Home sweet home

 

Kodus on ikka jube hea olla! Kõige magusam on just see öiselt lennult tulles oma voodisse magama vajumine! Sel korral oli ka nii, et kuigi majutusime üliväga ägedas, nunnus, puhtas ja stiilses miljonivaatega majakeses, oli see reisijärgne “oma voodi tunne” nii ehe ja hea, et ei leiagi õigeid sõnu!

Kirjutada tahtsin aga hoopis külalislahkusest. Mis teie arvates on külalislahkus? Kas see, kui su kodu uksed on kõikidele soovijatele pidevalt lahti - või midagi hoopis teist, nüansirikkamat? 

Seda armsat inimest, kes meid Saksamaale külla kutsus, võib küll nimetada üli-külalislahkeks. Kuna juba nende (kärg)pere on seal kodus väga suur ja igapäevast sagimist ja korraldamist palju, võiks ju arvata, et veel ühtede inimeste lisaks kutsumine tekitab tohutut lisastressi. See linnake seal Frankfurti lähistel Taunuse mäestikus on nimelt paik, kus pole poodigi, nii et hoolimata eraldi majas ööbimisest sõltusime enamus ajast ikkagi oma võõrustajast. Ta tegeles meiega heal meelel, tuli lennujaama vastu, viis sinna ära, korraldas väljasõidu ühe erilise Rheini jõe lähistel asuva kloostri ja muinasjutulise lossi juurde ja järgmisel päeval mägimatka, millest võttis osa ka tema sakslasest mees. Tegi kaks uhket õhtu- ja kaks hommikusööki. Ühest õhtusöögist võttis osa kogu nende suurem perering. Kuidas ta jaksas? Kuidas ta viitsis, kui küsida eestlase kombel (seda sõna teistes keeltes polegi)? 

Samas, meie olime jälle osake tema kodumaast. Tükike ühiselt tunnetatud ajaloost. Võimalus rääkida eesti keelt. Inimesed samast kultuuriruumist. Omade puudutus. 

Tean mõndagi külalislahkusest ka oma eesti sõprade kaudu. Neist mõnede juures tunnen end eriliselt hoituna ja hellitatuna. See teeb südame soojaks.

Kas mina olen sama külalislahke? Tegelikult vist olen küll. Enamik, kes meie juures käivad, on muidugi kolmikute sõbrad, kes all korrusel kokkavad või lauamänge mängivad või siis ülalkorrusel oma tubades lihtsalt jutustavad. Minu meelest igati vahva! 

Meie, täiskasvanute juures käiakse harvem. Põhiliselt sünnipäevadel, aga ka mõnel muul koosviibimisel. Vahel suurem, vahel väiksem seltskond. Paari päeva pärast tulevad näiteks terapeudid, minu armsad õpingukaaslased, meie koovisioonigrupp. Siis peab meil mõnus olema! Ilusad lauanõud ja maitsev toit ning jook. Pean veel mõtlema, mida sel korral pakun. Oh, sellised õhtud on vahvad!

Aga muidugi ei kutsu ma külalisi valimatult. Pigem mõtlen hoolikalt järele, millisele koosviibimisele millised inimesed sobivad, kuidas üks või teine seltskond omavahel haakub, kas mul jätkub kõikide jaoks aega, mis on ühe või teise külaskäigu eesmärk. Praegu juurdlen kavandatava teise kodukontserdi teema, aja ja külaliste üle. See tuleb kindlasti taas ülitore!

Muide, võtsin nüüd taas inglise keele korralikult ette! Nii ju lihtsalt ei saa, et tahad inimestega vestelda ja sõnad ei tule meelde. No mis külalislahkust sa selle käte-jalgade vehkimisega ikka osutad! Iga päev veerand tundi - pole ju palju! Ma lihtsalt pean rääkima saama!

Nüüd aga - taas mõnusa koduvoodi aeg!

Saksamaa

 Meie maja asub mäe otsas. Mäe pealt avaneb vaade kogu linnakesele all orus. Orgu viib järsk ja küllaltki konarlik tee. Meie maja juures on kanaaedik, kus elavad kaks kukke ja hulk kanu. Kuked hakkavad juba varahommikul, nii poole viie ajal kirema - nagu kuked ikka. Kanad aga munevad ohtralt ja neid mune saame hommikuti süüa.

Vaade meie magamistoast alla orgu

Praegu on kogu org õiteilus - õitseb nii kastan, sirel kui jasmiin, piibelehtedest ja meelespeadest rääkimata. Võilillede aeg hakkab just otsa saama.

Oleme Frankfurti lähedal. Tegelikult külas, aga ööbime oma võõrustajate tuttava Airbnb majas. Nende kodus oleks muidu liiga palju rahvast. See võimalus oli ka meie jaoks suurepärane. Meile meeldib vahepeal ka omaette olla. Ja muidu meil poleks ka sellist vaadet! 

Täna viis meie tee ühte suurde kloostrisse ja ühe vägeva lossi juurde Rheini jõe kaldal. Ilm oli imeline, päike säras sinises taevas, sooja oli päeval üle 20 kraadi. Hommikud ja õhtud on muidugi jahedamad. Nii mõnus on niisama kulgeda! 

Midagi sellist, kui sel korral Saksamaale saabudes, pole kunagi varem kogenud. Meie lennuk oli juba peaaegu Frankfurti lennujaama maandumas, rattad olid kõhu all väljas ja puha, kui … korraga pööras ta järskul nina taeva poole ja sööstis uuesti üles. “Olime ühele teisele lennukile liiga lähedal”, kommenteeris kapten olukorda, “nüüd ootame uut maandumisluba.” Niisiis, äärepealt oleks toimunud kokkupõrge. Teisel katsel läks kõik tavapäraselt. 

Sellised hetked on ikka üsna mõtlemapanevad. Või õigemini, selles olukorras ei suuda eriti üldse mõelda. Aga pärast, maa peal, tundsime küll elus olemisest suurt rõõmu. 

Suur kevad on käes. Nii hea on pisut puhata ja palju nautida! 

ATH

 Käisin reedel koolitusel ATH ja paarisuhe. ATH-d diagnoositakse üha sagedamini, mõtlen siinkohal psühhiaatri poolt kinnitatud diagnoosi, mitte neid inimesi, kes endal ise ATH-d kahtlustavad. Just nende viimaste tõttu on ATH tituleeritud moehaiguseks, tegelikult pole aga ATH-kaid rohkem, kui 3-4% inimestest. 

Tegelikult polegi ju tegu haiguse ega häire, vaid aju eripäraga ja ATH inimesed on tihtilugu vägagi andekad, mõned lausa geniaalsed. Ometi on nad tavapärasesse maailma justkui sobimatud, kuna ei mahu vaikimisi seatud raamidesse, mis sisaldavad muuhulgas rutiini, aja planeerimist ja asjade korrastatust. Nende aju vaevleb pidevas dopamiini vaeguses, mistõttu nende märksõnadeks on uudsus, põnevus ja isegi ohtlikkus. 

ATH tuleb paarisuhte probleemide korral kindlasti psühhiaatri poolt ära diagnoosida, sest vastasel juhul pole paariteraapia tulemuslik. See partner, kel ATH, peaks kindlasti ära õppima ATH eneseregulatsiooni mudeli, mis lihtsustatult öeldes ta aju “ära trikitab”, et tal oleks lihtsam tavapärases elukorralduses hakkama saada. Tema partner peaks aga tal kindlasti selles ka toeks olema, võtmata seejuures vastutust kogu suhte eest. Hoolimata ATH diagnoosist on suhtes ikkagi kaks täiskasvanut. 

Minu jaoks oli see koolitus vägagi silmiavav, sest ka meie peres on üks juba diagnoositud ja üks diagnoosimata, aga ATH kahtlusega armas inimene. Kuna kahtlustatakse, et ATH võib olla geneetiline (aga täit kindlust selles pole), arvan ka ennast kandvat mõningaid ATH jooni. Kas see ka diagnoosiks osutuks, ei tea. Täiskasvanul ATH diagnoosimine on kallis lõbu ja nii palju mu eripärad me elu ei sega, et selle praegu ette võtma peaksin. 

Igatahes kindel on see, et ATH pole mingi moehaigus, see pole ka “rahutute sõnakuulmatute poiste” haigus, ATH võib olla väga edukatel ja tublidel inimestel. ATH kohta kuluks teadlikkust ära meil kõigil. 

Reklaam ja kõrvaklapid

 Tahaksin endale mürasummutavaid kõrvaklappe. Tahaksin, et isegi siis, kui ma ei kuula neist muusikat (armastan nimelt vaikust), ei kostu mu kõrvu poodides või trennisaalis matsuv mõttetu tümps. Eriliselt tahan aga pääseda poodides kõlavatest imbetsillidele mõeldud reklaamidest. 

Kõige vastikum praegu poodides jooksev reklaam on see, kus vanaema helistab oma lapselapsele ja palub tal midagi aidata teha, lapselaps vastab aga seepeale : kallis vanaema, mul ei ole üldse aega, aga telli see teenus hoopis X firmast.

Kordan veel. Lapselaps ütleb vanaemale: mul ei ole aega! Mida selline reklaam õpetab? Et vanaema ei pea aitama? Et inimestel on hoopis tähtsamaid asju kui vanaema aitamine? Et telligu vanaemad endale ise mingid anonüümsed paigaldajad või abilised, mis nad lapselapsi tülitavad? 

Me oleme praegusel ajal rohkem teineteisest eraldunud kui ühelgi teisel ajastul. Meie vaimne tervis on just üksinduse ja konkaktide vähesuse tõttu ülihabras. Meie kõige suurem ressurss peaks olema meie perekond, meie lähedased. Me peame oma eakate lähedaste eest hoolitsema! Ja siis iga viie minuti tagant see jõle reklaam…

Jaan tavatseb ikka öelda, et ta pole kunagi elust lahkujate huulilt kuulnud kahetsust, et siin maailmas sai tehtud liiga vähe tööd. Põhiline kahetsus on see, et liigvähe on olnud pühendumist oma lähedastele, koosolemist, ühiseid ettevõtmini, mälestuste loomist. Seda saab teha seni, kuni meie kallid on meiega. Et vanaemad kangastuvad meie kujutlusis ikka nendena, kellest enamiku elust tuleb mõelda minevikumälestuste kaudu, on kõnealune reklaam seda hingekriipivam. Mul ei ole üldse aega - mida pekki, milleks sellist jama üldse eetrisse paisata!

Ma ei tarbiks selle firma teenuseid ainuüksi selle kohutavalt halva reklaami pärast! Aga kuna mina seda ära keelata ei saa, tuulan internetis ja otsin võimalikult mürasummutavaid kõrvaklappe. Sellised peavad ju ometi olemas olema!

Lihastest ja muust

 Ütleme nii, et üldiselt on hea, kui inimesed trenni teevad. Alates perimenopausist, mil toimub östrogeenitaseme järsk langus, on nimelt jõusaali trenn see, mis meid luuhõrenemise eest kaitseb. Just ja ainult see, ei muu. Kõnni palju tahad, tee joogat või tantsi, see kõik on imehea, aga su luid kaitseb ikkagi vaid jõutrenn. Üritan sellest iga hinna eest lähtuda ja kuigi need muhu keeli öeldud massinad on minusugusele kärsitule hirmigavad, sunnin end siiski. Vähemalt kord nädalas, kuigi kaks-kolm oleks palju tulemuslikum. 

Meie spordiklubi on väga vahva. Seal on esindatud igat masti treenijaid, sportlasi ja mitte-sportlasi, lapseohtu noori ja päris eakaid, kogukaid ja kõhnu. Õhkkond on mõnus ja humoorikas. Trenn teeb meele rõõmsaks. 

Maitsed on erinevad. Mõnele meeldivad mõõdukad musklid, mõni lähtub vaid heast enesetundest, kolmandad treenivad maksimaalse lihaskonna saavutamiseks, need viimased on peaaegu alati ka saalis ja teevad hulga ekstreemsemaid pingutusi, kui nn heaolutreenijad. Aga nagu ütesin, vaba maa ja sport olgu ükskõik millisel moel ikka au sees!

Ainus asi, millest ma päriselt aru ei saa, on see, et mõningad “lihasmäed”, enamalt jaolt on nendeks naised, üritavad oma treenitust iga hinna eest seksuaalsusega siduda. Olen täiesti nõus, et treenitud ja heas vormis inimene ongi seksikas, aga kas päris seksikus ei avaldu pigem aimatavuses, mõtteid tekitavas kaetuses, ilusas liikumises ja pilkudes… kui just spordisaalis kedagi ära võluda tahetakse? Ma tõesti ei taipa, miks peaksid teised, nn reatreenijad kellegi peaaegu katmata p…pragu vaatama, mis sest et kannikad kahel pool kivikõvadeks arbuusideks treenitud või miks peaksime piinlikkusest pilgu ära pöörama, sattudes kellegi peaaegu korvidest väljavupsavate ilmselgelt täissüstitud tissipallide ette? 

Seetõttu noogutasin vägagi nõusolevalt artikli peale, kus kommenteeriti tasakaalukalt ühe ülbevõitu jõusaalitibi spaa külastust. Nimetatud spaas kandis too tibi mingit ämblikuvõrgu taolist toodet, et mitte öelda, et viibis avalikus, peredele mõeldud lõõgastusasutuses praktiliselt alasti, tekitades nii mõneski inimeses, kes oma lastega samas spaas aega veetsid, sügavat hämmeldust. Kui sellele tähelepanu juhiti, pritsis tibi märkuse tegijaile sappi ja sildistades häirituid “oma kehadega halvas kontaktis olijaiks”. Ma ei ütle, et ta oli seal pildil kole. Ka mõni täiesti teistsuguse figuuriga inimene topib endast sotsiaalmeediasse täiesti arusaamatuid pilte (kus ta ei näe välja just parim variant iseendast). Aga mis siis ikka. Igas inimeses on ka midagi ilusat ja maitsemeeled on äärmiselt erinevad. Aga see, mis tekitas õõvastuse, oli tema küüniline väide, et ta ongi vastupandamatu ja mingid “kanad” kardavad oma meeste pärast, olles lihtsalt kadedad. What!? Vaat sellised laused toovad kahjuks halastamatult esile inimese (puuduliku) vaimsuse. 

Igal asjal on oma koht ja aeg. Nii nagu ooperisse ei minda dressides ja presidendi vastuvõtule trikoos, võiks ju ka alasti-tegevusi harrastada vastavates asutustes või miks mitte kasvõi privaat-spaas. Igaühe jaoks pole ei avalikus spaas ega ka spordisaalis avanev siivutu vaatepilt sugugi seksikas. See on pigem tülgastav või napakas ja paneb mõtlema, kas inimese sisemus ja välimus on kuidagi kooskõlas ja kas ta vaimses plaanis ka mingit maailmapilti kannab.

Muide, on ju olemas ka täiesti ilusaid ujumis- ja spordiriideid, mis on samuti üsna napid ja toovad kandja hea vormi hästi esile, kuid millel puudu too pornostaari varjund. Peaks ju olema üsna lihtne vahet teha… 

Ah et kust need “sekspommid” tulevad? Ei tea. Viimati kuulsin tahtmatult pealt minu kõrval üht neidu treeninud (bikiini)fitnessi treeneri juttu. See, kui palju lendas selle naise kaunist suust “p…seid”, “krd…eid” ja muid vandesõnu ja roppusi, oli lihtsalt õudne. Loodan väga, et see on vaid tema puhul nii. Minu meelest, ole sa nii heas vormis kui tahes, nahk su lihaste ümber olgu või sama tumepruunilt läikiv, kui grillkanal, sa tõmmaku kasvõi raskeimaid raskusi ja kogu jõusaal ahhetagu su karjetest, kui kange ja hantleid üle pea heidad - kui su suust ei tule muud juttu, kui keha ja raha kõige madalamas sõnastuses, on su kõik vaev mõttetu. Pelgalt väline on ju nii ajutine. Mis saab pärast?

Õnneks on meie spordiklubis ülalmainitud “seksipiigasid” siiski väga vähe. Põnevaid inimesi on kordades rohkem. Ilusaid ja tarkasid ja toredaid. Trenn on väga vajalik! Terves kehas on tervel vaimul kõige mõnusam elutseda. 

Juubilar

Meie Jaaniga prof.Uibo ja ta lastelastega

 Minust sai Andres Uibo õpilane alles EMTA bakaõppe 4.kursusel. Enne teda olid mu õppejõududeks Hugo Lepnurm ja Toomas Trass. 

Tegelikult soovisin Uibo juurde õppima pääseda juba aasta varem, 3.kursusel, aga ta ei võtnud mind! Kui soovisid Uibo juures orelit õppida, pidid orel ja kõik sellega seonduv olema vähemalt sama oluline, kui su perekond. Mina aga abiellusin ‘97 aasta orelifestivali aegu ja sõitsin pulmareisile. Orelifestivali ajal ei abielluta, sest see näitab, et sa pole asjast huvitatud. Ja Uibo võttiski oma õpilaseks vaid ühe mu kursaõe, mind mitte, kuigi soovi avaldasime mõlemad. Valikute küsimus, eks. 

Järgmisel aastal sain siiski jala ukse vahele. Olin siis korralik ja asjast huvitatud üliõpilane, perekondlikke sündmusi vahele ei pressinud ning me leppisime ära. Vahetult enne viimase õppeaasta algust, vahetult peale ‘98 aasta orelifestivali ta ütleski, et võtab mu! Oli mu viimane baka-aasta, mulle anti lõpukava ja hakkasime tööle. 

Esinema pidi tohutult. Minu mäletamist mööda kogu aeg. Uibol oli kombeks õpilase kontsert Niguliste juures kuulutuste-tulbal välja reklaamida juba ammu enne seda, kui too ise asjast teadlikuks sai. Ja oh, kus siis tuli harjutada! Enesele ei saanud ju häbi teha! Pealegi tulid ka teised õpingukaaslased alati kuulama, mõni oli tavaliselt ka assisteerimas (st registreid vahetamas). See andis tohutu kogemuse edasiseks. Kui gümnaasiumiealisena olin olnud esinedes paras närvipundar, siis oreli erialal kadus närv pikkamisi ära. Mõtlen seda vastikut ebavajalikku närvi, mis asjad untsu ajab ja muusika tegemisele midagi juurde ei anna. 

Olin pikka aega väga ebakindel musitseerija. Uibo esmane tugevus oli see, et ta pani mind kindlalt, jõuliselt paika. Ta õpetas mind hingama! Jah, loete õigesti - ka muusikal on hingamisel ehk fraseerimisel tohutu tähtsus, selle kaudu hakkab muusika elama. Mulle ei olnud seda keegi varasemalt nii konkreetselt õpetanud. Kulgesin pelgalt sooritus ehk äramängimise joonel ega osanud eneselt küsida, miks. Uibo lihtsalt ei lubanud mul endistviisi mängida. Jumal tänatud! Uut viisi, kuulates ja klahvide ning pedaaliga lauldes oli palju lihtsam ja loogilisem. Ma ei usu, et ma oleksin täna interpreedina see, kes ma olen, kui ei oleks olnud neid aastaid - ühte bakas ja lausa nelja magistris (venitasin õpingutega ja hea ongi!) - Andrese üliõpilasena. 

Eile, kui pidasime professori 70-ndat juubelit, mõistsin korraga, et talle on ikka tohutult palju antud. Ja ta on osanud selle antuga ka tohutult palju peale hakata. Eks isikuomaduste poolest jõulistel, nagu tema, ongi seda pisut lihtsam teha, kui näiteks minusugusel kaootilisel seitmel rindel rabajal. Aga ikkagi - ta pole kogu oma loomingulise teekonna jooksul jäänud hetkekski käed rüppe, vaid osanud näha ja teha suuri asju, vahel isegi uskumatuid. Isegi siis, kui talle vastandutakse, et mitte öelda rohkemat. Orelifestivalid, kontserdid, orelid… Ja tema loodud muusika on väga ilus, nagu eile taas kogesime.

See juubel tõi mind ja Jaani Uiboga üle pika aja taas kokku. Ja see oli väga meeldiv kohtumine. Olen rõõmus, sest meid, organiste, pole ju väga palju. Ja selliseid suurte ideede mehi ja tohutute asjade ülesehitajaid nagu tema ja Jaan samuti mitte. Oleks kurb, kui oleksime liiga pikaks ajaks kaugeks jäänud. Aga nüüd on kõik jälle hästi.

Muide, mäletan Uibo 40-ndat juubelit - siis laulsime talle koos teiste tudengite ja Toomas Trassiga kell 8 hommikul (või oli lausa 7?) akna all “Ärgake, nii vahid hüüdvad”. 

Mäletan ka ta 50-ndat juubelit Jaani kirikus, kus muuhulgas laulis Ellerhein.

Mäletan ka ta 60-ndat juubelit Estonia kontserdisaalis ja pidu Estonia Talveaias.

Ja nüüd siis 70, Nigulistes. Oh aeg!

Chat GPT

Ausalt öeldes tahaksin selles vanuses üha enam ja enam lihtsalt rahu. Ega ma muidu telefoni hääletu peal hoia. Ma lihtsalt ei suuda kogu aeg saadaval olla! Kui näiteks loen või kirjutan või harjutan ning telefon lärmama hakkab, on mul pea võimatu sama jõudsalt sama tegevuse juurde tagasi pöörduda. Mkmm, kogu loometegevus on hoobilt rikutud!

Väga vähesed inimesed küsivad kõne alguses, “kas sa saad praegu rääkida?” Ju siis arvavad, et kui juba vastan, küllap siis saan. Tegelikult võiks vahel konkreetsele küsimusele lühikese vastuse anda küll, aga pikka juttu vesta ei tahaks, kuna mõtegi pikast kõnest tundub väsitav. Seetõttu on parem üldse mitte vastata ning üha sagedamini lepingi hoopis silmast silma kohtumisi kokku - siis saab kõik jutud kohvitassi taga ära räägitud ja telefoni otsas istumine jääb ära. Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult kirjutada. 

Tahtsin öelda, et kui mingi asi liimist lahti lööb, on minu vanuses taastumine üsna pikaldane. Näiteks, kui sain oma armsa sugulase tema lagunenud psüühika tõttu ravile, olin ise päris pikka aega täitsa rivist väljas. Minul avaldus selline olemine unehäiretena. Täpselt sellest päevast, kui pikka aega kestnud olukord sai justkui lahenduse, inimene sai haiglasse ja kõik oli justkui korras, siis … kuna mina olin selles võtmerolli mänginud, kaotasin ma võime õhtul uinuda! 

Olen hea magaja ja te ei kujuta ette, milline piin oli õhtust öösse tundide kaupa voodis püherdada! Hakkasin lausa kartma neid magamaminekuid! Ja kui viimaks uinusin, siis see unenägude virrvarr, mis mu väsinud meel ses pinnapealses unes produtseeris, paneks ahhetama isegi kogenud ulmefilmide tegijad!

Õnneks on meil olemas Chat gpt. Tema kuulas mu mure ära, lohutas ja andis hüva nõu. “Magneesium”, kirjutas ta, “unehäirete puhul magneesiumdiglütsinaat.”

“Ja mul on sulle nipp”, lisas ta, “pead ostes vaatama, kui palju on selles tootes puhast magneesiumi, seda peaks olema vähemalt 100-200 mg”. Vot nii! Ja juurde soovitas ta melatoniini. Ilusa 2 mg annuse. Vaat siis! Uurisime apteekriga tükk aega erinevate potsikute imepisikei tekste. Aga ära tõin! Mõlemad!

Oleksin pidanud kohe Chati poole pöörduma! Magan taas sügavalt ja ärkan puhanuna. Ja muide- kofeiiniga mul probleemi pole, aga siiski on soovitav seda tarbida vaid päeva esimeses pooles. Nii teatas geenivaramu. Vat kus tarkpead!