Tilk tõrva…

Meil oli reisil üks intsident ka. 

Tavaliselt kasutan broneerimiseks Booking.com' i teenuseid ja olen selle platvormi 3. ehk kõrgeima leveli klient. Tavaliselt on olnud kõik need majutusasutused, mida broneerin, imelised või vähemalt väga head või head. Jagan üsna helde käega ka kiitvat tagasisidet, eriti väiksematele ja lihtsamatele kohtadele, kuhu väga palju kliente ei pruugi sattuda. Noh, näiteks kusagil mägedes, tihedast asustusest kaugemal olevatele. Kõik on seni peaaegu viperusteta sujunud.

Nii oli ka just möödunud reisil. Kui üks majutusasutus välja arvata. Ühesõnaga, mul oli paar kohta, mida broneerisin eelmisel päeval (ühe vist lausa samal). Me nimelt ei teadnud täpselt, mismoodi me reis täpselt jätkub. Hea oli viimasel hetkel otsustada. See üks oli ka just nende viimasel hetkel broneeritute hulgas. 

Järgmisel päeval, hakates sinnapoole sõitma, märkasin, et majutusasutus pole mitte midagi vastanud. Raha oli makstud, aga ei mingit infot, kuhu tulla, kuidas sisse saada. Vaikus! Mis siis ikka, sõitsime kohale. 

Sel korral olime tellinud apartmendi päris mere piirile. Gps juhatas meid tõepoolest mere äärde, aga kohale jõudes selgus, et tegu oli ühe eriliselt koleda kortermajaga. Mis aga kõige õudsem oli, oli see, et omanik polnud ikka veel reageerinud. Ootasime mitu tundi. Käisime vahepeal bensujaamas vetsus. Meil polnud õrna aimugi kuhu ja kunas me sisse saame..

Ühel hetkel võtsin telefoni ja helistasin bookingusse. Teenindaja, peale tohutult pikka ootejärjekorras tiksumist, sai mu murest suurepäraselt aru ja palusid lahkelt valida enesele uus elamine. Hakkasime Jaaniga sealsamas mere ääres, koleda maja kõrval vaatama. Võisime “valurahaks” valida lausa kallima majutuse. Vahe pidi booking kinni maksma. Meie valik langes ühele avarale lux apartmendile, mille asukoht tundus olevat lähedal. Pildid sellest kohast olid imelised.

Ka see raha läks minu kontolt kohe maha. Sel korral kinnitas omanik ka broneeringu ära. Jäime ootama ja vaatasime ringi. Ja korraga selgus, et selle uue lux-apartmendi aadress on täpselt sama, mis eelmisel! Seesama kole maja! Ohkasime, et mis siis ikka. Sisse pääses koodiga avatavast uksest. Koodid tulid ilusti whatsappiga kätte. 

Sisenesime sellesse koledasse majja, mis, nagu kohe selgus, oli seest veel jubedam. Sõitsime päevinäinud liftiga ülemisele korrusele ja otsisime õudusest värisedes oma ukse üles. Jah, see pidi olema sissepääs lux-apartmenti, mille suuruseks öeldi olevat 39 ruutu. Uks oli vana, väsinud ja ära taotud. Avasime selle meile saadetud koodiga.

See, mis meile vastu vaatas, oli õudus kuubis! Esiteks oli see tuba vaevu 15-20 ruutu. Teiseks, see haises! Kui te oskate ette kujutada kõige vastikumalt kloori järele haisevaid pesuvahendeid, siis just selline hais, juhul, kui te selle vahendi otse põrandale ja riiulitele ja igale poole mujale kallate, võttiski meid selles ruumis vastu. Kolmandaks olid selle toa aknad nii mustad, et ei paistnud läbi. Kõik pildid sellest “lux-värgist” olid AI-ga tehtud. Meid oli petetud! Taganesime selg ees ja mõtlesime, et enne magame autos…

Tegime koheselt kõne majutuskoha omanikule. Tegu oli mingi vene mehega, ilmselt kohaliku mafiosnikuga. Selgus tõsiasi, et ka see esimene majutuskoht, mille osas ta oli meid teadmatutena ootama pannud, kuulus talle. Ja tal jäi veel õigust ülegi! Saite ju oma lux-apartmendi, karjus ta. Jaan võttis minu käest toru, ütles talle, mida ta asjast arvab ja kinnitas, et selles peldikus me kohe kindlasti ei ööbi. Meil on siiski väärikus. 

Järgnes uus helistamine bookingile. Sel korral olime ootejärjekorras vist lausa pool tundi. Minul olid pisarad silmis, sest olime ilusast suvepäevast raisanud mitmeid tunde. Jaan rahustas mu maha - öömajata me ju kindlasti ei jää, ütles ta. Ja tõesti - saanud liinile ja rääkinud oma mure ära, et sellesse ruumi ei lähe me isegi relva ähvardusel enam, öeldi meile taas, et loomulikult võime me valida taaskord uue majutuse. 

Kuna hakkas juba hämarduma, ütlesin Jaanile, et see kolmas koht olgu nüüd kohe kindlasti hotell. Selline, millel on reception. Et poleks võimalik taas ukse taha jääda. Kuna taaskord lubati “valuraha”, saime broneerida ikka väga korraliku hotelli. Kõik oli lihtsalt super! 

Õnneks jäi see mitmekordne “ämbrisse astumine” meie viimaseks äpardunud broneeringuks. Mis ma sellest õppisin? Ma ei teagi. Mõnes kohas küsitaksegi kohest makset ja broneeringu muutmisvõimalused puuduvad. Ka paaris teises kohas oli nii. Ainult et neis paaris teises kohas asjad toimisid! Kõik oli ilus ja puhas. 

Olen seni olnud suht hotellivastane. Mulle meeldib, kui on palju ruumi. Ja kui on köök. Aga nüüd tunnen vist pisut teismoodi. Hotellil ja vägevatel hommikusöökidel pole õigupoolest samuti midagi viga. Sellised petised nagu too vene mees oli, tuleks aga paljastada ja turult kõrvaldada. Sellega hetkel tegelengi. Esimesest koha raha maksti mulle juba tagasi. Küll see teine tagasimakse ka tuleb! Ebameeldiv on ikkagi. Aga kõik muu, mida sel reisil kogesime, kaalub selle ühe ebameeldivuse mitmekordselt üle. 

Minu meelest olime tublid, et asja korda saime aetud!

Puhkuse järgne

Cocoa beach

 Vaadake, kui me veel eilse päeva veetsime peaaegu tervenisti rannas, kuuma päikese all, aeg-ajalt merre sukeldudes, siis varahommikul taas Eestisse jõudes tekkis kerge šokk küll. Kuidas saab ikkagi nii olla, et meist 4-5 lennutunni kaugusel on absoluutselt teine kliima. On rohelus, kõik õitseb, põõsastes kriiskavad papagoid, tänavakohvikud on täis rõõmsaid inimesi. Neil kõigil on soe!

Meil on selle kümne päevaga, mil Eestist ära olime, puud oma lehed maha visanud ja kõlistavad tuule taktis oma tühje oksaraage. See kõik kõlab nii minoorselt! Teate, ma ei ole kunagi sügise loomulikust arengust, mida ma ju aastast aastasse tean ja kogenud olen, nii suures segaduses olnud! Eestis tuleb esimene suurem külm oktoobri lõpus, midagi pole teha. See on normaalne! Mu mõistus teab seda. Aga  minu emotsionaalne pool ei võta seda fakti täna kohe kuidagi vastu. 

Mulle meeldib Eestis elada, armastan meie siinset kodu väga, armastan ka meie Muhu maakodu ning Kuressaare kodu. Armastan väga oma peret. Ometi ei saa ma vaadata mööda tõsiasjast, et Vahemere äärne kliima on lihtsalt niivõrd meeldiv, et kui oled seda kord tunda saanud, tahaksid ikka ja jälle tagasi. Juba lennukist väljudes on see esimene pahvak lõunamaa soojust niivõrd mõnus, et selle kirjeldamiseks ei jätku lihtsalt sõnu. 

Nii ma siis praen siin, olles mõtetes ikka veel päikeserannikul. Õnneks tegevust jagub. Lapsed on olnud kümme päeva omapäi, nad on küll püüdnud elamist enam-vähem korras hoida, aga nii, nagu mina seda teen, ei oska nagunii mitte keegi. Nii ma siis pesen ja koristan. 

Ja mõtlen, kas osta… või siis ikkagi mitte… Eh, kergem on siiski rentida. Pingevabam. Ja annab võimaluse üha uusi paiku avastada. Palun ainult järjest sagedamini!

Kui pole kuhugi minna

Ma tulen toime pikkade päevadega

Ma tulen toime keerukate töödega

Ma tulen toime vähese unega

Ma tulen toime lihtsa eluga

Ma tulen peaaegu kõigega toime

Aga ma ei tule toime lakkamatu pläraga

Eriti kui mul pole kuhugi minna

Kui keegi sõidab vestlusse sisse oma eluga

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi räägib oma elust liiga pikalt

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi räägib oma elust liiga valjult

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi pöörab teise põneva jutu oma elule

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi pöörab kõik teemad oma elule

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi peab oma elu teiste omast tähtsamaks

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi peab oma elu teiste omast hiilgavamaks

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi praalib oma eluga

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi kommenteerib kõike läbi oma elu

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi ei huvitu ühegi teise elust

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi on oma eluga kiites kohatu

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi on oma eluga tüütu

Ja mul pole kuhugi minna

Ja ma olen kellegi eluga üle puistatud

Ja mul pole kuhugi minna

Ja ma olen kellegi elu alla lausa lömastatud

Ja mul pole kuhugi minna

Ja mu ilus olemine on kellegi elu täis

Ja mul pole kuhugi minna

Ja mu vaikus on kellegi elu täis

Ja mul pole kuhugi minna

Ja mu maitsev toit on kellegi elu täis

Ja mul pole kuhugi minna

Kui mind ümbritsev loodus on kellegi elu täis

Ja mul pole kuhugi minna

Ja ma tahaksin kuhugi minna

Ja mul pole

Kuhugi minna

Pole

Tõesti, pole!

Siis on ikka päris kole!

(Üks olukorra kirjeldus, kui keegi rääkis ja rääkis ja rääkis iseendast ja tõesti polnud kuhugi minna. Kõrvaklappe ka polnud!)

Kalju peal või kalju all

 Oh seda ilma ja inimesi! 

Viimati kirjutasin muuhulgas Rondast, linnakesest mis ripub hiiglasliku kaljulõhe kohal ja pakub sellega turistidele suurt põnevust ja adrenaliini. 

Täna aga heidame end koos teiega sama kõrgete kaljude alla koopasse ja ehitame enese ümber sellise maja, millel katus kõrge kaljumüraka näol juba täiesti olemas! Värvime selle koobas-maja lubivalgeks ja pakume taas turistidele ahhetamist ning imekspanemisi. Setenil de las Bodegas. 

Kummas majas aga päriselt oleks toredam elada, kas kaljul rippuval või selles, millest kalju ise üle ripub? Vanasti mindi elama pigem oru põhja, sinna, kuhu kogunes vesi. Tänapäevaste vahendite juures pole sellest enam lugu- vesi jõuab igale poole. Nii et tuleb vaid tunnetada.

Enda kohta tean küll kindlat vastust- mina olen täielik lamemaalane! Võin turnida kalju all või peal. Ronida, rippuda, rõõmustada. Aga elada ma seal ei suudaks. Kas teate, et on olemas selline seisund nagu mägede depressioon? Usun, et minule tuleks see kohinal peale, kui peaksin kaua mägedes viibima. Kui silmapiiril poleks ainsatki sinist merelapikest. Ainsatki põllukest ega aasakest. 

Kunagi Norra mägedes tunnetasin seda iseäranis hästi. Kui keerad ühest mäeahelikust (mis, tõsi, on hingematvalt kaunis) järgmisele ja sulle avaneb täpselt samasugune pilt. Uus ahelik. Uus serpentiin. Ja nii edasi, ja nii edasi. Lõpuks tundsin, et tahan kõik need mäed küünarvarrega tasaseks lükata, et ometigi meri paistma hakkaks! Ma tahan avarust, nii nagu meil Muhus! 

Nüüd oleme tagasi rannikul. Seda, et liivarannad teistelegi rohkem mokkamööda on, kui mägede tardunud vaikus, näen siin igal sammul. Kiirteed, millelt erinevate hotellikettide juurde keeramisel peab olema ülitähelepanelik, sest muidu sõidavad teised sulle selga. Meeletult rahvast. Hordide kaupa turiste meelitavaid majutuskohti, mille pakkujad võivad olla seinast seina - nii langesime meiegi eile ühe petisest vene mafiosniku õnge, kelle pakutav lux apartment osutus täielikuks peldikuks, kust koheselt selg ees välja tagurdasime. Õnneks saime öö hakul toa imeilusas hotellis ja küllap õnnestub valetajalt ka raha tagasi saada. Vahendaja lubas ka korralikku valuraha. Mägedes polnud kordagi midagi säärast!

Aga siia, Marbellasse paljud eestlased siis enesele elamisi hangivadki. Esmalt ei saanud ma sellest ausalt öeldes aru. Miks just siia? Miks nii rahvarikkasse kohta, milles juba autostki tajutav kiirustamise vaib? Aga siis mõistsin - need, kes üldse raha lugema ei pea, elavad siiski vaiksetes privaatsetes piirkondades. Eraldatuses. Sellest saan aru küll. 

Sooja ihalusest saan ka aru. Heameelega veedaksin selles kliimas kuid! Aga teate, minu närvisüsteem leiaks rahu vaid sellises paigas, kus peatusin kord Lõuna-Portugalis. See käis nii: viuh, võtad lennujaamast auto; viuh, saad sellega kiirteele, kus kimad segamatult paarsada kilomeetrit; viuh, keerad kiirteelt maha ja jätkad rahulikul kohalikul teel; viuh, oled kohal maailma lõpus, üksildases majakeses kaljusel mäel, millelt avaneb hunnitu vaade lõputule merele; sul on ees pikad päevad ja palju erinevaid matkaradasid. Inimesi kohtad harva. Kui kohtad, on nad rõõmsad ja teretavad. Sul on aega, et end kaljunukkidele sättida ja mitte milleski mõelda. Vaat see oleks minu unistuste olemine!

Aga siin algab täna teine aeg. Aeg Jaani sõprade ja nende peredega. Kindlasti lõbus ja ülemeelik. Kindlasti ülimalt hästi korraldatud. Kindlasti elamusrohke. Päike on igatahes juba kõrgel taevas ja sooja üle kahekümne viie kraadi. Jee!

Mõelge, kui teie toast avaneks uks sellele rõdule :)

 

Mägedes

Imeline Ronda

 Mu eilne tekst oli pisut laialivalguv, aga eks see ole ka loomulik - kui kodunt kaugel, sähvivadki mõtted siia-sinna, sest suurem osa armsaid on ju ikka kodusel Eestimaal. 

Täna aga kirjutan mägedest. Neid jagub siin ohtralt ja meie kasutame neid endale elamuste tekitamiseks kenasti ära. Mägedes saab minu arvates eriti vägevalt aru, kui erakordselt loominguline on meie hea Looja. Kui kauniks, suurejooneliseks ja eriilmelisteks on ta need hiiglaslikud kivimürakad kujundanud ja millise emotsionaalse laengu mägedes matkamine seetõttu annab! Mis on inimene, küsisin eneselt mitmel korral Kareva luuletuse sõnadega, jah, tõesti, mis ta on nende miljoneid aastaid seisnute kõrval? Ja Kareva “ingli vari või igatsushüüd hingeühtsuse poole” muutus mägede vahel imeilusaks vastuseks. 

Müstiline El Torcal de Antequera

Ning see lauluks vormunud luuletus läks edasi… Kõndides esmalt El Torcal de Antequera 17 ruutkilomeetrit hõlmava, nagu teisel planeedilt pärineva karstiala imeliste kivimoodustiste vahelisel matkarajal, mis pakkus ahhetamapanevaid vaatepilte, kumisesid need read mu peas.

Kõndides Caminito del Rey'l, kuninga teel, kunagisel maailma ohtlikeimal, nüüdseks aga turvalisel, kuid ikkagi kohutavalt kõrgel kaljude äärel rippuval matkarajal, all kohisemas kärestikuline mäestikujõgi ning silmates iga käänaku tagant uusi hingematvaid vaateid, hakkas see laul taas ketrama. 

Kõrge ja karge Caminito del Rey

Külastades taaskord Anrequera linna, esimest korda sattusin siia ju märtsis, kui tüdrukutega koorikonkursil käisime, aga jah, nüüd siis jälle; ja ronides taaskord kiriku juurde mäkke ja silmates teisel pool taaskord Antequera sümbolit, El Indiot ehk hiiglaslikku magavat giganti, seda imelist mäge, millele aastatuhandeid tagasi ohvriande käidi viimas ja kust ka koopamaalinguid leitud; ja külastades imelisi dolmeneid, millest esimene ehitatud 5500-6000 aastat tagasi, enne veel, kui Egiptuse püramiidid, enne veel kui Stonehenge, neid tohutuid megaliitrajatisi, mille kohta polegi täpselt teada, olid nad kaitserajatised või matmispaigad, jah, ka seal tuli see laul meelde: mis on inimene.

Kaunis Antequrea, taamal mägi El Indio ehk magav mees

Ja lõpuks Ronda linn. Tohutu ime, täis nii kristlikku, kui islami ajalugu, aga mis kõige põnevam, otsekui rippumas kuristiku serval, taaskord, midagi säärast pole ma varem näinud, need vaatepildid lummasid, need panid taaskord mõtlema Loojale ja sellele, mis on inimene…

Ronda uus sild. “Uus” on muidugi suhteline…

Ma tegelikult tean ju vastust: “igaüks meist on pill läbi mille võrratuid viise vilistab Jumala tuul”! Ja küll ta seal mägedes alles vilistas! Me oleme pealaest jalatallani neid võrratuid viise täis! Ja kui meie seda tohutut Jumala loomingut eneses edasi ei kannaks ja seda laiali jagada ei püüaks, siis meil poleks ju olnud põhjust siia tullagi!

Igaüks meist on pill…

Meie reis aga jätkub. “Hoia, küll siis hoitakse sind…” kumiseb mul taas kõrvus. Hoian! Muidugi hoian! Nii nagu hoitakse mind… 

Meie kaks

Vahemerest ja muust

 Jaaniga on nii lihtne koos elada. Olen vist ennegi öelnud, et ta on mu piksevarras ja meie pere rahutooja. 

Vahemeres

Ausalt öeldes ei mäletagi ma väga, kuidas temata hakkama sain! Jaan aitab mind alati ja kõigega ning on ka mu laste ja lastelaste jaoks alati olemas. Näiteks on meil nüüdsest kokkulepe, et edaspidi magab tema armsa Otto kõrval, kui Otto meie juures viibides emmet hakkab igatsema. Vahel seda juhtub. Ruben ei igatse üldse, Otto aga võib enne magama minekut vägagi kurvastada. Mina ei suuda kuidagimoodi laps kaisus uinuda. Jaan aga jääb magama kiirelt ja absoluutselt igas olukorras ning ütles, et tema jaoks pole Otto rahustamine ja magama uinutamine mingi probleem. Imetlusväärne, kas pole! Ma pole säärast hoidmist kunagi kogenud!

Aga see oli vaid sissejuhatus. Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis sellest, et Jaaniga koos on ääretult tore reisida, sest reisikaaslane peab olema paindlik, spontaanne ja chill - ja seda kõike ta on. Jaan ei kergitanud kulmugi, kui jätsin meie hetkel käimasoleva reisi mõned ööd ära broneerimata - et vaatame, mis mõtted pähe kargavad, kuhu suunas liikuda. Hetkel kirjutangi seda lugu ühe täiesti spontaanselt valitud hotelli mõnusas toas. Kusagilt kaugelt kostub jutukõminat - hispaanlased on õhtu-inimesed ja laupäeva õhtut veedetakse sõpradega väljas. 

Tulime ka ise veidi aega tagasi ühest kohalikust restost. Oi, oli see vast elamus! Tegu on ühe väikese küla väga hea söögikohaga, kus parasjagu oli kellelgi Antoniol sünnipäev ning restorani olid palutud tema sugulased ja sõbrad. Seda, milline see pidu oli, on võimatu kirjeldada. Märksõnaks on aga kindlasti valjuhäälsed vanemad naised. Antonio sõbra (või venna) naine rääkis üle kogu resto nii valjult ja kiiresti, et teised (kaasa arvatud meie Jaaniga) said omavahel rääkida ainult siis, kui ta välja suitsule läks. Teised seletasid samuti heledate häältega, aga jäid ilmselgelt alla. Ahjaa, üks teine maadam, üliavara dekoltee ja vähemalt sama valju häälega, oli ilmselt tähtsuselt järgmine. Tema vadistamine sekundeeris vahepeal esikriiskajaga. Kui esimene viimaks karjumisest väsis ja oma pea sõbranna või sugulase õlale nõjatas, võttis dekoltee asja üle. See oli ka omapärane, et mehed istusid laua ühes nurgas, naised teises. Peo edenedes rüüpasid mehedki häälele julgust ja nendegi poolt kostus aeg-ajalt tugevat jõrinat. Kui meie Jaaniga omavahel vestelda püüdsime, õnnestus see vaid röökides. Aga jube tore oli seda vaatemängu jälgida! Pealegi said dekoltee lapselapsed Jaaniga sõbraks, kuna Jaan tegi neile naljakaid nägusid!

Aga pöördun nüüd hoopis reisi algusesse. Meile mõlemale Jaaniga meeldivad meri ja mäed. Mäed nii, et meri on lähedal. Nii nagu on kogu Vahemere rannik. 

Me mõlemad oleme mere-inimesed ainult sinnamaale, kus ise ei pea liialt kaua mere peal loksuma. Meid jätavad täiesti külmaks kõik kaatrite, jahtide ja katamaraanide mehed. Merel õõtsumine pole päris meie jaoks. 

Küll aga meeldib meile Vahemeres ujuda. Vahemeri on kena, ta on vahelduvalt kas roheline, sinakasroheline või päris sinine. Temas on rahulikku kulgu, hoolimata sellest, et rannale rulluvad lained võivad iseenesest olla päris kõrged ning vettemineja lausa pikali tõugata. Kui sügavale jõuad - ja sügavaks läheb kiiresti - saab alata üks õige Fred Jüssi moodi molutamine. Suured lained muudkui lähenevad. Ja sina muudkui tasakesi ujud. Vesi tõstab sind üles, kui laine su all enesele jõudu koondab ja laseb kahe laine vahel õrnalt alla. See loksumine võib olla täiesti ajatu, kuna külm sul ei hakka. Muudkui tõused ja langed. Liigutad imevähe. Vaid niipalju, kui on hädavajalik. Vaatad mägesid. Rannal päevitavaid inimesi, Loksud, lainetad. Eestis nimetatakse seda tegevust vist floatinguks ja selle soolases vees loksumise eest tuleb maksta ränka raha. 

Kui kaugel silmapiiri kohal möödub mõni suur laev, jõuavad laevalained varsti rannikule. Need on palju vägevamad, aga sügavamas meres ei tee needki mitte midagi. Kõikimine on siis lihtsalt suurem. Tõusud kõrgemad, langused madalamad. Mõtled, et siin ma siis nüüd olen, käes on oktoobri keskpaik, mina aga molutan meres. Ja siis lubad endale, et seda Vahemeres molutamist hakkad tegema igal sügisel. Vaatad, kuidas laevalaine mürinal kaldale tormavad. Lubad ühel end kalda ääres pikali tõugata. 

Tunned, et oled väga õnnelik…

Raamat

 Jaan tõi ka meile selle raamatu, mis praegu ajakirjanduses kirgi kütab. Jah, seesama Mihkel Muti “Juhani evangeelium”, mis kirjutatud geniaalsest Juhan Viidingust. 

Muidugi äratas too raamat ka minus huvi. Tundus huvitav ja omanäoline. Samas ei jõudnud ma niisama sirvides kaugeltki mitte selle kohani, mille ümber intriige punuma hakati. Mingist saladusest polnud mul aimugi. Aga siis hakkas sotsiaalmeedia kihama. Sattusin minagi siit-sealt lugema, esmalt Elo Viidingu pahameelset artiklit raamatu ilmumise ja selle autori jultumuse üle ning hiljem kirjandusringkonna inimeste kommentaare, mida jagus seinast seina. 

Nojah, eks siis, kui inimestele mingi saladus lugemiseks nina alla pistetakse, liiatigi et see asub ametlikult avaldatud ning raamatupoes müügil olevas raamatus, tekib ikka uudishimu. Ja kui juurde sosistatakse, et probleem pole üldse mitte kirjas, mida kirjaniku omaksed ei oleks tahtnud raamatus näha, vaid kirja sisus, õigemini ühes nimes seal, siis tahaks ju nimetatud koha ka ise üle vaadata. 

Jah, oli tõesti üks nimi. Selle nime juurde kuuluv  stoori mingil määäral ka, aga seda sai mahlasemalt “peale haugata” sotsiaalmeediast. Ja vaat siia tahtsingi jõuda. 

Huvitav, kas autor lisas nimetatud kirja raamatusse lihtsalt selleks, et Viidingu elukäiku võimalikult täpselt kirjeldada? Või teadis ta väga hästi ette, et loetu üle tekib avalik arutelu? 

Ilmselgelt oli see nimi ja sellega seonduv enne olnud täielik tabu ning sellest räägiti vaid poolsosinal. Ma ei saa muidugi aru, miks, sest saladustel on alati olnud suurem mõju ning tegelikult ka kõlapind, kui valju häälega väljaöeldul. Nimelt annavad aimdused ja poolikult väljaöeldud lausejupid soodsa pinnase kuulujuttude ja lõputute variatsioonide tekkeks. 

Paljudes peredes on omad peresaladused, millest kõik teavad või aimavad, aga keegi ei räägi. Teada on ka see, kuidas see mõjub - ärevust ja konflikte tekitavalt. Nii et kergendav oleks need siiski isekeskis lahti rääkida. Aga kas ka kogu maailmale? Vaat see on iseküsimus. 

Kiri iseenesest oli kurb ja traagiline. Õigupoolest mõlemad kirjad. Need olid eelneva jutustuse loogiline jätk, millele järgnes see, mida me kõik teame. Kirjaniku otsus elust lahkuda. Paraku rebib üldsuse arutelu kirja fookuse hoopis mujale. Mina poleks ausalt öeldes seda nime tähelegi pannud! Meil oleks justkui õigus teada kõiki nüansse ja kui me kõike päris täpselt ei tea, kisume me need kasvõi tükkide kaupa avalikkuse ette. Tekitame veel ühe loo. Või kaks. Või sada. 

Mind isiklikult ei pane see saladus kulmugi kergitama. Korraks mõtlesin, et ahhaa, et siis nii - aga see oli ka kõik. Kah mul asja, millist eraelu see loominguline mees täpselt elas. Lisaks tuleb arvestada, et ka kõik teised asjassepuutuvad on reaalsed inimesed ja neilgi on õigus siin maailmas eksisteerida. Nad peavad hoolimata praegu toimuvast hakkama saama. 

Seetõttu tunnen kahetisi tundeid. Ühest küljest on ju hea, et see saladus ning selle taga olev lugu seal raamatus seisab - saab teadmiseks võtta. Teisest küljest on see aga kohutav. Kohe selgitan, miks.

Lähedaste seisukoht polegi siinkohal oluline, nemad kas lepivad sellega - või ei lepi. Ja ongi kõik. Nad teevad nagu nemad oskavad ja tahavad, kas armastavad või vihkavad, on kibestunud või lasevad lahti, annavad kohtusse või jätavad niisama. Üldsus seda ei mõjuta. 

See, et nii ebamugavast teemast avalikult rääkima hakati, tekitab muidugi kõikidele asjassepuutuvatele lisaraskuse, aga ka see pole meie, võõraste otsustada, mis nad sellega peale hakkavad. Minul on lihtsalt kahju, kõikidest.

Palju keerukam on aga teadmine, et inimeste eetikatunnetus pole sugugi ühene. Õigupoolest on see täiesti seinast seina. On neid, kes ütlevad selle niinimetatud saladuse peale vaikselt ahah ja loevad raamatust seda, mida selle koha peal tegelikult öelda taheti, jättes väljaspoolt tulevad mõjutused kõrvale. Paraku pole vähe ka neid, kes hõikavad nüüd internetis oma kõiketeadvat arvamust või lihtsalt lauslollust. Minu meelest on need viimased kõige tõsisem probleem, sest asi on kohati täielikult kontrolli alt väljas. 

Tänu sotsiaalmeedias toimuvale tunnevad Viidingu lähedased küllap ka Mihkel Muti suunal suuremat pettumust ja viha, kui proportsionaalselt loogiline oleks. Tema lasi selle džinni pudelist välja. Rahvast huvitavad suhtedraamad ja kus neid ei ole, sinna tuleb need tekitada. Siin me siis nüüd oleme. 

Tegu on ju tegelikult hea raamatuga. Kahju oleks, kui sellega kohut käima hakatakse. Sotsiaalmeedia kraanid oleks aga minu arvates küll hea kinni keerata. Kui see vaid võimalik oleks…