Pereteraapia

Mind paneb imestama, kuidas laste ja noorte vaimse seisundi parendamise jaoks mõeldakse välja igasugu imeasju, teraapiaid ja tehnikaid, kaasatakse igasugu x terapeute ja tugiisikuid ja sotsiaaltöötajaid, moodustatakse ümarlaudu, arutatakse, juureldakse ja tehakse plaane… aga ei midagi! Mured ja raskused aina suurenevad. 

Imestama paneb mind vaid üks asi, mis ununeb täiesti- me võime ju koolides ja lasteaedades ja muudes noorte- ja lasteasutustes anda lapsele ajutist abi, aga hetkekski ei tohiks meelest lasta seda, et esmalt tuleb ta oma kodust ja läheb tagasi oma koju. Seetõttu toimugu koolis ja mujal mis tahes, lapse esmane mõjutaja on ikkagi tema perekond, kodu. 

Me ei saa last väljaspool kodu “terveks teha” ja siis teda koju tagasi saates loota, et ta seal ka terveks jääb - kui tema pere ei funktsioneeri tervislikult. Kulla inimesed, alaealise lapse eest vastutavad eelkõige tema vanemad, tema kasvatajad! Individuaalteraapiast üksi pole seega suurt kasu.

Kui noorel või lapsel on suur mure või psüühiline probleem, tuleks kaasata koheselt kogu tema pere! Vaid siis on mõtet oodata muutusi, kui kogu lapse või noore peresüsteemi mõtlemises ja toimimises toimub muutus. Vahel napib vanematel vanemlikke oskusi, näiteks teadmisi kärgpere toimimisest või piiride seadmisest. Või on vanem(ad) ise vaimse tervisega kimpus. Kust me seda teame, kui me probleemse lapse peret ei uuri või teeme seda pealiskaudselt? 

Seega oleks esmalt vaja suurendada pereteraapia kättesaadavust. Iga probleemne laps või noor peaks esmalt saama suunamise pereterapeudi juurde, kes kaardistaks tema peresüsteemi, toimetuleku viisi ja muu vajaliku ning hakkaks kogu perega tegelema. 

Üsna tavapärane on, et pereterapeut jätab oma töö esimeses etapis “probleemse” lapse veidiks ajaks hoopis kõrvale ja tegeleb esmalt tema vanematega. Kui vanemate vahelistes suhtetes ja nende toimimises tekivad muutused, võib juhtuda, et lapse või nooruki, kelles esmalt tundus olevat “viga” või “häire”, sümptomid taanduvad. Tema seisund paraneb. On ju loogiline, et kui lapse pere ja kodu muutuvad arusaadavaks ja turvaliseks, on see lapse jaoks lahendus, pääsetee. Toimub otsekui vabanemine. Laps saab (taas) hakata toetuma vanematele, mitte vastupidi. 

Niisiis- meie lastele on esmalt vaja pereteraapiat! Vaat selle võimaldamiseks tuleks omavalitsuste raha suunata! Mitte sajale muule ametnikule või ajutisele tervendajale. Alustagem algusest! 

Jah, kindlasti vajavad paljud noored siiski ka psühhiaatri abi, aga uskuge, nende hulk jääks kõvasti vähemaks, kui pereteraapia muutuks kättesaadavaks, lausa kohustuslikuks osaks murettekitava lapse raviskeemis. Pealegi, pereteraapia on ka tugiteenusena psühhiaatrilisele ravile asendamatu. 

Muidugi hoiab iga spetsialist oma konti kõvasti hambus ja ei taha seda ära anda, aga veelkord- ühegi alaealise “ravi” pole piisavalt tulemuslik, kui kaasatud pole kogu tema pere. Täiskasvanu võib olukorda muuta, suhteid katkestada, lahutada, ära kolida, mida iganes. Lapsel see võimalus puudub. Temal on just selline kodu nagu on ja minna pole sealt reeglina kuhugi.

Ärge siis unustage- meie lapsed tulevad esmalt oma kodudest. Sealt peab algama ka muutus! Perekond on hierarhiline süsteem. Vanemlik allsüsteem peab olema turvaline, seadma piirid, vastutama. Lapsed õpivad vastutama järk-järgult, vanuse kasvades. Aga kuidas nad seda teevad, kui nende vanemad seda ei oska ja ei õpeta? Kui nad oma last ei kaitse? Kui nende kodus on kaos? Selleks tulevadki appi pereterapeudid. Kõik muu on algul teisejärguline. Kuidas seda ei mõisteta? 

Päästja

Ta on tõesti üles tõusnud!

 Mul on aeg-ajalt kummalised elu ülesanded. Usun, et sääraseid ei anta just paljudele. Ja vähesed võtaksid säärased enda kanda. Mina olen võtnud. Võtsin kakskümmend viis aastat tagasi ja võtan ka nüüd. Arvan, et nende lahendamine oli siis ja on ka praegu vajalik ja elupäästev. Samas oli see siis ja on ka praegu minu jaoks väga närvesööv ja kurnav. Aga kes siis veel, kui mitte mina. Tundsin siis ja tunnen ka praegu, et olen selleks “kutsutud ja seatud”. Ilma mingi eneseupituseta. Tegelikult võtan neis teemades kanda pisut liiga palju. Lihtsalt ma ei saa teisiti. 

Mõlemad neist on mõnes mõttes vägisi tehtud heateod. Sugugi mitte tolle inimese kahekümne viie aasta taguse tahte kohaselt. Mitte ka praeguse hädasolija tahte kohaselt. Tegelikult lausa tugevalt kummagi vastu, kuna nad kumbki ei oleks, üks oma toonase, teine oma praeguse “mina” juures oma päästmisaktsiooniga eluilmaski nõus olnud. Olen need mõlemad tõtt-öelda vägisi läbi surunud, päästes kakskümmend viis aastat tagasi ja püüdes päästa ka praegu endale olulist inimest tema enese käest. Sest muidu oleks läinud siis ja läheks ka nüüd väga halvasti. Mõneti elu ja surma küsimus. 

Esimesest päästmisest ei teadnud toona mitte keegi. Peale ühe arsti, kelle nõu ma kuulda võtsin ja kelle nõu kohaselt tegutsesin. Tagantjärgi mõeldes oli see õudne protsess ja tahaksin endale, tollasele vaprale noorele naisele teha pika-pika pai. Kakskümmend viis aastat tagasi ei osanud ma veel mõeldagi, kas ja mida ma ise tunnen ja läbi elan. Praegu tean, et päästsin seeläbi tõesti inimese elu. Aga arvasin siiani, et teist korda ei teeks ma midagi säärast mitte mingil juhul. Eluilmaski.

Siiski. Sellest praegusest teatakse küll. Mu selja taga on väga paljud suurepärased inimesed, kes aduvad asja hädavajalikkust. Kes on mind hindamatult palju aidanud. Ilma kelleta poleks minust ühti.  Peamiseks “reklaaminäoks” olen aga taas mina. Mul ei olnud muud valikut. Osad võimalikest sekkujaist olid liiga vanad või haiged, keegi oli välismaal ja mõned polnud sellise koorma kandmiseks asjaga piisavalt lähedalt seotud. Juhtlõngad selle olukorra lahenemiseks olid Jumala poolt imeliselt valmis seatud. Inimesed olid kui malenupud õigetel kohtadel. Ma ei olnud kaugeltki üksi, kuid “oma näoga” jäin siiski aktsiooni põhiliseks läbiviijaks. Hakkan alles praegu aduma, kui kurnav see minu jaoks oli. Just vaimselt.

Toona, kakskümmend viis aastat tagasi tekkis “päästetud” inimesel minu vastu viha. Ta ei teadnud , et mina teda aitasin. Harjumine oma “uue olekuga” võttis aega ja muutis ärevuse raevuks. Mina olin lähim, nii distantsi, kui suhte mõttes. Mu heategu pöördus mõnes mõttes mu enese vastu, aga ma ei ole seda kordagi kahetsenud, kuigi suhet ennast kahetsesin mõneti küll. Kandsin oma saladust aastaid ja kui viimaks selle päevavalgele tõin, tekitasin korraks veelgi suurema šoki. Mingi aja pärast see taandus. Midagi tänulaadset tuli aga alles aastaid hiljem. Aga mis põhiline - inimene paranes ja enam tal toonast probleemi pole! Nüüd saab ta ka ise aru…

Praegu olen ma samuti vihaalune. Praegune abivajaja teab hästi, et minu tegutsemine on temaga toimuvate protsesside taga, aga ta ei pea seda päästmiseks ega abiks, vaid millekski hirmsaks ja julmaks. Tema ellu sissetungimiseks. Tema elu tahtevastaseks muutmiseks. Vaenlaseks olemiseks. Jah, ma tean küll, et ta pole praegu oma vaimult tema ise, aga ikkagi. See on keeruline. Soovin väga, et ühel päeval tuleb taipamine. Selgus. Ma ei oota mingit tänu. Ootan mõistmist. Enam ei ütle ma, et kolmandat korda ei teeks ma midagi säärast mitte mingil juhul. Kui muud võimalust poleks, teeksin küll. 

Sõltuvus- ja psüühikahäirega inimene pole oma haiguse edenedes mingist hetkest enam tema ise. Kui tema kõrval pole ühtegi “päästjat”, läheb asi omasoodu. Tavaliselt kiiresti allamäge. Pange tähele, “päästmine” ei tähenda siikohal lõputut halamist või tänitamist, vaid konktreetset tegutsemist. Kas kõik või mitte midagi!

 Profesionaalse abi ja ravi korral leiab abivajaja end taas üles. Sellel ajaperioodil lähedasena tema kõrval seista võib olla hirmutav ja segadusse ajav. See ei too endaga rõõmu ja tänusõnu. Pigem vastupidi. Tugev inimene saab sellega hakkama. Ta teab, kes ta on ja milline on tema eesmärk. Mis ei tähenda, et tal poleks keerukas. Mis ei tähenda, et ta ei seisaks igapäevaselt dilemma ees, kas ehk poleks parem kõik sinnapaika jätta. Siiski surub ta oma lahenduse läbi, sest ta teab, et see on õige. Piltlikult öeldes kasvõi läbi vere ja pisarate. 

Ma ei kahetse toda kahekümne viie aasta tagust tegutsemist. Sõltuvushäiresse sekkumist. Ja hoopiski ei kahetse ma praegust. Tõsisele psüühikahäirele konkreetse, aga karmina tunduva abi leidmist. Sel korral pole ma ka üksi - mu abikaasa Jaan kannab nüüd kõike koos minuga!

Aitas Jumal siis, selle ühe inimesega, aitab küllap ka nüüd, selle teisega.

Palvetan. 

Kolmikutest

Ah et kuidas kolmikutel läheb? Ah et see blogi oligi esmalt kirjeldamaks elu peres, kus kasvavad kolmikud? Jah, tõsi! Kui nad olid nooremad, oli neist muidugi hoopis rohkem kirjutada, kuid räägin heameelega ka sellest, kuidas neil nüüd, 17-aastastena läheb!

Mu kirjutamine on hetkel üpris keerukas, sest olgugi, et taandusin magamistuppa, ei õnnestu mul kuidagi leida rahu. Loviisa, kolmik number üks harjutab nimelt parasjagu all elutoas kõigest hingest Chopini leinamarssi! Teate küll, seda sonaadi nr 2 b-moll teist osa. 

Sedasama, mida vased (ehk vask-puhkpillid) alati riiklikel matustel vene sõdurite jalaheitmise taustaks puhusid, kui nõukogude liidu riigijuhid ridamisi hinge olid heitnud ja neid Punasel väljakul maeti. Imeilus lugu, aga nüüd seostub ikka esmalt sellega…  

Ei, Loviisa ei õpi klaverit. Või noh, õpib, nagu kuulda on, aga mitte õpetaja, vaid mingi äpi abil. Mina ei tea, kust tal selle leinamarsi mõte tuli. Andsin selle talle noodina oma matuse-mapist, kui ta küsis. Mina olen seda oma 30-aastase organisti staažiga esitanud vaid ühel matusel. Aga olemas ta mul on. Nii palju sellest.

Oi, neil läheb hästi! Või kuidas peabki minema verinoortel, aga juba üsna suurtel, kes haaravad elult jooksujalu, mis tollel pakkuda ja tunduvad seejuures õnnelikud. 

Neil kõikidel on kena sõprade ring, kes on ka meie juurde oodatud ja see on minu meelest ääretult oluline. Noorel peab olema oma elu, omad jutud ja käigud, aga nad peaksid suutma suhestuda ka vanema põlvkonnaga. Seda minu omad teevad. 

Muidugi on nad kõik pisut lohakad ja tulevad vahel jube hilja koju. Aga teate, kui noored on rõõmsad ja elujõulised ning janunevad elu poolt pakutava, nende vanuses siis seltsielu järele, on asi korras! Vaimne tervis on tänapäeval väga fookuses, eluterved pere- ja sõprussuhted peaksid selle garanteerima. 

Aga nüüd kõikidest eraldi - Loviisa on nimelt all klaverdamise lõpetanud. Tema on mul kõige mässumeelsem, on osav väitleja ja vaidleja. Tuleb tõdeda, et just tema meenutab mulle kõige rohkem mind ennast selles vanuses. Ajagraafik on tal kohati pilla-palla, spontaansust pisut palju, eesmärgid kõrged, süsteemsust vähe, loomupärast andekust kuhjaga. Kuna hinded on tal väga head, lasen tal põruda, kus annab ja piiran seal, kus peab. Liiga palju ei sekku, aga võtan vanemliku vastutuse, kui mu “kõiketeadja” liiga lennukaks läheb. Igas valdkonnas tiivad veel täielikult ei kanna. Noh, näiteks finatsilises :) Korraarmastusega on ka nagu on. Samas tean, et Loviisa väljub igast olukorrast võitjana. Ja ta on inglise keeles vapustavalt hea! Armastan Loviisat väga!

Mu habras ja õrn Lisann on nagu päikesekiir! Ta on rõõmus, empaatiline, vastutulelik, naerusuine. Tema küsib alati “ja kuidas sinul päev läks?” ning tõttab vajadusel esimesena appi, kus häda näeb laita. Lisann viibib meeleldi meie, täiskasvanute seltskonnas ja arutab meeleldi ilma-asju. Ta on neist kolmest kõige täiskasvanulikum ja seda ainult heas mõttes. Ta on ka võõraste või kūlalistega ääretult viisakas ja tähelepanelik ja olen saanud Lisanni kohta palju imetlevaid kiidusõnu. See, kui ütlen, et Lisann on lihtne laps, ei tähenda, et ta oleks lükata-tõmmata. Vajadusel oskab ta end väga hästi maksma panna! Koolis on Lisannil ainult viied. Kui hästi ja kindlalt ta näitleb ja deklameerib! Jube hea esineja! Ja toredaid sõpru on tal ka palju! Lisanniga võib vabalt “luurele minna”, tema juba alt ei vea! Armastan oma Lisanni väga!

Karl Johanniga tuleb mul endal tugevat kontakti hoida, sest poiss-lapsena ajab ta rohkem omi asju, kui tüdrukud - käib jõusaalis, mängib padelit, suhtleb sõpradega. Või toimetab lihtsalt oma toas. Kui aga ise teemad üles võtta, tuleb ta rõõmsasti kaasa.  Koolivahetus mõjus Karl Johannile hästi - üha enam näen teda õppimas ja see teeb rõõmu! Hinded on tal head ja tuju tavaliselt samuti. Karl Johann on enesekindel ja seltsiv noormees. Ka uues koolis on tal mitmeid uusi sõpru. Pluss vanad. Ahjaa, Karl Johann õpib ju nüüd klaverit! See huvi tuli ka tal enesel - ja mis on minul selle vastu! Karl Johann tuleb meelsasti meiega kontsertidele ja teatrisse, kutsu ainult! Ta on meie pere “riiklik lepitaja”, kes ei taha mingeid tülisid ja tahab kõik põlvkondade vahelised ebakõlad kiiresti lahendada. Mulle meeldib Karl Johanni chill olek. Ja ärivaist. Armastan teda väga!

Vaat nii on lood siinpool sood. Mahume kõik ilusti ja (peaaegu) sõbralikult oma kodukesse, kas kõik koos alumisele korrusele või üleval igaüks oma tuppa. Kõigil on piisavalt ruumi. Pühapäeviti teeme koos sauna. Nii tihti, kui võimalik, püüame üheskoos süüa. Tõsi, korra osas pean olema keskmisest väheke nõudlikum, aga lohutan, et see on neil ealine iseärasus. Ka Jaan püüab selle “nüansiga” rahulikult toime tulla. Vahel musitseerime koos. Arutame maailma asju, tulevikuplaane. Mul on ikka üks vahva trio!

Naise koht

Ma kuulun ühte komisjoni, mille koosolekutel käin tänaseks harva ja mille lõpptulemuse heaks teen ära ainult endale suunatud töölõigud. Selles komisjonis tuleb ilusti esile see, et naisi ei kohelda ikka veel meestega võrdselt ja kohati, eriti siis, kui nad julgevad sõna võtta, neid lausa naeruvääristatakse. Ega see ei käi väga märgatavalt, otse silmade vahele. Ja ega see ei käi ka kõikide selle komisjoni meesliikmete poolt. Ei, see toimub vaid ühe inimese, selle komisjoni autokraatse juhi poolt, kes ilmselgelt sooviks elimineerida iga vähegi arukama naise, sest naine peab ju teadupärast meestele kohvi pakkuma, kui nood tähtsaid asju arutavad. Kohvi tuleks pakkuda vaikides, silmad maas ja pärast ei tohiks kindlasti unustada ka nõudepesu. 

Kui mõni naine seal koosolekul sõna võtab, saab ta õige pisut rääkida. Kui ta seda kauem teeb, ta kõne katkestatakse. Selle komisjoni naised on harjunud, et nende kõne katkestatakse ja seetõttu räägivad nad kiiresti ja lühidalt, vahel ka katkendlikult ja närviliselt, nagu minagi seda mõnikord tegin. Ma ei harju ealeski, et mu juttu katkestatakse, seetõttu olen juba ammu loobunud igasugusest sõnavõttudest. 

Meie, naised, ei toeta väga teineteist. Selles valdkonnas on nimelt väga pikk tava, et naised serveerivad kohvi, mitte ei argumenteeri ja eks me ole selle ajaloos vaikimisi omaks võtnud. Mõnes muus valdkonnas oleks sellise töökeskkonna üle ammuilma skandaal tekkinud. 

Meie muutumatu reaalsus on aga järgmine. Kui mõni mees toob komisjoni ette mõne muudatusettepaneku, korraldatakse hääletus. Kui mõni naine seda teeb, tuleb tingimata vastanduda, tuleb kuulata autokraatse juhi lõputut monoloogi, miks see mõte on halb ja kuidas see ei kuulu üldse mingile hääletusele. Mul on okas hinges mitme hea, ühe või teise naise poolt lauale toodud ettepaneku osas, mille see mees ainuisikuliselt ära nullis. Praegu, kahekümne esimesel sajandil on see ikka veel võimalik.

Eelmisel korral tõi üks komisjoni (nais)liige komisjoni ette muudatusettepaneku, mida oli vajalikuks pidanud kogu tema (naistest koosnev) töörühm. Ka kaks naist komisjonist toetasid seda muudatust, öeldes selle koosolekul välja. Aga hääletust ei korraldatud. Sest meesülemus ei tahtnud. Ta ise ei ole küll antud teemal pädev, aga ebapädevaks muudeti vaikimisi hoopis nimetatud töörühm. Inimesed, kes teevad seda tööd kogu hingega oma vabast ajast. Koha kätte näitamiseks pole sõnu vajagi. Piisas sellest, et too ettepanek visati lihtsalt nurka. Naised ei otsusta midagi. Ja mehed on lihtsalt vait.

Õnneks saan seal komisjonis tegeleda ühe sellise niššiga, mida nimetatud autokraat tõesti ei valda ja seetõttu olen saanud ühise eesmärgi nimel siiski üht-teist ära teha ja mõnda teen ehk veel. Mul ei ole toimuvast kaugeltki ükskõik. Aga jube ebameeldiv on tegutseda, teades, et mu läheduses on ikka veel inimesi, kes arvavad, et naine pole täisväärtuslik inimene. 

Naisi ongi sajandeid mõtlemisest eemal hoitud. Mõelda vaid, Eestis võisid naised osaleda vabakuulajatena Tartu Ülikooli loengutel alles alates 1905.aastast. Päris õppimisvõimalus avanes neile seal 1915.aasta paiku. Ka siis ei saanud nad vaida kõiki erialasid, vaid ainult “pehmeid”, nagu näiteks õpetamine või käsitöö. Ega siis kõrgharitud naiste hulk koheselt hoogsalt kasvanud! Ka nõuka ajal oli ju mentaliteet, et naise pärusmaa on köök ja lapsed. Nüüd on aeg sada aastat edasi läinud, aga ometi arvatakse ikkagi naisi olevat küündimatud. Kuidas see on võimalik?

Aga on! Olen kindel, et ülalmainitud koosluses ei muutu mitte midagi. Mitte keegi ei tee sellele ühele märkust, selleks ollakse liiga arad. Omavahel on muidugi jutuks, aga sinna see jääb. Mina tahtsin vähemalt siia asja välja kirjutada. Muud ei suuda, kuna olen arg, mis parata. Naine, ja arg. 

Aga noh, kui poleks, ei muutuks ikkagi midagi - ta viskaks mu lihtsalt välja. Keegi ei teeks piiksugi.

Kohutav ilu

Taanduja

 Oh, eks ma olen ju ennegi kirjutanud, et mulle meeldib ilu ja andekus! Nii hea, et meie ümber on nii ühte kui teist piisavalt. Ometi on kõige inspireerivam kohtuda ilu ja andekusega sellises doseeringus, mis korraks hinge kinni võtab ja seejärel valjult ahhetama paneb. Või nähtu-kuuldu üle pikalt arutlema meelitab. Või endalegi loomepuhangu kingib. 

Ilu ja anded muudavad meid kõiki paremateks inimesteks, kui me need ometigi märkaksime ja vastu võtaksime. Kõige selle müra seest, läbi mille meile päevast päeva rämpsu ja tühisust kaela määritakse, jääb väärtuslik vahel märkamata. Seda õnnelikum on olemine õhtutes, mil seda lausa kamaluga antakse. 

Või päevades. 

Tegelikult algas seekordne sügavuti tajutav “ilurännak” juba Saaremaal. Rannas, mille merejääl olime vaevu kuu varem teineteise rõõmuks piruette teinud, võttis meid vastu sillerdav kevad. Tabasime ta otse talve viimase taandumise hetkel. Siin-seal otsisid sulavad jääkamakad teineteisest viluvarju, moodustades veepiiril viimseid tasakesi sulavaid hangekesi ja saarekesi. Aga nende jaoks ei jagunud meil seekord silmi. 

Me imetlesime hoopis teist ilu. Olime Looja kevadise loomingu lummuses, silmitsedes erksinises taevas tiirutavaid laululinde ning vastavanenud päikesekollaseid paiseleheõisi. Heitsime end vabanenult erkrohelisele sametpehmele sambavaibale. Kuivale, kas pole ime! 

Ei, ilm polnud soe, tuul tuuseldas katmata kukalt ja kurguauku, surus end sisse lahtistest hõlmadest ja pillutas pisut peent liivagi õhku, otsekui ähvardades, et temaga ei ole nalja. Aga need, kel südamed armastust täis ja meeled tulvil ilu, ei pane segajaid tähele. Nende jaoks on kõik pakutav täiuslik. 

Jõudnud tagasi Tallinna, imetlemine jätkus.

Et ilu ja andekust võib kanda ka üks pealtnäha nii ja naa sisuga muusikal, ei osanud esmalt aimatagi. Ometi suurenes arukate soovitajate arv ja piletid olid muutumatult välja müüdud. Asi hakkas mind väga huvitama ja Jaan, imemees, hankiski meile pääsmed! Inimestega ikka tasub heades suhetes olla ja tema kohe oskab seda kunsti. 

Jutt käib muusikalist “Kinky boots”. Teate, ma pole üldse eriline muusikalide ja muu säärase “lihtsalt seeditava kraami” fänn. Viimati saime piletid mingile Broadway üleshaibitud show'le ja see oli küll pehmelt öeldes mage. Nii sisu kui esituse poolest. Aga Vanemuine on teinud uskumatult vägeva tüki! Milline roll Rolf Roosalult, uskumatu! Kui vägev liikumine, kui äge esitus! Priit Võigemast oma tuntud headuses- taas üks üüratult kandev roll, kuidas ta need kõik ometi välja kannab. Kogu trupp… Oeh, mulle meeldivad andekad inimesed!

Ja järgmisel päeval järgmine imetlemine. 

Kujutage pilti, et kellelgi võib olla selline sõber, kes kutsub kõik oma head sõbrad ja kaasteelised kinno kokku, katab neile laua parima šampanja ja erinevate ampsudega ning seejärel näitab umbes 180-le kokkutulnule enda poolt reserveeritud saalis filmi, mis teda ennast väga kõnetas ja mida tahab nüüd endale tähtsate inimestega jagada. Filmi, mis on ilust ja elu tõelistest väärtustest. Filmi, mis ei jäta vist kedagi külmaks. Filmi, mis paneb oma teistsugususega ahhetama, tekitab küsimusi ja tahet arutleda. Jaanil on selline sõber. 

Niisiis - Paolo Sorrentino film “La grande bellezza”, eesti keelde tõlgituna “Kohutav ilu”. Ma ei oska seda kuidagi ümber jutustada, aga see puudutab. Usun, et igaüht. Väärt sõber, kes kogu saalitäie mõtlema suunas.

Ja järgmisel päeval taas imetlemine. 

Teate, ma armastan klaverit! See on nii paindlik, kaunilt kõnelev pill. Ja kui keegi seda briljantselt valdab, on kuulamine lihtsalt nauding! Sel korral mängis Ralf Taal üksi ja abikaasa Kaiga neljal käel Chopini. Chopin on üks mu vaieldamatutest lemmikutest, mängin seda tihti ka ise, mis sest, et mitte nii kaunilt. Kõik need sillerdused ja keerukad üles-alla passaažid, see ülim meisterlikkus, mis kõlab kergelt ja lennukalt… Imeline! Ja nii tore, et olime kogu perega kuulamas. 

Sosistan siin salaja, et mul on veel kolme klaveri soolokontserdi piletid ootel- üks aprillis, üks juunis, üks sügisel. Ootan neid kõiki väga. Huvitav, nad tunduvad mulle praegu nagu eriti hoolikalt valmistatud hõrgutised, mida saab õigel ajal maitsma minna!

Pergolesi Stabat Mater on ka üks äärmiselt kaunis ja sügav teos. See kirjeldab Neitsi Maarja kannatusi, kui ta seisab oma poja Jeesuse risti all Tema ristilöömise ajal. Seda esitame pühapäeval koos kahe lauljaga, Marion Melniku ja Annaliisa Pillakuga Rootsi-Mihkli kirikus. Mina siis orelil. Hämmastav, et Pergolesi, kes elas vaid 26-aastaseks, oli suuteline kirjutama nii sügavat ja hingepuudutavat muusikat. Ilmsegelt on tegu geeniusega. 

Ka Chopin, kes elas kõigest 39 aastaseks, komponeeris eilsel kontserdil neljal käel esitatud Variatsioonid Mozarti teemale kõigest 17-aastasena! Meeletult tehniline ja seejuures imeilus teos. Mu trio on praegu 17… Mõtlemapanev.

Olen õnnelik, et mu ümber on nii palju kaunist ja märkimisväärset. Olen rahul, et tühist plära ja tuuseldamist on jäänud kordades vähemaks ja et rahulik elu toob nähtavale nii palju väärtuslikku. Kuidagi helde ja helge on olla!

Meri

 

Malaqueta rand Malagas

Meri peab olema. Seetõttu käisin kahel päeval Antequerast Malagas mere ääres. Spetsiaalselt, bussiga. Teisel korral ihuüksi. 

Meri peab olema. Malagas on see sini-sinine ja loksub rahustavalt hiiglaslikku suplusranda. Õnneks polnud veel päriselt hooaeg, vesi oli jahe ja suvitajate hordid polnud jõudnud liiivariba iga ruutmeetrit ära vallutada. Sain vaikselt istuda ja rulluvate lainete loksumist kuulata. Oli ülimõnus. 

Meri peab olema. Seetõttu mulle ei meeldiks lõunamaa pelgalt soojuse pärast. Sisemaa ja mäestikud on ka vahvad, aga ainult korraks. Kui lõunamaal talvituda, siis ikkagi rannikul. 

See sooja-sutsakas oli tõesti ülihea! Eesti talv oli ju nii hirmkülm, et iga keharakk lausa nurrub, kui ta viimaks päikese meelevalda anda. Kerge kiht päevitusõli ihule, tänulik naeratus suule - ja minek! Mere äärde, varvastega vette, hingega otse päikesesse.

Nüüd on akud laetud. Kojusõit võib tasapisi alata. Ja just selle teadmisega, et alati võib tulla tagasi. Lausa peab! 

Koorikonkurss

 

Ei mingit mañanat!

Ütleme, et kui inimesel on mõni nõrk külg, võib ta selle varjamiseks või sellest välja kasvamiseks “vindi üle keerata” ja hoopis kentsakam näida, kui oma senise “puudega”.

Seda asja kogesime täna hispaanlaste puhul seoses nende nõrga koha, ajatajuga. Vaesed mañana-vennad olid end nii ülikoletäpseks timminud, et asi oli teistpidi täiesti ajuvaba.

Akustika proov pidi kestma täpselt kümme minutit. Olime piisava ajavaruga kohal. Üks hispaania koor, kes pidi akustikat proovima enne meid, polnud ilmselt veel hotellist tulemagi hakanud. Nad ei teadnud, et nende rahvuskaaslastest konkursikorraldajad on läbinud taassünni täpsuse alal. Nende, nagu meiegi meelest on hispaanlased alati olnud “aega on” tüübid. 

Ühesõnaga, meid talutati enne neid kirikusse ja sätiti kohtadele. Ja siis pandi stopper käima! Kui olime veidi laulnud (mina klaveril), tuli üks korraldustoimkonna onu ja lehvitas me poole mingit paberit, nii et dirigendil ehmatusest sassi läks. Paberile oli kirjutatud “veel 5 minutit”. 

Kogusime end kiirelt ja kui järgmine paber “viimane minut” läbi onu käte meie peade kohale ilmus, me vähemalt segamini ei läinud. Pidime ainult kiirelt kirikust lahkuma. Aga see selleks. 

Enne konkurssi oli lahti laulmine. Koorid peavad ikka enne esinemist hääled lahti laulma, et esitatavad teosed kaunilt kokku kõlaksid. Nii meiegi. Lahti laulmiseks anti meile aega- tervelt 15 minutit! Ainult, et lahtilaulmise koht oli nelja minuti jalgsikõnni kaugusel esinemiskohast. Meid turvas teel sinna kaks noort kutti, kes teenisid ilmselt taskuraha. Pidime neile vastuvaidlemata järgnema, algul dirigendiga kahekesi, et vaadata, kas ses ruumis on ka klaver, ja hiljem kogu kooriga. 

Kui see ruum oleks kõikide konkureerivate kooride lahtilaulmispaik, oleks järgnev arusaadav. Aga see ruum oli kogu aeg vaba, ainult et meie ei tohtinud sinna ilma nende noorte turvajateta minna. Ja niikui me sinna läksime, pandi meile ka häälte lahtilaulmise aja piiramiseks stopper käima, mis tähendab, et me ei tohtinud oma hääli kellestki rohkem lahti laulda. Kui viis minutit oli aja lõpuni, kerkis me silme ette tuttav paber. Ja kui viimane minut sai läbi, ei tohtinud me enam kauem seal ruumis olla. 

Nii käisimegi katedraalist harjutuskohta nagu loomakari talitaja sabas ja meie hääleharjutused olid 15 minutiga limiteeritud. Huvitav, mis küll oleks juhtunud, kui oleksime 20 minutit hääli lahti laulnud? 

Igatahes on mul korraldajatele veel ettepanekuid: järgmisel korral võiks näiteks kaaluda käeraudade kasutamist, kui lauljaid eri harjutusruumidesse juhatatakse. Mine tea, mõni põgeneb ehk enne esinemist õigelt teelt ära! Valib vale, valvamata raja! Või teeb muu sarnase kuriteo! 

Võiks mõelda ka elektrišokile, kui peale proovi harjutusruumi kohmitsema jäädakse. 

Ja siisvõiks mõelda stopperi kasutamisele juba lennujaamast alates- et Hispaania pinnal poleks mingit ebavõrdsust. 

Kaeban siinkohal, et meie näiteks harjutasime konkursi eelsetel päevadel hommikuti hotelli fuajees. Kad teistel kooridel oli ikka sama võimalus? Või sai äkki teiste hotellide fuajeedes viisteist minutit vähem harjutada? Või ei saanud üldse, oh õudust? Nuhk lennujaamast sappa, ütlen ma!

Niisiis, Hispaania pinnal olgu kõik ülitäpne! Mañana-aeg olgu möödanik! 

Õnneks läks muidu hästi.