Toomas ja Jaani kirik

Alustasin Jaani kirikus tööd 1999.aastal. Esialgu läksin sinna oma praeguse pikaaegse kolleegi Tiia Tenno asendajaks tema lapsehoolduspuhkuse ajal. Minu paariliseks oli toona Helen Tammeste, kes asendas omakorda Kersti Petermanni, kes õppis parasjagu Saksamaal. 

Toona oli meil mingi imelik punktisüsteem, millega oma mängimisgraafikut arvestasime. Ristimine andis 2 punkti, matus 3, hardushetk 4, teenistus 5. Pidi olema tähelepanelik ja hoolsalt kantselei kladet jälgima, et mõnda matust maha ei magaks. Mõlemal oli pidev vastutus. 

Oreli mängupult oli praegusega võrreldes teistpidi ja asus “kapis”, kuhu organist pidi mängimiseks ronima. Väljavaated seal kapis olid ahtakesed, palju käis nii-öelda tunnetuse pealt. Selleks, et aru saada, kas õpetaja on näiteks end altaris rahva poole keeranud või viiuldaja auftaktiks valmis, tuli end pingi najale poolpüsti ajada ja püüda end noodipuldi tagusest aknast välja küünitada. Sellega aga oli alati see oht, et jalg võis kitsa ääre pealt pedaalile vajuda ja vales kohas “böö” teha. Aga küllap Toomas arvestas nende nüanssidega, sest meiega oli ta minu arvates vägagi leplik ja leebe. Olin kirikumuusikuna alustades ikka väga koba. Oskasin orelil küll keerukaid lugusid, aga teenistuse mängimine on ju hoopis midagi muud! 

Neil esimestel tööaastatel suhtlesin Toomasega peamiselt tulevaste talituste asjus ja kadusin seejärel üles oreli juurde. Tasapisi sain tuttavaks ka Arne, Aili, koorijuhtide ja toonase raamatupidaja Anu Ratasega, aga ka see oli vaid vajaduspõhine suhtlus. Mul polnud aimugi, millised nad inimestena on. 

Kui Tiia lapsepuhkuselt tagasi tuli, läks Helen panka tööle (ta õppis lisaks orelile ka majandust). Mina jäin, teades endiselt, et töötan Jaanis ajutiselt ja kohe-kohe tuleb Kersti tagasi. 

Ühel päeval tuli aga Toomas minu juurde ja teatas, et Kersti otsustas veel üheks aastaks Saksamaale jääda. Mäletan täpselt, kus see vestlus toimus - eeskojas kirikuteenijate toa juures. Ta vaatas mulle ootusärevalt otsa. 

Ütlesin, et Jaani kirikus on küll väga tore töötada, aga kahjuks pean ma endale nüüd midagi püsivamat vaatama ja lihtsalt ei saa ennast veel üheks aastaks ajutisega kinni panna. “Tere tulemast!”, ütles Toomas seepeale ja kallistas mind. Olin võetud päriselt tööle. 

Sellest hetkest läkski täide see, mille olin kunagi 17-aastaselt Jaani kiriku vespril päevikusse kirjutanud: “Minust peab saama organist”. Ma ei teadnud toona ei kiriku-värgist ega orelist midagi. Õppisin klaverit ja orel tundus lihtsalt kütkestav, tume ja müstiline, nagu ta seal hämaras kirikuruumis paistis. Jumal võttis mu õhkamise sõna-sõnalt kuulda. 

Sõpruseni Toomasega läks siiski veel aega. Jaani koguduses ei käidud sel ajal minu mäletamist mööda üldse tööväliselt läbi. Kohtudes suruti ametlikult kätt, tunda oli distantsi. Too kallistamise komme tuli millalgi hiljem, aga siiski enne Jaani tulekut. Täitsa võimalik, et aitasin sellele ka ise kuidagi kaasa, kui end juba pisut vabamalt hakkasin tundma, aga ega ma seda ikka üksi poleks saanud teha ja õnneks keegi mind seepeale ka ei vallandanud, pigem vastupidi - nii Toomasele kui Theale ja ka teistele paistis kohtudes kallistamine meeldivat. Õhkkond muutus üha vabamaks. 

Siiski mäletan sellest ajast ainult ühte (!) kollektiivset koosviibimist. See oli mingi jõululõuna või õhtusöök, mis leidis aset raamatupidaja Anu Ratase hiiglaslikus korteris- samas, kus hiljem elas Jaan Tammsalu. Kohal oli palju rahvast, kellest enamikku ma ei tundnud. Ma ei teadnud, kes on juhatuses, kes nõukogus, kes mingi muu asjapulk. Ja mis on nende nimed. 

Nii töötasingi mitu aastat natuke nagu distantsil olles. Mul oli kotis kaks hiiglaslikku võtit, üks, millega sain suure kirikuukse lahti ja teine, millega pääses orelirõdule, meie rahulikku paika. 

Vahel, kui kellegi oli sünnipäev, kogunesime siiski kõik kokku ja laulsime sünnipäevalapsele “Aasta aasta peale”. Oi, kuidas mulle see laul ei meeldinud! Palusin oma sünnipäeval mulle hoopis “Väikest karjast” laulda. Toomasel polnud minu isepäisuse vastu midagi. 

Mul on Toomase talitustest päris palju meeles. Laulatuskõnes ütles ta muuhulgas: armastus ilma austuseta on nagu ühel jalal seismine, kaua ei suuda, väsib ära...

Ja matusetalitust alustas ta alati ühtmoodi (niipalju, kui mul on peas): Issand, sina oled olnud eluasemeks põlvest põlve; enne kui mäed sündisid ja ma ja ilmamaa olid tuhudes, oled Sina Issand… ; tulge tagasi inimlapsed, sest tuhat aastat on nagu üks päev, nagu rohi mis hommikul hällib, õhtuks see närtsib ja kuivab… ; Issand õpeta meid oma päevi arvestama, et saaksime targa südame. 

Praegu, kui seda kirjutan, kargas mulle pähe sõna “pühadus”. Vaat see käis temaga kõikjal kaasas. Tema elu ja olek olid pühadusega põimunud. 

Meie sõprus Toomasega hakkas aga idanema hoopis mujal - esmalt käies üheskoos teenimas Sutlepa kabelis ja eriliselt siis, kui Toomas kolis elama Veskimöldresse, minust vaevu kilomeetri kaugusele. Sellest aga kirjutan juba järgmistes postitustes.

Kohviveski

 

Meite massin

Me oleme ikka Jaaniga veidike erinevad ka! 

Kui me mingi uue asja saame, tahan mina täpselt teada saada, kuidas see töötab. Jaan, ehitusmees, proovib kõigepealt umbes-täpselt nii, nagu see tema meelest peaks olema. See võib õnnestuda, aga võib ka mitte. 

Kui mina näen, et see umbes-täpselt pole päris see, muutun ma väga ärevaks. Ma ei salli juhendeid, aga ma vajan neid! Sest asjad ei saa käia umbes-täpselt, vaid absoluutselt vastavalt juhendile!

Toon näite. Täna saime kätte udupeene kohviveski, mida mu sõbranna J soovitas. Sel masinal on erinevad jahvatusastmed, jämedast peenemani. Presskannule sobib näiteks jäme jahvatus, number 6, aga aeropressile peenem jahvatus, number 2. 

Algul ei osanud me kumbki seda jahvatusjämedust muuta. Nool numbrite kohal lihtsalt ei liikunud! Proovis Jaan, proovisin mina - ei midagi! Saime ainult täiesti jämeda jahvatuse. 

Jaan rehmas üsna ruttu käega - ootame J ära, kúll tema õpetab! Ja läks magama. 

Mina aga sellistel puhkudel küll und ei saa! Võtsin uuesti õpetuse ette - ei midagi. Proovisin masinat üht- ja teistpidi - ikka ei midagi. Seejärel asusin AI-ga vestlusse - samuti asjatult. Ta küll tegi puust ja punaseks ja saatis lausa filmilõike, kuid minu masin tundus olevat teistsugune. Ei lubanud seda va jahvatusjämedust muuta!

Jaan juba ammu magas, kui mina ikka köögi laua taga mõtlesin, et mkmm, ei mingit und enne, kui masin õigesti töötab! Ma tahan peenikest jahvatust!  

Ja siis ühtäkki see toimiski! Noolt numbrite kohal sai liigutada!  Ma siiani ei tea, mida viimasel katsetusel teisiti tegin! (Millegipärast meenus mulle blondiini-anekdoot: Miks sein ümber kukub, kui blondiin sellele toetub? - Sest targem annab järele!)

Igatahes - töötab! Ja Jaan muudkui magab! Kuidas saab sellises olukorras nii rahulik olla? Mina oleksin küll kogu öö vähernud! 

Muhu kardinapuuga oli sama lugu, aga sellest täna ei räägi. Taevake, mis juba kell on! 

Karm värk

 Täitsa lõpp, kui julmad võivad ikka inimesed olla! Nad tahaksid lõputa karistust, andestamatut viha ja täielikki purustamist!

Üks kõrgemat haridusasutust juhtiv mees armus oma alluvasse. Ta hakkas teda idealiseerima ja kujutles, mismoodi võiks olla temaga armusuhe. Oma fantaasiad kirjutas ta salajasse päevikusse. Tavaelus käitus ta tavapäraselt, nii nagu töökaaslastele kohane. Ühel heal päeval otsustas ta aga oma salapäevikut kõnealuse muusaga jagada. See, mis edasi toimus, oli kõigile šokk. 

Ei, too naine ei öelnud sellele mehele, et aitäh, ma ei soovi sinuga suhet, mis oleks kõige normaalsem kahe täiskasvanu vaheline kommunikatsioon. Ikka armutakse, aga targad inimesed saavad ju sõnadest aru, kui armumine on ühepoolne ja toimub tagasilükkamine. 

Ta ei teatanud ka mehe perekonnale, et mees on oma tunnetega hädas ja tema abielu on sügavas kriisis. See ei ole küll kõige parem armastuse tagasilükkamise viis, aga on ometi ausam, sest mehe peresse puutus see lugu vägagi. Just nende paarisuhe vajas sel hetkel kõige enam tähelepanu, mis sest, et klassikalist kõrvalsuhet ei tekkinud. Kolmnurk oli ikkagi. 

Selle asemel tõi aga too naine mängu hoopis asjasse puutumatud - mehe ülemused ning õige pea, nagu meie riigis ikka kombes, immutati too salapäeviku juhtum arvustamiseks kogu eesti rahvale. Toimus tagasiastumine, mida saatis õudne peks. 

Ah et kuidas inimene julgeb armuda? Ah et kuidas ta julgeb oma fantaasiatest kirjutada? Ah et ta ongi nüüd elu lõpuni ahistaja ja pervert, kuigi kogu lugu oleks lahenenud kahe lihtsa sõnaga - tänan, ei? 

Toimus rida dramaatilisi tagasiastumisi ja oi kui paljud arvasid ja virutasid! Mina aga küsin, kas keegi peale asjaosaliste on ka ise seda päevikut lugenud? Mis arvajad meie oleme? Äkki oleks selle päeviku pidanud lausa kusagil avaldama, et eesti rahval oleks rõõmu ja rahulolu?

Pikka aega oli vaikus. Kuni too mees kandideeris uuesti juhtivale kohale ja võitiski tugeva juhina konkursi. Niipea, kui see oli aga toimunud, algas nõiajaht uue hooga. Lugesin ja imestasin, kui palju on inimestel viha, kui palju ihatakse verd ja pisaraid. Lööge risti, lööge risti, kõlas üha uuesti ja uuesti. Muidugi palju rõvedamate sõnadega.

Ja ta loobus. Närvid ei pidanud vastu. 

Täna kirjutas ta meedias oma loo. Mulle meeldis see kiri. See oli soliidne, arutlev, mitte-õigustav juhtunu analüüs, mille lõpus kumas küsimus “ma tegin vea ja sain kõvasti karistada, aga kas millalgi vääriks minagi armuandmist?” Ta ei öelnud, et on aeg, et andke ometi andeks. Ta esitas lihtsalt küsimuse, et kas korra eksinu jääbki igavesest ajast igavesti süüdi. Kas tal ei ole enam kunagi ühtegi võimalust. 

Ja siis tuli taas… Ma ei taha isegi kirjutada, mis. Seda oli lihtsalt nii kurb lugeda. Inimesed, kas juba küllalt ei saa? Ah et sina tahad veel sõimata? Ja sina? Ja sinagi, õiglane ja vaga?

Miks see lugu mind niiväga puudutas? Sest ma meie lugu Jaaniga algas sarnaselt. Sain ühel heal päeval teada, et ta armastab mind. Et ta on mind ammu jälginud, kuulanud mind muusikuna, lugenud mu blogi, mu luuletusi, vaadanud mu fotosid. Talle meeldis mu mõttemaailm. 

Mulle ei tulnud mõttessegi teda tema tunnete eest kogu maailma ees häbistada. Ütlesin esmalt sellesama lihtsa “ei”, kuna meie lugu tundus võimatu - ja ta aktsepteeris seda. Hiljem muidugi asjad muutusid ja sealt algas ka minu vastutus. 

Tegelikult puudutas ka meie lugu vaid kolme inimest. Pluss kõigi kolme peresid. Aga ka meid arvustas kogu eesti rahvas. Nii et ma tean, mida see tähendab. 

Mul on tohutult kahju. Osad inimesed ei mõtle ikka üldse. Ei mõtle, et kaudselt karistavad nad oma hoopide ja tühistamisega hoopis selle mehe peret, inimesi, kes on niigi kõvasti kannatanud. Kas töötu pereisa tekitab mõnes erilist rahulolu? See, et ta ei saagi enam oma andeid rakendada?

Ka mina arvan, et ta tegi selle mälupulga üleandmisega vea. Muidugi oleks võinud eelnevalt veidi “pinda sondeerida” ja siis otsustada. Aga et üldse ei oleks tohtinud tundeid tekkida… ehh. 

Jajah, armastusromaanid ja filmid võiksid ehk ka olemata olla. Nudiks kõik ühesugusteks. Joonlaua järgi. Karm värk. 

53

 Mu vanemad abiellusid eile 53 aastat tagasi. Aasta oli siis 1973. Nad olid paduvaesed tudengid, aga nende pulmad kestsid sellest hoolimata kolm järjestikust päeva. Pulmapiltidel on mu vanemad noored ja imeilusad. Nende teekonda “paaritaja” juurde abielu allkirjastamise tseremooniale kaunistab pulmapiltidel mu isa rahvatantsurühmast moodustunud spaleer. 

Mu vanemate abiellumise peamiseks põhjuseks olin küllap mina. Olin siis nimelt ema kõhus ja sündisin poole aasta pärast. 1973.aastal ei tulnud kõne allagi, et paar ei abiellunud, kui selgus, et beebi on tulekul. Pere planeerimine oli sel ajal üldse “lapsekingades” ja paljud tolle aja pered olid teatavasti loodud “lapse pärast”. Küllap oli ka minu ootus mõneti üllatus. Kui aga asjalood juba nii olid, tuli “ära registreerida”. Seda sõnapaari armastas eriliselt kasutada mu armas vanaema. “Ära registreerimine” oli nagu enese ühiskonna ees puhtaks pesemine. “Vallaslastest”, nagu abielu väliselt sündinud lapsi tol ajal nimetati, räägiti poolsosinal, justkui oleksid need kuidagi teistsugused. 

Meie peres oli turvaline kasvada. Kuigi kolisime vanematega mu esimese viie eluaasta jooksul ühest kapitagusest teise, magasid mu vanemad alati abieluvoodis ja musitasid-kallistasid teineteist ka meie, laste nähes. Järelikult armastasid, saime sest vaatepildist kinnituse. Muidugi vahel nad siiski ka tülitsesid, aga need tülid ei olnud kunagi sellised, et oleksime kartnud nende lahkuminekut. Kui ema “sae käima tõmbas”, läks isa lihtsalt “keldrisse telekat putitama”. Kui ta tagasi tuli, olid asjad tavaliselt laabunud. 

Mu vanematel ei olnud kummalgi ette näidata ei kristlikku kasvatust ega laitmatult toimivat päritoluperet. Vastupidi, kummagi suguvõsa oli pealtnäha üsnagi problemaatiline, kusjuures kummalgi täiesti erineval viisil. Suhete kerguse osas ei soosinud niisiis kummagi “muster” pikka ja pilvitut abielu. Ometi andis kummagi perekond neile kaasa ühe olulise lisaväärtuse - omad hoiavad kokku. Nii ema kui isa suguseltsis käidi omavahel tihedalt läbi. Emapoolses tiivas oli taustal tulist klatši ja teravaid kokkupõrkeid, isapoolses ähvardavat vaikust ja pikka vimma. Aga kui tuldi kokku, siis pidutseti, lauldi ja tantsiti, nagu homset poleks. 

Ometi mõtlesin nii mõnegi paarisuhte osas, mille omapärast ka ilmarahvas osa sai, et miks nad ometi lahku ei lähe. Täna aiman, miks see nii oli. Meie suguseltsi oleks olmud kohutavalt raske väljaspoolt sisse tulla. Kes oli, see jäi. Meie suguvõsas ei lahutatud, ei isa ega ema poolel. 

Ometi ei saa ma täna öelda, et oleksin oma vanemate või nende eakaaslaste pika abielu peale kade või et oleksin ka endale sama soovinud. Meie elu on tänaseks niivõrd palju teisenenud, et sellisel viisil, nagu vanasti, abielud enam ei toimi. Meie põlvkond ei hoia enam sugulastega kokku. Meil pole enam midagi ühist, mille pärast koos käia, milleks koos pidutseda. Me ei sõltu enam teineteisest. Me ei oota enam maalt kartuleid, marju ja liha, seetõttu pole ka ühiseid töörabamisi ega talgupäevi, et seda kõike üheskoos saavutada. Muidugi pole meil ka mingeid lahkhelisid, sest me lihtsalt ei suhtle. Meil pole omavahel mitte millestki rääkida. On see hea või halb, ei tea. 

Aga kui lahutatakse, siis - esiteks, lahkuminek või partneri vahetus ei ole enam niivõrd märgatav, ammugi ei räägi selles kaasa kogu suguselts. Ja kui räägibki, siis nendega ei pea ju suhtlema!

Teiseks - tänapäeval räägitakse suhete kvaliteedist märgatavalt rohkem ja kehvas paarisuhtes olemist ei peeta enam paratamatuseks. Mulle meenub oma vanemate eakaaslastest päris mitu paari, kes pidanuks ikka väga kiiresti lahku minema, aga ei läinud. Mitmest drastilisemast juhtumist saaks lausa värvika novelli. Praeguste ühiskondlike normide järgi oleks aga sellistesse suhetesse jäämine lihtsalt napakas.

 Kolmandaks - tänane elukvaliteet on hoopis teine, nii ei pea enam ka naised näiteks joodikust mehega maid jagama või mõnel jubedal despoodil end alandada laskma, vaid võivad elus uue lehekülje pöörata ja üksi või kellegi teisega edasi liikuda. Samuti ei pea üksi mees naise lõputut üleolevat õiendamist ega järjepidevat mahategemist kannatama. Need on vaid mõningad pähekaranud näited. Tänapäeval teatakse, et me pole kellegi omad. Ka laulatus pole võluvits, mis inimesi kinni hoiaks. Nagu Toomas Paul ütles, et ta pole sugugi kindel, kas kõik abielud ikka on “Issand ühte sidunud…”, nagu ta isa sõnadel laulusalm ütleb. Või on seda teinud inimesed ise…

Neljandaks- vanasti olid naise ja mehe rollid hoopis paindumatud - kui sul ikka oli kell viis lehmalüpsiaeg ja kogu päev ootas laua taga eri toidukordi kari näljaseid ja lisaks tuli veel peenrad rohida ja majapidamine enam-vähem korras hoida, no mis lahkuminejat sust ikka oli! Hea, et õhtuti ristseliti voodisse jaksasid langeda! Võibolla linnas oli teisiti, aga minu vanemad on mõlemad maalt pärit ja maaelu tähendas vaid jubedat hommikust õhtuni rabamist. Arutasime just sõbrannaga mere ääres peesitades, et meie vanaemad ei käinud näiteks ealeski lihtsalt mere ääres ujumas. Tööd tuli teha, tööd!

Peaasi on, et ikka abiellutakse, ütles mu vanaema ja mõtles sellega eelkõige paberit. Ta ütles seda ka siis, kui ma kahekümnesena esimest last ootasin. Kasvõi üks päev peab olema abielus, siis võib ära lahutada, korrutas ta muudkui. Aga meie ei abiellunud. Läksime hoopis lahku. Täna tean, et see oli ainuõige otsus, sest me ei oleks kohe mitte kuidagi sobinud. Mul on vaja hoopis teistsugust meest, sellist, kes kannab kätel! Aga kas ma siis seda kahekümnesena teadsin? Ei teadnud, olin kõrvuni armunud ja oligi kõik. Küll on hea, et see nii läks! Mis see tobe paber oleks juurde andnud?

Minu vanemad olid ka kõrvuni armunud, aga neil vedas. Tuli välja, et nad tõepoolest sobisid. Et ema vajab sellist vaikset, heasüdamlikku ja töökat meest nagu mu isa. Ja mu isa sellist särtsakat “puusalttulistajat” nagu mu ema. Nad ei oleks koos püsinud, kui see nii ei oleks. Tean hästi, kumb neist oleks esimesena jalga lasknud! Aga nad jäid!

Niisiis ei ole abielu pikkus minu jaoks omaette saavutus. Laitmatu vorm, mille sisu on mage, ei peaks mitte kedagi inspireerima. Rääkisin sellest täna ka emaga ja temagi nõustus. Need olid ikka hoopis teised ajad, oli ta veendunud. Koos itsitasime toonase suhtlusringkonna seebiooperlike suhtedraamade üle, millest ma lapsena tahtmatult osa olin saanud. Tudengitest vanemad vedasid ju mind, lapsukest, igale poole kaasa! Ema imestas, et mul on nii palju meeles, ka selliseid mälestusi, mida tema mälus enam ei eksisteerigi. 

Siiski olen vägagi pikkade ja õnnelike abielude poolt! Mu vanemad laulatasid oma abielu koos hõbepulmadega ning kuldpulmas kolm aastat tagasi vahendas Jaan neile kirikuõpetajana Jumala jätkuva õnnistuse. Püsigu see vahva liit veel pikki aastaid!

Minu blogi

 Nii huvitav, ma olen oma blogi pidanud juba kuusteist aastat, kõik oma lugude teemad ainuisikuliselt välja mõelnud, kirja pannud ja üles riputanud. Vaid kolm aastat tagasi, meie ülikeerukal ajal oli paar korda, kui ma arvestasin Jaani palvega üldse mitte postitada - mida ma ausalt öeldes täna kahetsen, sest need olid ju minu mõtted ja tunded, ei muud - aga ülejäänud olen ikka oma äranägemist mööda tervikuks vorminud ja siia, oma turvalisse nurgakesse huvilistele lugemiseks sättinud. 

Minu kirjatükid ei pretendeeri mingile absoluutsele tõele, vaid tuginevad sellele infole, mis mul ühest või teisest asjast parasjagu on või mida olen kõrvalt kuulnud-näinud ja mille üle kas rõõmustan või valutan sũdant. Mul on olnud juba lapsest saati kombeks silmapaistvad või keerukad olukorrad endast lihtsalt välja kirjutada, et need ei hakkaks mind liialt vaevama - see on suurepärane teraapia, soovitan proovida. Ma ei oota kelleltki vastukaja ega lahendust, küll aga olen alati avatud diskusioonile kirjutatu üle, kui keegi peaks seda soovima. Kirjatükis saab alati teha korrektuure, kui ilmnevad uued nüansid.

Olgugi “kõigest” organist (kohati tundub siiani, et kirikus peetakse ainult õpetajaid mõtlevaiks olevusteks) ja pereterapeut, oman minagi asjade kohta isiklikku arvamust. Eriti kui mõni asi mind lausa otseselt puudutab, olgu siis isiklikus elus või muus rollis. Lihtsas keeles öelduna tunnen aeg-ajalt rõõmu või kurbust, mida tahan siin blogis jagada. Inimsuhted on mu vaieldamatu lemmikvaldkond.

Mul on selline eripära, et olen kirjutamises kordades võimekam, kui kõnelemises. Olen küll julge esineja, aga rääkides jooksen “kinni” ja unustan pooled asjad, millele tahtsin viidata. Seetõttu olen näiteks kehva koosolekutel argumenteerija ja tihtilugu õnnetu, er üks või teine asi jäi välja ütlemata. Kirjutada on minu jaoks poole lihtsam!  

Küll aga julgustan teisi inimesi rääkima või oma muresid muus sobivamas vormis jagama. Úkski probleem ei saa lahendust ilma, et selle esmalt nähtavaks teeksid. Mida keerukam on olukord, seda suurem peaks olema üldsuse teadmine ja haaratus. Tihtilugu on salatsemised seotud süü või häbiga, aga nendest mitte rääkimine teeb olukorra veelgi komplitseeritumaks ja vajutab kannatava inimese üha sügavamasse auku. 

Meenub üks hea näide. Möödunud nädala ilutses Eesti Ekspressi esikaanel lugu eesti organistist, kellega keegi õnnetu kirikuhärra kuidagi hakkama ei saanud. Esiteks olla too naisterahvas teda näost patsutamud,  teiseks tahtnud laenata pikendusjuhet. Seda viimast sai kirikhärra sõnul juba ulatusliku jälitamise alla liigitada. Loomulikult ei olnud vaesel papil muud võimalust, kui organist vallandada - ta oli ju abielus ja abielumehe jaoks on isegi juhtmetest mõtlemine täielik patt! 

Mina olin aga juba ammu enne seda artiklit kasutanud vana head meetodit “räägi inimesega”. Aimasin, et kui mitmeid aastaid orelimängijana töötanud inimene päevapealt ametist priiks saab, ei saa tema enesetunne eriti oivaline olla. Aimasin ka seda, et meie kirikus pole väga palju neid, kes teise inimese õnnetuse korral tema poole isiklikult pöörduvad. 

Seda viimast teadsin tänu ühele teisele, juba aastatetagusele tuntud organisti töölt vabastamise loole. Olin toona ainuke, kes sellele inimesele helistas ja küsis, mis juhtus ja kuidas sa hakkama saad. Ta kinnitas seda mulle mitmeid kordi. Saime kokku ja rääkisime pikalt-pikalt ning ta tuletas oma rasket aega ja minu toetust tänulikult veel aastaid meelde. 

Aga Ekspressi loo juurde tagasi tulles - tegelikult ma ei tundnudki seda organisti. Ainult nimepidi. Aga temagi oli mu küsimusest väga liigutatud (olin vist taas ainus, kes küsis) ja rääkis järk-järgult kogu loo. Viimaks lisas ta, et julgeb selles alandavas olukorras käia ainult mööda kuuritagust jalgrada ega suuda enam oma armsa kiriku poole vaadatagi. Ütlesin talle, et ega kogu eluks saa mööda kuuritaguseid käima jääda, seega - kui ta tunneb, et talle on suurt ülekohut tehtud, tuleb lugu avalikuks teha. Keegi teine seda teha ei saa. Näiteks minul  puudub teise poole versioon täielikult. See soovitus tundus talle vist mõistlik.

Sellest, kuidas lugu ajalehte jõudis, ma ei tea. Lugesin ja imestasin - oligi ainult põsepatsutus ja pikendusjuhe! Ja õpetaja kommentaar, et ta on ikkagi abielus ja ei suutnud enam koostööd jätkata. Ühtegi muud “süüd” polnud lisatud. Mina arvasin küll, et nüüd tuleb midagi paikapanevat… Ja inimene on tööst ilma nigu niuhti! Ahh?!

Minu Jaani patsutatakse ja nätsutatakse tädide ja onude ja noorema kirikurahva poolt nii palju, et kui tahaksin möllu teha, oleks juba mitu kogudusetäit rahvast suure kisa ja tagaajamisega laiali saadetud. Aga küllap jääb kõnealune lugu ikkagi soiku ja inimene on tööst ilma ja teised teenivad ausa näoga edasi. Organistide enamus on kuuldavasti küll õnnetu häbistatu poolel, aga ega see fakt midagi muuda. Hea, kui kuuri tagantki välja aitas. 

Vaat nii me siis elame ja inimestesse suhtume ja neid üle parda heidame. Ja loodame, et ehk hoiavad suu ilusti kinni. 

Loo algusesse tagasi tulles lisan veel, et me ei analüüsi mu siinsete postituste sisu enne avaldamist kunagi oma abikaasaga. Ta ütleb nende kohta alati oma arvamuse, kui neid loeb, aga ei survesta mind kunagi midagi muutma. Tema on arvamusliider ja tema kirjutised sotsiaalmeedias on minu siinsetest täiesti erinevad. 

Aga sellele nurgakesele on mul vast ikkagi õigus? Oma vaatenurgakestele ehk samuti…  

Suvi

 Las ma meenutan seda värvikat suve, kus on olnud nii palju ilusaid hetki ja nii palju armastust!

Esimesel korral, kui mind samasugune õnnetunne valdas, nagu üle-eelmises postituses kirjeldasin, oli suvi veel noor, see oli jaanipäeva hakul, ma olin aasal. Tulin Helise maja poolt pool-joostes üle heinamaa ja korraga pahvatas mulle vastu tugev tuulehoog. See sasis mu juukseid ja pani seeliku jalgade ümber vallatult laperdama. Pigistasin tuule intensiivsuse ees silmad kinni, raputasin end ja tundsin, kuidas õnnetunne mööda mu selga allapoole voolab. Lihtsalt seesama lühike hetk oligi… aga kuidagi nii eriline ja ülev.

Siis tuli jaanipäev. Suur seltskond külalisi, palju rahvast ühise, kaunilt kaetud laua taga. Spontaanne kodukontsert. Kaunis jaanilõke koduhoovis. Rõõm inimeste silmades. See oli küllap järgmine õnnetunde hetkede kimp. 

Ja siis tulid Jaani lapsed külla. Viis inimest. Ühine rannaskäik, õhtune grill, mõnus olemine. 

Seejärel päevad lapselastega. Avastasime üheskoos kauneid ja mõnusaid randasid, näiteks Pallasmaa Põhja-Muhus või Rootsivere läänes. Lisaks sõitsime rattaga, käisime küla raamatukogus, ostsime head-paremat, mängisime täringumängu, nautisime lapsemeelset puhkust. Selle aja jooksul käis mitmel korral üle seesama mõnus õnnetunne. 

Ja siis käis külas Lauri Räpp, noor tohutult tundliku meelega luuletaja ja kirjutaja. Sügavad vestlused, toredad jagamised, kaunid äratundmused tegid hingele pai. Selle õhtu erilisust tunnetasin iga ihurakuga. 

Seejärel etendus Urmas Sisaskist Jänedal. Me poleks sinna mingil juhul läinud, kui järgmisel päeval poleks olnud kontsertmõtisklust Järva-Jaanis. Kuna aga aeg nii ideaalselt sobis, võtsime kutse vastu. See oli imeline teatritükk! Ja mis kõige üllatavam - Jaan oli sinna sisse kirjutatud. Jaan kirjutas nimelt Urmas Sisaski viimasele suurteosele teksti ja tervelt ühe osa tekst loeti sellel etendusel ette. See oli üli-südamlik koht, viiv enne Urmase surma, enne seda kohta, kus ta astus läbi täiskuu taevasse. Mul tulevad praegugi, kui sellest kirjutan, külmavärinad ihule, Jaanil oli aga tegu liigutuspisatate kinnihoidmisega. Ta ju ei teadnud, et on etenduses! 

Peale teatrit sõitsime külla mu vanemate suvekoju, kus ema oli katnud õhtusöögilaua. Isagi oli hilisõhtuni triksis-traksis. Oli väga armas olemine! Kahju, et sauna ei jõudnud. Mu isa tehtud Kõnnu saun on maailma parim!

Aga järgmisel päeva vurasime juba Järva-Jaani, kus Jaan jutlustas teenistusel ja me koos viisime läbi kontsertmõtiskluse. Ilm oli vihmane, aga vastuvõtt soe ja hoolitsev.  

Peale üht matusetalitust ja orelimängu ning südamlikku peielauda Viimsis põrutasime tagasi Muhku, aga kuna ilmad olid nagu olid, otsustasime vastu võtta ka kutse Klaaspärlimängu avakontserdile, mis toimus 9.juulil Tartu Jaani kirikus. Sai ka Tartu osas linnukese kirja! Olime väga oodatud ja korraldajad kallistasid meid pikalt-pikalt! Ka solisti, Ameerikas elava Martin Kuuskmanniga oli meeleolukas jutuajamine. 

Tagasi Muhusse sõitsime mingit põnevat teed, mis viis muuhulgas läbi Pärnu-Jaagupi, kus vaatasime kirikut ja einestasime vahvas kiriku kohvikus. Mulle meeldivad need pikad sõidud, kui olen Jaaniga koos. Või kogu perega. Pikad sõidud annavad vabaduse tunde. Vabadus seondub omakorda õnnega.

Aga 11.juulil ootas meid Hiiumaa, millest kirjutasin pikemalt ühes eelnevas postituses. Taas üks imeline ja sündmusrikas päev!

12.juulil viis Jaan läbi teenistused Valjalas ning Muhus.  Mina mängisin orelit. Tore oli keset puhkust hoopis teistsuguses keskonnas teenida. Ja kui armsad ja hoolivad on väikeste maakoguduste inimesed! 

13 ja 14.juulil käis Jaan linnas arsti juures, mina aga võõrustasin sõbrannat. Sedasama, kes ostis ära minu ilusa punase auto! Tegime kahe auto liigud, oli väga meeleolukas õhtu! Muide, see sõbranna teab maailma asjadest kõike! Nii õpetas ta mind sel korral akordioni mängima, õigesti kohvi presskannu kasutama ja veel mingeid toredaid nippe ja oskusi, mida palusin tal uuesti meelde tuletada, et saaksin siia kirja panna. 

 15.juuli oli tǎiesti eriline päev, sest sel päeval tegi mu kallis abikaasa mulle merevaadet! Talle tuli selleks puhuks traktoriga abiks mu tubli onu. Nad puhastasid meie maad merepoolses suunas veidi võsast, onu vedas jämedamad puurondid traktoriga hoovile lähemale. Kaks töökat meest rassisid kogu päeva. Ma tunnen end nii hoituna, merevaade, mis enne paistis vaid vilksamisi, avaneb nüüd laialt ja kaunilt!  

16.juulil oli meil imeline külaskäik Udriku laiule, millest samuti kirjutasin ühes eelnevas postituses. 

17-19.juulil olid Lõuna-Eesti künkliku loodusega paikade päevad. Esiteks Viljandi, kus külastasime Vanamuusika festivali lõppkontserti ja nautisime Marcel Johannes Kitse virtuosset tšellomängu. Õhtul aga - jälle hetk, mis jääb alatiseks meelde - käisime Jaani ja Anu Rauaga päikeseloojangul ujumas. Tasakesi vajus punane päike vaiksesse mustavasse järve. Me ujumisliigutused tegid veepinnal vaikset vulinat, õhk oli aga nii harras, et see oli hingele lausa veidike valus. Ma ei tahtnud ega tahtnud veest välja tulla,  tegin ühe ringi loojuva päikese poole teise järel. Ilus oli olla! 

Järgmine päev viis meid veel rohkem lõunasse. Vastseliina kirikus toimus Jaani teenimise ja minu orelimänguga üks imeilus laulatus ja Haanjamehe talus rõõmsalt raju pulmapidu. Oli vahvaid kohtumisi, toredaid jutuajamisi, lihtsalt rõõmu. Jaanile, nagu mullegi, meeldib tohutult tantsida ja sel peol sai karelda mis hirmus. 

Kuigi pulmapidu kestis 3 päeva, sõitsime meie järgmisel päeval edasi. Meid ootas oma maakoju külla Jaani sõber  Tallinna linnapea Peeter. Tegime koos tema ja ta väikese tũtrega imetoreda matka ja pärast ajasime juttu ta targa isaga. Lisaks korjasime üheskoos kapuutsitäie kukeseeni. 

Ja siis sõitsimegi tagasi saarele, et oma põhipuhkus rahulikult lõpetada. Ühel vihmasel päeval mõnulesime veel Loviisa ja Lisanniga Kuressaare Grand Rose spaas. Ja juba terendaski tasapisi Tallinn. 

Kui praegu kõike kirjutatut loen, tundub mu eilne ahastus täiesti ebaoluline. Tähtis on ju tegelikult hoopis muu. Jah, muidugi ka laiem ühtekuuluvus ja üldine märkamine, aga eelkõige ikka see päris maailm. Väikeses seltskonnas jagatud lood, sügavad vestlused, südamest naerud. Need jäävad meelde, need moodustavad õnne. Seda õnne on sel suvel iseäranis jagunud. Elus on tõepoolest armastust ja hoogu!

Ja nüüd tantsusammul Viljandi folgile! 

Kurbus

Ärakeelatu, süles Toomas Pauli talaar

Kohutavalt keerukas päev. 

Ühest küljest tahtsin olla vaiksuses ja head, kallist Toomast südamest leinata, teisest küljest oli seda äärmiselt valuline teha, sest “keegi” Tooma matuse korralduskomiteest oli rangelt öelnud, et “Tammsalu olgu kirikus absoluutselt välistatud ja olgu seda ka linnapea Raudsepp.” Nii teatas meile telefoni teel üks korraldajatest, kes ise arvas, et Jaan siiski ei ole selles kontekstis pelgalt “tühi koht”. See karm väljaütlemine lajatas hoobilt ristseliti, nii tema kui minu. Ei ole vast raske taibata, miks. 

Linnapea Raudsepalt oli eelnevalt tellitud kõne, mille seesama “keegi” otsustavalt ära keelas. Aga ka linnapeale öeldi mõni päev hiljem otse, et ärgu ta ikka kõnet pidagu. 

Jaan ei hakkaks end kunagi kuhugi vägisi toppima, aga oli salamisi lootnud, et ehk tohib ta oma eelkäija Toomase kirstu Toomase enda talaari kandes kirikust välja aidata kanda, ei muud. Aga ei, ka selle olevat see “keegi” jõuliselt ära keelanud. Surnuaial võid kanda (!), ütles seesama helistaja. 

Sellised käsud ei tule enam ammu kusagilt kõrgemalt, teatas sõnumitooja. Järelikult on need tühistamised võrdselt positsioonilt, mis on eriti kurb ja arusaamatu. Miks ometi? 

Jah, muidugi sai sellega haiget teha. Jah, muidugi tehtigi. Kohutavalt. Oma abikaasat säärases situatsioonis näha, kus ta istub orelirõdul, Toomase talaar põlvedel - ma ei olnud selleks valmis. Ausalt. 

Mõnikord oleks parem teatud asju mitte teada, sest närvisüsteem ei pea vastu. Eile oli just selline päev.

Mina omalt poolt andsin endast kõik, et hea Toomase ärasaatmine oleks muusikaliselt kaunis. Tegime teiste muusikutega kõik, et see heliseks kõikide kõrvus veel kaua. Oli imeilus ja väärikas ärasaatmine. Ilus kõne Tiit Pädamilt, Rein Veidemannilt - kõik.

Aga ikkagi on mu mõttes üksainus küsimus. Miks? Miks ikka veel? Kas kellegi elu muutus tänase päevaga täiuslikumaks? Kas keegi tõusis Toomase järeltulija ja sõbra “eikellekski muutmise” võrra kõrgemale? Kas Toomas oleks ka nii tahtnud? 

Nii jäigi mul päriselt jumalaga jätmata. Tegelesin pidevalt enese kokkuvõtmisega. Mul ei ole nii tugev närvisüsteem, kui pealtnäha tundub. Aga küllap “väärisin” siis minagi lisakurbust, sest see, mida tehakse Jaanile, tehakse ka mulle. Meie abielu ei olnud vaid tema tegu. 

Õnneks mu armsad lohutavad mind. Helis, mu kallis laps rääkis minuga pikalt-pikalt. See on kõige olulisem

See on puhtalt minu mõtete ja tunnetega postitus. Jaangi sai selle olemasolust teada mitu päeva hiljem.