Süsteemi ohvritest

 Olen pereterapeudina igati pädev ja kogenud. Oma teenust ma aga eriti ei reklaami, kuna üha enam olen hakanud tegelema oma teise suure armastuse, muusikaga. Meil on Jaaniga hea kontsertmõtiskluste tiim, samuti viime koos läbi paljusid kiriklikke talitusi, see köidab mind väga. Siiski võtan pereterapeudina vastu oma kauaaegseid kliente ja neid inimesi, kes tulevad mu klientide soovitusel. Nii on kõike parasjagu. 

Kui pealinna sotsvaldkond mulle möödunud sügisel koostööettepaneku tegi, mõtlesin asja üle pikalt. Olen ennegi linnaga koostööd teinud. Ühekordsete projektidena. Töötasuks sain toona sama summa, mida kabinetiski oma vastuvõtutasuna küsin. Asi toimis. 

Nüüd on aga ajad muutunud. Erinevate tööde eest on keegi koostanud hinnakirja ja välja mõelnud ka selle, kui kaua antud teenuse osutamine võiks aega võtta. Nii tasutakse pereteraapia eest Väikene Summa, aga ka aega selle teenuse ühekordseks osutamiseks on ette antud Natuke. Minu tavapärased seansid on seitsekümmend viis minutit ja isegi need venivad tihtilugu üheksakümnesteks. Pakutav oli niisiis jahmatav.

Et olen saanud kõrgkoolis igati korraliku hingehoidja väljaõppe, suudan turvaliselt ja professionaalselt läbi viia ka leinanõustamisi ning traumateraapiat. Leinanõustamine on pealinna ametnike jaoks selline alamat liiki ettevõtmine, mille eest on ette nähtud Väga Väikene Summa, aga aega selle ühekordseks osutamiseks vajatakse nende hinnangul Üsna Palju. Pakutav on niisiis veelgi jahmatavam.

Ometi võtsin ma koostööpakkumise vastu. Siiras aidatatahtmine. Soov tegeleda veidi raskemate juhtumitega. Lootus, et asjad muutuvad.

Minust sai osa “Suurest Süsteemist”. Kui teiega sõlmitakse koostööleping sel viisil, et te täidate absurdse hunniku pabereid, millelt vaatavad vastu vaid seadused, käsud ja keelud, kui te saadate enda kohta meeletu hulga dokumente, allkirjastate kogu selle portsu üheksainsaks megasuureks nõutud kaustaks, kui te saadate selle kõik teele ja ei saa vastuseks mitte ainsatki sõna, siis küllap taipate õige pea, et teie kui inimene seal paberihunniku taga pole üldse oluline. Peaasi, et toidaksite Süsteemi. 

Nad vaesekesed ei tea, et Süsteem ei saa ega hakka ealeski toimima ilma Inimesteta, kellega tuleb pädeval viisil suhelda. X ametnike poolt minu äranullistamine oli esimene märk, et asjad ei tööta. 

Lühike lause “täname, saime teie dokumendid kätte” ja isiku nimi, kes selle vastuse kirjutas, oleks olnud väga vähe aega nõudev asi, mis vähemalt alguseks muutnuks kogu selle supi vähegi helpimiskõlbulikuks. Miks ma need dokumendid kõige selle anonüümsuse peale ikkagi allkirjastasin, ei tea. Küllap olen jahmatavatele ja lubamatutele asjadele reageerimisega aeglasevõitu. 

Kõik edasine ajab aga lausa juukseid katkuma. Sest siis tulid mängu x ametnike veelgi ebakompetentsemad alluvad. Kas te näiteks kujutaksite ette, et ametnik nõuab “leinateraapiat” olukorras, kus kõik märksõnad lausa röögivad näkku, et tegu on trauma ja kriisiga? Mina hammustan koheselt läbi, et too “leinateraapia” on lihtsalt poole odavamaks hinnatud teenus, mida mulle, arvatavale lollikesele peale surutakse. 

Aga sellega asi ei piirdu. Ametnikud ei tea, et ka “leinateraapia” läbiviimisel on omad reeglid. Kindlasti ei saa seda teha nii, et kabinetis on korraga teda tabanud šokist täiesti apaatne ema ja tema kolm äärmiselt eri vanuses last. Ma ei vii sellist “teraapiat” eluilmaski läbi! Ka sunniviisiliselt mitte. Olen juhtumisi pereterapeut, kellel ka trauma-alane väljaõpe, seega oskan hästi ette kujutada, mis elu säärases kodus parasjagu elatakse. Mul on esmalt vaja ema jalule ja toimima saada. Teate küll, nagu lennukis tuleb häda korral esmalt täiskasvanule hapnikumask asetada. 

Seejärel tuleb mul eri vanuses lastega viia läbi mitmeid erinevaid teraapiaseansse. Teate, kolmesega toimub see kõhuli maas, ühes mänguasjadega, üheksasega läbi joonistamise või voolimise ja kuueteistkümnesega tema eale vastavalt. Aga ma ei saa seda x ametnikule öelda, sest ma ei tea, kes ta on, mis on ta nimi ja ametinimetus ja kas mulle selle töö eest mingit tasu ka makstakse. Jah, ka see “ebaoluline” nüanss. Muide, seda “pisiasja”, et nood lapsed on muukeelsed ja sellekeelsed, mida mina ei valda, mulle töö alguses ei mainitud. 

Õnneks jätkus mul oidu hakata uurima, kuhu pagana kohta need suurejoonelised aruandlusdokumendid esitan, mille alusel oma töö eest teenitud sandikopikad kolme nädala jooksul kätte saaksin. Aga seda kohta pole ma siiani leidnud. 

Kui mulle kirjutas mingi roosinupukene ätt geemail komm (või midagi taolist) kuskilt erameilist, selgus, et ametnik ei olnud minuga suvatsenud isegi ühendust võtta, et mulle töö üle anda, vaid oli kõik dokumendid, saatnud “roosinupukese” taga olevale abivajajale. Ja kui seejärel selgus, et “roosinupukesel” on karjuv vajadus traumatööks, aga dokumendis, mis oli minu asemel hoopis temale saadetud (!), oli mu ülesandeks taaskord leinatöö (sest see on ju praktiliselt tasuta) ja kui lõpuks selgus, et ka “roosinupukese” peres on hulk erivanuselisi lapsi, keda ma kõiki üheskoos oleksin pidanud “teenindama”, sai mu mõõt täis. 

Ma ei lappa enam dokumente, millal ja kust võiksin oma töö eest raha saada. Ma ei otsi enam mööda pabereid ja telefoni ajalugu, kas ja millal ja mis numbrilt on mingi anonüümne ametnik mulle helistanud või kirjutanud. Ma lõpetan kogu selle jama jalamaid. Jätku oma mõnikümmend eurot kus see ja teine. Las läks Süsteemi kõhtu. 

Hoopis nukram on fakt, et asi ei toimi. See fakt pole isegi nukker, vaid jõletu, sest need armsad inimesed, katkised ja traumeeritud pered, kes isikliku raha eest mööda terapeute ja psühholooge ja psühhiaatreid ei jaksa käia, vajaksid tohutult abi. Ma oleksin saanud neid veidikenegi aidata. Aga see tehti mulle täiesti võimatuks. Kas teate, kui palju ma nende lõputute paberite peale aega raiskasin? Milleks? Minu kui spetsialistiga oli nende robotite, kes asju otsustavad, suhe null.

Niisiis loobun. Aitas sellest, et korraks oma nina “Suurde süsteemi” pistsin ja mind mingiks sodihunnikuks  “paberihundistati”.

Ma olen väga hea süsteemne pereterapeut. Mul on vastav tõenduspõhine haridus, viieaastane põhjalik väljaõpe, tänaseks tohutu töökogumus. Ja eneseväärikus. Jätkan 100% erapraksises. 

Naiseks olemise võlud ja valud 2

 Niisiis menopaus. Naise viljaka aja lõpp. Ka muude muutuste aeg.

Viimasel ajal on menopausi teema ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias üsna agaralt arutlusele tulnud. Loen, et sellest korraldatakse lausa erinevaid seminare ja koolitusi, mis on väga hea. 

Üks mu sõbranna tegi üleminekueast oma lõputöö, aga see oli juba aastaid tagasi, ajal, mil teemat ikka veel “kalevi all” hoiti. Juba siis rõhutas ta seda, et üleminekueast võiks ja peaks saama pigem inimese uue ajastu algus, kui et temast tehtaks ühiskondlik häbiplekk. Aga toona jäi tema väljaütlemine “hüüdjaks hääleks kõrbes”.

Olen palju lugenud selle kohta, kuidas üleminekuiga naise keha ja hormonaalsüsteemi mõjutab. Vanasti, kui asjadest veel piisavalt teadlikud ei oldud, ei osatud ka menopausi sümptomitega midagi peale hakata ning nii kujunesidki välja müüdid, mille põhisõnum on see, et menopaus muudab naised täiesti segaseks. 

Ka mina kuulsin oma suguvõsa vapralt naisliinilt klimakteeriumi kohta õudseid lugusid, mis sisaldasid pööraseid kannatusi, nii füüsilisi kui vaimseid. Nägin kõrvalt, kuidas inimese psüühika teda täiesti alt veab, kusjuures tegu ei olnud mitte ainult närvilisuse ja paanikaga, vaid kohati lausa halvava surmahirmuga. Abi polnud kusagilt saada. See asi tuli lihtsalt “üle elada”. 

Teadlikkus puudus täielikult. Millest siis täpselt? Ei enamast, kui kolmest põhilisest kriteeriumist: õige toit, piisav liikumine ja küllaldane uni (mis tähendab laiemas skaalas ka rahulikku, stressivaba elu). Jah, võite ju öelda, et tolle aja inimesed rabasid tööd nagu loomad, mis liikumisest saab siin juttu olla (või et nad ju liikusidki tohutul kombel). Aga lihtsalt rabelemine ei ole sugugi tulutoov. On lihtsalt väsitv. Looma kombel töörabamine, algul tööl ja siis veel kodus takkaotsa ei ole kunagi kedagi õnnelikuks teinud ning rahulikule, pingevabale elule ei saa sellise elukorralduse puhul loota. Süstemaatiline trenn, eriti lihas- ja kardiotrenn, aga ka kõndimine ja venitused, on need, mille puhul saab ka keha tervendavaid signaale. 

Ning toit. Palju räägitakse sellest, et isegi siis, kui poest polnud peaaegu midagi saada, kus ikka lauad olid lookas! Jah, olid tõesti. Ainult et… see polnud sugugi menopausi sõbralik toit. Liiga palju liha, loomset rasva. Liiga palju suhkrut ja valget jahu. Üldse, liiga palju! Liiga suurtes kogustes, liiga paljude erinevate koostisosadega. Üleminekueas naine ei peaks tingimata olema trullaks paisunud või konnakõhuga tegelane. Ta ei peaks vale toidu tagajärgedest tulenevate sümptomite tõttu ärevushäireid saama või depressiooni langema.

Olen selgelt täheldanud, et olles valesti toitunud, on mu kuumahood kordades intensiivsemad, kui tasakaalustatud menüü puhul, kui neid peaaegu ei olegi. Keha on tark, aga ka meie peame olema targad, et neid signaale kuulata. Miks me seda siis ei tee? Minu kehale sobib kõige paremini Vahemere tüüpi toitumine. Selle kohta on netis piisavalt infot. 

Küllaldane uni. Mul ei ole enam huvi pikkade pidude vastu. Jah, mulle meeldib lõbusalt pidutseda, nagu ühes eelnevas postituses juba jagasin, aga peol peab olema kindel lõpp. Ja see ei peaks olema vastu hommikut. Just äsja oli mul ülitihe nädalavahetus. Kõigepealt sünnipäev vahva peoga, siis üks mulle küllatulek, mis ei olnud lõppkokkuvõttes üldse vahva, see-eest väsitas piisavalt, siis reis eesti teise otsa ja tagasi ning lõpuks kolme teenistuse ja ühe kontserdiga pühapäev takkaotsa. Hea, et sain viimaks end välja magada! Tegin seda kahel ööl üheksa tundi! Nagu karu! Aga kui mul ei oleks sellist võimalust olnud?

Menopaus mõjutab kindlasti ka paarisuhet. Selles osas tuleb olla väga teadlik ja sellest tuleb kindlasti ka partneriga rääkida. Mitte ühe korra, vaid päris sageli. Kuigi öeldakse, et ka mehel esineb andropaus, on naise kehas toimuvad muutused palju suuremad ja järsemad ja selle tagajärjel muutub märgatavalt ka naise seksuaalkäitumine. Mehel toimuvad hormonaalsed muutused aeglaselt ja varjatumalt ning tema seksuaalsus ja muidugi ka võime saada järglasi võivad toimida kõrge eani. Et see kõik tasakaalu saada, nii et mõlemad partnerid rahul (ja rahuldatud) oleksid, tuleb esmalt asjadest aru saada ja teisalt seda arusaamist ka teineteise suunal rakendada. Märksõna, nagu paarisuhtes ikka, on hoolimine. 

Mina võin õnneks tõdeda, et olen ka praegusel eluperioodil oma mehe poolt armastatud, mõistetud ja hoitud. Aga ma annan sellele ka omapoolse panuse. Tean, et vastastikune “andmine” ei ole kaugeltki kõikide paaride privileeg. Paljud hakkavad sellest ajaperioodist koos elama nagu õde ja vend. Lihtne on mõelda, et ah, see asi mind enam ei huvita, saagu teine ise hakkama. 

Tegelikult ei ole üldse keeruline säilitada lähedus ka siis, kui keha enam munarakke ei tooda ja sünnitada ei kavatse. Kui ülalmainitud kriteeriumid, toit, liikumine ja uni on täidetud ja oma kehaga ollakse heas suhtes, säilib ka vajadus tunda end partneri poolt ihaldatuna. Julgeda öelda, mida vajatakse ja vahel käia ka apteegist või loodustoodete poest läbi ;)  Elus peab olema kirge!

Kokkuvõtvalt- hea, et üleminekuiga on nüüd laiema avalikkuse ees teemaks tulnud. Hea, et nii palju on kirjutatud, seletatud, näitlikustatud. Enamuse asju aga, et see periood meie igaühe eludes loomulikuna kulgeks, peame ise ära tegema. Ka viiekümnendates ja kuuekümnendates saame kõik olla ilusad, rahulikud ja naeratavad naised. Mõnus!

Naiseks olemise võlud ja valud

 Praegu on inimeste ja nende elukaare eripärade käsitluse osas hoopis teistsugune aeg, kui siis, kui mina laps olin. 

Näiteks ei tee praeguse aja noored neiud oma menstruaaltsüklist mitte mingit saladust, ja teate, minu jaoks tundub see niiiiii normaalne ja ma olen nende üle niiiii õnnelik! Kui mõni mu plikadest söögilauas hooletult viskab, et “ma täna sauna ei tule, mul on päevad ja kõht vastikult valutab” või et “x oli täna  seetõttu närvis, et tal hakkavad varsti päevad”, on mul läbisegi rõõm nende ja kurbus toonase iseenda, noore kompleksides tüdukukese pärast. 

Menstruaaltsükkel oli üks hullemaid asju, mille pärast ma neiueas häbenesin ja kannatasin, kuigi sama asi on ju absoluutselt igal suguküpsel naisel. See on loomulik ja normaalne - nagu lapse sünnitaminegi. Inimkonda poleks olemaski, kui naistel päevi poleks! 

Minul aga polnud päevadest mingit aimu ja küllap oleksin esimesel korral end poolsurnuks ehmatanud ja mõelnud, et jooksen verest tühjaks, kui mu hoovi-sõbrannad poleks mulle seda uudist ühel heal päeval teatanud. Mäletan, et ma ei uskunud neid. Ja nemad keksisid üles-alla, silmad suured peas, et “sa ei teadnudki!?” Ning olid hirmus tähtsad ja targad. 

Ei, ma ei teadnud. Kui kuulsin, et selline asi hakkab korduma kuust kuusse (nad vist ütlesid, et kogu elu), oli mu hämmeldus veelgi suurem. Kui tahtsin uudise omakorda teistele sõbrannadele edasi rääkida ja nemad hüüdsid mu poole sõna pealt “teame, teame!”, ei osanud ma korraga üldse olla. Eks ma võtsin asja teadmisek, mis mul üle jäi- aga ei mõistnud, miks keegi minuga sel teemal ei räägi. Ise küsida ma ei julgenud. Ootasin kramplikult seda “esimest korda” ja tasapisi kinnistus minus tunne, et tegu on millegi väga häbiväärsega, mis tuleks kõikide silmade-kõrvade eest peita, kui see viimaks ilmneb. Aga kuidas?

Kui “see” päev kätte jõudis, polnud ema kodus. Ta oli hoopis Ungari reisil. Mingeid hügieenisidemeid ma kusagilt otsida ei osanud ning isalt ei suutnud hoopiski küsida. Mis ta must muidu arvab… Meeleheites helistasin vanaemale. Vanaema oli mulle lähedane ja sai kohemaid asjast aru. “Vaene laps!” ütles ta esmalt lohutuseks, (nagu minul ainsana oleks selline drastiline omapära), siis aga andis nõu otsida vajaminevat ema pesukapist. Uhh, õnneks leidsingi! 

“Esimese korraga” läks niisiis suhteliselt hästi, edasi oli aga ikkagi segane värk. Keegi ei arutanud minuga näiteks seda, et esimesed päevad ei pruugi olla väga regulaarsed, mistõttu oleks tark “neid asju” igaks juhuks alati kaasas kanda. Ja et vererohkuski on väga varieeruv. 

Nii juhtuski kord, et veetes sõbranna vanaema juures suvepuhkust, olid järsku päevad platsis. Ohus oli vanaema voodipesu, mu enda riietest rääkimata. Loomulikult ei julgenud ma minuga juhtunud “jõledusest” kellelegi rääkida. Tegin wc-s käepärasest, see tähendab tualettpaberist endale “sidemed” ja üritasin end hetkil, mil kedagi majas polnud, kraani all kuidagi pesta. Mõni päev see isegi veidi õnnestus, külma veega. Kui majas oli ühine saunapäev, keeldusin teistega sauna minemast. See jube häbi oleks ju riietumisel avalikuks tulnud! Et Wc paberid olid toona kõvad ja vähese imavusega, ei ole vist eriline uudis. Tõesti, vaene mina… 

Täna on kõik hoopis teisiti. Mu tütarde sõbrannadel pole olnud mingit raskust “neid asju” minu käest küsida, kui häda platsis, noh, näiteks maal. See on ju sama nagu plaastri küsimine. Või peavalurohu. 

Aga jah, nõuka ajal ei räägitud avalikult isegi sünnitusest, inimese elu algusest, otsekui oleks seegi midagi eriti häbiväärset. Oli vast kummaline aeg!

Aga teate, mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid ühest teisest teemast, mida samuti nõuka ajal “olemas ei olnud” ja mida uuel eesti ajagi on püütud hoolega “kappi suruda”, kuigi ka see käib vääramatult naiseks olemise juurde. Menopausist. 

Kõik eelnev oli selle pikk sissejuhatus. 

(Järgneb)

Sünnipäevadest

 

Tordi peal olgu mistahes (väiksed) numbrid

Mul on homme viiekümne teine kord olla sünnipäevalaps. 

Hakkasin mõtlema, mitu sünnipäeva on mul üldse elu jooksul meelde jäänud. Ja paraku on asjalood nii, et ega neid palju pole. Lasteaiaeast ei mäleta ma mitte ainsatki pidu. Meeles on vaid see, et ükskord oli mul tibuga tort. Aga kui vanaks ma sain… ei tea! 

Esimesed päris mälestused pärinevad siiski ajast, mil elasime juba Järvevana teel. Mäletan, et valmistasin oma sünnipäeva kutsed ise. Joonistasin kaardikesed, mille sisse kirjutasin umbes nii: “Armas Kai (Reet, Sigrid vms)! Palun tule minu sünnipäevale 4.veebruaril kell 15.00. Maris” Ja oligi kõik. Oma hoovi lastele käisin neid kutseid ise salaja postkastidesse pistmas. Toonasest klassist mul palju külalisi ei käinud, mõni siiski. 

Sünnipäeval pakuti kartulisalatit ja viinerit. Peo teises pooles toodi lauale tort. Nagu ikka. Sünnipäeval mängisime igasugu seltskonnamänge. Kapsapead ja pimesikku ja peitust. Mingit värvipoe mängu ka, aga kuidas see täpselt käis, ma enam ei mäleta. Mäletan, et ükskord jäi sõber Reet mu sünnipäeval meile ööseks, hommikul oli mul aga 39 palavik ning sain vaid aknast kostuvate häälte kaudu kujutleda, kuidas Reet mu hoovisõpradega lumises õues mängib. Oi, ma olin nutune!

Kui ma Muusikakeskkooli õppima läksin, lõppes lapsepõlv mõnes mõttes ära. Sünnipäevale minnes tuli end korralikult üles lüüa ja jalas käisid mitte sussid, vaid kingad. Mäletan, kui piinlik mul sõbranna sünnipäeval oma punaste susside pärast oli- absoluutselt kõikidel teistel olid korralikud peokingad jalas! Ta sai siis 13. 

Aga enda sünnipäevi ma sellest ajast ei mäleta. Kas ma neid üldse pidasingi? Teiste omadel mängiti peaaegu alati pudelimängu ja küsiti võimalikult isiklikke küsimusi (keda sa armastad jms.)

Otsa-kooli ajal polnud vist mingeid sünnipäevi, aga muusikaakadeemias olid mul vähemalt ühel korral oreli üliõpilastest kaaslased kodus külas. Kas keegi mäletab enamat? 

Kahekümne viiendal sünnipäeval oli mul koos V-ga esimene selline pidu, mida siiani hästi mäletan. See toimus Burmani villas. Kohal oli tohutult rahvast ja pidu läks väga pikaks. Kui villast lahkuma pidime, jätkasime esmalt Bonnie ja Clyde's, varajastel hommikutundidel läksime aga edasi Moskva kohvikusse. 

30-ndat sünnipäeva tähistasin hoopis Egiptuses. 

35-ndal sünnipäeval oli mul kodus kolm kuuajast titte ja mäletan, et käisime hoopis Lillepaviljonis ühe V. sõbra sünnipäeval. Too pidu oli mereteemaline. Kolmikute juures oli seni hoidja. 

40. sünnipäeva tähistasime V-ga Saku mõisas. See pidu on eredalt meeles. Külalisi oli 90 ringis. Pidu viis läbi õhtujuht. Muusikat tegid Maarja-Liis ja Peeter Rebane.  Kohal oli fotograaf, meie elusündmustest korraldati viktoriin, seinal jooksis slaidishow meist ja triost. 

Ûliraju sünnipäevapeo pidasin siis, kui sain 49. Pidu toimus kodus ja tants ning trall kestsid varajaste hommikutundideni.

50-daks sünnipäevaks olin, nagu Jaan mulle lubas, taas abielus. See pidu on mul hästi meeles, kuigi külalisi ei olnud väga palju, nii paarkümne ringis. See oli igaühele isiklikult pühendamise pidu.

51.sünnipäev oli väga erakordne, kuna siis sain Jaanilt kingituseks kolmikute maali. 

Nüüd siis 52. Mul on taas avatud uksed. Kõik head sõbrad ja kallid sugulased on alates pärastlõunast oodatud. Eks näis, mis üllatused sel korral. Sünnipäevadel on ikka selline pidulik ja teistsugune tunne. Juba seetõttu on see üks tore päev. 

70

 Sõidame Rubeniga väikekooli. See on minu neljapäevane ülesanne.

 Küsin õhinal: kas tead, et Mannelal on järgmisel nädalal sünnipäev? Kas sina tuled ka? 

Rubi vastab: jaa, kui emme tuleb tulen temaga koos!

 - kas sa tead kui vanaks Mannela saab?

 - ei tea!

 - aga mis sa arvad? 

- Äkki sa saad seitsekümmend? 🙄

Mnjah, ole oma arust nii nooruslik kui tahes, nemad näevad sind ikka nii 🤪

Ük

 

Inimesed on kuidagi liimist lahti. 

Olen tähele pannud, et sellistel aegadel on liikvel iseäranis palju “tervendajaid”. Võiks öelda, et neid roomab välja lausa igast augukesest või seinapraost. Sotsiaalmeediast rääkimata. Vaatan suu lahti, mille kõigega inimesed tegelevad! Vahel ajavad nende enesereklaamid südamest naerma, vahel panevad õlgu kehitama. Kui selle kõigega piisavat distantsi hoida, võib ju mõne ravitseja-tüübi leidlikkust isegi mõnda aega jälgida. Et kuidas ta inimesi võrku püüab. Mõni annab aga koheselt põhjust kahelda inimese selges mõistuses ja tekitab soovi ta kuhugi tõenduspõhisele ravile saata, sest see on lihtsalt nii jabur. Aga kõige kummalisem on see, et kogu sellele alle-aa' le leidub ka tarbijaskonda. Jah, isegi sellele kõige alle-aa'male, kes uhhuutab mingite ufo-kanaldamiste, hologrammide, paralleelkehastuste, eelmiste elude, kaardiladumise, seentesöömise, võluvete, imeõlide, taevakehade vahtimise ja muu jampsiga. Keegi käis just hiljuti “nõidumist õppimas”, kui läks jutuks, et pole ammu näinud. Seal on vist käigus lausa püramiidskeem- “koolijuht” rikastub kõigepealt “õppurite arvelt” ja seejärel võivad “nõiahakatised” omad ärid püsti panna ja tulu teenima hakata. Kõigile jagub, sest kindlasti on piisavalt tobukesi, kes kuulavad-vaatavad isehakanud korüfeesid suud ammuli ja annavadki oma raha ära!

Ütelus, et “lollidelt tulebki raha ära võtta” pole mulle eneselegi võõras. Üketeist aastat tagasi kirjutasin nii:

https://maris74.blogspot.com/2015/09/proua-eimerohud.html

Aga mis sest enam! Nüüd olen juba ise tubli ja tark (vabandust, enesekindel) ja otsustasin, et avan tänasest uue firma. Nimeks panen “Uhhu- ja alleagrammid, kanaldamine tulnukaga, tervendamine ühe hetkega”. Patsiendil pole mitte mingit muret! Isegi veebis ei pea kohtuma, mis ma tast ikka vaatan! Tuleb lihtsalt teha ülekanne. Ühekordne, ütleme tuhat eurot, praeguste hindade juures köömes! Ja saata mulle sõnum: ük tehtud. Ja mina kanaldan kohe raha õigesse kohta ning samal sekundil on patsient terve kui purikas. Lihtne!

Aga tehke siis ük kohe ära, eks!

Paarisuhte paremaks muutmise paar puhkepäeva ja örna ööd

 

Kord kuus Kuressaares

Minul ja Jaanil on üks kena komme. Meil on igakuised “kohustuslikud kooshingamise päevad”. Kord kuus Kuressaares. (Kena kogus k-tähti, kas pole?) 

“Kord kuus Kuressaarel”on tohutult tänuväärne ja toimiv tähendus. Tõsiselt! (Tore, et teksti tuli ka t-tähti!) 

Kord kuus Kuressaaret võib teisisõnu nimetada paarisuhte parendamise paariks puhkepäevaks, paarisuhte boksipeatuseks ja pisiremondiks või pühendumise pelgupaigaks (Pange tähele- pjedestaalil on p-tähed!). “Kord kuus Kuressaare” nõuab pikka etteplaneerimist, sest muidu ei tule seda kunagi. Meie planeerime. 

“Kord kuus Kuressaaret” on väga vaja, sest kui üheshingamine lakkaks, jääks järele vaid üksinda hingeldamine. “Kord kuus Kuressaares” aitab kenasti koonduda, päriselt pühenduda ja targasti taastuda.

Soovitame “kord kuus Kuressaaret” kõikidele kokkukuulujatele. Teile sobival viisil ja paigas. Garanteerime, see teeb paarisuhtega imet! 

❤️❤️❤️

PS! Suveperioodil toimub “kord kuus Kuressaare” asemel “mõnuga meite Muhus”.