esmaspäev, 26. juuli 2021

Jälle see töömees...

Ma lihtsalt ei saa aru! Ja see asi, millest ma aru ei saa, ei käi üldse müstika valdkonda, vaid on ülimalt loogiline, ütleksin lausa, et iseenesestmõistetav! Aga mitte neile.

Jutt käib töömeestest. 
Kaks aastat tagasi juba oli jama. Mulle esitati müstilisi arveid ja töötunde ja kui täpsustust küsisin, keelduti. Ei tahetud näidata ühtki tšekki, kus kajastuks ehitusmaterjalide kogus ja hind. Töötundide arv oli kolossaalne. 
Kui tšekid lõpuks siiski välja nõudsin ja üsna karm pettus ilmsiks tuli, karjuti mulle näkku mu s...a iseloomu ja ülbet suhtumist tublidesse meestesse. Minu tagant varastamine oli otsekui enesestmõistetav. 
Niisiis,  mind peteti korralikult. 

Nüüd siis jälle. 
Seesinane on täiesti suvaline vend. Ladusin talle kohe, kui kohtusime, välja, et mulle on vaja selgust. Ma pean teadma a) millal tehti b) mida tehti c) kui ajamahukas oli tehtav töö. Jaajaa, noogutas ta. Ja sokutas mu maja peale alltöövõtja. 
Neelatasin säärasest vangerdusest kuuldes paar korda ja olin vait. Peaasi, et mu köögi korda teevad!

Asi jäi aga venima. Aeg-ajalt esitati mulle arveid, mis, tõsi küll, ei olnud eriti suured ja ma ei hakanud a, b ja c punktis juuksekarva lõhki ajama. Enne jaanipäeva olin aga pettunud ja maruvihane- minu maaletulekuks vajalikud tingimused: vesi ja toimiv elektrisüsteem köögis, olid täitmata ning vennad tahtsid minna rahulikult jaani pidama!

Sain ühel siiski kraest kinni. Midagi läks elektrikilbis loogilisemaks. Sinna tekkisid kirjad, millise nupu taga mis ühendus paikneb. Köök jäi aga endiselt vee ja elektrita. 
Nüüd aga taheti taas esitada arve. Ütlesin, et töö tuleb eelnevalt lõpetada. S..t iseloom, mis parata. 

Köögi ühendas veega mu isa, pliidi toimimise tarvis kutsus päris elektriku mu eksabikaasa. Elektrik aga ei saanud ka tol päeval rohkem teha, kui hädapärase.

Töömees tuli oma songermaad likvideerima nädal tagasi, pika palumise peale. Pani köögiseina kaks pistikupesa. Tekkinud augud jättis krohvimata.

Ja siis tuli arve. Kahtlaselt suur. 
Vaat see oli liig mis liig! Arvutasin ise üle, panin veel mõned tunnid boonuseks juurde ja maksin ära. Kindlasti üle tegelikkuse, kuid vähem soovitust. 
Muidugi ta ei vaikinud. Palusin seepeale selgitust. Tahtsin teada, millal need “tasumata” töötunnid üldse aset said leida- olen ju praegu palju siin, Muhus, viibinud.
Tundub ju mõistlik soov? Või mitte?

Seesinasel on lühike süütenöör. Ta pistis röökima veel enne, kui olin oma küsimused lõpetanud. Kas sa tahad aruannet, kisas ta. Jah, tõsi, püüdsin rahulikult selgitada, ma pean ju teadma, mille eest maksan. Leppisime selle ka eelnevalt kokku, kuna olen saanud kõvasti kõrvetada! Kuna nii on aus!
Minu hinnangul on kahes tööpäevas poole vähem tunde ning sadade eurode eest ei külastata ju ka läheduses asuvat ehitusmaterjalide poodi- kaksteist eurot töötund, seletasin. Ostud lähevad niikuinii koheselt minu arvele ja saadetakse poe poolt otse. Lisasin veel tasakesi, et kannan kohe puuduoleva summa, kui saan mingigi seletuse. Palun, mingigi...
Ma ei tee aruannet, karjus ta edasi. Mitte midagi ma ei seleta. Mul on kirjas töötunnid- ja kõik! Ei tea, ei mäleta! Maksa! 

Oeh. Mida ma siis teen...

Kuidagi kurb on. Pean end üsna heldeks. Aga vaat ebamäärasuse ja ebaaususega ei tule ma toime. 
Miks just mulle sellised inimesed tee peale saadetakse?

neljapäev, 22. juuli 2021

Rottide tõkkejooks


 Täna toimusid meil rottide tõkkehüppevõistused.
Muhu vannituppa, kus asub suvel rotikeste puur, oli üles pandud takistusrada. Korraldajad müüsid meile, täiskasvanuile, vip- ja poistele tavapiletid, hinnaga vastavalt 5 ja 2 senti. Vip- istekohad asusid põrandal, tavapileti omad vanniäärel. 
Tahtsime olla popid ja noortepärased, seetõttu alustasime võistlust huilete ja vilekooriga. Seepeale oleks meid äärepealt areeni juurest eemaldatud- kisa ärritavat vaeseid loomakesi sedavõrd, et nende sooritus ei pruukivat nii filigraanselt õnnestuda, kui korraldajaist treenerid eeldasid. 
Võistlus koosnes kolmest voorust. Korraldajad olid lisaks treeneriametile ka kohtunikud ja hindajad. Meie, pealtvaatajad tohtisime aga ühele, teisele või kolmandale rotile rahaliselt panustada. Mina panustasin Bettyle, maakeeli autorotile, kes kunagi südatalvel, meie juurde kolimise sõidul transpordikarbist auto sügavasse sisemusse sööstis ja sealt enne 24 tundi välja ei tulnud, mistõttu mu närvid suhteliselt läbi läksid. Auto silmaga nähtamatutes paikades võib teatavasti vedeleda igasugu tähtsaid juhtmepuntraid, mis noore roti teravatele hammastele närimiskommide kombel läbihammustamilusti pakuvad.  Ega ta järgmisel päevalgi vabatahtlikult autost väljunud- Lisann püüdis ta lihtsalt kavalusega puuri! 
Niisiis- mina panustasin Bettyle. 
Mu sõbranna valis panustamiseks valge, punaste silmadega rott Peanuti. Ma ei tea, kas teda vōlus rotikese sale keha või liikuv loomus, igatahes tundus Peanut olema just see, kelle sooritust hinge kinni pidades jälgida.
Poisid olid märksa pragmaatilisemad. Mustanahalised on teatavasti parimad jooksjad maailmas. Seega oli asi otsustatud- nemad fännasid tumepruuni karvkattega Pätut. 

Võistlus algas tasavägiselt- kõik rotid tegid rahuldava soorituse. Meie sosinahäälsetest hõikepiuksatustest ei kohkunud vast keegi. Ainus asi, mis veidi küsimusi tekitas, oli kohtunike punktiarvestus. Noh, selgus, et nad annavad neid suht suva järgi. Et kes kellele parasjagu meeldis. Rahalised panustajad võisid oma näpud punktiandmissoovist puhtaks lakkuda. Õiendada ka ei tohtinud- kohe võisid vannitoast, khmm, tähendab areeni lähistelt kõrvaldatud saada. 

Teine voor ebaõnnestus. Tõkked olid ühest otsast kõrgemaks tõstetud ja loomakesed vudisid ükshaaval ja välejalgselt lati alt. Skoor- null. Meie, vip-vaatajad olla süüdi, et rotikesi võistluse algul vapustasime. No mina küll ei usu! 

Kätte jõudis kolmas, otsustav voor. Ma ei mäleta õieti, mis atraktsioonid olid seks puhuks võistluspaigale seatud, igatahes tundusid loomakesed jälle täis tegitsemistahet, kohtunikud eelmisest voorust lööduna veidi leebemad ning meie, vip-vaatajad teadmises, et peale selle vooru väljakannatamist saame köögis šampust. 

Noh, ebaõiglust kogesin siiski. Bettyle nimelt ei antud kolmandas voorus teist võimalust- tal mingi asi läks untsu, vist ei saanud piisavat hoogu sisse- seevastu Pätu (või Peanut) selle samas situatsioonis sai. Minu valjuhäälse hala peale aga juhtus kõige hullem, mis sai juhtuda- meid, vip-e ja ka tavapiletid lunastanud poisse paluti viivitamatult lahkuda. Õnneks selgus hiljem, et see oli vajalik vaid punktide kokkulugemiseks. 

Mustanahaline, ei, mustakarvaline võitis. Minu panustatud euromünt liikus poiste põhjatutesse püksitaskutesse. Võistlus oli edukalt lõppenud. Rotid tõsteti puuri. Atraktsioonid lammutati. Meie avasime šampuse.

Elagu võitjad! 

teisipäev, 20. juuli 2021

Sisu ja kest


 
Mul on nii kahju. 
Mulle nii meeldisid tema tekstid. Lugesin neid igal hommikul ärgates esimese asjana, kuna need ilmuvad peaaegu igapäevaselt. Need andsid päevale jõudu ja jumet, tundsid alati õiged ja asjakohased. 
Uskusin, et tema ja ta kirjapandu ongi üks. Usaldasin seda mõtet jäägitult. Nautisin teda ja ta loomingut. Ta oli lausa mu inspiratsioon. 

Kuni... ta tegi mulle haiget. Päris rängalt. Ta keeras mulle selja, kui oleks pidanud kaitsma. Ma ei osanud sellega arvestada. Kaotasin usalduse, pinna jalge alt. Muudki. 

Olen pidanud enesega viimasel ajal iseäranis palju tegelema. See pole olnud kerge, sest olen väga tundlik ja usalduse kadumine on minu jaoks ääretult keerukas teema. Säärane käitumisviis temasuguse inimese poolt oli eriliselt raputav ja muutis mind kuidagi kaitsetuks. 

Lisaks kahjutunne. Olen proovinud ta tekste uuesti lugema hakata. Hoolimata kõigest. Jääda teksti- mitte inimesekeskseks. Vahel, neutraalsemate puhul, õnnestub hästi. Aga vahel on täiesti võimatu. Kui inimene ja tema kirjapandu ei lähe kokku, tekib otsekui lühis. Kõik oleks justkui endine, aga minu peas keerleb katkematult “see pole ju nii...”

Õnneks ei tea seda tema arvukad fännid. Ta on ja jääb väga populaarseks ja see on iseenesest hea. Mõtlen tõesti nii, kuna küllap vajavad ka teised inimesed neid kirjutisi nii, nagu vajasin mina. Lühiseta. 
Pealegi- mis see üks pettunud ja haigetsaanud inimene suures elumeres ikka teeb! 

teisipäev, 13. juuli 2021

Soolokontsert


Ma ju tean küll, et mängin orelit päris hästi. Aastate jooksul on mul välja kujunenud lai repertuaar, millest osa kasutan igapäevaselt kirikutöös, teist osa aga- kontsertrepertuaari-  treenin esituskõlblikuks enne spetsiaalseid kontserte. Päris uut repertuaari omandan täna tunduvalt harvemini, kui kahekümneselt. Püüan eelkõige välja sõeluda rahvast kõnetavat muusikat, kirikusse sobilikke “hitte”, mida orelile seada, et seeläbi inimesi üllatada. Pikki kontsertpalu ei jõua enam nii suure pühendumusega omandada, kui vanasti- eks üllatusmomentki ole nende puhul tagasihoidlikum, sest soolo-orelimuusika on eelkõige ikkagi nišitoode. 

Kõigest hoolimata andsin üle pika aja taaskord soolokontserdi. 

Nende kontsertidega on pull lugu. Tavaliselt jagatakse neid lahkelt välja umbes-täpselt sügiskuudel, kui vaim veel suvest ja puhkusest virge ning peas mõtted tohutust võimalikust enesearengust. Ka uhkusenoodike, et just mina väljavalituks olen osutunud, ei mängi tähtsusetut rolli. Küll jõuan, olen taolistel puhkudel lennukalt mõelnud. Mis ei ole aga tõsi. 

Alati tuleb arvestada segaseid asjaolusid. Segased asjaolud on minu elus nimelt valdavad. Palju valdavamad, kui selged asjaolud. Segastel asjaoludel on mu pind jalge alt tihtilugu kadunud- ja eks sa siis anna säärasel moel soolokontserti! Et tuua asjasse pisukestki selgust, ütlen välja, et segased asjaolud jaotuvad tavaliselt kahte kategooriasse- esiteks- liiga palju tööd ja teiseks- pinged isiklikus elus. Lisan veel, et kui mõlemad saavad parasjagu elus esindatud olla, siis seda nad ka on! 

Olen kirglik naine nii armastuses, kui töös. Tõsi, terapeudina hoian end konstruktiivsuse lainel, muusikas ja armastuses pääseb aga valla nii tuul kui torm. Aju mandelkeha, see kummaline emotsioonide juhtija, käivitab mu ürgnaiseliku jõu. Hingan täiel rinnal, luban end tunda ja tunnetada, naerda ja nutta. Töötan meeletu tambiga. Armastan tingimusteta. Kuni saan haiget või väsin. Olen täiesti läbi. Jõuetu. Tühi.
Need ongi need segased asjaolud, kuhu kipun kõige pingelisematel eluperioodidel välja jõudma ja millega peaksin oskama nüüd, 47-aastase väljakujunenud naisena juba ette arvestada. Aga kas mina siis oskan! 

Sel korral oli jälle nii. Enne kontserti korjasin jaksu raas-raasukese haaval. Ütlesin ära kõik kõned ja kohtumised, hoidusin inimestest. Kui vähegi sain, siis lihtsalt lebasin. Päev enne kontserti puistasin südant ühele vägevale vanale mehele. Sain jaksu ja lootust, mind õnnistati. Olin oma haavatavuses piisav, ilus, lausa täiuslik. Kahetsemata elu ja armastust. Tundes olemise lihtsust. Looja loomingu osadust.

Kõik õnnestus! Kuidas saanukski teisiti? Mina teen seda minulikul moel, teised ehk teisiti. Keegi pole õigem, targem, osavam. Minu klahvide alt kõlab minu muusika, minu elu, minu kogemus, julgus ja armastus. Päike moodustas noodile kirikuakna kujutise. Neitsi Maarja silmad vaatasid rahulikult otse noodipuldi kohalt. Kõik loksub elus paika, kas pole? Isegi, kui on raske! Isegi siis, kui ise oma elu üdini raskeks elad. 

Tavapärasel on vähem värve. Ideaalne võib olla surmigav. Aga kirg, ka siis kui üle elumaali oleks kui visatud siia-sinna mustjaid plärakaid, teeb pildi elavaks. Mu pintslitõmbed on tugevad. Mõni värvipotška saab vahel päris tühjaks. Aga tean, see täitub taas. 

Nii on ka muusikas. 
Ma ei tahtnud mängida. Ma ei soovinud kedagi näha. Aga juba esimesed helid andsid kindluse. Taevaisa valvas taas mu üle. Tema ja mu armsad armastavad mind. 
Võin teha vigu. Võin olla tühi.

Aga tänu sellele vean välja. Ja naeran taas!




neljapäev, 8. juuli 2021

Kuumusejärgne

 

Kuumus andis tasapisi järele. 
Mu ihu, mis veel hetk tagasi napist suvekleidist hoolimata enese ja teiste objektide suhtes kleep-paberina oli käitunud, muutus taas normaalsele ihule omaselt kuivaks ja siledaks. Vähe puudus kuumaga harjunu petlikust jahedusaistingustki! Ei, kõik oli siiski täiesti paras. Ideaalne.
Üks lind rõkkas teistest laiema häälelise amplituudiga. Täielik solist mul põõsas! Tõstsin aeg-ajalt raamatult silmad, et tema asukohta kindlaks määrata. Muidugi ebaõnnestunult, ja sillerdavad toonid otsekui naersid mu üle. Kohendasin end, tehes näo, et mul muudki teha- aga tema muudkui lisas volüümi.
Hakkas hämarduma. 
Nojah, nüüd liigume ju jälle pimeduse poole. Püüdsin uuesti raamatusse süveneda. Männiladvus kahises õrn tuuleke. Muru, mõtlesin murelikult, on talla all kuivusest lausa krõmpsuv. Pidanuks kastma. Oot, kus mu järg oligi...
Raksaki!, lendas üks musträstas otse läbi humalapuhma ja maandus mu kõrvale käsipuule. Püüdsin lebada väga liikumatult. Kui raamatukaas poleks ootamatult laperdanud, võinuks me vaikus jäädagi kestma. Sel linnul oli tark pilk. Ja kiire minek.
Põõsast kuuldus uus ooperiaaria. Tahtmatult heitsin kiire pilgu sinnapoole, siis aga küünitasin uuesti raamatu kohale. Heldeke, kui hämar juba! Tähed sulavad sumedasse öhe. Silmad ei võta. 
Keegi ragistab tasakesi peenras. Hiir? Ei, vist keegi suurem...
Korraga on lamamistoolis nii hea. Rahu ja rammestus haarab mu endasse. Siin, jah siin ongi peidus ebakindla maailma pisuke kindlus. Lasen raamatu aeglaselt rinnale vajuda. Pimeduses enam ei loe. 
Miski ei loe. 
Miks ma lasin sel kõigel juhtuda? Ja kui kergesti see kõik käis... nagu viuhti... nagu liumäest allasõit! 
Aga need hetked siin- need tõid mu viimaks tagasi. 
Laula, linnuke, laula! Sulen silmad. Ehh... mida mul maailmast otsida oli? Kuude kaupa kondasin ringi. Ei olnud must ühte ega teist. 
Ja lamamistool oli kõik see aeg käeulatuses...

kolmapäev, 7. juuli 2021

Totaalne läbipõlemine

 



Sellesse postitusse soovin rasvases kirjas märkida järgnevad punktid:

1) Maris, palun loobu kõikidest ühiskondlikest ülesannetest. Sa ei vaja neid praegu oma ellu.

2) Maris, palun loobu ülemäärasest suhtlemisest. Palun ütle oma sõpradele, et vajad üksiolemise aega. Palun ütle, et sa ei tule praegu külla, jalutama, kohvikusse, ei kutsu kedagi ka endale külla- sest see on sulle läbipõlemisest taastumiseks vajalik.

3) Maris, palun jäta endale meelde- ei mingeid soolokontserte enam! Milleks Sa raiskad oma PUHKUSE aega niivõrd mõttetule ja niivõrd üüratule pingutusele?

4) Maris, sa ei anna enam ka ühtegi muud kontserti (koos solitstidega) vahemikus jaanipäevast augusti teise pooleni, kuna PUHKAD!

5) Sel aastal puhkad alates 16.07. Sul on Muhusse kirja pandud ühed külalised. Rohkem külalisi sa ei planeeri!

Läbipõlemisel on mitmeid põhjuseid. Kirjutan sellest kunagi pikemalt. 

laupäev, 12. juuni 2021

Vanavanemad 2. Muhu Vassel

Vasslil oli lumivalge kahupea. Kujutage pilti- ta oli samuti imeilus mees, nagu emapoolne vanaisa Edgargi! Millised vanaisad mul ikka olid!

Nii lihtne see asi siiski pole. Vassel oli nimelt kohe, algusest peale ürgvana, lohistas häälekalt sussi ega osanud rääkida. Mu vaene isa, kes oli niigi emata kasvanud, üritas niiväga meile Vasslist adekvaatset isakuju maalida. Kui ta temast igasugu sääraseid lugusid jutustas, mis teda nagu normaalset inimest kujutasid, siis meie küll selle õnge ei läinud, mkmm! Kindlasti rääkis ta mõnest teisest mehest.

Ometi ei arva ma, et Vasslil mingi õeluseuss südame all elanuks, nagu mu ema tavatses kahtlustada. No taevake, temaga polnud inimlik kontaktiloomine võimalikki, ta lihtsalt sattus sihitult siia-sinna tuterdama- aga ema arvas, et teda jälitatakse!

Minu põhi-dilemma oli Muhus see, kas ma peaksin Vasslile “tere” ütlema, kui ta mulle vastu koperdab või mitte. Vaadake, ma pole üldse kindel, kas ta ikka teadis, kes ma täpselt olen. Vassel rääkis minuga (või minust) ainult kolmandas isikus ja ainus tuvastatav sõna oli “tüdrik”, mis kõlas jubedalt- noh, umbes nagu tünder või õllevaat. Õnneks ei paisnud keegi teine ta lausejuppide sisu üle eriti juurdlevat, nii et minu piinlikkustunne võis vaikselt olematusse sumbuda

Vassel sündis eelmise sajandi teisel kümnendil 8-lapselisse perre. Tema ema, minu vanavanaema, keda kutsuti “Mammaks”, olevat olnud üks kange saare naine, kes “vao vahel kitli hõlmade alt ära sünnitas ja siis tuhlist edasi võttis” (mu vanatädi jutustuse järgi). Jään siinkohal arvamuse juurde, et ega naised pole loomad ja liigitan selle sagedasti kasutatava üteluse rahvaloominguks. Kange oli ta kindlasti sellegipoolest.

Igal juhul oli Mammal karakterit ja musikaalsust. Villu Veski käes on salvestused Mamma lauldud regilauludest, mis olla kohati kaunis ropud, aga siiski unikaalne rahvapärand. 

Kui nüüd aga Vassli juurde tagasi tulla, siis temast sai Muhu talu pärija, kuna kolm venda jäi sõtta, neljas vend ja kolm õde leidsid aga oma õnne ja teenistuse pealinnast. 

Esmalt abiellus Vassel minu isa emaga. Kahetsusväärsel kombel suri too noor naine aga juba mõne aasta pärast tiisikusse, jättes mu isa orvuks. Ma ei suuda ära imestada, kuidas ei säilitatud ainsatki kontakti isa emapoolse suguvõsaga! Isa kasvas üles kui ühe tiivaga lind.

Vassel aga ei pidanudki lesepõlve. Ta abiellus koheselt uuesti  endast 20 aastat noorema naisega, kes sünnitas 18-aastaselt mu onu, kes jäigi nende ainsaks lapseks. Peale võõraspoja, minu isa. 

Kui mu emapoolsete vanavanemate abielu oli täis kirge ja draamat, siis need kaks olid veelgi kummalisem paar. Nad nimelt absoluutselt ei suhelnud omavahel. No okei, Vassel ei osanud rääkida- aga kunagi pidi ta ju paar sõna siiski lausuma, et naine saaks aru, millal on pulmad ja millal tuleb osta uus lehm. Seda viimast ei pruukinud muidugi Vassel enam siis otsustada, kui pulmad peetud said.

Vassel oli alalõpmata kahe tule vahel- naise ja oma suguvõsa. “Siin majas olen mina peremees”, tavatses mu kasuvanaema tema ja kogu me suguvõsa ees öelda. Nii oligi. Samas- keegi pidi ju vastutama. Mina sain ja saan temaga hästi läbi. Eks ülejäänud meenutavad olnut lihtsalt kahetiste tunnetega.

Vassel ei ole mind ainsatki korda süles hoidnud, kallistanud ega mulle midagi toredat öelnud. Ma pole kindel, kas isalegi... Kui ta suri, käis meie perest ainsana matusel mu isa.

Mäletan neid ikka saunamajas istumas- Vassel, isa ja onu. Kõik vaatavad läbi akna kaugusse. Keegi ei lausu sõnagi. Vaikuse kujund ei talu pikki formuleeringuid. Küsimata küsimused nõuavad staatilisust, et mitte tekitada sisemisi purustusi.Tummus võib olla pelgalt elukestev sümptom. 

Rohkem polegi midagi lisada. Istutasin möödunud suvel Vassli hauale isa palvel ühe lille. Otsisin seda hauda kaua, eksisin vaat et ära, sest ma ei käi seal peaaegu kunagi. 

Võib olla tuleks selle teemaga lihtsalt rahu teha.