Riskin praegu äärmiselt ebapopulaarseks saamisega, aga mina olen üks neist pereterapeutidest, kes suhtub nn jagatud vanemlusse äärmiselt ettevaatlikult. Minu arvamus, (muidugi koos arvukate eranditega) on, et lapsel peaks olema üks kodu. Lapsel peaks olema ka vähemalt üks pidev turvaisik. Elu on näidanud, et mõlemad vanemad seda olla ei pruugi.
Olen näinud ka super vahvaid lahutusjärgseid vanemlusi, seda just 50/50 graafikuga, aga seal peavad mõlemad olema väga teadlikud ja empaatilised inimesed, kelle puhul see asi niiviisi laitmatult toimib. Parim indikaator on laps. Kui tal on mõlemal pool mõnus ja turvaline olla, ongi asi viis pluss. (Mis ei tähenda, et ta ühte ja teist vanemat aeg-ajalt proovile ei paneks!) Paraku ei pruugi enamuse lahutajatega nii lihtne lugu olla ja siit ka minu ettevaatlikkus asju ja suhteid nui neljaks kaheks võrdseks osaks löömisega.
Olen ka ise lahutatud. Lapsed jäid elama minu juurde, st said jääda elama oma koju, säilitada oma sotsvõrgustiku ja tavapärase elurütmi. Nende asjad jäid pidama nende oma kappidesse ega sattunud meie lahutuse tõttu pidevasse kohast kohta liikumisse. Vaesed väikesed, kes peavad millegi sellisega tegelema! Ka mu eks mõistis, et üks kodu on triole parim.
Mingit isakülastus-graafikut me neile ei seadnud. Graafikud on minu arvates puhas lollus. Elu on looming, mitte graafik! Aga minu lastel oli koheselt võimalus suhelda oma isaga täpselt nii palju, kui nad seda ise iganes soovisid. Kasvõi iga päev. Või mitu päeva järjest. Ma ei ole neile keelanud ühtegi kohtumist, välismaareisi ja muid ühiseid ettevõtmisi. Võimalus, et mingid tähtsad üritused ema ja isa eludes ja pereringides sattuvad ühele ajale, on kaduvväike.
Aga näiteks jõuluaja, mil me kõik oleme väga haavatavad, peaks laps veetma mitte vägisi selle vanema juures, kelle juures tal olema sunnitakse, vaid seal, kus ta olla soovib. Olen imestunud, kui mulle ausa näoga räägitakse, sel sel aastal peab ta olema siin ja teisel seal. Mis mõttes - peab? Jõulutunne saab tekkida vaid end turvaliselt tundvasse südamesse. Ma ei saa aru, miks on täiskasvanud õigused suuremad, kui lapse õigus tervele psüühikale? Meie ei ole kunagi pühade ajal võtnud lastelt ära võimalust oma isaga kohtuda - ta on lihtsalt meie juurest läbi tulnud, kui on soovinud, milles probleem! Jõulud ja esimesed septembrid ja laste sünnipäevad, kus me kõik ühte ruumi ära mahume, on meie jaoks normaalsus.
Mingit ranget 50/50 jagatud vanemlust poleks ma oma laste puhul aga ettegi kujutanud! Et “hakake nüüd minema”? Et “ei, teie sõbrad sel nädalavahetusel küll meile ei saa tulla, sest praegu on isa kord”? Täielik jama. Ega siis isaga tegevused tegemata jää, kui nad tema juures ka ei ööbi! Ja kui tahavad, ööbigu mingil muul ajal, kui palju süda lustib!
Ka selline kord, kus lapsed jäävad lahutuse järgselt oma koju elama ja hoopis nende vanemad hakkavad kolima on minu arvates suht absurdne. Ma läheksin lolliks, kui peaksin iga kahe nädala tagant oma kodust välja kolima! Tean, et minu eks-abikaasa samuti. Kui tal oleks elukaaslane, kas nad tuleksid siis sel ajal meie voodisse magama, kasutaksid meie garderoobe ja pesuruume? Ja meie Jaaniga üüriksime korterit, mis seisaks kaks nädalat kuus tühjana? Kamoon! See lõhnab juba siia kirjutatult peatse närvivapustuse järele! Vaat sellest ma ei saagi aru, kuidas väikesed lapsed millegi sellisega hakkama saavad. Väike mina ei oleks kohe kindlasti saanud.
Minu arvates peaks laste elu reguleerimise ja sunnimeetodite asemel hoopis rohkem panustama lahutusjärgse vanemliku suhte normaliseerumise abistamisele. Selle asja nimi, mis meid vanematena teineteise osas nii ebainimelikult käituma paneb, on viha. Me peame teadma mitte oma paganama õigusi, vaid seda, et iga lahutus on lein. Leinal on teatavasti oma leinaetapid. Sel ajal ei ole leinav inimene päris tema ise. Ta tegeleb parasjagu lahtilaskmisega ja tema hingehaavad võivad olla väga sügavad. Seetõttu ei pruugi ta käituda just väga mõistlikult ja kaalutletult. Teda peaks aitama, toetama!
“Mahajäetu” st see, kes ei tee lahkumineku otsust, vaid oleks tahtnud kooselu jätkata, hoolimata sellest, kas see oleks eluterve ja mõistlik või mitte, võib olla raevukas, kurb või ahastuses. Tema lein võib olla mõneti intensiivsemgi, kui kaaslase päris surma korral. Kaaslane on ju elus ja jätkab ilma temata! Kui aga lahkumineku valu on kord üle elatud, saab tavaliselt jätkuda normaalne vanemlik suhe. Siin peitubki asja võti - me hakkame tegema järeldusi ja esitama nõudmisi liiga vara. Lahutus toob küll esile seadused, aga otsekui unustab inimlikkuse! Ajal, mil lahutatud omavahel asju ajada ei suuda, peaks nendega kindlasti tegelema terapeut, kellele saab oma kohutavad tunded ventileerida.
Lahutusele peaks järgnema päris pikk nn piiride kompamise aeg. Milleks on keegi valmis ja milleks ta kindlasti valmis ei ole. Äkki vajab keegi psühholoogi või psühhiaatri sekkumist? Äkki on lastel vaja rohkem aega enne, kui nad peavad tutvuma mingite uute inimestega ja nendega lausa elama hakkama? Jah, mõnedel läheb see ludinal ja kärgpered hakkavad rõõmsasti toimima. Tean ka selliseid variante. Minu hinnangul on aga enamikes peredest esmalt vaja üle elada nn valuperiood. Pange tähele, igasugused muutused on võimalikud vaid siis, kui keegi pole leinast kägaras või vihast leemendav. Seda tänapäeva seadused ja täiskasvanud inimeste õigusenõudmine tihtilugu ei arvesta.
Tulles aga tagasi laste juurde, siis minu jaoks pereterapeudina on esmatähtsad just nemad. Sest täiskasvanu vastutab, laps aga mitte. Täiskasvanu saab teha muutusi, kui talle miski ei sobi, laps aga mitte. Näen liiga palju õnnetuid lapsi. Näen neid, kel on tõsiseid õpiraskusi, kes hulguvad, või vastupidi, istuvad pimedas toas, kapuuts peas, olles otsekui pidetud, mitte kusagile kuuluvad, traditsioonideta, üksijäetud - aga kelle lahutatud vanematel on õigused. Mida paganat sa oma õigusega teed, kui su laps on katki? Kui üks vanem ei asenda turvalist teist (turva-inimene võib täitsa vabalt olla ka isa, tean mitut sellist peret!). Keda sunnitakse ikka ja jälle minema ühe vanema koju, kus tal ei ole hea! Miks ei võiks tema kodu olla ühes, turvalisemas kohas ja teisega saaks ta lihtsalt kohtuda - nii palju kui lusti on?
Vanemad peavad saama tõsist koolitust, et nad teineteist maha ei hakkaks tegema, see on kõige vastikum ja lollim asi - võtta lapselt tema enda kogemus oma ema või isaga ja asendada see iseenda valu või vihaga. Vanem, kes võtab endale õiguse ainuisikuliselt teine lapsevanem lapse elust välja lõigata, öeldes, et laps ei taha temaga suhelda, olles eelnevalt teinud teise osas meeletu lammutustöö, ei ole turvaline vanem, vaid sandistav vanem. Huvitaval kombel on sääraseid juhtumeid praegu mu töös iseäranis palju. Ka mina ei oleks oma lapsi lubanud purjus või narkojoobes või vägivaldse või äraarvamatult käituva isa juurde, öelgu seadused mis tahes. Aga lihtsalt pimedast vihast suhtlust takistada… taas kohustusliku teraapia ja muul viisil kindla sekkumise keissid, mida ei saa tähelepanuta jätta. Mis neil inimestel ometi viga on!?
Teate, need on nii pikad ja keerukad tööd. Aga laps peab olema esikohal! Ja lahutusest peab olema möödunud teatud aeg! Vanemad peavad saama aru teise valust ja selle väljendusest - kel on lihtsam olla, olgu teise osas pehmem ja mõistvam. Ja kui laps pole võimeline elama siin-seal, vaid sellest tulevad komplikatsioonid või lausa traumad, tuleb asjad üle vaadata. Jah, laps vajab mõlemat vanemat, aga sunniviisiliselt ju vanemlust ei tekita. Siis ta käib ikka täiskasvanuna teraapias, kindel see, kui mitte varem kokku ei kuku.
Olge ometi inimlikud! Sageli on lahkuminek ainus võimalus, aga mitte see pole probleem. Probleem on see, kuidas teie, kes te armastuses oma lapsed ilmale tõite, nüüd nendega käitute. Kas need lastekaitsjad ikka on need, keda oma laste ellu sehkendama tahaksite? Nemad tulevad ju pelgalt seadustega. Ärge olge isekad ja pimedad, oma laste pärast. Andke aega. Armastuses loksub kõik paika. Vihas aga - mitte ealeski.




