Spordist

 Mis ma ikka magan! 

Nii mõtlesin ühel hommikul, kui Jaan end taas hommikusse meestetrenni sättis. Ta tõuseb nimelt kaks korda nädalas hullult vara, lausa pool seitse ja seitsmest sõidab minema - et poole kaheksast Spartas viie tiibetlasega alustada. Koos tosina kaaslasega, kes kõik on mu silmis hiigla tublid ja järjekindlad mehed. Sest kujutage pilti, need varahommikused trennid toimuvad neil juba seitseteist aastat! Sellest on välja kujunenud lausa omaette sõpruskond. Neist trennidest Jaan naljalt ei puudu. 

No mida ma magan, mõtlesin sel varahommikul. Ja sõitsin Jaaniga kaasa. 

Eiei, ärge arvake, et ma meeste trenni trügisin! Nii tobe ma küll pole. Mul küpses oma plaan. 

Varahommikune spordiklubi on mõnusalt tühi ja vaikne. Mõningad treenijad teevad tõesti oma trennikava enne tööleminekut ära, aga neid pole palju. Mina läksin otse joogasaali. Seal ei toimu enne kella ühtteist mingeid trenne. Tegin suurte peeglite ees rahulikult ja põhjalikult esmalt viis tiibetlast, seejärel aga igasugu vajalikke venitusharjutusi. 

Seejärel läksin  “trepile”. Trepp on samas, kus jooksurajad ja jalgrattadki, üks mu lemmikmasinaid, sest ta on üks igavesti tõhus tagumikutrimmija! Kõnnin alati ka jõusaali soojenduseks just treppi. Tempo peab olema paras, siis põletab 10-15 minutiga sada kalorit ja jõuab näidiku järgi umbes 40-ndale korrusele. Vahel ka 50ndale. 

Ja seejärel tuli jõusaali trenn. Kuna me kõnnime Jaaniga nii palju, keskendun jõusaalis tavaliselt kätele, rinnale, seljale ning kõhule. Treener on mulle aegade jooksul kolm erinevat kava teinud, nii et harjutusi mul jagub. Sel kellaajal olid enamus masinad ka ilusti vabad.

Kella poole üheksa paiku oli spordisaalis juba rohkem rahvast. Ka mehed, kes samuti viie tiibetlase ju muude harjutustega saali venitusalas algust tegid, jätkasid nüüd jõusaali poolel. Aga mina tegin oma asju, nemad omi. Kella üheksast oli meil kõigil trenn tehtud. 

Ma olin täiesti vaimustuses. Kui kell üheksa on juba treenitud, on ju kogu päev veel ees! Otsustasin, et vähemalt kaks tõhusat trenni on mul nüüd nädalas kindlustatud. Jaan motiveerib mind ja temaga koos on ka mõnus sinna ja tagasi sõita. Ma ei usu, et ma üksi ealeski midagi säärast ette võtaksin. Eriti veel nii vara.

Aga teine trennikogemus on mul veel. Nimelt kutsus Lisann mind kolmapäeval My Fitnessi, kuna tal oli kaks vabapääset. Mõtle kui vahva, mu laps tahtis just minuga minna! Otsustasime vaadata Rävala omasse, sest Lisann teadis seal olevat ka basseini ja spa ala. Mõeldud-tehtud!

See spordiklubi oli hoopis teistsugune kui Sparta. Esiteks oli ta nii suur! Igasugu masinaid ja atraktsioone oli lausa kolmel erineval tasapinnal. Pluss bassein. No seal käimine võttis ikka kõvasti aega. Üksi poleks vist suutnudki kõigest sellest “läbi murda”. Kuna tegu oli südalinna klubiga, tundus see olevat populaarne nii eestlaste kui välismaalaste hulgas ja meil Lisanniga oli seal täitsa lõbus. Eriti siis, kui basseini alale minnes avastasin, et olen oma rätiku koju unustanud. Leppisime Lisanniga kokku, et kuivatame kordamööda tema omasse, esmalt tema ja siis mina. 

Basseinis tuli mulle meelde, et tahtsin ju endale ujumistreeneri võtta. Kaua ma ikka oma aeglaste koer-konna liigutustega veepinnal niisama õõtsun! Aga noh, kuna Rävalas ei olnud tegu trenni-basseiniga, oli minusuguseid õõtsujaid õnneks veel. 

See oli tore õhtupoolik. Koju jõudsime alles kell pool kümme!

Mulle meeldib sporti teha. Ainus asi, mis mind mõlema spordiklubi puhul (ja tegelikult veel paljudes kohtades) häirib, on muusikavalik. Ma ei saa aru, miks eeldatakse, et inimestele meeldib taustamüra. Mingi mõttetu tümps. Ma ei talu seda absoluutselt! 

Aga isegi sellele leidsin lahenduse. Pidasin AI-ga pikalt nõu ja tellisin endale sellised kõrvaklapid, mis võtavad kinni 98% müra - ja seda nii madalas, keskmises kui kõrgemas sageduses. Oi, milline kergendus on nüüd kasvõi poes käia. Ma ei saa aru, kuidas müüjad suudavad päevade kaupa selle jubeda möla keskel tööd teha, mis kõlarites üle poe kajab. Meie kaupluses röögitakse näiteks pidevalt mingit “hange.ee-d”, mis mul juba ihukarvad püsti ajab. Enam ei pea ma seda (ja muud jama) kuulama. 

Ka Spartas saan nüüd täie mõnuga treenida, kuulates ise samal ajal mõnda huvitavat podcasti. Need klapid on tõesti head!

Ahjaa, kolmas trenn, mida Spartas võtta kavatsen, on rühmatrenn, ilmselt mingi venituse või joogalaadne. Säärased on iga päev kell 11. 

Sellised lood siis spordi-rindel… 

Kannapööre

 

Mõne tee lihtsalt ongi käänulisem!

Mõni inimene rühib kindlameeleselt ja ühe ametiga läbi kogu elu. Ta ei küsi, kas võiks ehk teha midagi muud või midagi lisaks. Ta ei juurdle ka selle üle, kas just selleks ta ongi kutsutud ja seatud - või äkki teeks ta midagi muud hoopis paremini. Ta lihtsalt teeb, mida oskab ega esita küsimusi. Selline suhtumine on vist väga hea. 

Ainult mina, rahutu vintskleja, vaimustun teatud aja ühest erialast, siis aga pidurdan järsult, piltlikult öeldes lausa kaapsuga… ja tunnen teravat vajadust  muuta järsult suunda. Sest samamoodi enam ei saa. On see siis tüdimus või arusaam, et üks või teine asi on ennast ammendanud - kuidas kunagi. 

Nüüd olengi korraga taas selles paigas, kus tunnen, et seisan vajaliku muutuse lävel. Mitmed märgilised kohtumisedki on selle otsuse õigsust kinnitanud ja nüüd võtan lihtsalt hoogu, et asi enda jaoks kuidagi “ära kinnitada”.

Oh, ärge ometi arvake, et kavandatav kannapööre on seotud muusikaga! Oo ei! Muusika on minu olemise viis, teraapia ja hinge palsam. Olgu see orel või klaver, olgu kiriklik või ilmalik, muusikata ma ei saa, oska ega kavatsegi! Nii et selles osas on kõik endine. 

Aga minu terapeuditöö vajab otsustavat uuendust. Tegelikult on Jumal mulle selleks ammu märku andnud, aga ma pole lihtsalt osanud kuulata. 

Aiman, et pereteraapia saadeti mu eluteele eelkõige selleks, et oskaksin kõigepealt iseennast aidata. Need “komistuskivid”, millest ma eluilmaski poleks suutnud “terve nahaga” üle astuda, said just pereteraapia abil ilusti tasaseks silutud. Aga kas teate, need mu omandatud oskused on hiigla toredad ja tänuväärsed küll, aga tõelised elumuutused ei tule tegelikult meist kellelegi lihtsalt, sest nende jaoks on peale julguse vaja ka “soodsat tuult”, kui piltlikult väljenduda. Ja vaadake, “tuule suund” ei sõltu reeglina üldsegi meist endist. 

Mõtlen praegu, et see on lihtsalt imepärane, kuidas mind äärmiselt keerukatest olukordadest läbi on kantud. Toona, umbes tosin aastat tagasi, suurte muutuste lävel ma ainult kulgesin, jõudmata õieti mõeldagi, kui lihtsaks, kui “pärituuleseks” mu tee ülaltpoolt muudeti. See, et julgesin pea ees vette hüpata ning hakata ettevõtjaks, et julgesin võtta kõik need riskid, mis sellega kaasnevad - ja seda kõike kolme väikese lapse kõrvalt - teate, praegu tundub see mulle täieliku hullumeelsusena! Aga siis mind lihtsalt kanti sellest olukorrast läbi. Hingeliselt oli mul loomulikult raske, sest oma mustreid murdes ei pääse meist keegi pisarateta, ometi võin tagantjärgi nentida, et tegelikult oli mu rada üllatavalt “tasane ja päikesepaistene”. Kõik sujus - täpselt nii kaua, kuni seda eluliselt vajasin. 

Juba toona mõtlesin vahel ja üha sagedamini mõtlen praegu, et see kõik, mida ma terapeudina suudan inimestele anda või õpetada, on nii … piiratud. Jajaa, muidugi saab see, mida meie inimestena suudame edasi anda, ollagi pelgalt inimlik ja piiratud. Aga mina tunnen üha enam, et tahaksin anda oma tööle pisutki jumalikku mõõdet! Kui inimene tuleb teraapiasse, usaldab ta minu kätte oma hinge, mida ma pean hoidma oma peopesas nagu kristalli. Jah, ma võin näha, teada ja kuulda, et ta vajaks oma elus, suhetes või rollides muutusi, edasiminekut või täielikku kannapööret, võime selle kõik teraapias läbi rääkida ja paika panna, aga kui “tuul pole soodne”, on kogu mu tegevus ikkagi pelgalt “tühi töö ja vaimu närimine”.

Ka mina teadsin kunagi väga pikalt, millist muutust vajan. Kõrvalseisjaile paistsin aastaid inimesena, kes ei ole lihtsalt muutusteks võimeline. Üks terapeut ütles mulle hiljem lausa otse, et “uskumatu - arvasin, et ega sina küll oma otsuseid kunagi ära ei tee”! Ja vaadake, selles ongi asja iva. Ma ei saanud ühtki muudatust teha enne, kui “tuul oli soodne”. Kuni mulle anti ülalt roheline tuli.  Aga seda, millal on õige aeg, ei saanud minu eest tunnetada ei ükski terapeut ega sõber. Seda tuli kuulata südame häälega.

Mul on nii kurb inimeste pärast, kes oma elu kohutavalt keerukaks elavad ja päevast päeva kannatavad. Tahaksin aidata neil kuulata oma südame häält, vaimulikus keeles Jumala juhtimist. Vaid südame hääl ehk Jumala juhtimine saab meid keerata pärituulega teele. Võime lõputult kaevata inimese minevikus, liikuda põlvkondade kaupa tagasi ja hekseldada läbi kõik elavad ja lahkunud, tuua välja kõikvõimalikud mustrid ja rollid, aga see ei muuda midagi siin ja praegu, sellel ilusal päeval, mis puud on tukad punaseks võõbanud või kogu lehestiku kollakaks triibutanud ja päike meid oma rõõmsameelsusega lausa üle kuldab. 

Ma ei kõnele siinkohal traumadest ega kriisidest, kuigi praegusel ajal tundub, et pea kõikidel on mingi isiklik trauma-foon. Eks ta ju mõneti või nii ollagi, aga hetkel pean silmas inimese äsja üleelatud šokki, kaotust või leina, mis nõuab erilist ja väga oskuslikku käsitlust. Samuti ei kõnele ma psüühikahäiretest, mis on haiguslikud seisundid ja mille puhul ei piisa niikuinii vaid pereteraapiast. 

Pika jutu lühike kokkuvõte on see, et olen hakanud taipama, et pean enese jaoks avastama “midagi veel”, kui soovin teraapiamaastikul edasi tegutseda. Ja seda midagit ma nüüd otsima asungi. Ma ei tea, kas see võtab vähem või rohkem aega ja kas ma selle üldse leian. Igatahes vajab mu “tööriistakast” uut ja olulist täiendust, sest teate, mul on igav! Ja mul on tekkinud oma praeguses praktikas, seniõpitus, mitmeid vasturääkivusi, asju, millega ma ei saa enam nõus olla. Puudutagu see siis paarisuhte teemasid, lahutusega seonduvat või lastekasvatuslikke küsimusi. 

Hästi palju ujub “turule” igasugust woodood. See ei ole mind kunagi huvitanud. Mingid rännakud, seened ja muu säärane staff pole üldse minu rida. Mulle tundub, et hakkan vist vaatama hoopis veelgi teaduslikuma lähenemise poole. Ehk pean lausa uuesti ülikooli minema. Elame-näeme. 

Hiiumaa, taaskord

Käina kiriku varemeil

 Hiiumaa meeldib mulle väga! Üldse, saared, isegi kui nad pole Saare- ja Muhumaa, on mulle kuidagi eriliselt armsad ja arusaadavad. 

Täna sain teada, et kunagi väga vanal ajal oli Hiiumaa Saaremaa “tagasaar”, mis tähendab, et Hiiumaale käidi Saaremaa kaudu. Sel ajal olid ka Kassari ja Orjaku eraldiseisvad saared, tänapäeval on nad ju ikka rohkem nagu “poolsaare moodi saared”. Sain teada ka seda, et tammtee Hiiumaa ja Kassari vahel ehitati 1864-69 aastal. Varem ületati see veelaht paatidega, mistõttu oli Kassari inimestel keerukas käia näiteks Pühalepa kirikus, mille alla nad tol ajal kuulusid. 

Sain teada ka seda, et viljakat mulda pole Hiiumaal kohe üldse mitte. On vaid liiv. Kõige viljakam põld olla kunagi olnud Käina kiriku varemete taga, aga kujutage ette, just sinna tassiti nõuka ajal meeletus koguses kruusa ja sellele alale ehitati ürgkoledad telliskividest lao- või maiteamis tööstushooned. 

Ühesõnaga, tahtsid olla hiidlane, pidid tegelema kalandusega, sest ainult see võis tuua leiva lauale. 

Need kaks päeva Hiiumaal olid jumalikud. Jumal kinkis meile päikese ja sügisese ilu. 

Eile külastasime Hilleste baptisti palvelat, Pühalepa kirikut, Pühalepa vennastekoguduse palvemaja, Kassari kabelit, Käina kiriku varemeid ning Emmaste kirikut. Ööbisime Kuriste koolist kohaliku külaseltsi poolt ümberehitatud võõrastemajas. 

Hommikul imetlesime ööbimiskoha kõrval asuvat kaunist Kuriste õigeusu kirikut, jätkasime Mänspe kabeli, Puski õigeusu kiriku, Reigi kiriku, Tahkuna tuletorni, Malvaste armsa õigeusu kabelikese, Kärdla kiriku ja Paluküla kabeliga. 

Tähelepanuväärne oli see, et kõik inimesed, kes meid vastu võtsid ja meile oma kirikuist kõnelesid, olid oma kodukoha andunud patrioodid. Nende jutust kumas tohutut armastust ja uhkust oma päritolu üle. Ma tõesti loodan ja palvetan, et ka need kirikud ja kabelid, mis ootavad pikisilmi taastamist või korrastamist, ühel päeval jälle koguduse oma seinte vahele saavad.

Jätke meelde, kui Hiiumaale lähete ja giiditeenust soovite - Helgi Põllo on parim! Tema kohtus meiega Kassari kabelis ja Reigi kirkus. See, kuidas ta kogu me seltskonna tähelepanu haaras ja kui huvitavalt ta nende paikade ajaloost jutustas, oli imepärane! Ma pole just parim ajaloolisele infole keskenduja, aga Helgi Põllo  põnevatest teadmistest ei tahtnud küll sõnagi kaotsi lasta. 

Praamisõidul Hiiumaalt mandrile sain veel kaks võimsat äratundmist. Kõnelesime nimelt Jaaniga eri konfessioonidest ja nende eripäradest - Hiiumaal on nimelt iseäranis palju baptisti- ja ka õigesus kogudusi, kui meiega ühines veel üks tark inimene. See jutuajamine andis mulle kaasa kaks olulist nõuannet - 1) ära kunagi üldista ja 2) ära pressi edasi teha seda, mis on end sinu jaoks ammendanud.  

Sõidame kodu poole, süda päikest ja rõõmu täis. 

 

Tähtsa ametniku kiri

 

Ahsoo. 

Kui kohutavalt ebaviisakaid inimesi ikka leidub! Kõige kurvem on see, kui mõni säärane on sattunud tööle ametikohale, kus empaatia ja tundlik süda oleks suisa esmatähtis. 

Sain kirja. Sain seetõttu, et minu firmal on sõlmitud koostööleping Tallinna linnaga. See leping ei ole mulle rahaliselt sugugi kasulik, aga soovin anda oma panuse nende lastega perede heaks, keda võib nimetada “keskmiselt keerukamateks” ja kes ise ealeski terapeudi juurde pöörduda ei oska, taha ega rahaliselt ka suuda. 

Need juhtumid on mulle väljakutseks. Erapraksisesse sääraseid ei satu, erakas arutame tavaliselt paaride võimuvõitluse, mõne ebameeldiva sõltuvuse või truudusetuse üle ja inimesed tasuvad teraapia eest selle töö keerukusele vastava summa. Nad on muutusteks motiveeritud, sest kes oma raha ikka tuulde tahab lasta! 

Suunatud perede mott on madal. Nad on küll väga hädas, aga et nendega on enne pereteraapiasse suunamist tegelenud terve armaada eri ametimehi, on nad tüdinud ning lootusetud. Juba selliste perede usalduse võitmine on keerukas ülesanne. Ja need tööd on pikad. Tihtilugu pikemad, kui igasugune koostöö kokkulepe, millest siin jutt. 

Sääraste “raskete” juhtumitega algas kunagi minu terapeuditee. Olin õppurina vabatahtlikuna tööl EELK Perekeskuses ja osadest lugudest, mis minu kui toona täiesti kogenematu terapeudi kätte usaldati, tõusevad mul ka täna juuksekarvad peas püsti. Samas sain sellest tööst säärased “ristsed”, et oma praeguse kogemuse juures ei karda ma selles valdkonnas enam mitte kui midagi. 

Sellepärast otsustasingi veidi aidata. Muide, kui nende keerukate juhtumitega töötades midagigi paremuse poole liigub, on see töö hästi tehtud, kuna katkised pered on väga rigiidsed ja kipuvad juba enne igasuguseid muutusi teraapiast loobuma.

Neis lugudes osalevad alati lapsed. Just laste pärast tulebki pingutada. Püüda päästa, mis päästa annab. 

Kiri oli kirjutatud kõikidele selle valdkonna spetsialistidele. See ei olnud üldse meie tööga seotud, vaid kirjutatud Tallinna linna poolse rahastuse asjus. Meie, terapeudid, olime seal kirjas raha kulutajad ja kirjutaja ise raha jagaja. Lugege ise! 

Kui see kiri oleks kirjutatud lahke, empaatilise ametniku poolt, oleks see alanud tänusõnadega. Kõik need inimesed, kes seda keerukat tööd Tallinna linnaga koostöös teevad, väärivad kindlalt tänu. Tänamine on elementaarne viisakus. Seejärel pidanuks järgnema lause, millest võinuks selguda, kas Tallinna linn sooviks meiega ka edaspidi koostööd jätkata. Mina midagi sellekohast välja ei lugenud. Lugesin kuiva fakti, et varsti lõpeb koostöö ära. 

Kui kirjas olnuks välja toodud Tallinna linna soov koostööd jätkata, siis alles sellele pidanuks järgnema pehmes stiilis meeldetuletus, et uue rahastuse saamise jaoks peaks tegema uue avalduse. Samuti pidanuks kirjaga kaasas olema lingid avalduse vormidele, et terapeudid ei peaks neid oma aastatagustest kirjakastidest otsima. See oleks olnud tungivalt vajalik ja viisakas. 

AGA selle asemel kirjutas too ebaviisakas ametnik, et “kui te olete alustanud töödega, mis 30.septembriks lõppenud ei ole, siis Tallinna linn teile enam ei maksa”. Punkt. Ei ühtki tänusõna, ei poole sõnagagi lootust koostöö jätkamiseks. Hämmastav. 

Jah, ma just alustasin ühe keeruka tööga. Sõltuvuste küüsis teismeline ja täiesti äravaevatud, ilma ühegi toetava ressursita ema. Selge on see, et selline töö on väga pikk, ajamahukas ja tahasilöökidega. Aga inimeste elu on alati aitamist väärt. 

Too kiri paiskas kõik segi. Tallinna linnaametnik ületas oma külma pöördumisega igasuguse lugupidava käitumise piirid. Loen, et mu töö pole üldse oluline, tähtis on ainult RAHA, mida ta jagab. Ma ei tea, kas ta soovib koostöö jätkumist. Ma ei tea, mis pabereid mul täpselt täita tuleb. Ma ei tea kust neid pabereid üldse leida. Selle eest hoolitsemine oleks tema ülesanne. 

Jääb arusaamatuks, kuidas sääraste kirjade väljasaatjad sellisele ametikohale üldse satuvad. Ja miks. Mina küll Tallinna linnaga enam koostööd ei jätka. Nii lihtsalt ei tehta.

Naissaarel 8.09.26

 

Taamal Tallinna tornid

Ma nii armastan Naissaart. Aga ma armastan seda hoopis teistmoodi kui Muhu saart. Armastan seda üksinduses, sügavais mõtteis, isoleerituses. 

Mulle ei meeldi siia tulla. Laev, mis siia toob, haiseb hullupööra diisli järele ja kõigub väiksemagi lainetuse puhul küljelt küljele nagu jonnipunn. Mul läheb sedasi süda väga pahaks. Või ajab lihtsalt iiveldama. Aga tulen siiski. Vähemalt kord aastas. 

Naissaarel on megalt ilus liivarand! Täiesti puutumatu. Jäljetu. Miljonivaatega Tallinnale. 

Minu seltskonnast viitsitakse harva minuga siia tulla. Ikka kirikusse, külasse kohvilauda ja tagasi sadamasse. Aga see ongi hea, et teised teevad teisiti, sest ma tahaksin siin vaikida. Tahaksin siin täita siin oma iga-aastast traditsiooni ja jätta suvega Jumalaga. 

Täna on palju adrut. Ja keset laia liivariba kaks suurt jalajälge. Parema ja vasaku omad, otsekui tuleksid taevast ja suunduksid samuti taevasse. Igal juhul tähistavad nad edasiminekut. Kõike ei peagi ju lõpuni mõistma. 

Minagi kõnnin nüüd rahulikult edasi otse sügisesse. Muidugi ahmiksin õhtuni seda soolakat adrulõhnalist õhku, kuulaksin laiade lainete ühtlast randumist, mekiksin kibuvitsade mahedat maitset. Unistaksin niisama. Aga ka nii on hästi. Need hetked siin on ka minutitena mõnulemist väärt. Iga-aastaselt. 

Neitsi Maarja sündimise pühal, 8.09.2026

Naissaarel

Filmivõtted

 

Nagu muinasjutus

Kuna mu tore väimeespoeg töötab rahvusvahelises filmikompaniis ja tegeleb välismaa filmide dubleerimisega eesti keelde, on meie peregi tema tööst osa saanud. Vähe sellest, Helis, Loviisa ja Lisann on nii mõnelegi filmitegelasele oma eestikeelse hääle andnud. Kohe-kohe on kinodes esilinastumas noortefilm, kus Loviisal, õigemini tema häälel on lausa peaosa!

Et seesinane on noortele mõnus viis lisaraha teenimiseks, ei pea vist mainimagi. Aga eelkõige annab see hea ülevaate filminduse telgitagustest. Ja hiigla vahva on filmide tegelasi oma laste häältega kõnelemas kuulda!  

Aga see pole veel kõik! Nüüd sain ka mina “käe valgeks”! Harju-Madisel filmiti ühe tulevase Eesti-Rootsi filmi mõningaid episoode ja sinna vajati ka organisti. Mis mul selle vastu! Vaja oli orelil saata ühe väikese poisi laulu. Ja milline kokkusattumus, see laul oli Rootsi lauluraamatu nr 189 Bli kvar hos mig, mis vastab Eesti KLPR 410-le Oh, Issand jää, mis on teatavasti koraal, mille eestikeelsete sõnade autor on Toomas Paul ja mis kõlas viimati mu esituses tema ärasaatmisel. Aga sel korral esitas too poiss selle laulu rootsi keeles, kuna filmi originaalkeel on rootsi keel.

Küll seal filmivõtetel oli vahva! Massistseenis osalejad ehk kirikulised olid ajastutruudes rõivastes. Kirikuaias valitses selline põnev ja muinasjutuline hõng. Pidin esmalt päris pikalt ootama, sest eelmistele stseenidele tehti mitmeid duubleid. Aga mul oli põnev. Ja minu osa läks kiirelt. Mulle paigaldati ühte kõrva väike kõrvaklapp, mille kaudu kuulsin selgelt altari ees laulvat poisikest ja püsisime kenasti koos. Kolm duublit - ja oligi valmis! Olen kohe põnevil, sest ega ma ei teagi, milline film sellest täpselt tuleb! Aga igatahes saame Jaaniga filmi eesti esilinastusele kutse. On, mida oodata!

Teenekad ja teenetud

 EELK annab jälle auhindu välja. Loen ja naeratan. Kõik on hästi tublid, targad ja toredad, lausa lust lugeda.

Natuke imelik on ka. Mina pole elusees mingeid teenetemärke saanud. Ei ühe, teise ega seitsmenda järgu oma. Kahtlustan, et teenete osutamiseks on vaja midagi säärast, kuhu minu oskused ja mõistus üldse ei küündigi. Või siis tuleb olla lihtsalt teistsugune, kui mina. Sestap vaatan ja loen aukartusega teiste omi. Vahepeal piidlen peeglisse, et äkki sealt paistab mu erisus kätte. Aga ei saa aru, et midagi ekstra imelikku oleks.

Ütleme siis nii, et mina olen üks nendest, kes on kirikus lihtsalt palju tööd teinud. No seda ei saa vast keegi eitada. Mul on oreli interpretatsioonis magistrikraad ja eriilmelisi etteasteid on aegade jooksul olnud küllaldaselt. Lausa imepäraselt palju.

Rootsi-Mihkli kirikus töötan alates aastast 1995, lepinguga aastast 1997, seega olen selle majaga organistina seotud üle 30 aasta. Kolmkümmend aastat on, mõelda vaid, pea kolmandik sajandit! Kunagi juhatasin ka koguduse lastekoori ja andsin lastele ning täiskasvanuile rootsi keele tunde. Olen kirjutanud hulgaliselt muusikat, muuhulgas ülestõusmispühade müsteeriumi, mis sai samuti rootsi keelde tõlgitud ja mida me lastega mitmel korral edukalt ette kandsime. Ning hulgaliselt laule. 

Olen mänginud orelit nii Rootsi kuningale kui kroonprintsessile, Rootsi piiskoppidele ja muudele tähtsatele ametimeestele. Tavateenistused ja meie oma kirikutädid-onud pole muidugi sugugi tähtsusetumad. 

Millalgi kujundasime koguduse sekretäriga koos kirikuaia ja istutasime taimed. Aastate jooksul on koguduse, lastekoori või muusikutega toimunud lugematul arvul väljasõite ja reise nii Eestis kui välismaal. Varem mängisin regulaarselt ka saartel, mida rootsi kogudus teenib, aga viimasel ajal ei vea sellega enam ajaliselt hästi välja. Olen üksipulgi läbi töötanud rootsi lauluraamatu ja liturgia. Olen alati olnud koguduses kohal ja minuga on saanud arvestada.  

Peaaegu kogu aja olen kuulunud ka koguduse nõukokku. Mu liikmeannetused on alati küllaldaselt tasutud.

Jaani kirikus olen olnud organist alates aastast 1999. Märtsis täitub 28 aastat. Selles koguduses ei piisa pelgalt kantori oskustest. Tegu on suure kirikuga, kus tuleb vähemalt kaks-kolm korda nädalas näidata ka oma interpreedi oskusi. Selle 28 aasta jooksul on olnud hulgaliselt vastutusrikkaid etteasteid tähtsatel Jumalateenistustel ja muudel ametitalitustel, tele- ja raadio ülekannetes, instrumentalistide, lauljate ja kooride saatmisel suurtel kontsertidel. Mul on hea esinemisnärv ja ettekantavate lugude sobivuse osas hea tunnetus. Teen oma tööd pühendunult. Tõsi, Jaani kogudus on mind pidanud oma koguduse teenete risti vääriliseks ja sealsetelt õpetajatelt olen saanud ka palju häid sõnu. 

Kolmandat aastat teenin oma mänguga ka kolmandat, Paldiski kogudust ja sama sageli löön kaasa ka Harju-Madise tegemistes. Küllap olen selle kolmekümne aasta jooksul mänginud kordades enam, kui keskmine Eesti organist. See ei tee mind kellestki paremaks, vaid on lihtsalt kuiv fakt.

Lisaks olen olnud algusest peale peatselt valmiva Uue Lauluraamatu komisjoni liige. Minu juhtida on olnud laenkoraalide toimkond. Oli periood, mil panustasime oma toimkonnaga öö ja päevad ja saime seeläbi uude raamatusse valitud kõige kaunimad laenkoraalid. Praeguseks on laenkoraalide toimkonna töö lõppenud. Nüüd tegelen põhiliselt redigeeritud laulude akordimärkidega ja see töö pole enam õnneks nii pingeline, kui kõik eelnev. Peab ometi arvestama, et mul on nüüdseks 3-4 kogudust ja kõike lihtsalt ei jõua. Aga selleski valdkonnas pole tegemist mingite teenete, vaid, olgu õigesti sõnastatud, lihtsalt vabatahtliku tööga. Pealegi, seda teeb suur hulk inimesi üheskoos, mõni vähem, mõni rohkem, tublid kõik.

Aga siin ma siis istun. Teeneteta, märkidest rääkimata. Loen teiste omi ja naeratan. Päris tõsiselt, mul on nende üle hea meel. Sest ega siis teisi ei saa allapoole kiskuda, kui mind ennast mu tööpõldudel teenete vääriliseks ei arvata. Ei, kadedust ma ei tunne. Mõtlen, et las siis olla nii, nagu on. Teen oma tööd ikka sama hästi edasi. Ilma mingite järeleandmisteta. Töötan oma kauaaegsete ja uute koguduste ja lauluraamatukomisjoni heaks. Hoian inimeste hingesid. Komponeerin sahtlisse - kuniks leian mahti oma lugusid ise avaldada. Kirjutan. Praegu rohkem proosat.

Mõtlen siin isekeskis, mis värk inimesel selle tunnustamisega üldse on. Pereterapeudina olen näinud kümneid ja kümneid paare, kes igatsevad teineteise tunnustuse järele. Veel kümneid ja kümneid meenub neid, kes kurvastavad, et pole piisavalt saanud tunnustust oma vanematelt. Ja muidugi pole vähe ka neid, kes vastuvõtul kurdavad, et neid nende töökohal ei märgata. Palju valu ja kibedust. 

Kirikus on asi veelgi komplitseeritum. Tegelikult aiman, et ei tohiks ausa kristlasena neid mõtteid siia üldse kirjutada. Peab olema alandlik. Iseenese esiletõstmine, kui keegi teine seda ei tee, tundub kiriku kontekstis iseäranis häbiväärne. “Sellel on mingi haiglane tunnustusvajadus …”, olete kindlasti kellegi kohta kuulnud öeldavat. Sellise sildi võib külge saada nii teenitult kui teenimatult. Sest tegelikult rõõmustame ju kõik märkamise üle. Eriti, kui aastakümned tegemisi seljataga. 

Psühholoogid ütlevad lausa, et sealt, kus sind ei hinnata ega tunnustata, tuleb lahkuda. Mitte hakata midagi vägisi välja pressima, sest sel juhul on asjal niikuinii s…a maik juures. Küllap see nii on. 

Mina ei taha kuhugi minna, sest mulle meeldib kirikutöö väga. Ometi ei tahtnud ma oma mõtteid ka enesesse jätta, sest see, mida sisimas tundsin, on nii huvitav…

 Loodan, et olen oma tegemistega Loojale meelepärane. Tema on mulle kõik annid andnud. Auhinnad ja märgid tulevad inimestelt. Või siis ei tule. Loojale kiituseks mängin ikka.