Kodusoojus

Minu ja Loviisa ühislooming

 Mu ühe lapse kooli direktor rääkis emadepäeva kõnes sellest, kuidas ta verinoorena mehele minnes vanematekodu taga igatses. Kohe nii hirmasasti, et nuttis iga päev. Kord sõitsid nad mehe ja tolle sõbraga autos, kui ta taas tagaistmel lohutamatult nutma purskas. Kui sõber ta mehelt küsis, mis naisel viga, vastas too: “Koju tahab!”

Direktriss rääkis veel, et põikas igal vabal hetkel vanematekoju sisse, kuni ema ütles: “Mis sa käid siin nii tihti! Sul on nüüd oma kodu, pead nüüd rohkem seal olema!” Tundusid karmid sõnad. 

Aga ükskord, jutustas ta, põikas ta ema töökohta. Ema töökaaslane sattus talle esimesena peale ning ütles: “Siin sa siis oled. Su ema nutab iga päev, silmad punased, et kodu on nii tühi ja enam pole ta päiksekiirekest…” Vaat, milline targasti abistatud pesast väljalendamine…

See lugu läks mulle väga hinge. Ma mäletan seda nutmist, enda oma, nii selgesti! Läksin minagi omal ajal, pea selgas, oma toonase kihlatuga kokku elama, kuna tema läks oma kodunt ära ja kutsus mind endaga. Mis ma võisin olla, ehk 18-19? Asusime ühte vanasse puumajja Männikul. Maja oli suur ja külm. Seal oli võõras lõhn. Seal oli palju võõraid asju. Kõik tundus olevat valesti. Mäletan, et lebasin esimesel õhtul oma kihlatu suure selja taga ja nutsin kodu järele nii, et padi läbimärg. Kahjuks ei julgenud ma talle oma tohutust koduigatsusest iitsatasagi.

Mu ema on tark naine, ta ei hoidnud mind kinni, kui läksin. Ta teadis, et tulen varsti tagasi.

Et suuta luua naisena omaenda kodusoojus, kodu värvid ja lõhnad, on vaja teatud küpsust ja valmisolekut. Küpsus ja valmisolek omakorda sõltuvad mitmest komponendist, üle mille peaksime saama otsekui katusena laduda sõna “turvalisus”. Sel ajal ei teadnud ma veel neist asjust midagi.

Pragu aga tean küll, millest koosneb meie kodu soojus. Ei, see ei ole ilmtingimata toit, meie pere naisliini armastuse väljendus. Need on hoopis traditsioonid, mida olen püüdnud aastate ja aastakümnete jooksul luua ning juurutada. Meie pere traditsioonidest olen siin blogis ka pikemalt kirjutanud.

On päris suur vahe, kas kodusoojus luuakse partnerite ühistööna või teeb seda üks osapool üksinda. Kui peres hoidvad ja turvalises suhted, peegeldub see kindlasti vastu ka kodust. Sest koos on lihtsam. Kui seda aga ei ole?

Mõtleme veidi sellele, kumb on naisele kodusoojuse loomiseks parem, kas pidev vaimne vägivald või midagi veelgi hullemat või otsus jätkata üksi ja püüda ainuisikuliselt pere kodusoojuse eest vastutada? 

Pereterapeudina peaksin igal juhul soosima turvalisemat varianti. Aga kas teate, ka see teine, üksi toimetamine, võib olla paganama keerukas. Tean, millest räägin. 

Olin korraga nii naine kui mees. Minu, kui ainsa täiskasvanu sõna oli see, mis majas luges. Mina tegin otsuseid. Mina vastutasin. Kuu lõpus pidid mul olema makstud kõik arved ja mitte kedagi poleks huvitanud, kui olnuks teisiti. Laste eludel pidi olema silm peal, nii õppimise kui vabaaja plaanis. Ma ise pidin käima tööl, ja mitte vähe, et meie elu-olu välja vedada. Kui olin tööl, ei küsimud keegi, kus on mu lapsed. Kui olin kodus, ei saanud tohutut töörabamist ettekäändeks tuua, seal pidin jaksama suhelda, naeratama, lohutama, ühiseid plaane tegema, traditsioone elus hoidma. Lisaks pidin koristama ja pesu pesema. Vahel ma tõesti ei suutnud. Olin läbi mis läbi! Siis sõitsin autoga kodust minema. Autosõit rahustas. Hiljem kuulsin, kui hirmul olid sellal lapsed - nad kartsid, et sõidan kusagilt panga pealt alla. Minu haleda naeratuse esile manamine kukkus niisiis neil hetkil kolinal läbi. 

Olin otsustanud, et mu lastel saab koos minuga olema samasugune elu, kui enne meie lahkuminekut. Mõnes mõttes oligi. Tegime palju asju koos, käisime teatris, looduses, reisisime tohutult palju. Kogu vastutus lasus alati minul. Välismaal rännates, autosid ja eluasemeid rentides, kuidagiviisi orienteerudes ja vahel ka ära eksides oli see tihtilugu vägagi närvesööv. Jah, sa olid tõesti vahel meganärvis, kinnitavad ka mu lapsed, aga ikkagi olid meil imelised reisid. Niisiis tasus mu pingutus end kordades ära. Sain hakkama!

Teate, mind torkab päris korralikult, kui öeldakse, et aasta ema peab olema abielunaine. Abielunaisel on ju abi. Teine pool. Mille poolest siis üksikema kehvem on, eriti kui ta on kõige kiuste tohutult tubli? Keegi ju ei tea, millise hinnaga. Kas siis tema tõesti ei vääri aasta ema tiitlit? 

Mäletan selgelt, et kogu perekonda oma õlul hoida ja mõlemat, nii isa kui ema rolli kanda oli hiigla keeruline. Aga ma ei teinud ühtegi järeleandmist. Lõin meile ise unistuste elu, loobumata meile tähtsast. Iseennast ma ei säästnud, pidin maksma ka lõivu. Varem ei teinud ma sellest kunagi juttu, sest ma ei vaja haletsust. Aga nüüd, kus mul on Jaan… nüüd tunnetan vägagi teravalt vahet. Nüüd julgen rääkida.

Mul olid just hiljuti külas mu terapeutidest sõbrannad. Juttu ja head-paremat jätkus kauemaks ja viimased külalised lahkusid päris hilisõhtul. Kui ukse pealt sõpru saatmast tuppa tagasi tulin … pesi Jaan nõusid. Minu peo nõusid! Ta ise me peol ei olnud, tegi kabinetis tööd. Oleksin äärepealt nutma hakanud! Aga tema kehitas vaid õlgu ja ütles, et ei saa aru, millest ma räägin. Loomulikult tulen ma sulle appi, ütles ta. Pidulikke nõusid ju masinasse ei panda. 

Jah, see on tõesti abielu. Kodu, kus on soojus. 

Ma tahaksin, et inimesed hakkaksid mõistma, et elu ei ole mustvalge. Vahel peame oma valikud tegema ka halva ja vähem halva vahel. Peame läbima tohutuid katsumusi ja keerdkäike, et oma sile tee uuesti üles leida. Aga ka neis katsumustes võime olla metsikute jõuvarude ja leidlikkusega Aasta Inimesed. Need, kellele me korda läheme, märkavad seda kindlasti. Aga need teised, kes meid ka hädas olles kividega loobiksid  … neist tuleb lihtsalt eemale hoida. 

Torm kiriku ümber

 

Õudne, et meie oma luterlik kirik on täiesti lõhki. 

Õudne, et piiskopid kirjutasid sellise karjasekirja, mis nõuab kiriku “rumalatelt ja tagurlikelt” vaimulikelt ja veel “rumalamatelt” lihtliikmetelt vaikimist ja vastuvaidlematut kuuletumist, mõistmata, et enam ei ole see aeg, kus sellised asjad sel viisil toimivad. Autoriteeti ei saavuta jõuga. 

Õudne, et konservatiivid ja liberaalid saavad üha enam lõhestatud, kuna vahet ei tehta konstruktiivsel dialoogil ja sõimul. Kuna viimast millegipärast ei sotsiaalmeedias ega ka mujal ei takistata, pole mingidki arengud antud valdkonnas võimalikud. Eriliselt häirivad on “konservatiividest” ropud lõugajad, kes teatud inimgruppe valimatute sõnadega solvavad. Küündimatute kisa on liialt esile kerkinud ja see võtab arukamatel tahtmise üldse midagi öelda. Lahendused taanduvad mülkasse.

Õudne, et korraga on meie vanemate ja vanavanemate ja vanavanaavanemate liturgia ehk jumalateenistuse kord tähtsate onude muutmis- ja kuulsusjanu tõttu korraga valeks nimetatud. Õudne ja piinlik, et sellist küsimust ei suudeta lahendada muul viisil kui jõupositsioonilt.

Õudne, et mõned, kes kirikus liiga kõrgele ametipositsioonile paigutatud, ei oma elementaarseidki psühholoogiaalaseid oskusi, vaid kasutab oma võimu viisil, mida nimetatakse vägivallaks. Kardan, et asi läheb järjest hullemaks. 

Õudne, et kiriku liikmeskond muudkui kahaneb. Õudne, et selle eest vastutajad elavad otsekui mingis muus maailmas, seal, kus on palju raha ja palju võimu.  

Õudselt kahju, et olukord on nii hull. Hea, et siiani saab pelgupaika oma rahulikes kogudustes. 

Kiriku ümber 

puhus täna see vägev soe tuul,

kõik kohises lakkamatult,

kõik viis lendu, tooli, padja, raamatu,

teetopsi, küpsisepaki...

Imelik oli vaadata, et küünlal keset kirikut

leek isegi ei võbelenud.

Kõik see möll

oli ainult väljas.

(T.Õnnepalu)

 

Teater

 Meie Jaaniga otsustasime, et nüüd mõnda aega enam teatris ei käi ning uusi teatripileteid ei hangi. Olles praegused “tippteosed” enamalt jaolt ära näinud, ei suuda me enam kuidagi lahjaga leppida. Ühe uue etenduse piletid müüsin lihtsalt maha, kui kuulsin, et tegu on samasuguse absurdiga, nagu oli Kiilaspäine lauljanna. Arvaku “teatritargad” pealegi, et ma ei saa absurdi headusest lihtsalt aru, minu jaoks võrdub teatrielamus ikka sellega, et lõpuaplausi ajal on kananahk ihul ja pihud plaksutamisest hellad. Õnneks või kahjuks hakkan mingi jura ajal liiga sageli kella piiluma ning mõõdan mõttes samme ukseni, kust ehk välja pääseks. Miks peaksin oma väärtuslikku aega ja raha millelegi säärasele kulutama?

Aga absurd absurdiks, vaat et veelgi hullemad on teatritükid, mis ehk nii kehvad pole, et minema kõndida, aga mingit otsest elamust ka ei paku. See on sama, nagu sööksid mingit keskpärast suht maitsetut rooga, viisakusest taldrikutäie lõpuni ära, kuigi mingit heaolutunnet ei teki ja hiljem kahetsed, et oleks võinud parem järgi jätta…

Ühte sellist etendust, mille kohta oli kahetsusväärselt palju tulnud eelnevalt ka kiidusõnu, käisime vaatamas täna. Ma ei saa aru, kas suurem mass teatrikülastajatest ei tee tõeliselt heal ja kesisel etendusel üldse vahet, aga minu (ja ka Jaani) arvates oleks võinud tänane teatrikülastus küll olemata olla. Kusjuures selle teema - inimese elukaar - oleks saanud ju vägagi puudutavaks ja südamlikuks teha. Kahjuks oli aga laval taaskord mingi arusaamatu palagan. Eiei, mitte absurd! Eks me ju kohati mõistsime ka, mida ühes või teises stseenis tahetakse öelda, aga paraku ei läinud see kohe üldse hinge. Kahju! 

Juunis ootab meid veel ees etendus Uskuja, mis pidavat olema hiigla hea (enne ei usu, kui oleme näinud). Aga siis olgu vahe nii Ugalate kui Endlate kui kohati ka Linna- ja Draamateatriga! “

Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab”. See fraas käigu ka teatritükkide kohta! 

Emadepäev

Umbes aastal 1976-77

 Mul on suurepärane ema. Üldsegi mitte tavapärane ninnu-nännutaja või kõigega nõustuja, vaid karakteriga tüüp, aga see ta just suurepäraseks teebki. Mu ema on tugev ja kange naine. Mu pehmeloomulisele isale on ta täiesti loogiline teinepool. Juba 52 aastat. 

Minu ema on 100% emalõvi. Ta ei ole kunagi jätnud asju, mis puudutavad tema lapsi, juhuse hooleks. Ka sügaval nõuka ajal mitte. Toon mõningad näited. 

Kui mu õde oli lapsena tihti haige ja pidi aeg-ajalt mitmeid nädalaid haiglas veetma, siis nõuka mentaliteedi kohaselt jäeti lapsed üksi haiglasse, aga minu ema puhul ei tulnud selline asi kõne allagi. Tema, ma ei tea, mis valemiga, asus koos õega haiglasse elama ja käis sealt isegi tööl! Nii oli mitmeid kordi! Mu õde oli juba päris suur tüdruk, kui ema ikka temaga koos haiglas istus. 

Teine näide. Nõuka-ajal olid Tallina eri piirkondades rajoonikoolid. Sinna, kuhu elama sattusid, pidid panema õppima ka oma lapsed, oli see kool siis milline tahes. Minu emale selline asi absoluutselt ei sobinud. Tema lapsed pidid käima hea mainega koolis. Tallinna 2.keskkoolis oli selline süsteem, et pooled lapsed olid nn rajoonilapsed ja pooled tulid konkursiga. Nii mina kui hiljem ka mu vend ja õde asusime õppima just sinna, praegusesse reaalkooli. Mnjah, tõesti oli teistsugune, kui “tavakool”. Ikkagi reaali vaim…

Kolmas näide. Kui mu vennal oli keerukas puberteet, oli just ema see, kes ta küünte ja hammastega igast etapist järgmisele aitas, jätmata midagigi juhuse hooleks! Käis, rääkis õpetajatega, palus anda uusi võimalusi, andmata raasukestki alla. Kuni kõik koolid said ilusti läbitud ja sobiv amet omandatud. 

Nõuka ajal oli tavaks panna lapsi pioneerilaagrisse. Tean, et mõni veetis seal kõik oma suved. Aga mitte mina. Siiski läksime kord naabritüdrukuga ühte säärasesse laagrisse. Üks vahetus kestis kuu aega (!) ja vanemad tohtisid vaatamas käia selle aja jooksul vaid ühe korra (!). Loomulikult nutsin mina, hoitud laps, end külastupäeval nendega koos koju tagasi. Ja loomulikult minu ema (ja isa) võtsidki mu laagrist ära. 

Minu kodus oli mind alati ootamas soe söök, kui koolist koju tulin ja ema oli juba muusikakooli tööle läinud. Ega ma koolitoitu söönudki, nõuka-ajal oli see selline imelik. Mäletan siiani mõnusaid kodutoidu lõhnu, kui koju jõudes purunäljasena kööki tormasin ja vahel juba otse pannilt head-paremat haukasin. 

Minu ema oli just oma kolm last peaaegu kaelakandjaks kasvatanud, kui minu elu keerdkäigud mind rasedana ja hiljem vastsündinu üksikemana vanematekoju elama sundisid. Et pidin ka ülikoolis edasi õppima, langes mu emale lisaks täis-tööajale ka täis-lapsehoidja koormus. Ta tuli toime! Ja lausa nii, et ka minu tütar ei pidanud kunagi pikki päevi nö tavalasteaias veetma. Õigemini ta ei käinudki seal õieti. 

Lendasin küll paari aasta pärast juba uue abieluga vanematekodust välja, mu last aga aitasid mu vanemad, eriti ema, hoida kogu tema lapsepõlve. Sellest kujunes neil kahel täiesti eriline side…  

Mu ema on minu kõrval olnud kõikidel minu tähtsatel eluetappidel muusikuks kujunemise teekonnal. Muusikakooli, baka ja magistri eksamite eel oli just tema mu kõige karmim ja ausam kriitik, istudes ja lihvides koos minuga minuga mu lõpukavu tunde ja tunde. 

Mu ema on kange, aga ka habras. Nii nagu minagi. Tal on üleloomulikult hea vaist ja ehk seetõttu ka pidev terav valvelolek. Sellises seisus võib kiiresti väsida, eriti, kui kõik asjad ei ole parasjagu päris kontrolli all. Aga kas nad kunagi ongi? Eriti nii suures pereringis nagu meil. 

Kui õppisin terapeudiks, hekseldasin korralikult läbi selle, mis mu suhetes vanematega vajaka jäi ja kuidas saaksin seda parandada nii, et nende suhete valu mind elu lõpuni teistes suhetes ei saadaks. Selline asi käib õpingute juurde, et toetada täiskasvanulikku eristumist ja arendada seeläbi kõik oma suhted turvaliseks. Praeguseks võin öelda, et see töö on enamalt jaolt edukalt vilja kandnud. Usun, et mu emal on minuga mugav olla see, kes ta päriselt on, ilma, et see mind kuidagi käivitaks. Mina ka tema kõrval olla mina ise. Mul ei ole oma emale ühtegi pretensiooni. Ainult tänu. Ja rõõm, et ta on olemas, et ta on terve. Minu arvates on meil koos väga tore! 

Arvan, et nüüd saame meie, lapsed ja lapselapsed väga palju selleks ära teha, et ema saaks elu võtta vabalt ja rõõmuga. Ta on kerge olemise kuhjaga ära teeninud. Nüüd on meie kord olemas olla, aidata, küsida, teenida. 

Lagi

Liszt, etüüd La Campanella

Olen alati teadnud, et kuna mul on väga väikesed käed, ei tasu mul mitte proovidagi klaveril mängida Liszti etüüde - liiga rasked. Liszti enese kämmal olla olnud oktaavi pluss kvindi mõõtu, minu oma võtab vaevu oktaavi.

Eelmisel nädalal sobrasin ema noodikapis. Tahtsin laenata mõne Chopini kogumiku (etteruttavalt mainin, et sain need kõik endale, sest mis nad seal üleval kapis ikka niisama seisavad, kui neid keegi ei mängi). Muuhulgas jäi mulle aga kätte ka Liszti etüüdide noot, mis oli täiesti “kapsaks” mängitud, kolmeks kärisenud, osa lehti lahti ja ribadeks. Panin ette, et teen selle ilusti korda, mispeale ema andis sellegi mulle. Ühesõnaga, tulin vanematekodust kotitäie nootidega.

Tunnike lõikamist ja kleepimist kulus vaesele Lisztile ära küll, enne kui ta teistega enam-vähem samaväärse väljanägemise omandas. Ühesõnaga, sain väsinud noodi vinks-vonks korda! Aga ühtlasi hakkas mind huvitama selle sisu. Sisu, mis minu tillukestele kätele omandamiseks ilmvõimatu. 

Ühte etüüdi neist olin siiski mänginud. Grandes etudes de Paganini sarjast viiendat, E-duuri. Astusin sellega Otsa-kooli kolmandale kursusele. Vahva teos! Kolmas samast etüüdide kogumikust kannab aga alapealkirja La Campanella. Vaat seda lugu armastan ma tõeliselt! Olen seda kuulanud Lang Langi ja teiste esituses kordi ja kordi! Aga just sellele etüüdile ongi muuhulgas vaikimisi ehk minu teadvuses kirjutatud silt “ära proovi, liiga raske”. 

Hakkasin tasapisi proovima. Sellestsamast ema noodist, mille korda tegin. Jah, praegu, selles vanuses, ilma eelneva regulaarse klaveri harjutamiseta, tõsi küll, siiski pideva mängimise baasil. Proovisin takt-takti haaval. Algul eraldi kätega, siis koos. Paar takti, seisak, kordus. Veel paar takti. Uuesti, uuesti. Ja teate, ta hakkas tulema! See on nii uskumatu - mina mängin La Campanellat! Praegu küll ca 12 takti, aga ka see on juba midagi! 

Mul pole kuhugi kiiret. Lang Langi ega ühegi teise pianistiga ma end ei võrdle, sest olen ju tegelikult esmajoones organist, kuhugi lavale sellega ronida ei kavatse, sest lugu on keerukas. Aga ta saab olla minu challenge. Enese proovilepanek, ilusa loo mõnus läbinärimine. Või siis ainult algusest järamine, ükskõik! Ma ei pea kellelegi aru andma, pelgalt mängin, kuniks lusti. Ja ma suudan!

Mitte kellelegi ei tohiks mitte kunagi öelda, et kusagil on ta “lagi”. See on kuritegu. Mitte mingit lage pole olemas, aga me ise kujutleme selle enda kohale, kuna meid on nii õpetatud. “Ära sina küll seda tee!”, “sellega sa ei saa hakkama!”, “kelleks sa end pead, et midagi nii keerukat võtad?” - need on vaid mõningad laused, mis meil kuklas kumisevad ja paljudest asjadest eos loobuma panevad. 

Leian, et see aeg on nüüd ümber, kui minule keegi ütlema tuleb, mida võin mängida ja mida mitte. Alles praegu sain aru, et mu kohal pole mingit lage. On vaid vabadus, värske õhk ja kõrge taevas. Kõik see jutt mu väikestest kätest ja sellega seonduvast saamatusest on olnud kellegi poolt pähemääritud kujutlus. Läbikukkumist ei ole! Vaid see on läbikukkumine, kui sa isegi ei katseta. Lihtsalt pööraselt tore avastus!

Salatid

 Armastan hirmsasti igasugu toorsalateid. Peamiselt on nende põhikomponendiks beebispinat või rukola, millele lisan seltsiks kirsstomatit, vahel kurki, avokaadot, mangot, granaatõuna seemneid või muud käepärast ning raputan peotäie seemnesegu lisaks. Kastme teen hea ja väärtusliku oliiviõli baasil. Sinna saab siis maitse järgi sidrunimahla, balsamikot ja erinevaid pipraid lisada. Segad kõik kokku ja ongi hästi!

Veel peab mul alati olema laual brokolit. Brokoli keetmisel tuleb silmas pidada, et see jääks ikka selline erkroheline ja krõmps - üle ei tohi keeta, siis pole hea! 

Tihtilugu tükeldan lauale ka nuikapsast- tükeldatuna saavad ka teismelised sellest osa, muidu nad küll ei viitsiks sellega tegeleda. 

Spargel on ka kevadel täiesti “must be” söök. Saksamaal oli meie seal olles lausa sparglifestival! Kui meil on müügil rohelised ja peenema varrega sparglid, siis Saksamaal pakuti just neid valgeid ja jämedaid. Nende peale käis ka kaste, vist juustuga. Kodus ma pole sparglile kastet teinud, äkki peaks? Ja Saksamaal käis spargli juurde ka õunavein. 

Väga huvitava Iiseraeli stiilis salati idee sain paastuaegselt “Piibel köögis” kokkusaamiselt, kus tutvustati juutide paasapühade roogasid. Üheks lisandiks hapendamata leibadele ja paasatallele (milleks sel korral pakuti hoopis tükikest kana), oli tore salat, mille ainsateks komponentideks oli seller ja redis. Põhilise maitsenüansi andis kogu asjale sidrun- taas oliiviõli ja maitsetaimedega. Mina söön seda krõmpsu salatit väga heal meelel, muu pere aga üsna pika mokaga. 

Tihtilugu praen hommikuks keedumuna kõrvale suvikõrvitsat, mis peab tingimata olema tšilliga maistestatud. See läheb kõikidele peale! 

Lisann tahab, et meil oleks kodus ka rikkalikult puuvilju. Eks ma katsun neidki kokku osta, kuigi viimati olid mandariinid üleni seemneid täis, viinamarjad maitsesid nagu plastmass ja pirnid olid lihtsalt kõvad ja toored… Põhjamaa värk. 

Ahjaa, üks asi, mida tihtilugu veel ostan, on mangopüree. Segan kreeka jogurti chia seemnetega, tõstan kaussidesse ja valan mangopüreega üle. Igati tervislik magustoit või vahepala. 

Tean, et kaunvilju tuleks ka rohkem süüa, aga neid retsepte ma veel otsin ja katsetan. Mul on küll üks vũrtsikas kikerherne pada ja kookospiimaga läätsesupp, kuid neile tahaks vaheldust, kuigi mõlemad on super maitsvad. 

Kui saaks oma trio ka tervislikult toituma, oleks suurepärane. Tõsi, koju ma mingit jampsi ei osta, aga väljaspool saavad nad ikka mingi burksi või pizza või muu ebatervisliku kraami hambusse. No õnneks söövad nad siiski lõhet ka. Või kanapada. Või muud, mida valmistan. Õige ja hea toitumine ON tähtis! 

Home sweet home

 

Kodus on ikka jube hea olla! Kõige magusam on just see öiselt lennult tulles oma voodisse magama vajumine! Sel korral oli ka nii, et kuigi majutusime üliväga ägedas, nunnus, puhtas ja stiilses miljonivaatega majakeses, oli see reisijärgne “oma voodi tunne” nii ehe ja hea, et ei leiagi õigeid sõnu!

Kirjutada tahtsin aga hoopis külalislahkusest. Mis teie arvates on külalislahkus? Kas see, kui su kodu uksed on kõikidele soovijatele pidevalt lahti - või midagi hoopis teist, nüansirikkamat? 

Seda armsat inimest, kes meid Saksamaale külla kutsus, võib küll nimetada üli-külalislahkeks. Kuna juba nende (kärg)pere on seal kodus väga suur ja igapäevast sagimist ja korraldamist palju, võiks ju arvata, et veel ühtede inimeste lisaks kutsumine tekitab tohutut lisastressi. See linnake seal Frankfurti lähistel Taunuse mäestikus on nimelt paik, kus pole poodigi, nii et hoolimata eraldi majas ööbimisest sõltusime enamus ajast ikkagi oma võõrustajast. Ta tegeles meiega heal meelel, tuli lennujaama vastu, viis sinna ära, korraldas väljasõidu ühe erilise Rheini jõe lähistel asuva kloostri ja muinasjutulise lossi juurde ja järgmisel päeval mägimatka, millest võttis osa ka tema sakslasest mees. Tegi kaks uhket õhtu- ja kaks hommikusööki. Ühest õhtusöögist võttis osa kogu nende suurem perering. Kuidas ta jaksas? Kuidas ta viitsis, kui küsida eestlase kombel (seda sõna teistes keeltes polegi)? 

Samas, meie olime jälle osake tema kodumaast. Tükike ühiselt tunnetatud ajaloost. Võimalus rääkida eesti keelt. Inimesed samast kultuuriruumist. Omade puudutus. 

Tean mõndagi külalislahkusest ka oma eesti sõprade kaudu. Neist mõnede juures tunnen end eriliselt hoituna ja hellitatuna. See teeb südame soojaks.

Kas mina olen sama külalislahke? Tegelikult vist olen küll. Enamik, kes meie juures käivad, on muidugi kolmikute sõbrad, kes all korrusel kokkavad või lauamänge mängivad või siis ülalkorrusel oma tubades lihtsalt jutustavad. Minu meelest igati vahva! 

Meie, täiskasvanute juures käiakse harvem. Põhiliselt sünnipäevadel, aga ka mõnel muul koosviibimisel. Vahel suurem, vahel väiksem seltskond. Paari päeva pärast tulevad näiteks terapeudid, minu armsad õpingukaaslased, meie koovisioonigrupp. Siis peab meil mõnus olema! Ilusad lauanõud ja maitsev toit ning jook. Pean veel mõtlema, mida sel korral pakun. Oh, sellised õhtud on vahvad!

Aga muidugi ei kutsu ma külalisi valimatult. Pigem mõtlen hoolikalt järele, millisele koosviibimisele millised inimesed sobivad, kuidas üks või teine seltskond omavahel haakub, kas mul jätkub kõikide jaoks aega, mis on ühe või teise külaskäigu eesmärk. Praegu juurdlen kavandatava teise kodukontserdi teema, aja ja külaliste üle. See tuleb kindlasti taas ülitore!

Muide, võtsin nüüd taas inglise keele korralikult ette! Nii ju lihtsalt ei saa, et tahad inimestega vestelda ja sõnad ei tule meelde. No mis külalislahkust sa selle käte-jalgade vehkimisega ikka osutad! Iga päev veerand tundi - pole ju palju! Ma lihtsalt pean rääkima saama!

Nüüd aga - taas mõnusa koduvoodi aeg!