Naise koht

Ma kuulun ühte komisjoni, mille koosolekutel käin tänaseks harva ja mille lõpptulemuse heaks teen ära ainult endale suunatud töölõigud. Selles komisjonis tuleb ilusti esile see, et naisi ei kohelda ikka veel meestega võrdselt ja kohati, eriti siis, kui nad julgevad sõna võtta, neid lausa naeruvääristatakse. Ega see ei käi väga märgatavalt, otse silmade vahele. Ja ega see ei käi ka kõikide selle komisjoni meesliikmete poolt. Ei, see toimub vaid ühe inimese, selle komisjoni autokraatse juhi poolt, kes ilmselgelt sooviks elimineerida iga vähegi arukama naise, sest naine peab ju teadupärast meestele kohvi pakkuma, kui nood tähtsaid asju arutavad. Kohvi tuleks pakkuda vaikides, silmad maas ja pärast ei tohiks kindlasti unustada ka nõudepesu. 

Kui mõni naine seal koosolekul sõna võtab, saab ta õige pisut rääkida. Kui ta seda kauem teeb, ta kõne katkestatakse. Selle komisjoni naised on harjunud, et nende kõne katkestatakse ja seetõttu räägivad nad kiiresti ja lühidalt, vahel ka katkendlikult ja närviliselt, nagu minagi seda mõnikord tegin. Ma ei harju ealeski, et mu juttu katkestatakse, seetõttu olen juba ammu loobunud igasugusest sõnavõttudest. 

Meie, naised, ei toeta väga teineteist. Selles valdkonnas on nimelt väga pikk tava, et naised serveerivad kohvi, mitte ei argumenteeri ja eks me ole selle ajaloos vaikimisi omaks võtnud. Mõnes muus valdkonnas oleks sellise töökeskkonna üle ammuilma skandaal tekkinud. 

Meie muutumatu reaalsus on aga järgmine. Kui mõni mees toob komisjoni ette mõne muudatusettepaneku, korraldatakse hääletus. Kui mõni naine seda teeb, tuleb tingimata vastanduda, tuleb kuulata autokraatse juhi lõputut monoloogi, miks see mõte on halb ja kuidas see ei kuulu üldse mingile hääletusele. Mul on okas hinges mitme hea, ühe või teise naise poolt lauale toodud ettepaneku osas, mille see mees ainuisikuliselt ära nullis. Praegu, kahekümne esimesel sajandil on see ikka veel võimalik.

Eelmisel korral tõi üks komisjoni (nais)liige komisjoni ette muudatusettepaneku, mida oli vajalikuks pidanud kogu tema (naistest koosnev) töörühm. Ka kaks naist komisjonist toetasid seda muudatust, öeldes selle koosolekul välja. Aga hääletust ei korraldatud. Sest meesülemus ei tahtnud. Ta ise ei ole küll antud teemal pädev, aga ebapädevaks muudeti vaikimisi hoopis nimetatud töörühm. Inimesed, kes teevad seda tööd kogu hingega oma vabast ajast. Koha kätte näitamiseks pole sõnu vajagi. Piisas sellest, et too ettepanek visati lihtsalt nurka. Naised ei otsusta midagi. Ja mehed on lihtsalt vait.

Õnneks saan seal komisjonis tegeleda ühe sellise niššiga, mida nimetatud autokraat tõesti ei valda ja seetõttu olen saanud ühise eesmärgi nimel siiski üht-teist ära teha ja mõnda teen ehk veel. Mul ei ole toimuvast kaugeltki ükskõik. Aga jube ebameeldiv on tegutseda, teades, et mu läheduses on ikka veel inimesi, kes arvavad, et naine pole täisväärtuslik inimene. 

Naisi ongi sajandeid mõtlemisest eemal hoitud. Mõelda vaid, Eestis võisid naised osaleda vabakuulajatena Tartu Ülikooli loengutel alles alates 1905.aastast. Päris õppimisvõimalus avanes neile seal 1915.aasta paiku. Ka siis ei saanud nad vaida kõiki erialasid, vaid ainult “pehmeid”, nagu näiteks õpetamine või käsitöö. Ega siis kõrgharitud naiste hulk koheselt hoogsalt kasvanud! Ka nõuka ajal oli ju mentaliteet, et naise pärusmaa on köök ja lapsed. Nüüd on aeg sada aastat edasi läinud, aga ometi arvatakse ikkagi naisi olevat küündimatud. Kuidas see on võimalik?

Aga on! Olen kindel, et ülalmainitud koosluses ei muutu mitte midagi. Mitte keegi ei tee sellele ühele märkust, selleks ollakse liiga arad. Omavahel on muidugi jutuks, aga sinna see jääb. Mina pidin vähemalt siia kirjutama, nii paha tunne on. Muud ei suuda, kuna olen arg, mis parata. Naine, ja arg. 

Aga noh, kui ma poleks, viskaks ta mu lihtsalt välja. 

Kohutav ilu

Taanduja

 Oh, eks ma olen ju ennegi kirjutanud, et mulle meeldib ilu ja andekus! Nii hea, et meie ümber on nii ühte kui teist piisavalt. Ometi on kõige inspireerivam kohtuda ilu ja andekusega sellises doseeringus, mis korraks hinge kinni võtab ja seejärel valjult ahhetama paneb. Või nähtu-kuuldu üle pikalt arutlema meelitab. Või endalegi loomepuhangu kingib. 

Ilu ja anded muudavad meid kõiki paremateks inimesteks, kui me need ometigi märkaksime ja vastu võtaksime. Kõige selle müra seest, läbi mille meile päevast päeva rämpsu ja tühisust kaela määritakse, jääb väärtuslik vahel märkamata. Seda õnnelikum on olemine õhtutes, mil seda lausa kamaluga antakse. 

Või päevades. 

Tegelikult algas seekordne sügavuti tajutav “ilurännak” juba Saaremaal. Rannas, mille merejääl olime vaevu kuu varem teineteise rõõmuks piruette teinud, võttis meid vastu sillerdav kevad. Tabasime ta otse talve viimase taandumise hetkel. Siin-seal otsisid sulavad jääkamakad teineteisest viluvarju, moodustades veepiiril viimseid tasakesi sulavaid hangekesi ja saarekesi. Aga nende jaoks ei jagunud meil seekord silmi. 

Me imetlesime hoopis teist ilu. Olime Looja kevadise loomingu lummuses, silmitsedes erksinises taevas tiirutavaid laululinde ning vastavanenud päikesekollaseid paiseleheõisi. Heitsime end vabanenult erkrohelisele sametpehmele sambavaibale. Kuivale, kas pole ime! 

Ei, ilm polnud soe, tuul tuuseldas katmata kukalt ja kurguauku, surus end sisse lahtistest hõlmadest ja pillutas pisut peent liivagi õhku, otsekui ähvardades, et temaga ei ole nalja. Aga need, kel südamed armastust täis ja meeled tulvil ilu, ei pane segajaid tähele. Nende jaoks on kõik pakutav täiuslik. 

Jõudnud tagasi Tallinna, imetlemine jätkus.

Et ilu ja andekust võib kanda ka üks pealtnäha nii ja naa sisuga muusikal, ei osanud esmalt aimatagi. Ometi suurenes arukate soovitajate arv ja piletid olid muutumatult välja müüdud. Asi hakkas mind väga huvitama ja Jaan, imemees, hankiski meile pääsmed! Inimestega ikka tasub heades suhetes olla ja tema kohe oskab seda kunsti. 

Jutt käib muusikalist “Kinky boots”. Teate, ma pole üldse eriline muusikalide ja muu säärase “lihtsalt seeditava kraami” fänn. Viimati saime piletid mingile Broadway üleshaibitud show'le ja see oli küll pehmelt öeldes mage. Nii sisu kui esituse poolest. Aga Vanemuine on teinud uskumatult vägeva tüki! Milline roll Rolf Roosalult, uskumatu! Kui vägev liikumine, kui äge esitus! Priit Võigemast oma tuntud headuses- taas üks üüratult kandev roll, kuidas ta need kõik ometi välja kannab. Kogu trupp… Oeh, mulle meeldivad andekad inimesed!

Ja järgmisel päeval järgmine imetlemine. 

Kujutage pilti, et kellelgi võib olla selline sõber, kes kutsub kõik oma head sõbrad ja kaasteelised kinno kokku, katab neile laua parima šampanja ja erinevate ampsudega ning seejärel näitab umbes 180-le kokkutulnule enda poolt reserveeritud saalis filmi, mis teda ennast väga kõnetas ja mida tahab nüüd endale tähtsate inimestega jagada. Filmi, mis on ilust ja elu tõelistest väärtustest. Filmi, mis ei jäta vist kedagi külmaks. Filmi, mis paneb oma teistsugususega ahhetama, tekitab küsimusi ja tahet arutleda. Jaanil on selline sõber. 

Niisiis - Paolo Sorrentino film “La grande bellezza”, eesti keelde tõlgituna “Kohutav ilu”. Ma ei oska seda kuidagi ümber jutustada, aga see puudutab. Usun, et igaüht. Väärt sõber, kes kogu saalitäie mõtlema suunas.

Ja järgmisel päeval taas imetlemine. 

Teate, ma armastan klaverit! See on nii paindlik, kaunilt kõnelev pill. Ja kui keegi seda briljantselt valdab, on kuulamine lihtsalt nauding! Sel korral mängis Ralf Taal üksi ja abikaasa Kaiga neljal käel Chopini. Chopin on üks mu vaieldamatutest lemmikutest, mängin seda tihti ka ise, mis sest, et mitte nii kaunilt. Kõik need sillerdused ja keerukad üles-alla passaažid, see ülim meisterlikkus, mis kõlab kergelt ja lennukalt… Imeline! Ja nii tore, et olime kogu perega kuulamas. 

Sosistan siin salaja, et mul on veel kolme klaveri soolokontserdi piletid ootel- üks aprillis, üks juunis, üks sügisel. Ootan neid kõiki väga. Huvitav, nad tunduvad mulle praegu nagu eriti hoolikalt valmistatud hõrgutised, mida saab õigel ajal maitsma minna!

Pergolesi Stabat Mater on ka üks äärmiselt kaunis ja sügav teos. See kirjeldab Neitsi Maarja kannatusi, kui ta seisab oma poja Jeesuse risti all Tema ristilöömise ajal. Seda esitame pühapäeval koos kahe lauljaga, Marion Melniku ja Annaliisa Pillakuga Rootsi-Mihkli kirikus. Mina siis orelil. Hämmastav, et Pergolesi, kes elas vaid 26-aastaseks, oli suuteline kirjutama nii sügavat ja hingepuudutavat muusikat. Ilmsegelt on tegu geeniusega. 

Ka Chopin, kes elas kõigest 39 aastaseks, komponeeris eilsel kontserdil neljal käel esitatud Variatsioonid Mozarti teemale kõigest 17-aastasena! Meeletult tehniline ja seejuures imeilus teos. Mu trio on praegu 17… Mõtlemapanev.

Olen õnnelik, et mu ümber on nii palju kaunist ja märkimisväärset. Olen rahul, et tühist plära ja tuuseldamist on jäänud kordades vähemaks ja et rahulik elu toob nähtavale nii palju väärtuslikku. Kuidagi helde ja helge on olla!

Meri

 

Malaqueta rand Malagas

Meri peab olema. Seetõttu käisin kahel päeval Antequerast Malagas mere ääres. Spetsiaalselt, bussiga. Teisel korral ihuüksi. 

Meri peab olema. Malagas on see sini-sinine ja loksub rahustavalt hiiglaslikku suplusranda. Õnneks polnud veel päriselt hooaeg, vesi oli jahe ja suvitajate hordid polnud jõudnud liiivariba iga ruutmeetrit ära vallutada. Sain vaikselt istuda ja rulluvate lainete loksumist kuulata. Oli ülimõnus. 

Meri peab olema. Seetõttu mulle ei meeldiks lõunamaa pelgalt soojuse pärast. Sisemaa ja mäestikud on ka vahvad, aga ainult korraks. Kui lõunamaal talvituda, siis ikkagi rannikul. 

See sooja-sutsakas oli tõesti ülihea! Eesti talv oli ju nii hirmkülm, et iga keharakk lausa nurrub, kui ta viimaks päikese meelevalda anda. Kerge kiht päevitusõli ihule, tänulik naeratus suule - ja minek! Mere äärde, varvastega vette, hingega otse päikesesse.

Nüüd on akud laetud. Kojusõit võib tasapisi alata. Ja just selle teadmisega, et alati võib tulla tagasi. Lausa peab! 

Koorikonkurss

 

Ei mingit mañanat!

Ütleme, et kui inimesel on mõni nõrk külg, võib ta selle varjamiseks või sellest välja kasvamiseks “vindi üle keerata” ja hoopis kentsakam näida, kui oma senise “puudega”.

Seda asja kogesime täna hispaanlaste puhul seoses nende nõrga koha, ajatajuga. Vaesed mañana-vennad olid end nii ülikoletäpseks timminud, et asi oli teistpidi täiesti ajuvaba.

Akustika proov pidi kestma täpselt kümme minutit. Olime piisava ajavaruga kohal. Üks hispaania koor, kes pidi akustikat proovima enne meid, polnud ilmselt veel hotellist tulemagi hakanud. Nad ei teadnud, et nende rahvuskaaslastest konkursikorraldajad on läbinud taassünni täpsuse alal. Nende, nagu meiegi meelest on hispaanlased alati olnud “aega on” tüübid. 

Ühesõnaga, meid talutati enne neid kirikusse ja sätiti kohtadele. Ja siis pandi stopper käima! Kui olime veidi laulnud (mina klaveril), tuli üks korraldustoimkonna onu ja lehvitas me poole mingit paberit, nii et dirigendil ehmatusest sassi läks. Paberile oli kirjutatud “veel 5 minutit”. 

Kogusime end kiirelt ja kui järgmine paber “viimane minut” läbi onu käte meie peade kohale ilmus, me vähemalt segamini ei läinud. Pidime ainult kiirelt kirikust lahkuma. Aga see selleks. 

Enne konkurssi oli lahti laulmine. Koorid peavad ikka enne esinemist hääled lahti laulma, et esitatavad teosed kaunilt kokku kõlaksid. Nii meiegi. Lahti laulmiseks anti meile aega- tervelt 15 minutit! Ainult, et lahtilaulmise koht oli nelja minuti jalgsikõnni kaugusel esinemiskohast. Meid turvas teel sinna kaks noort kutti, kes teenisid ilmselt taskuraha. Pidime neile vastuvaidlemata järgnema, algul dirigendiga kahekesi, et vaadata, kas ses ruumis on ka klaver, ja hiljem kogu kooriga. 

Kui see ruum oleks kõikide konkureerivate kooride lahtilaulmispaik, oleks järgnev arusaadav. Aga see ruum oli kogu aeg vaba, ainult et meie ei tohtinud sinna ilma nende noorte turvajateta minna. Ja niikui me sinna läksime, pandi meile ka häälte lahtilaulmise aja piiramiseks stopper käima, mis tähendab, et me ei tohtinud oma hääli kellestki rohkem lahti laulda. Kui viis minutit oli aja lõpuni, kerkis me silme ette tuttav paber. Ja kui viimane minut sai läbi, ei tohtinud me enam kauem seal ruumis olla. 

Nii käisimegi katedraalist harjutuskohta nagu loomakari talitaja sabas ja meie hääleharjutused olid 15 minutiga limiteeritud. Huvitav, mis küll oleks juhtunud, kui oleksime 20 minutit hääli lahti laulnud? 

Igatahes on mul korraldajatele veel ettepanekuid: järgmisel korral võiks näiteks kaaluda käeraudade kasutamist, kui lauljaid eri harjutusruumidesse juhatatakse. Mine tea, mõni põgeneb ehk enne esinemist õigelt teelt ära! Valib vale, valvamata raja! Või teeb muu sarnase kuriteo! 

Võiks mõelda ka elektrišokile, kui peale proovi harjutusruumi kohmitsema jäädakse. 

Ja siisvõiks mõelda stopperi kasutamisele juba lennujaamast alates- et Hispaania pinnal poleks mingit ebavõrdsust. 

Kaeban siinkohal, et meie näiteks harjutasime konkursi eelsetel päevadel hommikuti hotelli fuajees. Kad teistel kooridel oli ikka sama võimalus? Või sai äkki teiste hotellide fuajeedes viisteist minutit vähem harjutada? Või ei saanud üldse, oh õudust? Nuhk lennujaamast sappa, ütlen ma!

Niisiis, Hispaania pinnal olgu kõik ülitäpne! Mañana-aeg olgu möödanik! 

Õnneks läks muidu hästi. 

Armas Jaan!

Armas Jaan!

Siin ma siis olen. Tahtsin Sulle kirjutada tänasele päevale, Sinu sünnipäevale kohase luuletuse, aga mõtted on otsekui ära hangunud. Võid minuga isegi kaasa kinnitada, et pikad otsad lennukiga ning samal ajal läbi põetud kõhuviirus keeravad loomingulisuse nulli, aga natuke olen ikkagi kurb! Ma ju igatsen Sind siin Hispaanias! Kena luuletus oleks nii kaunis kingitus! 

Aga teeme siis parem praegu nii, nagu igal õhtul- keerame end mõttes teineteise kaissu külili, üks meist loeb õhtupalve ja siis otsime nii kaua teineteise läheduses mõnusat pesa, kuni üheskoos uinume. Mis sest, et mina olen nii kaugel. Ja et sinul on sünnipäev. 

Kaugused on otsekui kaja või peegel. Nad moodustavad veel ühe kummalise helirea ja veel ühe kummalise pildi. Täiesti teistsuguse, veidike nagu unenäolise, aga ikkagi äratuntava ja oma. Ja muus osas on kõik samamoodi, kui tavaliselt! Armastus. Ikka armastus. Punkt. 

Palju õnne sünnipäevaks, mu elu armastus! 

Ööl vastu 12.03 Antequeras Lõuna-Hispaanias

Teenimine

Piiskop Vihalemb kandis oma

Sallimatust sallina kaelas

Kõige ebakindlamalt sammus ta

Armulikkuse auklikul pinnal

Ametivend Alle.A avalikku alandlikkust

Pidas piiskop Vihalemb

Ametialase allakäigu 

Haledaks algeks

Tähtsuse troonilt pritsis ta 

Ametivend Alle.A tikanditega tanule

Kibedat sappi

Sakilise sauaga sonkis ta 

Ametivend Alle.A 

Veritsevais vermeis

Tema rebenenud rahus

Ragistas ta leiba murda

Piiskop Vihalemb tahtis ajule vabadust

Ja arule lagedust

Ametivend Alle.A 

Tundus teda tõeliselt teenivat

Vaid tema taevatrepi alumise 

Jalavalulise astmena

Kevad tuleb

Kevad tuleb! See on imeline tunne, kui ta tulema hakkab! Kui õhk on taas tulvil kergust ja rõõmu. Kui taevas tõuseb taas kõrgemale ja muutub päris siniseks. Kui raagus puudest saad taas aru, et nende sees pulbitseb elu. Kui linnud hakkavad taas üha julgemalt rõkkama. 

Kui tahaksid minna õue ja tantsida tänavail. Väga lillelise kleidi väel. Tunda rõõmu naiseks olemisest, sest on naistepäev. Tunda rõõmu armastatud olemisest, sest on naistepäev. Libiseda kergelt üle oma naiseks saamise teekonna, moodustada selle õnnekildudest kaunilt kõlisev tuulekell. Unustada kõik raskused, mida oma kogenematusest või ekslikust meelest oma teele lubatud ja lennutada need kevadtuulega minema, sest on naistepäev. Haarata endasse erinevate naiste erinevad elusaatused ja püüda neis kõigis leida midagi head, sest on naistepäev. Tunda taas ühist naiseks olemise väge.

Neid mõtteid on lihtne mõelda, kui hinges on armastus. Aga mäletan ka aega, mil oli vaid püüd armastuse poole. Mäletan, kui armastus oli otsekui teisel pool klaasseina, kui tajusin seda vaid aimamisi. Jah, muidugi ütles mu naiselik vaist, mida igatsen, aga see oli kättesaamatu igatsus. Muidugi rääkis mu süda, missugune on mees, kes suudab mind päriselt õnnelikuks teha. Ja öelgu psühholoogid või omaarust teadjad pealegi, et õnnelikuks saab end teha vaid inimene ise. Jah, rahulolevaks saab. Jah, väärikaks saab. Jah, kauniks saab. Aga õnnest lendamise tunnet, kui tema sulle silma vaatab, kui tema sind puudutab, kui sa tema käte vahel uinud ja kui tema sulle läbi une sositab, kuidas ta sind armastab, seda ei saa inimene iseendale teha. See on next level.

Ah, kuidas naine vajab armastust! Olen ise igatsenud ja olen seda igatsust ka kõrvalt näinud. Näinud läbi valusate suhete, läbi lootuse, et kõik muutub. Tühjagi ta muutub! Aga kui ise juba “kaelast saadik sees”, ei saa ju enam välja. Ei oska. Olen lähedalt näinud, kuidas kaunid, targad ja tublid naised teevad armastuse otsimisel nutmaajavaid vigu ja kuidas nad seeläbi närbuvad. Nende süda kisendab armastuse järele, aga nad janunevad seda sealt, kust neile on juba mitmeid kordi öeldud ja muul viisil näidatud, et siit ei saa. Kahjuks nad ei kuule, sest igatsus ja puudujääk on liiga suur. Nad kraabivad kinniolevaid uksi, olemata seejuures rumalad. Nad vintsklevad abitult spiraalis, kus haigetsaamisele järgneb lootus, sealt edasi järgmine nätakas, uus leppimine, lootus ja taas valu ja pisarad. Vaesed naised…

Vahel ma puudutan oma meest, kui ta magab. Et kas ta on tõesti olemas. Et kas ta on täna ka olemas. Ja ohkan kergendatult, kui ta seepeale sügavamalt hingab. 

Temast algas minu naiselik vabadus, minu lend, minu looming, minu julgus, minu eneseteadvus. Jah, kõik see oli mul teoreetiliselt olemas ka varem, tabeli või skeemi kujul, loogikas, loetus, õpitus. Aimamisi. Kogu eelneva elu olin kõndinud pruudina altari ette, jõudmata kunagi kohale, temaga langes aga minu loor. Sain päriselt naiseks. Kui sellele mõtlen, jääb mul veel praegugi hing kinni…

Las see kevad siis tuleb! Las õhk olla pinevusest tulvil, las tulla vahele veel külmasid päevigi, aga see teadmine, et ta on varsti kohal, on ometi nii-nii ilus. 

Ärge laske endale liiga teha, armsad naised! Ärge laske. Ma tean, et mis mul viga seda rääkida, aga igatsuse loori tagant ei paista see kõik piisavalt selgelt. Olla kellegi poolt pidurdatud, vigastatud või väärtusetuks väänatud, sel pole mõtet. Ta on see, kellena ta on end sulle juba tuhat korda näidanud. Ta ei muutu. Temaga jäädki, loor näol, rändama altari ette, mida pole tegelikult olemas.  

Oijah, see meie ajalugu, minevik, hambad ristis teekond. Need kallid õnnetud esiemad. Karmid ajad. Igatsus, millel polnud vastust. Las ma tantsin teid kõiki täna õnnelikuks, oma lillelises kleidis! Las ma keerutan nii, et pärlid lendavad kaelast! Nii et päkad löövad tuld…