Kuvatud on postitused sildiga Suhted. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Suhted. Kuva kõik postitused

teisipäev, 19. märts 2024

Kirikuõpetaja ja organist





 Ütleme nii, et kirikuõpetaja ja organisti liit kõlab üsna loogiliselt. Saame teineteise ameti nüanssidest suurepäraselt aru. Meil on võimalus teineteist toetada. 

Mul on hea kodune ülevaade oma abikaasa jumalateenistuste ja ametitalituste ettevalmistusest. Teda on õnnistatud tohutu ande ja üliterava tunnetusega, mis teeb ta vaimuliku ametis eriliselt armastatuks, kuna ta oskab puudutada inimeste südameid. Mida rohkemat ongi vaja, kui sinu poole pöördutakse põhjatus kurbuses või taevalikus rõõmus? Jumalasõna pakub lootust ja lohutust kurbadel päevadel, kuid toetab ka headel aegadel, jõustab ja õpetab. Jaan on selle vahendamises väga eriline.

Aga see pole veel kõik. Minu abikaasa ei tee eales midagi ülejala, vaid valmistub kõiges väga põhjalikult ette. Enne ametitalitusi võtab ta inimestega kohtumisteks piisavalt aega, kuulab nende lugusid, keskendub eriliselt inimeste annetele ja tugevustele ja vahel saab seeläbi aimu tervete suguvõsade eripäradest. Inspireeriv, kas pole?

Tihti loeb ta mulle oma jutlusi või mõtisklusi ette ja arutleme nende üle. Mina saan omalt poolt mõelda, millise muusikaga oleks need hea kokku põimida. Vahel mängin talle omi heliteoseid, näiteks koraalieelmänge ja ootan kommentaare. Mõnikord musitseerin niisama. Igal nädalal kuulame koos ka tema juhitud Vaimuelu podcaste. Räägime läbiloetud raamatutest või luulekogudest. Tsiteerime. Arutleme inimloomuse erinevate külgede üle. Võib vist öelda küll, et meie kodus valitseb loominguline õhkkond.

Kui aga pöörduda tagasi kirikuõpetaja ja organisti elukutse ühisosa juurde, jätaksin loetlemata kõik need nüansid, mida mina nn taustajõuna peaksin läbi muusika tabama, et ühe või teise kirikliku talituse sõnum veelgi paremini inimesteni jõuaks ning et see emotsionaalselt veelgi rohkem hinge puudutaks ning tooksin  siinkohal välja üheainsa olulise märksõna - kvaliteet. Muud rõhuasetused oleksid liiga spetsiifilised ja ei annnaks siinkohal midagi juurde.

Hindan kvaliteeti väga. Diletantism ajab mind lihtsalt närvi. (Ometi on vahel just need, kelle töös esineb küündimatust, tohutult enesekindlad.) Samuti häirib mind pinnapealsus, ülejala tegemine. Leian, et inimene peaks selle ametikoha peal, milleks ta kutsutud ja seatud on, taotlema kompromissitut professionaalsust. Selles ei saa teha järeleandmisi, ei endale ega teistele. Mina püüan olla see, kes teab, mida ja mis põhjusel teeb ning usun, et kannan tulemuse oma oskuste ja mängu kvaliteediga välja. Õnneks on mul kogu elu olnud õnn töötada enamikuga neist, kes mõtlevad samamoodi. Nagu juba ülalpool mainisin, on üks neist minu abikaasa. Aga ka teised selles kirikus.

Kokkuvõtvalt - kirikuõpetaja ja organist, olles eraelus paar, ei pruugi sugugi tööalaselt sobida, kui nad mõlemad ei taotle oma töös maksimumi. (Vastasel juhul peaksid mõlemad olema diletandid :) )

Miks ma seda kõike kirjutan? Põhjus on lihtne. Meil Eestis märgatakse ja tunnustatakse inimesi üsna vähe.  Seda nii üksikisiku tasandil, perekondades, suguvõsades, erinevates erialagruppides ning lõpuks ka avalikkuse ees. Ikka on lihtsam otsida vigu, teha maha, pisendada või siis jätta meelega lihtsalt märkamata - otsekui ei teaks, ei näeks. See viimane on kõige haigettegevam variant. Meie Jaaniga enesele midagi sellist küll ei luba. Tunnustame teineteist igapäevaselt. Tänagi sain ta suurepäraselt läbikomponeeritud matusekõne üle uhke olla.

Üks kõrvalepõige - mulle tohutult imponeerib, kuidas Jaan teisi inimesi tunnustab. Olles viibinud heal kontserdil või kuulnud suurepärast jutlust või näinud kõrgel tasemel teatrietendust, võtab ta tegijatega ilma mingi probleemita ühendust ja ütleb seda neile. Alati! Olen kõrvalt näinud, kuiväga see inimesi rõõmustab. Samavõrra teeb teda (ja ka mind) nukraks see, kui keegi internetis räuskab, sõimab või solvab. Vahet pole, kas teda ennast või kedagi teist. Lugesime just eile mingit roppustega ülevalatud kirjutist seksuaalvähemuste aadressil ühe kirikuõpetaja poolt ja imestasime, et selline asi on tänapäeval võimalik.  Arvamused võivad ju olla erinevad, kuid pidurdusprotsessid võiksid haritud inimestel ikkagi töötada.

Usun, et kui me ei töötaks Jaaniga just nendel ametikohtadel, kus me töötame - mina veel lisaks psühhoterapeudina, kes samuti päevast päeva inimestega tegeleb - sobiksime ikkagi suurepäraselt. Ometi annab just see nüanss meie suhtele veel ühe mõõtme, ühe olulise ühenduslüli, laiema fookuse ja suurema mõistmise. Me lubame teineteisel areneda, oleme teineteise parimad kriitikud ja seisame armastusega teineteise kõrval kõikides elujuhtumistes, mida meie töö enesega kaasa toob. See on me suhtele suur lisaväärtus.



pühapäev, 17. märts 2024

Puudutus

 See naine vajab puudutust nagu õhku. 

Õla- ja käsivarred on iseäranis tundlikud. Alustama peaks kaela juurest, liikuma silitades üle õlgade, mööda käsivarsi küünarnukkideni. Mõned korrad võiksid paitused libiseda üle abaluude, seejärel rangluu ümbrusest. Kui puudutused on õrnad, tõusevad ihukarvad nii kätel kui peas.

Miks mind ei puudutata, mõtles ta kord lapsena. See mõte ei olnud põimitud sõnadesse, vaid hüples sihitult kusagil aistingute sfääris, otsides väljapääsu nii jonnakuse kui kurvameelsuse näol. Aga sel ajastul ei puudutatudki. Ainult vanaema julges seda teha. Vanaema käte lõhn on tal siiani meeles. Sealt õhkus toitu, käsitöölõnga ja aiasaadusi. Pisut mõrkjas, aga nii hea. Ei tea, kas vanaema tegelikult mõistiski, mida teeb. Või oli laps talle nii tohutult kallis, et teisiti lihtsalt ei saanud…

Selg, kas vaid lage plats? Eh, oleks see vaid nii! Kaks sõrme, teineteisel pool selgroogu, samm-sammuhaaval, lüli- lülihaaval allapoole liuglemas, ja naine on hetkega seitsmendas taevas. Alaselg tahab süvenemist, anub massaži, aga mõnuleb ka ringlevate paituste rütmis. Ma olen neid puudutusi väärt, näib ta ütlevat. Ja naine nõustub. Nüüd teab ta oma väärtust.

Vahel leidsid aset spontaansed kallid. Aga harva. Taaskohtumised sõpradega küll rõõmustasid, kuid harilikult põrgati teineteisest kohmetult eemale. Aeg-ajalt heideti siiski käed ümber teise. Mina ja sina, noored kondised plikad, oh seda vabanemist, kui igatsusele sai kogemata järele antud… ja polnudki häbi!

Jalad teenivad meid ustavalt läbi elu. Ja kuidas nemadki paitusi ihkavad! Pikad puudutused mööda reisi ja sääri ning veidi tugevama survega üle jalataldade panevad peale päevatööd lihtsalt nurruma. Põlveõndlatest võib olla kõdi, aga miks peakski naeruturtsatusi keelama? Sääremarjad - aiii, kui valusad võivad nad vahel olla ja kuidas nad triikides otsekui sulavad! Peale paitamist võiks nende jalgadega lihtsalt lennata. Ja naine lendabki. Õnnest. 

See oli nõuka aja lõpus. Kõik kukkusid järsku kallistama. Ka võõrad ja soomlased ja isegi vanemad. Kõnelused hõlmasid ühtäkki ka puudutusi, dialoogi võis lõpetada vabastav kalli. Ei, kõik lähenemised polnud siiski meeldivad, aga kuidagi elati needki üle. Piiride kehtestamises osas oldi lihtsalt pisut invaliidistunud. Tuldi ju sellisest ajastust, kus puudutus oli pigem imelik. Kus kehad olid üksteise vastas vaid täistuubitud bussis. Kus puudutused võisid tähendada hoopis valu. Löömist. Ahistamist. Ebaadekvaatsust. 

Hea on lihtsalt kallistada. Pikalt. Liikumatult. Või siis just liikuvalt, vabalt, voolavalt. Armas on ka kaisus lebamine. Väga teineteise vastas. Need on lähedased puudutused. See naine vajab neid nagu õhku. Ja see mees mõistab seda. Tema vajab ka. Nad puudutavad teineteist väga tihti. See on otsekui kompensatsioon möödunu eest. Õigepoolest liiguvad nad alati käsikäes. Autosõidulgi otsib ühe käsi teise oma kiiresti üles. Peopesad on tundlikud. Sõrmede vahelt võib tugevamalt mudida. Pöidlapadigi vajab konkreetset muljumist. Aga käeseljale meeldib kiire ülelibistamine. Vahel on hea tulla selja tagast ja lüüa käed lihtsalt ümber teise keha. Kõik, mis on puudutustega seotud, on imeline.

Tema lapsed kallistavad küll. Nii et vähe pole! Kallistavad teda, kallistavad sõpru, kallistavad vanavanemaid, kallistavad kõiki armsaid inimesi. Nende puudutuse-energia juhib neid õigetel radadel. Nad on puudutustega harjunud. Nad teavad, et armastust saabki väljendada läbi puudutuste. Üksnes sõnadega jääks lahjaks. Paid lapsed, kalli teile.

Tihtilugu võtab ta oma lapselapsed sülle. Tingimusteta. See on ilmselt sama tunne, mis toona ta enda vanaemalgi. Nii tajume juba põlvnemise ja juurte kaudu seda põhjatut armastust, mida me inimestena, lähedastena, sõpradena, kalliste kaasteelistena teineteisele pakkuda saame. Seda juba elutee ei murra!

See naine vajab puudutusi nagu õhku. Ta naeratab. Kallistab. Paitab. Ja õitseb. 

Tema karikas on pilgeni täis. Ah, kui saaks veel ühe suudluse…


pühapäev, 3. märts 2024

Otto 6

 



Mu kallis lapselaps Otto sai täna kuueseks. Käisime niisiis sünnipäeval. Ainult Jaan puudus, kuna oli Brüsselis, kõik teised sugulased olid kohal. Pidu oli armas ja sünnipäevalaps vahva!

Juttu tuli pidudest üldse. Huvitaval kombel leidsid kõik, et väärtustavad üha enam väikseid, südamlikke koosviibimisi, selliseid, mis puudutavad hinge, kus viibivad inimesed on üksteisele tähendusrikkad, kuid kust jõuab aegsasti koju, oma mõnusasse voodisse. 

Kui siit edasi mõelda, siis ühtlasi meeldivad mulle kodused ärkamised ja pikad hommikud. Näiteks sellised, kui olen öökapile asetanud aurava rohelise tee, mida ühes hea raamatuga lonkshaaval neelan, akna taga laulmas esimesed kevadekuulutajad. Või sellised, kus oleme Jaaniga oma hommikused “viis tiibetlast” juba ära teinud, pliidil kerkib õhuline omlett köögiviljade ja muu hea-paremaga ja lisaks tassikesele teele otsustame võtta ka kruusitäie kohvi, sest kiiret pole kusagile.

Jah, üha vähem huvitab mind teiste elu. Juba ammu ei jälgi ma mingeid sotsiaalmeedia story'sid ega jaga ka enda omi. Mul on täiesti ükskõik, kuhu keegi pool-võõras reisib, mida selga paneb või mida toredat ta lapsed teevad. Katsun selle asemel endal ja oma lähedastel silma peal hoida. 

Sisemine üksindus ajendab näitama oma elu väljaspoole, tihtilugu täiuslikumana, kui see tegelikult on. Mulle meeldivad väikesed päris-hetked. Tillukesed kallid ukse peal, palju naeru ja muud väga tähtsat. Sellist, mis jääb ka meelde ja moodustab oma toreduses ühise ajaloo…

esmaspäev, 26. veebruar 2024

Tingimusteta armastus

Järgmisel päeval enne paraadi


 Kui Helis ja Nils peale laulatust ja väikest pidu ära sõitsid, jäid Otto ja Ruben mõneks päevaks meie hoolde. Need päevad andsid mulle oma kalli abikaasa osas taas ühe uue vaate.

Alustan veidi kaugemalt. Meil on laste (ja ööbima jäävate külaliste) jaoks eraldi tuba. Nimetame seda vaheldumisi mängutoaks, rotitoaks ja raamatukogutoaks. Mängutoaks seetõttu, et algselt sai see kolmikute sündides just selleks otstarbeks pööningust ümber ehitatud ning praegugi on selles neli vahvat kastitäit legosid Otto ja Rubeni tarvis. Eile ehitas ka Lisann seal legomaja. Igati loominguline ja rahustav tegevus!

Rotitoaks sai mängutuba rottide tõttu - eiei, meie majas pole kunagi olnud metsikuid hiiri ega rotte, aga veel õige hiljuti olid rotid tüdrukute lemmiloomakesteks, neid oli algul kolm, hiljem kaks ja veel õige hiljuti üks pikaealine. Rotid elasid oma puuriga selles toas seetõttu, et nad kipuvad öösiti krõbistama. 

Rotitoast kujunes raamatukogutuba siis, kui viimane rotiplika vikerkaare taha lendas. Jaan oli just minu ja meie kõigiga kokku kolinud, mis tähendas ühtlasi tema tohutu raamatukogu majjavõtmist. (Muide, meie kodus olevate raamatute arvuga saaks avada haruraamatukogu!) Aga selleks, et need raamatud kuhugi ka ära mahuksid, tuli Jaanil ehitada toa madalamasse seina raamaturiiulid - kogu seina pikkuses ja laiuses! (See, et kõik raamatud ikkagi ära ei mahtunud ning et tegelen nende paigutamisega siiani, ei ole aga enam tänase postituse teema.)

Ühesõnaga, tulles tagasi loo algusesse, on too raamatukogutuba lisaks kõigele külalistetuba ning selles asuvasse lahtikäivasse voodisse asetasin õhtul peale Helise pulmapidu hoole ja armastusega Otto ja Rubeni. Kui asi oleks sedaviisi jäänud ning poisikesed sulnilt hommikuni nohisenud, oleks kõik olnud parimas korras. 

Asi võttis aga drastilise pöörde kusagil kesköö paiku. Ottol hakkas nimelt kõrv valutama! Inimesed, kes teavad, mida tähendab kõrvavalu, on selle teemaga ääretult empaatilised. See pidavat olema midagi jubedat. Minu jaoks lisas jubedusele lisajumet ka see, et Otto nuttis üsna lohutamatult ja kolmikute emana tean, et olukorras, kus üks magab ja teine nutab, on suur oht nn "duubelnutuks", mida on juba tunduvalt raskem ohjata. Sestap tõstsin Otto kiiresti ümber meie voodisse. Andsin talle valuvaigistit ja lootsin, et kuigi magame sel ööl kolmekesi, on me edasine uni sügav ja kosutav. Eksisin.

Kella nelja ajal hakkas Otto uuesti nutma. Kõrv valutas ikka veel ning lisandunud oli ka emmeigatsus. Andsin veel veidike rohtu, silitasin, rääkisin - aga ei midagi. Lapsel oli unine ja valus ja paha. Mitte miski ei sobinud! Jaan tegi ettepaneku minna temaga alla, teha kaminasse tuli ja sättida ta diivanile. Ehk viib see mõtted mujale? Ehk tuleb uneke hoopis seal? Tegimegi nii. Pikutasin diivanile Otto kõrvale. Vaatasime veidi klaasi taga praksuvaid halge, paitasin teda, lohutasin - ja nii ta viimaks uinuski! Minu magamine tolles kitsas "kilukarbis" ei tulnud aga kõne allagi. 

Siinkohas üllataski mind mu armas mees. Kutsusin teda üles magama, et küllap me kuuleme, kui Ottol jälle keerukaks peaks minema. Tema oli aga end tugitooli keeranud ja ütles: "Sina mine üles, mina jään Ottoga siia! Mul pole siin tugitoolis midagi häda! Mõtle, kui ta peaks ärkama ja kedagi polegi tema juures!"

Olen harjunud üksi hakkama saama. Olen harjunud, et elan nn säästurežiimil ja teen teatud asjades järeleandmisi, sest mind on ainult üks. Olen aegade jooksul omandanud mõtteviisi, et lapsed ja liiatigi veel lapselapsed on minu "probleem". Seda liigutavam tundus ühtäkki säärane lause mu kalli abikaasa poolt. Ja tema lausa karm käsk, et mina läheksin magama. Meil mõlemal oli tulemas töine hommik... 

Mõelda vaid, tal polnud ju mingit kohustust Otto eest hoolt kanda! Ja ometi leidis ta endas hoole ja armastuse... 

"Õnne on täpselt nii palju, kui oskame seda märgata." Minu jaoks oli too magamata öö täiesti uus märkamine! Asjad, millest ma elus niiväga olin puudust tundnud, olid ühtäkki paika loksunud. Ma ei olnud "süüdi", et lapse kõrv valutas ja et tõbised lapsed üldsegi meie juures olid. Minuga jagati vastutust. Mu mees oli sama "kohal" kui ma ise. Temas oli veelgi rohkem jaksu hooleks ja tingimusteta armastuseks. Lapse valu ja selle leevendamine oli kõige olulisem. Meie, täiskasvanud, peame toimina, vahel ka ebamugavais oludes. Peaasi, et üheskoos. Teate, see oli imeline tunne! See liigutas mind pisarateni.

Ma lihtsalt pidin selle välja kirjutama... Kusjuures Jaan ei saanud üldse aru, et oli midagi erilist teinud.

esmaspäev, 19. veebruar 2024

Ball





Teismelised kolmikud on tohutult armsad. Olen õnnelik, et saan päev-päevalt jälgida nende õrna sirgumist, nende siiraid rõõme ja ahastamapanevaid siseheitlusi, nende sõprussuhteid ja esimesi vaikseid armumisi. Oh, kuidas tahaksin neid hoida ja kaitsta, kinkides neile vaid õnne ja turvalisust ning puhudes tuulde kõik mured ja ebakindluse. Suureks sirguv lapselikkus on ilus ja habras kui õidepuhkenud lill. 

Reedel oli koolis esimene ball. Oh, kus tüdrukutel oli alles sehkendamist! Kleitide osas olid muidugi kõige suuremad pretensioonid. Õige ka- üks tõeline noor daam ei pane kunagi peole midagi suvalist selga - kes teab, mil täpselt elu õnn naeratada võtab! Igal juhul oleks sel hetkel parem olla enda valitud ballikleidis, sest nii pääseb isiksus kõige ehedamalt mõjule. Sellise mõttega lohutasin eelkõige iseennast, sest loomulikult ei läinud minu esmased pakkumised kleitide osas teps mitte täppi, mitte sinnapoolegi, aga eks ma olen sellega juba veidi harjunud ka. Mäletan siiani Helise pisut kaastundlikku pilku, kui üritasin talle ikka ja jälle midagi “temalikku” soetada ja astusin sellega ikka ja jälle ämbrisse. “Ema, lepime parem kohe kokku, et sa mulle ilma minuta midagi ei osta, sa nagunii ei saa aru… ” Juba siis!

Õnneks leidsime siiski mõlema preilnaga ballikleitide osas konsensuse ja mõlemad olid viimaks ka rahul. Kingadega oli samuti tükk tegemist - õiged sai lõpuks ostetud otse tantsukingade poest. Üks printsess võttis siiski minu ultramoodsad hiigekontsadega tumepunased platvormid lisaks. Ma pigem ei küsi, kumbade kingadega ta tegelikult tantsis. Peaasi on hoopis teadmine, et minugi kingavalik võib olla konkurentsivõimeline! Ja Helis tuli ja tegi neile kaunid lokid.

Noormehe ülikonnaga läks kergemini. Saime soodsalt hea kauba, Jaan laenas lipsu ja tantsukingad juurde. Nurinat polnud kuulda, pigem heameelt, et tüütu asjaga nii vähese jamaga hakkama sai. Poiss nägi tõeliselt šikk välja!

Ball olevat olnud nagu ball ikka. Kusagil nurgas trobikond ülikondades mittetantsivaid poisse. Itsitades ringisebivad imeilusad neiud. Mõni varaküpsem tantsiv paar. Varjatud pettumusohked. Selfid ja grupifotod. Lõpuks disko, kus sai ka omavahel karata. Selles eas täiesti normaalne!

Mul on hea meel, et neil kõik nii hästi on! Et nad on terved ja elurõõmsad. (Kui nad just parasjagu mingis valdkonnas “läbi kukkunud” pole, mida juhtub õnneks harva ja mis on teismeeale täiesti iseloomulik nähtus.)

Teismeliste kolmikutega on ka kodune elu päris põnev. Ühest küljest on nad juba üsna täiskasvanud. Näiteks võib neid rahuliku südamega paariks-kolmeks päevaks omapäi jätta, mingit muret pole ei ööbimise ega toiduvalmistamisega - kõigega saadakse suurepäraselt hakkama. Vahel kutsutakse sõbradki külla, mis lisab vaid rõõmu ja toredust. Kuna tunnen kõiki oma laste sõpru ja nende peresid hästi, on mu süda ka selles osas täiesti rahulik - mingeid “üllatusi” tulla ei saa. Pigem üllatusi - näiteks mõni ülimaitsev kook või pasta. Jah, pärast võib küll maja olla tavapärasest pisut korratum, kuid mis sest - teevad korda, kui märkuse teen! 

Sellega, et kõik kokkulepped ei pruugi teismelistega sugugi koheselt pidada ja osad kohustused võivad vahel ka täiesti ära ununeda, tuleb muidugi arvestada. Eriti puudutab see punkt me kodu üldkasutatavate pindade korrashoidu. Aga loomulikult pole nende “unustamised” kunagi paha pärast. Prioriteedid on selles eas lihtsalt täiesti mujal! Ja kelle muu, kui minu asi on neile nende kohustusi papagoi kombel meelde tuletada? Nii väike probleem ju! Kuigi … vahel käib jubedalt närvidele.

Mulle meeldib, et meie vahel on usaldus. Et me saame rääkida. Eilegi istusime Jaani ja tüdrukutega köögipõrandal ja arutasime, kuidas olid teatud asjad (noh, ikka need hinge-asjad) “meie ajal” ja kuidas on nüüd. Lisaks sain oma noorpõlve-piltide kohta, mida nad olla vahepeal albumitest vaadanud, hulgaliselt komplimente. Olin pisarateni liigutatud. 

Jaa, teismeiga on üks läbinisti armas aeg. Ma ei mõtle veel, et sellele järgneb pesast väljalendamine. Pigem proovin nautida iga päeva ja hetke, mil nad kasvavad ja arenevad, mil nad täiustuvad ja valivad oma “lennusuunad”. Üritan olla toeks, kui maailm kokku variseb ja jagada rõõmu, kui saab puudutada päikest. Karl Johann jagab hetkel oma emotsioone kõige napimalt, aga temagi võtab aeg-ajalt minuga neljasilma vestlused ette, küsib üht ja teist, on olemas. Ka Jaani tundub ta väga usaldavat.

Kõige armsam on see, et kui me kuhugi sõidame, näiteks Saaremaale, hakkavad kolmikud meid oma sõnul koheselt igatsema! Mina neid ka! Jaangi küsib nende kohta tihti, vahel tuletab helistamistki meelde. Nii et kontakt on meil kõikidel tugev ja hea, mis ongi üks igavesti kindel märk, et kõik on korras. Nii balli-aegadel kui igapäevaelus. 

Ahh, muide, kui üks neiu tuli eile oma elu esimeselt “deidilt” pika tulipunase roosiga, olin vist vähemalt sama elevil kui ta ise…

kolmapäev, 14. veebruar 2024

Südamed ja paast



 Täna on sõbrapäev ja ühtlasi algas paastuaeg.

Sellega seoses tuletas üks mu sõbranna mulle meelde, kuidas me temaga aasta aasta järel enne paastuaega mõnda toredasse kohvikusse maandusime ja punkt-punkti haaval paika panime, millest täpselt sel aastal paastume. See üritus oli juba iseenesest nii põnev, et olime sellel lausa paberi ja pliiatsiga õhinal kallal. Nimekiri sai täpne ja karm. Paraku juhtus igal aastal ka see mainimist mittevääriv tõsiasi, et kui juhtusime keset paastu kohtuma või helistama, saime mõlemad vaid raskelt ohata ja tõdeda, et “sel korral on asi ikka täiesti pekkis!” Ning vähemalt mõnel korral lubasime enesele seepeale lohutuseks ühe pisikese või pisut suurema Pavlova. Või äärmisel juhul kaks. Kuskilt peab ju inimene ka kehval ajal troosti leidma!

Sõprus on üks tore, aga kummaline asi. Usun, et igaüks teab, kes on ta sõbrad, kes peaaegu-sõbrad, kes lihtsalt lahked inimesed ja kes pelgalt toredad tuttavad. Vahel tekib nende kõikide kategooriatega suheldes sõna “sõber” puhul pisuke segadus. Suurimat rolli mängib siinkohal kindlasti usaldusväärsuse küsimus. Teiseks kättesaadavuse ehk kohalolu oma, mis tähendab seda, kui palju ja mida oskab üks või teine sõber talle usaldatuga peale hakata, kui teine peaks peale info või uudise või mure edastamist mõningast tagasisidet vajama. Rääkimata sellest, kas sõber on võimeline adekvaatset toetust pakkuma, kui teine sellele lootma peaks. Vähetähtis pole ka see, kas ollakse vankumatult oma sõbra poolt. 

Minul on nii pealiskaudsete juttude, kui sügavate teemade sõbrad. Ning siinkohal ei määra miskit kohtumiste sagedus, vaid aimdus tema võimest olla lähedal või kaugel. Kui suudame kõiki sõpru võtta täpselt sellistena, nagu nad oma isikuomaduste poolest on ning kui nende puudujäägid suhtluse sügavuse või mõne teema usaldusväärse käsitluse poolest on aktsepteeritavad, on kõik hästi. 

Siinkohal mängib rolli ka see, millistes peresuhetes me parasjagu elame. Kindla paarisuhteta pöörasin kindlasti sõprussuhete sügavusele ja kvaliteedile suuremat tähelepanu, kui praegu, mil mu partner ja perering ongi ühtlasi parimad ja usaldusväärseimad sõbrad. Kahtlemata on vahel vaja ka sõbrannaga Pavlovat ja tassikest capuccinot, kuid siis määrab juba käesolev päev ise, kas teemad püsivad lihtsalt vahepeal juhtunu jagamisel, lõbusal vestlusel ja naljatamisel - mis ei pruugi olla sugugi vähem olulised - või tahaks jagada ka midagi varjatut või hingekriipivat. 

Täna, kui oma kallitele hommikulauda neli südametega koogikest sättisin, mõtlesin küll, et sõbrapäev on vahva ja sõpradega on mul kõik hästi. Ma ei saatnud kellelegi mingeid väljapunnitatud sõnumeid ega saanud neid ka ise. Õnneks! Punased südamed jäägu minu puhul ikka pereringi… 

Paastu asjus pole me sel aastal sõbrannaga kohtunud. Tänavu ei tundunud see õige ja vajalik. Tõsi, üks osa minust tahaks endiselt pikka ja piitsutavat nimekirja, teine osa rõhub aga hoopis andestamise teemale. Ei, õigem oleks seda nimetada lahti- või minnalaskmise teemaks. Kas siis Pavlovaga või Pavlovata - vähem valulikkust, rohkem käegalöömist. Usun, et see muutus minus oleks ehk Jumalale meelepärane. Mulle endale ka. Ja sõprusega pole sel miskit pistmist. 


teisipäev, 2. jaanuar 2024

Aastavahetus






Uue aasta esimeseks hommikuks oli pakane maalinud aknaklaasile mitmes suuruses ja erinevais mustreis härmalilli, mis sätendasid madalas taevas rippuva kahvatu talvepäikese käes iseäranis kaunilt. Toas oli soe. Ka teistes tubades, kus ahi köetud, oli soe. Aga oli ka jahedaid ruume. See maja oli oma villaste vaipade ja käpikute ja sokipaaridega nagu omaette riik, kus elustus midagi muistset, meie igapäevaelust väljapool olevat. Sel majal oli ammuste aegade süda ja hingus. 

Mulle tundub, et muistset pole sugugi kerge ohjes hoida, kui ta kord pärisellu on lubatud. Tavaliselt tundub ta lebavat hoopis külmas surnuaias, elustudes aeg-ajalt veidra pooltõena aju kaugete mälestuste laekas. Mõnikord kannab ta aga endaga tänapäevale mittekohast kopituse hõngu ning näitab kondistel säärtel ajahamba halastamatuid puremisjälgi. Kummalgi juhul pole tegu nauditava variandiga.

Galeriides-muuseumites on muidugi teine lugu. Seal saab tõepoolest muistset kogeda esteetika võtmes, kuid et see on vaid elusa elu konserveeritud variant, mõjub ta eri ajastute rägastikus hoolimata viidetest ja selgitustest kuidagi tükeldatult. 

Õues oli üsna käre. Miinus kümme. Sisemaal on alati hullem. Ahjus pehmeks podisenud soe pudru täitis tummiselt kõhtu. Küllap ka südant. Õues seisid kaks härmatanud soome kelku. Uusaastaööl proovisime nendega laternavalgel sõita, lumekirme teel oli aga liialt õhuke ning sõit kriipivalt takistatud, kohati võimatu. 

Mul oli seal vahvas majas ühekorraga nii imeline kui imelik. Muidugi ei olnud hoopiski tegu täis-arhailise elukorraldusega, seda järgiti vaid mõnes valdkonnas, põhiliselt käsitöö ja toiduvalmistamise suunal. Kuid mis kõige olulisem ja inspireerivam - kõik tegevused olid põimitud lugude jutustamisega, seega oma elu märkamisega. Kaasteeliste märkamisega. Loomade ja looduse märkamisega. Mälestustega. Kohaloluga. 

See, mis mind segadusse ajas, oli aja mõiste. Mulle meeldib pärimuskultuur, teadlikkus oma juurtest, targasti ehitatud sillad läinu ja praegu vahel, igavikulisuse ja elu katkematuse tajumine. Seda selgemini mõistsin ühtäkki, kui vähe ma ise selleks võimeline olen. 

Olen mugavustega harjunud “linnavurle”. Muhu maakodus tunnen end päris mõnusalt vaid suviti, kuigi seal on mugavused sooja vee ja suurepäraste pesemisvõimaluste näol. Mis mind aga kohutab, on needsamad “külmad alad” ning sellest tulenev pidev vajadus kütta ahju, teha pliidi alla tuld ning kanda sooje vammuseid ja villaseid sokke või lausa lambanahkseid susse. Selline väljavaade muudab mu olemise pisut hõredaks.

Mul ei oleks selleks aega! Või siiski oleks? 

Mugavuste “väljateenimiseks” tuleb teha palju tööd. Linnamaja, millesse reguleerivad vajaliku soojuse vastavalt aknatagusele ilmastikule termostaadid, nõuab vastavaid väljaminekuid. Tegusal linnainimesel on päevad täis pikitud kohustusi ja kohtumisi, töid-tegemisi ning muidugi liiklusummikuid. Nii see raha tuleb. Kiiruga peab tankima nii iseennast, peret kui autot, majapidamistöödel olgu kaaslasteks elektriseeritud abilised. Ahjukütmised, aeglased küpsetamised ning pikad vestlused söögilaua taga ei tule kõne allagi. Käsitööks või muuks nokerdamiseks poleks lihtsalt aega. Linnaeluga harjunu kipub olema liialt kärsitu, et alustadagi. 

Olen proovinud. Renoveerisin kõik Muhu aknad, mõned uksedki. Siis tüdinesin. Lappisin paar-kolmkümmend meetrit kiviaeda. Tüdisin taas. Õmblesin toolidele muhu kangast katted ja akendele mõned kardinad. Ega enam ei viitsiks. Proovisin tikkimist. Üle õlakoti ei läbenud pingutada. Maalisin laetaladele muhu lillemustreid. Viimane on siiani poolik. Mökerdasin kohupiimavärviga tubade seinu. Milleks enam? Kõik sujus ladusalt, tulemus oli kaunis, aga … mul on linna-vunk sees. Tüdinen. 

Maal teeksin kordades vähem tööd, sest minu erialal seda eriti polekski. Ent maa-elu ei vajaks ka nii palju raha. Lihtsuse ja algupärasuse viljelemine sunniks palju enam peatuma. Küll ahju ette tulehakatust kõksima, küll hõõguvaid süsi ühtlaseks segama, küll auguga sokki nõeluma, küll kampsuni küünarnukke paikama. Asi siis nende tegevuste kõrvalt lugusid vesta! Aga ikkagi - kas ma üldse tahaksin?

Jube mugav on kanda talvelgi toas ilusaid õhukesi kleite ja käia köetavatel või lihtsalt soojadel põrandatel paljajalu. Mõnus on võtta pikalt sooja dušši. Kiire internetiühendus tagab kiire kontakti välismaailmaga ja võimaluse spontaanseteks otsusteks vaba aja veetmise osas. Auto viib kohale, telefon maksab. Elu keeb. 

Manduda saab nii linnas kui maal. Päevade viisi tuimalt telekat passides, alkoholi pruukides või muul mõtetul viisil päevi õhtusse veeretades tekib kiiresti tuimus ja arengupeetus. Seda nii linnas kui maal. 

Aga ikkagi - mida mina tahaksin? Linnas tundub kohati liiga kiire ja pealiskaudne, kas maal oleks parem?

                                                                      ***

Lõuna paiku läksime teele. Sõitsime peaaegu risti üle Eesti. Kadrinasse, emapoolsete vanavanemate kalmule küünlaid süütama. Autos oli soe, raadiost kostusid Viini uusaastakontserdi sulnid helid, tooli seljatoe massaažifunktsioon aitas veelgi paremini lõõgastuda. Silme eest libisesid ääretud valendavad põllud, metsatukad ja vahel harva ka inimasustatud paigad. Auto tundus turvalisuse mõttes sama nagu soe tuba hommikul. Hoidis sooja. 

Mis viga kõike seda vaadelda, kui on kindel, et ise paukuva pakase käes ei pea hakkama saama. Et ei pea minema kaevule ega lauta, keldrisse ega pööningule. Niisiis harras ilu, igatsus … ja hirm.

Otse Kadrina kiriku ja kalmistu kõrval on maja, kuhu mind toodi kohe peale mu sündi. Mu vanematel polnud nimelt veel oma elamist. Kirikumõis. Vanavanemate ja vanavanaema toonane kodu. Nendesamade kallite, kes nüüd kalmistul. Mõisast pärinevad mälestused on hägused ja neid ei saa ajaliselt väga täpselt määratleda. Aga jutustan ühe loo, mida mäletan hästi.

Selles loos olen nelja-viiene. Rohkem ei saa olla, sest nad kolisid mugavustega alevi korterisse suvel, mil olin viis. Siis oli aga talv. Vanaema istus diivanil ja kudus. Mina esinesin ta ees. Laulsin ja tegin tantsunumbreid. Iga laulu järel sain aplausi ja hääleka kiituse. See innustas. Kell oli aga halastamatu ja uneaeg lähenes. 

Tundsin kella väga hästi. Olin tubli ja tark laps. Vanaema paluski mul seda aeg-ajalt vaadata. Kell seisis nimelt teises toas, magamistoa kummutil ja elutuppa ei paistnud. Mina vaatasin. Aga ma ei tahtnud oma kontserti lõpetada, seetõttu hakkasin talle luiskama, kui aeg sinnakanti lähenes, et ta mind magama oleks sundinud. Ütlesin muudkui vale aega, vähendasin seda mõnuga, itsitasin omaette, kui vanaema uskus ja esinesin rõõmsa südamega edasi. Lõpuks tundus vanaemale asi kahtlane, ta tõusis oma kudumisvarraste tagant ja läks ise vaatama. “Oioioi, mis kell on”, mäletan teda hüüdvat. “Nii palju, kohe magama!” 

Peale seda ei uskunud vanaema enam tükk aega, et ma kella tunnen. See oli muidugi ebaaus, aga noh, vähemalt esinemisrõõm on siiani meeles!

J ütles, et ega me niisama, heast peast ühest Eesti otsast teise ei kihuta. Et lihtsalt küünlaid süüdata. Et selle tegevuse taga ongi need lood, need elud, need ajad. Mälestus ja veidi kriipiv tunne. Küünal aitab hetkeks peatuda. Kauaks ei saa, külm…

Liigne kiirus on kurjast. Kas siis linnas või maal, aga peatuma peab. Igal päeval. Tähendusrikkuse ja kõige imelise üle imestamiseni jõuame vaid sedakaudu. Aegade ülesuseni samuti. Kummaline - et just peatudes. Just seda see aastavahetus seal kaugel külas nii teistsugusel, kummalisel moel mulle õpetaski.

Olgu see aasta täis tervist, armastust ja märkamisi!





teisipäev, 12. detsember 2023

Pinnatuisk (pluss pisut mõistujuttu)

 Pinnatuisk naelutas täna mu pilgu kindlalt teele, seda sugugi mitte ettevaatlikkuse kaalutlustel, sest mina ei olnud roolis, vaid hoopiski põnevuse mõttes. Pinnatuisk - see pole mingi lumesadu, vaid suure tuule vinge etteaste, kui too hakkab äsja mahasadanud kerget lund uuesti ülespoole tuuseldama. See pisut “jahune” etendus otse auto tulevihkude valguses mõjub minu arvates ääretult intrigeerivalt, olles pisut äraarvamatu, põnev, ohtlik ja samas nii kaunis. 

Mõnes kohas, olenevalt tuule suunast, tekitab pinnatuisk teele suured lumevaalud. Nii kõhutasid nad ühtäkki meie Muhu kodu sissesõiduteel nagu hiiglaslikud valged hülged, laisad ja lumised. Ka suurel maanteel ilmusid lumevaalud siin-seal, kord sabapidi, kord ninad ees, niigi tuisusele teele. Neist üle sõitmine ei andnud just erilist kindlust edasiseks teelpüsimiseks, sest nood mängu-loivalised panid auto vibama ja eksitasid veidi ka teeäärte silmaspidamist. Kõik see lisas me seekordsele rännakule vürtsi ja J oli linnakoju jõudes päris väsinud. 

Tegelikult oli Muhu- ja Saaremaal tore. Päeval, kui üle mere sinnapoole sõitsime, oli Tallinnas iseäranis kuiv külm, rääkimata tohututest miinuskraadidest. Olin kontideni läbi külmunud ja lubasin enesele talve kohta läbi hammaste mõnegi krõbeda fraasi. Keelitasin J-i andma lubadust kolida lõunamaale koheselt, kui lapsed pesast läinud. Hoidsin jalataldu pikalt ja kramplikult ahju tulise külje vastas. Kõik pidid taipama, kui talumatu antud olukord minu jaoks õigupoolest on. Eh, muidugi nad ei teinud seda niivõrd teatraalselt kui mina, kuid erilist vastupanu ei kuulnud ma samuti, nende õnn. 

Saaremaale jõudes tundus, et olimegi jõudnud “tõotatud maale”, lõunasse. See tohutu klimaatiline erinevus selgus koheselt, kui autost väljusime. Muidugi oli ka Saaremaal talv ja lumi, kuid et õhk oli sametpehme ja isegi nurga tagant välja tuhisev tuul ei saanud seda tundmust ümber lükata ning pidi häbenedes taanduma, muutus kõik ka minu jaoks tsipake armastusväärsemaks. Eilne tiir ümber vaikse ja lumise Sõrve sääre kinnitas mu aimdust, et ehk selles Eestimaa servas oleks isegi talvisel ajal võimalik... Lõpuni ma seda mõtet siiski ei mõelnud. 

Pinnatuisk ei ole mingi pehmuse sünonüüm. Pigem maagilisuse ja mängu ilu oma, kuid sedagi ühes varjatud võimuvõitlusega, kus võitja ette teada. Autost vaadatuna ohutu, näost näkku aga halastamatu ja külm.

Hakkasin mõtlema, et vahel esineb pinnatuisu moodi nähtust ka inimsuhetes. Tõsi, inimlik “pinnatuisk” tekib tavaliselt seljataga, teadvustatuse valgusvihkudest eemal, seega erilist inspiratsiooni ega põnevust see enesega kaasa ei too. Pinnatuisust tekkinud takistused ehk lumevaalud lömitavad aga selleski kontekstis sama jäisel pinnal ja neid läbides on täiesti reaalne oht pikali prantsatada - eriti kui keegi sulle samal ajal jala taha paneb. 

”Raskel ajab tuleb ilmsiks, kes on tõelised sõbrad.” Seda lauset on vast kõik kuulnud ja pean noogutades nentima, et see on tõsi. Aga mitte täielikult. Mulle meeldib üliväga, kui oskuslikult lahendas sõprussuhte läbikompamise üks andekas muinsuskaitsja, kes oma töölt koondati, keda ajakirjanduses tümitati, ühesõnaga, kellel oli seljataga päris keerukas aeg. J tunneb ja austab teda, aga päris igapäevaselt nad läbi ei käi. Nii kohtus ta temaga juhuslikult alles siis, kui see lugu ei olnud enam aktuaalne ja küsis, kuidas läheb. Küsimus oli ju iseenesest asjakohane ja siiras, too andekas muinsuskaitsja küsis aga otse ja keerutamata vastu, “J, miks sa mulle siis ei helistanud, kui mul raske oli!” Mõtlemapanev, kas pole…

Ülaltoodud vestlus on veidike lohutav. Ka meil J-ga mõlgub meeles inimesi, kelle helistamist või kirjutamist oleks ehk keerukal ajal oodanud. Antud loo taustal mõistsime aga ühtäkki, et kontakti puudumine ei pruugi üldsegi olla seotud inimese hinnangu või arvamusega. Inimesed lihtsalt ei oska olla. Nad ei julge helistada, arvates, et küllap teeb seda keegi teine. Nad ei kirjuta, kuna kahtlevad kirja vajalikkuses ning ei leia õigeid sõnu. Nad ei astu ligi, kuna näevad rahulikku ning vahel isegi naeratavat nägu - järelikult saab hakkama. Nad küll mõtlevad… aga ei ütle. Nii see läheb.

Mõistsime, et tegelikult on neid, kes oma vihaga hakkama ei saa ja meile tõemeeli iseenda elunormid Jumala tahtmise egiidi all pähe kallata sooviksid, vaid imetilluke käputäis. J-l üks poliitikutest abielupaar, kelle sõprust ta varem vankumatuks pidas ja kes nüüd ei vaevu isegi teretama. Üks endisest kolleegist naisvaimulik, kes just praegu J eks-abikaasasid läbi kirjutab, millest ehk hüsteerilist laastamistöö-katsetust võib järeldada, kuid mis loodetavasti ära keelatakse. Lisaks minu üks või äärmisel juhul kaks endist sõbrannat (teise osas pole ma päris kindel), kes meie loo valguses “pühadeks õdedeks” muundusid ja täiesti ebaadekvaatselt käituma hakkasid. Säherdune rahvateater… 

Aga veel. On üks väike kirik, üks endine “meie”, kel ühine ajalugu, ridamisi ühiseid tegemisi, ühiseid reise, matku, külaskäike, üritusi, perekondlikke tähtpäevi, isiklikke jagamisi - minu kunagine kogukond, mida nüüd näen läbi auto tuuleklaasi, läbi tuule ja tuisutormi, läbi lumme uppund metsasalude, üle laiade lagendike… ära kaduvat. Ei küsitud, kuidas mul läheb, ei kutsutud, et räägime, viimaks ei vaadatud otsagi. Keegi üritas põhjendada, keegi ütles, et ärgu ma pangu tähele. Kui tuisk on nii tugev ja lumevaalud nii lahmakad, kuis on see ometi võimalik!

Vaikiva, pilku ära pöörava hinnangu ja meie sõiduraja vahel viliseb kõle tuul, mis peksab üles lund ning tillukesi torkavaid jääkristalle. Tahaksin neid väga haarata, sest tunnen, et sel kõigel on siiski väärtus. Neis jääkristallides tundub peegelduvat osake minu elust. Peaaegu kolmkümmend aastat. Las puruneda, hüüavad aga nemad läbi viliseva tuule. Tõmban oma väljasirutatud käe järsult tagasi. Järsk roolipööre, kraavist lahutavad vaid millimeetrid…

Ma parem ei vaata seljataha. Olgu siis pealegi nii. Vähemalt sain selle nüüd välja kirjutatud.

Koju jõudes küttis J kamina. Mina keetsin nõmm-liivateed. Lapsed olid ka kodus. Jumal tundus korraga nii ligi. 



teisipäev, 5. detsember 2023

Abielu olulisus

 


Miks on abiellumine oluline, küsis meie käest üks ajakirjanik. Tõepoolest, miks?

Mõned mu sõbrannadest, kes on olnud abielus, ütlevad nüüd, et “ei eales enam”, kuigi mõnel neist tundub olevat igati tore ja turvaline kaaslane. Mina aga teadsin kohe, kui oma pikast abielust lahutasin, et kui peaksin kellegi sobiva veel enese kõrvale leidma, sooviksin kindlasti uuesti abielluda. Vähe sellest, lubades kellelgi end restorani või jalutama kutsuda, meeldis mulle üsna koheselt mängida mõttega oma nime ja kutsuja perekonnanime kokkusobivusest. Kuigi pea kõik need kohtumised lõppesid pettumusohkega, et igati toredate inimestega klappi lihtsalt ei tekkinud, võib vast nentida, et mingist nüansist või igatsusest säärased mõttevälgatused siiski kõnelesid. 

Terapeutidel on tore väljend “varuväljapääsude sulgemine”, mis võib tähendada ka abiellumist. Jah, loomulikult saab ka ebasobivaks osutunud abielust lahku minna, kuid et abiellumise sammule eelneb alati otsus- jah, just temaga soovin end tõepoolest päriselt siduda - siis vabalt koos elades jääb sellise kindla otsuse koht hajusamaks või puudub sootuks. 

Mulle isiklikult oli enese abiellumissoovist veelgi olulisem, et ka mees abielluda sooviks ja seda kuidagi väljendaks, kui aeg sealmail.

Tendents on paraku hoopis teine. Paljud (keskea kanti) eesti mehepojad kipuvad kuuldavasti juba esimesel kohtumisel avaldama arvamust abielu mõttetusest ja kinnitama, et sellist viga nad küll enam eluski ei tee. Minu jaoks muudaks selline avaldus mehe koheselt ebaatraktiivseks. Mõelda vaid, ta välistab võimaluse, et mina olengi kõige imelisem naine maailmas, et minuga võiks end kindlasti siduda! Einoh, olgu siis vähemalt vait…

Minu abikaasa jaoks on laulatatud abielu ainus mõeldav kooseksisteerimise vorm. Teadsin seda kohe ja seega oli see küsimus (muude probleemide kõrval) kogu abielu-eelsel perioodil teemast maas.

Aga ikkagi - miks? Sest mulle meeldib oma mehega kokku kuuluda. Tunnen end abielus olles turvaliselt ja äravalituna. Sel korral olin esimest korda elus valmis isegi oma neiupõlve nimest täielikult  loobuma ja ainult abikaasa oma kandma hakkama. Temagi soovis nii. Varem oli mul liitnimi, pikk ja mõnede dokumentide jaoks vaat et võimatu. Nüüd kannan ühte ilusat nime. Lapsed on juba suured, aga meie vananeme ju koos. 

Mulle meeldib, et mul on abikaasa, mitte elukaaslane või partner või sõber või teab kes muu. Usun, et see on sisemise tunnetuse küsimus. Ka tema pöördub juba praegu, mil me abielu saab arvestada veel vaid päevades, minu poole päris tihti sõnadega “kallis abikaasa” või “armas proua T.” See on minu arvates … väga seksikas! 

Laulatus on aga vajalik selleks, et abielu saaks Jumala õnnistuse. See on ülioluline. Ma väga loodan, et Jumal meie abielu rohkelt õnnistab!




pühapäev, 3. detsember 2023

Kolmikutest

 Täna kirjutan kolmikutest. Minu elusündmuste keerises on see tore trio ebaõiglaselt tahaplaanile jäänud, ometi oli see blogi esmalt mõeldud just nende elu ja arengu kirjeldamiseks. (Kujutan juba ette kolmehäälset karjatust: “emps, pliiz, ära meie arengut küll kirjeldama hakka!”)

Tõepoolest ei ole peaaegu 15-aastaste kolmikute puhul enam põhiküsimuseks see, kuidas mina nendega hakkama saan. Pigem peaks arutlema selle üle, kuidas nemad minuga toime tulevad. Ega me ju kõiges päris sarnased ole, kohati ei saa ma nende keelestki aru. Näiteks eilses messengeri grupis toimunud vestluses oli nende ja Helise vahel säärane inglisekeelses slängis andmine, et mina tõstsin lihtsalt käed ja andsin alla. Aga ikkagi võin öelda, et saame üheskoos väga hästi hakkama! Läbikukkunud emana ma end küll ei tunne, vähemalt enamaltjaolt mitte. Veidike kanaema olen aga küll. 

Kolmikud käivad ikka samas koolis, nüüd siis 8.klassis. Nende õppeedukusega olen igati rahul, mõni on lausa puht-viieline. Aga teate, kuna mulle kui terapeudile on nii mõnigi nendevanune kibestunult välja pursanud, et “mu vanemaid huvitab ainult see, kuidas mul koolis läheb, ja üldse mitte see, kes ma päriselt olen”, lõpetan kooli-teema siinkohal ilusa punktiga ära.

Kes nad siis tänaseks päriselt on? Lapsed, kellega, julgen öelda, on mul päris hea kontakt. Usun, et nad saavad minuga olla nemad ise, isegi juhul, kui teema meie vahel pole kõige mugavam (noh, näiteks kui nad peavad koristama, aga kohe kuidagi ei taha). Alati tohivad ja soovivad nad meie koju kutsuda oma sõpru ja tihti võtavad minugi (ajutiselt) seltskonda. Seegi on hea märk.

Loviisa meenutab mulle kõige enam mind ennast samas vanuses. Ta on kolmikutest kõige mässumeelsem, seda aga vaid kodus, koolis vast mitte. Loviisale meeldib mugav elu, kõik ebamugavused, mis inimesele teisme-eas (ja mitte ainult!) osaks langevad, tuleb talle peensusteni ära seletada ehk normaliseerida. Näiteks varajane ärkamine, et kahel päeval nädalas kella 8ks kooli jõuda. Loviisale meeldiks luksuslik eluviis koos ohjeldamatu reisimisega ja eks me oleme arutanud, kuidas selleni jõuda, ilma et kodakondsed end liiga harvade väljasõitude võimaldamise valguses päris vaeste ja väetitena tundma hakkaks. Kutsume J-ga Loviisat heatahtlikult Printsessiks.

Loviisa käib kunstikoolis ja joonistab üle mõistuse hästi. Et mul endal igasugune kunstianne puudub, on see ääretult imponeeriv. Tal on tundlik loomus ja hea taju ka inimeste osas. Sõprade osas on Loviisa valiv.

Lisann on lõbus noor inimene, kel on tohutult sõpru. Minul on raske selle nimekirjaga järge pidada ja seetõttu vestleme tihti sellest, kustkaudu üks või teine sõps tee temani on leidnud. Muidugi unustan selle info ka kiiresti ja küsin varsti uuesti, aga mis siis. Lisanni sõbrad tunduvad kõik olevat toredad ja targad noored, kellega koos tehakse palju põnevat.

Lisann on üldiselt väga lahke ja paindlik. Ta on ka ääretult empaatiline ja viisakas. Kui tal parasjagu seda tuju peal pole. Kui tal see tuju peal on, siis ta lihtsalt hammustab. Aga see tuju on vaid tilluke osa Lisannist. Üldiselt on ta armastusest pulbitsev ja muretu nagu suvepäikese käes lendlev liblikas. Ta on ka mu lapselaste Otto ja Rubeni vaieldamatu lemmik. (Koos onu J-ga). Lisanniga lihtsalt on lihtne suhelda.

Ka Lisann käib kunstikoolis ja on väga andekas. Muide, Lisann värvis oma juuksed peaaegu mustaks ja ta on ainus me perest, kellele tume juuksetoon vägagi hästi sobib. 

Karl Johann on tänaseks minust peajagu pikem, seitse numbrit suurema jalaga, murrab hoolega häält ja on igati südamlik ja tore noormees. Tõsi, arvutis võiks ta veidi vähem viibida ja raamatuid sellevõrra rohkem lugeda, kuid siin väljaöelduna jääb see ka ainsaks pretensiooniks. Karl Johannilgi pole sõpradest puudust, ööl vastu tänast oli meie juures näiteks kaks sõbrast ööbijat. Tunnustamist väärib see, et poisid oskavad olla vaikselt (noh, eks nad mängivad arvutis), kui oleme J-ga magamissoovi avaldanud. Seega pole meil midagi külaliste vastu, toredad poisid kõik. 

Karl Johann käib regulaarselt jõusaalis. Ta on oma ülipeenikese kogu kohta ebareaalselt tugev, tehes näiteks rippudes muljetavaldava arvu lõuatõsteid (ma ei tee ühtegi!) ja avaldades muul viisil oma tugevuse ja sitkusega muljet. Ka Karl Johanni võin rahumeeli usaldada, mingeid lollusi ta küll kokku ei keera. Majapidamistöödes lööb Karl Johann heal meelel käed külge. Vahel tuleb teda lihtsalt üle ühe või kahe korra paluda. Aga ta oskab ka suurepäraselt inimesi (tüdrukute sõnul siiski vaid mind!) tajuda ja vabandamine pole tema jaoks probleem. 

Nüüd, kui meie peres üks inimene lisaks, tuli triol ka temaga harjuda. Ausalt öeldes ei uskunud ma, et see nii libedasti läheb. J-i tarkus suhe kolmikutega koheselt südameasjaks võtta ja nendega väga palju rääkida tasus kiiresti ära. Selline siiras lähenemine võitis noorte usalduse ja nüüd tohib ta isegi veidi reegleid kehtestada, (näiteks see, et üheskoos söögilauas istudes ei ole keegi telefonis), trio aktsepteerib seda täielikult. J on neile ka heaks õpetajaks, näiteks vene keeles. Ta ei lähe närvi. Jossi kaasab ta mängleva kergusega nn meestetöödele appi. 

J küsis triolt, kas minus on nüüd, kui elame koos, midagi muutunud. Trio väitis, et ma olevat märksa rõõmsam ja rahulikum. Ja tegevat palju tihedamini süüa. No näed, lapsed vajavad õnnelikke vanemaid, kas siis koos või eraldi, aga mitte hambad ristis “laste pärast” koos elavaid vanemaid. Ka lapsed on minu arvates praegu õnnelikumad, kui varem.

Mul on kolmikutele mõeldes hea soe tunne. Teismeiga ei pea olema mingi jubedus või lakkamatu võitlus. Kui kontakt kodu ja vanematega on tugev, on kõik hästi. Ma ei oota, et nad oleksid küpsed täiskasvanud. Luban neile nende vanuse kohast eksimisruumi. Arvan, et see ongi asja võti. Miks peaksid nad mind meelega alt vedama? Neile on ju kõik lubatud, niisamagi on kõik hästi. Pealegi kuulevad nad iga päev, kui palju ma neid armastan. Ja kui palju tänan Jumalat, et ta mulle sellise imelise kingituse on teinud…


pühapäev, 8. oktoober 2023

Kuld

 Sel sügisel on iseäranis palju kulda. Ilmakest samas eriti usaldada ei saa. Siin rebib ta oma päikesekiirtega põimitud kõhualuse tumehalli pilve-puhvaika alt välja, nii et vaata ja pimestu, sealsamas aga kukutab igasuguse hoiatuseta mingitest halevalgetest udutupsudest krae vahele kamalutäie külma vihma. Pläuh ja valmis! Seejärel meelitab vikerkaarega. Tantsib tuulega tangot. Tuuseldab põõsatikke ja murrab naljaviluks mõne puu. Ajab merelained vihaselt vahtu.

Ahjaa, see kuld... Kõndisin märjal teel, millele oli langenud miljoneid okkaid. Pilved olid parasjagu taaskord lõhestumise faasis ja nende pooleks rebenemise haavade vahel lõkendas naerune päike. Tänu temale said needsamad tusased pilvemütakadki enesele ebamaiselt säravad ääred, aga vaevalt see neile korda läks. Kuid see ime, mida nood taevaleegid suutsid teha teel lebavate okastega, ületas mistahes kunstniku fantaasia mitmekordselt. Ühtäkki kõndisin ma kullast rajal. 

Sel aastal on kirju aeg visa tulema. Liiga soe. Sestap rippusid ka vihmapiisad roheliste lehelatakate äärtel kullase tee ja minu pea kohal aastaajale ebakohase moega, kuid sädelesid seda intensiivsema ühtlase kroonina mu teekonnale kaasa, iga lehekese ümber kuldne päikesesõõr. Taevas pilvepragude vahel lausa lõkendas rõõmust, kui seda kenadust kiikas.

Mitte ainult loodus ei paku kuldseid elamusi. Seda pakub ka inimeste sisemaailm. Olen nii mõningi kord jahmunult mõne andeka looja kenasti kordaseatud mõtetekimpu rippuma jäänud, püüdes mõnd terakest enesessegi juurduma ahmida, enne kui too hingemattev fluidum nagu tuule poolt laialipekstud pilv ära haihtub. Õnneks on mu kõrval inimene, kellele saan üht-teist kuuldust-kogetust jagada, kes mõistab ja kes mu mõeldu ja öeldu ka oma mõtetega rikastatult tagasi põrgatab. Nii on hea elada.

Ja lõpuks muusika. Eile istusime Hiiumaal ühe vana uhke mõisamoodi maja muusikatoas ja kuulasime, kuidas peremees meile maailma asju välja ütles. Läbi klaverimängu, läbi iseenese ja läbi muusika sügav-tundelise keele. Oi, ma armastan sääraseid hetki! Väljas möllas maru, me ei teadnud veel, et praamid ei vii meid järgmisel varahommikul vajalikul ajal tsivilisatsiooni tagasi. Teadsime vaid, et too kaunis tuba,  suurte pojengidega tapeet kahes ja kuldsete triipudega tumepunane teises kahes seinas, nurga poole sirutuv valge kabinet-tiibklaver, kaks mugavat diivanit kahele armastavale paarile, hingematvalt kaunis muusika, taustana väljas murduvad oksad ja mööda majanurki otsivalt siia-sinna jooksvad tuuleiilid - et need loovad parasjagu hetke, mis jääb igaveseks meelde. 

Miski ei loe, mis rikub või õnnetuks teeb. Iga me hingetõmme võib jäädvustuda kullapuruna kusagile kõrgematesse sfääridesse - kui vaid õpime looma, väljenduma iseenese keeles ja püstitama seejuures rikkalikke eesmärke. 

Mina pean nüüd ka niimoodi klaverit mängima õppima, et suudaksin asju oma muusika keeles välja öelda. Jah, loomulikult võib seda teha ka Chopini või Shuberti, minu suurte lemmikute muusikaliste sõnadega. Olen ju tublisti harjutanud. Aga see lõkendav päike... ja need tumedad kuldrantidega pilved seal taamal... parvedesse kogunevad kaagutavad haned... käsi, mis ümber mu piha... minu sisemaailm... See nõuab muud. Anub avanemise järele.

Ma ei pea ootama looduse etteastet, et saaksin käia kullatud teel. Tuleb üha enam viibida vaikuses, tähendusrikkuses, armastuses, kallite seltsis. Ja kõik saab korda. Saab kullaga kaetud...


teisipäev, 5. september 2023

Kõrvalepõige

 Esimesel septembril istus meie köögilaua ääres pizzataldrikute taga kuus inimest. Päevakangelased-kooliminejad, minu endine ja tulevane ning ma ise. Lobisesime, naersime, tegime pilti. Meil oli tore.

Miks ei võiks kõik inimesed suuta sellisel moel lahku minna? Me ei ole ju kellegi omandid! Otsus suhtesse astuda, suhtes püsida ja suhtest lahkuda kuulub inimõiguste valdkonda. Miks ei võiks siis surmani kestvate abielude või kohustuslike tsölibaatide kõrval rääkida ka elutervetest lahkuminekutest ning uutest suhetest, kus kõik osapooled on aktsepteeritud ja tunnevad end hästi? Lahutus oli mu parim otsus, millest võitsime kõik. Minestage, kui soovite!

Aeg oleks pöörduda reaalsusse.

Kuidas see lugu tegelikult oli

 Meie lugu algas hiirvaikselt ajal, mil olin äsja lahutanud oma pikalt kestnud abielu. Põhjus, miks kasutan sõna hiirvaikselt, on selles, et selle loo aeglane algus koosnes niivõrd paljudest eri nüanssidest, et täna on neid lausa keerukas üksikute pärlitena mälestuste ketti lükkamiseks pihku haarata. 

Mõni inimene lihtsalt tundub tähendusrikkam kui teine. Olen sellele viimasel ajal palju mõelnud. Viis, kuidas me oma mõtteid väljendame, kuidas oskame haarata eri teemadesse kas verbaalselt või olemuslikult ühes või teises valdkonnas inspireerivat või ehk hoomata eksistentsi lausa tervikuna, kui palju on meis põnevaid, sügavaid leide, mis, kombineerituna juba varem looduga, suudavad avaneda ja õitseda, mille omakorda võib ümber nimetada šarmiks või isikupäraks, lisades liignimena andekuse - ma lihtsalt armastan seesuguseid! 

Muide, nad ei pruugi sugugi kanda vaid üdini positiivseid jooni. Vastupidi, mõnedes tahkudes võivad nad olla lausa talumatud, ja kui mitte nii hullusti väljenduda, siis ehk mõistetamatud, tüütud, osalt ka saamatud - kui praegu kohe teha mõttes ekskurss kõikide pähekaranud põnevate sekka. Ometi tõmbavad nad ligi. Ikka ja jälle sätid end neid kuulama, jälgima, rõõmustad nende seltskonda ilmumise üle. Vajad neid.

Ühesõnaga, meie lugu algaski vist vajadusest teineteist aeg-ajalt "ampsata" - ja loomulikult hoopiski mitte selles võtmes ja nii sügavuti, millisesse oleme jõudnud tänaseks. Ei, see toimus hoopis lihtsamalt, esialgu pelgalt märkamistes, küllap minu poolt kordades enam, sest tema seisis oma geniaalsete väljaütlemistega tavaliselt püünel, mina aga sattusin kusagile kaugemale ahhetama. Näiteks orelirõdule. 

Eks ma üritasin teda läbi muusika tajuma hakata. Paljud tajutavad ei pruugi seda muide märgatagi, et nende olemus ja sõnum kaunite kunstide keelde tõlgitakse. Jah, loomulikult võiks seepeale tajuda ka ühepoolselt, märkamatult, rohkem nagu iseenesele, aga kuna interpreteeritavate alade puhul pole vastuvõtmisvõimetus väga inspireeriv, tekitaks see kergesti käegalöömismeeleolu. Tema aga märkas. Tundlikkus on samuti joon, mis "seesuguseid" enamasti iseloomustab. Ta taipas, võttis minupoolse oma sõnadesse, viskas mulle rikastatuna tagasi, tekitas mus põnevuse, erutas mu loomingulist närvi, ärgitas veelgi enam pingutama, märgates ja tunnustades minupooltki pakutavat. Nii see tango meil algaski. Üldsusele ei midagi erilist. 

Hakkasin praegu mõtlema, kui palju saavad huvitavad ja andekad inimesed üldse olla "meie omad" ja kui palju tuleks nendega koostööd tehes või niisama suheldes arvestada näiteks nende abielu staatusega, mis sunniks koostöö või ühisloomingu puhul tarduma poolele teele, kuna edasiastumine poleks justnagu sünnis, (eriti kui loomepartner juhtub olema vastassoost). Teatavasti sisaldadab kõik Jumala poolt kingitu omajagu armastust, kirge, passiooni, haprust, jõulisust, naiselikkust, mehelikkust, intiimsust ja isiklikkust ja võib maised loojad kokku põimida teineteisest hoopiski kaugemal, kui seda esialgu aimata oskame. Kui jääme seisma, ei kasuta me Looja poolt antud potentsiaali kogu andekuse määral, kui astume aga edasi, võib see olla lubamatu või ohtlik.

Arvan, et meie puhul sai see punane joon ületatud siis, kui hakkaksime kumbi teise märkamisi märkama, mida hakkasid võimendama kummagi teineteise suunal öeldud head sõnad, mis omakorda moodustasid viljaka pinnase teistegi omaduste - liigutuste, hääletooni ja pilgu - järk-järguliseks tähele panemiseks. Kuni märkajast-ütlejast vormus ühtäkki mees (või naine), temast sai reaalne mind mõjutav ja minu jaoks tähtis inimene ning aju hakkas kollegiaalse suhte kõrval andma alateadlikku hinnangut või aimdust igapäevaelulisestki inspireerivast sobivusest.

Enamuse inspireerivatega ei teki vaimsest toutch'ist enamat. Tean mitut minu jaoks andekat, huvitava mõtlemisega meest, kellega suheldes on surmkindel, et ülalmainitud vastassoolist mõõdet ei saa tekkida. Ka siis, kui mu süda oleks vaba. Isegi juhul, kui ta füüsilises atraktiivsuses ei anna kahelda ja sama võib tajuda ka enda suunal. Klassikaline ilu ei ole selles, mida tajume atraktiivsusena, eriti määrav. Pigem võib meeldivust mõjutada skaala teine ots, kus teine inimene tundub niivõrd ebaatraktiivne, et sellega ka kõik muu meeltega tajutava minimeerib. Needki on harvad juhtumid.

Inspiratsiooniseisund võib loomulikult osutuda ka ühepoolseks. Tugevast, armastavast paarisuhtest ei lähe nimelt läbi ükski isiklik või veel vähem seksuaalselt vibreeriv tundeaisting. Fookus, mis püsib hoidmist väärival abielul, lubab küll teistega üheskoos luua, kuid välistab vähimagi füüsilise, kehastunud imetluse. Ühelt või mõlemalt poolt hoitakse piiri ja teadvustatakse, mis võib juhtuda, kui see ületatakse. 

Vastastikune emotsionaalne ja füüsiline atraktiivsus ning ühesugune pühendumisviis on niisiis eelnevast tekstist läbilipsanud sõnapaaridena need liikumapanevad jõud, mis meid teineteisele esmalt märgatavaks, hiljem juba oluliseks ja vajalikuks muudavad. Taoline suhtetasand võib kesta päris pikka aega, kuid eks tal ole siiski tendents süveneda. Liikudes tasapisi südame poole. 

Muidugi tuleb säärane "ühislooming" vahel ka jõuga katkestada. Juhul, kui kaotada on rohkem kui võita. Näiteks ühe osapoole füüsilise eemaldumise läbi. Meiegi puhul toimis selline variant mõnel korral, kui olime teineteisest umbes 4000 kilomeetri kaugusel. Siis uskusin tõemeeli, et elu temata on täiesti võimalik. Aga ma ei saanud ju sinna elama jääda!

See, et ta oli abielus, oli loomulikult kohutavalt kurb ja pidurdav. Ainsa paikapaneva faktina pelgalt sellest siiski pikas perspektiivis ei piisanud. Väga keerukaks läks siiski. Kirjutan sellest edaspidi põhjalikumalt. 

(järgneb)


esmaspäev, 4. september 2023

Kuldne sära

Käisin sõbranna ja meie kallimatega restoranis. 

Kui olime juba mõnda aega lauas vestelnud, ütles mu sõbranna järsku: “See on uskumatu, milline muutus on sinuga toimunud! Sind ümbritseb ju lausa kuldne sära!”

Mulle tulid pisarad silma. Nii jõuliselt jõudis mulle pärale lihtne ja ilus sõnum, et võin tolla õnnelik ja minu armastus ei ole mingitest elukestvatest vähem väärtuslik. 

Ilus on olla säravaks armastatud! 


Muinasjutt

Me kõik tahame vahel elada muinasjutus. Seal, kus selgelt, ilma mingite varjunditeta eristub halb ja hea. Kus head oleksid kroonitud kuningateks, halvad aga leiaksid teenitud karistuse kas hundi kõhus või muul jõledal kombel.

Kirikurahvale tuuakse praegu selline muinasjutt lausa koju kätte. Ole vaid mees ja haara ajaleht pihku! Pildil on kaks inimest, hea ja halb. Hea on ikka üdini hea, tal pole ainumastki halba omadust. Ja halb on lausa põhjatult halb, ilma ühegi heata. 

Ootame iga päev mõnetise põnevusega, kas täna pääseb võidule hea ja kaunis, üllas ja idülliline või piilub mõne väljaande kaane vahelt ka halb, kes hundi kombel kriiti süües või käppa valgeks võõbates hea mängumaale püüab pääseda. 

Neis muinasjuttudes ei räägita kummagi tööst, vaid ikka sellest, kes pärib kuningriigi. Õige armastus versus väär armastus. Teate küll, hea kuningas, kes kosis kuningatütre ja nad elasid õnnelikult kogu elu, kui surnud pole, elavad tänase päevani. Ja halb, kes tantsitas oma printsesse habemenugadel ja sulges nad seejärel pimedaisse piinakambritesse. 

Pikapeale hakkab neist lugudest muidugi igav. Vägisi tundub, et kirikurahvast alahinnatakse. Mulle meeldivad küll põnevamad lood, kus inimesi käsitletakse ikka inimestena. Kus kõikides on head ja halba. Imalalt positiivsed ja üdini negatiivsed tegelased näitavad pigem kirjaniku halba stiili. Ja muinasjutud jäägu pigem lastele.

Siiski. Mulle meenus üks laul, mis on samuti pärit muinasjutust, nimelt Nukitsamehest. Seda esitas Metsamoori rolli kehastunud äsjalahkunud Ita Ever. Arvan, et see sobiks selle jutu lõpetuseks päris hästi:

Headus on ilmas, kurjus on ilmas
Pahad on pahad ja head on head
Viha on ilmas, õelus on ilmas
Võibolla pahad on hoopis head…

laupäev, 2. september 2023

Mina, naine

Tere. Mina olen naine. Mul ei ole väga palju aru peas. Mul pole ka oma tahet ega arvamust. Mehed võivad minuga teha, mida tahavad.

Näiteks pean ma varsti abielluma. Mul ei ole abiellumise osas mingit oma ideed. Ma ei oska mõelda, kas ma ka ise abielluda tahan. Jah, just mina, mitte minu mees (edaspidi: kasutaja). Sellise tähtsa asja üle otsustavad nimelt ainult mehed. Minu puhul mu oletatav kasutaja ja tema ülemused. Mina olen pelgalt auguga asi ja minu kasutuskorra eest tuleb hoolt kanda kõrgete eetikanormide kohaselt ja minu arunatukesele vastavalt.

Kui peaksin abiellumisest keelduma, tuleks minu oletatav kasutaja oma ülesandega kehvasti toime ja minu kasutuskorra eest hakkasid vastutama tema ülemused. Kindlasti ei tohiks mind kasutada väga suure avalikkuse ees ja liiga sagedasti. Pigem harva. Märkamatult. Et ma tunneksin, et mu protestil on tagajärjed. Vajadusel saadetakse minu ja mu oletatava kasutaja oletatava elukoha juurde valvama kõlblusspetsialistid, kes fikseeriksid mu kasutuskorras kõik eksimused ning halvimal juhul katkestaksid me tegevuse.

Kuniks ma pole oma isiklikku elu kahetsedes ja reeglitele alludes korda seadnud, peaks mu kasutuskorra kohta ilmuma igakuine korrektne avalik graafik. Selle koostaks piirkonna kõrgeim vaimulik ülemus ja esitaks selle kogu maa kõrgeimale vaimulikule ülemusele. Kogu maa kõrgeim vaimulik ülemus ja tema õukond võiksid seejärel seada sellele täiendavaid piiranguid. Küllap oleks neidki vaja. Minusuguse naise kõlbeline tühisus tuleks jõuga murda. Mind ei tohiks säärasena üldsusele näidata. Peaksin mõistma, kes õigupoolest olen ja oma algelisest mõtlemistaolisest tegevusest loobuma. Ilusti abielluma. Armastusega poleks seal mingit pistmist. 

Loomulikult luban olla kuulekas. Ei tea, kust mulle üldse säärased hullud mõtted pähe tulid, et suudan ise midagi arvata! Küllap on hingevaenlane taas kusagil varitsemas. Naised on selle eest iseäranis kaitsetud. 

Abielu on teatavasti otsus. Niisiis mingu kõik nii, nagu päris inimesed, mehed otsustavad. Aamen.

reede, 18. august 2023

Viie minuti lugu

 Vahel võibki vist endale veidike valu lubada. Näiteks siis, kui olen alateadlikult tajunud, et midagi on pahasti, kuid pole seda koheselt taibanud lahendama hakata ning ühtäkki avastan, et olen mures ja üksi. 

Käisin nädala algul koolitusel, mis keskendus väga konfliktsete paarisuhete parandamisele. Sealt võtsin kaasa tõdemuse, et üks täiesti tavaline erimeelsus või tüli kahe vastutusvõimelise täiskasvanu vahel peaks ära lahenema kõige rohkem viie minutiga.

Tõepoolest. Edasi hakkavad juba kaasa mängima isiklikud mustrid, mis lubavad tülil kas eskaleeruda või jääda vinduma. Kehvad variandid mõlemad. Oleme mõnes mõttes oma valust sõltuvad ja muutume sellele “pealepuhumise” ootuses otsekui tagasi lasteks - olenevalt isikuomadustest kas karjudes või mossitades. Või hoopis jonnakalt vaikides, tehes näiliselt neutraalset nägu - teine võiks ju ometi aimata, mis häda! 

Aga teine ei aima. Miks peakski. 

Kui teine mängib (sageli teadmatusest või tahtmatult) asjaga kaasa ja ei asu samuti koheselt arusaamatust lahendama, on asjalood halvasti, kuna temagi käitumismuster tuleneb ta isiklikust, kaugest minevikust kätteõpitud kiindumusstiilist, mitte käesolevast paarisuhtest. Niisiis teeme endale asjatult haiget ja liigume läheduse asemel partnerist hoopis kaugemale. Taandareneme ja proovime tüli lahendada, nagu juba ülal mainisin, kas karjudes või vaikides, igatahes võtmata isiklikku, täiskasvanulikku vastutust. Valime toredad rollid, mõni märtri, mõni sõdalase. Einoh, põnev! Aga tüli osas see lahendust küll ei paku. 

Vaat nii. Siin ma siis külitan, kahetsedes, et asja koheselt teemaks ei võtnud. Kell on tiksunud kaugelt üle südaöö. Praegu pole teha midagi ning küllap pean tagasi voodisse kobima. Keegi mind siia “päästma” ei tundu tulevat. Raiskan lihtsalt oma väärtuslikku uneaega. Hommikul vaatan kõigepealt iseendale otsa. 

Ja siis annan asja parandamiseks mõttes viis minutit…

neljapäev, 10. august 2023

Kes otsustab, mis on Jumala tahe?

Kreeka keeles on sõnale “armastus” mitu vastet. Tuntumad neist on ehk agápe, philia ja eros

Kui agape tähenduseks on jumalik armastus, võib öelda ka tingimusteta armastus, mis igal juhul hõlmab Jumala armastust inimese ehk oma kätetöö vastu, siis on see nii tavaelulises kui kiriklikus kontekstis vägagi arusaadav. 

Ka sõnal philia on sügava, võrdsuse printsiibil loodud sõprussuhte või hooliva ligimesearmastuse sildi all oma koht kirikus ning kiriklikes tekstides täiesti olemas ning selle sõna sügavam tähendus meist igaühes täiesti äratuntav ja läbikatsutud.

Erosega võib aga tekkida küsimusi. Et tegu on mehe ja naise seksuaalse armastusega, mis kätkeb endas ühtlasi kirge ja iha partneri füüsise osas, võib see kiriku kontekstis olla ettevaatlikuks muutev, valehäbi tekitav, vääritimõistetud või alahinnatud nähtus. 

Lugesin ühest kunagises Sirbis ilmunud Kaarel Kuurmaa filmiarvustusest "Kes otsustab, mis on Jumala tahe?" viidet usundiloolase Roland Karo mõtetele, mille kohaselt on "teoloogide ja kirikute õpetused seksuaalsuse osas elukauged, skemaatilised ja silmakirjalikud. See teatav lombakus ei tulene kuidagi Jeesuse õpetusest, vaid peegeldab pigem selle kultuuri kiikse, milles teoloogid oma mõtteid on sõnastanud. Kuivõrd seksuaalsust ja keha on selles kultuuris pikka aega Vaimu vaenlasena nähtud, pole ka ime, et paljude suurte kristlike mõtlejate jaoks oleks ideaal, kui saaks kuidagi genitaalid kiriku ukse taha jätta- mis siis, et sealsamas jaatatakse, et Jumal on armastus. Paraku (?) tõestab kristluse ajalugu veenvalt, et genitaale kiriku ukse taha jätta ei saa, seksuaalsus kõneleb kaasa ka meie spirituaalsuses ja lause "Jumal on armastus" omab vältimatult ka erootilist aspekti."

Hakkasin ülaltoodu üle oma teise eriala, pereteraapia võtmes sügavalt juurdlema ja kaasasin peagi mõtetesse ka oma üle veerandsaja aasta kestnud kirikutöö kogemuse. Õigupoolest tegin selle teemaga algust juba ülemöödunud suve hakul, mil kirjutasin perekonna psühhoteraapia õpingute supervisiooniaastate lõputöö pealkirjaga "Patu mõiste kristlikus pereteraapias". Ülal osundatud tekstilõik oli aga piisavalt intrigeeriv, et teema juurde uuesti tagasi tulla. 

Teoloogiadoktor Arne Hiob hoiatas ühes oma jutluses nn "metsiku armastuse" eest, mis ei viivat kuhugi. Ka minu meelest on "metsik armastus" patt, juhul kui see tähendab moraalitust, truudusetust, juhuslikke seksuaalpartnereid või muul viisil kõlbelise elu allakäiku, kuna seesugune käitumisviis ei ole tegelikult kantud armastusest ning on tugevasti häirivaks faktoriks ka inimese suhtes Jumalaga. 

Samas lisab just erosest kantud armastus suhtele läheduse ja küpsuse mõõtme. Paarid, kelle armastusest on kadunud erose mõiste, võivad ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel sattuda üsna tõsisesse suhtekriisi, eriti, kui üks partneritest tunneb selle järele vajadust, kuid puudub turvalise kommunikatsiooni oskus ja/või teise partneri soov olukorda parandada. Kas taoline vajadus ning see, mis võib järgneda- mõtlen siinkohal võõrandumist, kõrvalsuhte tekkimist ning pikemas perspektiivis ka abielulahutust- liigitub sel juhul "metsiku armastuse" kategooriasse ja tuleks eos lämmatada? Või peaks kirik, käsikäes kristliku paariteraapiaga, käsitlema teemat laiemalt?

Sarnaselt inimese intellektuaalse arenguga kujuneb elu jooksul ka seksuaalne eneseteadvus. Positiivne, armastav suhe oma kehaga on üles ehitatud juba varases lapsepõlves, sõltumata sellistest teguritest nagu ilu, sobivus, tervis ja vanus. Neil lastel, kes on juba varakult teada saanud, et nende keha on hoidmist ja kaitsmist väärt, on väiksem emotsionaalse ja füüsilise väärkohtlemise ning sõltuvuste oht.

Teadlikkus oma kehast on ka seksuaalsuse nurgakivi. Kiriklikus kontekstis ei peeta aga tänaseni väga siivsaks "kergitada tekki" kristliku abielu mõistelt, mis peaks lisaks otsusele olla elu lõpuni koos ja kasvatada üles ühised lapsed, sisaldama ka teineteise ihaldamist, kehalist hellitamist ja rahuldustpakkuvat seksuaalsuhet. Mil moel sellest tänapäeva noortele kõneleda? Tähtsam veel- kuidas seda kõike pika elu jooksul, ühes ja ainsas paarisuhtes säilitada?

Aastaid tagasi, alustades tööd kristliku terapeudina, olin tihti dilemma ees, kuidas suhtuda teemadesse, mida võiks kiriklikust seisukohast nimetada sõnaga patt. Küllap ilmnes mu toonastes tegemistes sisemist erapoolikust, piiratud oli ka oskus näha inimesi ja olukordi erinevatest tahkudest. Muuhulgas olin näiteks takerdunud müüti, mille kohaselt ei tohi õige kristlane oma abielu lahutada ka juhul, kui see on täiesti väljakannatamatu. Sattusin segadusse, kui nägin, et keegi käitus teisiti. Mu õiglustunne oli riivatud, kuuldes lugusid lahkuminekutest, abieluvälistest suhetest, seksuaalsetest sättumustest ja muudest eluvalikutest, mis tõid paratamatult muudatusi olemasolevaisse peresüsteemidesse – isegi kui need muudatused olid loogilised või kasulikud. Paraku ei saanud ma ka terapeudina väga palju aidata, kuna ei osanud püstitada küsimust- miks? Selle asemel tundsin enesel survet anda hinnang ja hõivata seeläbi Jumala tool. 

Me kõik tuleme lapsepõlvest. Meie aju kinnistab me vanemate või hooldajate toonase käitumise kui normaalsuse- ka siis, kui olukord on vaikimisi kindlaks määratud normaalsusest kaugel. Ka olukorrad ja seisundid, millest ei taheta ega julgeta rääkida ja mis liigituvad terapeutide keeles kas saladuste või "varuväljapääsude" kategooriasse, on osa iga inimese unikaalsest põlvkondade vahelisest peremustrist, mida pelgalt näpuviibutusega pattulangemise süü osas maha ei murra. 

Nii võivad kiriku mõistes mistahes “patuga” (lahutus, kõrvalsuhe, homoseksuaalsus vms) silmitsi seista ka need kõige "pühamad", kelle suunal viibutaks sõrme kogu kiriklik üldsus. Aga kas see kätkeks endas ka Jumala tahet? Või on tegemist pelgalt inimese tõlgendusega? Kas inimestel, sealhulgas ka vaimulikel, on lõplik voli otsustada, mis on päriselt Jumala tahe?

Nüüd, juba märksa kogenenuma terapeudina, kasutan kristliku teraapia seansil tihti nn Jumala tooli- et Jumala Vaim istuks meie keskel ja õigel hetkel saaksime pöörduda Tema poole- mida Tema antud olukorrast arvab ja kuidas soovitab edasi käituda? Käsitletavad kliendilood ei ole olnud kaugeltki kergete killast, hõlmates pea kõiki kujutletavaid suhtemustreid. Üksikjuhtumitesse liialt süvenemata võin aga täheldada ühte- Jumalat tajutakse eranditult halastava, mitte karistava Isana. Miks peaksin minagi teisiti arvama?

Sellesama halastava Isa poole oleks hea püüelda ka praeguse aja erinevate arvamustega kirikus. Mitte keegi meist ei tea enne, kui on ületanud igaviku piiri, milline see Jumala tahe ühes või teises küsimuses ikkagi täpselt on. Küllap aga teame kõik, et ilma armastuseta võib siin maises elus päris keerukaks minna. 

Armastus on tohutult võimas ja kõikehõlmav tunne, puudutades kõiki elu ja suhte aspekte. Mõiste "metsik armastus" käib vaid sellest ühe osa- armumisfaasi ja sealtkaudu füüsilise armastuse kohta, kuna kaks põhilist armuhormooni, dopamiin ja noradrenaliin vastutavad eelkõige iha ja eufooria tekkimise eest. Siiski- mispärast tundub kõige suurem patt olevat seotud just allapoole vööd toimuvaga? 

C. S. Lewis ütleb oma raamatus “Lihtsalt kristlus” nõnda: “Kui keegi arvab, et kristlased peaksid suhtuma seksuaalsesse pattu kui ülimasse pahesse, siis ta eksib. Ihulised patud on halvad, kuid vähem halvad ülejäänud pattudest. Kõige halvemad kuuluvad vaimsesse valdkonda, näiteks teiste tõukamine valele teele, nende käsutamine ja üleolev kohtlemine, tuju rikkumine ja keelepeks, vihkamine ja võimujanu. Minu sees on kaks tegelast: loomalik mina ja saatanlik mina ning saatanlik mina on neist kahest halvem. See on põhjus, miks külm kitsarinnaline inimene, kes käib korrapäraselt kirikus, võib olla põrgule lähemal kui prostituut." Loomulikult oleks parim, kui neist kummagi vahel ei peaks valima.

Kindlasti tuleks eraldi vaatluse alla võtta inimese isikuomadused, sealhulgas seksuaalsuse ning kõrvutama need tema peremustritega. Sedakaudu võib jõuda lähemale ka tema seksuaalse väljakujunemise erinevatele aspektidele, alates tema vanemate ja vanavanemate uskumuste, tõekspidamiste, tabude, usalduse, kriitika ja halvustamise kuulmisest või tajumisest lapseeas kuni iseenda ja oma eluliste vajaduste teadvustamiseni täiskasvanuna.

Seksuaalsus on ääretult erinev. On olemas paare, kelle suhte kandvaks osaks ongi teineteise teenimine, sõprus, austus, lugupidamine- aga mitte seksuaalsus. Kui see mõlemale osapoolele sobib, on kõik parimas korras ja otsus olla elu lõpuni koos võib vääramatult täide minna. 

Kui aga partnerite seksuaalne areng ei toimu mingil põhjusel sünkroonis, on see kahjuks viljakas pinnas ka muude probleemide tekkeks. Kõige kindlamini lendab teravatele karidele just see paarisuhe, kus üks partneritest on leidnud oma seksuaalsusele väljundi väljaspool suhet. Vahemärkusena- üsna hästi teatakse , et pealesunnitud seks on vägivald, vähem aga, et seda on ka seksist ilmajätmine. Soovitused hambad ristis vastu pidada ei pea kahjuks või õnneks paika, sest siin mängivad muuhulgas suurt rolli ka ülalpool mainitud suhtemustrid, mis kipuvad olema üsnagi rigiidsed. 

Liikudes armastuse-skaala teise otsa, pean ära märkima, et järjest sagedamini satub mu vastuvõtule (abielu)paare, kelle seksuaalelu on mitmendat aastat nullilähedane või päris null ja kes on selle olulisuse otsekui unustanud. Paraku on seesuguste paaride elust kadunud ka emotsionaalne lähedus ning tihtilugu sõpruski. Sellist kooslust ei ole kahjuks paljudel juhtudel enam võimalik päästa. Ka laste pärast mitte.

Mida siis teha? Loobuda armastamast? Kas see ongi Jumala tahe?

Ära riku abielu, seisab Piiblis (Mt 9:18, Mk 10:19, Lk 18:20). Ometi lahutatakse. Mõnikord rohkemgi, kui korra. Ühest küljest oleks see tänapäeva kirikus justkui lubatud - kui tõesti muud varianti ei ole. Olen ka ise sellise mõtlemise poolt. Teisalt võib tajuda ääretult taunitavat suhtumist, kuigi on ju teada, et nagu mujal ühiskonnas, on ka kristlaste hulgas sama seis - umbes pooled abielud lagunevad. Puhas statistika ja parata pole midagi. Kas kirikus saab seda seisu paremaks keerata, kui kordame endistviisi: "ei lahuta ja kõik"? Kahtlen.

Ning kuidas suhestuda siinjuures inimestega, kes polegi abielus, aga elavad siiski kellegagi koos? Sedagi osa pole tänapäeva kirikus sugugi vähe, moodustades mingi kummalise "halli ala", mille kohta mitte keegi eriti sõna ei võta.   

Abielutõotus on otsus. Usun, et kõik paarid võtavad seda altari ees seistes ka tõsiselt. Ometi tasuks tähele panna seda, millises ajas me elame, milline on mehe ja naise roll üha enam muutuvas maailmas ja millega me enam kindlasti leppima ei pea. 

Samuti ei tasu alahinnata inimese võimet areneda. On igati loogiline, et kahekümne aastaselt ei ole me väärtushinnangud samad, kui kolmekümne viieselt. Viiekümne aastaselt võivad need kolmekümne viiese omadestki paljus erineda. Võib juhtuda, et partnerid läbivad arenguetappe erinevas tempos ja suunas. Paarisuhte läheduse kadu saabki eelkõige seostada puuduliku kommunikatsiooniga ning oskamatusega kasvada ja areneda partneriga koos. Sellest tulenevalt võib keegi teine osutuda teatud arenguperioodil sobivamaks. Mida siis teha, kui aastate eest altari ees öeldud "jah" on ajapikku  "ei"-ks muutunud? Kas vägisi, ilma armastuseta elamine on Jumala tahe, kuid lahutus mitte? Kas sala-armukese pidamine, kuid üldsuse ees abiellu jäämine on rohkem õigustatud, kui aus lahkuminek? Teeme valikuid kätteõpitud suhtemustritest lähtuvalt, üks pole halvem kui teine, kuid õnne nivoo on mõlemal ülalmainitud juhul kaunis nigel. Mida siis teha? 

Ma ei hakka siinkohal arutlema sõltuvushäirete ega füüsilise või emotsionaalse vägivallaga abielude üle, mille kohta kirik võiks juba täna anda selgesõnalise soovituse seda mitte taluda. Jumala tool mu kabinetis ei leia sellistel puhkudel kindlasti kasutust. Tema tahe on ikkagi armastus.

Kui kaks kristlast sõlmivad suhte väljaspool abielu ja teevad seda teineteist armastades ja austades, on raske näha elementi, mis hävitaks nende suhet Jumalaga. Küll aga hävitab kristlikus abielus toimuv alandamine, vägistamine, löömine või muu vihkamise vaimus toimepandud tegu suhte Jumalaga täielikult. Kuidas saab see olla sel juhul Temale meelepärane?

Tähtis pole niisiis niivõrd eetika küsimus, kui see, kas inimese elu ja tegevus panustavad tema suhtesse Jumalaga. Kui need seda suhet hävitavad, on kahtlemata tegemist patuga. Siira Jumalale panustava suhte korral on aga võimatu osundada, et see on patune ja Tema tahtevastane. 

Sama loogika järgi peaks toimima ka kiriklik luba abielu lahutada - kui abielupaari kooselu hävitab nende suhet teineteise ja seeläbi ka Jumalaga rohkem, kui nende lahusolek, oleks igati loogiline tulla neile lunastuslikel kaalutlustel vastu. 

Antud teema nõuaks laiemat debatti. Nii abielu, lahutuse, kui seksuaalsuse teemal. Me ei ela enam keskajas, mil abielul võis olla üsna vähe pistmist armastusega ja võimalused lahkuminekuks minimaalsed. Kõrge eani toimiv armastav paarisuhe oma kõigis väljendusvormides, kaasa arvatud kvaliteetne seksuaalsuhe, peaks olema iga inimese vääramatuks õiguseks. Hambad ristis ei tee siin midagi.

neljapäev, 20. juuli 2023

Armastusest

 See, et te sellest raskest ajast, kui teie armastusloost üle-Eestiline skandaal tehti, teineteisega koos läbi tulite, on küllap tunnistus, et teie suhe peab kõikidele tuleproovidele vastu. Nii on öelnud üks ja teine, mõni kinnituseks, mõni lohutuseks.

Tõepoolest, mis ei tapa, teeb vigaseks ning paranemine võtab küllap aastaid. Kui kord tunneb üks, kord teine, et jaksu ja hakkamasaamist napib, oleks armastava toetuseta täiesti kujutlematu jalgadel püsida. Aga arvestage, et siiani on tegu pelgalt ekstreem-olukorraga, millel on kindel algus ja küllap ka ajaliselt piiritletud lõpp, misjärel loodame siiski naasta tavapärasemasse elurütmi. Millisesse täpselt, näitab aeg.

Mind hoitakse ja minu eest hoolitsetakse täiesti erilisel viisil. Ma pole ealeski end nii armastatuna tundnud. Võib öelda, et mind kantakse lausa kätel. Saan olla täpselt selline nagu olen - aga soovin seejuures oma olemisse maksimumi anda, sest näen teda tegevat sedasama. Ta muudab mu elu niivõrd palju lihtsamaks ja ilusamaks, et seda on võimatu ilma õnnepisaraid neelamata sõnadesse panna.

Seda pentsikum tundub praeguse õndsuse ja haavatavuse pinnalt tõdeda, et tegelikult ei ole ükski armastuse lugu kaitstud tavapäraste hoovuste eest. Toon selle nüansi nüüd ja praegu esile seetõttu, et selline see elu lihtsalt on, peatumata pikemalt meid mõjutavatest, juba lapsepõlvest või varasematest suhetest sisseõpitud käitumismustritest, mida täiskasvanud inimestel on küll peaaegu alati võimalik muuta ja murda, kuid mida me tihtilugu üldse ei teadvustagi. Enne kui häda käes. Või liiga hilja. 

Ausa, siira ja lähedase suhtega tuleb ümber käia äärmiselt tähelepanelikult ja selle edu ning ketvus sõltuvad mõlemast osapoolest. Pelgalt ühe partneri hingetarkuse ja pühendumisega pikalt pinnal ei püsi. Kunagi kirjeldasin turvalist seotust, ei, mitte seda, mida paljud mehed pelgavad kui lipsupidi ülespoomist, vaid seda, milles mõlemal säilib ka kirg ja hingeline vabadus, nii:

Rõõmuvitamiinid ja õnnehormoonid
astuvad sinu ja minu käevangus
sätendava valguse poole,
teispool tardumuse
ja paigaltammumise
tumedat piiri.
Võbelev valgusvihk
viimistleb meid tulihingelisteks
taeva poole lõõmavateks 
kaksikleekideks.
Anname ümbritsevale valgust ja sooja.
Lõkendame naerust ja õnnetundest.
Põimume teineteisega ühte,
teineteist kõrvetamata,
painutamata,
sulatamata.
Imestame isegi,
et see kõik on tõesti võimalik!

Olen osalenud sadadel laulatustel ning olnud koos pruutpaaridega armastusest tüünes pühakojas hardusest tõstetud, südames magusvalu igatsus sellesama lendutõstva tunde järele. Ometi tunnen alati selle jah-sõnale eelneva küsimuse ees, mis nõuab elu lõpuni koosolemist, mõningast kahtlust. Mina oleksin küll oma kahekümne kolme aastase vanuse ja olematu elukogemuse baasilt pidanud ütlema vaid seda, et praegu jah, aga kust mina tean, mis saab aastate pärast.

Seetõttu pean sellest jah-sõnast palju tähtsamaks sagedast, igakuist, iganädalast või minu poolest kasvõi igapäevast enese ja oma paarisuhte läbikatsumist - kas meie armastusega on kõik hästi? Või on mõni teema, millest peaks nüüd ja koheselt rääkima? Kui ühel partneritest on probleem, on probleem kogu paarisuhtes. See tuleks meelde jätta. Ja probleemi lahenduseks saavad olla nii üksmeelele jõudmine, kompromissi saavutamine kui eriarvamusele jäämine- kui mõlemale sobib. Me oleme ju isiksused, kas pole tore!

Täna olen oma suhtes õnnelik. Oma tänast päeva ma tagasi ei saa, seetõttu on see ääretult oluline. Kui olen ka homme õnnelik ja nädala lõpul, ja kuu lõpul, ja saan aasta lõpulgi väita sedasama, olen paljude aastate möödudes ja viimaks elu lõpul piisk piisa haaval täitnudki selle Jumala poole antava jah- lubaduse. Armastuses ja austuses. Muidugi on ka minule oma kalli partneriga selle hingematva hetke jagamise ja traditsiooni ilu edasi kandmise mõttes altariesine jah-sõna ülioluline, kuid omavahel sooviksin punase joone ja südame tõmmata ikkagi päeva-päevalt ja samm-sammult üheskoos astumise olulisusele ning teineteise silmaspidamisele. Sest siis ei jää me suhtesse lünki, kraave ega viimaks kuristikke. 

Teate, kui tore on õppida rääkima! Jah, loete õigesti, just seda ma praegu teengi. Kujutage ette, on nii mõndagi, mida ma ei ole osanud, milles olen end jätnud üksinda. Kui ta mind kallistab ja imestunult küsib, et miks sa muretsed, sul olen ju mina ja kui ma saan läbisegi nutta, naerda, imestada ja end taas ülestõstetuna tunda, ei ole mul mingit põhjust mitte lubada temale sedasama. Koos minuga iseendaks olemist. See ongi armastus. See “jah”, mis osutub viimaks tõeseks.


esmaspäev, 10. juuli 2023

Juulikuine

Tallinnas sajab. Mu magamistoa akna all kasvava tamme tugevad, nahkjad lehed on läikivad ja külmad. Soojakraanid on keeratud tublisti alla kahekümne, hea kui viisteistki välja veab. Sellise niiske jahedusega tunduvad voodi ning soe tekk igati õigustatud lahendusena. Vaatan aknast, kui osavalt mu sammaldunud tamme viissada kühmulist sõrme oma naabri, sihvaka männi laitmatu tüve ümber klammerduvad ja mõistan, et see vaikelu pakub mulle, nukrale ja rampväsinule, veidikenegi hingekosutust. Pisutki rahu. 

Ah et miks need puud mu tähelepanu köidavad? Vast seetõttu, et üks on loodud ühte-, teine teistmoodi, kummalgi selgelt tajutav temperament, aga kummaski ka Looja loominguks olemise sügav õigus ja rahu. Kui tuul neid räsida võtab, soleerib üks neist otsekui muusik lehtede rütmilisel klõbinal, teine aga raputab rokitaktis oma taevasse kõrguvat peanuppu, millest miljonikaupa okkaid, otsekui juuksetutte muruvaibale langeb. Paar missugune!

Inimeste maailmas pole mõnikord imestamiseks ruumi. Kurjuse ja pimeda viha ees jaksab vaevu hingatagi. Mõne hagija lõugade läheduses tarduks pigem olematusse, kuna raevunu hammustus rebiks kardetavasti liialt haigutava haava, mis võib suvel palavaga kergesti ka põletikuliseks minna. Nii lähedalt ja nii valusalt pole ma säärast ohtu oma elu jooksul veel kogenud. 

Vahel kurdetakse mulle kabinetis oma kaaslase või lähedase kohta, et “mõtle, ta ütles minu kohta lits, petis, väärakas” või teab mida veel. Küsin seepeale alati, “kas sa ise usud seda?” ning vastuseks tuleb tavaliselt kindel ei. “Ma ei ole kindlasti hoor või kaabakas” või midagi veel hullemat, võdistavad nood head ja korralikud abiotsijad pisarsilmi õlgu. Neil on õigus, nad on täiesti tavalised erilised inimesed. Ja ma ei tegelegi edasise tööna öeldu tõsiseltvõetavuse teemaga, vaid sean küsimuse alla solvatu isiklikud piirid - teda säärasel alatul viisil sildistades sõidetakse neist nimelt julmalt üle. Need vestlused toimuvad muidugi täiesti konfidentsiaalses keskkonnas, turvaliselt ja austavalt.

Kuid kas keegi suudab ligilähedaseltki aimata, kui kohutav võib olla sarneste süüdistusega täiesti avalikus ruumis silmitsi seista? Ja kui aastatepikkune kolleeg, vaimulik ja kaaskristlane need võikad solvangud lausa südamega allkirjastab, lugedes need seega ühegi lisaküsimuseta õigeks, kas näete selles kübetki armu? Mina tunnen küll pelgalt hirmu. Nii ju tegelikult ei tohiks, vasardab kusagil mu südamesopis. Aga näe, ikkagi võib. Karistuseta.

Pange tähele, et kohut mõistetakse inimese üle, kes otsustas lahutada oma abielu. See ei ole kirikus keelatud ja kuulub sügavalt isikliku elu valdkonda. Lahutaval paaril ei olnud ühiseid lapsi, kumbki omab isiklikku kinnisvara. Paraku nende suhe lihtsalt enam ei toiminud. Seda võib ikka juhtuda. Küllap teavad päris paljud meist, ma ise kaasa arvatud, mida tähendab lahutusjärgne kurbus ja lein. Lahutajatest on alati kahju, kuid tean, et nii mõnelgi juhul oleks veelgi hullem jääda õnnetusse ja mittetoimivasse suhtesse. 

Pange tähele veel seda, et lahutuse kasuks otsustanud inimese töö on olnud vägagi silmapaistev, mis peaks üldsusele olema esmajoones lugev. Ta on üliandekas, aga samas tohutult põhjalik jutluste ja kõnede ettevalmistaja, pidev juurdeõppija, raamatute lugeja, lugude  jutustaja, intuitiivne tunnetaja, trööstija ja lohutaja. Eluline inimene. Armastatud õpetaja.

Huvitav, et kohut ei mõisteta pimeda viha üle. Vale üle. Avaliku laimamise üle. Kaasinimese emotsionaalse hukkamise üle. Nii lihtsalt see ühe “õige kristlase” lehel käibki, “kristlike” sõprade innukal kaasabil. Ei tea, kas kadeduse ajel või ärahävitamise segase sooviga. Igatahes ilgelt. Loetud sekundid verist etteastet kujutletaval püünel. Hooletu kivirahe, kummardused ja mõnede verejanuliste jagatud südamed ja laigid. Kõik jumala nimel. Huvitav, millise?

Küllap tunnistab enamus meist seejuures omaenese ainsa elu unikaalseks ning nõustuvad, et hing on habras kui kristall. Ometi imbub teatud tüüpi inimestest kas massipsühhoosi või isikliku küündimatuse ajel välja mingi iseäralik julmus teiste suunal. Ega polegi suurt vahet, kas see raevust haisev väljapaisatu karjub au ja väärikuse räige solvamise tõttu kohese kohtukeissi järele - nimelt näitab filtriteta vihapurse solvaja psüühilise seisundi otsest mõjutatust tegelikest “niiditõmbajatest”, ta lihtsalt ei oska teisiti, kui isiklikuks minnes - või on tegu peenekoelise, piiblitsitaatidest tulvil ja vajadusel mitmetimõistetavust võimaldava mõnitamisega. Need viimased tuleks tegelikult esimesena reeturite ja kurjuse kandjatena vastutama panna. Aga eks neilegi tuleb kunagi kohtumõistmise päev. 

Huvitav, et antud loos pole siiani midagi konkreetset “paljastatud” ning seda polegi võimalik kuidagi üldsusele “paljastada”. Käsikäes õilmitsevad vaid oletused, eeldused, isiklik vaen ja pime viha. Üsna kindel, et asi jääb lõpuks “kuriteo koosseisu puudumise tõttu” soiku, kuna tegu on paraku üsna tavapärase abielulahutuse juhtumiga. Inimese elu ning tema au ja väärikus on aga pöördumatult rikutud. 

Nagu teame, aeguvad isegi mõrvakahtlused kümne aastaga, kui tegu pole leidnud ametlikku kinnitust. Või kas endise alkohooliku puhul peaks talle eluaeg nina peale hõõruma, et näe, kus ikka jõi? Miks siis selle loo puhul tõmmatakse vesi peale kogu inimese elutööle? Julmalt ja empaatiavõimetult. 

Siinkohal meenuvad maailmakirjanduse tippteosed, milles juttu valesüüdistustest, ebaõiglastest karistustest, vaenajate aastatepikkusest pimedast vihast. Mõne puhul ka lunastusest. Neid lugedes valdab küllap kõiki jõuetus ja ebaõigluse tunne. Ka heade lõppude korral jäävad need looritatuks kurbuse ja kahjutundega. Nagu näha, pole praeguses maailmas midagi muutunud.

Minu jaoks on olukord juba liialt õõvastav. Mu tütar aga lubas kirikust sootuks välja astuda, kuna ühe vihast pimestunud kommentaatori postituses riivati tugevalt minugi väärikust ning toosama kõnealune vihakõnesid tolereeriv isik vajutas tollelegi hullunud postitusele tunnustava südame. “Ema, see ei ole normaalne, et keegi ei sekku,” ütles mu teoloogi haridusega laps, “tegemist on ju vaimulikuga, kuidas on säärane avalik sõim tema lehel üldse võimalik?” 

Tema sekkus. Sekkus mu esmasest vastuseisust hoolimata. Jõuliselt ja konkreetselt. Armastusega.

Minagi sekkusin, kui toda lõunasuunal kasvavat tammepuud, mis tänase vihma ajal mu pilgule peatuspaika pakkus, kunagi maha raiuda soovitati. Seda puud, mis suvisel ajal oma kahara võraga elutoa maast laeni akende ette otsekui hiiglasliku telgi moodustab ja sellega kogu majas meeldivat jahedust hoida aitab, võib muide igal sügisel süüdistada paksude, kõdunematute lehtede pikaaegses maharaputamises. Muudkui riisu ja riisu! Aga teate, tegelikult ei ole ka männid igihaljad. Kaks korda aastas on tihe murupealne okasvaip garanteeritud. Kõik on niisiis vaatenurga küsimus ja lageraie poleks siinkohal mingigi lahendus. 

Kui päike on loojunud ja tuul vaibunud, tardub kummagi puu tume siluett mu viimaseks une-eelseks vaatepildiks, andes selge tunnistuse sest lihtsast ja loogilisest ja ometigi nii eripärasest, inimelulegi omasest juurte, tüvede, võrade, latvade ning värisevate lehtede maailmast. Meid teineteisega siduvast austuse ja armastuse võrgustikust. 

(Märkasin, et kas selle postituse ajel või muul põhjusel on kõnealuse loo alt eemaldatud üheksa kõige häirivamat ja agressivselt ründavamat kommentaari, kaasa arvatud minu väärikust puudutavad. Hea seegi.)