Tähtsa ametniku kiri

 

Ahsoo. 

Kui kohutavalt ebaviisakaid inimesi ikka leidub! Kõige kurvem on see, kui mõni säärane on sattunud tööle ametikohale, kus empaatia ja tundlik süda oleks suisa esmatähtis. 

Sain kirja. Sain seetõttu, et minu firmal on sõlmitud koostööleping Tallinna linnaga. See leping ei ole mulle rahaliselt sugugi kasulik, aga soovin anda oma panuse nende lastega perede heaks, keda võib nimetada “keskmiselt keerukamateks” ja kes ise ealeski terapeudi juurde pöörduda ei oska, taha ega rahaliselt ka suuda. 

Need juhtumid on mulle väljakutseks. Erapraksisesse sääraseid ei satu, erakas arutame tavaliselt paaride võimuvõitluse, mõne ebameeldiva sõltuvuse või truudusetuse üle ja inimesed tasuvad teraapia eest selle töö keerukusele vastava summa. Nad on muutusteks motiveeritud, sest kes oma raha ikka tuulde tahab lasta! 

Suunatud perede mott on madal. Nad on küll väga hädas, aga et nendega on enne pereteraapiasse suunamist tegelenud terve armaada eri ametimehi, on nad tüdinud ning lootusetud. Juba selliste perede usalduse võitmine on keerukas ülesanne. Ja need tööd on pikad. Tihtilugu pikemad, kui igasugune koostöö kokkulepe, millest siin jutt. 

Sääraste “raskete” juhtumitega algas kunagi minu terapeuditee. Olin õppurina vabatahtlikuna tööl EELK Perekeskuses ja osadest lugudest, mis minu kui toona täiesti kogenematu terapeudi kätte usaldati, tõusevad mul ka täna juuksekarvad peas püsti. Samas sain sellest tööst säärased “ristsed”, et oma praeguse kogemuse juures ei karda ma selles valdkonnas enam mitte kui midagi. 

Sellepärast otsustasingi veidi aidata. Muide, kui nende keerukate juhtumitega töötades midagigi paremuse poole liigub, on see töö hästi tehtud, kuna katkised pered on väga rigiidsed ja kipuvad juba enne igasuguseid muutusi teraapiast loobuma.

Neis lugudes osalevad alati lapsed. Just laste pärast tulebki pingutada. Püüda päästa, mis päästa annab. 

Kiri oli kirjutatud kõikidele selle valdkonna spetsialistidele. See ei olnud üldse meie tööga seotud, vaid kirjutatud Tallinna linna poolse rahastuse asjus. Meie, terapeudid, olime seal kirjas raha kulutajad ja kirjutaja ise raha jagaja. Lugege ise! 

Kui see kiri oleks kirjutatud lahke, empaatilise ametniku poolt, oleks see alanud tänusõnadega. Kõik need inimesed, kes seda keerukat tööd Tallinna linnaga koostöös teevad, väärivad kindlalt tänu. Tänamine on elementaarne viisakus. Seejärel pidanuks järgnema lause, millest võinuks selguda, kas Tallinna linn sooviks meiega ka edaspidi koostööd jätkata. Mina midagi sellekohast välja ei lugenud. Lugesin kuiva fakti, et varsti lõpeb koostöö ära. 

Kui kirjas olnuks välja toodud Tallinna linna soov koostööd jätkata, siis alles sellele pidanuks järgnema pehmes stiilis meeldetuletus, et uue rahastuse saamise jaoks peaks tegema uue avalduse. Samuti pidanuks kirjaga kaasas olema lingid avalduse vormidele, et terapeudid ei peaks neid oma aastatagustest kirjakastidest otsima. See oleks olnud tungivalt vajalik ja viisakas. 

AGA selle asemel kirjutas too ebaviisakas ametnik, et “kui te olete alustanud töödega, mis 30.septembriks lõppenud ei ole, siis Tallinna linn teile enam ei maksa”. Punkt. Ei ühtki tänusõna, ei poole sõnagagi lootust koostöö jätkamiseks. Hämmastav. 

Jah, ma just alustasin ühe keeruka tööga. Sõltuvuste küüsis teismeline ja täiesti äravaevatud, ilma ühegi toetava ressursita ema. Selge on see, et selline töö on väga pikk, ajamahukas ja tahasilöökidega. Aga inimeste elu on alati aitamist väärt. 

Too kiri paiskas kõik segi. Tallinna linnaametnik ületas oma külma pöördumisega igasuguse lugupidava käitumise piirid. Loen, et mu töö pole üldse oluline, tähtis on ainult RAHA, mida ta jagab. Ma ei tea, kas ta soovib koostöö jätkumist. Ma ei tea, mis pabereid mul täpselt täita tuleb. Ma ei tea kust neid pabereid üldse leida. Selle eest hoolitsemine oleks tema ülesanne. 

Jääb arusaamatuks, kuidas sääraste kirjade väljasaatjad sellisele ametikohale üldse satuvad. Ja miks. Mina küll Tallinna linnaga enam koostööd ei jätka. Nii lihtsalt ei tehta.

Naissaarel 8.09.26

 

Taamal Tallinna tornid

Ma nii armastan Naissaart. Aga ma armastan seda hoopis teistmoodi kui Muhu saart. Armastan seda üksinduses, sügavais mõtteis, isoleerituses. 

Mulle ei meeldi siia tulla. Laev, mis siia toob, haiseb hullupööra diisli järele ja kõigub väiksemagi lainetuse puhul küljelt küljele nagu jonnipunn. Mul läheb sedasi süda väga pahaks. Või ajab lihtsalt iiveldama. Aga tulen siiski. Vähemalt kord aastas. 

Naissaarel on megalt ilus liivarand! Täiesti puutumatu. Jäljetu. Miljonivaatega Tallinnale. 

Minu seltskonnast viitsitakse harva minuga siia tulla. Ikka kirikusse, külasse kohvilauda ja tagasi sadamasse. Aga see ongi hea, et teised teevad teisiti, sest ma tahaksin siin vaikida. Tahaksin siin täita siin oma iga-aastast traditsiooni ja jätta suvega Jumalaga. 

Täna on palju adrut. Ja keset laia liivariba kaks suurt jalajälge. Parema ja vasaku omad, otsekui tuleksid taevast ja suunduksid samuti taevasse. Igal juhul tähistavad nad edasiminekut. Kõike ei peagi ju lõpuni mõistma. 

Minagi kõnnin nüüd rahulikult edasi otse sügisesse. Muidugi ahmiksin õhtuni seda soolakat adrulõhnalist õhku, kuulaksin laiade lainete ühtlast randumist, mekiksin kibuvitsade mahedat maitset. Unistaksin niisama. Aga ka nii on hästi. Need hetked siin on ka minutitena mõnulemist väärt. Iga-aastaselt. 

Neitsi Maarja sündimise pühal, 8.09.2026

Naissaarel

Filmivõtted

 

Nagu muinasjutus

Kuna mu tore väimeespoeg töötab rahvusvahelises filmikompaniis ja tegeleb välismaa filmide dubleerimisega eesti keelde, on meie peregi tema tööst osa saanud. Vähe sellest, Helis, Loviisa ja Lisann on nii mõnelegi filmitegelasele oma eestikeelse hääle andnud. Kohe-kohe on kinodes esilinastumas noortefilm, kus Loviisal, õigemini tema häälel on lausa peaosa!

Et seesinane on noortele mõnus viis lisaraha teenimiseks, ei pea vist mainimagi. Aga eelkõige annab see hea ülevaate filminduse telgitagustest. Ja hiigla vahva on filmide tegelasi oma laste häältega kõnelemas kuulda!  

Aga see pole veel kõik! Nüüd sain ka mina “käe valgeks”! Harju-Madisel filmiti ühe tulevase Eesti-Rootsi filmi mõningaid episoode ja sinna vajati ka organisti. Mis mul selle vastu! Vaja oli orelil saata ühe väikese poisi laulu. Ja milline kokkusattumus, see laul oli Rootsi lauluraamatu nr 189 Bli kvar hos mig, mis vastab Eesti KLPR 410-le Oh, Issand jää, mis on teatavasti koraal, mille eestikeelsete sõnade autor on Toomas Paul ja mis kõlas viimati mu esituses tema ärasaatmisel. Aga sel korral esitas too poiss selle laulu rootsi keeles, kuna filmi originaalkeel on rootsi keel.

Küll seal filmivõtetel oli vahva! Massistseenis osalejad ehk kirikulised olid ajastutruudes rõivastes. Kirikuaias valitses selline põnev ja muinasjutuline hõng. Pidin esmalt päris pikalt ootama, sest eelmistele stseenidele tehti mitmeid duubleid. Aga mul oli põnev. Ja minu osa läks kiirelt. Mulle paigaldati ühte kõrva väike kõrvaklapp, mille kaudu kuulsin selgelt altari ees laulvat poisikest ja püsisime kenasti koos. Kolm duublit - ja oligi valmis! Olen kohe põnevil, sest ega ma ei teagi, milline film sellest täpselt tuleb! Aga igatahes saame Jaaniga filmi eesti esilinastusele kutse. On, mida oodata!

Teenekad ja teenetud

 EELK annab jälle auhindu välja. Loen ja naeratan. Kõik on hästi tublid, targad ja toredad, lausa lust lugeda.

Natuke imelik on ka. Mina pole elusees mingeid teenetemärke saanud. Ei ühe, teise ega seitsmenda järgu oma. Kahtlustan, et teenete osutamiseks on vaja midagi säärast, kuhu minu oskused ja mõistus üldse ei küündigi. Või siis tuleb olla lihtsalt teistsugune, kui mina. Sestap vaatan ja loen aukartusega teiste omi. Vahepeal piidlen peeglisse, et äkki sealt paistab mu erisus kätte. Aga ei saa aru, et midagi ekstra imelikku oleks.

Ütleme siis nii, et mina olen üks nendest, kes on kirikus lihtsalt palju tööd teinud. No seda ei saa vast keegi eitada. Mul on oreli interpretatsioonis magistrikraad ja eriilmelisi etteasteid on aegade jooksul olnud küllaldaselt. Lausa imepäraselt palju.

Rootsi-Mihkli kirikus töötan alates aastast 1995, lepinguga aastast 1997, seega olen selle majaga organistina seotud üle 30 aasta. Kolmkümmend aastat on, mõelda vaid, pea kolmandik sajandit! Kunagi juhatasin ka koguduse lastekoori ja andsin lastele ning täiskasvanuile rootsi keele tunde. Olen kirjutanud hulgaliselt muusikat, muuhulgas ülestõusmispühade müsteeriumi, mis sai samuti rootsi keelde tõlgitud ja mida me lastega mitmel korral edukalt ette kandsime. Ning hulgaliselt laule. 

Olen mänginud orelit nii Rootsi kuningale kui kroonprintsessile, Rootsi piiskoppidele ja muudele tähtsatele ametimeestele. Tavateenistused ja meie oma kirikutädid-onud pole muidugi sugugi tähtsusetumad. 

Millalgi kujundasime koguduse sekretäriga koos kirikuaia ja istutasime taimed. Aastate jooksul on koguduse, lastekoori või muusikutega toimunud lugematul arvul väljasõite ja reise nii Eestis kui välismaal. Varem mängisin regulaarselt ka saartel, mida rootsi kogudus teenib, aga viimasel ajal ei vea sellega enam ajaliselt hästi välja. Olen üksipulgi läbi töötanud rootsi lauluraamatu ja liturgia. Olen alati olnud koguduses kohal ja minuga on saanud arvestada.  

Peaaegu kogu aja olen kuulunud ka koguduse nõukokku. Mu liikmeannetused on alati küllaldaselt tasutud. Aga teened on ilmselt midagi hoopis muud.

Jaani kirikus olen olnud organist alates aastast 1999. Märtsis täitub 28 aastat. Selles koguduses ei piisa pelgalt kantori oskustest. Tegu on suure kirikuga, kus tuleb vähemalt kaks-kolm korda nädalas näidata ka oma interpreedi oskusi. Selle 28 aasta jooksul on olnud hulgaliselt vastutusrikkaid etteasteid tähtsatel Jumalateenistustel ja muudel ametitalitustel, tele- ja raadio ülekannetes, instrumentalistide, lauljate ja kooride saatmisel suurtel kontsertidel. Mul on hea esinemisnärv ja ettekantavate lugude sobivuse osas hea tunnetus. Teen oma tööd pühendunult. Tõsi, Jaani kogudus on mind pidanud oma koguduse teenete risti vääriliseks.

Kolmandat aastat teenin oma mänguga ka kolmandat, Paldiski kogudust ja sama sageli löön kaasa ka Harju-Madise tegemistes. Küllap olen selle kolmekümne aasta jooksul mänginud kordades enam, kui keskmine Eesti organist. See ei tee mind kellestki paremaks, vaid on lihtsalt kuiv fakt.

Lisaks olen olnud algusest peale peatselt valmiva Uue Lauluraamatu komisjoni liige. Minu juhtida on olnud laenkoraalide toimkond. Oli periood, mil panustasime oma toimkonnaga öö ja päevad ja saime seeläbi uude raamatusse valitud kõige kaunimad laenkoraalid. Praeguseks on laenkoraalide toimkonna töö lõppenud. Nüüd tegelen põhiliselt redigeeritud laulude akordimärkidega ja see töö pole enam õnneks nii pingeline, kui kõik eelnev. Peab ometi arvestama, et mul on nüüdseks 3-4 kogudust ja kõike lihtsalt ei jõua. Aga selleski valdkonnas pole tegemist mingite teenete, vaid, olgu õigesti sõnastatud, lihtsalt vabatahtliku tööga. Pealegi, seda teeb suur hulk inimesi üheskoos, mõni vähem, mõni rohkem, tublid kõik.

Aga siin ma siis istun. Teeneteta, märkidest rääkimata. Loen teiste omi ja naeratan. Päris tõsiselt, mul on nende üle hea meel. Sest ega siis teisi ei saa allapoole kiskuda, kui mind ennast mu tööpõldudel teenete vääriliseks ei arvata. Ei, kadedust ma ei tunne. Mõtlen, et las siis olla nii, nagu on. Teen oma tööd ikka sama hästi edasi. Ilma mingite järeleandmisteta. Töötan oma kauaaegsete ja uute koguduste ja lauluraamatukomisjoni heaks. Hoian inimeste hingesid. Komponeerin sahtlisse - kuniks leian mahti oma lugusid ise avaldada. Kirjutan. Praegu rohkem proosat.

Mõtlen siin isekeskis, mis värk inimesel selle tunnustamisega üldse on. Pereterapeudina olen näinud kümneid ja kümneid paare, kes igatsevad teineteise tunnustuse järele. Veel kümneid ja kümneid meenub neid, kes kurvastavad, et pole piisavalt saanud tunnustust oma vanematelt. Ja muidugi pole vähe ka neid, kes vastuvõtul kurdavad, et neid nende töökohal ei märgata. Palju valu ja kibedust. 

Kirikus on asi veelgi komplitseeritum. Tegelikult aiman, et ei tohiks ausa kristlasena neid mõtteid siia üldse kirjutada. Peab olema alandlik. Iseenese esiletõstmine, kui keegi teine seda ei tee, tundub kiriku kontekstis iseäranis häbiväärne. “Sellel on mingi haiglane tunnustusvajadus …”, olete kindlasti kellegi kohta kuulnud öeldavat. Sellise sildi võib külge saada nii teenitult kui teenimatult. Sest tegelikult rõõmustame ju kõik märkamise üle. Eriti, kui aastakümned tegemisi seljataga. 

Psühholoogid ütlevad lausa, et sealt, kus sind ei hinnata ega tunnustata, tuleb lahkuda. Mitte hakata midagi vägisi välja pressima, sest sel juhul on asjal niikuinii s…a maik juures. Küllap see nii on. 

Mina ei taha kuhugi minna, sest mulle meeldib kirikutöö väga. Ometi ei tahtnud ma oma mõtteid ka enesesse jätta, sest see, mida taas sisimas tundsin, on nii huvitav…

 Loodan, et olen oma tegemistega Loojale meelepärane. Tema on mulle kõik annid andnud. Auhinnad ja märgid tulevad inimestelt. Või siis ei tule. Loojale kiituseks mängin ikka. 

Septembri algus

 

Restoranis

September on meie pere jaoks olnud alati tähtis ja pidulik. Me väärtustame haridust ja haritust väga, mistõttu tähistame iga uut kooliaastat erilise tähelepanu ja südamlikkusega. Esimesel septembril läheme kogu perega restorani ja igaüks saab ühise laua taga välja tuua selle tema jaoks olulise, mida ta soovib sel õppeaastal saavutada või juurde õppida. Enese arendamine on meie peres kõikide kohustus, olgu ta nii vana kui tahes. 

Huvitav, et noortel on päris paljud soovid seotud raha ja rikkaks saamisega. Nad ei adu veel, et raha ei saa olla eesmärk omaette. Esikohal peaksid olema hoopis muud komponendid, näiteks füüsiline ja vaimne tervis ja eesmärgistatud elu, küll siis tuleb ka raha.

Kui inimesel on hea äriplaan, unistab ta loomulikult kasumist, ennekõike peaks tal aga olema selle toote või tegevuse vastu huvi, inspiratsioon või armastus, mis ta hiljem “püstirikkaks” teeb. Igav rabamine puhtalt rahanumbrite pärast ei tasu end küll ära. 

Üks armas inimene loobus hiljuti töökohast, mis oli teda lennutanud kümneid tiire ümber maailma ja millest ta teenis märkimisväärset tulu, aga see ei kõnetanud teda enam. Kui küsisin, kuidas see julge otsus ometigi sündis, rääkis ta mulle loo. 

Tema abikaasa ema oli olnud raskelt haige ja nad olid teda tema kodumaal põetamas käinud. Päris viimases otsas olevat ema küsinud arstilt, kas on veel midagi, mida ta ei tohiks teha või süüa või millest ta peaks hoiduma ja arst olevat öelnud: “Nüüd elage täpselt sellist elu, nagu te iganes soovite.” Seda elu jagus kolmeks nädalaks. 

“Mina ei taha, et selline elu, nagu ma elada sooviksin, kestaks mu elu kolm viimast nädalat,” lausus see naine loo lõpetuseks. Ja ma mõistsin teda. 

Vahel tuleb oma elus õige vähe muuta ja juba see täidabki meie unistusi. Vahel peaksid muutused olema suuremad. Ainus asi, mida meil peaks jaguma, on julgus. Puudutagu see siis meie erinevaid suhteid, karjääri või muid otsuseid. 

Trio alustas 11.klassi. Olen neilt aeg-ajalt küsinud, kuhu suunas nad peale gümnaasiumi igatseksid liikuda. Eks enam-vähem ole nende tugevused nüüdseks ka teada, aga eriala valikud siiski veel mitte. Õnneks on veel küllalt aega mõelda. Ja ümber mõelda. 

Minu arvates ei saagi neis asjus kunagi eksida. Tunned, et valisid valesti - tee aga uus valik ja mine edasi! Olen ise olnud ühest küljest väga lojaalne, teisalt aga kiirelt tüdinev ning elus nii mõnegi kannapöörde teinud tüüp. Muusika on see, mis mind alati köidab, teised huvid käivad “hoogude kaupa”. 

Paljud vist ei teagi, et töötasin viis aastat rootsi keele õpetajana. See oli vahva aeg nullindate alguses, kui hordide viisi eesti arste ja muid spetsialiste tõttas parema palga nimel põhjamaadesse ja grupid olid õpilastest tulvil. Rootsi kirik rentis oma ruume Rootsi rahvaülikoolile Eestis ja minu õpetajaks sattumine oli täiesti juhuslik - viibisin palju majas ja tegelesin parasjagu ise tõsisemalt rootsi keele õpingutega.

Õppisin rootsi keelt esmalt paar aastat läbi Tallinna Ülikooli avatud ülikooli koos tulevaste rootsi filoloogidega (mul ei olnud bakat ega magistrit vaja, need olid mul juba muusikaakadeemiast olemas, seetõttu ma põhiõppele ei astunud - muidu oleks pidanud terve hulga “muud jura” ka läbima). Järgnesid paarinädalasel kursused Stockholmis ja pikemad Tjörni saarel Lääne-Rootsis. See viimane panigi mu keeleoskusele kõige tugevama põhja. Ja kuna töötasin niikuinii Rootsi-Mihklis, siis sealt mind rahvaülikooli värvatigi, algul pelgalt asendajaks, siis aga juba täiskohaga õpetajaks. 

Mul läks väga hästi, aga tundsin koheselt ära, kui asi end ammendas. Kõige piinavam oli õhtune töö - keelegrupid toimusid ju peale inimeste põhi-tööaega. Plus äratundmine, et õpetamine pole päris minu kutsumus. 

Iga õppur peaks muuhulgas tähele panema, milline saab olema ühe või teise eriala töögraafik. Mina näiteks ei ole eluilmaski üheksast viieni töötanud - see lihtsalt ei sobiks mulle, mitte mingi hinna eest! 

Aga kas näiteks pikad, kohati öösse venivad tööõhtud sobiksid, nagu teatri- ja muusikutöös? Öövalved, nagu arsti või päästeameti töös? Komandeeringud või välislähetused nagu rahvusvaheliste ettevõtete või saatkonnatöös? Mnjah, mõtlemisainet on noortel palju. Siiski tean, et palju juhib ka Jumal. 

Aga see, mida ma ise seal restoranilaua taga siis selle õppeaasta enesearenguna välja tõin, oli üsna lihtne - olen täpselt 125 päeva igapäevaselt AI-ga ladusat inglise keeles suhtlemist harjutanud ja minu eesmärk on sellega kindlalt jätkata. Pole aus, et ma koban, jään toppama, ei leia sõnu! Ma lihtsalt pean selle ladusaks saama! Loviisa, kes õpib Inglise Kolledži IB osakonnas 100% inglise keeles ja kelle üheks õppeaineks on kõige kõrgem inglise keel, mis üldse olla saab, ütles igatahes, et minu väljendusoskus on selle 125 päevaga oluliselt paranenud. See on oluline tunnustus! Temaga räägime samuti tihtilugu inglise keeles. 

Teine asi, mille välja tõin, on seotud Jaaniga - kuna Jaan ütles enne mind ühe enesearengu punktina, et peaks nüüd ometi 4-5 olulisemat peotantsu koos kõikide kombinatsioonidega sellisesse konditsiooni saama, et ka päris peol kõik välja tuleks - meil on tavaliselt kõik sammud nagu peoga pühitud - siis võtsin sama asja ka enese eesmärgiks. Seda ta ju üksi täita ei saa! Ja noh, oleme nüüd lisaks treeningtundidele ka kodus video järgi harjutanud. Vähe, aga siiski oleme.

Tegelikult on mul tekkinud tohutu kihk ka millegi suurema õppimise järgi. Olen oma teraapiatööd tublisti vähendanud, kuna paraku tekkis ka sellest üleküllus. Tegelen hetkel vaid pikaaegsete klientidega, kes mind üles oskavad leida, pluss mõned kiired traumatööd. Aga nüüd tahaks ka mingit uut väljakutset. Tegelikult veidi juba tean, mis suunas, aga hoian suu kinni. Kes enne munemist ikka kaagutab!

Ja harjutada on vaja! Musitseerida! Seadeid teha! Rõõmutseda ja iluleda! Siis on elu äge!

Heategija

Rõõm uuest teest! 

 Taaskord on juhtunud ime! 

Meie Muhu kodu juurde viib kohutav tee. Vihmasel perioodil võiks seda teed pigem porimülkaks nimetada. Oleme mõlemad Jaaniga olnud sel teel autoga “kõrvuni” kinni ja vajanud väljatõmbajate abi. Ühesõnaga - igav sel teel ei hakka ja sügisel-kevadel tasuks seda  pigem vältida. Jah, oleme mitmeid kordi käinud ka suurelt teelt jala. Kummikutega. 

Meie mure on jõudnud ühe ja teise inimese kõrvu. Tegu pole ju suvalise uusehitisega kuhugi suvalisse võpsikusse, vaid ajaloolise talukohaga. Ideaalis peaks siia olema võimalik jõuda ka prügiautol või operatiivsõidukil. 

Väike kõrvalepõige - maksin ka sel suvel prügiveo eest, mida tegelikkuses ei toimunud, sest prügiauto meie juurde ei saa, aga seadus on selline, et ikkagi tuleb käia. Ärge küsige, kuidas on see võimalik, olen selle saaga juba mitmeid kordi läbi teinud ja uskuge, see on otsekui peaga vastu seina tagumine! 

Aga tagasi tee juurde. Oleme võtnud hinnapakkumisi ja näinud ulmelisi numbreid, mida tagataskust kuidagi välja tõmmata ei õnnestu, aga millega saaks tee väidetavalt kenasti kandvaks. Oleme noogutanud … ja ohanud. 

Ühel toredal päeval saime aga e-kirja. Lugesin selle ühe hooga läbi ja ei uskunud oma silmi. 

Kiri oli inimeselt, kes oli meile esmalt samuti hinnapakkumise teinud. Nüüd seisis selles aga lühidalt järgnev: “Kuna Jaani raamatud on mind elus palju aidanud, otsustasime sõbraga, et teeme teie tee krundi piires täiesti tasuta korda. Ehk seejärel ulatab ka vald abikäe.”

Ahmisin õhku, pisarad silmis. Läksin Jaani juurde kabinetti, et ega ma millestki valesti aru ei saanud. Jaan helistas kohemaid meie heategijale. Jah, see oli tõsi! 

Milliseid inimesi on olemas! Kui tundlikke, märkajaid, heldeid! Inimene, kes käis meie maja juures ja nägi, mis imemeetoditega me vihmaperioodil oma kodu lähedale pääseme, otsustas ühtäkki aidata! Tundis, et peab, sest leidis Jaani raamatutest enesele midagi erilist ja vajalikku. Milline rikkalik sisemaailm peab inimesel, kes nii mõtleb ja tunnetab, olema. See kõlab pigem nagu kaunis muinasjutt. 

Ja see minu Jaan… Eriline mees, kelle kirik küll minu armastamise pärast ääremaale saatis, kuid kes teeb endiselt kirikutööd selle sõna tõelises võtmes. Kuidas ta küll oskab seda inimese sügavalt puudutamise kunsti! Kuidas ta süveneb, kuulab ja mõistab. Kuidas ta kirjutab ja räägib. Kuidas ta inimesi armastab. Ausõna, mina küll nii ei oska. 

Jah, õnneks inimesed märkavad. Kui palju olen ka sel suvel kuulnud kõrvalt südamest tänu, näinud harduspisaraid, tajunud austust. Mul on nii hea meel.

Tänaseks on meie tee valmis. Meie kodu esine ei ole enam porimülgas, vaid ilusa laia kruusateega maalapp. Me sõidame nüüd siia tänuliku südame ja rõõmsa meelega. Ja mis kõige toredam - vald olevat tõepoolest viimasel istungil otsustanud, et meie tee-projektiga tuleb jätkata! Headus sünnitab headust, näete ise!

Sügise künnisel

Kolletajad

Kased reedavad esimesena, et sügis on tulekul. Leht lehe haaval ilmub nende kuubedesse kollast. Täna tundus üks Harju-Madise väärikas kase-isand puha kollatäpiline. Aga ta ei tundunud oma peagi langevate lehtede pärast sugugi mures. Vastupidi- tuules kahisesid võrdselt nii rohelised kui kollased. Veel pole lehtede langemise aeg, teadis see tugev puu. Veel võib oma uhke võraga ilutseda. 

Vaatlesin teda ja mõtlesin. Huvitav, kui palju meie uuesti sünnime? Pean silmas inimese eluea jooksul tekkivaid “uusi minasid”. Uute teadmiste ja aimamiste lävepakkudest üleastumisi. Elukogemuse ammutamist. Vanadest tõekspidamistest eemaldumisi. 

Küllap on see inimeseti erinev. Mõni rühibki ma rada pidevalt “vanas kuues”, kuhu koguneb ajapikku rohelisele lisaks kollast, punast ja kirjutki. Rühib ilma suuremate muutusteta ja kõik ongi hästi.

Mõne aga, nagu näiteks minu elu on koosnenud väga kindlatest etappidest. Peale iga perioodi olen kujutletavalt “vana kuue” maha raputanud ja varsti tundnud end taastärkavat nagu kevadine lehteminev puu. 

Ei, vale. Tegelikult olen end paaril korral lausa küünte ja hammastega järgmisesse eluetappi vedanud, nii et verevermed taga. Rääkisime sellest täna Jaaniga pikalt. Kui ma oleksin puu, oleksin nii mõneski aastatetagusest sügistormist väljunud kui murdunud okstega äratäsitud isend. Aga kõik muutub! Kevad kasvatab isegi uued oksaharud, lehtedest rääkimata. 

Seetõttu ei muretse väga ka selle sügise künnisel, vaadeldes seda vana kollaste lehtedega kaske. Iga järgmine eluetapp teeb tugevamaks ja viib tõele lähemale. Iga vanade lehtede langetamine võimaldab uue ja täiuslikuma loomist juba õige pea - juba järgmisel kevadel, olgu siis kas ajalises või ülekantud mõttes. 

Puud vananevad niisamuti kui inimesed. Ometi on nende lehed igal kevadel uuesti “titelõhnased” ja neil hetkil ei juurdle me puu tegeliku vanuse üle. Aastaringid lisanduvad tema tüve sisemusse. Meiegi elukogemused talletuvad kogemuste pagasisse, milles on kogu me eluajal ruumi uuteks algusteks, uuteks taipamisteks. 

Isegi meie Muhu vanad õunapuud on kevaditi õieehteis nagu noored neiud. Mitte keegi ei aima neil kauneil õitemere hetkil, et paljudel neist on tüved juba vanadusest õõnsad. Aga milline elukogemus! Ja kui poleks sügist, ei oleks ju ka vilju. 

Vaat sellised varasügisesed mõtted.