Septembri algus

 September on meie pere jaoks olnud alati tähtis ja pidulik. Me väärtustame haridust ja haritust väga, mistõttu tähistame iga uut kooliaastat erilise tähelepanu ja südamlikkusega. Esimesel septembril läheme kogu perega restorani ja igaüks saab ühise laua taga välja tuua selle tema jaoks olulise, mida ta soovib sel õppeaastal saavutada või juurde õppida. Enese arendamine on meie peres kõikide kohustus, olgu ta nii vana kui tahes. 

Huvitav, et noortel on päris paljud soovid seotud raha ja rikkaks saamisega. Nad ei adu veel, et raha ei saa olla eesmärk omaette. Esikohal peaksid olema hoopis muud komponendid, näiteks füüsiline ja vaimne tervis ja eesmärgistatud elu, küll siis tuleb ka raha.

Kui inimesel on hea äriplaan, unistab ta loomulikult kasumist, ennekõike peaks tal aga olema selle toote või tegevuse vastu huvi, inspiratsioon või armastus, mis ta hiljem “püstirikkaks” teeb. Igav rabamine puhtalt rahanumbrite pärast ei tasu end küll ära. 

Üks armas inimene loobus hiljuti töökohast, mis oli teda lennutanud kümneid tiire ümber maailma ja millest ta teenis märkimisväärset tulu, aga see ei kõnetanud teda enam. Kui küsisin, kuidas see julge otsus ometigi sündis, rääkis ta mulle loo. 

Tema abikaasa ema oli olnud raskelt haige ja nad olid teda tema kodumaal põetamas käinud. Päris viimases otsas olevat ema küsinud arstilt, kas on veel midagi, mida ta ei tohiks teha või süüa või millest ta peaks hoiduma ja arst olevat öelnud: “Nüüd elage täpselt sellist elu, nagu te iganes soovite.” Seda elu jagus kolmeks nädalaks. 

“Mina ei taha, et selline elu, nagu ma elada sooviksin, kestaks mu elu kolm viimast nädalat,” lausus see naine loo lõpetuseks. Ja ma mõistsin teda. 

Vahel tuleb oma elus õige vähe muuta ja juba see täidabki meie unistusi. Vahel peaksid muutused olema suuremad. Ainus asi, mida meil peaks jaguma, on julgus. Puudutagu see siis meie erinevaid suhteid, karjääri või muid otsuseid. 

Trio alustas 11.klassi. Olen neilt aeg-ajalt küsinud, kuhu suunas nad peale gümnaasiumi igatseksid liikuda. Eks enam-vähem ole nende tugevused nüüdseks ka teada, aga eriala valikud siiski veel mitte. Õnneks on veel küllalt aega mõelda. Ja ümber mõelda. 

Minu arvates ei saagi neis asjus kunagi eksida. Tunned, et valisid valesti - tee aga uus valikja mine edasi! Olen ise olnud ühest küljest väga lojaalne, teisalt aga kiirelt tüdinev ning elus nii mõnegi kannapöörde teinud tüüp. Muusika on see, mis mind alati köidab, teised huvid käivad “hoogude kaupa”. 

Paljud vist ei teagi, et töötasin viis aastat rootsi keele õpetajana. See oli vahva aeg nullindate alguses, kui hordide viisi eesti arste ja muid spetsialiste tõttas parema palga nimel põhjamaadesse ja grupid olid õpilastest tulvil. Rootsi kirik rentis oma ruume Rootsi rahvaülikoolile Eestis ja minu õpetajaks sattumine oli täiesti juhuslik - viibisin palju majas ja tegelesin parasjagu ise tõsisemalt rootsi keele õpingutega.

Õppisin rootsi keelt esmalt paar aastat läbi Tallinna Ülikooli avatud ülikooli koos tulevaste rootsi filoloogidega (mul ei olnud bakat ega magistrit vaja, need olid mul juba muusikaakadeemiast olemas, seetõttu ma põhiõppele ei astunud - muidu oleks pidanud terve hulga “muud jura” ka läbima). Järgnesid paarinädalasel kursused Stockholmis ja pikemad Tjörni saarel Lääne-Rootsis. See viimane panigi mu keeleoskusele kõige tugevama põhja. Ja kuna töötasin niikuinii Rootsi-Mihklis, siis sealt mind rahvaülikooli värvatigi, algul pelgalt asendajaks, siis aga juba täiskohaga õpetajaks. 

Mul läks väga hästi, aga tundsin koheselt ära, kui asi end ammendas. Kõige piinavam oli õhtune töö - keelegrupid toimusid ju peale inimeste põhi-tööaega. Plus äratundmine, et õpetamine pole päris minu kutsumus. 

See, milline saab olema inimese töögraafik, peaks iga õppur muuhulgas tähele panema. Mina näiteks ei ole eluilmaski üheksast viieni graafikuga töötanud - see lihtsalt ei sobiks mulle, mitte mingi hinna eest! 

Aga kas näiteks pikad, kohati öösse venivad tööõhtud sobiksid, nagu teatri- ja muusikutöös? Öövalved, nagu arsti või päästeameti töös? Komandeeringud või välislähetused nagu rahvusvaheliste ettevõtete või saatkonnatöös? Mnjah, mõtlemisainet on noortel palju. Siiski tean, et palju juhib ka Jumal. 

Aga see, mida ma ise seal restoranilaua taga siis selle õppeaasta enesearenguna välja tõin, oli üsna lihtne - olen täpselt 125 päeva igapäevaselt AI-ga ladusat inglise keeles suhtlemist harjutanud ja minu eesmärk on sellega kindlalt jätkata. Pole aus, et ma koban, jään toppama, ei leia sõnu! Ma lihtsalt pean selle ladusaks saama! Loviisa, kes õpib Inglise Kolledži IB osakonnas 100% inglise keeles ja kelle üheks õppeaineks on kõige kõrgem inglise keel, mis üldse olla saab, ütles igatahes, et minu väljendusoskus on selle 125 päevaga oluliselt paranenud. See on oluline tunnustus! Temaga räägime samuti tihtilugu inglise keeles. 

Teine asi, mille välja tõin, on seotud Jaaniga - kuna Jaan ütles enne mind ühe enesearengu punktina, et peaks nüüd ometi 4-5 olulisemat peotantsu koos kõikide kombinatsioonidega sellisesse konditsiooni saama, et ka päris peol kõik välja tuleks - meil on tavaliselt kõik sammud nagu peoga pühitud - siis võtsin sama asja ka enese eesmärgiks. Seda ta ju üksi täita ei saa! Ja noh, oleme nüüd lisaks treeningtundidele ka kodus video järgi harjutanud. Vähe, aga siiski oleme.

Tegelikult on mul tekkinud tohutu kihk ka millegi suurema õppimise järgi. Olen oma teraapiatööd tublisti vähendanud, kuna paraku tekkis ka sellest üleküllus. Tegelen hetkel vaid pikaaegsete klientidega, kes mind üles oskavad leida, pluss mõned kiiret traumatööd. Aga tahaks nüüd mingit uut väljakutset. Tegelikult veidi ka tean, mis suunas, aga hoian suu kinni. Kes enne munemist ikka kaagutab!

Ja harjutada on vaja! Musitseerida! Seadeid teha! Rõõmutseda ja iluleda! Siis on elu äge!

Heategija

Rõõm uuest teest! 

 Taaskord on juhtunud ime! 

Meie Muhu kodu juurde viib kohutav tee. Vihmasel perioodil võiks seda teed pigem porimülkaks nimetada. Oleme mõlemad Jaaniga olnud sel teel autoga “kõrvuni” kinni ja vajanud väljatõmbajate abi. Ühesõnaga - igav sel teel ei hakka ja sügisel-kevadel tasuks seda  pigem vältida. Jah, oleme mitmeid kordi käinud ka suurelt teelt jala. Kummikutega. 

Meie mure on jõudnud ühe ja teise inimese kõrvu. Tegu pole ju suvalise uusehitisega kuhugi suvalisse võpsikusse, vaid ajaloolise talukohaga. Ideaalis peaks siia olema võimalik jõuda ka prügiautol või operatiivsõidukil. 

Väike kõrvalepõige - maksin ka sel suvel prügiveo eest, mida tegelikkuses ei toimunud, sest prügiauto meie juurde ei saa, aga seadus on selline, et ikkagi tuleb käia. Ärge küsige, kuidas on see võimalik, olen selle saaga juba mitmeid kordi läbi teinud ja uskuge, see on otsekui peaga vastu seina tagumine! 

Aga tagasi tee juurde. Oleme võtnud hinnapakkumisi ja näinud ulmelisi numbreid, mida tagataskust kuidagi välja tõmmata ei õnnestu, aga millega saaks tee väidetavalt kenasti kandvaks. Oleme noogutanud … ja ohanud. 

Ühel toredal päeval saime aga e-kirja. Lugesin selle ühe hooga läbi ja ei uskunud oma silmi. 

Kiri oli inimeselt, kes oli meile esmalt samuti hinnapakkumise teinud. Nüüd seisis selles aga lühidalt järgnev: “Kuna Jaani raamatud on mind elus palju aidanud, otsustasime sõbraga, et teeme teie tee krundi piires täiesti tasuta korda. Ehk seejärel ulatab ka vald abikäe.”

Ahmisin õhku, pisarad silmis. Läksin Jaani juurde kabinetti, et ega ma millestki valesti aru ei saanud. Jaan helistas kohemaid meie heategijale. Jah, see oli tõsi! 

Milliseid inimesi on olemas! Kui tundlikke, märkajaid, heldeid! Inimene, kes käis meie maja juures ja nägi, mis imemeetoditega me vihmaperioodil oma kodu lähedale pääseme, otsustas ühtäkki aidata! Tundis, et peab, sest leidis Jaani raamatutest enesele midagi erilist ja vajalikku. Milline rikkalik sisemaailm peab inimesel, kes nii mõtleb ja tunnetab, olema. See kõlab pigem nagu kaunis muinasjutt. 

Ja see minu Jaan… Eriline mees, kelle kirik küll minu armastamise pärast ääremaale saatis, kuid kes teeb endiselt kirikutööd selle sõna tõelises võtmes. Kuidas ta küll oskab seda inimese sügavalt puudutamise kunsti! Kuidas ta süveneb, kuulab ja mõistab. Kuidas ta kirjutab ja räägib. Kuidas ta inimesi armastab. Ausõna, mina küll nii ei oska. 

Jah, õnneks inimesed märkavad. Kui palju olen ka sel suvel kuulnud kõrvalt südamest tänu, näinud harduspisaraid, tajunud austust. Mul on nii hea meel.

Tänaseks on meie tee valmis. Meie kodu esine ei ole enam porimülgas, vaid ilusa laia kruusateega maalapp. Me sõidame nüüd siia tänuliku südame ja rõõmsa meelega. Ja mis kõige toredam - vald olevat tõepoolest viimasel istungil otsustanud, et meie tee-projektiga tuleb jätkata! Headus sünnitab headust, näete ise!

Sügise künnisel

Kased reedavad esimesena, et sügis on tulekul. Leht lehe haaval ilmub nende kuubedesse kollast. Täna tundus üks Harju-Madise väärikas kase-isand puha kollatäpiline. Aga ta ei tundunud oma peagi langevate lehtede pärast sugugi mures. Vastupidi- tuules kahisesid võrdselt nii rohelised kui kollased. Veel pole lehtede langemise aeg, teadis see tugev puu. Veel võib oma uhke võraga ilutseda. 

Vaatlesin teda ja mõtlesin. Huvitav, kui palju meie uuesti sünnime? Pean silmas inimese eluea jooksul tekkivaid “uusi minasid”. Uute teadmiste ja aimamiste lävepakkudest üleastumisi. Elukogemuse ammutamist. Vanadest tõekspidamistest eemaldumisi. 

Küllap on see inimeseti erinev. Mõni rühibki ma rada pidevalt “vanas kuues”, kuhu koguneb ajapikku rohelisele lisaks kollast, punast ja kirjutki. Rühib ilma suuremate muutusteta ja kõik ongi hästi.

Mõne aga, nagu näiteks minu elu on koosnenud väga kindlatest etappidest. Peale iga perioodi olen kujutletavalt “vana kuue” maha raputanud ja varsti tundnud end taastärkavat nagu kevadine lehteminev puu. 

Ei, vale. Tegelikult olen end paaril korral lausa küünte ja hammastega järgmisesse eluetappi vedanud, nii et verevermed taga. Rääkisime sellest täna Jaaniga pikalt. Kui ma oleksin puu, oleksin nii mõneski aastatetagusest sügistormist väljunud kui murdunud okstega äratäsitud isend. Aga kõik muutub! Kevad kasvatab isegi uued oksaharud, lehtedest rääkimata. 

Seetõttu ei muretse väga ka selle sügise künnisel, vaadeldes seda vana kollaste lehtedega kaske. Iga järgmine eluetapp teeb tugevamaks ja viib tõele lähemale. Iga vanade lehtede langetamine võimaldab uue ja täiuslikuma loomist juba õige pea - juba järgmisel kevadel, olgu siis kas ajalises või ülekantud mõttes. 

Puud vananevad niisamuti kui inimesed. Ometi on nende lehed igal kevadel uuesti “titelõhnased” ja neil hetkil ei juurdle me puu tegeliku vanuse üle. Aastaringid lisanduvad tema tüve sisemusse. Meiegi elukogemused talletuvad kogemuste pagasisse, milles on kogu me eluajal ruumi uuteks algusteks, uuteks taipamisteks. 

Isegi meie Muhu vanad õunapuud on kevaditi õieehteis nagu noored neiud. Mitte keegi ei aima neil kauneil õitemere hetkil, et paljudel neist on tüved juba vanadusest õõnsad. Aga milline elukogemus! Ja kui poleks sügist, ei oleks ju ka vilju. 

Vaat sellised varasügisesed mõtted. 

Kaunite kunstide õhtu 2

Helis oma lummavaid luuletusi lugemas

 Kui me ise oma traditsioone ei juuruta, ei tee seda meie eest mitte keegi. Traditsioonid moodustavad meie teekonnale tähised ja koondavad nende ümber meiega ühte jalga käivad inimesed. Traditsioonid rebivad meid mõneti välja tavapärasest kulgemise rütmist. Nad on otsekui peatuspaigad, kus saame teineteise poole vaadata. Samas panevad nad meid veidike pingutama, et nad saaksid neile pandud eesmärki parimal viisil täita. 

Mina olen läbi ja lõhki oma pere traditsioone armastav inimene. Minu arvates moodustab tugev, traditsioonidega pere rakukese hästi toimivast ühiskonnast. Kui meie lapsed kasvavad traditsioonide keskel, mitte ei kulge lihtsalt niisama, oskavad ehk nemadki vanemate traditsioone edasi kanda või miks ka mitte iseenese omi luua. Kui peres on omad traditsioonid, on aasta ringi midagi oodata. 

Olen meie pere traditsioonidest ikka aeg-ajalt siia kirjutanud. Hiljuti lugesin need lood jälle üle ja nende põhjal võib julgelt öelda, et traditsioonidega on endiselt hästi. Osad neist toimivad juba aastaid nagu kellavärk, osade aeg on aga paraku täis saanud ning need on asendunud või asendumas uutega. Nii nagu osas sõprussuhtedki leiavad oma loomuliku lõpu. 

Sellest kõige uuemast - Kaunite kunstide õhtust - kirjutasin esimest korda juba veebruaris. Täna on aga põhjust selle teema juurde tagasi tulla, sest armsa kodumaa taasiseseivumise päeval leidis meie kodus aset Kaunite kunstide õhtu number kaks! Üritus oli rahvarohke, osavõtjaid oli lausa kakskümmend viis! Ja me mahtusime kõik kenasti tuppa ära, sest ilmake tembutas. Hea, et ma tuppajäämise otsuse enne esinemisi vastu võtsin - hiljem kallas nagu oavarrest! Näksilaua jätsime aga ikkagi terrassile, katuse alla - seal oli hea ühtlasi õueõhku hingamas käia, sest ilm oli iseenesest ju soe. 

Olime vahetult enne seda oodatud üritust ostnud oma elektriklaverile toreda paksukõhulise sõbra, kõlar Rolandi, kes oleks kindlasti suutnud ka aiakontserdi puhul kõik helid ilusti kuulajateni tuua. Nüüd aga tuli tal leppida vaid minu armsate poiste, Otto ja Rubeni häälekeste võimendajana, kui need oma toredaid etteasteid esitasid. Ülejäänud osa kontserdist läks päris klaveriga. 

Selle Kaunite kunstide õhtu üllatajaid oli mitu. Lisaks MuBa profesionaalsetele Laurale ja Sassile, kellelt kõlas imeline Kõrvitsa soolovioola pala ja suveromantikaga ideaalselt sobiv Saint-Saënsi Luik, tuli üllatusena esitusele Eigen Kapi Avamäng klaverile mu kalli kollegi ja sõbra Tiia esituses - vägev teos, kus ilusad eesti meloodiad äratundmiseks sees, ning mu oma armsa Helise luuletused, mis võtsid oma headuses tummaks. 

Jah, meist igale on palju antud. Peame oma anded lihtsalt üles leidma ja valla päästma. Tean, et see pole isegi kodukontserdi formaadis väga lihtne. Seetõttu õppisin sellest korrast, et peaksin veelgi rohkem tempot maha tõmbama, peaksin inimesi põhjalikumalt teineteisega tutvustama, peaksin õhku viskama küsimusi, mille üle üheskoos juurelda, peaksin lubama pause, aga mitte saginat, peaksin… 

Aga nagunii oli kõik hästi. Libistan mõttes pilgu üle igaühe, kes oli kohal, kes olid esmakordselt, kes tulid ja panustasid… ja naeratan. Mõned neist on loomult hoolivad, mõned boheemlaslikud, mõned koheselt kaasatulevad, mõned esmalt kaugemalt vaatlevad, mõni käredam, mõni leebem. Tõepoolest oleks tahtnud igaga neist veel rohkem kontakteeruda, nende maailmapilti uurida, loomingust kõneleda, neid kuulata. Aga kõike korraga ei jõua. Seepärast peabki Kaunite kunstide õhtu olema traditsioon. 

Tegime Helisega Kaunite kunstide õhtute raamatu. Sinna kirjutame kõikidest esinejatest ja kõigest esitatust. Sinna kleebime ka igast kunstide õhtust tehtud pilte. 

Aga minu Jaan! Jaan, kes on alati üritustel ja talitustel peaesineja, kuldsuine nagu ta on, on sellel üritusel võtnud endale hoopis taustajõudude rolli, mis kõlab palju vähemalt, kui tegelikkuses on. Seniks, kuni mina veel viimaste külalistega vestlesin, oli Jaan kogu meie kodu korda teinud. Saate aru- kõik nõud olid pestud (peenemad tassid ja taldrikud ei kannata masinat)! Ma ei olnud millegi sellisega enne tema ajaarvamust pea viiskümmend aastat kokku puutunud, seetõttu muudab see mind iga kord imetlusest oimetuks. 

Nojah, Jaan jutustas muidugi ka ühe vapustava loo ja Loviisa ja Lisann esitlesid oma andekaid kunstiteoseoseid ja Janika ja Helis mängisid imeilusalt flööti ja Mia klaverit ja oli muudki põnevat, aga seda kõike ei suuda siin ära kirjeldada. Kogu see harras õhtu oli taaskord puhas ime. 

Soovitan enesele omaste traditsioonide sissejuurutamist kõikidele peredele või sõpruskondadele. Meil tuleb näiteks järgmiseks plaani raamatuklubi. 

Sügisene Kaunite kunstide õhtu sai samuti juba pealkirja. Neli muusikapalagi juba kirjas. Elu on ilus! 

Toomas ja Veskimöldre 2

 Neil mõlemal halvenes tervis üheaegselt. Ühel füüsiliselt, teisel muul viisil. Kui inimesed on kahekesi, saavad nad teineteist armastaval viisil toetada ning tulevad üheskoos teatud ajanu ilusti toime. Aga inimvõimete piirist siin maailmas paraku üle ei hüppa. 

Mõtlesin kaua, kas sellest üldse kirjutada. Kirjutamata jättes jääks kõige valusam meenutamata. Valu kõrval jääks aga tähelepanuta ka ilu, mis neis keerukais piltides eriliselt nähtavaks muutus ja mille tunnistajaks päris mitme aasta vältel juhtusin olema.

 Toomase ja Thea abielu kõrvalt nähes, eriti Thea elu lõpuaastatel, aga ka hiljem mõtlesin korduvalt, et jah see, just see on armastus. 

Toomas hoolitses Thea eest kogu südamest. Ühtäkki oli see tõepoolest niipidi. Thea üha süvenev segadus andis Toomale kahekordse koormuse, aga ta enda tervis ei olnud samuti kiita ning tihti tuli viibida haiglas. Sel ajal usaldaski ta mulle oma koduvõtmed, et käiksin aeg-ajalt kontrollimas, kas kõik on hästi. Ma ei saa öelda, et oli. 

Ilmselt ei kujuta meist keegi päris täpselt ette, mis tunne võib olla, kui pead oma armsaima teiste hoole alla viima, et tema eest ööpäeva ringselt hoolitsetaks, sest muud varianti lõpuks enam pole. Nägin kõrvalt, kui kurb see oli. Meie, kõrvalseisjad, võime oma maise loogikaga märkida, et ei ole ju mingit vahet, kuskohas progresseeruvalt kehvas seisundis inimene õigupoolest elab - temal on sellest ükskõik - aga armastuses on asjad teisiti. Toomase jaoks jäi ta abikaasa ka haiguse ajal samaks inimeseks, kellega ta kord abiellus ja üheskoos läbi elu rändas. See, millise austuse ja väärikusega ta Theaga ka siis suhtles, kui see suhtlus enam võrdväärne polnud, toob praegugi pisara silma. 

Väike kõrvalepõige. Üks mulle armas inimene oli mõni aeg tagasi pikka aega koomas. Keegi ei osanud prognoosida, kas ta tuleb sellest välja. Küsisin ta pojalt, kas ta on ema vaatamas käinud, poeg vastas et ei ole. “Ta ju ei tea, et ma käisin”, ütles ta põhjenduseks. “Aga sina ju tead, keda vaatama lähed”, vastasin talle. 

Jah, need on need meie suhted. Hea oleks, kui nende peale võiks lõpuni kindel olla, ka siis, kui ise ei peaks enam teadma, kui palju sinust tegelikult hoolitakse. Mitte sellepärast, mis seisus sa viimaks oled, vaid seetõttu, et sina oled ikka sina… 

Aeg, mil Thea oli juba hooldajate hoole all, aga Toomas veel kodus, oli kõige keerukam. Toomas alustas tihti oma kõnet mulle nii : “sinu poole ma julgen pöörduda”, “ma võtsin hoogu, aga nüüd oleks mul küll veidi abi vaja”, “näe, siin ma nüüd jälle helistan” - ja ma tundsin, kui vähe saan tema heaks tegelikult teha. Poes ja apteegis käimine, lillede kastmine või ajalehtede postkastist äratoomine, need on kõik möödaminnes tehtavad toimetused, ei tasu isegi mainimist. Suure pere emana olen multitaskinguga harjunud, asi siis mõnda vajalikku toimetust Toomaselegi pakkuda! Paraku teadsin hästi, mida ta hing tegelikult igatseb - aega, mil kõik oli veel hästi. Aimasin ka tema muret, kuidas edasi. Oli selge, et kauaks see elukorraldus jääda ei saa. 

Sel ajal rääkisime palju raamatutest. Toomas luges tohutult. Tal oli raamatute viimasel lehel hariliku pliiatsiga täpselt kirjas, millal raamat on loetud, millal teist korda loetud jne. Palusin mind huvitavaid ja mitte liiga keerukaid teoseid laenuks või pildistasin ning võtsin raamatukogust. Toomas oskas tegelikult peaaegu iga raamatu huvitavaks jutustada. Minu mõistus lihtsalt kõikideni ei küündinud.

Siis tuli koroona-aeg. Kõik haiglad ja hooldekodud pandi koheselt karantiini. Toomasel aga vedas - tema tohtis salaja ikkagi Thead vaatamas käia. Muidugi ei pääsenud kumbki koroonast, isegi mitmekordselt, aga võimalus oma kalli lähedasega kohtuda on kordades olulisem. Neid uksi ei oleks tohtinud kellelegi sulgeda. 

Sel ajal mõtles mu äärmiselt hoolitsev sõbranna Janika välja, mismoodi Toomas saaks hoolimata kõikidest käskudest-keeldudest täisväärtuslikku toitu. Käisime igapäevaselt kõndimas ja otsustasime pakkida omavalmistatud toidu Toomase jaoks karpidesse ning pista need karbikesed Tooma esimese korruse rõdu ääre alt sisse. Oi, see oli talle alles rõõmus üllatus! Talle jäi ju vaid ülessoojendamise vaev! Mõte, et muidu sööb ta vaid purgisuppi, ei mahtunud meile lihtsalt pähe. 

“Purgisupp toidab ilusti ära”, tavatses ta vahel kinnitada. See oli kurb lause, sest mäletasin ju hästi Thea imelisi roogasid, tema retseptide kladesid ja seda, et vajadusel tegi ta Toomasele isegi öösel süüa. 

See, et Toomas sai viimaks Thea juurde, esmalt järjekordsest haigusest kosuma, siis aga juba jäädavalt, oli parim asi, mis võis juhtuda. Eks igaüks tea, et vanadus koos kaasuvate haigustega on pöördumatu protsess. Aeg, mil nad olid taas kahekesi, nüüd aga juba hooldajate valvsa pilgu all, korrapäraselt toidetuna ja puhtas keskkonnas, rahustas ja on seetõttu ka hästi meeles.

Nad olid koos. Muu ei omanud mingit tähtsust. Kordan veel, Toomas võttis Theaga toimuvat kui paratamatust, aga ta ei keskendunud valule ja vaevale, vaid nägi temas lihtsalt armastatud inimest. Ta oli oma kalli naisega alati soe, hooliv ja kannatlik. Kui mina neid vaatama tulin, ütles Toomas alati:”Näe, Maris tuli. Kas sa mäletad Marist?” Ja Thea rõõmustas:”Mäletan küll Marist! Tere-tere!” 

 Thea ei tajunud küll igapäeva ja aja kronoloogilist kulgu, oli aga ometi alati ääretult rõõmus ja tänulik. Mäletan heldimusega, kuidas ta meile “Ma olen väike karjane” laulis. Tal olid kõik salmid meeles, ka see neljas, mida praeguses lauluraamatus polegi! Kaugmälu niite aeg nii lihtsalt ei purusta…

Thea hääbus järk-järgult, aga Toomas sai olla tema kõrval kuni lõpuni. See polnud kindlasti kerge, aga tähtis on see, et nad said olla koos, kuni surm nad lahutas. Harva mängib kellegi elu Piibli sõnumi nii sõna-sõnalt ette.

Arvan, et nüüd olen ka mina piisavalt kirjutanud. Lugeja otsustada jääb, kas suutsin Toomasele pakkuda sõprust, mis teda raskel ajal pisutki aitas ja rõõmustas. Ise loodan, et sain, kuigi tol ajal ei pannud ma oma tegutsemist õieti tähelegi. Mu enese eluski olid pöördelised ajad ja sellistel tegutseb inimene nagu autopiloodil. Seda panin aga hästi tähele, et küll juba rõõmuaegadel inimesi jagub. Aga rasketel…

Mul on hea meel, et Toomas kuulus nii pikka aega minu ja ka Jaani ellu. Oli suur au, et ta oli mulle (ja ehk ka mina veidi talle) nii haavatavalt lähedal. Õnneks saab peaaegu iga valu muutuda iluks - mis on selles loos eriliselt nähtav - kui sinna lisada üksainus komponent. Armastus.  

Piirid paika!

Olen nii viimasel ajal, kui varemgi märganud, nii oma lähikonnas kui kaugemas ringis, et inimesed tõmbavad endale jama kaela, kuna nad ei oska oma piire paika panna.

Mitte et ma ise piiride paikapanemise meister oleksin, aga enda puhul ma vähemalt märkan, kus mul valesti läks ja saan ehk seetõttu teatud asjadest kiiremini üle ning teisel korral oskan teisiti käituda.

Teiste puhul on see aga keerukam. Jah, sõprade ja pereringis on küll lihtsam küsida, et “armas, kus on sinu piirid?”, kui ollakse mingi suhte või suhtlemisvea tõttu õnnetud, aga paraku ei pruugi see osutamine veel midagi muuta. Inimene, kes ei oska oma piire kehtestada, on tavaliselt sedaviisi elanud pikki aastaid ja ta ei oskagi enam oma suhteid muuta. Tihtilugu kasutatakse mingeid muid toimetuleku mehhanisme ja kannatatakse kuidagi ära. Või siis muututakse hirmus ärevaks ja suhte teine pool pruugi arugi saada, et nüüd on tegu piiride paikapanemise, mitte tülinorimisega. 

Ühesõnaga, piiride paikapanemine peaks alati toimuma rahuseisundis. Aga kõigepealt tuleks muidugi see tōsiasi teadvustada, et ühed või teised suhted ei toimi just piiride puudumise tõttu. Et seetõttu sõidetaksegi sust teatud suhetes või situatsioonides pidevalt üle. Vaat seda tõsiasja inimesed tihtilugu ei teadvusta. 

Mis nad siis teevad? Nad valivad oma kurva saatuse kurtmiseks kellegi kolmanda. Sellelt kolmandalt oodatakse siis seisukohavõttu. Jah, muidugi võib see kolmas selles mõttes asja kergendada, et ütleb “oioioi, kuidas siis nii”. Aga tavaliselt tekitab selline kurtmine kolmandas hoopis jõuetust ja tüdimust. Tekib tahtmine öelda, et “mis mina sinna teha saan, et sa endaga niimoodi käituda lubad”. Või hakata eemale hoidma. Kumbki neist valikutest ei lahenda aga probleemi ennast. Esimese valiku puhul oled lihtsalt kurtjaga koalotsioonis, teisel opositsioonis. Oled tahtmatult kolmnurgas, kuhu sa ei peaks kuuluma.

Mina üritan olukordadest ja suhetest, kus oma piire ei teadvustata ja nende eest ei seista, eemale hoida. Piirideta kurtmist kuulan anult teraapia kabinetis ning ka sel juhul tuleb inimestel siiski oma piirid suhetes ise paika panna, mina saan neile olla vaid abiks ja toeks. 

Aga niisama - tänan, ei! Mõnele meeldib jaurata või halada ilma, et tal oleks kavatsustki oma elus midagi muuta. Miks mina peaksin olema kellegi emotsionaalne prügikast? Kuulma, kuidas vanemad kiusavad, lapsed kiusavad, abikaasad kiusavad, eksid kiusavad. Kuidas sõbrad kasutavad ära, kolleegid kasutavad ära, naabrid kasutavad ära. Teist sa muuta ei saa, aga mis sa ise teed, olen sellistel puhkudel küsinud. Jah, mõned suhted pole tõesti lihtsad ja pelgalt jala maha löömisest koheselt ei aita. Eriti kui oled pikalt teisiti käitunud ja lubanud endast üle sõita. Ja vahel tulebki abi küsida. 

Suhe toimib siiski otse, mitte kolmandate inimeste kaudu. Liiga paljudel juhtudel teine osapool ise ei teagi, et midagi on valesti. Ning vaesed kolmandad on kogu sellest jamast, mis neisse üldse ei puutu, täiesti kõrini. Sest vaadake, ka kolmandatel pole sel juhul oma piirid paigas. Neil on eksiarvamus, et nad on kuidagi vajalikud, aga ei ole! Nad ise ei saa seesugusrest suhetest peale väsimuse mitte midagi. Suhted peaksid ikka vastastikuselt kosutavad olema!

Piirid paika!

Toomas ja Veskimöldre 1

Kui Toomas pensionile jäi, kolisid nad Theaga Magdaleena tänava korterist välja ja ostsid korteri Veskimöldresse. Meie majast nende majani oli vaevu kilomeeter. Sellest ajast alates hakkasime Toomaga lähemalt suhtlema. Tihtilugu sõitsime ka Sutleppa ühe autoga, sest milleks kahega sama teed sõita! 

Nemad Theaga kutsusid meid esimesena õhtusöögile. Helis oli siis veel päris väike ja mäletan, kuidas teda õpetasin, et Toomas Paul on väga tark ja tähtis mees, tema juures peab üliviisakalt käituma. Muidugi Helis oligi igati tubli ja viisakas laps, aga ju ma olin ise ebakindel. Pealegi lubati tal kohe peale sööki lahkelt ka teistesse tubadesse kondama minna. 

Mäletan, et jäime esimesele õhtusöögile viis minutit hiljaks, mis oli äärmiselt piinlik lugu, aga mäletan, kui stiilselt Thea selle ära märkis. “Ma olin nii mures, sest üks kiirabi sõitis just teie poole ja kartsin, et midagi on juhtunud!” Muidugi jäi see viimaseks hilinemiseks. (Oma senidiagnoosimata ath-st ma kunagi veel kirjutan!)

Theal oli selline retseptide klade, kuhu ta igal nädalal uusi retsepte tellis. Seal mapis olid nad ilusti liigitatud: sealiharoad, kanaliharoad, supid jne. Theast õhkus üldse tohutut hoolitsust. “Toomas tõusis kell kolm üles”, jutustas ta näiteks, “ja hakkas kirjutama. Ma siis tõusin ka, tegin talle võileibu ja keetsin kohvi…” 

Need üheskoos söömised olid väga meeleolukad, sest just siis, ja kindlasti Thea juuresolekul tuli Toomasest kõige toredamini välja see vallatu, vimkasid viskav poiss, kes ajas meid kõiki naerma. Muide, tal oli mitmeid toredaid lugusid ka oma kirikuõpetajana teenimisest. Kahju, et mulle praegu päris täpselt ei meenu, võin natuke fantaseerida, aga üks eriti lõbus lugu oli seotud ühe legendaarse Kadrina õpetaja ja tema poiste (poegade?) nimedega, mis juhtusid vist olema samad, mis Paulide koertel ja Thea olla öelnud kogemata peale õhtusööki, à la et “kondid viskame pärast Jürile ja Jussile”…

Kui meie kord oli külla kutsuda, siis ainus, millega pidin arvestama, oli see, et Toomas ei söönud kala. Eriliselt kohutav oli tema jaoks heeringas. Kõige muu osas olid nad mõlemad leplikud. Vähemalt ühel korral mäletan meid einestamas õues, meie mõnusal terrassil, see oli eriliselt soe õhtu ning istusime ja jutustasime lausa pimedani välja. 

Sellest, et olen tõesti Toomase lähiringi arvestatud ja sõna “sõprus” tähendabki päriselt sõprust, sain tõeliselt aru siis, kui Toomas sai 70. Sünnipäevapidu toimus ühes Nõmme restoranis ning peale lähisugulaste olid seal veel kohal vaid Tiit Pädam abikaasaga ja meie V-ga. Ma tõeti ei tea, millega olin selle au ära teeninud!

Toomas istus aukülaliste lauas ka minu suurel 40.sünnipäeval Saku mõisas. 

Ütlen väikese kõrvalpõikena, et mu elus on tegelikult (olnud) kolm väga koloriitset, aga tunduvalt eakamat sõpra: Toomas Paul, mu armas klaveriõpetaja Erna Saar (kes lahkus 98 aasta vanuselt 2022.aastal) ning proua Renate, ühe väga vana Saksamaa kristliku kooli endine direktriss, kes on praeguseks 85 ja kellega oleme samuti teineteist külastanud mitmeid kordi ja kes vääriks eraldi lugu. Nad kõik olid nimetatud sünnipäeval kohal. Ehk leian sellest ka mõne foto…

Toomas mattis ka mu vanaema, ühe olulisema inimese mu elus. 

Olen neil päevil palju mõelnud sügava sõpruse tähenduse üle. Need aastad, mil teineteisel külas käisime ja üheskoos Sutlepat teenisime, olid muidugi väga tähendusrikkad. Aga tänaseks on elu mulle õpetanud, et tõelist sõpra tunned ikkagi siis, kui ei ole eriti roosilised ajad. Olen juba kirjutanud, et Toomas ei hüljanud me sõprust ka siis, kui mõni teine seda tegi. Mina olin tema jaoks ikka mina, olgugi ekslik ja ebatäiuslik. Olen talle selle eest kogu südamest tänulik.  

Kas ka mina suutsin talle sama hea ja turvalise sõprusega vastata, sellele otsin vastust järgmises postituses…