Sügisesed meeleolud

 Hommikul olin tujutu, sest ilm oli maksimaalselt pilves ja taevast sadas alla midagi tihedalt valget. “Lumi”, kilkas ülejäänud mu pere, “kui lahe!” Mina aga vajusin veelgi sügavamasse tusameele talve. “Ma tahan Hispaaniasse”, tõin viimaks kuuldavale nutuseguse hüüatuse, “ma tahan Portugali! Itaaliasse!” Jaan vaatas mind kui tulnukat. “Kuule, meil on neli aastaaega!”, püüdis ta minuga heaga, “ja meil on rahuaeg, meil on soe kodu, meil on…”

No loomulikult on tal õigus, aga kui parasjagu nii hirmsasti Hispaaniasse tahad, et oled valmis koheselt kohvri pakkima, kui see kuidagigi võimalik oleks, ei veena ka kõige loogilisem jutt. Tundsin taas, kuidas mulle üldse talv ei meeldi. Ei meeldi, noh! 

Läksin klaveri taha. Armastan muusikat väga. Mulle meeldib tohutult klaverit mängida. Olen hingelt romantik, andke vaid Chpin, Schubert, Schumann või Debussy…

 Praegu harjutan Tšaikovskit. Kas te teate tema geniaalset klaveritsüklit Aastaajad? Kas teile meenub sellest Oktoober, alapealkirjaga Sügis? Kuidas saab midagi nii hingeminevat kirjutada, kust see heliloojal tuli? Kuulake vaid neid kauneid dialooge parema ja vasaku käe vahel! Need meloodiajooned on otsekui armastajad, kes lõpetavad teineteise lauseid. Või õhus liuglevad sügislehed, kord pillutab tuuleke üht, kord teist. 

Ma ei tea, kas suudan seda homsel kodukontserdil mängida. Keskmine osa nõuab mõnusalt täpset vasakut kätt. Minu kaootilise harjutamise juures muutub vasak pikapeale laisaks ja tahab vahel mööda lüüa. Seda ei saa ometi lubada, niisiis harjutan veel ja veel. 

Jaan kuulas, kui harjutasin. Mulle meeldib, kui ta kuulab. Mulle tundub, et ta peab mind paremaks pianistiks, kui ma tegelikult olen. Mulle tundub, et ta lihtsalt armastab mind. Siis tundubki kõik imeline, mis teine teeb. 

Aga ega meie kodukontserdid polegi mingid konkursid. (Appikene, kuidas ma jälestan igasuguseid rittapanekuid!) Meil on puhas musitseerimise ja luulelugemise ja juttude vestmise rõõm. Kutsume, tunnetame inimeste kooskõlasid, mõtleme, mis võiks järgmisel korral olla teisiti. 

Olen viimasel ajal kuulnud väga paljusid kurtmas, et enam ei suhelda, ei käida kellegagi läbi, ei saada kokku. Looge traditsioone, olen sellistel puhkudel öelnud. Tehke, mis teid kõnetab - ja kaasake inimesi, kes teid kõnetavad. Jah, see nõuab mõningast pingutust, aga mis sest! Mina olen enamuse meie pere traditsioone algatanud väikeste laste kõrvalt. See oli küll keerukas, kuid pelgalt väikelastega kodusistumine oli veelgi tüütum ja keerukam. Ja muide, ma pole mingi ekstravert. Inimestega lihtsalt tuleb suhelda. Üksindus hakkab psüühikale. 

Kui klaveri tagant tõusin, oli päike väljas. Lisann oli juba eelnevalt mulle pilvedes ühte sinakat “auku” näidanud, aga sellest ei uskunud ma midagi head. Nüüd tõdesin, et päike oligi pilvevatist läbi tunginud. Seda kollakat kuma, mis voogas üle kogu meie õue oli võimatu eirata. See polnud küll sama kirkalt särav, kui suvel (ja nagu Hispaanias), aga oli ometi päike. Meie oma Põhjamaa madal päike. Külm, aga siiski valgust andev. 

Mu tuju läks palju paremaks. Igatsen jätkuvalt soojust ja valgust, aga kuna minu inimesed on siin ja tulevad homme taas kokku, olen ikka väga õnnelik. 

Vaadake, millised sätendavad piisad. Nii rõduäärel kui okstel. Briljandid!

Aeglased hommikud

 Minu jaoks pole lause: appikene, mul on täielik hullumaja, enam absoluutselt atraktiivne. Nii mõtlesin hommikul autos valgusfoori ees ripsmeid värvides. Pidin olema 9st linnas, aga väljusin kodust 7 minutit mõeldust hiljem, sel ajal on teadagi liiklusummikud, niisiis läks närveldamiseks. Noh, sai end vähemalt roolis ilusaks teha.... 

Edasi läks kõik minutilise täpsusega - proov kirikus, juuksur, koosolek teises kirikus, matus Pärnamäel, esinemine kirikus, kohtumine, vanemate külastamine ja viimaks Lisanniga vitraaži töökojas käik tema kursusetöö tarvis. Mõtlesin, et tahaksin ka mõne vitraaži valmistada. 

Aga jah, kiired päevad ei ole enam minu jaoks, see eluetapp olgu nüüd möödas. Mulle meeldivad pikad rahulikud hommikud. Sellised, kus keeran end hommikumantlisse, hõljun allkorrusele ja vaatan, kuidas mu elu armastus, kallis abikaasa Jaan kaminasse tule teeb. 

Sätin teevee keema. Libistan hommikumantli toolile, mul on seljas kerged spordiriided, teeme Jaaniga praksuva kamina kõrval oma viit tiibetlast. Panen munad ja paar brokoliõit keema. Täpselt neli minutit, siis jääb kollane vedel ja brokoli krõmps. Samal ajal valmistan lastele mõned grill-võileivad. Vahel, kui ma palun, teeb Jaan kaeraklii putru, uskuge, see on maailma parim puder, sest ta segab sinna ka lahtiklopitud muna. 

Me sööme tervislikult. Muna kõrvale võtame kergelt röstitud täistera sepikut, millele valame äsja Hispaania oliivikasvandusest kaasa ostetud õli ning peale paneme kas lõhet või siiga. Mulle meeldib munale lisada Saaremaa taluniku Taneli vürtsikat majoneesi. Vahel teen röstsaiale määrimiseks hoopis avokaado-munavõid. See käib avokaado, muna ja kodujuustuga ja on samuti imehea.

Brokoli, paprika, kurk ja tomat on hommikusöögi kindlad värsked lisad. Vahel keeran kokku ka toorsalati beebispinati või rukolaga, millele lisan samuti avokaadot, tomatit ja kurki, aga ka mangot, granaatõuna seemneid ning salati seemnesegu. 

Hommikusöögi nautimiseks peab olema aega. Lastel seda paraku pole, mõnele tuleb grill-võileib lausa paberkotikesega kaasa anda. Head päeva saab aga kõigile lehvitada. 

Jaan õnneks tavaliselt ei kiirusta - kui meil just trennipäeva pole, aga sel juhul teeme hommikusöögi tseremoonia alles tagasi jõudes. Kell pool seitse pole minul küll veel mingit söögiisu, küll aga kell pool kümme!

Hommikusöögi eel palub Jaan päevale rahulikku kulgemist ja Jumala head juhtimist. Räägime kummagi päevakava läbi. Vahel jään mina veel kauemaks istuma ja lonkshaaval teed jooma. Köögiaknast on hea ülevaade hommikusest ilmast. Vahel käib üks tihane aknale koputades tervitamas, ta tegi seda ka eelmise aasta külmal perioodil. 

Hommik, mil ei pea kiirustama, koondab mõtted ja tegevused selgesse, tähtsuse järjekorras ritta. Rahuliku hommikuga päevadel on hoopis kindlam minek - tead, kuhu suunas tormata. Ei, nüüd enam mitte tormata, vaid kulgeda!

Võrdne partnerlus

Armastus annab vabaduse

Sina ei ole kellegi teise oma. Sinu keha ei ole kellegi teise oma. Sinu tahe ei ole kellegi teise oma. Sa oled oma abielus või suhtes, sest sa tahad seda. Kui sa ei tahaks, oleks sul õigus suhe või abielu igal ajal lõpetada. 

Sa suhtled, kellega tahad. Sa võid minna, kuhu tahad. Sa võid teha, mida tahad - tegeleda hobidega, käia teatris, spordisaalis, reisil. Keegi teine ei saa sind sundida su tegevustest loobuma, kui ta ise parasjagu neid koos sinuga teha ei soovi või kui need teda ei huvita.

Sa võid kanda riideid, mis sulle meeldivad, soengut ja ehteid, mis on sinu arvates ilusad. Sa võid vestelda, kellega soovid. Sa võid naerda ja naeratada nii palju kui süda kutsub. Su partner peaks tundma rõõmu sellest, et sa särad. 

Sa ei pea tegema partneri poolt pealesunnitud asju. Sa ei pea olema tema teenija, kokk või koristaja, kui see sulle ei meeldi. Sa ei pea rahuldama ka tema seksuaalseid vajadusi, kui need ei ole sinu jaoks okei. Sinu keha on sinu oma ja lubad seda kohelda ainult armastusega. 

Sinu hea kaaslane ei nuhi su järele, ei kuula su kõnesid ega loe su kirju. Ta austab sinu isiklikku ruumi. Saad teda alati usaldada, ta ei keera seda kunagi sinu vastu. Su partner ei jäta sind üksi, kui sul oleks teda vaja. Ta jaksab olla hoolival viisil su kõrval ka sinu jaoks keerukal ajal. Su kodu on su kindlus, mitte vangla ega hullumaja.

Sina ei vastuta kellegi halva tuju ja närvimineku eest. Sa ei vastuta kellegi alkoholi tarbimise tagajärgede eest. Sa ei pea kellegi tuju ära arvama ega vastuta kellegi reaktsioonide eest. Sul peab alati olema kindel ja rahulik koju minna. Sa tahad partneriga oma päevasündmusi jagada, sest tead, et ta kuulab sind ja rõõmustab koos sinuga. Sa ei pea oma partneri eest midagi varjama, kuna äkki see ei meeldi talle. Sul on oma suhte osas partneriga jagatud vastutus. Su partner on päriselt täiskasvanud inimene. 

Kui sa vastasid kõikidele või peaaegu kõikidele väidetele “jah, minul on küll nii”, on mu süda sinu pärast rahul. 

Need laused aitavad sul natuke vägivalla maailmas orienteeruda. Muidugi tunned ka “kõhutundega” ära, kas sinu suhe on vägivaldne, kas see kurnab sind, teeb sind õnnetuks, võtab sinult elurõõmu. Oh, kuidas me oskame end ära petta mõtetega, et á la “ta ju ei peksa” või “kui rohkem pingutan, ehk ta siis muutub” või “vahepeal on meil ju täiesti hea”. 

Sisimas tead sa oma suhte seisu paremini, kui mistahes terapeut. Meie, terapeudid, alustame ju ikka valgelt lehelt ja peame ära kuulama ka selle, mis on sinule ammu ilmselge. 

Osade ülalpool toodud küsimustega saab paariteraapias töötada ning suhe võib paraneda, kui kumbki pool oma tegevust või tegevusetust mõistab ning oma käitumist muudab. Süsteemselt vägivaldsest suhtest tuleks aga lahkuda. Sul on üks elu ja halvale suhtele kaotatud aastaid kahjuks tagasi ei saa. Parem õudne lõpp, kui …

Ahjaa, üks hea nipp veel - mõtle, kas sooviksid sellist paarisuhet nagu sinul, ka oma lastele. See mõte raputab paljud üles. 

Tige tädi ja ärandatud kapp

 

Ta tuli mulle peaaegu selga. 

Olin just lõpetanud trenni ja kohmitsesin parasjagu oma riidekapi juures. Ta seisis korraga täiesti mu selja taga ja kui ma end sirgu ajasin, puhises ta vihaselt, pöördus järsult mõni kapp kaugemale ja podises: “eks mul tuleb siis siia minna…”.

Mis käis minu peas? Esmalt see, et ma pean tal ruttu eest ära minema. Et just mina pean minema. Et ma pean vabandama, et tal ees olen. Et ma pean vabandama, et ma just selle riidekapi valisin. Tema tahtis seda ju endale!

Õnneks kogusin end kiiresti. Oot-oot, mõtlesin, see aeg on küll ammu möödas, mil pidin end kellegi ees nähtamatuks või vähemalt õige pisikeseks tegema! Kui ma pidin eest ära minema - või tundsin, et pidin. Halloo Maris, mõtlesin, sa oled nüüd juba täitsa suur tüdruk, siin spordiklubis pole kellelgi isiklikke kappe, see tädi on lihtsalt veidi “ohoh”. 

 Niisiis jäin oma kohale pidama ja isegi pesema enam niiväga ei kiirustanud. Selles kappide vahes oli enamus riidekappe täiesti vabad ja ruumi maa ja ilm! Ka teistes kapivahedes ei tundunud kedagi olevat. Panin rahulikult trenniasju kotti. 

Ta tuuseldas otse mu kõrval nagu segane. Mina ringutasin ja vaatasin, mis feissis uut. Ta loopis oma asju kappi ja kapist välja. Mina lappisin oma riideid enneolematult hoolikalt kotti. Ühtäkki märkasin, et mu kapi võti on kadunud. 

Kui oleksin kapi ukse lahti jätnud ja dušši alla läinud, oleks ta mu asjad põrandale visanud ja enda omad asemele pannud. Aga kõnetada ma teda ka ei julgenud, sest ta podises iseendaga lakkamatut dialoogi ja sekkumine olnuks ohtlik. 

Mu kahtlus, et kapivõti on vihase tädi riidekuhila all, osutus tõeks. Kui eakate trenn pihta hakkas, viskas ta oma viimsed hilbud kappi, minu kapi võtme virutas aga madallennul mööda pinki minu suunas. Ta näoilme väljendas selle osas ülimat jäledust.  

Iseenesest ju tubli, et ta eakate trennis käib. Aga mõte, et mõnel lapsel võib olla nii tige vanaema, ei mahu mulle kuidagi pähe. 

Jaan arvas, et tema oleks küll tädile selgatuleku pärast käratanud. Mulle ei jõua aga teatud asjad koheselt pärale ja seetõttu ei oska ma ka adekvaatselt reageerida

See, et ma paigale jäin, oli isegi tubli. Aga vägivallast kavatsen üht-teist veel kirjutada. 

Aasta isa

 Homme on taas isadepäev. Isadepäev on minu arvates küllaltki “õrn” püha, sest olgugi neid tublisid mehi, kes ühel või teisel viisil isa tiitlit kannavad, meie seas palju, pole kaugeltki mitte kõikidel perekondadel võimalik valida oma Aasta Isa, kuigi peaks. Paljudele lastele võib see päev olla ebamugav või lausa valus. Mis ei tähenda, et isadepäeva poleks vaja. Vastupidi, seda on väga vaja! Lihtsalt, hea isa tähendus tuleks vist veidi tänapäevasemaks täpsustada. 

Meie, nõuka-aja järeltulijad, ei ole veel kaugeltki suutelised minema süvitsi teemas, mis teeb ühe isa tõeliselt heaks isaks. Paljud meist vajaksid tundekasvatuses tõsiseid järeltunde. Olen kindel, et samavõrd, kui meil on mõnedes peredes heade isade põud, loobitakse teisalt seda tiitlit liiga kergekäeliselt neile, kes justkui olemas, hinnates kaugelt ja pealiskaudselt kusagilt arhailisest vaatenurgast, hoomamata, mida see sõnapaar tegelikult tähendab. Olen antud probleemi päris palju kõrvalt näinud ja mõne juhtumi puhul ka appi tõtanud - kui mind on palutud. 

Noorte põlvkond, kes üha enam targalt ja teadlikult pere loovad ning lapsevanematena võrdsel, iseennast ja partnerit väärtustaval positsioonil tegutsevad, tajub neid asju tunduvalt paremini. Eks neil ole jälle omi probleeme, näiteks see, et pere jäetakse üldse loomata, kulgetakse üksi, elatakse iseendale. Aga see on juba hoopis teine teema. 

Mul endal on vedanud. Minu maailmas on lausa kaks Aasta Isa. 

Neist esimene on mu enda isa. Jah, mu hea isa pälvib Aasta Isa tiitli igal isade- ja muul päeval aastas. Olen sellest siinsamas blogis juba 2015.aastal nõnda kirjutanud:

https://maris74.blogspot.com/2015/11/issi.html

Minu jaoks teeb mu isa Aasta Isaks nii palju erinevaid asju, et kõige selle väljatoomine muudaks mu postituse liiga pikaks. Seetõttu koondan täna selle tiitli tema enda poolt kunagi välja öeldud lausesse “mul ei ole vaja mingeid kingitusi, mu kõige parem kingitus on see, kui kogu pere on koos.” Kogu pere, see oleme meie, tema kolm last, seitse lapselast ja kaks lapselapselast. Proovime ta unistust ikka ja jälle täita. 

Teine Aasta Isa on aga minu abikaasa Jaan. See võib tunduda jahmatav, sest Jaan ei ole ju üldsegi minu laste isa, tal on enda lapsed oma esimesest abielust ja rikkalik kärgperes elamise kogemus, ühesõnaga, ta on praegusel ajal üha rohkem leviva sarimonogaamia (mitu pikka järjestikust suhet või abielu eluaja jooksul) peaaegu õpikunäide. Aga mitte see ei ole oluline!

Omistan Jaanile Aasta Isa tiitli seetõttu, et ta on imeline inimene. Nii hästi, kui tema, ei oskaks meie peres toime tulla ilmselt mitte keegi. Jaan on muutnud meie kodu turvaliseks - sest minul on siin ülimalt turvaline olla. Ja suur osa sellest, miks mul on meie kodus turvaline olla, on seetõttu, et näen, et minu lastel on meie kodus turvaline. Nad näevad, et nende ema on õnnelik ja rahulik - ja see on kõige tähtsam. See õpetab ju neidki, mida ühe tõesliselt hea suhte juures tähele panna. 

Jaan on ühtaegu olemas ja tagaplaanil. Ta ei ole mu laste isa, aga ta on nende ema mees. Mida see tähendab? Esmalt seda, et Jaan ei soovi sekkuda nn “kasvatuslikesse küsimustesse”. Ta sekkub vaid siis, kui mina seda palun. Näiteks kui meil on mingil teemal perekoosolek, kus on vaja mingid kodused asjad või reeglid paika panna. Samas kuulub ta 100% meie sekka. Mida see tähendab? Seda, et Jaanil puudub igasugune konkurents või armukadedus minu laste osas. Ta ei hoia mind kiivalt ainult endale. Kui me läheme näiteks jalutama ja mõni laps soovib meiega ühineda (mõelda vaid, nad soovivad seda vahel!), võtame kõik rõõmuga kampa. Sama on teatri- või kontserdikülastustega - Jaan teeb kõike rõõmsalt kaasa nii minu, kui mu laste kui lastelastega. 

See, et Jaan on suutnud tekitada mu lastes turvatunde, see, et nad saavad temaga vahel lausa südamest südamesse päris asjadest rääkida, teebki ta minu jaoks Aasta Isaks. 

Saate aru, Aasta Isa ei pea olema tingimata bioloogiline isa. Ta ei tõrju kuidagimoodi ka bioloogilisi isasid eemale. Ta on lihtsalt armastav inimene.

Me ei näe perekondadesse sisse. Me ei tea, kus valitseb ränk armastuse defitsiit - kuigi pealtnäha on kõik korras. Me ei näe, kus on paarisuhte ebavõrdsus - tihtilugu muidugi naise kahjuks, kuigi üldsusele etendatakse musterperekonda. Me ei tea, kus valitsetakse perekonda despootlike või hirmuvõtetega - kuigi väljaspoole näidatakse ideaalset kodu. Tegelikult laastavad ka sellised perekonnad psüühikat sama palju, kui nähtavamate puuduste ehk siis näieks sõltuvushäirete või afääridega pered, sest ka nendes ei julgeta või suudeta reeglina midagi muuta. 

Niisiis on meil veel pikk tee käia, et kõik isad päris isadeks muutuksid. Pelgalt kohalolu pole mingi näitaja. Sellest tuleb veelgi rohkem rääkida! Et me naistena oskaksime valida mehi, kes on päris isad. Ja kui elu läheb teisiti, et oskaksime leida Aasta Isasid nende meeste seast, kes meie ja me laste elu armastavaks ja turvaliseks muudavad. Arvan, et alles siis hakkab muutuma kogu ühiskond.

AI soovitus

 Täna oli huvitav seik. Mulle tuli uus klient. Ma ju ennast praegu kusagil ei reklaami, võtan vastu vaid vanu kliente ja palju tööd teen hoopis netis. 

Ja korraga uus klient. Küsisin, kust ta mind leidis. Ja kas teate, mis ta vastas? “Mina kasutan palju AI-d. Mõtlesin, et nüüd tuleb mul küll psühholoogi juurde minna, pidasin AI-ga nõu, kirjeldasin, milline see terapeut võiks olla - ja ta soovitas mulle sind!”

Wow! AI pakkus mind! Sel viisil minu juurde jõudmine on küll esmakordne, kindel see! 

Oleme tõesti jõudnud täiesti uude ajastusse… 

Balneom

 Ega selle katkise varbaluuga polegi muud teha, kui traumapunkti sõita. 

Seni teadsin, et on kaks võimalust - PERH või ITK. Aga Janika, kes ka neid maailma asju teab, mis teiste eest peidet’, ütles, et tuleb minna Punasele tänavale. Seal on mingi Balneom! Ja tolles Balneomis on täiesti toimiv traumapunkt. Ainult et tööpäeviti ja tööaegadel. Tuu pidavat olema rahulik ja saab oma katkised luud kohe ka üles pildistada. 

Viisin siis Jaani Balneomi. Ta vaeseke tahtis nimelt Hispaanias mingit betooniäärt varbaga oma teelt kõrvale lükata - või mina ei tea, miks ta seda nii hoogsalt ründas. Betoon jäi paraku paigale, varbaluu aga murdus kaheks. Prõksti! 

Ega ta sellest enne aru saanud, kui neljapäeval tantsutrennis. Enne oli lihtsalt valus, siis aga muutus talumatult valusaks. Läks paiste ning oli säras varbareas nagu lillakaspunane viiner. Aga ega me siis kohe ka EMOsse tormanud. Lootsime, et ehk läheb üle. Nädalalõpuga on muudki teha, kaheksa tundi kusagil koridoris passida. 

Täna meenus saladuslik Balneom taas. Sõitsime kohe hommikul kohale. 

Punane tänav on sest ajast, kui ma oma esimese abielu algul mõned aastad Lasnamäel elasin (ja hiljem sellest linnajaost õudusunesid nägin), püsinud suhteliselt muutumatuna. November lisab ümbritsevale koledusele veelgi enam nukraid noote. Juhuslikest materjalidest kinniehitatud rõdudega 9-kordsed majalahmakad peidavad endas lugematul hulgal erinevaid inimsaatusi. Ometi käib siingi, selle kummalise Balneomi ümber vilgas elu. 

Balneom on omaette vaatamisväärsus. Keegi ei saa esmalt aru, mismoodi see õigupoolest toimib. Meie ka ei saanud. Jah, ok, elav järjekord, seda mõistsime küll, aga mõned tundusid siiski olevat teistest võrdsemad. Neid kutsuti sisse lausa nimepidi. Mingid lasnaka “omad joped” ehk?

Balneomil on veel üks naljakas nüanss. WC-sse nimelt enne ei saa, kui oled arsti kabinetis! Ukse peal on silt, et võtme annab vastuvõttev arst. Ootad kaks-kolm tundi, saad kabinetti ja võidki märgade pükstega esmalt võtme küsida - kui juhuslikult uus häda peal! Minu hommikutee ja hommikukohv küll nii kaua keres ei püsinud ja et ma polnud ka patsient, lippasin vahepeal kõrvalasuvasse Olerexi. Tõsisema jalatraumaga patsientidele jääb üle vaid kaasa tunda… 

Igatahes saab Balneomis kiiremini, kui mujal - 6-8 tunni asemel ootad vaid 3-4. Usun, et Jaan tuleb sealt lõpuks välja ka. Mina laadisin vahepeal autos telefoni, kirjutasin siia ja nüüd lähen ostan meile bensukast ühed bataadi friikad! Lõuna käes. 

… a tahaks vaid vetsu võtit!