Kirikus oodatakse enamasti esitajatelt vaimulikku muusikat. Vaimulik muusika on muusikaliik, mis on loodud Jumala ülistuseks või palveteks Jumala poole. Koraalid, mida kogudus pühapäevast pühapäeva laulab, on kindlalt Jumalat ülistav või Tema poole palvetav muusika.
Sisse- ja väljamängud on seevastu enamasti pidulikud marsilaadsed lood, mis konkreetselt Jumala ülistuseks kirjutatud ei ole, kui tegu pole just mõne suurejoonelise koraali eemänguga. Või järelmänguga. Eel- ja järelmängude ajal peaks õpetajal olema hea ja kindel kirikusse siseneda ja sealt väljuda. Kui tegu on instrumentaalmuusikaga, on tavakuulajal keerukas aru saada, kas see on loodud vaimulikus võtmes või on tegu pelgalt “Kevade marsi” või “Armastuse passiooniga” (suvalised pealkirjad).
Ehk võiks öelda nii, et kui tegu on vägeva ja kauni teosega, on Jumal andnud selle loomiseks oma heakskiidu ja vahet pole, mis on loo pealkiri. Aga millegipärast päris kõigega päris nii ikkagi pole.
Klassikalist muusikat peetakse üldiselt kirikusse sobivaks. Paljud ei tea aga seda, et ka klassika liigitub üsna selgepiiriliselt vaimulikuks ja ilmalikuks. Osad palad või suurvormid komponeeriti rikaste õukondade poolt tellituna salongides või ballisaalides esitamiseks. Hiljem kontsertsaalide tarvis. Enamus neist on vaikimisi tunnistatud sobilikuks ka kirikusse ja kõlavad seal vägagi sagedasti, kuigi tegu ei ole Jumalat ülistava muusikaga, vaid võib olla hoopis tantsumuusika või trubaduuri südantlõhestav armastuslaul. Aga kuna muusika on lihtsalt ilus ja kuna me ei mõista, millest see räägib, on kõik “juriidiliselt korrektne”.
Osaliselt peetakse kirikusse sobivaks ka vokaalteoseid, mida saab lähemal tutvumisel ja tundmaõppimisel nimetada pelgalt looduslüürikaks või teatud tunnetust või seisundit kirjeldavaks muusikapaladeks. Oma tuntuse, ilu ja kirikliku meelelaadiga näilise sobivuse tõttu pigistatakse neid kirikutes esitada lubades silm kinni, kuigi neis pole juttu ei Jumalast ega Jeesusest ega Pühast Vaimust. Tegu on täiesti ilmaliku muusikaga.
Selleks, et ülalmainitud vanade teoste kohta päriselt aru saada, kas tegu on vaimuliku või ilmaliku muusikaga, peaks igal kirikuõpetajal olema isiklik muusikanõunik, kes orienteeriks kindlalt ja vankumatult muusika kujunemisloos ja suudaks selle kõrvutada kiriku ajaloo ja arengutega ning ütleks, et seda teost tohib ette kanda, aga toda mitte. Oleks see vast amet - muusika väljarookija!
Palju kergem tundub olevat meie oma eestikeelse repertuaariga. Sealt kuuleb kohe ära, kas teosed sisaldavad vajalikke sõnu või mitte. Mõni ülistab hoopis isamaad või kaunist loodust või aastaaega. Või lausa armsamat või ema või isa. Või laulab lapsele hällilaulu. See kõik võib olla tohutult kaunis, aga muidugi ei saa me sedagi nimetada vaimulikuks repertuaariks. Ometigi, kui see muusika on “klassika” või kirjutatud autori poolt, keda võib nimetada klassikaliseks heliloojaks, oleks ta justkui rohkem kirikusse lubatud kui mitte-klassika.
Nüüd jõuangi siia, kuhu tahtsin seda kirjatükki alustades jõuda. Eesti muusika ajaloost ja ka tänapäevast võib nimetada mitmeid laule ja lugusid, mis ei ole “klassika” ja see tähendab, et nad on kuulsaks lauldud teatud ansamblite või koosseisude poolt, kelle loomingut nimetatakse popmuusikaks. Muidugi pole ka see muusika hoopiski loodud Jumala ülistuseks, olles aga väga sügavalt kinnistunud rahva südamesse ja kandes endaga nii eesti rahva keerukat ajalugu, kui lootust ja armastust. Ka sellesse valdkonda kuuluvad kaunid laulud või meloodiad, mis pärinevad näiteks mõnest teada-tuntud filmist ja on väga ilusad.
Siinkohal tõmmataksegi tihti piir (küll mitte minu pühakodades, aga mõnedes kuuldavasti siiski) - kirikusse sobimatu. Miks?
Teeme Jaaniga üheskoos kontsertmõtisklusi. Teeme neid erinevatel teemadel igal pool, kuhu meid esinema kutsutakse. Kirikutes, kultuuriüritustel, raamatukogudes. Neis mõtisklustes põimuvad muusika ja sõna ühtseks tervikuks. Selleks, et sõna jõuaks kuulaja südamesse, peab muusika seda kindlalt toetama. Oleme mõistnud, et tihtilugu jõuab südametesse just seesama laul või meloodia, mida ei saa liigitada ei vaimulikuks muusikaks ega ka klassikaks, mis aga ometi aitab moodustada mõtisklusel kõlavate juttude ja lugudega ühtse terviku, sest sel muusikapalal on imeline omadus haakuda ka iga kuulaja isikliku looga. Vähe sellest, et nad teavad paljude seesuguste laulude sõnu ja sõnumit peast, on veel mitmeid eri dimensioone.
Esiteks rahvuslik. Nii on näiteks mitmed Ruja laulud kandnud endas vaikse vastuhaku ja vaba Eesti igatsuse sõnumit, mis haakub meist peaaegu igaühe sõnulseletamatu kogemuse ja mälestustega ja tekitab ühes Jumala sõnaga kaduvusest ja kadumatusest hea koosluse ja magusvalusa äratundmise.
Teiseks põlvkondade ülene. Podelski “Mõtiskluses” kõlavad sõnad “igas hetkes leidub head ja halba, sealt, kus lõpeb, seal ka algab tee…” või Ernst Enno sõnad “nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees, mis oli, see on läinud, mis tuleb, alles ees…” viivad mõtted esivanemate eludele ja pärandile, rikkusele, mida kanname endas ja pärandame omakorda oma lastele.
Kolmandaks oma isiklik põlvnemine. “Viire takka”, kaunis Muhu hällilaul, üldsegi mitte vaimulik, aga siiski nii kodune ja soe, viib mind oma lapsepõlvemaale, mere ja põldude rüppe. Kas see pole Jumala looming?
“Kuhugi on kadunud usk ja unustus…” või “ei tea, kuis Jumalaga on mul asjalood…” on teemad, millele peame kõik aeg-ajalt mõtlema. “Kuula, mis räägib silmapiir, kuula, kui kaugele ta viib…” on jällegi täiesti eluline ja samas Jumala sõnaga igati haakuv. Või “kurjus on must ja sõda on needus, julmuste aeg on suletud ring, piire ei sea vaid armastus teele neile, kel sees on lapse hing…”(laulust Lind ja laps). Kust otsast ja miks peaksid need laulud olema kirikusse sobimatud?
Kui ma mingit rahvale üldtuntud laulu orelil või klaveril esitan, ei tee ma seda kunagi nii, et “ketran loo läbi” nii nagu ta loodud on. Ei, sest kui mängin üksi, pole ju kedagi mind sõnadega toetamas. Sellisel juhul keskendun hoopis enam muusikale. Sõnad või fraasid las kumisevad vaikselt kuulajate südametes. Minu seaded sisaldavad lisaks mängitavale teemale improvisatsioone, modulatsioone, rütmimuutusi ja muud loomingulist, mis ühest küljest laseb kuulajal nautida endale tuttavat muusikateost, teisalt on ühe või teise laulu instrumentaalpalaks ümbersünni tunnistajaks. Kas need lood muutuvad seeläbi “klassikaks”, sest mina ju pole popmuusik? Kas need on ka sel kujul kirikusse sobimatud, kuigi olen ise kirikumuusik ja tajun kirikusse sobivat sõnumit oma arvates päris hästi?
Miks sellised küsimused? Sest mõni muusika sobivuse üle otsustaja ei pruugi siiski asja pointi tajuda, asetades mõne teose ühele pulgale teisega, mille esitusvajaduse kirikus võib ehk tõepoolest kahtluse alla seada. Näiteks arvas üks õpetaja, et Ekspresso machiato oleks ka orelil huvitav...
Kokkuvõtvalt on erineva kirikumuusika teema põnev ja intrigeeriv. Jaan räägib ikka vahel Martin Lutherist, kes tõi saksa kõrtsilaulude viisid kirikusse ja kirjutas neile vaimulikud tekstid. Kui vagad mehed teda sõitlema hakkasid, et ta nii teeb, olla Luther öelnud, et head asjad tuleb ikka saatanalt ära võtta.
Minu meelest ka. Eriti need, mille puhul isegi sõnu ei pea muutma!
