Kirik, püha paik

 

Kas te teate, kuidas käituvad skisofreenikud? Tihtilugu pöördvõrdelises seoses sellega, mis toimub nende sees. Mida suuremaks paisub nende sisemine segadus, seda enam hakkavad nad korda looma enese ümber.  Olen kunagi varajases nooruses takistanud ühel skisofreenikul mööblit aknast alla loopimast, kuna “segadust oli palju ja õhku vähe”. 

Umbes samasugune pilt avaneb mulle, kui vaatlen vana head luteri kirikut, mille sisemuses on asjad juba ammu täiesti käest läinud, aknast pillutakse aga alla täiesti kasutuskõlblikku mööblit, et tuba korda seada, kui piltlikult väljenduda. Silutakse vormi, mille sisu hõõgub plahvatuse eel. 

Lubatud on kõik ja mitte midagi. Ühed hõiguvad lahutamatutest abieludest, teised jalutavad performance korras alasti altari ees. Ühed keelavad vastassoost inimesel end isegi riivata, rääkimata kallistamisest, teised võtavad osa pride'ist, kus avalikult esitletakse pea kõiki seksuaalsuse vorme. Ühed keelavad naisõpetajaid sisenemast oma kiriku altarisse, teised korraldavad pühakojas punkkontserti, kus on “fuck'i, metal'it ja pulli”

Selles tohuvabohus peab olema väga tugev, et aru saada, millist “vagaduslaadi” keegi esindab ja kus on sinu isiklikud piirid. Ma ütlen ausalt, et kui mul ei oleks Jaani, kellega neid asju aeg-ajalt arutada, oleksin ka ise suures segaduses. Vestlused abikaasaga teevad pildi pisut selgemaks ja võtavad muret maha.

Ilmselgelt on ka kiriku eesotsas olevad inimesed keerukas olukorras. Asjad ei toimi enam nii nagu varem. Paraku ei saa neid ka jõuga uuesti “nii nagu varem” toimima suruda, sest nii nagu asjad on “tasapinnaliselt” segi ja laiali, mõtlen siinkohal üha hullemini haigutavat lõhet liberaalide ja konservatiivide vahel meie tänases päevas, on nad segi ja laiali ka vertikaalselt ehk hierarhilises plaanis ehk ülalt alla valitsemise tasandil, sest jõumeetoditele enam ei alluta. On hoopis teine aeg. Tasapinnaliselt silmast silma kõnelemise oma. Tunnete tasandil.

Vanasti ütles kõige tähtsam, kuidas asjad on ja inimestel polnud kuraasi (ega tihtilugu ka arukust) öeldut kahtluse alla seada. Tänasel päeval on haritud, mõtlevaid ja arvamusega inimesi kordades rohkem ning nendele pole enam mõtet jõupositsioonilt läheneda. Nad lihtsalt ei allu. Muidu on nagu Linnateatri Uskuja etenduses, kus preestri sõnade peale “kellele ei meeldi, mingu minema”, läkski peaaegu kogu kirik tühjaks. Seetõttu ma isegi mõistan kirku valitsejate “suu vett täis” olekut ja mitte midagi ütlemist. Eks ollakse plindris, sest rahvas on ikka igas suunas möllama hakanud. Ühed ühele, teised teisele poole. Piirid on täiesti kadunud. 

Tollele palju kõneainet pakkuvale Tartu Jaani kiriku moeüritusele pakuti mulle tööampsu ehk muusikute keeles keikat. Sooviti orelil midagi moodsat, kreatiivset, nagu luupimine ja muu sinna juurde kuuluv. Ega ma eriti juurelnud, kas säärane üritus üldse kirikusse sobib. Luba selle korraldamiseks oli ju antud. Õnneks ma ei saanud minna - ajaliselt ei sobinud. Piltidelt polnud näha, kas kasutusel oli ka orel või sai luupimine DJ-ga ära tehtud. 

See üritus oleks olnud kõvasti üle minu piiride. Muide, ma olen eluaeg oma lastele õpetanud, et kui me kellegagi koos elame, koos mängime, koos tegutseme, peame alati jälgima, kas kõikidel on turvaline ja hea ja ega me kellelegi haiget ei tee. Kui on oht, et miski võib riivata kellegi tundeid, pole sealtmaalt hea edasi minna. Kiriku ja koguduste eludes võiks olla samuti - nende juhtide näol peaks olema tegu täiskasvanud ja vastutusvõimeliste inimestega, kes peaksid vahendama tulijaile ja olijaile hingerahu. Antud üritus aga lajatas paljudele inimestele lahtise käega otse silmnäkku, olles meelega provokatiivne ja väljakutsuv. Haigettegev.

Teine “lajatamine” pidi Nissi kirikus ilmselt ilma suurema tähelepanuta ära toimuma, aga nagu ikka -kus tegijaid, seal nägijaid. Selle ürituse planeerimine kirikusse on veelgi arusaamatum. Punk ja kirik on minu jaoks ikka vägagi erinevad mõisted. Vaadake vaid neis kontserte kirjeldavaid plakateid! Ma ei tea… minu jaoks õõvastav! 

Screenshotid FB-st, ei hakka paremaks lõikamagi

Minu vaated on muutunud tänu pereteraapia õpingutele ja šokeerivaile sündmustele isiklikus elus märksa liberaalsemaks, kui nad olid kunagi varem. Mõistan inimesi paremini ja ükski erinevus ei häiri mind kuidagi. Minu jaoks ei ole õigustust vihakõnele, sõimule, koha kätte näitamisele, sildistamisele ega lihtlabasele kurjusele. 

Oma usuelus püüan aga kesksel kohal hoida pühaduse mõistet. Kirik ehk pühakoda peaks olema selle mõiste materiaalne kehastus. Inimestega, kes tulevad pühakotta otsima olemise tõelist mõõdet ja saama kinnitust igavesest elust, ei saa pühakoda rüvetada. Olgu nad kuitahes vildakad või patused. Küll aga saab seda teha sündmustega, mida me pühakotta lubame. Müra ja möll, mis viivad rahu, ei kanna pühaduse mõistet, vaid hävitab selle hoobilt. 

Kui arvatakse, et eelnimetatutega toob rohkem noori kirikusse, siis eksitakse. Tänapäeva noortel on liiga palju lärmi ja ärevust ka ilma kirikuta. Pühadust kogetakse liiga vähe, sest pühaduse vastus on rahu. Mina olen oma lapsed väga otsustavalt pühakotta viinud. Meie peres kasvades lihtsalt peab teadma, kuidas kõlavad Bachi kantaadid ja milline sügavus on Mozarti Reekviemil. Poppi ja noortepärast leiavad nad mujaltki. Aga mitte seda, kustkaudu avaneb uks igavikku. Pühaduse otsimine peab saama vajaduseks. 

Mida mina teeksin, et asjad veidikenegi paremad oleksid? Jätaksin “välise vormi silumise” kus see ja teine. Näiteks inimesed, kes liturgiat Agenda järgi teevad, ei kahjusta kirikut kuidagi. Nad on ustavad ja head kristlased. Las need oleksid rahus. 

Aga need räuskajad, solvajad, sildistajad… ja need performansi-tüübid, pungi ja pullimehed…

Ilmselt päris ühtseks seda asja enam ei saagi. Jäävadki erimeelsused, liberaalsemad ja konservatiivsemad inimesed ja vaated. Sellised fopaad võiksid aga tulevikus siiski olemata olla…

Kameeleon

 

Kameeleon!

Kui päikese käes vaatad, siis roheline, kui pimedas, siis sinine! Niisiis värvi muutev. 

Värvid on minu jaoks olulised. Hall, beež, pruun, must ja valge on ainsa värvina paduigavad. Kui millegagi kombos, siis jah. Aga pigem olgu erksamad värvid. Elus on vaja hoogu ja särtsu! 

Niisiis, saage tuttavaks, meie järgmise viie aasta abilised, saamaks kiiremini punktist A punkti B: minul sinakasroheline kameeleon, Jaanil kuldse kumaga roheline. Tore paar - nagu meiegi! 

Kunstikool

Lõputööd

 Tüdrukud lõpetasid täna kunstikooli. Neli aastat kestnud kunstiõpingud Tallinna Kunstikoolis said punkti. 

Kunstikool sarnaneb veidi muusikakooliga. Ka seal käiakse tavakooli kõrvalt, ka seal on paaril pärastlõunal nädalas päris oma tunniplaan, mis sisaldab erinevaid kunstitunde (vormiõpetus, joonistamine,  maal, klaas, kunstiajalugu jms), seega venivad mõned päevad nädalas hiigelpikaks. Kunstikooli lapsed, nagu muusikakooligi omad peavad olema vastupidavad ja tublid. Loomingulisusest rääkimata.

Kunstikooli, nagu muusikakooligi, saab katsetega - lapsel peavad olema kunstitegemiseks teatud eeldused. Kunstikool ei ole lihtsalt kunstiring. Sealt võib saada alguse ka kunstnikuks kujunemise teekond. 

Nii Loviisal, kui Lisannil olid kunstikoolis omad tugevused. Loviisal oli selleks joonistamine, Lisannil maal. Mõne asjaga tuli aga rohkem pusida. Kuigi enamus asju tuli neil välja nii, et minusugune kunstivõhik lihtsalt ahhetas, siis osad valdkonnad tõid ka pisarad silmist. Kuulsin mõlema tüdruku suust selle nelja aasta jooksul paar korda ka kunstikooli poolelijätmise mõtet, kui aga jõudsime kokkuleppele, et pingutatakse veidikene veel, läks keerukas koht korraga üle ja koolikäimine jätkus uue õhinaga. 

Mul on hea meel, et mu tüdrukud teavad nüüd kunstist nii mõndagi ja võivad mindki õpetada. Mõlemad arvasid, et jätkavad mõne kursusega lisa-aastal. Lisann arvas, et võiks veidi enam süvitsi minna klaasikunstiga ja valmistada mõned vitraažid. Loviisat huvitaks fotograafia. 

Lõpetööks tegi Lisann ühe huvitava klaasi-installatsiooni pealkirjaga “Kooskõla”, Loviisa valmistas aga vineerile sadadest sketšidest inimkuju, mis sai nimeks “Kujunemine”. Töös kasutatud ja sketšbookist väljalõigatud sketšid olid valminud üheksa aasta jooksul. Loviisa pälvis oma diplomitöö eest ka kiituse. Lisannil paluti aga koos kunstikooli sõbrannaga esitada lõpukõne, mis oli suurepärane!

Mul on tublid tüdrukud. Loodan, et loomingulisus jääb nendega kaasas käima, olenemata nende poolt valitud elusuundadest. Loomingulised inimesed on inspireerivad ja jõuavad igal alal kaugele. Tuult neile tiibadesse!

Ka mina pusin vahel…

Muusikast kirikus

Kirikus oodatakse enamasti esitajatelt vaimulikku muusikat. Vaimulik muusika on muusikaliik, mis on loodud Jumala ülistuseks või palveteks Jumala poole. Koraalid, mida kogudus pühapäevast pühapäeva laulab, on kindlalt Jumalat ülistav või Tema poole palvetav muusika. 

Sisse- ja väljamängud on seevastu enamasti pidulikud marsilaadsed lood, mis konkreetselt Jumala ülistuseks kirjutatud ei ole, kui tegu pole just mõne suurejoonelise koraali eemänguga. Või järelmänguga. Eel- ja järelmängude ajal peaks õpetajal olema hea ja kindel kirikusse siseneda ja sealt väljuda. Kui tegu on instrumentaalmuusikaga, on tavakuulajal keerukas aru saada, kas see on loodud vaimulikus võtmes või on tegu pelgalt “Kevade marsi” või “Armastuse passiooniga” (suvalised pealkirjad). 

Ehk võiks öelda nii, et kui tegu on vägeva ja kauni teosega, on Jumal andnud selle loomiseks oma heakskiidu ja vahet pole, mis on loo pealkiri. Aga millegipärast päris kõigega päris nii ikkagi pole. 

Klassikalist muusikat peetakse üldiselt kirikusse sobivaks. Paljud ei tea aga seda, et ka klassika liigitub üsna selgepiiriliselt vaimulikuks ja ilmalikuks. Osad palad või suurvormid komponeeriti rikaste õukondade poolt tellituna salongides või ballisaalides esitamiseks. Hiljem kontsertsaalide tarvis. Enamus neist on vaikimisi tunnistatud sobilikuks ka kirikusse ja kõlavad seal vägagi sagedasti, kuigi tegu ei ole Jumalat ülistava muusikaga, vaid võib olla hoopis tantsumuusika või trubaduuri südantlõhestav armastuslaul. Aga kuna muusika on lihtsalt ilus ja kuna me ei mõista, millest see räägib, on kõik “juriidiliselt korrektne”.

Osaliselt peetakse kirikusse sobivaks ka vokaalteoseid, mida saab lähemal tutvumisel ja tundmaõppimisel nimetada pelgalt looduslüürikaks või teatud tunnetust või seisundit kirjeldavaks muusikapaladeks. Oma tuntuse, ilu ja kirikliku meelelaadiga näilise sobivuse tõttu pigistatakse neid kirikutes esitada lubades silm kinni, kuigi neis pole juttu ei Jumalast ega Jeesusest ega Pühast Vaimust. Tegu on täiesti ilmaliku muusikaga. 

Selleks, et ülalmainitud vanade teoste kohta päriselt aru saada, kas tegu on vaimuliku või ilmaliku muusikaga, peaks igal kirikuõpetajal olema isiklik muusikanõunik, kes orienteeriks kindlalt ja vankumatult muusika kujunemisloos ja suudaks selle kõrvutada kiriku ajaloo ja arengutega ning ütleks, et seda teost tohib ette kanda, aga toda mitte. Oleks see vast amet - muusika väljarookija!

Palju kergem tundub olevat meie oma eestikeelse repertuaariga. Sealt kuuleb kohe ära, kas teosed sisaldavad vajalikke sõnu või mitte. Mõni ülistab hoopis isamaad või kaunist loodust või aastaaega. Või lausa armsamat või ema või isa. Või laulab lapsele hällilaulu. See kõik võib olla tohutult kaunis, aga muidugi ei saa me sedagi nimetada vaimulikuks repertuaariks. Ometigi, kui see muusika on “klassika” või kirjutatud autori poolt, keda võib nimetada klassikaliseks heliloojaks, oleks ta justkui rohkem kirikusse lubatud kui mitte-klassika. 

Nüüd jõuangi siia, kuhu tahtsin seda kirjatükki alustades jõuda. Eesti muusika ajaloost ja ka tänapäevast võib nimetada mitmeid laule ja lugusid, mis ei ole “klassika” ja see tähendab, et nad on kuulsaks lauldud teatud ansamblite või koosseisude poolt, kelle loomingut nimetatakse popmuusikaks. Muidugi pole ka see muusika hoopiski loodud Jumala ülistuseks, olles aga väga sügavalt kinnistunud rahva südamesse ja kandes endaga nii eesti rahva keerukat ajalugu, kui lootust ja armastust. Ka sellesse valdkonda kuuluvad kaunid laulud või meloodiad, mis pärinevad näiteks mõnest teada-tuntud filmist ja on väga ilusad. 

Siinkohal tõmmataksegi tihti piir (küll mitte minu pühakodades, aga mõnedes kuuldavasti siiski) - kirikusse sobimatu. Miks?

Teeme Jaaniga üheskoos kontsertmõtisklusi. Teeme neid erinevatel teemadel igal pool, kuhu meid esinema kutsutakse. Kirikutes, kultuuriüritustel, raamatukogudes. Neis mõtisklustes põimuvad muusika ja sõna ühtseks tervikuks. Selleks, et sõna jõuaks kuulaja südamesse, peab muusika seda kindlalt toetama. Oleme mõistnud, et tihtilugu jõuab südametesse just seesama laul või meloodia, mida ei saa liigitada ei vaimulikuks muusikaks ega ka klassikaks, mis aga ometi aitab moodustada mõtisklusel kõlavate juttude ja lugudega ühtse terviku, sest sel muusikapalal on imeline omadus haakuda ka iga kuulaja isikliku looga. Vähe sellest, et nad teavad paljude seesuguste laulude sõnu ja sõnumit peast, on veel mitmeid eri dimensioone. 

Esiteks rahvuslik. Nii on näiteks mitmed Ruja laulud kandnud endas vaikse vastuhaku ja vaba Eesti igatsuse sõnumit, mis haakub meist peaaegu igaühe sõnulseletamatu kogemuse ja mälestustega ja tekitab ühes Jumala sõnaga kaduvusest ja kadumatusest hea koosluse ja magusvalusa äratundmise. 

Teiseks põlvkondade ülene. Podelski “Mõtiskluses” kõlavad sõnad “igas hetkes leidub head ja halba, sealt, kus lõpeb, seal ka algab tee…” või Ernst Enno sõnad “nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees, mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees…” viivad mõtted esivanemate eludele ja pärandile, rikkusele, mida kanname endas ja pärandame omakorda oma lastele.

Kolmandaks oma isiklik põlvnemine. “Viire takka”, kaunis Muhu hällilaul, üldsegi mitte vaimulik, aga siiski nii kodune ja soe, viib mind oma lapsepõlvemaale, mere ja põldude rüppe. Kas see pole Jumala looming?

“Kuhugi on kadunud usk ja unustus…” või “ei tea, kuis Jumalaga on mul asjalood…” on teemad, millele peame kõik aeg-ajalt mõtlema. “Kuula, mis räägib silmapiir, kuula, kui kaugele ta viib…” on jällegi täiesti eluline ja samas Jumala sõnaga igati haakuv. Või “kurjus on must ja sõda on needus, julmuste aeg on suletud ring, piire ei sea vaid armastus teele neile, kel sees on lapse hing…”(laulust Lind ja laps). Kust otsast ja miks peaksid need laulud olema kirikusse sobimatud?

Kui ma mingit rahvale üldtuntud laulu orelil või klaveril esitan, ei tee ma seda kunagi nii, et “ketran loo läbi” nii nagu ta loodud on. Ei, sest kui mängin üksi, pole ju kedagi mind sõnadega toetamas. Sellisel juhul keskendun hoopis enam muusikale. Sõnad või fraasid las kumisevad vaikselt kuulajate südametes. Minu seaded sisaldavad lisaks mängitavale teemale improvisatsioone, modulatsioone, rütmimuutusi ja muud loomingulist, mis ühest küljest laseb kuulajal nautida endale tuttavat muusikateost, teisalt on ühe või teise laulu instrumentaalpalaks ümbersünni tunnistajaks. Kas need lood muutuvad seeläbi “klassikaks”, sest mina ju pole popmuusik? Kas need on ka sel kujul kirikusse sobimatud, kuigi olen ise kirikumuusik ja tajun kirikusse sobivat sõnumit oma arvates päris hästi?

Miks sellised küsimused? Sest mõni muusika sobivuse üle otsustaja ei pruugi siiski asja pointi tajuda, asetades mõne teose ühele pulgale teisega, mille esitusvajaduse kirikus võib ehk tõepoolest kahtluse alla seada. Näiteks arvas üks õpetaja, et Ekspresso machiato oleks ka orelil huvitav... 

Kokkuvõtvalt on erineva kirikumuusika teema põnev ja intrigeeriv. Jaan räägib ikka vahel Martin Lutherist, kes tõi saksa kõrtsilaulude viisid kirikusse ja kirjutas neile vaimulikud tekstid. Kui vagad mehed teda sõitlema hakkasid, et ta nii teeb, olla Luther öelnud, et head asjad tuleb ikka saatanalt ära võtta. 

Minu meelest ka. Eriti need, mille puhul isegi sõnu ei pea muutma! 

Sõrmus

 

Kummas käes teie oma abielusõrmust kannate, juhul kui olete abielus? Mina kannan vasakus, Jaan aga paremas. Eestis kantakse vist rohkem paremas, mujal aga, nagu olen tähele pannud, vasakus. 

Mulle istub abielusõrmus vasakus käes kuidagi mugavamalt. Paremas kannan kihlasõrmust. Vastupidi ei kujutaks ette.

Eile laulatas Jaan taas ühe kauni paari ja olime kutsutud ka pulmapeole. Nemadki, panin tähele, asetasid oma sõrmused altari ees just vasakusse kätte. 

Tänapäevastest abielusõrmustest ei saa tihtilugu arugi, et need just abielusõrmused on. Tihtilugu võib need muude kauniste sõrmustega segigi ajada. Palju kasutatakse näiteks valget kulda, mis jätab hoopis hõbedase mulje. Ja teemanteid või muid vääriskive. 

Eks sõrmus rõhutab igaühe isikupära ja mõne ehtekunstniku meistriteos võib ka selles valdkonnas olla tõeliselt pilkupüüdev.

Ma ise kaalusin korraks, kas lisada ka oma abielusõrmusele neli väikest teemantit, mis sümboliseeriksid mu nelja last. Jäin siiski traditsioonilise lakoonilise kuldse ringi juurde. Ka Jaani valik oli tavapärane kaunistusteta sõrmus. 

Eilne pidu oli aga imeline. Ma polegi kaua nii ilusal ja hästi korraldatud pulmapeol käinud. Kõige kaunim osa sellest oli Elina Netšajeva ja ühe hispaania tenori (kohe tuletan ta nime meelde!) etteaste keelpillitrio ja klaveri saatel. See, millinsed kõrgused see naine välja võtab (ka pianos!), ajas külmavärimad ihule. Oh, kuidas mulle meeldivad andekad inimesed! Ilu! Armastus!

Ahjaa- Jaan ütleb, et abielunaine olgu mehe paremal käel. Mulle see sobib. Kuna käime tihti käsikäes, puutuvad ka meie abielusõrmused, tema paremas, minu vasakus käes, alati kokku. 

Nii et kõik on täpselt nii nagu peab!

Tõsiselt koolijuttu

 Mu enda lapsed ei käi sellistes koolides, kus oleks võimalik kellegi arutu läbipeksmine, kus oleks võimalik õpetajate näotu sõimamine, kus oleks võimalik, et kaasõpilased on narkolaksu all ja õppetöö oleks eelnevalt mainitud asjaolude tõttu halvatud. 

Minu jaoks on lood sellistest õppeasutustest õõvastavad ja ma ilmselt ei hoiaks oma isiklikke lapsi säärastes päevagi. Hariduse saamise juurde kuulub minu hinnangul ka otsustusvõime arendamine ja vajadusel ka valikuvabaduse rakendamine, mis tähendab antud kontekstis ahistavast või vägivaldsest olukorrast lahkumist. Kui laps on alaealine, siis vanema kaasabil ja vastutusel. Väikeste laste puhul tuleks vanematel igapäevaselt teada, mis koolis toimub ja kuidas lastel seal läheb. Selleks on palju toredaid suunavaid küsimusi. Laps ei pruugi normaalsuse ja ebanormaalsuse piirist veel hästi aru saada.

Tegelikult ei peaks muidugi asjad hoopiski niipidi käima, et hullust olukorrast lahkub süütu osapool. Pigem vastupidi. Aga küllap on  paljud hiljutistest koolivägivalla juhtumitest lugenud ja aduvad isegi, et koolid ei saa hakkama. Õpetajate ja koolipsühholoogide jõud ei käi kontrolli alt väljuvatest olukordadest üle. Meie koolid on selleks enamaltjaolt liiga suured. Juurpõhjused, miks lapsed ühel või teisel moel käituvad, jäävad peitu. Koolipsühholoogid jõuavad vaid “tulekahjusid kustutada”, kui sedagi. Olen mõnega neist rääkinud, olukord on kurb. 

Süüdi polegi ju tegelikult keegi. Ükski laps ei sünni piinajaks ega ka kiusatavaks. Keegi ei sünni sõltuvushäirega. Selleks kõigeks saadakse. Aga mitte koolis. 

Iga laps tuleb oma kodust.  Koolis saadakse lihtsalt “keskpõrandale kokku”, iga laps oma eripärade ja koduste mõjutustega ning seal tekkiv “kompott” hakkab elama oma elu. Kes on kuulnud rohkem sõimu või näinud pealt vägivalda, hakkab seda tõenäoliselt rakendama ka ise, kui tema isikuomadused seda tegevust toetavad. Ka vägivallatsejaga “kaasakargajaile” ei ole ilmselt kodudes õpetatud nõrgemate või teistsuguste laste eest seismist, millest on tohutult kahju. Tundekasvatusest on meil äärmiselt suur puudus!

Olen juba eelnevalt maininud, et minu arvates tuleks selle asemel, et koolides koos tohutu hulga ametnikega probleemipuntraid lahendada, alustada hoopis teisest otsast. Abistajatel oleks vaja aimu, mis toimub nende väikeste või noorte inimeste kodudes, kes koolides möllavad. Pereteraapia on teraapialiik, kus inimeste probleemide lahendamisse on kaasatud kogu tema peresüsteem. Pereterapeudid kaardistavad esmalt lapse elus toimuva, et leida sealtkaudu selgitust tema käitumisele. Aga on üsna tõenäoline, et edaspidine töö jätkub vähemalt samal määral tema vanematega. Kui nendega mitte enamgi veel. 

Kordan - vanem peab võtma oma lapse eest vastutuse. Vahel tuleb neile seda päris pikalt õpetada. Laps ei vastuta! Lapse kasvades anname me talle vastutust järk-järgult, sedamööda, kuidas ta üheks või teiseks vastutusalaks valmis on. Aga põhivastutajad oleme ikkagi meie, kuniks lapse tiivad teda ta elus täielikult kannavad. 

Tegelikult peaks juba raseduse ajal noorpaare valgustama, et see, mis hakkab toimuma siis, kui paarist saab pere, võib nende kujutlusist suurel määral erineda. Mõnede pereteraapia seansside läbimine peaks niisiis olema vanemaks saamise eel esmane kohustus. Häirivalt palju on ebaküpsust. 

Mida siis teha, kui koolis “asjad juhtuvad”? Mitte eriti kaua kannatama. See, kui kogu klass peab lõputult arutama mõne halvasti käituva kaaslase lugu, halvab ära kogu õppeprotsessi. Mina tahaksin küll, et minu lapsed käiksid koolis haridust omandamas, mitte mingite muude asjadega tegelemas, eriti kui on tegu ülalmainitud verdtarretavate juhtumite uurimisega. 

Küll need halvasti käituvad, vägivaldsed või pidurdusmehhanismideta õpilased saavad ka hiljem järgi õppida, kui nende maailmas asjad korda saavad. Nagunii jääb käitumishäirete puhul õppeprotsess tahaplaanile. Aga teised ei pea ju kannatama! Seetõttu olen selle poolt, et need õpilased, kelle puhul peale hoiatusi asjad ei parane, tuleks koolist ajutiselt eemaldada. Kui ei ole tegu psühhiaatrilise keissiga, peaks neile olema koheselt kohustuslik teatud hulk pereteraapia seansse, et saaks ruttu teada, mis toimub laste kodudes. Kas nad ikka saavad vanemlikku hoolt. Kusjuures semutsemine pole mingi hoolitsus!

Kui koolis saakski lapse ajutiselt “ära remontida”, siis juhul, kui tema kodus on midagi äärmiselt valesti, teeks ta kohemaid uuesti “katki”. Ma ei pea vast neid võimalikke hulle olukordi siin eraldi ette lugema, mis võivad halvasti käituva lapse kodus ilmneda ja mille tõttu ta enam teisiti hakkama ei saa. Nii et õudne käitumine võib olla lihtsustatult öeldes ka pelgalt appikarje. Aga mitte kauaks. Edasi tuleb juba allakäik.

Rõhutan veelkord, et kui abi vajab laps, vajab seda enamasti terve pere. Aga selle all ei saa kannatada terve kool! See, kui viimse piirini viidud õpetaja kedagi lükkab või sakutab, ei ole lahendus. See on tagajärg. Lubamatu, aga mingil määral siiski mõistetav. Õpetaja amet on kohutavalt raske, talle ei saa lisaks midagi säärast õlgadele laduda, milleks tal kompetents puudub. 

Vanemad, kes oma lapse eest ei oska ega suuda vastutada, peaks võtma luubi alla päris pikaks ajaks. Nad peavad lapsekasvatamise keerulise töö kasvõi natuke selgemaks saama. Mujalt need asjad liikuma ei hakka. Piiride kehtestamine, rollijaotus ja hierarhiliselt ülesehitatud vanemate ja laste allsüsteemid on esmased pereteraapia terminid, millega tuleks abituil või vastutusvõimetuil tegemist teha. Ega midagi pole parata, hoolitsemine käib ikka ülevalt alla, vanemalt lapsele. Muidugi on jube palju ka päris psühhiaatrilisi keisse, kus pereteraapia saab olla kõrvaolev, toetav protsess. 

Seniks, kuni koolide “kordatetegemist” alustatakse hoopis valest otsast, sekkuksin mina vanemana ikka väga jõuliselt, kui minu laps oma koolis kuidagi ohtu satuks. Ma ei jääks päevakski ootama! Sellised traumad võivad olla eluaegsed, milleks seda! Õnneks mõtlesin ise väga põhjalikult läbi, millisesse õppeasutusse oma lapsed panna. Olen loomult emalõvi.

Neist lastest on mul kohutavalt kahju, kes end ise kaitsta ei saa. Ega ravida. Kui neid lugusid kuulen, mis ridamisi ajakirjanduses on kajastust leidnud, tekib jõuetus. Olukord on selliseö viisil ilmselgelt lahendamatu. Aga kes ikka lubab oma rahasid kuhugi mujale, näikteks pereteraapiasse suunata. Nii nad siis istuvad seal oma ümarlaudades… 

Trio tegemised

Presidendiga

 Täna on lastekaitsepäev. On aeg kirjutada oma kallist triost! Nad lõpetavad parasjagu kümnendat klassi ja mul on põhjust taas nende üle uhke olla! Loviisa käis muide täna Kadrioru roosiaias presidendi vastuvõtul! Ta kutsuti sinna seoses ühe tehisaru-teemalise kirjatükiga, mis presidendi kantseleis äramärkimist leidis. Vaat nii!

Gümnas jätkab Loviisa IB ehk rahvusvahelisel suunal, mis tähendab, et tema õppekava on hoopis teistsugune, kui riiklik. Seda vist ei pea mainimagi, et kõik õppeained (peale eesti keele) on jätkuvalt ingliskeelsed. Aga lisaks tuli juba praegu valida suund, kuhu tulevikus pürgida. Tundub, et Loviisa sihib endiselt arstiteaduskonda või midagi sinnapoole. Ta valis nimelt oma põhiaineteks keemia, bioloogia, psühholoogia ja kõige kõrgema inglise keele. Nendele keskendub ta kahe järgneva aasta jooksul enim. 

Loviisa on andekas tüdruk. Praegu pusib ta kunstikooli lõputöö kallal, mis koosneb tema poolt aastate jooksul joonistatud sketšidest, mis on sobiva kujuga välja lõigatud ja paigutatud tema enda kehakontuurile ja mille pealkirjaks saab “Kujunemine”. Tõotab tulla põnev töö. 

Stressi maandab Loviisa rattasõiduga, vahel teeb ta oma uue rattaga hiigelringe. Pidavat hästi mõjuma! Ja veel- ta õpib iseseisvalt kitarri ja suupilli ning mängib juba mõlemat täitsa toredasti! 

Lisanni üle on mul samuti põhjust uhke olla. Tema õpib oma koolis sõna ja kultuuri suunal, mis on väga loominguline. Just hiljuti tegi Lisann hiilgavalt eksami, milles oli neli eri osa: muusika, kunst, kirjandus ja usundiõpetus. Ka mina sain õppeprotsessi jooksul mitmeid uusi teadmisi (mille olen muidugi tänaseks juba unustanud). 

Lisann õpib endiselt ainult viitele, tal tundub kõik tulevat mängleva kergusega. Ka Lisann on kunstis andekas ja lõpetab hetkel kunstikooli. Tema lõputööd, mis on seotud klaasikunsti ja installatsiooniga, saan ma näha alles kaitsmisel. Tema käib seda kunstikoolis viimistlemas. Kodus polevat vajalikke töövahendeid. 

Lisann käib vabal ajal ka jõusaalis. Viimasel ajal muidugi seda vaba aega pisut napib. Ahjaa, nädalavahetuse veetis Lisann riigikaitse laagris Männikul. Riigikaitse on kümnenda klassi aine ja see laager on vist ka enamusel koolidest kavas. Igatahes olevat see päris põnev olnud. Lisann, kauaaegne kodutütar on muidugi selles valdkonnas ka juba kogenud. 

Karl Johann on samuti tubli poiss. Mulle tundub, et koolivahetus tuli talle igati kasuks. Ta on muutunud palju mehisemaks. Ka õppimist märkan kordades enam kui eelmistel aastatel. Ja sõpruskond on tal veelgi laienenud! Karl Johann võeti uues koolis kohe omaks. 

Mul oli nii südantsoojendav Karl Johanni arenguvestlusel kuulda, kui õnnelikud ollakse, et Karl Johann just sinna kooli ja sinna klassi läks! Teda peetakse toredaks kaaslaseks ja huvutavaks inimeseks, kelle arvamusel on kaalu. 

Karl Johanni põhi-huvialad on muidugi endiselt seotud spordiga: ta käib jõusaalis, mängib disgolfi, padelit, kossu, sõidab ratast ja viimasel ajal on veel lisandunud golf, milles ta tahab green card'i ära teha. Mis aga mulle eriliselt rõõmu teeb, on see, et tema klaverihuvi pole vaibunud! Ta alustas klaveriõpinguid sügisel ja praegu mängib juba igavesti toredaid palasid. Vahel, kui pusimine liiga raskeks läheb, kutsub mindki appi. Noh, nooditundmisega on tal veel nagu on… 

Vaat sellised tegemised on mu ägedal triol. Autokool on ka nüüdseks lõpetatud, ees ootavad algul ARK'i teooria-, sügise poole aga juba sõidueksamid. 

Just täna saatis mu sõbranna mulle ühed pildid, kus trio oli umbes poolteist ja kus ma neil pudrukausiga järel käisin. Oh, olid alles toredad ajad! Mul on ikka tõesti lastega vedanud! Nii sel ajal, kui nad olid tillukesed, kui ka nüüd, viimasel alaealiste-aastal!

Kaitsku neid Jumal!