Suvi

 Las ma meenutan seda värvikat suve, kus on olnud nii palju ilusaid hetki ja nii palju armastust!

Esimesel korral, kui mind samasugune õnnetunne valdas, nagu üle-eelmises postituses kirjeldasin, oli suvi veel noor, see oli jaanipäeva hakul, ma olin aasal. Tulin Helise maja poolt pool-joostes üle heinamaa ja korraga pahvatas mulle vastu tugev tuulehoog. See sasis mu juukseid ja pani seeliku jalgade ümber vallatult laperdama. Pigistasin tuule intensiivsuse ees silmad kinni, raputasin end ja tundsin, kuidas õnnetunne mööda mu selga allapoole voolab. Lihtsalt seesama lühike hetk oligi… aga kuidagi nii eriline ja ülev.

Siis tuli jaanipäev. Suur seltskond külalisi, palju rahvast ühise, kaunilt kaetud laua taga. Spontaanne kodukontsert. Kaunis jaanilõke koduhoovis. Rõõm inimeste silmades. See oli küllap järgmine õnnetunde hetkede kimp. 

Ja siis tulid Jaani lapsed külla. Viis inimest. Ühine rannaskäik, õhtune grill, mõnus olemine. 

Seejärel päevad lapselastega. Avastasime üheskoos kauneid ja mõnusaid randasid, näiteks Pallasmaa Põhja-Muhus või Rootsivere läänes. Lisaks sõitsime rattaga, käisime küla raamatukogus, ostsime head-paremat, mängisime täringumängu, nautisime lapsemeelset puhkust. Selle aja jooksul käis mitmel korral üle seesama mõnus õnnetunne. 

Ja siis käis külas Lauri Räpp, noor tohutult tundliku meelega luuletaja ja kirjutaja. Sügavad vestlused, toredad jagamised, kaunid äratundmused tegid hingele pai. Selle õhtu erilisust tunnetasin iga ihurakuga. 

Seejärel etendus Urmas Sisaskist Jänedal. Me poleks sinna mingil juhul läinud, kui järgmisel päeval poleks olnud kontsertmõtisklust Järva-Jaanis. Kuna aga aeg nii ideaalselt sobis, võtsime kutse vastu. See oli imeline teatritükk! Ja mis kõige üllatavam - Jaan oli sinna sisse kirjutatud. Jaan kirjutas nimelt Urmas Sisaski viimasele suurteosele teksti ja tervelt ühe osa tekst loeti sellel etendusel ette. See oli üli-südamlik koht, viiv enne Urmase surma, enne seda kohta, kus ta astus läbi täiskuu taevasse. Mul tulevad praegugi, kui sellest kirjutan, külmavärinad ihule, Jaanil oli aga tegu liigutuspisatate kinnihoidmisega. Ta ju ei teadnud, et on etenduses! 

Peale teatrit sõitsime külla mu vanemate suvekoju, kus ema oli katnud õhtusöögilaua. Isagi oli hilisõhtuni triksis-traksis. Oli väga armas olemine! Kahju, et sauna ei jõudnud. Mu isa tehtud Kõnnu saun on maailma parim!

Aga järgmisel päeva vurasime juba Järva-Jaani, kus Jaan jutlustas teenistusel ja me koos viisime läbi kontsertmõtiskluse. Ilm oli vihmane, aga vastuvõtt soe ja hoolitsev.  

Peale üht matusetalitust ja orelimängu ning südamlikku peielauda Viimsis põrutasime tagasi Muhku, aga kuna ilmad olid nagu olid, otsustasime vastu võtta ka kutse Klaaspärlimängu avakontserdile, mis toimus 9.juulil Tartu Jaani kirikus. Sai ka Tartu osas linnukese kirja! Olime väga oodatud ja korraldajad kallistasid meid pikalt-pikalt! Ka solisti, Ameerikas elava Martin Kuuskmanniga oli meeleolukas jutuajamine. 

Tagasi Muhusse sõitsime mingit põnevat teed, mis viis muuhulgas läbi Pärnu-Jaagupi, kus vaatasime kirikut ja einestasime vahvas kiriku kohvikus. Mulle meeldivad need pikad sõidud, kui olen Jaaniga koos. Või kogu perega. Pikad sõidud annavad vabaduse tunde. Vabadus seondub omakorda õnnega.

Aga 11.juulil ootas meid Hiiumaa, millest kirjutasin pikemalt ühes eelnevas postituses. Taas üks imeline ja sündmusrikas päev!

12.juulil viis Jaan läbi teenistused Valjalas ning Muhus.  Mina mängisin orelit. Tore oli keset puhkust hoopis teistsuguses keskonnas teenida. Ja kui armsad ja hoolivad on väikeste maakoguduste inimesed! 

13 ja 14.juulil käis Jaan linnas arsti juures, mina aga võõrustasin sõbrannat. Sedasama, kes ostis ära minu ilusa punase auto! Tegime kahe auto liigud, oli väga meeleolukas õhtu! Muide, see sõbranna teab maailma asjadest kõike! Nii õpetas ta mind sel korral akordioni mängima, õigesti kohvi presskannu kasutama ja veel mingeid toredaid nippe ja oskusi, mida palusin tal uuesti meelde tuletada, et saaksin siia kirja panna. 

 15.juuli oli tǎiesti eriline päev, sest sel päeval tegi mu kallis abikaasa mulle merevaadet! Talle tuli selleks puhuks traktoriga abiks mu tubli onu. Nad puhastasid meie maad merepoolses suunas veidi võsast, onu vedas jämedamad puurondid traktoriga hoovile lähemale. Kaks töökat meest rassisid kogu päeva. Ma tunnen end nii hoituna, merevaade, mis enne paistis vaid vilksamisi, avaneb nüüd laialt ja kaunilt!  

16.juulil oli meil imeline külaskäik Udriku laiule, millest samuti kirjutasin ühes eelnevas postituses. 

17-19.juulil olid Lõuna-Eesti künkliku loodusega paikade päevad. Esiteks Viljandi, kus külastasime Vanamuusika festivali lõppkontserti ja nautisime Marcel Johannes Kitse virtuosset tšellomängu. Õhtul aga - jälle hetk, mis jääb alatiseks meelde - käisime Jaani ja Anu Rauaga päikeseloojangul ujumas. Tasakesi vajus punane päike vaiksesse mustavasse järve. Me ujumisliigutused tegid veepinnal vaikset vulinat, õhk oli aga nii harras, et see oli hingele lausa veidike valus. Ma ei tahtnud ega tahtnud veest välja tulla,  tegin ühe ringi loojuva päikese poole teise järel. Ilus oli olla! 

Järgmine päev viis meid veel rohkem lõunasse. Vastseliina kirikus toimus Jaani teenimise ja minu orelimänguga üks imeilus laulatus ja Haanjamehe talus rõõmsalt raju pulmapidu. Oli vahvaid kohtumisi, toredaid jutuajamisi, lihtsalt rõõmu. Jaanile, nagu mullegi, meeldib tohutult tantsida ja sel peol sai karelda mis hirmus. 

Kuigi pulmapidu kestis 3 päeva, sõitsime meie järgmisel päeval edasi. Meid ootas oma maakoju külla Jaani sõber  Tallinna linnapea Peeter. Tegime koos tema ja ta väikese tũtrega imetoreda matka ja pärast ajasime juttu ta targa isaga. Lisaks korjasime üheskoos kapuutsitäie kukeseeni. 

Ja siis sõitsimegi tagasi saarele, et oma põhipuhkus rahulikult lõpetada. Ühel vihmasel päeval mõnulesime veel Loviisa ja Lisanniga Kuressaare Grand Rose spaas. Ja juba terendaski tasapisi Tallinn. 

Kui praegu kõike kirjutatut loen, tundub mu eilne ahastus täiesti ebaoluline. Tähtis on ju tegelikult hoopis muu. Jah, muidugi ka laiem ühtekuuluvus ja üldine märkamine, aga eelkõige ikka see päris maailm. Väikeses seltskonnas jagatud lood, sügavad vestlused, südamest naerud. Need jäävad meelde, need moodustavad õnne. Seda õnne on sel suvel iseäranis jagunud. Elus on tõepoolest armastust ja hoogu!

Ja nüüd tantsusammul Viljandi folgile! 

Kurbus

Ärakeelatu, süles Toomas Pauli talaar

Kohutavalt keerukas päev. 

Ühest küljest tahtsin olla vaiksuses ja head, kallist Toomast südamest leinata, teisest küljest oli seda äärmiselt valuline teha, sest “keegi” Tooma matuse korralduskomiteest oli rangelt öelnud, et “Tammsalu olgu absoluutselt välistatud ja olgu seda ka linnapea Raudsepp.” Nii teatas meile telefoni teel üks korraldajatest, kes ise arvas, et Jaan siiski ei ole selles kontekstis pelgalt “tühi koht”. 

Linnapea Raudsepalt oli eelnevalt tellitud kõne, mille seesama “keegi” otsustavalt ära keelas. Nii öeldi ka linnapeale mõni päev hiljem otse, et ärgu ta ikka kõnet pidagu. 

Jaan ei hakka end kunagi kuhugi vägisi toppima. Ta lootis salamisi, et ehk tohib ta kasvõi oma eelkäija Toomase kirstu Toomase enda talaari kandes kirikust välja aidata kanda, ei muud. Aga ei, ka selle olevat see “keegi” jõuliselt ära keelanud. Surnuaial võid kanda, ütles seesama helistaja. 

Sellised käsud ei tule enam ammu kusagilt kõrgemalt, teatas sõnumitooja. Need on tühistamised võrdselt positsioonilt, mis on eriti kurb ja arusaamatu. Miks ometi? 

Jah, muidugi sai sellega haiget teha. Jah, muidugi tehtigi. Kohutavalt. Oma abikaasat säärases situatsioonis näha, kus ta istub orelirõdul, Toomase talaar põlvedel - ma ei olnud selleks valmis. Ausalt. 

Mõnikord oleks parem teatud asju mitte teada, sest närvisüsteem ei pea vastu. Eile oli just selline päev.

Mina omalt poolt andsin endast kõik, et hea Toomase ärasaatmine oleks muusikaliselt kaunis. Tegime teiste muusikutega kõik, et see heliseks kõikide kõrvus veel kaua. Oli imeilus ja väärikas ärasaatmine. Ilus kõne Tiit Pädamilt, Rein Veidemannilt - kõik.

Aga ikkagi on mu mõttes üksainus küsimus. Miks? Miks ikka veel? Kas kellegi elu muutus tänase päevaga täiuslikumaks? Kas keegi tõusis Toomase järeltulija ja sõbra “eikellekski muutmise” võrra kõrgemale? Kas Toomas oleks ka nii tahtnud? 

Nii jäigi mul päriselt jumalaga jätmata. Tegelesin pidevalt enese kokkuvõtmisega. Mul ei ole nii tugev närvisüsteem, kui pealtnäha tundub. Aga küllap “väärisin” siis minagi lisakurbust, sest see, mida tehakse Jaanile, tehakse ka mulle. Meie abielu ei olnud vaid tema tegu. 

Õnneks mu armsad lohutavad mind. Helis, mu kallis laps rääkis minuga pikalt-pikalt. See on kõige olulisem

Jaan ei tea praegu sellest postitusest midagi. 

Õnnehetked

 Sel suvel olen suutnud kinni napsata erakordselt paljudest hetkedest, mis on libisenud nagu siidine silitus üle mu südame ja pannud mind vaikselt naeratades ohkama, et vaat see ongi õnn.

Viimane säärane oli eilne päev. Ausalt öeldes ma esmalt üldsegi kahtlesin selle väljasõidu vajalikkuses - oleme sel suvel erakordselt palju käinud ja näinud, nüüd üks veel, kas on vaja. Aga oli! Jaan teadis, mida minuga jagada soovib. Tema oli seal juba korra käinud.

See on üks tilluke laid Saaremaa kaguosas, kus on juba kolmekümmend aastat elanud üks Jaani eriline sõber. See on üks tema kodudest. Laiule pääseb muidugi vaid paadiga. Aga uskuge, see paat viib täielikule imede maale! Juba üle lahe ja läbi roostiku libisedes tabas mind mitmeid kordi “see” tunne, kus tahaks hüüda, et peatu, hetk. Muidugi soosis ka ilm meid igati, aga kõige olulisemas on ikka inimesed.

See mees oli üles ehitanud kodu, kus kõneles iga detail. Aga see ei kõnelenud niivõrd rikkusest luksuse mõttes, vaid inimese rikkast sisemaailmast, armastusest oma elavate ja juba läinud lähedaste vastu, oskusest imetleda elu, mitmete detailide osas ka läbi toreda, lausa ahhetama paneva huumoriprisma. Seal majas oli muutunud kunstiks nii olevik kui igavik, au anti nii kunstile kui eksponaatideks saanud tööriistadele. Isegi puupakkudest moodustusid lähemal vaatlusel linnud-loomad ja hoonete seintest-lagedest kujundlikud või otsesed sõnumid. See kodu oli läbinisti ime!

Aga mis mind eriliselt puudutas, oli selle müraka, pealt pisut kareda mehe armastus, kui ta kõneles oma lähedastest, kodust ja kodupaiga ajaloost. Mulle tohutult meeldvad inimesed, kes oskavad jutustada lugusid ja märgata seoseid. Nende inimeste süda avaneb mingil erilisel moel. Näiteks oli ta teinud Saaremaa, antud laiu ja oma lähedaste elusündmustest ajajoone mängu, mida ta meid Jaaniga mängima pani. Arvate, et ah mis mäng, kindlasti igav- jah, ka mina pole eriline lauamängu-sõber- aga uskuge, see oli imeline, sest sealt kumas taas nii suur ja sügav austusja armastus kõige oma ümbritseva vastu, et piltlikult öeldes võtsid kingad jalast, enne kui sellesse maailma sisenesid. 

Kõike ei oskagi kirjeldada. Selleks ei jagu sõnu. Selleks tuli korraks peale lõunasööki peremehe ettepanekul teha üks väikene lõunauinak, ja päriselt magadagi! Sügavalt, kosutavalt! No see on küll mu kõikide elu külaskäikude jooksul esmakordne! Ja siis virguda, ringutada, tunda taas enesest üle libisemas õnnejoovastust, pisut üksinda laiul ringi konnata, kõrtele metsmaasikaid lükkida, päikesele pai teha. Ja taas külalislahke mehe koduõuele pärastlõunat nautima suunduda. 

Kui õhtu hakul kaldast lahti libisesime ja vaikselt Saaremaa poole purjetasime, taipasin, kui palju mulle, meile ja kogu maailmale on antud. Et on säärased päevad ja säärased hetked. Et on rõõmud ja õnnetunne, mil tahaks lapse kombel üles-alla hüpata. Ja see vaikne, pisarateni heldima panev tunne, mis pitsitab südant, kui liugled üle sileda vee ja taamal, päikesekullas askeldab luigepere kolme väikese pojaga, ja kajakad kisavad, ja laglepere sätib end sadamas merre, ja paat ragistab end kaldasse, ja kõik on korraga nii selge ja klaar, ja pigistad tasakesi oma elu-armastuse kätt, ja me külastaja suur selg paistab kaua-kaua, kui ta paadiga üksi oma võlumaale tagasi sõidab. 

Need on õnnehetked, mis muutuvad südames kalliskivideks. Ja neid hetki on olnud selle suve jooksul veel mitmeid. Looja on olnud hämmastavalt helde. Varsti soovin kirjutada veel mõnest.

Toomas Pauli mälestuseks

 “Sina oled ju minu laps.”

Nii ütles mu armas sõber, vana tark mees Toomas Paul, kui temaga vahetult enne jaanipäeva viimast korda kohtusime. Kogu see kohtumine möödus nii, et hoidsime tugevasti-tugevasti käest kinni. Rääkisime ja palvetasime. Nii tema, kui meie Jaaniga teadsime, et see kohtumine jääb viimaseks. 

See oli üldse kummaline päev. Olime juba mõtetega puhkuse lainel, palju oli teha, läbi mõelda, kaasa pakkida. Aega nappis. Tundus, et kõike on üle pea. Korraga hakkas mul peas ketrama mõte, et me peame Toomase juurde minema. Me lihtsalt peame minema. Kohe ja praegu, sest muidu sõidame maale ja enam ei saa. Tundsin selle mõtte intensiivsust lausa füüsiliselt. 

Kui läksin selle mõttega Jaani juurde, oli ta koheselt nõus. Ometi oli ka tema tohutus ajahädas. Mis siis ikka, ütles ta ja helistas Toomasele, kes ütles, et aeg on igati sobiv, tulgu me ainult. 

Kohale jõudes ehmusime, sest Toomas ei olnud enam oma toas. Ta oli viidud korrus allapoole hospiitsi. Minu tungiv mõte külaskäigu vajalikkusest sai sealsesse tuppa astudes kindla seletuse. Meid võttis vastu väga, väga, väga väsinud mees. Tema kõne oli vaevaline ja mõtted vajusid aeg-ajalt une rüppe. Ometi said kõik jutud räägitud. Ja kui Toomas palus Jaani palvetada, sai sellest palve Jumalale, et ta selle hea ja targa ja väsinud mehe oma käekõrvale võtaks ja koju viiks. Meil ei olnud sel õhtul enam kuhugi kiiret. Istusime kaua-kaua. Toomase viimane käeviibe meie minnes jääb mulle alatiseks silme ette.

Olen tõesti Toomase laps. Meil on olnud aastakümnete pikkune sõprus. Kui ma ligi kolmkümmend aastat tagasi Jaani kirikusse organistina tööle tulin, oli just tema see, kes mind, verinoort plikaohtu tudengit selle suure oreli taha kutsus ja sellele kaunile tööle usaldas. Olin muusikaakadeemias õppinud tema juures piiblitundmist ja liturgikat, teadsin, kui hoomamatult tark ta on. 

Olen seda ennegi kirjutanud, et Jaani kirikusse tööle minnes kuulsin eelnevalt, et see on üks väga tõsine koht. Olin ausalt öeldes päris hirmul, naerusuine kahekümne viiene, nagu ma toona olin. Õige pea aga selgus, et too ülitark ja range olemisega Toomas on ka üks ütlemata vahva vimkavend. Me sobisime hästi, kuigi palju aastaid ei julgenud ma tema kuuldes midagi paikapanevat arvata või välja öelda. See oli aukartus. Lõbus olla ja nalja teha ma küll ei peljanud. Tema juba mõistis ja naljatas vastu.

Suurim privileeg oli aga muidugi kuulata tema jutlusi. Siin lisanduvad kaunid mälestused Sutlepa kabelist, mida teenisime kindla tandemina üle kahekümne aasta. Sutlepas said õige hõngu nii jõulud kui jaanipäev, kuulsime neil aastail ülestõusmisest mitmekümne eri nurga alt, tunnetasime läbi tema sõnaseadmise Püha Vaimu võimu. Oh, olid need alles ilusad ajad! Olen õnnelik, et sain ka sel nelipühal, tema viimasel Sutlepa teenistusel ja üldse viimasel teenistusel olla organistina kohal ja autoga sõidutajana abiks. Mäletan hästi, millest me vestlesime. Et ega teda just väga paljud enam vaatamas käi… 

Üks tähendusrikastest lausetest, mis mulle paljude seas praegu meenub, on see, mille ta ütles, kui olin alles Jaani kirikusse tööle läinud ja pidin õhtul minema kirikusse harjutama. Siis aga selgus, et peauste vahele oli üheks ööks sätitud kirst lahkunuga, kelle sooviks oli veeta oma maise keha viimane öö just kirikus. “Ei ealeski”, karjatasin pead raputades, kui Toomas seda mulle teada andis. Noh, nii igaks juhuks. Toomas naeratas ja ütles: “Mina küll kardan rohkem elavaid...”

See oli tark lause, elavaid tulebki rohkem karta. Olen sellest hiljem palju kordi aru saanud. Aga Toomast ei pidanud kartma. Käisime aastaid perekonniti läbi, nemad Theaga meie juures, meie nende juures õhtusöökidel. Meie sõprus aina kinnistus ja süvenes. Kui Thea haigestus, katsusin ka neile nii palju kui võimalik omalt poolt abiks olla. Ega kolmikute kõrvalt ülemäära jõudnud…

Ometi ei julgenud ma pikka aega Toomasele öelda, et lahutasin oma abielu. Kartsin, et äkki ta pettub minus ja ütleb meie sõpruse üles. Teadsin, et kirikus on selle “abielundusega” mingid omad lood. Kui seda aga viimaks rääkisin, kallistas ta mind pikalt. “Miks sa ometi ei öelnud…” See tark mees mõistis. Ja mitte kohut. Meie sõprus jätkus samal viisil.

Edaspidi julgesin Toomasele kõigest rääkida. Ka mõne aasta taguse “tühistamisaktsiooni” ajal läksin esimesena just tema juurde pisarais nõu ja abi küsima. Ta teadis meie lugu ammu enne selle avalikkuse hambusse jõudmist. Tema ees olen julgenud nutta, tema on mind lohutanud ja kinnitanud, tema on meie eest palju palveid teinud. 

Meie viimasel kohtumisel ütles ta vaikselt: “Minust ei olnud ju teie kaitsjat.” Aga tegelikult oli. Oh, kuidas oli! Toomas tegi täpselt seda, mida teevad tõelised sõbrad. Ta oli ja jäi.

Hea Toomas, tänu Sulle kõikide nende pikkade ühiste aastate eest, tänu koostöö ja ühiste rõõmuaegade eest, tänu sügavate vestluste eest, tänu helduse, halastuse ja armastuse eest. Olen uhkusega Sinu laps, sest sellist vaimset isa ei ole just paljudel. Olgu Su teekond Taevase Isa juurde turvaline ja päikest täis kui tänane päev. “Isegi mina kardan,” ütlesid Sa kord ühel autosõidul, kui kõnelesime surmast. Aga viimasel sõidul Sutlepast tagasi ütlesid, et “ma olin vahepeal üksinda, aga nüüd on Thea jälle minuga.”

Leinan Sind väga. Aga tean, et Sul on nüüd hea, Jumala mõõtmatus süles koos oma kalliga. 

Armu

 Vahel ma ei saa inimestest aru. Neil näikse kõik olevat hästi. Nad on pealtnäha normaalses paarisuhtes. Neil on lapsed. Kodu. Neid on õnnistatud erinevate annetega. Nad on oma erialal tublid tegijad. Neid on suurematest hädadest hoitud. Aga nad on nii paganama kriitilised!

Ütlesin meelega paganama. Sest suur osa neist on vormilt tublid kristlased. Need vormilt tublid kristlased arvavad palju ja julgelt. Nende arvamustest peegeldub kindel teadmine asjade juurpõhjustest ja sellest, kuidas maailm tegelikult peaks toimima. Nad on võtnud enesele kuulutaja julge rolli ja nende kujuteldavad mikrofonid ei kõla iga kord sugugi mitte käskivalt, vaid sisaldavad tihtilugu teiste suunal hoopis haletsevaid noote. Või tögavaid. Otsest sõimu kasutavad neist vaid rumalamad. Aga jah, oma sõnavõttudes on nad ise nii paganama õiged! Kuid mitte selles ei seisne nende põhiline passiiv-agressiivsus. 

Sellised inimesed elavad ise perfektselt. Nad rõhutavad seda igal sammul. Me kõik peaksime neid silmad punnis imetlema. 

Näiteks on nad juba noorena suutnud abielluda õige partneriga. Sedasama peaksid nende sõnul olema teinud ka kõik teised. See abielu-teema on üks põhilisi, millest nad eal ei tüdine. Neil on õigus öelda. 

Kui sa ei ole juba noorena osanud selle partneriga abielluda, kellega sooviksid ka vananeda, siis peaksid ta lihtsalt õigeks mõtlema, rõhutavad nad ja lehitsevad võidukalt piiblit. Muud armastuse vormid tuleb muidugi ära keelata, lisavad nad muiates. Inimese keha nimelt polegi tema enda oma, vaid kuulub selle inimtüübi meelevalda.  Kui sa üritad seesugustele selgitada, et kõik inimesed ei saa eluks ajaks kokku jääda ja sellest pole õigupoolest midagi, või veel hullem, mainida, et samasooliste armastus ei tohiks kellegi kõrvalseisja jaoks olla maailma lõpp, siis sulgevad nad lihtsalt kõrvad. Teate, miks?

Selliste inimeste maailmas on kõik inimesed ühesugused. Neil puuduvad omapärad ja igasugune areng. Sellised inimesed ei juurdle kunagi noorte ja vanade erineva elukogemuse üle, nende maailmas puuduvad põhjuse ja tagajärje seadused. Nad raiuvad kogu elu ühte ja sama “tõde”, purustades sellega oma mõjusfääris olevate inimeste elusid. Nad ütlevad end elavat piibli järgi. Aga see ei ole tõsi.

Sest nad ei armasta. Nad kardavad elada ja vihkavad seda, kui mõni teine ei karda. 

Kui nad kardaksid vaikselt, oleks see igati okei. Inimesed ongi isesugused ja mõni ongi oma mõtetes ja väljenduses arhailine, teine jällegi modernne. Aga nad arvavad, et kõik inimesed peaksid olema sellest “ühest puust”, nagu nemad. Sest vaadake, kui nemad on ikkagi nii vagalt ja õigesti elanud ja kõike nii jumalakartlikult ja vooruslikult teinud, ei tohiks ka keegi teine teha teistsuguseid valikuid. Ühesõnaga - need “õigesti elajad” topivad end ja oma eluviisi teistele vägisi peale, kasutades selleks klassikalisi passiv-agressiivseid väljenduslaade, mille ühiseks nimetajaks on eesmärk teise võimalikult kehvast enesetundest.

Tegelikult peaksin ju minagi sellest jamast lihtsalt mööda vaatama. Aga vahel on see keerukas. Näiteks siis, kui näen, et nad ei halasta isegi oma lastele. 

Olen mitneid kordi täheldanud, et nende juurde, kes on kõige valjuhäälsemalt “vagad ja head”, kipuvad mingil eluhetkel maanduma nende lähedaste näol kirjult eksravagantsed elunäited, mis panevad nende armastuse ja halastuse korralikult proovile. 

Nii abiellus ühe tõeliselt kristliku maailmavaate, piibli ja küllap Jumala enesegagi sinasõprust pidava naise tütar … teise naisega. Mnjah, mis seal's ikka, mõtleksite ehk teie, aga tema mitte. 

Ma ei taha siinkohal juurelda, miks see sündmus just selle naise ellu tuli. On ta ju ometi “kõik seesuguse” avalikult hukka mõistnud ja alati valjuhäälselt ennast ja oma laitmatut abielu ja muud veatust kiitnud, öeldes üsna otse, et ainult nii on õige elada ja mõelda, nagu tema seda teeb. Et kõik muu on suisa kuritegelik. 

Kordan veel, mitte see pole oluline, miks just tema. Olulised on kaks avalikkuse ette paisatud pilti. Üks noorest naisest, vaga naise tütrest oma pulmas. Teine tema emalt kusagil kaugel maal, sõnumiks “valu ja merre voolavad pisarad”.

Vahel ma tõesti ei mõista. Inimesel on laps, noor inimene, kes terve ja õnnelik. Terve ja õnnelik! Ta lihtsalt elab teisiti, kui tema oleks tahtnud, aga mis siis ikka! Me ei pruugi kaugeltki kõikidest oma laste valikutest aru saada. Kuniks need ei hävita neid ennast, on ju kõik hästi? Kas just siinkohal ei peaks halastus ja arm olema kõige nähtavamad? Mul on lausa hale, et see vaene vaga ema on pugenud häbist kobrutades kuhugi maapakku ja viskab avalikkuse ette selliseid lauseid. Selle asemel, et olla oma tütrega tema elu tähtsündmusel koos.

 Kas see on armastus? On see tõesti armastus? Kelle nimel, ega ometi… 

Küsisin Jaanilt, kas tema läheks oma laste või lastelaste pulma, kui need oleksid säärased. Jah, ma läheksin, ütles ta. Mina ka, otse loomulikult. Just sellistel eluketkedel on neile meie armastust eriliselt vaja. 

Miks me ei lase inimestel olla? Miks me arvame, et oleme ise õigemad? Et meie eluviis on kellegi teise omast parem? Einoh, tore, kui kellelgi on hetero-inimesena olnud õnn leida varases nooruses see kõige õigem ja armsam kaaslane. Suurepärane. Isegi halvas abielus piinlemine on oma asi, eriti kui pole lapsi. Aga miks arvatakse, et teistsugused teekonnad on kehvemad ja kuuluvad avalikku arutellu ja veel hullem, häbistamisse? 

Keerukas on vaikida. Tean ju terapeudina hästi, mida seesugused vanema-lapse suhted tegelikult kaasa toovad. Armastust kahjuks mitte. Lõhutud pere. Aga mitte tütre süül. Oh seda paganama vihapisarais paindumatust!

Hülgehall

 Sel korral lähenesime Hiiumaale läbi vihma ja udu. Nii Saare- kui Hiiumaa metsaviirud paistsid merelt igavalt hallid, veteväligi mõjus hoolimata pinnal sibavatest udulainetest inetult porikarva. Tundsin, et pole mingit vahet, kummale poole sõita. Ootusärevus saare osas, kuhu ülemäära tihti ei satu, oli suhteliselt nullis. Ilm suutis oma nutuse ilme maha müüa, nii sulandusin ümbritsevaga üheks, muutusin mere kombel hülgehalliks, valgusin mõtetes aelgase loksuga siia-sinna, jõudmata kogu meresõidu vältel tagasi oma keskmesse ja erksasse olemusse. Lasin end olla. 

Tegelikult ma vahel ikkagi igatsen Hiiumaale. Hiiu hõng on Muhu ja Saare omast teistsugune, aga on sama mere- ja tuuleline, kandes rannarahva karget eluviisi, toetudes samas oma tugevaile, tormile vastupidavaile juurtele. Hiidlased armastavad oma saart ja armastavate inimestega on lihtne suhestuda.

Saarele jõudes ilm paranes. Ka mina korjasin end taas kokku ja märkasin, et Hiiumaa muutub otsekui julgete pintslitõmmete abil taas värviliseks. Teekond Reigi kirikusse kulges mööda saare läänepoolset maanteed. Tasapisi näitas päikest. 

Olen vist juba maininud, et Hiiumaa on minu jaoks otsekui hea teretuttav - see, kellega küll tihedalt läbi ei käi, aga kellega taaskohtumine ometi väga rõõmustab. Põnevust jätkub isegi sedavõrd, et mõttes lubad õige pea naasta, soovid suhete tihenemist, ihkad lausa sõprust. Seda kõike ei pruugi muidugi tegelikkuses juhtuda, aga hea seegi, et järgmisel korral jätkub kõik lihtsalt sama toreda koha pealt. 

Päev kujunes kauniks ja möödus nagu lennates. Reigis tõmbasin õlule kirka muhu-triibulise villa-salli, lükkasin mind rünnanud “suure halli” kadakate vahele maadligi, tõmbasin suu kõrvuni ja ulatasin õnnetundele taas terekäe. Nii Reigi, kui Tahkuna ja Kassari väärivad seda igati. Sääre tirp jäi küll sel korral vallutamata, aga küllap tuleme õige pea tagasi! 

Või noh, järgmisel korral… 

Meeste tööd

 Kui ma ütlesin Jaanile, et võin vabalt teetööliseks hakata ja eriliselt andekas olen just teelappimise alal, kuhu võiksin end lausa üle Eestiliselt pakkuda, vaatas ta mind kohkunult ja ütles, et ära seda küll tee, lisades veel, et see võtab selja läbi. 

Eks ma end pisut suurelisemalt väljendagi, kui tegelikkuses õige. Kuhugi Kilingi-Nõmmele vast teed lappima ei läheks küll. Aga oma väikest koduteed olen siin lappinud omajagu. Kui ikka ühel toredal ööl terve ookean ühe ropsuga taevast kaela sajab, mille tagajärjel kajakad su kõrval asuvat põldu uueks merelaheks hakkavad pidama ja kui objekt nimega tee rohkem kraavi või jõge meenutab, tuleb vähemalt veekogu põhi sõidukõlbulikuks saada. Laeva pole ju koheselt kusagilt võtta. Supilaudki jäi rannailmadest mere äärde. 

Nii et ära pelga, armas mees! Asfalti ma panema ei hakka. Las vean mõned kärutäied lombi põhja - saame vähemalt homme praamile. Küll siis, kui ilmad taas kuivemad, hakkan uuesti traktoristiks. See on teelappimise kõrval teine tegevus, mida väga armastan!

Teiste naised tahavad köögis kokata ja toas põrandat pühkida, aga mina - mkmm. Miks põnevamad asjad kõik meeste pärusmaa peavad olema? Kui nüüd saaks aknaraamid ka “föönitatud” ja uue värvi alla, oleks elu päris lill. 

Siiski- täna ma õmblesin ka veidi. Tegelikult mulle see ka meeldib. Kui vihma sajab.