Armu

 Vahel ma ei saa inimestest aru. Neil näikse kõik olevat hästi. Nad on pealtnäha normaalses paarisuhtes. Neil on lapsed. Kodu. Neid on õnnistatud erinevate annetega. Nad on oma erialal tublid tegijad. Neid on suurematest hädadest hoitud. Aga nad on nii paganama kriitilised!

Ütlesin meelega paganama. Sest suur osa neist on vormilt tublid kristlased. Need vormilt tublid kristlased arvavad palju ja julgelt. Nende arvamustest peegeldub kindel teadmine asjade juurpõhjustest ja sellest, kuidas maailm tegelikult peaks toimima. Nad on võtnud enesele kuulutaja julge rolli ja nende kujuteldavad mikrofonid ei kõla iga kord sugugi mitte käskivalt, vaid sisaldavad tihtilugu teiste suunal hoopis haletsevaid noote. Või tögavaid. Otsest sõimu kasutavad neist vaid rumalamad. Aga jah, oma sõnavõttudes on nad ise nii paganama õiged! Kuid mitte selles ei seisne nende põhiline passiiv-agressiivsus. 

Sellised inimesed elavad ise perfektselt. Nad rõhutavad seda igal sammul. Me kõik peaksime neid silmad punnis imetlema. 

Näiteks on nad juba noorena suutnud abielluda õige partneriga. Sedasama peaksid nende sõnul olema teinud ka kõik teised. See abielu-teema on üks põhilisi, millest nad eal ei tüdine. Neil on õigus öelda. 

Kui sa ei ole juba noorena osanud selle partneriga abielluda, kellega sooviksid ka vananeda, siis peaksid ta lihtsalt õigeks mõtlema, rõhutavad nad ja lehitsevad võidukalt piiblit. Muud armastuse vormid tuleb muidugi ära keelata, lisavad nad muiates. Inimese keha nimelt polegi tema enda oma, vaid kuulub selle inimtüübi meelevalda.  Kui sa üritad seesugustele selgitada, et kõik inimesed ei saa eluks ajaks kokku jääda ja sellest pole õigupoolest midagi, või veel hullem, mainida, et samasooliste armastus ei tohiks kellegi kõrvalseisja jaoks olla maailma lõpp, siis sulgevad nad lihtsalt kõrvad. Teate, miks?

Selliste inimeste maailmas on kõik inimesed ühesugused. Neil puuduvad omapärad ja igasugune areng. Sellised inimesed ei juurdle kunagi noorte ja vanade erineva elukogemuse üle, nende maailmas puuduvad põhjuse ja tagajärje seadused. Nad raiuvad kogu elu ühte ja sama “tõde”, purustades sellega oma mõjusfääris olevate inimeste elusid. Nad ütlevad end elavat piibli järgi. Aga see ei ole tõsi.

Sest nad ei armasta. Nad kardavad elada ja vihkavad seda, kui mõni teine ei karda. 

Kui nad kardaksid vaikselt, oleks see igati okei. Inimesed ongi isesugused ja mõni ongi oma mõtetes ja väljenduses arhailine, teine jällegi modernne. Aga nad arvavad, et kõik inimesed peaksid olema sellest “ühest puust”, nagu nemad. Sest vaadake, kui nemad on ikkagi nii vagalt ja õigesti elanud ja kõike nii jumalakartlikult ja vooruslikult teinud, ei tohiks ka keegi teine teha teistsuguseid valikuid. Ühesõnaga - need “õigesti elajad” topivad end ja oma eluviisi teistele vägisi peale, kasutades selleks klassikalisi passiv-agressiivseid väljenduslaade, mille ühiseks nimetajaks on eesmärk teise võimalikult kehvast enesetundest.

Tegelikult peaksin ju minagi sellest jamast lihtsalt mööda vaatama. Aga vahel on see keerukas. Näiteks siis, kui näen, et nad ei halasta isegi oma lastele. 

Olen mitneid kordi täheldanud, et nende juurde, kes on kõige valjuhäälsemalt “vagad ja head”, kipuvad mingil eluhetkel maanduma nende lähedaste näol kirjult eksravagantsed elunäited, mis panevad nende armastuse ja halastuse korralikult proovile. 

Nii abiellus ühe tõeliselt kristliku maailmavaate, piibli ja küllap Jumala enesegagi sinasõprust pidava naise tütar … teise naisega. Mnjah, mis seal's ikka, mõtleksite ehk teie, aga tema mitte. 

Ma ei taha siinkohal juurelda, miks see sündmus just selle naise ellu tuli. On ta ju ometi “kõik seesuguse” avalikult hukka mõistnud ja alati valjuhäälselt ennast ja oma laitmatut abielu ja muud veatust kiitnud, öeldes üsna otse, et ainult nii on õige elada ja mõelda, nagu tema seda teeb. Et kõik muu on suisa kuritegelik. 

Kordan veel, mitte see pole oluline, miks just tema. Olulised on kaks avalikkuse ette paisatud pilti. Üks noorest naisest, vaga naise tütrest oma pulmas. Teine tema emalt kusagil kaugel maal, sõnumiks “valu ja merre voolavad pisarad”.

Vahel ma tõesti ei mõista. Inimesel on laps, noor inimene, kes terve ja õnnelik. Terve ja õnnelik! Ta lihtsalt elab teisiti, kui tema oleks tahtnud, aga mis siis ikka! Me ei pruugi kaugeltki kõikidest oma laste valikutest aru saada. Kuniks need ei hävita neid ennast, on ju kõik hästi? Kas just siinkohal ei peaks halastus ja arm olema kõige nähtavamad? Mul on lausa hale, et see vaene vaga ema on pugenud häbist kobrutades kuhugi maapakku ja viskab avalikkuse ette selliseid lauseid. Selle asemel, et olla oma tütrega tema elu tähtsündmusel koos.

 Kas see on armastus? On see tõesti armastus? Kelle nimel, ega ometi… 

Küsisin Jaanilt, kas tema läheks oma laste või lastelaste pulma, kui need oleksid säärased. Jah, ma läheksin, ütles ta. Mina ka, otse loomulikult. Just sellistel eluketkedel on neile meie armastust eriliselt vaja. 

Miks me ei lase inimestel olla? Miks me arvame, et oleme ise õigemad? Et meie eluviis on kellegi teise omast parem? Einoh, tore, kui kellelgi on hetero-inimesena olnud õnn leida varases nooruses see kõige õigem ja armsam kaaslane. Suurepärane. Isegi halvas abielus piinlemine on oma asi, eriti kui pole lapsi. Aga miks arvatakse, et teistsugused teekonnad on kehvemad ja kuuluvad avalikku arutellu ja veel hullem, häbistamisse? 

Keerukas on vaikida. Tean ju terapeudina hästi, mida seesugused vanema-lapse suhted tegelikult kaasa toovad. Armastust kahjuks mitte. Lõhutud pere. Aga mitte tütre süül. Oh seda paganama vihapisarais paindumatust!

Hülgehall

 Sel korral lähenesime Hiiumaale läbi vihma ja udu. Nii Saare- kui Hiiumaa metsaviirud paistsid merelt igavalt hallid, veteväligi mõjus hoolimata pinnal sibavatest udulainetest inetult porikarva. Tundsin, et pole mingit vahet, kummale poole sõita. Ootusärevus saare osas, kuhu ülemäära tihti ei satu, oli suhteliselt nullis. Ilm suutis oma nutuse ilme maha müüa, nii sulandusin ümbritsevaga üheks, muutusin mere kombel hülgehalliks, valgusin mõtetes aelgase loksuga siia-sinna, jõudmata kogu meresõidu vältel tagasi oma keskmesse ja erksasse olemusse. Lasin end olla. 

Tegelikult ma vahel ikkagi igatsen Hiiumaale. Hiiu hõng on Muhu ja Saare omast teistsugune, aga on sama mere- ja tuuleline, kandes rannarahva karget eluviisi, toetudes samas oma tugevaile, tormile vastupidavaile juurtele. Hiidlased armastavad oma saart ja armastavate inimestega on lihtne suhestuda.

Saarele jõudes ilm paranes. Ka mina korjasin end taas kokku ja märkasin, et Hiiumaa muutub otsekui julgete pintslitõmmete abil taas värviliseks. Teekond Reigi kirikusse kulges mööda saare läänepoolset maanteed. Tasapisi näitas päikest. 

Olen vist juba maininud, et Hiiumaa on minu jaoks otsekui hea teretuttav - see, kellega küll tihedalt läbi ei käi, aga kellega taaskohtumine ometi väga rõõmustab. Põnevust jätkub isegi sedavõrd, et mõttes lubad õige pea naasta, soovid suhete tihenemist, ihkad lausa sõprust. Seda kõike ei pruugi muidugi tegelikkuses juhtuda, aga hea seegi, et järgmisel korral jätkub kõik lihtsalt sama toreda koha pealt. 

Päev kujunes kauniks ja möödus nagu lennates. Reigis tõmbasin õlule kirka muhu-triibulise villa-salli, lükkasin mind rünnanud “suure halli” kadakate vahele maadligi, tõmbasin suu kõrvuni ja ulatasin õnnetundele taas terekäe. Nii Reigi, kui Tahkuna ja Kassari väärivad seda igati. Sääre tirp jäi küll sel korral vallutamata, aga küllap tuleme õige pea tagasi! 

Või noh, järgmisel korral… 

Meeste tööd

 Kui ma ütlesin Jaanile, et võin vabalt teetööliseks hakata ja eriliselt andekas olen just teelappimise alal, kuhu võiksin end lausa üle Eestiliselt pakkuda, vaatas ta mind kohkunult ja ütles, et ära seda küll tee, lisades veel, et see võtab selja läbi. 

Eks ma end pisut suurelisemalt väljendagi, kui tegelikkuses õige. Kuhugi Kilingi-Nõmmele vast teed lappima ei läheks küll. Aga oma väikest koduteed olen siin lappinud omajagu. Kui ikka ühel toredal ööl terve ookean ühe ropsuga taevast kaela sajab, mille tagajärjel kajakad su kõrval asuvat põldu uueks merelaheks hakkavad pidama ja kui objekt nimega tee rohkem kraavi või jõge meenutab, tuleb vähemalt veekogu põhi sõidukõlbulikuks saada. Laeva pole ju koheselt kusagilt võtta. Supilaudki jäi rannailmadest mere äärde. 

Nii et ära pelga, armas mees! Asfalti ma panema ei hakka. Las vean mõned kärutäied lombi põhja - saame vähemalt homme praamile. Küll siis, kui ilmad taas kuivemad, hakkan uuesti traktoristiks. See on teelappimise kõrval teine tegevus, mida väga armastan!

Teiste naised tahavad köögis kokata ja toas põrandat pühkida, aga mina - mkmm. Miks põnevamad asjad kõik meeste pärusmaa peavad olema? Kui nüüd saaks aknaraamid ka “föönitatud” ja uue värvi alla, oleks elu päris lill. 

Siiski- täna ma õmblesin ka veidi. Tegelikult mulle see ka meeldib. Kui vihma sajab. 

Kanajalgadega maja

 Hiilisin täna kanajalgadega maja juurde. Mul oli vaja seal veidikene toimetada. Tavaliselt ei lähe ma sinnakanti kunagi, kui Kanajalad, kanajalgadega maja asukad, on kodus. Äärmisel juhul sõidan kui tuulispask kaugemalt jalgrattaga mööda, süda tagumas kurku, et kas ehk isand Kanajalg hüppab põõsast välja ja kukub mind tuuseldama. Seda pole küll kunagi juhtunud, but you never know…

Kümmekond aastat tagasi käisid Kanajalad mind mu kodus kollitamas. Õigupoolest oleksid nad mu äärepealt nahka pannud, kui ma poleks end piisavalt osavasti kaitsnud. Emand Kanajalg oli küll vähem õudne, aga ega temagi oma hiiglaslike lõugadega isandat poleks suutnud taltsutada. Oma kanajalgadega koopasse nad mind tol õhtul küll vedada ei suutnud, aga peale nende äralendu püherdasin veel kaua unetuna voodis, hirmuhigi otsaees.

Täna, nagu mainitud, hiilisin aga vaikselt põõsastiku vahel, mille taga too kanajalgadega maja asub. Iga väiksemgi krõps võinuks mind reeta. Iga pisemgi puuraksatus oleks teritanud Kanajalgade tähelepanu, iga mu julgem liigutus oleks kandnud kanajalgade õuele võõrast lõhna. Isand Kanajala sõõrmed oleksid paisunud ja ta suunurgast oleks hakanud tilkuma kättemaksu näljast ila. Pöörasena oleks ta sööstnud läbi võsa otse mu kõri kallale ja edasi ei taha ma isegi mõelda.

Sestap toimetasin väga vaikselt. Kivid mu pihkudest pudisesid tasaselt kui udusuled sinna, kuhu soovisin need paigutada. Tuuleõhk tegi osavalt “katet”, klõbistades just kanajalgade põõsastiku oksi eriliselt klõbiseva elegantsiga - et võtku nad ja tantsigu hoopis lõrisemise asemel. Kõhistasin omaette naerda ja täitsin oma ülesannet kiirelt ja perfektselt. Siuglesin nagu nõtke uss kiviaia, põllu ja tee vahel. Ma ei vaadanud kanajalgadega maja poolegi. Ilmselt oleksid nad juba pelgalt mu pilgust aru saanud, et saak on läheduses. 

Kui olin oma vaikset tööd lõpetamas ja haarasin põõsastikust veel viimase kiviklibu järele, käis mu kõrval korraga kõva raksatus. Tuul ehmus korrapealt hingetuks ja murdosa sekundi jooksul tekkis seäärane vaikus, mille hõlmas seiskus isegi aeg. Minu südamest rääkimata. Sain ta oma kurgus siiski taguma, kargasin hirmust meeletuna püsti ja pistsin kõigest väest jooksu. Kujutlesin igal põgenemishetkel oma kintsude taga isand Kanajala kollaseid hambaid. Plaks ja plaks pidid nad mind esmalt asjatult haarama, aga viimaks oleksid nad nõelteravaina läbinud mu dressipüksid ja naha ja rebinud verist liha mu põgenevalt tagumikult. Kuni ma hingetuna porri oleksin langenud…

Aga ei… Piidlesin umbes saja meetri pealt arglikult tagasi. Kõik oli endine. Vaikne. Tuuleke mängis taas rohututtidega ja küllap klõbistas ka kanajalgade pöösastikus. Too raksatus ei kuulunud niisiis hoopiski mitte verejanus isand Kanajalale. Ma lihtsalt nii jubedalt kardan teda, et hirm ajas sel korral oma silmad lausa pärani. Samas … seesugustega ei tea kunagi, millega lihtsamadki lood lõppeda võivad. Parem karta kui kahetseda. 

Kirik, püha paik

 

Kas te teate, kuidas käituvad skisofreenikud? Tihtilugu pöördvõrdelises seoses sellega, mis toimub nende sees. Mida suuremaks paisub nende sisemine segadus, seda enam hakkavad nad korda looma enese ümber.  Olen kunagi varajases nooruses takistanud ühel skisofreenikul mööblit aknast alla loopimast, kuna “segadust oli palju ja õhku vähe”. 

Umbes samasugune pilt avaneb mulle, kui vaatlen vana head luteri kirikut, mille sisemuses on asjad juba ammu täiesti käest läinud, aknast pillutakse aga alla täiesti kasutuskõlblikku mööblit, et tuba korda seada, kui piltlikult väljenduda. Silutakse vormi, mille sisu hõõgub plahvatuse eel. 

Lubatud on kõik ja mitte midagi. Ühed hõiguvad lahutamatutest abieludest, teised jalutavad performance korras alasti altari ees. Ühed keelavad vastassoost inimesel end isegi riivata, rääkimata kallistamisest, teised võtavad osa pride'ist, kus avalikult esitletakse pea kõiki seksuaalsuse vorme. Ühed keelavad naisõpetajaid sisenemast oma kiriku altarisse, teised korraldavad pühakojas punkkontserti, kus on “fuck'i, metal'it ja pulli”

Selles tohuvabohus peab olema väga tugev, et aru saada, millist “vagaduslaadi” keegi esindab ja kus on sinu isiklikud piirid. Ma ütlen ausalt, et kui mul ei oleks Jaani, kellega neid asju aeg-ajalt arutada, oleksin ka ise suures segaduses. Vestlused abikaasaga teevad pildi pisut selgemaks ja võtavad muret maha.

Ilmselgelt on ka kiriku eesotsas olevad inimesed keerukas olukorras. Asjad ei toimi enam nii nagu varem. Paraku ei saa neid ka jõuga uuesti “nii nagu varem” toimima suruda, sest nii nagu asjad on “tasapinnaliselt” segi ja laiali, mõtlen siinkohal üha hullemini haigutavat lõhet liberaalide ja konservatiivide vahel meie tänases päevas, on nad segi ja laiali ka vertikaalselt ehk hierarhilises plaanis ehk ülalt alla valitsemise tasandil, sest jõumeetoditele enam ei alluta. On hoopis teine aeg. Tasapinnaliselt silmast silma kõnelemise oma. Tunnete tasandil.

Vanasti ütles kõige tähtsam, kuidas asjad on ja inimestel polnud kuraasi (ega tihtilugu ka arukust) öeldut kahtluse alla seada. Tänasel päeval on haritud, mõtlevaid ja arvamusega inimesi kordades rohkem ning nendele pole enam mõtet jõupositsioonilt läheneda. Nad lihtsalt ei allu. Muidu on nagu Linnateatri Uskuja etenduses, kus preestri sõnade peale “kellele ei meeldi, mingu minema”, läkski peaaegu kogu kirik tühjaks. Seetõttu ma isegi mõistan kirku valitsejate “suu vett täis” olekut ja mitte midagi ütlemist. Eks ollakse plindris, sest rahvas on ikka igas suunas möllama hakanud. Ühed ühele, teised teisele poole. Piirid on täiesti kadunud. 

Tollele palju kõneainet pakkuvale Tartu Jaani kiriku moeüritusele pakuti mulle tööampsu ehk muusikute keeles keikat. Sooviti orelil midagi moodsat, kreatiivset, nagu luupimine ja muu sinna juurde kuuluv. Ega ma eriti juurelnud, kas säärane üritus üldse kirikusse sobib. Luba selle korraldamiseks oli ju antud. Õnneks ma ei saanud minna - ajaliselt ei sobinud. Piltidelt polnud näha, kas kasutusel oli ka orel või sai luupimine DJ-ga ära tehtud. 

See üritus oleks olnud kõvasti üle minu piiride. Muide, ma olen eluaeg oma lastele õpetanud, et kui me kellegagi koos elame, koos mängime, koos tegutseme, peame alati jälgima, kas kõikidel on turvaline ja hea ja ega me kellelegi haiget ei tee. Kui on oht, et miski võib riivata kellegi tundeid, pole sealtmaalt hea edasi minna. Kiriku ja koguduste eludes võiks olla samuti - nende juhtide näol peaks olema tegu täiskasvanud ja vastutusvõimeliste inimestega, kes peaksid vahendama tulijaile ja olijaile hingerahu. Antud üritus aga lajatas paljudele inimestele lahtise käega otse silmnäkku, olles meelega provokatiivne ja väljakutsuv. Haigettegev.

Teine “lajatamine” pidi Nissi kirikus ilmselt ilma suurema tähelepanuta ära toimuma, aga nagu ikka -kus tegijaid, seal nägijaid. Selle ürituse planeerimine kirikusse on veelgi arusaamatum. Punk ja kirik on minu jaoks ikka vägagi erinevad mõisted. Vaadake vaid kontserte kirjeldavaid plakateid! Ma ei tea… minu jaoks õõvastav! Miks kirikus?

Screenshotid FB-st, ei hakka paremaks lõikamagi

Mu vaated on muutunud tänu pereteraapia õpingutele ja šokeerivaile sündmustele isiklikus elus märksa liberaalsemaks, kui nad olid kunagi varem. Mõistan inimesi paremini ja ükski erinevus mind naljalt ei häiri. Vastupidi, olen oma südame avanud mõistmisele, halastusele, armule.Minu jaoks ei ole õigustust vihakõnele, sõimule, koha kätte näitamisele, sildistamisele ega lihtlabasele kurjusele. 

Oma usuelus püüan aga kesksel kohal hoida pühaduse mõistet. Kirik ehk pühakoda peaks olema selle mõiste materiaalne kehastus. Inimesed, kes tulevad pühakotta otsima olemise tõelist mõõdet ja saama kinnitust igavesest elust, olgu nad kuitahes eksinud ja patused, ei rüveta pühakoda. Küll aga saavad seda teha sündmused, mida me pühakotta lubame. Usule peaks jõidma ikka läbi kiriku poolt pakutavate vahendite, mitte tooma enda omi kaasa. Ka luterlik kirik saaks olla eksklusiisem, kui pisutki pingutada. Nõustun, et tuimust ja tuimalt ära tegemist kohtab siin-seal, kuhu olen vahel sattunud, omajagu. 

Kui arvatakse, et eelnimetatud üritused toovad rohkem noori kirikusse, siis eksitakse. Tänapäeva noortel on liiga palju lärmi ja ärevust ka ilma kirikuta. Pühadust kogetakse liiga vähe, sest pühaduse vastus on rahu. 

Mina olen oma lapsed väga otsustavalt pühakotta viinud. Meie peres kasvades lihtsalt peab teadma, kuidas kõlavad Bachi kantaadid ja milline sügavus on Mozarti Reekviemil. Poppi ja noortepärast leiavad nad mujaltki, aga mitte seda, kustkaudu avaneb uks igavikku. Pühaduse otsimine peaks saama vajaduseks. 

Mida mina teeksin, et asjad veidikenegi paremad oleksid? Jätaksin “välise vormi silumise” kus see ja teine. Näiteks inimesed, kes liturgiat Agenda järgi teevad, ei kahjusta kirikut kuidagi. Nad on ustavad ja head kristlased, las nad olla rahus. Mina keskenduksin sisemisele segadusele

Esiteks need avalikult räuskajad, solvajad, sildistajad… teiseks need performansi-tüübid, pungi ja pullimehed… Nende ühine nimetaja on lõhkumine, haiget tegemine. Ma alustaksin sellest.

Ilmselt päris ühtseks seda kirikut enam ei saagi. Jäävadki erimeelsused, liberaalsemad ja konservatiivsemad inimesed ja vaated. Jääbki arvamuste paljusus, on ju minugi oma üks paljude seast. 

Säärased fopaad võiksid aga tulevikus siiski olemata olla…

Kameeleon

 

Kameeleon!

Kui päikese käes vaatad, siis roheline, kui pimedas, siis sinine! Niisiis värvi muutev. 

Värvid on minu jaoks olulised. Hall, beež, pruun, must ja valge on ainsa värvina paduigavad. Kui millegagi kombos, siis jah. Aga pigem olgu erksamad värvid. Elus on vaja hoogu ja särtsu! 

Niisiis, saage tuttavaks, meie järgmise viie aasta abilised, saamaks kiiremini punktist A punkti B: minul sinakasroheline kameeleon, Jaanil kuldse kumaga roheline. Tore paar - nagu meiegi! 

Kunstikool

Lõputööd

 Tüdrukud lõpetasid täna kunstikooli. Neli aastat kestnud kunstiõpingud Tallinna Kunstikoolis said punkti. 

Kunstikool sarnaneb veidi muusikakooliga. Ka seal käiakse tavakooli kõrvalt, ka seal on paaril pärastlõunal nädalas päris oma tunniplaan, mis sisaldab erinevaid kunstitunde (vormiõpetus, joonistamine,  maal, klaas, kunstiajalugu jms), seega venivad mõned päevad nädalas hiigelpikaks. Kunstikooli lapsed, nagu muusikakooligi omad peavad olema vastupidavad ja tublid. Loomingulisusest rääkimata.

Kunstikooli, nagu muusikakooligi, saab katsetega - lapsel peavad olema kunstitegemiseks teatud eeldused. Kunstikool ei ole lihtsalt kunstiring. Sealt võib saada alguse ka kunstnikuks kujunemise teekond. 

Nii Loviisal, kui Lisannil olid kunstikoolis omad tugevused. Loviisal oli selleks joonistamine, Lisannil maal. Mõne asjaga tuli aga rohkem pusida. Kuigi enamus asju tuli neil välja nii, et minusugune kunstivõhik lihtsalt ahhetas, siis osad valdkonnad tõid ka pisarad silmist. Kuulsin mõlema tüdruku suust selle nelja aasta jooksul paar korda ka kunstikooli poolelijätmise mõtet, kui aga jõudsime kokkuleppele, et pingutatakse veidikene veel, läks keerukas koht korraga üle ja koolikäimine jätkus uue õhinaga. 

Mul on hea meel, et mu tüdrukud teavad nüüd kunstist nii mõndagi ja võivad mindki õpetada. Mõlemad arvasid, et jätkavad mõne kursusega lisa-aastal. Lisann arvas, et võiks veidi enam süvitsi minna klaasikunstiga ja valmistada mõned vitraažid. Loviisat huvitaks fotograafia. 

Lõpetööks tegi Lisann ühe huvitava klaasi-installatsiooni pealkirjaga “Kooskõla”, Loviisa valmistas aga vineerile sadadest sketšidest inimkuju, mis sai nimeks “Kujunemine”. Töös kasutatud ja sketšbookist väljalõigatud sketšid olid valminud üheksa aasta jooksul. Loviisa pälvis oma diplomitöö eest ka kiituse. Lisannil paluti aga koos kunstikooli sõbrannaga esitada lõpukõne, mis oli suurepärane!

Mul on tublid tüdrukud. Loodan, et loomingulisus jääb nendega kaasas käima, olenemata nende poolt valitud elusuundadest. Loomingulised inimesed on inspireerivad ja jõuavad igal alal kaugele. Tuult neile tiibadesse!

Ka mina pusin vahel…