Uudne Nelipüha

 Hästi palju segadust. Hästi palju ärevust. Hästi palju muret, pahameelt, solvumist. Tekib tahtmine eemale tõmbuda, vaikselt palvetada. Teisalt tahaks appi tõtata ja kõigele korraks pidurit tõmmata. Jätta kõik korraks seisma ja küsida: kus me oleme, miks me oleme, kuhu läheme?

Kunagi, kui mu lapsed väikesed olid, uurisin palju erinevate koolide kohta. Koolid on ju kodu kõrval tähtsuselt järgmised väikeste inimeste kujundajad, kuni nende suureks saamiseni. Nn eliitkoole pidasin liiga ahistavateks, sügavamat huvi tekitasid hoopis nn alternatiivsemad õppeasutused. Aga kas teate, mis oli neist mõnegi viga? See nende vaimsus tundus olevat üks suur tohuvabohu! Kui kuskil on midagi kristlusest ja midagi feng shuist ja tont teab, millest kõik veel, ei saa tulemus olla suurepärane. Vali siis ometi oma tee ja juhindu sellest, tahtnuks öelda. Aga ei öelnud, panin lihtsalt lapsed kristlikku kooli, sest kristlus oli selge ja arusaadav.

Enam ei ole. Vähemalt vana hea kindla luterluse vaatenurgast mitte. Neil nelipühil kogesin Pühale Vaimule keskendumise kõrval midagi täiesti uut, täiesti jahmatavat. Toomas Paul keerati peale tänase Sutlepa kabeli Nelipühi Jumalateenistuse viimast kirikulaulu ratastoolis seljaga koguduse poole ning ilma erilise selgitusteta kogudusele ega ka talle endale, riputati talle järjestikku kaks suurt ikooni näo ette ja Eerik Jõksi omaloomingulised pikad pühalaulud, esmalt Jeesusest, siis Neitsi Maarjast saatsid suure vaimuga mehe “energia” või siis “vaimu” neisse ikoonidesse, mis pidavat seejärel “laetuna” rändama kuhugi Inglismaale. Nii mulle hiljem selgitati. Asi pidavat väga sügav olema. Kas ma sellest üldse kirjutada tohingi… Mainin siiski, et Toomas Paul ise ei teadnud säärasest läbi tema korraldatud tseremooniast midagi. See olevat olnud kellegi karismaatilise proua soov, kellele polevat võimalik vastu hakata. Toomas pandi nö tanki. 

Ütlen ausalt, et tundsin end selles olukorras suhteliselt abitult. Tunnen siiani. Võibolla olen lihtsalt tobuke, kes “suuri asju” ei jaga. Äkki see oligi osa mingist ägedast rituaalist, mille üle peaksin hoopis rõõmustama? Aga et neid “suuri asju” tuleb viimasel ajal nii äkiliselt ja robinal, tunnen, et ei tule nendega enam väga hästi toime. Ausalt öeldes jättis eelkirjeldatud sündmuse jälgimine Nelipüha kogemuse peaaegu et varju- sest ma ei teadnud korraga, mis toimub. Kus ma üldse olen? Ja see kestis nii pikalt!

Olen luterlikus kirikus töötanud 30 aastat. Läksin ka täna oma arust ilma armulauata Nelipühi teenistust mängima, nagu olen seda Sutlepas aastakümneid (!) teinud. Need on olnud unustamatud ajad.

Muide, Toomas Paul on jätkuvalt imeline! Sellest peaks väga valjult ilmarahvale kuulutama! Millised erksad, pikkade põimlausetega mõtted, kõik peast! Jutluse sissejuhatus, erinevad nüansid, keskendumised ühele ja teisele teekonnale tänases teemas, südamlik lõpetus. Milline Õpetaja, milline tarkus ja hingetarkus! 

Aga jah … Kas äkki võiks midagi ka endiseks jääda? Kas ülalkirjeldatud tseremooniad ei peaks toimuma muul ajal ja kas neil osalemiseks võiks jääda inimestele ka vaba tahe? Või olen ma taas millestki ääretult valesti aru saanud ja võiksin lihtsalt moodsa ajaga kaasas käia? Aga kas moodsal ajal ongi kõik uuendused lubatud - mis aga kellelgi pähe kargab? Kas jumalateenistuse rahu ja korrastatuse võibki nii ära võtta? Kas see pole mitte vägivald? Ma pole mitte ainus, kes sattus suurde segadusse, mingisse imelikku abituse seisundisse. See kõik oli nii võõras, üle vindi, pealesunnitud. Kogudus seisis ja maigutas suud… 

“Mängi nüüd ruttu midagi luterlikku lõppu!” sosistas Margit A-K peale toda “püha üritust”. Aga mina miskit suurt ei suutnudki. Lõpetasin õige pea. 

“Sellest ajast alates, kui kirikusse toodi orel, toimus tegelikult laulmise surm”, nentis Eerik Jõks hiljem rahulolevalt kohvilauas. Veel sain teada, et iseseisev viisipidamatu jorisemine olevat palju rohkem Pühast Vaimust kantud, kui kirikulaul oreli saatel. Ühesõnaga, kohtusin teadmamehega, kelle kõrval on kõik liturgiamuutjad täielik kökimöki. 

Prognoosin, et tulemas on huvitavad ajad. Kui viirukist, kellukestest ja ikoonidest ära tüdinetakse, võidakse üle võtta teab mida. Peaasi, et poleks “Nõnda kui alguses oli…”

Õunapuud

 

Meite Muhu imeline aed

Meil on Muhus kümmekond vana õunapuud. Vanakestest kõige müstilisem on õunapuu, mis läks eelmisel aastal kogemata kombel põlema. Ta oli nimelt seest täiesti tühi, aga eks seal “koopas” mingit vana risu ikka leidus, igatahes süttis ta lähedal lõõmava lõkke sädemest ja läks ikka seest kohe leekidesse! Appi tõtates ja kustutades mõtlesime, et temaga on nüüd kõik. Tundus, et teda hoiab püsti vaid tugev koor. Nüüd aga … Me tõesti ei taipa, kustkaudu temasse ikka veel elumahla voolab, igatahes on ta sel kevadel taas õites. 

Teine vanake on samuti seest õõnes. Ka see puu on pannud meid kukalt kratsima. Veel kümme aastat tagasi vallutasid kolmikud ronides ta kõrget tippu, nüüd ei oleks sellised ekstreemsused enam võimalikud, sest meie arvates püsib ka tema pelgalt “ehku peal” püsti. Ja ometi ta õitseb taas! Sügiseti on koolutavad  tulipunased sügisõunad ta oksad maani. 

“Südamepuu” on samuti vapper vana. Üle-eelmisel aastal murdus tal üks suur oks rikkaliku saagi tõttu ära. Midagi polnud teha, see tuli eemaldada. Arm, mis sellest lõikusest jäi, oli täiesti südamekujuline. Imeline! Selle puu küljes on meil kaks kiike, kummalgi sõnum “elus on hoogu!” Küllap õunapuu mõistab.

Kaks vana õunapuud on olnud “onnipuud”, see tähendab, et ühe otsa oli ehitatud tüdrukute, teise otsa poiste puuonn. Need puud said hirmsat ronijate vatti, aga see neid ei heidutanud - saaki sai küll ja enam! Nüüd on puud onni jäänukitest päästetud, sest trio ja nende sõbrad on suureks kasvanud ja istuvad rohkem maa peal.

Ka ülejäänud õunapuud on vanad ja väärikad. Nad on näinud seal Muhu aias igasugu erinevaid aegu ja inimesi ning võiksid meile jutustada palju põnevaid lugusid - kui vaid saaksid! Saagikuse järgi - mis ületab noorte õunapuude oma mitmekordselt - võib aga arvata, et meie aed on olnud igal ajal üks õnnelik aed. Tunnen sügavat tänutunnet, et meiegi saame sellesse aeda tänaseks lisada lausa õnneliku kümnendi. 

Meie õunapuud elagu aga seni, kuni neile päevi antakse. Nad on väärika vanaduspõlve igati ära teeninud. 

Punane

Punane!

 Minu punane auto saab kuu aja pärast viie aastaseks! 

Mäletan hästi seda viie aasta tagust aega, mil olin otsustanud oma suure Chrysleri maha müüa, kuna too oli juba kümne aastane ja neelas kütust nagu homset poleks. Tahtsin autot, mis oleks küll kõrge ja ruumikas, aga säästlik. Ja mis peamine - punane! 

Mäletan, et kurtsin oma muret Jaani koguduse toonasele õpetajale 😉 , kes ütles algul vaid ühte - ära sa selle lausega, et tahad punast, küll ühtegi salongi sisse astu! Nad vaatavad kohe, et sellele võib ükskõik mida punast ükskõik millise hinnaga maha parseldada!

Peagi otsis mulle aga autot kogu Jaani kiriku juhatus. See oli jällegi keerukas- üks soovitas ühte, teine teist, no kust mina teadsin, mida valida! Mind tõesti autondus ei huvita, tahtsin vaid, et masin oleks hea, avar, säästlik. Ja punane. 

Lahendus tuli ootamatult. Jaani koguduse toonane õpetaja juhtus nimelt minema United Motorsisse oma toonasele autole ülevaatust tegema. Hoolitseva ülemusena poetas ta salongis lausekese minugi murest ja nad ütlesid, et neil on ehk sellele lahendus. 

Õige pea seisingi “lahenduse” juures platsil. Ta oli uus, läbisõidu näidikul ilutses 3 km (teekond sadamast salongi), avar (võisin otsustada, kuidas soovin, kas 7 kohta või suure pagasiruumiga 5 kohta), mu senisest autost jutu järgi kolm korda säästlikum. Ja punane! 

Ma ostsin selle auto ilma pikemalt mõtlemata. Mu sõbrannad korraldasid mulle ägeda peo, kus auto kasteti šampanjaga üle. Mul oli seljas punane kleit, jalas punased kingad. See oli üks õnnelik päev!

Punane auto on mind viie aasta jooksul imeliselt teeninud. Ta on tark, hoolitsev (näiteks ütleb, kui peaksin pikal sõidul kohvipausi tegema), vajadusel isejuhtiv (hoiab püsikiirust ja kena pikivahet), suurepärase manöövedamisvõimega. Ja endiselt kiiskavalt punane! 

Aga nüüd saab 5 aastane liising otsa ja aeg on liikuda edasi. Miks? Sest Jaan on ikka aeg-ajalt jutustanud, mida üks automüüja talle ütles, kui ta temalt küsis, mis marki autot osta. “Osta uus”, ütles too mees. “Aga mis marki?” kordas Jaan küsimust. “Osta uus”, ütles mees uuesti. 

Eks ma siis kirjutan, kui on uudiseid! Lootust on, et punanegi jääb silmapiirile!

Keeltega rääkimine

 Keeleõppe lainel! 

Ma enam ei võinud! Saan ju inglise keelest hästi aru, aga rääkimisega läks asi üha hullemaks. Istusin viimasel ajal inglise keelt rääkivas seltskonnas nagu möku. Enam appppsoluutselt ei leidnud õigeid lauseid, mida öelda. Naeratasin kohmetult nagu ullikene, endal sisemus möllamas, et kuidas siis nii! 

Vaadake, mina olen hirmus korralik. Kui ma tean, et ütlen valesti, siis ma pigem ei ütlegi. Imetlen Jaani, kes räägib ükskõik kuidas, aga ta räägib, lausa vatrab. Ja seal kõrval mina, tummakene. Ei, see ei läinud enam üldse! Tahan ikka ka seltskonnaga kaasas olla!

Nii ma siis õpin iga päev. Kordan järgi, kirjutan, kuulan, räägin AI-ga dialoogi, analüüsin tehtud vigu. Tegelikult on see väga vahva protsess, millest olen jäänud lausa sõltuvusse. Kui mõnikord tihedal päeval õppimise unustan, tuletab süsteem seda mulle meelde. Nii püsin kenasti reel! 

Kõik mu lapsed on samuti koos minuga õppeprotsessis. Meil on nimelt perepakett. Ei, muidugi ei õpi nemad inglise keelt, seda räägivad nad kõik vabalt. Joss õpib vene, Lisann saksa ja Loviisa jaapani ja hispaania keelt. Saame teineteist innustada ja jälgida, kes meist on kõige tublim õppija. Kusjuures avastan samast süsteemist üha rohkem ka oma sõpradest keeleõppijaid, kellega samuti teineteist inspireerime.

Keeli õppida on lahe! Hoiab aju värske ja avab ukse laia maailma. Varsti hakkan paralleelselt inglise keelega värskendama ka oma hispaania keelt. Olen seda aasta jagu õppinud, aga peaaegu kõik unustanud. Mis see siis olgu! Kui sügisel Hispaaniasse läheme, võiksin ju vähemalt restoranis mariscos y vino blanco, por favor tellida. 

Kodusoojus

Minu ja Loviisa ühislooming

 Mu ühe lapse kooli direktor rääkis emadepäeva kõnes sellest, kuidas ta verinoorena mehele minnes vanematekodu taga igatses. Kohe nii hirmasasti, et nuttis iga päev. Kord sõitsid nad mehe ja tolle sõbraga autos, kui ta taas tagaistmel lohutamatult nutma purskas. Kui sõber ta mehelt küsis, mis naisel viga, vastas too: “Koju tahab!”

Direktriss rääkis veel, et põikas igal vabal hetkel vanematekoju sisse, kuni ema ütles: “Mis sa käid siin nii tihti! Sul on nüüd oma kodu, pead nüüd rohkem seal olema!” Tundusid karmid sõnad. 

Aga ükskord, jutustas ta, põikas ta ema töökohta. Ema töökaaslane sattus talle esimesena peale ning ütles: “Siin sa siis oled. Su ema nutab iga päev, silmad punased, et kodu on nii tühi ja enam pole ta päiksekiirekest…” Vaat, milline targasti abistatud pesast väljalendamine…

See lugu läks mulle väga hinge. Ma mäletan seda nutmist, enda oma, nii selgesti! Läksin minagi omal ajal, pea selgas, oma toonase kihlatuga kokku elama, kuna tema läks oma kodunt ära ja kutsus mind endaga. Mis ma võisin olla, ehk 18-19? Asusime ühte vanasse puumajja Männikul. Maja oli suur ja külm. Seal oli võõras lõhn. Seal oli palju võõraid asju. Kõik tundus olevat valesti. Mäletan, et lebasin esimesel õhtul oma kihlatu suure selja taga ja nutsin kodu järele nii, et padi läbimärg. Kahjuks ei julgenud ma talle oma tohutust koduigatsusest iitsatasagi.

Mu ema on tark naine, ta ei hoidnud mind kinni, kui läksin. Ta teadis, et tulen varsti tagasi.

Et suuta luua naisena omaenda kodusoojus, kodu värvid ja lõhnad, on vaja teatud küpsust ja valmisolekut. Küpsus ja valmisolek omakorda sõltuvad mitmest komponendist, üle mille peaksime saama otsekui katusena laduda sõna “turvalisus”. Sel ajal ei teadnud ma veel neist asjust midagi.

Pragu aga tean küll, millest koosneb meie kodu soojus. Ei, see ei ole ilmtingimata toit, meie pere naisliini armastuse väljendus. Need on hoopis traditsioonid, mida olen püüdnud aastate ja aastakümnete jooksul luua ning juurutada. Meie pere traditsioonidest olen siin blogis ka pikemalt kirjutanud.

On päris suur vahe, kas kodusoojus luuakse partnerite ühistööna või teeb seda üks osapool üksinda. Kui peres hoidvad ja turvalises suhted, peegeldub see kindlasti vastu ka kodust. Sest koos on lihtsam. Kui seda aga ei ole?

Mõtleme veidi sellele, kumb on naisele kodusoojuse loomiseks parem, kas pidev vaimne vägivald või midagi veelgi hullemat või otsus jätkata üksi ja püüda ainuisikuliselt pere kodusoojuse eest vastutada? 

Pereterapeudina peaksin igal juhul soosima turvalisemat varianti. Aga kas teate, ka see teine, üksi toimetamine, võib olla paganama keerukas. Tean, millest räägin. 

Olin korraga nii naine kui mees. Minu, kui ainsa täiskasvanu sõna oli see, mis majas luges. Mina tegin otsuseid. Mina vastutasin. Kuu lõpus pidid mul olema makstud kõik arved ja mitte kedagi poleks huvitanud, kui olnuks teisiti. Laste eludel pidi olema silm peal, nii õppimise kui vabaaja plaanis. Ma ise pidin käima tööl, ja mitte vähe, et meie elu-olu välja vedada. Kui olin tööl, ei küsimud keegi, kus on mu lapsed. Kui olin kodus, ei saanud tohutut töörabamist ettekäändeks tuua, seal pidin jaksama suhelda, naeratama, lohutama, ühiseid plaane tegema, traditsioone elus hoidma. Lisaks pidin koristama ja pesu pesema. Vahel ma tõesti ei suutnud. Olin läbi mis läbi! Siis sõitsin autoga kodust minema. Autosõit rahustas. Hiljem kuulsin, kui hirmul olid sellal lapsed - nad kartsid, et sõidan kusagilt panga pealt alla. Minu haleda naeratuse esile manamine kukkus niisiis neil hetkil kolinal läbi. 

Olin otsustanud, et mu lastel saab koos minuga olema samasugune elu, kui enne meie lahkuminekut. Mõnes mõttes oligi. Tegime palju asju koos, käisime teatris, looduses, reisisime tohutult palju. Kogu vastutus lasus alati minul. Välismaal rännates, autosid ja eluasemeid rentides, kuidagiviisi orienteerudes ja vahel ka ära eksides oli see tihtilugu vägagi närvesööv. Jah, sa olid tõesti vahel meganärvis, kinnitavad ka mu lapsed, aga ikkagi olid meil imelised reisid. Niisiis tasus mu pingutus end kordades ära. Sain hakkama!

Teate, mind torkab päris korralikult, kui öeldakse, et aasta ema peab olema abielunaine. Abielunaisel on ju abi. Teine pool. Mille poolest siis üksikema kehvem on, eriti kui ta on kõige kiuste tohutult tubli? Keegi ju ei tea, millise hinnaga. Kas siis tema tõesti ei vääri aasta ema tiitlit? 

Mäletan selgelt, et kogu perekonda oma õlul hoida ja mõlemat, nii isa kui ema rolli kanda oli hiigla keeruline. Aga ma ei teinud ühtegi järeleandmist. Lõin meile ise unistuste elu, loobumata meile tähtsast. Iseennast ma ei säästnud, pidin maksma ka lõivu. Varem ei teinud ma sellest kunagi juttu, sest ma ei vaja haletsust. Aga nüüd, kus mul on Jaan… nüüd tunnetan vägagi teravalt vahet. Nüüd julgen rääkida.

Mul olid just hiljuti külas mu terapeutidest sõbrannad. Juttu ja head-paremat jätkus kauemaks ja viimased külalised lahkusid päris hilisõhtul. Kui ukse pealt sõpru saatmast tuppa tagasi tulin … pesi Jaan nõusid. Minu peo nõusid! Ta ise me peol ei olnud, tegi kabinetis tööd. Oleksin äärepealt nutma hakanud! Aga tema kehitas vaid õlgu ja ütles, et ei saa aru, millest ma räägin. Loomulikult tulen ma sulle appi, ütles ta. Pidulikke nõusid ju masinasse ei panda. 

Jah, see on tõesti abielu. Kodu, kus on soojus. 

Ma tahaksin, et inimesed hakkaksid mõistma, et elu ei ole mustvalge. Vahel peame oma valikud tegema ka halva ja vähem halva vahel. Peame läbima tohutuid katsumusi ja keerdkäike, et oma sile tee uuesti üles leida. Aga ka neis katsumustes võime olla metsikute jõuvarude ja leidlikkusega Aasta Inimesed. Need, kellele me korda läheme, märkavad seda kindlasti. Aga need teised, kes meid ka hädas olles kividega loobiksid  … neist tuleb lihtsalt eemale hoida. 

Torm kiriku ümber

 

Õudne, et meie oma luterlik kirik on täiesti lõhki. 

Õudne, et piiskopid kirjutasid sellise karjasekirja, mis nõuab kiriku “rumalatelt ja tagurlikelt” vaimulikelt ja veel “rumalamatelt” lihtliikmetelt vaikimist ja vastuvaidlematut kuuletumist, mõistmata, et enam ei ole see aeg, kus sellised asjad sel viisil toimivad. Autoriteeti ei saavuta jõuga. 

Õudne, et korraga on meie vanemate ja vanavanemate ja vanavanaavanemate liturgia ehk jumalateenistuse kord tähtsate onude muutmis- ja kuulsusjanu tõttu korraga valeks nimetatud. Õudne ja piinlik, et sellist küsimust ei suudeta lahendada muul viisil kui jõupositsioonilt.

Õudne, et konservatiivid ja liberaalid saavad üha enam lõhestatud, kuna vahet ei tehta konstruktiivsel dialoogil ja sõimul. Kuna viimast millegipärast ei sotsiaalmeedias ega ka mujal ei takistata, pole mingidki arengud antud valdkonnas võimalikud. Eriliselt häirivad on “konservatiividest” ropud lõugajad, kes teatud inimesi valimatute sõnadega solvavad. Arvamusi võib olla seinast seina, aga need, kes löövad sõnade või rusikatega, oleks tark oma ridadest kustutada. Küündimatute kisa on liialt esile kerkinud ja see võtab arukamatel tahtmise üldse midagi öelda. Lahendused taanduvad mülkasse.

Õudne, et mõned, kes kirikus liiga kõrgele ametipositsioonile paigutatud, ei oma elementaarseidki psühholoogiaalaseid oskusi, vaid kasutab oma võimu viisil, mida nimetatakse vägivallaks. Kardan, et asi läheb järjest hullemaks. 

Õudne, et kiriku liikmeskond muudkui kahaneb. Õudne, et selle eest vastutajad elavad otsekui mingis muus maailmas, seal, kus on palju raha ja palju võimu.  

Õudselt kahju, et olukord on nii hull. Hea, et siiani saab pelgupaika oma rahulikes kogudustes. 

Kiriku ümber 

puhus täna see vägev soe tuul,

kõik kohises lakkamatult,

kõik viis lendu, tooli, padja, raamatu,

teetopsi, küpsisepaki...

Imelik oli vaadata, et küünlal keset kirikut

leek isegi ei võbelenud.

Kõik see möll

oli ainult väljas.

(T.Õnnepalu)

 

Teater

 Meie Jaaniga otsustasime, et nüüd mõnda aega enam teatris ei käi ning uusi teatripileteid ei hangi. Olles praegused “tippteosed” enamalt jaolt ära näinud, ei suuda me enam kuidagi lahjaga leppida. Ühe uue etenduse piletid müüsin lihtsalt maha, kui kuulsin, et tegu on samasuguse absurdiga, nagu oli Kiilaspäine lauljanna. Arvaku “teatritargad” pealegi, et ma ei saa absurdi headusest lihtsalt aru, minu jaoks võrdub teatrielamus ikka sellega, et lõpuaplausi ajal on kananahk ihul ja pihud plaksutamisest hellad. Õnneks või kahjuks hakkan mingi jura ajal liiga sageli kella piiluma ning mõõdan mõttes samme ukseni, kust ehk välja pääseks. Miks peaksin oma väärtuslikku aega ja raha millelegi säärasele kulutama?

Aga absurd absurdiks, vaat et veelgi hullemad on teatritükid, mis ehk nii kehvad pole, et minema kõndida, aga mingit otsest elamust ka ei paku. See on sama, nagu sööksid mingit keskpärast suht maitsetut rooga, viisakusest taldrikutäie lõpuni ära, kuigi mingit heaolutunnet ei teki ja hiljem kahetsed, et oleks võinud parem järgi jätta…

Ühte sellist etendust, mille kohta oli kahetsusväärselt palju tulnud eelnevalt ka kiidusõnu, käisime vaatamas täna. Ma ei saa aru, kas suurem mass teatrikülastajatest ei tee tõeliselt heal ja kesisel etendusel üldse vahet, aga minu (ja ka Jaani) arvates oleks võinud tänane teatrikülastus küll olemata olla. Kusjuures selle teema - inimese elukaar - oleks saanud ju vägagi puudutavaks ja südamlikuks teha. Kahjuks oli aga laval taaskord mingi arusaamatu palagan. Eiei, mitte absurd! Eks me ju kohati mõistsime ka, mida ühes või teises stseenis tahetakse öelda, aga paraku ei läinud see kohe üldse hinge. Kahju! 

Juunis ootab meid veel ees etendus Uskuja, mis pidavat olema hiigla hea (enne ei usu, kui oleme näinud). Aga siis olgu vahe nii Ugalate kui Endlate kui kohati ka Linna- ja Draamateatriga! “

Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab”. See fraas käigu ka teatritükkide kohta!