Teisipäev, 9. august 2022

Muhu suvi


 Mulle on täiesti arusaamatu, kuidas sai see kuus nädalat, mil Muhus puhkasin, nii kiiresti mööduda! Mul oli kaasas hunnik raamatuid, mida ma õieti ei lugenud. Olid akrüülvärvid, millega üritasin ühel korral maalida, kuid seegi pilt jäi algusjärku. Olid lõngad ja juhised heegeldamiseks, et Loviisa vooditekk lõpuks valmis saaks, aga heegeldasin vist kaks rida, siis läks järg käest. Olid klaverinoodid, aga ma ei harjutanud kordagi ning kitarr ja kannel, mida ma samuti peaaegu ei puutunudki. Mida ma siis tegin?

Vist puhkasin. See käis pisut teisiti, kui eelnevail aastail. Selle aasta Muhu märksõna oli märkamine. Kogesin palju enam üksikute hetkede ilu ja võlu. Mul on meeles lõputud loojangud, mis maalisid pilvede kõhualused kuni hiliste öötundideni tulipunaseks. Mul on meeles pärnade magusad õied ja olen õnnelik, et sel aastal ei unustanud neid korjata. Mul on meeles angervaksasid täis põlluääred. Mul on meeles pääsupoegade esimesed lennuharjutused. Mul on meeles pooleseitsmene riiakas harakas magamistoa akna all. Mul on meeles ligihiilivad külakassid. Mul on meeles esimene päev, mil ritsikad alustasid viiuldamist- vankumatult sügise poole. 

Ja lapsed. Kolme talu peale üheksa, aeg-ajalt lausa kümme ühevanust last. Üks suur ja osavõtlik sõpruskond! Ühised käigud, ühised mängud, hommikused, õhtused ja päevased traditsioonid, tõsi, vahel ka tüütud, kui mind liiga palju autojuhina kaasati. Tegin need käigud, enamasti Lõunaranda, siiski peaaegu nurisemata, sest mäletustes peitub hilisem elujõud. Lapseea kohalolu kaudu saab aimata täiskasvanuealise võimet olla lähedal. Ja unustamatuid mälestusi peavad vanemad kindlasti kinkima, see on väga kerge ja äratasuv ülesanne.

Külalistega oli sel aastal keerukam. Ma ei võtnud neid ülemäära palju vastu, kuid see, et suurem läbisõitjate arv jäi just viimasesse nädalasse, aega, mil Jossiga oli juhtunud õnnetus, kurnas mind siiski parasjagu. Aga ma ei nurise. Sõbrad, kes minu juures peatuvad, on hoolikalt valitud, seega jäävad need hetked erilistena meelde. 

Ära tulles valasin ka pisaraid. Veel oleksin tahtnud maalida, lugeda, jalutada, ringi sõita, niisama olla. Veel oleksin tahtnud tunda seda lõputut õnne- ja tänutunnet, mis mind alati Muhus olles täidab. See on selline, et tahaks kallistada iga põõsast, puud ja põldu. 

Tallinnas on teisiti. Armastan meeletult ka siinset kodu, olen tohutult tänulik oma inspireerivate töökohtade üle. Luban end armastada ja armastan ise. 

Aga miski jääb ikkagi maale, jääb sinna lihtsuse ja heinapallide vahele. Sinna, kus ei pea ennast tõestama, seal, kus ma ei ole mina läbi oma saavutuste, vaid olen mina ka öösärgi väel, teetass käes, poole päevani ringi tuiates. Seal, kus ma ei pea midagi mõistlikku tegema, arvama, kogema, seal, kus tunnetan olemise imelist kergust. 

Augustis on ööd juba pimedad, aga just siis saab vaadelda tähti. Just siis saab olla laotuse all osa kõiksusest, universumist. Minu arvates avab Jumal oma armastuse hõlmad just augustiöödel- et näidata oma kätetöö ilu, oma lugematute kollaste tähtedega kõikekatvat tekk-mantlit. Muul ajal on see vaid hoomatav. 

Aga aeg muudkui lendab. Mööda linnuteed, igaviku poole...


Esmaspäev, 8. august 2022

Imetrikid


 Tahtsin unes teha hundirattaid
maja taga, muruplatsi peal,
silda visata, spagaati lasta,
paduvihmas ennast märjaks kasta.
Tahtsin veeretada ajarattaid
kihlveo peale. Tuleviku real

tahtsin näha üleheli kiirust,
hoomamatuid kõrgusi ja päikest,
pilvepiirilt laskumist kesk äikest
õhu sillerdust ja hinge siirust.

Käis ringi pea
neist imetrikkidest
ja palju tekitasin kära
et olen unes, unustasin ära.

Veel puudelatvu mõtlesin, et paitan
ja alla tulen kukerpallitades,
nii sulnis tundus ringitrallitades!
Siis väsisin.
Üks salto veel- ning aitab...

Mind pidurdati nähtamatu jõuga
kesk viimse hüppe pingutatud sära,
ja keegi lausus: ära ole rumal,
neid trikke tehakse vaid nõuga-
nii tehes murrad lihtsalt kaela ära!

Ma tänan Sind, mu armuline Jumal,
et olid minu juures ärgates,
mu vaikset naasmist valvates
 ja märgates...

Kolmapäev, 3. august 2022

See Mees

 Ka See Mees rääkis ainult iseendast.

Triine püüdis kehakeelega mõista anda. Ta niheles. Huvitav, et nii vähesed oskavad kehakeelt lugeda. Tegelikult on ka naiste seas päris palju igasugu tunnetuseta tüüpe. Noh, võtame näiteks Kai. Kui ikka tema hakkab oma "imelapsi" kiitma, võib Triine vaat et toolikatte puruks niheleda, Kaid ei heiduta see sugugi. Mõnikord sõidab Triine Kai jutule valjuhäälselt sisse ja viib selle vägisi teisele teemale. Aga ega Kai sellest solvu! Õige pea viib ta vestluse sujuvalt oma "imelastele" tagasi ja Triine tunneb vaid lõputut väsimust.

Või võtame näiteks Eevika. Tema tahab pilte näidata. Triine meelest pole midagi tüütumat, kui passida kellegi telefoni albumist võhivõõraid inimesi ja kuulda sinna juurde absoluutselt ebahuvitavat juttu nende olemistest ja tegemistest. Kusjuures absoluutselt iga kord püüab ta neist piltidest ära laveerida, kõiki oma keha- ja muude keelte oskusi mängu pannes- aga ei midagi. Just nagu tunneks Eevika teise piinadest mõnu. 

See Mees jõudis jutujärjega oma haige emani. Selgus, et käesoleval aastal olevat ikka kohutavalt palju ebaõnne. Et siis nüüd emagi...

Hambad olid Sel Mehel üsna puseriti. Aga küüned olid korras. Ka sandaalidest ei paistnud ühtegi seenhaigusega nakatunud küünt. Peale seda, kui Triine oli esmalt kohtunud ühe hõreda "sahtliga" mehega, kes oma hambutust küll kiivalt varjata püüdis, kuid ühe liig-hoogsa hõike tõtte siiski haledalt vahele jäi,  ja peale seda, kui ta kohtas üht meest, kes puhtsüdamlikult üles tunnistas, et eelmine pruut ta seeneküünte pärast maha jättis, peale mida ka Triine ta jäledusega sinnapaika jättis, vaatas ta alati mehepoja hambumust ja kui võimalik, siis ka varbumust. Või siis pelgalt sõrmi. Needki kõnelesid paljust. 

Võõra inimesega õige "keemia" tekkimiseks on vanus 40+ keerukas- ajahammas on inimesi juba omajagu purenud. "Oma inimesega" ei mängi säärased pisiasjad mingit rolli. 

See Mees jätkas laste teemal. Tal oli neid kolm. Kaks esimesest, üks teisest kooselust. Ei, abielluda ta pole jõudnudki. See polegi üldse oluline, mis see paber ikka annab. Kui on suhe, olgu niisamuti, kui pole, minnakse lahku, niisama lihtne see ongi. Triine mõtles oma laste peale. Oma lahutatud abielu peale. Õnneks Seda Meest temapoolsed väljaütlemised ei huvitanud. Ta patras edasi. R-täht ei saanud hammaste tõttu õigesti põriseda. Aga kurgu r-i polnud ka, oli selline tuhm, s-i ja d vahepealne.

Triine suunas pilgu kohvikuaknast välja. Algul möödus buss number neliteist, seejärel kohe kaheksateist. Mõlemad tuttavad bussid, sõidavad endiselt mööda Vabaduse puiesteed. Kus nendega sai omal ajal uhatud! Ikka kooli ja tagasi. Neliteist oli kiirem, sellega sai ikka kohale ka. Kaheksateist venis nagu tigu. Tegelikult oli ka neljateistkümnega mõnus vaid Valdeku ja Kalevi peatuste vahel. Siis oli tunne, nagu sõidaksid taksoga. Vuhisesid Kivimäe või linna poole, kilomeetrid lausa lendasid! Noh, hea küll, Kalevi ja Kosmose vahel jäid ka mõned peatused ära, aga näiteks Valdekust edasi oli neid ikka liiga palju. Kahjuks oli neljateistkümnel ka üheksa ja kahe vahel graafikus paus. Siis pidi ikkagi kaheksateistkümnega venima.

See Mees ütles, et ta on Tallinna poiss. Olevat käinud Reaalkoolis, see olla vanasti olnud teine keskkool. Triine piiksatas vahele, et temagi on mõne aasta samas koolis käinud. Seda Meest säärane vahelause ei häirinud. Ta ei tundnud huvi, mis lennust Triine oli, vaid jätkas hoopis üldisemalt hariduse teemadel. 

Triinel hakkasid sääsepunnid sügelema. Esmalt käe peal, siis aga ka säärel. Ta kratsis neid mõnuga, kuigi teadis, et ei tohiks. See on kindlasti sääseallergia, huvitaval kombel on see ajaga süvenenud, aga ega lapsenagi kiita polnud. Ikka sai jalad puha puruks kratsitud. Selle aasta sääsed on kohe eriliselt tigedad, sellised pisikesed ja kui võtavad, siis lööb kohe sellise tulitava kubla üles, et... 

Saarel pole peaaegu üldse sääski. No hilisõhtul võivad mõned peale sattuda, kuid see on pigem erand, kui reegel. Aga vaat kus seal Loobu kandis, Triine sugulaste maakodus alles on! Kubiseb! Ei saa autost väljagi astuda, kui juba parv kallal! Seal on parmud ka, pöidlasuurused. Need võtavad kohe tüki ära, kui külge pääsevad. Nojah, too maja asub muidugi põlismetsa veerel, rabade ja laukasoode ligidal. Väga romantiline koht, aga natukene õudne ka. Vanasti käisid inimesed läbi selle metsa kirikus, praegu tundub see lausa mõeldamatu. Triine sõrmede ala jäi ühe vana sääsepunni kärn, ta tundis sooja verd säärt mööda allapoole valgumas ja pühkis selle peopesaga laiali. 

Oot-oot, See Mees oli jutujärjega karjääriredelini jõudnud. Praegu olla ta ühe autoremondi töökoja juhataja. Mingil ajal oli oldud ka palgatööline, aga see aeg polnud kuigi pikk. Ikka ise tuleb enesele tööandja olla. Sel Mehel oli jutu järgi juba järgmine äriideegi soolas, hakkab inimesi müüma... võ mis ta nüüd ütleski? Triinel läks jälle mõte lappama. Ta püüdis jääda viisakaks ja kiskus sõrmuseid ükshaaval sõrmest ära ja pani jälle tagasi. 

Triine oli just juuksurist tulnud. Selle Mehe pärast ta küll soengut sättima ei läinud, aga paraku on isegi triibutatud soengu puhul aeg-ajalt vaja juustepõhi üle käia. See, keda ta nüüd peeglist nägi, isegi täitsa meeldis talle. Loomulikult võiks taljekoht olla poole saledam, aga päris niisama lihtsalt need asjad ju ei käi, seetõttu pole mõtet ka vinguda. Maal, pagarikojas valmistati sel aastal imehäid moonisaiu, kes teab, mida nad sinna sisse kõik toppisid, et need nii suure sõltuvuse tekitasid. Triine ostis neid lausa kümnekaupa, muidugi sõid lapsed enamuse ära, kuid ega ta isegi ilma jäänud. Ja selline saianägu räägib siin taljest...

Tegelikult tundis Triine end väga naiseliku naisena. Kui see ohmu naiselikkusest midagigi taipaks, ei räägiks ta praegu ajaloo kahe maailmasõja vahelisest perioodist. Oot, millal see teema küll sinna läks? Triine teritas kõrvu. Jah, noogutas See Mees alias ohmu ägedalt pead. Midagi-pidi-olema-veel. Midagi, mida maailm ei tea. Ta ilme muutus salalikuks, ilmselt oli ta koheselt valmis kuuldavale tooma oma versiooni Saksamaa toonasest tugevusest. Triine aga vajus taas longu, tükkis oma naiselikkuse ja ilusa soenguga. Ta toksis hajameelselt lusikat vastu alustassi. Oli suur tahtmine korra tugevalt virutada. 

Triine eks-abikaasa oli paadunud maailmaparandaja, aga eks tal oli häid jooni ka. Praeguse taustal tundus eks lausa lahe. Muidugi viis ka tema vilunult teemad suhete tasandilt globaalsetele probleemidele, aga siis võis vaikselt teise tuppa minna. Eks see austuse-moment tuli ka lahutusel jutuks, aga polnud peamine. Peamine oli ikka miski muu. Kahtekümmend kahte aastat ei saa ühe lausega ümber jutustada, õnneks See Mees ei küsinud selle kohta midagi. Triine ei saanud üldse aru, miks ta siin istub. 

Kui naine jäetakse esimesel kohtumisel tähelepanuta, pole mingit mõtet hakata end ise esile tooma. Ajaga muutub see ainult hullemaks. Triine istus, vaatas busse, niheles, sügas punne, toksis alustassi. Aga ei midagi. See Mees ei küsinud mitte midagi. Õnneks küsis ta lõpuks vähemalt arve. See oli temast esimene kena liigutus. 

Mulle meeldis väga sinuga kohtuda, oli See Mees siiralt tänulik. Mul on sulle ettepanek, lisas ta. Kui õige sõidaksime reedel kuhugi välja. Kui õige sõidaksime... Laulasmaale! Jah, Laulasmaa on parim paik, kus merd vaadata. Teineteisega tutvudes vaadatakse ikka merd. Sel Mehel oleks lausa laupäevani aega merd vaadelda. Oot-oot, laupäeva õhtuks peaks siiski Hiiumaale jõudma, äi olevat selja murdnud, kaheksa poldiga keerati kinni, ma ütlen, on alles aasta...

Triine tänas läbi hammaste. Ta lubas reede peale mõelda. Kindlalt ei luba, lapsed ka ju, ja... no aga vaatame!

Telefon oli tühjaks saamas. Õnneks jõudis Triine enne, kui ekraan päriselt unne suikus, selle ühe klahvivajutuse ikkagi ära teha. Selle kauaoodatud unmatch from See Mees.

Liiga kaua, liiga suur tükk elust, tänasest päevast. No mis teha...



Pühapäev, 31. juuli 2022

Tõuksijutt

Jah, ma tean, et elektritõukse ei maksaks lastele osta. Nüüd tean ka seda, et juhul, kui neid siiski osta, võiksid need olla veidi vähem võimsad, kui need kõige võimsamad. Aga neile, kes ootavad, et hakkaksin oma poega nendega ühes hurjutama ja arutleksin, kas ta sellest, mis juhtus, ka edaspidi õppust võtab- eriti, kui hurjutajate näol on tegemist hoopis teiste, flegmaatilisemate isikuomadustega laste vanematega või siis üldse mitte lapsevanematega- ütlen rahuliku südamega, et olen ääretult tänulik. Mu poiss on täiesti tavaline elava loomuga uudishimulik teismeline, kes ei oska paraku ohtusid ette näha ja katsetab aeg-ajalt asju, mille turvalisuse ja ebaturvalisuse piir on õrnõhuke või puudub sootuks, mistõttu esineb õnnetusi, vahel ka tõsisemaid. Olen ääretult tänulik, et mu poeg saab terveks. Ta ei tahtnud nii. Ta tahtis lihtsalt trikitada. See, mis teismelise aju ja seiklushimu juhib, on adrenaliin. Muide, minagi olen sellest veidike sõltuvuses. 

Ah et mis siis juhtus? 

Kui olin pühabasel lõuna-aal parasjagu duši alt tulnud ja mõte oli kenamad kirikuriided üll tõmmata ning teenistusele orelit mängima sõita, helises telefon ja Joss luksus toru teises otsas, et ta jooksvat kohe verest tühjaks. See väljaütlemine oli kõrvale suhteliselt karm kuulda, kui end tagasihoidlikult väljendada. Et too tühjaksjooksmine toimus naaberkülas, mis linnulennult suht lähedal, autoga mõõtes aga tohutult pikka ringi nõudis, käis edasine nagu filmis. Esimene riideese, mille päästeaktsioonile tormamiseks kapist leidsin, oli mu kõige pidulikum maani kleit. Järgmisel hetkel võtsin juba, pidurüü seljas, sirgeid kurve naaberküla mõisa-allee suunas.

Nad olid sõitnud kahekesi naabripoisi elektritõuksil. Too olla jube stabiilne. Vabalt võis käed lahti sõita, mida nad ka loomulikult tegid. Kiivrite kaitsefunktsiooni olulisuse, mida mina papagoi kombel kogu kevade ja suve rõhutatult esile olin toonud, olid nad naabertalu juures, minu vaateväljast eemal, kiivritega ühes ära põlanud. 

Kui seda va kivi poleks ette juhtunud! Stabiilsus tõuksi kehastuses, käed-lahti-kutid kukil, muutus ühtäkki labiilsuseks ja paiskas noormehed kummuli. Joss haaras küll kinni sõbra õlgadest, sõber aga tõuksi sarvist enam haarata ei jõudnud. Enne toimus hüpe ja seejärel maaühendus. Hale ja valus. 

Verd tuli tõesti. Kolmest suhteliselt lühikesest, kuid sügavast haavast kipubki tulema. Tühjaksjookmise ohtu mu pilk sündmuspaigale jõudes siiski ei tuvastanud. Hoopis ebameeldivamalt mõjus ümber paigutunud küünarluu ots, mis muutis selle koha, kust käsi kõveraks ja sirgeks paindub, imelikult laiaks. Mu jaoks oli hetkega selge, et see on emo-keiss.

Sel hetkel olid üheks ööks hoida ka mu kaks väikest lapselast. Olin tüdrukutega kokku leppinud, et kiriku ajal- ja see pole üldse pikk aeg- valvavad poisse nemad. Oli selge, et nüüdses valguses asjalood muutusid ja mul pole mingit varianti midagi ümber mängida. Lapsed pidid peagi lõunauinakule jääma. Söök polnud valmis. Mina, kogu krempli vankumatu tugipost, vankusin aga ühtäkki vägagi ebakindlalt. Kõike tundus järsku isegi minu jaoks liiga palju. 

Joss ootas sel ajal, kui ma teenistust mängisin, autos. Ilmselt šokist, aga käsi väga ei valutanud. Et ta lisaks ka kõndida ei saa, selgus hiljem. Veri immitses, kuid nüüd oli taastunud usk, et see pole eluohtlik. Kell tiksus kirikuaia vaikuses, sees kõlasid ajalikud ja ajatud palved Jumala poole. 

Kirikuõpetaja kõneles armastusest. Ma ei kuulanud eriti. Istusin ülal, pikal kõval halliksvõõbatud puupingil ja pisarad muudkui voolasid. Püha Katariina, kellele on pühendatud see kirik Muhus, mu isa sünnipaigas, samuti kirik Kadrinas, mu ema sünnikohas- kas pole märkimisväärne kokkusattumus- Püha Katariina, legendi kohaselt erakordselt tark ja ilus naine, armastuse märter, muutus korraga väga nähtavaks ja ligiolevaks. Üksikute naiste kaitsepühak…

Kuressaare aga rokkis täiega. Emos võtsid meid vastu kolm nägusat noormeest, arst-residendid ja med-vennad. Kui neil olnuks kidrad käes, ei oleks ma ka vist eriti imestanud, nii chill tundus kogu sealne olemine. Paneksin kümme punkti kümnest sellele, kuidas mindki kampa võeti. Sain olla ninapidi juures, kui arutati, millise piirkonna röntgen oleks vajalik, millise mitte, uurida röngenpilte, võrrelda haavade õmblemiseks mõeldud niidi jämedust, naerda ettepaneku üle visata kivi-paber-käärid, kes õmbleb, arutleda parima valutustamise tehnika üle (see vedelik, mis enne valuvaigistavat süsti haava desifitseerib, on nimelt kõige valusam, sellejärgselt võib ka süstita õmmelda, ütles Joss). Koos nende arstidega ootasime Tallinna ortopeedilt diagnoosile kinnitust  ja just neile tunnistas Jossi puhtsüdamlikult üles, mis õigupoolest juhtus, saamata täiskasvanulikult noomida. Inimlikkus on jumalik! 

Kui ma hiljem Lastehaiglas üritasin jätkata sama joont, vaatas õde-perenaine mulle rangelt silma ning ütles rõhutatult: "ema rahuneb nüüd maha."

Operatsioonist ja kipsist polnud pääsu. Selleks sõitsimegi  Tallinnasse. Suures haiglas on kõik palju ametlikum, aga rahulolu ja tänutunne saatsid mind sealgi. 

Saarel lahenes väikeste poiste ja lapsehoidjatest tüdrukutega kõik hästi. Mina korjasin end taas kokku. Op läks hästi. Joss paraneb. Elu läheb edasi. 

Olen ühtaegu hapram ja tugevam. Ärge ainult hakake midagi analüüsima.



Laupäev, 16. juuli 2022

Kadedus

 

Istun verandal ja kadetsen.
Hea, et ma ennast peeglist ei näe, kindlasti olen praegu näost roheline, nii suur kadedusehoog on parasjagu peal. Kõik, mida teen ja teinud olen, on küll plussmärgiga konstruktiivses ajuosas olemas, ega ma seda täielikult tühistagi, aga emotsionaalne aju saatis mu tundlikule psüühikale just säärase kadeduselaine, et see lõi reaalsusest otsekui tsunamilaksatusega üle. Kõik mu tillukesed tegemised vedelevad algosadeks lagunenuna siin minu ees, Muhu maja verandal ja tilguvad kadedusmere laastamistööst. Katsun end koguda.

Aasta tagasi oli mul kaks soolokontserti, üks päris pikk, teine veidi lühem. Viimane kord, mõtesin siis, tegelen säärase enesepiitsutamisega. Suvi säras täies hiilguses, inimesed puhkasid ja rõõmutsesid. Mina aga harjutasin ja harjutasin. Soolokontserdiks valmistumine on meeletu töö, tohutu närvide mäng, tundidedepikkune enesehäälestamine. Võid ju ollagi tasemelt meister, kui aga psüühika alt veab, on kõik hetkega nullitud. Nagunii on sooloorel üks nišitoode, millest tavakuulaja vaid aimamisi taipab. Palju kavalam on kavva võtta hitte, mis tunduvad üüratult rasked, tegelikult on aga iga kell äramängitavad. 

Professionaal kahjuks nii ei mõtle. Professionaal soovib olla parim. Muidu saaksid "need teised" aru, et tegeled šlikerdamisega, otse öeldes pettusega. Nii satuvadki ausameelse interpreedi kavva kontimurdvad šedöövrid, mille peale kuulajad vaid õlgu kehitavad. Nimelt kõlavad über-rasked teosed orelil täpselt nii, nagu mu vanatädi mu õpingute algusaastail tabavalt väljendas: "mina ei saanud sellest valjust mühast mitte midagi aru!" Oi, see oli valus! Olin ju eelnevalt harjutanud nagu loom. Ilmselt päästis mind vaid teadmine, et "need teised" taipavad. (Tegelikult ei taipa nemadki- kui pole just ise neid über-raskeid teoseid kunagi esitanud. Minagi ei saa paljust mõhkugi aru!) Samas aga mõte, et "need teised" kehitavad minu osavalt valitud hiti-kava peale õlgu, sest tegelevad samal ajal omaenda šedöövrite söödavakstegemisega, kah ei aita. See oleks lihtsalt lati alt läbminek.

Ühesõnaga, kirjutasin toona paksude punaste tähtedega oma päevikusse muuhulgas järgmised read:

3) Maris, palun jäta endale meelde- ei mingeid soolokontserte enam! Milleks Sa raiskad oma PUHKUSE aega niivõrd mõttetule ja niivõrd üüratule pingutusele?

4) Maris, sa ei anna enam ka ühtegi solistidega kontserti vahemikus jaanipäevast augusti teise pooleni, kuna PUHKAD!

Ja nüüd ma kadetsen, sest mulle tundub, et kõik annavad kontserte! Eiei, siiski mitte "kõik", vaid mõned. Aga need mõned on end kokku võtnud, ja mina ei ole. Kuna ühtlasi tean, mis tunne on, kui aplaus ei taha lõppeda ja öeldakse, et see, mida nad kuulsid, oli üli-ülihea, ah, just seda ülihea-olemise tunnet kadestangi- eeldades, et ka teistel on sama tunne, eeldades, et sel põhjusel nad üldse kontserte annavadki. 

Kaunite kunstide kohta öeldakse, et nendega peaks süvitsi tegelema vaid siis, kui muud moodi ei saa. Nad ei too ju õigupoolest peaaegu mitte midagi sisse. Pigem viivad välja. Üks soolokontsert, arvestades kõiki selle ettevalmistuseks kulunud tunde, on lahtiarvutatuna väärt sente. Mõnele kontserdile tuleb maksta peale. See on paratamatus ja näpuga näidata pole kellelegi. 

Imetlen aeg-ajalt oma kaasteeliste entusiasmi. Nad võtavad ette, kulutavad tunde, viimstlevad, riskivad väheldakse publikuga, loobuvad pika puhkuse naudingust. Miks mina ei ole selline? 

Üks mu tippmuusikust sõbranna, kel samuti maakodu, jõuab sinna suve jooksul loetud päevil. Tead, ma lausa vihkan seda maa-elu, pihtis ta mulle, ma olen interpreet, mulle on vaja linnamelu, kohvikuid, harjutamist, proove, kontserte. 
Oh, see on hoopis teistsugune tunnetus, kui mul.

Tegelikult ei saaks ka mina ilma oreli ja klaverita elada, niivõrd oluline osa minust läheks kaduma, aga ma elan nendega, tehes tublisti mööndusi. Nad on otsekui salaarmastus kesise abielu kõrval, kus pole midagi otseselt ette heita, kuid sära ja kirg on kadunud. Saan aeg-ajalt söösta nende suunas, kütta üles mõlema lootused- et siis taaskord põgeneda. Ja järk-järgul manduda, kuni järgmise "kõrvahüppeni". Seda, et sära ja kire püsiva ellutoomise nimel tuleb tööd teha, ma pereterapeudina mainima ei hakkagi, läheks liiga pikale. Aga kõige hullem on see, et ma vist tegelikult ei tahagi. Vahel võtab lihtsalt teiste "õnn" kadedaks. 

Öeldakse, et "kuula oma südame häält". See pole sugugi lihtne soovitus! Saan täna öelda, et kuulan seda häält vägagi tõsiselt, olles sellega märksa paremas paigas, kui eelmisel aastal- aga teate, kui erinevates suundades mu süda mind kisub! Ükski mu ambitsioon pole teostamatu, kuid neid asju, mis mind kõnetavad, on väga palju. Luban endale kõike, mida vajan. Peab mul neid vajadusi ometi nii palju olema!

Nii oli täna selle kontserdi-asjagagi. Olles tundnud rahulolu-kõditust südamlikust aplausist, aga samas valanud pisaraid, kui mõttetu selle aplausi poole püüdlemine tegelikult on, kui vähesed seda päriselt mõistavad ja kui üürike on aeg, mil see mind ka tegelikult täidab, tekkis ometi kadedus nende peale, kes selle raske väljakutse vastu on võtnud ning nüüd otsekui minu asemel sedasorti andeid naudivad. Muidugi tean ka seda, et mu tunne võib olla säärane vaid täna. Homme asetan oma tsunami-jupid tükk tüki haaval taas paika ja elu läheb edasi. 

Mis teha. Ma olen ju naine...

Kolmapäev, 13. juuli 2022

Vaata, lollid lähevad!

"Näe, lollid lähevad!" hüüdis vanaema suure toa akna juurest.
Jooksin imelugu kaema. Vanaema korteriakna eest läks kivilatakatest laotud jalgrada järgmise maja, edasi aga juba koolimaja ja poe poole. Sealt astusid jah parasjagu mingid suvalised inimesed.
"Täitsa lollid," tähendas vanaema rahulolevalt.

Lollus on mõõtühik, mis on mind kogu eluaja valvsakstegevalt saatnud. Lollidega ei tohtinud kokku puutuda, see oli otsekui nakkushaigus. Lolliks võis saada ja jääda. Muidugi võis ka lollina sündida, aga seda teemat ma praegu ei puudutaks- sealt hargneks liialt palju kõrvalteemasid. 

Üritan esmalt lolle klassifitseerida. Eelkõige kuulusid lollide hulka joodikud. Vanaisa oli muidu ka joodik, aga tema polnud loll. Tema ajas lihtsalt närvi. Vanaisal oli tegelikult hea pea. 
Lollid olid ka need, kes joodikutega elasid. Aga mitte vanaema ise. 

Mina ei tohtinud nende lastega mängida, kelle vanemad olid joodikud. Ja mitte mingil juhul ei tohtinud ma nende koju minna. Küll ma tahtsin teada, milline on üks õige joodiku kodu! Aga ma ei julgenud vanaema käsust üle astuda. Nende lastega mängisin aga salaja ikka. Üle mõistuse lollid nad küll ei tundunud. Kirikumõisas elas Tiina, kes käskis mul nätsu pähe tõrva närida ja alevis Anneli, kes meelitas mu rangelt keelatud Hulja metsa, mis, nagu hiljem selgus, olevat kubisenud joodikutest. Õnneks mina ei näinud ühtegi.

Lollid olid harimatud. Need, kes koolis edasi ei jõudnud. Need, kes kooli pooleli jätsid. Need, kes polnud kooli jõudnudki.
Vanaema kasutas meiega rääkides taktikat "eelda halvimat ja üllatu!" Ta teadis väga hästi, et õpin viitele, kuid ikka küsis mu käest, kui mingist raskest kontrolltööst juttu tuli, "noh, kas ikka kolme said kätte". Oi, see ajas närvi! Järelikult oli ta peas variant, et ka mina olen loll või jään tasapisi lolliks. Võitlesin selle vastu tõsimeelselt ja vihaselt.

Paksud olid ka lollid. Vanaema oli ise ka pisike ja ümmargune, aga see teda ei morjendanud. "Lollid söövad palju", oli lause, mis jääb mind ilmselt kummitama elu lõpuni. Sellest võib tulla ka mu kohati fanaatiline dieeditamine. 

Niisama plärajad olid samuti lollid. Vanaema ei raisanud ealeski oma aega külamuttidega lobisemisele. Vähemalt omasõnutsi mitte. Samas oli tal ilmaasjade ja inimeste kohta oma kindel teooria, milles ta oli täiesti kõigutamatu. Kust see tuli, on osaliselt teadmata. 

Linnainimesed olid kohe kindlasti maainimestest targemad. "Ainult lollid jäävad maale", oli ta veendunud. Alevis oli siiski tarkasidki liikvel. Näiteks õpetajad. Vahepealset varianti- et keegi oleks selline keskmiselt arukas- ma ei mäleta. 

Nii need lollid seal siis läksid. Mis kategoorias arvestus parasjagu käis, ei tea. Igatahes on mul siiani lollide ees hirm ja ebakindlus. Mine tea, äkki ei tunne äragi, kui nad mu nina eest mööduvad. Käsikäes. Või kuidas mu endaga lood on. Küsida pole ka enam kelleltki. 

                                                                        “

Vanaemal, nagu meil kõigil, olid omad kiiksud. Minu omal oli neid iseäranis palju. Aga just tema oskas see-eest kõige selgemini väljendada seda, kuidas ta mind armastab. Seepärast vaatangi sellele lolli-teemale lihtsalt naeratades tagasi… Oli ta meil ikka üks karakteriga tegelinski… 

Remont


 Kiht kihi haaval koorus aknaraamilt vana värvi. Föön, nagu töömehed ütlevad, täitis oma ülesande laitmatult. Andsin aga pahtlilabidaga takka ja töö lausa lendas. 

Mitu aastat ei tahtnud ma aknaraame nähagi. Olen ju kogu maja aknad ja raamid, kaasa arvatud veranda omad, ise renoveerinud. Mõneks aastaks tekkis sellest tööst küllastus, nüüd aga tundsin, et on taas õige aeg. 

Koorisin ühe ajastu lugu. Osad värvid alluvad föönile sirinal, teised muutuvad vintskeks ja nätskeks, kolmandaid tuleb kordi meelitada, vaat raami mustakspõletamisega riskides. Ma ei oska arvata, mis sorti on teine või kolmas värv, kuid esimene siinmainitu, see sirinal äratulija, on küllap linaõlivärv. Seesama, millega ka ise needsamad aknaraamid taastan.

Töö edukust hindan sentimeetrites. Jälle mõni ärakooritud sentimeeter juures, rõõmustan üha. Muud ei tohigi teha, kui rõõmus olla. Kui hakata mõtlema, kui palju on veel tegemisi ees, võib tuju ära minna. See ei tähenda muidugi, et ei võiks unistada. Unistama lausa peab! Unistused annavad mõtetele tiivad. Ja tiivad- need juba on midagi. Tiibadega saab lennata. Üles-alla ja kui soovi, siis ka läbi ajamasina.

Siin majas on olnud palju armastust. Tunnen seda selgelt. Kui kuulsin naabrinaiselt, kes ka eelmist perenaist mäletab, kuidas too olevat mööda teed kõndinud ja kõrvallookleva rästikuga lahkelt juttu ajanud, nii et uss oli teda lausa koduni saatnud, mõistsin veelgi selgemalt, et mu vaist selle koha osas oli õige. Mulle sobivad erilised inimesed. Siinkohal meenub Kukerpillide laul, mis algas nii:

“Kui olin päris väike veel, me külas elas nõid…”

Teine salm kõlas järgnevalt:

“Tal oli taltsas madu-uss, kel rästik nimeks on
Üks ronk, kes oli süsimust, üks kana ja üks konn.
Ta maja metsarohtu täis, mis rippus parte all,
See oli ainus varandus, mis hinge taga tal…”

Mingit rahas mõõdetavat rikkust siin tõepoolest polnud. Kui aga pidada rikkuseks vaimuandeid, kunstiarmastust, uudushimu looduse ja loomade vastu, suurt lugemust ning mällu talletatud teadmisi teatrist ja filmikunstist, siis selle loetelu osas on see maja eriliselt rikas. Nõiduslikkust on siin ka, see mulle meeldib! Tundlikud inimesed on ehedad, peenekoelised, inspireerivad! 

Olen siin palju ümber muutnud. Vajan enam avarust ja mul pole huvi aiamaa vastu. Aga selle paiga vaimsuse soovin kindlasti säilitada. Ka minu mõtetes on esikohal ilu ning kaunid kunstid. Mulle tundub, et maja on selle mõttega rahul.

Kunagi on mul kõik alumise korruse toad remonditud ja korras. Majal on uus katus, aia poole eendub sealt kena vintskapp- tubade jaoks, mis eluruumide kohal samuti korda tehtud. Maja on väljaspoolt kaunilt lubikrohvitud ja valkjas toon moodustab punaka katusega kena ansambli. 

Ait on tühjaks kantud. Aida põrand on tugevaks valatud. Siin saab korraldada kontserte ja luuleõhtuid, miks mitte ka lihtsalt pidusid. Aida seintel ripub maalikunsti. 

Vannotoast pääseb tillukesele verandale. Seal on hea juua tõusva päikese lummuses hommikukohvi või lõpetada päeva klaasikese šampanjaga, kui päike majaesise-tiirult aiaalale tagasi pöördub. 

Maja taga, õunaaia äärtel kükitab lisaks paar tillukest külalistemajakest. Esialgu piisaks ühestki, kuid unistama peaks tõepoolest suurelt. Mulle meeldib, kui majadel on ohtralt aknaid. Seetõttu ei saa külaliste majakesi valida ainult odavuse, vaid ka ilu seisukohalt lähtudes.

Ja minu erakla! Koht, kuhu saan segamatult varjuda. Vaikne onnike, kuhu pääsen vaid mina. Mediteerima, unistama, kirjutama. See suurte akendega putka, mis põllul kasvava Rebase tamme poole iseäranis head vaadet pakub, on mu unistustes esmaste prioriteetide hulgas.

Pluss paat. Aitaks väikesest, aga armsast mootorpaadist, millega otse Kessele põrutada- kui ilma on, muidugi. Paat oleks kui lemmikloom, kes meid alati ootaks ja mille turjale oleks kena ja turvaline istuda. Nagu hobune.

Tean, et need unistused on määratud täituma. Iseasi, millal. Homme kraabin veel ühe akna kauniltsäilinud piidad ja ümbruse. Siis saab hakata värvima. Lastetuba on peaaegu valmis.