Trio tegemised

Presidendiga

 Täna on lastekaitsepäev. On aeg kirjutada oma kallist triost! Nad lõpetavad parasjagu kümnendat klassi ja mul on põhjust taas nende üle uhke olla! Loviisa käis muide täna Kadrioru roosiaias presidendi vastuvõtul! Ta kutsuti sinna seoses ühe tehisaru-teemalise kirjatükiga, mis presidendi kantseleis äramärkimist leidis. Vaat nii!

Gümnas jätkab Loviisa IB ehk rahvusvahelisel suunal, mis tähendab, et tema õppekava on hoopis teistsugune, kui riiklik. Seda vist ei pea mainimagi, et kõik õppeained (peale eesti keele) on jätkuvalt ingliskeelsed. Aga lisaks tuli juba praegu valida suund, kuhu tulevikus pürgida. Tundub, et Loviisa sihib endiselt arstiteaduskonda või midagi sinnapoole. Ta valis nimelt oma põhiaineteks keemia, bioloogia, psühholoogia ja kõige kõrgema inglise keele. Nendele keskendub ta kahe järgneva aasta jooksul enim. 

Loviisa on andekas tüdruk. Praegu pusib ta kunstikooli lõputöö kallal, mis koosneb tema poolt aastate jooksul joonistatud sketšidest, mis on sobiva kujuga välja lõigatud ja paigutatud tema enda kehakontuurile ja mille pealkirjaks saab “Kujunemine”. Tõotab tulla põnev töö. 

Stressi maandab Loviisa rattasõiduga, vahel teeb ta oma uue rattaga hiigelringe. Pidavat hästi mõjuma! Ja veel- ta õpib iseseisvalt kitarri ja suupilli ning mängib juba mõlemat täitsa toredasti! 

Lisanni üle on mul samuti põhjust uhke olla. Tema õpib oma koolis sõna ja kultuuri suunal, mis on väga loominguline. Just hiljuti tegi Lisann hiilgavalt eksami, milles oli neli eri osa: muusika, kunst, kirjandus ja usundiõpetus. Ka mina sain õppeprotsessi jooksul mitmeid uusi teadmisi (mille olen muidugi tänaseks juba unustanud). 

Lisann õpib endiselt ainult viitele, tal tundub kõik tulevat mängleva kergusega. Ka Lisann on kunstis andekas ja lõpetab hetkel kunstikooli. Tema lõputööd, mis on seotud klaasikunsti ja installatsiooniga, saan ma näha alles kaitsmisel. Tema käib seda kunstikoolis viimistlemas. Kodus polevat vajalikke töövahendeid. 

Lisann käib vabal ajal ka jõusaalis. Viimasel ajal muidugi seda vaba aega pisut napib. Ahjaa, nädalavahetuse veetis Lisann riigikaitse laagris Männikul. Riigikaitse on kümnenda klassi aine ja see laager on vist ka enamusel koolidest kavas. Igatahes olevat see päris põnev olnud. Lisann, kauaaegne kodutütar on muidugi selles valdkonnas ka juba kogenud. 

Karl Johann on samuti tubli poiss. Mulle tundub, et koolivahetus tuli talle igati kasuks. Ta on muutunud palju mehisemaks. Ka õppimist märkan kordades enam kui eelmistel aastatel. Ja sõpruskond on tal veelgi laienenud! Karl Johann võeti uues koolis kohe omaks. 

Mul oli nii südantsoojendav Karl Johanni arenguvestlusel kuulda, kui õnnelikud ollakse, et Karl Johann just sinna kooli ja sinna klassi läks! Teda peetakse toredaks kaaslaseks ja huvutavaks inimeseks, kelle arvamusel on kaalu. 

Karl Johanni põhi-huvialad on muidugi endiselt seotud spordiga: ta käib jõusaalis, mängib disgolfi, padelit, kossu, sõidab ratast ja viimasel ajal on veel lisandunud golf, milles ta tahab green card'i ära teha. Mis aga mulle eriliselt rõõmu teeb, on see, et tema klaverihuvi pole vaibunud! Ta alustas klaveriõpinguid sügisel ja praegu mängib juba igavesti toredaid palasid. Vahel, kui pusimine liiga raskeks läheb, kutsub mindki appi. Noh, nooditundmisega on tal veel nagu on… 

Vaat sellised tegemised on mu ägedal triol. Autokool on ka nüüdseks lõpetatud, ees ootavad algul ARK'i teooria-, sügise poole aga juba sõidueksamid. 

Just täna saatis mu sõbranna mulle ühed pildid, kus trio oli umbes poolteist ja kus ma neil pudrukausiga järel käisin. Oh, olid alles toredad ajad! Mul on ikka tõesti lastega vedanud! Nii sel ajal, kui nad olid tillukesed, kui ka nüüd, viimasel alaealiste-aastal!

Kaitsku neid Jumal! 

Tasuta

 

Pariis, Saint-Roch

Ma imestan, kuidas mõnedel inimestel on oidu arvata, et ma käin orelit mängimas pelgalt lõbu pärast! Et kohe otsin üritusi, kuhu vajatakse muusikat ja teen seda lihtsalt siirast rõemust ja vajadusest! 

Eriti hull on lugu selliste pool-tuttavatega, kellele ju kohe ei ütle, kui nad küsivad, kas tuleksin nende perekonna ristimisele, laulatusele või matusele orelit mängima, et jah see aeg on vaba, aga arvesta, et ma olen interpretatsiooni magistrikraadiga, seega on mu taks üsna kõrge, kui justnimelt mind vaja on, ja et mul tegelikult pole lisatööks vähimatki huvi, sest neid, kes tingimata mind mängima soovivad ja selle eest ka vastavalt hinnakirjale tasuvad, on piisavalt palju. Ja eelkõige on minu kanda ka kolme kiriku talitused. 

Ei, ma ootan neilt pool-tuttavatelt, et nad mu töötasu ise küsiksid! Päris võhivõõrastele pole mul mingi kunst oma hinnakirja avaldada, aga millegipärast on just sellised pool-tuttavad nagu kuu pealt kukkunud, kui arvavad, et ma peaksin neile sel hetkel mingi sõber või lausa pereliige olema ja oma oskusi tasuta jagama, aga ei enne ega pärast pole neil minust sooja ega külma. 

Veel mõni aasta tagasi jäingi ootama, mis need pool-tuttavad siis peale mu esitust ette võtavad. Nüüd olen taibanud, et sel pole mingit mõtet, sest nad ei võta mitte midagi ette! Nad lihtsalt kaovad ära! Arvavad, et ma pidingi nende üritusel tasuta mängima! Mõni on teinud vähemalt mingi kingituse, kuigi ma ei ole kingitustest absoluutselt huvitatud. Aga kõige drastilisemad juhtumid pole tõesti mitte midagi teinud. Mõni on lihtsalt öelnud, et mängisin ilusti. Kamoon, seda tean ma isegi! 

Nüüd olen targem, isegi kui see peaks tähendama igasuguse suhtluse katkemist. Mul pole pool-tuttavatele enam mingit eri-hinnakirja. Olen oma eriala nii tohutult kaua ja nii tohutult põhjalikult õppinud ja olen selles nii vilunud, et sõitku need pool-tuttavad oma ärakasutamisega õige seenele! 

Aga on ka positiivseid näiteid. Mängisin kunagi ühe samuti pool-tuttava ema matusel. Ta on välismaal elav muusik. Kuigi see oli mul kirikutöö, oli tal mitmeid tellimuslugusid, mida suure austusega ka täitsin. Teen oma tööd alati suure südamega. Ausalt, ma poleks ise ta käest oma lisatöö eest sentigi küsinud, aga ta ise tuli mu juurde ja tasus mulle üliheldelt. Keeldusin algul seda tasu kategooriliselt vastu võtmast. Tema aga ütles: “Ma olen ise muusik, ma tean, mida su töö väärt on, palun võta see vastu.” Ja ma võtsin, pisarad silmas. Sest tal oli õigus. Muusikal on meie elusündmuste juures tohutu osakaal. Kas pole suurepärane, kui keegi seda professionaalsel viisil inimeste südamesse oskab viia? Kuidas seda ometi ei teadvustata? 

(Muide, vahel mängin mõnel pool heameelega päris muidu, heategevuse korras, aga teate küll, et sellest valjult ei räägita.)

Uhh, sain hingelt ära. Pole ma mingi lihtsameelne rõõmupall ühti, kes arutult ringi kargleb, et saaks ometi kusagil tasuta mängida…

Loomulikud teemad

Kui palju ilu on maailmas!

 Ilmaliku maailma liberaalsed ja konservatiivsed on vaat et veel rohkemgi vaenujalal kui kiriku omad. Või siis sama palju, aga teistel teemadel. 

Vaatan mina täna mitme konservatiivse maailmavaatega naise jagamist fb-s, kus nad heidavad ühele liberaalist ajakirjanikule ette, et too ei taha ema olla ja reklaamib noortele naistele seda, kui hea on lapsi mitte saada. “Mulle küll meeldib ema olla”, kommenteerib üks. Teine leiab, et too ajakirjanik, kelle artiklit nad jagavad, sillutab sootuks teed põrgusse. Kolmas ütleb, et tegu on passiv-agressiivse kiusuga emaduse suunal.

Egas midagi, avasin minagi selle kirgitekitanud loo. Jah, tõsi, selle oli kirjutanud ajakirjanik, kelle mõtetega ma nii mõnelgi korral kohe mitte nõustunud pole. Liiga liberaalne, liiga tige, liiga kallutatud, olen isekeskis mõelnud. Aga sel korral…

Numaitea. Artikkel on menopausist. Autor räägib, kui mugav on olla naine, kellel enam päevi pole. Ütleb, et hea on, et ei pea enam rasestumise pärast muretsema. Ja võimaliku lekke pärast. Et ometi saab end oma naisekehas rahulikuna tunda. 

Veel kirjutab ta, et temale ei tekita menopaus mingeid vaevusi. Kõik.

Mis see siis niiväga ära ei ole? Mul on muide samade asjade pärast hea meel. See ju ei tähenda hoopski, et ma ei soovitaks naistel lapsi saada! Kamoon! Kõik mu lapsed on olnud nii tohutult oodatud, et mine hulluks. Olen neid kasvatanud meeletu armastuse ja tänulikkusega. Olen igati tugeva pere ja laste sünnitamise poolt. 

Aga ma pole ju ka kuu pealt kukkunud, et mõtleksin olematuks medali teise külje- näiteks aeg ajalt tüütuna tundunud päevad. Või kartuse, et võin jääda peale kolmikute sündi veelkord lapseootele (nägin lausa sellekohaseid hirmu-unenägusid!) See, et tänapäeval neist asjust räägitakse, näitab, et naiste kehad on loomulikud ja nendega elukaare jooksul toimuv on samuti loomulik! Lõpuks ometi oleme niikaugel, et ei pea ennast häbenema!

Taevake, see et naine võib ise otsustada, kas ta sünnitab (ka siis, kui ta mees seda keelab või kui tal polegi ehk meest) või ei sünnita (ka siis, kui ta mees seda nõuab), tarbib rasestusvastaseid pille või kasutab looduslikke vahendeid rasestumisest hoidumiseks (jube närvesööv variant!), laseb end steriliseerida või palub mehel teha vasektoomia, ei peaks kõrvalistele isikutele, nagu poliitikutele, üldse mingit jututeemat andma. Nagunii kipub naine isegi tänapäeval olema oma viljakal perioodil tagajärgede eest rohkem vastutav kui mees - aga ei peaks ju? Selle teemaga on niisiis veel küllalt arenguruumi. 

Ja see, et keegi julgeb menopausist rääkida, peaks olema samuti praegusel ajal loomulik. Need ajad, kus üleminemueas naistest räägiti hirmujutte, à la et need on segased, närvihaiged mutid ja muud solvavat, peaks ikka ammu möödas olema. Kui keegi rõõmustab, et oh, mul lapsed käes ja päevi enam pole, saan rahulikku elu elada ja oma naiseks olemist nautida - no mis selles siis halba on?

Küllap on tegu ikka poliitilise vastandumisega, mitte millegi muuga. Viha külvamise ja riiu tekitamisega. Vaevalt, et kellegi funktsionaalse lugemisoskusega nii kehvasti on, et ta enam mitte millestki aru ei saa. Huvitav, kas mingid valimised on jälle lähenemas?

Uudne Nelipüha

 

Vana tark mees

Hästi palju segadust. Hästi palju ärevust. Hästi palju muret, pahameelt, solvumist. Tekib tahtmine eemale tõmbuda, vaikselt palvetada. Teisalt tahaks appi tõtata ja kõigele korraks pidurit tõmmata. Jätta kõik korraks seisma ja küsida: kus me oleme, miks me oleme, kuhu läheme?

Kunagi, kui mu lapsed väikesed olid, uurisin palju erinevate koolide kohta. Koolid on ju kodu kõrval tähtsuselt järgmised väikeste inimeste kujundajad, kuni nende suureks saamiseni. Nn eliitkoole pidasin liiga ahistavateks, sügavamat huvi tekitasid hoopis nn alternatiivsemad õppeasutused. Aga kas teate, mis oli neist mõnegi viga? See nende vaimsus tundus olevat üks suur tohuvabohu! Kui kuskil on midagi kristlusest ja midagi feng shuist ja tont teab, millest kõik veel, ei saa tulemus olla suurepärane. Vali siis ometi oma tee ja juhindu sellest, tahtnuks öelda. Aga ei öelnud, panin lihtsalt lapsed kristlikku kooli, sest kristlus oli selge ja arusaadav.

Enam ei ole. Vähemalt vana hea kindla luterluse vaatenurgast mitte. Neil nelipühil kogesin Pühale Vaimule keskendumise kõrval midagi täiesti uut, täiesti jahmatavat. Toomas Paul keerati peale tänase Sutlepa kabeli Nelipühi Jumalateenistuse viimast kirikulaulu ratastoolis seljaga koguduse poole ning ilma erilise selgitusteta kogudusele ega ka talle endale, riputati talle järjestikku kaks suurt ikooni näo ette ja Eerik Jõksi omaloomingulised pikad pühalaulud, esmalt Jeesusest, siis Neitsi Maarjast saatsid suure vaimuga mehe “energia” või siis “vaimu” neisse ikoonidesse, mis pidavat seejärel “laetuna” rändama kuhugi Inglismaale. Nii mulle hiljem selgitati. Asi pidavat väga sügav olema. Kas ma sellest üldse kirjutada tohingi… Mainin siiski, et Toomas Paul ise ei teadnud säärasest läbi tema korraldatud tseremooniast midagi. See olevat olnud kellegi karismaatilise proua soov, kellele polevat võimalik vastu hakata. Toomas pandi nö tanki. 

Ütlen ausalt, et tundsin end selles olukorras suhteliselt abitult. Tunnen siiani. Võibolla olen lihtsalt tobuke, kes “suuri asju” ei jaga. Äkki see oligi osa mingist ägedast rituaalist, mille üle peaksin hoopis rõõmustama? Aga et neid “suuri asju” tuleb viimasel ajal nii äkiliselt ja robinal, tunnen, et ei tule nendega enam väga hästi toime. Ausalt öeldes jättis eelkirjeldatud sündmuse jälgimine Nelipüha kogemuse peaaegu et varju- sest ma ei teadnud korraga, mis toimub. Kus ma üldse olen? Ja see kestis nii pikalt!

Olen luterlikus kirikus töötanud 30 aastat. Läksin ka täna oma arust ilma armulauata Nelipühi teenistust mängima, nagu olen seda Sutlepas aastakümneid (!) teinud. Need on olnud unustamatud ajad.

Muide, Toomas Paul on jätkuvalt imeline! Sellest peaks väga valjult ilmarahvale kuulutama! Millised erksad, pikkade põimlausetega mõtted, kõik peast! Jutluse sissejuhatus, erinevad nüansid, keskendumised ühele ja teisele teekonnale tänases teemas, südamlik lõpetus. Milline Õpetaja, milline tarkus ja hingetarkus! 

Aga jah … Kas äkki võiks midagi ka endiseks jääda? Kas ülalkirjeldatud tseremooniad ei peaks toimuma muul ajal ja kas neil osalemiseks võiks jääda inimestele ka vaba tahe? Või olen ma taas millestki ääretult valesti aru saanud ja võiksin lihtsalt moodsa ajaga kaasas käia? Aga kas moodsal ajal ongi kõik uuendused lubatud - mis aga kellelgi pähe kargab? Kas jumalateenistuse rahu ja korrastatuse võibki nii ära võtta? Kas see pole mitte vägivald? Ma pole mitte ainus, kes sattus suurde segadusse, mingisse imelikku abituse seisundisse. See kõik oli nii võõras, üle vindi, pealesunnitud. Kogudus seisis ja maigutas suud… 

“Mängi nüüd ruttu midagi luterlikku lõppu!” sosistas Margit A-K peale toda “püha üritust”. Aga mina miskit suurt ei suutnudki. Lõpetasin õige pea. 

“Sellest ajast alates, kui kirikusse toodi orel, toimus tegelikult laulmise surm”, nentis Eerik Jõks hiljem rahulolevalt kohvilauas. Veel sain teada, et iseseisev viisipidamatu jorisemine olevat palju rohkem Pühast Vaimust kantud, kui kirikulaul oreli saatel. Ühesõnaga, kohtusin teadmamehega, kelle kõrval on kõik liturgiamuutjad täielik kökimöki. 

Prognoosin, et tulemas on huvitavad ajad. Kui viirukist, kellukestest ja ikoonidest ära tüdinetakse, võidakse üle võtta teab mida. Peaasi, et poleks “Nõnda kui alguses oli…”

Õunapuud

 

Meite Muhu imeline aed

Meil on Muhus kümmekond vana õunapuud. Vanakestest kõige müstilisem on õunapuu, mis läks eelmisel aastal kogemata kombel põlema. Ta oli nimelt seest täiesti tühi, aga eks seal “koopas” mingit vana risu ikka leidus, igatahes süttis ta lähedal lõõmava lõkke sädemest ja läks ikka seest kohe leekidesse! Appi tõtates ja kustutades mõtlesime, et temaga on nüüd kõik. Tundus, et teda hoiab püsti vaid tugev koor. Nüüd aga … Me tõesti ei taipa, kustkaudu temasse ikka veel elumahla voolab, igatahes on ta sel kevadel taas õites. 

Teine vanake on samuti seest õõnes. Ka see puu on pannud meid kukalt kratsima. Veel kümme aastat tagasi vallutasid kolmikud ronides ta kõrget tippu, nüüd ei oleks sellised ekstreemsused enam võimalikud, sest meie arvates püsib ka tema pelgalt “ehku peal” püsti. Ja ometi ta õitseb taas! Sügiseti on koolutavad  tulipunased sügisõunad ta oksad maani. 

“Südamepuu” on samuti vapper vana. Üle-eelmisel aastal murdus tal üks suur oks rikkaliku saagi tõttu ära. Midagi polnud teha, see tuli eemaldada. Arm, mis sellest lõikusest jäi, oli täiesti südamekujuline. Imeline! Selle puu küljes on meil kaks kiike, kummalgi sõnum “elus on hoogu!” Küllap õunapuu mõistab.

Kaks vana õunapuud on olnud “onnipuud”, see tähendab, et ühe otsa oli ehitatud tüdrukute, teise otsa poiste puuonn. Need puud said hirmsat ronijate vatti, aga see neid ei heidutanud - saaki sai küll ja enam! Nüüd on puud onni jäänukitest päästetud, sest trio ja nende sõbrad on suureks kasvanud ja istuvad rohkem maa peal.

Ka ülejäänud õunapuud on vanad ja väärikad. Nad on näinud seal Muhu aias igasugu erinevaid aegu ja inimesi ning võiksid meile jutustada palju põnevaid lugusid - kui vaid saaksid! Saagikuse järgi - mis ületab noorte õunapuude oma mitmekordselt - võib aga arvata, et meie aed on olnud igal ajal üks õnnelik aed. Tunnen sügavat tänutunnet, et meiegi saame sellesse aeda tänaseks lisada lausa õnneliku kümnendi. 

Meie õunapuud elagu aga seni, kuni neile päevi antakse. Nad on väärika vanaduspõlve igati ära teeninud. 

Punane

Punane!

 Minu punane auto saab kuu aja pärast viie aastaseks! 

Mäletan hästi seda viie aasta tagust aega, mil olin otsustanud oma suure Chrysleri maha müüa, kuna too oli juba kümne aastane ja neelas kütust nagu homset poleks. Tahtsin autot, mis oleks küll kõrge ja ruumikas, aga säästlik. Ja mis peamine - punane! 

Mäletan, et kurtsin oma muret Jaani koguduse toonasele õpetajale 😉 , kes ütles algul vaid ühte - ära sa selle lausega, et tahad punast, küll ühtegi salongi sisse astu! Nad vaatavad kohe, et sellele võib ükskõik mida punast ükskõik millise hinnaga maha parseldada!

Peagi otsis mulle aga autot kogu Jaani kiriku juhatus. See oli jällegi keerukas- üks soovitas ühte, teine teist, no kust mina teadsin, mida valida! Mind tõesti autondus ei huvita, tahtsin vaid, et masin oleks hea, avar, säästlik. Ja punane. 

Lahendus tuli ootamatult. Jaani koguduse toonane õpetaja juhtus nimelt minema United Motorsisse oma toonasele autole ülevaatust tegema. Hoolitseva ülemusena poetas ta salongis lausekese minugi murest ja nad ütlesid, et neil on ehk sellele lahendus. 

Õige pea seisingi “lahenduse” juures platsil. Ta oli uus, läbisõidu näidikul ilutses 3 km (teekond sadamast salongi), avar (võisin otsustada, kuidas soovin, kas 7 kohta või suure pagasiruumiga 5 kohta), mu senisest autost jutu järgi kolm korda säästlikum. Ja punane! 

Ma ostsin selle auto ilma pikemalt mõtlemata. Mu sõbrannad korraldasid mulle ägeda peo, kus auto kasteti šampanjaga üle. Mul oli seljas punane kleit, jalas punased kingad. See oli üks õnnelik päev!

Punane auto on mind viie aasta jooksul imeliselt teeninud. Ta on tark, hoolitsev (näiteks ütleb, kui peaksin pikal sõidul kohvipausi tegema), vajadusel isejuhtiv (hoiab püsikiirust ja kena pikivahet), suurepärase manöövedamisvõimega. Ja endiselt kiiskavalt punane! 

Aga nüüd saab 5 aastane liising otsa ja aeg on liikuda edasi. Miks? Sest Jaan on ikka aeg-ajalt jutustanud, mida üks automüüja talle ütles, kui ta temalt küsis, mis marki autot osta. “Osta uus”, ütles too mees. “Aga mis marki?” kordas Jaan küsimust. “Osta uus”, ütles mees uuesti. 

Eks ma siis kirjutan, kui on uudiseid! Lootust on, et punanegi jääb silmapiirile!

Keeltega rääkimine

 Keeleõppe lainel! 

Ma enam ei võinud! Saan ju inglise keelest hästi aru, aga rääkimisega läks asi üha hullemaks. Istusin viimasel ajal inglise keelt rääkivas seltskonnas nagu möku. Enam appppsoluutselt ei leidnud õigeid lauseid, mida öelda. Naeratasin kohmetult nagu ullikene, endal sisemus möllamas, et kuidas siis nii! 

Vaadake, mina olen hirmus korralik. Kui ma tean, et ütlen valesti, siis ma pigem ei ütlegi. Imetlen Jaani, kes räägib ükskõik kuidas, aga ta räägib, lausa vatrab. Ja seal kõrval mina, tummakene. Ei, see ei läinud enam üldse! Tahan ikka ka seltskonnaga kaasas olla!

Nii ma siis õpin iga päev. Kordan järgi, kirjutan, kuulan, räägin AI-ga dialoogi, analüüsin tehtud vigu. Tegelikult on see väga vahva protsess, millest olen jäänud lausa sõltuvusse. Kui mõnikord tihedal päeval õppimise unustan, tuletab süsteem seda mulle meelde. Nii püsin kenasti reel! 

Kõik mu lapsed on samuti koos minuga õppeprotsessis. Meil on nimelt perepakett. Ei, muidugi ei õpi nemad inglise keelt, seda räägivad nad kõik vabalt. Joss õpib vene, Lisann saksa ja Loviisa jaapani ja hispaania keelt. Saame teineteist innustada ja jälgida, kes meist on kõige tublim õppija. Kusjuures avastan samast süsteemist üha rohkem ka oma sõpradest keeleõppijaid, kellega samuti teineteist inspireerime.

Keeli õppida on lahe! Hoiab aju värske ja avab ukse laia maailma. Varsti hakkan paralleelselt inglise keelega värskendama ka oma hispaania keelt. Olen seda aasta jagu õppinud, aga peaaegu kõik unustanud. Mis see siis olgu! Kui sügisel Hispaaniasse läheme, võiksin ju vähemalt restoranis mariscos y vino blanco, por favor tellida.