Toomas ja Sutlepa

 Sutlepa kabel kuulus vist Jaani kiriku alla “minu ajaarvamise” algusest peale. Viis korda aastas tuli seada sammud sinna, Vabaõhumuuseumisse. Jõulud, Ülestõusmispühad, Nelipühad, Jaanipäev ja Mihklipäev. Mõned aastad proovisime ka Rukkimaarjapäeva, 15.augusti, aga see ei saanud rahva seas kuigi populaarseks.

Sutlepa on olnud kogu aeg Toomase “oma”. Peale pensionile jäämist sai temast aga mitteametliku Sutlepa koguduse täieõiguslik õpetaja, mis tähendas, et Sutlepa oligi päriselt Toomase kirik. 

Ja see toimis - teatud inimesed (ja neid oli palju!) olid alati Sutlepas kohal. Pluss arvukalt juhuslikke käijaid. Haruharva olid Sutlepa teenistused rahvavaesed. Pigem meenuvad need, kus paljud inimesed seisid kogu teenistuse vahekäigus ja ukseavas püsti. Ahjaa, mingil ajal tuli end Vabaõhumuuseumi väravas “koguduse liikmeks” registreerida, siis sai teenistuse ajaks tasuta sisse. Asi oli vist selles, et mõnele inimesele käis muuseumi pileti ostmine päriselt üle jõu. Eriti, kui hinnad mingil ajal hüppeliselt tõusid. 

Mäletan neid toredaid kabeli poole minekuid. Toomas tuli alati koos Theaga ja vahel sattusime üheskoos kõndima. Autod parkisime sel ajal ikka ilusti väravasse. Kui oli mõni püha, näiteks jaanipäev, kostis siit-sealt pillimängu, näha oli esinema tõttavaid rahvatantsijaid, arvukalt lastega peresid ja muidugi turiste. Kolu kõrtsu juures oli ikka rõõmus askeldamine. Meiegi saime kirikusse minnes ja sealt tulles melust osa. 

Jõulu ajal pakuti lastele ja peredele saanisõitu, hobused kappasid aisakellade helinal, nii et lumi taga. Kabel ehiti päris küünaldega, ka kuuselgi särasid küünlad. Ukse peal tuli jalad suurte kuuseokste külge lumest puhtaks pühkida. 

Minu ülesanne oli alati tuua kohale laululehed. Vahel oli kirik minu jõudes juba rahvast tulvil, siis pidin ise laululehed kirikulistele jagama. Umbes viis minutit enne teenistuse algust hakkas Igor, hiljem Astra kirikukellasid helistama. See kellade helistamine on omaette vaatamisväärsus - toredaks helinaks tuleb ukse kõrval asuvatest nööre õige rütmi ja tugevusega tõmmata. Ülalt kostev kellamäng lisas ootusärevust ja pidulikkust ja oli imetore kuulata! 

Toomas hakkas kõrvalmajast tulema paar minutit enne õiget aega. Kui ta jalgrada mööda kabeli poole sammus, hakkasin harmooniumil mängima. Inimesed andsid talle teed, et jumalateenistus saaks kaunilt alata. Muidugi ootasid kõik Toomase jutlust ja kui see viimaks algas, jäi kogu kabel hiirvaikseks. Toomas kõneles peast ja kõik tema väljaöeldu vormus täiuslikuks, viimistletud lausete ja selgete mõtetega, vahel ootamatuid radu käivaks jutluseks. Mõnikord mõtlesin kuuldu üle isekeskis, vahel jätkasime samal teemal kohvilauas. Ükskõikseks ei jätnud Toomase jutlus kunagi. 

Sutlepa kabelis ei ole orelit, on harmoonium. See on väike, aga armas pill. Klaviatuuri all olevate paisukappide avamisega saab ta tooni küll valjemaks, kuid kaua ei jõua niiviisi sõtkuda, et põlved paisukappe avali hoiavad. Pikas laulus tuli mõned salmid ka pianos võtta, et veidi puhata. 

Minu tütar Helis käis Sutlepa “kõrgajal” Rocca al Mare koolis. Kuna Sutlepa teenistused algasid kell kolm, tuli ka tema tihtilugu otse koolist teenistusele. Et ta õppis ka flööti, mängis ta alati koraale kaasa. Nii oli kohe poole kergem laulda, viis oli ilusti kuulda. Teine, kes aeg-ajalt abiks käis, oli Henno Soode. Ja mitte viiuliga, mis on ta põhipill, vaid mandoliiniga. Ka see oli vahva kooslus ja tekitas alati rõõmsa elevuse. 

Aga põhilisteks abistavateks jõududeks olid absoluutselt igal korral head Vabaõhumuuseumi inimesed. Oi, kuidas mäletan neid kaugeid ilusaid aegu, kui Igor Tõnurist koos armsate Astra ja Ailega vaimulikke rahvalaule esitasid! Need olid vahvad pikad lugulaulud, kus päevakohane piiblitekst ja Jumala kiitus alati rõõmsalt sees. 

Alles täna mõistan, milline väärtus neil jumalateenistustel oli. Oh, et mul polnud oidu neid kordki lindistada! Mitte kusagil ei ole sellist jõuluõhtu teenistust, kui olid Sutlepa omad, kus Toomas jutlustas ja rahvamassid hardunult kuulasid. Mitte kusagil pole sellist Püha ööd, mida saadab vaikne, pisut krigisev harmoonium, aga mida lauldakse kogu hingest, silmad kinni, värinad üle selja. Usun, et sellistel hetkedel moodustub vastsündinud Jeesuslapsele pühim palve. 

Erilised oli ka Mihklipäevad, kui akna taguste puude lehed kaunilt kolletasid. Ja õitemeres Nelipühad. 

Jah, nii oli selles lihtsas väikses kabelis, mis kunagi Sutlepa külast Noarootsist, ühes seal palvetanud inimeste lugudega muuseumi toodud, koos Toomasega pikki aastaid… 

Peale teenistust ei läinud me sugugi kohe koju. Oh ei, meid ootas alati kõrvalasuvas villas rikkalikult kaetud laud! Aile, Astra ja Ülle olid hoolitsenud hea-parema eest. Meil Toomasega oli alati oma koht, ja minu omale oli alati asetatud teetass, sest kohvi ma siis ei joonud. Söögilauas leidsid aset pikad ja huvitavad vestlused. Saime seal osa teineteise eludest, kuulsime ja jutustasime lugusid. Meist moodustus otsekui ühine Sutlepa perekond. Mäletan, et Igor tõi alati Ülestõusmispühadeks erilise tehnikaga tehtud imeilusaid mune, mida ta meile kinkis. Ja alati leidis aset ka munade-koks, kus selgitati võitja. Jäime kohvilauda alati kauaks istuma. 

Mõelda vaid, et üle poole sellest imelisest seltskonnast on juba Jumala juures. Igor kutsuti varakult, seejärel läks Thea ja nüüd, kevadel Aile, keda Toomas käis Sutlepa kabelis matmas ja mis jäigi viimaseks tema poolt läbiviidud matuseks… 

Võib vist öelda, et olin Sutlepas Toomase parem käsi. Mingid aastad käisime seal alati koos. Algul oli ka Thea meiega, aga kui tema väsis ja enam tulla ei saanud, sai ta ikka tervitused ja kotitäie head-paremat muuseumirahva poolt kaasa. Meiegi ei läinud kunagi koju tühjade kätega, vaid ikka kingituste ja kallistustega. Jah, aitasin Toomast, kuis sain. Näiteks palus ta mul teha kõik Sutlepa laululehed, see tähendab, valida sinna laulud. Mäletan, et olin ikka väga ähmis. Mul on jäänud mulje, et kirikuõpetajatel on selles “kunstis” mingid omad saladused, mistõttu vähestes kogudustes usaldatakse laulude valimine organistile. Aga Toomas usaldas! Ja ta ei vahetanud mitte ühtegi laulu välja! Kui olin kõhklev, sest mina vaatan ju valides väga täpselt ka viisi - viis peab ilus olema - vastas ta alati, et “sobib küll”. Hoolitsesin ka selle eest, et laululehti jätkuks ning vajadusel palusin neid juurde teha. 

Oeh. Kindlasti ei kirjutanud ma praegu kõigest Toomase ja Sutlepaga seonduvast. Tegu on ju kahekümne seitme aastaga! Eks ma pisut täiendan, kui midagi meenub. Aga teate, mul oli seda lugu kirjutades mitmel korral klomp kurgus. Need ilusad ajad olid kulla hinnaga. Alles nüüd taipan tõeliselt…

Idüll

 Täna mõtlen lähemalt sõnale “idüll”. Meie uus, hommikupäikese poolne terrass on selle jaoks imeline paik.

Kas ka teie jaoks on sõna “idüll” lausa kehaliselt tunnetatav? See on otsekui segu imetlusest ja ülimast rahuolust, otsekui paigalseisev, lõputu harras hetk.

Kuigi idülli jaoks on minu arvates vajalik turvalisus, olen siin samas Muhus idülli kogenud ka keerukal ajal. Olin siis lastega üksi, trio oli vaevu kooliealine. Tegin siin meeletult, lausa hullu kombel tööd, renoveerisin üksinda aknaid ja seinu ja ladusin kiviaeda, et majapidamine järk-järgult kaunimaks muuta ja meil kõikidel siin hea oleks. 

Täna ei saa ma kuidagi aru, kust ma ometi võtsin selle jõu, et kõige selle hullumeelsusega toime tulla! Arvan, et see jõud antakse ülalt, kui muud varianti pole. Nüüd on mul Jaan kõrval ja ma isegi ei juurdle enam selle üle, kas olen teinud piisavalt või ehk hoopis päev läbi logelenud. Kelle ees peaksin tubli olema, kui kõik on enam-vähem kena? Ja kui mõni asi polegi, mis sest!

Sel suvel olen siit-sealt kõpitsenud vaid paari teise korruse tulevase külalistetoa suurt akent. See töö on täpne ja aeganõudev - kõigepealt valmistad kõik ette, töölaua, alused, kuhu aken asetada, kõrgeima turvalisusega maski, sest värviaurud võivad muidu olla tervist kahjustavad, kindad, kuumaõhu fööni, pahtlilabida, millega sulanud vana värv maha kraapida, näpitsad, millega vanad kitti kinnihoidvad nagad eemaldada. Siis hakkad tööle. Mõni värvikiht rullub kohe maha, mõni laseb pikalt paluda. Üks külg, teine külg, vaheliistud, ääred. Lõputu töö!

Seejärel lihvid. Valid taldlihvijale sobiva jämedusega liivapaberi, algul ehk karmima, pärast peenema. Tolmu lendab, lükkad selle laia pintsliga eemale. Nurgad ja liistude ääred ei anna end hästi kätte. Kõik peab jääma sile, sest muidu jääb värv krobeline. Linaõlivärvi tuleb ju panna õrnõhukese kihina, muidu ei kuiva see ealeski ära!

Jah, aga enne värvimist võib veel raamid värnitsaga üle käia - siis ei ahmi puit nii palju värvi sisse. Saab enne söönuks! Ning lõpuks esimene värvikiht. Raami esikülg ja külgmised ning ülemine äär; raam püsti töölauale, tagakülg. Seejärel raam ettevaatlikult konksudega õunapuu otsa kuivama ning ettevaatlikult värvida ka alumine äär. Esimene ring tehtud. Nüüd kolm päeva kuivamist ja läheb teisele ringile. Taas kolm päeva ja ongi kolmanda värvikihi kord… Uhh!

Oih, teema läks rändama! Tulles tagasi idülli juurde, kogesin seda ka siis, kui olid pingelisemad ajad. Üht sellist hetke mäletan siiani. Meil on maja taga hiiglaslik muruplats, tagapool kasvavad õunapuud, veel tagapool on veel hiiglaslikum hobuste ja lehmadega karjamaa. Ühesõnaga, avarus! 

Olin taas töötanud kogu päeva, kui korraga märkasin, millised erilised pilved purjetavad aeglaselt üle me maja. Varisesin sinnasamasse murule ristseliti maha, vahtisin lummatult taevasse ja tundsin - vaat see ongi idüll. Aga kõik see rabelemine, millega mina tegelen… Lebasin seal muru peal pikalt - pikalt. Lubasin, et jätan sellest hetkest meelde viimse kui detaili. Ja korrutan enesele iga päev, et tööd võivad oodata. Ilmselt millalgi pärast seda murullebamist palkasingi töömehed. 

See oli siis… Aga nüüd ilmutab idüll end märksa sagedamini ja märksa pikemalt: 

Ärkan hommikul sügavast, kosutavast unest. Ringutan. Kuulen, kuidas kusagil töötab pump. Ja kusagil kaugemal ka trimmer… Kallis Jaan on ilmselt juba ammu üleval. Tõmban oma siidise hommikumantli õlule ja panen teevee tulele. Valmistan kaks tassitäit. Segan veidi mett sisse. Istun hommikupäikese poolsele verandale. Sinna saab vannitoa maast laeni uks-akende kaudu, mille jätan rõõmsasti valla. Siidised kardinad asuvad tuulega tantsisklema. See on vaatepilt, millest unistasin kohe, kui siia majja kolisime. Maast laeni aknad ja tuules lendlevad kardinad… 

Hobused ja lehmadki on kogunenud meie poole aasaservale hommikut tervitama. Nad vaatavad mind, mina neid. Suured pullid on veidi kühmus selgadega, lehmad oma kogukusele vaatamata kuidagi emalikult hellad. Nende silmad, ahh, kui ilusad! Varsakesed on suve jooksul kenasti kasvanud. Nad on juba kõrged, aga kõhnad- nagu teismelised ikka. Nende pead on püsti ja kõrvad kikkis, ühes küljest oleks nagu juba iseseisvad… aga niipea kui ema ampsamiskohta muudab, longivad nad ikkagi temale järele - vara veel üksinda maailma avastada. 

Ükshaaval tuleb peretšätti hommikutervitusi. Heliselt linnast, vanematelt Lääne-Virust, vennalt kusagil Läänemerel, Suusilt Tartust … Meil siin sajab… meil siin valmivad õunad… Kes kaugel, kes lähedal, ometi kõik kallid koos! Internet ei ole läbinisti halb!

Ja siis tuleb Jaan. Temaga on hää nii rääkida kui vaikida. Täna vaikime, vaatleme  pilvi, naeratame. Päike hakkab end tasapisi majanurga taha keerama. On aeg minna kööki, vaadata hommikusöögi järele…

Jah, see on idüll. Pikk hetk, mil tunned, milline arm tuleb healt Jumalalt. Sõnul seletamatu. 

Toomas ja Jaani kirik

Alustasin Jaani kirikus tööd 1999.aastal. Esialgu läksin sinna oma praeguse pikaaegse kolleegi Tiia Tenno asendajaks tema lapsehoolduspuhkuse ajal. Minu paariliseks oli toona Helen Tammeste, kes asendas omakorda Kersti Petermanni, kes õppis parasjagu Saksamaal. 

Toona oli meil mingi imelik punktisüsteem, millega oma mängimisgraafikut arvestasime. Ristimine andis 2 punkti, matus 3, hardushetk 4, teenistus 5. Pidi olema tähelepanelik ja hoolsalt kantselei kladet jälgima, et mõnda matust maha ei magaks. Mõlemal oli pidev vastutus. 

Oreli mängupult oli praegusega võrreldes teistpidi ja asus “kapis”, kuhu organist pidi mängimiseks ronima. Väljavaated seal kapis olid ahtakesed, palju käis nii-öelda tunnetuse pealt. Selleks, et aru saada, kas õpetaja on näiteks end altaris rahva poole keeranud või viiuldaja auftaktiks valmis, tuli end pingi najale poolpüsti ajada ja püüda end noodipuldi tagusest aknast välja küünitada. Sellega aga oli alati see oht, et jalg võis kitsa ääre pealt pedaalile vajuda ja vales kohas “böö” teha. Aga küllap Toomas arvestas nende nüanssidega, sest meiega oli ta minu arvates vägagi leplik ja leebe. Olin kirikumuusikuna alustades ikka väga koba. Oskasin orelil küll keerukaid lugusid, aga teenistuse mängimine on ju hoopis midagi muud! 

Neil esimestel tööaastatel suhtlesin Toomasega peamiselt tulevaste talituste asjus ja kadusin seejärel üles oreli juurde. Tasapisi sain tuttavaks ka Arne, Aili, koorijuhtide ja toonase raamatupidaja Anu Ratasega, aga ka see oli vaid vajaduspõhine suhtlus. Mul polnud aimugi, millised nad inimestena on. 

Kui Tiia lapsepuhkuselt tagasi tuli, läks Helen panka tööle (ta õppis lisaks orelile ka majandust). Mina jäin, teades endiselt, et töötan Jaanis ajutiselt ja kohe-kohe tuleb Kersti tagasi. 

Ühel päeval tuli aga Toomas minu juurde ja teatas, et Kersti otsustas veel üheks aastaks Saksamaale jääda. Mäletan täpselt, kus see vestlus toimus - eeskojas kirikuteenijate toa juures. Ta vaatas mulle ootusärevalt otsa. 

Ütlesin, et Jaani kirikus on küll väga tore töötada, aga kahjuks pean ma endale nüüd midagi püsivamat vaatama ja lihtsalt ei saa ennast veel üheks aastaks ajutisega kinni panna. “Tere tulemast!”, ütles Toomas seepeale ja kallistas mind. Olin võetud päriselt tööle. 

Sellest hetkest läkski täide see, mille olin kunagi 17-aastaselt Jaani kiriku vespril päevikusse kirjutanud: “Minust peab saama organist”. Ma ei teadnud toona ei kiriku-värgist ega orelist midagi. Õppisin klaverit ja orel tundus lihtsalt kütkestav, tume ja müstiline, nagu ta seal hämaras kirikuruumis paistis. Jumal võttis mu õhkamise sõna-sõnalt kuulda. 

Sõpruseni Toomasega läks siiski veel aega. Jaani koguduses ei käidud sel ajal minu mäletamist mööda üldse tööväliselt läbi. Kohtudes suruti ametlikult kätt, tunda oli distantsi. Too kallistamise komme tuli millalgi hiljem, aga siiski enne Jaani tulekut. Täitsa võimalik, et aitasin sellele ka ise kuidagi kaasa, kui end juba pisut vabamalt hakkasin tundma, aga ega ma seda ikka üksi poleks saanud teha ja õnneks keegi mind seepeale ka ei vallandanud, pigem vastupidi - nii Toomasele kui Theale ja ka teistele paistis kohtudes kallistamine meeldivat. Õhkkond muutus üha vabamaks. 

Siiski mäletan sellest ajast ainult ühte (!) kollektiivset koosviibimist. See oli mingi jõululõuna või õhtusöök, mis leidis aset raamatupidaja Anu Ratase hiiglaslikus korteris- samas, kus hiljem elas Jaan Tammsalu. Kohal oli palju rahvast, kellest enamikku ma ei tundnud. Ma ei teadnud, kes on juhatuses, kes nõukogus, kes mingi muu asjapulk. Ja mis on nende nimed. 

Nii töötasingi mitu aastat natuke nagu distantsil olles. Mul oli kotis kaks hiiglaslikku võtit, üks, millega sain suure kirikuukse lahti ja teine, millega pääses orelirõdule, meie rahulikku paika. 

Vahel, kui kellegi oli sünnipäev, kogunesime siiski kõik kokku ja laulsime sünnipäevalapsele “Aasta aasta peale”. Oi, kuidas mulle see laul ei meeldinud! Palusin oma sünnipäeval mulle hoopis “Väikest karjast” laulda. Toomasel polnud minu isepäisuse vastu midagi. 

Mul on Toomase talitustest päris palju meeles. Laulatuskõnes ütles ta muuhulgas: armastus ilma austuseta on nagu ühel jalal seismine, kaua ei suuda, väsib ära...

Ja matusetalitust alustas ta alati ühtmoodi (niipalju, kui mul on peas): Issand, sina oled olnud eluasemeks põlvest põlve; enne kui mäed sündisid ja ma ja ilmamaa olid tuhudes, oled Sina Issand… ; tulge tagasi inimlapsed, sest tuhat aastat on nagu üks päev, nagu rohi mis hommikul hällib, õhtuks see närtsib ja kuivab… ; Issand õpeta meid oma päevi arvestama, et saaksime targa südame. 

Praegu, kui seda kirjutan, kargas mulle pähe sõna “pühadus”. Vaat see käis temaga kõikjal kaasas. Tema elu ja olek olid pühadusega põimunud. 

Meie sõprus Toomasega hakkas aga idanema hoopis mujal - esmalt käies üheskoos teenimas Sutlepa kabelis ja eriliselt siis, kui Toomas kolis elama Veskimöldresse, minust vaevu kilomeetri kaugusele. Sellest aga kirjutan juba järgmistes postitustes.

Kohviveski

 

Meite massin

Me oleme ikka Jaaniga veidike erinevad ka! 

Kui me mingi uue asja saame, tahan mina täpselt teada saada, kuidas see töötab. Jaan, ehitusmees, proovib kõigepealt umbes-täpselt nii, nagu see tema meelest peaks olema. See võib õnnestuda, aga võib ka mitte. 

Kui mina näen, et see umbes-täpselt pole päris see, muutun ma väga ärevaks. Ma ei salli juhendeid, aga ma vajan neid! Sest asjad ei saa käia umbes-täpselt, vaid absoluutselt vastavalt juhendile!

Toon näite. Täna saime kätte udupeene kohviveski, mida mu sõbranna J soovitas. Sel masinal on erinevad jahvatusastmed, jämedast peenemani. Presskannule sobib näiteks jäme jahvatus, number 6, aga aeropressile peenem jahvatus, number 2. 

Algul ei osanud me kumbki seda jahvatusjämedust muuta. Nool numbrite kohal lihtsalt ei liikunud! Proovis Jaan, proovisin mina - ei midagi! Saime ainult täiesti jämeda jahvatuse. 

Jaan rehmas üsna ruttu käega - ootame J ära, kúll tema õpetab! Ja läks magama. 

Mina aga sellistel puhkudel küll und ei saa! Võtsin uuesti õpetuse ette - ei midagi. Proovisin masinat üht- ja teistpidi - ikka ei midagi. Seejärel asusin AI-ga vestlusse - samuti asjatult. Ta küll tegi puust ja punaseks ja saatis lausa filmilõike, kuid minu masin tundus olevat teistsugune. Ei lubanud seda va jahvatusjämedust muuta!

Jaan juba ammu magas, kui mina ikka köögi laua taga mõtlesin, et mkmm, ei mingit und enne, kui masin õigesti töötab! Ma tahan peenikest jahvatust!  

Ja siis ühtäkki see toimiski! Noolt numbrite kohal sai liigutada!  Ma siiani ei tea, mida viimasel katsetusel teisiti tegin! (Millegipärast meenus mulle blondiini-anekdoot: Miks sein ümber kukub, kui blondiin sellele toetub? - Sest targem annab järele!)

Igatahes - töötab! Ja Jaan muudkui magab! Kuidas saab sellises olukorras nii rahulik olla? Mina oleksin küll kogu öö vähernud! 

Muhu kardinapuuga oli sama lugu, aga sellest täna ei räägi. Taevake, mis juba kell on! 

Karm värk

 Täitsa lõpp, kui julmad võivad ikka inimesed olla! Nad tahaksid lõputa karistust, andestamatut viha ja täielikki purustamist!

Üks kõrgemat haridusasutust juhtiv mees armus oma alluvasse. Ta hakkas teda idealiseerima ja kujutles, mismoodi võiks olla temaga armusuhe. Oma fantaasiad kirjutas ta salajasse päevikusse. Tavaelus käitus ta tavapäraselt, nii nagu töökaaslastele kohane. Ühel heal päeval otsustas ta aga oma salapäevikut kõnealuse muusaga jagada. See, mis edasi toimus, oli kõigile šokk. 

Ei, too naine ei öelnud sellele mehele, et aitäh, ma ei soovi sinuga suhet, mis oleks kõige normaalsem kahe täiskasvanu vaheline kommunikatsioon. Ikka armutakse, aga targad inimesed saavad ju sõnadest aru, kui armumine on ühepoolne ja toimub tagasilükkamine. 

Ta ei teatanud ka mehe perekonnale, et mees on oma tunnetega hädas ja tema abielu on sügavas kriisis. See ei ole küll kõige parem armastuse tagasilükkamise viis, aga on ometi ausam, sest mehe peresse puutus see lugu vägagi. Just nende paarisuhe vajas sel hetkel kõige enam tähelepanu, mis sest, et klassikalist kõrvalsuhet ei tekkinud. Kolmnurk oli ikkagi. 

Selle asemel tõi aga too naine mängu hoopis asjasse puutumatud - mehe ülemused ning õige pea, nagu meie riigis ikka kombes, immutati too salapäeviku juhtum arvustamiseks kogu eesti rahvale. Toimus tagasiastumine, mida saatis õudne peks. 

Ah et kuidas inimene julgeb armuda? Ah et kuidas ta julgeb oma fantaasiatest kirjutada? Ah et ta ongi nüüd elu lõpuni ahistaja ja pervert, kuigi kogu lugu oleks lahenenud kahe lihtsa sõnaga - tänan, ei? 

Toimus rida dramaatilisi tagasiastumisi ja oi kui paljud arvasid ja virutasid! Mina aga küsin, kas keegi peale asjaosaliste on ka ise seda päevikut lugenud? Mis arvajad meie oleme? Äkki oleks selle päeviku pidanud lausa kusagil avaldama, et eesti rahval oleks rõõmu ja rahulolu?

Pikka aega oli vaikus. Kuni too mees kandideeris uuesti juhtivale kohale ja võitiski tugeva juhina konkursi. Niipea, kui see oli aga toimunud, algas nõiajaht uue hooga. Lugesin ja imestasin, kui palju on inimestel viha, kui palju ihatakse verd ja pisaraid. Lööge risti, lööge risti, kõlas üha uuesti ja uuesti. Muidugi palju rõvedamate sõnadega.

Ja ta loobus. Närvid ei pidanud vastu. 

Täna kirjutas ta meedias oma loo. Mulle meeldis see kiri. See oli soliidne, arutlev, mitte-õigustav juhtunu analüüs, mille lõpus kumas küsimus “ma tegin vea ja sain kõvasti karistada, aga kas millalgi vääriks minagi armuandmist?” Ta ei öelnud, et on aeg, et andke ometi andeks. Ta esitas lihtsalt küsimuse, et kas korra eksinu jääbki igavesest ajast igavesti süüdi. Kas tal ei ole enam kunagi ühtegi võimalust. 

Ja siis tuli taas… Ma ei taha isegi kirjutada, mis. Seda oli lihtsalt nii kurb lugeda. Inimesed, kas juba küllalt ei saa? Ah et sina tahad veel sõimata? Ja sina? Ja sinagi, õiglane ja vaga?

Miks see lugu mind niiväga puudutas? Sest ma meie lugu Jaaniga algas sarnaselt. Sain ühel heal päeval teada, et ta armastab mind. Et ta on mind ammu jälginud, kuulanud mind muusikuna, lugenud mu blogi, mu luuletusi, vaadanud mu fotosid. Talle meeldis mu mõttemaailm. 

Mulle ei tulnud mõttessegi teda tema tunnete eest kogu maailma ees häbistada. Ütlesin esmalt sellesama lihtsa “ei”, kuna meie lugu tundus võimatu - ja ta aktsepteeris seda. Hiljem muidugi asjad muutusid ja sealt algas ka minu vastutus. 

Tegelikult puudutas ka meie lugu vaid kolme inimest. Pluss kõigi kolme peresid. Aga ka meid arvustas kogu eesti rahvas. Nii et ma tean, mida see tähendab. 

Mul on tohutult kahju. Osad inimesed ei mõtle ikka üldse. Ei mõtle, et kaudselt karistavad nad oma hoopide ja tühistamisega hoopis selle mehe peret, inimesi, kes on niigi kõvasti kannatanud. Kas töötu pereisa tekitab mõnes erilist rahulolu? See, et ta ei saagi enam oma andeid rakendada?

Ka mina arvan, et ta tegi selle mälupulga üleandmisega vea. Muidugi oleks võinud eelnevalt veidi “pinda sondeerida” ja siis otsustada. Aga et üldse ei oleks tohtinud tundeid tekkida… ehh. 

Jajah, armastusromaanid ja filmid võiksid ehk ka olemata olla. Nudiks kõik ühesugusteks. Joonlaua järgi. Karm värk. 

53

 Mu vanemad abiellusid eile 53 aastat tagasi. Aasta oli siis 1973. Nad olid paduvaesed tudengid, aga nende pulmad kestsid sellest hoolimata kolm järjestikust päeva. Pulmapiltidel on mu vanemad noored ja imeilusad. Nende teekonda “paaritaja” juurde abielu allkirjastamise tseremooniale kaunistab pulmapiltidel mu isa rahvatantsurühmast moodustunud spaleer. 

Mu vanemate abiellumise peamiseks põhjuseks olin küllap mina. Olin siis nimelt ema kõhus ja sündisin poole aasta pärast. 1973.aastal ei tulnud kõne allagi, et paar ei abiellunud, kui selgus, et beebi on tulekul. Pere planeerimine oli sel ajal üldse “lapsekingades” ja paljud tolle aja pered olid teatavasti loodud “lapse pärast”. Küllap oli ka minu ootus mõneti üllatus. Kui aga asjalood juba nii olid, tuli “ära registreerida”. Seda sõnapaari armastas eriliselt kasutada mu armas vanaema. “Ära registreerimine” oli nagu enese ühiskonna ees puhtaks pesemine. “Vallaslastest”, nagu abielu väliselt sündinud lapsi tol ajal nimetati, räägiti poolsosinal, justkui oleksid need kuidagi teistsugused. 

Meie peres oli turvaline kasvada. Kuigi kolisime vanematega mu esimese viie eluaasta jooksul ühest kapitagusest teise, magasid mu vanemad alati abieluvoodis ja musitasid-kallistasid teineteist ka meie, laste nähes. Järelikult armastasid, saime sest vaatepildist kinnituse. Muidugi vahel nad siiski ka tülitsesid, aga need tülid ei olnud kunagi sellised, et oleksime kartnud nende lahkuminekut. Kui ema “sae käima tõmbas”, läks isa lihtsalt “keldrisse telekat putitama”. Kui ta tagasi tuli, olid asjad tavaliselt laabunud. 

Mu vanematel ei olnud kummalgi ette näidata ei kristlikku kasvatust ega laitmatult toimivat päritoluperet. Vastupidi, kummagi suguvõsa oli pealtnäha üsnagi problemaatiline, kusjuures kummalgi täiesti erineval viisil. Suhete kerguse osas ei soosinud niisiis kummagi “muster” pikka ja pilvitut abielu. Ometi andis kummagi perekond neile kaasa ühe olulise lisaväärtuse - omad hoiavad kokku. Nii ema kui isa suguseltsis käidi omavahel tihedalt läbi. Emapoolses tiivas oli taustal tulist klatši ja teravaid kokkupõrkeid, isapoolses ähvardavat vaikust ja pikka vimma. Aga kui tuldi kokku, siis pidutseti, lauldi ja tantsiti, nagu homset poleks. 

Ometi mõtlesin nii mõnegi paarisuhte osas, mille omapärast ka ilmarahvas osa sai, et miks nad ometi lahku ei lähe. Täna aiman, miks see nii oli. Meie suguseltsi oleks olmud kohutavalt raske väljaspoolt sisse tulla. Kes oli, see jäi. Meie suguvõsas ei lahutatud, ei isa ega ema poolel. 

Ometi ei saa ma täna öelda, et oleksin oma vanemate või nende eakaaslaste pika abielu peale kade või et oleksin ka endale sama soovinud. Meie elu on tänaseks niivõrd palju teisenenud, et sellisel viisil, nagu vanasti, abielud enam ei toimi. Meie põlvkond ei hoia enam sugulastega kokku. Meil pole enam midagi ühist, mille pärast koos käia, milleks koos pidutseda. Me ei sõltu enam teineteisest. Me ei oota enam maalt kartuleid, marju ja liha, seetõttu pole ka ühiseid töörabamisi ega talgupäevi, et seda kõike üheskoos saavutada. Muidugi pole meil ka mingeid lahkhelisid, sest me lihtsalt ei suhtle. Meil pole omavahel mitte millestki rääkida. On see hea või halb, ei tea. 

Aga kui lahutatakse, siis - esiteks, lahkuminek või partneri vahetus ei ole enam niivõrd märgatav, ammugi ei räägi selles kaasa kogu suguselts. Ja kui räägibki, siis nendega ei pea ju suhtlema!

Teiseks - tänapäeval räägitakse suhete kvaliteedist märgatavalt rohkem ja kehvas paarisuhtes olemist ei peeta enam paratamatuseks. Mulle meenub oma vanemate eakaaslastest päris mitu paari, kes pidanuks ikka väga kiiresti lahku minema, aga ei läinud. Mitmest drastilisemast juhtumist saaks lausa värvika novelli. Praeguste ühiskondlike normide järgi oleks aga sellistesse suhetesse jäämine lihtsalt napakas.

 Kolmandaks - tänane elukvaliteet on hoopis teine, nii ei pea enam ka naised näiteks joodikust mehega maid jagama või mõnel jubedal despoodil end alandada laskma, vaid võivad elus uue lehekülje pöörata ja üksi või kellegi teisega edasi liikuda. Samuti ei pea üksi mees naise lõputut üleolevat õiendamist ega järjepidevat mahategemist kannatama. Need on vaid mõningad pähekaranud näited. Tänapäeval teatakse, et me pole kellegi omad. Ka laulatus pole võluvits, mis inimesi kinni hoiaks. Nagu Toomas Paul ütles, et ta pole sugugi kindel, kas kõik abielud ikka on “Issand ühte sidunud…”, nagu ta isa sõnadel laulusalm ütleb. Või on seda teinud inimesed ise…

Neljandaks- vanasti olid naise ja mehe rollid hoopis paindumatud - kui sul ikka oli kell viis lehmalüpsiaeg ja kogu päev ootas laua taga eri toidukordi kari näljaseid ja lisaks tuli veel peenrad rohida ja majapidamine enam-vähem korras hoida, no mis lahkuminejat sust ikka oli! Hea, et õhtuti ristseliti voodisse jaksasid langeda! Võibolla linnas oli teisiti, aga minu vanemad on mõlemad maalt pärit ja maaelu tähendas vaid jubedat hommikust õhtuni rabamist. Arutasime just sõbrannaga mere ääres peesitades, et meie vanaemad ei käinud näiteks ealeski lihtsalt mere ääres ujumas. Tööd tuli teha, tööd!

Peaasi on, et ikka abiellutakse, ütles mu vanaema ja mõtles sellega eelkõige paberit. Ta ütles seda ka siis, kui ma kahekümnesena esimest last ootasin. Kasvõi üks päev peab olema abielus, siis võib ära lahutada, korrutas ta muudkui. Aga meie ei abiellunud. Läksime hoopis lahku. Täna tean, et see oli ainuõige otsus, sest me ei oleks kohe mitte kuidagi sobinud. Mul on vaja hoopis teistsugust meest, sellist, kes kannab kätel! Aga kas ma siis seda kahekümnesena teadsin? Ei teadnud, olin kõrvuni armunud ja oligi kõik. Küll on hea, et see nii läks! Mis see tobe paber oleks juurde andnud?

Minu vanemad olid ka kõrvuni armunud, aga neil vedas. Tuli välja, et nad tõepoolest sobisid. Et ema vajab sellist vaikset, heasüdamlikku ja töökat meest nagu mu isa. Ja mu isa sellist särtsakat “puusalttulistajat” nagu mu ema. Nad ei oleks koos püsinud, kui see nii ei oleks. Tean hästi, kumb neist oleks esimesena jalga lasknud! Aga nad jäid!

Niisiis ei ole abielu pikkus minu jaoks omaette saavutus. Laitmatu vorm, mille sisu on mage, ei peaks mitte kedagi inspireerima. Rääkisin sellest täna ka emaga ja temagi nõustus. Need olid ikka hoopis teised ajad, oli ta veendunud. Koos itsitasime toonase suhtlusringkonna seebiooperlike suhtedraamade üle, millest ma lapsena tahtmatult osa olin saanud. Tudengitest vanemad vedasid ju mind, lapsukest, igale poole kaasa! Ema imestas, et mul on nii palju meeles, ka selliseid mälestusi, mida tema mälus enam ei eksisteerigi. 

Siiski olen vägagi pikkade ja õnnelike abielude poolt! Mu vanemad laulatasid oma abielu koos hõbepulmadega ning kuldpulmas kolm aastat tagasi vahendas Jaan neile kirikuõpetajana Jumala jätkuva õnnistuse. Püsigu see vahva liit veel pikki aastaid!

Minu blogi

 Nii huvitav, ma olen oma blogi pidanud juba kuusteist aastat, kõik oma lugude teemad ainuisikuliselt välja mõelnud, kirja pannud ja üles riputanud. Vaid kolm aastat tagasi, meie ülikeerukal ajal oli paar korda, kui ma arvestasin Jaani palvega üldse mitte postitada - mida ma ausalt öeldes täna kahetsen, sest need olid ju minu mõtted ja tunded, ei muud - aga ülejäänud olen ikka oma äranägemist mööda tervikuks vorminud ja siia, oma turvalisse nurgakesse huvilistele lugemiseks sättinud. 

Minu kirjatükid ei pretendeeri mingile absoluutsele tõele, vaid tuginevad sellele infole, mis mul ühest või teisest asjast parasjagu on või mida olen kõrvalt kuulnud-näinud ja mille üle kas rõõmustan või valutan sũdant. Mul on olnud juba lapsest saati kombeks silmapaistvad või keerukad olukorrad endast lihtsalt välja kirjutada, et need ei hakkaks mind liialt vaevama - see on suurepärane teraapia, soovitan proovida. Ma ei oota kelleltki vastukaja ega lahendust, küll aga olen alati avatud diskusioonile kirjutatu üle, kui keegi peaks seda soovima. Kirjatükis saab alati teha korrektuure, kui ilmnevad uued nüansid.

Olgugi “kõigest” organist (kohati tundub siiani, et kirikus peetakse ainult õpetajaid mõtlevaiks olevusteks) ja pereterapeut, oman minagi asjade kohta isiklikku arvamust. Eriti kui mõni asi mind lausa otseselt puudutab, olgu siis isiklikus elus või muus rollis. Lihtsas keeles öelduna tunnen aeg-ajalt rõõmu või kurbust, mida tahan siin blogis jagada. Inimsuhted on mu vaieldamatu lemmikvaldkond.

Mul on selline eripära, et olen kirjutamises kordades võimekam, kui kõnelemises. Olen küll julge esineja, aga rääkides jooksen “kinni” ja unustan pooled asjad, millele tahtsin viidata. Seetõttu olen näiteks kehva koosolekutel argumenteerija ja tihtilugu õnnetu, er üks või teine asi jäi välja ütlemata. Kirjutada on minu jaoks poole lihtsam!  

Küll aga julgustan teisi inimesi rääkima või oma muresid muus sobivamas vormis jagama. Úkski probleem ei saa lahendust ilma, et selle esmalt nähtavaks teeksid. Mida keerukam on olukord, seda suurem peaks olema üldsuse teadmine ja haaratus. Tihtilugu on salatsemised seotud süü või häbiga, aga nendest mitte rääkimine teeb olukorra veelgi komplitseeritumaks ja vajutab kannatava inimese üha sügavamasse auku. 

Meenub üks hea näide. Möödunud nädala ilutses Eesti Ekspressi esikaanel lugu eesti organistist, kellega keegi õnnetu kirikuhärra kuidagi hakkama ei saanud. Esiteks olla too naisterahvas teda näost patsutamud,  teiseks tahtnud laenata pikendusjuhet. Seda viimast sai kirikhärra sõnul juba ulatusliku jälitamise alla liigitada. Loomulikult ei olnud vaesel papil muud võimalust, kui organist vallandada - ta oli ju abielus ja abielumehe jaoks on isegi juhtmetest mõtlemine täielik patt! 

Mina olin aga juba ammu enne seda artiklit kasutanud vana head meetodit “räägi inimesega”. Aimasin, et kui mitmeid aastaid orelimängijana töötanud inimene päevapealt ametist priiks saab, ei saa tema enesetunne eriti oivaline olla. Aimasin ka seda, et meie kirikus pole väga palju neid, kes teise inimese õnnetuse korral tema poole isiklikult pöörduvad. 

Seda viimast teadsin tänu ühele teisele, juba aastatetagusele tuntud organisti töölt vabastamise loole. Olin toona ainuke, kes sellele inimesele helistas ja küsis, mis juhtus ja kuidas sa hakkama saad. Ta kinnitas seda mulle mitmeid kordi. Saime kokku ja rääkisime pikalt-pikalt ning ta tuletas oma rasket aega ja minu toetust tänulikult veel aastaid meelde. 

Aga Ekspressi loo juurde tagasi tulles - tegelikult ma ei tundnudki seda organisti. Ainult nimepidi. Aga temagi oli mu küsimusest väga liigutatud (olin vist taas ainus, kes küsis) ja rääkis järk-järgult kogu loo. Viimaks lisas ta, et julgeb selles alandavas olukorras käia ainult mööda kuuritagust jalgrada ega suuda enam oma armsa kiriku poole vaadatagi. Ütlesin talle, et ega kogu eluks saa mööda kuuritaguseid käima jääda, seega - kui ta tunneb, et talle on suurt ülekohut tehtud, tuleb lugu avalikuks teha. Keegi teine seda teha ei saa. Näiteks minul  puudub teise poole versioon täielikult. See soovitus tundus talle vist mõistlik.

Sellest, kuidas lugu ajalehte jõudis, ma ei tea. Lugesin ja imestasin - oligi ainult põsepatsutus ja pikendusjuhe! Ja õpetaja kommentaar, et ta on ikkagi abielus ja ei suutnud enam koostööd jätkata. Ühtegi muud “süüd” polnud lisatud. Mina arvasin küll, et nüüd tuleb midagi paikapanevat… Ja inimene on tööst ilma nigu niuhti! Ahh?!

Minu Jaani patsutatakse ja nätsutatakse tädide ja onude ja noorema kirikurahva poolt nii palju, et kui tahaksin möllu teha, oleks juba mitu kogudusetäit rahvast suure kisa ja tagaajamisega laiali saadetud. Aga küllap jääb kõnealune lugu ikkagi soiku ja inimene on tööst ilma ja teised teenivad ausa näoga edasi. Organistide enamus on kuuldavasti küll õnnetu häbistatu poolel, aga ega see fakt midagi muuda. Hea, kui kuuri tagantki välja aitas. 

Vaat nii me siis elame ja inimestesse suhtume ja neid üle parda heidame. Ja loodame, et ehk hoiavad suu ilusti kinni. 

Loo algusesse tagasi tulles lisan veel, et me ei analüüsi mu siinsete postituste sisu enne avaldamist kunagi oma abikaasaga. Ta ütleb nende kohta alati oma arvamuse, kui neid loeb, aga ei survesta mind kunagi midagi muutma. Tema on arvamusliider ja tema kirjutised sotsiaalmeedias on minu siinsetest täiesti erinevad. 

Aga sellele nurgakesele on mul vast ikkagi õigus? Oma vaatenurgakestele ehk samuti…