Pühapäev, 2. oktoober 2022

Minu kõht

Täna kirjutan oma kõhust. Kõhust, mis on saanud teenimatult suurt kriitikat. Ja väga vähe kiitust.

Figuuriga ei ole mul kunagi erilist muret olnud. Mind on õnnistatud peene kondi ja pigem kõhna kehaehitusega. Peeglist vastuvaatav on mulle üldjoontes täitsa vastuvõetav. Noh, viimasel ajal siiski mõningate mööndustega.

Kui kolmikuid ootama jäin, see oli siis veidi enam kui 14 aastat tagasi, hakkas mu kõht koheselt kiirelt kasvama. Mäletan, et juba augustis küsiti minult, millal sünnitan, tähtaeg oli ometi lausa jaanuaris, korraline keiser detsembri lõpus. Oktoobris paistis mu kõht hiiglaslik. Julgelt nagu lõpurasedal.

Sel ajal hakkasid kõhule tekkima esimesed “triibud”, venitusarmid ehk striiad. Neid muudkui lisandus. Kõhu kasvades muutusid nad punaseks ja hakkasid sügelema. Raseduse lõpus oli mu hiiglaslik kõht üleni punasetriibuline. 

Midagi ei aidanud. Kõhunahk oli lihtsalt nii viimase piirini pingul. Ega ka siseelundeil parem seis polnud. Need olid täiesti kokku pigistatud. Ikka selleks, et pisikestele ruumi teha. Ma ei saanud õieti süüa, sest täiskõhu tunne tekkis koheselt ja kõhukinnisus vaevas igapäevaselt. Käisin iga netukese aja tagant pissil, sest põis ei saanud normaalselt täituda. Hingeldasin väiksemagi pingutuse peale, sest täiel rinnal sisse hingata oli võimatu. Isegi rinnakorv, eriti see osa, kus roided kohtuvad, tundus olevat totaalselt valesti. Minu kõht oli järjest hiiglaslikum. 

Naine on loodud kandma üht last korraga. Oodates kolmikuid, oli kõik hoopis teistmoodi. Ühel heal päeval ei mahtunud ma näiteks enam oma autorooli. Mingil ajal ei saanud iseseisvalt saapaid jalga ja pidin käime kingadega, mille kannaosad lääpa tallatud. Ühe tuttava käest sain laenuks hiigasuure jope, paraku pruuni. See kõik pani mind ennast äärmiselt ebanaiselikult tundma, seksikusest ei hakka mitte rääkimagi. Olin nagu mingi suur monstrum. Teistele pakkus mu muundunud keha suurt põnevust. Minu jaoks oli aga asi naljast kaugel. 

Lõpuks jõudis kätte laste sündimise päev. Uskuge, ma lugesin enne plaanilist keisrit mitte tunde, vaid minuteid! Olemine oli täiesti ilmvõimatu, seda nii istudes, lamades, kui seistes. Minu eesmärk oli aga eelkõige sünnitada terved lapsed, kes ei vaja peale sündi nädalate pikkust ülesturgutamist. Muidugi ei sõltunud see ju ainult minust, aga olen oma kehale siiski ääretult tänulik, et ta minuga koostööd tegi ja nii võrratult vastu pidas.

Keisrilõige toimus kohaliku seljasüstiga, mis tähendab, et olin kogu protseduuri vältel täiesti ärkvel. Oma arust sain vabalt ka varbaid liigutada, kuid see võis olla ka pseudotunnetus. Kõhu lahtilõikamine tundus kanga lõhkirebimisena. Igatahes käis kõik väga kiiresti ja lapsed sündisid siia ilma paari minutiga. 

Peale ühte päeva intensiivis ja vereülekannet sain minna tavapalatisse. Seal sain end esimest korda pealaest jalatallani üle vaadata. Minu kõht nägi välja selline, nagu oleks veel üks laps sinna sisse jäänud. Niisiis, üheksas kuu. Mu rinnaku alumine osa oli paindunud väljapoole, alumiste roiete kokkupuutepunktis oli kompamisel tunda inetu mügarik. Õnneks tõmbas see pikapeale tagasi. Nagu ka kõht. 

Peale pikaaegset tagasitõmbamist nägi mu kõht välja nagu tühi jahukott- õnnetu ja kortsus. Valged triibud peal. Olin selle peale väga jahmunud. V. arvas, et võiksin selle ilulõikusega kenaks korrigeerida. Millegipärast vihastas selline väljaütlemine mind väga. 

Ometi hakkasin oma kõhtu häbenema. Sedasama, mille varjus mu kallid lapsed said nii pikalt kosuda ja kasvada, et neid loeti täiesti ajalisteks beebideks. Minu meelest oli mu kõht lihtsalt kole. Teda tuli hakata peitma.

Ma ei kandnud kuni üle-eelmise aastani bikiine. Ainult trikood. Mitte keegi ei tohtinud seda "õudust" näha. Lahutus lisas ebakindlust veelgi - milline uus mees sooviks endale nii koleda kõhuga naist!

Õnneks tuli mu arusaamisesse muutus. Tuli järk-järgult ja tagasilöökidega, aga tuli. Ühtäkki hakkasin taipama, et just kõht on see minu kehaosa, mille üle peaksin tundma kõige rohkem uhkust. Just kõht on ära teeninud tunnustuse. Ta on ilus just sellisena. Veidi armilise ja väljaveninuna. Minu kõht oli mu laste kodu enne nende sündi ja ta pidas selle katsumuse vastu!

Ostsin sel aastal väga ilusad bikiinid. Mul on täiesti ükskõik, mis minust arvatakse, kui neid uhkusega kannan. Ma ei ole kahekümne aastane sünnitamata naine. Olen naine, kes on ilmale toonud kolmikud. Ma ei tohi seda unustada. Ma tohi ennast piitsutada. Ja mis kõige tähtsam - ma ei tohi öelda oma kõhu kohta midagi halvustavat. Ta on just sellisena kaunis. Just sellisena. 

Reede, 30. september 2022

30 Minu lend

 Septembrikuu päevad mind rõõmuga täitsid
Hinges lootuse läitsid
Et kõik läheb üle
Mis muserdab, rõhub
Oktoobrikuu hallade tundmus küll õhus
Kuid armastus südames
Ootusärevus kõhus
Kindluse andsid
Viisijupp-jupi haaval 
Külmadest päevadest edasi kandsid
Soojemat kohtumist
Süda ehk aimas
Õhu virvendav seisak ja sumbumus
Siiski mõtetes painas
Tegelikkus 
Kõik päriselt rikkus
Ärkasin üles
Just enne, kui lagunes koost
Minu kõrgele lend
Nüüd kõlagu toost
Raugenud hoole
Lõppenud loole
Kuid ka oktoobrikuu lennu
Kõrguse
Kauguse
Kiirendushoole

Neljapäev, 29. september 2022

29 Nöör


 Milleks käia nööri mööda
Kui saab käia rajal
Mis viib nöörist hoopis mööda
Teele, mida vajan
Milleks nööril rippuda
Kui ei vii mind tippu ta
Köie kõikuma kui ajan
Valusalt sealt alla sajan


Kolmapäev, 28. september 2022

28 Maarja




 Naise allasurutud maailm
Kisendab hääletult vastu
Igas kirikus

Hea, kui leiad
Mingisugusegi mehe
Kes su kuidagi vastu võtab
Sinuga õnneks abiellub
Su eest vahel kostab
Sinu kui väeti eest
Vastutab
Nagu Piibli ajal
Kui sa ei ole 
Kellegi oma
Oled lahutatud
Isegi kui see oli sinu otsus
Vaadatakse sind imelikult
Arusaamatuses
Eemaletõukava kaastundega
Või vaadatakse sust lihtsalt mööda
Naised
Mehed
Ristiinimesed
Ma ei räägi neist
Kes õnnelikus suhtes
Vaid nendest
Kes ei julge
Oma armetut elu 
Mingilgi määral muuta
Isegi kui see oleks karjuvalt vajalik
Nad on nii pagana tardunud
Oma pühas kristlikkuses
Hambad ristis
Abielulisuses
Petetagu või löödagu või alandatagu
Kannata kõik ära
Ütlevad nad
Peaasi, et oleks ette näidata
Isiklik naine või mees

Mees!
Kui vähesed 
Kannavad selle sõna 
Tõelist tähendust
Ma ei usu
Ei usu enam
Ei usu enam kedagi päriselt
Olen näinud 
Liiga palju võltsi
Lausvalet
Kahepalgelisust
Alatust
Nad aplodeerivad sellele
See ongi nende kirik
Las siis olla
Mina leian alati 
Maarja
Igas kirikus leian ma tema
Ja palun
Igas kirikus toob ta mulle tagasi
Rahu
Õiguse olla iseseisev naine
Õiguse otsustada
Õiguse mitte olla
Naeruvääristatud
Teisejärguline
Hääletu
Maarja on minu pide
Ilma Maarjata
Ma vist väga ei saakski

Teisipäev, 27. september 2022

27 Muutunud maailm

Olen viisakast vormist väljas.
Minu kõrval üks armunud paar,
ihud karjumas kentsakas näljas,
keset roiskunud vett, eemal maast.

Minut viisakust, teine ehk tuju
võtaks mingigi vormi, ma tean.
Kui see ühiseks liibunud kuju
mind ei riivaks. Siin taipama pean-

puutumised ja rikutud rahu,
kuumi suudlusi igatsev suu,
ongi see, mis mu pähe ei mahu, 
minu muutunud maailm, ei muu. 

Esmaspäev, 26. september 2022

26 Vale


 Mingil hetkel ei olnud enam vahet
Miks sa valetasid
Põhjus
Ei muudaks mitte midagi
Nüüd on mõlemal
Maskid maas
Sinul rebisin mina 
Mu küünte all leidub isegi
Pisut verd 
Endal langetasin ise
Me peaaegu ei tunnegi enam
Teineteist
Maasvedelevatest maskijäänustest -
Paras karnevalile minna -
Möödume suure kaarega
Eriti suurega sina

Pühapäev, 25. september 2022

25 Meelepete

 Ilu on vaataja silmades.
Kenades ilmades
kandja kullane kee
vilkalt sätendab vastu.
Luuran paremalt poolt,
vihun vaevata
vasakulegi - 
asjatu unistus,
pisut kui 
meelepete.
Miks
satub varandus alati
vaenlase kätte?