Pühapäev, 13. oktoober 2019

Maratoonarid

Käisime täna pojaga jooksmas. Mõtlesime, et võibolla läheme järgmisel sügisel koos Tallinna Maratonile. Kümmet kilomeetrit suudan ma küll joosta. Vabalt! Lastedistantsid on veel lühemad. Aga harjutama peab siiski.
Ma pole kunagi Karl Johanniga koos jooksnud. Trenni mõttes. Ütlesin omaarust targalt, et võtame mõõduka tempo. Karl Johann oli esialgu nõus.
Siis aga hakkas ta nihelema. Just, joostes niheles! Lõpuks puistas, mis südamel:"Sul on selline üliaeglane sörk. Ma põhimõtteliselt nagu kõnnin niisuguses tempos." Illustratsiooniks kõndiski ta mu kõrval kümmekond keskmisest kiiremat sammu. "Kui ma trennis nii aeglaselt jookseksin, ma vist jookseksin algusringe kogu trenni!"
Taevake, mõtlesin endamisi, säh sulle trennikaaslast! Ilmselt ülehindasin end tublisti- 10-aastane võitlustel käiv kergejõustikutrenni poiss on siiski hoopis teisest puust.
"Milline siis sinu sörk on?", küsisin. Uhh, see oli ikka päris kiire... Aga Karl Johann on džentelmen, ta lubas mind ilusti tagasi aeglasemaks jääda ning lausus mõistvalt: "Sellise tempoga pead sa jälle hullult kaua vastu."
Jaa, ma arvan, et võingi ükskõik kui kaua joosta, ma lihtsalt ei viitsi enam ühel hetkel...
Nüüd juurdlen, mida siis teha, et mugavustsoonist välja saada ja veidi kiirust arendada. Ega need seal kümne kilomeetri finišis kah kogu päeva viitsi passida...
Siiski- tegime sörgi vahele ka kolm kiiret lõiku- nii 60-meetrist "täiest torust andmist". Pool maad pidasin Karl Johanniga täiesti sammu! Nii et päris lootusetu ma igatahes pole.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar