kolmapäev, 22. mai 2024

Varahommikul





 Varahommikul

Olin otsekui kiiges

Ühel pool magasid sina

Oma sügav-nohisevat und

Teisel pool laulsid linnud

Oma värskeimat ärkvelolekut

Nii kiikusin minagi 

une ja ärveloleku piirimail

Libisesin linnulaulu poole

Taandusin su turvalise turja taha

Taas linnulaulul männiladvusse

Sinu hingamisega unemaale

Kiiga-kaaga


Kardinate vahel tantsisklevad õhupahvakud

Lükkasid mu meeltele 

üha suuremat hoogu

Kõrgelt kaudu Kõnnumaale

Madallennul Muhumaale

Tasa Tallinna tagasi

Päkkadega päikesesse

Kandadega suikumisse

Kiiga-kaaga


Une ja ärkveloleku piirid

Olid kui habras ämblikuvõrk

Sätendamas hommikupäikeses

Kastepiisad niitidel

Ilusas ilmaruumis

Suunaga suurde päeva



teisipäev, 21. mai 2024

Kevad



 Näita, kus on sinu juurdunud rada

Oskad ehk käies ka naeratada

Suudad ehk silmata tüvede toone

Latvade kohinat all pilvejoone

kuulda. Ja kullata õied kui merre

Kevade südames mesilasperre

Armastustunde kesk päikesekrooni

Tänu ja kerguse lehtede tooni

Ärgates ilusse, kuigi ei maga

Paigus, mis ees ja mis kohal ja taga

Rajal mis juurdunud ammustest aegust

Piiritut rõõmu kesk lummavat praegust 

tunda. Jah, kauaks jääb südames kanda

Kevad - tee soojade soovide randa… 








esmaspäev, 20. mai 2024

Püha Vaim

Minu jaoks on õige õhusoojuse määr see, mis lubab einestada verandal - ja lõpuks ometi on need päevad kätte jõudnud! Verandal peetav söömaaeg olgu pikk ja rahulik. See sisaldagu endas õidepuhkenud looduse imetlemist ja linnulaulu kuulamist. Tingimata peaks veranda-eine juurde käima ka klaasike punast veini - välja arvatud hommikul - ning sisukad vestlused lauasolijatega. 

Eilsel veranda-einel palusin oma targalt abikaasalt, et ta teeks mulle “inimkeeli” selgeks, mida see Püha Vaimu väljavalamise püha ehk Nelipüha õigupoolest ikkagi tähendab ja kas ehk minagi saaksin seda ilma ekstreemsusteta kogeda. Julgesin oma puudulikku teadmist tunnistada, kuna minu arvates on ka paljudel kaaskristlastel sellest vaid hägune aimdus ning jutluste formaadist pole seni täit abi olnud. Muidugi tean hästi nelipühal loetavaid piiblitekste, seda, kuidas Jeesus ilmus oma jüngritele viiskümmend päeva peale oma ülestõusmist ja mis siis kõik juhtus. Ka nelipühi laulud on mul enamalt jaolt peas. Aga selle kõigega tundub siiski väga keeruline üks-ühele suhestuda. Tunnistasin abikaasale muret, et äkki jääb minus siinkohal midagi puudu. Mingeid tulekeeli pole mu peale nimelt kunagi langenud. 

Inimeste palveelu on väga erinev. Mina olen alati olnud “vaikset laadi”. Õigupoolest ei ole mulle sobinud isegi “Jumala rahu” soovimine võõrastele inimestele ja nendega kätlemine, mis on mõnes kirikus jumateenistuse osa. Pean tunnistama, et see lausa häirib mind. Tahan pühakojas olla rahulikult, vaikselt ja omaette. Õnneks ei ole kummaski koguduses, kus muusikaga teenin, seda osa jumalateenistusse pressitud. 

Hoopiski ei sobi mulle aga karjakaupa käed ülestõstetult ja silmad kinni õõtsumine ega emotsioone üleskütvad enemalt jaolt primitiivse tekstiga laulud, rääkimata paljusõnalistest tunnistustest, ekstaasi minekutest ja pikali kukkumistest. See kõik mõjub mulle võõristavalt ja peletab eemale. Millegipärast seostatakse mõnikord Püha Vaimuga just midagi säärast. Võibolla just see ongi segadust tekitanud? Mulle isiklikult tundub, et sellisel moel näidatakse oma usklikkust pigem väljaspoole, aga päriselt saab Jumala Vaimuga kohtuda vaid rahu- ja sisemise tunnetuse seisundis.

Viimati nähtud etendus “Fundamentalist” aitas mul siiski mõista, et teatud olukorras inimesed võivad vajada ka radikaalsemaid ususekte, karismaatilisi juhte, keda järgida, teatud kontekstis isegi hirmu. Nii et eelolev ei ole mitte niivõrd kriitika, vaid pigem arutlus Püha Vaimu olemuse üle tänapäeva materiaalses ja ratsionaalses maailmas, kuhu mahub samas üha enam “uhhuu-d”, kas siis kummaliste sektide või mitme usundi kokkusegatud kastme näol või padu-uuendusliku moevooluna, peaasi, et inimesel hakkaks kergem. Aga kas hakkab?

“See kohutav tühjuse tunne, mis mu sees oli… “, ütles etenduses ususektiga liitunud neiu. Tal võis olla õigus. Pigem andnud kuulumine kiriku rüppe, kui psüühika- või sõltuvushäire. Paraku kipuvad ülalmainitud sektidesse või usulahkudesse kuulujad olema veendunud oma suuremast või õigemast lähedusest Jumalaga, mis võib riivata teistsuguse Jumala tunnetusega inimeste usuvabadust. Ka seda olen tegelikult isiklikult kogenud.

Mu mehe vastus rahustas mind. Sellega on nii, vastas ta, et kui sa teed midagi, mille jaoks oled kutsutud ja seatud, suure pühendumise ja kirega, tekib su tegevusele mingi kummaline sisemine sära. Saad jõudu ja inspiratsiooni, su tegevus kannab vilja, seda märgatakse, tunnustatakse. See sära ja kergus tähendabki, et sulle on osaks saanud Püha Vaimu puudutus. Jumal kiidab su tegevuse heaks, Ta suunab seda ja lisab sinna oma väge. 

Sellest seletusest sain ma hästi aru. Mulle meenus mitu Püha Vaimu puudutust mu enese elust. Sära, ilma igasuguse ekstaasita. Kergus, ilma maailmale kuulutamata. Rahutunne õigete valikute üle. 

Inimesed on erinevad ja küllap mõned vajavadki usus tugevamaid väljendusvorme. Mina mitte. Ometi võin ka seesuguses seisundis olla Vaimust kantud. 

Selle üle, kas ka seesinane kirjatükk valmib Püha Vaimu puudutuse abil, ma ei juurdle. Tunnen, et see võib vabalt olla ka soe tuuleõhk, mis mind kirjutades rahustab ja paitab. Jah, ka tuul on täna nii pehme ja hää…


pühapäev, 19. mai 2024

laupäev, 18. mai 2024

Meie kultuurielu

Tallinna päev. Foto: Maksim Toome


“Freudi viimane seanss” kinos Artis. Film Sigmund Freudi elulõpust II maailmasõja künnisel. Freud (1856-1939) oli psühhoanalüüsi teooria ja metoodika rajaja, kes tõi psühholoogiasse alateadvuse idee, rõhutas lapseea mälestuste tähtsust ning teadvustas inimese seksuaalsuse, mille eesmärk ei ole ainult soo jätkamine. See film on aga põhiliselt usust ja eriarvamustest Jumala olemasolu üle. Aga ka lapsepõlve, eelkõige vanemate mõjudest, haigetsaamistest, edasistest hoiakutest elus. Haiget Freudi külastab kirjanik Clive S. Lewis, kellega dialoogis tulevadki eelnimetatud teemaks jutuks. Puudutav ja mõtlemapanev film. Freudi mängib Anthony Hopkins, üks mu lemmikuid.

“Erakõnelused” Draamateatris. Ingmar Bergman. Annal on kirikuõpetajast abikaasa ja kolm last, aga ta armastab meeletult endast kümme aastat nooremat teoloogia üliõpilast Tomast. Kui oled kord abiellunud, kas siis üldse on mingeid “aga-sid”, eriti kui oled naine? Mis roll on inimese seksuaalsusel? Kas selleks, et olla ühiskonnas aktsepteeritud, peab järgima teatud norme, millest kõrvalekaldumise korral inimene hüljatakse? Kas normidele allumine ongi õnn? Kas Jumal saab kõneleda läbi teatud inimeste suude? Või on see lihtsalt rollimäng inimeste ja nende saatustega? Hingekriipiv näidend ja suurepärased näitlejatööd.

“Fundamentalist” Von Krahlis. Noorukese usuaktivisti Heidi ja temast kümmekond aastat vanema luteri kiriku õpetaja, avaliku elu tegelase, liberaalse kristluse esindaja Markuse suhtedraama, väga ägedalt lavastatud lugu. Kahe inimese vaimne ja emotsionaalne duell Piibli tõlgendamise ning “õigesti” uskumise üle ning aastaid kestnud seksuaalsete tunnete allasurumine ja taasvallandumine on vaid mõned märksõnad. Tegelikult on too lugu märksa mitmekihilisem ning selle ajaline skaala võib pendeldada 90ndate usulise ärkamisaja ning tänapäeva kiriku konservatiivse ning liberaalse suuna dilemmade vahel. Erki Laur ja Liisa Saaremäel on suurepärane lavapaar. Üks viimase aja tugevamaid teatrielamusi.

Üks ääremärkus. Ka minu abikaasa on vaimulikust avaliku elu tegelane ja et temagi on sattunud hiljuti skandaali ja kuigi see lugu oli täiesti teine, tajusin publiku pilke ka meie suunal ning ühe või teise koha peal ka teatud äratundmist (ta on näiteks üks kahest vaimulikest, keda on kutsutud Plekktrummi saatesse, kus käis näidendis ka skandaalse raamatu kirjutanud tegelane Markus). See ei vähendanud aga sugugi meie teatrielamust. 

“Maria Montessori” kinos Artis. Taaskord lugu naiseks olemisest. Arstiks õppinud Maria Montessori (1870-1952) rajas oma, algselt erivajadustega lastele suunatud pedagoogika koolkonna. Et tolleaegne moraal ei kannatanud vabaabielu välja, Maria aga ei soovinud abielluda, kuna siis polnuks naisel võimalust teadust teha ja kooli luua, tuli ta oma pojal aga elada kasuperes. Poja oli ta saanud suhtest oma koostööpartneriga, kes aga kandis samuti tagurlikke arusaamu naise rollist. Tegu oli võimsa ja liigutava looga. Millises olukorras olid naised veel üsna hiljuti! Selles valguses tundub kogu see tobedalt ülevõimendatud abielu-teema ja see, et kellelgi saab veel praegusel ajal olla ütlemist, kes kellega abiellub, kellest lahutab, kellega elab kooselus, suhtes või on vallaline, täiesti absurdne! 

Vaat milline kultuurielu on minul ja Jaanil olnud selle nädala jooksul! Pluss veel Tallinna päeva kontsert-vastuvõtt. Olen siiralt õnnelik, et mul on partner, kes hindab samu väärtusi. Et mul on inimene, kellega koos minna ja kogeda, kellega elu ja selle eri nüansside üle arutleda. 


reede, 17. mai 2024

Koristamine



 Vahel tunnen end olevat liiga vähe vaimse. Tunnen, et kõik mõtted, mida mõtlen ja kõik teod, mida teen, on liialt argised ja tavalised. Tunnen, et päevad muudkui voolavad ja voolavad ajamerre, aga mina olen ikkagi millegi otsingul, millest ma sisimas tean, aga mille peaksin justkui enesest välja “puistama”, sest muidu pakitseb see liialt  lihtsalt ja sõnastamata kusagil mu hinges ja meeltes ning mis kasu sest sel juhul maailmale oleks…

Ja siis ma hakkan koristama. Võtan esmalt vannitoad, vahel ka sauna. Räpased tualetid ja pesuruumid on täiesti lubamatud. Kraanikausid ja wc potid peavad läikima. Plaaditud põrandal ei tohi olla mingit puru ega tolmu. Sanitaarruumid on maja visiitkaart. Mul on kollased kindad käes ning teises vean ämbriga pesuvahendeid ning švamme. See töö on alati perfektselt organiseeritud. Ja tavaliselt hakkab just seda tehes vasardama mingi ürgandekas mõttekatke. Kui uuesti toolile vajun, on see muidugi kadunud.

Äkki peaksin end väljendama ainult ja ainult muusika kaudu? Olen kirjutanud sadu koraali eelmänge. Osad neist on minu arvates täitsa head. Paljusid on ka juba aastaid pühapäeviti kirikutes kõlanud. Vahel komponeerin mõne uuegi. Ainult et… ma ei oska noodigraafikat ja seetõttu on need kritseldused loetavad ainult mulle. Ma ei suuda neid korrastada ega süstematiseerida. Mingit “sõnumit maailmale” siit seetõttu tulemas ei ole. Korraks ilmub … ja kaob.

Magamistoaga on palju lihtsam. Õudne, kui palju on ruumis, kus veedame ööpäevast kolmandiku, tolmu! Et Jaanile meeldib hubasus, on varjatud tolmuallikaid veelgi rohkem, kui vaipade, kardinate ja maalide-eelsel perioodil. Ka voodi massiivne äär on tolmule hea peidupaik, minu teravale pilgule see aga märkamata ei jää! Kui tuba on ammu koristamata, kogunevad voodi alla suured tolmurullid. On neid vast mõnus tolmuimejasse tõmmata!

Interpretatsioon oleks samuti arvestatav eneseväljenduse vorm. Just praegu tegelen olude sunnil soolorepertuaari ülessoojendamisega. Aga et kellegi teise loomingut esitades tuleb mind ennast lugeda veelgi rohkem “ridade vahelt” ja et need teosed, mis ei ole pelgalt “tilulilu”, nõuavad ikkagi konkreetset ja järjepidevat harjutamist ning et inimeste arusaamine soolo-oreli meelelaadist ja väljendusviisist on pehmelt öeldes kesine (loe: orel kui sooloinstrument on nišitoode, kulmu panevad kergitama vaid tuntud hitid, muu on arusaamatu ja raskepärane), siis tekib õige pea küsimus, milleks… 

Ja hakkan taas koristama. Kabinet on kohutav. Seal asuvad nimelt osa me kahe tuhande köitelise raamatukogu teostest. Riiulid kõrguvad lakke, enamuseni pääseb vaid redeliga. Mina küll iga kord seda kobakat redelit ei viitsi võtta (mitte-kobakas oleks aga eluohtlik), kui mõnda teost tagasi soovin asetada. Surun tagastatavad raamatud ajutiselt mõnele madalamale riiulile. Ajutised asjad on aga teadagi kõige püsivamad. Jaanil on omakorda pidevalt kümme teost pooleli. Nii et meie kabinet on pidevalt sellises pool-segamini olekus. Võtan vähemalt noodid põrandalt üles. Sest orel on samuti kabinetis, tolmune, mis hirmus.

Imetlen, kuidas mõni, näiteks Jaan, suudab end ka suusõnaliselt väljendada! Minu head ideed elutsevad ikka ja ainult peas. Ma võin need isegi ilusti ära süstematiseerida, et juhuks kui peaksin näiteks kõnet pidama, oleks asi punkt-punkti haaval läbi komponeeritud ja mõjuksin kompetentsena. Aga niipea, kui see hetk kätte jõuab, keerlevad nood punktikesed nagu pudru ja kapsad mu suus ja edasi toimub juba mäletsemine. Olen tähele pannud, et niipea, kui võtan oma mõtete koondamiseks ja väljaütlemiseks aega, sõidetakse mu jutule sisse ja sinnapaika see asi jääb. 

Aga pesu oskan ideaalselt masinast välja võtta! Sorteerin selle juba restile asetades perfektselt ära. Isegi sokid peavad olema õigetpidi ja paaris, siis on kandjail neid hea võtta. Kuigi tegelikkuses võtan need ise ja viin kandjaile kätte. Kui me pesumasin vahetpidamata ei töötaks, oskaksin ehk seda tegevust isegi nautida! Sest ka pesu riputades tulevad geniaalsed ideed, fraasid, luuletuste algused, teoste pealkirjad ja muu väljendusrikkaks eluks vajalik ilusti esile. 

Nii saangi õhtul Jaanile näidata, kui puhas ja korras kodu meil on. Midagi erilist ja maailma muutvat lisamata. Nojah, tema loeb muidugi ka ridade vahelt, mida see tänane kirjatükk õigupoolest tähendab. Õnneks.