neljapäev, 8. detsember 2022

Tagasivaade 2022. 2.osa Suhted

Ei tea, kui Jumalaga on mul asjalood, kuid vahel tundub, keegi nagu aitab… 
Tsiteerides seda tuntud laulu, möönan, et Kõigeväeline Jumal on nii suur ja hoomamatu ja mina Ta kõrval nii väike ja piiratud, et ma täpselt ei teagi, kas tohin Temast kirjutada. Ometi vajan seda väga, sest kõik need muutused, mis on toimunud minu sees, on leidnud aset Jumala abil ja juhtimisel ning on ühtlasi asetanud mu suhte Temaga täiesti uuele tasandile. Ma ei tea, kas see vajab ka edasist korrigeerimist või tohib nii jäädagi, aga küllap on vastus juba olemas, isegi kui mina seda veel ei hooma. Alati, kui äratundmine Jumala lõputust armust eriti võimsa lainena üle mu teadveloleku rullub, muudab ta minu, mässaja ja õiglusenõudja, alandlikuks ja relvituks. 
Imelik, aga Jumal on hakanud mind kõnetamise asemel embama. Vahel nii möödaminnes, pelgalt riivamisi, vahel pikemalt. Võin seda taevalikku embust tajuda, kus iganes. Mõnikord kiriku kõrgete võlvide all, mõnikord kodus õhtu- või hommikuvaikuses, mõnikord autos vaikse muusika saatel. Ta ei nõua minult midagi ja mu süda on neil hetkil lõhkemas. Puudutus on otsekui vastus mu täiesti muutunud palveelule, kinnitus, et mul ei tule karta. Ah, kui palju olen elus tundma hirmu ja ebakindlust...
Kirikus leiab aset ka veidi teine suhtlus. Leian Ta kuuerevääri kaunistusi kõiges inimlikus, mis püüab Teda mulle eksponeerida, arusaadavaks teha. Kuid mida sügavam on inimlik vaimsus, seda suuremat igatsust oskan seeläbi tunda päris Tema puudutuse järele. Vaimsus on mõtte ergastumine, edasiminek, lendutõus, püüdlus taevaste sfääride sügava mõistmise poole. Ta sisaldab enamalt jaolt mõtleja eeldusi ja järeldusi. Suure vaimuga inimesed on otsekui taevase kingituse siinseteks vahendajateks. Ilma nendeta ei küüniks me ühegi elu valemini, eriti selles, mis puudutab mõistmise mitmekihilisust. Aga see, mis kannab läbi aegade ja ajastute, läbi me juurte ja latvade, läbi taeva ja maa, elusa ja elutu, see, mis hõljub kõikjal ja millel polegi õieti nimetust, aga mis sellest hoolimata sügavalt puudutab ja kõnetab, sellel ei pruugi olla inimlikku vahendajat. See on Jumal, kellega meil kõikidel on otsene side. 
Minu suhe Jumalaga kätkeb niisiis ühest küljest sügaval isiklikul pinnal läbitunnetatut, teisest aga inimeste, ajastute ja looduse kaudu hoomatavat. Ma kardan Teda, aga see sõna ei sisalda hirmu ning asetseb inimlikest näpuvibutustest ja manitsustest kaugel eemal. Ma ei oska oma usku tõestada ega jagada. Seisan Ta ees alati üksi. Samas hõlmab mu suhe Temaga läbi erinevate tunnetuste ja kogemuste erinevaid vaimsuse kihte, ja vaat selle kõige kogemiseks on vaja kaasteelisi. Neid, kes mõistaksid, neid, kes rikastaksid. Minu elus, tänu Jumalale, neid leidub.

(järgneb)

laupäev, 3. detsember 2022

Tagasivaade 2022 1.osa

Taas on aeg teha kokkuvõte, aeg laotada see aasta enese ette lahti, vaadelda tonaalsust ja värvigammat ning seada tulemus sõnadesse. 

Tiigri aasta on mu enese aasta. Mitte et ma liialt tõsiselt astroloogiasse usuksin, sellega on lihtsalt seotud üks tore lugu: 

Nimelt, läbides kunagi magistriõpet, tuli omandada mõningaid teadmisi või ütleme ausalt, saada kuidagiviisi punkte ka filosoofilistes ainetes. Kuna mu kirg oli toona siiski orel, mida pidi päris palju harjutama, püüdsin filosoofiaga šlikerdada, kuis vähegi sain. Õnnekombel leidsin ühes ülikoolis eest sellise toreda aine, nagu “Kosmoloogiline maailmapilt”, mis käis samuti magistrantide filosoofia alla ja mida sai minu ülikooli üle kanda. Oh seda õnne, see aine oli puha lust ja lillepidu! Selle raames käisime näiteks Tabasalu pangal tähistaevast vaatamas ja tegime muid toredaid asju. Minu lõputöö, millega lunastasin vajalikud filosoofia ainepunktid, jutustas idamaade horoskoobist, täpsemalt Hiina 60-aastasest loomaringi tsüklist. Neid taevast süllekukkunud punkte meenutan siiani heldimusega. 

Niisiis Tiigri aasta. Kirglik, kuid keerukas. Võimas, meeletu sisemise kasvuspurdi aasta. Pendeldamine ülevate hetkede ja täieliku madalseisu vahel.

Ühest küljest käis see aasta mulle meeletult närvidele. Tundsin endas tohutut loomingulist potentsiaali, mille pikkade perioodide vältel kasutamata jätsin, sest muu elu tükkis päev-päeva kaupa peale. Vajan asjadega süvitsi minekuks aega ja rahu, mida aga ei tulnudki. Kõik mu päevad olid justkui üks suur ettevalmistusaeg, enne pingutust sissehingamine... millele pingutust ei järgnenudki. Õhk vuhises taas välja, keegi sõitis taas sisse, mingi tegevus osutus taas olulisemaks, olin muudkui sunnitud, olin muudkui kohustatud. 

Mulle ei sobi pealesurutus. Mõtted trügisid mu sees otsekui vabadusse püüdlevad metsloomad. Nad tammusid klaasistunud pilgul mu sisemise vangla puurivarbade taga edasi-tagasi. See liikumine ei sisaldanud ühtki emotsiooni, sest väljapääsmatusest oli ammu saanud reaalsus. Püüdsin enesele lõputult andeks anda. Ometi tekitas säärane vähesuutlikkus, mida ikka ja jälle endale ette heitsin, aeg-ajalt kõigele käegalöömise meeleolu ning mõnel korral päädis lausa nii sügava sisemise valuga, et see voodistki üles tõusta ei lubanud. Neil hetkil tardusid mõtted unetaolisse seisundisse, mis mõistagi polnud lahendus.

Teisest küljest on see aasta olnud ääretult inspireeriv. Minust on välja kujunenud naine, kes mulle endale meeldib. Mu moto on nüüdseks selline: “iga täiskasvanu vastutab oma emotsionaalse heaolu eest ise”. Et see lause saaks olla tõene, peab olema teadlik oma piiridest ning vajadusel neid kehtestama. Isegi solvumiste hinnaga. Samuti peaks olema väga teadlik oma ootustest ja vajadustest. Ning samas realistlik selle osas, kellele need õigupoolest suunatud on. Selle teemaga tundub minevat järjest paremini. 

Viimaks olen uskuma hakanud, et ei pea oma teekonnast ja motiividest kellelegi aru andma. Olen arenev inimene. Võin mõelda ümber. Võin muuta arvamust. Võin lõpetada tegevused, mis enam ei inspireeri. Ka mõningatel inimsuhetel on äraelamise aeg, needki võin lõpetada. 

Tahan, et mulle meeldiks see naine, keda peeglist näen. Nii sisemiselt, kui välimiselt. Värvides julgelt huuled ja küüned punaseks, pannes jalga kõrgete kontsadega kingad ning vaadates inimestele avala pilguga silma, ei paindu ma enam piiratud kuvandi järgi, mida minult alateadlikult oodatakse või kuhu ma end ise olen pikkade aastate jooksul millegipärast asetanud, vaid määratlen end ise, vastavalt hetkele ja olukorrale. Keeldun allumast manipulatsioonidele ja pidama dialoogi kohas, kus pole dialoogiks kohta ega võimalust. 

Muidugi saab ka mulle endiselt haiget teha. Olen ju tundlik ja emotsionaalne inimene. Iseasi, mida ma selle haigettegemisega peale hakkan. “Iga täiskasvanu vastutab oma emotsionaalse heaolu eest ise”. Eemaldub, katkestab mürgise suhte, muudab vaatenurka. Peaasi, et elus säiliks ind, rõõm ja tähendusrikkus. Mulle tundub, et nende võimaluste uks on nüüd minu jaoks rohkem avatud. 

Ma ei koosne oma annetest ja saavutustest, vaid arendan end iseenda tahtest ja vajadusest lähtuvalt. Sest mulle meeldib nii.  Hoopiski mitte selleks, et keegi mind märkaks. Lõpuks ometi luban endale isiklikku rõõmu.

(järgneb)

pühapäev, 27. november 2022

Jalutuskäik

 Käisime tüdrukutega jalutamas. Nad nii tahtsid, et mina ka tuleksin. Täna oli mul iseäranis palju tegemist, sest homme saadetakse kirikust teele tuntud eesti muusik, kelle repertuaari kuuluvat lugu pidin orelipäraseks viimistlema, et seda matusetalitusel tohutule leinajate hulgale esitada. Lisaks tuli tegeleda homse esimese advendi muusikalise kujundamisega. Mul ei olnud üldse aega. Aga jätsin kõik kus see ja teine ja läksin siiski. Hoolimata ka sellest, mida tegelikult talvest arvan. Hoolimata sellest, et talv pole mu jaoks inspireeriv.

Õues sadas laia lund. Maailm tundus magavat. Majad istusid oma kohtadel, paksud talvemütsid peas, mõnele olid lõbutekitamiseks jõulukaunistused üle visatud. See ei katkestanud vaikelu, pigem vastupidi. Valgusmuusika käis kuidagi omasoodu, mingil muul sagedusel, muus dimensioonis. Oli lausa keerukas tunnistada, et sel viisil kutsutakse jõule ligi, kui kõik on samas nii taandunud, nii vati sees. Otsekui tsunami, mille eel meri taganeb, pakkudes omamoodi vaatemängu. Aga kui ta siis mürinal tuleb… ei taha mõeldagi! 

Jõulud pole muidugi mingi tsunami. Ta on lihtsalt üks murdepunkt. Aasta ringkäik, kus kõik jõuab taas algusse. Kus pimedusest hakkab idanema valgus, kus läbi sünni saab alguse uus elu. Kasvupunkt. Keerukas koht, mistõttu tuleb sellest üle möllata. Koguneda, pidutseda ja rõõmutseda. 

Mulle meeldib, kui on vaikne. Need majad-lumemütakad tundusid kuidagi turvalised. Oli küll külm, kuid oma tüdrukutega oli hea rääkida. Meie kõneluse foonil tundus, et ehk on see kõik siiski üleelatav. See talv. Külm. Brrr…

Mul on nii vahvad lapsed, et mu välja vedasid. Mul on üldse vedanud, talvest hoolimata. 



reede, 25. november 2022

Vaikimisi

Suhtest ilmajätmine on vägivald. 

Me ei ole inimestena loodud olema päris üksi. Isegi kui elame üksinda. Ikka on me ümber suurem või väiksem perering ja ka töökohal ning sõpruskonnas ümbritsevad meid suhted. 

Suhted ei ole alati head, selged ja läbipaistvad. Esineb eriarvamusi, mõistmatust ja konflikte. See ei ole kuidagi ebanormaalne. Eriarvamused rikastavad, mõistmatused saab selgeks rääkida ja konfliktid lahendada. Empaatilise ja vastutustundliku täiskasvanu oskuste arsenali võiks kuuluda eluterve läbirääkimiste oskus, mis toimub tavaliselt konstruktiivse vestluse vormis ja ei sisalda hääle tõstmist, kolmandate osapoolte kaasamist ning muid manipulatiivseid võtteid. 

Kui üks osapool palub konflikti või eriarvamuse lahendamist, tuleks teda kuulda võtta. Vaikimine, mis võib tunduda legaalne viis näidata oma solvumist, mitte-hakkamasaamist või ükskõiksust, ei ole parim lahendus. Vaikimine ei lahenda midagi ega ei vii mitte kuhugi. Vastupidi- suhtest ilmajätmine on samasugune vägivald, nagu karjumine, mõnel juhul lööminegi. 

Jah, vaikimisel võib olla eri põhjuseid, kuid tema sisuks on tavaliselt ikkagi tühipaljas manipulatsioon, enese ohrirolli asetamine või vastupidi, teise alavääristamine. Tegelikult vastutab iga täiskasvanu ise oma emotsionaalse heaolu eest ja suhe, mis seda heaolu ei toeta, tuleks võtta muul viisil luubi alla. Vaikimisega asetame keerukasse olukorda nii need, kellele see karistuseks või mõjutamiseks suunatud, kui suures plaanis ka iseennast. Vaikijaga ei ole turvaline.

Kirjutatu kehtib nii lähisuhtes, kui ka muudes olulistes suhetes, näiteks sõpruse või tööalase suhte korral. Räägi inimesega!


neljapäev, 24. november 2022