Toomas ja Veskimöldre 2

 Neil mõlemal halvenes tervis üheaegselt. Ühel füüsiliselt, teisel muul viisil. Kui inimesed on kahekesi, saavad nad teineteist armastaval viisil toetada ning tulevad üheskoos teatud ajanu ilusti toime. Aga inimvõimete piirist siin maailmas paraku üle ei hüppa. 

Mõtlesin kaua, kas sellest üldse kirjutada. Kirjutamata jättes jääks kõige valusam meenutamata. Valu kõrval jääks aga tähelepanuta ka ilu, mis neis keerukais piltides eriliselt nähtavaks muutus ja mille tunnistajaks päris mitme aasta vältel juhtusin olema.

 Toomase ja Thea abielu kõrvalt nähes, eriti Thea elu lõpuaastatel, aga ka hiljem mõtlesin korduvalt, et jah see, just see on armastus. 

Toomas hoolitses Thea eest kogu südamest. Ühtäkki oli see tõepoolest niipidi. Thea üha süvenev segadus andis Toomale kahekordse koormuse, aga ta enda tervis ei olnud samuti kiita ning tihti tuli viibida haiglas. Sel ajal usaldaski ta mulle oma koduvõtmed, et käiksin aeg-ajalt kontrollimas, kas kõik on hästi. Ma ei saa öelda, et oli. 

Ilmselt ei kujuta meist keegi päris täpselt ette, mis tunne võib olla, kui pead oma armsaima teiste hoole alla viima, et tema eest ööpäeva ringselt hoolitsetaks, sest muud varianti lõpuks enam pole. Nägin kõrvalt, kui kurb see oli. Meie, kõrvalseisjad, võime oma maise loogikaga märkida, et ei ole ju mingit vahet, kuskohas progresseeruvalt kehvas seisundis inimene õigupoolest elab - temal on sellest ükskõik - aga armastuses on asjad teisiti. Toomase jaoks jäi ta abikaasa ka haiguse ajal samaks inimeseks, kellega ta kord abiellus ja üheskoos läbi elu rändas. See, millise austuse ja väärikusega ta Theaga ka siis suhtles, kui see suhtlus enam võrdväärne polnud, toob praegugi pisara silma. 

Väike kõrvalepõige. Üks mulle armas inimene oli mõni aeg tagasi pikka aega koomas. Keegi ei osanud prognoosida, kas ta tuleb sellest välja. Küsisin ta pojalt, kas ta on ema vaatamas käinud, poeg vastas et ei ole. “Ta ju ei tea, et ma käisin”, ütles ta põhjenduseks. “Aga sina ju tead, keda vaatama lähed”, vastasin talle. 

Jah, need on need meie suhted. Hea oleks, kui nende peale võiks lõpuni kindel olla, ka siis, kui ise ei peaks enam teadma, kui palju sinust tegelikult hoolitakse. Mitte sellepärast, mis seisus sa viimaks oled, vaid seetõttu, et sina oled ikka sina… 

Aeg, mil Thea oli juba hooldajate hoole all, aga Toomas veel kodus, oli kõige keerukam. Toomas alustas tihti oma kõnet mulle nii : “sinu poole ma julgen pöörduda”, “ma võtsin hoogu, aga nüüd oleks mul küll veidi abi vaja”, “näe, siin ma nüüd jälle helistan” - ja ma tundsin, kui vähe saan tema heaks tegelikult teha. Poes ja apteegis käimine, lillede kastmine või ajalehtede postkastist äratoomine, need on kõik möödaminnes tehtavad toimetused, ei tasu isegi mainimist. Suure pere emana olen multitaskinguga harjunud, asi siis mõnda vajalikku toimetust Toomaselegi pakkuda! Paraku teadsin hästi, mida ta hing tegelikult igatseb - aega, mil kõik oli veel hästi. Aimasin ka tema muret, kuidas edasi. Oli selge, et kauaks see elukorraldus jääda ei saa. 

Sel ajal rääkisime palju raamatutest. Toomas luges tohutult. Tal oli raamatute viimasel lehel hariliku pliiatsiga täpselt kirjas, millal raamat on loetud, millal teist korda loetud jne. Palusin mind huvitavaid ja mitte liiga keerukaid teoseid laenuks või pildistasin ning võtsin raamatukogust. Toomas oskas tegelikult peaaegu iga raamatu huvitavaks jutustada. Minu mõistus lihtsalt kõikideni ei küündinud.

Siis tuli koroona-aeg. Kõik haiglad ja hooldekodud pandi koheselt karantiini. Toomasel aga vedas - tema tohtis salaja ikkagi Thead vaatamas käia. Muidugi ei pääsenud kumbki koroonast, isegi mitmekordselt, aga võimalus oma kalli lähedasega kohtuda on kordades olulisem. Neid uksi ei oleks tohtinud kellelegi sulgeda. 

Sel ajal mõtles mu äärmiselt hoolitsev sõbranna Janika välja, mismoodi Toomas saaks hoolimata kõikidest käskudest-keeldudest täisväärtuslikku toitu. Käisime igapäevaselt kõndimas ja otsustasime pakkida omavalmistatud toidu Toomase jaoks karpidesse ning pista need karbikesed Tooma esimese korruse rõdu ääre alt sisse. Oi, see oli talle alles rõõmus üllatus! Talle jäi ju vaid ülessoojendamise vaev! Mõte, et muidu sööb ta vaid purgisuppi, ei mahtunud meile lihtsalt pähe. 

“Purgisupp toidab ilusti ära”, tavatses ta vahel kinnitada. See oli kurb lause, sest mäletasin ju hästi Thea imelisi roogasid, tema retseptide kladesid ja seda, et vajadusel tegi ta Toomasele isegi öösel süüa. 

See, et Toomas sai viimaks Thea juurde, esmalt järjekordsest haigusest kosuma, siis aga juba jäädavalt, oli parim asi, mis võis juhtuda. Eks igaüks tea, et vanadus koos kaasuvate haigustega on pöördumatu protsess. Aeg, mil nad olid taas kahekesi, nüüd aga juba hooldajate valvsa pilgu all, korrapäraselt toidetuna ja puhtas keskkonnas, rahustas ja on seetõttu ka hästi meeles.

Nad olid koos. Muu ei omanud mingit tähtsust. Kordan veel, Toomas võttis Theaga toimuvat kui paratamatust, aga ta ei keskendunud valule ja vaevale, vaid nägi temas lihtsalt armastatud inimest. Ta oli oma kalli naisega alati soe, hooliv ja kannatlik. Kui mina neid vaatama tulin, ütles Toomas alati:”Näe, Maris tuli. Kas sa mäletad Marist?” Ja Thea rõõmustas:”Mäletan küll Marist! Tere-tere!” 

 Thea ei tajunud küll igapäeva ja aja kronoloogilist kulgu, oli aga ometi alati ääretult rõõmus ja tänulik. Mäletan heldimusega, kuidas ta meile “Ma olen väike karjane” laulis. Tal olid kõik salmid meeles, ka see neljas, mida praeguses lauluraamatus polegi! Kaugmälu niite aeg nii lihtsalt ei purusta…

Thea hääbus järk-järgult, aga Toomas sai olla tema kõrval kuni lõpuni. See polnud kindlasti kerge, aga tähtis on see, et nad said olla koos, kuni surm nad lahutas. Harva mängib kellegi elu Piibli sõnumi nii sõna-sõnalt ette.

Arvan, et nüüd olen ka mina piisavalt kirjutanud. Lugeja otsustada jääb, kas suutsin Toomasele pakkuda sõprust, mis teda raskel ajal pisutki aitas ja rõõmustas. Ise loodan, et sain, kuigi tol ajal ei pannud ma oma tegutsemist õieti tähelegi. Mu enese eluski olid pöördelised ajad ja sellistel tegutseb inimene nagu autopiloodil. Seda panin aga hästi tähele, et küll juba rõõmuaegadel inimesi jagub. Aga rasketel…

Mul on hea meel, et Toomas kuulus nii pikka aega minu ja ka Jaani ellu. Oli suur au, et ta oli mulle (ja ehk ka mina veidi talle) nii haavatavalt lähedal. Õnneks saab peaaegu iga valu muutuda iluks - mis on selles loos eriliselt nähtav - kui sinna lisada üksainus komponent. Armastus.  

Piirid paika!

Olen nii viimasel ajal, kui varemgi märganud, nii oma lähikonnas kui kaugemas ringis, et inimesed tõmbavad endale jama kaela, kuna nad ei oska oma piire paika panna.

Mitte et ma ise piiride paikapanemise meister oleksin, aga enda puhul ma vähemalt märkan, kus mul valesti läks ja saan ehk seetõttu teatud asjadest kiiremini üle ning teisel korral oskan teisiti käituda.

Teiste puhul on see aga keerukam. Jah, sõprade ja pereringis on küll lihtsam küsida, et “armas, kus on sinu piirid?”, kui ollakse mingi suhte või suhtlemisvea tõttu õnnetud, aga paraku ei pruugi see osutamine veel midagi muuta. Inimene, kes ei oska oma piire kehtestada, on tavaliselt sedaviisi elanud pikki aastaid ja ta ei oskagi enam oma suhteid muuta. Tihtilugu kasutatakse mingeid muid toimetuleku mehhanisme ja kannatatakse kuidagi ära. Või siis muututakse hirmus ärevaks ja suhte teine pool pruugi arugi saada, et nüüd on tegu piiride paikapanemise, mitte tülinorimisega. 

Ühesõnaga, piiride paikapanemine peaks alati toimuma rahuseisundis. Aga kõigepealt tuleks muidugi see tōsiasi teadvustada, et ühed või teised suhted ei toimi just piiride puudumise tõttu. Et seetõttu sõidetaksegi sust teatud suhetes või situatsioonides pidevalt üle. Vaat seda tõsiasja inimesed tihtilugu ei teadvusta. 

Mis nad siis teevad? Nad valivad oma kurva saatuse kurtmiseks kellegi kolmanda. Sellelt kolmandalt oodatakse siis seisukohavõttu. Jah, muidugi võib see kolmas selles mõttes asja kergendada, et ütleb “oioioi, kuidas siis nii”. Aga tavaliselt tekitab selline kurtmine kolmandas hoopis jõuetust ja tüdimust. Tekib tahtmine öelda, et “mis mina sinna teha saan, et sa endaga niimoodi käituda lubad”. Või hakata eemale hoidma. Kumbki neist valikutest ei lahenda aga probleemi ennast. Esimese valiku puhul oled lihtsalt kurtjaga koalotsioonis, teisel opositsioonis. Oled tahtmatult kolmnurgas, kuhu sa ei peaks kuuluma.

Mina üritan olukordadest ja suhetest, kus oma piire ei teadvustata ja nende eest ei seista, eemale hoida. Piirideta kurtmist kuulan anult teraapia kabinetis ning ka sel juhul tuleb inimestel siiski oma piirid suhetes ise paika panna, mina saan neile olla vaid abiks ja toeks. 

Aga niisama - tänan, ei! Mõnele meeldib jaurata või halada ilma, et tal oleks kavatsustki oma elus midagi muuta. Miks mina peaksin olema kellegi emotsionaalne prügikast? Kuulma, kuidas vanemad kiusavad, lapsed kiusavad, abikaasad kiusavad, eksid kiusavad. Kuidas sõbrad kasutavad ära, kolleegid kasutavad ära, naabrid kasutavad ära. Teist sa muuta ei saa, aga mis sa ise teed, olen sellistel puhkudel küsinud. Jah, mõned suhted pole tõesti lihtsad ja pelgalt jala maha löömisest koheselt ei aita. Eriti kui oled pikalt teisiti käitunud ja lubanud endast üle sõita. Ja vahel tulebki abi küsida. 

Suhe toimib siiski otse, mitte kolmandate inimeste kaudu. Liiga paljudel juhtudel teine osapool ise ei teagi, et midagi on valesti. Ning vaesed kolmandad on kogu sellest jamast, mis neisse üldse ei puutu, täiesti kõrini. Sest vaadake, ka kolmandatel pole sel juhul oma piirid paigas. Neil on eksiarvamus, et nad on kuidagi vajalikud, aga ei ole! Nad ise ei saa seesugusrest suhetest peale väsimuse mitte midagi. Suhted peaksid ikka vastastikuselt kosutavad olema!

Piirid paika!

Toomas ja Veskimöldre 1

Kui Toomas pensionile jäi, kolisid nad Theaga Magdaleena tänava korterist välja ja ostsid korteri Veskimöldresse. Meie majast nende majani oli vaevu kilomeeter. Sellest ajast alates hakkasime Toomaga lähemalt suhtlema. Tihtilugu sõitsime ka Sutleppa ühe autoga, sest milleks kahega sama teed sõita! 

Nemad Theaga kutsusid meid esimesena õhtusöögile. Helis oli siis veel päris väike ja mäletan, kuidas teda õpetasin, et Toomas Paul on väga tark ja tähtis mees, tema juures peab üliviisakalt käituma. Muidugi Helis oligi igati tubli ja viisakas laps, aga ju ma olin ise ebakindel. Pealegi lubati tal kohe peale sööki lahkelt ka teistesse tubadesse kondama minna. 

Mäletan, et jäime esimesele õhtusöögile viis minutit hiljaks, mis oli äärmiselt piinlik lugu, aga mäletan, kui stiilselt Thea selle ära märkis. “Ma olin nii mures, sest üks kiirabi sõitis just teie poole ja kartsin, et midagi on juhtunud!” Muidugi jäi see viimaseks hilinemiseks. (Oma senidiagnoosimata ath-st ma kunagi veel kirjutan!)

Theal oli selline retseptide klade, kuhu ta igal nädalal uusi retsepte tellis. Seal mapis olid nad ilusti liigitatud: sealiharoad, kanaliharoad, supid jne. Theast õhkus üldse tohutut hoolitsust. “Toomas tõusis kell kolm üles”, jutustas ta näiteks, “ja hakkas kirjutama. Ma siis tõusin ka, tegin talle võileibu ja keetsin kohvi…” 

Need üheskoos söömised olid väga meeleolukad, sest just siis, ja kindlasti Thea juuresolekul tuli Toomasest kõige toredamini välja see vallatu, vimkasid viskav poiss, kes ajas meid kõiki naerma. Muide, tal oli mitmeid toredaid lugusid ka oma kirikuõpetajana teenimisest. Kahju, et mulle praegu päris täpselt ei meenu, võin natuke fantaseerida, aga üks eriti lõbus lugu oli seotud ühe legendaarse Kadrina õpetaja ja tema poiste (poegade?) nimedega, mis juhtusid vist olema samad, mis Paulide koertel ja Thea olla öelnud kogemata peale õhtusööki, à la et “kondid viskame pärast Jürile ja Jussile”…

Kui meie kord oli külla kutsuda, siis ainus, millega pidin arvestama, oli see, et Toomas ei söönud kala. Eriliselt kohutav oli tema jaoks heeringas. Kõige muu osas olid nad mõlemad leplikud. Vähemalt ühel korral mäletan meid einestamas õues, meie mõnusal terrassil, see oli eriliselt soe õhtu ning istusime ja jutustasime lausa pimedani välja. 

Sellest, et olen tõesti Toomase lähiringi arvestatud ja sõna “sõprus” tähendabki päriselt sõprust, sain tõeliselt aru siis, kui Toomas sai 70. Sünnipäevapidu toimus ühes Nõmme restoranis ning peale lähisugulaste olid seal veel kohal vaid Tiit Pädam abikaasaga ja meie V-ga. Ma tõeti ei tea, millega olin selle au ära teeninud!

Toomas istus aukülaliste lauas ka minu suurel 40.sünnipäeval Saku mõisas. 

Ütlen väikese kõrvalpõikena, et mu elus on tegelikult (olnud) kolm väga koloriitset, aga tunduvalt eakamat sõpra: Toomas Paul, mu armas klaveriõpetaja Erna Saar (kes lahkus 98 aasta vanuselt 2022.aastal) ning proua Renate, ühe väga vana Saksamaa kristliku kooli endine direktriss, kes on praeguseks 85 ja kellega oleme samuti teineteist külastanud mitmeid kordi ja kes vääriks eraldi lugu. Nad kõik olid nimetatud sünnipäeval kohal. Ehk leian sellest ka mõne foto…

Toomas mattis ka mu vanaema, ühe olulisema inimese mu elus. 

Olen neil päevil palju mõelnud sügava sõpruse tähenduse üle. Need aastad, mil teineteisel külas käisime ja üheskoos Sutlepat teenisime, olid muidugi väga tähendusrikkad. Aga tänaseks on elu mulle õpetanud, et tõelist sõpra tunned ikkagi siis, kui ei ole eriti roosilised ajad. Olen juba kirjutanud, et Toomas ei hüljanud me sõprust ka siis, kui mõni teine seda tegi. Mina olin tema jaoks ikka mina, olgugi ekslik ja ebatäiuslik. Olen talle selle eest kogu südamest tänulik.  

Kas ka mina suutsin talle sama hea ja turvalise sõprusega vastata, sellele otsin vastust järgmises postituses…

Toomas ja Sutlepa

 Sutlepa kabel kuulus vist Jaani kiriku alla juba ammu enne  “minu ajaarvamist”. Viis korda aastas tuli seada sammud sinna, Vabaõhumuuseumisse. Jõulud, Ülestõusmispühad, Nelipühad, Jaanipäev ja Mihklipäev. Mõned aastad proovisime ka Rukkimaarjapäeva, 15.augusti, aga see ei saanud rahva seas kuigi populaarseks.

Sutlepa on olnud kogu aeg Toomase “oma”. Peale pensionile jäämist sai temast aga mitteametliku Sutlepa koguduse täieõiguslik õpetaja, mis tähendas, et Sutlepa oligi päriselt Toomase kirik. 

Ja see toimis - teatud inimesed (ja neid oli palju!) olid alati Sutlepas kohal. Pluss arvukalt juhuslikke käijaid. Haruharva olid Sutlepa teenistused rahvavaesed. Pigem meenuvad need, kus paljud inimesed seisid kogu teenistuse vahekäigus ja ukseavas püsti. Ahjaa, mingil ajal tuli end Vabaõhumuuseumi väravas “koguduse liikmeks” registreerida, siis sai teenistuse ajaks tasuta sisse. Asi oli vist selles, et mõnele inimesele käis muuseumi pileti ostmine päriselt üle jõu. Eriti, kui hinnad mingil ajal hüppeliselt tõusid. 

Mäletan neid toredaid kabeli poole minekuid. Toomas tuli alati koos Theaga ja vahel sattusime üheskoos kõndima. Autod parkisime sel ajal ikka ilusti väravasse. Kui oli mõni püha, näiteks jaanipäev, kostis siit-sealt pillimängu, näha oli esinema tõttavaid rahvatantsijaid, arvukalt lastega peresid ja muidugi turiste. Kolu kõrtsu juures oli ikka rõõmus askeldamine. Meiegi saime kirikusse minnes ja sealt tulles melust osa. 

Jõulu ajal pakuti lastele ja peredele saanisõitu, hobused kappasid aisakellade helinal, nii et lumi taga. Kabel ehiti päris küünaldega, kuuselgi särasid ehtsad küünlad. Ukse peal tuli jalad suurte kuuseokste külge lumest puhtaks pühkida. 

Minu ülesanne oli alati tuua kohale laululehed. Vahel oli kirik minu jõudes juba rahvast tulvil, siis pidin ise laululehed kirikulistele laiali jagama. Umbes viis minutit enne teenistuse algust hakkas Igor, hiljem Astra kirikukellasid helistama. See kellade helistamine on omaette vaatamisväärsus - toredaks helinaks tuleb ukse kõrval asuvatest nööre õige rütmi ja tugevusega tõmmata. Ülalt kostev kellamäng lisas ootusärevust ja pidulikkust ja oli imetore kuulata! 

Toomas hakkas kõrvalmajast tulema paar minutit enne õiget aega. Kui ta jalgrada mööda kabeli poole sammus, hakkasin harmooniumil mängima. Inimesed andsid talle teed, et jumalateenistus saaks kaunilt alata. Muidugi ootasid kõik Toomase jutlust ja kui see viimaks algas, jäi kogu kabel hiirvaikseks. Toomas kõneles peast ja kõik tema väljaöeldu vormus täiuslikuks, viimistletud lausete ja selgete mõtetega, vahel ootamatuid radu käivaks jutluseks. Mõnikord mõtlesin kuuldu üle isekeskis, vahel jätkasime samal teemal kohvilauas. Ükskõikseks ei jätnud Toomase jutlus kunagi. 

Sutlepa kabelis ei ole orelit, on harmoonium. See on väike, aga armas pill. Klaviatuuri all olevate paisukappide avamisega saab ta tooni küll valjemaks, kuid kaua ei jõua niiviisi sõtkuda, et põlved paisukappe avali hoiavad. Pikas laulus tuli mõned salmid ka pianos võtta, et veidi puhata. 

Minu tütar Helis käis Sutlepa “kõrgajal” Rocca al Mare koolis. Kuna Sutlepa teenistused algasid kell kolm, tuli ka tema tihtilugu otse koolist teenistusele. Et ta õppis ka flööti, mängis ta alati koraale kaasa. Nii oli kohe poole kergem laulda, viis oli ilusti kuulda. Teine, kes aeg-ajalt abiks käis, oli Henno Soode. Ja mitte viiuliga, mis on ta põhipill, vaid mandoliiniga. Ka see oli vahva kooslus ja tekitas alati rõõmsa elevuse. 

Aga põhilisteks abistavateks jõududeks olid absoluutselt igal korral head Vabaõhumuuseumi inimesed. Oi, kuidas mäletan neid kaugeid aegu, kui Igor Tõnurist koos armsate Astra ja Ailega vaimulikke rahvalaule esitasid! Need olid vahvad pikad lugulaulud, kus päevakohane piiblitekst ja Jumala kiitus alati rõõmsalt sees. 

Alles täna mõistan, milline väärtus neil jumalateenistustel oli. Oh, et mul polnud oidu neid kordki lindistada! Mitte kusagil ei ole sellist jõuluõhtu teenistust, kui olid Sutlepa omad, kus Toomas jutlustas ja rahvamassid hardunult kuulasid. Mitte kusagil pole sellist Püha ööd, mida saadab vaikne, pisut krigisev harmoonium, aga mida lauldakse kogu hingest, silmad kinni, värinad üle selja. Usun, et sellistel hetkedel moodustub vastsündinud Jeesuslapsele pühim palve. 

Erilised oli ka Mihklipäevad, kui akna taguste puude lehed kaunilt kolletasid. Ja õitemeres Nelipühad. Muide, mingil ajal elas Vanaõhumuuseumi territooriumil isegi põder! Väiksematest metsloomadest rääkimata…

Jah, nii veeresid aastaringid selles lihtsas väikses kabelis, mis kunagi Sutlepa külast Noarootsist, ühes seal palvetanud inimeste lugudega muuseumi oli toodud, koos Toomasega pikka aega… 

Peale teenistust ei läinud me sugugi kohe koju. Oh ei, meid ootas alati kõrvalasuvas villas rikkalikult kaetud laud! Aile, Astra ja Ülle olid hoolitsenud hea-parema eest. Meil Toomasega oli alati oma koht, ja minu omale oli alati asetatud teetass, sest kohvi ma siis ei joonud. Söögilauas leidsid aset pikad ja huvitavad vestlused. Saime seal osa teineteise eludest, kuulsime ja jutustasime lugusid. Meist moodustus otsekui ühine Sutlepa perekond. Mäletan, et Igor tõi alati Ülestõusmispühadeks erilise tehnikaga tehtud imeilusaid mune, mida ta meile kinkis. Ja alati leidis aset ka munade-koks, kus selgitati võitja. Jäime kohvilauda alati kauaks istuma. 

Mõelda vaid, et üle poole sellest imelisest seltskonnast on juba Jumala juures. Igor kutsuti varakult, seejärel läks Thea ja nüüd, kevadel Aile, keda Toomas käis Sutlepa kabelis matmas ja mis jäigi viimaseks tema poolt läbiviidud matuseks… 

Võib vist öelda, et olin Sutlepas Toomase parem käsi. Mingid aastad käisime seal alati koos. Algul oli ka Thea meiega, aga kui tema väsis ja enam tulla ei saanud, sai ta ikka tervitused ja kotitäie head-paremat muuseumirahva poolt kaasa. Meiegi ei läinud kunagi koju tühjade kätega, vaid ikka kingituste ja kallistustega. 

Jah, aitasin Toomast, kuis sain. Näiteks palus ta mul teha kõik Sutlepa laululehed, see tähendab, valida sinna laulud. Mäletan, et olin ikka väga ähmis. Mul on jäänud mulje, et kirikuõpetajatel on selles “kunstis” mingid omad saladused, mistõttu vähestes kogudustes usaldatakse laulude valimine organistile. Aga Toomas usaldas! Ja ta ei vahetanud mitte ühtegi laulu välja! Kui olin kõhklev, sest mina vaatan ju valides väga täpselt ka viisi - viis peab ilus olema - vastas ta alati, et “sobib küll”. Hoolitsesin ka selle eest, et laululehti jätkuks ning vajadusel palusin neid juurde teha. 

Kahju, et paaril viimasel aastal ei saanud ma enam kuigi palju Sutlepas käia. Jaan palus mind Paldiskisse appi ja ajad paraku kattusid. Siiski tean, et mu maailma parim kolleeg Tiia käis heal meelel ja asjad olid samamoodi, nagu minulgi pikki aastaid. Siiski saatis Jumal mulle võimaluse olla Sutlepas Toomase viimasel teenistusel, Nelipühil. Tema jutlus oli võimas hüvastijätt -  vaevu liikuv vana tark mees, aga millised pikkade lausetega selged, säravad mõtted. Nüüd on see kõik ajalugu. 

Oeh. Kindlasti ei kirjutanud ma praegu kõigest Toomase ja Sutlepaga seonduvast. Tegu on ju kahekümne seitme aastaga! Eks ma pisut täiendan, kui midagi meenub. Aga teate, mul oli seda lugu kirjutades mitmel korral klomp kurgus. Need ilusad ajad olid kulla hinnaga. Alles nüüd taipan tõeliselt…

Idüll

 Täna mõtlen lähemalt sõnale “idüll”. Meie uus, hommikupäikese poolne terrass on selle jaoks imeline paik.

Kas ka teie jaoks on sõna “idüll” lausa kehaliselt tunnetatav? See on otsekui segu imetlusest ja ülimast rahuolust, otsekui paigalseisev, lõputu harras hetk.

Kuigi idülli jaoks on minu arvates vajalik turvalisus, olen siin samas Muhus idülli kogenud ka keerukal ajal. Olin siis lastega üksi, trio oli vaevu kooliealine. Tegin siin meeletult, lausa hullu kombel tööd, renoveerisin üksinda aknaid ja seinu ja ladusin kiviaeda, et majapidamine järk-järgult kaunimaks muuta ja meil kõikidel siin hea oleks. 

Täna ei saa ma kuidagi aru, kust ma ometi võtsin selle jõu, et kõige selle hullumeelsusega toime tulla! Arvan, et see jõud antakse ülalt, kui muud varianti pole. Nüüd on mul Jaan kõrval ja ma isegi ei juurdle enam selle üle, kas olen teinud piisavalt või ehk hoopis päev läbi logelenud. Kelle ees peaksin tubli olema, kui kõik on enam-vähem kena? Ja kui mõni asi polegi, mis sest!

Sel suvel olen siit-sealt kõpitsenud vaid paari teise korruse tulevase külalistetoa suurt akent. See töö on täpne ja aeganõudev - kõigepealt valmistad kõik ette, töölaua, alused, kuhu aken asetada, kõrgeima turvalisusega maski, sest värviaurud võivad muidu olla tervist kahjustavad, kindad, kuumaõhu fööni, pahtlilabida, millega sulanud vana värv maha kraapida, näpitsad, millega vanad kitti kinnihoidvad nagad eemaldada. Siis hakkad tööle. Mõni värvikiht rullub kohe maha, mõni laseb pikalt paluda. Üks külg, teine külg, vaheliistud, ääred. Lõputu töö!

Seejärel lihvid. Valid taldlihvijale sobiva jämedusega liivapaberi, algul ehk karmima, pärast peenema. Tolmu lendab, lükkad selle laia pintsliga eemale. Nurgad ja liistude ääred ei anna end hästi kätte. Kõik peab jääma sile, sest muidu jääb värv krobeline. Linaõlivärvi tuleb ju panna õrnõhukese kihina, muidu ei kuiva see ealeski ära!

Jah, aga enne värvimist võib veel raamid värnitsaga üle käia - siis ei ahmi puit nii palju värvi sisse. Saab enne söönuks! Ning lõpuks esimene värvikiht. Raami esikülg ja külgmised ning ülemine äär; raam püsti töölauale, tagakülg. Seejärel raam ettevaatlikult konksudega õunapuu otsa kuivama ning ettevaatlikult värvida ka alumine äär. Esimene ring tehtud. Nüüd kolm päeva kuivamist ja läheb teisele ringile. Taas kolm päeva ja ongi kolmanda värvikihi kord… Uhh!

Oih, teema läks rändama! Tulles tagasi idülli juurde, kogesin seda ka siis, kui olid pingelisemad ajad. Üht sellist hetke mäletan siiani. Meil on maja taga hiiglaslik muruplats, tagapool kasvavad õunapuud, veel tagapool on veel hiiglaslikum hobuste ja lehmadega karjamaa. Ühesõnaga, avarus! 

Olin taas töötanud kogu päeva, kui korraga märkasin, millised erilised pilved purjetavad aeglaselt üle me maja. Varisesin sinnasamasse murule ristseliti maha, vahtisin lummatult taevasse ja tundsin - vaat see ongi idüll. Aga kõik see rabelemine, millega mina tegelen… Lebasin seal muru peal pikalt - pikalt. Lubasin, et jätan sellest hetkest meelde viimse kui detaili. Ja korrutan enesele iga päev, et tööd võivad oodata. Ilmselt millalgi pärast seda murullebamist palkasingi töömehed. 

See oli siis… Aga nüüd ilmutab idüll end märksa sagedamini ja märksa pikemalt: 

Ärkan hommikul sügavast, kosutavast unest. Ringutan. Kuulen, kuidas kusagil töötab pump. Ja kusagil kaugemal ka trimmer… Kallis Jaan on ilmselt juba ammu üleval. Tõmban oma siidise hommikumantli õlule ja panen teevee tulele. Valmistan kaks tassitäit. Segan veidi mett sisse. Istun hommikupäikese poolsele verandale. Sinna saab vannitoa maast laeni uks-akende kaudu, mille jätan rõõmsasti valla. Siidised kardinad asuvad tuulega tantsisklema. See on vaatepilt, millest unistasin kohe, kui siia majja kolisime. Maast laeni aknad ja tuules lendlevad kardinad… 

Hobused ja lehmadki on kogunenud meie poole aasaservale hommikut tervitama. Nad vaatavad mind, mina neid. Suured pullid on veidi kühmus selgadega, lehmad oma kogukusele vaatamata kuidagi emalikult hellad. Nende silmad, ahh, kui ilusad! Varsakesed on suve jooksul kenasti kasvanud. Nad on juba kõrged, aga kõhnad- nagu teismelised ikka. Nende pead on püsti ja kõrvad kikkis, ühes küljest oleks nagu juba iseseisvad… aga niipea kui ema ampsamiskohta muudab, longivad nad ikkagi temale järele - vara veel üksinda maailma avastada. 

Ükshaaval tuleb peretšätti hommikutervitusi. Heliselt linnast, vanematelt Lääne-Virust, vennalt kusagil Läänemerel, Suusilt Tartust … Meil siin sajab… meil siin valmivad õunad… Kes kaugel, kes lähedal, ometi kõik kallid koos! Internet ei ole läbinisti halb!

Ja siis tuleb Jaan. Temaga on hää nii rääkida kui vaikida. Täna vaikime, vaatleme  pilvi, naeratame. Päike hakkab end tasapisi majanurga taha keerama. On aeg minna kööki, vaadata hommikusöögi järele…

Jah, see on idüll. Pikk hetk, mil tunned, milline arm tuleb healt Jumalalt. Sõnul seletamatu. 

Toomas ja Jaani kirik

Alustasin Jaani kirikus tööd 1999.aastal. Esialgu läksin sinna oma praeguse pikaaegse kolleegi Tiia Tenno asendajaks tema lapsehoolduspuhkuse ajal. Minu paariliseks oli toona Helen Tammeste, kes asendas omakorda Kersti Petermanni, kes õppis parasjagu Saksamaal. 

Toona oli meil mingi imelik punktisüsteem, millega oma mängimisgraafikut arvestasime. Ristimine andis 2 punkti, matus 3, hardushetk 4, teenistus 5. Pidi olema tähelepanelik ja hoolsalt kantselei kladet jälgima, et mõnda matust maha ei magaks. Mõlemal oli pidev vastutus. 

Oreli mängupult oli praegusega võrreldes teistpidi ja asus “kapis”, kuhu organist pidi mängimiseks ronima. Väljavaated seal kapis olid ahtakesed, palju käis nii-öelda tunnetuse pealt. Selleks, et aru saada, kas õpetaja on näiteks end altaris rahva poole keeranud või viiuldaja auftaktiks valmis, tuli end pingi najale poolpüsti ajada ja püüda end noodipuldi tagusest aknast välja küünitada. Sellega aga oli alati see oht, et jalg võis kitsa ääre pealt pedaalile vajuda ja vales kohas “böö” teha. Aga küllap Toomas arvestas nende nüanssidega, sest meiega oli ta minu arvates vägagi leplik ja leebe. Olin kirikumuusikuna alustades üsna koba. Oskasin orelil küll keerukaid lugusid, aga teenistuse mängimine on ju hoopis midagi muud! 

Neil esimestel tööaastatel suhtlesin Toomasega peamiselt tulevaste talituste asjus ja kadusin seejärel üles oreli juurde. Tasapisi sain tuttavaks ka Arne, Aili, koorijuhtide ja toonase raamatupidaja Anu Ratasega, aga ka see oli vaid vajaduspõhine suhtlus. Mul polnud aimugi, millised nad inimestena on. 

Kui Tiia lapsepuhkuselt tagasi tuli, läks Helen panka tööle (ta õppis lisaks orelile ka majandust). Mina jäin, teades endiselt, et töötan Jaanis ajutiselt ja kohe-kohe tuleb Kersti tagasi. 

Ühel päeval tuli aga Toomas minu juurde ja teatas, et Kersti otsustas veel üheks aastaks Saksamaale jääda. Mäletan täpselt, kus see vestlus toimus - eeskojas kirikuteenijate toa juures. Ta vaatas mulle ootusärevalt otsa. 

Ütlesin, et Jaani kirikus on küll väga tore töötada, aga kahjuks pean ma endale nüüd midagi püsivamat vaatama ja lihtsalt ei saa end veel üheks aastaks ajutisega kinni panna. “Tere tulemast!”, ütles Toomas seepeale ja kallistas mind. Olin võetud päriselt tööle. 

Sellest hetkest läkski täide see, mille olin kunagi 17-aastaselt Jaani kiriku vespril päevikusse kirjutanud: “Minust peab saama organist”. Ma ei teadnud toona ei kiriku-värgist ega orelist midagi. Õppisin klaverit ja orel tundus lihtsalt kütkestav, tume ja müstiline, nagu ta seal hämaras kirikuruumis paistis. Jumal võttis mu õhkamise sõna-sõnalt kuulda. 

Sõpruseni Toomasega läks siiski veel aega. Jaani koguduses ei käidud sel ajal minu mäletamist mööda üldse tööväliselt läbi. Kohtudes suruti ametlikult kätt, tunda oli distantsi. Too kallistamise komme tuli millalgi hiljem, aga siiski enne Jaani tulekut. Täitsa võimalik, et aitasin sellele ka ise kuidagi kaasa, kui end juba pisut vabamalt hakkasin tundma, aga ega ma seda ikka üksi poleks saanud teha ja õnneks keegi mind seepeale ka ei vallandanud, pigem vastupidi - nii Toomasele kui Theale, Arnele ja ka teistele paistis kohtudes kallistamine meeldivat. Õhkkond muutus üha vabamaks. 

Siiski mäletan sellest ajast ainult ühte kollektiivset koosviibimist. See oli mingi jõululõuna või õhtusöök, mis leidis aset raamatupidaja Anu Ratase hiiglaslikus korteris- samas, kus hiljem elas Jaan Tammsalu. Kohal oli palju rahvast, kellest enamikku ma ei tundnud. Ma ei teadnud, kes on juhatuses, kes nõukogus, kes mingi muu asjapulk. Ja mis on nende nimed. 

Nii töötasingi mitu aastat natuke nagu distantsil olles. Mul oli kotis kaks hiiglaslikku võtit, üks, millega sai suure kirikuukse lahti (käisimegi toona suurest uksest!) ja teine, millega pääses orelirõdule, meie rahulikku paika. Need võtmed on mul siiani sahtlinurgas alles. 

Vahel, kui kellegi oli sünnipäev, kogunesime kokku ja laulsime sünnipäevalapsele “Aasta aasta peale”. Kes seal kõik olid, Veera ja Veera mees Volli, kes oli toona mu mäletamist mööda vähemalt saja aastane, aga kohtudes raputas pikalt kätt ja naeris rǒõmsalt, Hilda, Hille, kes mulle siiani jõulukaarte saadab, Elsa… kas keegi ununes? Oi, kuidas mulle see laul ei meeldinud! Palusin oma sünnipäeval mulle hoopis “Väikest karjast” laulda. Toomasel polnud minu isepäisuse vastu midagi. 

Kui vaja, oli Toomas vägagi konkreetne ja seda vaid temale iseomasel moel. Näiteks läks meil kord hardushetkel “lappama”. Mängisime vioola solistiga mingit barokkmuusika šedöövrit, seal on aga peaaegu igas osas võimalus kordusteks. Ma unustasin öelda, et midagi pole vaja korrata ning oma “kuudist” ei saanud ma seda talle ka karjuda, nii me siis kordasimegi rõõmsasti kõiki osi. Hardushetke esimene pool kestis kümne minuti asemel kakskümmend, mis tähendab, et hõlmas ka õpetaja kõneks mõeldud aja. Ja mida tegi Toomas - läks kantslisse, luges piiblist päeva salmi, ütles “aamen” ja läks tagasi kohale. Peale hardushetke lausus: “mul oleks ka võib-olla midagi öelda olnud!” - ja mina tundsin, et vajun läbi kiriku põranda otse katakombidesse. 

Olen sellest ka kusagil kirjutanud, aga mul on meeles üks ja ainus tüli mu armsa kolleegi Tiiaga, see oli siis, kui tema arvas, et oreli ümbert tuleks see tobe putka maha võtta, aga mina sõdisin vastu, et siis me külmume ju surnuks. Asi päädis sellega, et me mõlemad nutsime, noored plikad nagu me olime ja Toomas seisis abitult meie vahel ja ei osanud midagi kosta. :)

(Asi lahenes sellega, et putka võeti küll maha, aga varsti tuli Jaan Tammsalu ja algas kiriku remont ja kirik sai soojaks.)

Mul on Toomase ametitalitustest päris palju meeles. Need olid väga hästi struktureeritud, südamlikud, aga konkreetsed. Laulatuskõnes ütles ta muuhulgas: armastus ilma austuseta on nagu ühel jalal seismine, kaua ei suuda, väsib ära...

Ja matusetalitust alustas ta alati ühtmoodi (kirjutan peast): Issand, sina oled olnud eluasemeks põlvest põlve; enne kui mäed sündisid ja ma ja ilmamaa olid tuhudes, oled Sina Issand… ; tulge tagasi inimlapsed, sest tuhat aastat on nagu üks päev, nagu rohi mis hommikul hällib, õhtuks see närtsib ja kuivab… ; Issand õpeta meid oma päevi arvestama, et saaksime targa südame…

Praegu, kui seda kirjutan, kargas mulle pähe sõna “pühadus”. Vaat see käis temaga kõikjal kaasas. Tema elu ja olek olid pühadusega põimunud. 

Meie sõprus Toomasega hakkas aga idanema hoopis mujal - esmalt käies üheskoos teenimas Sutlepa kabelis ja eriliselt siis, kui Toomas kolis elama Veskimöldresse, minust vaevu kilomeetri kaugusele. Sellest aga kirjutan juba järgmistes postitustes.

Kohviveski

 

Meite massin

Me oleme ikka Jaaniga veidike erinevad ka! 

Kui me mingi uue asja saame, tahan mina täpselt teada saada, kuidas see töötab. Jaan, ehitusmees, proovib kõigepealt umbes-täpselt nii, nagu see tema meelest peaks olema. See võib õnnestuda, aga võib ka mitte. 

Kui mina näen, et see umbes-täpselt pole päris see, muutun ma väga ärevaks. Ma ei salli juhendeid, aga ma vajan neid! Sest asjad ei saa käia umbes-täpselt, vaid absoluutselt vastavalt juhendile!

Toon näite. Täna saime kätte udupeene kohviveski, mida mu sõbranna J soovitas. Sel masinal on erinevad jahvatusastmed, jämedast peenemani. Presskannule sobib näiteks jäme jahvatus, number 6, aga aeropressile peenem jahvatus, number 2. 

Algul ei osanud me kumbki seda jahvatusjämedust muuta. Nool numbrite kohal lihtsalt ei liikunud! Proovis Jaan, proovisin mina - ei midagi! Saime ainult täiesti jämeda jahvatuse. 

Jaan rehmas üsna ruttu käega - ootame J ära, kúll tema õpetab! Ja läks magama. 

Mina aga sellistel puhkudel küll und ei saa! Võtsin uuesti õpetuse ette - ei midagi. Proovisin masinat üht- ja teistpidi - ikka ei midagi. Seejärel asusin AI-ga vestlusse - samuti asjatult. Ta küll tegi puust ja punaseks ja saatis lausa filmilõike, kuid minu masin tundus olevat teistsugune. Ei lubanud seda va jahvatusjämedust muuta!

Jaan juba ammu magas, kui mina ikka köögi laua taga mõtlesin, et mkmm, ei mingit und enne, kui masin õigesti töötab! Ma tahan peenikest jahvatust!  

Ja siis ühtäkki see toimiski! Noolt numbrite kohal sai liigutada!  Ma siiani ei tea, mida viimasel katsetusel teisiti tegin! (Millegipärast meenus mulle blondiini-anekdoot: Miks sein ümber kukub, kui blondiin sellele toetub? - Sest targem annab järele!)

Igatahes - töötab! Ja Jaan muudkui magab! Kuidas saab sellises olukorras nii rahulik olla? Mina oleksin küll kogu öö vähernud! 

Muhu kardinapuuga oli sama lugu, aga sellest täna ei räägi. Taevake, mis juba kell on!