pühapäev, 22. november 2026

Dinosaurusest

Üks õun päevas hoiab arsti eemal…

 Lõpetasin just Toivo Tänavsuu Dinosaurusest arstitudengi raamatu lugemise. Ikka tohutult tubli mees, et 38-aastaselt arstiks hakkas õppima! Ta pidi ju mitmed gümnaasiumi lõpueksamid ka ümber tegema - nii et juba enne arstiõpinguid tuli meeletult õppida, et üldse ülikooli pääseda. On alles tahtejõud! 

Minagi tahtsin lapsena kindlalt arstiks saada. Lugesin vanaema Tervise ABC ribadeks, mu nukkudel olid kõige kohutavamad diagnoosid, nad olid kõhtude pealt opiarme täis ja tagumike pealt sõelapõhjaks süstitud - panid nuku vanni ja tagumike süstiaukudest tuli vett nagu kastekannust! Hea siiski, et ma päriselt arstiteaduskonda ei kippumud - nii tohutu tuupimine ei oleks minu isikuomadustega kuidagi kokku sobinud. 

See oli põnev raamat. Tõsi, need ohtrate võõrsõnadega kirjeldused, mida ühele arstihakatisele korraga ja kordamööda pähe kallati, läbisin diagonaalselt. Eks need olnudki ju selle mõttega ritta laotud, et lugeja mõtleks “assa raks!” Avaldas täpsemalt lugematagi muljet. Mulle meeldisid aga enim haiglatöö ja patsientide lood. 

Kõige enam puudutas mind aga raamatu lõpupoole kirja pandud COVIDi, täpsemalt vaktsineerimise teema. Tänavsuu arstiõpingud langesid nimelt lockdown’i perioodi. Tänavsuu on üks neist, kes julges avaldada kiirelt ja igasuguste uuringuteta kokkuklopitud vaktsiinide osas kahtlusi ning tegi viimaks otsuse neist keelduda. Arstina oli see, teadagi, suhteliselt võimatu. Et ta ei soovinud ka õppeaastaid vahele jätta, tuli valida läbipõdemise tee. Selle peatüki lugemine meenutas mulle mu enda teekonda selles õudses ajas. 

Kas mäletate, et neid, kes vaktsiinidest keeldusid, mõnitati avalikult. Küll pandi neile külge lamemaalase silt, küll nimetati Kremli käsilasteks. Mäletate, kuidas tehti lollikeseks Silvia Ilves, kuidas tühistati Tõnis Mägi? Ja ometi on nüüdseks tõde tasapisi päevavalgele tulnud - need vaktsiinid ei olnudki ohutud! Osad on tänaseks turult otsustavalt eemaldatud. 

Mina olin palju arem. Ma ei rääkinud oma valikust peaaegu mitte kellelegi, sest nii tundus turvalisem. Ega ma kellegi teise eest peale enda ja laste muidugi otsustada tahtnudki. Ometi sai minu kuulumisest “lamemaalaste punti” mõnikord ka mõni õelam teada. Kõige vastikum lugu juhtus siis, kui me ühe naiste matkaseltskonnaga Lõuna-Kreekas käisime. Tegin reisile minekuks ametliku testi, mille vastus kehtis nädala jagu. Tagasi tulles oli see aga aegunud ja korraks tekkis kahtlus, kas ma Eestisse tagasi saangi. Õnneks oli lennujaama töötaja normaalne ja sai aru, et mind on targem võimaliku koroonaga just kodumaale tagasi saata. Ja siis selgus, et ühele meie seltskonnas on minu vaktsiinist keeldumine nii suureks pinnuks silmas, et ta paiskas mulle otse näkku, et tema meelest peaks minusuguste igasugune ravi olema meie oma taskust kinni makstud. Tegelt ka?! Noh, õnneks kohtab nii küünilisi inimesi siiski harva. 

On ka tohutult toredaid näiteid. Üks mu sõbranna näiteks, kes igaks juhuks end siiski vaktsineeris, andis mulle koos vaktsiinitõendi koopiaga oma aegunud, äralõigatud nurgaga ID kaardi. Seda rahakoti vahelt lehvitades sain sel ajal kohvikutesse ja muudesse siseruumidesse ilusti sisse, kui minusugused oleksid pidanud trepile omi võileibu järama jääma. Naljakas, aga kindlasti juhtus mu sõbranna vahel olema mitmes kohvikus korraga, vahel lausa eri linnades!

Teine sõbranna, olles jäänud covidisse, käis esmalt enda, siis aga ka minu ID kaardiga erinevates koroonatelkides teste tegemas. Nii sain ka mina “läbipõdemise”. Hiljem, kui ise koroonasse jäin, käisin omakorda kellegi teise hädalise ID kaardiga testimas - mul endal oli juba “läbipõdemine” olemas (sõbranna testi näol). Ikka tuli ju aidata!

Üks sõbranna sai vaktsiinipassi otse Saksamaalt suure raha eest - et ta tööst ilma ei jääks. Mõni mu tuttav jäigi tööst ilma. Mu laste toonane klassijuhataja tegi mulle kohatuid märkusi, kuigi vaktsineerimata lapsed võisid koolis käia küll, nad pidid ainult iga paari päeva tagant testima. 

  Tegelikult võisid haigestuda kõik, nii süstitud kui süstimata. Seda kinnitas ka Tänavsuu oma raamatus. Ühel mu sünnipäeval tekkinud “koroonakoldes” jäi enamus haigeks, neist vaktsineerituid ja mitte vaktsineerituid oli umbes-täpselt pooleks. (Vist 5:6) 

Pereteraapiassegi sattusid paarid, kes olid erimeelsuste tõttu tülli pööranud või lausa lahutamas. Mõni kartis vaktsineeritud kaaslast oma kõrvale voodisse võtta, et see mürgitab tema ka ära. Teine süüdistas partnerit vastutustundetuses. Kolmas käis salaja süstimas. Oli kõvasti viha, muret ja pisaraid. 

Mulle meeldib, et Tänavsuu on meditsiiniteemade käsitluses nii eluterve. Teiseks meeldib mulle muidugi tema kristlik taust. Nii et seda Dinosauruse raamatut tasub lugeda küll. Mine tea, ehk jätab mõni peale lugemist köha-nohu, puugi, sinika või sipelgahammustuse pärast EMOssegi pöördumata…


laupäev, 21. november 2026

Minu nurgake

 

Piduhetkel

See siin on minu elu nurgake. Siia kirjutan juba väga pikka aega oma mõtteid ja kirjeldan tegemisi. Mul on siin alati nii mõnus - tihtilugu panen pleedi jalgadele, kerin end tugitooli, võtan teetassi ligi ja avan siinse akna, tunnetades, kuhu mu mõtted mind täna kannavad. Olen emotsionaalne, midagi pole parata. Hingelt loomeinimesena oleks keerukas seda mitte olla. Eelkõige kohtun aga siinsetes lugudes iseenesega naise, abikaasa ja emana (algusaastatel oli muidugi emadust kõige rohkem, sest väikeste kolmikutega toimetamine pakkus iseenda eri tahkude avastamiseks ja oma hullumeelse elu kirjeldamiseks rikkalikku materjali. Täna ütlen sõna “hullumeelne” muigega suunurgas, sel ajal aga iga päev ei pruukinud…). Seejärel olen veidikene muusik ja pereterapeut - nii kuidas parasjagu tunne on. 

Vahel luban enesele suuremaid või väiksemaid kirjanduslikke liialdusi. Mulle nii meeldib sõnadega mängida, uperpallitada, vallatleda. Mitte ükski siinne kirjutis või väljaütlemine ei pretendeeri mingil juhul kuskilt otsast tõestatusele, teaduslikele uurimustele või muule säärasele. Isegi kui millelgi mu mõtetest on teaduslikku tõestust, on see juhuslik. Ma tahan siin kirjutada päris elust, kirjust, põnevast, vahel ka valusast. Ma tahan, et saaksin siin avaneda inimesena - olgu siis naise, ema, muusiku või terapeudi vaatenurgast - eelkõige ikkagi inimesena kogu tema ebatäiuslikkuses. Kirjutada, kuidas mina olen oma komistuskividega hakkama saanud ja seeläbi kasvanud, kuidas kahekümneaastane mina pole enam see, mis kümne aasta tagune ja praegune mina on taas pisut teistsuguste mõtetega. Sekka kogemuslugusid teiste inimestega. Ühesõnaga, tahan mõtiskleda iseenda ja oma lähikondlaste arengust, kasvamisest, tõekspidamisest, muutumisest. Kui see kedagi inspireerib või kaasa mõtlema paneb, on hea. Kui paneb vastanduma või ajab kohati vihale, on ka hea, järelikult ikkagi puudutab. Mind ajavad ka osad asjad ja väljaütlemised jubedalt vihale!

Jaan loeb minu kirjatükke alati heal meelel. Ta pole kunagi kiitusega kitsi, aga tegelikult ka kritiseerib, kui mingi lausega nõus pole. Kui miski minu kirjutistes teda väga puudutab, on ta seda ka oma lehel jaganud. Varem olin nande jagamistega üsna ärev, praegu aga suhteliselt külma kõhuga.

Nagu näete, tegutseme Jaaniga täiesti erinevatel platvormidel. Jaan postitab eelkõige FB, mina aga vaikselt siia, oma lehele, kuhu peab eraldi lugema tulema. Jaan postitab tihti, peaaegu iga päev, sest kui ta seda ei teeks, hakkaksid inimesed ta postitustest puudust tundma. Seda on talle otse öeldud. Osasid inimesi kõnetavad pigem tema vaimulikud mõtisklused, teise jällegi postitused ta enda elust ja tegemistest. Siiski ütleb mõni inimene mulle vahel teatud toonil, et läbi Jaani postituste on ju kogu teie elu “peo peal”. Sellest võib kostuda sõnum, otsekui mina peaksin Jaani keelama “nii palju” postitada. Aga mina vastan seepeale, et kindlasti pole nende postituste kaudu avalik kogu meie elu - kaugel sellest! - ja teiseks, Jaan on juba aastaid täpselt sellisel viisil kirjutanud ja kirjutatut avaldanud. Ammu enne “meie ajaarvamist”! Ta kirjutab sisukalt, eluliselt ja südamlikult. Tema kirjutistes pole ealeski tühja plära. Imetlen teda.

Niisiis teadsin Jaani “pildil olemise” külge väga hästi, kui temaga abiellusin. Meie abielus lastakse teisel olla see, kes ta on. Mina armastan just seesugust Jaani. Üks reegel on meil siiski - kui ta minust mõne pildi avaldab, näitab ta seda esmalt mulle! See on nii huvitav, aga meil ei pruugi olla oma armsatest tehtud fotode osas silma. Mõni pilt, mis on tema arvates “nii armas”, on minu jaoks avaldamiseks täiesti lubamatu. Olgu siis viltune naeratus, esiletükkiv kõht või pool-kinnine silm, teine ei pruugi seda üldse märgata. Aga ise tahad ju ikka oma kuvandiga rahul olla.

Seoses sellega, et Jaan mu kirjutisi vahel oma avalikul seinal jagab, tuli mul veel üks mõte. Olen praegu oma arvamuste väljakirjutamise osas palju julgem ja vabam kui kunagi varem. Enne “Jaani ajaarvamist” püüdsin olla hillitsetum ja arvestavam, et kõikidele meeldida. Või et kedagi mitte pahandada. Või et vähemalt kõik väga täpselt ära põhjendada, mis võis olla pahandamist väärt. Ühesõnaga - kartsin inimesi palju rohkem, mistõttu pelgasin tihtilugu oma arvamust selgelt välja öelda, jättes oma juttudesse palju “lahtisi otsi”. See muutus, mis minuga praegu on toimunud, pole aga seotud niivõrd isikliku arenguga, vaid turvatundega. Kui varem kartsin alateadlikult, et kuna olen tõesti paljudes asjades “vastuvoolu ujuja”, tehakse mind selle eest kiiresti “pihuks ja põrmuks”, nüüd aga on mul sellest täiesti ükstapuha. Mu mees armastab mind ja see armastus annab mulle uskumatult kandvad tiivad! 

Siiski ei ütle ma talle ise kunagi, et “kuule, seda lugu võiksid sa küll jagada”. Mitte ealeski. Nii südantsoojendav on, kui ta tuleb kabinetist, ulatab mulle arvuti ja ütleb, et loe seda. Ja mina ulatan talle oma IPadi ja ütlen, et sina loe seda. Ja siis me loeme. Ja arutame. Ja täpsustame. Vahel muudame. Võibolla hüüatame, et imeline. Võibolla pühime pisara silmanurgast, et milline inimene. Võibolla lihtalt noogutame. 

Ja kaminas praksub tuli. Meie kodu on soe.


reede, 20. november 2026

Harjutamine

 Nüüd ma harjutan Tšaikovski Detsembrit tsüklist Aastaajad alapealkirjaga “Jõulud”, et seda detsembrikuistel jõulumõtisklustel, mida Jaaniga mitmel pool läbi viime, esitada. See on nii vahvalt lendlev lugu! Mul tekkib mängides alati magus-valus lapsepõlve tunne. Lumine. 

Mäletan neid pikki ohtra lumega talvesid. Selles loos on lumesadu väga tugev. Ka tuul on tugev ja paneb allasadava lume vallatult keerlema. Pinnatuisk satub silma ja suhugi. Me oleme oma kõrgel kelgumäel (mis tegelikult on arusaamatult madal) ja kihutame üksteise võidu alla. Mõnikord teeb kelk hiigelpika liu, teinekord keerab aga külje ette ja läheb hoopistükkis ümber. Lõbu on igal juhul laialt. Tormame üles tagasi ja liugleme veel ja veel. Meie toppidega kindad võtavad külge suured lumeklombid, mida hammastega kinnastelt ära kisume. Püksid vettivad tasapisi sooja ihu lähedal sulavast lumest märjaks. Saapad on lund täis. Juuksed on pulkas ja tilguvad otstest. Aga me muudkui naerame ja naerame. 

Ja siis oleme uisutamas. Muusika mängib, meie muudkui ringitame ja ringitame. Mul on villane uisu-kleit seljas ja soojad villased püksid jalas. Kleidi peal on siiski kasukas, kuna ilm on krõbe. Uisuväli ei ole just kõige siledam, mõne konaruse taha võib kukkudagi, aga kui hoo sisse saad ja muudkui sõidad ja sõidad oma ringe ja kogu maailma keerlev ja tuled uisuplatsi kohal põlevad ja vahepeal võtad sõbral käest kinni ja uisutate koos ja naerate ja kukute ja jälle kihutate, siis just sellest on see lugu…

Või suusametsast. Jälle mänglevalt tuulisest. Männi laiadele okstele on kuhjunud lumemütakad ja kui sa neist möödud, lööb tuul nad sulle lõbusasti näkku. Järvel on paks jää. Suusatad julgelt järvele, teed endale ise raja, aga oh seda tuisukest, see ajab ju silmnäo täiesti lund täis! Varsti oled nagu valge suuskadega lumemütakas!

Ja siis koju! Kuusk, kingitused, soojus. Süda põnevusest põksumas, naer ja nutt tahavad seguneda, aga naer jääb alati peale, mis sest et luksuv. Lõputu trall ja laste kilked. Veidi väsimuse tunnet. Kõik keerleb ja sätendab ja keerleb veel kiiremini. Korraga jäävad hääled vaiksemaks, keerlemine aga jätkub. Kõik hakkab aeg-luubis käima, vajuma, hägustuma. Vist uni saab võimust…

Klaveri selge kõla. Olen jälle siin ja praegu. Harjutan. See lugu, see Detsember, alapealkirjaga Jõulud, voolab mu sõrmede alt. Lendleb tuulena. Ilus oli tagasi lapsepõlves olla…


neljapäev, 19. november 2026

ATH-le mõeldes

 Minu lähikonnas on kaks ATH inimest. Pole vaja täpsustada, kes nimelt, aga tänu neile olen ATH teemat veidi suurema uudishimuga jälginud. Kuna ATH-l leitakse olevat ka geneetilisi seoseid, kingiti mulle endalegi emadepäevaks ATH test ühes erakliinikus, tänaseks olen neid läbinud lausa kaks - QbTest ja Diva-intervjuu. Järgnevalt peaks psühhiaater mulle tulemused lahti seletama ja ütlema, kas jah või ei. 

Mulle tundub, et ATH maailmas on praegu pisuke segadus. Et arstid ei tea kohati isegi, mis selle asjaga peale peaks hakkama. Diva-intervjuud läbiviiv psühholoog küsis minult näiteks, et mis ma selle ATH diagnoosiga peale hakkaksin, kui selle saaksin. Kuulsin seda küsimust sellisena, et kas mul oleks seda diagnoosi vaja. Natuke kummaline ju? 

Ütlesin, et mul pole sellega otseslt midagi peale hakata. See oleks mulle lihtsalt informatiivne ja mingeid rohtusid ma võtma ei hakkaks, kuna väga suurel määral oletatav ATH mu elu ei sega. Suudan ka ise oma elus mõningaid korrektiive teha, kui asi liiga kiiva kisub. No eks näis, mis vastus tuleb.

Mu lähiringi ATH-d on aga rohtudega kokku puutunud küll. Neist üks on neist tänaseks loobunud, teine aga alles katsetab nendega. Selle esimesega vestlesin mõned päevad tagasi. Ta ütles, et ta katsetab nüüd ATH mittemedikatoosset käsitlust. Minu arvates ei ole need ATH rohud ikkagi õiged, ütles ta, need muudavad ajus ja kehas liiga palju ja see ei sobi mulle. Ta muretses omakorda meie teise lähikondlase, rohuvõtja pärast. Äkki ta ikka ei peaks neid võtma, nooruke nagu ta on, viskas ta küsimuse õhku. 

Mina ei tea. Ma pole arst. Mul puuduvad vastavad teadmised, kuigi olen läbinud Tartu Ülikooli korraldatud psühhopatoloogia kursuse psühhoterapeutidele imeliste psühhiaatrite käe all. Ikkagi ei tea. 

Paistab, et selles maailmas on palju eriarvamusi. Osad spetsialistid ei pea ATH mõistmist ja sellega arvestamist nii oluliseks kui teised. Nende peale ollakse solvunud. Peaks paremini mõistma! Teisalt on vahel tunne, et ATH annaks justkui rohkem õigusi erikohtlemisele, kui seda väärivad neurotüüpsed inimesed. Ja võtaks ühtlasi omavastutuse üldse ära. Olen kuulnud äärmuslikke lugusid, kus neurotüüpne partner peab vaat et oma neuroerineva kaaslase hooldaja olema, viskudes koheselt barrikaadidele, kui teine parasjagu taaskord ei toimi. Kas siis tema ei väsi? 

Ka kunagisel ATH ja paarisuhte koolitusel harjutusi tehes - ikka neid, mis aitaksid ATH partneril paremini toimida - mõtlesin mitmel korral, et taevas hoidku, see normaalselt toimiv pool peab ju olema nagu lapsehoidja! Sellisel viisil küll ükski suhe kaua vastu ei pea. Aga no mis mina sellest asjast tean…

Jaanil pole õnneks mingit ATH-d. Minu omapärasid tuleb tal küll vahel taluda, aga ju see ikka nii hull pole, kui ülalmainitud koolitusel esinenud näited. Ja ka mu lähikondsetega saab ikka üldjoontes arvestada, kuigi vahel esineb toimimises apsakaid. Eriti ajataju ja mõneti ka korraga. Seda kõike saaks loomulikult ka rohtudeta korrigeerida, aga no vaatame veel veidi. Püüame targemaks saada. 

Ämber

 Eelmise loo jätkuks tahan kirjutada veel sellest, et tegelikult ei pruugi lahutuse puhul, milles tuleb teha otsuseid ühtlasi laste osas, ka terapeut olla mitte mingi garantii. Panen siinkohal südamele, et terapeuti tuleb üldse väga-väga hoolega valida! Turul on igasugu vuuduu tüüpe, kes võivad abistamise asemel hoopis kahjustada. Ja ka paberitega terapeudiga peaksime inimestena sobima, samuti peaksime hindama, kas ta ikka on piisavalt empaatiline, olgu tal diplomeid ja pabereid ette näidata palju tahes. Lastega töö vajab lisaks teadmistele jube head tunnetust. Ja kui ikka selget näidustust pole, tuleks lapsed sellest protsessist hoopis välja jätta.

Eestis on palju häid pereterapeute. Mulle endale meeldivad emotsionaalsemad inimesed rohkem, kui pokkerfeissid. Ei pea olema ninnunännu, aga hea oleks, kui mulle selgitatakse, mis meiega teraapias toimub. Ja miks. Ma ise kellelegi katsejäneseks ei läheks, kuna tean liiga hästi, mis vahe on sellel, milline olin kogemusteta terapeudina ja nüüd. Sellega võib muidugi ka hästi minna. 

Ühe loo, mis tekitab mus siiani kibedat tunnet, jagan. Kunagi, kui ma ise lahutama hakkasin, käisime samuti pereterapeudi juures. Terapeut leidis, et peaksime järgnevale seansile tulema koos lastega. Siis saab teraapias turvalisel moel lastele lahutuse asja ära selgitada. 

Järgmine seanss sattus aga otse laste sünnipäevale. Arvasin algul, et sel päeval pole ehk väga hea mõte midagi teatama või seletama hakata. “Sünnipäev on just väga hea,” kinnitas aga terapeut, “siis saavad asjad lahenduse just õigel päeval. Mõelge, kui kena kingitus!” Juba see lause pidanuks mind valvsaks tegema. Hiljem sain muidugi aru, et talle endale lihtsalt sobis see kuupäev.

Mina ei olnud veel sel ajal pereterapeut, vist mitte ka pereteraapia õpilane. Ma ei osanud uneski näha, et võime asjaga täiesti ämbrisse astuda. Usaldasin professionaali ning sõitsimegi lastega nende sünnipäeval kohale. Ma ei mäleta, kas nad said siis viis või kuus. Igatahes istusime kõik ringis põrandale maha ja õige pea teatas pereterapeut piduliku häälega lastele, et “teie vanemad lähevad nüüd lahku, aga sellest pole midagi - te hakkate ilusti elama kordamööda nii emme kui issi juures.” Ja lapsed hakkasid selle peale valju häälega nutma. Ahh!?

Iga kord, kui sellele kohutavale olukorrale tagasi mõtlen, hakkab mul kergelt paha. Mida ma oma lastele teha lubasin! Miks ma jooksujalu ära ei läinud, kui selline asi sündis! 

Terapeudi tegevus oli täiesti ebaprofessionaalne. Liigne agarus on ogarus. Esiteks, me jõudsime tegeliku lahutuseni alles mitu aastat hiljem. Teiseks, meil pole kunagi olnud mingit “kordamööda emme ja issi juures elamist”. See polnud meil omavahel isegi jutuks! Ta ju teadis, et me pole need vanemad, kes läbi laste hakkaksid teineteisele keerama. 

Mul läks tükk aega, et lapsed maha rahustada ja neile kinnitada, et ei emme ega issi ei kao kuhugi ja nemad ei pea kuhugi minema…

Mõtlen, et kui lahutajaid koos lastega mööda igasugu asjamehi väntsutatakse, võib see kasu asemel hoopis kahju teha. See mõte ei tule tühja koha pealt. Tuleb olla ääretult tähelepanelik, kelle juurde minna - ja miks. Täiskasvanutena võime käia kus tahes, küsida nõu ja abi siit ja sealt, kahelda, muuta teekonda võ teha kindlaid otsuseid. See kõik on okei, kui aitab, kui paremaks läheb. Laps aga pole mänguasi. Väikeste inimestega jäägu inimkatsed tegemata. 

💫💫💫

kolmapäev, 18. november 2026

Lastest ja lahutusest

 Riskin praegu äärmiselt ebapopulaarseks saamisega, aga mina olen üks neist pereterapeutidest, kes suhtub nn jagatud vanemlusse äärmiselt ettevaatlikult. Minu arvamus, (muidugi koos arvukate eranditega) on, et lapsel peaks olema üks kodu. Lapsel peaks olema ka vähemalt üks pidev turvaisik. Elu on näidanud, et mõlemad vanemad seda olla ei pruugi.

 Olen näinud ka super vahvaid lahutusjärgseid vanemlusi, seda just 50/50 graafikuga, aga seal peavad mõlemad olema väga teadlikud ja empaatilised inimesed, kelle puhul see asi niiviisi laitmatult toimib. Parim indikaator on laps. Kui tal on mõlemal pool mõnus ja turvaline olla, ongi asi viis pluss. (Mis ei tähenda, et ta ühte ja teist vanemat aeg-ajalt proovile ei paneks!) Paraku ei pruugi enamuse lahutajatega nii lihtne lugu olla ja siit ka minu ettevaatlikkus asju ja suhteid nui neljaks kaheks võrdseks osaks löömisega. 

Olen ka ise lahutatud. Lapsed jäid elama minu juurde, st said jääda elama oma koju, säilitada oma sotsvõrgustiku ja tavapärase elurütmi. Nende asjad jäid pidama nende oma kappidesse ega sattunud meie lahutuse tõttu pidevasse kohast kohta liikumisse. Vaesed väikesed, kes peavad millegi sellisega tegelema! Ka mu eks mõistis, et üks kodu on triole parim.

Mingit isakülastus-graafikut me neile ei seadnud. Graafikud on minu arvates puhas lollus. Elu on looming, mitte graafik! Aga minu lastel oli koheselt võimalus suhelda oma isaga täpselt nii palju, kui nad seda ise iganes soovisid. Kasvõi iga päev. Või mitu päeva järjest. Ma ei ole neile keelanud ühtegi kohtumist, välismaareisi ja muid ühiseid ettevõtmisi. Võimalus, et mingid tähtsad üritused ema ja isa eludes ja pereringides sattuvad ühele ajale, on kaduvväike. 

Aga näiteks jõuluaja, mil me kõik oleme väga haavatavad, peaks laps veetma mitte vägisi selle vanema juures, kelle juures tal olema sunnitakse, vaid seal, kus ta olla soovib. Olen imestunud, kui mulle ausa näoga räägitakse, sel sel aastal peab ta olema siin ja teisel seal. Mis mõttes - peab? Jõulutunne saab tekkida vaid end turvaliselt tundvasse südamesse. Ma ei saa aru, miks on täiskasvanud õigused suuremad, kui lapse õigus tervele psüühikale? Meie ei ole kunagi pühade ajal võtnud lastelt ära võimalust oma isaga kohtuda - ta on lihtsalt meie juurest läbi tulnud, kui on soovinud, milles probleem! Jõulud ja esimesed septembrid ja laste sünnipäevad, kus me kõik ühte ruumi ära mahume, on meie jaoks normaalsus. 

Mingit ranget 50/50 jagatud vanemlust poleks ma oma laste puhul aga ettegi kujutanud! Et “hakake nüüd minema”? Et “ei, teie sõbrad sel nädalavahetusel küll meile ei saa tulla, sest praegu on isa kord”? Täielik jama. Ega siis isaga tegevused tegemata jää, kui nad tema juures ka ei ööbi! Ja kui tahavad, ööbigu mingil muul ajal, kui palju süda lustib!

Ka selline kord, kus lapsed jäävad lahutuse järgselt oma koju elama ja hoopis nende vanemad hakkavad kolima on minu arvates suht absurdne. Ma läheksin lolliks, kui peaksin iga kahe nädala tagant oma kodust välja kolima! Tean, et minu eks-abikaasa samuti. Kui tal oleks elukaaslane, kas nad tuleksid siis sel ajal meie voodisse magama, kasutaksid meie garderoobe ja pesuruume? Ja meie Jaaniga üüriksime korterit, mis seisaks kaks nädalat kuus tühjana? Kamoon! See lõhnab juba siia kirjutatult peatse närvivapustuse järele! Vaat sellest ma ei saagi aru, kuidas väikesed lapsed millegi sellisega hakkama saavad. Väike mina ei oleks kohe kindlasti saanud. 

Minu arvates peaks laste elu reguleerimise ja sunnimeetodite asemel hoopis rohkem panustama lahutusjärgse vanemliku suhte normaliseerumise abistamisele. Selle asja nimi, mis meid vanematena teineteise osas nii ebainimelikult käituma paneb, on viha. Me peame teadma mitte oma paganama õigusi, vaid seda, et iga lahutus on lein. Leinal on teatavasti oma leinaetapid. Sel ajal ei ole leinav inimene päris tema ise. Ta tegeleb parasjagu lahtilaskmisega ja tema hingehaavad võivad olla väga sügavad. Seetõttu ei pruugi ta käituda just väga mõistlikult ja kaalutletult. Teda peaks aitama, toetama!

“Mahajäetu” st see, kes ei tee lahkumineku otsust, vaid oleks tahtnud kooselu jätkata, hoolimata sellest, kas see oleks eluterve ja mõistlik või mitte, võib olla raevukas, kurb või ahastuses. Tema lein võib olla mõneti intensiivsemgi, kui kaaslase päris surma korral. Kaaslane on ju elus ja jätkab ilma temata! Kui aga lahkumineku valu on kord üle elatud, saab tavaliselt jätkuda normaalne vanemlik suhe. Siin peitubki asja võti - me hakkame tegema järeldusi ja esitama nõudmisi liiga vara. Lahutus toob küll esile seadused, aga otsekui unustab inimlikkuse! Ajal, mil lahutatud omavahel asju ajada ei suuda, peaks nendega kindlasti tegelema terapeut, kellele saab oma kohutavad tunded ventileerida.

Lahutusele peaks järgnema päris pikk nn piiride kompamise aeg. Milleks on keegi valmis ja milleks ta kindlasti valmis ei ole. Äkki vajab keegi psühholoogi või psühhiaatri sekkumist? Äkki on lastel vaja rohkem aega enne, kui nad peavad tutvuma mingite uute inimestega ja nendega lausa elama hakkama? Jah, mõnedel läheb see ludinal ja kärgpered hakkavad rõõmsasti toimima. Tean ka selliseid variante. Minu hinnangul on aga enamikes peredest esmalt vaja üle elada nn valuperiood. Pange tähele, igasugused muutused on võimalikud vaid siis, kui keegi pole leinast kägaras või vihast leemendav. Seda tänapäeva seadused ja täiskasvanud inimeste õigusenõudmine tihtilugu ei arvesta. 

Tulles aga tagasi laste juurde, siis minu jaoks pereterapeudina on esmatähtsad just nemad. Sest täiskasvanu vastutab, laps aga mitte. Täiskasvanu saab teha muutusi, kui talle miski ei sobi, laps aga mitte. Näen liiga palju õnnetuid lapsi. Näen neid, kel on tõsiseid õpiraskusi, kes hulguvad, või vastupidi, istuvad pimedas toas, kapuuts peas, olles otsekui pidetud, mitte kusagile kuuluvad, traditsioonideta, üksijäetud - aga kelle lahutatud vanematel on õigused. Mida paganat sa oma õigusega teed, kui su laps on katki? Kui üks vanem ei asenda turvalist teist (turva-inimene võib täitsa vabalt olla ka isa, tean mitut sellist peret!). Keda sunnitakse ikka ja jälle minema ühe vanema koju, kus tal ei ole hea! Miks ei võiks tema kodu olla ühes, turvalisemas kohas ja teisega saaks ta lihtsalt kohtuda - nii palju kui lusti on? 

Vanemad peavad saama tõsist koolitust, et nad teineteist maha ei hakkaks tegema, see on kõige vastikum ja lollim asi - võtta lapselt tema enda kogemus oma ema või isaga ja asendada see iseenda valu või vihaga. Vanem, kes võtab endale õiguse ainuisikuliselt teine lapsevanem lapse elust välja lõigata, öeldes, et laps ei taha temaga suhelda, olles eelnevalt teinud teise osas meeletu lammutustöö, ei ole turvaline vanem, vaid sandistav vanem. Huvitaval kombel on sääraseid juhtumeid praegu mu töös iseäranis palju. Ka mina ei oleks oma lapsi lubanud purjus või narkojoobes või vägivaldse või äraarvamatult käituva isa juurde, öelgu seadused mis tahes. Aga lihtsalt pimedast vihast suhtlust takistada… taas kohustusliku teraapia ja muul viisil kindla sekkumise keissid, mida ei saa tähelepanuta jätta. Mis neil inimestel ometi viga on!?

Teate, need on nii pikad ja keerukad tööd. Aga laps peab olema esikohal! Ja lahutusest peab olema möödunud teatud aeg! Vanemad peavad saama aru teise valust ja selle väljendusest - kel on lihtsam olla, olgu teise osas pehmem ja mõistvam. Ja kui laps pole võimeline elama siin-seal, vaid sellest tulevad komplikatsioonid või lausa traumad, tuleb asjad üle vaadata. Jah, laps vajab mõlemat vanemat, aga sunniviisiliselt ju vanemlust ei tekita. Siis ta käib ikka täiskasvanuna teraapias, kindel see, kui mitte varem kokku ei kuku.

Olge ometi inimlikud! Sageli on lahkuminek ainus võimalus, aga mitte see pole probleem. Probleem on see, kuidas teie, kes te armastuses oma lapsed ilmale tõite, nüüd nendega käitute. Kas need lastekaitsjad ikka on need, keda oma laste ellu sehkendama tahaksite? Nemad tulevad ju pelgalt seadustega. Ärge olge isekad ja pimedad, oma laste pärast. Andke aega. Armastuses loksub kõik paika. Vihas aga - mitte ealeski. 


pühapäev, 15. november 2026

Kõik õnnestus

Lõbus duo neljal käel!


Kõik õnnestus. 
Kas teil on ka nii, et kui kõik õnnestub, on see kogu kehaga tajutav? See pole pelgalt rõõm, vaid otsekui rõõmu ja heldimust täis energiavoog, mis jääb sinusse pikaks ajaks pulbitsema. Kui teised tulevad kaasa ja kui näen, et see mõjub neile sama puudutavalt, ja kui KÕIK inimesed avanevad ja jutustavad omi lugusid ning elavad kaasa ja suhestuvad teistegi meenutustega, ja kui vahepeal kõlavad muusikapalad, mis annavad omakorda mõistmise ja mõtlemise ruumi, ja kui kõikidel on hea ja rahulik olla - siis on see otsekui tähendusrikas peatus selles kiirustavas maailmas, otsekui kuulatamine ja sügavuti tajumine ning omapoolne andmine, kinkimine just tänasele õhtule, just sellele hetkele, just nendele inimestele. Minu arvates on selline aeg-ajalt üheshingamine üheks väga arvestatavaks õnne elemendiks. Lisaks sellele, et see kõik on mu ühe unistuse täitumine.  

Oma kodu uste avamine tähendab minu jaoks palju enamat, kui lihtsalt külaliste vastuvõtmist. Ma olen väga külalislahke, aga see lause jääb poolikuks, kui ma ei lisaks, kelle osas. (Mõtlen praegu just seda kunstide õhtut. Tavaolukordades on muidugi kõige lähedasemad esirinnas.) Sel õhtul võivad vabalt külas olla ka need, kellega muidu väga ei kohtukski. Elu on ju nii kiire! Tähtis on “see miski”, vaib, mida nood inimesed kannavad. Neilt õhtutelt ei otsi ma mitte seltskonda, vaid ühist kogemist. Hoopiski ei oota ma pelgalt muusikalisi sooritusi (kuigi harjutasin Tšaikovski Oktoobrit ikka päris kõvasti - ja see õnnestus suurepäraselt! Pean siinkohal mainima, et see mõningane närv Oktoobri osas tuli mu ema lausest: ”oi, seda lugu olen ma väga palju õpetanud, see pole niisama lihtne!” Pärast ütles ta aga, et “väga ilus esitus, kõik meloodiajooned välja joonistatud, nagu peab, ma ei uskunud, et sa nii kiirelt jõuad!” Ema oli mu aus ja halastamatu, aga ka hingest mulle parimat sooviv kriitik nii lapsepõlves, kui ajal, mil harjutasin baka- ja magistrikontsertideks, seetõttu läheb tema arvamus väga korda.) Aga jah, soovin, et igaüks julgeks tulla oma tasemega - peaasi, et esitus tuleks hingest, eksimused ei loe! 

Kõige suurem rõõm ja üllatus eilsel õhtul oli üks eriline inimene, ei, tegelikult lausa kaks - lisaks kõikidele neile väga armsatele, keda oskasin koheselt oodata. Pole vast mingi uudis, et meie Jaaniga oleme toredad näited hästi toimivaist kärgperedest. Ja vaat eile juhtuski see, et meie niigi kirjule “kärjele” lisandus veel kaks imetoredat, sisukat ja südamlikku inimest. See oli imeline, kuivõrd hästi nad kogu seltskonnaga korrapealt sulandusid - justkui oleksid siin juba varemgi olnud. Ka see andis mu heldimusele tublisti lisa. 

Ja no see minu Jaan! Esiteks - ta tegi kogu seltskonnale kõrvitsasuppi. Jah, tema, kes oma sõnul süüa ei tee! Milline sametine krehvtine supp! Teiseks - olgugi isikuomadustelt ja ameti poolest juht ja hea kõneleja, andis ta nii imeliselt just sellel õhtul (ja ka eelnevatel kaunite kunstide õhtutel) kogu ürituse minu juhtida, jäädes ise täiesti tahaplaanile, jälgides külaliste vajadusi ning reageerides neile koheselt. Minu maailmas, kus ma olen suure osa oma elust pidanud ise hakkama saama, on see tohutu väärtus! Ja kolmandaks - kuni mina veel viimaste külalistega vestlesin, pesi ta nõud, mida masinasse panna ei saa ja tegi kogu köögi korda! Ma ei väsi imetlemast. 

Niisiis, kõik õnnestus. Õhtu teemaks oli “…su ees on enda jäljed iga päev…” Niisiis mõtlesime, kõnelesime ja musitseerisime oma eelkäijaile mõeldes. Kõik, absoluutselt kõik tulid sellega kaasa! Meie olemine kujunes hardaks ja puudutavaks. Isegi mu poeg, kes oma emotsioone väga väljendada ei soovi, ütles, et see oli üks südamlik õhtu. Tänu Jumalale, et mul on sellised kaasteelised!