külg on asi, mis mu muidu toimivast suhtest seni puudu on. Ja kust teadsin, kuiväga ma seda tegelikult vajan. Vana oreli kõrge turja kõrval oli olnud pikki aastaid väga väärikas ja turvaline, ta tundus olevat just see, keda olin oma ellu tõeliselt igatsenud – alati nähtav ja minuga, seda juba oma mõõtmete poolest, aga ka asukoha ja kõlapildi osas. Korrektsust ja süsteemsust kandus temast minulegi, näiteks mu riietumisstiili, mis koosnes enamalt jaolt soojast ja villasest ning ka mu hillitsetud olekusse, kui püsisin truult ta kõrval. Inimesed olid rahul. Kui see polnud armastus, siis mis asi see armastus üldse on!

Ja ometi sigines minusse ajapikku mingi kummaline rahulolematus. Ei, mul ei olnud vanale orelile mitte midagi ette heita. Teadsin täpselt, kuidas ta käitub, tõsi, temalgi oli nõrkusi, kuid need olid vägagi äraaimatavad ja ma teadsin täpselt, kuidas nendega toime tulla. Kuid kas just seesama äraaimatavus ei saanudki meie suhtele saatuslikuks, lausa nii karmilt, et meie vahele sai tekkida keegi kolmas...

Vaadake, kui ma vana oreli flöödiregistritega hüüdma panen, siis sealt need ka kõlavad. Kui lisan principalid, on samuti kõik loogiline. Heli muutub valjemaks, kuid mitte minu puudutusest, vaid seetõttu, et ta lihtalt on sellise ehitusega, et registrite lisandudes hakkab rohkem vilesid kaasa hüüdma. Mixturide lisandudes noogutavad kuulajad all rahulolevalt ja mõtlevad, et selle suhtega tundub küll kõik kõige paremas korras olevat, nii ilus koostöö, puhtast armastusest kantud ühislaul. Oleks eneselgi säärane...

Mina aga ronin öö hakul salaja ja napis riietuses valge klaveri manu. Esmalt tõmban õrnalt käeseljaga üle ta valgete, seejärel üle mustade klahvide. Seejärel sirutun kehaga sensuaalselt klaviatuuri poole ja toon vasaku käe viienda sõrmega kuuldavale esimese heli, madala ja mahlase kontraoktavi si. Si-le sekundeerib sillerdades teise oktavi re diees ja nende kahe noodi kooskõlas tuleks otsekui päike välja. Meloodiad, mis algul kõlavad aeglaselt ja unistavalt, on kui esmased, piire kompavad puudutused, mis järgevate nootide lisandudes võtavad juba täidlasemaid ja intensiivsemaid vorme ja joonistuvad viimaks pikaks suudluseks kaunite impressionistlike passaažide vahel. Järk-järgult muutun julgemaks, valge klaver tuleb ka uudsete puudutustega paidlikult kaasa, kompan piire klassitsismi ja romantismi piirimail, edasi on vaid ühtlane creszendo, tõus, kirglik lend, accelerando, torm ja tung ning lõpuks pompoosne kulminatsioon. Seda kõike siin kirjeldada oleks lihtsalt liig... 

See kordus veel ja veel. Langesin täielikult valge klaveri lummusesse. Ent mu salaarmastus oli ääretult edev ja toretsev ja õige pea tuli kõik välja. Miks küll arvasin, et ta püsib vaikse ja teisejärgulisena? Säärased kiglikud ei tee seda eales. Säherdusi ei saa hoida sordiini all, reguleerida keskmise pedaaliga. Tema soovis samuti püünele. Mul polnud jaksu teda taltsutada. Ja juba esimeste tundlike nootidega, mis mööda kirikuvõlve ülespoole voogasid, oli kõik selge. Liig toretsevalt riivas ta vana oreli puhast hinge ja karsket meelelaadi. Liig järsult ilmus ta minu kõrval rambivalgusse, valge selg kiiskamas uhkelt vastu, rüht oli sirge ja sale. Vana oreli jaoks oli mu kõrvalehüpe täielik šokk. 

Vaikselt alustas vana orel koraali number 460, mis algab sõnadega "miks on neid, kes teistelt võtnud...", kuid väga kaugele ta sellega ei jõudnud. Üks tema registritest jäi haledalt hüüdma ja kaikus üle kiriku otsekui vedurivile. Muidugi jätsin valge klaveri ühes tema kirglikkusega kus see ja teine ning tormasin oma truud ja legaalset partnerit päästma. Pidin sellega enne valmis saama, kui keegi märkab, millega ma, truudusetu tegelen. Mul läks vana oreli maha rahustamisega päris kaua aega. Viimaks ta siiski vaikis. Õnneks soovis ta uskuda, et see oli esimene ja viimane kord. 

Loomulikult ei kavatse ma oma vana orelit maha jätta, ei, ma ei teeks seda eales! Inimesed lihtsalt ei saaks sellest aru ja keeraksid mulle selja. Vaat kus lehtsaba, või tema läheb noorema ja ilusama manu, mõtleksid nad. See oleks mulle talumatu. Mu aastatepikkune töö vana oreli taga variseks põrmu. Nad ei vajaks enam mu muusikat. Nad ei usuks enam sellesse. Tegelikult olen ka ise mugav, mulle meeldib varjuda kõrgele orelirõdule vana oreli rüppe, kus mind keegi ei näe, nautida tema aeglust ja selgeid toone, oskust olla nähtamatuks toeks.

Minust ei oleks niikuinii valgele klaverile väärilist partnerit. Ma ei suudaks talle anda seda, mida kõike ta vajab ja väärib. Suudan vaid veidi. Minust jäävad mängimata Liszti La Campanella ja Tšaikovski Klaverikontsert. Teosed, mis oleksid tema tasemel. Teosed, millega kannaksin teda kätel. Kindlasti ei soovi ta oma ellu neid riismeid, mis peale minu läbikukkumist maha jääksid. 

Avalikel esinemistel olen niisiis ikka ja alati oreli taga. Pildistada tohib mind ainult temaga. Minu avalikud sõnavõtud kommenteerigu ainult temaga seonduvat. Osad muidugi juba teavad mu salasuhtest, kuid ehk arvavad nad siis, et sellega on lõpp.

Valgele klaverile lähenen endiselt ööhämaruses. Hommikumantlis, mille all pole mitte midagi...

laupäev, 12. november 2022

Konkurssidest

 Vaat eile oli selline tore lugu, et meie, neli naist, sattusime ühe sünnipäeva tähistamisel arutlema muusikuks kasvamisest ja konkurssidel osalemise olulisusest seoses sellega. 

Minu lauale pani esmalt selle teema Helis. Mõni päev tagasi. Nimelt käis ta holistilisel rännakul ja sattus seoses sellega ühe väga vastiku tundega lapsepõlvest, mis seostus otseselt muusikakooliga, täpsemini öeldes lõputu võistlemise ja järjestamisega. Alanduse ja vastikusega, kuigi ta pälvis tavaliselt ikka auhinnalisi kohti.

Kuna Helis oli hea esineja, pidasin teda iseenesest mõistetavalt nn konkursi lapseks ja ei seadnud võistlemist kordagi kahtluse alla. Oma arust julgustasin teda väga. Ütlesin, nagu õpetajadki, et pangu ta end lihtsalt proovile. Mis proovile ja mis mõttega, ei osanud ma toona mõeldagi. 

Spordis on natuke teisiti. Sporti pole ilma võistlusteta mõtet oma erialaks validagi. See, et tulemused sõltuvad sellest, mismoodi su keha on üles ehitatud, samuti sellest, kui tugev on su närvikava ja kui palju oled trenni teinud, on enesestmõistetav. Aga eks ole sealgi palju juhuslikku. Näiteks loobus Karl Johann kergejõustikust just seetõttu, et tema sünniaeg on aasta lõpus, seega sattus ta alati võistlema 1-2 aastat vanemate grupis, mis tegi talle palju meelehärmi. Võite lihtsalt ei tulnudki. Kõik olid nii palju arengus ees. 

Aga see selleks. Võtame ikka muusika. Arvamusi oli seinast seina. Tippmuusikuks kasvamine eeldavat ikka konkurssidel osalemist. Juhul, kui noor satub olema võitja, on see kindlasti tugev argument. Ta teeb omale nime, enesekindlus kasvab, tema tulles tõmbuvad teised konkurendid sosistades tahaplaanile, ta näitab neile taas...

Aga juba teine koht on suur-suur risk. Läbikukkumine, sest kedagi peeti paremaks. Kui spordis ongi võitja tavaliselt ajaliselt või jõu poolest või kava puhtuse osas parem, siis muusikas võidakse üht lihtsalt pidada teisest paremaks. Täiesti subjektiivselt. Muidugi tõele au andes võib sama asi juhtuda ka iluuisutamise, tantsu või muu loomingulise spordiala puhul.

Kui ma teen muusikat, soovin sellest rõõmu tunda. Päriselt ka. Ainult puhast rõõmu. Lapsepõlves ma seda ei tundnud. Kes on need, kes mu musitseerimist hindavad, kes terava kõrvaga iga riivakat kuulavad ja mulle antavaid punkte maha arvestavad, seades pjedestaalile kellegi teise? Aga mis siis, kui jäin ise oma mänguga rahule? Mis on sellisel tegevusel sel juhul ühist muusikaga? 

Nad ütlesid, et konkurssidel osalemine drillib esinemisnärvi. Tühjagi! Esinemisnärv väheneb esinemiste ja sisemise küpsuse kasvamise koosmõjul. Konkursid tekitavad vaid lisatraumasid. Mõnele lapsele vähem, mõnele rohkem. Kes oleks osanud arvata, et Helis sellega kahekümne kaheksaselt silmitsi seisab. Ja mina  toonase vastutajana samuti. 

Ennast säästsin ma kõikidest konkurssidest. Teadsin hästi, et need ei ole minu jaoks. Ma ei taha musitseerimises võistelda. Ma ei oleks seda vastu pidanud. Ei hakanud katsetamagi. 

Nad ütlesid, et kaugeltki mitte kõik tippmuusikud pole sattunud lavadele läbi konkursside. Mina, olemata muidugi suurtes mastaapides mingi tipp, sest see pole kunagi mu eesmärk olnud, sain sobivatele lavadele (või siis kirikute rõdudele) lihtsalt sellega, et harjutasin ja esinesin. Olin kooli ajal tohutu närveerija. Ometi kujunesin ja kasvasin. Inimesena. Esinesin ka, kuni sellega ära harjusin. Muud ei olnudki vaja. 

Maalimises ju ka ei võistelda. Sul on oma lõuend ja oma stiil. Nojah, ehk on maalimine rohkem komponeerimisega võrreldav, aga suures osas siiski ka interpretatsiooni ja interpreedi isikupäraga. Igatahes ei ole muusika võistlussport.

Ühesõnaga, mina olin üsna konkursside vastu - õigemini skeptiline nende tegeliku kasu osas - teised tõid välja ka positiivset. Hästi põnev arutelu!

Lõpetuseks ütlesin, et minul võimaldas just konkurssidest hoidumine hakata muusikat päriselt armastama. Ma ei sooviks töötada ainult terapeudina. Minu eneseteraapia on muusika. Oreli taga on nii lihtne ja loomulik. Olen täiesti kindel, et kannan seda tunnet suuresti seetõttu, et mul oli võimalik hinnanguvabalt ja järjestamiseta muusikuks kasvada. Ei ütle, et see teekond olnuks kerge, aga minu puhul küllap ainuvõimalik. Vaat selliste teemadega õhtu.

kolmapäev, 2. november 2022

Kodune hommik

 Kodustes hommikutes on rohkelt õnnetunnet, aga see ei ole tavapärane, südamest õhkupaisatud õnn, mille olemasolust kõik ümbruskaudsed osa peaksid saama, vaid vaikne, sissepoole õnnelik olemine. 
Kodused hommikud on pikad, palju pikemad, kui töised. Nad kätkevad endas lõputuid võimalusi muuta päev kauniks ja rahuldustpakkuvaks ja samas asetavad nad sind otsekui vaatleja positsiooni. Aurav teetass serveerimislaual tugitooli kõrval ja sealsamas süüdatud küünal sisendavad rahu- ja turvatunnet. Täna on aega, näivad nad otsekui kinnitavat. Eesootav päev tundub kui lõputu väli, mida mööda rahulikult astuda, siit-sealt üht-teist kohendada ja jälle edasi liikuda. 

Mitte midagi tegemise võimalus annab tohutu vabaduse tegutseda. Ja just need väljamõõdetud liigutused, mida ses vabaduses enesele lubame, sisaldavad uskumatut produktiivsust. Isegi kella sekundiseierid, mis tavapärase tormamise foonil hobuse moodi galoppi lasevad, on kodusolemise päeval laisad ja väärikad, ulatades aega otsekui kingitust, pakituna tillukestesse kuldsete hetkede pakendeisse. Vaatlen neid vaikselt ja asetan ettevaatlikult Tänase Hommiku mälestuste riiulile. Ma ei julge õieti hingatagi, kartes seda ilu ja igaviku tunnet millegi järsu või kohatuga purustada. Rind paisub teadmises, kui palju on mu ümber ja mus eneses hardust ja armastust. Tõmban ettevaatlikult sõrmega üle oma hingekeelte, need hakkavad ükshaaval helisema ja moodustavad üheskoos vaikusesse haihtuva akordi. Mul pole millestki puudust.

Vaikus. Nii õues kui toas. Rikkalikult õitsev orhidee pakatab akna juures rõõmust nagu ülestõumiskoraal. Pilk sinna ja mingit muusikat pole vajagi. Õueslebav vettinud kõdu saab siin ja praegu kinnituse ilusalt elult eneselt. Surma pole, ta on võidetud! Tohutut punast õit avanema paisutav ratsuritäht küütleb suure akna poole otsekui baleriin, pihalt peenike ja läbinisti nõtke. Nii et ka tantsu pole täna vaja. Siin minu aknaraamidega ääristatud sügismaalil on surmatants tõeliselt võidukas. Muidugi elu poole. 

Pean ma siis iga kord ise pildil olema... Täna aitab vast sellestki, kui lihtsalt tunnetan. Tunnetan võimalust  minule kingitud hetkedega teiste inimeste elu paremaks ja lihtsamaks muuta. Huvitav, et just siin, selles vaikuses ja küünlaleegi kumas avaneb mus võime märgata läbi jumaliku prisma. Leida halastust, mõistmist ja meelerahu. Ja on see siis midagi suurt, nagu olen alati arvanud? Ei, kõik puhkeb õide läbi pisiasjade, läbi sellesama väikese toa, kus soe sall õlgadel vaikust ja tardumust püüan. Järsku täituvad kõik tassid, mida ammuilma tühjaksvoolanuks olen pidanud. Mu hing astub kikivarvul ja imestab. Kõik on järsku nii paigas. Minevik, loogilised rajad ja praegune hetk. Väike ämblikupoeg lehvitab mulle laest oma tillukest koiba. Sinu ja minu teekond...

Täna ma ei naera, sest naeruga pillutan tihtilugu laiali oma sisemist peataolekut. Praegu olen lihtsalt hiirvaikne ja õnnelik. Täna on ülesehitamise päev. Läbi iseenese väljamõõdetud liigutuste, läbi akna, läbi silmaga hoomatavate peatuspaikade. Peatuspaigad ongi kõige olulisemad. 

Korraga tunduvad hakkavat helisema kõik hingekeeled minu ümber. Ah siin te siis oletegi, te puhtad ja ilusad! Siin te oletegi, männitüvedes, põõsastikus, pruunikstõmbunud sõnajalgades ja hallis taevas. Lehtedes sopsutava musträsta kiiresti põksuvas südames, kasukat vahetava orava rutakas üles-alla teekonnas. Absoluutses tardumuses. Täielikus vaikuses. Ja ometi liikumises. Elus. On see hiiglaslik harf või kogunisti orel mis hingekeelil kõlama on löönud, aga mida inimkõrv ei kuule? Olgu mõlemad, elu vastandlikkuses. Liikumises ja seisakutes, vaikuses ja muusikas, maalidel ja päriselus.

Aga olgu ometi aega. Ja võimalust.

Hingedepäeval, 2022

pühapäev, 9. oktoober 2022

Erna retked

 (Kirjutatud matuseks)

Iga aasta 3.jaanuaril, umbes 25 aastat järjest, toimus meil Erna retk. See kuupäev oli kindlalt ära broneeritud ja mäletan, et ainult sel aastal, kui mul viis päeva varem olid sündinud kolmikud, oli see mitteilmumiseks piisav põhjus. 
Erna retkeks tuli põhjalikult ette valmistada. See polnud niisama külaskäik, vaid sisenemine kaunite kunstide maailma, kuhu oli põimitud lugude jutustamise kaudu rikkalik ajalugu ning musitseerimise võtmes eriline tänapäev. 
Valisime alati hoolikalt lilled, suupisted ja veini. Söömine-joomine ja vestlemine vaheldusid klaverimänguga. Erna mängis ise ja innustas kõiki teisigi. Ilusat muusikat jagus alati rikkalikult. 
Erna ütles meie kohta “minu trio”. 
Algusaastatel olime arglikud ja ebakindlad. Teietasime ja eriti eredalt mäletan lugu esimesest Erna retkest, mil mu teetassi sattus magustajaks ilmselgelt midagi muud, kui suhkur. Ma ei julgenud seda Ernale öelda. Kui ta nägi, et ma oma tassist ei joo ja selle kohta aru nõudis, viipasin kohmetult ühele hõbedastest topsikutest ja tema hüüatas seepeale: “Taevake, kes siis tee sisse soola paneb!” 
Edasi läks aga lihtsamaks. Meie sõprus süvenes ja Erna pidas meie elukäigul hoolikalt silma peal. Igal aastal pidime põhjalikult rääkima, kuidas läheb isiklikus, kuidas tööalases elus. Tal oli asjadest oma arvamus, mida ei kõigutanud miski. Ometi tundsime alati, et olime tema poolt hoitud ja armastatud. 
Mäletan paljusid Erna ütlemisi ja nõuandeid elu, aga ka minu elutee käänakute kohta. Kõige kirkamalt meenuvad sõnumid, mida ta lausus läbi minu klaverimängu:
“Rohkem pianot! Ära ometi kiirusta! Kuula ära! Rahu!”
Need nõuanded kehtivad minu kohta igas eluvaldkonnas. 
Kummaline on mõelda, et nüüd hakkavad Erna retked toimuma Raja tänava asemel Metsakalmistule. Mälestus Ernast ei unune aga iial.

kolmapäev, 5. oktoober 2022

Õpetajate päeval Õpetajale


Sa lendasid täna ära.
Kogu taevalaotus on täis hanede hõikeid. Ka nemad lendavad. Et tulla kevadel tagasi. 
Aga Sina ei tule enam siia tagasi. 
Sügislehedki lendavad tuules. Nad on kirjud ja kaunid, kuid neid ei ole kauaks. Talv heidab nende üle jäise teki ja kevadeks on nad kadunud. Et anda ruumi uutele.
Sina olid peaaegu terve sajandi. Su elu oli kirju ja rikkalik nagu päikesepaisteline sügispäev. Sinus oli jõulisust ja kuraasi, aga seejuures olid Sa tõeline daam. 
Sa lendasid täna ära. Ma pidin lähipäevil tulema, aga ei jõudnud. Elus kipub see ikka nii olema, et me ei jõua...
Neid kordi, kus jõudsin, oli samuti palju. Need olid toredad hetked muusika ja inspireerivate inimeste seltsis. Sinu juures kodus, maalide keskel.
Mäletan paljusid Sinu ütlemisi ja nõuandeid. Elu kohta üldse, aga ka minu elutee käänakute kohta. Aga kõige enam mäletan sõnumeid, mida laususid mulle läbi minu klaverimängu:
“Rohkem pianot! Ära ometi kiirusta! Kuula ära! Rahu!”
Need nõuanded kehtivad minu kohta igas eluvaldkonnas. 
Täna mängin Chopini. Vihmapiiskade prelüüdi. Vaikselt, väljapeetult. Kuulan iga nooti, laulan välja iga fraasi. Panen muusikasse kõik, mida mulle õpetasid. Küllap helised ka Sina kaasa…
Tuhat tänu Sulle, armas Õpetaja!
Ilusat lendu taevalikku muusikasse!

laupäev, 16. juuli 2022

Kadedus

 

Istun verandal ja kadetsen.
Hea, et ma ennast peeglist ei näe, kindlasti olen praegu näost roheline, nii suur kadedusehoog on parasjagu peal. Kõik, mida teen ja teinud olen, on küll plussmärgiga konstruktiivses ajuosas olemas, ega ma seda täielikult tühistagi, aga emotsionaalne aju saatis mu tundlikule psüühikale just säärase kadeduselaine, et see lõi reaalsusest otsekui tsunamilaksatusega üle. Kõik mu tillukesed tegemised vedelevad algosadeks lagunenuna siin minu ees, Muhu maja verandal ja tilguvad kadedusmere laastamistööst. Katsun end koguda.

Aasta tagasi oli mul kaks soolokontserti, üks päris pikk, teine veidi lühem. Viimane kord, mõtesin siis, tegelen säärase enesepiitsutamisega. Suvi säras täies hiilguses, inimesed puhkasid ja rõõmutsesid. Mina aga harjutasin ja harjutasin. Soolokontserdiks valmistumine on meeletu töö, tohutu närvide mäng, tundidedepikkune enesehäälestamine. Võid ju ollagi tasemelt meister, kui aga psüühika alt veab, on kõik hetkega nullitud. Nagunii on sooloorel üks nišitoode, millest tavakuulaja vaid aimamisi taipab. Palju kavalam on kavva võtta hitte, mis tunduvad üüratult rasked, tegelikult on aga iga kell äramängitavad. 

Professionaal kahjuks nii ei mõtle. Professionaal soovib olla parim. Muidu saaksid "need teised" aru, et tegeled šlikerdamisega, otse öeldes pettusega. Nii satuvadki ausameelse interpreedi kavva kontimurdvad šedöövrid, mille peale kuulajad vaid õlgu kehitavad. Nimelt kõlavad über-rasked teosed orelil täpselt nii, nagu mu vanatädi mu õpingute algusaastail tabavalt väljendas: "mina ei saanud sellest valjust mühast mitte midagi aru!" Oi, see oli valus! Olin ju eelnevalt harjutanud nagu loom. Ilmselt päästis mind vaid teadmine, et "need teised" taipavad. (Tegelikult ei taipa nemadki- kui pole just ise neid über-raskeid teoseid kunagi esitanud. Minagi ei saa paljust mõhkugi aru!) Samas aga mõte, et "need teised" kehitavad minu osavalt valitud hiti-kava peale õlgu, sest tegelevad samal ajal omaenda šedöövrite söödavakstegemisega, kah ei aita. See oleks lihtsalt lati alt läbminek.

Ühesõnaga, kirjutasin toona paksude punaste tähtedega oma päevikusse muuhulgas järgmised read:

3) Maris, palun jäta endale meelde- ei mingeid soolokontserte enam! Milleks Sa raiskad oma PUHKUSE aega niivõrd mõttetule ja niivõrd üüratule pingutusele?

4) Maris, sa ei anna enam ka ühtegi solistidega kontserti vahemikus jaanipäevast augusti teise pooleni, kuna PUHKAD!

Ja nüüd ma kadetsen, sest mulle tundub, et kõik annavad kontserte! Eiei, siiski mitte "kõik", vaid mõned. Aga need mõned on end kokku võtnud, ja mina ei ole. Kuna ühtlasi tean, mis tunne on, kui aplaus ei taha lõppeda ja öeldakse, et see, mida nad kuulsid, oli üli-ülihea, ah, just seda ülihea-olemise tunnet kadestangi- eeldades, et ka teistel on sama tunne, eeldades, et sel põhjusel nad üldse kontserte annavadki. 

Kaunite kunstide kohta öeldakse, et nendega peaks süvitsi tegelema vaid siis, kui muud moodi ei saa. Nad ei too ju õigupoolest peaaegu mitte midagi sisse. Pigem viivad välja. Üks soolokontsert, arvestades kõiki selle ettevalmistuseks kulunud tunde, on lahtiarvutatuna väärt sente. Mõnele kontserdile tuleb maksta peale. See on paratamatus ja näpuga näidata pole kellelegi. 

Imetlen aeg-ajalt oma kaasteeliste entusiasmi. Nad võtavad ette, kulutavad tunde, viimstlevad, riskivad väheldakse publikuga, loobuvad pika puhkuse naudingust. Miks mina ei ole selline? 

Üks mu tippmuusikust sõbranna, kel samuti maakodu, jõuab sinna suve jooksul loetud päevil. Tead, ma lausa vihkan seda maa-elu, pihtis ta mulle, ma olen interpreet, mulle on vaja linnamelu, kohvikuid, harjutamist, proove, kontserte. 
Oh, see on hoopis teistsugune tunnetus, kui mul.

Tegelikult ei saaks ka mina ilma oreli ja klaverita elada, niivõrd oluline osa minust läheks kaduma, aga ma elan nendega, tehes tublisti mööndusi. Nad on otsekui salaarmastus kesise abielu kõrval, kus pole midagi otseselt ette heita, kuid sära ja kirg on kadunud. Saan aeg-ajalt söösta nende suunas, kütta üles mõlema lootused- et siis taaskord põgeneda. Ja järk-järgul manduda, kuni järgmise "kõrvahüppeni". Seda, et sära ja kire püsiva ellutoomise nimel tuleb tööd teha, ma pereterapeudina mainima ei hakkagi, läheks liiga pikale. Aga kõige hullem on see, et ma vist tegelikult ei tahagi. Vahel võtab lihtsalt teiste "õnn" kadedaks. 

Öeldakse, et "kuula oma südame häält". See pole sugugi lihtne soovitus! Saan täna öelda, et kuulan seda häält vägagi tõsiselt, olles sellega märksa paremas paigas, kui eelmisel aastal- aga teate, kui erinevates suundades mu süda mind kisub! Ükski mu ambitsioon pole teostamatu, kuid neid asju, mis mind kõnetavad, on väga palju. Luban endale kõike, mida vajan. Peab mul neid vajadusi ometi nii palju olema!

Nii oli täna selle kontserdi-asjagagi. Olles tundnud rahulolu-kõditust südamlikust aplausist, aga samas valanud pisaraid, kui mõttetu selle aplausi poole püüdlemine tegelikult on, kui vähesed seda päriselt mõistavad ja kui üürike on aeg, mil see mind ka tegelikult täidab, tekkis ometi kadedus nende peale, kes selle raske väljakutse vastu on võtnud ning nüüd otsekui minu asemel sedasorti andeid naudivad. Muidugi tean ka seda, et mu tunne võib olla säärane vaid täna. Homme asetan oma tsunami-jupid tükk tüki haaval taas paika ja elu läheb edasi. 

Mis teha. Ma olen ju naine...

esmaspäev, 4. juuli 2022

Õpetajast mõeldes

 Õpetaja Ülle oli see naine, kelle ees mina, isepäine ja omatahtsi tegutseja, võtaksin mütsi maha. Täna teengi seda, sest neid neid inimesi, kes meid elus päriselt mõjutavad, ei ole eriti palju. Tema on üks neist. Paraku oleme me kõik ajalikud ja ta aeg sai otsa.

Õpetaja Ülle oli naine, keda ma lapsena kartsin. See oli Muusikakeskkoolis. Mulle tundus, et tema ongi üks põhilistest, kes minu mängu ajal pea teistega kokku paneb, sosistades, kuidas mina, andetu ja armetu, ei peaks klaverile ligilähedalegi minema. Ohjaa, need isiklikud traumad...

Aga ta ei olnud seda! Otsa-koolis sattus see naine mind juhendama, kui tegin esimesi samme õpetaja-paberite saamise suunal. Ja see, millisena ta mulle siis avanes, toob mulle täna pisarad silma. 

Teate, ma armastan andekaid inimesi. Armastan Jumala annet, mis neist peegeldub, ja eriti seda, kui nad oskavad endale kingituga imesid teha. See, millisena avanes õpetaja Ülle professionaalsus väikese lapse viimisel muusika-maailma, oli lihtsalt hämmastav. Juba need esimesed noodid, mida väikesed ebakindlad käed klahvidel kuuldavale tõid, olid läbi õpetaja Ülle õpetuse midagi nii tähtsat ja suurt, et ei tekkinud kahtlustki, et seda rada mööda on põnev ja turvaline edasi astuda. Jah, nimelt turvaline, sest teame ju kõik, et kui vundament on korralikult laotud, võib sinna ehitatud hoonega teha mistahes arhitektuurilisi imetrikke. Õpetaja Ülle näitas seda mulle imelisel kombel.

Minust ei saanud õpetajat, mu kutsumus oli teine. Aga loomulikult ei tekkinud mul küsimustki, kelle juurde Helis muusikamaailma väravate avamiseks suunata. Ta oli vaid viiene, kui viisin ta õpetaja Ülle juurde. Ja kogesin seda kõike, mida olin juba kord õpilasena näinud, teistkordselt. Minu tütar läks neis tundides õitsema. Ta oli rõõmus ja julge- sest tal oli selle õpetajaga turvaline. Muide, ühe kitsetalle-loo jägselt kinkis õpetaja Ülle Helisele kitsetall Bambi. See on meil siiani alles.

Muidugi oli tal õpetajana konkurssidele ja maailmalavadele viija tase. Kõik teadsid seda. Konkurssidele minejad käisid talle kõigest hoolimata ette mängimas. Aga see, mis temast tõelise pärli tegi, oli just see imetlusväärne alustalade voolimise oskus. Seda ei oskagi sõnadesse panna... 

Õpetaja Ülle saadetakse homme teele Jaani kirikust. Mina aga puhkan Muhus. Istun aias, oranžid liiliad mu päevitustooli juures on meetripikkused ja just õide puhkenud. Vaatlen neid ja mõtlen õpetaja Üllele. Kui tänulik ma olen. See aeg tema juures oli ju õigupoolest lühike- kuid näe, kuidas mõjutas... Tean, et paljusid teisigi.

Puhaku ta Jumala rahus.

teisipäev, 13. juuli 2021

Soolokontsert


Ma ju tean küll, et mängin orelit päris hästi. Aastate jooksul on mul välja kujunenud lai repertuaar, millest osa kasutan igapäevaselt kirikutöös, teist osa aga- kontsertrepertuaari-  treenin esituskõlblikuks enne spetsiaalseid kontserte. Päris uut repertuaari omandan täna tunduvalt harvemini, kui kahekümneselt. Püüan eelkõige välja sõeluda rahvast kõnetavat muusikat, kirikusse sobilikke “hitte”, mida orelile seada, et seeläbi inimesi üllatada. Pikki kontsertpalu ei jõua enam nii suure pühendumusega omandada, kui vanasti- eks üllatusmomentki ole nende puhul tagasihoidlikum, sest soolo-orelimuusika on eelkõige ikkagi nišitoode. 

Kõigest hoolimata andsin üle pika aja taaskord soolokontserdi. 

Nende kontsertidega on pull lugu. Tavaliselt jagatakse neid lahkelt välja umbes-täpselt sügiskuudel, kui vaim veel suvest ja puhkusest virge ning peas mõtted tohutust võimalikust enesearengust. Ka uhkusenoodike, et just mina väljavalituks olen osutunud, ei mängi tähtsusetut rolli. Küll jõuan, olen taolistel puhkudel lennukalt mõelnud. Mis ei ole aga tõsi. 

Alati tuleb arvestada segaseid asjaolusid. Segased asjaolud on minu elus nimelt valdavad. Palju valdavamad, kui selged asjaolud. Segastel asjaoludel on mu pind jalge alt tihtilugu kadunud- ja eks sa siis anna säärasel moel soolokontserti! Et tuua asjasse pisukestki selgust, ütlen välja, et segased asjaolud jaotuvad tavaliselt kahte kategooriasse- esiteks- liiga palju tööd ja teiseks- pinged isiklikus elus. Lisan veel, et kui mõlemad saavad parasjagu elus esindatud olla, siis seda nad ka on! 

Olen kirglik naine nii armastuses, kui töös. Tõsi, terapeudina hoian end konstruktiivsuse lainel, muusikas ja armastuses pääseb aga valla nii tuul kui torm. Aju mandelkeha, see kummaline emotsioonide juhtija, käivitab mu ürgnaiseliku jõu. Hingan täiel rinnal, luban end tunda ja tunnetada, naerda ja nutta. Töötan meeletu tambiga. Armastan tingimusteta. Kuni saan haiget või väsin. Olen täiesti läbi. Jõuetu. Tühi.
Need ongi need segased asjaolud, kuhu kipun kõige pingelisematel eluperioodidel välja jõudma ja millega peaksin oskama nüüd, 47-aastase väljakujunenud naisena juba ette arvestada. Aga kas mina siis oskan! 

Sel korral oli jälle nii. Enne kontserti korjasin jaksu raas-raasukese haaval. Ütlesin ära kõik kõned ja kohtumised, hoidusin inimestest. Kui vähegi sain, siis lihtsalt lebasin. Päev enne kontserti puistasin südant ühele vägevale vanale mehele. Sain jaksu ja lootust, mind õnnistati. Olin oma haavatavuses piisav, ilus, lausa täiuslik. Kahetsemata elu ja armastust. Tundes olemise lihtsust. Looja loomingu osadust.

Kõik õnnestus! Kuidas saanukski teisiti? Mina teen seda minulikul moel, teised ehk teisiti. Keegi pole õigem, targem, osavam. Minu klahvide alt kõlab minu muusika, minu elu, minu kogemus, julgus ja armastus. Päike moodustas noodile kirikuakna kujutise. Neitsi Maarja silmad vaatasid rahulikult otse noodipuldi kohalt. Kõik loksub elus paika, kas pole? Isegi, kui on raske! Isegi siis, kui ise oma elu üdini raskeks elad. 

Tavapärasel on vähem värve. Ideaalne võib olla surmigav. Aga kirg, ka siis kui üle elumaali oleks kui visatud siia-sinna mustjaid plärakaid, teeb pildi elavaks. Mu pintslitõmbed on tugevad. Mõni värvipotška saab vahel päris tühjaks. Aga tean, see täitub taas. 

Nii on ka muusikas. 
Ma ei tahtnud mängida. Ma ei soovinud kedagi näha. Aga juba esimesed helid andsid kindluse. Taevaisa valvas taas mu üle. Tema ja mu armsad armastavad mind. 
Võin teha vigu. Võin olla tühi.

Aga tänu sellele vean välja. Ja naeran taas!




reede, 13. november 2020

Revolutsiooniline

https://www.youtube.com/watch?v=c3aJoi3j6ok 

Tegin Chopini Revolutsioonilise etüüdiga ühe oma elu kannapöörde. See juhtus 1991.aasta kevadel ja sellest ajast on see teos minu jaoks oluline. 

Paar päeva tagasi võtsin Revolutsioonilise üle pika aja taaskord oma klaverirepertuaari. Mul on nimelt juba mõnda aega komme igal õhtul veidike klaverit harjutada. Kui lapsed magavad, teen seda allavajutatud keskmise pedaaliga, mis summutab klaveri heli piano pianissimoks. Muul ajan lammutan mõnuga! Schuberti Ekspromptist ühe mu lemmikloona oli juba ühes suvises postituses juttu, Chopini Valss cis moll on mul samuti varasemast peaaegu omandatud ja vajab vaid viimset lihvi. Nüüd siis etüüd...

Revolutsiooniline etüüd asetab põhiraskuse mängija vasakule käele. Pikad üles-alla kulgevad passaažid muudavad teose rahutuks ja tormlevaks. Parema käe meloodia rütmilised figuratsioonid lisavad ühtaegu ilu ja traagikat. Dominant septakord, mis muudes teostes kõlab suhteliselt ilmsüütult, et mitte öelda igavaltki, omandab siin tõeliselt revolutsioonilise maigu. Ega ta siin naljalt ära ei lahene.

Mu meel rahuneb, kui muusika on rahutu. Kõik mu sisemine ärevus poeb otsekui neisse otsivaisse meloodiakäikudesse sisse ja tormleb seal kaasa, päästes mind oma tunnete teistmoodi väljendamisest. Olen tihti liiga intensiivne, liiga kärsitu, liiga järsk. Läbi kaunite kunstide kõlab ehedus talutavamalt. 

Nii ma siis mängin. Naudin helide ilu ja traagikat, lihvin tehniliselt keerukamaid kohti. Püüan saada päev-päevalt  paremaks ja paremaks. Kui kõigest küllalt saab, on ka meel tavaliselt rahunenud. Siis kummardan nähtamatule publikule, saadan teise dimensiooni õhusuudluse ja vajun rahulikku unne.

Revolutsioon on taas möödunud inimohvriteta...

laupäev, 1. juuli 2017

Laulupidu

Oma elu esimesel laulupeol käisin peale 1.klassi. Mäletan me kooli mudilaskoori riietust- punase-valgetriibulisi seelikuid ja valgeid särke väga hästi, sest seda ema tehtud kaharat puuvillariidest seelikut kandsin mitu aastat järjepanu. Küll aga ei mäleta ma ei rongkäiku ega ühtegi laulu toonasest repertuaarist. Repertuaarimälu on hästi säilinud hoopis 1985.aasta üldlaulupeost, mille tarvis päheõitud NSVL ja Eesti NSV hümnid sõnad kummitavad aeg-ajalt siiani ja olen mõnes lõbusas seltskonnas on oma head mälu veiniklaasi kõrval ka demonstreeritud- ning seeläbi teada saanud, et pole ma midagi ainueksemplar- hümne ja Lenini-laule teab nii mõnigi! Mida aga veel mäletan, on see, et ka 1981.aasta pidu (või vähemalt peaproov) oli väga vihmane. Ja miks ma seda mäletan- sest jooksin ses koledas paduvihmas kodu poole veel koledama pissihädaga! Vaat, mis tegelikult meelde jääb😊. Tänaseid laulu- ja tantsulapsi see meenutus muidugi ei aita. Mina aga mõtlen nende peale iga peo eel ja palvetan ilusa ilma eest, sest mõelge kui paha on väikestel lastel kodust kaugel, kusagil võõras koolimajas oma riideid ja kingi kuivatada...
 Trio laulupeole ei lähe. Helis samuti mitte. Sestap oleme peomelus vaid mõtetes. Ja muide- järgmisel nädalal on Muhu laulupidu- seda imet plaanime küll kuulama minna!

neljapäev, 2. märts 2017

Muusika

Tegelikult tunnen ikka häädmeelt küll, et üks kolmikutest enese jaoks muusika avastas. Helisega sellist muret polnud. Tema hakkas laulma enne, kui rääkima ning juba viieaastasena tuli ta käekõrval pillitundi viia. Üsna ruttu sai selgeks, et muusika oli, on ja jääb üheks ta elu olulisimaks komponendiks.
Kolmikutega läks aga hoopis teisiti. Olin ausalt öeldes päris hämmingus, kui aastaid tagasi klaveri juures laulu lahti lüües kolmehäälset titekisa kuulsin: "Äla laula!"
Laulsin ikka küll! Vähe, aga laulsin. "Põdra maja" sai eelkooliks mööndustega selgeks, pluss mõni teinegi viisijupp (näiteks "Kivil istus väike konn" Loviisa loomaeelistuse järgi ja "Hiir tegi piimapudelist uue automudeli" Jossi huvisid silmas pidades). Aga need hetked olid siiski küllalt episoodilised... Lasteaias oli just muusikatund see kõige vihatum. Hämmastav!
Nüüd aga pöördus õnn taas minu õuele! Loviisa hakkas nimelt kitarriõpet nõudma. Ega ma kohe "hurraaga" püsti karanudki. Mõni nädal varem oli ta nimelt kergejõustikuga igasuguse kahjutundeta hüvasti järnud ning sellega ka teiste tahtmisele selles trennis käia "vee peale tõmmanud" (sest ta on ju ikkagi esmasündinud kolmik, seega on paraku nii, et mis tema ütleb, avaldab alateadlikku mõju ka teistele, ehkki nad seda väga ei tunnista- aga nii nad sealt kõik riburadapidi ära tulid...)
Pöördudes tagasi muusikahuvi juurde, hakkasin niisiis läbi igapäevase kitarrijutu saama kinnitust päris tõsisest soovist. Viimaks haarasingi härjal sarvist. Üsna meeleldi, nagu eelnevaltki mainisin. Otsisin õpetaja ja panin tunni paika.
Loviisa on praegu Soomes, aga kui ta hilisõhtul saabub, ootab teda voodil üllatus- tuttuus 3/4 kitarr ilusas pillikotis.
Homme läheb ta esimesse tundi!

reede, 6. jaanuar 2017

Hala

Läbikukkunud.
Lä-bi-kuk-ku-nud.
Ometi pidi kõik plaanipäraselt minema.
Jõulud- siis on palju tööd. Aga elab üle.
Laste sünnipäev ja aastavahetus. Peod, külalised. Palju tööd. Aga elab üle.
Uus aasta. Minu töönädal, pluss kontsert. Palju tööd- aga elab üle.
Viimane vaheaja nädalavahetus. Töö. Liiga palju tööd. No ei ela enam üle!
Kaks neist jäi haigeks täpselt oma sünnipäeval, kolmas uue aasta kolmandal päeval. Stsenaarium täpselt sama- algul kõrge palavik ja mõnel oksendamine, siis paar päeva rahu ning seejärel uuest palavik, pluss jube nohu. Haigus kui kahe küüruga kaamel. Nohu tahab hirmsasti nii kõrva kui põskkoopasse lüüa. Vajaks päevade viisi põetamist, hoolitsemist, kohalolu. Aga mina olen tööl.
Jooksen sihitult edasi-tagasi, ei jõua olla ei hea ema ega tubli erialaspetsialist. Kõik käib ülejala. Kes lapsi hoiab? Millal teen süüa? Kas keegi aitab koristada? Silme eest on kirju. Planeerimisoskus on null. Kell tiksub halastamatu hooga. Päevad veerevad kui pallid.
Jooksen. Ja jooksen. Ja jooksen.
Õhtuti langen.
Mida oleksin pidanud teisiti tegema?
Tahaksin ju olla suurepärane ema. Kuid samuti tunnen vajadust end erialaselt teostada. Kontserte pakutakse tavaliselt pool aastat varem. Olen neid rohkem ära öelnud, kui vastu võtnud. Huvipakkuvaist ja- mis salata- tasuvaist ei tahaks aga kuidagi loobuda, et mitte "pildilt" lõplikult kaduda, sest ühel hetkel siis lihtsalt ei kutsuta enam. Aga see on ju elu, mida olen elanud lapsest saati. Harjutamine ja lava. Armastus muusika vastu. Eneseteostus. Ka läbi raskuste.
Aga täna olen küll läbikukkunud.
Lä-bi-kuk-ku-nud.
Lisanni haiguse "teine küür" jõudis kätte. Tal on jälle palavik.
Tundsin oreli taga tohutut igatsust otsemaid koju tormata ja ta kaissu võtta. Lihtsalt olla. Aga mul oli kontsert. Kirik oli rahvast täis. Mängisin Bachi. 
Ma ei teagi, kuidas mul läks. Vist hästi. Vahet pole. Polnud mind õieti ema ega interpreedina.
Veelgi hullem on see, et ma ei saa rahu ka homme. Ega ülehomme. Ega üle-ülehomme.
Täitsa jama!
(Hea, et sain vähemalt välja kirjutada!)

pühapäev, 18. oktoober 2015

Heureka

Heureka! Avastasin, miks ühtede muusikutega on koosmusitseerimine imelihtne, teistega aga üsna vaevarikas. Ma pole sellele kunagi varem nii konkreetselt mõelnud!
Asi on nimelt selles, et mõnedega olen inimtüübilt sarnasem ning meie ootused muusikateose kvaliteetsest esitusestki kattuvad juba esimesel koosmusitseerimise korral. Hea lihtne variant!
Teine tüüpkond on aga kardinaalselt erinev (ja mitut moodi erinev- fraasis, tempos, karakteris jne.). Nende puhul tuleb minul kui saatjal kasutada tehnikat, mida õppisin hiljuti Imago-paariteraapia koolitusel. Nimelt tuleb mul "minna üle silla" nende maailma. Vaid sel juhul suudan tajuda, miks üks või teine just talle omasel viisil musitseerib. Aimates intuitiivselt interpreedi sisemaailma eri nüansse, peegeldan saatjana läbi muusika tagasi ta enda tundeid, hakates ühtlasi mõistma ta valikuid fraseerimisel või tempo osas ning aidates kujundada muusikalist tervikpilti just temale sobival viisil. Tema omakorda tunneb end minuga turvaliselt ning asi toimib. Minu arusaamal muusikast pole sealjuures mingit tähtsust!
Lihtsamalt öeldes on paindlik lavapartner peaaegu sama tähtis, kui paindlik partner elus.

pühapäev, 16. august 2015

Ürgmees

Eile kohtusin Ürgmehega.
Enne, kui nimetatud kohtumist täpsemalt kirjeldan, seletan veidi tausta.
Nimelt on meil Muhus kaks põhilist hea asukoha poolest tihedamat kasutust leidnud ujumiskohta- koduküla rand, mille ääres elame ning lõunarand, kuhu sõidame vahelduse mõttes. Kui koduküla rannas kasutame kivi- ja saviseguse merepõhja tõttu "ujumispapusid", siis lõunarand, oma asukoha tõttu väikelaevasadamas, pakub võimalust sulpsatada ülepea vette otse redelilt (vähendades seega oluliselt ka vettekastmise agooniat, mida esineb küll peamiselt minul ning hoopiski mitte triol!)
Eile olime lõunarannas.
Loviisal on üks vahva kala. Kala nimi on Mulli. See hiiglaslik oranz elukas pakub oma muheda olemisega lastele palju-palju rõõmu. Eile ukerdas Mulli seljas ja Mulli ümber laintevahus üheaegselt neli last viiest kohalolnust- kuna viiendal on rangluumurd ja tema pidi leppima närvilise kiirkõnniga ujumissilla ühest otsast teise. (Kaks last olid mu sõbranna jagu.)
Oli tuuline. Tuul puhus maalt merele. Iiliti tundus see lausa väiksema tormina. Ilm ise oli aga mõnusalt soe. Ning siis see juhtus.
Ühel hetkel kukutas Mulli ühe lastest oma turjalt sulpsti! vette ning enne, kui keegi ahhetadagi sai, keeras oma oranzi kõhu ülespidi ning lipsas liugleva kergusega kai lähedusest minema. Lapsed adusid otsemaid, et sinnasuunas pole soovitav järgneda. Selle tarkuse eest tuleb neile muidugi au anda! Ometi aga ei suutnud nad aga säilitada täielikku väärikust, (mis on nende vanust arvestades samuti mõistetav). See, milline südantlõhestav maailmavalu nende südametest ning suukestest nüüd taeva poole paiskus, kaigudes sireenina üle tugevaima tuuleiili, pani vere tarretama tõsisematel merekarudelgi (kes parasjagu kailäärel argimurede eemalepeletamiseks õnge vibutasid ning kõrvale kesvamärjukest hea maitsta lasksid).
Olime abitud. Mulli kaugenes tohutu kiirusega. Ta sinised küljeuimed otsekui viibanuks meile hüvastijätuks. Olime kindlad, et Mulli on nüüdseks mälestus.
Siis aga astus mängu Ürgmees. See toimus otsekui aeg-luubis. Otsekui filmis, kus Kangelane haarab oma lummusse kogu vaatajaskonna. Ta läheneb väärikal sörgil, orkester mängib taustal Tutti´s imekaunist nõretavat viisi, piccolo trompetid koguvad jõudu ja kõrgust. Ta jõuab randa, heidab jooksu pealt seljas üleriided ja viskub sealtsamast, hiigelrahnude pealt mäslevaisse lainetesse, et päästa... meie Mulli.
"Ärge selle kala pärast küll...", häälitsen abitult. Kujutletavad kriitikud teevad selle pisirolli muidugi maatasa. Kus on Ürgnaine, ah?, küsivad nad käsi laiutades, kus on sensuaalsus, kirg? Vaatan kohmetult enda ümber. Lapsed luksuvad endiselt nutta.
Fookus koondub taas Ürgmehele, kes ujub, kui nõtke delfiin, jättes enda teed märgistama vahused lained.
Mulli on väga kaugel.
Tundub, et Ürgmees hakkab väsima. Tuul tõuseb, vahemaa Mulli ja Ürgmehe vahel pikeneb veelgi. Aga ta ei jäta. Muusika on taandunud pinevaks pianoks. Viiulid saevad madalas registris tremoloid.
Kas ta annab alla? Ehk oleks mõistlik?
Lapsed on vait. Nad põrnitsevad altkulmu merele.
Äkitselt muudab dirigent tempot. Uus motiiv põimub varemkuuldud peateemaga, väändudes topelt-fuugana muusikasse ning lisades uut pinget vee peal toimuvale võitlusele. Sisse astuvad astuvad flöödid, oboed, klarnetid, fagotid, tuubad, metsasarved, tromboonid ja trompetid. Ürgmees paneb mängu viimase jõu. Creszendo. Lained peksavad halastamatult. Kulminatsioon võtab kõrvakuumise. Ja siis kostab vägev timpanipauk... Vaikus. Subito.
Käes!
Tagasitulek ei ole enam nii huvitav. Mazoorne lõpukoraal venib kaunis pikale. Ürgmees on tõepoolest väsinud- ja et Mullil on ühes uimes tilluke auk, on ta pooleldi õhust tühjaks jooksnud, mis ei kergenda temaga ujumist kuigivõrd. Lõpuks nad siiski maabuvad, Ürgmehe üüratu õlalihas üle pooltühja Mulli. Lapsed huilgavad vaimustusest. Pobisen sisutühje tänusõnu. Kus on Pilk?, ahastavad kriitikud. Ega see mingi film ei ole!, käratan mõttes vastu.
Ning korraga on ta kadunud. Nii nagu tekkis, nii ka läks. Kas ta üldse oli olemas?
Ürgmees, kes päästis meie katkise kala. Meie Mulli.


pühapäev, 3. mai 2015

Konkurss

Ma konkursse ei salli, pole põhimõtteliselt ühelgi käinud.
Helis ütleb ennast ka neid mitte sallivat, olles samas nii mõnegi edukalt läbinud. Täna osales ta rahvusvahelisel konkursil Stockholmis, kus napsas nagu muuseas II koha, teadustades enne tulemuse teadasaamist sms-i vahendusel, et "ei läinud hästi!", mis on juba ammust ajast hea ning alatitoimiv märk, kindlustamaks kohta esikolmikus.
Tegelikult pole konkurss üldse tähtis.
Tähtis on vaid kinnitus, et Helis on suurepärane muusik.
Vahel kipub see ehk ununema. Või siis liiga enesestmõistetavaks saama.

esmaspäev, 9. märts 2015

Viiul

Mul on kabinetis laua peal väike viiulikujuline pudel aprikoosi likööri. Keerutan seda pudelit tihtilugu sõrmede vahel. Eriti meeldib mulle pudeli kaelal neljanda sõrmega vibrato´t harjutada. Kahjuks ei ole sel pudeliviiulil keeli. Ja ka poognat pole peenele keelekastele paraku juurde lisatud. Muidu oleks lihtne. Täna õhtul mängiksin Monti Csárdás´it . 
 Alustaksin nagu muuseas. Sissejuhatust võib venitada. Lubatud on isegi fraasisisesed kõikumised- kõik see lisab vaid vürtsi allasurutud kirele. Kõrgeimad noodid lõhestaksid otsemaid Kuulaja hinge, kriipides südame verevermeisse. Ometi anuks ta jätkamist. Madalate toonidega tekiksid ta otsaesisele sätendavad piisad, mis aeg-ajalt suurte pisaratena meelekohtadelt allapoole niriseksid.
Täna ei tunneks ma mingit halastust. Mul on selleks täielik õigus.
Kiire osa haaraks kaasa kogu ruumi. Oskan keerutada nii, et pearinglust ei teki. Mul on jalas pannaldega tantsukingad, seljas ülimalt kahar seelik. Tempo kogub aina tuure. Keeled muutuvad poogna all kõrvetav-tuliseks. Kuulaja tahaks hullununa viskuda seeliku pitsivahtu, et silme eest möödalibisevat elu jõuga taas tänaseks taandada. Aga ta on oma toolile otsekui kinni liimunud. Oimukohtadel tukslevad veresooned. Hingamine on katkendlik.
Oi, kuidas mulle täna viiul meeldib!
Lõpp oleks järsk. Kummardaksin seeliku kahisedes. Aplodeerida ei oleks vaja. Ta ei oleks selleks võimelinegi...
Vaataksin talle sügavalt silma ja keeraksin valju raksakaga viiulikaela kahekorra. Võtaksin jultunult ühe suure sõõmu säravpuhta armastuse terviseks.
Ning seejärel...
Laseksin tal taibata.