Emadepäev

 Mul on suurepärane ema. Üldsegi mitte tavapärane, aga see ta just suurepäraseks teebki. Mu ema on tugev ja kange naine. Mu pehmeloomulisele isale on ta täiesti loogiline täiendus. Juba 52 aastat. 

Minu ema on 100% emalõvi. Ta ei ole kunagi jätnud asju, mis puudutavad tema lapsi, juhuse hooleks. Ka sügaval nõuka ajal mitte. Toon mõningad näited. 

Kui mu õde oli lapsena tihti haige ja pidi aeg-ajalt mitmeid nädalaid haiglas veetma, siis nõuka mentaliteedi kohaselt jäeti lapsed üksi haiglasse, aga minu ema puhul ei tulnud selline asi kõne allagi. Tema, ma ei tea, mis valemiga, asus koos õega haiglasse elama ja käis sealt tööl! Nii mitmeid kordi! Mu õde oli juba päris suur tüdruk, kui ema temaga koos haiglas istus. 

Teine näide. Nõuka-ajal olid Tallina eri piirkondades rajoonikoolid. Sinna, kuhu elama sattusid, pidid panema õppima ka oma lapsed, oli see kool siis milline tahes. Minu emale selline asi absoluutselt ei sobinud. Tema lapsed pidid käima hea mainega koolis. Tallinna 2.keskkoolis oli selline süsteem, et pooled lapsed olid nn rajoonilapsed ja pooled tulid konkursiga. Nii mina kui hiljem ka mu vend ja õde asusime õppima just sinna, praegusesse reaalkooli. Mnjah, tõesti oli teistsugune, kui “tavakool”.

Kolmas näide. Kui mu vennal oli keerukas puberteet, oli just ema see, kes ta küünte ja hammastega igast etapist järgmisele aitas, jätmata midagigi juhuse hooleks! Käis, rääkis õpetajatega, Kuni kõik koolid ilusti läbi said ja sobiv amet sai omandatud. 

Nõuka ajal oli tavaks panna laps pioneerilaagrisse. Mõni veetis seal kõik oma suved. Aga mitte mina. Sattusin kord ka ise naabritüdrukuga ühte säärasesse, vahetus kestis kuu aega (!) ja vanemad tohtisid vaatamas käia vaid korra (!). Loomulikult nurusin mina, hoitud laps, end nuttes nendega koju tagasi. Ja loomulikult minu ema (ja isa) võtsid mu ära. 

Minu kodus oli mind alati ootamas soe söök, kui koolist koju tulin ja ema oli juba muusikakooli tööle läinud. Ega ma koolitoitu söönudki, nõuka-ajal oli see selline imelik. Mäletan siiani neid mõnusaid lõhnu, kui koju jõudes näljasena kööki tormasin ja vahel juba otse pannilt head-paremat haukasin. 

Minu ema oli just oma kolm last kaelakandjaks kasvatanud, kui minu elu keerdkäigud mind rasedana ja hiljem vastsündinu üksikvanemana vanematekoju elama jätsid. Et pidin ka ülikoolis edasi õppima, langes mu emale lisaks täis-tööajale ka täis-lapsehoidja koormus. Ta tuli toime! Ja lausa nii, et ka minu tütar ei kunagi pikki päevi nö tavalasteaias veetma. 

Lendasin küll paari aasta pärast juba uue abieluga vanematekodust välja, mu last aga aitasid mu vanemad, eriti ema, hoida kogu tema lapsepõlve. Sellest kujunes neil kahel viimaks täiesti eriline side…  Ja loomulikult valisin ka mina kõikidele oma lastele erilised koolid :)

Mu ema on mu kõrval olnud kõikidel minu tähtsatel eluetappidel muusikuks kujunemise teekonnal. Muusikakooli, baka ja magistri eksamite eel oli just tema mu kõige parem kriitik, istudes ja lihvides minuga mu kavu tunde ja tunde. 

Mu ema on kange, aga ka habras. Nii nagu minagi. Tal on üleloomulikult hea sisetunne ja ehk seetõttu ka pidev teravam valvelolek, kui teistel. Sellises seisus võib kiiresti väsida, eriti, kui asjad ei ole päras kontrolli all. Aga kas nad kunagi ongi? 

Kui õppisin terapeudiks, helseldasin korralikult läbi selle, mis mu suhetes vanematega vajaka jäi ja kuidas saaksin seda parandada nii, et nende suhete valu mind elu lõpuni teistes suhetes ei saadaks. Praeguseks võin öelda, et see töö on enamalt jaolt edukalt tehtud. Saan lubada oma emal olla see, kes tema on, ilma, et see mind kuidagi käivitaks. Ja saan ka tema kõrval olla täielikult mina ise. Mul ei ole oma emale ühtegi pretensiooni. Ainult tänu. Minu arvates on meil koos väga tore! 

Arvan, et nüüd saame meie, lapsed ja lapselapsed väga palju selleks ära teha, et ema saaks elu võtta vabalt ja rõõmuga. Ta on kerge olemise kuhjaga ära teeninud. Nüüd on meie kord olemas olla, aidata, küsida, teenida.

Lagi

Liszt, etüüd La Campanella

Olen alati teadnud, et kuna mul on väga väikesed käed, ei tasu mul mitte proovidagi klaveril mängida Liszti etüüde - liiga rasked. Liszti enese kämmal olla olnud oktaavi pluss kvindi mõõtu, minu oma võtab vaevu oktaavi.

Eelmisel nädalal sobrasin ema noodikapis. Tahtsin laenata mõne Chopini kogumiku (etteruttavalt mainin, et sain need kõik endale, sest mis nad seal üleval kapis ikka niisama seisavad, kui neid keegi ei mängi). Muuhulgas jäi mulle aga kätte ka Liszti etüüdide noot, mis oli täiesti “kapsaks” mängitud, kolmeks kärisenud, osa lehti lahti ja ribadeks. Panin ette, et teen selle ilusti korda, mispeale ema andis sellegi mulle. Ühesõnaga, tulin vanematekodust kotitäie nootidega.

Tunnike lõikamist ja kleepimist kulus vaesele Lisztile ära küll, enne kui ta teistega enam-vähem samaväärse väljanägemise omandas. Ühesõnaga, sain väsinud noodi vinks-vonks korda! Aga ühtlasi hakkas mind huvitama selle sisu. Sisu, mis minu tillukestele kätele omandamiseks ilmvõimatu. 

Ühte etüüdi neist olin siiski mänginud. Grandes etudes de Paganini sarjast viiendat, E-duuri. Astusin sellega Otsa-kooli kolmandale kursusele. Vahva teos! Kolmas samast etüüdide kogumikust kannab aga alapealkirja La Campanella. Vaat seda lugu armastan ma tõeliselt! Olen seda kuulanud Lang Langi ja teiste esituses kordi ja kordi! Aga just sellele etüüdile ongi muuhulgas vaikimisi ehk minu teadvuses kirjutatud silt “ära proovi, liiga raske”. 

Hakkasin tasapisi proovima. Sellestsamast ema noodist, mille korda tegin. Jah, praegu, selles vanuses, ilma eelneva regulaarse klaveri harjutamiseta, tõsi küll, siiski pideva mängimise baasil. Proovisin takt-takti haaval. Algul eraldi kätega, siis koos. Paar takti, seisak, kordus. Veel paar takti. Uuesti, uuesti. Ja teate, ta hakkas tulema! See on nii uskumatu - mina mängin La Campanellat! Praegu küll ca 12 takti, aga ka see on juba midagi! 

Mul pole kuhugi kiiret. Lang Langi ega ühegi teise pianistiga ma end ei võrdle, sest olen ju tegelikult esmajoones organist, kuhugi lavale sellega ronida ei kavatse, sest lugu on keerukas. Aga ta saab olla minu challenge. Enese proovilepanek, ilusa loo mõnus läbinärimine. Või siis ainult algusest järamine, ükskõik! Ma ei pea kellelegi aru andma, pelgalt mängin, kuniks lusti. Ja ma suudan!

Mitte kellelegi ei tohiks mitte kunagi öelda, et kusagil on ta “lagi”. See on kuritegu. Mitte mingit lage pole olemas, aga me ise kujutleme selle enda kohale, kuna meid on nii õpetatud. “Ära sina küll seda tee!”, “sellega sa ei saa hakkama!”, “kelleks sa end pead, et midagi nii keerukat võtad?” - need on vaid mõningad laused, mis meil kuklas kumisevad ja paljudest asjadest eos loobuma panevad. 

Leian, et see aeg on nüüd ümber, kui minule keegi ütlema tuleb, mida võin mängida ja mida mitte. Alles praegu sain aru, et mu kohal pole mingit lage. On vaid vabadus, värske õhk ja kõrge taevas. Kõik see jutt mu väikestest kätest ja sellega seonduvast saamatusest on olnud kellegi poolt pähemääritud kujutlus. Läbikukkumist ei ole! Vaid see on läbikukkumine, kui sa isegi ei katseta. Lihtsalt pööraselt tore avastus!

Salatid

 Armastan hirmsasti igasugu toorsalateid. Peamiselt on nende põhikomponendiks beebispinat või rukola, millele lisan seltsiks kirsstomatit, vahel kurki, avokaadot, mangot, granaatõuna seemneid või muud käepärast ning raputan peotäie seemnesegu lisaks. Kastme teen hea ja väärtusliku oliiviõli baasil. Sinna saab siis maitse järgi sidrunimahla, balsamikot ja erinevaid pipraid lisada. Segad kõik kokku ja ongi hästi!

Veel peab mul alati olema laual brokolit. Brokoli keetmisel tuleb silmas pidada, et see jääks ikka selline erkroheline ja krõmps - üle ei tohi keeta, siis pole hea! 

Tihtilugu tükeldan lauale ka nuikapsast- tükeldatuna saavad ka teismelised sellest osa, muidu nad küll ei viitsiks sellega tegeleda. 

Spargel on ka kevadel täiesti “must be” söök. Saksamaal oli meie seal olles lausa sparglifestival! Kui meil on müügil rohelised ja peenema varrega sparglid, siis Saksamaal pakuti just neid valgeid ja jämedaid. Nende peale käis ka kaste, vist juustuga. Kodus ma pole sparglile kastet teinud, äkki peaks? Ja Saksamaal käis spargli juurde ka õunavein. 

Väga huvitava Iiseraeli stiilis salati idee sain paastuaegselt “Piibel köögis” kokkusaamiselt, kus tutvustati juutide paasapühade roogasid. Üheks lisandiks hapendamata leibadele ja paasatallele (milleks sel korral pakuti hoopis tükikest kana), oli tore salat, mille ainsateks komponentideks oli seller ja redis. Põhilise maitsenüansi andis kogu asjale sidrun- taas oliiviõli ja maitsetaimedega. Mina söön seda krõmpsu salatit väga heal meelel, muu pere aga üsna pika mokaga. 

Tihtilugu praen hommikuks keedumuna kõrvale suvikõrvitsat, mis peab tingimata olema tšilliga maistestatud. See läheb kõikidele peale! 

Lisann tahab, et meil oleks kodus ka rikkalikult puuvilju. Eks ma katsun neidki kokku osta, kuigi viimati olid mandariinid üleni seemneid täis, viinamarjad maitsesid nagu plastmass ja pirnid olid lihtsalt kõvad ja toored… Põhjamaa värk. 

Ahjaa, üks asi, mida tihtilugu veel ostan, on mangopüree. Segan kreeka jogurti chia seemnetega, tõstan kaussidesse ja valan mangopüreega üle. Igati tervislik magustoit või vahepala. 

Tean, et kaunvilju tuleks ka rohkem süüa, aga neid retsepte ma veel otsin ja katsetan. Mul on küll üks vũrtsikas kikerherne pada ja kookospiimaga läätsesupp, kuid neile tahaks vaheldust, kuigi mõlemad on super maitsvad. 

Kui saaks oma trio ka tervislikult toituma, oleks suurepärane. Tõsi, koju ma mingit jampsi ei osta, aga väljaspool saavad nad ikka mingi burksi või pizza või muu ebatervisliku kraami hambusse. No õnneks söövad nad siiski lõhet ka. Või kanapada. Või muud, mida valmistan. Õige ja hea toitumine ON tähtis! 

Home sweet home

 

Kodus on ikka jube hea olla! Kõige magusam on just see öiselt lennult tulles oma voodisse magama vajumine! Sel korral oli ka nii, et kuigi majutusime üliväga ägedas, nunnus, puhtas ja stiilses miljonivaatega majakeses, oli see reisijärgne “oma voodi tunne” nii ehe ja hea, et ei leiagi õigeid sõnu!

Kirjutada tahtsin aga hoopis külalislahkusest. Mis teie arvates on külalislahkus? Kas see, kui su kodu uksed on kõikidele soovijatele pidevalt lahti - või midagi hoopis teist, nüansirikkamat? 

Seda armsat inimest, kes meid Saksamaale külla kutsus, võib küll nimetada üli-külalislahkeks. Kuna juba nende (kärg)pere on seal kodus väga suur ja igapäevast sagimist ja korraldamist palju, võiks ju arvata, et veel ühtede inimeste lisaks kutsumine tekitab tohutut lisastressi. See linnake seal Frankfurti lähistel Taunuse mäestikus on nimelt paik, kus pole poodigi, nii et hoolimata eraldi majas ööbimisest sõltusime enamus ajast ikkagi oma võõrustajast. Ta tegeles meiega heal meelel, tuli lennujaama vastu, viis sinna ära, korraldas väljasõidu ühe erilise Rheini jõe lähistel asuva kloostri ja muinasjutulise lossi juurde ja järgmisel päeval mägimatka, millest võttis osa ka tema sakslasest mees. Tegi kaks uhket õhtu- ja kaks hommikusööki. Ühest õhtusöögist võttis osa kogu nende suurem perering. Kuidas ta jaksas? Kuidas ta viitsis, kui küsida eestlase kombel (seda sõna teistes keeltes polegi)? 

Samas, meie olime jälle osake tema kodumaast. Tükike ühiselt tunnetatud ajaloost. Võimalus rääkida eesti keelt. Inimesed samast kultuuriruumist. Omade puudutus. 

Tean mõndagi külalislahkusest ka oma eesti sõprade kaudu. Neist mõnede juures tunnen end eriliselt hoituna ja hellitatuna. See teeb südame soojaks.

Kas mina olen sama külalislahke? Tegelikult vist olen küll. Enamik, kes meie juures käivad, on muidugi kolmikute sõbrad, kes all korrusel kokkavad või lauamänge mängivad või siis ülalkorrusel oma tubades lihtsalt jutustavad. Minu meelest igati vahva! 

Meie, täiskasvanute juures käiakse harvem. Põhiliselt sünnipäevadel, aga ka mõnel muul koosviibimisel. Vahel suurem, vahel väiksem seltskond. Paari päeva pärast tulevad näiteks terapeudid, minu armsad õpingukaaslased, meie koovisioonigrupp. Siis peab meil mõnus olema! Ilusad lauanõud ja maitsev toit ning jook. Pean veel mõtlema, mida sel korral pakun. Oh, sellised õhtud on vahvad!

Aga muidugi ei kutsu ma külalisi valimatult. Pigem mõtlen hoolikalt järele, millisele koosviibimisele millised inimesed sobivad, kuidas üks või teine seltskond omavahel haakub, kas mul jätkub kõikide jaoks aega, mis on ühe või teise külaskäigu eesmärk. Praegu juurdlen kavandatava teise kodukontserdi teema, aja ja külaliste üle. See tuleb kindlasti taas ülitore!

Muide, võtsin nüüd taas inglise keele korralikult ette! Nii ju lihtsalt ei saa, et tahad inimestega vestelda ja sõnad ei tule meelde. No mis külalislahkust sa selle käte-jalgade vehkimisega ikka osutad! Iga päev veerand tundi - pole ju palju! Ma lihtsalt pean rääkima saama!

Nüüd aga - taas mõnusa koduvoodi aeg!

Saksamaa

 Meie maja asub mäe otsas. Mäe pealt avaneb vaade kogu linnakesele all orus. Orgu viib järsk ja küllaltki konarlik tee. Meie maja juures on kanaaedik, kus elavad kaks kukke ja hulk kanu. Kuked hakkavad juba varahommikul, nii poole viie ajal kirema - nagu kuked ikka. Kanad aga munevad ohtralt ja neid mune saame hommikuti süüa.

Vaade meie magamistoast alla orgu

Praegu on kogu org õiteilus - õitseb nii kastan, sirel kui jasmiin, piibelehtedest ja meelespeadest rääkimata. Võilillede aeg hakkab just otsa saama.

Oleme Frankfurti lähedal. Tegelikult külas, aga ööbime oma võõrustajate tuttava Airbnb majas. Nende kodus oleks muidu liiga palju rahvast. See võimalus oli ka meie jaoks suurepärane. Meile meeldib vahepeal ka omaette olla. Ja muidu meil poleks ka sellist vaadet! 

Täna viis meie tee ühte suurde kloostrisse ja ühe vägeva lossi juurde Rheini jõe kaldal. Ilm oli imeline, päike säras sinises taevas, sooja oli päeval üle 20 kraadi. Hommikud ja õhtud on muidugi jahedamad. Nii mõnus on niisama kulgeda! 

Midagi sellist, kui sel korral Saksamaale saabudes, pole kunagi varem kogenud. Meie lennuk oli juba peaaegu Frankfurti lennujaama maandumas, rattad olid kõhu all väljas ja puha, kui … korraga pööras ta järskul nina taeva poole ja sööstis uuesti üles. “Olime ühele teisele lennukile liiga lähedal”, kommenteeris kapten olukorda, “nüüd ootame uut maandumisluba.” Niisiis, äärepealt oleks toimunud kokkupõrge. Teisel katsel läks kõik tavapäraselt. 

Sellised hetked on ikka üsna mõtlemapanevad. Või õigemini, selles olukorras ei suuda eriti üldse mõelda. Aga pärast, maa peal, tundsime küll elus olemisest suurt rõõmu. 

Suur kevad on käes. Nii hea on pisut puhata ja palju nautida! 

ATH

 Käisin reedel koolitusel ATH ja paarisuhe. ATH-d diagnoositakse üha sagedamini, mõtlen siinkohal psühhiaatri poolt kinnitatud diagnoosi, mitte neid inimesi, kes endal ise ATH-d kahtlustavad. Just nende viimaste tõttu on ATH tituleeritud moehaiguseks, tegelikult pole aga ATH-kaid rohkem, kui 3-4% inimestest. 

Tegelikult polegi ju tegu haiguse ega häire, vaid aju eripäraga ja ATH inimesed on tihtilugu vägagi andekad, mõned lausa geniaalsed. Ometi on nad tavapärasesse maailma justkui sobimatud, kuna ei mahu vaikimisi seatud raamidesse, mis sisaldavad muuhulgas rutiini, aja planeerimist ja asjade korrastatust. Nende aju vaevleb pidevas dopamiini vaeguses, mistõttu nende märksõnadeks on uudsus, põnevus ja isegi ohtlikkus. 

ATH tuleb paarisuhte probleemide korral kindlasti psühhiaatri poolt ära diagnoosida, sest vastasel juhul pole paariteraapia tulemuslik. See partner, kel ATH, peaks kindlasti ära õppima ATH eneseregulatsiooni mudeli, mis lihtsustatult öeldes ta aju “ära trikitab”, et tal oleks lihtsam tavapärases elukorralduses hakkama saada. Tema partner peaks aga tal kindlasti selles ka toeks olema, võtmata seejuures vastutust kogu suhte eest. Hoolimata ATH diagnoosist on suhtes ikkagi kaks täiskasvanut. 

Minu jaoks oli see koolitus vägagi silmiavav, sest ka meie peres on üks juba diagnoositud ja üks diagnoosimata, aga ATH kahtlusega armas inimene. Kuna kahtlustatakse, et ATH võib olla geneetiline (aga täit kindlust selles pole), arvan ka ennast kandvat mõningaid ATH jooni. Kas see ka diagnoosiks osutuks, ei tea. Täiskasvanul ATH diagnoosimine on kallis lõbu ja nii palju mu eripärad me elu ei sega, et selle praegu ette võtma peaksin. 

Igatahes kindel on see, et ATH pole mingi moehaigus, see pole ka “rahutute sõnakuulmatute poiste” haigus, ATH võib olla väga edukatel ja tublidel inimestel. ATH kohta kuluks teadlikkust ära meil kõigil. 

Reklaam ja kõrvaklapid

 Tahaksin endale mürasummutavaid kõrvaklappe. Tahaksin, et isegi siis, kui ma ei kuula neist muusikat (armastan nimelt vaikust), ei kostu mu kõrvu poodides või trennisaalis matsuv mõttetu tümps. Eriliselt tahan aga pääseda poodides kõlavatest imbetsillidele mõeldud reklaamidest. 

Kõige vastikum praegu poodides jooksev reklaam on see, kus vanaema helistab oma lapselapsele ja palub tal midagi aidata teha, lapselaps vastab aga seepeale : kallis vanaema, mul ei ole üldse aega, aga telli see teenus hoopis X firmast.

Kordan veel. Lapselaps ütleb vanaemale: mul ei ole aega! Mida selline reklaam õpetab? Et vanaema ei pea aitama? Et inimestel on hoopis tähtsamaid asju kui vanaema aitamine? Et telligu vanaemad endale ise mingid anonüümsed paigaldajad või abilised, mis nad lapselapsi tülitavad? 

Me oleme praegusel ajal rohkem teineteisest eraldunud kui ühelgi teisel ajastul. Meie vaimne tervis on just üksinduse ja konkaktide vähesuse tõttu ülihabras. Meie kõige suurem ressurss peaks olema meie perekond, meie lähedased. Me peame oma eakate lähedaste eest hoolitsema! Ja siis iga viie minuti tagant see jõle reklaam…

Jaan tavatseb ikka öelda, et ta pole kunagi elust lahkujate huulilt kuulnud kahetsust, et siin maailmas sai tehtud liiga vähe tööd. Põhiline kahetsus on see, et liigvähe on olnud pühendumist oma lähedastele, koosolemist, ühiseid ettevõtmini, mälestuste loomist. Seda saab teha seni, kuni meie kallid on meiega. Et vanaemad kangastuvad meie kujutlusis ikka nendena, kellest enamiku elust tuleb mõelda minevikumälestuste kaudu, on kõnealune reklaam seda hingekriipivam. Mul ei ole üldse aega - mida pekki, milleks sellist jama üldse eetrisse paisata!

Ma ei tarbiks selle firma teenuseid ainuüksi selle kohutavalt halva reklaami pärast! Aga kuna mina seda ära keelata ei saa, tuulan internetis ja otsin võimalikult mürasummutavaid kõrvaklappe. Sellised peavad ju ometi olemas olema!