reede, 3. veebruar 2023

kolmapäev, 1. veebruar 2023

Mure 2

 Ma ärkasin hommikul vara
Ja hakkasin muretsema
Olin korraga muretsev ema
Ja muretsev naine ja laps
Mure alla jäi kõik minu vara
Selsamal hommikul vara
Mure muudkui läks hullemaks
Ta hõlmas mu mõtted ja meele
Ta sidus mind ängiga ühte
Ta kägistas kõri ja keele
Ta istus mu rinnakule
Oli justnagu koduloom
Teadsin, ise ma teda ju loon
Minu käe läbi küllap ka sureks
Kui jaksaksin ära ta heita
Ehk lõpnuna äragi peita
Kui vaid ise ei muutuks ma mureks…





pühapäev, 29. jaanuar 2023

Mure

 Siin sa oled - ise, ise
Oled oma minemise
Tühisuse taha peitnud
Tähenduse hingelt heitnud
Mõttemäära vaeseks muutnud
Armuande harva puutund
Julgusest end ilma jätnud
Kahtlused veel koormaks võtnud
Naeratuse taha pugend
Harva armu õnneks lugend
Peeglisse kui vahel vaat’mas
Keda näed seal ennast saatmas?
Ikka üksi, ikka ise
Petlik jõud su minemises
Ime siis, et mõtlik mure
Turjal taob ja rinnus pureb

laupäev, 28. jaanuar 2023

Tühisus

 Kui palju on maailmas tühisust,
Kui vähe on tähendusrikkust,
Kui harva on hingedes ühisust,
Kui napilt on pühalikkust…

Hing kisendab mõtteid ja tegusid,
kuid mõtetus selga laob riita,
mis maha ei murra, kuid tahab sind
Su enese relvaga niita.

Ei sageli tunnetel nimetust
ja tegudel mõtet sa taju,
ei erista viha ja imestust,
kuid viimaks kord põlvili vajud

ja palud. Kas mõtekat palumist,
või niisama, tühjalt ja ruttu,
ei tea, lihtsalt palud üht palumist
eks rõõmust on tugevam valu vist
ja naerust võib aimata nuttu…

Lapsesilmad kord täis olid pisaraid
Kui ta abitult pilgu lõi üles,
Tema teadis, et olla võib Isa vaid
See, kes alati kannab sind süles…








pühapäev, 22. jaanuar 2023

Söömissõltuvusest

 See lugu, kus kirjutasin alkoholist ja kaassõltuvusest, jätkub siinkohal, aga pisut teises võtmes. 

Asi on nimelt selles, et nii alkohoolik, kui tema sõltuvust toetav suhte- või kaassõltlane, otsivad tavaliselt kahjulikust pahest tervenedes (või tervenemiseks sunnitud olles) endale uue, st asendussõltuvuse. Päris tervenemiseni on pikk, vahel lausa elukestev tee ja paljud sinna punkti ei jõuagi.

Neid mõtteid mõlgutasin täna jõusaalis rassides. Andsin nimelt endale lubaduse käia jõusaalis võimalusel iga päev. Kahjuks vedasin end eelmisel nädalal alt, treenides kõigest kolm korda. Sel nädalal on pilt sama nutune. Täna on neljapäev, minu selle nädala teine trennikord. Samas aga, tunde järgi, on minust saanud trennisõltlane. Mul on selle peale hammas verel! See aitab mul hakkama saada. 

Ah et millega?  Näiteks söömissõltuvusega. Mina ei söö pelgalt selleks, et elus püsida. Ma ei söö siis, kui mul on nälg. Ma ei pane tihti tähelegi, et söön. Õhtuti söön tavaliselt kolm korda rohkem, kui hommikul ja päeval kokku. Minu menüü ulatub seejuures seinast seina. Eile õhtul tabasin end näiteks moosiga küpsiseid vihtumas. Pole päris normaalne või mis? Kui ma nii hoolsalt trennis ei käiks, oleksin küllap juba sajakilone. 

Söömissõltuvusest on väike samm dieedisõltuvuseni. Õigemini öeldes käivd need käsikäes. Dieetegi on mul jupikaupa iga natukese aja tagant. Võtan muudkui vastu uusi otsuseid, milles sedamaid läbi kukun. Püüan endaga olla lahke ja andestav. Või karm ja karistav. Nagu joodiku naine. Vahet pole. Kumbki olek ei muuda midagi. Mu dieedid on pelgalt sõnakõlks. 

Terapeudid, mu head kolleegid, üritasid tänasel kokkusaamisel leida probleemi juurpõhjust. See oli küll vahva! Nad on nimelt ise piitspeenikesed ja küsimus “mis sulle kõige rohkem su kaalunumbri juures muret teeb”, mõjus kentsakana. Palusin neid terapeudirollist väljuda ja normaalseteks naisteks hakata. Üheskoos jõudsime tõdemusele, et ma söön emotsionaalsest ülepingest. Olen endale nimelt kõikidel elualadel seadnud ülikõrged standardid ja kui kipun sellest väsima – mida juhtub iga päev – hakkan sööma. See rahustab mu alateadvust. 

Söömisega on seotud kaks müüti mu lapsepõlvest: "lollid söövad palju" ja "paksud on lollid". Loomulikult ei usu ma seda, sest tean ülikifte trullakaid inimesi, aga ei saa öelda, et see üldse mu mõttemaailma ei mõjuta. Kõige enam mõjub see mu enda enesehinnangule. Tähtis on, millisena ma end peeglist näen. Kas paksu, lodeva ja laisana või kõhna, tegusa ja atraktiivsena. Kui parasjagu dieedipidamist ei toimu ja mu kaal tasapisi tõuseb, näen end sootuks teistsugusena, kui hea vormi tipphetkel. 

Küsimus pole selles, kas meeldin saledana teistele rohkem, vaid selles, et ma ei suuda ise ennast teatud kaalunumbrist alates aktsepteerida. Kui see algab 6-ga. Mul pole mingit probleemi sellega, kui keegi teine on väheke kogukam. Iseenese kontekstist vaadates ei saa ma muidugi aru, kuidas selle üle saab rõõmus olla, sest mina küll ei ole. Aga mis mul teistest.

Probleemi lahenduseni pole ma siiani jõudnud. Ei jõudnud ka terapeutidega üheskoos. Lase oma isiklikke standardeid madalamaks, jäi mulle küll kõrvu kõlama, aga sama valjult ütles sisemine hääl mu sees, et seda ma küll ei taha. Sellega otsekui loobuksin ühest või teisest tükikesest iseendast. Heh, äkki seepärast ma ei saagi kaalu alla, et muidu ei mahuks kõik eesmärgid mu sisse ära!

Üks eesti näitlejanna ütles, et peab oma tugevuseks eneseirooniat, tähendab oskust enda üle heatahtlikult naerda ja tohutult suurt optimismimäära. See on vast küll saavutatav!

Suhte- ehk kassõltuvuslikest joontest, mida mul samuti esineb, kirjutan edaspidi. 



kolmapäev, 18. jaanuar 2023

Olemise talumatu kergus

 Miks puudu jääb mul üha meelekindlust,
miks väge täis mu meel, kuid mäed ei liigu,
kui arengus ei tee ma allahindlust
ja juba julgelt üle võlli kiigun?

Ning vaimu-ilmaski löön laineid hooti,
kui paberile tundun pliiats terav -
nii elu hõlpsalt märkida võin nooti,
mis vaikuseski sillerdav ja särav.

Ning ihulegi jõu ja ilu jooni
võin vedada, kui huulepulgajälg
vaid vajaks veidi sügavamat tooni,
et peita kaamos, kahvatus ja nälg.

Ka armule saaks anda lisahoogu,
end viimistleda liikumisejõus.
Ja ometi mu andeid nagu loogu
seal langeb, kus kord algas mäkketõus…

Mis teen, jääb varju, kaob või tundub hale,
nii armastuses, elus, kui ka laval.
Kui kulda kaevan, satun sügavale.
Kuid tippe oleks vallutada kaval,

et olemise talumatu kergus
seal tuuleks minu tiibadele muutuks
ning südameski palumatu kõrgus
mu väge tasapinnaliselt puutuks. 


pühapäev, 15. jaanuar 2023

Alkoholismist

 Oli tatine jaanuarihommik. Külm vihm nuttis mu aknaruudule erakordselt lahmakaid pisaraid, olles selleks hommikuks ära sulatanud viimasegi lumivalge tooni veel mõni nädal tagasi uljalt kõrguvatelt lumehunnikutelt. Kõhetukstõmbunud ja tund-tunnilt väetimaks kahanenud hallvalged lume- ja veesegused maaslamajad latakad pritsisid peale astudes tatti ja nuttu, nende üle oli aga end heitnud lugematu hulk okkaid ja raage, tuule poolt mahapillutatud pisikesi mängukanne. Päris paljakssulanud saarekestel, mida polnud samuti vähe, sekundeeris oma alastuses võika pruunikarva irvega sügisene kõdu. Kui miski on kole, siis see. 

Või oli otsas. Otsustasin Maxima kasuks, kuna sealt saab õnne korral ostukotti lennutada ka mu lemmikuid, keedetud hiidkrevette. Viska korra pannile, maitsesta veidi ja mmm... Või söö otse kestadest, kah ülihää. Hind pea olematu, paar eurot ja peale, mis nii viga end hellitada!

Maxima sini-punane logo kiiskas ses uduhallis sajus ja lögas lausa võõrkehana, poe väljapääsu kõrval, varikatuse all, seisid aga tuttavad mustjad kogud oma tavalisel, sel päeval vaat et tasakaalustavalgi moel. Nad tekivad sinna millalgi kaupluse avamistunni paiku, seisavad suhteliselt muutumatult kogu päeva, ja kaovad uue kuupäeva terenduse eel hilisesse öhe. Kuhu, ei tea.

Sel päeval oli aga kogu see seisev rahu vaid näiline. Korraga olid mõned neist koos minuga Maximas. Jah, just nii oligi. Pood oli täiesti tühi, riiulite vahel jalutasime vaid meie – mina ja mustades riietes nemad. Piidlesin neid vargsi. Kaks neist lugesid konserviriiulite vahel hoolikalt punaseid sente. Kas jagub? Näe, veel mõned! 

Mütsi ei kandnud kumbki, õige ka! Mats võtvat ju toas mütsi maha. Ometi tundus mulle, et paljas pea on pigem nende loomulik olek, kui rõhutatud viisakus. 

Ühel oli seljas päevinäinud ja pisut määrdunud jope. Teine tundus pisut kobedam, oli aga pelgalt dressipluusis. Jalas olid mõlemal midagi dressipüksilaadset ja natuke lääpatallatud kingad. Eks pori sees olegi keerukas oma jalavarje puhta ja korralikuna hoida. Ei, nad ei näinud sugugi liiga "hullud" välja, pigem lausa tavalised, pisut väsinud inimesed. Ja must värv heidab ju ka omi, inimese jumet mitte kõige paremini esile toovaid varje. 

Korraga märkasin, et üks mees oli lausa ilusate, intelligentsete näojoontega. Tal oli tõsine, pisut kurblik pilk ja üsna alandlik olek. Ei, mitte selline, nagu peksasaanud koeral, vaid selles tundus olevat möödunud aegade väärikust. Elukogemust, aga ka haavatasaamist. Muidugi ei saa ma riiulite vahel hinnanguid anda, aga nii see näis. 

Mul hakkas kohutavalt kahju. Olen alkoholismiga kokku puutunud mitmel moel. Lähedalt ja pisut kaugemalt. Mu vanaisa on mu jaoks mõneti kangelane. Olles läbi tulnud kohutavatest sõjakoledustest, pääsenud mitmel korral surmast, kaotanud venelaste püssikuuli läbi sõbrad ja jäänud ilma kodust, hakkas ta jooma. Ma ei tea, kas ta oleks jooma hakanud ka ilma kõike seda ilmvõimatut üle elamata. Aga kas see midagi muudabki. Igatahes oli tegu mehega, kelle peale tema pere ei saanud kindel olla. Kes jõi end pildituks igal perekondlikul tähtpäeval ja kelle pohmellihais, segunenult odava filtrita sigareti omaga, jääb igaveseks mällu. Vanema põlvkonna mälestused on veelgi tõsisemad, aga kuna need pole minu omad, ei saa ma neid siin jagada. Pealegi, ta oli mulle oluline inimene. Ta armastas mind väga. 

Siiski, kui mitte varem, siis vanaemast pääses valla meie pere kaassõltuvuse muster – meestelt ei saa midagi oodata, tuleb loota vaid iseendale. Enese maksmapanek ei ole võimalik, muidu kukub kõik kokku. Ultimaatumid ei toimi. 

Võimalik, et mõnigi noogutab – sõjaajast alguse saanud hullupööra tugevate ja vintskete naisliinidega suguvõsad, mille muudunud mustrid Eestimaa perede tänastki päevagi kaunistavad, on ilmselt siiani tublis enamuses. 

Lähisuhe sõltlasest partneriga on nagu sõit ameerika mägedel. Eriti siis, kui ta on nii-öelda toimiv. Toimivatega on tõusud ja langused juba seetõttu järsemad ja valusamad, et intelligentsus on selles kontekstis mõistmist raskendav asjaolu. Kui sind ühist eluvankrit vedades aeg-ajalt reetmise, altvedamise, valetamise, usalduse kuritarvitamise ja muu lubamatu kaudu piltlikult öeldes ristseliti külmale kivipõrandale heidetakse, kust end ilma igasuguste eranditeta ise pead üles upitama, parandades muidugi ka ise oma haavad ja mõistuse, misjärel mõnda aega jälle midagi "meielaadset" mängitakse, on tegemist pideva inimvõimete piiril kõndimisega. Keegi ei peaks seda vabatahtlikult tegema. Kaassõltlased aga teevad. Minagi tegin. Kuni elu pakkus teise variandi.

Alkoholism on haigus. Aju, ainevahetuse ja hormoonide katkiläinud toimimine. Sellest ei paraneta mitte kunagi. Nagu diabeedistki. Või artriidist. Ainult et need kaks viimast ei hävita ümbruskonda, lähisuhteid, väärikust. Alkoholism tapab aga kõik. Viimaks hakkame neid jälestama. Nad tunduvad olevat väärt alandamist, solvanguid, karjumist, needmist. Ometi on ka nemad olnud väikesed, armastusest sündinud poisid-tüdrukud, kes olid põnevil jõulude ja sünnipäevade eel, kel olid oma väikesed metsaonnid ja suured unistused. 

Nüüd lugesid need kunagised väikesed poisikäed, nüüdsed parkunud mehe kämblad punaseid sente. Jagus! Isegi kaheks!

Tõmbusin eemale. Mul pole lahedust. Lahendus, mida enda elus kasutasin, oli liiga ekstreemne. Tean, et olengi vintske. Mul oli hoolivust, jaksu, visiooni ja elujõudu. See toimis. Teist korda ma seda ei teeks. Ealeski. Teistele ka ei soovita. 

Alkohoolikutel tuleb endal hakkama saada. Nende peredel, kui neid veel on, tuleb ameerika mägedelt maha tulla, enne kui pea plahvatab või mõistus kaob. Lapsed kordavad meie mustreid, seda me ju ei taha. Vastutus peaks olema iga täiskasvanu vabadus ja valik, laskem siis seda võtta, kasvõi ohates või nuttes. Ikka tahaks ju aidata, aga nii aitamegi kõige enam. Paranemise suunal või… 

Põhja- või surnuksjoomise eest vastutab jooja, mitte keegi teine. Nii karmilt, kui see ka kõlab. Nagu suitsiidigi puhul, paraku. Räägin ikka täiskasvanutest. 

"Krt, kus mul käib närvidele, et seda krdi raha ei ole!" Intelligentse röögatus. Niisiis, teiseks pudeliks siiski ei jagunud. Masin sõi klõbinal viimased sendid. Turvamees oli kõrval väga valvas. 

Hämardub. Vihma nutt on lakanud. Valget värvi tekiks nagu hämaruse taustal pisut juurde. Järk-järgult süttib tänavavalgustus. Rasked piisad mu tamme tugevatel oksadel löövad pärlikettidena sätendama. Kaugemas reas seisvad raagus puud joonistuvad halli taeva taustal peenelt, otsekui pliiatsiga tehtult. Kui miski on ilus, siis see. 

Sulalumi ja tatt kaovad tasapisi fookusest. Sätin end veelgi mugavamalt tugitooli.

Ehk kallaks piisakese likööri tee ja lugemise kõrvale? Noh, nii õhtu hakuks...