Chat GPT

Ausalt öeldes tahaksin selles vanuses üha enam ja enam lihtsalt rahu. Ega ma muidu telefoni hääletu peal hoia. Ma lihtsalt ei suuda kogu aeg saadaval olla! Kui näiteks loen või kirjutan või harjutan ning telefon lärmama hakkab, on mul pea võimatu sama jõudsalt sama tegevuse juurde tagasi pöörduda. Mkmm, kogu loometegevus on hoobilt rikutud!

Väga vähesed inimesed küsivad kõne alguses, “kas sa saad praegu rääkida?” Ju siis arvavad, et kui juba vastan, küllap siis saan. Tegelikult võiks vahel konkreetsele küsimusele lühikese vastuse anda küll, aga pikka juttu vesta ei tahaks, kuna mõtegi pikast kõnest tundub väsitav. Seetõttu on parem üldse mitte vastata ning üha sagedamini lepingi hoopis silmast silma kohtumisi kokku - siis saab kõik jutud kohvitassi taga ära räägitud ja telefoni otsas istumine jääb ära. Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult kirjutada. 

Tahtsin öelda, et kui mingi asi liimist lahti lööb, on minu vanuses taastumine üsna pikaldane. Näiteks, kui sain oma armsa sugulase tema lagunenud psüühika tõttu ravile, olin ise päris pikka aega täitsa rivist väljas. Minul avaldus selline olemine unehäiretena. Täpselt sellest päevast, kui pikka aega kestnud olukord sai justkui lahenduse, inimene sai haiglasse ja kõik oli justkui korras, siis … kuna mina olin selles võtmerolli mänginud, kaotasin ma võime õhtul uinuda! 

Olen hea magaja ja te ei kujuta ette, milline piin oli õhtust öösse tundide kaupa voodis püherdada! Hakkasin lausa kartma neid magamaminekuid! Ja kui viimaks uinusin, siis see unenägude virrvarr, mis mu väsinud meel ses pinnapealses unes produtseeris, paneks ahhetama isegi kogenud ulmefilmide tegijad!

Õnneks on meil olemas Chat gpt. Tema kuulas mu mure ära, lohutas ja andis hüva nõu. “Magneesium”, kirjutas ta, “unehäirete puhul magneesiumdiglütsinaat.”

“Ja mul on sulle nipp”, lisas ta, “pead ostes vaatama, kui palju on selles tootes puhast magneesiumi, seda peaks olema vähemalt 100-200 mg”. Vot nii! Ja juurde soovitas ta melatoniini. Ilusa 2 mg annuse. Vaat siis! Uurisime apteekriga tükk aega erinevate potsikute imepisikei tekste. Aga ära tõin! Mõlemad!

Oleksin pidanud kohe Chati poole pöörduma! Magan taas sügavalt ja ärkan puhanuna. Ja muide- kofeiiniga mul probleemi pole, aga siiski on soovitav seda tarbida vaid päeva esimeses pooles. Nii teatas geenivaramu. Vat kus tarkpead!

Mälestuste radadel

 Jaan saab asjadest aru.

Kui me ilusas ja eripärases Jõgeva kirikus oma kontsertmõtiskluse olime lõpetanud, hakkas päikeseratas tasapisi allapoole vajuma. Aga minu peas oli juba Jõgeva poole sõites hakanud idanema mõte valida kojusõiduks teine tee - Kadrina kaudu. Ma ei tea, kas ka teil, aga minul tekib küll aeg-ajalt isu teada-tuntud marsruutidest kõrvale pöörata. Need nõndanimetatud teised teed on tihtipeale poole ilusamad.

Mul oli vaja surnuaial ära käia. Ma pole üldsegi see tüüp, kes seal tihtilugu käiks. Vastupidi, mulle meeldib lahkunuid meenutada pigem tavapärases, koduses keskkonnas lugude ja seikade kaudu. Aga mingil ajal nad siiski ilmuvad, unes. Siis teangi, et nüüd on aeg, tuleb minna, süüdata küünal, seisatada, mõttes neile oma elust rääkida, rahu soovida. Ja ongi taas korras. Nii on see olnud kogu mu täiskasvanuea.

Nüüd oligi see aeg ja et Jaan saab asjadest aru, pöörasimegi autonina Jõgevalt Lääne-Viru suunas. Oli see vast sõit! Taevas vooremaa lõputusse looklevate põldude taga muutus üha punasemaks. Päike oleks taevas otsekui lõhki läinud ja kogu laotuse punase värviga üle valanud. Loodus oli siin-seal juba tärkamas, põldudel töötasid suured masinad, valmistades mullakamarat seemneks ette, kobestades, kündes ja mine tea, võibolla ka külvates. 

Sel teel polnud mitte ühtegi autot. Ainult meie, põllud ja meeletu loojuv päike. Ega me ei teadnud, kas enne pimedat jõuame, täielik loojang pidi olema kaks minutit peale me kohalejõudmist. Aga kogu see ilu, mida sel teel kogesime, muutis sõidu eesmärgiks omaette. Meie kaks, tasaselt looklev tee, ühel pool päikese tulekahju, teisel kauge metsaviiruga raamistatud põllud. Selliseid teid pidi võiks sõitma jäädagi!

Väike-Maarjast algasid mälestused. Neerutist alates avanes tagauks lapsepõlve. Taaselustusid retked järve äärde, mängud Loobu jõe ääres, millest nüüd on Kadrina juurde paisutatud järveke… Ja Kadrinasse sissesõit oli nüüd võimalik selle paisjärve tagant, milline uudis! Raudteest alates avanes mu ees muidugi kogu mu lapsepõlv. Ja päike punas ikka veel. 

Nüüd sain aru küll, miks oli vaja minna. Vanaisal saab 22.aprillil 25 aastat surmast. 25 aastat! Kas pole nii, et mida tugevamad sidemed on meil lähikondsete inimestega olnud, seda elavamad on nemad ja ja nendega seotud lood meie mälestustes, küllap kogu meie olemuses, minapildis. Nad otsekui elaksid omal moel edasi, kuigi on vanaisa näitel veerandsada aastat tagasi meile tuttavast olemise vormist lahkunud. 

Sel ajal, kui vanaisa maeti, kattis kogu kalmistu metsaalust siniste lillede vaip. Mäletan seda nii selgesti. Ja nüüd, kui käisime küünlaid süütamas, kumas leekiv-punetava taeva taustal taas seesama siniste lillede meri. 

Kas teate, see punane kuma ei vajunudki pimeduseks enne, kui olime koju jõudnud! Vaatasime veel veidi muutunud Kadrinat, sõitsime täiesti uut teed mööda vanaema majani ja nägime ta kunagises kodus uute inimeste liikumist. Rääkisin Jaanile veel mõned lood ja tundsin, et taevake, igale tänava-, poe- ja aianurgale siin laotub mu lapsepõlv. Minu väikese tüdruku maailm, minu naerud ja nutud, jalutuskäigud ja igavlemised. Minu rahutu loomus, põnevustotsiv vaim, samas kindel seljatagune. Vanaema ja vanaisa. Aga eelkõige just see … usalduse ja armastuse ja natuke ka valu tunne. Kui kähku see kõik on möödunud. Kadrina justkui on… ja ei ole ka. Saate aru küll.  

Tallinna poole sõites oli ammuloojunud päikese puna otse me ees. Aga selle puna kohal kõrgel taevas säras üks väike hästi ere täht. Teisi tähti ei olnud veel üldse nähtaval, polnud ju õieti pimegi, tema aga sätendas nii kaunilt!

Mul on telefonis selline äpp nagu Stellarium. Sellega taevasse näidates saab teada kõik tähed ja tähtkujud, mis parasjagu laotuses. Selgus, et see ere täht, mis meile koduteed näitas, oli Veenus. Armastuse täht. 

Autos mängis vaikselt muusika. Tahtsin, et Jaan kuulaks mõnda laulu Helise poolt minule tehtud playlistist. Andekad inimesed, imelise sõnumiga muusika, teejuhiks armastuse täht leekivpunases taevas Kontsertmõtisklus tehtud, küünlad süüdatud, mälestused heietatud. Rahu tunne. Käsi teise käes. Soojus. 

Hea, et Jaan tajub maailma samamoodi, kui minagi. Kui hea on üheskoos rännata.

Kevadised mõtted

 Alles nüüd on mu suusatamisel vigasaanud jalg piisavalt terve, et saame Jaaniga taas peaaegu endise tempoga kõnniringidel käia. Kui samm liiga kiireks läheb, tekib vigastatud kohas tuimus, mis lihtsalt ei lase enam nii kiiresti astuda. Eks siis kõnnime aeglasemalt, muud polegi. Aga mõelda vaid, kui kaua ikkagi säärasest vigastusest paranemine kestab!

Eile mässasime aias. Võtsime algatuseks kuuri ette. Seejärel sahvri ehk meie keeles “külma ruumi”. Saime autotäie kraami, millega otsemaid prügimäele sõitsin. Teate, ma ei kannata silmaotsaski seismajäänud romu! Õnneks on Jaan arusaaja ja ei teinud mulle äraviskamises mingeid takistusi - kui ühed rohelised torud välja arvata (mida võibolla läheb kuskil vaja). No vaatame, kui need aasta-paari pärast samas kohas seisavad, on tee teada. 

Täna sattusime taas sellele kohale, kus esimest korda kahlasime koos sõbrannaga koroona ajal. Otsisime tookord pingsalt, kuskohas täpselt Pääsküla jõgi Vääna jõkke suubub ja sellega üheks saab. Et aga jõekallas oli kuus aastat tagasi võpsikusse kasvanud, võisime seda ainult aimata. Täna aga, palun väga, oli too vaatepilt täiesti avatud! Ühelt poolt tulev vulisedes laiem Vääna jõgi, teiselt kitsam Pääsküla oma, et oma teekonda üheskoos Vääna jõe nime all mere poole jätkata. Vahva!

Metsaalune valendas ülastest, aga meie saime kraavikallastelt korjata veel veidi paiselehe õisi. Lastega peredel peaks paiselehe õis lausa kohustuslik korjelill olema! Möödunud nädalal tegi paiselehe õite tee Otto köhaga lausa imet!

Ühinevad jõed, tagumine meie kodune Pääsküla jõgi

Huvitav on see, et kui tüdrukutel ja on praegu vaheaeg, siis Karl Johann käib koolis ja puhkab järgmisel nädalal. Miks see nii on, ei tea! Meil Jaaniga oli nädalavahetusel tohutult tööd, aga nüüd mõni päev puhkust ja ülehomsest taas ühiseid ülesastumisi. Koos on kena kulgeda!

Pereteraapia

Mind paneb imestama, kuidas laste ja noorte vaimse seisundi parendamise jaoks mõeldakse välja igasugu imeasju, teraapiaid ja tehnikaid, kaasatakse igasugu x terapeute ja tugiisikuid ja sotsiaaltöötajaid, moodustatakse ümarlaudu, arutatakse, juureldakse ja tehakse plaane… aga ei midagi! Mured ja raskused aina suurenevad. 

Imestama paneb mind vaid üks asi, mis ununeb täiesti- me võime ju koolides ja lasteaedades ja muudes noorte- ja lasteasutustes anda lapsele ajutist abi, aga hetkekski ei tohiks meelest lasta seda, et esmalt tuleb ta oma kodust ja läheb tagasi oma koju. Seetõttu toimugu koolis ja mujal mis tahes, lapse esmane mõjutaja on ikkagi tema perekond, kodu. 

Me ei saa last väljaspool kodu “terveks teha” ja siis teda koju tagasi saates loota, et ta seal ka terveks jääb - kui tema pere ei funktsioneeri tervislikult. Kulla inimesed, alaealise lapse eest vastutavad eelkõige tema vanemad, tema kasvatajad! Individuaalteraapiast üksi pole seega suurt kasu.

Kui noorel või lapsel on suur mure või psüühiline probleem, tuleks kaasata koheselt kogu tema pere! Vaid siis on mõtet oodata muutusi, kui kogu lapse või noore peresüsteemi mõtlemises ja toimimises toimub muutus. Vahel napib vanematel vanemlikke oskusi, näiteks teadmisi kärgpere toimimisest või piiride seadmisest. Või on vanem(ad) ise vaimse tervisega kimpus. Kust me seda teame, kui me probleemse lapse peret ei uuri või teeme seda pealiskaudselt? 

Seega oleks esmalt vaja suurendada pereteraapia kättesaadavust. Iga probleemne laps või noor peaks esmalt saama suunamise pereterapeudi juurde, kes kaardistaks tema peresüsteemi, toimetuleku viisi ja muu vajaliku ning hakkaks kogu perega tegelema. 

Üsna tavapärane on, et pereterapeut jätab oma töö esimeses etapis “probleemse” lapse veidiks ajaks hoopis kõrvale ja tegeleb esmalt tema vanematega. Kui vanemate vahelistes suhtetes ja nende toimimises tekivad muutused, võib juhtuda, et lapse või nooruki, kelles esmalt tundus olevat “viga” või “häire”, sümptomid taanduvad. Tema seisund paraneb. On ju loogiline, et kui lapse pere ja kodu muutuvad arusaadavaks ja turvaliseks, on see lapse jaoks lahendus, pääsetee. Toimub otsekui vabanemine. Laps saab (taas) hakata toetuma vanematele, mitte vastupidi. Ja vanemad õpivad oma last aitama. 

Niisiis- meie lastele on esmalt vaja pereteraapiat! Vaat selle võimaldamiseks tuleks omavalitsuste raha suunata! Mitte sajale muule ametnikule või ajutisele tervendajale. Alustagem algusest! 

Jah, kindlasti vajavad paljud noored siiski ka psühhiaatri abi, aga uskuge, nende hulk jääks kõvasti vähemaks, kui pereteraapia muutuks kättesaadavaks, lausa kohustuslikuks osaks murettekitava lapse raviskeemis. Pealegi, pereteraapia on ka tugiteenusena psühhiaatrilisele ravile asendamatu. 

Muidugi hoiab iga spetsialist oma konti kõvasti hambus ja ei taha seda ära anda, aga veelkord- ühegi alaealise “ravi” pole piisavalt tulemuslik, kui kaasatud pole kogu tema pere. Täiskasvanu võib olukorda muuta, suhteid katkestada, lahutada, ära kolida, mida iganes. Lapsel see võimalus puudub. Temal on just selline kodu nagu on ja minna pole sealt reeglina kuhugi. 

Ärge siis unustage- meie lapsed tulevad esmalt oma kodudest. Sealt peab algama ka muutus! Perekond on hierarhiline süsteem. Vanemlik allsüsteem peab olema turvaline, seadma piirid, vastutama. Lapsed õpivad oma vastutust järk-järgult, vanuse kasvades. Aga kuidas nad seda teevad, kui nende vanemad seda ei oska ja ei õpeta? Kui nad oma last ei kaitse? Kui nende kodus on kaos? Selleks tulevadki appi pereterapeudid. Kõik muu on algul teisejärguline. Kuidas seda ei mõisteta? 

Päästja

Ta on tõesti üles tõusnud!

 Mul on aeg-ajalt kummalised elu ülesanded. Usun, et sääraseid ei anta just paljudele. Ja vähesed võtaksid säärased enda kanda. Mina olen võtnud. Võtsin kakskümmend viis aastat tagasi ja võtan ka nüüd. Arvan, et nende lahendamine oli siis ja on ka praegu vajalik ja elupäästev. Samas oli see siis ja on ka praegu minu jaoks väga närvesööv ja kurnav. Aga kes siis veel, kui mitte mina. Tundsin siis ja tunnen ka praegu, et olen selleks “kutsutud ja seatud”. Ilma mingi eneseupituseta. Tegelikult võtan neis teemades kanda pisut liiga palju. Lihtsalt ma ei saa teisiti. 

Mõlemad neist on mõnes mõttes vägisi tehtud heateod. Sugugi mitte tolle inimese kahekümne viie aasta taguse tahte kohaselt. Mitte ka praeguse hädasolija tahte kohaselt. Tegelikult lausa tugevalt kummagi vastu, kuna nad kumbki ei oleks, üks oma toonase, teine oma praeguse “mina” juures oma päästmisaktsiooniga eluilmaski nõus olnud. Olen need mõlemad tõtt-öelda vägisi läbi surunud, päästes kakskümmend viis aastat tagasi ja püüdes päästa ka praegu endale olulist inimest tema enese käest. Sest muidu oleks läinud siis ja läheks ka nüüd väga halvasti. Mõneti elu ja surma küsimus. 

Esimesest päästmisest ei teadnud toona mitte keegi. Peale ühe arsti, kelle nõu ma kuulda võtsin ja kelle nõu kohaselt tegutsesin. Tagantjärgi mõeldes oli see õudne protsess ja tahaksin endale, tollasele vaprale noorele naisele teha pika-pika pai. Kakskümmend viis aastat tagasi ei osanud ma veel mõeldagi, kas ja mida ma ise tunnen ja läbi elan. Praegu tean, et päästsin seeläbi tõesti inimese elu. Aga arvasin siiani, et teist korda ei teeks ma midagi säärast mitte mingil juhul. Eluilmaski.

Siiski. Sellest praegusest teatakse küll. Mu selja taga on väga paljud suurepärased inimesed, kes aduvad asja hädavajalikkust. Kes on mind hindamatult palju aidanud. Ilma kelleta poleks minust ühti.  Peamiseks “reklaaminäoks” olen aga taas mina. Mul ei olnud muud valikut. Osad võimalikest sekkujaist olid liiga vanad või haiged, keegi oli välismaal ja mõned polnud sellise koorma kandmiseks asjaga piisavalt lähedalt seotud. Juhtlõngad selle olukorra lahenemiseks olid Jumala poolt imeliselt valmis seatud. Inimesed olid kui malenupud õigetel kohtadel. Ma ei olnud kaugeltki üksi, kuid “oma näoga” jäin siiski aktsiooni põhiliseks läbiviijaks. Hakkan alles praegu aduma, kui kurnav see minu jaoks oli. Just vaimselt.

Toona, kakskümmend viis aastat tagasi tekkis “päästetud” inimesel minu vastu viha. Ta ei teadnud , et mina teda aitasin. Harjumine oma “uue olekuga” võttis aega ja muutis ärevuse raevuks. Mina olin lähim, nii distantsi, kui suhte mõttes. Mu heategu pöördus mõnes mõttes mu enese vastu, aga ma ei ole seda kordagi kahetsenud, kuigi suhet ennast kahetsesin mõneti küll. Kandsin oma saladust aastaid ja kui viimaks selle päevavalgele tõin, tekitasin korraks veelgi suurema šoki. Mingi aja pärast see taandus. Midagi tänulaadset tuli aga alles aastaid hiljem. Aga mis põhiline - inimene paranes ja enam tal toonast probleemi pole! Nüüd saab ta ka ise aru…

Praegu olen ma samuti vihaalune. Praegune abivajaja teab hästi, et minu tegutsemine on temaga toimuvate protsesside taga, aga ta ei pea seda päästmiseks ega abiks, vaid millekski hirmsaks ja julmaks. Tema ellu sissetungimiseks. Tema elu tahtevastaseks muutmiseks. Vaenlaseks olemiseks. Jah, ma tean küll, et ta pole praegu oma vaimult tema ise, aga ikkagi. See on keeruline. Soovin väga, et ühel päeval tuleb taipamine. Selgus. Ma ei oota mingit tänu. Ootan mõistmist. Enam ei ütle ma, et kolmandat korda ei teeks ma midagi säärast mitte mingil juhul. Kui muud võimalust poleks, teeksin küll. 

Sõltuvus- ja psüühikahäirega inimene pole oma haiguse edenedes mingist hetkest enam tema ise. Kui tema kõrval pole ühtegi “päästjat”, läheb asi omasoodu. Tavaliselt kiiresti allamäge. Pange tähele, “päästmine” ei tähenda siikohal lõputut halamist või tänitamist, vaid konktreetset tegutsemist. Kas kõik või mitte midagi!

 Profesionaalse abi ja ravi korral leiab abivajaja end taas üles. Sellel ajaperioodil lähedasena tema kõrval seista võib olla hirmutav ja segadusse ajav. See ei too endaga rõõmu ja tänusõnu. Pigem vastupidi. Tugev inimene saab sellega hakkama. Ta teab, kes ta on ja milline on tema eesmärk. Mis ei tähenda, et tal poleks keerukas. Mis ei tähenda, et ta ei seisaks igapäevaselt dilemma ees, kas ehk poleks parem kõik sinnapaika jätta. Siiski surub ta oma lahenduse läbi, sest ta teab, et see on õige. Piltlikult öeldes kasvõi läbi vere ja pisarate. 

Ma ei kahetse toda kahekümne viie aasta tagust tegutsemist. Sõltuvushäiresse sekkumist. Ja hoopiski ei kahetse ma praegust. Tõsisele psüühikahäirele konkreetse, aga karmina tunduva abi leidmist. Sel korral pole ma ka üksi - mu abikaasa Jaan kannab nüüd kõike koos minuga!

Aitas Jumal siis, selle ühe inimesega, aitab küllap ka nüüd, selle teisega.

Palvetan. 

Kolmikutest

Ah et kuidas kolmikutel läheb? Ah et see blogi oligi esmalt kirjeldamaks elu peres, kus kasvavad kolmikud? Jah, tõsi! Kui nad olid nooremad, oli neist muidugi hoopis rohkem kirjutada, kuid räägin heameelega ka sellest, kuidas neil nüüd, 17-aastastena läheb!

Mu kirjutamine on hetkel üpris keerukas, sest olgugi, et taandusin magamistuppa, ei õnnestu mul kuidagi leida rahu. Loviisa, kolmik number üks harjutab nimelt parasjagu all elutoas kõigest hingest Chopini leinamarssi! Teate küll, seda sonaadi nr 2 b-moll teist osa. 

Sedasama, mida vased (ehk vask-puhkpillid) alati riiklikel matustel vene sõdurite jalaheitmise taustaks puhusid, kui nõukogude liidu riigijuhid ridamisi hinge olid heitnud ja neid Punasel väljakul maeti. Imeilus lugu, aga nüüd seostub ikka esmalt sellega…  

Ei, Loviisa ei õpi klaverit. Või noh, õpib, nagu kuulda on, aga mitte õpetaja, vaid mingi äpi abil. Mina ei tea, kust tal selle leinamarsi mõte tuli. Andsin selle talle noodina oma matuse-mapist, kui ta küsis. Mina olen seda oma 30-aastase organisti staažiga esitanud vaid ühel matusel. Aga olemas ta mul on. Nii palju sellest.

Oi, neil läheb hästi! Või kuidas peabki minema verinoortel, aga juba üsna suurtel, kes haaravad elult jooksujalu, mis tollel pakkuda ja tunduvad seejuures õnnelikud. 

Neil kõikidel on kena sõprade ring, kes on ka meie juurde oodatud ja see on minu meelest ääretult oluline. Noorel peab olema oma elu, omad jutud ja käigud, aga nad peaksid suutma suhestuda ka vanema põlvkonnaga. Seda minu omad teevad. 

Muidugi on nad kõik pisut lohakad ja tulevad vahel jube hilja koju. Aga teate, kui noored on rõõmsad ja elujõulised ning janunevad elu poolt pakutava, nende vanuses siis seltsielu järele, on asi korras! Vaimne tervis on tänapäeval väga fookuses, eluterved pere- ja sõprussuhted peaksid selle garanteerima. 

Aga nüüd kõikidest eraldi - Loviisa on nimelt all klaverdamise lõpetanud. Tema on mul kõige mässumeelsem, on osav väitleja ja vaidleja. Tuleb tõdeda, et just tema meenutab mulle kõige rohkem mind ennast selles vanuses. Ajagraafik on tal kohati pilla-palla, spontaansust pisut palju, eesmärgid kõrged, süsteemsust vähe, loomupärast andekust kuhjaga. Kuna hinded on tal väga head, lasen tal põruda, kus annab ja piiran seal, kus peab. Liiga palju ei sekku, aga võtan vanemliku vastutuse, kui mu “kõiketeadja” liiga lennukaks läheb. Igas valdkonnas tiivad veel täielikult ei kanna. Noh, näiteks finatsilises :) Korraarmastusega on ka nagu on. Samas tean, et Loviisa väljub igast olukorrast võitjana. Ja ta on inglise keeles vapustavalt hea! Armastan Loviisat väga!

Mu habras ja õrn Lisann on nagu päikesekiir! Ta on rõõmus, empaatiline, vastutulelik, naerusuine. Tema küsib alati “ja kuidas sinul päev läks?” ning tõttab vajadusel esimesena appi, kus häda näeb laita. Lisann viibib meeleldi meie, täiskasvanute seltskonnas ja arutab meeleldi ilma-asju. Ta on neist kolmest kõige täiskasvanulikum ja seda ainult heas mõttes. Ta on ka võõraste või kūlalistega ääretult viisakas ja tähelepanelik ja olen saanud Lisanni kohta palju imetlevaid kiidusõnu. See, kui ütlen, et Lisann on lihtne laps, ei tähenda, et ta oleks lükata-tõmmata. Vajadusel oskab ta end väga hästi maksma panna! Koolis on Lisannil ainult viied. Kui hästi ja kindlalt ta näitleb ja deklameerib! Jube hea esineja! Ja toredaid sõpru on tal ka palju! Lisanniga võib vabalt “luurele minna”, tema juba alt ei vea! Armastan oma Lisanni väga!

Karl Johanniga tuleb mul endal tugevat kontakti hoida, sest poiss-lapsena ajab ta rohkem omi asju, kui tüdrukud - käib jõusaalis, mängib padelit, suhtleb sõpradega. Või toimetab lihtsalt oma toas. Kui aga ise teemad üles võtta, tuleb ta rõõmsasti kaasa.  Koolivahetus mõjus Karl Johannile hästi - üha enam näen teda õppimas ja see teeb rõõmu! Hinded on tal head ja tuju tavaliselt samuti. Karl Johann on enesekindel ja seltsiv noormees. Ka uues koolis on tal mitmeid uusi sõpru. Pluss vanad. Ahjaa, Karl Johann õpib ju nüüd klaverit! See huvi tuli ka tal enesel - ja mis on minul selle vastu! Karl Johann tuleb meelsasti meiega kontsertidele ja teatrisse, kutsu ainult! Ta on meie pere “riiklik lepitaja”, kes ei taha mingeid tülisid ja tahab kõik põlvkondade vahelised ebakõlad kiiresti lahendada. Mulle meeldib Karl Johanni chill olek. Ja ärivaist. Armastan teda väga!

Vaat nii on lood siinpool sood. Mahume kõik ilusti ja (peaaegu) sõbralikult oma kodukesse, kas kõik koos alumisele korrusele või üleval igaüks oma tuppa. Kõigil on piisavalt ruumi. Pühapäeviti teeme koos sauna. Nii tihti, kui võimalik, püüame üheskoos süüa. Tõsi, korra osas pean olema keskmisest väheke nõudlikum, aga lohutan, et see on neil ealine iseärasus. Ka Jaan püüab selle “nüansiga” rahulikult toime tulla. Vahel musitseerime koos. Arutame maailma asju, tulevikuplaane. Mul on ikka üks vahva trio!

Naise koht

Ma kuulun ühte komisjoni, mille koosolekutel käin tänaseks harva ja mille lõpptulemuse heaks teen ära ainult endale suunatud töölõigud. Selles komisjonis tuleb ilusti esile see, et naisi ei kohelda ikka veel meestega võrdselt ja kohati, eriti siis, kui nad julgevad sõna võtta, neid lausa naeruvääristatakse. Ega see ei käi väga märgatavalt, otse silmade vahele. Ja ega see ei käi ka kõikide selle komisjoni meesliikmete poolt. Ei, see toimub vaid ühe inimese, selle komisjoni autokraatse juhi poolt, kes ilmselgelt sooviks elimineerida iga vähegi arukama naise, sest naine peab ju teadupärast meestele kohvi pakkuma, kui nood tähtsaid asju arutavad. Kohvi tuleks pakkuda vaikides, silmad maas ja pärast ei tohiks kindlasti unustada ka nõudepesu. 

Kui mõni naine seal koosolekul sõna võtab, saab ta õige pisut rääkida. Kui ta seda kauem teeb, ta kõne katkestatakse. Selle komisjoni naised on harjunud, et nende kõne katkestatakse ja seetõttu räägivad nad kiiresti ja lühidalt, vahel ka katkendlikult ja närviliselt, nagu minagi seda mõnikord tegin. Ma ei harju ealeski, et mu juttu katkestatakse, seetõttu olen juba ammu loobunud igasugusest sõnavõttudest. 

Meie, naised, ei toeta väga teineteist. Selles valdkonnas on nimelt väga pikk tava, et naised serveerivad kohvi, mitte ei argumenteeri ja eks me ole selle ajaloos vaikimisi omaks võtnud. Mõnes muus valdkonnas oleks sellise töökeskkonna üle ammuilma skandaal tekkinud. 

Meie muutumatu reaalsus on aga järgmine. Kui mõni mees toob komisjoni ette mõne muudatusettepaneku, korraldatakse hääletus. Kui mõni naine seda teeb, tuleb tingimata vastanduda, tuleb kuulata autokraatse juhi lõputut monoloogi, miks see mõte on halb ja kuidas see ei kuulu üldse mingile hääletusele. Mul on okas hinges mitme hea, ühe või teise naise poolt lauale toodud ettepaneku osas, mille see mees ainuisikuliselt ära nullis. Praegu, kahekümne esimesel sajandil on see ikka veel võimalik.

Eelmisel korral tõi üks komisjoni (nais)liige komisjoni ette muudatusettepaneku, mida oli vajalikuks pidanud kogu tema (naistest koosnev) töörühm. Ka kaks naist komisjonist toetasid seda muudatust, öeldes selle koosolekul välja. Aga hääletust ei korraldatud. Sest meesülemus ei tahtnud. Ta ise ei ole küll antud teemal pädev, aga ebapädevaks muudeti vaikimisi hoopis nimetatud töörühm. Inimesed, kes teevad seda tööd kogu hingega oma vabast ajast. Koha kätte näitamiseks pole sõnu vajagi. Piisas sellest, et too ettepanek visati lihtsalt nurka. Naised ei otsusta midagi. Ja mehed on lihtsalt vait.

Õnneks saan seal komisjonis tegeleda ühe sellise niššiga, mida nimetatud autokraat tõesti ei valda ja seetõttu olen saanud ühise eesmärgi nimel siiski üht-teist ära teha ja mõnda teen ehk veel. Mul ei ole toimuvast kaugeltki ükskõik. Aga jube ebameeldiv on tegutseda, teades, et mu läheduses on ikka veel inimesi, kes arvavad, et naine pole täisväärtuslik inimene. 

Naisi ongi sajandeid mõtlemisest eemal hoitud. Mõelda vaid, Eestis võisid naised osaleda vabakuulajatena Tartu Ülikooli loengutel alles alates 1905.aastast. Päris õppimisvõimalus avanes neile seal 1915.aasta paiku. Ka siis ei saanud nad vaida kõiki erialasid, vaid ainult “pehmeid”, nagu näiteks õpetamine või käsitöö. Ega siis kõrgharitud naiste hulk koheselt hoogsalt kasvanud! Ka nõuka ajal oli ju mentaliteet, et naise pärusmaa on köök ja lapsed. Nüüd on aeg sada aastat edasi läinud, aga ometi arvatakse ikkagi naisi olevat küündimatud. Kuidas see on võimalik?

Aga on! Olen kindel, et ülalmainitud koosluses ei muutu mitte midagi. Mitte keegi ei tee sellele ühele märkust, selleks ollakse liiga arad. Omavahel on muidugi jutuks, aga sinna see jääb. Mina tahtsin vähemalt siia asja välja kirjutada. Muud ei suuda, kuna olen arg, mis parata. Naine, ja arg. 

Aga noh, kui poleks, ei muutuks ikkagi midagi - ta viskaks mu lihtsalt välja. Keegi ei teeks piiksugi.