Sünnipäeva eel, haiku

 Inimese sünd

Määrab tema teekonna

Määramatusse

Mure 2

 Ma ärkasin hommikul vara

Ja hakkasin muretsema

Olin korraga muretsev ema

Ja muretsev naine ja laps

Mure alla jäi kõik minu vara

Selsamal hommikul vara

Mure muudkui läks hullemaks

Ta hõlmas mu mõtted ja meele

Ta sidus mind ängiga ühte

Ta kägistas kõri ja keele

Ta istus mu rinnakule

Oli justnagu koduloom

Teadsin, ise ma teda ju loon

Minu käe läbi küllap ka sureks

Kui jaksaksin ära ta heita

Ehk lõpnuna äragi peita

Kui vaid ise ei muutuks ma mureks…

Mure

 Siin sa oled - ise, ise

Oled oma minemise

Tühisuse taha peitnud

Tähenduse hingelt heitnud

Mõttemäära vaeseks muutnud

Armuande harva puutund

Julgusest end ilma jätnud

Kahtlused veel koormaks võtnud

Naeratuse taha pugend

Harva armu õnneks lugend

Peeglisse kui vahel vaat’mas

Keda näed seal ennast saatmas?

Ikka üksi, ikka ise

Petlik jõud su minemises

Ime siis, et mõtlik mure

Turjal taob ja rinnus pureb

Tühisus

 Kui palju on maailmas tühisust,

Kui vähe on tähendusrikkust,

Kui harva on hingedes ühisust,

Kui napilt on pühalikkust…

Hing kisendab mõtteid ja tegusid,

kuid mõtetus selga laob riita,

mis maha ei murra, kuid tahab sind

Su enese relvaga niita.

Ei sageli tunnetel nimetust

ja tegudel mõtet sa taju,

ei erista viha ja imestust,

kuid viimaks kord põlvili vajud

ja palud. Kas mõtekat palumist,

või niisama, tühjalt ja ruttu,

ei tea, lihtsalt palud üht palumist

eks rõõmust on tugevam valu vist

ja naerust võib aimata nuttu…

Lapsesilmad kord täis olid pisaraid

Kui ta abitult pilgu lõi üles,

Tema teadis, et olla võib Isa vaid

See, kes alati kannab sind süles…

Söömissõltuvusest

 See lugu, kus kirjutasin alkoholist ja kaassõltuvusest, jätkub siinkohal, aga pisut teises võtmes. 

Asi on nimelt selles, et nii alkohoolik, kui tema sõltuvust toetav suhte- või kaassõltlane, otsivad tavaliselt kahjulikust pahest tervenedes (või tervenemiseks sunnitud olles) endale uue, st asendussõltuvuse. Päris tervenemiseni on pikk, vahel lausa elukestev tee ja paljud sinna punkti ei jõuagi.

Neid mõtteid mõlgutasin täna jõusaalis rassides. Andsin nimelt endale lubaduse käia jõusaalis võimalusel iga päev. Kahjuks vedasin end eelmisel nädalal alt, treenides kõigest kolm korda. Sel nädalal on pilt sama nutune. Täna on neljapäev, minu selle nädala teine trennikord. Samas aga, tunde järgi, on minust saanud trennisõltlane. Mul on selle peale hammas verel! See aitab mul hakkama saada. 

Ah et millega?  Näiteks söömissõltuvusega. Mina ei söö pelgalt selleks, et elus püsida. Ma ei söö siis, kui mul on nälg. Ma ei pane tihti tähelegi, et söön. Õhtuti söön tavaliselt kolm korda rohkem, kui hommikul ja päeval kokku. Minu menüü ulatub seejuures seinast seina. Eile õhtul tabasin end näiteks moosiga küpsiseid vihtumas. Pole päris normaalne või mis? Kui ma nii hoolsalt trennis ei käiks, oleksin küllap juba sajakilone. 

Söömissõltuvusest on väike samm dieedisõltuvuseni. Õigemini öeldes käivd need käsikäes. Dieetegi on mul jupikaupa iga natukese aja tagant. Võtan muudkui vastu uusi otsuseid, milles sedamaid läbi kukun. Püüan endaga olla lahke ja andestav. Või karm ja karistav. Nagu joodiku naine. Vahet pole. Kumbki olek ei muuda midagi. Mu dieedid on pelgalt sõnakõlks. 

Terapeudid, mu head kolleegid, üritasid tänasel kokkusaamisel leida probleemi juurpõhjust. See oli küll vahva! Nad on nimelt ise piitspeenikesed ja küsimus “mis sulle kõige rohkem su kaalunumbri juures muret teeb”, mõjus kentsakana. Palusin neid terapeudirollist väljuda ja normaalseteks naisteks hakata. Üheskoos jõudsime tõdemusele, et ma söön emotsionaalsest ülepingest. Olen endale nimelt kõikidel elualadel seadnud ülikõrged standardid ja kui kipun sellest väsima – mida juhtub iga päev – hakkan sööma. See rahustab mu alateadvust. 

Söömisega on seotud kaks müüti mu lapsepõlvest: "lollid söövad palju" ja "paksud on lollid". Loomulikult ei usu ma seda, sest tean ülikifte trullakaid inimesi, aga ei saa öelda, et see üldse mu mõttemaailma ei mõjuta. Kõige enam mõjub see mu enda enesehinnangule. Tähtis on, millisena ma end peeglist näen. Kas paksu, lodeva ja laisana või kõhna, tegusa ja atraktiivsena. Kui parasjagu dieedipidamist ei toimu ja mu kaal tasapisi tõuseb, näen end sootuks teistsugusena, kui hea vormi tipphetkel. 

Küsimus pole selles, kas meeldin saledana teistele rohkem, vaid selles, et ma ei suuda ise ennast teatud kaalunumbrist alates aktsepteerida. Kui see algab 6-ga. Mul pole mingit probleemi sellega, kui keegi teine on väheke kogukam. Iseenese kontekstist vaadates ei saa ma muidugi aru, kuidas selle üle saab rõõmus olla, sest mina küll ei ole. Aga mis mul teistest.

Probleemi lahenduseni pole ma siiani jõudnud. Ei jõudnud ka terapeutidega üheskoos. Lase oma isiklikke standardeid madalamaks, jäi mulle küll kõrvu kõlama, aga sama valjult ütles sisemine hääl mu sees, et seda ma küll ei taha. Sellega otsekui loobuksin ühest või teisest tükikesest iseendast. Heh, äkki seepärast ma ei saagi kaalu alla, et muidu ei mahuks kõik eesmärgid mu sisse ära!

Üks eesti näitlejanna ütles, et peab oma tugevuseks eneseirooniat, tähendab oskust enda üle heatahtlikult naerda ja tohutult suurt optimismimäära. See on vast küll saavutatav!

Suhte- ehk kassõltuvuslikest joontest, mida mul samuti esineb, kirjutan edaspidi. 

Olemise talumatu kergus

 Miks puudu jääb mul üha meelekindlust,

miks väge täis mu meel, kuid mäed ei liigu,

kui arengus ei tee ma allahindlust

ja juba julgelt üle võlli kiigun?

Ning vaimu-ilmaski löön laineid hooti,

kui paberile tundun pliiats terav -

nii elu hõlpsalt märkida võin nooti,

mis vaikuseski sillerdav ja särav.

Ning ihulegi jõu ja ilu jooni

võin vedada, kui huulepulgajälg

vaid vajaks veidi sügavamat tooni,

et peita kaamos, kahvatus ja nälg.

Ka armule saaks anda lisahoogu,

end viimistleda liikumisejõus.

Ja ometi mu andeid nagu loogu

seal langeb, kus kord algas mäkketõus…

Mis teen, jääb varju, kaob või tundub hale,

nii armastuses, elus, kui ka laval.

Kui kulda kaevan, satun sügavale.

Kuid tippe oleks vallutada kaval,

et olemise talumatu kergus

seal tuuleks minu tiibadele muutuks

ning südameski palumatu kõrgus

mu väge tasapinnaliselt puutuks. 

Alkoholismist

 Oli tatine jaanuarihommik. Külm vihm nuttis mu aknaruudule erakordselt lahmakaid pisaraid, olles selleks hommikuks ära sulatanud viimasegi lumivalge tooni veel mõni nädal tagasi uljalt kõrguvatelt lumehunnikutelt. Kõhetukstõmbunud ja tund-tunnilt väetimaks kahanenud hallvalged lume- ja veesegused maaslamajad latakad pritsisid peale astudes tatti ja nuttu, nende üle oli aga end heitnud lugematu hulk okkaid ja raage, tuule poolt mahapillutatud pisikesi mängukanne. Päris paljakssulanud saarekestel, mida polnud samuti vähe, sekundeeris oma alastuses võika pruunikarva irvega sügisene kõdu. Kui miski on kole, siis see. 

Või oli otsas. Otsustasin Maxima kasuks, kuna sealt saab õnne korral ostukotti lennutada ka mu lemmikuid, keedetud hiidkrevette. Viska korra pannile, maitsesta veidi ja mmm... Või söö otse kestadest, kah ülihää. Hind pea olematu, paar eurot ja peale, mis nii viga end hellitada!

Maxima sini-punane logo kiiskas ses uduhallis sajus ja lögas lausa võõrkehana, poe väljapääsu kõrval, varikatuse all, seisid aga tuttavad mustjad kogud oma tavalisel, sel päeval vaat et tasakaalustavalgi moel. Nad tekivad sinna millalgi kaupluse avamistunni paiku, seisavad suhteliselt muutumatult kogu päeva, ja kaovad uue kuupäeva terenduse eel hilisesse öhe. Kuhu, ei tea.

Sel päeval oli aga kogu see seisev rahu vaid näiline. Korraga olid mõned neist koos minuga Maximas. Jah, just nii oligi. Pood oli täiesti tühi, riiulite vahel jalutasime vaid meie – mina ja mustades riietes nemad. Piidlesin neid vargsi. Kaks neist lugesid konserviriiulite vahel hoolikalt punaseid sente. Kas jagub? Näe, veel mõned! 

Mütsi ei kandnud kumbki, õige ka! Mats võtvat ju toas mütsi maha. Ometi tundus mulle, et paljas pea on pigem nende loomulik olek, kui rõhutatud viisakus. 

Ühel oli seljas päevinäinud ja pisut määrdunud jope. Teine tundus pisut kobedam, oli aga pelgalt dressipluusis. Jalas olid mõlemal midagi dressipüksilaadset ja natuke lääpatallatud kingad. Eks pori sees olegi keerukas oma jalavarje puhta ja korralikuna hoida. Ei, nad ei näinud sugugi liiga "hullud" välja, pigem lausa tavalised, pisut väsinud inimesed. Ja must värv heidab ju ka omi, inimese jumet mitte kõige paremini esile toovaid varje. 

Korraga märkasin, et üks mees oli lausa ilusate, intelligentsete näojoontega. Tal oli tõsine, pisut kurblik pilk ja üsna alandlik olek. Ei, mitte selline, nagu peksasaanud koeral, vaid selles tundus olevat möödunud aegade väärikust. Elukogemust, aga ka haavatasaamist. Muidugi ei saa ma riiulite vahel hinnanguid anda, aga nii see näis. 

Mul hakkas kohutavalt kahju. Olen alkoholismiga kokku puutunud mitmel moel. Lähedalt ja pisut kaugemalt. Mu vanaisa on mu jaoks mõneti kangelane. Olles läbi tulnud kohutavatest sõjakoledustest, pääsenud mitmel korral surmast, kaotanud venelaste püssikuuli läbi sõbrad ja jäänud ilma kodust, hakkas ta jooma. Ma ei tea, kas ta oleks jooma hakanud ka ilma kõike seda ilmvõimatut üle elamata. Aga kas see midagi muudabki. Igatahes oli tegu mehega, kelle peale tema pere ei saanud kindel olla. Kes jõi end pildituks igal perekondlikul tähtpäeval ja kelle pohmellihais, segunenult odava filtrita sigareti omaga, jääb igaveseks mällu. Vanema põlvkonna mälestused on veelgi tõsisemad, aga kuna need pole minu omad, ei saa ma neid siin jagada. Pealegi, ta oli mulle oluline inimene. Ta armastas mind väga. 

Siiski, kui mitte varem, siis vanaemast pääses valla meie pere kaassõltuvuse muster – meestelt ei saa midagi oodata, tuleb loota vaid iseendale. Enese maksmapanek ei ole võimalik, muidu kukub kõik kokku. Ultimaatumid ei toimi. 

Võimalik, et mõnigi noogutab – sõjaajast alguse saanud hullupööra tugevate ja vintskete naisliinidega suguvõsad, mille muudunud mustrid Eestimaa perede tänastki päevagi kaunistavad, on ilmselt siiani tublis enamuses. 

Lähisuhe sõltlasest partneriga on nagu sõit ameerika mägedel. Eriti siis, kui ta on nii-öelda toimiv. Toimivatega on tõusud ja langused juba seetõttu järsemad ja valusamad, et intelligentsus on selles kontekstis mõistmist raskendav asjaolu. Kui sind ühist eluvankrit vedades aeg-ajalt reetmise, altvedamise, valetamise, usalduse kuritarvitamise ja muu lubamatu kaudu piltlikult öeldes ristseliti külmale kivipõrandale heidetakse, kust end ilma igasuguste eranditeta ise pead üles upitama, parandades muidugi ka ise oma haavad ja mõistuse, misjärel mõnda aega jälle midagi "meielaadset" mängitakse, on tegemist pideva inimvõimete piiril kõndimisega. Keegi ei peaks seda vabatahtlikult tegema. Kaassõltlased aga teevad. Minagi tegin. Kuni elu pakkus teise variandi.

Alkoholism on haigus. Aju, ainevahetuse ja hormoonide katkiläinud toimimine. Sellest ei paraneta mitte kunagi. Nagu diabeedistki. Või artriidist. Ainult et need kaks viimast ei hävita ümbruskonda, lähisuhteid, väärikust. Alkoholism tapab aga kõik. Viimaks hakkame neid jälestama. Nad tunduvad olevat väärt alandamist, solvanguid, karjumist, needmist. Ometi on ka nemad olnud väikesed, armastusest sündinud poisid-tüdrukud, kes olid põnevil jõulude ja sünnipäevade eel, kel olid oma väikesed metsaonnid ja suured unistused. 

Nüüd lugesid need kunagised väikesed poisikäed, nüüdsed parkunud mehe kämblad punaseid sente. Jagus! Isegi kaheks!

Tõmbusin eemale. Mul pole lahedust. Lahendus, mida enda elus kasutasin, oli liiga ekstreemne. Tean, et olengi vintske. Mul oli hoolivust, jaksu, visiooni ja elujõudu. See toimis. Teist korda ma seda ei teeks. Ealeski. Teistele ka ei soovita. 

Alkohoolikutel tuleb endal hakkama saada. Nende peredel, kui neid veel on, tuleb ameerika mägedelt maha tulla, enne kui pea plahvatab või mõistus kaob. Lapsed kordavad meie mustreid, seda me ju ei taha. Vastutus peaks olema iga täiskasvanu vabadus ja valik, laskem siis seda võtta, kasvõi ohates või nuttes. Ikka tahaks ju aidata, aga nii aitamegi kõige enam. Paranemise suunal või… 

Põhja- või surnuksjoomise eest vastutab jooja, mitte keegi teine. Nii karmilt, kui see ka kõlab. Nagu suitsiidigi puhul, paraku. Räägin ikka täiskasvanutest. 

"Krt, kus mul käib närvidele, et seda krdi raha ei ole!" Intelligentse röögatus. Niisiis, teiseks pudeliks siiski ei jagunud. Masin sõi klõbinal viimased sendid. Turvamees oli kõrval väga valvas. 

Hämardub. Vihma nutt on lakanud. Valget värvi tekiks nagu hämaruse taustal pisut juurde. Järk-järgult süttib tänavavalgustus. Rasked piisad mu tamme tugevatel oksadel löövad pärlikettidena sätendama. Kaugemas reas seisvad raagus puud joonistuvad halli taeva taustal peenelt, otsekui pliiatsiga tehtult. Kui miski on ilus, siis see. 

Sulalumi ja tatt kaovad tasapisi fookusest. Sätin end veelgi mugavamalt tugitooli.

Ehk kallaks piisakese likööri tee ja lugemise kõrvale? Noh, nii õhtu hakuks...