neljapäev, 10. juuni 2021

Vanavanemad 1. Emapoolne vanaisa (järg)

Kadrina koosneb kahest osast-  kortermajade piirkonnast ja eramajade tänavaist. Lapsena olin tohutult kurb, et minu vanaema ja vanaisa elavad korteris, mitte ühes neist kaunitest korrastatud aiakestega majakestest, mis Kadrina armastusväärseks muutsid. Korter oli olnud vanaisa soov. Ikkagi keskküte, vann ja muud mugavused. 

Muidugi oli neil ka kirikumõis ja aiamaa selle taga, aga see polnud siiski “päris”. Maa kuulus kogudusele ja too ehku-peal püstiseisev majalogu seal peal võis mõisa nime kanda vaid väga suurte mööndustega. 

Vanaisa elas siiski suviti mõisas. Oli aeg, kus vanaema pidas seal ka sigu ning ühel aastal oli tal kogunisti neliteist hane, üks tigedam kui teine. 
Ütlen meelega, et vanaema pidas neid. Minu meelest meeldis vanaisale vaikne mõtisklemine ja mitte midagi tegemine kõige enam. Siis oli ta rahulik. Kui vanaema temalt milleski, näiteks tiigist kastekannuga vee tassimises, abi palus, tuli esmalt kindel “ei”. Vahel ta siiski üht-teist aitas. Kirudes ja suht ülejala. Aga no ega vanaema vastu-õiendamises alla jäänud! Enamus asju tegi ta selle saatel muidugi ise ära. 

Kui sead ühel ja haned teisel aastal loojakarja saadeti ning nende liha me toidulauale jõudis, ei võtnud vanaisa kummastki suutäitki. Tema oli nende loomade ja lindudega kogu suve mõisas veetnud. Küllap kasvasid need talle miskitviisi südame külge. 

Aga samakat ajas vanaisa küll heameelega. Muidugi salaja. Ma ei tea, siiani, kuidas ja kus. Eks see peibutas teisigi “maiasmokkasid” ligi astuma, aga sama kiiresti peletati need vanaema poolt luua ja valju sõitlemisega minema. Meie vanaema kartsid kõik joodikud ja mõis polnud ealeski mingi jooma-urgas. 

Kui vanaisa oli 77-aastane, avastati tal eesnäärmevähk. Hoobilt lõpetas ta nii suitsetamise kui viinajoomise. Kahjuks oli juba hilja. Vanaema hoolitses ta eest lakkamatult kogu aasta. Andis rohtu, vahetas voolikuid, hiljem ka pesi ja puhastas. Vanaisast sai lõpuks kuulekas mees- selline, nagu vanaema oli eluaeg igatsenud. Ta ei olnud valmis sellisest vanaisast nii ruttu lahti laskma. Lein kestis päris kaua.

Minu jaoks jääb õigeks vanaisaks siiski see keerukas, allumatu ja kuskilt otsast ääretult stiilipuhas “vaba hing”. 
Ööl, mil ta lahkus, andis ta sellest mulle teada. Olin ju tema lemmik-lapselaps, poisse ta väidetavalt ei talunud, mu õde aga puutus temaga vähem kokku. 
Teadsin täpselt, mil ta läks. Sain ta eest paluda ja arvan, et ta jõudis kohale. 
Ühel korral, mõni aasta peale surma käis ta mind mu kodu juures vaatamas. Paistis rahulolev.

Kes ta siis oli? Ei tea. Ta näitas ju oma tundeid vaid purjuspäi.

Seal ta nõjatub aknale, vaikselt ja väärikalt. Suurte mahlakaskede rivi kohiseb akna ees. Paar viibutust käega. Pisaraläige silmis. Ja koheselt sulguv aken. 

Ehk jõudis see vintsutustest läbikäinud mees lõpuks ka päriskoju...


kolmapäev, 9. juuni 2021

Vanavanemad 1. Emapoolne vanaisa.

 Minu emapoolsed vanavanemad moodustasid ääretult karakteerse paari. Ühe värvikamatest, keda üldse tean. Nad olid 55 aastat, kuni vanaisa surmani, abielus, mis paistis asjasse puutumatutele ilmselge risti ja viletsusena. Eks ta seda suures osas oligi, kuid mitte ainult...

Olin vanaisa Edgari lemmik-lapselaps. Selle kohta tavatses vanaema valju häälega kommenteerida, et "taat lihtsalt ei salli poisse". Kas see ka tegelikult tõele vastas, ei oska ma täna öelda. Kuid vanaisa ei vaielnud sellele väitele ka kunagi vastu. Vanaema meelest oli poeglaste mitte-sallimise põhjus see, et vanaisa kasvas üles koos nelja õega. No ma ei tea...

Mu vanaisa oli joodik. Kirjutan meelega nii. Võiksin ju ilustada, et ta ei talunud alkoholi, ei osanud juua, läks tihtilugu üle piiri- või mida iganes. Aga kuna sõna "joodik" sai mulle vanaema poolt selgeks õpetatud juba päris varajases lapseeas, (koos kõikide iseäralike nüanssidega, mida tajuvad küllap vaid pereliikmed, kes reaalselt kuude, aastate ning aastakümnete kaupa kogu mängu jälgisid), suudan nende kooseksisteerimist vaadelda vaid läbi vanaema, vanaisa ja pudeli kolmnurga.

Ma ei tea, kas vanaema ja vanaisa ka muidu, tavaelus, sama konfliktsed olid, kui meie, st. külaliste saabudes. Ükskõik, millise peo käima minnes, olid need siis jõulud või sünnipäev, keris end haripunkti ka vanaema ja vanaisa tüli ja sõnelemine.
See algas alati ühtemoodi. Vanaisa tõmbas oma toas nina täis ja kui ta end viimaks meie juurde ehk söögilaua äärde hakkas sättima (ta tuli alati hiljem), pistis vanaema karjuma, et "mine minema, ma ei salli joodikuid". Seejärel hakkas mõni sugulastest vanaema vaigistama, et "las ta nüüd olla", millest ei olnud aga kasu, sest vanaisa sai samuti hoobilt oma vihadoosi kätte ning karjus vastu. Tema sõnumit ma täpselt ei mäleta. 

Vanaisa oli nooruses ilus mees. Selle fakti küljes rippus vanaema minu meelest natuke liiga palju. 
Nende lugu algas romantilis-traagiliselt. Vanaisa oli olnud sõja algusaastatel “soomepoiss”. Kui aga soomlased eesti mehed välja andsid, sattus ta millegipärast Pärnu kanti sakslaste vangilaagrisse, kust põgenes, misjärel sai temast metsavend. Ta rändas läbi Pärnu metsade kodukandi, Lääne-Virumaa poole, kuni sattus mu vanaema kodu, Kõnnu lähistele. 

Vanaisa hakkas vanaema juures “ehal käima”. Päeva ajal läks ta kaaslaste juurde metsa tagasi. Neid oli vist seitse meest. 

Ühel hommikul avanes vanaisale kohutav vaatepilt. Venelased olid nende asukoha avastanud ja kõik vanaisa kaaslased elusalt põlema pannud. Mõni olla veel veidike liigutanud. Vanaisa rääkis seda lugu elu jooksul ehk paar korda. Mina kuulsin seda oma isalt. Ka mu isal olid jutustades silmad veekalkvel. “Mul oleks võinud diktofon kaasas olla,” lisas ta vaikselt...

Üks lugu oli veel. Vanaisa oli jälle vanaema pool külas, kui tuldi kontrollima, ega keegi juhuslikult metsas redutajaid peida. Vanaisa ronis kribinal keldrisse. Kontrollija oli venelaste poolele üle läinud omaküla mees. Kelder ei jäänud talle märkamata. Ta ronis samuti alla. Märganud vanaisa, surus ta talle püssi meelekohta. Hoidnud seda seal hetke, ronis ta üles tagasi ja hüüdis kaaspatrullile “pole siin kedagi”. Ikkagi inimene...

Ime siis, et vanaisa jooma hakkas. 

Kui ma pioneeriks astusin, ütles vanaisa mulle imeliku lause: “Ära sina nüüd enam meie majja tule.” Vanaema ruttas muidugi asja pehmendama, öeldes, et vanaisa teeb nalja. Minu meelest peegeldus aga nende sõnade taga sügav traagika. Ta poleks tõesti soovinud, et ma pioneeriks astun- viha selle hävitava võimu vastu oli nii suur. 

Üks nõrk koht oli vanaisal veel. Kodu-teema. Nad läksid õdedega päranduse pärast tülli. Üks õdedest müüs vanaisa sünnikodu teistega konsulteerimata maha. Vanaisal oli sellest tohutult kahju. Kui ta oli purjus, laulis ta “Üks kask meil kasvas õues” ja nuttis ise suure häälega. 

Ma kartsin teda, kui ta oli purjus. Vahel ütles ta näiteks teistele, et “meie Marisega läheme nüüd kelgutama”. Ja mina tundsin lausa paanikat, et kuhu me sedaviisi läheme...

Vanaisa suitsetas oma toas peaaegu lakkamatult sigarette “Vana Toomas”. Kogu mu vanavanemate korter haises ühtlugu suitsu järele. Pidude ajal kogunesid kõik mu suitsetajatest sugulased tema tuppa kimuma. Ma ei suuda mõista, kuidas sai seal pärast magada!

Aga see nende suhe vanaemaga... Oh taevake!
Kui te arvate, et vanaema hoidis asja kontrolli all, siis eksite. Võib-olla see lihtsalt tundus nii, sest ta pragas ühtlugu ja samas tegi kõik tööd ise ära. 
Õiendas, aga teenindas. 

Üks näide. Söök sai valmis, vanaisa tuli laua äärde, takseeris korra ja läks sõnatult oma tuppa tagasi. Tavaliselt tähendas see seda, et laual puudus või...

(Järgneb)


neljapäev, 6. mai 2021

Kontaktiloomine

 Lastega, eriti teismelistega, on kontakt hästi kiire kaduma, kui täiskasvanu selle eest hoolt ei kanna. Olen juba maininud, et need kuud, mil mu trioke on olnud koduõppel, asetasid mu õlgadele liiga suure füüsilise ja psüühilise koormuse, mistõttu tunnen end tihtilugu lihtsalt läbipõlenuna. 

Töötava üksikvanemana ongi endas raskem ressurssi leida. Ometi oleks see hea ajaplaneerimise korral enam-vähem võimalik, kuid siin asuvad juba mängu ka muud varjatud nüansid- näiteks põhjused, miks olen praegu enam hajevil, närviline ja kohati ükskõiknegi ning sellest tulenevalt vajadus teha iseendaga tööd, mis raskendab ülalmainitud kontaktiloomisvõimet veelgi. 

Eile see siiski õnnestus. Neil on nimelt vaheaeg. Jah, praegu. Olen selle kohta kuulnud ka palju arvustavaid kommentaare, sest kui teismelistel on talve- ja kevadvaheaeg sõpradega nihkes, tekitab see tahes tahtmata viha ja mõistmatust ning kuigi olen neile sadu kordi kinnitanud, minu prioriteedid nende koolivalikul olid hoopis teised ja vaheaegade positsioneerimust võrreldes tavakoolidega taipasin vaadelda alles koolivaliku viimases järgus, läheb mu jutt otsekui kurtidele kõrvadele.  Igatahes pole mina kooli õigeusu kalendri järgi funktsioneerimises vähimalgi määral süüdi! 

Aga jah, vaheaeg. Tobedal, külmal ja vihmasel nädalal. Keset distantsõpet, mille lõppu ei oska veel aimatagi. Minul nagu ikka, tuhat tegemist kuklas, nemad harjumuspäraselt nutiseadmeid ründamas- kuna sõbrad käivad ju koolis. Nutune seis. 

Võtsin selle aja jõuga, käristasin sobivaks auguks kesk oma lõppematut the must-do listi. Et Muhusse praegu ei saa, mis valmistas esmalt ka suuremat sorti pettumuse (köögi remont on lõpetamata!), otsustasin neile näidata Loode-Eesti kaunist rannikuala. Vihterpalu, Alliklepa, Nõva. Ma polnud märganudki, et puud on juba hiirekõrvus ja õhk heliseb linnulaulust. Arvasin, et õues on vastikult külm ja et kuidagi tuleb see väljasõit üle elada. Tegelikkus raputas mind. 

Me rääkisime! Meri, männimetsad ja liivarand oli vaid kaunis kujundus meie koosolemisele ja tõdemusele, et mind, täiskasvanut, teisest põlvkonnast inimest tõesti vajatakse. Päriselt. Nii palju, kui sel matkal, pole nad ammu minu käest küsinud. Nii palju lugusid, kui sel matkal, pole ma oma elust ammu jutustanud. 

Meie, täiskasvanud, pealtnäha tegusad inimesed, ripume oma tohutute kohustuste ja plaanidega otsekui õhus. Sahmimine ja pealiskaudsus võtab kindla pinna ja usutavuse. Kui keegi meie poole küünitab, põrkame juba näpuotste puudutusegi peale kõrvale, kergelt, nagu õhupallid ja liigume tuuleõhuga ohutusse kaugusse taastegutsema. Meid saab eristada värvi, suuruse ja kuju järgi. Aga meile lähenemine pruugi tuua tegelikku lähedust. Haardepinda on vaid põrkamisi. Liiga järsk press võib pauguga lõppeda. 

Kui tihti püüan endale rahuolevalt selgitada, et teen seda kõike ju selleks, et ... Aga milleks? 

Meri rullus sama rahulikult, kui ikka. Kaldaeelsete vahuste lainete loks vallandas ka kehas pingetmaandava rütmilisuse. See sidus ühte me südamete tuksed, ajaliku põlv-põlve järel eksistentsi ja igaviku. Eks juured olegi igavesed, katkematult looklevad jooned, hea Jumala loovatest kätest, inimene inimese haaval, kuni tänase päevani. Sinu ja minuni. 

Kontakt on aga ikka me eneste luua. 


teisipäev, 4. mai 2021

Mis toimub, Maris?

 Kui ma Kosmose ristmikul minu ees pidurdanud autole otsa sõitsin, ei tundnud ma korraga iseennast ära. Olin nagu võõras naine enese kehas. Mu reaktsioon kiljatusest ja paugust kuni asja teadvustamiseni käis otsekui kellegi teise meelte läbi. Mina ise vaatasin end justkui kõrvalt ja vangutasin pead. 

Kui pauk ära käis, ronis see minu kehas naine autost välja. Vähe jäi puudu möödasõitva trammi täiendusest niigi silmaga nähtavatele kahjudele. Järsult avanenud autoukse mahasõitmine oli nimelt sekundi murdosa küsimus. Aga see minu kehas naine ei teinud säärast pisiasja õieti märkamagi.

Mis aga järgnes, ei jäänud tallegi tähele panemata. Nimelt oli ta unustanud, et juhul, kui auto käigukang asetseb D ehk drive-asendis, tunneb auto vastupandamatut soovi hakata liikuma, hoolimata sellest, kas driver ehk juht ka ise esiistmel eksisteerib. Nagu mainisin, väljus minu kehas naine masinast, riskides küll ukse mahasõiduga trammi poolt, mis jäi õnneks toimumata, kuid mitte arvestades iseliikuva sõiduvahendiga. Ja vaat see enam õnneks ei läinud. 

Nii mina, kui minu kehas naine vaatasime õudusega pealt, kuidas drive-asendis iseliikur ühe korra veel tollele kaubikule otsa põrutab. Iseteadliku elegantsiga. Aeglaselt, kuid otsustavalt. 

Seejärel haarasin ohjad. Meil pole siin mingi robotite ajastu! Sisenesin iseendasse, too otsustusvõimetu daam haihtus mu teadvusest hetkega. Vajutasin pidurit, haarasin rooli ja lükkasin käigukangi jõuliselt P ehk parking-asendisse. 

Seejärel väljusin väärikalt autost, heitsime kannatada saanud väikekaubiku juhiga tolle minu kehas olnud blondiini üle veidike nalja, jõudsime mu süüs kokkuleppele, vahetasime edasiseks suhtlemiseks telefoninumbrid ning läksime laiali. Seda, et oleksin enne oma autosse jõudmist äärepealt trammi alla jäänud, mainin vaid mokaotsast. Eks minagi ole inimene ja sündmusest raputatud. 

Hoia kindlalt rooli, vajuta õigeaegselt pidurit ja säti käigukang vajadusel parking-asendisse- see peaks olema lausa elu moto! Mingid otsustusvõimetud daamid kusagilt pseudomina ajusfääridest on aga nagu kanad, ma ütlen. Sebivad tühja ja purustavad tõsiste tööinimeste autosid. Selliseid ei saa rooli lasta. Mis toimub, Maris? 

pühapäev, 2. mai 2021

Kreemilugu

 Minu ajaplaneerimise oskusega on nii nagu on. Liiga tihtilugu olen õigeaegse kodust väljumisega hädas ning seega tuleb lükata mitmed elutähtsad toimingud autorooli taga tegemiseks, mis ei ole muidugi mingi normaalne variant, kuid kas keegi pakuks parema?

Noh, tänagi. Olin just lõpetanud kümne ülepannikoogi küpsetamise viiele lapsele- oh, ärge küsige, miks viiele, ohake hoopis kergendatult, et kas tõesti sel korral ainult viiele, sest hoopis sagedasemad on korrad, mil teen ülepannikooke kas kaheksale või üheksale teismelisele, ja vaat see on juba tegemine, samas milleks lastele sõpru keelata, nii ma siis vihungi tihtilugu ennastohverdavalt, nagu homset poleks- aga niisiis, olin tänase tagasihoidliku küpsetamise edukalt sooritanud, kell oli saja peale liikunud ja tuli taaskord tormata. 

Roolis on täitsa hea. Ülal, päikesevarju teisel küljel asetseb tore valgustusega peegel, kustkaudu saab rahumeeli oma magamata näole hindavaid pilke heita ning seejärel võtta vastu otsus. Minu tänane otsus oli: päevakreemi- ja palju! Päevakreemiga on selline rumal lugu, et ta kipub mu kotis alatasa ära kaduma. Kõik muud asjad- rahakott, päikese- ja tavaprillide toos, kosmeetikakott, silmatilgad, peegel ja muu ebavajalik- annavad ennast tõrkumata kätte. Aga see va kreemituub libiseb kogu aeg kuhugi olematusse. 

Ega ma ka allaandja tüüp pole. Tõstsin ülalloetletud kotist välja. Ääremärkusena lisan, et see kõik toimus ikka endiselt sõidu pealt. Eiei, ma polnud ohtlik, ausõna! Tõstsin käsikaudu, pilk kenasti tee peale suunatud. Peeglisse ka rohkem ei vahtinud. 

Sättisin kõik varanduse, mida on ühe väikese koti kohta aukartust äratav hulk, kenasti oma sülle ritta. Või siis äkki hoopis riita? Kui kott tühi, leidsin põhjast ka peitupugenud kreemituubi, häbemata ilutarbe. Vajutasin kohe mõnuga sutsukese otsaette, täpikese lõuale, triibukesed põskedele, pallikese nina otsa... ja siis tuli kurv. 

Kreemiga maskeerunud mina võtsin kurvi välja nigu niuhti. No kuulge, ega ma siis mingi kihutaja pole. Asjalood, miks ma seda lugu üldse jutustan, olid hoopis teised. Nimelt oli otse kurvi taga politseiauto, mis mind peatuma viipas. Ah, see on ju nii tavapärane, et nad pühapäeva hommikuti kontrollivad, ega keegi pole viinasena rooli istunud!

Siiski põhjustas politseiga kohtumine mõningase ebamugavustunde, jah, muuhulgas ka süllelaotusd asjaderiida tõttu, mis nüüd enamalt jaolt klobinal pedaalidesse veeresid, kuid see polnud peamine. Asi oli ju mu indiaanlase moodi välimuses, paksud kreemijutid näos! Muidugi ei suutnud ma seda sekundiga sisse hõõruda. 

Avasin akna. Politseinikke oli kaks- mees ja naine. Naine teadis absoluutselt kohe, milles asi. Ta purskas lõbustatult naerma ja viipas oma kaaslasele: “No vaata, selliste asjadega tegelevadki naised roolis!” Mul tekkis tema vastu koheselt poolehoid- mõistis! Ikkagi naine, daam! Äkki libistab ka oma vilkuritega masinas vahel salamisi ilutooteid näkku? Igatahes ühinesin naeruga, ise kiirelt ja püüdlikult kreemi laiali hõõrudes. Sel korral oli seda läinud ilmselgelt liiga palju... “Eiei, selle toiminguga ei saa te veel niipea ühele poole!”arvas too naispolitseinik mu teguviisi üheselt mõttetuks. Tõsi, reetlikud jutid jooksid endiselt mööda nägu siia-sinna.

“Teeme siis vähemalt selle puhumise kiirelt ära,” panin omalt poolt ette. Mõeldu-tehtud! Naerdes sooviti mulle head päeva jätku ja võisin sõita edasi. Näiteks järgmise ettejuhtuva punast tuld näitava valgusfoori suunas, kus ootas ees silmalaineriga ülalaugudele udupeene joone tõmbamine- juhul, kui kreemijäägid õnnestub selleks ajaks edukalt likvideerida...

On ikka raske see naisterahva elu! 

kolmapäev, 28. aprill 2021

Ülekilod

 Kuna mu turjal on juba pikemat aega 4-5 ülekilo, alustasin mõni päev tagasi sellise toreda dieediga, nagu madala kalorsusega dr. Simeonsi dieet. 

Mulle süsteemne kaalulangetamine tegelikult väga hästi ei sobi. Küll aga räägiti mind ära just seetõttu, et see dieet tagab kiire tulemuse. 

Igal hommikul tuleb alustuseks sisse võtta 4 homöopaatilist tera. Seejärel võib jätkata oma suva järgi, süües kas harva ja rohkem või sageli ja vähem korraga. Mul kipub olema nii, et hommikupooliku peaaegu et nälgin, õhtupoole naudin aga kulutamata kalorite piires rikkalikkku õhtusööki. Teed ja kohvi võib juua piiramatult, küll aga ei lähe see veejoomise arvestusse. Vett tuleb juua päeva jooksul 2 liitrit.

Lubatud toiduaineid on suhteliselt vähe, kuid siiski on- kana, lahja veiseliha ja valge kala on täiesti legaalsed. Juurde puu- ja köögivili, kolme päeva tagant muna, harva mõni piimatoode. 

Eile tegin ühte üdini lihtsat tomati-krevetisuppi sibula ja rohke tšilliga. Ülihea! Kõht on täis ja kaal langeb. Mis sa hing veel ihkad! Rannahooajaks saan kindlasti vormi!

laupäev, 24. aprill 2021

Nii on praegu

 Selleaastane koroonakriis on möödundaastasest hullem, sest hakkab psüühikale. Jah, ka minu omale. Mu elu oli enne koroonakriisi päris hästi korraldatud. Tööd olid planeeritud päeva esimesse poolde, ajale mil lapsed olid koolis ja trennides. Päeva teises pooles sain aga teha mõningaid majapidamistöid, käia trennis ja suhelda lastega. Olles nende jaoks ka päriselt olemas. Mõtlete, et nüüd, mil nad on kogu aeg kodus, oleks justkui avaramad võimalused. Eks lugege ja hinnake...

Tahaksin niiväga, et hommikul mindaks kooli. Maja jääks tühjaks, köök korda, keegi ei tuuseldaks tolmu üles, ei viskaks asju laiali, kooliõpikud oleksid lastega kaasas, toit ootaks õhtuseid sööjaid, sest nad saavad koolist nii lõuna, kui oote, nõudepesumasin seisaks enamasti jõude, arvutid oleksid vähemalt poole päeva jagu shut downitud. Mina jõuaksin tööle hea varuajaga, mu päevaplaan ei sisaldaks eriti palju ootamatusi. Kõik oleks kontrolli all. 

Aga praegu... Ärkan oma kesisest unest. Käin ruttu pesemas ja äratan lapsed. Avastan, et kõik vajalikud sööginõud on eelmisel õhtul tööle pandud nõudepesumasinas. Teen selle kiiruga tühjaks. Panen pudrupaja tulele. Siis meenub, et masinatäis märga pesu jäi ka öösel välja võtmata. Tahan selle kiiruga kuivatisse toppida, sealt aga vaatab vastu eelmine laar kuiva pesu, mille kiiruga põrandale tõmban. Kokku lappima hakata pole praegu aega, kuna pudru on sedaaegu juba peaaegu põhja kõrbenud. Lisan vedelikku ja ajan kogu kupatuse uuesti keema. 

Kell on halastamatu. Kuna käin endiselt tööl- kabinetis ja kirikus- pean hakkama riietuma. Jooksen üles garderoobi. Selgub, et mul pole midagi selga panna. Otsin veidi. Lapsed karjuvad alt, et kas puder põhja ei kõrbe. Muidugi kõrbeb, jälle! Jooksen alla ja lisan taas veidi vett. Panen midagi kiiruga selga ja leian, et käib kah. Käsin lastel voodid üles teha. Nad ütlevad, et peale sööki. Hea seegi. Minu tuba on alati korras. Üks ruum majas peab ka minu hinge peegeldama. 

Puder on valmis. Keegi ei küündi millegipärast potini. Tõstan kiiruga kolm portsjoni taldikuile. Annan kõigile ka lusikad. Kell on kohutavalt palju. Ma ise ei ole ei söönud ega joonud. Enam ei jõua teedki teha. Võtan siis autosse klaasi vett. Enne kui väravast välja tagurdan, meenub, et matusemapp jäi maha, aga seda läheb täna vaja. Telefon on samuti kotist kadunud. Jooksen tuppa ja palun lastel endale helistada. Leitud, garderoobis- nagu alati! Matusemapp kaenlas lähen uuele katsele. Sel korral õnnestub. 

Hõikan veel üle ukse, et olgu nad ilusti kõikides videotundides. Minu meelest peaksid tunnid juba käima. Aga pole kindel. Mul jääb kripeldama, et köök jäi vist täiesti lagaseks. Sunnin end mõtlema muudele asjadele. 
Päeva jooksul üritan välja mõelda poe nimekirja. Käin kohutavalt palju poes. Kui lapsed koolis oleksid, oleks mure vaid õhtusöögiga. Nüüd tuleb mul koka ametit pidada. See pole mingi unistuste amet.

Peale tööd jooksen toidukottidega koju. Köögis on õpikud segi hommikuse mannapudru kaussidega. Kõik mängivad arvutis. Põrandat katab ühtlase kihina liiv. Nojah, nad käivad veranda kaudu batuudil. Panen roboti tööle. Võtan kuivati eest hommikul põrandalevisatud pesu. Laste voodid, nagu selgub, on ikka üles tegemata. Tavaelu ajal on see mõeldamatu. 

Käsutan trio kööki koristama. Nad küsivad süüa. Mul pole midagi valmis. Poest ei taibanud valmistoitu osta. Olen tööpäevast väsinud. Kihutan poodi, ostan midagi, mis ei lähe lastele peale. Nokivad niisama. Koristan ise köögi ära. 

Käsutan lapsed õppima. Selgub, et vene keelega on raskusi. Olen väsinud, kuid pean aitama. Aitan alati, kõiki korraga ja kordamööda, ise mõtlen kogu aeg, et kui ära õpivad, saan hakata harjutama. Kell on juba seitse, kui lõpetame. Nüüd on ka lapsed väsinud. 

Otsustan pisut puhata. Poiss avastab aga, et kõik dressipüksid on määrdunud. Panen tumeda pesu masinasse. Võtan kuivatist hommikul sinna pandud pesu. Mõned asjad tuleks enne kappipanekut triikida. Viskan need triikimislauale. Kusagil piiksub robot. Selgub, et ta on harjade vahele juhtme tõmmanud. Kes jättis juhtme põrandale vedelema? 

Lapsed on jälle arvutis. Käsin viivitamatult õue minna. Nad helistavad sõpradele. Varsti on me elutoas topeltarv lapsi, kõik arvutis. Käsin uuesti viivitamatult õue minna. Olen väsinud ja närvis. Haukan külmkapist midagi, mõtlemata, mida täpselt. Mulle meenub, et kusagil peaks olema tassitäis teed, mille töölt tulles endale valmistasin. 

Tee leian külmana garderoobist. Veel leian sealt telefoni nelja vastamata kõnega. Mul pole aega tagasi helistada. Äkki meenub, et pidin tänaseks täitma ühe tabeli, komisjoni tarvis, mille liige ma olen. Arvan, et küllap jõuan siis, kui lapsed magavad. Panen triikraua sooja. 

Kell on juba liiga palju. Palun trio sõpradel koju minna. Triol on jälle nälg. Panen potitäie makarone keema. Järeldan, et taas jõuame liiga hilja voodisse. Vahepeal piisub pesumasin. Nõudepesumasin on pilgeni täis. Mul pole aega kummagagi tegeleda. Tõmban triikraua välja, mis ta niisama kuumab...

Robot on kuskile kadunud ja vaikib. Leian ta alumisest garderoobist. Ta on endale pliiatsi harjade vahele tõmmanud. Kougin selle välja. Puhastan kogu masina ära. Makaronide vesi on peaaegu ära keenud. Trio on jälle arvutis. Tunnen, et ma pole veel mitte midagi teinud. Ometi olen rampväsinud. 

Peale sööki läheb trio pesema. Koristan jälle kööki. Vaatan, et olen paar asja ikkagi unustanud osta. Õli ja... . Selver on üheteistkümneni lahti. Hõikan, et käin korra ära. Autos saan olla üksi. Viis minutit sinna, viis tagasi, asi seegi. 

Kui tagasi tulen, on trio telefonides. Käratan, et lülitagu välja. Mul on kahju, et me tavapärane õhtune vestlus jääb ära. Tavaelus on mõeldamatu. Õhtused koosolemise tunnid lähendavad meid kõiki ja on aastatepikkune traditsioon. Teen hajameelselt musi-kalli ja head ööd. Vean end vaevaliselt allkorrusele. Märg pesu välja, nõudepesumasin tööle, tabel, harjutamine, mõtlen väsinult. Tegelikkuses ei tee ma mitte midagi. 

Lähen pesema, vajun voodisse, loen veidi ja uinun oma kesisesse unne, teades, et homme hakkab kõik otsast peale. 

Kas märkasite, mis on kogu jutu point? Mitte see, kuidas mul on liiga palju teha, vaid see, kuidas me praegusel ajal suhtleme. Me oleme küll koos, kuid tegelikult ei ole me kohe mitte mingil määral koos. Midagi on kogu aeg vahel. Varem kehtestatud reeglid ei toimi enam. Kõik on väga ebamäärane. Päev koosneb suurelt osalt viruaalreaalsusest. Miski ei ole enam päris. 

Kriisivälises elus ei ole mul sugugi vähem tegemist, kuid millegipärast saan siis paremini hakkama. Nüüd tunnen, et olen üha enam ja enam ummikus. Midagi peaks kiiremas korras muutuma. Millegipärast arvan, et ma pole ainus, kes nii mõtleb. 

Istun seda kirjutades oma toas. Mu maja on taas lapsi täis. Nad ei käi ju keegi koolis, järelikult peavad meie juures suhtlema. Tean, et keelates teismelistele sõpru, muudan nende olukorra veelgi keerukamaks. Mul endal pole olnud kuude kaupa ainsatki rahulikku silmapilku, ainsatki üksiolemist. Hingan sisse ja välja. Kuidas minuga päriselt on? Ega seda ise ei teagi- juhul, kui olen juba hulluks läinud...