Selline seis

 Ja nii nad hävitasidki selle kiriku. 

Veel pool aastat tagasi külastas kolmapäeva pärastlõunaseid hardushetki keskmiselt umbes kakssada inimest. Jumalateenistustel oli kirik täis. Kiriku majanduselu juhiti kindla käega. See pühakoda oli tõeliselt kaunis rahupaik, mille erilisust tunnistasid ka arvukad külalised. Siia taheti tulla.

Ühtaegu ei loe aga miski. Koguduse õpetaja isiklik elu saab nii määravaks, et otsustajad, inimesed, kes peaksid olema psühholoogiliselt võimekad, mis sisaldab endas muide ka paindlikkust, oskust hinnata iga olukorda ja inimesele Jumala poolt kingitud andekust eraldi, lükkavad kogu hea ja ilusa ilma igasuguse kahjutundeta, pigem vastupidi, ajakirjanduses takka kiites, hooletute jalahoopidega lihtsalt uppi.

Hullem veel. Hääbuv luteri kirik lubab endale andeka inimese alandamist ketikoeraks, kelle iga liigutust kontrollitakse, kes üritatakse suruda keskpärasusse, muuta inimeste jaoks olematuks, ülemuste suunas abituks niutsujaks, kellele üleolevalt “ei” või “fuu” käratada. See on kuritegu. 

Lahutus ei ole. Lahutus on inimõigus. 

Mina olengi selle kiriku uppilöömise taga. Need “pühad” jalahoobid tulevad minu armastamise eest. Need on ülekantud tähenduses niisiis ühtlasi mulle. See on ühtaegu kohutav, teisest küljest aga üsna põnev tõdemus. Ei saa ju olla võimalik, et neid, kes AD 2023 üha alandavamaid otsuseid produtseerivad, et karistuste rida ealeski ei lõpeks, juhib miskit muud, kui pime viha. Ilmselt ka minu vastu. Inimlik kättemaksu soov. Ilmselt ka mulle. Jumalaga pole selles mängus küll midagi pistmist.

Kohus on kõnealuse abielu lahutanud. See jõustub kuu aja pärast. Lahutusest saadud armid paranevad aastatega. See on kahe inimese lugu, millesse teistel pole mingit voli puutuda. Kui, siis vaid toetavalt, hingehoidlikult.

Inimese elutöö tahtliku hävitamise korral, liiatigi et see puudutab kirikut, armu ja halastuse paika, on aga asi märksa tõsisem. Inimesed lähevad ära. Nad ei tule enam tagasi. Nad lõpetavad liikmeannetuste maksmise Kõigest ilusast ja toimuvast jääb haigutav, verevermeis tühimik. Tänaseks on see nii. 

Tean, et naiste pärast on peetud ka sõdu. Need pole aga kindlasti orelirõdult alguse saanud. Kogudus armastas nii teda kui mind. Miks peaks kellelegi midagi muud korda minema, kui meie tööalased oskused? Kuidas tohikski, ehkki suured ülemused on vägisi püüdnud avalikkuse ees me tekki sikutada? Piinlik. 

Viimasel hardushetkel oli umbes kakskümmend kuulajat. Kunagise kahesaja asemel. Jutlustas see, kes arvas, et las minnakse pealegi minema, kogudusetöö läheb sellegipoolest rõõmsasti edasi. Kuhu edasi? Kümne, seitsme või viie inimeseni. Miks keegi ei karju, et see on katastroof?

Mina võiksin vabalt oma kohalt taanduda, see ei muudaks ilmselt midagi. Mõni teine samuti. Aga tema peaks kindlasti jääma. Erilisi inimesi tuleb kindlasti hoida. Kuidas seda ikka veel ei teata? 

Millegipärast meenub mulle viimasel ajal ses pooltühjas pühakojas istudes Titanicu filmi lõpp. Laev, mis lebab abitult merepõhjas. Ja kus korraga elustub vaatajale kõik möödunu - inimesed, muusika, kaetud lauad, ilu, rõõm… Reaalsus on aga see. Kurb!

Oleks vaid üks võimalus. Mõistusele tulla. Aga sellesse ma enam väga ei usu. 

Selle kiriku hävitustöö saab olema korralik. Minu armastamise eest. 

Vaatlen

Täna vaatan ma kõike kaugemalt.

Vaatlen vargsi saabuvat sügist. Kaskede erkkollakaid viirge suvise sügavrohelise taustal. 

Vaikuse ja niiske soojuse täidlust. 

Vaatlen kaunist kodu. Seinu ja maale, põrandaid ja vaipasid, lagesid ja katuseaknaid. 

Igast elemendist kumavad elu hääled. Igapäevatoimingud omandavad erilise tähtsuse. Pidupäevad elustuvad iluna päikesekiirtes. 

Ma ise muutun kõige keskmeks, ühtaegu suureks ja väikseks. Mina olengi need toad ja need tegemised. Olen naerud ja nutud. Sosinad ja palved. Ma segunen teiega, minu inimesed. Emban teid mõtteis ja teie embate mind. Me moodustame fluidumi, milles on soe ja turvaline. Ühtaegu magan ja olen ärkvel. Ühtaegu palvetan ja tänan. Kõik on loogiline ja hea. Keegi pole süüdi.

Armastus on kõige alus. 

Kuidas see lugu tegelikult oli (järg)

Kui me ei oleks algusest peale niivõrd hästi sobinud, poleks seda lugu kindlasti olnud. Kaalul oli liiga palju. Kogu ta karjäär, ta elu. 

Mõelge nüüd ise, kas 63 aastane mees loobuks kerge südamega ja hetke ajel oma rahulikust elust, vaikusest, rutiinist, kodusest täisteenindusest ning üldsusele näidatud idüllilise paarisuhte kuvandist - ja seda tööga ülihõivatud, kahe suure majapidamise ja kolme teismelisega naise kasuks? Ootus, et ta oleks koheselt ja jooksujalu lahutama tormanud, ei päde isegi minu silmis. Püüdsime kogu hingest hoopis teineteisest lahti saada!

Kuna me kumbki ei pidanud iseennast piisavalt tugevaks, lootsime salamisi, et teine pool lõpetaks suhte ja asi oleks taas kontrolli all. Selsamal põhjusel üritasime teineteist aeg-ajalt ära hirmutada või välja vihastada. Loomulikult põhjustas säärane kentsakas lootus veel kentsakamate tegude läbi vaid painavat agooniat, kurbasid lahusolekuid, tohutut igatsust ning tormakat taaskohtumist. Üks me heast sõbrast vaimulik nentis seda lugu kuuldes, et “armunud inimesed on mingi aeg ikka täitsa peast põrunud”.

Inimestele meeldib mõelda, et ma olin saladus. Aga ei olnud! Avalikustasin meie suhte oma sõpradele ja lähedastele juba ajal, mil midagi veel õieti polnudki. See oli lihtsalt nii inspireeriv, et seda ainult iseendale hoides oleksin läinud lõhki! Tema tohutu hirmu foon ja minu (tagantjärgi vaadatuna) arutu julgus olid päris pikalt lakkamatus võitluses. 

Ma ei olnud saladus ka tema abikaasa jaoks. Kirjutasin talle meie suhtest ausalt, murelikult ja oma nimega kahel põhjusel - esiteks, ma lihtsalt ei soovi olla mahasalatu ja teiseks arvasin, et mees vihastab, jätab mu koheselt maha, ruttab oma abielu päästma ja saame kumbki oma eluga edasi minna. Ma ju tean, kuidas sellistel puhkudel võidakse vihastada. Läksime tõsisemalt lahku umbes viiel korral, väiksemaid eemaldumisi ei jõua ilmselt üles lugedagi. Taaskohtumisel andestasime aga teineteisele kõik. Meie side muutus üha tugevamaks. Meil oli teineteisega koos tohutult inspireeriv ja hea.

Ma ei uskunud, et temaga lahutuse korral midagi hirmsat juhtub. Eelmisel korral ju ei juhtunud! Uskusin, et nii andekat ja erilist inimest ei hakka keegi hävitama. See, et sääraseid ei tohiks olemaski olla, selgus hiljem. 

Rääkisime kümneid ja sadu tunde. Käisime mitmeid kordi üheskoos teraapias. Olime kurvad ja segaduses. Käisin paljude teiste toredate austajatega restoranides, teatrites ja matkaradadel, kuid ei armunud ühessegi.  Arvasin pikka aega tõemeeli, et ta tegelikult ei tahagi lahutust. Kujundasin sellest lausa omaette teooria, mis seisis mõnda aega fantaasialugude sildi all selleski blogis. See on hea ja tõepärane kõrvalsuhte-teemaline tekst. Kevadel selgus, et meie suhte osas see siiski ei klapi. See õudus, mis ta lahutuspalve peale avalikkuse ette tuli, ületas kordades me halvimadki kujutluspildid, seega oli ta halvaval hirmul ja suhte loogilise arengu pidurdamisel tuline õigustus. 

Sellel pildil lihtsalt ei saanud mind olla, seepärast seda laiemalt ei nähtudki. Minust vaadati läbi, mööda, üle. Inimeste teadvusse oli kinnitunud “ideaalne abielu” ning teade selle purunemisest tuli nagu välk selgest taevast. Avalikkuse ees nähti neid ju ikka koos, mis on muidugi äärmiselt kahetsusväärne. 

Mõistan hästi, et selliste suhete puhul ei tea kunagi, missugune lahendus on õige, mistõttu on äärmiselt keerukas teha rutakaid otsuseid. Saime päriselt kokku alles siis, kui ma temast lõplikult loobusin. 

 Olin selleks ajaks valmis saanud oma esimese luulekogu, mille avaldamise kevadel aset leidnud pöördeliste sündmuste tõttu peatasin. See ilmub mu juubeliks, olles omamoodi passioon, peegeldus möödunud aja ilule ja valule. Portugali reisist, mille võtsin ihuüksi ette veebruari lõpul ja märtsi algul, kujunes aga tõeline palverännak ja murrang kogu me loole. Mõistsime seda mõlemad. 

Ta otsustas lahutada. Mitte keegi ei näinud neid lõputuid siseheitlusi, analüüse, hüpoteese, dilemmasid, allaandmisi ja ülestõusmisi, mis sellele otsusele eelnesid. Mitte kellelgi ei ole seega õigust midagi kindlalt teada, arvata, kritiseerida, veel vähem ilkuda või mõnitada. Igaühe, ka meie elu on unikaalne ja väärtuslik.

Olen näinud piisavalt paare, kes tulevad küll “abielu päästma”, kui on selgelt tajutav, et ühe osapoole süda on mujal. Need on kurvad lahutuslood ja nõuavad pikki leinaseansse. Meie eks-kaasaga arutasime oma abielu purunemise tagamaid aastaid. Konstruktiivseks muutusid need vestlused muidugi alles siis, kui emotsioonid olid lahtunud.  

Tema otsus lahutada põhjustas aga katastroofi. Küllap on nii, et kui varem pole osatud teineteisega kõneleda, ei ole see hoopiski võimalik kriitilistes olukordades. Paraku polnud minul võimalik kuidagi sekkuda. Olin ju kolmas osapool. 

Meie suhe on olnud ülikeerukas. Oleme mõlemad saanud tohutult haiget. Ometi olen ma just temaga tundnud end kõige hoitumana. Mind armastatakse just sel viisil, nagu mina seda vajan. Mu elu on esimest korda rahulik ja tasakaalukas. Saan tema kõrval olla tõeline naine. Iseennast kaotamata.

Kui see ei loe, mis siis üldse loeb. 

Repliik

 Mu tütar ei laulata oma abielu kirikus. Võibolla palub ta mu partneril öelda peopaigas mõned õnnistavad sõnad, seda veel ei tea. Ta imestab, kuidas meie veel peale seda kirikus püsime. Kirikus, kus pole ei andestust ega halastust. Kus omad antakse ajakirjanike pureda ja virutatakse ka omalt poolt läbi ajakirjanduse veel ja veel häbistavaid ja karistavaid hoope. Justkui poleks veel küll…

Minu jaoks kõlaks mu lapse otsus peaaegu katastroofina, kui ma ei teaks, et ta suhtleb Jumalaga siiski, lihtsalt kirikust eemal. Ma ise ripun endiselt Tema küljes ja usun endiselt, et inimesed on pelgalt inimesed. Tema on armastus. Usun, et ehk on kogu toimunu üks suur-suur eksitus, otsekui halb unenägu, mis peagi möödub…

Vahemärkus

 Kui eelnevalt kahest naisest kolm korda lahutanud vaimulikul paluti eelmistel valimistel parima variandina praostiks kandideerida ja nüüd, neljandat korda lahutades ei kõlba ta samade otsustajate arvates enam kirikuõpetajakski, kusjuures olukord on täpipealt sama, mis toona, võib nentida vaid järgnevat:

Silmakirjalikkuse

Minevikuta oksaraagude

Esimesed kollased lehed

Sahistavad sügise saabudes

Ladvikuis õilmitsemise

Tähtsusest

Ükskord sajavad nad 

Porisele maapinnale

Niikuinii

Kõrvalepõige

 Esimesel septembril istus meie köögilaua ääres pizzataldrikute taga kuus inimest. Päevakangelased-kooliminejad, minu endine ja tulevane ning ma ise. Lobisesime, naersime, tegime pilti. Meil oli tore.

Miks ei võiks kõik inimesed suuta sellisel moel lahku minna? Me ei ole ju kellegi omandid! Otsus suhtesse astuda, suhtes püsida ja suhtest lahkuda kuulub inimõiguste valdkonda. Miks ei võiks siis surmani kestvate abielude või kohustuslike tsölibaatide kõrval rääkida ka elutervetest lahkuminekutest ning uutest suhetest, kus kõik osapooled on aktsepteeritud ja tunnevad end hästi? Lahutus oli mu parim otsus, millest võitsime kõik. Minestage, kui soovite!

Aeg oleks pöörduda reaalsusse.

Kuidas see lugu tegelikult oli

 Meie lugu algas hiirvaikselt ajal, mil olin äsja lahutanud oma pikalt kestnud abielu. Põhjus, miks kasutan sõna hiirvaikselt, on selles, et selle loo aeglane algus koosnes niivõrd paljudest eri nüanssidest, et täna on neid lausa keerukas üksikute pärlitena mälestuste ketti lükkamiseks pihku haarata. 

Mõni inimene lihtsalt tundub tähendusrikkam kui teine. Olen sellele viimasel ajal palju mõelnud. Viis, kuidas me oma mõtteid väljendame, kuidas oskame haarata eri teemadesse kas verbaalselt või olemuslikult ühes või teises valdkonnas inspireerivat või ehk hoomata eksistentsi lausa tervikuna, kui palju on meis põnevaid, sügavaid leide, mis, kombineerituna juba varem looduga, suudavad avaneda ja õitseda, mille omakorda võib ümber nimetada šarmiks või isikupäraks, lisades liignimena andekuse - ma lihtsalt armastan seesuguseid! 

Muide, nad ei pruugi sugugi kanda vaid üdini positiivseid jooni. Vastupidi, mõnedes tahkudes võivad nad olla lausa talumatud, ja kui mitte nii hullusti väljenduda, siis ehk mõistetamatud, tüütud, osalt ka saamatud - kui praegu kohe teha mõttes ekskurss kõikide pähekaranud põnevate sekka. Ometi tõmbavad nad ligi. Ikka ja jälle sätid end neid kuulama, jälgima, rõõmustad nende seltskonda ilmumise üle. Vajad neid.

Ühesõnaga, meie lugu algaski vist vajadusest teineteist aeg-ajalt "ampsata" - ja loomulikult hoopiski mitte selles võtmes ja nii sügavuti, millisesse oleme jõudnud tänaseks. Ei, see toimus hoopis lihtsamalt, esialgu pelgalt märkamistes, küllap minu poolt kordades enam, sest tema seisis oma geniaalsete väljaütlemistega tavaliselt püünel, mina aga sattusin kusagile kaugemale ahhetama. Näiteks orelirõdule. 

Eks ma üritasin teda läbi muusika tajuma hakata. Paljud tajutavad ei pruugi seda muide märgatagi, et nende olemus ja sõnum kaunite kunstide keelde tõlgitakse. Jah, loomulikult võiks seepeale tajuda ka ühepoolselt, märkamatult, rohkem nagu iseenesele, aga kuna interpreteeritavate alade puhul pole vastuvõtmisvõimetus väga inspireeriv, tekitaks see kergesti käegalöömismeeleolu. Tema aga märkas. Tundlikkus on samuti joon, mis "seesuguseid" enamasti iseloomustab. Ta taipas, võttis minupoolse oma sõnadesse, viskas mulle rikastatuna tagasi, tekitas mus põnevuse, erutas mu loomingulist närvi, ärgitas veelgi enam pingutama, märgates ja tunnustades minupooltki pakutavat. Nii see tango meil algaski. Üldsusele ei midagi erilist. 

Hakkasin praegu mõtlema, kui palju saavad huvitavad ja andekad inimesed üldse olla "meie omad" ja kui palju tuleks nendega koostööd tehes või niisama suheldes arvestada näiteks nende abielu staatusega, mis sunniks koostöö või ühisloomingu puhul tarduma poolele teele, kuna edasiastumine poleks justnagu sünnis, (eriti kui loomepartner juhtub olema vastassoost). Teatavasti sisaldadab kõik Jumala poolt kingitu omajagu armastust, kirge, passiooni, haprust, jõulisust, naiselikkust, mehelikkust, intiimsust ja isiklikkust ja võib maised loojad kokku põimida teineteisest hoopiski kaugemal, kui seda esialgu aimata oskame. Kui jääme seisma, ei kasuta me Looja poolt antud potentsiaali kogu andekuse määral, kui astume aga edasi, võib see olla lubamatu või ohtlik.

Arvan, et meie puhul sai see punane joon ületatud siis, kui hakkaksime kumbi teise märkamisi märkama, mida hakkasid võimendama kummagi teineteise suunal öeldud head sõnad, mis omakorda moodustasid viljaka pinnase teistegi omaduste - liigutuste, hääletooni ja pilgu - järk-järguliseks tähele panemiseks. Kuni märkajast-ütlejast vormus ühtäkki mees (või naine), temast sai reaalne mind mõjutav ja minu jaoks tähtis inimene ning aju hakkas kollegiaalse suhte kõrval andma alateadlikku hinnangut või aimdust igapäevaelulisestki inspireerivast sobivusest.

Enamuse inspireerivatega ei teki vaimsest toutch'ist enamat. Tean mitut minu jaoks andekat, huvitava mõtlemisega meest, kellega suheldes on surmkindel, et ülalmainitud vastassoolist mõõdet ei saa tekkida. Ka siis, kui mu süda oleks vaba. Isegi juhul, kui ta füüsilises atraktiivsuses ei anna kahelda ja sama võib tajuda ka enda suunal. Klassikaline ilu ei ole selles, mida tajume atraktiivsusena, eriti määrav. Pigem võib meeldivust mõjutada skaala teine ots, kus teine inimene tundub niivõrd ebaatraktiivne, et sellega ka kõik muu meeltega tajutava minimeerib. Needki on harvad juhtumid.

Inspiratsiooniseisund võib loomulikult osutuda ka ühepoolseks. Tugevast, armastavast paarisuhtest ei lähe nimelt läbi ükski isiklik või veel vähem seksuaalselt vibreeriv tundeaisting. Fookus, mis püsib hoidmist väärival abielul, lubab küll teistega üheskoos luua, kuid välistab vähimagi füüsilise, kehastunud imetluse. Ühelt või mõlemalt poolt hoitakse piiri ja teadvustatakse, mis võib juhtuda, kui see ületatakse. 

Vastastikune emotsionaalne ja füüsiline atraktiivsus ning ühesugune pühendumisviis on niisiis eelnevast tekstist läbilipsanud sõnapaaridena need liikumapanevad jõud, mis meid teineteisele esmalt märgatavaks, hiljem juba oluliseks ja vajalikuks muudavad. Taoline suhtetasand võib kesta päris pikka aega, kuid eks tal ole siiski tendents süveneda. Liikudes tasapisi südame poole. 

Muidugi tuleb säärane "ühislooming" vahel ka jõuga katkestada. Juhul, kui kaotada on rohkem kui võita. Näiteks ühe osapoole füüsilise eemaldumise läbi. Meiegi puhul toimis selline variant mõnel korral, kui olime teineteisest umbes 4000 kilomeetri kaugusel. Siis uskusin tõemeeli, et elu temata on täiesti võimalik. Aga ma ei saanud ju sinna elama jääda!

See, et ta oli abielus, oli loomulikult kohutavalt kurb ja pidurdav. Ainsa paikapaneva faktina pelgalt sellest siiski pikas perspektiivis ei piisanud. Väga keerukaks läks siiski. Kirjutan sellest edaspidi põhjalikumalt. 

(järgneb)