Kalju peal või kalju all

 Oh seda ilma ja inimesi! 

Viimati kirjutasin muuhulgas Rondast, linnakesest mis ripub hiiglasliku kaljulõhe kohal ja pakub sellega turistidele suurt põnevust ja adrenaliini. 

Täna aga heidame end koos teiega sama kõrgete kaljude alla koopasse ja ehitame enese ümber sellise maja, millel katus kõrge kaljumüraka näol juba täiesti olemas! Värvime selle koobas-maja lubivalgeks ja pakume taas turistidele ahhetamist ning imekspanemisi. Setenil de las Bodegas. 

Kummas majas aga päriselt oleks toredam elada, kas kaljul rippuval või selles, millest kalju ise üle ripub? Vanasti mindi elama pigem oru põhja, sinna, kuhu kogunes vesi. Tänapäevaste vahendite juures pole sellest enam lugu- vesi jõuab igale poole. Nii et tuleb vaid tunnetada.

Enda kohta tean küll kindlat vastust- mina olen täielik lamemaalane! Võin turnida kalju all või peal. Ronida, rippuda, rõõmustada. Aga elada ma seal ei suudaks. Kas teate, et on olemas selline seisund nagu mägede depressioon? Usun, et minule tuleks see kohinal peale, kui peaksin kaua mägedes viibima. Kui silmapiiril poleks ainsatki sinist merelapikest. Ainsatki põllukest ega aasakest. 

Kunagi Norra mägedes tunnetasin seda iseäranis hästi. Kui keerad ühest mäeahelikust (mis, tõsi, on hingematvalt kaunis) järgmisele ja sulle avaneb täpselt samasugune pilt. Uus ahelik. Uus serpentiin. Ja nii edasi, ja nii edasi. Lõpuks tundsin, et tahan kõik need mäed küünarvarrega tasaseks lükata, et ometigi meri paistma hakkaks! Ma tahan avarust, nii nagu meil Muhus! 

Nüüd oleme tagasi rannikul. Seda, et liivarannad teistelegi rohkem mokkamööda on, kui mägede tardunud vaikus, näen siin igal sammul. Kiirteed, millelt erinevate hotellikettide juurde keeramisel peab olema ülitähelepanelik, sest muidu sõidavad teised sulle selga. Meeletult rahvast. Hordide kaupa turiste meelitavaid majutuskohti, mille pakkujad võivad olla seinast seina - nii langesime meiegi eile ühe petisest vene mafiosniku õnge, kelle pakutav lux apartment osutus täielikuks peldikuks, kust koheselt selg ees välja tagurdasime. Õnneks saime öö hakul toa imeilusas hotellis ja küllap õnnestub valetajalt ka raha tagasi saada. Vahendaja lubas ka korralikku valuraha. Mägedes polnud kordagi midagi säärast!

Aga siia, Marbellasse paljud eestlased siis enesele elamisi hangivadki. Esmalt ei saanud ma sellest ausalt öeldes aru. Miks just siia? Miks nii rahvarikkasse kohta, milles juba autostki tajutav kiirustamise vaib? Aga siis mõistsin - need, kes üldse raha lugema ei pea, elavad siiski vaiksetes privaatsetes piirkondades. Eraldatuses. Sellest saan aru küll. 

Sooja ihalusest saan ka aru. Heameelega veedaksin selles kliimas kuid! Aga teate, minu närvisüsteem leiaks rahu vaid sellises paigas, kus peatusin kord Lõuna-Portugalis. See käis nii: viuh, võtad lennujaamast auto; viuh, saad sellega kiirteele, kus kimad segamatult paarsada kilomeetrit; viuh, keerad kiirteelt maha ja jätkad rahulikul kohalikul teel; viuh, oled kohal maailma lõpus, üksildases majakeses kaljusel mäel, millelt avaneb hunnitu vaade lõputule merele; sul on ees pikad päevad ja palju erinevaid matkaradasid. Inimesi kohtad harva. Kui kohtad, on nad rõõmsad ja teretavad. Sul on aega, et end kaljunukkidele sättida ja mitte milleski mõelda. Vaat see oleks minu unistuste olemine!

Aga siin algab täna teine aeg. Aeg Jaani sõprade ja nende peredega. Kindlasti lõbus ja ülemeelik. Kindlasti ülimalt hästi korraldatud. Kindlasti elamusrohke. Päike on igatahes juba kõrgel taevas ja sooja üle kahekümne viie kraadi. Jee!

Mõelge, kui teie toast avaneks uks sellele rõdule :)

 

Mägedes

Imeline Ronda

 Mu eilne tekst oli pisut laialivalguv, aga eks see ole ka loomulik - kui kodunt kaugel, sähvivadki mõtted siia-sinna, sest suurem osa armsaid on ju ikka kodusel Eestimaal. 

Täna aga kirjutan mägedest. Neid jagub siin ohtralt ja meie kasutame neid endale elamuste tekitamiseks kenasti ära. Mägedes saab minu arvates eriti vägevalt aru, kui erakordselt loominguline on meie hea Looja. Kui kauniks, suurejooneliseks ja eriilmelisteks on ta need hiiglaslikud kivimürakad kujundanud ja millise emotsionaalse laengu mägedes matkamine seetõttu annab! Mis on inimene, küsisin eneselt mitmel korral Kareva luuletuse sõnadega, jah, tõesti, mis ta on nende miljoneid aastaid seisnute kõrval? Ja Kareva “ingli vari või igatsushüüd hingeühtsuse poole” muutus mägede vahel imeilusaks vastuseks. 

Müstiline El Torcal de Antequera

Ning see lauluks vormunud luuletus läks edasi… Kõndides esmalt El Torcal de Antequera 17 ruutkilomeetrit hõlmava, nagu teisel planeedilt pärineva karstiala imeliste kivimoodustiste vahelisel matkarajal, mis pakkus ahhetamapanevaid vaatepilte, kumisesid need read mu peas.

Kõndides Caminito del Rey'l, kuninga teel, kunagisel maailma ohtlikeimal, nüüdseks aga turvalisel, kuid ikkagi kohutavalt kõrgel kaljude äärel rippuval matkarajal, all kohisemas kärestikuline mäestikujõgi ning silmates iga käänaku tagant uusi hingematvaid vaateid, hakkas see laul taas ketrama. 

Kõrge ja karge Caminito del Rey

Külastades taaskord Anrequera linna, esimest korda sattusin siia ju märtsis, kui tüdrukutega koorikonkursil käisime, aga jah, nüüd siis jälle; ja ronides taaskord kiriku juurde mäkke ja silmates teisel pool taaskord Antequera sümbolit, El Indiot ehk hiiglaslikku magavat giganti, seda imelist mäge, millele aastatuhandeid tagasi ohvriande käidi viimas ja kust ka koopamaalinguid leitud; ja külastades imelisi dolmeneid, millest esimene ehitatud 5500-6000 aastat tagasi, enne veel, kui Egiptuse püramiidid, enne veel kui Stonehenge, neid tohutuid megaliitrajatisi, mille kohta polegi täpselt teada, olid nad kaitserajatised või matmispaigad, jah, ka seal tuli see laul meelde: mis on inimene.

Kaunis Antequrea, taamal mägi El Indio ehk magav mees

Ja lõpuks Ronda linn. Tohutu ime, täis nii kristlikku, kui islami ajalugu, aga mis kõige põnevam, otsekui rippumas kuristiku serval, taaskord, midagi säärast pole ma varem näinud, need vaatepildid lummasid, need panid taaskord mõtlema Loojale ja sellele, mis on inimene…

Ronda uus sild. “Uus” on muidugi suhteline…

Ma tegelikult tean ju vastust: “igaüks meist on pill läbi mille võrratuid viise vilistab Jumala tuul”! Ja küll ta seal mägedes alles vilistas! Me oleme pealaest jalatallani neid võrratuid viise täis! Ja kui meie seda tohutut Jumala loomingut eneses edasi ei kannaks ja seda laiali jagada ei püüaks, siis meil poleks ju olnud põhjust siia tullagi!

Igaüks meist on pill…

Meie reis aga jätkub. “Hoia, küll siis hoitakse sind…” kumiseb mul taas kõrvus. Hoian! Muidugi hoian! Nii nagu hoitakse mind… 

Meie kaks

Vahemerest ja muust

 Jaaniga on nii lihtne koos elada. Olen vist ennegi öelnud, et ta on mu piksevarras ja meie pere rahutooja. 

Vahemeres

Ausalt öeldes ei mäletagi ma väga, kuidas temata hakkama sain! Jaan aitab mind alati ja kõigega ning on ka mu laste ja lastelaste jaoks alati olemas. Näiteks on meil nüüdsest kokkulepe, et edaspidi magab tema armsa Otto kõrval, kui Otto meie juures viibides emmet hakkab igatsema. Vahel seda juhtub. Ruben ei igatse üldse, Otto aga võib enne magama minekut vägagi kurvastada. Mina ei suuda kuidagimoodi laps kaisus uinuda. Jaan aga jääb magama kiirelt ja absoluutselt igas olukorras ning ütles, et tema jaoks pole Otto rahustamine ja magama uinutamine mingi probleem. Imetlusväärne, kas pole! Ma pole säärast hoidmist kunagi kogenud!

Aga see oli vaid sissejuhatus. Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis sellest, et Jaaniga koos on ääretult tore reisida, sest reisikaaslane peab olema paindlik, spontaanne ja chill - ja seda kõike ta on. Jaan ei kergitanud kulmugi, kui jätsin meie hetkel käimasoleva reisi mõned ööd ära broneerimata - et vaatame, mis mõtted pähe kargavad, kuhu suunas liikuda. Hetkel kirjutangi seda lugu ühe täiesti spontaanselt valitud hotelli mõnusas toas. Kusagilt kaugelt kostub jutukõminat - hispaanlased on õhtu-inimesed ja laupäeva õhtut veedetakse sõpradega väljas. 

Tulime ka ise veidi aega tagasi ühest kohalikust restost. Oi, oli see vast elamus! Tegu on ühe väikese küla väga hea söögikohaga, kus parasjagu oli kellelgi Antoniol sünnipäev ning restorani olid palutud tema sugulased ja sõbrad. Seda, milline see pidu oli, on võimatu kirjeldada. Märksõnaks on aga kindlasti valjuhäälsed vanemad naised. Antonio sõbra (või venna) naine rääkis üle kogu resto nii valjult ja kiiresti, et teised (kaasa arvatud meie Jaaniga) said omavahel rääkida ainult siis, kui ta välja suitsule läks. Teised seletasid samuti heledate häältega, aga jäid ilmselgelt alla. Ahjaa, üks teine maadam, üliavara dekoltee ja vähemalt sama valju häälega, oli ilmselt tähtsuselt järgmine. Tema vadistamine sekundeeris vahepeal esikriiskajaga. Kui esimene viimaks karjumisest väsis ja oma pea sõbranna või sugulase õlale nõjatas, võttis dekoltee asja üle. See oli ka omapärane, et mehed istusid laua ühes nurgas, naised teises. Peo edenedes rüüpasid mehedki häälele julgust ja nendegi poolt kostus aeg-ajalt tugevat jõrinat. Kui meie Jaaniga omavahel vestelda püüdsime, õnnestus see vaid röökides. Aga jube tore oli seda vaatemängu jälgida! Pealegi said dekoltee lapselapsed Jaaniga sõbraks, kuna Jaan tegi neile naljakaid nägusid!

Aga pöördun nüüd hoopis reisi algusesse. Meile mõlemale Jaaniga meeldivad meri ja mäed. Mäed nii, et meri on lähedal. Nii nagu on kogu Vahemere rannik. 

Me mõlemad oleme mere-inimesed ainult sinnamaale, kus ise ei pea liialt kaua mere peal loksuma. Meid jätavad täiesti külmaks kõik kaatrite, jahtide ja katamaraanide mehed. Merel õõtsumine pole päris meie jaoks. 

Küll aga meeldib meile Vahemeres ujuda. Vahemeri on kena, ta on vahelduvalt kas roheline, sinakasroheline või päris sinine. Temas on rahulikku kulgu, hoolimata sellest, et rannale rulluvad lained võivad iseenesest olla päris kõrged ning vettemineja lausa pikali tõugata. Kui sügavale jõuad - ja sügavaks läheb kiiresti - saab alata üks õige Fred Jüssi moodi molutamine. Suured lained muudkui lähenevad. Ja sina muudkui tasakesi ujud. Vesi tõstab sind üles, kui laine su all enesele jõudu koondab ja laseb kahe laine vahel õrnalt alla. See loksumine võib olla täiesti ajatu, kuna külm sul ei hakka. Muudkui tõused ja langed. Liigutad imevähe. Vaid niipalju, kui on hädavajalik. Vaatad mägesid. Rannal päevitavaid inimesi, Loksud, lainetad. Eestis nimetatakse seda tegevust vist floatinguks ja selle soolases vees loksumise eest tuleb maksta ränka raha. 

Kui kaugel silmapiiri kohal möödub mõni suur laev, jõuavad laevalained varsti rannikule. Need on palju vägevamad, aga sügavamas meres ei tee needki mitte midagi. Kõikimine on siis lihtsalt suurem. Tõusud kõrgemad, langused madalamad. Mõtled, et siin ma siis nüüd olen, käes on oktoobri keskpaik, mina aga molutan meres. Ja siis lubad endale, et seda Vahemeres molutamist hakkad tegema igal sügisel. Vaatad, kuidas laevalaine mürinal kaldale tormavad. Lubad ühel end kalda ääres pikali tõugata. 

Tunned, et oled väga õnnelik…

Raamat

 Jaan tõi ka meile selle raamatu, mis praegu ajakirjanduses kirgi kütab. Jah, seesama Mihkel Muti “Juhani evangeelium”, mis kirjutatud geniaalsest Juhan Viidingust. 

Muidugi äratas too raamat ka minus huvi. Tundus huvitav ja omanäoline. Samas ei jõudnud ma niisama sirvides kaugeltki mitte selle kohani, mille ümber intriige punuma hakati. Mingist saladusest polnud mul aimugi. Aga siis hakkas sotsiaalmeedia kihama. Sattusin minagi siit-sealt lugema, esmalt Elo Viidingu pahameelset artiklit raamatu ilmumise ja selle autori jultumuse üle ning hiljem kirjandusringkonna inimeste kommentaare, mida jagus seinast seina. 

Nojah, eks siis, kui inimestele mingi saladus lugemiseks nina alla pistetakse, liiatigi et see asub ametlikult avaldatud ning raamatupoes müügil olevas raamatus, tekib ikka uudishimu. Ja kui juurde sosistatakse, et probleem pole üldse mitte kirjas, mida kirjaniku omaksed ei oleks tahtnud raamatus näha, vaid kirja sisus, õigemini ühes nimes seal, siis tahaks ju nimetatud koha ka ise üle vaadata. 

Jah, oli tõesti üks nimi. Selle nime juurde kuuluv  stoori mingil määäral ka, aga seda sai mahlasemalt “peale haugata” sotsiaalmeediast. Ja vaat siia tahtsingi jõuda. 

Huvitav, kas autor lisas nimetatud kirja raamatusse lihtsalt selleks, et Viidingu elukäiku võimalikult täpselt kirjeldada? Või teadis ta väga hästi ette, et loetu üle tekib avalik arutelu? 

Ilmselgelt oli see nimi ja sellega seonduv enne olnud täielik tabu ning sellest räägiti vaid poolsosinal. Ma ei saa muidugi aru, miks, sest saladustel on alati olnud suurem mõju ning tegelikult ka kõlapind, kui valju häälega väljaöeldul. Nimelt annavad aimdused ja poolikult väljaöeldud lausejupid soodsa pinnase kuulujuttude ja lõputute variatsioonide tekkeks. 

Paljudes peredes on omad peresaladused, millest kõik teavad või aimavad, aga keegi ei räägi. Teada on ka see, kuidas see mõjub - ärevust ja konflikte tekitavalt. Nii et kergendav oleks need siiski isekeskis lahti rääkida. Aga kas ka kogu maailmale? Vaat see on iseküsimus. 

Kiri iseenesest oli kurb ja traagiline. Õigupoolest mõlemad kirjad. Need olid eelneva jutustuse loogiline jätk, millele järgnes see, mida me kõik teame. Kirjaniku otsus elust lahkuda. Paraku rebib üldsuse arutelu kirja fookuse hoopis mujale. Mina poleks ausalt öeldes seda nime tähelegi pannud! Meil oleks justkui õigus teada kõiki nüansse ja kui me kõike päris täpselt ei tea, kisume me need kasvõi tükkide kaupa avalikkuse ette. Tekitame veel ühe loo. Või kaks. Või sada. 

Mind isiklikult ei pane see saladus kulmugi kergitama. Korraks mõtlesin, et ahhaa, et siis nii - aga see oli ka kõik. Kah mul asja, millist eraelu see loominguline mees täpselt elas. Lisaks tuleb arvestada, et ka kõik teised asjassepuutuvad on reaalsed inimesed ja neilgi on õigus siin maailmas eksisteerida. Nad peavad hoolimata praegu toimuvast hakkama saama. 

Seetõttu tunnen kahetisi tundeid. Ühest küljest on ju hea, et see saladus ning selle taga olev lugu seal raamatus seisab - saab teadmiseks võtta. Teisest küljest on see aga kohutav. Kohe selgitan, miks.

Lähedaste seisukoht polegi siinkohal oluline, nemad kas lepivad sellega - või ei lepi. Ja ongi kõik. Nad teevad nagu nemad oskavad ja tahavad, kas armastavad või vihkavad, on kibestunud või lasevad lahti, annavad kohtusse või jätavad niisama. Üldsus seda ei mõjuta. 

See, et nii ebamugavast teemast avalikult rääkima hakati, tekitab muidugi kõikidele asjassepuutuvatele lisaraskuse, aga ka see pole meie, võõraste otsustada, mis nad sellega peale hakkavad. Minul on lihtsalt kahju, kõikidest.

Palju keerukam on aga teadmine, et inimeste eetikatunnetus pole sugugi ühene. Õigupoolest on see täiesti seinast seina. On neid, kes ütlevad selle niinimetatud saladuse peale vaikselt ahah ja loevad raamatust seda, mida selle koha peal tegelikult öelda taheti, jättes väljaspoolt tulevad mõjutused kõrvale. Paraku pole vähe ka neid, kes hõikavad nüüd internetis oma kõiketeadvat arvamust või lihtsalt lauslollust. Minu meelest on need viimased kõige tõsisem probleem, sest asi on kohati täielikult kontrolli alt väljas. 

Tänu sotsiaalmeedias toimuvale tunnevad Viidingu lähedased küllap ka Mihkel Muti suunal suuremat pettumust ja viha, kui proportsionaalselt loogiline oleks. Tema lasi selle džinni pudelist välja. Rahvast huvitavad suhtedraamad ja kus neid ei ole, sinna tuleb need tekitada. Siin me siis nüüd oleme. 

Tegu on ju tegelikult hea raamatuga. Kahju oleks, kui sellega kohut käima hakatakse. Sotsiaalmeedia kraanid oleks aga minu arvates küll hea kinni keerata. Kui see vaid võimalik oleks…

Kolm kaheks!

 Jaan on erakordselt abivalmis mees. Alati, kui mul on milleski abi vaja, võin ma tema peale loota. Ta ei tee kunagi suuri sõnu, vaid lihtsalt tõttab appi ja teeb asja ära.

Olin paljundanud Harju-Madise organistile homseks lõikustänupühaks noodid tromboonimängija saatmiseks. Jaan arvas, et Harju-Madise organist vajab veidike abi, sest neid noodilehti oli palju. Lausa kaheksa. Täpsemalt öeldes kolme loo jagu. 

Jaan arvas, et ta aitab organisti veidi. Et ta kleebib need lehed kokku. Noodilehtede kokkukleepimine on alati hea mõte, sest siis on kindel, et lehed ei kuku orelipuldi pealt maha. Jaan, meistrimees, tegi aga talle lisateene. Tegi asja veegi lihtsamaks - tegi kolmest loost kaks!

Kui Jaan oma tööga minu juurde jõudis, oli Bachi Aaria “Bist du bei mir” muutunud teise lehekülje pealt ühe rootsi kaasaegsema helilooja tromboonisonaadi teiseks osaks. Muudatus oli julge ja vägevalt moduleeruv. Ka rütmipilt oli täielikult teisenenud ja vahtis noodist röögatu elegantsiga. Piltlikult öeldes - mida Bach esimesel lehel külvas, seda rootslane järgnevail lehtedel küll ei lõiganud! Vaatasin tekkinud uudisteost mõningase hämmeldusega. Tõsi, viimastel lehekülgedel tõstis vana Bach taas pead, aga kahtlem, kas see kompott ikka pigistanuks publikult tänu (või kogunisti lõikustänu) välja…

Hingasin sügavalt sisse-välja ja teatasin, et olen selle muusikalise variandi kolleegile saatmisega nõus küll, aga ainult ühel juhul - kui võiksin võtta Jaani homse lõikustänupüha jutluse, sellele teise lehekülje pealt paar lehekülge eelmise aasta jõulujutlust kleepida ning lõppu veel lehekülje jagu nelipüha sokutada. Siis oleksid nii muusika kui tekst võrdselt uuenduslikud! Koguduse reaktsiooni ei oskaks muidugi millegi nii absurdse puhul küll ette aimata…

Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis tegelikult oli Jaan nutikas - nimelt läksid nende kahe loo leheküljenumbrid suhteliselt õigesti (või siis lihtsalt puudusid). Niisiis liikus ta mõneti täitsa loogilisel teel. Aga mis kõige olulisem- ta tõesti tahtis taaskord aidata!

Sel korral lõikasin siiski kaks lugu kolmeks tagasi. Muidugi oleks vahva olnud nurga tagant kolleegi nägu piiluda, kui ta seda lugu mängima oleks hakanud. Aga ehk saab seda katsetada mõnel järgneval korral… 

Õpetajatest

 Vaesed õpetajad. Ja vaesed õpilased. 

Üleeile oli õpetajate päev. Ega sel päeval suurt pointi pole, põhimõtteliselt võiks sellest lihtsalt vaba päeva teha - saaksid õpetajad hõlpu ja õpilased pääseksid lolli mängimisest, sest ega sel päeval keegi mingit õppetööd niikuinii ei tee ja see, et vanemad õpetavad nooremaid, on olnud eluaeg lihtsalt üks pulli tegemine, millest vaevalt et keegi suurt rõõmu tunneb. Selline äraraisatud aeg…

Selle päeva puhul ilmus jälle hulgaliselt artikleid meie üha enam kraavi kalduvast koolisüsteemist. Mitmel korral haarasin peast ja mõtlesin, isekeskis, et “appiappiappi!” Vaesed ärapiinatud õpetajad! Ja vaesed õpilased! Tean, et appi ei tule neile keegi. Mitte keegi ei võta maha ka neid, kes selle haridus-uuendusliku käki kokku on keeranud. Asi on ikka päris hull.

Tean, et tänapäeval ei tohi kooli valikut mitte mingil juhul jätta juhuse hooleks. Minu ema teadis seda asja juba nõuka ajal. Toonase rajoonikooli kohta ütles ta konkreetselt “tänan, ei”. See olla olnud hullumeelselt paljude paralleelklassidega ja klassis olnud üle neljakümne õpilase. Aga pange tähele - tema jaoks tähendas juba kolm-neli paralleeli paljut! Mu ema valitud praeguses “eliitkoolis”, kuhu mind pandi, oli kaks paralleeli, kummaski 36 õpilast. Sedagi oli muidugi liiga palju, aga see oli parim, mida mu ema minu heaks teha sai. Hiljem, Muusikakeskkoolis oli klassis 21 õpilast. See oli normaalne arv. 

Praegu treitakse usinalt kombinaate, kus on kümmekond paralleelklassi igas maiteamitukümmend õpilast. Õudne. Neisse oma lapsi saates kirjutad lapsevanemana põhimõtteliselt alla oma järeltulija võimalikele tulevastele psüühikahäiretele või psüühikahäirega klassikaaslaste terrorist tulenevale traumale. Kuidas sellist “loomakarja” õpetajana ohjata, sellele ei suuda ma mitte mõeldagi. Eks need siis loobuvadki, kel enda tervis kallis. 

Ka minu laps oli õpetaja. Algul erakoolis, hiljem, peale laste sündi riigigümnaasiumis. Ta oli hea õpetaja. Pealegi, gümnaasiumi osas on noored juba pisut distsiplineeritumad. Korraga tal niisiis probleeme polnud. Too riigigümnaasium ei olnud ka nii suur kui ta kümne paralleeliga “vennad”. Mu tütar sai lausa mingi kategooria “aasta õpetajaks”, oli vist lahkeim või toredaim. Ühesõnaga, kõik pidanuks olema justkui okei. Ometi põles ta aastaga sirinal läbi, lahkus koolisüsteemist, tegi oma ettevõtte, tänu millele elab kordades rahulikumat elu, teenides sealjuures kordades rohkem. 

Koolist lahkumine oli mu parim otsus, on ta korduvalt öelnud. Neverever ei läheks ma tagasi, lisab ta. Õpilased kurvastasid ta äramineku peale väga. Kas see pole mitte traagiline? Miks riik ei hoia oma õpetajaid? 

Mis siis juhtus? Olin selle kõige vahetuks tunnistajaks, sest olin sellega otsapidi seotud. Toon näitena ühe konkreetse nädalavahetuse. No tegelikult oli sääraseid ilmselt pidevalt… Mu tütar tõi oma väikesed lapsed minu hoida, sest ta pidi nädalavahetuse jooksul ära parandama kakssada (jah, te loete õigesti) kirjandit. Selle eest polnud ette nähtud mitte sentigi lisaraha. Ta muudkui parandas ja parandas. Varahommikust hilisõhtuni. Kogu laupäeva ja kogu pühapäeva. Loomulikult ei jõudnud ta kõike ära parandada. Loomulikult oli ta üle mõistuse väsinud. Lapsed ei näinud oma ema kogu nädalavahetuse. 

Kui te nüüd ütlete, et ta oleks võinud need kakssada kirjandit nelja nädala peale ära jagada, siis seegi pole mingi väide. Kui inimene peab lisatasuta ja vahetpidamata oma vabadel päevadel parandama viiskümmend kirjandit ja töötama seega puhkepäevadeta, on asi normaalsusest kaugel. Oleks imekspandav, kui säärased ületöötanud poleks riburadapidi Seewaldi kandidaadid.  Õnneks on mu lapsel pealehakkamist ja ta leidis muu väljundi täiskasvanute koolituses. 

Ah et mis siis oleks lahendus? Appikene, loomulikult tuleks taastada väikesed koolid! Koheselt peatada koolide liitmised ja ruttu alustada nende jõledate kombinaatide väiksemaks lahutamisega! Loomulikult inimliku suurusega klassid! Loomulikult väikeklassid igasugu erisuste jaoks! Loomulikud igasse kooli lisaks psühholoogile ka pereterapeut, sest kool ei saa last “ravida”, kui viga on tema puudulikus peresüsteemis! Loomulikult tegelegu õpetajad ainult oma aine õpetamisega, laste kasvatamise vastutus olgu ikka nende vanematel! Loomulikult õpetajatele hea töötasu! 

Lisaks ma keelaksin otsustavalt nutiseadmed. Kuni põhikooli lõpuni peaksid need olema lastele lausa seadusega keelatud. Nii nagu me ei luba lastele alkoholi, narkootikume ja sigarette, ei tohiks lubada ka nutiseadmeid. Me kasvatame noori sõltlasi, kui seda jõuliselt ei piira. See on nii kurb!

Aga ma ju tean, et midagi ülalmainitust ei tehta. Et asi läheb järjest hullemaks. Niisiis saan tegeleda vaid oma järeltulijate elukorraldusega. Nendega, Jumal tänatud, on siiani kõik hästi. Hea haridus tähendab minu jaoks kohe kindlasti ka tervet psüühikat, nii õpilase kui õpetaja oma. Jälgin toimuvat kullipilgul. 

Kingajuttu

Ühed lehtede sahistamiseks, teised teatrisse! 

 Me oleme Jaaniga mõlemad täielikud kingahullud. Kingi peab palju olema, kingad peavad mugavad olema ja mis kõige hullem - kingad peavad seejuures ka ilusad olema! Hea, kui oleksid värvilised!

Kõrge kontsaga kingad on minu jaoks praeguseks täiesti out. Olen neid elus piisavalt kandnud, enam ei taha. Just täna panin veel seitse tikk- kontsadega kingapaari äraandmiseks mõeldud kotti. Mul pole neist põrmugi kahju, sest mäletan liig hästi jalavalu, mida need mulle põhjustasid. Ja võitluse nukkidega “kinkisid” ka. 

Praegu armastan kõige rohkem tennise või tossu moodi “käimasid”, selliseid, mis tunduvad jalas mugavad nagu sussid. Selle suve lemmikuteks kujunesidki ühed kuldse äärega tennised, need kandsin praktiliselt ribadeks. Lisaks olid mul alati käepärast mõned paarid eri värvitoonides mugavaid rihmikuid, pluss mõned madalamat sorti kontsaga kingad pidulikeks juhtudeks.

Sel suvel tellisin esimest korda paljureklaamitud paljajalujalatseid. Kaks paari tennise moodi jalanõusid ja kaks paari sandaale. On küll mugavad, aga peab arvestama, et tald on neil üsna õhuke, seega ei pruugi need kõikidele meeldida. Pikal metsateel käimiseks nad ei sobi, poeretkel samas vägagi hästi. 

Kõnniringideks sain Kuressaarest väga mõnusad vetruva tallaga mustad tossud, paraku hakkavad needki tasapisi “ribastuma”. Peatselt kättejõudvaks mägimatkaks ostsin aga korralikud ortopeedilised Salomoni kõnnitossud, käin neid praegu usinasti sisse. 

Jaanil on samuti megailusaid kingi. Hiljuti sai ta kolm paari pilgupüüdjaid vahvalt eesti tootjalt Uncle Paulilt. Imelised! Kas ka mugavad, seda ma täpselt ei tea. Tal on ka mitmeid vahvaid vabaaja jalatseid ja igat sorti pidu- ja tantsukingi. Eks temalgi ole oma lemmikud ja osad kingad, mis küll hästi ei passi, aga on lihtsalt ilusad. 

Üldse võib öelda, et Jaanil on kingi ja saapaid kokku vähemalt sada paari! Minul on neid hinnanguliselt nii viiekümne kanti. Teate, miks mul poole vähem on? Sest mina olen väga tubli äraandja! Niikui ei sobi, ei meeldi või teeb valu, annan ära! Jaan vist ei raatsi. Nii me siis elamegi nii, et katlaruumis on tema kingi terve toobritäis (selline tünnikujuline kast), pluss veel umbes seitseteist riiulitäit. Las siis olla pealegi. Mingi kiiks peab ju inimesel olema (peale selle, et ta kogub ka veste ja ülikondi).

Põhjus, miks ma seda kingajuttu kirjutan, on see, et läksin täna endale mugavaid ja ilusaid sügisesi “käimasid” ostma, sain ka need, bordoopunase ja mustaga, aga põhiline “noos” olid ühed imelised tumerohelised lakknaha ja pealt väikeste pannaldega saapad! Loretta Vitale. Kus ikka mõned jalanõud võivad kaunid olla! Ja milline ornamendiga konts! Kui nad on samal ajal ka “kahetsusväärselt” mugavad, pole midagi parata… 

Mul on tohutult hea meel, et Jaan pole kunagi kade, vaid rõõmustab alati koos minuga. Temaga koos on nii hea ja kerge olla naine!

Tegelikult on ikka ülioluline, mida me jala otsas kanname. Ma ei taha mõeldagi, kuidas naised on pidanud end aegade jooksul täiesti ebanormaalsete jalavarjudega sandistama! Kui hea, et praeguseks on ilu kriteeriumid nii kõvasti teisenenud, et minu tütred ei kanna mitte mingeid kontsasid. Ka tantsukursuste jaoks ja lõpukleitide juurde saime kingad, mis on küll madalad, aga ikkagi kaunid. Piinaajad olgu ka naiste jaoks möödanik!