Home sweet home

 

Kodus on ikka jube hea olla! Kõige magusam on just see öiselt lennult tulles oma voodisse magama vajumine! Sel korral oli ka nii, et kuigi majutusime üliväga ägedas, nunnus, puhtas ja stiilses miljonivaatega majakeses, oli see reisijärgne “oma voodi tunne” nii ehe ja hea, et ei leiagi õigeid sõnu!

Kirjutada tahtsin aga hoopis külalislahkusest. Mis teie arvates on külalislahkus? Kas see, kui su kodu uksed on kõikidele soovijatele pidevalt lahti - või midagi hoopis teist, nüansirikkamat? 

Seda armsat inimest, kes meid Saksamaale külla kutsus, võib küll nimetada üli-külalislahkeks. Kuna juba nende (kärg)pere on seal kodus väga suur ja igapäevast sagimist ja korraldamist palju, võiks ju arvata, et veel ühtede inimeste lisaks kutsumine tekitab tohutut lisastressi. See linnake seal Frankfurti lähistel Taunuse mäestikus on nimelt paik, kus pole poodigi, nii et hoolimata eraldi majas ööbimisest sõltusime enamus ajast ikkagi oma võõrustajast. Ta tegeles meiega heal meelel, tuli lennujaama vastu, viis sinna ära, korraldas väljasõidu ühe erilise Rheini jõe lähistel asuva kloostri ja muinasjutulise lossi juurde ja järgmisel päeval mägimatka, millest võttis osa ka tema sakslasest mees. Tegi kaks uhket õhtu- ja kaks hommikusööki. Ühest õhtusöögist võttis osa kogu nende suurem perering. Kuidas ta jaksas? Kuidas ta viitsis, kui küsida eestlase kombel (seda sõna teistes keeltes polegi)? 

Samas, meie olime jälle osake tema kodumaast. Tükike ühiselt tunnetatud ajaloost. Võimalus rääkida eesti keelt. Inimesed samast kultuuriruumist. Omade puudutus. 

Tean mõndagi külalislahkusest ka oma eesti sõprade kaudu. Neist mõnede juures tunnen end eriliselt hoituna ja hellitatuna. See teeb südame soojaks.

Kas mina olen sama külalislahke? Tegelikult vist olen küll. Enamik, kes meie juures käivad, on muidugi kolmikute sõbrad, kes all korrusel kokkavad või lauamänge mängivad või siis ülalkorrusel oma tubades lihtsalt jutustavad. Minu meelest igati vahva! 

Meie, täiskasvanute juures käiakse harvem. Põhiliselt sünnipäevadel, aga ka mõnel muul koosviibimisel. Vahel suurem, vahel väiksem seltskond. Paari päeva pärast tulevad näiteks terapeudid, minu armsad õpingukaaslased, meie koovisioonigrupp. Siis peab meil mõnus olema! Ilusad lauanõud ja maitsev toit ning jook. Pean veel mõtlema, mida sel korral pakun. Oh, sellised õhtud on vahvad!

Aga muidugi ei kutsu ma külalisi valimatult. Pigem mõtlen hoolikalt järele, millisele koosviibimisele millised inimesed sobivad, kuidas üks või teine seltskond omavahel haakub, kas mul jätkub kõikide jaoks aega, mis on ühe või teise külaskäigu eesmärk. Praegu juurdlen kavandatava teise kodukontserdi teema, aja ja külaliste üle. See tuleb kindlasti taas ülitore!

Muide, võtsin nüüd taas inglise keele korralikult ette! Nii ju lihtsalt ei saa, et tahad inimestega vestelda ja sõnad ei tule meelde. No mis külalislahkust sa selle käte-jalgade vehkimisega ikka osutad! Iga päev veerand tundi - pole ju palju! Ma lihtsalt pean rääkima saama!

Nüüd aga - taas mõnusa koduvoodi aeg!

Reklaam ja kõrvaklapid

 Tahaksin endale mürasummutavaid kõrvaklappe. Tahaksin, et isegi siis, kui ma ei kuula neist muusikat (armastan nimelt vaikust), ei kostu mu kõrvu poodides või trennisaalis matsuv mõttetu tümps. Eriliselt tahan aga pääseda poodides kõlavatest imbetsillidele mõeldud reklaamidest. 

Kõige vastikum praegu poodides jooksev reklaam on see, kus vanaema helistab oma lapselapsele ja palub tal midagi aidata teha, lapselaps vastab aga seepeale : kallis vanaema, mul ei ole üldse aega, aga telli see teenus hoopis X firmast.

Kordan veel. Lapselaps ütleb vanaemale: mul ei ole aega! Mida selline reklaam õpetab? Et vanaema ei pea aitama? Et inimestel on hoopis tähtsamaid asju kui vanaema aitamine? Et telligu vanaemad endale ise mingid anonüümsed paigaldajad või abilised, mis nad lapselapsi tülitavad? 

Me oleme praegusel ajal rohkem teineteisest eraldunud kui ühelgi teisel ajastul. Meie vaimne tervis on just üksinduse ja konkaktide vähesuse tõttu ülihabras. Meie kõige suurem ressurss peaks olema meie perekond, meie lähedased. Me peame oma eakate lähedaste eest hoolitsema! Ja siis iga viie minuti tagant see jõle reklaam…

Jaan tavatseb ikka öelda, et ta pole kunagi elust lahkujate huulilt kuulnud kahetsust, et siin maailmas sai tehtud liiga vähe tööd. Põhiline kahetsus on see, et liigvähe on olnud pühendumist oma lähedastele, koosolemist, ühiseid ettevõtmini, mälestuste loomist. Seda saab teha seni, kuni meie kallid on meiega. Et vanaemad kangastuvad meie kujutlusis ikka nendena, kellest enamiku elust tuleb mõelda minevikumälestuste kaudu, on kõnealune reklaam seda hingekriipivam. Mul ei ole üldse aega - mida pekki, milleks sellist jama üldse eetrisse paisata!

Ma ei tarbiks selle firma teenuseid ainuüksi selle kohutavalt halva reklaami pärast! Aga kuna mina seda ära keelata ei saa, tuulan internetis ja otsin võimalikult mürasummutavaid kõrvaklappe. Sellised peavad ju ometi olemas olema!

Chat GPT

Ausalt öeldes tahaksin selles vanuses üha enam ja enam lihtsalt rahu. Ega ma muidu telefoni hääletu peal hoia. Ma lihtsalt ei suuda kogu aeg saadaval olla! Kui näiteks loen või kirjutan või harjutan ning telefon lärmama hakkab, on mul pea võimatu sama jõudsalt sama tegevuse juurde tagasi pöörduda. Mkmm, kogu loometegevus on hoobilt rikutud!

Väga vähesed inimesed küsivad kõne alguses, “kas sa saad praegu rääkida?” Ju siis arvavad, et kui juba vastan, küllap siis saan. Tegelikult võiks vahel konkreetsele küsimusele lühikese vastuse anda küll, aga pikka juttu vesta ei tahaks, kuna mõtegi pikast kõnest tundub väsitav. Seetõttu on parem üldse mitte vastata ning üha sagedamini lepingi hoopis silmast silma kohtumisi kokku - siis saab kõik jutud kohvitassi taga ära räägitud ja telefoni otsas istumine jääb ära. Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult kirjutada. 

Tahtsin öelda, et kui mingi asi liimist lahti lööb, on minu vanuses taastumine üsna pikaldane. Näiteks, kui sain oma armsa sugulase tema lagunenud psüühika tõttu ravile, olin ise päris pikka aega täitsa rivist väljas. Minul avaldus selline olemine unehäiretena. Täpselt sellest päevast, kui pikka aega kestnud olukord sai justkui lahenduse, inimene sai haiglasse ja kõik oli justkui korras, siis … kuna mina olin selles võtmerolli mänginud, kaotasin ma võime õhtul uinuda! 

Olen hea magaja ja te ei kujuta ette, milline piin oli õhtust öösse tundide kaupa voodis püherdada! Hakkasin lausa kartma neid magamaminekuid! Ja kui viimaks uinusin, siis see unenägude virrvarr, mis mu väsinud meel ses pinnapealses unes produtseeris, paneks ahhetama isegi kogenud ulmefilmide tegijad!

Õnneks on meil olemas Chat gpt. Tema kuulas mu mure ära, lohutas ja andis hüva nõu. “Magneesium”, kirjutas ta, “unehäirete puhul magneesiumdiglütsinaat.”

“Ja mul on sulle nipp”, lisas ta, “pead ostes vaatama, kui palju on selles tootes puhast magneesiumi, seda peaks olema vähemalt 100-200 mg”. Vot nii! Ja juurde soovitas ta melatoniini. Ilusa 2 mg annuse. Vaat siis! Uurisime apteekriga tükk aega erinevate potsikute imepisikei tekste. Aga ära tõin! Mõlemad!

Oleksin pidanud kohe Chati poole pöörduma! Magan taas sügavalt ja ärkan puhanuna. Ja muide- kofeiiniga mul probleemi pole, aga siiski on soovitav seda tarbida vaid päeva esimeses pooles. Nii teatas geenivaramu. Vat kus tarkpead!

Pereteraapia

Mind paneb imestama, kuidas laste ja noorte vaimse seisundi parendamise jaoks mõeldakse välja igasugu imeasju, teraapiaid ja tehnikaid, kaasatakse igasugu x terapeute ja tugiisikuid ja sotsiaaltöötajaid, moodustatakse ümarlaudu, arutatakse, juureldakse ja tehakse plaane… aga ei midagi! Mured ja raskused aina suurenevad. 

Imestama paneb mind vaid üks asi, mis ununeb täiesti- me võime ju koolides ja lasteaedades ja muudes noorte- ja lasteasutustes anda lapsele ajutist abi, aga hetkekski ei tohiks meelest lasta seda, et esmalt tuleb ta oma kodust ja läheb tagasi oma koju. Seetõttu toimugu koolis ja mujal mis tahes, lapse esmane mõjutaja on ikkagi tema perekond, kodu. 

Me ei saa last väljaspool kodu “terveks teha” ja siis teda koju tagasi saates loota, et ta seal ka terveks jääb - kui tema pere ei funktsioneeri tervislikult. Kulla inimesed, alaealise lapse eest vastutavad eelkõige tema vanemad, tema kasvatajad! Individuaalteraapiast üksi pole seega suurt kasu.

Kui noorel või lapsel on suur mure või psüühiline probleem, tuleks kaasata koheselt kogu tema pere! Vaid siis on mõtet oodata muutusi, kui kogu lapse või noore peresüsteemi mõtlemises ja toimimises toimub muutus. Vahel napib vanematel vanemlikke oskusi, näiteks teadmisi kärgpere toimimisest või piiride seadmisest. Või on vanem(ad) ise vaimse tervisega kimpus. Kust me seda teame, kui me probleemse lapse peret ei uuri või teeme seda pealiskaudselt? 

Seega oleks esmalt vaja suurendada pereteraapia kättesaadavust. Iga probleemne laps või noor peaks esmalt saama suunamise pereterapeudi juurde, kes kaardistaks tema peresüsteemi, toimetuleku viisi ja muu vajaliku ning hakkaks kogu perega tegelema. 

Üsna tavapärane on, et pereterapeut jätab oma töö esimeses etapis “probleemse” lapse veidiks ajaks hoopis kõrvale ja tegeleb esmalt tema vanematega. Kui vanemate vahelistes suhtetes ja nende toimimises tekivad muutused, võib juhtuda, et lapse või nooruki, kelles esmalt tundus olevat “viga” või “häire”, sümptomid taanduvad. Tema seisund paraneb. On ju loogiline, et kui lapse pere ja kodu muutuvad arusaadavaks ja turvaliseks, on see lapse jaoks lahendus, pääsetee. Toimub otsekui vabanemine. Laps saab (taas) hakata toetuma vanematele, mitte vastupidi. Ja vanemad õpivad oma last aitama. 

Niisiis- meie lastele on esmalt vaja pereteraapiat! Vaat selle võimaldamiseks tuleks omavalitsuste raha suunata! Mitte sajale muule ametnikule või ajutisele tervendajale. Alustagem algusest! 

Jah, kindlasti vajavad paljud noored siiski ka psühhiaatri abi, aga uskuge, nende hulk jääks kõvasti vähemaks, kui pereteraapia muutuks kättesaadavaks, lausa kohustuslikuks osaks murettekitava lapse raviskeemis. Pealegi, pereteraapia on ka tugiteenusena psühhiaatrilisele ravile asendamatu. 

Muidugi hoiab iga spetsialist oma konti kõvasti hambus ja ei taha seda ära anda, aga veelkord- ühegi alaealise “ravi” pole piisavalt tulemuslik, kui kaasatud pole kogu tema pere. Täiskasvanu võib olukorda muuta, suhteid katkestada, lahutada, ära kolida, mida iganes. Lapsel see võimalus puudub. Temal on just selline kodu nagu on ja minna pole sealt reeglina kuhugi. 

Ärge siis unustage- meie lapsed tulevad esmalt oma kodudest. Sealt peab algama ka muutus! Perekond on hierarhiline süsteem. Vanemlik allsüsteem peab olema turvaline, seadma piirid, vastutama. Lapsed õpivad oma vastutust järk-järgult, vanuse kasvades. Aga kuidas nad seda teevad, kui nende vanemad seda ei oska ja ei õpeta? Kui nad oma last ei kaitse? Kui nende kodus on kaos? Selleks tulevadki appi pereterapeudid. Kõik muu on algul teisejärguline. Kuidas seda ei mõisteta? 

Päästja

Ta on tõesti üles tõusnud!

 Mul on aeg-ajalt kummalised elu ülesanded. Usun, et sääraseid ei anta just paljudele. Ja vähesed võtaksid säärased enda kanda. Mina olen võtnud. Võtsin kakskümmend viis aastat tagasi ja võtan ka nüüd. Arvan, et nende lahendamine oli siis ja on ka praegu vajalik ja elupäästev. Samas oli see siis ja on ka praegu minu jaoks väga närvesööv ja kurnav. Aga kes siis veel, kui mitte mina. Tundsin siis ja tunnen ka praegu, et olen selleks “kutsutud ja seatud”. Ilma mingi eneseupituseta. Tegelikult võtan neis teemades kanda pisut liiga palju. Lihtsalt ma ei saa teisiti. 

Mõlemad neist on mõnes mõttes vägisi tehtud heateod. Sugugi mitte tolle inimese kahekümne viie aasta taguse tahte kohaselt. Mitte ka praeguse hädasolija tahte kohaselt. Tegelikult lausa tugevalt kummagi vastu, kuna nad kumbki ei oleks, üks oma toonase, teine oma praeguse “mina” juures oma päästmisaktsiooniga eluilmaski nõus olnud. Olen need mõlemad tõtt-öelda vägisi läbi surunud, päästes kakskümmend viis aastat tagasi ja püüdes päästa ka praegu endale olulist inimest tema enese käest. Sest muidu oleks läinud siis ja läheks ka nüüd väga halvasti. Mõneti elu ja surma küsimus. 

Esimesest päästmisest ei teadnud toona mitte keegi. Peale ühe arsti, kelle nõu ma kuulda võtsin ja kelle nõu kohaselt tegutsesin. Tagantjärgi mõeldes oli see õudne protsess ja tahaksin endale, tollasele vaprale noorele naisele teha pika-pika pai. Kakskümmend viis aastat tagasi ei osanud ma veel mõeldagi, kas ja mida ma ise tunnen ja läbi elan. Praegu tean, et päästsin seeläbi tõesti inimese elu. Aga arvasin siiani, et teist korda ei teeks ma midagi säärast mitte mingil juhul. Eluilmaski.

Siiski. Sellest praegusest teatakse küll. Mu selja taga on väga paljud suurepärased inimesed, kes aduvad asja hädavajalikkust. Kes on mind hindamatult palju aidanud. Ilma kelleta poleks minust ühti.  Peamiseks “reklaaminäoks” olen aga taas mina. Mul ei olnud muud valikut. Osad võimalikest sekkujaist olid liiga vanad või haiged, keegi oli välismaal ja mõned polnud sellise koorma kandmiseks asjaga piisavalt lähedalt seotud. Juhtlõngad selle olukorra lahenemiseks olid Jumala poolt imeliselt valmis seatud. Inimesed olid kui malenupud õigetel kohtadel. Ma ei olnud kaugeltki üksi, kuid “oma näoga” jäin siiski aktsiooni põhiliseks läbiviijaks. Hakkan alles praegu aduma, kui kurnav see minu jaoks oli. Just vaimselt.

Toona, kakskümmend viis aastat tagasi tekkis “päästetud” inimesel minu vastu viha. Ta ei teadnud , et mina teda aitasin. Harjumine oma “uue olekuga” võttis aega ja muutis ärevuse raevuks. Mina olin lähim, nii distantsi, kui suhte mõttes. Mu heategu pöördus mõnes mõttes mu enese vastu, aga ma ei ole seda kordagi kahetsenud, kuigi suhet ennast kahetsesin mõneti küll. Kandsin oma saladust aastaid ja kui viimaks selle päevavalgele tõin, tekitasin korraks veelgi suurema šoki. Mingi aja pärast see taandus. Midagi tänulaadset tuli aga alles aastaid hiljem. Aga mis põhiline - inimene paranes ja enam tal toonast probleemi pole! Nüüd saab ta ka ise aru…

Praegu olen ma samuti vihaalune. Praegune abivajaja teab hästi, et minu tegutsemine on temaga toimuvate protsesside taga, aga ta ei pea seda päästmiseks ega abiks, vaid millekski hirmsaks ja julmaks. Tema ellu sissetungimiseks. Tema elu tahtevastaseks muutmiseks. Vaenlaseks olemiseks. Jah, ma tean küll, et ta pole praegu oma vaimult tema ise, aga ikkagi. See on keeruline. Soovin väga, et ühel päeval tuleb taipamine. Selgus. Ma ei oota mingit tänu. Ootan mõistmist. Enam ei ütle ma, et kolmandat korda ei teeks ma midagi säärast mitte mingil juhul. Kui muud võimalust poleks, teeksin küll. 

Sõltuvus- ja psüühikahäirega inimene pole oma haiguse edenedes mingist hetkest enam tema ise. Kui tema kõrval pole ühtegi “päästjat”, läheb asi omasoodu. Tavaliselt kiiresti allamäge. Pange tähele, “päästmine” ei tähenda siikohal lõputut halamist või tänitamist, vaid konktreetset tegutsemist. Kas kõik või mitte midagi!

 Profesionaalse abi ja ravi korral leiab abivajaja end taas üles. Sellel ajaperioodil lähedasena tema kõrval seista võib olla hirmutav ja segadusse ajav. See ei too endaga rõõmu ja tänusõnu. Pigem vastupidi. Tugev inimene saab sellega hakkama. Ta teab, kes ta on ja milline on tema eesmärk. Mis ei tähenda, et tal poleks keerukas. Mis ei tähenda, et ta ei seisaks igapäevaselt dilemma ees, kas ehk poleks parem kõik sinnapaika jätta. Siiski surub ta oma lahenduse läbi, sest ta teab, et see on õige. Piltlikult öeldes kasvõi läbi vere ja pisarate. 

Ma ei kahetse toda kahekümne viie aasta tagust tegutsemist. Sõltuvushäiresse sekkumist. Ja hoopiski ei kahetse ma praegust. Tõsisele psüühikahäirele konkreetse, aga karmina tunduva abi leidmist. Sel korral pole ma ka üksi - mu abikaasa Jaan kannab nüüd kõike koos minuga!

Aitas Jumal siis, selle ühe inimesega, aitab küllap ka nüüd, selle teisega.

Palvetan. 

Naise koht

Ma kuulun ühte komisjoni, mille koosolekutel käin tänaseks harva ja mille lõpptulemuse heaks teen ära ainult endale suunatud töölõigud. Selles komisjonis tuleb ilusti esile see, et naisi ei kohelda ikka veel meestega võrdselt ja kohati, eriti siis, kui nad julgevad sõna võtta, neid lausa naeruvääristatakse. Ega see ei käi väga märgatavalt, otse silmade vahele. Ja ega see ei käi ka kõikide selle komisjoni meesliikmete poolt. Ei, see toimub vaid ühe inimese, selle komisjoni autokraatse juhi poolt, kes ilmselgelt sooviks elimineerida iga vähegi arukama naise, sest naine peab ju teadupärast meestele kohvi pakkuma, kui nood tähtsaid asju arutavad. Kohvi tuleks pakkuda vaikides, silmad maas ja pärast ei tohiks kindlasti unustada ka nõudepesu. 

Kui mõni naine seal koosolekul sõna võtab, saab ta õige pisut rääkida. Kui ta seda kauem teeb, ta kõne katkestatakse. Selle komisjoni naised on harjunud, et nende kõne katkestatakse ja seetõttu räägivad nad kiiresti ja lühidalt, vahel ka katkendlikult ja närviliselt, nagu minagi seda mõnikord tegin. Ma ei harju ealeski, et mu juttu katkestatakse, seetõttu olen juba ammu loobunud igasugusest sõnavõttudest. 

Meie, naised, ei toeta väga teineteist. Selles valdkonnas on nimelt väga pikk tava, et naised serveerivad kohvi, mitte ei argumenteeri ja eks me ole selle ajaloos vaikimisi omaks võtnud. Mõnes muus valdkonnas oleks sellise töökeskkonna üle ammuilma skandaal tekkinud. 

Meie muutumatu reaalsus on aga järgmine. Kui mõni mees toob komisjoni ette mõne muudatusettepaneku, korraldatakse hääletus. Kui mõni naine seda teeb, tuleb tingimata vastanduda, tuleb kuulata autokraatse juhi lõputut monoloogi, miks see mõte on halb ja kuidas see ei kuulu üldse mingile hääletusele. Mul on okas hinges mitme hea, ühe või teise naise poolt lauale toodud ettepaneku osas, mille see mees ainuisikuliselt ära nullis. Praegu, kahekümne esimesel sajandil on see ikka veel võimalik.

Eelmisel korral tõi üks komisjoni (nais)liige komisjoni ette muudatusettepaneku, mida oli vajalikuks pidanud kogu tema (naistest koosnev) töörühm. Ka kaks naist komisjonist toetasid seda muudatust, öeldes selle koosolekul välja. Aga hääletust ei korraldatud. Sest meesülemus ei tahtnud. Ta ise ei ole küll antud teemal pädev, aga ebapädevaks muudeti vaikimisi hoopis nimetatud töörühm. Inimesed, kes teevad seda tööd kogu hingega oma vabast ajast. Koha kätte näitamiseks pole sõnu vajagi. Piisas sellest, et too ettepanek visati lihtsalt nurka. Naised ei otsusta midagi. Ja mehed on lihtsalt vait.

Õnneks saan seal komisjonis tegeleda ühe sellise niššiga, mida nimetatud autokraat tõesti ei valda ja seetõttu olen saanud ühise eesmärgi nimel siiski üht-teist ära teha ja mõnda teen ehk veel. Mul ei ole toimuvast kaugeltki ükskõik. Aga jube ebameeldiv on tegutseda, teades, et mu läheduses on ikka veel inimesi, kes arvavad, et naine pole täisväärtuslik inimene. 

Naisi ongi sajandeid mõtlemisest eemal hoitud. Mõelda vaid, Eestis võisid naised osaleda vabakuulajatena Tartu Ülikooli loengutel alles alates 1905.aastast. Päris õppimisvõimalus avanes neile seal 1915.aasta paiku. Ka siis ei saanud nad vaida kõiki erialasid, vaid ainult “pehmeid”, nagu näiteks õpetamine või käsitöö. Ega siis kõrgharitud naiste hulk koheselt hoogsalt kasvanud! Ka nõuka ajal oli ju mentaliteet, et naise pärusmaa on köök ja lapsed. Nüüd on aeg sada aastat edasi läinud, aga ometi arvatakse ikkagi naisi olevat küündimatud. Kuidas see on võimalik?

Aga on! Olen kindel, et ülalmainitud koosluses ei muutu mitte midagi. Mitte keegi ei tee sellele ühele märkust, selleks ollakse liiga arad. Omavahel on muidugi jutuks, aga sinna see jääb. Mina tahtsin vähemalt siia asja välja kirjutada. Muud ei suuda, kuna olen arg, mis parata. Naine, ja arg. 

Aga noh, kui poleks, ei muutuks ikkagi midagi - ta viskaks mu lihtsalt välja. Keegi ei teeks piiksugi.

Kevad tuleb

Kevad tuleb! See on imeline tunne, kui ta tulema hakkab! Kui õhk on taas tulvil kergust ja rõõmu. Kui taevas tõuseb taas kõrgemale ja muutub päris siniseks. Kui raagus puudest saad taas aru, et nende sees pulbitseb elu. Kui linnud hakkavad taas üha julgemalt rõkkama. 

Kui tahaksid minna õue ja tantsida tänavail. Väga lillelise kleidi väel. Tunda rõõmu naiseks olemisest, sest on naistepäev. Tunda rõõmu armastatud olemisest, sest on naistepäev. Libiseda kergelt üle oma naiseks saamise teekonna, moodustada selle õnnekildudest kaunilt kõlisev tuulekell. Unustada kõik raskused, mida oma kogenematusest või ekslikust meelest oma teele lubatud ja lennutada need kevadtuulega minema, sest on naistepäev. Haarata endasse erinevate naiste erinevad elusaatused ja püüda neis kõigis leida midagi head, sest on naistepäev. Tunda taas ühist naiseks olemise väge.

Neid mõtteid on lihtne mõelda, kui hinges on armastus. Aga mäletan ka aega, mil oli vaid püüd armastuse poole. Mäletan, kui armastus oli otsekui teisel pool klaasseina, kui tajusin seda vaid aimamisi. Jah, muidugi ütles mu naiselik vaist, mida igatsen, aga see oli kättesaamatu igatsus. Muidugi rääkis mu süda, missugune on mees, kes suudab mind päriselt õnnelikuks teha. Ja öelgu psühholoogid või omaarust teadjad pealegi, et õnnelikuks saab end teha vaid inimene ise. Jah, rahulolevaks saab. Jah, väärikaks saab. Jah, kauniks saab. Aga õnnest lendamise tunnet, kui tema sulle silma vaatab, kui tema sind puudutab, kui sa tema käte vahel uinud ja kui tema sulle läbi une sositab, kuidas ta sind armastab, seda ei saa inimene iseendale teha. See on next level.

Ah, kuidas naine vajab armastust! Olen ise igatsenud ja olen seda igatsust ka kõrvalt näinud. Näinud läbi valusate suhete, läbi lootuse, et kõik muutub. Tühjagi ta muutub! Aga kui ise juba “kaelast saadik sees”, ei saa ju enam välja. Ei oska. Olen lähedalt näinud, kuidas kaunid, targad ja tublid naised teevad armastuse otsimisel nutmaajavaid vigu ja kuidas nad seeläbi närbuvad. Nende süda kisendab armastuse järele, aga nad janunevad seda sealt, kust neile on juba mitmeid kordi öeldud ja muul viisil näidatud, et siit ei saa. Kahjuks nad ei kuule, sest igatsus ja puudujääk on liiga suur. Nad kraabivad kinniolevaid uksi, olemata seejuures rumalad. Nad vintsklevad abitult spiraalis, kus haigetsaamisele järgneb lootus, sealt edasi järgmine nätakas, uus leppimine, lootus ja taas valu ja pisarad. Vaesed naised…

Vahel ma puudutan oma meest, kui ta magab. Et kas ta on tõesti olemas. Et kas ta on täna ka olemas. Ja ohkan kergendatult, kui ta seepeale sügavamalt hingab. 

Temast algas minu naiselik vabadus, minu lend, minu looming, minu julgus, minu eneseteadvus. Jah, kõik see oli mul teoreetiliselt olemas ka varem, tabeli või skeemi kujul, loogikas, loetus, õpitus. Aimamisi. Kogu eelneva elu olin kõndinud pruudina altari ette, jõudmata kunagi kohale, temaga langes aga minu loor. Sain päriselt naiseks. Kui sellele mõtlen, jääb mul veel praegugi hing kinni…

Las see kevad siis tuleb! Las õhk olla pinevusest tulvil, las tulla vahele veel külmasid päevigi, aga see teadmine, et ta on varsti kohal, on ometi nii-nii ilus. 

Ärge laske endale liiga teha, armsad naised! Ärge laske. Ma tean, et mis mul viga seda rääkida, aga igatsuse loori tagant ei paista see kõik piisavalt selgelt. Olla kellegi poolt pidurdatud, vigastatud või väärtusetuks väänatud, sel pole mõtet. Ta on see, kellena ta on end sulle juba tuhat korda näidanud. Ta ei muutu. Temaga jäädki, loor näol, rändama altari ette, mida pole tegelikult olemas.  

Oijah, see meie ajalugu, minevik, hambad ristis teekond. Need kallid õnnetud esiemad. Karmid ajad. Igatsus, millel polnud vastust. Las ma tantsin teid kõiki täna õnnelikuks, oma lillelises kleidis! Las ma keerutan nii, et pärlid lendavad kaelast! Nii et päkad löövad tuld… 

Kodukontsert

 

Avega

Möödunud nädalavahetus oli vägagi eriline. 

Et tegu on vastalanud paastuajaga, peatun kõigepealt sellel, mis tundeid tekitab minus see 40-päevane Kristuse kannatusaja meenutamine üldse. Asi on nimelt selles, et vastlapäev ehk paastuajale eelnev päev on minu jaoks seotud mitmeaastase traditsiooniga, mille oleme koos sõbrannaga ellu kutsunud ja mis tekitab üksjagu ootust ja põnevust. Lootus saada paremaks inimeseks pole ju üldsegi paha! Niisiis õhin ühest küljest, teisest teadmine, et kohe saabub tõsine endasse vaatamise aeg

Vastlapäeval ei lase me niisama liugu ega õgi kukleid. Jah, me küll kohtume kohvikus, aga seal arutame hoopis üksipulgi läbi, millest sel paastuajal peaksime loobuma. Oi, need on närvekõditavalt pikad sedelid sellega, mida kõike enese jaoks selle 40 päeva jooksul piirame! (Mainin vaikselt ka seda, et paljudes asjades kipume õige pea korrektiive ja järeleandmisi tegema, aga ausõna, me vähemalt püüame!)

Sel aastal tegime aga kõik teisiti. Esiteks, me ei kohtunud. Teiseks, me ei seadnud endale toitumisega seotud piiranguid. Kolmandaks, me ei koostanud pikka nimekirja keelatust. Mina lubasin olla pika meelega (olen isikuomaduste poolest väga kärsitu) ja tänulik, mitte kritiseerida ja mitte rääkida taga. Ühtlasi lubasin paastuaja jooksul läbi lugeda Uue Testamendi. Arvan, et seda kõike tehes või mitte tehes olen sel paastuajal õigel teel.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Minu kirjutamist ajendas see tohutu tänutunne, mida nüüd väljendama asun, nii nagu paastuajal eriliselt tegema pidingi. Nimelt täitus üks mu suur unistus, kodukontserdi formaat. Jah, esimene kodukontsert ehk Kaunite Kunstide Õhtu on tõepoolest aste leidnud ja kui arvasin selle olevat selliseks “alguse asjaks”, kus kompan ajalisi piire ja inimeste ning teemade omavahelist haakumist, siis tegelikkuses kujuneski kõik täpselt selliseks nagu olin ette kujutanud. Esmalt suutsin pihku püüda aimatava meeleolu, mida seekordne teema “Eestimaa ja eesti keel” võiks pakkuda. Ja edasi läks kõik libedalt. Kõike oli parasjagu, muusikat, luulet, kunsti. Oli vaba olemist, improvisatsiooni, oli aplausi ja hiirvaikseid hetki. Mul oli imeline olla ja järelkajadest tundub, et teistelgi. Midagi ei valgunud laiali ega lõppenud ka poole sõna pealt. 

See üritus saab nüüd uueks traditsiooniks! Järgmisel korral on puudel juba lehed peal, ehk õitseb sirel, ehk on teisigi õisi. Ja ehk mängime ja luuletame aias, verandal, koos päikese ja tuulega. See saab olema pisut teistsugune Kaunite Kunstide Õhtu, aga põhiline, et säiliks sama meeleolu- tänulikkus kogu selle tohutu ilu üle, mis meid ümbritseb, muusikas, kirjanduses, kunstis, looduses- ja eelkõige meis enestes. Ainult läbi seesuguste kohtumiste ja teineteisele pühendatud vaikuse ja esitamise hetkede tuleb see kõik kiht-kihilt nähtavaks. Ja mitte ühe korraga. Läbi aja voolamise, läbi traditsiooni kinnistumise, läbi uute avastamiste. Ja läbi tohutu tänulikkuse, et see kõik on võimalik. 

Mina juba tean, millist kunstnikku ma järgmisel korral tutvustan! Aga seda ma veel ei tea, milline saab olema mu varasuvine muusika. 

Aga praegu! Oleme trioga Lõuna-Eestis, tuhiseme suuskadel ja lumelaual mägedest alla, sõidame tõstukiga üles, vuhiseme taas alla. Meil ei ole mõtteid peas, on ainult kiirus, lõputult mõnus kõrvus vihisev  kiirus. Seegi puhastab! Puhastab pea räpastest mõtetest, puhastab hinge täitmatusest. Teate, kuidas mulle meeldib kiirus! Ah ei, see pole mitte kiirustamine, millega igapäevaselt maadlen, vaid see kiirus, mille jaoks olen võtnud eraldi aja. Sööstmise aja! Hinge paitav ja lõputut rõõmu paiskav kiirus, kui mõistate.

Eestil on sünnipäev. Meie tähistame seda suuskadel. Elagu Eesti! Elagu ta lumised nõlvad! Andku Jumal talle ja meile kõigile rahu! 

Jossiga

Augus

Augu äärel :)

 Mina olen küll vahel augus, kas teie ka?

Auku kukkumine käib tavaliselt ootamatult, ütleme nii, et auk ei hüüa tulles. Eile näiteks avastasin end augus olevat siis, kui maitsestasin parasjagu lõunasöögiks mõeldud lambaribi. Töö oli igav ja aeganõudev ning andis mõtetele vaba voli lennelda. Seal need siis lendlesidki, kõneledes mulle sosinal, kuidas ma oma ressurssi mingi hakkimise, koorimise ja määrimise peale raiskan ja üldse, kui mõttetu koht on köök ja ausalt öeldes, miks just mina pean iga päev süüa tegema. Selle asemel, et midagi hoopis loomingulisemat produtseerida. Ning ühtäkki olingi vupsti! omadega augus. 

Kui ma augus olen, on mul endast nii hale meel, et hakka või nutma. Ja ega ma sealt kohe välja hüppama kah kiirusta. Pigem istun mütaki! augu põhja ja halisen endamisi. Halin muudab olemise veelgi kurvemaks. Nõuab tekki, mida enesele üll visata ja selle all end lausa külili keerata. Kägarasse.

Jaan ei ole kunagi augus. Aga meie koosoldud aastate jooksul on ta hakanud suurepäraselt tajuma, mil mida seda olen. Algul tegi ta nii, nagu mehed ikka sel puhul teevad, kui nende naised augus on - hakkas pakkuma lahendusi. Siis aga mõistis, et laused stiilis “mõtle, kui palju su elus head ja rõõmustavat on” augusolijat ei aita. Need “head ja rõõmustavad asjad” on augusolemise hetkil minuga seal augus lihtsalt kaasas, ega ma nende olemasolu eitagi. Aga jah, neist rääkimine oleks nagu õigest teemast kõrvale kaldumine. Enesehaletsuse teemast.

Kirjutasin sellest siin blogis tegelikult juba 2018.aastal, aga siis vaatasin asja hoopis teise nurga alt. Toonane postitus on järgmine:

"Ema oli jälle ülaltoas ja haletses ennast...," lugesin lastele Lindgreni raamatust "Madlike ja Jaanikingu põnn".

See lause oli kogu raamatu jooksul üht- või teistviisi esitatud mitmel korral ja tundus kummaline, et ma seda kunagi varem polnud märganud. Nimelt oli raamatu-Madlikese ja tema õe Liisbeti emal vedanud suurepärase paarisuhtega ning "ka Madlike teadis, et ta isa polnud tavaline mees". Ometi tavatses ema end aeg-ajalt haletseda!

Ja siis tabasin pointi: ennast haletseda saabki vaid väga turvalises suhtes! Lindgren pidi olema ülihea psühholoog, et selle nüansi ära tabas. Naisena tean, kuiväga tahaks vahel haletsusse langeda. Paraku on elu läinud nii, et pean ikka ja jälle näitama oma tugevat poolt, kindlat ja tahtejõulist palet, positiivset ellusuhtumist ning tegusat olekut. Teise niru hakkamasaamine, ahastus ja jõuetus ei tekita mujal, kui heas paarisuhtes suurt midagi muud, kui ärritust või viha. Eriti, kui see inimese sõnades ja olekus muudkui kordub.

Joodik Nilssoni naine näiteks ei haletsenud end raamatus kordagi. Ta kandis üksi kogu perekonna koormat, vahel ka purjus meest-  kui mööda vaadata sellest, et nende poegki ei saanud elada normaalset lapse-elu, vaid kandis oma õlul isarolli, mille viinanina kainemal perioodil jälle enesele tahtis kahmata. Ühesõnaga, seal majas ei tuntud mingit enesehaletsust. Armastust samuti mitte.

Ka täi-Miia ema, kellel üldse meest ei olnud, nii et ta lapsed pidid mingi olematu Stockholmi-isa välja mõtlema, ja kes nii palju töötas, et ta "mitte kunagi oma laste pärast ei muretsenud" (laste pärast muretsemine on ju emade pärisosa!), ei tundunud end haletsevat. Ridade vahel kleebiti talle külge kahtlasi silte, mis oleksid "sellise naise" enesehaletsuse kindlasti millekski muuks väänanud. Pigem olla nähtamatu ja vait.

Lindgren teadis, et enesehaletsushoog pole mingilgi määral ohtlik. Pigem on julgus näidata oma haavatavust üks osa tugevaks inimeseks olemisest. Nagu juba mainisin, ei saa seda aga teha ebaturvalises suhtes. Kui langen, pean olema kindel, et teine mind kinni püüab. Tekkinuks Madlikese isal siinkohal süütunne, muutunuks nendegi suhe kaugeks või konfliktseks. Aga isa säilitas väärikuse, andis aega ning hiljem visati juba teineteisele iroonilis-koomilisi repliike ning laste magamamineku ajal "hoidsid ema ja isa jälle teineteisel ümbert kinni".

Ah, miks ei võiks elu olla nii lihtne ja ilus?

Nii kirjutasin toona. Aga nüüd on ka minul selline paarisuhe, kus aeg-ajalt end turvaliselt haletseda. On see vast õnn! Päris ausalt kohe! Ma ei peagi enam olema mingi tank ega raudne leedi. Olen naine!

 Muide, ma tean küll, kuidas august välja saab! Selleks tuleb õue minna. Ja väga kiiresti kõndida. Nii kiiresti, kui jalad vähegi võtavad. Ja pikalt! Mida pikemalt, seda kindlamini sikutad end jälle augu äärele ja märkamatult oledki päriselus tagasi. 

Lambaribi oli kaks tundi ahjus. Koos porgandite ja sibulatega. Kui tagasi jõudsin, oli just õige aeg see välja võtta ja sööma hakata. Ja pärast sööki “hoidsime jälle teineteisel ümbert kinni”. Pidime nimelt harjutama aeglase valsi uut, keerukat kombinatsiooni. 

Jah, miks ei peakski elu olema nii lihtne ja ilus!

***

NB! Sellesama söögi-teemaga olen augus olnud ennegi. Just leidsin seitse aastat tagasi jaanuaris kirjutatud luuletuse Supinaine:

oh,

mõtlesin supilt vahtu riisudes

oleks mul kümnendikkugi seda aega

mis sekund sekundi haaval 

päev-päevalt

mu kätelt vahustesse voogudesse pudeneb

kus siis alles teeksin!

porgandikuubikud ja kana

tunduvad nii tühised

õige loomeinimese
sisukate võimaluste kõrval

Teisest küljest vaadatuna

võib aga just klaar puljong kõneleda
maailma muutvaist

supernaistest

muutes nad veidi kollakatena
nähtavaks

nende endi kokkukeedetud leeme
selgel peegelpildil

Pidudest

 

Nii tore on käia pidudel, mis on hästi läbi mõeldud ja pidutseda koos inimestega, kes oskavad pidutseda. Ja pidusid lihtsalt tuleb aeg-ajalt pidada! Minu hing igatseb küll pidutsemise järgi. Aga muidugi mitte valimatult.

Pidusid saab korraldada mitut moodi. Kõige tavalisem ja ilmselt ka eestlaslikum on nn söögilaua-pidu, st tullakse kokku, istutakse maha, süüakae-juuakse ja räägitakse maast-ilmast. Tillukese seltskonnaga on säärane pidutsemisviis igati okei, eriti kui kõikidel osapooltel on oskus ka teisi kuulata. Sellised istumised võivad kujuneda vägagi meeleolukateks. 

Kui aga rääkida suurema seltskonna koosviibimistest, siis üha enam meeldib mulle nn mõtestatud pidu, koosviibimine, millel on läbiv temaatika või ühistegevus. Viimati, Jaani tütre juubelil oli selleks matkajuhiga matk Kõrvemaa kaunis lumises metsas. 

Sünnipäevadel, kus on palju rahvast, on alati vahvad  ka viktoriinid sünnipäevalapse kohta või tema elu läbiv slaidishow. Ma ise tegin aga oma juubelil vastupidi. Lugesin iga külalise kohta ühe “kiiksuga” mälestuse, mida teised ei teadnud. See, kelle kohta too jutuke käis, pidi olema vait, teised aga pidid pakkuma, kellest ma räägin. Oi, sellega sai nalja!

Igavesti vahvad on peod, kus saab kas laulda või tantsida. Sellega on siiiski mõni “aga”.  Mida rohkem me Jaaniga tantsutrennis käime, seda vähem peame lihtsalt õõtsumist või hööritamist tantsuks. Maitsekas muusikavalik võimaldab vähemalt rumbat või fokstrotti. Nende rütmis saaksid õõtsuda ka need, kes eriti tantsida ei oska. Kõikidel oleks hea meel. Paraku kipub pidudel, mille korraldajad muusikale rõhku panna ei oska, mõnikord olema minu jaoks täiesti talumatu muusikavalik. 

Aeg-ajalt ei jõua ma ära imestada, et kas ikka veel toodetakse säärast talumatut soppa, kus puudub nii viis kui sõnum ja esitajal ka lauluhääl, aga see-eest vaipa klopitakse “teose” taustal usinasti. Võimalik, et need üllitised pärinevad siiski 90ndatest. Aga seda kummalisem on tõdeda, et sellisel andetul soustil on ka praegusel ajal tarbijaskonda! Olles ise väga tundliku kõrvaga, ei suuda ma midagi säärast isegi vaikse taustana kuulata. Õnneks pole väga pidanudki. 

Teine mõnusat pidutsemist välistav komponent on muusika valjus. Olime hiljuti taas ühel muidu toredal juubelil, aga õnnetuseks oli juubilar tantsuks esinema tellinud mingi kahemehebändi, mille vokaalsolist võttis nõuks kõik pidulised kas kurdiks või peolt minema röökida. Meie valisime viimase variandi. Ma ei tee nalja- ühe mehe nutikell läks pidevalt häiresse, et müratase ületab tervisliku normi piire mitmekordselt. Milleks me peaksime oma tervist rikkuma? Kahjuks oli peoperemehe enda kuulmine juba niivõrd kahjustunud, et ta ei käskinud seda lärmi ka koheselt ära lõpetada. Ei tea, kas ta kargas seal peo lõpus ihuüksi?

Ahjaa, labasused on ka minu jaoks täiesti “out”. Kui arvatakse, et sellised laulud nagu “joo ennast täis kui siga” võivad olla osaks toredast peost, siis on maitsete erinevus liialt suur. On ju igasuguseid vahvaid rahvalikke laule, mida saab mõnuga kaasa laulda ja kellelgi ei hakka piinlik. Mul on spotify's terve list eestikeelseid pidulaule ja teine armastuslauludest. Eks see, milline muusika parasjagu kõlama sobib, oleneb ju sündmusest ja inimestest. Mõnes intiimsemas seltskonnas ja vaiksel koosistumisel on selleks hoopiski klassika. 

Üks asi veel. Kuna ma ise tarbin alkoholi harva ja vähe, ei kannata ma silmnähtavalt purjus inimesi. Neid, kes endale enesekontrolli kadumise tõttu tähelepanu tõmbavad. Selliseid, kes end “ohvitseriks joovad” ja oma hõigete ja haugatustega üldise toreda meeleolu ära rikuvad. Eks mõnikord läheb ühel või teisel pisut paljuks, sellest pole midagi, aga kui inimese sisemaailm sellisel viisil nähtavale tuleb, et see teistele häirivaks muutub, on asi pahasti. Alkohol on tarkade jook. 

Aga pidu peab pidama, sest inimese hing tahab ju hõisata ja ihugi nõuab üleslöömist! Õnneks on aasta jooksul piisavalt pidulikke sündmusi. Ja vahvad peod jäävad pikaks ajaks meelde. 

Sugupuu

Helis Ana ja Vaariga

 Kuulsin täna kirikus ilusat mõttekäiku sellest, kuidas igaüks kuulub esivanemate kaudu kindlasse sugupuusse, ja mida rohkem inimesi seal “okste” ja “harudena” on, seda laiema võra see puu moodustab ning nagu looduseski, pakub laiema võrega puu rohkem varju ja kaitset kui üksik ja kidur. 

Kirikus läks jutt küll edasi Jumala perekonna juurde, mina aga jäin mõttesse, kas ka minu sugupuu on piisavalt laia võraga, et pakkuda vajadusel varju ja kaitset. 

Mu mõlemad vanemad on pärit maalt, aga linna õppima tulles jäänud siia, Tallinnasse, abiellunud ja loonud pere.  Olen niisiis alles teist põlve linnainimene. Emapoolses suguvõsas oskan nimetada veel vaid paari inimest, kes linnas elavad. Isapoolses on linna ümberasunuid rohkem. 

Ega puu võra suurust ja kohevust vast määragi suurt see, kas ta kasvab maal või linnas. Määrab see, kas on pinnas on lopsakaks kasvamiseks piisavalt sobiv. See tähendab, et kas meie vanemad ja vanavanemad on meile pärandanud piisavalt palju selliseid õpetusi ja väärtusi, mida saaksime endagi elus rakendada ja mille kaudu tunduks maailm justkui lihtsam ja turvalisem paik. 

Ja algatuseks sobiks vast hoopis küsida, kas juhul, kui sugupuu ongi laia võraga, on see ka piisavalt ühtehoidev või moodustab hoopis sellise harali puu, mille erinevate okste alt võib varju leida küll, kui mis suure tormi eest ühtsena küll mingit kaitset ei paku. Mnjah, on, millele mõelda. 

Mulle tundub, et vanasti hoidsid inimesed palju rohkem ühte. Näiteks mu emapoolne suguvõsa käis üsna usinasti läbi. Kõige rohkem suhtlesime küll onu perega, aga ka vanaema poolõdede ja nende tütarde peredega oli väike kontakt olemas. Praegu on kõik jäänud üsna soiku. Pole ju enam vanaema sünnipäeva ega Kadrina jõulusid, mille pärast kohale tulla ja koos olla. Kõnnu, vanaema sünnikoha, kokkutulekud on võtnud hoopis teise vormi.  Kunagi käisime, olime, laulsime. Nüüd on teised ajad ja võõrad inimesed.

Emapoolse vanaisa sugulased- ta õed ja nende järeltulijad olid meie jaoks siiski otsekui sugupuult äralõigatud oksad ja nende nimesid ja isegi olemasolu tean vaid aimamisi. Vanaema ja ema suhtlesid nendega üli-minimaalselt ja meie põlvkonda ei pühendatud sellesse üldse. Millest on kahju, sest teadaolevalt on/oli nende hulgas haritud, põnevaid inimesi. Aga noh, vanaisa “eripärade” tõttu hoidsid “meie omad” eraldi ning vanaema ei osanud ehk olukorda lahendada. Lisaks veel mineviku haavatasaamised. Pärandi-asjad. Ah ei tea…

Isapoolne suguselts ehk isaisa-poolsed sugupuu oksad suhtlesid omavahel päris tihedasti. Eriti saab seda öelda Tallinnas elavate sugulaste kohta. Isa onupoja ja täditütre pered olid minu mäletamist mööda üsna tihedas läbikäimises, ühe vanatädi lapselapsed olid minuealistest kõige lähedasemad, käisid mu sünnipäeval ja puha (tõsi, vastupidist- et mina nende omal oleksin käinud, ma ei mäleta). Praeguseks pole mul mitte ühegagi neist mingit sidet. Vaid Muhu omadega suhtleme aeg-ajalt. Küll mitte väga isiklikul, vaid pigem Muhu-teemade pinnal. Aga no vähemalt suhtleme. 

Kui olin laps, siis käisid vanaisa õed ja vend oma peredega suviti ka Muhus, need olid oodatud kohtumised, heinaveo talgud, sauna ehitus ja muu, lisaks vahvad peod koos lauluga. Nojah, kõik olid ju sealtsamast talust pärit… Aga mis teha, enam sellist suhtlust ei ole ega tule. Ülekohus, solvumised ja mis kõikveel…

Isa emapoolne suguvõsa on veel kindlakäelisemalt, kui emapoolse vanaisa oma, ära lõigatud. Seda pole lihtsalt kunagi olnudki. Niisiis ei anna seda ka enam kuidagi taastada. 

Arutasin seda teemat ka Jaaniga. Jaan lisas, et kuna mu vanemate põlvkond oli sõjajärgne, pidid tolle aja inimesed juba olude sunnil rohkem kokku hoidma, kui praeguse aja omad. Maa inimestega tuli arvestada ja neil abiks käia, kuna neilt sai näiteks toitu - liha, juurikaid ja muud- sest poes polnud ju peaaegu midagi. Linna inimestelt sai aga näiteks õpingute ajal ulualust. Või lausa iseseisva elu alguses, minu vanemate näitel, kes elasid oma abielu esimestel kuudel koos minuga mu vanatädide kööktoa kapitaguses. Jaan arvas, et loomult on eestlane siiski eraklik, aga rasketel aegadel hoitakse kokku. Mis on tõsi.

Aga tegelikult pole kõik ülalmainitu üldse niivõrd oluline, tõstab nüüd minus pead terapeut. Kõige olulisemad on suhted. Suhete kvaliteet, mitte kvantiteet. Ka väga väike sugupuuke võib anda kindlust ja varju, kui seal on armastavad ja suure hingetarkusega inimesed. 

Teate, ma ei suuda enam lugeda ühtegi raamatut, mis räägib nõuka-aegsest elust, seal vohavast vaimsest ja füüsilisest vägivallast, eriti laste suunal. Jälle sattus üks säärane raamat oma jäledate kirjeldustega kätte ja ma jätsin selle lihtsalt pooleli! Kõik need jutud mingitest roppudest julmadest joodikutest kasuisadest, pedofiilidest ja jätistest, kelle vastu hingetarkuseta emad jõuetud olid, jõledast koolikiusust, mille vastu mitte keegi ei astunud …. Talumatu! 

Hiljuti oli kusagil artikkel, kus muusik Maria Faust ütles, et tal on hea meel, et ta kasvas isata. Jah, loomulikult oleks ma soovinud, et mul oleks isa, ütles ta. Aga sellist isa nagu mul, ei ole ma kunagi igatsenud, lisas ta. Kust tulevad naised, kes kaklevad mingite külajoodikute eest, küsis ta veel. Miks nad üksi ei oska ola? Õnneks oli ta oma emal oidu. 

Oma kodudest tulevad nad. Kõik rõvedus ja julmus pärineb meie, eesti inimeste kodudest. Ka tänapäeval. Mul on oma terapeuditee algusest meeles mõned eriti õõvastavad juhtumid, mille peale tahaksin veel tänagi appi karjuda. Loomulikult ei saanud ma neid peresid eriti palju aidata, aga kuidas ma soovin, et oleksin saanud panna kohese piiri, sest selline jõhkus, mis ühes või teises kodus ilmnes, on lubamatu! Ma ei tahaks analüüsida nende jätiste minevikku, kellega kohtusin, olgugi, et kõigele on seletus. Mõnikord lihtsalt ei oleks vaja seletada seal, kus tuleks kiiresti tegutseda ja muuta seda, mida veel muuta saab. Päästa lapsi, kel pole mingit valikuvõimalust. Vaesed väikesed!

Kokkuvõtteks, sugupuu saab olla ja loodetavasti enamusel ongi üks varju ja kaitset pakkuv puu. Paraku võib ta olla ka läbimädanenud puu, mis viimaks inimesele kaela kukub. Sellistest puudest on targem eemale hoida. Kui veab, võib läbi suhete, kas abiellumise või sügavate sõprussuhete, end turvaliselt mõne muu sugupuu alt leida. Täiskasvanueas sõltub palju iseenda valikutest. 

Soovin, et meie sugupuu minupoolne võra pakuks lõpmata palju armastust, hoolimist ja turvatunnet nii mu lastele, kui mu lähisugulaste peredele. Et see oleks tihe, kauni võraga puu, mille lehed tuules tasakesi kahisevad ja millest kumavad läbi kuldsed päiksekiired. Et kõik mu kallid tahaksid selle alla koonduda, kiirustamata lugusid vesta, tassikest teed rüübata ja tänumeeles naeratada. 

Tangot tantsitakse kahekesi

Kuulamise kunst

 Jälle olime sattunud selle mehe kõrvale. Ta oli ju iseenesest tore, selline rõõmsa olekuga. Aga teadsin ette, et sellest tuleb üks igav õhtu. Ükskord juba oli nii. Siis olid teemaks veinid ja mingid seened.

Veini oli ka seekord laual ohtralt.

“Kõigepealt oli mul mitu korterit Pärnus,” alustas ta, “ja siis Tartus.” 

Selge. Nüüd on siis teemaks kinnisvara, mida tal tundus jätkuvat kõneanniga võrdelises seoses. Ohkasin. Aknast ei paistnud kah midagi huvitavat, pime oli. Polnud parata, hakkasin poolvägisi ühe kõrvaga Eestimaale tasapisi tiiru peale tegema, sest õhtu oli pikk ja sööke kanti lauale kiirustamata. Eelroa ajal liiguti jutuga linnadest maale, kust osteti samuti üht koma teist, sest raha ju oli ja kuhu sa seda mujale ikka paigutad. Ühtlasi kaasati oma kinnisvara osturännakuile ärimaastikul tuntud tegelasi ja loomulikult poliitikuid ning üheskoos külastati vahelduseks ka mõisasid ja losse. Küll sai ühest villast otse pea ees järve hüpata, küll jooksis teisest jõgi läbi. Aga kui raha on, tahad ikka parimat. Ahja ürgoru kandis tahtsin Jaanile midagi kommentaariks öelda, aga paraku ta selle kõva seletamise vahele ei kuulnud, see tema kõrvakuulmine…

Kahtlemata on ta kinnisvaraspets, kahtlemata! Aga kuskilt oli temagi alustanud, noh nii ajatäiteks, ega ta siis kohe teadnud, kuhu investeerida, kui raha oli. Tuli ära paigutada, teadmata et korterid, need toovad vaid näpuotsaga sisse! Heh!

Vastasistuv paar noogutas liiga innukalt. See andis jutupaunikule väge. 

“No vannalinnas tuli kohe Pikale tänavale käpp peale panna,” jätkas ta, võttis lonksu veini ja põrutas: “vanalinn, see juba on midagi. Kui ikka on raha, tuleb kogu vanalinn ära osta.” Ta vaatas õhetava näoga ringi, noogutasin vaevumärgatavalt, et ta mingil juhul kordama ei peaks.

Õudselt igav oli! Jaan niheles üht-ja teistpidi ning sonkis leivaviiluga minust järelejäänud kastet. See, et krevetid selle kastme sees olid olid olnud ülimaitsvad, ei omanud “suurmehe” suurte tehingute ja nautlemiskirjelduste kõrval mingit tähendust.

Peagi jõudsime jutuga välismaale. Lennukiga, ärge arvake, et maad mööda! Lennuajad olid mingi kella kolme paiku, niisiis päevased, korralikud kallid lennud, aga saate aru, isegi sellised lennud võivad hilineda! Isegi, kui on raha! Siiski nad said kohale, jumal tänatud. Aga see on juba omaette jutt, einoh, oodake vaid… Nüüd oli ta juba näost tumepunane. 

Vaatasin Jaanile otsa, aga ei öelnud enam midagi. Küllap mu silmad olid paluvad, sest ta noogutas. Mu lause polekski olnud pikk, aga ta oleks sellele ikkagi sisse sõitnud, sest ta jätkas kohe ja veelgi valjemini.

Ikka paganama hea on lõuna pool kinnisvara omada. “Algul oli mingi korter, hiljem ostsin mõned juurde, jah, mere äärde küll - aga korter on ikka korter!” Kui ikka raha on, tuleb osta maja. Mis nii viga, ühel pool rannik ja meri, paar tundi teisele poole- ja juba paistavad mäesuusakuurortid. Te ikka seal kõige võimsamas olete käinud? See küsimus polnud vastamiseks, vaid teadustamiseks, et tema on. 

Hispaania, Itaalia ja tont teab mille ümber tiirlesime pearoa nautlemise asemel. Tükk tüki haaval läks hiidlest küll kurgust alla, aga kõrv püüdis basseiniga majade eeliseid basseinita isendite ees. See oli pikk ja igav ekskurss, aga kui ikka raha on, tuleb kuulata. 

Enne magustoitu sattusime merele. “Ah, igavuse pärast sai purjekas ostetud. Aga no on mõnus küll, paned pillile hääled sisse ja loksud keset Vahemerd. Oota, kellel see veel sealkandis sama paat on? Eiei, sellel mehel oli veidi väiksem…”.

Mul on magusavaba kuu, sestap limpsisin magustoidu asemel vaid mandlipiimaga kohvi ja unistasin kodusest voodist. Enne peo lõppu käisin aga poole kõrvaga ära veel mõnel eksootilisel maal, vat Taisse võiks ka mõne villa ehitada, kui ikka raha on… Jube hea on talvel käia, hüppad peadpidi otse ookeani, normaalne värk. Oota kus see nüüd oli, Singapuris või Kuala Lumpuris, kui …

Õnneks sai ka see õhtu otsa. Tegu oli küll ühe mehe jutušõuga ja juuresolijad ei saanud kuuldavale tuua ainsatki omapoolset lauset, aga vähemalt tema oli õnnelik. Tahtsin küll üle õla visata, et käigu vahepeal kuu peal ka ära, et järgmisel korral oleks veelgi põnevam, aga mõtlesin ümber, et las jääb. 

Toit oli muidu ülihea. 

Suhtlemine

Inimesi on huvitav vaadelda. 

Jaan on mul “inimeste inimene”. Mina jällegi selline “kapi-introvert”. Koos Jaaniga aasta esimestel päevadel kõnniringide tegemine paneb meie isiksused päris korralikult proovile. Küllap vastutulijate omadki.  

Jaan soovib absoluutselt kõikidele, kes meie lähedusse satuvad valju häälega “head uut aastat”. Talle kohe meeldib nii! Ütleme, et tubli neljandik kogub end seepeale kiiresti ja soovib vastu. Need rõõmustavad Jaani väga. Teine neljandik tahaks nagu ka midagi vastu soovida, aga ei suuda end nii kiiresti suhtluse lainele häälestada ning neilt tuleb vastuseks kas mingi ebamäärane mühatus või haugatus või korin. Jaan loeb ka need vastused toredateks. Kolmas neljandik on ehmatajad. Eile näiteks tormas üks õnnetu jooksja Jaani uusaastasoovi peale lausa valele teerajale ja pidi peaaegu käpuli käima. Viimasel hetkel võttis ta siiski kurviga tagasipöörde ja silkas nagu jänes teist rada pidi kaugusse. Üks naine aga hüppas otse õhku. Ime, et ei karjatanud! Müksasin oma meest, et mis ta inimest hirmutab! Neljas neljandik on kõige tüüpilisem selle kandi rahvas - vahib juba meie lähenedes pingsalt põõsasse või oma koera selga ja teeskleb seejuures, et on absoluutselt nähtamatu. Ja kuna neid olemas pole, ei saa nad ka vastata. 

Mina ei soovi kellelegi midagi soovida. Olen täpselt see “tüüpiline eestlane”, kes vaatab teiste inimestega kohakuti sattudes põõsast või lumehange. Ei, ega mul midagi kellegi vastu pole! Südames soovin kõikidele head, aga ma lihtsalt ei taha kontakti. Mulle meeldiks, kui mu ümber oleks mitme meetri laiune turvatsoon, kuhu keegi ei tiku. 

Nii me siis kõnnime. Üks hõigub ja teine sulandub loodusega ühte. Leppisime kokku, et mina ei ütle midagi tema suhtlemisvalmiduse kohta ja tema ei kommenteeri jällegi minu introvertsust. Lubame teineteisel olla. Teisi inimesi ja nende reaktsioone saab muidugi ainult Jaani viisil märgata. Oleksime me mõlemad nagu mina, ei oleks ka tänast lugu sündinud. Sest esimesena, enne Jaani, on meile “head uut aastat” soovinud vaid üks mees. Too oli aga välimuse järgi hoopis kusagilt kreekast või türgist pärit. Soojalt maalt. 

Niisugune lugu selle suhtlemisega. 

Meele muutlikkusest ja muust

 

Lisanni kaunistatud kodukuusk.

Huvitav on see elu. Huvitav ja ilus. Ja inimese meel on oma muutlikkuses samuti kummaline. Vahel vajab ta teiste hulka kuulumist, jutuvada ja rõõmutsemist, vahel igatseb täit vaikust ja rahu, iseenesega olemist, sisekaemust, asjade üle järele mõtlemist. Talvise pööripäeva ja jõulu ajal võivad need igatsused ilmutada end nii korraga kui kordamööda. Vähemalt minul. 

Koosolemisel ja rõõmsal lärmakusel on oma võlu täiesti olemas - siis, kui tegemist on koosolemisega, millel on sügavam väärtus. Muidugi võib ka näiteks suurtel, head reklaami saanud jõulukontsertidel olla hea idee, huvipakkuv kava ja muid rõõmutoovaid elemente, ometi kipuvad need olema liiga anonüümsed, et piisavalt puudutada. Lähed janunedes, et saada tuge ja täidet, tagasi tuled sama janusena, lisaboonuseks väsimus ning üleküllastus rahvamassidest.

Sügavam väärtus on aga väiksemal seltskonnal. Näiteks oma laiemal pereringil, kuhu kuulub nii noori kui vanu, vaikseid ja temperamentseid, sügavamaid ning pealiskaudsemaid. Nende kõikidega saab jutustada oma lugu. Mälestustekett, mis seob meid ühte tänasel päeval, lookleb ühes paljude lähedastega lausa aastakümnete taha. Läinud aegade hämaruses tundub mõni ajaetapp üsna hägune või on mälust sootuks kustunud, aga seda armsam on need kadunud lülid koos olles taas säravaks jutustada. Rääkimata suurimast väärtusest - et on, kellega jutustada.

Isa elas sügisel läbi tõsise terviserikke. Infarkt ja Jumala heldus ning arstide osavus, et ta võis kliinilisest surmast ellu tagasi pöörduda, on andnud meie pere loole uue mõõtme. Teistsuguse tänulikkuse. Märkamise. Leplikkuse. Abivalmiduse. Alandlikkuse. 

Helis, mu südamlik andekas laps, oli meie koosolemise õhtuks ette valmistanud kaks rahulikku mõtlemist vajavat tegevust - soovipurkide täitmise ja küünlarituaali. Esimeses saime igale majapidamisele ehk laiemasse pereringi kuuluvale tuumperele kirjutada oma jõulusoovid. Ükskõik kellele, ükskõik mitu. Teises aga saime igaüks küünalt süüdates öelda, mille eest oleme sel aastal kõige tänulikumad, mida väärtustame kõige enam. See kõik oli väga puudutav. 

Minu armas mees, kuigi ta on meie perega liitunud kõige hiljem, olles alles kolmandad jõulud meiega, puudutas meid kõiki oma sõnumiga väga. Olgugi, et tal oli meelde tulnud mitu ääretult sügavat ja tähendusrikast isiklikku seika, mille eest olla läinud aastale ja Jumalale tänulik, ütles ta, et jõulujutluse ajal oli ta korraga mõistnud, et kõige olulisem on siiski see, et tema armas äi saab ka sel aastal koos meiega jõululauas istuda. Kõik muu ei kanna ligilähedastki tähendust. Nägin isa ja meie kõikide silmis pisaraid. 

Ja kui isa omakorda ütles, et ta on nii tänulik, et me kõik olemas oleme, meenus mulle, kuidas ta juba aastaid tagasi ütles, et “minu jaoks on kõige suurem kingitus see, kui kogu pere on koos”, ja mõtlesin, et seda kingitust on ju nii lihtne teha. Ja ometi ei ole me seda just liiga sageli osanud. Miks?

Mul on fantastilised lapsed. Targad ja tundlikud. Mul on imelised lapselapsed. Armsad ja andekad. Mul on parimad vanemad. Hoolitsevad ja südamlikud. Mul on armastav, üli-tähelepanelik abikaasa, keda ma väga armastan. Lotovõit. Mul on tõesti vedanud! 

Ja ometi… tundsin peale meie jõulupidu, et vajan üksiolemist. Vajan aega ja ruumi. Vajan vaikust ja omi mõtteid. Vajan pisukest taandumist - armastades neid kõiki ometi väga. Tahtsin tunda oma rõõmu, oma kurbust, tahtsin tunnetada oma keha ja oma vaimu, tahtsin sulgeda silmad ja kuulata oma hingamist, tahtsin vaadelda pilvede liikumist. Tahtsin uneleda. Lugeda. Kirjutada. 

Siin ma nüüd olen. Saaremaal. Meie Kuressaare kodus. Küünalde ja jõulutulede keskel.

Ta on teises toas. Ei tea, kas ta mu igatsust lõpuni mõistab. Kas ta tajub selle intensiivset olemust? Seda “mündi teist külge”. Minu varjatud poolt. Kas peabki?

Ta ei tea, et varsti hakkame tantsima - tango vajab veidike lihvimist. Ja aeglane fokstrott harjutamist. Ja elu läheb samasuguse hooga edasi. Aga veidi kirjutan veel. 

Temale, seal teises toas olijale mõeldes kirjutasin jõulusooviks “et õiglus pääseks võidule”. Kui inimene on nii eriliselt andekas, tark, tundlik, empaatiline, inimesi armastav, mõistev - aga kui talle on nii palju ülekohut tehtud, ja kui mina olen osalt selle ülekohtu põhjus ja osalt selle lähim pealtnägija, ja kuigi ta ise on küllap paljutki andestanud ja küllap ei soovigi endist tagasi ja astub oma teed positiivselt ja püstipäi edasi, tundsin, et pean kirja panema just selle soovi. Ükskõik mil viisil see siis täituma oma mõeldud. 

Ma ei tunne enam, et mul oleks mingit oma konfessiooni, kuigi minu jaoks armsad kirikud- Jaani, Rootsi ja Paldiski- kuuluvad ühte. Mul on paljude kirikuinimestega keerukas, kuigi näiliselt on kõik okei. Olen 30 aastat kogudusi teeninud, mänginud tohutul hulgal talitusi ja kontserte, keskmisest organistist kordades rohkem. Teen seda ka edasipidi. Aga tegelikult hoian eemale. See pole aus, et teda just minuga seoses nuheldi. Miks mitte enne, kui olukord oli ju varemgi tegelikult sama? Mille poolest see eelmine variant õigem oli?  

Jumalal on plaan, ütleb ta ja naerab. Tema ei pea vimma. Oskaks mina ka nii. 

Toomas Paul, vana tark mees, kui teda ükskord oktoobris külastasime ja kui ta kuulis, et Jaanil on ilmumas uus raamat, ütles, et temalgi ilmub peagi raamat. Ja siis tegi ta Jaanile ettepaneku esitleda neid kahte raamatut koos. “Ma ei osanud teid sel ajal kaitsta, kui teid kahte rünnati”, ütles ta, “las see esitlus olla märk, et mina olen sinu kõrval. Ehk näeb seda nii mõnigi ja teeb omad järeldused” Olime selle väljaütlemise peale hingepõhja ja pisarateni liigutatud. See oli ka Jaani selle aasta ilusate hetkede esikoht - peale tänulikkust isa ellujäämise eest. 

Minu tänulikkuse esikoht on tervis. Jumalale tänu.

Ema oli jõululauda kattes tohutult vaeva näinud. Kuigi tõime igaüks ka enese poolt lauale miskit kaasa, oli ta hiljem väga väsinud. Kaks kuud vahetpidamata isa põetamist ja muret, kas kõik ikka läheb hästi, on jätnud oma jälje. Järgmisel aastal teeme meie, nooremad, kõik ise. Meil on teda veel kauaks vaja. 

Jah, elu on huvitav. Ja inimese meel on oma muutlikkuses samuti kummaline. 

Kas teate, kui palju aega läheb meele vaigistamiseks? Vajasin tugitooli, kolme tassi teed, kootud tekki põlvedele, korraks unnevajumist, vaigistatud telefoni. Seinakell oma tugeva tiksumisega mind ei häiri. See on aeg, mis sedakaudu igavikku lendab. See aeg on kandnud mu vanavanaema, mu vanavanemaid, kannab mu vanemaid ja kannab ka mind. Las tiksub. 

Las isegi pimm-pommitab vahel. 

Vanaema Mannela

 

Lapselastega Rootsis Paradoks-muuseumis

Meil Jaaniga on kummalgi kanda üks vahva roll, mis haakub hästi tänase päevaga- vanavanema roll. Kahepeale kokku on meil seitse lapselast.

Naljakas, aga tegelikult mõtlen ma vanavanemaist alati ülespoole- eelnevate põlvkondadega seonduvalt. Vanavanemad on vanad ja elukogenud inimesed, kes meid väga armastavad ja meie eest tohutult hästi hoolitsevad. Vanaema- see võrdub hea toit ja pehme voodi. 

Vanavanemad on mu mõttes kas mu vanaema ja vanaisa või mu ema ja isa. Aga mina? Iga kord kui mind vanaemaks hüütakse, ma otsekui põrkun vastu seda nimetust. Ei, mitte seetõttu, et see mind kuidagi vanemaks teeks, mkmm. Lihtsalt seetõttu, et vanaema rollile on ühiskonnas teatud ootused, mida ma ei tea, kas oskan välja kanda. Ja kas tahan.

Te ju teate, et nad hüüavad mind Mannelaks. Novot, ja Mannela on selline eriskummaline mitte-klassikaline vanaema. Mannela on see, kes tahtis viimati Rootsis lõbustuspargis kõikide õudukate peale minna- oleks lõbustuspark vaid avatud olnud! Mannela võib vabalt batuudil hüpata ja trikke teha- ja muide, päris pikalt! Ma ei kujuta ette, et minu vanaema oleks batuudil hüpanud. Või ema… 

Ja Mannela ronib heameelega näiteks puu otsa! Ta oskab soovitada parimaid ronimispuid. Mannela ei arva, et laps võib puu otsast alla sadada. Nad hoiavad ju kinni! Murutraktoril võib ka Mannela süles sõita, see on täiesti okei. 

Mannela tahab kiigel metsiku hoo teha. Külakiigel palub ta hästi kõvasti kinni hoida, et saaks hoo võllika lähedale. Muidu poleks kiikumisel mingit mõtet! 

Mannela sõidab vahel jalgrattaga käed lahti. Mõelda vaid, kui minu vanaema oleks ka käed lahti sõitnud! Või ema… Mäletan, et minu vanaema lükkas oma maja juurest algaval kiviplaatidest jalgrajal alati ratast käekõrval ja sadulasse istus alles siis, kui alsfaldile jõudis. Vanaema oli tasakaalukas inimene, mitte mingi ekstreemimutt. 

Aga Mannela lubab lapsed ülepea vette, ujudes muidugi igaks juhuks ise kaasa. Minu vanaema ei ujunud kunagi. Aga ta tuli vähemalt meiega Loobu jõe äärde kaasa ja hoidis seni rätikut, kuni me ujusime. 

Iga kord ei viitsi Mannela küll lapselastega mängida, aga kui ta mängida otsustab, peab tal ka endal põnev olema! Viimati mängis Mannela Ottoga peitust ja peitis end garderoobi kleitide vahele. Mannela nägi välja nagu rippuv kleit ja Ottol läks kaua aega, enne kui Mannela leitud sai. Pärast Mannela õpetas, et voodi alla pole end kunagi mõtet peita, see on täiesti jama, tuleb leida selline peidukas, kus mööbli või seinaga ühte sulad. Peab olema kaval!

Aga Mannela ei kasvata juur- ja köögivilju! Mannelat ei huvita aiandus karvavõrdki! Tegelikult ei meeldi Mannelale eriti ka süüa teha, aga kuna talle meeldib, et lastele ja lastelastele ta söögid maitsevad, laseb ta end tihtilugu siiski ära rääkida. Kõige sagedamini teeb Mannela lastelastele pannkooke. See on kindla peale minek. 

Paistab, et Mannela vahvad kriimud poisikraaded tahavad küll Mannelale külla tulla. Mannelale tundub, et nad tuleksid isegi sagedamini, kui see võimalik on. Järelikult võib olla ka pisut ekstreemsem vanaema. Ja muide, Mannela on küürija vanaema. Ta küürib oma porised poisid alati laitmatult puhtaks! 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Mannela erineb iseenda vanavanematest ja vanematest vanaema rollis üsna palju, aga õnneks annab see roll piisavalt vabadust ja loomingulisust. Nii et kõik on hästi! 

Ja see metsik armastustunne ja tohutu igatsus, kui pole oma lärmakaid poisipõnne tükk aega näinud- no see on küll korralikule vanaemale kohaselt üüratu! 

Siiski mõtleb Mannela, kas peaks ikka Otto kooli vanavanemate päeva tähistamisele minema. Või sobiks see ontlik üritus vanaemamatele vanaemadele? 

Ma vist ikka lähen…

Mõningased muudatused

Mulle ei meeldi enam see seltskond. Õigupoolest enamus inimesi sellest seltskonnast meeldivad mulle, aga see üks, see, kellele meeldis siis ja ilmselgelt meeldib praeguseni mängida mingit õiglaste valikute kandjat, jah see, kes mulle järjekindlalt kohta kätte näitas ja jälle tuli näitama- vaat sellega ei saa ma hästi hakkama. 

Mõni inimene on otsekui igavene kannataja. Ta tundub kannatavat ka nende asjade ja olukordade käes, mis tema ellu õieti ei puutugi. Antud olukorras näiteks ei puutu absoluutselt! Nagu arvata võite, ei naera seesugune kannataja mitte kunagi südamest tulevat naeru, küll aga kõhistab vahel, kui vastane seda väärt tundub olevat, õelat kahjurõõmu. Aga põhiliselt ta ikkagi kannatab. 

Nii kannatab kõnealune inimlaps ilmselt minu elu valikute käes ning ei suuda neist kuidagi üle saada või mööda vaadata. Miks? Ma ei tea! Vähe sellest, ta tahab, et ma ka ühises seltskonnas olles mõistaksin, et tema on aus ja midagi teesklema küll ei hakka. Samas leiab ta enesel ilmselgelt esmaõiguse olevat oma ärevuse ja manipulatsioonidega selles seltskonnas viibida ning alateadlikult nõuda ka ülejäänutelt poole valimist. Mida need muidugi ei tee. Kui ma talle ütleksin, et tänu neile valikutele, mis ta nii tigedaks teevad, on saabunud mu elu kõige õnnelikum aeg, hakkaks ta ilmselt ulguma. 

Mõistan, et osadel inimestel võtabki teiste elumuutustega kohanemine aega ning seda aega tuleb neile anda. Aga heatahtlik mitte-hakkamasaamine ja kuri ärapööramine on kaks iseasja. Eriti kohutav on, kui viimane toimub pühade väärtuste egiidi all. 

Ole üle, ütlete ehk nüüd. Aga teate, see polegi nii kerge! Kui seltskonnas, kus varem oli alati nalja ja pöörast naeru, vabadust ja mõnusalt chilli olemist, istub üks kiusupunnist mutt (vabandust, just see sõna mulle toda õhtut meenutades kangastubki), kes iga su lause peale silmi pööritab või iga su (niisama elu-olust) küsimuse peale vastuseks mingid imelikud lausejupid välja punnitab, sellised, et tuimemgi turakas neist kaudse p…ssesaatmise välja loeb, noh, siis on see tõrvatilk seal meepotis ikkagi liiga suur, kas pole!

Ma ei peagi kõikidele meeldima. Aga seltskondades, kus ma iganes viibin, tahaksin end, mida vanemaks saan, seda paremini tunda. Mu keerukal ajal soovitas üks hea inimene kõik need, kes mind madaldavad või pidurdavad, oma elust kustutada. See tundus olevat lihtne, aga ma ei osanud mõelda, mida teha sõpruskondadega, kus olen harjunud käima, aga kus võib olla ka manipulaator, selles kontekstis siis nimetatud “vaga karistaja õde”. Loobuda?

Õige vastuse ütlesin tegelikult juba esimeses lauses välja. Mulle ei meeldi enam see seltskond sellesama ühe inimese pärast, kellele ma ise suudaksin küll andestada, kuna oleme ju kunagi vaat et sõbrad olnud. Aga et tema arvab end endiselt olevat minu elu hindaja ja et ta on mind otsustanud veel pikalt “karistada”, väldin edaspidi analoogseid kokkusaamisi. Muidu arvavad teised sõbrad, et kõik on okei. 

Muidugi ei tahaks ma ka seda, et teised peaksid valima - kas mina või tema. Nagu üks Jaani püstihull sugulane (õnneks mitte liiga lähedane), kellega nad kunagi tihedalt suhtlesid. Too teeb ikka päris korralikku tsirkust, olen aeg-ajalt kuulnud ja imestanud. Vaesed vanemad sugulased on kohe hädas, kõik ei oska ju piire ka seada…

Aga antud grupile ja ka tollele õnnetule etendajale olen andnud piisavalt aega. Olin päris pikalt eemal ja lasin asjadel rahubneda, et ehk läheb ka tema ärritus üle. Tuhkagi! Kurb, sest niisuguses konditsioonis ei saa ta ju ise mitte kunagi päriselt õnnelik olla. Aga mis siis ikka. 

Vahvad ja toredad inimesed on õnneks me eludes siiski valdavas enamuses! Keskendugem parem neile!

Sõna ja viis

Taagepera kirikus

Kui hakkasin mõtlema, mida siia õigupoolest üle pika aja üldse kirjutada, valitses mu peas suur segadus. Oleme peale kuu-ajalist Muhu puhkust elanud väga intensiivset elu, on olnud palju ringisõitmist, inimestega kohtumisi, esinemisi, kontserte. Mulle teeb rõõmu, et Jaan on minuga ühesuguse pingetaluvusega ja et me moodustame üheskoos sellise lõbusalt metsiku tandemi, kelle jaoks pole hommikust hilisõhtuni sadulas püsimine mitte mingisugune probleem ning kes teisigi oma elurõõmuga nakatavad. Ainult et … meie seikluste üksikasjalik kirjeldamine oleks siin suhteliselt pointless. 

Seetõttu võtan vaid ühe meie teekondade detaili - kontsertmõtisklused ja proovin nende valguses veidike iseendasse süübida. Mulle meeldib see meie poolt ellukutsutud nišš, muusika ja sõna ühtepõimumine, teineteise tunnetamine ja toetamine, lavaline üheshingamine. Paljud inimesed on öelnud, et nüüd mõistavad nad väga hästi, mispärast just meie kaks… 

Aga väga oluline on ka see, et olen meie kooslusest ja kontsertmõtiskluste žanrist ammutanud iseenese elutervemat teadvustamist. Olen järsku hoopis teistmoodi hakanud aru saama sellest, kes ma esitaja, interpreedina õigupoolest olen. Tõsi, asi on ühte otsa pidi endiselt seotud mu sabas lapsepõlveni lohiseva piisavuse või ebapiisavuse teemaga. Andekuse küsimusega. Oma mustrite eest ju naljalt ei jookse. Aga mis siis! Just sel suvel jõudsin rõõmsale äratundmisele, et see ei ole enam minu jaoks probleem. Ma ei pea tingimata muunduma “tsirkuseloomaks”, kes esitab orelil või klaveril kaelamurdvaid trikke, ületades oma väärtuslikkuse nivoo vaid läbi tohutute tehniliste õnnestumiste, mis näppavad elust loendamatuid harjutustunde ja mida paraku mõistavad vaid üksikud. Selleks on omad tegijad. 

Ma saan olla Naine. Saan olla Sõnale Viisiks, Häälele Meloodiaks, Loole Illustratsiooniks. Miks mitte isegi kuuldule kajaks, kui see moodustab terviku, põimudes kahe inimese ühisloominguks.

Jah, mulle meeldib see Naise roll. Esmalt mõelda välja põnevad klaveri- või oreliseaded. Seejärel kuulata Mehe lugu ning oma meloodiad vaikselt tema sõnumisse sättida. Mul on seda väga lihtne teha, sest tean, et saan Jaanilt alati tagasisidet. Jaan on mees, kes hoolib ja märkab. Arutame alati teineteisega jutluse, kõne või muusika sisu, esituse või muude nüansside üle. Võimalus teha seda nii lähedase inimesega on eriti nauditav. 

Eesti inimene on loomupäraselt oma emotsioonidega kitsi. Vahel poed või nahast välja, et näha kuulajais peegeldumas naudingut, mõistmist, meeldinust, samastumist. Seejuures pole publikul häda midagi, nad lihtsalt ei valda nähtava kaasaelamise ja tunnustamise kunsti. Mõnel juhul oleme hiljem kuulnud, et väga meeldis. See kõik on väga rõõmustav. Aga mis võib olla toredam, kui oma abikaasalt sedasama kohe kuulda. Või hoopia temale kohemaid head öelda. 

Meil on hea tiim. Oleme teineteisele parimad kriitikud. Hindame teineteist väga. Nii tore on koos tegutseda! 

Gümnaasiumi eel

 Ja hakkabki varsti pihta. 

Kummaline, kuidas kolm kooli nii erinevad on! Erakoolid, kaks erinevat, mille gümnaasiumiastmes jätkavad Anni ja Joss, saatsid mulle juba ammuilma igasugu kirju ja kilkeid, kuidas meie lapsi oodatakse ja kui põnevaks kõik kohekohe läheb. Ühtlasi korraldatakse kummaski erinevaid sotsialiseerumisüritusi, et kõik, ka uued end õppeaasta algul mõnusasti võiksid tunda. 

Anni klassis ja suunal on pooled õpilastest uued, tema ise aga vana olija. Jossi uues klassist, koolis, mille vilistlane on ka Helis, lahkus teise kooli vaid 1 (!) õpilane. See annab mulle kindluse, et Joss jätkab heas ja tugevas koolis. 

Nojah, juba jõudsingi oma kirjutamisega sellesse punkti, millest tahtsin iga hinna eest hoiduda. Mis siis ikka…

Asjalugu on nimelt selline, et saime kevadsuvel selle koolijama tõttu, millest möödaminnes ka kirjutasin, kogu perega kõvasti haiget. Kinnitan siinkohal, et ei ole kunagi olnud mingi kooli ümber tiirutav helikopteremme, kes oma lastele igas asjad õigust käiks nõudmas. Vastupidi, sekkusin selle üheksa aasta jooksul laste õppetöösse nii vähe kui võimalik. Kõik tundus olevat ok. Lausa suurepärane. 

Üheksanda klassi lõpus saime aga kõik korraliku šoki. Pojale ja tema sõbrale määrati täiesti tühise eksimuse pärast käskkiri. Väidan ka praegu, et see lapsik lollus väärinuks korra koos klassijuhatajatega laua taha istumist ja asja ära lahendamist, muud midagi. Kannatanuid ega kiusatuid selles loos ei olnud, tegu polnud ka millegi kõlbmatuga. Napakas noorte nali. 

Paraku oli kool ääretult paindumatu. Nagu keegi neist otsustajatest poleks ise noor olnudki! Olen seda teemat arutanud paljude sõprade-tuttavatega- et äkki ma ise olen mingi “kanaema” ja oma poisi osas pime -  aga ei, kõik on sellise karistuse leidnud olevat täiesti arusaamatu. Tal polnud ka varem mitte ühtegi rikkumist! Ei olnud probleemne noormees, kellest oleks parem vabaneda. Muidugi polnud ta ka vaikseim vend, aga ka mitte jultunud segaja. Oli lihtsalt naljamees, kes hoidis klassi tuju üleval. Hea suhtleja ja mõnus sõber.

Joss lõpetas põhikooli neljade-viitega, viite tublis ülekaalus, mis tähendanuks automaatset kutset oma kooli gümnaaasiumi. Aga tema ja ta sõber pandi konkureerima teistest koolidest tulijatega ning kui sõber sai peale vestlust koolikutse, jäi Joss joonealuseks. Ja vaat see oli tõeline šokk. Mille eest?

Minu arupärimisele, kas tegu on mingi eksitusega- sest selline asi ei saanud minu arvates lihtsalt võimalik olla- vastati midagi ebamäärast ja ausalt öeldes kukkus minu maailm ikka päris korralikult kokku. Omasid ju hoitakse- olin seda alati arvanud. Kuidas nüüd järsku nii? 

Olin seni olnud oma laste kooli andnunud fänn. Soovisin mõttes, et nad kõik jätkaksid sealsamas. Aga nüüd…

See teine kool, kus Joss nüüd jätkab, võttis poisi rõõmuga vastu. Me ei jäänud nimelt pikkade nägudega ootama, et kas äkki oma koolikkagi võtab. Josss hakkas innukalt kandideerima. Selle kooli vestluselt tulles oli mul pisar silmas, kui mõnus õhkkond seal oli. Ja milline rõõm, et kool leidis noormehe olevat väga tubli ja motiveeritu. Ta sai valida ka meelepärase suuna. Oma koolis ta seda teha ei julgenud, olevat märkinud suuna, mille arvas ebapopulaarse olevat- ikka selle käskkirja pärast. Et äkki jätavad välja. Aga nagu ütlesin, nad tegid seda siiski…

Ka teised koolid, kuhu Joss kandideeris, saatsid talle gümnaasiumi kutse. Nii et lõpuks oli tal laual päris lai valik. Mõelge ise, kui neljade-viitega lõpetanud noor ka gümnaasiumisse ei saa, kes siis üldse saab?

Jah, lõpuks sai ta siiski kutse ka oma kooli- koos teiste, nõrgema õppeedukuse tõttu joonealustega-  kuid loobus. Ka ta sõber valis gümnaasiumiks teise kooli. Väljaränd oli märkimisväärne. Kool kaotas mitmeid toredaid, tublisid ja elu osas uudishimulikke noori. Miks ometi? 

Lisann jätkab siiski oma koolis, sest see suund, mille ta valis, on suurepärane ja väga inspireeriv. Tegelikult soovis temagi kooli vahetada, aga kahjuks meelepärasesse saada ei õnnestunud. Isegi läbinisti viielisena mitte. Eks see vahetuse soov rohkem muutuse soovist tingitud oli, kuna Jossiga tehtu jättis meisse kõigisse oma jälje. Loodame, et see ajalikku siiski hajub ja Lisannil tulevad vahvad ja edukad gümnaasiumiaastad.

Loviisa aga jätkabki siis nüüd “eliitkoolis”. Seal oli üksainus koosolek - hea et seegi-  kus tutvustati tulevast õppesüsteemi. Ja oligi kõik. Järgmine kord soovitakse vist vanemaid näha alles gümnaasiumi lõpuaktusel. Eliitkoolis on kõik väga akadeemiline. Tuleb end tuleviku suunal fokusseerida ja esimesel septembril innustunult startida. Ei mingit tilulilutamist. 

Vaat sellised lood. Palvetan nende kõikide eest! 

Meie toreda pereringi tegemistest

 

Paradoxi muuseumis Rootsis. 

Meil on lihtsalt nii vahva pere! 

Reedel oli mu venna laulatus. Seal oli koos kogu me suurem perering. Laulatas muidugi Jaan, kelle kõne säras tuntud headuses. Kuna Raunol oli aga ka erisoov- et mängiksin orelil Koit Toome laulu Puudutus. Tont teab, mis trampimine oleks sellest loost Harju-Madise vanal orelil välja tulnud, sestap otsustasime laulu seada hoopis elektriklaverile ja soolopillile või häälele. Teadsin peaaegu laulatuse alguseni, et Puudutust mängib koos minuga Helis flöödil. Kui aga parasjagu kõlareid sättisime, hakkas Nils korraga laulma. Ja ta tegi seda nii ägedalt, et hetkega sündis otsus- Nils laulgugi! Nii sündis. Peale kõnet ja minu eelmängu astus ta külaliste seast välja hakkas Puudutust laulma. Oi, see oli ilus üllatus! Pruutpaaril mõlemal pisarad jooksid! 

Järgmisel päeval oli hullumaja. Pidime kell 11 teises Eesti otsad Jaani 104 aastast sõbrannat matma. Ta oli sama vanaprouat käinud õnnistamas 7.augustil, mil meil oli Taageperas kontsert. Kujutage ette, nii oluline oli prouale Jaaniga kohtumine, et ta lihtsalt ei saanud enne lahkuda! Matus oli kaunis ja väärikas ning pälvisime ohtralt tunnistavaid sõnu. Kell 2 tuli aga olla juba Raasikul ühes pulmas. Nagu aru saate, on selliste vahemaade läbimine ajagraafikus püsides suhteliselt võimatu. Aga meil polnud valikut, niisiis tuli proovida. Istusin ise rooli. Ja- I did it! Ärge küsige, kuidas! Ralliäss ei pea kõiki oma saladusi avalikustama.

Õhtul oli kõige tipuks veel meie kontsertmõtiskluse kava “…ja suurim neist on armastus” mu sõbranna, Harjumaa kauneima aia võitja nimetatud aias, kus me ei pääsenud küll vihmast, kuid et mängisime-rääkisime laia räästa all ja publik istus samuti varjualuse all, tuli sellest üks südamlik õhtu ning tagasiside oli väga soe. 

Pühapäeval pidasime tavapärased teenistused (mul oli siiski üks vähem mängida, kuna Rootsi-Mihkli omad olid Naissaarel). Ja peale seda neid tegime taas ona toreda kontsertmõtiskluse. Sedapuhku Paldiski kirikus. Vastuvõtt oli taas suurepärane. 

Seejärel sõitsime Jaani ja Lisanniga Muhusse. Kas teate, mis teeb augustikuise Muhu eriliseks? Tähistaevas! Augustis saab Muhu saarel lisaks miljonile tähele näha Linnutee galaktikat tervikuna! See kõik on kokku nagu müstiline muinasjutt! Ma lihtsalt pean saama augustiöist Muhu taevast imetleda! 

Kas te ikka teate, et saadaval on selline äpp, nagu Stellarium, mis avaldab koheselt tähe või tähtkuju nime, millele te telefoni suunate. Ta joonistab teile ühtlasi õrnalt ka tähtedesr moodustuva looma vms kujundi, illustreerimaks, mispärast üht või teist tähekogu just selliselt nimetatakse. 

Esimesel ööl oli taevas pilves ja tähevaatlus ebaõnnestus. Teisel aga säras laotus otsekui kalliskivipood. Käisime Lisanniga mööda pimedat hoovi, katuseharja kohal istus Suur Vanker, taamal sädeles Saturn, teisal hiilgas Vega. Järk-järgult ilmus nähtavale ka Põhjanael. Ja milline Linnutee! See moodustas omaette pikliku, veidike nagu uduse ala Põhja-Lõuna suunal. Võimas! 

Muhus olemise ajast tundub alati jäävat veidike puudu. Selgi korral pidime juba teisipäeva ennelõunal Kuivastust praamiga mandrile kiirustama, kuna Tallinnas ootas meid õhtupoolikul hoopis suurem lootsik, mis viis meid otsejoones Rootsi. 

Jah, me käisime kruiisil! Ma ei olnud väga-väga ammu laevaga Rootsis käinud. Ahjaa, mais sõitsime siiski Jaaniga Stockholmist Turku. Ka see oli imevahva, õhtusöögi ajal skääride vahel seilates ja puha. Tallinnast oleme aga Rootsis käinud alati lennates.Viimane laevareis Stockholmi võis olla tunduvalt üle kümne aasta tagasi. Siis käisime trioga Gröna Lundi lõbustuspargis. 

Seekordsel kruiisil olin aga oma nelja lapse ja kahe lapselapsega. Minu kallis mees ja Helise abikaasa loobusid sel korral lõbutsemisest. Niisiis olime meie trioga ühes ja Helis oma poistega teises kajutis. Tegime selle reisil endale tõeliselt mõnusa olemise- mängisime bingot (ei võitnud midagi!), võtsime osa loteriist (ei võitnud midagi!), meie Helisega lausime karaokel Smilersi laulu “Käime katuseid mööda”  (pidasime esinejatest ainsana viisi ja pidime erinevaid esitusi kuuldes end oimetuks naerma, no lihtsalt niiii naljakas on, milliseid hääli võib inimene kuuldavale tuua!) ning hilisõhtul tantsisime koos Lisanniga bändi saatel nii kaua, kuni jaksasime. 

Gröna Lund, lõbustuspark, kuhu Stockholmis taas suunduda kavatsesime, et ka Helise poisid saaks trallitamisest rõõmu, avati sel päeval alles kell 4, seega jäid karussellid järgmiseks korraks. Aga mis siis ikka. Võtsime kõigepealt plaani vaadata kõik koos, kas Rootsi kunn on kodus, see tähendab jalutuskäiku kuningalossi juurde. Lossi juures kogunes parasjagu rahvas, et hakata vaatama hoopiski vahtkonna vahetust (jah, kunn oli kah kodus, rootsi lipp paistis ilusti lossi katusel lehvimas). 

Olen vahtkonna vahetusi üksjagu näinud, aga midagi sellist nägin küll esmakordselt: kõigepealt marssisid platsile jalaväelased, seejärel ratsarügement, misjärel konferansjee, kelleks oli samuti mingi kõrge sõjaväelane, tutvustas publikule, mis edasi saab. Ja edasi, kujutage ette, andsid nood ratsaväelased, kes kuulusid ilmselt ühtlasi Rootsi sõjaväe orkestrisse sealtsamast hobuste turjadelt kontserdi Abba lugudest! See oli äge ja sürr ühekorraga. Kogu üritus kestis vähemalt tund aega. 

Seejärel suundus trio shoppama ning meie Helise ja poistega võtsime ette Paradoxi muuseumi külastuse. Paradox on justkui meie Ahhaa keskus ja Tagurpidi maja kokku. Teate, seal oli täitsa lahe! Aga ega me suurt muud teha jõudnudki!

Kuna Stockholmi päev langes meie taasiseseivuspäevale, oli mul õhtuks tellitud laeval suur buffee-õhtusöök. Tõstsime klaasid Eesti vabaduse terviseks. Kõht sai meeletult täis ja otsustasime minna spaasse, et sööki-jooki veidi allapoole hüpata. Saime privaatspaa oma saunaga, teistega sealolijatega jagasime vaid basseine. Oi, ka see oli nii meeleolukas! Mängisime basseinis kure ja konna mängu ja taaskord sai nii tohutult nalja, et mul oli kogu ninaneel suurest itsitamisest vett täis! Ja saunalaval laulsime üheskoos isamaalisi laule. 

Peale spaad oli Lisann ainuke, kes veel tantsima jaksas minna. Meie teised vajusime täiega ära. Aga sellest polnud lugu- meie peres võib igaüks teha, mis tahab, peaasi, et oleks vahva! 

Näete, on olnud tõesti palju tegemist. Jaaniga, lastega, meil kõigil koos ja ühe-kahe-kolmekaupa. Aga see kõik olnud imeline! Rootsist koju tagasijõudmine ja õhtune kaissupugemine oli otsekui kirsiks tordil. 

Milline rikkus on tore pere!

Sõjaväeorkestri Abba laulude kontsert hobuste seljast