Sünnipäevadest

 

Tordi peal olgu mistahes (väiksed) numbrid

Mul on homme viiekümne teine kord olla sünnipäevalaps. 

Hakkasin mõtlema, mitu sünnipäeva on mul üldse elu jooksul meelde jäänud. Ja paraku on asjalood nii, et ega neid palju pole. Lasteaiaeast ei mäleta ma mitte ainsatki pidu. Meeles on vaid see, et ükskord oli mul tibuga tort. Aga kui vanaks ma sain… ei tea! 

Esimesed päris mälestused pärinevad siiski ajast, mil elasime juba Järvevana teel. Mäletan, et valmistasin oma sünnipäeva kutsed ise. Joonistasin kaardikesed, mille sisse kirjutasin umbes nii: “Armas Kai (Reet, Sigrid vms)! Palun tule minu sünnipäevale 4.veebruaril kell 15.00. Maris” Ja oligi kõik. Oma hoovi lastele käisin neid kutseid ise salaja postkastidesse pistmas. Toonasest klassist mul palju külalisi ei käinud, mõni siiski. 

Sünnipäeval pakuti kartulisalatit ja viinerit. Peo teises pooles toodi lauale tort. Nagu ikka. Sünnipäeval mängisime igasugu seltskonnamänge. Kapsapead ja pimesikku ja peitust. Mingit värvipoe mängu ka, aga kuidas see täpselt käis, ma enam ei mäleta. Mäletan, et ükskord jäi sõber Reet mu sünnipäeval meile ööseks, hommikul oli mul aga 39 palavik ning sain vaid aknast kostuvate häälte kaudu kujutleda, kuidas Reet mu hoovisõpradega lumises õues mängib. Oi, ma olin nutune!

Kui ma Muusikakeskkooli õppima läksin, lõppes lapsepõlv mõnes mõttes ära. Sünnipäevale minnes tuli end korralikult üles lüüa ja jalas käisid mitte sussid, vaid kingad. Mäletan, kui piinlik mul sõbranna sünnipäeval oma punaste susside pärast oli- absoluutselt kõikidel teistel olid korralikud peokingad jalas! Ta sai siis 13. 

Aga enda sünnipäevi ma sellest ajast ei mäleta. Kas ma neid üldse pidasingi? Teiste omadel mängiti peaaegu alati pudelimängu ja küsiti võimalikult isiklikke küsimusi (keda sa armastad jms.)

Otsa-kooli ajal polnud vist mingeid sünnipäevi, aga muusikaakadeemias olid mul vähemalt ühel korral oreli üliõpilastest kaaslased kodus külas. Kas keegi mäletab enamat? 

Kahekümne viiendal sünnipäeval oli mul koos V-ga esimene selline pidu, mida siiani hästi mäletan. See toimus Burmani villas. Kohal oli tohutult rahvast ja pidu läks väga pikaks. Kui villast lahkuma pidime, jätkasime esmalt Bonnie ja Clyde's, varajastel hommikutundidel läksime aga edasi Moskva kohvikusse. 

30-ndat sünnipäeva tähistasin hoopis Egiptuses. 

35-ndal sünnipäeval oli mul kodus kolm kuuajast titte ja mäletan, et käisime hoopis Lillepaviljonis ühe V. sõbra sünnipäeval. Too pidu oli mereteemaline. Kolmikute juures oli seni hoidja. 

40. sünnipäeva tähistasime V-ga Saku mõisas. See pidu on eredalt meeles. Külalisi oli 90 ringis. Pidu viis läbi õhtujuht. Muusikat tegid Maarja-Liis ja Peeter Rebane.  Kohal oli fotograaf, meie elusündmustest korraldati viktoriin, seinal jooksis slaidishow meist ja triost. 

Ûliraju sünnipäevapeo pidasin siis, kui sain 49. Pidu toimus kodus ja tants ning trall kestsid varajaste hommikutundideni.

50-daks sünnipäevaks olin, nagu Jaan mulle lubas, taas abielus. See pidu on mul hästi meeles, kuigi külalisi ei olnud väga palju, nii paarkümne ringis. See oli igaühele isiklikult pühendamise pidu.

51.sünnipäev oli väga erakordne, kuna siis sain Jaanilt kingituseks kolmikute maali. 

Nüüd siis 52. Mul on taas avatud uksed. Kõik head sõbrad ja kallid sugulased on alates pärastlõunast oodatud. Eks näis, mis üllatused sel korral. Sünnipäevadel on ikka selline pidulik ja teistsugune tunne. Juba seetõttu on see üks tore päev. 

70

 Sõidame Rubeniga väikekooli. See on minu neljapäevane ülesanne.

 Küsin õhinal: kas tead, et Mannelal on järgmisel nädalal sünnipäev? Kas sina tuled ka? 

Rubi vastab: jaa, kui emme tuleb tulen temaga koos!

 - kas sa tead kui vanaks Mannela saab?

 - ei tea!

 - aga mis sa arvad? 

- Äkki sa saad seitsekümmend? 🙄

Mnjah, ole oma arust nii nooruslik kui tahes, nemad näevad sind ikka nii 🤪

Ük

 

Inimesed on kuidagi liimist lahti. 

Olen tähele pannud, et sellistel aegadel on liikvel iseäranis palju “tervendajaid”. Võiks öelda, et neid roomab välja lausa igast augukesest või seinapraost. Sotsiaalmeediast rääkimata. Vaatan suu lahti, mille kõigega inimesed tegelevad! Vahel ajavad nende enesereklaamid südamest naerma, vahel panevad õlgu kehitama. Kui selle kõigega piisavat distantsi hoida, võib ju mõne ravitseja-tüübi leidlikkust isegi mõnda aega jälgida. Et kuidas ta inimesi võrku püüab. Mõni annab aga koheselt põhjust kahelda inimese selges mõistuses ja tekitab soovi ta kuhugi tõenduspõhisele ravile saata, sest see on lihtsalt nii jabur. Aga kõige kummalisem on see, et kogu sellele alle-aa' le leidub ka tarbijaskonda. Jah, isegi sellele kõige alle-aa'male, kes uhhuutab mingite ufo-kanaldamiste, hologrammide, paralleelkehastuste, eelmiste elude, kaardiladumise, seentesöömise, võluvete, imeõlide, taevakehade vahtimise ja muu jampsiga. Keegi käis just hiljuti “nõidumist õppimas”, kui läks jutuks, et pole ammu näinud. Seal on vist käigus lausa püramiidskeem- “koolijuht” rikastub kõigepealt “õppurite arvelt” ja seejärel võivad “nõiahakatised” omad ärid püsti panna ja tulu teenima hakata. Kõigile jagub, sest kindlasti on piisavalt tobukesi, kes kuulavad-vaatavad isehakanud korüfeesid suud ammuli ja annavadki oma raha ära!

Ütelus, et “lollidelt tulebki raha ära võtta” pole mulle eneselegi võõras. Üketeist aastat tagasi kirjutasin nii:

https://maris74.blogspot.com/2015/09/proua-eimerohud.html

Aga mis sest enam! Nüüd olen juba ise tubli ja tark (vabandust, enesekindel) ja otsustasin, et avan tänasest uue firma. Nimeks panen “Uhhu- ja alleagrammid, kanaldamine tulnukaga, tervendamine ühe hetkega”. Patsiendil pole mitte mingit muret! Isegi veebis ei pea kohtuma, mis ma tast ikka vaatan! Tuleb lihtsalt teha ülekanne. Ühekordne, ütleme tuhat eurot, praeguste hindade juures köömes! Ja saata mulle sõnum: ük tehtud. Ja mina kanaldan kohe raha õigesse kohta ning samal sekundil on patsient terve kui purikas. Lihtne!

Aga tehke siis ük kohe ära, eks!

Paarisuhte paremaks muutmise paar puhkepäeva ja örna ööd

 

Kord kuus Kuressaares

Minul ja Jaanil on üks kena komme. Meil on igakuised “kohustuslikud kooshingamise päevad”. Kord kuus Kuressaares. (Kena kogus k-tähti, kas pole?) 

“Kord kuus Kuressaarel”on tohutult tänuväärne ja toimiv tähendus. Tõsiselt! (Tore, et teksti tuli ka t-tähti!) 

Kord kuus Kuressaaret võib teisisõnu nimetada paarisuhte parendamise paariks puhkepäevaks, paarisuhte boksipeatuseks ja pisiremondiks või pühendumise pelgupaigaks (Pange tähele- pjedestaalil on p-tähed!). “Kord kuus Kuressaare” nõuab pikka etteplaneerimist, sest muidu ei tule seda kunagi. Meie planeerime. 

“Kord kuus Kuressaaret” on väga vaja, sest kui üheshingamine lakkaks, jääks järele vaid üksinda hingeldamine. “Kord kuus Kuressaares” aitab kenasti koonduda, päriselt pühenduda ja targasti taastuda.

Soovitame “kord kuus Kuressaaret” kõikidele kokkukuulujatele. Teile sobival viisil ja paigas. Garanteerime, see teeb paarisuhtega imet! 

❤️❤️❤️

PS! Suveperioodil toimub “kord kuus Kuressaare” asemel “mõnuga meite Muhus”.

Augus

Augu äärel :)

 Mina olen küll vahel augus, kas teie ka?

Auku kukkumine käib tavaliselt ootamatult, ütleme nii, et auk ei hüüa tulles. Eile näiteks avastasin end augus olevat siis, kui maitsestasin parasjagu lõunasöögiks mõeldud lambaribi. Töö oli igav ja aeganõudev ning andis mõtetele vaba voli lennelda. Seal need siis lendlesidki, kõneledes mulle sosinal, kuidas ma oma ressurssi mingi hakkimise, koorimise ja määrimise peale raiskan ja üldse, kui mõttetu koht on köök ja ausalt öeldes, miks just mina pean iga päev süüa tegema. Selle asemel, et midagi hoopis loomingulisemat produtseerida. Ning ühtäkki olingi vupsti! omadega augus. 

Kui ma augus olen, on mul endast nii hale meel, et hakka või nutma. Ja ega ma sealt kohe välja hüppama kah kiirusta. Pigem istun mütaki! augu põhja ja halisen endamisi. Halin muudab olemise veelgi kurvemaks. Nõuab tekki, mida enesele üll visata ja selle all end lausa külili keerata. Kägarasse.

Jaan ei ole kunagi augus. Aga meie koosoldud aastate jooksul on ta hakanud suurepäraselt tajuma, mil mida seda olen. Algul tegi ta nii, nagu mehed ikka sel puhul teevad, kui nende naised augus on - hakkas pakkuma lahendusi. Siis aga mõistis, et laused stiilis “mõtle, kui palju su elus head ja rõõmustavat on” augusolijat ei aita. Need “head ja rõõmustavad asjad” on augusolemise hetkil minuga seal augus lihtsalt kaasas, ega ma nende olemasolu eitagi. Aga jah, neist rääkimine oleks nagu õigest teemast kõrvale kaldumine. Enesehaletsuse teemast.

Kirjutasin sellest siin blogis tegelikult juba 2018.aastal, aga siis vaatasin asja hoopis teise nurga alt. Toonane postitus on järgmine:

"Ema oli jälle ülaltoas ja haletses ennast...," lugesin lastele Lindgreni raamatust "Madlike ja Jaanikingu põnn".

See lause oli kogu raamatu jooksul üht- või teistviisi esitatud mitmel korral ja tundus kummaline, et ma seda kunagi varem polnud märganud. Nimelt oli raamatu-Madlikese ja tema õe Liisbeti emal vedanud suurepärase paarisuhtega ning "ka Madlike teadis, et ta isa polnud tavaline mees". Ometi tavatses ema end aeg-ajalt haletseda!

Ja siis tabasin pointi: ennast haletseda saabki vaid väga turvalises suhtes! Lindgren pidi olema ülihea psühholoog, et selle nüansi ära tabas. Naisena tean, kuiväga tahaks vahel haletsusse langeda. Paraku on elu läinud nii, et pean ikka ja jälle näitama oma tugevat poolt, kindlat ja tahtejõulist palet, positiivset ellusuhtumist ning tegusat olekut. Teise niru hakkamasaamine, ahastus ja jõuetus ei tekita mujal, kui heas paarisuhtes suurt midagi muud, kui ärritust või viha. Eriti, kui see inimese sõnades ja olekus muudkui kordub.

Joodik Nilssoni naine näiteks ei haletsenud end raamatus kordagi. Ta kandis üksi kogu perekonna koormat, vahel ka purjus meest-  kui mööda vaadata sellest, et nende poegki ei saanud elada normaalset lapse-elu, vaid kandis oma õlul isarolli, mille viinanina kainemal perioodil jälle enesele tahtis kahmata. Ühesõnaga, seal majas ei tuntud mingit enesehaletsust. Armastust samuti mitte.

Ka täi-Miia ema, kellel üldse meest ei olnud, nii et ta lapsed pidid mingi olematu Stockholmi-isa välja mõtlema, ja kes nii palju töötas, et ta "mitte kunagi oma laste pärast ei muretsenud" (laste pärast muretsemine on ju emade pärisosa!), ei tundunud end haletsevat. Ridade vahel kleebiti talle külge kahtlasi silte, mis oleksid "sellise naise" enesehaletsuse kindlasti millekski muuks väänanud. Pigem olla nähtamatu ja vait.

Lindgren teadis, et enesehaletsushoog pole mingilgi määral ohtlik. Pigem on julgus näidata oma haavatavust üks osa tugevaks inimeseks olemisest. Nagu juba mainisin, ei saa seda aga teha ebaturvalises suhtes. Kui langen, pean olema kindel, et teine mind kinni püüab. Tekkinuks Madlikese isal siinkohal süütunne, muutunuks nendegi suhe kaugeks või konfliktseks. Aga isa säilitas väärikuse, andis aega ning hiljem visati juba teineteisele iroonilis-koomilisi repliike ning laste magamamineku ajal "hoidsid ema ja isa jälle teineteisel ümbert kinni".

Ah, miks ei võiks elu olla nii lihtne ja ilus?

Nii kirjutasin toona. Aga nüüd on ka minul selline paarisuhe, kus aeg-ajalt end turvaliselt haletseda. On see vast õnn! Päris ausalt kohe! Ma ei peagi enam olema mingi tank ega raudne leedi. Olen naine!

 Muide, ma tean küll, kuidas august välja saab! Selleks tuleb õue minna. Ja väga kiiresti kõndida. Nii kiiresti, kui jalad vähegi võtavad. Ja pikalt! Mida pikemalt, seda kindlamini sikutad end jälle augu äärele ja märkamatult oledki päriselus tagasi. 

Lambaribi oli kaks tundi ahjus. Koos porgandite ja sibulatega. Kui tagasi jõudsin, oli just õige aeg see välja võtta ja sööma hakata. Ja pärast sööki “hoidsime jälle teineteisel ümbert kinni”. Pidime nimelt harjutama aeglase valsi uut, keerukat kombinatsiooni. 

Jah, miks ei peakski elu olema nii lihtne ja ilus!

***

NB! Sellesama söögi-teemaga olen augus olnud ennegi. Just leidsin seitse aastat tagasi jaanuaris kirjutatud luuletuse Supinaine:

oh,

mõtlesin supilt vahtu riisudes

oleks mul kümnendikkugi seda aega

mis sekund sekundi haaval 

päev-päevalt

mu kätelt vahustesse voogudesse pudeneb

kus siis alles teeksin!

porgandikuubikud ja kana

tunduvad nii tühised

õige loomeinimese
sisukate võimaluste kõrval

Teisest küljest vaadatuna

võib aga just klaar puljong kõneleda
maailma muutvaist

supernaistest

muutes nad veidi kollakatena
nähtavaks

nende endi kokkukeedetud leeme
selgel peegelpildil

Pidudest

 

Nii tore on käia pidudel, mis on hästi läbi mõeldud ja pidutseda koos inimestega, kes oskavad pidutseda. Ja pidusid lihtsalt tuleb aeg-ajalt pidada! Minu hing igatseb küll pidutsemise järgi. Aga muidugi mitte valimatult.

Pidusid saab korraldada mitut moodi. Kõige tavalisem ja ilmselt ka eestlaslikum on nn söögilaua-pidu, st tullakse kokku, istutakse maha, süüakae-juuakse ja räägitakse maast-ilmast. Tillukese seltskonnaga on säärane pidutsemisviis igati okei, eriti kui kõikidel osapooltel on oskus ka teisi kuulata. Sellised istumised võivad kujuneda vägagi meeleolukateks. 

Kui aga rääkida suurema seltskonna koosviibimistest, siis üha enam meeldib mulle nn mõtestatud pidu, koosviibimine, millel on läbiv temaatika või ühistegevus. Viimati, Jaani tütre juubelil oli selleks matkajuhiga matk Kõrvemaa kaunis lumises metsas. 

Sünnipäevadel, kus on palju rahvast, on alati vahvad  ka viktoriinid sünnipäevalapse kohta või tema elu läbiv slaidishow. Ma ise tegin aga oma juubelil vastupidi. Lugesin iga külalise kohta ühe “kiiksuga” mälestuse, mida teised ei teadnud. See, kelle kohta too jutuke käis, pidi olema vait, teised aga pidid pakkuma, kellest ma räägin. Oi, sellega sai nalja!

Igavesti vahvad on peod, kus saab kas laulda või tantsida. Sellega on siiiski mõni “aga”.  Mida rohkem me Jaaniga tantsutrennis käime, seda vähem peame lihtsalt õõtsumist või hööritamist tantsuks. Maitsekas muusikavalik võimaldab vähemalt rumbat või fokstrotti. Nende rütmis saaksid õõtsuda ka need, kes eriti tantsida ei oska. Kõikidel oleks hea meel. Paraku kipub pidudel, mille korraldajad muusikale rõhku panna ei oska, mõnikord olema minu jaoks täiesti talumatu muusikavalik. 

Aeg-ajalt ei jõua ma ära imestada, et kas ikka veel toodetakse säärast talumatut soppa, kus puudub nii viis kui sõnum ja esitajal ka lauluhääl, aga see-eest vaipa klopitakse “teose” taustal usinasti. Võimalik, et need üllitised pärinevad siiski 90ndatest. Aga seda kummalisem on tõdeda, et sellisel andetul soustil on ka praegusel ajal tarbijaskonda! Olles ise väga tundliku kõrvaga, ei suuda ma midagi säärast isegi vaikse taustana kuulata. Õnneks pole väga pidanudki. 

Teine mõnusat pidutsemist välistav komponent on muusika valjus. Olime hiljuti taas ühel muidu toredal juubelil, aga õnnetuseks oli juubilar tantsuks esinema tellinud mingi kahemehebändi, mille vokaalsolist võttis nõuks kõik pidulised kas kurdiks või peolt minema röökida. Meie valisime viimase variandi. Ma ei tee nalja- ühe mehe nutikell läks pidevalt häiresse, et müratase ületab tervisliku normi piire mitmekordselt. Milleks me peaksime oma tervist rikkuma? Kahjuks oli peoperemehe enda kuulmine juba niivõrd kahjustunud, et ta ei käskinud seda lärmi ka koheselt ära lõpetada. Ei tea, kas ta kargas seal peo lõpus ihuüksi?

Ahjaa, labasused on ka minu jaoks täiesti “out”. Kui arvatakse, et sellised laulud nagu “joo ennast täis kui siga” võivad olla osaks toredast peost, siis on maitsete erinevus liialt suur. On ju igasuguseid vahvaid rahvalikke laule, mida saab mõnuga kaasa laulda ja kellelgi ei hakka piinlik. Mul on spotify's terve list eestikeelseid pidulaule ja teine armastuslauludest. Eks see, milline muusika parasjagu kõlama sobib, oleneb ju sündmusest ja inimestest. Mõnes intiimsemas seltskonnas ja vaiksel koosistumisel on selleks hoopiski klassika. 

Üks asi veel. Kuna ma ise tarbin alkoholi harva ja vähe, ei kannata ma silmnähtavalt purjus inimesi. Neid, kes endale enesekontrolli kadumise tõttu tähelepanu tõmbavad. Selliseid, kes end “ohvitseriks joovad” ja oma hõigete ja haugatustega üldise toreda meeleolu ära rikuvad. Eks mõnikord läheb ühel või teisel pisut paljuks, sellest pole midagi, aga kui inimese sisemaailm sellisel viisil nähtavale tuleb, et see teistele häirivaks muutub, on asi pahasti. Alkohol on tarkade jook. 

Aga pidu peab pidama, sest inimese hing tahab ju hõisata ja ihugi nõuab üleslöömist! Õnneks on aasta jooksul piisavalt pidulikke sündmusi. Ja vahvad peod jäävad pikaks ajaks meelde. 

Sugupuu

Helis Ana ja Vaariga

 Kuulsin täna kirikus ilusat mõttekäiku sellest, kuidas igaüks kuulub esivanemate kaudu kindlasse sugupuusse, ja mida rohkem inimesi seal “okste” ja “harudena” on, seda laiema võra see puu moodustab ning nagu looduseski, pakub laiema võrega puu rohkem varju ja kaitset kui üksik ja kidur. 

Kirikus läks jutt küll edasi Jumala perekonna juurde, mina aga jäin mõttesse, kas ka minu sugupuu on piisavalt laia võraga, et pakkuda vajadusel varju ja kaitset. 

Mu mõlemad vanemad on pärit maalt, aga linna õppima tulles jäänud siia, Tallinnasse, abiellunud ja loonud pere.  Olen niisiis alles teist põlve linnainimene. Emapoolses suguvõsas oskan nimetada veel vaid paari inimest, kes linnas elavad. Isapoolses on linna ümberasunuid rohkem. 

Ega puu võra suurust ja kohevust vast määragi suurt see, kas ta kasvab maal või linnas. Määrab see, kas on pinnas on lopsakaks kasvamiseks piisavalt sobiv. See tähendab, et kas meie vanemad ja vanavanemad on meile pärandanud piisavalt palju selliseid õpetusi ja väärtusi, mida saaksime endagi elus rakendada ja mille kaudu tunduks maailm justkui lihtsam ja turvalisem paik. 

Ja algatuseks sobiks vast hoopis küsida, kas juhul, kui sugupuu ongi laia võraga, on see ka piisavalt ühtehoidev või moodustab hoopis sellise harali puu, mille erinevate okste alt võib varju leida küll, kui mis suure tormi eest ühtsena küll mingit kaitset ei paku. Mnjah, on, millele mõelda. 

Mulle tundub, et vanasti hoidsid inimesed palju rohkem ühte. Näiteks mu emapoolne suguvõsa käis üsna usinasti läbi. Kõige rohkem suhtlesime küll onu perega, aga ka vanaema poolõdede ja nende tütarde peredega oli väike kontakt olemas. Praegu on kõik jäänud üsna soiku. Pole ju enam vanaema sünnipäeva ega Kadrina jõulusid, mille pärast kohale tulla ja koos olla. Kõnnu, vanaema sünnikoha, kokkutulekud on võtnud hoopis teise vormi.  Kunagi käisime, olime, laulsime. Nüüd on teised ajad ja võõrad inimesed.

Emapoolse vanaisa sugulased- ta õed ja nende järeltulijad olid meie jaoks siiski otsekui sugupuult äralõigatud oksad ja nende nimesid ja isegi olemasolu tean vaid aimamisi. Vanaema ja ema suhtlesid nendega üli-minimaalselt ja meie põlvkonda ei pühendatud sellesse üldse. Millest on kahju, sest teadaolevalt on/oli nende hulgas haritud, põnevaid inimesi. Aga noh, vanaisa “eripärade” tõttu hoidsid “meie omad” eraldi ning vanaema ei osanud ehk olukorda lahendada. Lisaks veel mineviku haavatasaamised. Pärandi-asjad. Ah ei tea…

Isapoolne suguselts ehk isaisa-poolsed sugupuu oksad suhtlesid omavahel päris tihedasti. Eriti saab seda öelda Tallinnas elavate sugulaste kohta. Isa onupoja ja täditütre pered olid minu mäletamist mööda üsna tihedas läbikäimises, ühe vanatädi lapselapsed olid minuealistest kõige lähedasemad, käisid mu sünnipäeval ja puha (tõsi, vastupidist- et mina nende omal oleksin käinud, ma ei mäleta). Praeguseks pole mul mitte ühegagi neist mingit sidet. Vaid Muhu omadega suhtleme aeg-ajalt. Küll mitte väga isiklikul, vaid pigem Muhu-teemade pinnal. Aga no vähemalt suhtleme. 

Kui olin laps, siis käisid vanaisa õed ja vend oma peredega suviti ka Muhus, need olid oodatud kohtumised, heinaveo talgud, sauna ehitus ja muu, lisaks vahvad peod koos lauluga. Nojah, kõik olid ju sealtsamast talust pärit… Aga mis teha, enam sellist suhtlust ei ole ega tule. Ülekohus, solvumised ja mis kõikveel…

Isa emapoolne suguvõsa on veel kindlakäelisemalt, kui emapoolse vanaisa oma, ära lõigatud. Seda pole lihtsalt kunagi olnudki. Niisiis ei anna seda ka enam kuidagi taastada. 

Arutasin seda teemat ka Jaaniga. Jaan lisas, et kuna mu vanemate põlvkond oli sõjajärgne, pidid tolle aja inimesed juba olude sunnil rohkem kokku hoidma, kui praeguse aja omad. Maa inimestega tuli arvestada ja neil abiks käia, kuna neilt sai näiteks toitu - liha, juurikaid ja muud- sest poes polnud ju peaaegu midagi. Linna inimestelt sai aga näiteks õpingute ajal ulualust. Või lausa iseseisva elu alguses, minu vanemate näitel, kes elasid oma abielu esimestel kuudel koos minuga mu vanatädide kööktoa kapitaguses. Jaan arvas, et loomult on eestlane siiski eraklik, aga rasketel aegadel hoitakse kokku. Mis on tõsi.

Aga tegelikult pole kõik ülalmainitu üldse niivõrd oluline, tõstab nüüd minus pead terapeut. Kõige olulisemad on suhted. Suhete kvaliteet, mitte kvantiteet. Ka väga väike sugupuuke võib anda kindlust ja varju, kui seal on armastavad ja suure hingetarkusega inimesed. 

Teate, ma ei suuda enam lugeda ühtegi raamatut, mis räägib nõuka-aegsest elust, seal vohavast vaimsest ja füüsilisest vägivallast, eriti laste suunal. Jälle sattus üks säärane raamat oma jäledate kirjeldustega kätte ja ma jätsin selle lihtsalt pooleli! Kõik need jutud mingitest roppudest julmadest joodikutest kasuisadest, pedofiilidest ja jätistest, kelle vastu hingetarkuseta emad jõuetud olid, jõledast koolikiusust, mille vastu mitte keegi ei astunud …. Talumatu! 

Hiljuti oli kusagil artikkel, kus muusik Maria Faust ütles, et tal on hea meel, et ta kasvas isata. Jah, loomulikult oleks ma soovinud, et mul oleks isa, ütles ta. Aga sellist isa nagu mul, ei ole ma kunagi igatsenud, lisas ta. Kust tulevad naised, kes kaklevad mingite külajoodikute eest, küsis ta veel. Miks nad üksi ei oska ola? Õnneks oli ta oma emal oidu. 

Oma kodudest tulevad nad. Kõik rõvedus ja julmus pärineb meie, eesti inimeste kodudest. Ka tänapäeval. Mul on oma terapeuditee algusest meeles mõned eriti õõvastavad juhtumid, mille peale tahaksin veel tänagi appi karjuda. Loomulikult ei saanud ma neid peresid eriti palju aidata, aga kuidas ma soovin, et oleksin saanud panna kohese piiri, sest selline jõhkus, mis ühes või teises kodus ilmnes, on lubamatu! Ma ei tahaks analüüsida nende jätiste minevikku, kellega kohtusin, olgugi, et kõigele on seletus. Mõnikord lihtsalt ei oleks vaja seletada seal, kus tuleks kiiresti tegutseda ja muuta seda, mida veel muuta saab. Päästa lapsi, kel pole mingit valikuvõimalust. Vaesed väikesed!

Kokkuvõtteks, sugupuu saab olla ja loodetavasti enamusel ongi üks varju ja kaitset pakkuv puu. Paraku võib ta olla ka läbimädanenud puu, mis viimaks inimesele kaela kukub. Sellistest puudest on targem eemale hoida. Kui veab, võib läbi suhete, kas abiellumise või sügavate sõprussuhete, end turvaliselt mõne muu sugupuu alt leida. Täiskasvanueas sõltub palju iseenda valikutest. 

Soovin, et meie sugupuu minupoolne võra pakuks lõpmata palju armastust, hoolimist ja turvatunnet nii mu lastele, kui mu lähisugulaste peredele. Et see oleks tihe, kauni võraga puu, mille lehed tuules tasakesi kahisevad ja millest kumavad läbi kuldsed päiksekiired. Et kõik mu kallid tahaksid selle alla koonduda, kiirustamata lugusid vesta, tassikest teed rüübata ja tänumeeles naeratada. 

Tangot tantsitakse kahekesi