Süsteemi ohver 2.

 

Ta on minu lähisugulane. 

See algas hiilivalt ja algul ei pannud keegi seda tähele. Tegu on vaikse ja üldsuse tähelepanu vältiva inimtüübiga. Lapse- ja noorpõlves oli ta oma peresüsteemis vaheldumisi “nähtamatu laps” ja “haige laps”. Tal ei olnud palju sõpru, vaid mõned.

Peale gümnaasiumi läks ta õppima teise linna. Siis ei olnud ta enam nii palju oma pere vaateväljas. Tagantjärgi mõeldes olid juba siis tema sõprussuhted sellised, et tema vähesed sõbrad olid ta jaoks otsekui gurud või iidolid, keda ta pimesi järgis, kaotades iseenda. Kuniks ta neis ükshaaval pettus. 

Ühel suvel ülikooli ajal viibis ta ühe oma kursuseõega kogu suve Siberis Vissarioni kogukonnas. See kursuseõde oli seal usu tõttu, tema läks aga huvi pärast kaasa. Siberis hakkas ta taimetoitlaseks, mida on ta siiani. Samuti ei tohi üheski tema riideesemeist olla midagi loomset. Muus osas seal kogetu teda märgatavalt ei mõjutanud. Seal valitsevat usku ta omaks ei võtnud. Aga umbes sellest ajast, nii paarkümmend aastat tagasi, võis kõik alljärgnev alguse saada.

Peale ülikooli ei leidnud ta kuidagi oma kohta. Ta jooksis kaasa nii ühe, kui teise “iidoli” ideedega. Õppis ülikoolides lisaks olemasolevale kaks uut eriala, ühes tegi magistrikraadi, katsetas ühe ja teisega, aga püsivalt ei jäänud pidama mitte millegi juurde. Samuti ei õnnestunud tal pikka aega leida oma isiklikku eluaset, vaid jagas mitmeid kortereid mitme eri sõbrannaga, keda algul jumaldas, aga kelles õige pea pettus. 

Juba sel ajal oli ta oma vanemate suhtes iseäranis trotslik. Nende elu ja arvamused ei olnud tema jaoks kunagi õiged. Samas ei õnnestunud tal neist ka lahti lasta, sest teisest küljest ta vajas neid. Ta veetis enamuse suvesid nende maakodus. Nad küll tülitsesid palju, aga tal ei olnud ka muud väljundit, sest sõpru tal selleks ajaks enam ei olnud. Tema sõnul olid loomad olulisemad kui inimesed. Vanemate koer oli kuni tolle surmani ta jaoks tähtsaim elusolend. 

Järk-järgult hakkas ta käitumises toimuma muutusi, aga esialgu ei pannud keegi seda tähele. Kui ta oma esimese päris oma korteri üüris, väitis ta, et üks endine sõbranna käib ta maja ümber luusimas. 

Sel ajal pidas ta veel oma keha eest hoolitsemist väga tähtsaks ja käis usinasti trennis. Nii tuli ta järgmiseks lagedale väitega, et seesama sõbranna käib ta trennis ja filmib teda salaja. Neid “filmijaid” lisandus sinna trennigruppi veelgi. Aga ikka ei pannud me midagi eriskummalist tähele. Arvasime, et küllap inimesed filmivad oma harjutusi ja tema on lihtsalt liiga tundlik. 

Tema eneseotsingud jätkusid, aga ta ei leidnud mitte kusagilt seda päris “oma kohta”. Eriskummalisel kombel sattus ta alati ühte kollektiivi kas psühhopaatide või päris napakatega. Järk-järgult tõmbus ta kõikidest suhetest eemale. Ta lahkus kõikidest oma töökohtadest, olles igas neist vaid lühikest aega töötanud. Kuidagi õnnestus tal siiski osta oma kodu. Aga ka seal ei leidnud ta asu. Kõik, kaasa arvatud lagi, olid selles korteris valedest materjalidest ja ta raiskas arutult aega neid üles kiskudes, oskamata ise asja “tervislikuks” parandada. Taas tuli küsida isa abi, samas olid vanemad juba siis tema silmis väga halvas kirjas. Ta jäigi oma vanematele “suureks nõudlikuks titeks”. Aga see on vaid “lisakiiks”.

Siit edasi hakkas juhtuma asju. Esiteks ilmus tema akende vaatevälja üks “ahelsuitsetajast” mees. Kui tavapäraselt selliseid asju ei märgatagi, siis tema sõnade kohaselt käis see mees suitsetamas nimelt siis, kui tema parasjagu aknast välja vaatas. Ühesõnaga- see mees andis talle märku, et ta on tema jälgimise all. 

Järgnevalt hakkas too ahelsuitsetaja talle ka tema igapäevastel käikudel ette jääma. Küll passis ta tema koduteel põõsates, küll kükitas kusagil raudtee juures. Ja siis järgnes ta juba talle ka randa- tema turvapaika, kus ta igapäevaselt käis närve puhkamas. Hakkasime aru saama, et asi pole päris õige. 

Et “ahelsuitsetaja” jätkas oma ahelsuitsetamist, meisterdas mu lähisugulane oma akendele sirmid. Ta tegi oma toad sirmidega pimedaks, et ahelsuitsetaja tema toas liikumist ei näeks, kuigi neist akendest polnud võimalik tema tuppa näha. (Sirmid olid akende ees paar-kolm aastat. Siis kolis too mees vist minema.)

Sirmide paigaldamisest alates hakkas “ahistaja” oma rõdul suitsetama just sel hetkel, kui mu sugulane parasjagu välisuksest õue astus. Ta esitas tema kohta politseile kaebuse. Asja kontrolliti, aga jõuti järeldusele, et inimene võib oma kodusaknal ja rõdul suitsetada nii tihti kui soovib ja selleks ei pea küsima naabrite luba.

Edasi sai suitsetaja-mees endale paarilise. Las olla tema koondnimetuseks Hallpea. Ühel hetkel hakkasid  ahelsuitsetaja ja Hallpea  “paljunema”, st jälitajaid tekkis juurde. Eriti ohtralt siiberdas neid rannas. Minu lähisugulase sõnul oli tegemist stalkerite pundiga. 

Need inimesed, kes mu sugulast jälitasid, andsid talle ka pidevalt erinevaid märguandeid, et nad seda teevad. Näiteks tegi üks rannas puusaringe- ikka selleks, et mu sugulasele märku anda, et ta on jälgitud. Teine istus bussis ta kõrvale ja võttis välja täpselt sama kohukese, kui mu sugulasel kotis. Ka see oli märguanne. 

Selleks ajaks oli meil selge, et meie armsa inimese psüühikaga on miskit kardinaalselt sassis. Hakkasime andma vihjeid, et ta peaks arsti juurde minema. See vihastas teda väga. Ta tahtis hoopis seda, et me ühes temaga need jälitajad oma tegude eest vastutavateks teeksime. 

Õige pea tuli välja, et too ahelsuitsetaja ja vist ka nood hallpead töötavad kohalikus korteriühistus ja kohaliku valla haldusosakonnas. Jälitajate ringiga ühines nüüd haldustöötajate kaubik. Too kaubik hakkas mu sugulasele koos hallpeadega süsteemselt järele sõitma. Kaubik teadis täpselt, et ta ärkab väga vara ja läheb juba poole kuue ajal tööle. Ta passis sel ajal välisukse juures, hiljem sõitis mu sugulase bussiga kaasa, kõrvalreas. Samal ajal olid mõned inimesed ka bussis ja üks andis oma “teadmisest” pidevat märku sellega, et võttis mu sugulase koha ära, kus ta armastas istuda. Mõned filmisid teda.

Kui mu sugulane vahest mõnes teises peatuses bussist väljus, kui oli harjumuspärane, olid ka seal juba valvurid platsis. Selgus, et tema teekonnaga tegeleb juba palju suurem võrgustik, kui ta esialgu arvas. Hallpead ja muud kas filmisid või andsid muid märguandeid. 

Teisele poole mu sugulase vastasmajja siginesid ka jälitajad, need asetasid oma kaamera otse mu sugulase aknasse. Kui me küsisime, miks nad seda teevad, oli mu sugulase vastus, et nad soovivad temast vabaneda ja ta korteri endale saada. Sest talle meeldib vahel rõdul istuda ja see neile ei meeldi. Stalkerid, ütles ta, ei löö risti ette millegi ees. Kuidas saab inimese korteri ära võtta, kui tal pole võlgu ja ta elab oma vaikset elu, jäigi selgusetuks.

Paar aastat tagasi käisin temaga koos psühhiaatri juures. Põhjus, miks ta mind endaga kaasa lubas, oli see, et ta ise arvab enesel olevat autismi. Läksin nii-öelda tugiisikuks. Tõsi, lisadiagnoosina ongi tal diagnoositud autismispektri häire, tema oskamatus inimestega suhelda, vaid enesele keskendumine ja muud tundeelu ja toimetuleku puudujäägid kinnitavad seda. Psühhiaater ütles kohe, et palun, te peaksite haiglasse tulema, teile oleks koheselt koht olemas. Need mõtted, mida te väljendate, on luulumõtted, rõhutas ta mitmeid kordi. Me saaksime teid ravida, kui te vaid veidi oleksite nõus haiglas olema - need kaovad, uskuge mind, kinnitas ta.

Minu lähisugulane ei võta ühtegi rohtu. Mitte ühtegi. Ta tellib oma toidugi pakendivabalt paar korda kuus kastidega otse oma kümkappi. Arsti jutt vihastas ta korralikult välja. Kui mina seal kõrval piiksatasin, et mõtle nüüd järele, mis on kõige hullem asi, mis sinuga haiglas saab juhtuda, miks sa ei võiks pakutud ravi proovida, olin silmapilkselt vaenlane. Iga natukese aja tagant kuulen, kuidas “Maris lõi mulle arsti juures noa selga” või et “Marisel on vaja, et mind hullumajja pannakse”. Arst laiutas käsi. Kui inimene pole enda ega teiste inimestele ohtlik, ei saa tema ega patsiendi lähedased mitte midagi ette võtta. Kui ta nõustuks, võetaks teda kohe haiglasse, sest sellele haigusele on ravi olemas. Aga ta ei nõustunud.

Tänaseks on asi võtnud kolossaalsed mõõtmed. Teda jälitatakse kodus (kaasatud on kogu ta koduvald, pluss Omniva, mis inimestele kirju laiali kannab), teel tööle (kaasatud on bussipark ja politsei), tööl (kaasatud on koristaja, klaverhäälestaja ja suurem osa õpetajatest), rannas, mis on tema väepaik (seal on peaaegu kõik juhuslikud jalutajad kaas-stalkerid) ja hoolsalt jälgitakse ka tema telefoni ja arvutit. Ta elab kogu aeg kohutava hirmu foonis, sest see ongi tema reaalsus! Tal puudub igasugune energia päris elu elamiseks. Asi muutub üha hullemaks.

Viimasena on ta kogu perekonna tituleerinud julmuriteks  (kuidas ma küll varem selle peale ei tulnud, et mu oma pere teeb mu hävitajatega koostööd, ütles ta) ning meie telefoninumbrid on blokeeritud. Kui varem sai ta elusolekut vähemalt peretšäti kaudu kindlaks teha (ta luges seda aeg-ajalt), siis nüüd on ta peregrupist lahkunud. Ta ei suhtle mitte ühegi inimesega!

Nüüd jõuan asja tuumani. Eesti Vabariigi seaduste kohaselt ei ole kirjeldatud inimestele võimalik kohaldada sundravi. Ka siis, kui on ilmselge, et inimene ise end aidata ei soovi/oska, aga ta seda väga vajaks. Kui ta reaalsus ongi see, et talle on kohaldatud kolossaalne jälitusaktsioon ja seda “tõde” ei suuda keegi ümber lükata. Asi süveneb päev-päevalt. 

Inimene käib ammuilma ringi ilma telefonita, sest sealtkaudu teda jälgitakse. Ta ei vasta päevade kaupa kellegi kõnedele. Tema vanad vanemad on murest murtud ja käivad aeg-ajalt linna teisest otsast ta koduaknast valgust otsimas, et saada kinnitust, et ta on elus. Ta kinnitab, et vihkab neid ja pole neile juba aastaid õnne, häid jõule või head emade-isadepäeva soovinud. Ta ei osale ühelgi pereüritusel. Me kõik oleme “reeturid”, kes on ta “kurjategijate meelevalda jätnud”, kuigi oleme teda pikki aastaid püüdnud aidata, võtnud aega, kuulanud, rääkinud, suunanud vaikselt ravile, ignoreerinud halbu sõnu ja sõimu. Üsna keeruline on eakatele vanematele pidevalt kinnitada, et see, kes nendega nii inetult haugub, ei ole tema, vaid ta haigus. 

Aga ta käib tööl. Varahommikuti koristamas. Jälitajate kiuste. Kolme kõrgharidusega psüühiliselt haige inimese jaoks on see ainus töö, mida ta suudab teha. Sest hommikuti on töökohas vähe rahvast, ainult jälitajad. Näiteks klaverihäälestaja müratab just teatud hetkedel akorde, et anda märku, et “ta teab”. Ja kaaskoristaja viipleb ristmikul, kui ta bussiga mööda sõidab, et anda omakorda märku, et “temagi teab”. Inimesi, kes on kaaskiusajad, lisandub pidevalt. 

Peale paaritunnist tööd läheb ta koju ja magab kogu päeva, sest energiat lihtsalt ei ole. Või soojemal hooajal läheb randa, kus võitleb küll kiusajatega, aga istub siiski päevade viisi kuni päikeseloojanguni. 

Ta saab ka mingit invaliidsus või töövõimetuspensioni. Mida täpselt, seda ei tea keegi, sest Eesti Vabariigi seaduste kohaselt ei saa seda infot jagada mitte ühelegi täisealise inimese lähedasele, kui ta pole just vastutusvõimetuks tunnistatud. Perekonnale ei tohi isegi seda öelda, kes on inimese perearst.

Üks nüanss lisandus sügisel. Kuna pere “ta reetis”, hakkas ta ise “materjali koguma ja salvestama”. Nii kirjutas mulle korraga üks ta naabritest, kes oli minu meiliaadressi leidnud internetist ja ütles, et mu sugulane pildistab tema peret iga kord, kui need temaga kokku juhtuvad. Ka tema lapsi. See olevat väga häiriv. Ka tööjuures ja mujal pildistab ta ohjeldamatult. Ta arvuti kõvakettad on “materjalidest”  umbes (seda avastas üks itimehest sugulane, kelle ta kutsus oma arvutist “häkkerit tuvastama”). Niisiis on ahistatavast saanud ise ahistaja - nende jaoks, kes tema haigusest ei tea. 

Pika jutu lõpetuseks- kas sellises olukorras on üldse mingit võimalust, et inimene saaks ravile suunatud? Kes vastutab, kui temaga midagi juhtub? Kui ta kuhugi kaob? Kui ta endaga midagi teeb- sest see haigus üha süveneb? Ilmselgelt oleks ravi pidanud algama juba aastate eest, aga kõik laiutavad käsi. Perekond on ahastuses. Inimene, kes on erakordselt andekas nii kunstis, kirjanduses kui muusikas, kes on töötanud muuhulgas aastaid õpetaja, helindaja, toimetaja ja raamatukoguhoidjana, ei tee mitte midagi muud, kui põgeneb “jälitajate” eest. Viimastel andmetel on ta ka oma kodu eest hoolitsemise ja enda pesemise unarusse jätnud ning vahel ei söö ta päevade viisi. Kas tõesti tuleb ära oodata katastroof? 

Ma ei kirjuta siia selle haiguse nime, sest ma pole arst ja mul puudub õigus panna diagnoosi, kuid on küllap on aimatav, millega tegu. Kõige olulisem on aga minu jaoks hoopis fakt, et seda haigust saab raviga väga hästi kontrolli all hoida ja inimene saaks täiel rinnal elada elu lõpuni. Miks seda siis rakendada ei saa, kui inimese haiguse puhul on tegemist just sellise aju “vimkaga”, et ta ravi vajalikkust mingil juhul ei tunnista?

Midagi on psühhiaatria selles valdkonnas väga valesti. Kas tõesti mingit abi ei ole?

Mina, MINA, kuulus ja kaunis

 

Ma käisin abikaasa käevangus ühel tähtsal vastuvõtul. Ikka nägite, onju? Ja nüüd teadke, et minu välimise ilu eest hoolitses Christian Dior, maailmakuulus moekunstnik, mu peaaegu sõps, õu mai darling, tänkstänks! Mu erilise šarmi tõid veel esile Harry Winstoni juveelid, tšutšufrei, armsake, sii juu nekst jöör! Minu jalakeste otsas olid Christian Louboutini kingad, oh fännid, onju mu jalakesed olid õhtu kauneimad, tänkjuu Criiiiiz! Mind tegi veelgi ilusamaks, kui ma niigi olen Charlotte Tilbury, kõikide maailmakuulsuste ja superstaaride meikar, musimusi, kool juu nekst jöör, onju! Tom Badzik, mu kullakallis küünekunstnik, mu kaunid varbakesed on imelised, mu armsad sõrmekesed briljantsed, tänk ju bro, kisskiss my feivorit! Ja õumaigaad, oleksin äärepealt unustanud, et mul on megalt palju ka sisemist ilu, aga eks see tuleb mu sügavmõttelisest kirjutisest niikuinii esile! Laikige mind! 

Ah et kus ma töötan? Kirikus noh! Ah et mis aeg praegu on? Paastuaeg muidugi, kes siis seda ei tea! 

Ähh, ikka PEAB oma napakate küsimustega kõik ära rikkuma!!! 

Tõukekelgutajad

 Kas te teate, et Pühajärv on paksu jääkaane all ja selle peale on rajatud 11 km pikkune hooldatud jäätee uisutajatele ja kelgutajatele! 

Et matkauisud, mis säärast jääteed sõitmise jaoks ideaalsed, vajanuks uisuterade kinnitamiseks murdmaasuusa saapaid, aga meil olid pakkuda vaid mäe omad, jäi see diil katki. Küll aga on jääteel kimamiseks mõeldud ka teine vahva sõiduriist -tõukekelk. See oligi minu mõningast lombaklikkust silmas pidades kordades parem. Loomulikult ei öelnud meist mitte keegi ei ja olgugi, et mul maa peal käimisega on päris korralikud raskused, tõuklesimegi vahetult enne loojangut neljakesi Pühajärve jääl. 

Kui parem jalg ilusti jalatoele asetada ja vasakuga hoogu lükata, on liikumine kiire ja sujuv ja ei saa arugi, et kusagil oleks üsna tüütu vigastus. Iluuiskudega poleks muidugi säärasel jääl miskit peale hakata, sealt tuleks raudselt kiire korduskukkumine. 

Meie aga liuglesime kelkudega. Tuju oli laes ja Eesti sünna täies hoos. Pühajärvele tasus trallima tulla! 

Kukkumine

 Kui tänased laskumised olid kaetud paksude lumavaaludega, mille all peitis end kurikaval jäine pinnas, mis kõike kokku võttes muutis olemise äärmiselt ebastabiilseks, ei olnud minu poolt kuigi arukas olla tavapäraselt hulljulge. Mis sest, et mulle kiirused meeldivad. Arukam oleks olnud järgida mõtet, et tark ei torma. Ma oleksin pidanud vähemalt esimesel korral sellest mäest laskudes olema veidike ettevaatlikum, vähemalt seal all järsemas osas. Aga mina polnud!

Kui ma igavese hooga päris all tõstulite juures käntsa käisin, hakkadin algul hoopis naerma. See kukkumine oli lihtsalt niivõrd jabur! Lumevaalu all oli jääkoorik, mis muud! Aga kui end üles upitasin, taipasin, et olen saanud korraliku nätaka. Ja kuhu!? Häbemeluu pihta! Ma ei saa aru, kuidas, sest kukkusin ju küljele, aga nii see on. Külg pole üldse valus. Ja ka see koht pole kogu aeg valus, ainult teatud asendis. Aga, mis sest asjast homme saab, ei tea. Kas üldse liigun… 

Siin ma siis nüüd äraseletatud näoga istun. Natuke nagu ohmu. Aeglast sõitu teha ei viitsi, kiiret enam hästi ei julge. Istun kohvikus pehmes tugitoolis ja vahin mäge. Lapsed sõidavad kuskil. Noh, tegelt pole ka sel olemisel midagi viga, kuigi vuhisemine on mõnusam… 

Kodukontsert

 

Avega

Möödunud nädalavahetus oli vägagi eriline. 

Et tegu on vastalanud paastuajaga, peatun kõigepealt sellel, mis tundeid tekitab minus see 40-päevane Kristuse kannatusaja meenutamine üldse. Asi on nimelt selles, et vastlapäev ehk paastuajale eelnev päev on minu jaoks seotud mitmeaastase traditsiooniga, mille oleme koos sõbrannaga ellu kutsunud ja mis tekitab üksjagu ootust ja põnevust. Lootus saada paremaks inimeseks pole ju üldsegi paha! Niisiis õhin ühest küljest, teisest teadmine, et kohe saabub tõsine endasse vaatamise aeg

Vastlapäeval ei lase me niisama liugu ega õgi kukleid. Jah, me küll kohtume kohvikus, aga seal arutame hoopis üksipulgi läbi, millest sel paastuajal peaksime loobuma. Oi, need on närvekõditavalt pikad sedelid sellega, mida kõike enese jaoks selle 40 päeva jooksul piirame! (Mainin vaikselt ka seda, et paljudes asjades kipume õige pea korrektiive ja järeleandmisi tegema, aga ausõna, me vähemalt püüame!)

Sel aastal tegime aga kõik teisiti. Esiteks, me ei kohtunud. Teiseks, me ei seadnud endale toitumisega seotud piiranguid. Kolmandaks, me ei koostanud pikka nimekirja keelatust. Mina lubasin olla pika meelega (olen isikuomaduste poolest väga kärsitu) ja tänulik, mitte kritiseerida ja mitte rääkida taga. Ühtlasi lubasin paastuaja jooksul läbi lugeda Uue Testamendi. Arvan, et seda kõike tehes või mitte tehes olen sel paastuajal õigel teel.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Minu kirjutamist ajendas see tohutu tänutunne, mida nüüd väljendama asun, nii nagu paastuajal eriliselt tegema pidingi. Nimelt täitus üks mu suur unistus, kodukontserdi formaat. Jah, esimene kodukontsert ehk Kaunite Kunstide Õhtu on tõepoolest aste leidnud ja kui arvasin selle olevat selliseks “alguse asjaks”, kus kompan ajalisi piire ja inimeste ning teemade omavahelist haakumist, siis tegelikkuses kujuneski kõik täpselt selliseks nagu olin ette kujutanud. Esmalt suutsin pihku püüda aimatava meeleolu, mida seekordne teema “Eestimaa ja eesti keel” võiks pakkuda. Ja edasi läks kõik libedalt. Kõike oli parasjagu, muusikat, luulet, kunsti. Oli vaba olemist, improvisatsiooni, oli aplausi ja hiirvaikseid hetki. Mul oli imeline olla ja järelkajadest tundub, et teistelgi. Midagi ei valgunud laiali ega lõppenud ka poole sõna pealt. 

See üritus saab nüüd uueks traditsiooniks! Järgmisel korral on puudel juba lehed peal, ehk õitseb sirel, ehk on teisigi õisi. Ja ehk mängime ja luuletame aias, verandal, koos päikese ja tuulega. See saab olema pisut teistsugune Kaunite Kunstide Õhtu, aga põhiline, et säiliks sama meeleolu- tänulikkus kogu selle tohutu ilu üle, mis meid ümbritseb, muusikas, kirjanduses, kunstis, looduses- ja eelkõige meis enestes. Ainult läbi seesuguste kohtumiste ja teineteisele pühendatud vaikuse ja esitamise hetkede tuleb see kõik kiht-kihilt nähtavaks. Ja mitte ühe korraga. Läbi aja voolamise, läbi traditsiooni kinnistumise, läbi uute avastamiste. Ja läbi tohutu tänulikkuse, et see kõik on võimalik. 

Mina juba tean, millist kunstnikku ma järgmisel korral tutvustan! Aga seda ma veel ei tea, milline saab olema mu varasuvine muusika. 

Aga praegu! Oleme trioga Lõuna-Eestis, tuhiseme suuskadel ja lumelaual mägedest alla, sõidame tõstukiga üles, vuhiseme taas alla. Meil ei ole mõtteid peas, on ainult kiirus, lõputult mõnus kõrvus vihisev  kiirus. Seegi puhastab! Puhastab pea räpastest mõtetest, puhastab hinge täitmatusest. Teate, kuidas mulle meeldib kiirus! Ah ei, see pole mitte kiirustamine, millega igapäevaselt maadlen, vaid see kiirus, mille jaoks olen võtnud eraldi aja. Sööstmise aja! Hinge paitav ja lõputut rõõmu paiskav kiirus, kui mõistate.

Eestil on sünnipäev. Meie tähistame seda suuskadel. Elagu Eesti! Elagu ta lumised nõlvad! Andku Jumal talle ja meile kõigile rahu! 

Jossiga

Süsteemi ohvritest

 Olen pereterapeudina igati pädev ja kogenud. Oma teenust ma aga praegusel ajal eriti ei reklaami, kuna üha enam olen hakanud tegelema oma teise suure armastuse, muusikaga. Meil on Jaaniga hea kontsertmõtiskluste tiim, samuti viime koos läbi paljusid kiriklikke talitusi, see köidab mind väga. Siiski võtan pereterapeudina vastu oma kauaaegseid kliente ja neid inimesi, kes tulevad mu klientide soovitusel. Nii on kõike parasjagu. 

Kui pealinna sotsvaldkond mulle möödunud sügisel koostööettepaneku tegi, mõtlesin asja üle pikalt. Olen ennegi linnaga koostööd teinud. Ühekordsete projektidena. Töötasuks sain toona sama summa, mida kabinetiski oma vastuvõtutasuna küsin. Asi toimis. 

Nüüd on aga ajad muutunud. Erinevate tööde eest on keegi koostanud hinnakirja ja välja mõelnud ka selle, kui kaua antud teenuse osutamine võiks aega võtta. Nii tasutakse pereteraapia eest Väikene Summa, aga ka aega selle teenuse ühekordseks osutamiseks on ette antud Natuke. Minu tavapärased seansid on seitsekümmend viis minutit ja isegi need venivad tihtilugu üheksakümnesteks. Pakutav oli niisiis jahmatav.

Et olen saanud kõrgkoolis igati korraliku hingehoidja väljaõppe, suudan turvaliselt ja professionaalselt läbi viia ka leinanõustamisi ning traumateraapiat. Viimase läbiviimiseks ma mingil põhjusel ei kvalifitseerunud, kuigi olen seda õppinud ja praktiseerinud. Üldse olid seal osalt täiesti arusaamatud nõudmised. Sellise raha eest. 

Leinanõustamine on pealinna ametnike jaoks selline alamat liiki ettevõtmine, mille eest on ette nähtud Väga Väikene Summa, aga aega selle ühekordseks osutamiseks vajatakse nende hinnangul Üsna Palju. Pakutav on niisiis veelgi jahmatavam.

Ometi võtsin ma koostööpakkumise vastu. Siiras aidatatahtmine. Soov tegeleda veidi raskemate juhtumitega. Lootus, et asjad muutuvad.

Minust sai osa “Suurest Süsteemist”. Kui teiega sõlmitakse koostööleping sel viisil, et te täidate absurdse hunniku pabereid, millelt vaatavad vastu vaid seadused, käsud ja keelud, kui te saadate enda kohta meeletu hulga dokumente, allkirjastate kogu selle portsu üheksainsaks megasuureks nõutud kaustaks, kui te saadate selle kõik teele ja ei saa vastuseks mitte ainsatki sõna, siis küllap taipate õige pea, et teie kui inimene seal paberihunniku taga pole üldse oluline. Peaasi, et toidaksite Süsteemi. 

Nad vaesekesed ei tea, et Süsteem ei saa ega hakka ealeski toimima ilma Inimesteta, kellega tuleb pädeval viisil suhelda. X ametnike poolt minu äranullistamine oli esimene märk, et asjad ei tööta. 

Lühike lause “täname, saime teie dokumendid kätte” ja isiku nimi, kes selle vastuse kirjutas, oleks olnud väga vähe aega nõudev asi, mis vähemalt alguseks muutnuks kogu selle supi vähegi helpimiskõlbulikuks. Muidugi mitte kauaks. Sooviksin ikka inimestele, kellega koostööd teen, lõpuks tere ka öelda. 

Miks ma need dokumendid kõige selle anonüümsuse peale ikkagi allkirjastasin, ei tea. Küllap olen jahmatavatele ja lubamatutele asjadele reageerimisega aeglasevõitu. 

Kõik edasine ajab aga lausa juukseid katkumak. Sest siis tulid mängu x ametnike veelgi ebakompetentsemad alluvad. Kas te näiteks kujutaksite ette, et ametnik nõuab “leinateraapiat” olukorras, kus kõik märksõnad lausa röögivad näkku, et tegu on trauma ja kriisiga? Ja Mina hammustan koheselt läbi, et too “leinateraapia” on lihtsalt poole odavamaks hinnatud teenus, mida mulle, arvatavale lollikesele peale surutakse. 

Aga sellega asi ei piirdu. Ametnikud ei tea, et ka “leinateraapia” läbiviimisel on omad reeglid. Kindlasti ei saa seda teha nii, et kabinetis on korraga teda tabanud šokist täiesti apaatne lapsevanem ja tema kolm äärmiselt eri vanuses last. Ma ei vii sellist “teraapiat” eluilmaski läbi! Ka sunniviisiliselt mitte! Oskan üsna hästi ette kujutada, mis elu säärases kodus parasjagu elatakse. Kui peres on kriis ja lein, tuleb esmalt täiskasvanu jalule ja veidike toimima saada. Teate küll, nagu lennukis tuleb häda korral esmalt täiskasvanule hapnikumask asetada. 

Seejärel tuleb mul eri vanuses lastega viia läbi mitmeid erinevaid teraapiaseansse. Teate, kolmesega toimub see kõhuli maas, ühes mänguasjadega, üheksasega läbi joonistamise või muu käelise ja kuueteistkümnesega tema eale vastavalt. Aga ma ei saa seda x ametnikule öelda, sest ma ei tea, kes ta on, mis on ta nimi ja ametinimetus ja kas mulle selle töö eest mingit tasu ka makstakse. Jah, ka see “ebaoluline” nüanss. (Muide, veel ühte “pisiasja”, nimelt seda, et nood lapsed on muukeelsed ja sellekeelsed, mida mina ei valda, mulle töö alguses ei mainitud.)

Õnneks jätkus mul oidu hakata uurima, kuhu pagana kohta need suurejoonelised aruandlusdokumendid esitan, mille alusel oma töö eest teenitud sandikopikad kolme nädala jooksul kätte saaksin. Aga seda kohta pole ma siiani leidnud. 

Kui mulle kirjutas keegi roosinupukene ätt geemail komm (või midagi taolist), ühesõnaga tundmatu inimene erameililt, ei saanud ma esmalt aru, kes ta on. Selgus, et abivajaja. Muidu oleks abivajaja kiri terapeudile täiesti loogiline, aga mitte siin. Nimelt ei suvatsenud ametnik minuga ise ühendust võtta, et mulle töö üle anda, vaid saatis ka minule mõeldud dokumendid “roosinupukese” (või muu sarnase) taga olevale abivajajale. 

Ka “roosinupukesel” oli karjuv vajadus traumatööks ja minu küsimus “palun, kes te olete”, oli pehmelt öeldes kohatu, aga mida mul muud oli teha, et asjast üldse mingit sotti saada. Dokumentides, mis temale saadeti, oli mu ülesandeks märgitud taaskord leinatöö (sest see on ju praktiliselt tasuta). Kui aga selgus, et ka “roosinupukese” peres on hulk erivanuselisi lapsi, keda ma kõiki üheskoos oleksin pidanud “teenindama”, sai mu mõõt täis. 

Ma ei lappa enam dokumente, millal ja kust võiksin oma töö eest raha saada. Ma ei otsi enam mööda pabereid ja telefoni ajalugu, kas ja millal ja mis numbrilt on mingi anonüümne ametnik mulle helistanud või kirjutanud. Ma lõpetan kogu selle jama jalamaid. Jätku oma mõnikümmend eurot kus see ja teine. Las läks Süsteemi kõhtu. 

Hoopis nukram on fakt, et asi ei toimi. See fakt pole isegi nukker, vaid jõletu, sest need armsad inimesed, katkised ja traumeeritud pered, kes isikliku raha eest mööda terapeute ja psühholooge ja psühhiaatreid ei jaksa käia, vajaksid tohutult abi. Ma oleksin saanud neid veidikenegi aidata. Aga see tehti mulle täiesti võimatuks. Kas teate, kui palju ma nende lõputute paberite peale aega raiskasin? Milleks? Minu kui spetsialistiga oli nende robotite, kes asju otsustavad, suhe null.

Niisiis loobun. Aitas sellest, et korraks oma nina “Suurde süsteemi” pistsin ja mind mingiks sodihunnikuks  “paberihundistati”.

Ma olen väga hea süsteemne pereterapeut. Mul on vastav tõenduspõhine haridus, viieaastane põhjalik väljaõpe, tänaseks tohutu töökogumus. Ja eneseväärikus. Jätkan 100% erapraksises. 

Naiseks olemise võlud ja valud 2

 Niisiis menopaus. Naise viljaka aja lõpp. Ka muude muutuste aeg.

Viimasel ajal on menopausi teema ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias üsna agaralt arutlusele tulnud. Loen, et sellest korraldatakse lausa erinevaid seminare ja koolitusi, mis on väga hea. 

Üks mu sõbranna tegi üleminekueast oma lõputöö, aga see oli juba aastaid tagasi, ajal, mil teemat ikka veel “kalevi all” hoiti. Juba siis rõhutas ta seda, et üleminekueast võiks ja peaks saama pigem inimese uue ajastu algus, kui et temast tehtaks ühiskondlik häbiplekk. Aga toona jäi tema väljaütlemine “hüüdjaks hääleks kõrbes”.

Olen palju lugenud selle kohta, kuidas üleminekuiga naise keha ja hormonaalsüsteemi mõjutab. Vanasti, kui asjadest veel piisavalt teadlikud ei oldud, ei osatud ka menopausi sümptomitega midagi peale hakata ning nii kujunesidki välja müüdid, mille põhisõnum on see, et menopaus muudab naised täiesti segaseks. 

Ka mina kuulsin oma suguvõsa vapralt naisliinilt klimakteeriumi kohta õudseid lugusid, mis sisaldasid pööraseid kannatusi, nii füüsilisi kui vaimseid. Nägin kõrvalt, kuidas inimese psüühika teda täiesti alt veab, kusjuures tegu ei olnud mitte ainult närvilisuse ja paanikaga, vaid kohati lausa halvava surmahirmuga. Abi polnud kusagilt saada. See asi tuli lihtsalt “üle elada”. 

Teadlikkus puudus täielikult. Millest siis täpselt? Ei enamast, kui kolmest põhilisest kriteeriumist: õige toit, piisav liikumine ja küllaldane uni (mis tähendab laiemas skaalas ka rahulikku, stressivaba elu). Jah, võite ju öelda, et tolle aja inimesed rabasid tööd nagu loomad, mis liikumisest saab siin juttu olla (või et nad ju liikusidki tohutul kombel). Aga lihtsalt rabelemine ei ole sugugi tulutoov. On lihtsalt väsitv. Looma kombel töörabamine, algul tööl ja siis veel kodus takkaotsa ei ole kunagi kedagi õnnelikuks teinud ning rahulikule, pingevabale elule ei saa sellise elukorralduse puhul loota. Süstemaatiline trenn, eriti lihas- ja kardiotrenn, aga ka kõndimine ja venitused, on need, mille puhul saab ka keha tervendavaid signaale. 

Ning toit. Palju räägitakse sellest, et isegi siis, kui poest polnud peaaegu midagi saada, kus ikka lauad olid lookas! Jah, olid tõesti. Ainult et… see polnud sugugi menopausi sõbralik toit. Liiga palju liha, loomset rasva. Liiga palju suhkrut ja valget jahu. Üldse, liiga palju! Liiga suurtes kogustes, liiga paljude erinevate koostisosadega. Üleminekueas naine ei peaks tingimata olema trullaks paisunud või konnakõhuga tegelane. Ta ei peaks vale toidu tagajärgedest tulenevate sümptomite tõttu ärevushäireid saama või depressiooni langema.

Olen selgelt täheldanud, et olles valesti toitunud, on mu kuumahood kordades intensiivsemad, kui tasakaalustatud menüü puhul, kui neid peaaegu ei olegi. Keha on tark, aga ka meie peame olema targad, et neid signaale kuulata. Miks me seda siis ei tee? Minu kehale sobib kõige paremini Vahemere tüüpi toitumine. Selle kohta on netis piisavalt infot. 

Küllaldane uni. Mul ei ole enam huvi pikkade pidude vastu. Jah, mulle meeldib lõbusalt pidutseda, nagu ühes eelnevas postituses juba jagasin, aga peol peab olema kindel lõpp. Ja see ei peaks olema vastu hommikut. Just äsja oli mul ülitihe nädalavahetus. Kõigepealt sünnipäev vahva peoga, siis üks mulle küllatulek, mis ei olnud lõppkokkuvõttes üldse vahva, see-eest väsitas piisavalt, siis reis eesti teise otsa ja tagasi ning lõpuks kolme teenistuse ja ühe kontserdiga pühapäev takkaotsa. Hea, et sain viimaks end välja magada! Tegin seda kahel ööl üheksa tundi! Nagu karu! Aga kui mul ei oleks sellist võimalust olnud?

Menopaus mõjutab kindlasti ka paarisuhet. Selles osas tuleb olla väga teadlik ja sellest tuleb kindlasti ka partneriga rääkida. Mitte ühe korra, vaid päris sageli. Kuigi öeldakse, et ka mehel esineb andropaus, on naise kehas toimuvad muutused palju suuremad ja järsemad ja selle tagajärjel muutub märgatavalt ka naise seksuaalkäitumine. Mehel toimuvad hormonaalsed muutused aeglaselt ja varjatumalt ning tema seksuaalsus ja muidugi ka võime saada järglasi võivad toimida kõrge eani. Et see kõik tasakaalu saada, nii et mõlemad partnerid rahul (ja rahuldatud) oleksid, tuleb esmalt asjadest aru saada ja teisalt seda arusaamist ka teineteise suunal rakendada. Märksõna, nagu paarisuhtes ikka, on hoolimine. 

Mina võin õnneks tõdeda, et olen ka praegusel eluperioodil oma mehe poolt armastatud, mõistetud ja hoitud. Aga ma annan sellele ka omapoolse panuse. Tean, et vastastikune “andmine” ei ole kaugeltki kõikide paaride privileeg. Paljud hakkavad sellest ajaperioodist koos elama nagu õde ja vend. Lihtne on mõelda, et ah, see asi mind enam ei huvita, saagu teine ise hakkama. 

Tegelikult ei ole üldse keeruline säilitada lähedus ka siis, kui keha enam munarakke ei tooda ja sünnitada ei kavatse. Kui ülalmainitud kriteeriumid, toit, liikumine ja uni on täidetud ja oma kehaga ollakse heas suhtes, säilib ka vajadus tunda end partneri poolt ihaldatuna. Julgeda öelda, mida vajatakse ja vahel käia ka apteegist või loodustoodete poest läbi ;)  Elus peab olema kirge!

Kokkuvõtvalt- hea, et üleminekuiga on nüüd laiema avalikkuse ees teemaks tulnud. Hea, et nii palju on kirjutatud, seletatud, näitlikustatud. Enamuse asju aga, et see periood meie igaühe eludes loomulikuna kulgeks, peame ise ära tegema. Ka viiekümnendates ja kuuekümnendates saame kõik olla ilusad, rahulikud ja naeratavad naised. Mõnus!