Muusikast kirikus

Kirikus oodatakse enamasti esitajatelt vaimulikku muusikat. Vaimulik muusika on muusikaliik, mis on loodud Jumala ülistuseks või palveteks Jumala poole. Koraalid, mida kogudus pühapäevast pühapäeva laulab, on kindlalt Jumalat ülistav või Tema poole palvetav muusika. 

Sisse- ja väljamängud on seevastu enamasti pidulikud marsilaadsed lood, mis konkreetselt Jumala ülistuseks kirjutatud ei ole, kui tegu pole just mõne suurejoonelise koraali eemänguga. Või järelmänguga. Eel- ja järelmängude ajal peaks õpetajal olema hea ja kindel kirikusse siseneda ja sealt väljuda. Kui tegu on instrumentaalmuusikaga, on tavakuulajal keerukas aru saada, kas see on loodud vaimulikus võtmes või on tegu pelgalt “Kevade marsi” või “Armastuse passiooniga” (suvalised pealkirjad). 

Ehk võiks öelda nii, et kui tegu on vägeva ja kauni teosega, on Jumal andnud selle loomiseks oma heakskiidu ja vahet pole, mis on loo pealkiri. Aga millegipärast päris kõigega päris nii ikkagi pole. 

Klassikalist muusikat peetakse üldiselt kirikusse sobivaks. Paljud ei tea aga seda, et ka klassika liigitub üsna selgepiiriliselt vaimulikuks ja ilmalikuks. Osad palad või suurvormid komponeeriti rikaste õukondade poolt tellituna salongides või ballisaalides esitamiseks. Hiljem kontsertsaalide tarvis. Enamus neist on vaikimisi tunnistatud sobilikuks ka kirikusse ja kõlavad seal vägagi sagedasti, kuigi tegu ei ole Jumalat ülistava muusikaga, vaid võib olla hoopis tantsumuusika või trubaduuri südantlõhestav armastuslaul. Aga kuna muusika on lihtsalt ilus ja kuna me ei mõista, millest see räägib, on kõik “juriidiliselt korrektne”.

Osaliselt peetakse kirikusse sobivaks ka vokaalteoseid, mida saab lähemal tutvumisel ja tundmaõppimisel nimetada pelgalt looduslüürikaks või teatud tunnetust või seisundit kirjeldavaks muusikapaladeks. Oma tuntuse, ilu ja kirikliku meelelaadiga näilise sobivuse tõttu pigistatakse neid kirikutes esitada lubades silm kinni, kuigi neis pole juttu ei Jumalast ega Jeesusest ega Pühast Vaimust. Tegu on täiesti ilmaliku muusikaga. 

Selleks, et ülalmainitud vanade teoste kohta päriselt aru saada, kas tegu on vaimuliku või ilmaliku muusikaga, peaks igal kirikuõpetajal olema isiklik muusikanõunik, kes orienteeriks kindlalt ja vankumatult muusika kujunemisloos ja suudaks selle kõrvutada kiriku ajaloo ja arengutega ning ütleks, et seda teost tohib ette kanda, aga toda mitte. Oleks see vast amet - muusika väljarookija!

Palju kergem tundub olevat meie oma eestikeelse repertuaariga. Sealt kuuleb kohe ära, kas teosed sisaldavad vajalikke sõnu või mitte. Mõni ülistab hoopis isamaad või kaunist loodust või aastaaega. Või lausa armsamat või ema või isa. Või laulab lapsele hällilaulu. See kõik võib olla tohutult kaunis, aga muidugi ei saa me sedagi nimetada vaimulikuks repertuaariks. Ometigi, kui see muusika on “klassika” või kirjutatud autori poolt, keda võib nimetada klassikaliseks heliloojaks, oleks ta justkui rohkem kirikusse lubatud kui mitte-klassika. 

Nüüd jõuangi siia, kuhu tahtsin seda kirjatükki alustades jõuda. Eesti muusika ajaloost ja ka tänapäevast võib nimetada mitmeid laule ja lugusid, mis ei ole “klassika” ja see tähendab, et nad on kuulsaks lauldud teatud ansamblite või koosseisude poolt, kelle loomingut nimetatakse popmuusikaks. Muidugi pole ka see muusika hoopiski loodud Jumala ülistuseks, olles aga väga sügavalt kinnistunud rahva südamesse ja kandes endaga nii eesti rahva keerukat ajalugu, kui lootust ja armastust. Ka sellesse valdkonda kuuluvad kaunid laulud või meloodiad, mis pärinevad näiteks mõnest teada-tuntud filmist ja on väga ilusad. 

Siinkohal tõmmataksegi tihti piir (küll mitte minu pühakodades, aga mõnedes kuuldavasti siiski) - kirikusse sobimatu. Miks?

Teeme Jaaniga üheskoos kontsertmõtisklusi. Teeme neid erinevatel teemadel igal pool, kuhu meid esinema kutsutakse. Kirikutes, kultuuriüritustel, raamatukogudes. Neis mõtisklustes põimuvad muusika ja sõna ühtseks tervikuks. Selleks, et sõna jõuaks kuulaja südamesse, peab muusika seda kindlalt toetama. Oleme mõistnud, et tihtilugu jõuab südametesse just seesama laul või meloodia, mida ei saa liigitada ei vaimulikuks muusikaks ega ka klassikaks, mis aga ometi aitab moodustada mõtisklusel kõlavate juttude ja lugudega ühtse terviku, sest sel muusikapalal on imeline omadus haakuda ka iga kuulaja isikliku looga. Vähe sellest, et nad teavad paljude seesuguste laulude sõnu ja sõnumit peast, on veel mitmeid eri dimensioone. 

Esiteks rahvuslik. Nii on näiteks mitmed Ruja laulud kandnud endas vaikse vastuhaku ja vaba Eesti igatsuse sõnumit, mis haakub meist peaaegu igaühe sõnulseletamatu kogemuse ja mälestustega ja tekitab ühes Jumala sõnaga kaduvusest ja kadumatusest hea koosluse ja magusvalusa äratundmise. 

Teiseks põlvkondade ülene. Podelski “Mõtiskluses” kõlavad sõnad “igas hetkes leidub head ja halba, sealt, kus lõpeb, seal ka algab tee…” või Ernst Enno sõnad “nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees, mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees…” viivad mõtted esivanemate eludele ja pärandile, rikkusele, mida kanname endas ja pärandame omakorda oma lastele.

Kolmandaks oma isiklik põlvnemine. “Viire takka”, kaunis Muhu hällilaul, üldsegi mitte vaimulik, aga siiski nii kodune ja soe, viib mind oma lapsepõlvemaale, mere ja põldude rüppe. Kas see pole Jumala looming?

“Kuhugi on kadunud usk ja unustus…” või “ei tea, kuis Jumalaga on mul asjalood…” on teemad, millele peame kõik aeg-ajalt mõtlema. “Kuula, mis räägib silmapiir, kuula, kui kaugele ta viib…” on jällegi täiesti eluline ja samas Jumala sõnaga igati haakuv. Või “kurjus on must ja sõda on needus, julmuste aeg on suletud ring, piire ei sea vaid armastus teele neile, kel sees on lapse hing…”(laulust Lind ja laps). Kust otsast ja miks peaksid need laulud olema kirikusse sobimatud?

Kui ma mingit rahvale üldtuntud laulu orelil või klaveril esitan, ei tee ma seda kunagi nii, et “ketran loo läbi” nii nagu ta loodud on. Ei, sest kui mängin üksi, pole ju kedagi mind sõnadega toetamas. Sellisel juhul keskendun hoopis enam muusikale. Sõnad või fraasid las kumisevad vaikselt kuulajate südametes. Minu seaded sisaldavad lisaks mängitavale teemale improvisatsioone, modulatsioone, rütmimuutusi ja muud loomingulist, mis ühest küljest laseb kuulajal nautida endale tuttavat muusikateost, teisalt on ühe või teise laulu instrumentaalpalaks ümbersünni tunnistajaks. Kas need lood muutuvad seeläbi “klassikaks”, sest mina ju pole popmuusik? Kas need on ka sel kujul kirikusse sobimatud, kuigi olen ise kirikumuusik ja tajun kirikusse sobivat sõnumit oma arvates päris hästi?

Miks sellised küsimused? Sest mõni muusika sobivuse üle otsustaja ei pruugi siiski asja pointi tajuda, asetades mõne teose ühele pulgale teisega, mille esitusvajaduse kirikus võib ehk tõepoolest kahtluse alla seada. Näiteks arvas üks õpetaja, et Ekspresso machiato oleks ka orelil huvitav... 

Kokkuvõtvalt on erineva kirikumuusika teema põnev ja intrigeeriv. Jaan räägib ikka vahel Martin Lutherist, kes tõi saksa kõrtsilaulude viisid kirikusse ja kirjutas neile vaimulikud tekstid. Kui vagad mehed teda sõitlema hakkasid, et ta nii teeb, olla Luther öelnud, et head asjad tuleb ikka saatanalt ära võtta. 

Minu meelest ka. Eriti need, mille puhul isegi sõnu ei pea muutma! 

Sõrmus

 

Kummas käes teie oma abielusõrmust kannate, juhul kui olete abielus? Mina kannan vasakus, Jaan aga paremas. Eestis kantakse vist rohkem paremas, mujal aga, nagu olen tähele pannud, vasakus. 

Mulle istub abielusõrmus vasakus käes kuidagi mugavamalt. Paremas kannan kihlasõrmust. Vastupidi ei kujutaks ette.

Eile laulatas Jaan taas ühe kauni paari ja olime kutsutud ka pulmapeole. Nemadki, panin tähele, asetasid oma sõrmused altari ees just vasakusse kätte. 

Tänapäevastest abielusõrmustest ei saa tihtilugu arugi, et need just abielusõrmused on. Tihtilugu võib need muude kauniste sõrmustega segigi ajada. Palju kasutatakse näiteks valget kulda, mis jätab hoopis hõbedase mulje. Ja teemanteid või muid vääriskive. 

Eks sõrmus rõhutab igaühe isikupära ja mõne ehtekunstniku meistriteos võib ka selles valdkonnas olla tõeliselt pilkupüüdev.

Ma ise kaalusin korraks, kas lisada ka oma abielusõrmusele neli väikest teemantit, mis sümboliseeriksid mu nelja last. Jäin siiski traditsioonilise lakoonilise kuldse ringi juurde. Ka Jaani valik oli tavapärane kaunistusteta sõrmus. 

Eilne pidu oli aga imeline. Ma polegi kaua nii ilusal ja hästi korraldatud pulmapeol käinud. Kõige kaunim osa sellest oli Elina Netšajeva ja ühe hispaania tenori (kohe tuletan ta nime meelde!) etteaste keelpillitrio ja klaveri saatel. See, millinsed kõrgused see naine välja võtab (ka pianos!), ajas külmavärimad ihule. Oh, kuidas mulle meeldivad andekad inimesed! Ilu! Armastus!

Ahjaa- Jaan ütleb, et abielunaine olgu mehe paremal käel. Mulle see sobib. Kuna käime tihti käsikäes, puutuvad ka meie abielusõrmused, tema paremas, minu vasakus käes, alati kokku. 

Nii et kõik on täpselt nii nagu peab!

Tõsiselt koolijuttu

 Mu enda lapsed ei käi sellistes koolides, kus oleks võimalik kellegi arutu läbipeksmine, kus oleks võimalik õpetajate näotu sõimamine, kus oleks võimalik, et kaasõpilased on narkolaksu all ja õppetöö oleks eelnevalt mainitud asjaolude tõttu halvatud. 

Minu jaoks on lood sellistest õppeasutustest õõvastavad ja ma ilmselt ei hoiaks oma isiklikke lapsi säärastes päevagi. Hariduse saamise juurde kuulub minu hinnangul ka otsustusvõime arendamine ja vajadusel ka valikuvabaduse rakendamine, mis tähendab antud kontekstis ahistavast või vägivaldsest olukorrast lahkumist. Kui laps on alaealine, siis vanema kaasabil ja vastutusel. Väikeste laste puhul tuleks vanematel igapäevaselt teada, mis koolis toimub ja kuidas lastel seal läheb. Selleks on palju toredaid suunavaid küsimusi. Laps ei pruugi normaalsuse ja ebanormaalsuse piirist veel hästi aru saada.

Tegelikult ei peaks muidugi asjad hoopiski niipidi käima, et hullust olukorrast lahkub süütu osapool. Pigem vastupidi. Aga küllap on  paljud hiljutistest koolivägivalla juhtumitest lugenud ja aduvad isegi, et koolid ei saa hakkama. Õpetajate ja koolipsühholoogide jõud ei käi kontrolli alt väljuvatest olukordadest üle. Meie koolid on selleks enamaltjaolt liiga suured. Juurpõhjused, miks lapsed ühel või teisel moel käituvad, jäävad peitu. Koolipsühholoogid jõuavad vaid “tulekahjusid kustutada”, kui sedagi. Olen mõnega neist rääkinud, olukord on kurb. 

Süüdi polegi ju tegelikult keegi. Ükski laps ei sünni piinajaks ega ka kiusatavaks. Keegi ei sünni sõltuvushäirega. Selleks kõigeks saadakse. Aga mitte koolis. 

Iga laps tuleb oma kodust.  Koolis saadakse lihtsalt “keskpõrandale kokku”, iga laps oma eripärade ja koduste mõjutustega ning seal tekkiv “kompott” hakkab elama oma elu. Kes on kuulnud rohkem sõimu või näinud pealt vägivalda, hakkab seda tõenäoliselt rakendama ka ise, kui tema isikuomadused seda tegevust toetavad. Ka vägivallatsejaga “kaasakargajaile” ei ole ilmselt kodudes õpetatud nõrgemate või teistsuguste laste eest seismist, millest on tohutult kahju. Tundekasvatusest on meil äärmiselt suur puudus!

Olen juba eelnevalt maininud, et minu arvates tuleks selle asemel, et koolides koos tohutu hulga ametnikega probleemipuntraid lahendada, alustada hoopis teisest otsast. Abistajatel oleks vaja aimu, mis toimub nende väikeste või noorte inimeste kodudes, kes koolides möllavad. Pereteraapia on teraapialiik, kus inimeste probleemide lahendamisse on kaasatud kogu tema peresüsteem. Pereterapeudid kaardistavad esmalt lapse elus toimuva, et leida sealtkaudu selgitust tema käitumisele. Aga on üsna tõenäoline, et edaspidine töö jätkub vähemalt samal määral tema vanematega. Kui nendega mitte enamgi veel. 

Kordan - vanem peab võtma oma lapse eest vastutuse. Vahel tuleb neile seda päris pikalt õpetada. Laps ei vastuta! Lapse kasvades anname me talle vastutust järk-järgult, sedamööda, kuidas ta üheks või teiseks vastutusalaks valmis on. Aga põhivastutajad oleme ikkagi meie, kuniks lapse tiivad teda ta elus täielikult kannavad. 

Tegelikult peaks juba raseduse ajal noorpaare valgustama, et see, mis hakkab toimuma siis, kui paarist saab pere, võib nende kujutlusist suurel määral erineda. Mõnede pereteraapia seansside läbimine peaks niisiis olema vanemaks saamise eel esmane kohustus. Häirivalt palju on ebaküpsust. 

Mida siis teha, kui koolis “asjad juhtuvad”? Mitte eriti kaua kannatama. See, kui kogu klass peab lõputult arutama mõne halvasti käituva kaaslase lugu, halvab ära kogu õppeprotsessi. Mina tahaksin küll, et minu lapsed käiksid koolis haridust omandamas, mitte mingite muude asjadega tegelemas, eriti kui on tegu ülalmainitud verdtarretavate juhtumite uurimisega. 

Küll need halvasti käituvad, vägivaldsed või pidurdusmehhanismideta õpilased saavad ka hiljem järgi õppida, kui nende maailmas asjad korda saavad. Nagunii jääb käitumishäirete puhul õppeprotsess tahaplaanile. Aga teised ei pea ju kannatama! Seetõttu olen selle poolt, et need õpilased, kelle puhul peale hoiatusi asjad ei parane, tuleks koolist ajutiselt eemaldada. Kui ei ole tegu psühhiaatrilise keissiga, peaks neile olema koheselt kohustuslik teatud hulk pereteraapia seansse, et saaks ruttu teada, mis toimub laste kodudes. Kas nad ikka saavad vanemlikku hoolt. Kusjuures semutsemine pole mingi hoolitsus!

Kui koolis saakski lapse ajutiselt “ära remontida”, siis juhul, kui tema kodus on midagi äärmiselt valesti, teeks ta kohemaid uuesti “katki”. Ma ei pea vast neid võimalikke hulle olukordi siin eraldi ette lugema, mis võivad halvasti käituva lapse kodus ilmneda ja mille tõttu ta enam teisiti hakkama ei saa. Nii et õudne käitumine võib olla lihtsustatult öeldes ka pelgalt appikarje. Aga mitte kauaks. Edasi tuleb juba allakäik.

Rõhutan veelkord, et kui abi vajab laps, vajab seda enamasti terve pere. Aga selle all ei saa kannatada terve kool! See, kui viimse piirini viidud õpetaja kedagi lükkab või sakutab, ei ole lahendus. See on tagajärg. Lubamatu, aga mingil määral siiski mõistetav. Õpetaja amet on kohutavalt raske, talle ei saa lisaks midagi säärast õlgadele laduda, milleks tal kompetents puudub. 

Vanemad, kes oma lapse eest ei oska ega suuda vastutada, peaks võtma luubi alla päris pikaks ajaks. Nad peavad lapsekasvatamise keerulise töö kasvõi natuke selgemaks saama. Mujalt need asjad liikuma ei hakka. Piiride kehtestamine, rollijaotus ja hierarhiliselt ülesehitatud vanemate ja laste allsüsteemid on esmased pereteraapia terminid, millega tuleks abituil või vastutusvõimetuil tegemist teha. Ega midagi pole parata, hoolitsemine käib ikka ülevalt alla, vanemalt lapsele. Muidugi on jube palju ka päris psühhiaatrilisi keisse, kus pereteraapia saab olla kõrvaolev, toetav protsess. 

Seniks, kuni koolide “kordatetegemist” alustatakse hoopis valest otsast, sekkuksin mina vanemana ikka väga jõuliselt, kui minu laps oma koolis kuidagi ohtu satuks. Ma ei jääks päevakski ootama! Sellised traumad võivad olla eluaegsed, milleks seda! Õnneks mõtlesin ise väga põhjalikult läbi, millisesse õppeasutusse oma lapsed panna. Olen loomult emalõvi.

Neist lastest on mul kohutavalt kahju, kes end ise kaitsta ei saa. Ega ravida. Kui neid lugusid kuulen, mis ridamisi ajakirjanduses on kajastust leidnud, tekib jõuetus. Olukord on selliseö viisil ilmselgelt lahendamatu. Aga kes ikka lubab oma rahasid kuhugi mujale, näikteks pereteraapiasse suunata. Nii nad siis istuvad seal oma ümarlaudades… 

Trio tegemised

Presidendiga

 Täna on lastekaitsepäev. On aeg kirjutada oma kallist triost! Nad lõpetavad parasjagu kümnendat klassi ja mul on põhjust taas nende üle uhke olla! Loviisa käis muide täna Kadrioru roosiaias presidendi vastuvõtul! Ta kutsuti sinna seoses ühe tehisaru-teemalise kirjatükiga, mis presidendi kantseleis äramärkimist leidis. Vaat nii!

Gümnas jätkab Loviisa IB ehk rahvusvahelisel suunal, mis tähendab, et tema õppekava on hoopis teistsugune, kui riiklik. Seda vist ei pea mainimagi, et kõik õppeained (peale eesti keele) on jätkuvalt ingliskeelsed. Aga lisaks tuli juba praegu valida suund, kuhu tulevikus pürgida. Tundub, et Loviisa sihib endiselt arstiteaduskonda või midagi sinnapoole. Ta valis nimelt oma põhiaineteks keemia, bioloogia, psühholoogia ja kõige kõrgema inglise keele. Nendele keskendub ta kahe järgneva aasta jooksul enim. 

Loviisa on andekas tüdruk. Praegu pusib ta kunstikooli lõputöö kallal, mis koosneb tema poolt aastate jooksul joonistatud sketšidest, mis on sobiva kujuga välja lõigatud ja paigutatud tema enda kehakontuurile ja mille pealkirjaks saab “Kujunemine”. Tõotab tulla põnev töö. 

Stressi maandab Loviisa rattasõiduga, vahel teeb ta oma uue rattaga hiigelringe. Pidavat hästi mõjuma! Ja veel- ta õpib iseseisvalt kitarri ja suupilli ning mängib juba mõlemat täitsa toredasti! 

Lisanni üle on mul samuti põhjust uhke olla. Tema õpib oma koolis sõna ja kultuuri suunal, mis on väga loominguline. Just hiljuti tegi Lisann hiilgavalt eksami, milles oli neli eri osa: muusika, kunst, kirjandus ja usundiõpetus. Ka mina sain õppeprotsessi jooksul mitmeid uusi teadmisi (mille olen muidugi tänaseks juba unustanud). 

Lisann õpib endiselt ainult viitele, tal tundub kõik tulevat mängleva kergusega. Ka Lisann on kunstis andekas ja lõpetab hetkel kunstikooli. Tema lõputööd, mis on seotud klaasikunsti ja installatsiooniga, saan ma näha alles kaitsmisel. Tema käib seda kunstikoolis viimistlemas. Kodus polevat vajalikke töövahendeid. 

Lisann käib vabal ajal ka jõusaalis. Viimasel ajal muidugi seda vaba aega pisut napib. Ahjaa, nädalavahetuse veetis Lisann riigikaitse laagris Männikul. Riigikaitse on kümnenda klassi aine ja see laager on vist ka enamusel koolidest kavas. Igatahes olevat see päris põnev olnud. Lisann, kauaaegne kodutütar on muidugi selles valdkonnas ka juba kogenud. 

Karl Johann on samuti tubli poiss. Mulle tundub, et koolivahetus tuli talle igati kasuks. Ta on muutunud palju mehisemaks. Ka õppimist märkan kordades enam kui eelmistel aastatel. Ja sõpruskond on tal veelgi laienenud! Karl Johann võeti uues koolis kohe omaks. 

Mul oli nii südantsoojendav Karl Johanni arenguvestlusel kuulda, kui õnnelikud ollakse, et Karl Johann just sinna kooli ja sinna klassi läks! Teda peetakse toredaks kaaslaseks ja huvutavaks inimeseks, kelle arvamusel on kaalu. 

Karl Johanni põhi-huvialad on muidugi endiselt seotud spordiga: ta käib jõusaalis, mängib disgolfi, padelit, kossu, sõidab ratast ja viimasel ajal on veel lisandunud golf, milles ta tahab green card'i ära teha. Mis aga mulle eriliselt rõõmu teeb, on see, et tema klaverihuvi pole vaibunud! Ta alustas klaveriõpinguid sügisel ja praegu mängib juba igavesti toredaid palasid. Vahel, kui pusimine liiga raskeks läheb, kutsub mindki appi. Noh, nooditundmisega on tal veel nagu on… 

Vaat sellised tegemised on mu ägedal triol. Autokool on ka nüüdseks lõpetatud, ees ootavad algul ARK'i teooria-, sügise poole aga juba sõidueksamid. 

Just täna saatis mu sõbranna mulle ühed pildid, kus trio oli umbes poolteist ja kus ma neil pudrukausiga järel käisin. Oh, olid alles toredad ajad! Mul on ikka tõesti lastega vedanud! Nii sel ajal, kui nad olid tillukesed, kui ka nüüd, viimasel alaealiste-aastal!

Kaitsku neid Jumal! 

Tasuta

 

Pariis, Saint-Roch

Ma imestan, kuidas mõnedel inimestel on oidu arvata, et ma käin orelit mängimas pelgalt lõbu pärast! Et kohe otsin üritusi, kuhu vajatakse muusikat ja teen seda lihtsalt siirast rõemust ja vajadusest! 

Eriti hull on lugu selliste pool-tuttavatega, kellele ju kohe ei ütle, kui nad küsivad, kas tuleksin nende perekonna ristimisele, laulatusele või matusele orelit mängima, et jah see aeg on vaba, aga arvesta, et ma olen interpretatsiooni magistrikraadiga, seega on mu taks üsna kõrge, kui justnimelt mind vaja on, ja et mul tegelikult pole lisatööks vähimatki huvi, sest neid, kes tingimata mind mängima soovivad ja selle eest ka vastavalt hinnakirjale tasuvad, on piisavalt palju. Ja eelkõige on minu kanda ka kolme kiriku talitused. 

Ei, ma ootan neilt pool-tuttavatelt, et nad mu töötasu ise küsiksid! Päris võhivõõrastele pole mul mingi kunst oma hinnakirja avaldada, aga millegipärast on just sellised pool-tuttavad nagu kuu pealt kukkunud, kui arvavad, et ma peaksin neile sel hetkel mingi sõber või lausa pereliige olema ja oma oskusi tasuta jagama, aga ei enne ega pärast pole neil minust sooja ega külma. 

Veel mõni aasta tagasi jäingi ootama, mis need pool-tuttavad siis peale mu esitust ette võtavad. Nüüd olen taibanud, et sel pole mingit mõtet, sest nad ei võta mitte midagi ette! Nad lihtsalt kaovad ära! Arvavad, et ma pidingi nende üritusel tasuta mängima! Mõni on teinud vähemalt mingi kingituse, kuigi ma ei ole kingitustest absoluutselt huvitatud. Aga kõige drastilisemad juhtumid pole tõesti mitte midagi teinud. Mõni on lihtsalt öelnud, et mängisin ilusti. Kamoon, seda tean ma isegi! 

Nüüd olen targem, isegi kui see peaks tähendama igasuguse suhtluse katkemist. Mul pole pool-tuttavatele enam mingit eri-hinnakirja. Olen oma eriala nii tohutult kaua ja nii tohutult põhjalikult õppinud ja olen selles nii vilunud, et sõitku need pool-tuttavad oma ärakasutamisega õige seenele! 

Aga on ka positiivseid näiteid. Mängisin kunagi ühe samuti pool-tuttava ema matusel. Ta on välismaal elav muusik. Kuigi see oli mul kirikutöö, oli tal mitmeid tellimuslugusid, mida suure austusega ka täitsin. Teen oma tööd alati suure südamega. Ausalt, ma poleks ise ta käest oma lisatöö eest sentigi küsinud, aga ta ise tuli mu juurde ja tasus mulle üliheldelt. Keeldusin algul seda tasu kategooriliselt vastu võtmast. Tema aga ütles: “Ma olen ise muusik, ma tean, mida su töö väärt on, palun võta see vastu.” Ja ma võtsin, pisarad silmas. Sest tal oli õigus. Muusikal on meie elusündmuste juures tohutu osakaal. Kas pole suurepärane, kui keegi seda professionaalsel viisil inimeste südamesse oskab viia? Kuidas seda ometi ei teadvustata? 

(Muide, vahel mängin mõnel pool heameelega päris muidu, heategevuse korras, aga teate küll, et sellest valjult ei räägita.)

Uhh, sain hingelt ära. Pole ma mingi lihtsameelne rõõmupall ühti, kes arutult ringi kargleb, et saaks ometi kusagil tasuta mängida…

Loomulikud teemad

Kui palju ilu on maailmas!

 Ilmaliku maailma liberaalsed ja konservatiivsed on vaat et veel rohkemgi vaenujalal kui kiriku omad. Või siis sama palju, aga teistel teemadel. 

Vaatan mina täna mitme konservatiivse maailmavaatega naise jagamist fb-s, kus nad heidavad ühele liberaalist ajakirjanikule ette, et too ei taha ema olla ja reklaamib noortele naistele seda, kui hea on lapsi mitte saada. “Mulle küll meeldib ema olla”, kommenteerib üks. Teine leiab, et too ajakirjanik, kelle artiklit nad jagavad, sillutab sootuks teed põrgusse. Kolmas ütleb, et tegu on passiv-agressiivse kiusuga emaduse suunal.

Egas midagi, avasin minagi selle kirgitekitanud loo. Jah, tõsi, selle oli kirjutanud ajakirjanik, kelle mõtetega ma nii mõnelgi korral kohe mitte nõustunud pole. Liiga liberaalne, liiga tige, liiga kallutatud, olen isekeskis mõelnud. Aga sel korral…

Numaitea. Artikkel on menopausist. Autor räägib, kui mugav on olla naine, kellel enam päevi pole. Ütleb, et hea on, et ei pea enam rasestumise pärast muretsema. Ja võimaliku lekke pärast. Et ometi saab end oma naisekehas rahulikuna tunda. 

Veel kirjutab ta, et temale ei tekita menopaus mingeid vaevusi. Kõik.

Mis see siis niiväga ära ei ole? Mul on muide samade asjade pärast hea meel. See ju ei tähenda hoopski, et ma ei soovitaks naistel lapsi saada! Kamoon! Kõik mu lapsed on olnud nii tohutult oodatud, et mine hulluks. Olen neid kasvatanud meeletu armastuse ja tänulikkusega. Olen igati tugeva pere ja laste sünnitamise poolt. 

Aga ma pole ju ka kuu pealt kukkunud, et mõtleksin olematuks medali teise külje- näiteks aeg ajalt tüütuna tundunud päevad. Või kartuse, et võin jääda peale kolmikute sündi veelkord lapseootele (nägin lausa sellekohaseid hirmu-unenägusid!) See, et tänapäeval neist asjust räägitakse, näitab, et naiste kehad on loomulikud ja nendega elukaare jooksul toimuv on samuti loomulik! Lõpuks ometi oleme niikaugel, et ei pea ennast häbenema!

Taevake, see et naine võib ise otsustada, kas ta sünnitab (ka siis, kui ta mees seda keelab või kui tal polegi ehk meest) või ei sünnita (ka siis, kui ta mees seda nõuab), tarbib rasestusvastaseid pille või kasutab looduslikke vahendeid rasestumisest hoidumiseks (jube närvesööv variant!), laseb end steriliseerida või palub mehel teha vasektoomia, ei peaks kõrvalistele isikutele, nagu poliitikutele, üldse mingit jututeemat andma. Nagunii kipub naine isegi tänapäeval olema oma viljakal perioodil tagajärgede eest rohkem vastutav kui mees - aga ei peaks ju? Selle teemaga on niisiis veel küllalt arenguruumi. 

Ja see, et keegi julgeb menopausist rääkida, peaks olema samuti praegusel ajal loomulik. Need ajad, kus üleminemueas naistest räägiti hirmujutte, à la et need on segased, närvihaiged mutid ja muud solvavat, peaks ikka ammu möödas olema. Kui keegi rõõmustab, et oh, mul lapsed käes ja päevi enam pole, saan rahulikku elu elada ja oma naiseks olemist nautida - no mis selles siis halba on?

Küllap on tegu ikka poliitilise vastandumisega, mitte millegi muuga. Viha külvamise ja riiu tekitamisega. Vaevalt, et kellegi funktsionaalse lugemisoskusega nii kehvasti on, et ta enam mitte millestki aru ei saa. Huvitav, kas mingid valimised on jälle lähenemas?

Uudne Nelipüha

 

Vana tark mees

Hästi palju segadust. Hästi palju ärevust. Hästi palju muret, pahameelt, solvumist. Tekib tahtmine eemale tõmbuda, vaikselt palvetada. Teisalt tahaks appi tõtata ja kõigele korraks pidurit tõmmata. Jätta kõik korraks seisma ja küsida: kus me oleme, miks me oleme, kuhu läheme?

Kunagi, kui mu lapsed väikesed olid, uurisin palju erinevate koolide kohta. Koolid on ju kodu kõrval tähtsuselt järgmised väikeste inimeste kujundajad, kuni nende suureks saamiseni. Nn eliitkoole pidasin liiga ahistavateks, sügavamat huvi tekitasid hoopis nn alternatiivsemad õppeasutused. Aga kas teate, mis oli neist mõnegi viga? See nende vaimsus tundus olevat üks suur tohuvabohu! Kui kuskil on midagi kristlusest ja midagi feng shuist ja tont teab, millest kõik veel, ei saa tulemus olla suurepärane. Vali siis ometi oma tee ja juhindu sellest, tahtnuks öelda. Aga ei öelnud, panin lihtsalt lapsed kristlikku kooli, sest kristlus oli selge ja arusaadav.

Enam ei ole. Vähemalt vana hea kindla luterluse vaatenurgast mitte. Neil nelipühil kogesin Pühale Vaimule keskendumise kõrval midagi täiesti uut, täiesti jahmatavat. Toomas Paul keerati peale tänase Sutlepa kabeli Nelipühi Jumalateenistuse viimast kirikulaulu ratastoolis seljaga koguduse poole ning ilma erilise selgitusteta kogudusele ega ka talle endale, riputati talle järjestikku kaks suurt ikooni näo ette ja Eerik Jõksi omaloomingulised pikad pühalaulud, esmalt Jeesusest, siis Neitsi Maarjast saatsid suure vaimuga mehe “energia” või siis “vaimu” neisse ikoonidesse, mis pidavat seejärel “laetuna” rändama kuhugi Inglismaale. Nii mulle hiljem selgitati. Asi pidavat väga sügav olema. Kas ma sellest üldse kirjutada tohingi… Mainin siiski, et Toomas Paul ise ei teadnud säärasest läbi tema korraldatud tseremooniast midagi. See olevat olnud kellegi karismaatilise proua soov, kellele polevat võimalik vastu hakata. Toomas pandi nö tanki. 

Ütlen ausalt, et tundsin end selles olukorras suhteliselt abitult. Tunnen siiani. Võibolla olen lihtsalt tobuke, kes “suuri asju” ei jaga. Äkki see oligi osa mingist ägedast rituaalist, mille üle peaksin hoopis rõõmustama? Aga et neid “suuri asju” tuleb viimasel ajal nii äkiliselt ja robinal, tunnen, et ei tule nendega enam väga hästi toime. Ausalt öeldes jättis eelkirjeldatud sündmuse jälgimine Nelipüha kogemuse peaaegu et varju- sest ma ei teadnud korraga, mis toimub. Kus ma üldse olen? Ja see kestis nii pikalt!

Olen luterlikus kirikus töötanud 30 aastat. Läksin ka täna oma arust ilma armulauata Nelipühi teenistust mängima, nagu olen seda Sutlepas aastakümneid (!) teinud. Need on olnud unustamatud ajad.

Muide, Toomas Paul on jätkuvalt imeline! Sellest peaks väga valjult ilmarahvale kuulutama! Millised erksad, pikkade põimlausetega mõtted, kõik peast! Jutluse sissejuhatus, erinevad nüansid, keskendumised ühele ja teisele teekonnale tänases teemas, südamlik lõpetus. Milline Õpetaja, milline tarkus ja hingetarkus! 

Aga jah … Kas äkki võiks midagi ka endiseks jääda? Kas ülalkirjeldatud tseremooniad ei peaks toimuma muul ajal ja kas neil osalemiseks võiks jääda inimestele ka vaba tahe? Või olen ma taas millestki ääretult valesti aru saanud ja võiksin lihtsalt moodsa ajaga kaasas käia? Aga kas moodsal ajal ongi kõik uuendused lubatud - mis aga kellelgi pähe kargab? Kas jumalateenistuse rahu ja korrastatuse võibki nii ära võtta? Kas see pole mitte vägivald? Ma pole mitte ainus, kes sattus suurde segadusse, mingisse imelikku abituse seisundisse. See kõik oli nii võõras, üle vindi, pealesunnitud. Kogudus seisis ja maigutas suud… 

“Mängi nüüd ruttu midagi luterlikku lõppu!” sosistas Margit A-K peale toda “püha üritust”. Aga mina miskit suurt ei suutnudki. Lõpetasin õige pea. 

“Sellest ajast alates, kui kirikusse toodi orel, toimus tegelikult laulmise surm”, nentis Eerik Jõks hiljem rahulolevalt kohvilauas. Veel sain teada, et iseseisev viisipidamatu jorisemine olevat palju rohkem Pühast Vaimust kantud, kui kirikulaul oreli saatel. Ühesõnaga, kohtusin teadmamehega, kelle kõrval on kõik liturgiamuutjad täielik kökimöki. 

Prognoosin, et tulemas on huvitavad ajad. Kui viirukist, kellukestest ja ikoonidest ära tüdinetakse, võidakse üle võtta teab mida. Peaasi, et poleks “Nõnda kui alguses oli…”