neljapäev, 30. märts 2023
Unetus
kolmapäev, 29. märts 2023
Rubi roosa ratas
ahastusetus
esmaspäev, 27. märts 2023
Inimlik vaimulik
See TP, keda esimest korda kohtasin oma õpingute ajal Muusikaakadeemias, erineb suuresti sellest TP-st, keda tunnen täna. Tõsi, tema nimega käis juba ammu enne minu ajaarvamist kaasas tohutu tarkuse ja erudeerituse oreool, seesama, mis siiani hardunud kuulajaid kirikusaali meelitab, aga minu puhul mängib rolli üks ja ainus oluline argument – ma ei karda teda enam.
Jaa, aukartuse segune hirm on esimene märksõna, mis mu minevikus TP-ga seondub. Täna mõtlen, et kuidas saingi kahekümneselt eedada, et mu maailmataju ja elukogemus võiksid ligilähedaseltki tema vanuse, lugemuse, kaasahaaratuse ja intelligentsini ulatuda. See on ju loomulik, et ma ei küüni! Mis ma tast ometi kartsin...
Ajal, mil olin nii kuus-seitseteist, tundus kõik kirikuga seonduv nii range ja nii püha. Iseäranis selle kirikuga, kus õpetajaks TP. Kantselei, millest tuli kirikusse sisenemisel läbi minna, oli täis tuubitud tumedat rohmakat mööblit, mille ümber tundus õhk lausa seisvat. Ka pühakoda ise oli tume ja vaevaline – aga ometi aukartust äratav. Minu pühaduse tunne, mõtlen praegu, oli ikka väga tugevalt seotud teadmatuse ja hirmuga. Ja sellega, et kui oled kuidagi vale, saad karistada. Meie, noored plikad, kes tegime aeg-ajalt koolist poppi ja laulsime vahel vanalinna kangialustes ropu alatooniga laule, meie, kes me olime justsama saanud sõõrmeisse armastuse mõrkjasmagusa hõngu, otsisime kirikust pidet, seda, mis meid aeg-ajalt peataks ja paneks oma otsaesisest kõrgemale vaatama. Aga tegelikult ei julgenud me seal õieti ringigi vaadata.
Muusikaakadeemia ajal asjad veidi muutusid. Olin siis varastes kahekümnendates. TP andis mulle selliseid valikaineid, nagu liturgika ja piiblitundmine. Et see oli vägagi turvaline valik, selgus hiljem. Klass, kus loengud toimusid, oli imetilluke. Ega me grupp ka eriti suur polnud, ehk kümmekond tudengit. TP, kes oli minu jaoks nagu pühaku kehastus, ei passinud kuidagi sinna Suvorovi puiestee tillukesse solfiklassi. Ometi oli ta seal. Ja oli meiega ääretult leebe. Ilselt mõistis ta isegi, et rangusega ei saavuta ta muusikute hulgas midagi. Muide, meil ei tulnud arvestuse saamiseks mitte midagi teha! TP jättis selle, kas me midagi üldse õppisime või mitte, täielikult meie südametunnistusele. Ma ei mäleta, kas mina õppisin midagi. Kui, siis midagi hoopis suuremat.
Järgmine kohtumine oli kahekümne viieselt. Siis taaskord selles pimedas kirikus. Mind kutsuti asendama, kuna organist oli lapseootel. Enne, kui TP-ga vestlusele läksin, hoiatati mind, et “see kirik on üks väga tõsine paik, seal nalja ei tehta”. Võite kaks korda arvata, kas see lause julgustas või mitte. Otsustasin jääda iseendaks.
Jah, ta oli tõsine. Jah, ta oli kohati range. Jah, ta oli hiigla-tark ja kui ta mulle vahel midagi seletas või jutustas, siis ega ma ei julgenud ei küsida ega täpsustada. Pelgalt noogutasin, kui sedagi.
See, et oma tõelise loomuse koheselt avada otsustasin, oli väga õige valik. Tuli välja, et pole see kirik midagi nii tõsine ja rusuv. TP osutus parajaks naljahambaks. Vahel ei saanud ma arugi, kas ta räägib minuga tõsiselt või teeb nalja. Siis hakkas ta lihtsalt ise poole jutu pealt muigama. Muide, kui algul tervitasime teineteist (ja ka teisi töötegijaid) rangelt käteldes, siis õige pea hakkasime kohtumisel kallistama. Kirikusse hakkas paistma päike.
Muidugi oli ka juhuseid, kus TP oli vihane. Üks säärane kord leidis näiteks aset ühel hardushetkel, kus minul ja solistil oli kokku leppimata, kas ja milliseid lõike kordame barokksonaadi erinevates osades. Solist otsustas korrata kõike ja seeläbi venis meie muusikaline etteaste esimese poole kümnelt lubatud minutilt kahekümnele. TP, kelle kõne arvelt olime nood kümme lisaminutit varastanud, läks seepeale üles kantslisse, ütles päeva piiblisalmi ja põrutas otsejoones kirikupinki tagasi. “Ehk oleks minulgi midagi öelda olnud”, kommenteeris ta mulle hiljem ja oleksin seepeale läbi põranda vajunud.
Meie koostöö aga jätkus ja mina tundsin end oma töökohas üha vabamalt ja rõõmsamalt. See vist meeldis talle. Veidi enne seda, kui ta siirdus emerituuri, kolis ta välja koguduse ruumidest ning asus elama meie kodu lähedale. Sealt alates võib lugeda meie sõprust. Olen mitmeid kordi mõelnud, miks valis ta just minu, ujeda ning ebakindla, oma lähikondseks. Ega ma õiget vastust teagi.
Olime V ja Helisega nii mõnelgi korral kutsutud tema koju lõunasöögile. Selle valmistas muidugi ta hiljuti lahkunud abikaasa. Meie kutsusime omakorda neid grillipidudele. See paistis neile samuti meeldivat. V teda küll ei kartnud. Nad leidsid ühiseid arutlusteemasid ja paistsid omavahel hästi haakuvat.
TP seitsmekümnendal juubelil olime meie V-ga ja üks teine paar ainsad, keda oli kutsutud väljaspool pereringi. See oli suur au ja privileeg.
Muide, kui me V-ga lahutasime, ei julgenud ma seda TP-le mitmeid aastaid mainida. Ma ei tea, kas ta aimas midagi, igatahes ei küsinud ta kordagi. Sel ajal olid muidugi sündinud ka kolmikud ning TP naise tervis halvenenud. Külaskäigud olid säärases vormis lõppenud.
Uuel tasandil sõprus tekkis meil TP-ga siis, kui talle oma lahutusjärgses elus toimuvast rääkima hakkasin. Ma ei tea, kui suur šokk võis mu südamepuistamine sellele vanale mehele esialgu olla ja kui palju ta mind õigupoolest mõistis, igatahes muutis mu haavatav olek me sõprussuhte veelgi tugevamaks ja usalduslikumaks. Me pole palju kohtunud, aga need laused ja elutõed, mis neist üksikutest vestlustest välja on koorunud, on mind väga palju aidanud. Kuna TP räägib heal meelel ka oma elust, kui mahti, on ehk minugi tagasihoidlikus isikus midagi, mis teda kuidagi aitab või leevendab.
TP jutlustes võib viimasel ajal tihti kuulda sõnumit “miks see nii on, seda mina ei tea” või “see seletus käib üle minu mõistuse”. Tean, et mõni inimene arvab, et vaimulik ei tohiks nii väljenduda. Mulle on see aga suureks kergenduseks. Kui juba TP ei tea, siis on see ka minule otsekui luba olla ebatäiuslik ja enesele andestada. Me ei pea kartma karistavat Isa, vaid jätma oma lootuse Tema armule ja halastusele.
Olen väga rõõmus, et mu elu viis mind kokku nii tähendusrikka inimsuhtega, kui seda on sõprus TP-ga.
pühapäev, 26. märts 2023
Kevade ootel
pühapäev, 12. märts 2023
Lootus
teisipäev, 7. märts 2023
Kojusõit
Tagasijõudmine oli keerukas. Nimelt oli too lumetorm, mis Eestiski möllu tegi, jõudnud mu lennuki maandumisajaks Riiga. Ime, et lennuk sellise tuule ja lumesajuga üldse maandus! Mul, nagu ka eelnevalt mainisin, olid seljas vaid õhukesed riided. Parkla, kus ootas mu tore punane autoke, asus küll üsna lähedal, kuid säärase ilma puhul pole ükski vahemaa väike. Ma pidin iseend ja oma kohvrikest sõna otseses mõttes tormist läbi murdma. Oi, see oli külm kogemus! Õnneks oli mul meeles, mis reanumbri alla olin auto ses hiigelsuures parklas jätnud. Leidsin ta vaevata üles.
Otsustasin siiski koju sõita. Teine võimalus olnuks jääda üheks ööks Riiga. Mina aga tahtsin oma voodit.
Sõit oli algusest peale konarlik. Tuisust tekkinud vaalud sikutasid autot siia-sinna. Olin kui uiskudel. Mõtlesin, et kui linnast välja saan, läheb lihtsamaks. Tühjagi!
Maanteel pole teatavasti tänavavalgusteid. Seal valgustasid minu auto esituled lakkamatult langevaid lumehelbeid. Nägin läbi esiklaasi otsekui miljoneid langevaid tähti. Sõitsin kui kosmoses. Loomulikult ajas see lõpuks une peale.
Sain sõitma kella kümne ajal. Eesti piiril olin kuupäeva vahetumise paiku. Selleks ajaks olin une ärapeletamiseks läbi kuulanud terve Tšaikovski klaverikontserdi. Palju paremaks see muidugi olukorda ei muutnud. Tõdesin lihtsalt taaskord, et tegu on vapustava teosega. Ja jätkasin Liszti transententsete etüüdidega.
Need mõjusid kui unelaul, olles ometi tehniliselt ülikeerukad. Ei ühtki uinutavat elementi, puhas klaveril laamendamine. Aga oi, kuidas seekord uinutas!
Viimaks sai mul etüüdidest villand. See oli kusagil Pärnu kandis. Lumesadu oli peaaegu lakanud, galaktika oli taas oma kohale asetunud, oma eksistentsi minu esiklaasilt kokku korjanud. Elu tundus loogiline.
Aga see uni… Mu sõidustiil kõikus 85-lt 107 kilomeetrise tunnikiiruseni. Ebastabiilne, kui soovite, sest mind valdas kohutav väsimus. Viimases hädas panin kõlama Mozarti Reekvieni. Ossa, oli see vast ilus! Millised fuugad, kui kaunis Lacrimosa! Ma ei sõitnud ühtegi kiiruskaamerasse, mõelda vaid. Lausa pidulik viimane teelõik ja jõudsingi turvaliselt oma koju, oma garaaži. Mu reielihased olid pikkadest lennusõitudest ja 4,5 tunnisest roolis olemisest nii kanged, et ma ei saanud algul autost väljagi. Õnneks see ei jäänud nii.
Loviisa oli ärkvel ja ootas. Ta vist muretses mu pärast. Kell oli pool kolm öösel. Sõime mu kojutuleku terviseks koos grillkana ja pajatasin veidi reisimuljeid.
Siis läksime magama. Uuel päeval olid ootamas uued väljakutsed. Esimese asjana näiteks Otto sünnipäeva tähistamine Loodusmuuseumis. Tuli puhata.