Kui pole kuhugi minna

Ma tulen toime pikkade päevadega

Ma tulen toime keerukate töödega

Ma tulen toime vähese unega

Ma tulen toime lihtsa eluga

Ma tulen peaaegu kõigega toime

Aga ma ei tule toime lakkamatu pläraga

Eriti kui mul pole kuhugi minna

Kui keegi sõidab vestlusse sisse oma eluga

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi räägib oma elust liiga pikalt

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi räägib oma elust liiga valjult

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi pöörab teise põneva jutu oma elule

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi pöörab kõik teemad oma elule

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi peab oma elu teiste omast tähtsamaks

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi peab oma elu teiste omast hiilgavamaks

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi praalib oma eluga

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi kommenteerib kõike läbi oma elu

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi ei huvitu ühegi teise elust

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi on oma eluga kiites kohatu

Ja mul pole kuhugi minna

Kui keegi on oma eluga tüütu

Ja mul pole kuhugi minna

Ja ma olen kellegi eluga üle puistatud

Ja mul pole kuhugi minna

Ja ma olen kellegi elu alla lausa lömastatud

Ja mul pole kuhugi minna

Ja mu ilus olemine on kellegi elu täis

Ja mul pole kuhugi minna

Ja mu vaikus on kellegi elu täis

Ja mul pole kuhugi minna

Ja mu maitsev toit on kellegi elu täis

Ja mul pole kuhugi minna

Kui mind ümbritsev loodus on kellegi elu täis

Ja mul pole kuhugi minna

Ja ma tahaksin kuhugi minna

Ja mul pole

Kuhugi minna

Pole

Tõesti, pole!

Siis on ikka päris kole!

(Üks olukorra kirjeldus, kui keegi rääkis ja rääkis ja rääkis iseendast ja tõesti polnud kuhugi minna. Kõrvaklappe ka polnud!)

Raamat

 Jaan tõi ka meile selle raamatu, mis praegu ajakirjanduses kirgi kütab. Jah, seesama Mihkel Muti “Juhani evangeelium”, mis kirjutatud geniaalsest Juhan Viidingust. 

Muidugi äratas too raamat ka minus huvi. Tundus huvitav ja omanäoline. Samas ei jõudnud ma niisama sirvides kaugeltki mitte selle kohani, mille ümber intriige punuma hakati. Mingist saladusest polnud mul aimugi. Aga siis hakkas sotsiaalmeedia kihama. Sattusin minagi siit-sealt lugema, esmalt Elo Viidingu pahameelset artiklit raamatu ilmumise ja selle autori jultumuse üle ning hiljem kirjandusringkonna inimeste kommentaare, mida jagus seinast seina. 

Nojah, eks siis, kui inimestele mingi saladus lugemiseks nina alla pistetakse, liiatigi et see asub ametlikult avaldatud ning raamatupoes müügil olevas raamatus, tekib ikka uudishimu. Ja kui juurde sosistatakse, et probleem pole üldse mitte kirjas, mida kirjaniku omaksed ei oleks tahtnud raamatus näha, vaid kirja sisus, õigemini ühes nimes seal, siis tahaks ju nimetatud koha ka ise üle vaadata. 

Jah, oli tõesti üks nimi. Selle nime juurde kuuluv  stoori mingil määäral ka, aga seda sai mahlasemalt “peale haugata” sotsiaalmeediast. Ja vaat siia tahtsingi jõuda. 

Huvitav, kas autor lisas nimetatud kirja raamatusse lihtsalt selleks, et Viidingu elukäiku võimalikult täpselt kirjeldada? Või teadis ta väga hästi ette, et loetu üle tekib avalik arutelu? 

Ilmselgelt oli see nimi ja sellega seonduv enne olnud täielik tabu ning sellest räägiti vaid poolsosinal. Ma ei saa muidugi aru, miks, sest saladustel on alati olnud suurem mõju ning tegelikult ka kõlapind, kui valju häälega väljaöeldul. Nimelt annavad aimdused ja poolikult väljaöeldud lausejupid soodsa pinnase kuulujuttude ja lõputute variatsioonide tekkeks. 

Paljudes peredes on omad peresaladused, millest kõik teavad või aimavad, aga keegi ei räägi. Teada on ka see, kuidas see mõjub - ärevust ja konflikte tekitavalt. Nii et kergendav oleks need siiski isekeskis lahti rääkida. Aga kas ka kogu maailmale? Vaat see on iseküsimus. 

Kiri iseenesest oli kurb ja traagiline. Õigupoolest mõlemad kirjad. Need olid eelneva jutustuse loogiline jätk, millele järgnes see, mida me kõik teame. Kirjaniku otsus elust lahkuda. Paraku rebib üldsuse arutelu kirja fookuse hoopis mujale. Mina poleks ausalt öeldes seda nime tähelegi pannud! Meil oleks justkui õigus teada kõiki nüansse ja kui me kõike päris täpselt ei tea, kisume me need kasvõi tükkide kaupa avalikkuse ette. Tekitame veel ühe loo. Või kaks. Või sada. 

Mind isiklikult ei pane see saladus kulmugi kergitama. Korraks mõtlesin, et ahhaa, et siis nii - aga see oli ka kõik. Kah mul asja, millist eraelu see loominguline mees täpselt elas. Lisaks tuleb arvestada, et ka kõik teised asjassepuutuvad on reaalsed inimesed ja neilgi on õigus siin maailmas eksisteerida. Nad peavad hoolimata praegu toimuvast hakkama saama. 

Seetõttu tunnen kahetisi tundeid. Ühest küljest on ju hea, et see saladus ning selle taga olev lugu seal raamatus seisab - saab teadmiseks võtta. Teisest küljest on see aga kohutav. Kohe selgitan, miks.

Lähedaste seisukoht polegi siinkohal oluline, nemad kas lepivad sellega - või ei lepi. Ja ongi kõik. Nad teevad nagu nemad oskavad ja tahavad, kas armastavad või vihkavad, on kibestunud või lasevad lahti, annavad kohtusse või jätavad niisama. Üldsus seda ei mõjuta. 

See, et nii ebamugavast teemast avalikult rääkima hakati, tekitab muidugi kõikidele asjassepuutuvatele lisaraskuse, aga ka see pole meie, võõraste otsustada, mis nad sellega peale hakkavad. Minul on lihtsalt kahju, kõikidest.

Palju keerukam on aga teadmine, et inimeste eetikatunnetus pole sugugi ühene. Õigupoolest on see täiesti seinast seina. On neid, kes ütlevad selle niinimetatud saladuse peale vaikselt ahah ja loevad raamatust seda, mida selle koha peal tegelikult öelda taheti, jättes väljaspoolt tulevad mõjutused kõrvale. Paraku pole vähe ka neid, kes hõikavad nüüd internetis oma kõiketeadvat arvamust või lihtsalt lauslollust. Minu meelest on need viimased kõige tõsisem probleem, sest asi on kohati täielikult kontrolli alt väljas. 

Tänu sotsiaalmeedias toimuvale tunnevad Viidingu lähedased küllap ka Mihkel Muti suunal suuremat pettumust ja viha, kui proportsionaalselt loogiline oleks. Tema lasi selle džinni pudelist välja. Rahvast huvitavad suhtedraamad ja kus neid ei ole, sinna tuleb need tekitada. Siin me siis nüüd oleme. 

Tegu on ju tegelikult hea raamatuga. Kahju oleks, kui sellega kohut käima hakatakse. Sotsiaalmeedia kraanid oleks aga minu arvates küll hea kinni keerata. Kui see vaid võimalik oleks…

Heategija

Rõõm uuest teest! 

 Taaskord on juhtunud ime! 

Meie Muhu kodu juurde viib kohutav tee. Vihmasel perioodil võiks seda teed pigem porimülkaks nimetada. Oleme mõlemad Jaaniga olnud sel teel autoga “kõrvuni” kinni ja vajanud väljatõmbajate abi. Ühesõnaga - igav sel teel ei hakka ja sügisel-kevadel tasuks seda  pigem vältida. Jah, oleme mitmeid kordi käinud ka suurelt teelt jala. Kummikutega. 

Meie mure on jõudnud ühe ja teise inimese kõrvu. Tegu pole ju suvalise uusehitisega kuhugi suvalisse võpsikusse, vaid ajaloolise talukohaga. Ideaalis peaks siia olema võimalik jõuda ka prügiautol või operatiivsõidukil. 

Väike kõrvalepõige - maksin ka sel suvel prügiveo eest, mida tegelikkuses ei toimunud, sest prügiauto meie juurde ei saa, aga seadus on selline, et ikkagi tuleb käia. Ärge küsige, kuidas on see võimalik, olen selle saaga juba mitmeid kordi läbi teinud ja uskuge, see on otsekui peaga vastu seina tagumine! 

Aga tagasi tee juurde. Oleme võtnud hinnapakkumisi ja näinud ulmelisi numbreid, mida tagataskust kuidagi välja tõmmata ei õnnestu, aga millega saaks tee väidetavalt kenasti kandvaks. Oleme noogutanud … ja ohanud. 

Ühel toredal päeval saime aga e-kirja. Lugesin selle ühe hooga läbi ja ei uskunud oma silmi. 

Kiri oli inimeselt, kes oli meile esmalt samuti hinnapakkumise teinud. Nüüd seisis selles aga lühidalt järgnev: “Kuna Jaani raamatud on mind elus palju aidanud, otsustasime sõbraga, et teeme teie tee krundi piires täiesti tasuta korda. Ehk seejärel ulatab ka vald abikäe.”

Ahmisin õhku, pisarad silmis. Läksin Jaani juurde kabinetti, et ega ma millestki valesti aru ei saanud. Jaan helistas kohemaid meie heategijale. Jah, see oli tõsi! 

Milliseid inimesi on olemas! Kui tundlikke, märkajaid, heldeid! Inimene, kes käis meie maja juures ja nägi, mis imemeetoditega me vihmaperioodil oma kodu lähedale pääseme, otsustas ühtäkki aidata! Tundis, et peab, sest leidis Jaani raamatutest enesele midagi erilist ja vajalikku. Milline rikkalik sisemaailm peab inimesel, kes nii mõtleb ja tunnetab, olema. See kõlab pigem nagu kaunis muinasjutt. 

Ja see minu Jaan… Eriline mees, kelle kirik küll minu armastamise pärast ääremaale saatis, kuid kes teeb endiselt kirikutööd selle sõna tõelises võtmes. Kuidas ta küll oskab seda inimese sügavalt puudutamise kunsti! Kuidas ta süveneb, kuulab ja mõistab. Kuidas ta kirjutab ja räägib. Kuidas ta inimesi armastab. Ausõna, mina küll nii ei oska. 

Jah, õnneks inimesed märkavad. Kui palju olen ka sel suvel kuulnud kõrvalt südamest tänu, näinud harduspisaraid, tajunud austust. Mul on nii hea meel.

Tänaseks on meie tee valmis. Meie kodu esine ei ole enam porimülgas, vaid ilusa laia kruusateega maalapp. Me sõidame nüüd siia tänuliku südame ja rõõmsa meelega. Ja mis kõige toredam - vald olevat tõepoolest viimasel istungil otsustanud, et meie tee-projektiga tuleb jätkata! Headus sünnitab headust, näete ise!

Toomas ja Veskimöldre 2

 Neil mõlemal halvenes tervis üheaegselt. Ühel füüsiliselt, teisel muul viisil. Kui inimesed on kahekesi, saavad nad teineteist armastaval viisil toetada ning tulevad üheskoos teatud ajanu ilusti toime. Aga inimvõimete piirist siin maailmas paraku üle ei hüppa. 

Mõtlesin kaua, kas sellest üldse kirjutada. Kirjutamata jättes jääks kõige valusam meenutamata. Valu kõrval jääks aga tähelepanuta ka ilu, mis neis keerukais piltides eriliselt nähtavaks muutus ja mille tunnistajaks päris mitme aasta vältel juhtusin olema.

 Toomase ja Thea abielu kõrvalt nähes, eriti Thea elu lõpuaastatel, aga ka hiljem mõtlesin korduvalt, et jah see, just see on armastus. 

Toomas hoolitses Thea eest kogu südamest. Ühtäkki oli see tõepoolest niipidi. Thea üha süvenev segadus andis Toomale kahekordse koormuse, aga ta enda tervis ei olnud samuti kiita ning tihti tuli viibida haiglas. Sel ajal usaldaski ta mulle oma koduvõtmed, et käiksin aeg-ajalt kontrollimas, kas kõik on hästi. Ma ei saa öelda, et oli. 

Ilmselt ei kujuta meist keegi päris täpselt ette, mis tunne võib olla, kui pead oma armsaima teiste hoole alla viima, et tema eest ööpäeva ringselt hoolitsetaks, sest muud varianti lõpuks enam pole. Nägin kõrvalt, kui kurb see oli. Meie, kõrvalseisjad, võime oma maise loogikaga märkida, et ei ole ju mingit vahet, kuskohas progresseeruvalt kehvas seisundis inimene õigupoolest elab - temal on sellest ükskõik - aga armastuses on asjad teisiti. Toomase jaoks jäi ta abikaasa ka haiguse ajal samaks inimeseks, kellega ta kord abiellus ja üheskoos läbi elu rändas. See, millise austuse ja väärikusega ta Theaga ka siis suhtles, kui see suhtlus enam võrdväärne polnud, toob praegugi pisara silma. 

Väike kõrvalepõige. Üks mulle armas inimene oli mõni aeg tagasi pikka aega koomas. Keegi ei osanud prognoosida, kas ta tuleb sellest välja. Küsisin ta pojalt, kas ta on ema vaatamas käinud, poeg vastas et ei ole. “Ta ju ei tea, et ma käisin”, ütles ta põhjenduseks. “Aga sina ju tead, keda vaatama lähed”, vastasin talle. 

Jah, need on need meie suhted. Hea oleks, kui nende peale võiks lõpuni kindel olla, ka siis, kui ise ei peaks enam teadma, kui palju sinust tegelikult hoolitakse. Mitte sellepärast, mis seisus sa viimaks oled, vaid seetõttu, et sina oled ikka sina… 

Aeg, mil Thea oli juba hooldajate hoole all, aga Toomas veel kodus, oli kõige keerukam. Toomas alustas tihti oma kõnet mulle nii : “sinu poole ma julgen pöörduda”, “ma võtsin hoogu, aga nüüd oleks mul küll veidi abi vaja”, “näe, siin ma nüüd jälle helistan” - ja ma tundsin, kui vähe saan tema heaks tegelikult teha. Poes ja apteegis käimine, lillede kastmine või ajalehtede postkastist äratoomine, need on kõik möödaminnes tehtavad toimetused, ei tasu isegi mainimist. Suure pere emana olen multitaskinguga harjunud, asi siis mõnda vajalikku toimetust Toomaselegi pakkuda! Paraku teadsin hästi, mida ta hing tegelikult igatseb - aega, mil kõik oli veel hästi. Aimasin ka tema muret, kuidas edasi. Oli selge, et kauaks see elukorraldus jääda ei saa. 

Sel ajal rääkisime palju raamatutest. Toomas luges tohutult. Tal oli raamatute viimasel lehel hariliku pliiatsiga täpselt kirjas, millal raamat on loetud, millal teist korda loetud jne. Palusin mind huvitavaid ja mitte liiga keerukaid teoseid laenuks või pildistasin ning võtsin raamatukogust. Toomas oskas tegelikult peaaegu iga raamatu huvitavaks jutustada. Minu mõistus lihtsalt kõikideni ei küündinud.

Siis tuli koroona-aeg. Kõik haiglad ja hooldekodud pandi koheselt karantiini. Toomasel aga vedas - tema tohtis salaja ikkagi Thead vaatamas käia. Muidugi ei pääsenud kumbki koroonast, isegi mitmekordselt, aga võimalus oma kalli lähedasega kohtuda on kordades olulisem. Neid uksi ei oleks tohtinud kellelegi sulgeda. 

Sel ajal mõtles mu äärmiselt hoolitsev sõbranna Janika välja, mismoodi Toomas saaks hoolimata kõikidest käskudest-keeldudest täisväärtuslikku toitu. Käisime igapäevaselt kõndimas ja otsustasime pakkida omavalmistatud toidu Toomase jaoks karpidesse ning pista need karbikesed Tooma esimese korruse rõdu ääre alt sisse. Oi, see oli talle alles rõõmus üllatus! Talle jäi ju vaid ülessoojendamise vaev! Mõte, et muidu sööb ta vaid purgisuppi, ei mahtunud meile lihtsalt pähe. 

“Purgisupp toidab ilusti ära”, tavatses ta vahel kinnitada. See oli kurb lause, sest mäletasin ju hästi Thea imelisi roogasid, tema retseptide kladesid ja seda, et vajadusel tegi ta Toomasele isegi öösel süüa. 

See, et Toomas sai viimaks Thea juurde, esmalt järjekordsest haigusest kosuma, siis aga juba jäädavalt, oli parim asi, mis võis juhtuda. Eks igaüks tea, et vanadus koos kaasuvate haigustega on pöördumatu protsess. Aeg, mil nad olid taas kahekesi, nüüd aga juba hooldajate valvsa pilgu all, korrapäraselt toidetuna ja puhtas keskkonnas, rahustas ja on seetõttu ka hästi meeles.

Nad olid koos. Muu ei omanud mingit tähtsust. Kordan veel, Toomas võttis Theaga toimuvat kui paratamatust, aga ta ei keskendunud valule ja vaevale, vaid nägi temas lihtsalt armastatud inimest. Ta oli oma kalli naisega alati soe, hooliv ja kannatlik. Kui mina neid vaatama tulin, ütles Toomas alati:”Näe, Maris tuli. Kas sa mäletad Marist?” Ja Thea rõõmustas:”Mäletan küll Marist! Tere-tere!” 

 Thea ei tajunud küll igapäeva ja aja kronoloogilist kulgu, oli aga ometi alati ääretult rõõmus ja tänulik. Mäletan heldimusega, kuidas ta meile “Ma olen väike karjane” laulis. Tal olid kõik salmid meeles, ka see neljas, mida praeguses lauluraamatus polegi! Kaugmälu niite aeg nii lihtsalt ei purusta…

Thea hääbus järk-järgult, aga Toomas sai olla tema kõrval kuni lõpuni. See polnud kindlasti kerge, aga tähtis on see, et nad said olla koos, kuni surm nad lahutas. Harva mängib kellegi elu Piibli sõnumi nii sõna-sõnalt ette.

Arvan, et nüüd olen ka mina piisavalt kirjutanud. Lugeja otsustada jääb, kas suutsin Toomasele pakkuda sõprust, mis teda raskel ajal pisutki aitas ja rõõmustas. Ise loodan, et sain, kuigi tol ajal ei pannud ma oma tegutsemist õieti tähelegi. Mu enese eluski olid pöördelised ajad ja sellistel tegutseb inimene nagu autopiloodil. Seda panin aga hästi tähele, et küll juba rõõmuaegadel inimesi jagub. Aga rasketel…

Mul on hea meel, et Toomas kuulus nii pikka aega minu ja ka Jaani ellu. Oli suur au, et ta oli mulle (ja ehk ka mina veidi talle) nii haavatavalt lähedal. Õnneks saab peaaegu iga valu muutuda iluks - mis on selles loos eriliselt nähtav - kui sinna lisada üksainus komponent. Armastus.  

Piirid paika!

Olen nii viimasel ajal, kui varemgi märganud, nii oma lähikonnas kui kaugemas ringis, et inimesed tõmbavad endale jama kaela, kuna nad ei oska oma piire paika panna.

Mitte et ma ise piiride paikapanemise meister oleksin, aga enda puhul ma vähemalt märkan, kus mul valesti läks ja saan ehk seetõttu teatud asjadest kiiremini üle ning teisel korral oskan teisiti käituda.

Teiste puhul on see aga keerukam. Jah, sõprade ja pereringis on küll lihtsam küsida, et “armas, kus on sinu piirid?”, kui ollakse mingi suhte või suhtlemisvea tõttu õnnetud, aga paraku ei pruugi see osutamine veel midagi muuta. Inimene, kes ei oska oma piire kehtestada, on tavaliselt sedaviisi elanud pikki aastaid ja ta ei oskagi enam oma suhteid muuta. Tihtilugu kasutatakse mingeid muid toimetuleku mehhanisme ja kannatatakse kuidagi ära. Või siis muututakse hirmus ärevaks ja suhte teine pool pruugi arugi saada, et nüüd on tegu piiride paikapanemise, mitte tülinorimisega. 

Ühesõnaga, piiride paikapanemine peaks alati toimuma rahuseisundis. Aga kõigepealt tuleks muidugi see tōsiasi teadvustada, et ühed või teised suhted ei toimi just piiride puudumise tõttu. Et seetõttu sõidetaksegi sust teatud suhetes või situatsioonides pidevalt üle. Vaat seda tõsiasja inimesed tihtilugu ei teadvusta. 

Mis nad siis teevad? Nad valivad oma kurva saatuse kurtmiseks kellegi kolmanda. Sellelt kolmandalt oodatakse siis seisukohavõttu. Jah, muidugi võib see kolmas selles mõttes asja kergendada, et ütleb “oioioi, kuidas siis nii”. Aga tavaliselt tekitab selline kurtmine kolmandas hoopis jõuetust ja tüdimust. Tekib tahtmine öelda, et “mis mina sinna teha saan, et sa endaga niimoodi käituda lubad”. Või hakata eemale hoidma. Kumbki neist valikutest ei lahenda aga probleemi ennast. Esimese valiku puhul oled lihtsalt kurtjaga koalotsioonis, teisel opositsioonis. Oled tahtmatult kolmnurgas, kuhu sa ei peaks kuuluma.

Mina üritan olukordadest ja suhetest, kus oma piire ei teadvustata ja nende eest ei seista, eemale hoida. Piirideta kurtmist kuulan anult teraapia kabinetis ning ka sel juhul tuleb inimestel siiski oma piirid suhetes ise paika panna, mina saan neile olla vaid abiks ja toeks. 

Aga niisama - tänan, ei! Mõnele meeldib jaurata või halada ilma, et tal oleks kavatsustki oma elus midagi muuta. Miks mina peaksin olema kellegi emotsionaalne prügikast? Kuulma, kuidas vanemad kiusavad, lapsed kiusavad, abikaasad kiusavad, eksid kiusavad. Kuidas sõbrad kasutavad ära, kolleegid kasutavad ära, naabrid kasutavad ära. Teist sa muuta ei saa, aga mis sa ise teed, olen sellistel puhkudel küsinud. Jah, mõned suhted pole tõesti lihtsad ja pelgalt jala maha löömisest koheselt ei aita. Eriti kui oled pikalt teisiti käitunud ja lubanud endast üle sõita. Ja vahel tulebki abi küsida. 

Suhe toimib siiski otse, mitte kolmandate inimeste kaudu. Liiga paljudel juhtudel teine osapool ise ei teagi, et midagi on valesti. Ning vaesed kolmandad on kogu sellest jamast, mis neisse üldse ei puutu, täiesti kõrini. Sest vaadake, ka kolmandatel pole sel juhul oma piirid paigas. Neil on eksiarvamus, et nad on kuidagi vajalikud, aga ei ole! Nad ise ei saa seesugusrest suhetest peale väsimuse mitte midagi. Suhted peaksid ikka vastastikuselt kosutavad olema!

Piirid paika!

Toomas ja Veskimöldre 1

Kui Toomas pensionile jäi, kolisid nad Theaga Magdaleena tänava korterist välja ja ostsid korteri Veskimöldresse. Meie majast nende majani oli vaevu kilomeeter. Sellest ajast alates hakkasime Toomaga lähemalt suhtlema. Tihtilugu sõitsime ka Sutleppa ühe autoga, sest milleks kahega sama teed sõita! 

Nemad Theaga kutsusid meid esimesena õhtusöögile. Helis oli siis veel päris väike ja mäletan, kuidas teda õpetasin, et Toomas Paul on väga tark ja tähtis mees, tema juures peab üliviisakalt käituma. Muidugi Helis oligi igati tubli ja viisakas laps, aga ju ma olin ise ebakindel. Pealegi lubati tal kohe peale sööki lahkelt ka teistesse tubadesse kondama minna. 

Mäletan, et jäime esimesele õhtusöögile viis minutit hiljaks, mis oli äärmiselt piinlik lugu, aga mäletan, kui stiilselt Thea selle ära märkis. “Ma olin nii mures, sest üks kiirabi sõitis just teie poole ja kartsin, et midagi on juhtunud!” Muidugi jäi see viimaseks hilinemiseks. (Oma senidiagnoosimata ath-st ma kunagi veel kirjutan!)

Theal oli selline retseptide klade, kuhu ta igal nädalal uusi retsepte tellis. Seal mapis olid nad ilusti liigitatud: sealiharoad, kanaliharoad, supid jne. Theast õhkus üldse tohutut hoolitsust. “Toomas tõusis kell kolm üles”, jutustas ta näiteks, “ja hakkas kirjutama. Ma siis tõusin ka, tegin talle võileibu ja keetsin kohvi…” 

Need üheskoos söömised olid väga meeleolukad, sest just siis, ja kindlasti Thea juuresolekul tuli Toomasest kõige toredamini välja see vallatu, vimkasid viskav poiss, kes ajas meid kõiki naerma. Muide, tal oli mitmeid toredaid lugusid ka oma kirikuõpetajana teenimisest. Kahju, et mulle praegu päris täpselt ei meenu, võin natuke fantaseerida, aga üks eriti lõbus lugu oli seotud ühe legendaarse Kadrina õpetaja ja tema poiste (poegade?) nimedega, mis juhtusid vist olema samad, mis Paulide koertel ja Thea olla öelnud kogemata peale õhtusööki, à la et “kondid viskame pärast Jürile ja Jussile”…

Kui meie kord oli külla kutsuda, siis ainus, millega pidin arvestama, oli see, et Toomas ei söönud kala. Eriliselt kohutav oli tema jaoks heeringas. Kõige muu osas olid nad mõlemad leplikud. Vähemalt ühel korral mäletan meid einestamas õues, meie mõnusal terrassil, see oli eriliselt soe õhtu ning istusime ja jutustasime lausa pimedani välja. 

Sellest, et olen tõesti Toomase lähiringi arvestatud ja sõna “sõprus” tähendabki päriselt sõprust, sain tõeliselt aru siis, kui Toomas sai 70. Sünnipäevapidu toimus ühes Nõmme restoranis ning peale lähisugulaste olid seal veel kohal vaid Tiit Pädam abikaasaga ja meie V-ga. Ma tõeti ei tea, millega olin selle au ära teeninud!

Toomas istus aukülaliste lauas ka minu suurel 40.sünnipäeval Saku mõisas. 

Ütlen väikese kõrvalpõikena, et mu elus on tegelikult (olnud) kolm väga koloriitset, aga tunduvalt eakamat sõpra: Toomas Paul, mu armas klaveriõpetaja Erna Saar (kes lahkus 98 aasta vanuselt 2022.aastal) ning proua Renate, ühe väga vana Saksamaa kristliku kooli endine direktriss, kes on praeguseks 85 ja kellega oleme samuti teineteist külastanud mitmeid kordi ja kes vääriks eraldi lugu. Nad kõik olid nimetatud sünnipäeval kohal. Ehk leian sellest ka mõne foto…

Toomas mattis ka mu vanaema, ühe olulisema inimese mu elus. 

Olen neil päevil palju mõelnud sügava sõpruse tähenduse üle. Need aastad, mil teineteisel külas käisime ja üheskoos Sutlepat teenisime, olid muidugi väga tähendusrikkad. Aga tänaseks on elu mulle õpetanud, et tõelist sõpra tunned ikkagi siis, kui ei ole eriti roosilised ajad. Olen juba kirjutanud, et Toomas ei hüljanud me sõprust ka siis, kui mõni teine seda tegi. Mina olin tema jaoks ikka mina, olgugi ekslik ja ebatäiuslik. Olen talle selle eest kogu südamest tänulik.  

Kas ka mina suutsin talle sama hea ja turvalise sõprusega vastata, sellele otsin vastust järgmises postituses…

Toomas ja Sutlepa

 Sutlepa kabel kuulus vist Jaani kiriku alla juba ammu enne  “minu ajaarvamist”. Viis korda aastas tuli seada sammud sinna, Vabaõhumuuseumisse. Jõulud, Ülestõusmispühad, Nelipühad, Jaanipäev ja Mihklipäev. Mõned aastad proovisime ka Rukkimaarjapäeva, 15.augusti, aga see ei saanud rahva seas kuigi populaarseks.

Sutlepa on olnud kogu aeg Toomase “oma”. Peale pensionile jäämist sai temast aga mitteametliku Sutlepa koguduse täieõiguslik õpetaja, mis tähendas, et Sutlepa oligi päriselt Toomase kirik. 

Ja see toimis - teatud inimesed (ja neid oli palju!) olid alati Sutlepas kohal. Pluss arvukalt juhuslikke käijaid. Haruharva olid Sutlepa teenistused rahvavaesed. Pigem meenuvad need, kus paljud inimesed seisid kogu teenistuse vahekäigus ja ukseavas püsti. Ahjaa, mingil ajal tuli end Vabaõhumuuseumi väravas “koguduse liikmeks” registreerida, siis sai teenistuse ajaks tasuta sisse. Asi oli vist selles, et mõnele inimesele käis muuseumi pileti ostmine päriselt üle jõu. Eriti, kui hinnad mingil ajal hüppeliselt tõusid. 

Mäletan neid toredaid kabeli poole minekuid. Toomas tuli alati koos Theaga ja vahel sattusime üheskoos kõndima. Autod parkisime sel ajal ikka ilusti väravasse. Kui oli mõni püha, näiteks jaanipäev, kostis siit-sealt pillimängu, näha oli esinema tõttavaid rahvatantsijaid, arvukalt lastega peresid ja muidugi turiste. Kolu kõrtsu juures oli ikka rõõmus askeldamine. Meiegi saime kirikusse minnes ja sealt tulles melust osa. 

Jõulu ajal pakuti lastele ja peredele saanisõitu, hobused kappasid aisakellade helinal, nii et lumi taga. Kabel ehiti päris küünaldega, kuuselgi särasid ehtsad küünlad. Ukse peal tuli jalad suurte kuuseokste külge lumest puhtaks pühkida. 

Minu ülesanne oli alati tuua kohale laululehed. Vahel oli kirik minu jõudes juba rahvast tulvil, siis pidin ise laululehed kirikulistele laiali jagama. Umbes viis minutit enne teenistuse algust hakkas Igor, hiljem Astra kirikukellasid helistama. See kellade helistamine on omaette vaatamisväärsus - toredaks helinaks tuleb ukse kõrval asuvatest nööre õige rütmi ja tugevusega tõmmata. Ülalt kostev kellamäng lisas ootusärevust ja pidulikkust ja oli imetore kuulata! 

Toomas hakkas kõrvalmajast tulema paar minutit enne õiget aega. Kui ta jalgrada mööda kabeli poole sammus, hakkasin harmooniumil mängima. Inimesed andsid talle teed, et jumalateenistus saaks kaunilt alata. Muidugi ootasid kõik Toomase jutlust ja kui see viimaks algas, jäi kogu kabel hiirvaikseks. Toomas kõneles peast ja kõik tema väljaöeldu vormus täiuslikuks, viimistletud lausete ja selgete mõtetega, vahel ootamatuid radu käivaks jutluseks. Mõnikord mõtlesin kuuldu üle isekeskis, vahel jätkasime samal teemal kohvilauas. Ükskõikseks ei jätnud Toomase jutlus kunagi. 

Sutlepa kabelis ei ole orelit, on harmoonium. See on väike, aga armas pill. Klaviatuuri all olevate paisukappide avamisega saab ta tooni küll valjemaks, kuid kaua ei jõua niiviisi sõtkuda, et põlved paisukappe avali hoiavad. Pikas laulus tuli mõned salmid ka pianos võtta, et veidi puhata. 

Minu tütar Helis käis Sutlepa “kõrgajal” Rocca al Mare koolis. Kuna Sutlepa teenistused algasid kell kolm, tuli ka tema tihtilugu otse koolist teenistusele. Et ta õppis ka flööti, mängis ta alati koraale kaasa. Nii oli kohe poole kergem laulda, viis oli ilusti kuulda. Teine, kes aeg-ajalt abiks käis, oli Henno Soode. Ja mitte viiuliga, mis on ta põhipill, vaid mandoliiniga. Ka see oli vahva kooslus ja tekitas alati rõõmsa elevuse. 

Aga põhilisteks abistavateks jõududeks olid absoluutselt igal korral head Vabaõhumuuseumi inimesed. Oi, kuidas mäletan neid kaugeid aegu, kui Igor Tõnurist koos armsate Astra ja Ailega vaimulikke rahvalaule esitasid! Need olid vahvad pikad lugulaulud, kus päevakohane piiblitekst ja Jumala kiitus alati rõõmsalt sees. 

Alles täna mõistan, milline väärtus neil jumalateenistustel oli. Oh, et mul polnud oidu neid kordki lindistada! Mitte kusagil ei ole sellist jõuluõhtu teenistust, kui olid Sutlepa omad, kus Toomas jutlustas ja rahvamassid hardunult kuulasid. Mitte kusagil pole sellist Püha ööd, mida saadab vaikne, pisut krigisev harmoonium, aga mida lauldakse kogu hingest, silmad kinni, värinad üle selja. Usun, et sellistel hetkedel moodustub vastsündinud Jeesuslapsele pühim palve. 

Erilised oli ka Mihklipäevad, kui akna taguste puude lehed kaunilt kolletasid. Ja õitemeres Nelipühad. Muide, mingil ajal elas Vanaõhumuuseumi territooriumil isegi põder! Väiksematest metsloomadest rääkimata…

Jah, nii veeresid aastaringid selles lihtsas väikses kabelis, mis kunagi Sutlepa külast Noarootsist, ühes seal palvetanud inimeste lugudega muuseumi oli toodud, koos Toomasega pikka aega… 

Peale teenistust ei läinud me sugugi kohe koju. Oh ei, meid ootas alati kõrvalasuvas villas rikkalikult kaetud laud! Aile, Astra ja Ülle olid hoolitsenud hea-parema eest. Meil Toomasega oli alati oma koht, ja minu omale oli alati asetatud teetass, sest kohvi ma siis ei joonud. Söögilauas leidsid aset pikad ja huvitavad vestlused. Saime seal osa teineteise eludest, kuulsime ja jutustasime lugusid. Meist moodustus otsekui ühine Sutlepa perekond. Mäletan, et Igor tõi alati Ülestõusmispühadeks erilise tehnikaga tehtud imeilusaid mune, mida ta meile kinkis. Ja alati leidis aset ka munade-koks, kus selgitati võitja. Jäime kohvilauda alati kauaks istuma. 

Mõelda vaid, et üle poole sellest imelisest seltskonnast on juba Jumala juures. Igor kutsuti varakult, seejärel läks Thea ja nüüd, kevadel Aile, keda Toomas käis Sutlepa kabelis matmas ja mis jäigi viimaseks tema poolt läbiviidud matuseks… 

Võib vist öelda, et olin Sutlepas Toomase parem käsi. Mingid aastad käisime seal alati koos. Algul oli ka Thea meiega, aga kui tema väsis ja enam tulla ei saanud, sai ta ikka tervitused ja kotitäie head-paremat muuseumirahva poolt kaasa. Meiegi ei läinud kunagi koju tühjade kätega, vaid ikka kingituste ja kallistustega. 

Jah, aitasin Toomast, kuis sain. Näiteks palus ta mul teha kõik Sutlepa laululehed, see tähendab, valida sinna laulud. Mäletan, et olin ikka väga ähmis. Mul on jäänud mulje, et kirikuõpetajatel on selles “kunstis” mingid omad saladused, mistõttu vähestes kogudustes usaldatakse laulude valimine organistile. Aga Toomas usaldas! Ja ta ei vahetanud mitte ühtegi laulu välja! Kui olin kõhklev, sest mina vaatan ju valides väga täpselt ka viisi - viis peab ilus olema - vastas ta alati, et “sobib küll”. Hoolitsesin ka selle eest, et laululehti jätkuks ning vajadusel palusin neid juurde teha. 

Kahju, et paaril viimasel aastal ei saanud ma enam kuigi palju Sutlepas käia. Jaan palus mind Paldiskisse appi ja ajad paraku kattusid. Siiski tean, et mu maailma parim kolleeg Tiia käis heal meelel ja asjad olid samamoodi, nagu minulgi pikki aastaid. Siiski saatis Jumal mulle võimaluse olla Sutlepas Toomase viimasel teenistusel, Nelipühil. Tema jutlus oli võimas hüvastijätt -  vaevu liikuv vana tark mees, aga millised pikkade lausetega selged, säravad mõtted. Nüüd on see kõik ajalugu. 

Oeh. Kindlasti ei kirjutanud ma praegu kõigest Toomase ja Sutlepaga seonduvast. Tegu on ju kahekümne seitme aastaga! Eks ma pisut täiendan, kui midagi meenub. Aga teate, mul oli seda lugu kirjutades mitmel korral klomp kurgus. Need ilusad ajad olid kulla hinnaga. Alles nüüd taipan tõeliselt…

Toomas ja Jaani kirik

Alustasin Jaani kirikus tööd 1999.aastal. Esialgu läksin sinna oma praeguse pikaaegse kolleegi Tiia Tenno asendajaks tema lapsehoolduspuhkuse ajal. Minu paariliseks oli toona Helen Tammeste, kes asendas omakorda Kersti Petermanni, kes õppis parasjagu Saksamaal. 

Toona oli meil mingi imelik punktisüsteem, millega oma mängimisgraafikut arvestasime. Ristimine andis 2 punkti, matus 3, hardushetk 4, teenistus 5. Pidi olema tähelepanelik ja hoolsalt kantselei kladet jälgima, et mõnda matust maha ei magaks. Mõlemal oli pidev vastutus. 

Oreli mängupult oli praegusega võrreldes teistpidi ja asus “kapis”, kuhu organist pidi mängimiseks ronima. Väljavaated seal kapis olid ahtakesed, palju käis nii-öelda tunnetuse pealt. Selleks, et aru saada, kas õpetaja on näiteks end altaris rahva poole keeranud või viiuldaja auftaktiks valmis, tuli end pingi najale poolpüsti ajada ja püüda end noodipuldi tagusest aknast välja küünitada. Sellega aga oli alati see oht, et jalg võis kitsa ääre pealt pedaalile vajuda ja vales kohas “böö” teha. Aga küllap Toomas arvestas nende nüanssidega, sest meiega oli ta minu arvates vägagi leplik ja leebe. Olin kirikumuusikuna alustades üsna koba. Oskasin orelil küll keerukaid lugusid, aga teenistuse mängimine on ju hoopis midagi muud! 

Neil esimestel tööaastatel suhtlesin Toomasega peamiselt tulevaste talituste asjus ja kadusin seejärel üles oreli juurde. Tasapisi sain tuttavaks ka Arne, Aili, koorijuhtide ja toonase raamatupidaja Anu Ratasega, aga ka see oli vaid vajaduspõhine suhtlus. Mul polnud aimugi, millised nad inimestena on. 

Kui Tiia lapsepuhkuselt tagasi tuli, läks Helen panka tööle (ta õppis lisaks orelile ka majandust). Mina jäin, teades endiselt, et töötan Jaanis ajutiselt ja kohe-kohe tuleb Kersti tagasi. 

Ühel päeval tuli aga Toomas minu juurde ja teatas, et Kersti otsustas veel üheks aastaks Saksamaale jääda. Mäletan täpselt, kus see vestlus toimus - eeskojas kirikuteenijate toa juures. Ta vaatas mulle ootusärevalt otsa. 

Ütlesin, et Jaani kirikus on küll väga tore töötada, aga kahjuks pean ma endale nüüd midagi püsivamat vaatama ja lihtsalt ei saa end veel üheks aastaks ajutisega kinni panna. “Tere tulemast!”, ütles Toomas seepeale ja kallistas mind. Olin võetud päriselt tööle. 

Sellest hetkest läkski täide see, mille olin kunagi 17-aastaselt Jaani kiriku vespril päevikusse kirjutanud: “Minust peab saama organist”. Ma ei teadnud toona ei kiriku-värgist ega orelist midagi. Õppisin klaverit ja orel tundus lihtsalt kütkestav, tume ja müstiline, nagu ta seal hämaras kirikuruumis paistis. Jumal võttis mu õhkamise sõna-sõnalt kuulda. 

Sõpruseni Toomasega läks siiski veel aega. Jaani koguduses ei käidud sel ajal minu mäletamist mööda üldse tööväliselt läbi. Kohtudes suruti ametlikult kätt, tunda oli distantsi. Too kallistamise komme tuli millalgi hiljem, aga siiski enne Jaani tulekut. Täitsa võimalik, et aitasin sellele ka ise kuidagi kaasa, kui end juba pisut vabamalt hakkasin tundma, aga ega ma seda ikka üksi poleks saanud teha ja õnneks keegi mind seepeale ka ei vallandanud, pigem vastupidi - nii Toomasele kui Theale, Arnele ja ka teistele paistis kohtudes kallistamine meeldivat. Õhkkond muutus üha vabamaks. 

Siiski mäletan sellest ajast ainult ühte kollektiivset koosviibimist. See oli mingi jõululõuna või õhtusöök, mis leidis aset raamatupidaja Anu Ratase hiiglaslikus korteris- samas, kus hiljem elas Jaan Tammsalu. Kohal oli palju rahvast, kellest enamikku ma ei tundnud. Ma ei teadnud, kes on juhatuses, kes nõukogus, kes mingi muu asjapulk. Ja mis on nende nimed. 

Nii töötasingi mitu aastat natuke nagu distantsil olles. Mul oli kotis kaks hiiglaslikku võtit, üks, millega sai suure kirikuukse lahti (käisimegi toona suurest uksest!) ja teine, millega pääses orelirõdule, meie rahulikku paika. Need võtmed on mul siiani sahtlinurgas alles. 

Vahel, kui kellegi oli sünnipäev, kogunesime kokku ja laulsime sünnipäevalapsele “Aasta aasta peale”. Kes seal kõik olid, Veera ja Veera mees Volli, kes oli toona mu mäletamist mööda vähemalt saja aastane, aga kohtudes raputas pikalt kätt ja naeris rǒõmsalt, Hilda, Hille, kes mulle siiani jõulukaarte saadab, Elsa… kas keegi ununes? Oi, kuidas mulle see laul ei meeldinud! Palusin oma sünnipäeval mulle hoopis “Väikest karjast” laulda. Toomasel polnud minu isepäisuse vastu midagi. 

Kui vaja, oli Toomas vägagi konkreetne ja seda vaid temale iseomasel moel. Näiteks läks meil kord hardushetkel “lappama”. Mängisime vioola solistiga mingit barokkmuusika šedöövrit, seal on aga peaaegu igas osas võimalus kordusteks. Ma unustasin öelda, et midagi pole vaja korrata ning oma “kuudist” ei saanud ma seda talle ka karjuda, nii me siis kordasimegi rõõmsasti kõiki osi. Hardushetke esimene pool kestis kümne minuti asemel kakskümmend, mis tähendab, et hõlmas ka õpetaja kõneks mõeldud aja. Ja mida tegi Toomas - läks kantslisse, luges piiblist päeva salmi, ütles “aamen” ja läks tagasi kohale. Peale hardushetke lausus: “mul oleks ka võib-olla midagi öelda olnud!” - ja mina tundsin, et vajun läbi kiriku põranda otse katakombidesse. 

Olen sellest ka kusagil kirjutanud, aga mul on meeles üks ja ainus tüli mu armsa kolleegi Tiiaga, see oli siis, kui tema arvas, et oreli ümbert tuleks see tobe putka maha võtta, aga mina sõdisin vastu, et siis me külmume ju surnuks. Asi päädis sellega, et me mõlemad nutsime, noored plikad nagu me olime ja Toomas seisis abitult meie vahel ja ei osanud midagi kosta. :)

(Asi lahenes sellega, et putka võeti küll maha, aga varsti tuli Jaan Tammsalu ja algas kiriku remont ja kirik sai soojaks.)

Mul on Toomase ametitalitustest päris palju meeles. Need olid väga hästi struktureeritud, südamlikud, aga konkreetsed. Laulatuskõnes ütles ta muuhulgas: armastus ilma austuseta on nagu ühel jalal seismine, kaua ei suuda, väsib ära...

Ja matusetalitust alustas ta alati ühtmoodi (kirjutan peast): Issand, sina oled olnud eluasemeks põlvest põlve; enne kui mäed sündisid ja ma ja ilmamaa olid tuhudes, oled Sina Issand… ; tulge tagasi inimlapsed, sest tuhat aastat on nagu üks päev, nagu rohi mis hommikul hällib, õhtuks see närtsib ja kuivab… ; Issand õpeta meid oma päevi arvestama, et saaksime targa südame…

Praegu, kui seda kirjutan, kargas mulle pähe sõna “pühadus”. Vaat see käis temaga kõikjal kaasas. Tema elu ja olek olid pühadusega põimunud. 

Meie sõprus Toomasega hakkas aga idanema hoopis mujal - esmalt käies üheskoos teenimas Sutlepa kabelis ja eriliselt siis, kui Toomas kolis elama Veskimöldresse, minust vaevu kilomeetri kaugusele. Sellest aga kirjutan juba järgmistes postitustes.

53

 Mu vanemad abiellusid eile 53 aastat tagasi. Aasta oli siis 1973. Nad olid paduvaesed tudengid, aga nende pulmad kestsid sellest hoolimata kolm järjestikust päeva. Pulmapiltidel on mu vanemad noored ja imeilusad. Nende teekonda “paaritaja” juurde abielu allkirjastamise tseremooniale kaunistab pulmapiltidel mu isa rahvatantsurühmast moodustunud spaleer. 

Mu vanemate abiellumise peamiseks põhjuseks olin küllap mina. Olin siis nimelt ema kõhus ja sündisin poole aasta pärast. 1973.aastal ei tulnud kõne allagi, et paar ei abiellunud, kui selgus, et beebi on tulekul. Pere planeerimine oli sel ajal üldse “lapsekingades” ja paljud tolle aja pered olid teatavasti loodud “lapse pärast”. Küllap oli ka minu ootus mõneti üllatus. Kui aga asjalood juba nii olid, tuli “ära registreerida”. Seda sõnapaari armastas eriliselt kasutada mu armas vanaema. “Ära registreerimine” oli nagu enese ühiskonna ees puhtaks pesemine. “Vallaslastest”, nagu abielu väliselt sündinud lapsi tol ajal nimetati, räägiti poolsosinal, justkui oleksid need kuidagi teistsugused. 

Meie peres oli turvaline kasvada. Kuigi kolisime vanematega mu esimese viie eluaasta jooksul ühest kapitagusest teise, magasid mu vanemad alati abieluvoodis ja musitasid-kallistasid teineteist ka meie, laste nähes. Järelikult armastasid, saime sest vaatepildist kinnituse. Muidugi vahel nad siiski ka tülitsesid, aga need tülid ei olnud kunagi sellised, et oleksime kartnud nende lahkuminekut. Kui ema “sae käima tõmbas”, läks isa lihtsalt “keldrisse telekat putitama”. Kui ta tagasi tuli, olid asjad tavaliselt laabunud. 

Mu vanematel ei olnud kummalgi ette näidata ei kristlikku kasvatust ega laitmatult toimivat päritoluperet. Vastupidi, kummagi suguvõsa oli pealtnäha üsnagi problemaatiline, kusjuures kummalgi täiesti erineval viisil. Suhete kerguse osas ei soosinud niisiis kummagi “muster” pikka ja pilvitut abielu. Ometi andis kummagi perekond neile kaasa ühe olulise lisaväärtuse - omad hoiavad kokku. Nii ema kui isa suguseltsis käidi omavahel tihedalt läbi. Emapoolses tiivas oli taustal tulist klatši ja teravaid kokkupõrkeid, isapoolses ähvardavat vaikust ja pikka vimma. Aga kui tuldi kokku, siis pidutseti, lauldi ja tantsiti, nagu homset poleks. 

Ometi mõtlesin nii mõnegi paarisuhte osas, mille omapärast ka ilmarahvas osa sai, et miks nad ometi lahku ei lähe. Täna aiman, miks see nii oli. Meie suguseltsi oleks olmud kohutavalt raske väljaspoolt sisse tulla. Kes oli, see jäi. Meie suguvõsas ei lahutatud, ei isa ega ema poolel. 

Ometi ei saa ma täna öelda, et oleksin oma vanemate või nende eakaaslaste pika abielu peale kade või et oleksin ka endale sama soovinud. Meie elu on tänaseks niivõrd palju teisenenud, et sellisel viisil, nagu vanasti, abielud enam ei toimi. Meie põlvkond ei hoia enam sugulastega kokku. Meil pole enam midagi ühist, mille pärast koos käia, milleks koos pidutseda. Me ei sõltu enam teineteisest. Me ei oota enam maalt kartuleid, marju ja liha, seetõttu pole ka ühiseid töörabamisi ega talgupäevi, et seda kõike üheskoos saavutada. Muidugi pole meil ka mingeid lahkhelisid, sest me lihtsalt ei suhtle. Meil pole omavahel mitte millestki rääkida. On see hea või halb, ei tea. 

Aga kui lahutatakse, siis - esiteks, lahkuminek või partneri vahetus ei ole enam niivõrd märgatav, ammugi ei räägi selles kaasa kogu suguselts. Ja kui räägibki, siis nendega ei pea ju suhtlema!

Teiseks - tänapäeval räägitakse suhete kvaliteedist märgatavalt rohkem ja kehvas paarisuhtes olemist ei peeta enam paratamatuseks. Mulle meenub oma vanemate eakaaslastest päris mitu paari, kes pidanuks ikka väga kiiresti lahku minema, aga ei läinud. Mitmest drastilisemast juhtumist saaks lausa värvika novelli. Praeguste ühiskondlike normide järgi oleks aga sellistesse suhetesse jäämine lihtsalt napakas.

 Kolmandaks - tänane elukvaliteet on hoopis teine, nii ei pea enam ka naised näiteks joodikust mehega maid jagama või mõnel jubedal despoodil end alandada laskma, vaid võivad elus uue lehekülje pöörata ja üksi või kellegi teisega edasi liikuda. Samuti ei pea üksi mees naise lõputut üleolevat õiendamist ega järjepidevat mahategemist kannatama. Need on vaid mõningad pähekaranud näited. Tänapäeval teatakse, et me pole kellegi omad. Ka laulatus pole võluvits, mis inimesi kinni hoiaks. Nagu Toomas Paul ütles, et ta pole sugugi kindel, kas kõik abielud ikka on “Issand ühte sidunud…”, nagu ta isa sõnadel laulusalm ütleb. Või on seda teinud inimesed ise…

Neljandaks- vanasti olid naise ja mehe rollid hoopis paindumatud - kui sul ikka oli kell viis lehmalüpsiaeg ja kogu päev ootas laua taga eri toidukordi kari näljaseid ja lisaks tuli veel peenrad rohida ja majapidamine enam-vähem korras hoida, no mis lahkuminejat sust ikka oli! Hea, et õhtuti ristseliti voodisse jaksasid langeda! Võibolla linnas oli teisiti, aga minu vanemad on mõlemad maalt pärit ja maaelu tähendas vaid jubedat hommikust õhtuni rabamist. Arutasime just sõbrannaga mere ääres peesitades, et meie vanaemad ei käinud näiteks ealeski lihtsalt mere ääres ujumas. Tööd tuli teha, tööd!

Peaasi on, et ikka abiellutakse, ütles mu vanaema ja mõtles sellega eelkõige paberit. Ta ütles seda ka siis, kui ma kahekümnesena esimest last ootasin. Kasvõi üks päev peab olema abielus, siis võib ära lahutada, korrutas ta muudkui. Aga meie ei abiellunud. Läksime hoopis lahku. Täna tean, et see oli ainuõige otsus, sest me ei oleks kohe mitte kuidagi sobinud. Mul on vaja hoopis teistsugust meest, sellist, kes kannab kätel! Aga kas ma siis seda kahekümnesena teadsin? Ei teadnud, olin kõrvuni armunud ja oligi kõik. Küll on hea, et see nii läks! Mis see tobe paber oleks juurde andnud?

Minu vanemad olid ka kõrvuni armunud, aga neil vedas. Tuli välja, et nad tõepoolest sobisid. Et ema vajab sellist vaikset, heasüdamlikku ja töökat meest nagu mu isa. Ja mu isa sellist särtsakat “puusalttulistajat” nagu mu ema. Nad ei oleks koos püsinud, kui see nii ei oleks. Tean hästi, kumb neist oleks esimesena jalga lasknud! Aga nad jäid!

Niisiis ei ole abielu pikkus minu jaoks omaette saavutus. Laitmatu vorm, mille sisu on mage, ei peaks mitte kedagi inspireerima. Rääkisin sellest täna ka emaga ja temagi nõustus. Need olid ikka hoopis teised ajad, oli ta veendunud. Koos itsitasime toonase suhtlusringkonna seebiooperlike suhtedraamade üle, millest ma lapsena tahtmatult osa olin saanud. Tudengitest vanemad vedasid ju mind, lapsukest, igale poole kaasa! Ema imestas, et mul on nii palju meeles, ka selliseid mälestusi, mida tema mälus enam ei eksisteerigi. 

Siiski olen vägagi pikkade ja õnnelike abielude poolt! Mu vanemad laulatasid oma abielu koos hõbepulmadega ning kuldpulmas kolm aastat tagasi vahendas Jaan neile kirikuõpetajana Jumala jätkuva õnnistuse. Püsigu see vahva liit veel pikki aastaid!

Õnnehetked

 Sel suvel olen suutnud kinni napsata erakordselt paljudest hetkedest, mis on libisenud nagu siidine silitus üle mu südame ja pannud mind vaikselt naeratades ohkama, et vaat see ongi õnn.

Viimane säärane oli eilne päev. Ausalt öeldes ma esmalt üldsegi kahtlesin selle väljasõidu vajalikkuses - oleme sel suvel erakordselt palju käinud ja näinud, nüüd üks veel, kas on vaja. Aga oli! Jaan teadis, mida minuga jagada soovib. Tema oli seal juba korra käinud.

See on üks tilluke laid Saaremaa kaguosas, kus on juba kolmekümmend aastat elanud üks Jaani eriline sõber. See on üks tema kodudest. Laiule pääseb muidugi vaid paadiga. Aga uskuge, see paat viib täielikule imede maale! Juba üle lahe ja läbi roostiku libisedes tabas mind mitmeid kordi “see” tunne, kus tahaks hüüda, et peatu, hetk. Muidugi soosis ka ilm meid igati, aga kõige olulisemas on ikka inimesed.

See mees oli üles ehitanud kodu, kus kõneles iga detail. Aga see ei kõnelenud niivõrd rikkusest luksuse mõttes, vaid inimese rikkast sisemaailmast, armastusest oma elavate ja juba läinud lähedaste vastu, oskusest imetleda elu, mitmete detailide osas ka läbi toreda, lausa ahhetama paneva huumoriprisma. Seal majas oli muutunud kunstiks nii olevik kui igavik, au anti nii kunstile kui eksponaatideks saanud tööriistadele. Isegi puupakkudest moodustusid lähemal vaatlusel linnud-loomad ja hoonete seintest-lagedest kujundlikud või otsesed sõnumid. See kodu oli läbinisti ime!

Aga mis mind eriliselt puudutas, oli selle müraka, pealt pisut kareda mehe armastus, kui ta kõneles oma lähedastest, kodust ja kodupaiga ajaloost. Mulle tohutult meeldvad inimesed, kes oskavad jutustada lugusid ja märgata seoseid. Nende inimeste süda avaneb mingil erilisel moel. Näiteks oli ta teinud Saaremaa, antud laiu ja oma lähedaste elusündmustest ajajoone mängu, mida ta meid Jaaniga mängima pani. Arvate, et ah mis mäng, kindlasti igav- jah, ka mina pole eriline lauamängu-sõber- aga uskuge, see oli imeline, sest sealt kumas taas nii suur ja sügav austusja armastus kõige oma ümbritseva vastu, et piltlikult öeldes võtsid kingad jalast, enne kui sellesse maailma sisenesid. 

Kõike ei oskagi kirjeldada. Selleks ei jagu sõnu. Selleks tuli korraks peale lõunasööki peremehe ettepanekul teha üks väikene lõunauinak, ja päriselt magadagi! Sügavalt, kosutavalt! No see on küll mu kõikide elu külaskäikude jooksul esmakordne! Ja siis virguda, ringutada, tunda taas enesest üle libisemas õnnejoovastust, pisut üksinda laiul ringi konnata, kõrtele metsmaasikaid lükkida, päikesele pai teha. Ja taas külalislahke mehe koduõuele pärastlõunat nautima suunduda. 

Kui õhtu hakul kaldast lahti libisesime ja vaikselt Saaremaa poole purjetasime, taipasin, kui palju mulle, meile ja kogu maailmale on antud. Et on säärased päevad ja säärased hetked. Et on rõõmud ja õnnetunne, mil tahaks lapse kombel üles-alla hüpata. Ja see vaikne, pisarateni heldima panev tunne, mis pitsitab südant, kui liugled üle sileda vee ja taamal, päikesekullas askeldab luigepere kolme väikese pojaga, ja kajakad kisavad, ja laglepere sätib end sadamas merre, ja paat ragistab end kaldasse, ja kõik on korraga nii selge ja klaar, ja pigistad tasakesi oma elu-armastuse kätt, ja me külastaja suur selg paistab kaua-kaua, kui ta paadiga üksi oma võlumaale tagasi sõidab. 

Need on õnnehetked, mis muutuvad südames kalliskivideks. Ja neid hetki on olnud selle suve jooksul veel mitmeid. Looja on olnud hämmastavalt helde. Varsti soovin kirjutada veel mõnest.

Armu

 Vahel ma ei saa inimestest aru. Neil näikse kõik olevat hästi. Nad on pealtnäha normaalses paarisuhtes. Neil on lapsed. Kodu. Neid on õnnistatud erinevate annetega. Nad on oma erialal tublid tegijad. Neid on suurematest hädadest hoitud. Aga nad on nii paganama kriitilised!

Ütlesin meelega paganama. Sest suur osa neist on vormilt tublid kristlased. Need vormilt tublid kristlased arvavad palju ja julgelt. Nende arvamustest peegeldub kindel teadmine asjade juurpõhjustest ja sellest, kuidas maailm tegelikult peaks toimima. Nad on võtnud enesele kuulutaja julge rolli ja nende kujuteldavad mikrofonid ei kõla iga kord sugugi mitte käskivalt, vaid sisaldavad tihtilugu teiste suunal hoopis haletsevaid noote. Või tögavaid. Otsest sõimu kasutavad neist vaid rumalamad. Aga jah, oma sõnavõttudes on nad ise nii paganama õiged! Kuid mitte selles ei seisne nende põhiline passiiv-agressiivsus. 

Sellised inimesed elavad ise perfektselt. Nad rõhutavad seda igal sammul. Me kõik peaksime neid silmad punnis imetlema. 

Näiteks on nad juba noorena suutnud abielluda õige partneriga. Sedasama peaksid nende sõnul olema teinud ka kõik teised. See abielu-teema on üks põhilisi, millest nad eal ei tüdine. Neil on õigus öelda. 

Kui sa ei ole juba noorena osanud selle partneriga abielluda, kellega sooviksid ka vananeda, siis peaksid ta lihtsalt õigeks mõtlema, rõhutavad nad ja lehitsevad võidukalt piiblit. Muud armastuse vormid tuleb muidugi ära keelata, lisavad nad muiates. Inimese keha nimelt polegi tema enda oma, vaid kuulub selle inimtüübi meelevalda.  Kui sa üritad seesugustele selgitada, et kõik inimesed ei saa eluks ajaks kokku jääda ja sellest pole õigupoolest midagi, või veel hullem, mainida, et samasooliste armastus ei tohiks kellegi kõrvalseisja jaoks olla maailma lõpp, siis sulgevad nad lihtsalt kõrvad. Teate, miks?

Selliste inimeste maailmas on kõik inimesed ühesugused. Neil puuduvad omapärad ja igasugune areng. Sellised inimesed ei juurdle kunagi noorte ja vanade erineva elukogemuse üle, nende maailmas puuduvad põhjuse ja tagajärje seadused. Nad raiuvad kogu elu ühte ja sama “tõde”, purustades sellega oma mõjusfääris olevate inimeste elusid. Nad ütlevad end elavat piibli järgi. Aga see ei ole tõsi.

Sest nad ei armasta. Nad kardavad elada ja vihkavad seda, kui mõni teine ei karda. 

Kui nad kardaksid vaikselt, oleks see igati okei. Inimesed ongi isesugused ja mõni ongi oma mõtetes ja väljenduses arhailine, teine jällegi modernne. Aga nad arvavad, et kõik inimesed peaksid olema sellest “ühest puust”, nagu nemad. Sest vaadake, kui nemad on ikkagi nii vagalt ja õigesti elanud ja kõike nii jumalakartlikult ja vooruslikult teinud, ei tohiks ka keegi teine teha teistsuguseid valikuid. Ühesõnaga - need “õigesti elajad” topivad end ja oma eluviisi teistele vägisi peale, kasutades selleks klassikalisi passiv-agressiivseid väljenduslaade, mille ühiseks nimetajaks on eesmärk teise võimalikult kehvast enesetundest.

Tegelikult peaksin ju minagi sellest jamast lihtsalt mööda vaatama. Aga vahel on see keerukas. Näiteks siis, kui näen, et nad ei halasta isegi oma lastele. 

Olen mitneid kordi täheldanud, et nende juurde, kes on kõige valjuhäälsemalt “vagad ja head”, kipuvad mingil eluhetkel maanduma nende lähedaste näol kirjult eksravagantsed elunäited, mis panevad nende armastuse ja halastuse korralikult proovile. 

Nii abiellus ühe tõeliselt kristliku maailmavaate, piibli ja küllap Jumala enesegagi sinasõprust pidava naise tütar … teise naisega. Mnjah, mis seal's ikka, mõtleksite ehk teie, aga tema mitte. 

Ma ei taha siinkohal juurelda, miks see sündmus just selle naise ellu tuli. On ta ju ometi “kõik seesuguse” avalikult hukka mõistnud ja alati valjuhäälselt ennast ja oma laitmatut abielu ja muud veatust kiitnud, öeldes üsna otse, et ainult nii on õige elada ja mõelda, nagu tema seda teeb. Et kõik muu on suisa kuritegelik. 

Kordan veel, mitte see pole oluline, miks just tema. Olulised on kaks avalikkuse ette paisatud pilti. Üks noorest naisest, vaga naise tütrest oma pulmas. Teine tema emalt kusagil kaugel maal, sõnumiks “valu ja merre voolavad pisarad”.

Vahel ma tõesti ei mõista. Inimesel on laps, noor inimene, kes terve ja õnnelik. Terve ja õnnelik! Ta lihtsalt elab teisiti, kui tema oleks tahtnud, aga mis siis ikka! Me ei pruugi kaugeltki kõikidest oma laste valikutest aru saada. Kuniks need ei hävita neid ennast, on ju kõik hästi? Kas just siinkohal ei peaks halastus ja arm olema kõige nähtavamad? Mul on lausa hale, et see vaene vaga ema on pugenud häbist kobrutades kuhugi maapakku ja viskab avalikkuse ette selliseid lauseid. Selle asemel, et olla oma tütrega tema elu tähtsündmusel koos.

 Kas see on armastus? On see tõesti armastus? Kelle nimel, ega ometi… 

Küsisin Jaanilt, kas tema läheks oma laste või lastelaste pulma, kui need oleksid säärased. Jah, ma läheksin, ütles ta. Mina ka, otse loomulikult. Just sellistel eluketkedel on neile meie armastust eriliselt vaja. 

Miks me ei lase inimestel olla? Miks me arvame, et oleme ise õigemad? Et meie eluviis on kellegi teise omast parem? Einoh, tore, kui kellelgi on hetero-inimesena olnud õnn leida varases nooruses see kõige õigem ja armsam kaaslane. Suurepärane. Isegi halvas abielus piinlemine on oma asi, eriti kui pole lapsi. Aga miks arvatakse, et teistsugused teekonnad on kehvemad ja kuuluvad avalikku arutellu ja veel hullem, häbistamisse? 

Keerukas on vaikida. Tean ju terapeudina hästi, mida seesugused vanema-lapse suhted tegelikult kaasa toovad. Armastust kahjuks mitte. Lõhutud pere. Aga mitte tütre süül. Oh seda paganama vihapisarais paindumatust!

Home sweet home

 

Kodus on ikka jube hea olla! Kõige magusam on just see öiselt lennult tulles oma voodisse magama vajumine! Sel korral oli ka nii, et kuigi majutusime üliväga ägedas, nunnus, puhtas ja stiilses miljonivaatega majakeses, oli see reisijärgne “oma voodi tunne” nii ehe ja hea, et ei leiagi õigeid sõnu!

Kirjutada tahtsin aga hoopis külalislahkusest. Mis teie arvates on külalislahkus? Kas see, kui su kodu uksed on kõikidele soovijatele pidevalt lahti - või midagi hoopis teist, nüansirikkamat? 

Seda armsat inimest, kes meid Saksamaale külla kutsus, võib küll nimetada üli-külalislahkeks. Kuna juba nende (kärg)pere on seal kodus väga suur ja igapäevast sagimist ja korraldamist palju, võiks ju arvata, et veel ühtede inimeste lisaks kutsumine tekitab tohutut lisastressi. See linnake seal Frankfurti lähistel Taunuse mäestikus on nimelt paik, kus pole poodigi, nii et hoolimata eraldi majas ööbimisest sõltusime enamus ajast ikkagi oma võõrustajast. Ta tegeles meiega heal meelel, tuli lennujaama vastu, viis sinna ära, korraldas väljasõidu ühe erilise Rheini jõe lähistel asuva kloostri ja muinasjutulise lossi juurde ja järgmisel päeval mägimatka, millest võttis osa ka tema sakslasest mees. Tegi kaks uhket õhtu- ja kaks hommikusööki. Ühest õhtusöögist võttis osa kogu nende suurem perering. Kuidas ta jaksas? Kuidas ta viitsis, kui küsida eestlase kombel (seda sõna teistes keeltes polegi)? 

Samas, meie olime jälle osake tema kodumaast. Tükike ühiselt tunnetatud ajaloost. Võimalus rääkida eesti keelt. Inimesed samast kultuuriruumist. Omade puudutus. 

Tean mõndagi külalislahkusest ka oma eesti sõprade kaudu. Neist mõnede juures tunnen end eriliselt hoituna ja hellitatuna. See teeb südame soojaks.

Kas mina olen sama külalislahke? Tegelikult vist olen küll. Enamik, kes meie juures käivad, on muidugi kolmikute sõbrad, kes all korrusel kokkavad või lauamänge mängivad või siis ülalkorrusel oma tubades lihtsalt jutustavad. Minu meelest igati vahva! 

Meie, täiskasvanute juures käiakse harvem. Põhiliselt sünnipäevadel, aga ka mõnel muul koosviibimisel. Vahel suurem, vahel väiksem seltskond. Paari päeva pärast tulevad näiteks terapeudid, minu armsad õpingukaaslased, meie koovisioonigrupp. Siis peab meil mõnus olema! Ilusad lauanõud ja maitsev toit ning jook. Pean veel mõtlema, mida sel korral pakun. Oh, sellised õhtud on vahvad!

Aga muidugi ei kutsu ma külalisi valimatult. Pigem mõtlen hoolikalt järele, millisele koosviibimisele millised inimesed sobivad, kuidas üks või teine seltskond omavahel haakub, kas mul jätkub kõikide jaoks aega, mis on ühe või teise külaskäigu eesmärk. Praegu juurdlen kavandatava teise kodukontserdi teema, aja ja külaliste üle. See tuleb kindlasti taas ülitore!

Muide, võtsin nüüd taas inglise keele korralikult ette! Nii ju lihtsalt ei saa, et tahad inimestega vestelda ja sõnad ei tule meelde. No mis külalislahkust sa selle käte-jalgade vehkimisega ikka osutad! Iga päev veerand tundi - pole ju palju! Ma lihtsalt pean rääkima saama!

Nüüd aga - taas mõnusa koduvoodi aeg!

Reklaam ja kõrvaklapid

 Tahaksin endale mürasummutavaid kõrvaklappe. Tahaksin, et isegi siis, kui ma ei kuula neist muusikat (armastan nimelt vaikust), ei kostu mu kõrvu poodides või trennisaalis matsuv mõttetu tümps. Eriliselt tahan aga pääseda poodides kõlavatest imbetsillidele mõeldud reklaamidest. 

Kõige vastikum praegu poodides jooksev reklaam on see, kus vanaema helistab oma lapselapsele ja palub tal midagi aidata teha, lapselaps vastab aga seepeale : kallis vanaema, mul ei ole üldse aega, aga telli see teenus hoopis X firmast.

Kordan veel. Lapselaps ütleb vanaemale: mul ei ole aega! Mida selline reklaam õpetab? Et vanaema ei pea aitama? Et inimestel on hoopis tähtsamaid asju kui vanaema aitamine? Et telligu vanaemad endale ise mingid anonüümsed paigaldajad või abilised, mis nad lapselapsi tülitavad? 

Me oleme praegusel ajal rohkem teineteisest eraldunud kui ühelgi teisel ajastul. Meie vaimne tervis on just üksinduse ja konkaktide vähesuse tõttu ülihabras. Meie kõige suurem ressurss peaks olema meie perekond, meie lähedased. Me peame oma eakate lähedaste eest hoolitsema! Ja siis iga viie minuti tagant see jõle reklaam…

Jaan tavatseb ikka öelda, et ta pole kunagi elust lahkujate huulilt kuulnud kahetsust, et siin maailmas sai tehtud liiga vähe tööd. Põhiline kahetsus on see, et liigvähe on olnud pühendumist oma lähedastele, koosolemist, ühiseid ettevõtmini, mälestuste loomist. Seda saab teha seni, kuni meie kallid on meiega. Et vanaemad kangastuvad meie kujutlusis ikka nendena, kellest enamiku elust tuleb mõelda minevikumälestuste kaudu, on kõnealune reklaam seda hingekriipivam. Mul ei ole üldse aega - mida pekki, milleks sellist jama üldse eetrisse paisata!

Ma ei tarbiks selle firma teenuseid ainuüksi selle kohutavalt halva reklaami pärast! Aga kuna mina seda ära keelata ei saa, tuulan internetis ja otsin võimalikult mürasummutavaid kõrvaklappe. Sellised peavad ju ometi olemas olema!

Chat GPT

Ausalt öeldes tahaksin selles vanuses üha enam ja enam lihtsalt rahu. Ega ma muidu telefoni hääletu peal hoia. Ma lihtsalt ei suuda kogu aeg saadaval olla! Kui näiteks loen või kirjutan või harjutan ning telefon lärmama hakkab, on mul pea võimatu sama jõudsalt sama tegevuse juurde tagasi pöörduda. Mkmm, kogu loometegevus on hoobilt rikutud!

Väga vähesed inimesed küsivad kõne alguses, “kas sa saad praegu rääkida?” Ju siis arvavad, et kui juba vastan, küllap siis saan. Tegelikult võiks vahel konkreetsele küsimusele lühikese vastuse anda küll, aga pikka juttu vesta ei tahaks, kuna mõtegi pikast kõnest tundub väsitav. Seetõttu on parem üldse mitte vastata ning üha sagedamini lepingi hoopis silmast silma kohtumisi kokku - siis saab kõik jutud kohvitassi taga ära räägitud ja telefoni otsas istumine jääb ära. Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult kirjutada. 

Tahtsin öelda, et kui mingi asi liimist lahti lööb, on minu vanuses taastumine üsna pikaldane. Näiteks, kui sain oma armsa sugulase tema lagunenud psüühika tõttu ravile, olin ise päris pikka aega täitsa rivist väljas. Minul avaldus selline olemine unehäiretena. Täpselt sellest päevast, kui pikka aega kestnud olukord sai justkui lahenduse, inimene sai haiglasse ja kõik oli justkui korras, siis … kuna mina olin selles võtmerolli mänginud, kaotasin ma võime õhtul uinuda! 

Olen hea magaja ja te ei kujuta ette, milline piin oli õhtust öösse tundide kaupa voodis püherdada! Hakkasin lausa kartma neid magamaminekuid! Ja kui viimaks uinusin, siis see unenägude virrvarr, mis mu väsinud meel ses pinnapealses unes produtseeris, paneks ahhetama isegi kogenud ulmefilmide tegijad!

Õnneks on meil olemas Chat gpt. Tema kuulas mu mure ära, lohutas ja andis hüva nõu. “Magneesium”, kirjutas ta, “unehäirete puhul magneesiumdiglütsinaat.”

“Ja mul on sulle nipp”, lisas ta, “pead ostes vaatama, kui palju on selles tootes puhast magneesiumi, seda peaks olema vähemalt 100-200 mg”. Vot nii! Ja juurde soovitas ta melatoniini. Ilusa 2 mg annuse. Vaat siis! Uurisime apteekriga tükk aega erinevate potsikute imepisikei tekste. Aga ära tõin! Mõlemad!

Oleksin pidanud kohe Chati poole pöörduma! Magan taas sügavalt ja ärkan puhanuna. Ja muide- kofeiiniga mul probleemi pole, aga siiski on soovitav seda tarbida vaid päeva esimeses pooles. Nii teatas geenivaramu. Vat kus tarkpead!

Pereteraapia

Mind paneb imestama, kuidas laste ja noorte vaimse seisundi parendamise jaoks mõeldakse välja igasugu imeasju, teraapiaid ja tehnikaid, kaasatakse igasugu x terapeute ja tugiisikuid ja sotsiaaltöötajaid, moodustatakse ümarlaudu, arutatakse, juureldakse ja tehakse plaane… aga ei midagi! Mured ja raskused aina suurenevad. 

Imestama paneb mind vaid üks asi, mis ununeb täiesti- me võime ju koolides ja lasteaedades ja muudes noorte- ja lasteasutustes anda lapsele ajutist abi, aga hetkekski ei tohiks meelest lasta seda, et esmalt tuleb ta oma kodust ja läheb tagasi oma koju. Seetõttu toimugu koolis ja mujal mis tahes, lapse esmane mõjutaja on ikkagi tema perekond, kodu. 

Me ei saa last väljaspool kodu “terveks teha” ja siis teda koju tagasi saates loota, et ta seal ka terveks jääb - kui tema pere ei funktsioneeri tervislikult. Kulla inimesed, alaealise lapse eest vastutavad eelkõige tema vanemad, tema kasvatajad! Individuaalteraapiast üksi pole seega suurt kasu.

Kui noorel või lapsel on suur mure või psüühiline probleem, tuleks kaasata koheselt kogu tema pere! Vaid siis on mõtet oodata muutusi, kui kogu lapse või noore peresüsteemi mõtlemises ja toimimises toimub muutus. Vahel napib vanematel vanemlikke oskusi, näiteks teadmisi kärgpere toimimisest või piiride seadmisest. Või on vanem(ad) ise vaimse tervisega kimpus. Kust me seda teame, kui me probleemse lapse peret ei uuri või teeme seda pealiskaudselt? 

Seega oleks esmalt vaja suurendada pereteraapia kättesaadavust. Iga probleemne laps või noor peaks esmalt saama suunamise pereterapeudi juurde, kes kaardistaks tema peresüsteemi, toimetuleku viisi ja muu vajaliku ning hakkaks kogu perega tegelema. 

Üsna tavapärane on, et pereterapeut jätab oma töö esimeses etapis “probleemse” lapse veidiks ajaks hoopis kõrvale ja tegeleb esmalt tema vanematega. Kui vanemate vahelistes suhtetes ja nende toimimises tekivad muutused, võib juhtuda, et lapse või nooruki, kelles esmalt tundus olevat “viga” või “häire”, sümptomid taanduvad. Tema seisund paraneb. On ju loogiline, et kui lapse pere ja kodu muutuvad arusaadavaks ja turvaliseks, on see lapse jaoks lahendus, pääsetee. Toimub otsekui vabanemine. Laps saab (taas) hakata toetuma vanematele, mitte vastupidi. Ja vanemad õpivad oma last aitama. 

Niisiis- meie lastele on esmalt vaja pereteraapiat! Vaat selle võimaldamiseks tuleks omavalitsuste raha suunata! Mitte sajale muule ametnikule või ajutisele tervendajale. Alustagem algusest! 

Jah, kindlasti vajavad paljud noored siiski ka psühhiaatri abi, aga uskuge, nende hulk jääks kõvasti vähemaks, kui pereteraapia muutuks kättesaadavaks, lausa kohustuslikuks osaks murettekitava lapse raviskeemis. Pealegi, pereteraapia on ka tugiteenusena psühhiaatrilisele ravile asendamatu. 

Muidugi hoiab iga spetsialist oma konti kõvasti hambus ja ei taha seda ära anda, aga veelkord- ühegi alaealise “ravi” pole piisavalt tulemuslik, kui kaasatud pole kogu tema pere. Täiskasvanu võib olukorda muuta, suhteid katkestada, lahutada, ära kolida, mida iganes. Lapsel see võimalus puudub. Temal on just selline kodu nagu on ja minna pole sealt reeglina kuhugi. 

Ärge siis unustage- meie lapsed tulevad esmalt oma kodudest. Sealt peab algama ka muutus! Perekond on hierarhiline süsteem. Vanemlik allsüsteem peab olema turvaline, seadma piirid, vastutama. Lapsed õpivad oma vastutust järk-järgult, vanuse kasvades. Aga kuidas nad seda teevad, kui nende vanemad seda ei oska ja ei õpeta? Kui nad oma last ei kaitse? Kui nende kodus on kaos? Selleks tulevadki appi pereterapeudid. Kõik muu on algul teisejärguline. Kuidas seda ei mõisteta? 

Päästja

Ta on tõesti üles tõusnud!

 Mul on aeg-ajalt kummalised elu ülesanded. Usun, et sääraseid ei anta just paljudele. Ja vähesed võtaksid säärased enda kanda. Mina olen võtnud. Võtsin kakskümmend viis aastat tagasi ja võtan ka nüüd. Arvan, et nende lahendamine oli siis ja on ka praegu vajalik ja elupäästev. Samas oli see siis ja on ka praegu minu jaoks väga närvesööv ja kurnav. Aga kes siis veel, kui mitte mina. Tundsin siis ja tunnen ka praegu, et olen selleks “kutsutud ja seatud”. Ilma mingi eneseupituseta. Tegelikult võtan neis teemades kanda pisut liiga palju. Lihtsalt ma ei saa teisiti. 

Mõlemad neist on mõnes mõttes vägisi tehtud heateod. Sugugi mitte tolle inimese kahekümne viie aasta taguse tahte kohaselt. Mitte ka praeguse hädasolija tahte kohaselt. Tegelikult lausa tugevalt kummagi vastu, kuna nad kumbki ei oleks, üks oma toonase, teine oma praeguse “mina” juures oma päästmisaktsiooniga eluilmaski nõus olnud. Olen need mõlemad tõtt-öelda vägisi läbi surunud, päästes kakskümmend viis aastat tagasi ja püüdes päästa ka praegu endale olulist inimest tema enese käest. Sest muidu oleks läinud siis ja läheks ka nüüd väga halvasti. Mõneti elu ja surma küsimus. 

Esimesest päästmisest ei teadnud toona mitte keegi. Peale ühe arsti, kelle nõu ma kuulda võtsin ja kelle nõu kohaselt tegutsesin. Tagantjärgi mõeldes oli see õudne protsess ja tahaksin endale, tollasele vaprale noorele naisele teha pika-pika pai. Kakskümmend viis aastat tagasi ei osanud ma veel mõeldagi, kas ja mida ma ise tunnen ja läbi elan. Praegu tean, et päästsin seeläbi tõesti inimese elu. Aga arvasin siiani, et teist korda ei teeks ma midagi säärast mitte mingil juhul. Eluilmaski.

Siiski. Sellest praegusest teatakse küll. Mu selja taga on väga paljud suurepärased inimesed, kes aduvad asja hädavajalikkust. Kes on mind hindamatult palju aidanud. Ilma kelleta poleks minust ühti.  Peamiseks “reklaaminäoks” olen aga taas mina. Mul ei olnud muud valikut. Osad võimalikest sekkujaist olid liiga vanad või haiged, keegi oli välismaal ja mõned polnud sellise koorma kandmiseks asjaga piisavalt lähedalt seotud. Juhtlõngad selle olukorra lahenemiseks olid Jumala poolt imeliselt valmis seatud. Inimesed olid kui malenupud õigetel kohtadel. Ma ei olnud kaugeltki üksi, kuid “oma näoga” jäin siiski aktsiooni põhiliseks läbiviijaks. Hakkan alles praegu aduma, kui kurnav see minu jaoks oli. Just vaimselt.

Toona, kakskümmend viis aastat tagasi tekkis “päästetud” inimesel minu vastu viha. Ta ei teadnud , et mina teda aitasin. Harjumine oma “uue olekuga” võttis aega ja muutis ärevuse raevuks. Mina olin lähim, nii distantsi, kui suhte mõttes. Mu heategu pöördus mõnes mõttes mu enese vastu, aga ma ei ole seda kordagi kahetsenud, kuigi suhet ennast kahetsesin mõneti küll. Kandsin oma saladust aastaid ja kui viimaks selle päevavalgele tõin, tekitasin korraks veelgi suurema šoki. Mingi aja pärast see taandus. Midagi tänulaadset tuli aga alles aastaid hiljem. Aga mis põhiline - inimene paranes ja enam tal toonast probleemi pole! Nüüd saab ta ka ise aru…

Praegu olen ma samuti vihaalune. Praegune abivajaja teab hästi, et minu tegutsemine on temaga toimuvate protsesside taga, aga ta ei pea seda päästmiseks ega abiks, vaid millekski hirmsaks ja julmaks. Tema ellu sissetungimiseks. Tema elu tahtevastaseks muutmiseks. Vaenlaseks olemiseks. Jah, ma tean küll, et ta pole praegu oma vaimult tema ise, aga ikkagi. See on keeruline. Soovin väga, et ühel päeval tuleb taipamine. Selgus. Ma ei oota mingit tänu. Ootan mõistmist. Enam ei ütle ma, et kolmandat korda ei teeks ma midagi säärast mitte mingil juhul. Kui muud võimalust poleks, teeksin küll. 

Sõltuvus- ja psüühikahäirega inimene pole oma haiguse edenedes mingist hetkest enam tema ise. Kui tema kõrval pole ühtegi “päästjat”, läheb asi omasoodu. Tavaliselt kiiresti allamäge. Pange tähele, “päästmine” ei tähenda siikohal lõputut halamist või tänitamist, vaid konktreetset tegutsemist. Kas kõik või mitte midagi!

 Profesionaalse abi ja ravi korral leiab abivajaja end taas üles. Sellel ajaperioodil lähedasena tema kõrval seista võib olla hirmutav ja segadusse ajav. See ei too endaga rõõmu ja tänusõnu. Pigem vastupidi. Tugev inimene saab sellega hakkama. Ta teab, kes ta on ja milline on tema eesmärk. Mis ei tähenda, et tal poleks keerukas. Mis ei tähenda, et ta ei seisaks igapäevaselt dilemma ees, kas ehk poleks parem kõik sinnapaika jätta. Siiski surub ta oma lahenduse läbi, sest ta teab, et see on õige. Piltlikult öeldes kasvõi läbi vere ja pisarate. 

Ma ei kahetse toda kahekümne viie aasta tagust tegutsemist. Sõltuvushäiresse sekkumist. Ja hoopiski ei kahetse ma praegust. Tõsisele psüühikahäirele konkreetse, aga karmina tunduva abi leidmist. Sel korral pole ma ka üksi - mu abikaasa Jaan kannab nüüd kõike koos minuga!

Aitas Jumal siis, selle ühe inimesega, aitab küllap ka nüüd, selle teisega.

Palvetan. 

Naise koht

Ma kuulun ühte komisjoni, mille koosolekutel käin tänaseks harva ja mille lõpptulemuse heaks teen ära ainult endale suunatud töölõigud. Selles komisjonis tuleb ilusti esile see, et naisi ei kohelda ikka veel meestega võrdselt ja kohati, eriti siis, kui nad julgevad sõna võtta, neid lausa naeruvääristatakse. Ega see ei käi väga märgatavalt, otse silmade vahele. Ja ega see ei käi ka kõikide selle komisjoni meesliikmete poolt. Ei, see toimub vaid ühe inimese, selle komisjoni autokraatse juhi poolt, kes ilmselgelt sooviks elimineerida iga vähegi arukama naise, sest naine peab ju teadupärast meestele kohvi pakkuma, kui nood tähtsaid asju arutavad. Kohvi tuleks pakkuda vaikides, silmad maas ja pärast ei tohiks kindlasti unustada ka nõudepesu. 

Kui mõni naine seal koosolekul sõna võtab, saab ta õige pisut rääkida. Kui ta seda kauem teeb, ta kõne katkestatakse. Selle komisjoni naised on harjunud, et nende kõne katkestatakse ja seetõttu räägivad nad kiiresti ja lühidalt, vahel ka katkendlikult ja närviliselt, nagu minagi seda mõnikord tegin. Ma ei harju ealeski, et mu juttu katkestatakse, seetõttu olen juba ammu loobunud igasugusest sõnavõttudest. 

Meie, naised, ei toeta väga teineteist. Selles valdkonnas on nimelt väga pikk tava, et naised serveerivad kohvi, mitte ei argumenteeri ja eks me ole selle ajaloos vaikimisi omaks võtnud. Mõnes muus valdkonnas oleks sellise töökeskkonna üle ammuilma skandaal tekkinud. 

Meie muutumatu reaalsus on aga järgmine. Kui mõni mees toob komisjoni ette mõne muudatusettepaneku, korraldatakse hääletus. Kui mõni naine seda teeb, tuleb tingimata vastanduda, tuleb kuulata autokraatse juhi lõputut monoloogi, miks see mõte on halb ja kuidas see ei kuulu üldse mingile hääletusele. Mul on okas hinges mitme hea, ühe või teise naise poolt lauale toodud ettepaneku osas, mille see mees ainuisikuliselt ära nullis. Praegu, kahekümne esimesel sajandil on see ikka veel võimalik.

Eelmisel korral tõi üks komisjoni (nais)liige komisjoni ette muudatusettepaneku, mida oli vajalikuks pidanud kogu tema (naistest koosnev) töörühm. Ka kaks naist komisjonist toetasid seda muudatust, öeldes selle koosolekul välja. Aga hääletust ei korraldatud. Sest meesülemus ei tahtnud. Ta ise ei ole küll antud teemal pädev, aga ebapädevaks muudeti vaikimisi hoopis nimetatud töörühm. Inimesed, kes teevad seda tööd kogu hingega oma vabast ajast. Koha kätte näitamiseks pole sõnu vajagi. Piisas sellest, et too ettepanek visati lihtsalt nurka. Naised ei otsusta midagi. Ja mehed on lihtsalt vait.

Õnneks saan seal komisjonis tegeleda ühe sellise niššiga, mida nimetatud autokraat tõesti ei valda ja seetõttu olen saanud ühise eesmärgi nimel siiski üht-teist ära teha ja mõnda teen ehk veel. Mul ei ole toimuvast kaugeltki ükskõik. Aga jube ebameeldiv on tegutseda, teades, et mu läheduses on ikka veel inimesi, kes arvavad, et naine pole täisväärtuslik inimene. 

Naisi ongi sajandeid mõtlemisest eemal hoitud. Mõelda vaid, Eestis võisid naised osaleda vabakuulajatena Tartu Ülikooli loengutel alles alates 1905.aastast. Päris õppimisvõimalus avanes neile seal 1915.aasta paiku. Ka siis ei saanud nad vaida kõiki erialasid, vaid ainult “pehmeid”, nagu näiteks õpetamine või käsitöö. Ega siis kõrgharitud naiste hulk koheselt hoogsalt kasvanud! Ka nõuka ajal oli ju mentaliteet, et naise pärusmaa on köök ja lapsed. Nüüd on aeg sada aastat edasi läinud, aga ometi arvatakse ikkagi naisi olevat küündimatud. Kuidas see on võimalik?

Aga on! Olen kindel, et ülalmainitud koosluses ei muutu mitte midagi. Mitte keegi ei tee sellele ühele märkust, selleks ollakse liiga arad. Omavahel on muidugi jutuks, aga sinna see jääb. Mina tahtsin vähemalt siia asja välja kirjutada. Muud ei suuda, kuna olen arg, mis parata. Naine, ja arg. 

Aga noh, kui poleks, ei muutuks ikkagi midagi - ta viskaks mu lihtsalt välja. Keegi ei teeks piiksugi.

Kevad tuleb

Kevad tuleb! See on imeline tunne, kui ta tulema hakkab! Kui õhk on taas tulvil kergust ja rõõmu. Kui taevas tõuseb taas kõrgemale ja muutub päris siniseks. Kui raagus puudest saad taas aru, et nende sees pulbitseb elu. Kui linnud hakkavad taas üha julgemalt rõkkama. 

Kui tahaksid minna õue ja tantsida tänavail. Väga lillelise kleidi väel. Tunda rõõmu naiseks olemisest, sest on naistepäev. Tunda rõõmu armastatud olemisest, sest on naistepäev. Libiseda kergelt üle oma naiseks saamise teekonna, moodustada selle õnnekildudest kaunilt kõlisev tuulekell. Unustada kõik raskused, mida oma kogenematusest või ekslikust meelest oma teele lubatud ja lennutada need kevadtuulega minema, sest on naistepäev. Haarata endasse erinevate naiste erinevad elusaatused ja püüda neis kõigis leida midagi head, sest on naistepäev. Tunda taas ühist naiseks olemise väge.

Neid mõtteid on lihtne mõelda, kui hinges on armastus. Aga mäletan ka aega, mil oli vaid püüd armastuse poole. Mäletan, kui armastus oli otsekui teisel pool klaasseina, kui tajusin seda vaid aimamisi. Jah, muidugi ütles mu naiselik vaist, mida igatsen, aga see oli kättesaamatu igatsus. Muidugi rääkis mu süda, missugune on mees, kes suudab mind päriselt õnnelikuks teha. Ja öelgu psühholoogid või omaarust teadjad pealegi, et õnnelikuks saab end teha vaid inimene ise. Jah, rahulolevaks saab. Jah, väärikaks saab. Jah, kauniks saab. Aga õnnest lendamise tunnet, kui tema sulle silma vaatab, kui tema sind puudutab, kui sa tema käte vahel uinud ja kui tema sulle läbi une sositab, kuidas ta sind armastab, seda ei saa inimene iseendale teha. See on next level.

Ah, kuidas naine vajab armastust! Olen ise igatsenud ja olen seda igatsust ka kõrvalt näinud. Näinud läbi valusate suhete, läbi lootuse, et kõik muutub. Tühjagi ta muutub! Aga kui ise juba “kaelast saadik sees”, ei saa ju enam välja. Ei oska. Olen lähedalt näinud, kuidas kaunid, targad ja tublid naised teevad armastuse otsimisel nutmaajavaid vigu ja kuidas nad seeläbi närbuvad. Nende süda kisendab armastuse järele, aga nad janunevad seda sealt, kust neile on juba mitmeid kordi öeldud ja muul viisil näidatud, et siit ei saa. Kahjuks nad ei kuule, sest igatsus ja puudujääk on liiga suur. Nad kraabivad kinniolevaid uksi, olemata seejuures rumalad. Nad vintsklevad abitult spiraalis, kus haigetsaamisele järgneb lootus, sealt edasi järgmine nätakas, uus leppimine, lootus ja taas valu ja pisarad. Vaesed naised…

Vahel ma puudutan oma meest, kui ta magab. Et kas ta on tõesti olemas. Et kas ta on täna ka olemas. Ja ohkan kergendatult, kui ta seepeale sügavamalt hingab. 

Temast algas minu naiselik vabadus, minu lend, minu looming, minu julgus, minu eneseteadvus. Jah, kõik see oli mul teoreetiliselt olemas ka varem, tabeli või skeemi kujul, loogikas, loetus, õpitus. Aimamisi. Kogu eelneva elu olin kõndinud pruudina altari ette, jõudmata kunagi kohale, temaga langes aga minu loor. Sain päriselt naiseks. Kui sellele mõtlen, jääb mul veel praegugi hing kinni…

Las see kevad siis tuleb! Las õhk olla pinevusest tulvil, las tulla vahele veel külmasid päevigi, aga see teadmine, et ta on varsti kohal, on ometi nii-nii ilus. 

Ärge laske endale liiga teha, armsad naised! Ärge laske. Ma tean, et mis mul viga seda rääkida, aga igatsuse loori tagant ei paista see kõik piisavalt selgelt. Olla kellegi poolt pidurdatud, vigastatud või väärtusetuks väänatud, sel pole mõtet. Ta on see, kellena ta on end sulle juba tuhat korda näidanud. Ta ei muutu. Temaga jäädki, loor näol, rändama altari ette, mida pole tegelikult olemas.  

Oijah, see meie ajalugu, minevik, hambad ristis teekond. Need kallid õnnetud esiemad. Karmid ajad. Igatsus, millel polnud vastust. Las ma tantsin teid kõiki täna õnnelikuks, oma lillelises kleidis! Las ma keerutan nii, et pärlid lendavad kaelast! Nii et päkad löövad tuld… 

Kodukontsert

 

Avega

Möödunud nädalavahetus oli vägagi eriline. 

Et tegu on vastalanud paastuajaga, peatun kõigepealt sellel, mis tundeid tekitab minus see 40-päevane Kristuse kannatusaja meenutamine üldse. Asi on nimelt selles, et vastlapäev ehk paastuajale eelnev päev on minu jaoks seotud mitmeaastase traditsiooniga, mille oleme koos sõbrannaga ellu kutsunud ja mis tekitab üksjagu ootust ja põnevust. Lootus saada paremaks inimeseks pole ju üldsegi paha! Niisiis õhin ühest küljest, teisest teadmine, et kohe saabub tõsine endasse vaatamise aeg

Vastlapäeval ei lase me niisama liugu ega õgi kukleid. Jah, me küll kohtume kohvikus, aga seal arutame hoopis üksipulgi läbi, millest sel paastuajal peaksime loobuma. Oi, need on närvekõditavalt pikad sedelid sellega, mida kõike enese jaoks selle 40 päeva jooksul piirame! (Mainin vaikselt ka seda, et paljudes asjades kipume õige pea korrektiive ja järeleandmisi tegema, aga ausõna, me vähemalt püüame!)

Sel aastal tegime aga kõik teisiti. Esiteks, me ei kohtunud. Teiseks, me ei seadnud endale toitumisega seotud piiranguid. Kolmandaks, me ei koostanud pikka nimekirja keelatust. Mina lubasin olla pika meelega (olen isikuomaduste poolest väga kärsitu) ja tänulik, mitte kritiseerida ja mitte rääkida taga. Ühtlasi lubasin paastuaja jooksul läbi lugeda Uue Testamendi. Arvan, et seda kõike tehes või mitte tehes olen sel paastuajal õigel teel.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Minu kirjutamist ajendas see tohutu tänutunne, mida nüüd väljendama asun, nii nagu paastuajal eriliselt tegema pidingi. Nimelt täitus üks mu suur unistus, kodukontserdi formaat. Jah, esimene kodukontsert ehk Kaunite Kunstide Õhtu on tõepoolest aste leidnud ja kui arvasin selle olevat selliseks “alguse asjaks”, kus kompan ajalisi piire ja inimeste ning teemade omavahelist haakumist, siis tegelikkuses kujuneski kõik täpselt selliseks nagu olin ette kujutanud. Esmalt suutsin pihku püüda aimatava meeleolu, mida seekordne teema “Eestimaa ja eesti keel” võiks pakkuda. Ja edasi läks kõik libedalt. Kõike oli parasjagu, muusikat, luulet, kunsti. Oli vaba olemist, improvisatsiooni, oli aplausi ja hiirvaikseid hetki. Mul oli imeline olla ja järelkajadest tundub, et teistelgi. Midagi ei valgunud laiali ega lõppenud ka poole sõna pealt. 

See üritus saab nüüd uueks traditsiooniks! Järgmisel korral on puudel juba lehed peal, ehk õitseb sirel, ehk on teisigi õisi. Ja ehk mängime ja luuletame aias, verandal, koos päikese ja tuulega. See saab olema pisut teistsugune Kaunite Kunstide Õhtu, aga põhiline, et säiliks sama meeleolu- tänulikkus kogu selle tohutu ilu üle, mis meid ümbritseb, muusikas, kirjanduses, kunstis, looduses- ja eelkõige meis enestes. Ainult läbi seesuguste kohtumiste ja teineteisele pühendatud vaikuse ja esitamise hetkede tuleb see kõik kiht-kihilt nähtavaks. Ja mitte ühe korraga. Läbi aja voolamise, läbi traditsiooni kinnistumise, läbi uute avastamiste. Ja läbi tohutu tänulikkuse, et see kõik on võimalik. 

Mina juba tean, millist kunstnikku ma järgmisel korral tutvustan! Aga seda ma veel ei tea, milline saab olema mu varasuvine muusika. 

Aga praegu! Oleme trioga Lõuna-Eestis, tuhiseme suuskadel ja lumelaual mägedest alla, sõidame tõstukiga üles, vuhiseme taas alla. Meil ei ole mõtteid peas, on ainult kiirus, lõputult mõnus kõrvus vihisev  kiirus. Seegi puhastab! Puhastab pea räpastest mõtetest, puhastab hinge täitmatusest. Teate, kuidas mulle meeldib kiirus! Ah ei, see pole mitte kiirustamine, millega igapäevaselt maadlen, vaid see kiirus, mille jaoks olen võtnud eraldi aja. Sööstmise aja! Hinge paitav ja lõputut rõõmu paiskav kiirus, kui mõistate.

Eestil on sünnipäev. Meie tähistame seda suuskadel. Elagu Eesti! Elagu ta lumised nõlvad! Andku Jumal talle ja meile kõigile rahu! 

Jossiga

Augus

Augu äärel :)

 Mina olen küll vahel augus, kas teie ka?

Auku kukkumine käib tavaliselt ootamatult, ütleme nii, et auk ei hüüa tulles. Eile näiteks avastasin end augus olevat siis, kui maitsestasin parasjagu lõunasöögiks mõeldud lambaribi. Töö oli igav ja aeganõudev ning andis mõtetele vaba voli lennelda. Seal need siis lendlesidki, kõneledes mulle sosinal, kuidas ma oma ressurssi mingi hakkimise, koorimise ja määrimise peale raiskan ja üldse, kui mõttetu koht on köök ja ausalt öeldes, miks just mina pean iga päev süüa tegema. Selle asemel, et midagi hoopis loomingulisemat produtseerida. Ning ühtäkki olingi vupsti! omadega augus. 

Kui ma augus olen, on mul endast nii hale meel, et hakka või nutma. Ja ega ma sealt kohe välja hüppama kah kiirusta. Pigem istun mütaki! augu põhja ja halisen endamisi. Halin muudab olemise veelgi kurvemaks. Nõuab tekki, mida enesele üll visata ja selle all end lausa külili keerata. Kägarasse.

Jaan ei ole kunagi augus. Aga meie koosoldud aastate jooksul on ta hakanud suurepäraselt tajuma, mil mida seda olen. Algul tegi ta nii, nagu mehed ikka sel puhul teevad, kui nende naised augus on - hakkas pakkuma lahendusi. Siis aga mõistis, et laused stiilis “mõtle, kui palju su elus head ja rõõmustavat on” augusolijat ei aita. Need “head ja rõõmustavad asjad” on augusolemise hetkil minuga seal augus lihtsalt kaasas, ega ma nende olemasolu eitagi. Aga jah, neist rääkimine oleks nagu õigest teemast kõrvale kaldumine. Enesehaletsuse teemast.

Kirjutasin sellest siin blogis tegelikult juba 2018.aastal, aga siis vaatasin asja hoopis teise nurga alt. Toonane postitus on järgmine:

"Ema oli jälle ülaltoas ja haletses ennast...," lugesin lastele Lindgreni raamatust "Madlike ja Jaanikingu põnn".

See lause oli kogu raamatu jooksul üht- või teistviisi esitatud mitmel korral ja tundus kummaline, et ma seda kunagi varem polnud märganud. Nimelt oli raamatu-Madlikese ja tema õe Liisbeti emal vedanud suurepärase paarisuhtega ning "ka Madlike teadis, et ta isa polnud tavaline mees". Ometi tavatses ema end aeg-ajalt haletseda!

Ja siis tabasin pointi: ennast haletseda saabki vaid väga turvalises suhtes! Lindgren pidi olema ülihea psühholoog, et selle nüansi ära tabas. Naisena tean, kuiväga tahaks vahel haletsusse langeda. Paraku on elu läinud nii, et pean ikka ja jälle näitama oma tugevat poolt, kindlat ja tahtejõulist palet, positiivset ellusuhtumist ning tegusat olekut. Teise niru hakkamasaamine, ahastus ja jõuetus ei tekita mujal, kui heas paarisuhtes suurt midagi muud, kui ärritust või viha. Eriti, kui see inimese sõnades ja olekus muudkui kordub.

Joodik Nilssoni naine näiteks ei haletsenud end raamatus kordagi. Ta kandis üksi kogu perekonna koormat, vahel ka purjus meest-  kui mööda vaadata sellest, et nende poegki ei saanud elada normaalset lapse-elu, vaid kandis oma õlul isarolli, mille viinanina kainemal perioodil jälle enesele tahtis kahmata. Ühesõnaga, seal majas ei tuntud mingit enesehaletsust. Armastust samuti mitte.

Ka täi-Miia ema, kellel üldse meest ei olnud, nii et ta lapsed pidid mingi olematu Stockholmi-isa välja mõtlema, ja kes nii palju töötas, et ta "mitte kunagi oma laste pärast ei muretsenud" (laste pärast muretsemine on ju emade pärisosa!), ei tundunud end haletsevat. Ridade vahel kleebiti talle külge kahtlasi silte, mis oleksid "sellise naise" enesehaletsuse kindlasti millekski muuks väänanud. Pigem olla nähtamatu ja vait.

Lindgren teadis, et enesehaletsushoog pole mingilgi määral ohtlik. Pigem on julgus näidata oma haavatavust üks osa tugevaks inimeseks olemisest. Nagu juba mainisin, ei saa seda aga teha ebaturvalises suhtes. Kui langen, pean olema kindel, et teine mind kinni püüab. Tekkinuks Madlikese isal siinkohal süütunne, muutunuks nendegi suhe kaugeks või konfliktseks. Aga isa säilitas väärikuse, andis aega ning hiljem visati juba teineteisele iroonilis-koomilisi repliike ning laste magamamineku ajal "hoidsid ema ja isa jälle teineteisel ümbert kinni".

Ah, miks ei võiks elu olla nii lihtne ja ilus?

Nii kirjutasin toona. Aga nüüd on ka minul selline paarisuhe, kus aeg-ajalt end turvaliselt haletseda. On see vast õnn! Päris ausalt kohe! Ma ei peagi enam olema mingi tank ega raudne leedi. Olen naine!

 Muide, ma tean küll, kuidas august välja saab! Selleks tuleb õue minna. Ja väga kiiresti kõndida. Nii kiiresti, kui jalad vähegi võtavad. Ja pikalt! Mida pikemalt, seda kindlamini sikutad end jälle augu äärele ja märkamatult oledki päriselus tagasi. 

Lambaribi oli kaks tundi ahjus. Koos porgandite ja sibulatega. Kui tagasi jõudsin, oli just õige aeg see välja võtta ja sööma hakata. Ja pärast sööki “hoidsime jälle teineteisel ümbert kinni”. Pidime nimelt harjutama aeglase valsi uut, keerukat kombinatsiooni. 

Jah, miks ei peakski elu olema nii lihtne ja ilus!

***

NB! Sellesama söögi-teemaga olen augus olnud ennegi. Just leidsin seitse aastat tagasi jaanuaris kirjutatud luuletuse Supinaine:

oh,

mõtlesin supilt vahtu riisudes

oleks mul kümnendikkugi seda aega

mis sekund sekundi haaval 

päev-päevalt

mu kätelt vahustesse voogudesse pudeneb

kus siis alles teeksin!

porgandikuubikud ja kana

tunduvad nii tühised

õige loomeinimese
sisukate võimaluste kõrval

Teisest küljest vaadatuna

võib aga just klaar puljong kõneleda
maailma muutvaist

supernaistest

muutes nad veidi kollakatena
nähtavaks

nende endi kokkukeedetud leeme
selgel peegelpildil