Kolm kaheks!

 Jaan on erakordselt abivalmis mees. Alati, kui mul on milleski abi vaja, võin ma tema peale loota. Ta ei tee kunagi suuri sõnu, vaid lihtsalt tõttab appi ja teeb asja ära.

Olin paljundanud Harju-Madise organistile homseks lõikustänupühaks noodid tromboonimängija saatmiseks. Jaan arvas, et Harju-Madise organist vajab veidike abi, sest neid noodilehti oli palju. Lausa kaheksa. Täpsemalt öeldes kolme loo jagu. 

Jaan arvas, et ta aitab organisti veidi. Et ta kleebib need lehed kokku. Noodilehtede kokkukleepimine on alati hea mõte, sest siis on kindel, et lehed ei kuku orelipuldi pealt maha. Jaan, meistrimees, tegi aga talle lisateene. Tegi asja veegi lihtsamaks - tegi kolmest loost kaks!

Kui Jaan oma tööga minu juurde jõudis, oli Bachi Aaria “Bist du bei mir” muutunud teise lehekülje pealt ühe rootsi kaasaegsema helilooja tromboonisonaadi teiseks osaks. Muudatus oli julge ja vägevalt moduleeruv. Ka rütmipilt oli täielikult teisenenud ja vahtis noodist röögatu elegantsiga. Piltlikult öeldes - mida Bach esimesel lehel külvas, seda rootslane järgnevail lehtedel küll ei lõiganud! Vaatasin tekkinud uudisteost mõningase hämmeldusega. Tõsi, viimastel lehekülgedel tõstis vana Bach taas pead, aga kahtlem, kas see kompott ikka pigistanuks publikult tänu (või kogunisti lõikustänu) välja…

Hingasin sügavalt sisse-välja ja teatasin, et olen selle muusikalise variandi kolleegile saatmisega nõus küll, aga ainult ühel juhul - kui võiksin võtta Jaani homse lõikustänupüha jutluse, sellele teise lehekülje pealt paar lehekülge eelmise aasta jõulujutlust kleepida ning lõppu veel lehekülje jagu nelipüha sokutada. Siis oleksid nii muusika kui tekst võrdselt uuenduslikud! Koguduse reaktsiooni ei oskaks muidugi millegi nii absurdse puhul küll ette aimata…

Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis tegelikult oli Jaan nutikas - nimelt läksid nende kahe loo leheküljenumbrid suhteliselt õigesti (või siis lihtsalt puudusid). Niisiis liikus ta mõneti täitsa loogilisel teel. Aga mis kõige olulisem- ta tõesti tahtis taaskord aidata!

Sel korral lõikasin siiski kaks lugu kolmeks tagasi. Muidugi oleks vahva olnud nurga tagant kolleegi nägu piiluda, kui ta seda lugu mängima oleks hakanud. Aga ehk saab seda katsetada mõnel järgneval korral… 

Õpetajatest

 Vaesed õpetajad. Ja vaesed õpilased. 

Üleeile oli õpetajate päev. Ega sel päeval suurt pointi pole, põhimõtteliselt võiks sellest lihtsalt vaba päeva teha - saaksid õpetajad hõlpu ja õpilased pääseksid lolli mängimisest, sest ega sel päeval keegi mingit õppetööd niikuinii ei tee ja see, et vanemad õpetavad nooremaid, on olnud eluaeg lihtsalt üks pulli tegemine, millest vaevalt et keegi suurt rõõmu tunneb. Selline äraraisatud aeg…

Selle päeva puhul ilmus jälle hulgaliselt artikleid meie üha enam kraavi kalduvast koolisüsteemist. Mitmel korral haarasin peast ja mõtlesin, isekeskis, et “appiappiappi!” Vaesed ärapiinatud õpetajad! Ja vaesed õpilased! Tean, et appi ei tule neile keegi. Mitte keegi ei võta maha ka neid, kes selle haridus-uuendusliku käki kokku on keeranud. Asi on ikka päris hull.

Tean, et tänapäeval ei tohi kooli valikut mitte mingil juhul jätta juhuse hooleks. Minu ema teadis seda asja juba nõuka ajal. Toonase rajoonikooli kohta ütles ta konkreetselt “tänan, ei”. See olla olnud hullumeelselt paljude paralleelklassidega ja klassis olnud üle neljakümne õpilase. Aga pange tähele - tema jaoks tähendas juba kolm-neli paralleeli paljut! Mu ema valitud praeguses “eliitkoolis”, kuhu mind pandi, oli kaks paralleeli, kummaski 36 õpilast. Sedagi oli muidugi liiga palju, aga see oli parim, mida mu ema minu heaks teha sai. Hiljem, Muusikakeskkoolis oli klassis 21 õpilast. See oli normaalne arv. 

Praegu treitakse usinalt kombinaate, kus on kümmekond paralleelklassi igas maiteamitukümmend õpilast. Õudne. Neisse oma lapsi saates kirjutad lapsevanemana põhimõtteliselt alla oma järeltulija võimalikele tulevastele psüühikahäiretele või psüühikahäirega klassikaaslaste terrorist tulenevale traumale. Kuidas sellist “loomakarja” õpetajana ohjata, sellele ei suuda ma mitte mõeldagi. Eks need siis loobuvadki, kel enda tervis kallis. 

Ka minu laps oli õpetaja. Algul erakoolis, hiljem, peale laste sündi riigigümnaasiumis. Ta oli hea õpetaja. Pealegi, gümnaasiumi osas on noored juba pisut distsiplineeritumad. Korraga tal niisiis probleeme polnud. Too riigigümnaasium ei olnud ka nii suur kui ta kümne paralleeliga “vennad”. Mu tütar sai lausa mingi kategooria “aasta õpetajaks”, oli vist lahkeim või toredaim. Ühesõnaga, kõik pidanuks olema justkui okei. Ometi põles ta aastaga sirinal läbi, lahkus koolisüsteemist, tegi oma ettevõtte, tänu millele elab kordades rahulikumat elu, teenides sealjuures kordades rohkem. 

Koolist lahkumine oli mu parim otsus, on ta korduvalt öelnud. Neverever ei läheks ma tagasi, lisab ta. Õpilased kurvastasid ta äramineku peale väga. Kas see pole mitte traagiline? Miks riik ei hoia oma õpetajaid? 

Mis siis juhtus? Olin selle kõige vahetuks tunnistajaks, sest olin sellega otsapidi seotud. Toon näitena ühe konkreetse nädalavahetuse. No tegelikult oli sääraseid ilmselt pidevalt… Mu tütar tõi oma väikesed lapsed minu hoida, sest ta pidi nädalavahetuse jooksul ära parandama kakssada (jah, te loete õigesti) kirjandit. Selle eest polnud ette nähtud mitte sentigi lisaraha. Ta muudkui parandas ja parandas. Varahommikust hilisõhtuni. Kogu laupäeva ja kogu pühapäeva. Loomulikult ei jõudnud ta kõike ära parandada. Loomulikult oli ta üle mõistuse väsinud. Lapsed ei näinud oma ema kogu nädalavahetuse. 

Kui te nüüd ütlete, et ta oleks võinud need kakssada kirjandit nelja nädala peale ära jagada, siis seegi pole mingi väide. Kui inimene peab lisatasuta ja vahetpidamata oma vabadel päevadel parandama viiskümmend kirjandit ja töötama seega puhkepäevadeta, on asi normaalsusest kaugel. Oleks imekspandav, kui säärased ületöötanud poleks riburadapidi Seewaldi kandidaadid.  Õnneks on mu lapsel pealehakkamist ja ta leidis muu väljundi täiskasvanute koolituses. 

Ah et mis siis oleks lahendus? Appikene, loomulikult tuleks taastada väikesed koolid! Koheselt peatada koolide liitmised ja ruttu alustada nende jõledate kombinaatide väiksemaks lahutamisega! Loomulikult inimliku suurusega klassid! Loomulikult väikeklassid igasugu erisuste jaoks! Loomulikud igasse kooli lisaks psühholoogile ka pereterapeut, sest kool ei saa last “ravida”, kui viga on tema puudulikus peresüsteemis! Loomulikult tegelegu õpetajad ainult oma aine õpetamisega, laste kasvatamise vastutus olgu ikka nende vanematel! Loomulikult õpetajatele hea töötasu! 

Lisaks ma keelaksin otsustavalt nutiseadmed. Kuni põhikooli lõpuni peaksid need olema lastele lausa seadusega keelatud. Nii nagu me ei luba lastele alkoholi, narkootikume ja sigarette, ei tohiks lubada ka nutiseadmeid. Me kasvatame noori sõltlasi, kui seda jõuliselt ei piira. See on nii kurb!

Aga ma ju tean, et midagi ülalmainitust ei tehta. Et asi läheb järjest hullemaks. Niisiis saan tegeleda vaid oma järeltulijate elukorraldusega. Nendega, Jumal tänatud, on siiani kõik hästi. Hea haridus tähendab minu jaoks kohe kindlasti ka tervet psüühikat, nii õpilase kui õpetaja oma. Jälgin toimuvat kullipilgul. 

Kingajuttu

Ühed lehtede sahistamiseks, teised teatrisse! 

 Me oleme Jaaniga mõlemad täielikud kingahullud. Kingi peab palju olema, kingad peavad mugavad olema ja mis kõige hullem - kingad peavad seejuures ka ilusad olema! Hea, kui oleksid värvilised!

Kõrge kontsaga kingad on minu jaoks praeguseks täiesti out. Olen neid elus piisavalt kandnud, enam ei taha. Just täna panin veel seitse tikk- kontsadega kingapaari äraandmiseks mõeldud kotti. Mul pole neist põrmugi kahju, sest mäletan liig hästi jalavalu, mida need mulle põhjustasid. Ja võitluse nukkidega “kinkisid” ka. 

Praegu armastan kõige rohkem tennise või tossu moodi “käimasid”, selliseid, mis tunduvad jalas mugavad nagu sussid. Selle suve lemmikuteks kujunesidki ühed kuldse äärega tennised, need kandsin praktiliselt ribadeks. Lisaks olid mul alati käepärast mõned paarid eri värvitoonides mugavaid rihmikuid, pluss mõned madalamat sorti kontsaga kingad pidulikeks juhtudeks.

Sel suvel tellisin esimest korda paljureklaamitud paljajalujalatseid. Kaks paari tennise moodi jalanõusid ja kaks paari sandaale. On küll mugavad, aga peab arvestama, et tald on neil üsna õhuke, seega ei pruugi need kõikidele meeldida. Pikal metsateel käimiseks nad ei sobi, poeretkel samas vägagi hästi. 

Kõnniringideks sain Kuressaarest väga mõnusad vetruva tallaga mustad tossud, paraku hakkavad needki tasapisi “ribastuma”. Peatselt kättejõudvaks mägimatkaks ostsin aga korralikud ortopeedilised Salomoni kõnnitossud, käin neid praegu usinasti sisse. 

Jaanil on samuti megailusaid kingi. Hiljuti sai ta kolm paari pilgupüüdjaid vahvalt eesti tootjalt Uncle Paulilt. Imelised! Kas ka mugavad, seda ma täpselt ei tea. Tal on ka mitmeid vahvaid vabaaja jalatseid ja igat sorti pidu- ja tantsukingi. Eks temalgi ole oma lemmikud ja osad kingad, mis küll hästi ei passi, aga on lihtsalt ilusad. 

Üldse võib öelda, et Jaanil on kingi ja saapaid kokku vähemalt sada paari! Minul on neid hinnanguliselt nii viiekümne kanti. Teate, miks mul poole vähem on? Sest mina olen väga tubli äraandja! Niikui ei sobi, ei meeldi või teeb valu, annan ära! Jaan vist ei raatsi. Nii me siis elamegi nii, et katlaruumis on tema kingi terve toobritäis (selline tünnikujuline kast), pluss veel umbes seitseteist riiulitäit. Las siis olla pealegi. Mingi kiiks peab ju inimesel olema (peale selle, et ta kogub ka veste ja ülikondi).

Põhjus, miks ma seda kingajuttu kirjutan, on see, et läksin täna endale mugavaid ja ilusaid sügisesi “käimasid” ostma, sain ka need, bordoopunase ja mustaga, aga põhiline “noos” olid ühed imelised tumerohelised lakknaha ja pealt väikeste pannaldega saapad! Loretta Vitale. Kus ikka mõned jalanõud võivad kaunid olla! Ja milline ornamendiga konts! Kui nad on samal ajal ka “kahetsusväärselt” mugavad, pole midagi parata… 

Mul on tohutult hea meel, et Jaan pole kunagi kade, vaid rõõmustab alati koos minuga. Temaga koos on nii hea ja kerge olla naine!

Tegelikult on ikka ülioluline, mida me jala otsas kanname. Ma ei taha mõeldagi, kuidas naised on pidanud end aegade jooksul täiesti ebanormaalsete jalavarjudega sandistama! Kui hea, et praeguseks on ilu kriteeriumid nii kõvasti teisenenud, et minu tütred ei kanna mitte mingeid kontsasid. Ka tantsukursuste jaoks ja lõpukleitide juurde saime kingad, mis on küll madalad, aga ikkagi kaunid. Piinaajad olgu ka naiste jaoks möödanik!

Pimedaks ajaks valmis!

 

Meie pere “abimehed”

Kas teie võtate igapäevaselt d-vitamiini? Mina võtan ja annan oma perele ka. Meile meeldivad Ecoshi kanepiseemne õliga tilgad. Ühes tilgas sisaldub 4000Iu d-vitamiini, meie võtame igal hommikul 2 tilka. Meie kliimavööndis on d vitamiini üleannustamine praktiliselt võimatu, küll aga esineb lausa massiliselt selle vitamiini puudust, nagu olen kuulnud. Küsin kõikidelt, kes põevad tihti viirushaigusi, kas nad ikka d vitamiini võtavad. Paljud neist on kahjuks vastanud eitavalt. 

Aga ostsin Ecoshilt veel toredaid tooteid. Pau d'arco ehk sipelgapuu koor on ideaalne algava haiguse eemaletõrjuja. Tunned, et miski nagu ründab, laksad paar kapslit sisse, teed mingi 5-7 päevase kuuri ja enamikel juhtudel on haigus nagu peoga pühitud! Veelgi tõhusam on Pau d'arcole lisada Zink-C vitamiin. Ecoshi firmal on see pipetiga pudelis. Jällegi - 1-2 pipetitäit keelele ja mõne päevaga on olemine viis pluss. Nägin seda just oma trio pealt, kes kooli alguse puhul lahkesti igaüks oma viirusega koju tulid. 

Muide - c-vitamiini ei tohi võtta niisama, igaks juhuks! Sellega võib teha ainult toetavaid kuure, kui viirus tahab kallale tulla! Liigne c-vitamiin võib soodustada neerukivide teket. Olen kuulnud, et mõni ütleb end võtvat pidevalt c-vitamiini, nii “igaks juhuks” - see on küll minu jaoks oioioi kui arusaamatu! Söö parem rohkelt punaseid köögivilju!

Kurguvalu puhul on meil aga käigus üks eriti kaval nipp. Boulardii, mis muidu on üliefektiivne piimahappebakter, tuleb kapslist keelele raputada ja aeglaselt kurku mööda alla libistada. Võtab kurguvalu paari tunniga! Ka kõhuhädade puhul on Boulardii täiesti asendamatu. 

Ja veel üks asi, mida tahan eriti omaealistele soovitada - neile, kel võib aeg-ajalt esineda uneprobleeme või pindmist, tüütava mõttetegevusega und (mul näiteks vahel kummitab pool ööd mõni muusikapala või lahendan unes ikka ja uuesti mõnda ülesannet) - võtke magneesium glütsinaati! Jah, just glütsinaati, mitte mingeid muid magneesiumiühendeid. Tellisin ka selle toote Ecoshilt, aga hetkel on mul kasutusel Provisori firma toode. Nipp on selles, et tuleb vaadata, et tootes oleks vähemalt 200 mg puhast magneesiumi. Kui te seda toote karbilt ei leia, saatke pilt chat gpt-le, see ütleb kohe ära!

Ka melatoniin võib unekvaliteedi parandamisele kaasa aidata. Igaks juhuks on ka see mu öökapil. Õnneks pole mul aga unega väga erilisi probleeme, enamalt jaolt magan sügavalt ja puhkan ilusti välja. Aga kui on ärevam aeg või olukord, aitavad need küll väga hästi!

Ahjaa - kurkumiin on ka üks kena immunsust toetav ja seedimist ergutav toode! Mul on ka see olemas, taas Ecoshi toode, aga olen selle lihtsalt ära unustanud. 

Ja viimane soovitus - Ecoshi kiudainerikas detox soolepuhastus - lihtsalt super asi! Kui oled valesti või liiga palju söönud või on kõht kinni, tee endale ühe supilusikatäie puruga mõnus smuuti ja seedimine saab koheselt korda. Selle olen küll mitmekordselt ise järele proovinud. Pidevalt ei tasu seda muidugi süüa, ikka kuuride kaupa ning mõnede ravimite manustamisel peab selle segu ja tablettide vahe olema paar tundi (küsi chat gpt-lt, kui kahtled), aga tulemus on super. Kiudaineid vajame me väga, eestlase toidulaual kipub neid ikka vähe olema ning korras seedimine on hea tervise üks võtmetest. 

Kõige lõpuks, avastasin, et olen unustanud kirja panna enda jaoks vaat et olulisima toidulisandi - kalaõli! Üleminekueas naisele peaks see olema kindel igapäevane amps, ülivajalike oomega-rasvhapete tõttu. Mina kasutan firma Fjørd kalaõli, mis on kuuldavasti meil müüdavatest õlidest puhtaim ja kvaliteetseim. 

Ärme laseme end pimedal ajal käest! Liigume palju ja aitame oma keha, kui see seda vajab! Mõnus on olla terve ja energiline!

Spordist

 Mis ma ikka magan! 

Nii mõtlesin ühel hommikul, kui Jaan end taas hommikusse meestetrenni sättis. Ta tõuseb nimelt kaks korda nädalas hullult vara, lausa pool seitse ja seitsmest sõidab minema - et poole kaheksast Spartas viie tiibetlasega alustada. Koos tosina kaaslasega, kes kõik on mu silmis hiigla tublid ja järjekindlad mehed. Sest kujutage pilti, need varahommikused trennid toimuvad neil juba seitseteist aastat! Sellest on välja kujunenud lausa omaette sõpruskond. Neist trennidest Jaan naljalt ei puudu. 

No mida ma magan, mõtlesin sel varahommikul. Ja sõitsin Jaaniga kaasa. 

Eiei, ärge arvake, et ma meeste trenni trügisin! Nii tobe ma küll pole. Mul küpses oma plaan. 

Varahommikune spordiklubi on mõnusalt tühi ja vaikne. Mõningad treenijad teevad tõesti oma trennikava enne tööleminekut ära, aga neid pole palju. Mina läksin otse joogasaali. Seal ei toimu enne kella ühtteist mingeid trenne. Tegin suurte peeglite ees rahulikult ja põhjalikult esmalt viis tiibetlast, seejärel aga igasugu vajalikke venitusharjutusi. 

Seejärel läksin  “trepile”. Trepp on samas, kus jooksurajad ja jalgrattadki, üks mu lemmikmasinaid, sest ta on üks igavesti tõhus tagumikutrimmija! Kõnnin alati ka jõusaali soojenduseks just treppi. Tempo peab olema paras, siis põletab 10-15 minutiga sada kalorit ja jõuab näidiku järgi umbes 40-ndale korrusele. Vahel ka 50ndale. 

Ja seejärel tuli jõusaali trenn. Kuna me kõnnime Jaaniga nii palju, keskendun jõusaalis tavaliselt kätele, rinnale, seljale ning kõhule. Treener on mulle aegade jooksul kolm erinevat kava teinud, nii et harjutusi mul jagub. Sel kellaajal olid enamus masinad ka ilusti vabad.

Kella poole üheksa paiku oli spordisaalis juba rohkem rahvast. Ka mehed, kes samuti viie tiibetlase ju muude harjutustega saali venitusalas algust tegid, jätkasid nüüd jõusaali poolel. Aga mina tegin oma asju, nemad omi. Kella üheksast oli meil kõigil trenn tehtud. 

Ma olin täiesti vaimustuses. Kui kell üheksa on juba treenitud, on ju kogu päev veel ees! Otsustasin, et vähemalt kaks tõhusat trenni on mul nüüd nädalas kindlustatud. Jaan motiveerib mind ja temaga koos on ka mõnus sinna ja tagasi sõita. Ma ei usu, et ma üksi ealeski midagi säärast ette võtaksin. Eriti veel nii vara.

Aga teine trennikogemus on mul veel. Nimelt kutsus Lisann mind kolmapäeval My Fitnessi, kuna tal oli kaks vabapääset. Mõtle kui vahva, mu laps tahtis just minuga minna! Otsustasime vaadata Rävala omasse, sest Lisann teadis seal olevat ka basseini ja spa ala. Mõeldud-tehtud!

See spordiklubi oli hoopis teistsugune kui Sparta. Esiteks oli ta nii suur! Igasugu masinaid ja atraktsioone oli lausa kolmel erineval tasapinnal. Pluss bassein. No seal käimine võttis ikka kõvasti aega. Üksi poleks vist suutnudki kõigest sellest “läbi murda”. Kuna tegu oli südalinna klubiga, tundus see olevat populaarne nii eestlaste kui välismaalaste hulgas ja meil Lisanniga oli seal täitsa lõbus. Eriti siis, kui basseini alale minnes avastasin, et olen oma rätiku koju unustanud. Leppisime Lisanniga kokku, et kuivatame kordamööda tema omasse, esmalt tema ja siis mina. 

Basseinis tuli mulle meelde, et tahtsin ju endale ujumistreeneri võtta. Kaua ma ikka oma aeglaste koer-konna liigutustega veepinnal niisama õõtsun! Aga noh, kuna Rävalas ei olnud tegu trenni-basseiniga, oli minusuguseid õõtsujaid õnneks veel. 

See oli tore õhtupoolik. Koju jõudsime alles kell pool kümme!

Mulle meeldib sporti teha. Ainus asi, mis mind mõlema spordiklubi puhul (ja tegelikult veel paljudes kohtades) häirib, on muusikavalik. Ma ei saa aru, miks eeldatakse, et inimestele meeldib taustamüra. Mingi mõttetu tümps. Ma ei talu seda absoluutselt! 

Aga isegi sellele leidsin lahenduse. Pidasin AI-ga pikalt nõu ja tellisin endale sellised kõrvaklapid, mis võtavad kinni 98% müra - ja seda nii madalas, keskmises kui kõrgemas sageduses. Oi, milline kergendus on nüüd kasvõi poes käia. Ma ei saa aru, kuidas müüjad suudavad päevade kaupa selle jubeda möla keskel tööd teha, mis kõlarites üle poe kajab. Meie kaupluses röögitakse näiteks pidevalt mingit “hange.ee-d”, mis mul juba ihukarvad püsti ajab. Enam ei pea ma seda (ja muud jama) kuulama. 

Ka Spartas saan nüüd täie mõnuga treenida, kuulates ise samal ajal mõnda huvitavat podcasti. Need klapid on tõesti head!

Ahjaa, kolmas trenn, mida Spartas võtta kavatsen, on rühmatrenn, ilmselt mingi venituse või joogalaadne. Säärased on iga päev kell 11. 

Sellised lood siis spordi-rindel… 

Kannapööre

 

Mõne tee lihtsalt ongi käänulisem!

Mõni inimene rühib kindlameeleselt ja ühe ametiga läbi kogu elu. Ta ei küsi, kas võiks ehk teha midagi muud või midagi lisaks. Ta ei juurdle ka selle üle, kas just selleks ta ongi kutsutud ja seatud - või äkki teeks ta midagi muud hoopis paremini. Ta lihtsalt teeb, mida oskab ega esita küsimusi. Selline suhtumine on vist väga hea. 

Ainult mina, rahutu vintskleja, vaimustun teatud aja ühest erialast, siis aga pidurdan järsult, piltlikult öeldes lausa kaapsuga… ja tunnen teravat vajadust  muuta järsult suunda. Sest samamoodi enam ei saa. On see siis tüdimus või arusaam, et üks või teine asi on ennast ammendanud - kuidas kunagi. 

Nüüd olengi korraga taas selles paigas, kus tunnen, et seisan vajaliku muutuse lävel. Mitmed märgilised kohtumisedki on selle otsuse õigsust kinnitanud ja nüüd võtan lihtsalt hoogu, et asi enda jaoks kuidagi “ära kinnitada”.

Oh, ärge ometi arvake, et kavandatav kannapööre on seotud muusikaga! Oo ei! Muusika on minu olemise viis, teraapia ja hinge palsam. Olgu see orel või klaver, olgu kiriklik või ilmalik, muusikata ma ei saa, oska ega kavatsegi! Nii et selles osas on kõik endine. 

Aga minu terapeuditöö vajab otsustavat uuendust. Tegelikult on Jumal mulle selleks ammu märku andnud, aga ma pole lihtsalt osanud kuulata. 

Aiman, et pereteraapia saadeti mu eluteele eelkõige selleks, et oskaksin kõigepealt iseennast aidata. Need “komistuskivid”, millest ma eluilmaski poleks suutnud “terve nahaga” üle astuda, said just pereteraapia abil ilusti tasaseks silutud. Aga kas teate, need mu omandatud oskused on hiigla toredad ja tänuväärsed küll, aga tõelised elumuutused ei tule tegelikult meist kellelegi lihtsalt, sest nende jaoks on peale julguse vaja ka “soodsat tuult”, kui piltlikult väljenduda. Ja vaadake, “tuule suund” ei sõltu reeglina üldsegi meist endist. 

Mõtlen praegu, et see on lihtsalt imepärane, kuidas mind äärmiselt keerukatest olukordadest läbi on kantud. Toona, umbes tosin aastat tagasi, suurte muutuste lävel ma ainult kulgesin, jõudmata õieti mõeldagi, kui lihtsaks, kui “pärituuleseks” mu tee ülaltpoolt muudeti. See, et julgesin pea ees vette hüpata ning hakata ettevõtjaks, et julgesin võtta kõik need riskid, mis sellega kaasnevad - ja seda kõike kolme väikese lapse kõrvalt - teate, praegu tundub see mulle täieliku hullumeelsusena! Aga siis mind lihtsalt kanti sellest olukorrast läbi. Hingeliselt oli mul loomulikult raske, sest oma mustreid murdes ei pääse meist keegi pisarateta, ometi võin tagantjärgi nentida, et tegelikult oli mu rada üllatavalt “tasane ja päikesepaistene”. Kõik sujus - täpselt nii kaua, kuni seda eluliselt vajasin. 

Juba toona mõtlesin vahel ja üha sagedamini mõtlen praegu, et see kõik, mida ma terapeudina suudan inimestele anda või õpetada, on nii … piiratud. Jajaa, muidugi saab see, mida meie inimestena suudame edasi anda, ollagi pelgalt inimlik ja piiratud. Aga mina tunnen üha enam, et tahaksin anda oma tööle pisutki jumalikku mõõdet! Kui inimene tuleb teraapiasse, usaldab ta minu kätte oma hinge, mida ma pean hoidma oma peopesas nagu kristalli. Jah, ma võin näha, teada ja kuulda, et ta vajaks oma elus, suhetes või rollides muutusi, edasiminekut või täielikku kannapööret, võime selle kõik teraapias läbi rääkida ja paika panna, aga kui “tuul pole soodne”, on kogu mu tegevus ikkagi pelgalt “tühi töö ja vaimu närimine”.

Ka mina teadsin kunagi väga pikalt, millist muutust vajan. Kõrvalseisjaile paistsin aastaid inimesena, kes ei ole lihtsalt muutusteks võimeline. Üks terapeut ütles mulle hiljem lausa otse, et “uskumatu - arvasin, et ega sina küll oma otsuseid kunagi ära ei tee”! Ja vaadake, selles ongi asja iva. Ma ei saanud ühtki muudatust teha enne, kui “tuul oli soodne”. Kuni mulle anti ülalt roheline tuli.  Aga seda, millal on õige aeg, ei saanud minu eest tunnetada ei ükski terapeut ega sõber. Seda tuli kuulata südame häälega.

Mul on nii kurb inimeste pärast, kes oma elu kohutavalt keerukaks elavad ja päevast päeva kannatavad. Tahaksin aidata neil kuulata oma südame häält, vaimulikus keeles Jumala juhtimist. Vaid südame hääl ehk Jumala juhtimine saab meid keerata pärituulega teele. Võime lõputult kaevata inimese minevikus, liikuda põlvkondade kaupa tagasi ja hekseldada läbi kõik elavad ja lahkunud, tuua välja kõikvõimalikud mustrid ja rollid, aga see ei muuda midagi siin ja praegu, sellel ilusal päeval, mis puud on tukad punaseks võõbanud või kogu lehestiku kollakaks triibutanud ja päike meid oma rõõmsameelsusega lausa üle kuldab. 

Ma ei kõnele siinkohal traumadest ega kriisidest, kuigi praegusel ajal tundub, et pea kõikidel on mingi isiklik trauma-foon. Eks ta ju mõneti või nii ollagi, aga hetkel pean silmas inimese äsja üleelatud šokki, kaotust või leina, mis nõuab erilist ja väga oskuslikku käsitlust. Samuti ei kõnele ma psüühikahäiretest, mis on haiguslikud seisundid ja mille puhul ei piisa niikuinii vaid pereteraapiast. 

Pika jutu lühike kokkuvõte on see, et olen hakanud taipama, et pean enese jaoks avastama “midagi veel”, kui soovin teraapiamaastikul edasi tegutseda. Ja seda midagit ma nüüd otsima asungi. Ma ei tea, kas see võtab vähem või rohkem aega ja kas ma selle üldse leian. Igatahes vajab mu “tööriistakast” uut ja olulist täiendust, sest teate, mul on igav! Ja mul on tekkinud oma praeguses praktikas, seniõpitus, mitmeid vasturääkivusi, asju, millega ma ei saa enam nõus olla. Puudutagu see siis paarisuhte teemasid, lahutusega seonduvat või lastekasvatuslikke küsimusi. 

Hästi palju ujub “turule” igasugust woodood. See ei ole mind kunagi huvitanud. Mingid rännakud, seened ja muu säärane staff pole üldse minu rida. Mulle tundub, et hakkan vist vaatama hoopis veelgi teaduslikuma lähenemise poole. Ehk pean lausa uuesti ülikooli minema. Elame-näeme. 

Hiiumaa, taaskord

Käina kiriku varemeil

 Hiiumaa meeldib mulle väga! Üldse, saared, isegi kui nad pole Saare- ja Muhumaa, on mulle kuidagi eriliselt armsad ja arusaadavad. 

Täna sain teada, et kunagi väga vanal ajal oli Hiiumaa Saaremaa “tagasaar”, mis tähendab, et Hiiumaale käidi Saaremaa kaudu. Sel ajal olid ka Kassari ja Orjaku eraldiseisvad saared, tänapäeval on nad ju ikka rohkem nagu “poolsaare moodi saared”. Sain teada ka seda, et tammtee Hiiumaa ja Kassari vahel ehitati 1864-69 aastal. Varem ületati see veelaht paatidega, mistõttu oli Kassari inimestel keerukas käia näiteks Pühalepa kirikus, mille alla nad tol ajal kuulusid. 

Sain teada ka seda, et viljakat mulda pole Hiiumaal kohe üldse mitte. On vaid liiv. Kõige viljakam põld olla kunagi olnud Käina kiriku varemete taga, aga kujutage ette, just sinna tassiti nõuka ajal meeletus koguses kruusa ja sellele alale ehitati ürgkoledad telliskividest lao- või maiteamis tööstushooned. 

Ühesõnaga, tahtsid olla hiidlane, pidid tegelema kalandusega, sest ainult see võis tuua leiva lauale. 

Need kaks päeva Hiiumaal olid jumalikud. Jumal kinkis meile päikese ja sügisese ilu. 

Eile külastasime Hilleste baptisti palvelat, Pühalepa kirikut, Pühalepa vennastekoguduse palvemaja, Kassari kabelit, Käina kiriku varemeid ning Emmaste kirikut. Ööbisime Kuriste koolist kohaliku külaseltsi poolt ümberehitatud võõrastemajas. 

Hommikul imetlesime ööbimiskoha kõrval asuvat kaunist Kuriste õigeusu kirikut, jätkasime Mänspe kabeli, Puski õigeusu kiriku, Reigi kiriku, Tahkuna tuletorni, Malvaste armsa õigeusu kabelikese, Kärdla kiriku ja Paluküla kabeliga. 

Tähelepanuväärne oli see, et kõik inimesed, kes meid vastu võtsid ja meile oma kirikuist kõnelesid, olid oma kodukoha andunud patrioodid. Nende jutust kumas tohutut armastust ja uhkust oma päritolu üle. Ma tõesti loodan ja palvetan, et ka need kirikud ja kabelid, mis ootavad pikisilmi taastamist või korrastamist, ühel päeval jälle koguduse oma seinte vahele saavad.

Jätke meelde, kui Hiiumaale lähete ja giiditeenust soovite - Helgi Põllo on parim! Tema kohtus meiega Kassari kabelis ja Reigi kirkus. See, kuidas ta kogu me seltskonna tähelepanu haaras ja kui huvitavalt ta nende paikade ajaloost jutustas, oli imepärane! Ma pole just parim ajaloolisele infole keskenduja, aga Helgi Põllo  põnevatest teadmistest ei tahtnud küll sõnagi kaotsi lasta. 

Praamisõidul Hiiumaalt mandrile sain veel kaks võimsat äratundmist. Kõnelesime nimelt Jaaniga eri konfessioonidest ja nende eripäradest - Hiiumaal on nimelt iseäranis palju baptisti- ja ka õigesus kogudusi, kui meiega ühines veel üks tark inimene. See jutuajamine andis mulle kaasa kaks olulist nõuannet - 1) ära kunagi üldista ja 2) ära pressi edasi teha seda, mis on end sinu jaoks ammendanud.  

Sõidame kodu poole, süda päikest ja rõõmu täis.