Traumatöö koolitus

 

Käisin nädalavahetusel Tartus traumateraapia koolitusel. Sel korral käsitleti ka põlvkondadeülest traumat, seda, miks see võib tekkida, kuidas seda ära tunda ning loomulikult, kuidas sellest terveneda. Väga suur osa sellest koolitusest põhines kehatööl. Tihtilugu on just keha ja sellega seotud tundmused kunagi aset leidnud trauma talletajad. Kõige lihtsamaks näiteks on sõnad, mis justkui ei tule suust välja, kui traumaatilisest teemast rääkida. Kangestumine, paanikatunne, pisarad, kõri pitsitamine, kiirendatud hingamine, mingist tegevusest paaniline hoidumine - need on vaid mõningad näited, mis võivad ilmneda traumajärgse stressihäire puhul. Aga mitte ainult. 

Trauma teemat võib hakata kahtlustama siis, kui teraapia edenemisel ilmneb arusaamatu tõrge. Miski oleks otsekui varjul, kuigi kõik inimese elu ja olemist puudutavad valdkonnad tunduvad olevat käsitletud.  Tõepoolest, inimesed on ääretult nutikad, leiutamaks erinevaid toimetulekumehhanisme, mis aitavad neil kunagi saadud (või esivanemate poolt edasi antud) traumaga päevast-päeva toime tulla. Koos spetsialistiga läbitöötatud trauma on aga justkui haav, mis saab enne ilusat kinnikasvamist puhastatud ja hoolitsetud. Vaevumärgatava armikesega pole ju mingi kunst edasi elada! Seetõttu on traumaga töötamine lausa hädavajalik oskus.

Meie, terapeudid, käsitlesime põlvkondadeülese trauma teemat läbi oma esivanemate lugude. Eestlastena leiame neis lugudes hõlpsasti traumakohad üles. Pole vist ainsatki pereliini, keda poleks otseselt või kaudselt puudutatud teine maailmasõda ja selle koledused - küüditamised, põgenemised, sundmobiliseerimised, kodude kaotamised, lahingutes haavata- või surmasaamised. Igal perel on sellest ajast oma mälestus, mõnel vähem, mõnel rohkem traumeeriv. Suuresti oleneb see ju ka inimeste isikuomadustest, kuidas kaotuste ja leinaga toime tullakse.

Igatahes võtsime luubi alla oma lood. Mina oma vanaisa oma.

Mu vanaisa oli soomepoiss ja võitles teiste eestlasega Soome poolel Talvesõjas. Kui Soome riik eestlased välja andis, sattus vanaisa sakslaste kätte sõjavangi ning viidi Pärnu vangilaagrisse. Sealt õnnestus tal imekombel põgeneda ning rännata läbi Eesti kodukandi, Lääne-Virumaa metsadesse, kuhu jäi koos teiste poistega redutama. Temast sai metsavend. 

Ei tea, kas juhuse tahtel või Jumala juhtimisel on ka minu vanaema kodutalu - paik, kus praegu asub mu vanemate suvekodu - põlislaantega palistatud ja mu vanaema perest sai metsavendade salajane abistaja. Õige pea tärkas mu vanaisa ja vanaema vahel armastus. Koosolemise aega said noored näpistada vaid öötundidest, päevavalgus oli selleks liiga ohtlik. Oleme ikka rääkinud, et vanaisa käis vanaema juures ehal - nagu vanal ajal ikka kombeks oli.

Ühel koidikul naases vanaisa jälle vanaema juurest metsa ning leidis kõik oma kaaslased mahalastuna. Venelased olid nad tabanud. Nende kehad olid olnud veel soojad, seega oli too hirmus veretöö leidnud aset vahetult enne vanaisa tagasijõudmist. 

Sellest hirmsast vapustusest polnud aga veel küll. Summutatud häälil levisid jutud vanaisast kui ellujäänust edasi ja ühel päeval (või ööl), kui vanaisa taas vanaema külastas, müdistasid venelased äkitselt ukse taga. Teha polnud midagi. Vanaisa hüppas küll köögipõrandal asunud keldriluugist sisse, aga teadis isegi, et on nüüd kadunud mees. 

Venelastega oli kaasas üks selle küla mees. Nuhk, äraandja, nagu võite arvata. Otsinud toad läbi, küsis ta, kas keegi on all keldris. Teised vastasid, et pole seal kedagi. Ja siis ronis too mees alla. Muidugi nägi ta vanaisa kohe. Nad vaatasid teineteisele otse silma. Omaküla mees asetas oma relva vanaisa oimukohale. Siis aga pöördus ta ootamatult ümber, ronis üles ja teatas valjul häälel, et all pole kedagi. 

Ma ei tea, kas ka sellisel inimesel tärkas korraga südametunnistus, samuti ei aima ma ligilähedaltki, mis tunne oli vanaisal püssitoru ees seista. Aga ta pääses. Tõsi, koledustest räsitud närve hakkas ta ravima alkoholi abil ning ka neid lugusid suutis ta jutustada vaid siis, kui oli vintis, aga ma mõistan teda. 

Koolitusel tolle looga töötades avastasin korraga ka seda, et mina, kes ma arvasin end olevat täielikult foobiavaba, kannan üht päris korralikku hirmu - relvad. Kardan relvasid lausa paaniliselt. Ma ei taha nendega mingit tegemist teha! Kuna mul pole selleks ka erilist vajadust olnud, on see hirm mitteaktiivsena kusagil kuklapoolel. Aga näe, on!

Paradoksaalsel kombel on mu tütred, kodutütrekesed, väga head püssilaskjad ja käivad kolmapäeviti Männiku lasketiirus end veelgi paremaks treenimas. Neil pole mingit põlvkondade ülest traumat. Äkki seetõttu mitte, et mu eks-ämm on laskmise Eesti meister ja võibolla on see pool tugevam :)

Aga see pole veel kõik. Öösel peale esimest koolituspäeva ei saanud ma kuidagi uinuda. Ja korraga tabas mind paanikahoog. Õnneks jagas minuga tuba mu armas terapeudist sõbranna ja kolleeg ning üheskoos saime asjale jälile. Minul kerkis nimelt üles hoopis üks teine, hiljutine trauma, millega ma pole samuti eriti tegelenud, sest "saan ju kõigega suurepäraselt hakkama".

On asju, mida teab kogu üldsus ja on asju, mida teavad vaid vähesed. Seda, et mu mehega lausa ebainimlikult käituti, kuigi ta oma karjääri jooksul tegi tegusid, millest enamus ei oskaks isegi unistada - ja kuidas teda karistati pelgalt minu armastamise pärast, teavad vast paljud. Ja kui ebaõiglane on see, et mõned ei suvatse seal, kus oleks ilus ja vajalik, enam isegi ta nime mainida, on vast ka tähele pandud. Aga just sellise vastiku käitumise pärast, mida ma ei hakka mitte ealeski mõistma, ei paota ma oma suud isiklikumate teemade osas. Mainin vaid seda, et Jumala poolt eriliste annetega õnnistatud inimesed saavad igal pool hakkama. Said toona ka Siberis, kui elu anti.

Minu usaldus inimeste vastu on tublisti vähenenud. Nad võivad ka rahuajal armutult hävitada. Niisiis on, millega tegeleda. 

Kaks lugu. Lugu number üks.

 Esimene lugu leidis aset Muhu saarel. Neil oli seal maja. Mõni nimetas seda suvilaks, kuid polnud ta suvila ühti, täitsa elumaja. Lausa talu, kui soovite. 

Naine oli selle ostnud umbes kümme aastat tagasi, kui juured teda tagasi isapoolsetele radadele kutsusid. Koht oli ideaane, merelähedane ja puha. Aasta-aastalt oli Naine seda ilusamaks ja isikupäraseks kõpitsenud. See polnudki ülemäära keerukas, kuna loomeinimesed olid seal ennegi elanud ning tee kujunduse osas sisse rajanud. Või vähemalt õhustiku osas. 

Kui majja tuli Mees, muutus kõik veelgi lihtsamaks ja loogilisemaks - ikkagi kaks pead ja neli kätt. Õue ja aidaaluse tööd jäid nüüd rohkem Mehe, tubased Naise kanda. Asjad liikusid sel viisil hoopis kiiremini. Paigas, kus on palju armastust, on see täiesti loomulik. Kahepeale sai võimalikuks isegi uue rookatuse tellimine ja ehitus. Üksi poleks Naine nii kallist ja mahukat projekti küll oma õlule võtnud. 

Ühesõnaga, elu oli ses Muhu kirdenurga majakeses otsekui lill. Lapsedki soovisid seal suviti puhata - ja olid need alles puhkused! Sõpru oli sealkandis palju, suved soojad ja pilvitud, mis sa hing veel ihkad!

Aga praegu polnud suvi. Oli jaanuar. Lumi oli pika sulailma tulemusel peaaegu kadunud, kuivenduskraavid kaelani vett täis, kohati ajasid ülegi. Õhk oli niiske ja jahe. 

Nad ei tahtnud endale tunnistada, et talvel ei ole Muhus mingit imedemaad. Talvel on kogu sealne värk seotud ainult tohutu ebamugavuse ja külmatundega. Jah, kui kogu aeg sees elada, oleks teisiti. Kui helikopteriga maanduda. 

Eks vast seetõttu oligi Naine ärgitanud, et sõidetagu ikka majale lähemale, saab asja kiiremini tehtud. Teiselt poolt olnuks kole pikk maa jala käia, autoga sealt ligi ei pääase. Ja Mees nõustus.

Nüüd olid nad rinnuni saviseguses mudas. Õigupoolest oli seda nende auto, aga vahet pole. Ilma autota sealt niikuinii minema ei pääseks. Olukord oli üsna niru. Hõbedase masina esirattad tegid abituid ringe ja kaevasid teda üha sügavamale porri. Auto läikivat nina ja nörritavat porimülgast lahutasid nüüd veel mõned tühised millimeetrid. 

Naine oli ahastuses, aga ei näidanud seda välja. Mees oli meeleheitel, aga ei näidanud seda samuti välja. Naine pakkus välja, et toob aida alt mõned lauajupid. Mees arvas, et hilja - auto on juba liiga sügaval mülkas. Rohkem nad omavahel ei rääkinud. Kui selgus, et Naine suutis kinnijäämise kohale lohistada vaid paar tühist riiulitükki, muutus olukord veelgi hõredamaks. Seda, et mõlemad olid kaelani porised, ei pannud kumbki tähele. Kummagi peas vasardas üksainus küsimus - miks me siin üldse oleme?

Vastus oli muidugi olemas, aga see ei omanud enam tähtsust. Hämardus.

Naisel olid jalas punased saapad. Nüüd ei olnud need saapad enam punased, vaid pruunikad. Saapataldade all olid hiiglaslikud saviklotsid, mis astudes lirtsusid. Otsekui itsitades. Naine otsustas saapad kraavis ära pesta. Selle tegevusega tundus saavat olukorda päästa. Kraavi vesi oli jääkülm. Sõrmed tõmbusid krampi. Taevasse tekkisid täpp täpi haaval esimesed tähed. Vesi peegeldus mustjalt ja solises poristelt taldadelt tagasi kraavi. Naine pesi ja pesi. Ümbrus ja taamal kinnijäänud auto olid otsekui muust maailmast. Tähtis oli punane uuesti kätte saada.

Abi tuli ka, sest Mees kutsus. Mõned mehed on vaimult tugevamad. Tema on.

Mees ise ei arvanud, et ta oleks olnud eriliselt tugev. Ta mõtles, et poleks pidanud Naise nõu kuulama. Oleks pidanud teiselt poolt lähenema, nagu esialgne plaan ette nägi. Mis sest, et see tähendas pikka jalgsi teekonda. Mehe meelest oleks saanud vajalikud toimingud sedakaudu ilusti tehtud. 

Naine mõtles, et oleks pidanud üldse Muhust keelduma. Kohe praamile ja linna! Ta ei tahtnud mõeldagi, et nende tundide jooksul ei saanud tema mitte millegagi hakkama. Salgas viimaks sellegi maha, et ei jaksanud tabalukku kinni vajutada. Ei julgenud meest appi kutsuda, et teine tegutseb niikuinii võimete piiril.

Saabaste olukord polnud ka pimeduses näha…

Naine vältis pingsalt mõtet, et pole sedalaadi ekstreemsusteks suuteline. Hoopiski ei liikunud ta süvitsi mõttega, et kas ta pole enam suuteline või pole kunagi olnudki. Kunagi oli ta ju samuti üksipäini poris kinni olnud, aga siis sai auto rattad kuidagi ikkagi laudadele. See oli siis.

Nüüd oleks Naine tahtnud oma punaste saabastega sooja bensiinijaama uksest sisse astuda ja sealt kotikese kaminapuid osta. Küttepuid nad maal toomas olidki…

Koduteel leidis mehe käsi vargsi naise oma. Korraga ei olnud enam vahet, mis mõtted kummalgi peas. Tähis oli see, et kummagi käed olid taas soojad. Ja et need põimusid.

Naise punased saapad pesi mees linnakodus puhtaks ja lõi läikima. Naine sellal juba magas.

Minu Joss

 Oeh, kuidas see aeg küll lendab!

Vaatasin täna oma poega, Karl Johanni. Ta on pikk, väga sale, aga pideva treenimise tõttu täitsa toredate lihastega poiss, minust peajagu pikem, jalad seitse numbrit suuremad kui mul. Hele juuksepahmak on ta pealael uljalt püsti, terased silmad süsimustade kulmude all, suu mõnusasti muigel ja liigutused kibekiired, otsukui oleks pidevalt kuhugi hilinemas. See viimane tekitab me majas väikeseid kaoseid ja jätab aeg-ajalt isegi lohakuse mulje, aga ega ma mingi tähenärija pole! 

Jalas kannab mu poiss selliseid pükse, mis minu arvates on iga hetk maha langemas, (säärased on kahjuks ikka veel moes,) aga kuna talle endale ja temaealistele tunduvad sellised meeldivat, siis olgu nii. Kui vähegi võimalik, riietub Karl Johann ilmale mittevastavalt, see tähendab liiga õhukeselt ning näiteks mütsi ei kasutaks ta üldse, kui ma sellega talle järele ei jookseks. Aga Karl Johann on hea poiss ja kuulab sõna, kui ma teda ukse peal heleda häälega tagasi kutsun. Väga palju ma siiski tema outfiti pärast ei muretse.

Kunagi oli Karl Johann imearmas murelik poisike. Ta muretses kõige pärast ja püüdis vapralt maailma asju oma kontrolli all hoida. Kõige suuremad mureobjektid olime meie - mina ja tüdrukud. Peale lahutust, kui ma trioga üksi jäin, muretses Karl Johann näiteks selle üle, kas maja uksed on ööseks lukustatud, kas autol ikka kütust jagub või kas me saame oma autoga õigeaegselt praamilt maha. Vaene poisike!

Õnneks oli tal siiski aega ka selleks, et olla mõnus väike krutskipoiss. Mingeid suuri pahandusi pole Karl Johanniga kunagi olnud, samuti ei ole ta eales mu usaldust kuritarvitanud. Tegu oli ikka rohkem viperustega. Poistel ju ikka juhtub! Ja kallistustega ei hoidnud Karl Johann kunagi kokku. Saan neid temalt siiani piisavalt.

Täna teeb mind kõige tänulikumaks see, et Karl Johannist on kasvanud elurõõmus noor. Ta pole enam mingi muretseja! Karl Johannil on palju sõpru, ta on hinnatud kaaslane ja tubli spordipoiss. Olen oma töö tõttu kohtunud paljude temaealiste noortega, kes on kurvad, tüdinud, ilma edasise sihita. Karl Johann on elu osas väga uudishimulik. Jah, minagi olen vahel hädas, et ta veedab liiga palju aega arvutis. Aga kuna ta õppimine on hea ja sporti teeb ta ka piisavalt, õiendan selle üle üsna harva. Hindan pigem elujõu ja elurõõmu nivood. See on mu poisil üsnagi laes. 

Mind emana teeb selline poiss väga õnnelikuks!

Üks naljapilt

Sõprusest ja inventuurist

 Enne kui kirjutan armastusest, panen kirja mõned mõtted sõprusest. 

Mulle väga meeldib Jaani sõbra Mårteni ütlus: õige sõber tuleb sõbrale ka paadi alla järele. Ja kui sõbral pole paatigi, võtab paadi kaasa. 

Tegelikult ongi hea, kui sõpru pole liiga palju. Olgu vähe, aga need, kes on, olgu ustavad. Keerulised eluperioodid on ses osas head, et läbi nende selgub üsna kindlalt ja koheselt, kes on su sõbrad, kes mitte. Saab teha korraliku inventuuri. 

Võlts-sõbrad otsivad su seltskonda eri põhjustel. Kas ise selle foonil pildile saamiseks, põnevuse või uudishimu pärast või tont teab, milleks. Igatahes mitte sinu enda pärast. Huvitad neid vaid vahendina. Tegelikult on üsna kerge aru saada, kas üks või teine tutvus on jätkusuutlik ja saab kasvada sõpruseks või mitte. Aga jõuad sa alati neid inimkatseid teha…

Armastasin kunagi väga pidusid korraldada. Põhjusi leiab ju alati. Küll oli selleks kukeseene, lesta või grilli hooaeg, küll erinevad tähtpäevad. Pingutasin, möllasin - ja inimesed tulid. Seltskond kasvas aastatega üha suuremaks. Oli meeleolukas, sai nalja, sai süüa-juua. Eks mõnele oli pidu ka põhjus kodust välja tulemiseks. Mulle, tollal lahkuläinud naisele, andsid need koosviibimised elurõõmu, võimalust ilutsemiseks ja olmemuredest vabanemiseks.

Lubasin sel perioodil mõne inimese endale päris lähedale. Ma ei ole küll eriti lihtsalt avanev tüüp, aga ometi tekitavad sellised koosviibimised mingi iseäraliku meie-tunde ja neil hetkil sa lihtsalt ei hooma, kes neist võiks sinust keerulisel hetkel ära pöörata. Ilmselgelt rääkisin mõne võlts-sõbraga liiga palju ja liiga südamest südamesse. 

Vaadake, sellest ei oleks midagi, kui olukord ei keeraks võlts-sõpruse puhul ühel hetkel su enda vastu. Õige sõber on usaldusväärne. Talle ei pruugi hoopiski su kõik otsused või elukäänakud meeldida, õigupoolest ei pruugi ta mõnda su käiku üldse mõista - eriti kui oled olnud mõnes asjas meelekindluseta, kõikuv, otsustanud kord nii, kord naa. Saa siis sellisest aru!

Tean seda omast käest. Olen näinud palju mulle kummastavaid suhteid, otsustamatust, muutlikkust, talumatu talumist. Aga on suur vahe, kas näen neid terapeudi või sõbrana. Sõbrana on mulle mingil põhjusel tähtis ja kallis kindel inimene, mitte see, mis valikuid ta teeb, kellega elab või kellest lahutas või kuidas oma lapsi kasvatab või milline on tema kodu. Loomulikult olen ma ta kõrval ka tema elutormides, heitlustes, kahetsustes, ümbermõtlemistes, kõhklemistes ja muus, mida üks inimelu sisaldab. Võin ju soovida talle mõnel hetkel nõu anda või loota, et ta ühel või teisel viisil otsustaks või käituks, aga kui ta seda ei tee, ei hülga ma teda selle eest. Jään tema kõrvale. Sest mu sõber on tähtis just selle inimesena, nagu ta on, koos oma veidruste, nõrkuste ja vigadega. Kes olen mina, et tema eluteed juhtida?

Paistab, et osadele mu võlts-sõpradest ei meeldinud minu aastatagused skandaalsed valikud kohe sugugi. Nad pole kordagi küsinud, kuidas mul nüüd läheb, kuidas end tunnen, mis on praegu teisiti. Kui päris sõbrad on teinud komplimente, et tundun olevat nii õnnelik, et lausa säran - mida ma ju tegelikult olengi - siis seda kohta võlts-sõbrad ei kuule ega näe. Nad väljenduvad südamerahuga nii, nagu poleks mind enam üldse olemas. 

Uhh, see ei ole sugugi tore tõdemus! Kuigi neid endisi võlts-sõpru on vaid mõni ja nad kuuluvad eranditult ühte ja samasse ringkonda, on ikkagi jube mõelda, et ma nad toona enesele nii lähedale lubasin. Nüüd on sellega muidugi kriips peal. Olen halastamatult kõik säärased oma suhtlusringkonnast kõrvaldanud. Nad ei soovi head, kindel see. 

Päris sõbrad on aga kõik alles, sajaprotsediliselt! Imelised minu inimesed! Ja see ongi kõige olulisem. Inventuurid on aeg-ajalt väga vajalikud. Peab olema hoopis tänulik, et elu nad ette kannab.

Kirjutan harva, sest…

Miks ma nii harva kirjutan? Tegelikult ei kirjuta harva. Kirjutan lausa iga päev, mõnel päeval kohe pikalt. Aga seda kirjutist ei saa ma veel siin jagada, sest sellest sünnib mu uus lapsuke, uus raamat. See on ilus töö, mis kannab mind uuesti läbi ühest erilisest eluetapist. Varsti jagan lähemalt! 

Aga tegelikult soovin varsti ka siia kirjutada. Tahan kirjutada armastusest. Taipasin hiljuti, et ma ei ole siiani päriselt toibunud sellest, millest me Jaaniga oleme pidanud läbi tulema ja kui jõletult ja halastamatult on meiega käitutud - selle eest, et julgesime olla teistsugused, julgesime elada. Et valisime armastuse. 

Enamik inimesi on muidugi head. Ka kirikus on häid hulga rohkem. Paljusid ma aga enam lihtsalt ei usalda. Pigem olla ettevaatlik. Näiteks neid, kes esinesid mu suurte sõpradena, kui mul oli kõik hästi, aga kes mu koheselt hülgasid, kui jamaks läks, muide, kõik “kirikuinimesed”. Mõni andis sõnadega hagu juurdegi, nagu olen kuulnud. Ja mõni teine on hakanud käituma nii, nagu mind ei oleks olemaski. Ma ei saa öelda, et säärased reeturid ei oleks teinud haiget. Jah, seisnuks nad kaugemal, oleks mul ükskõik. Aga nad käisid ju mu koduski!

Aga see pole veel kõik. See, et avalikus ruumis räuskavaid “kristlasi” kõrgemalt poolt ei peatatud, teeb samuti kohutavalt kurva tunde. Omasid ei hoita. Meie’t pole olemas. 

Vahel tahaksin kõige agaramatele obaduste jagajaile lihtsalt karjuda, et teie, kes te me elu ära laastasite - selle eest, et meie kaks valisime koosolemise, kuigi ei tohtinud seda teie arvates teha - teie olete samuti kõigest inimesed, kuigi kujutate endast eiteamida. Ehk arvate siiani, et kõnelesite oma kurjuse ja hävitamisega Jumala nimel? Jätke meelde, te olete inimesed, täpselt nagu meie! Ükskõik milliste auastmetega te end üle ei külva või kui vagana te end ka ei esitleks. Te olete inimesed, kes on arvanud enesel olevat õiguse kaasinimeste elusid purustada. 

Kust teie teate, kui palju me oleme isekeskis kannatanud? Kust teie teate meie alandlikkuse määra? Kust teie teate, milliste raskuste ja dilemmadega seisime silmitsi enne ja pärast elutähtsate otsuste langetamist? Kust te, kalgid, teate, kui palju oleme andestust palunud päris Jumalalt, halastavalt Isalt, et me teisiti ei suutnud, ei osanud? Päris Jumal on andestav. Inimene võib aga olla lõpmata julm. 

Muide, varem ma tundsin nende osas, kes oma kolme-, nelja- või viiekümnendat abieluaastat avalikkusega jagasid, mõningast kadedusetorget. Nüüd on mul aga üksõik. Ma ei keskendu enam üldse võõrastele eludele, mille nüansse ma ei tea. Julgen seista iseenese eest ja valju häälega öelda, et minu elus on imeline armastus. Ja armastust on mu elus eelnevaltki olnud. Nagu ka Jaani elus. Lühemalt kestvad armastuslood ei ole mitte kuidagi väärtusetumad, armastus, mis ei kesta kogu elu vältel ühe ja sama inimese vastu, ei ole mitte mingil määral lahjem ega ebaõigem. Tähtis on kvaliteet. 

Jah, tahan kirjutada armastusest. Ja sellest, kuidas me oma äralaastatud elud jälle kokku korjasime. Ja sellest, kuidas Jumal meid hoidis - kui osad “padukristlikud” inimesed võtsid voli meid hävitada.

Varsti. 

Söögitegemisest ja muust

 Viibisime Jaaniga nädala keskel ühel toredal üritusel ühes Eestimaa keskel asuvas väikelinnas. See päädis suurema seltskonna ühise lõunasöögiga. Mina sain taas uusi tutvusi, kõik inimesed olid lahked ja heatujulised. 

Aga mitte selles ei tahtnud ma kirjutada. Minu mõtteisse jäi hoopis üks teema, mida tänapäeva noorte maailmas hoopis teistsugusena tajutakse, kui nn vanema põlvkonna seas. Nimelt soorollide teema. Kusjuures ma pole kunagi väga valjult julgenud mõelda, et seisan siinkohal noorema põlvkonna poolel.

Üks eakam härrasmees meie lauast hakkas nimelt korraga väga oma prouat kiitma. See oli väga-väga ilus. Inimesed on kaua abielus olnud, aga ikka armastavad teineteist ja soovivad seda teistegagi jagada - kui südantsoojendav! Aga siis ütles härra sellise lause: ”Eks ma ta ikka söögitegemise pärast kunagi võtsin, sest nii hästi kui tema, ei tee süüa ükski kokk! Ma ise ei tea köögiasjadest mitte midagi.” Laudkond noogutas. Mina mitte. Hingasin sügavalt sisse ja välja. 

Kui me Jaaniga “kokku saime”, siis meie esimesel kooselu nädalal, mis ei möödunud üldsegi Eestis, tegi süüa eranditult Jaan. Olin seni arvanud, et kirikuõpetaja Tammsalu ei oska isegi muna praadida. Ta tundus nimelt olevat reaalsest maailmast üsna hoitud. Pealegi tundub selles valdkonnas kehtivat pigem reegel, et naine peab tegema pirukat ja pesema kohvitasse. Minu sees oli sel teemal palju sisemisi vastuolusid. Meie esimene nädal üheskoos kõneles aga hoopis muud. Olin toona Jaani söögitegemise oskusest lausa vaimustuses. Toidud olid lihtsad, kuid maitsvad. Ta üllatas mind.  

Millegipärast olin arvamusel, et just söögitegemisest saab meie paarisuhte “nõrgim lüli”. Nimelt, kuigi ka mina teen süüa hästi ja mis põhiline, kiiresti ning võin seda teha järjepanu nagu mingi kombain, sest pere on suur, siis peetagu meeles - see ei ole tihtilugu sugugi mu esimene valik. Samas, eks mullegi meeldib, kui Jaan kiidab ja lapsed ütlevad, et emme toit on maailma parim. Ja rõõmu teha mulle ju meeldib. Aga kui Jaan väidaks, et ta võttis mu naiseks pelgalt söögitegemise oskuse pärast, oleksin ikka väga pettumud. 

Hoolimata meie esimese nädala üllatusesinemisest ei jäänud Jaan meie pere söögitegijaks. Mkmm. See olen endiselt mina. Nimelt õige pea, kui meil toidu-teema jutuks tuli, tunnistas ka tema üles, et tegelikult talle see absoluutselt ei meeldi. Samas tabasin ära, et see ei tähenda sugugi, et see mees köögis ei suudaks viibida ja et tal asjad käest kukuks - ei! Selgus, et talle meeldivad köögis risti vastupidised toimetused kui mulle ning seega sai paika pandud, et võin vabalt võtta söögitegemise protsessi enda kanda, ilma igasuguse pingeta. Tema teeb lihtsalt neid teisi asju. Tihti toimetamegi kahekesi. Või kasutame muid toiduhankimise variante. Igatahes võib öelda, et sööme tervislikult ja hästi.

Naised ei pea olema kudujad ja küpstajad, kui nad on hingelt hoopis maalrid või restauraatorid. Uute põlvkondade jaoks on selline suhtumine elementaarne. Isad hoiavad lapsi emadega võrdselt, karjääri võivad teha mõlemad - kui nad seda soovivad ja teistmoodi ei otsusta. Naise rollile on hoopis vähem eeldusi. 

Muide, meie peres on enamus asju siiski soorollide-põhised, aga mitte meie vanuse pärast, vaid seepärast, et meile sobib nii. Jaani jaoks polnud mingi probleem, kui soovisin Muhus mõnel päeval tõrvaõlitada ja saagida ning lõunasöögi termopotiga mujalt lauale tõin. Ilmselgelt armastab ta mind hoopis muude asjade pärast. Jumal tänatud!

See paar, kellest eelnevalt kõnelesin, oli ikkagi imearmas. Nad on lihtsalt teistsugused, oma ajastu lapsed. Maailm muutub koos ajaga. Mõned võtavad uued arengud koheselt omaks, osad aga ei soovi muutusi oma elupäevade lõpuni. Usun, et valesid variante polegi. Peaasi, et kõik osapooled oleksid rahul ja õnnelikud. 

Ahjaa, üks asi veel. Minu vanaisa tuli alati söögilauda hõikamise peale, kui laud oli kaetud. Vahel pöördus ta aga sõnatult oma tuppa tagasi. Kui vanaema küsis, mis siis nüüd, vastas ta: “Ma ei saa sea kombel sööma hakata. Võid pole laual!” Ja vanaema tõigi või lauale. Heh…

Emadepäeva eel

Alustasin selle blogi kirjutamist, kui kolmikud olid pooleteist aastased. Olen vaid väga põgusalt puudutanud nende ootust, sündi ja imikuiga. Nüüd, emadepäeva eel, tuli tahtmine ka seda aega taas meenutada. Olles esmalt sünnitanud ka üksiku lapse, võin kinnitada seda, mida enamus inimesi laste arvust olenemata aimata võib - kolm korraga on ikka hoopis teine lugu. 

Juba ootus oli täiesti teistsugune. Kui esimese lapsega ei saanud üks mu kursuseõde veel isegi maikuus mu lapseootusest aru (laps sündis juuni algul), siis trio puhul küsiti juba augustis, millal sünnitan (plaaniline keiser oli detsembri lõpus.)

Lapsed sündisid 36-ndal rasedusnädalal täiesti plaaniliselt. Nad olid kõik umbes kahe ja poolekilosed ning viiekümne sentimeetri kanti pikkusega. Olime kuus päeva sünnitusmajas, kusjuures mitte laste pärast, nendega oli kõik korras, vaid minu turgutamiseks. Nii pikalt väljakantud kolmikrasedus on haruldus, mille eest olen oma kehale lõpmata tänulik. Siiski vajasin peale sünnitust kahte vereülekannet ja veidike puhkust.

Kui oma kolme vastsündinuga koju jõudsime, algas elu, mis erines totaalselt eelnevast. Toona 14-aastane Helis oli seni "kurgu all kasvanud laps". Olime temaga väga lähedased. Kõik, mis minusse puutus, toimis ja oli tema jaoks turvaline. Ka minu süda oli meie ema-lapse suhte osas rahul. 

Aga nüüd tuli tal päevapealt saada suureks. Mul ei olnud enam aega millegagi aidata! Ma ei tea siiani, kuidas see olukord talle tegelikult mõjus. Näiliselt oli ta vägagi vapper, aidates mind selles "segasumma suvilas" kordades enam, kui ta aimata oskab. 

Õnneks oli mul ka mujalt tulevat abi. Esimesel viiel kuul käisid meie juures vaheldumisi kaks ööhoidjat. Teatavasti magavad vastsündinud lapsed üsna kaootiliselt. Need noored ämmaemandaks õppivad naised päästsid me pere suuremast katastroofist, kuna öösiti ei oleks mul vastasel juhul olnud loota kellelegi, pikalt magamata olek mõjub aga laastavalt eelkõige närvisüsteemile. Loomulikult tilkus mu süda verd, aga vahel tuleb valida keerukatest valikutest parim. Minu lapsed said hommikuti väljapuhanud emme. Jaksasin päeval ihu ja hingega tegutseda. Tänu nende isale selle võimaldamise eest.

Ka päeval käis meil algul kodutööde-abiline. Hiljem käis hoidmisel abiks ja emotsionaalseks toeks laste vanaema, mu hea ämm. Aja möödudes lisandus veelgi häid lapsehoidjaid.

Mäletan, et üritasin trio sünnist saati kujundada neile ühtset ja kindlat päevaplaani. Tegelikult õige pea see ka õnnestus. Juba umbes viiekuuselt magasid nad enam-vähem kogu öö. Siiski mäletan ka olukordi lõpututest magamapanekutest, kas siis vankriga ringi traavimise või verandal tuhandeid kordi edasi-tagasi kõigutamise näol. Mäletan liigvarajasi ärkamisi, haiguste tõttu olematuid öid, mäletan hirmumomente ja nuttu. Mäletan ahastust, et mind on vaid üks. Emotsionaalset üksindust. On üksikuid sündmusi, mida ma sellest perioodist ei mäletagi. Ometi sain hakkama.

Emadus on üks olulisemaid ja ilusamaid osi minu elust. Kõik mu lapsed olid meeletult oodatud ja on väga armastatud. Kui ma neid kõiki praegu vaatan, olen tänulik, rahul ja uhke. Helis saab varsti kolmkümmend, tal on tore abikaasa ja kaks imearmsat last, minu ülikallist lapselast. Suhtleme temaga peaaegu igapäevaselt. Kolmikud on viisteist. Nendestki on kasvanud arukad, tundlikud ja iseseisvad noored. Saame omavahel kõigest rääkida. Julgen rõõmuga öelda, et meie suhe on lähedane ja hea. Nad tahavad minuga koos olla, käia ja avastada! 

Samas tean endas mitmeid puudujääke ja vajakajäämisi. Ka emarollis. Olen olnud kärsitu ja vahel äraarvamatu. Minus on vähe järjepidevust. Ma ei ole alati olnud nende jaoks olemas. Olen olnud väsinud ja ületöötanud. Ometi tean, et minuga saab mure korral rääkida. Loodan, et mu lapsed tajuvad igal päeva, kuiväga neid armastan. 

See aasta ei ole olnud kerge. Ometi on just emaroll olnud see, mis on jäänud muutumatuks ja murdumatuks. See eriline side ei katke iial. 

Järelsõna raamatule

 

Seisan jälle sel kivil. Mina, naine. Mereniiskusest raskeks muutunud tugevast kangast maani kleit laperdab üht- ja teistpidi vastu mu jalgu, üle õlgade heidetud päikesetriibune villane pleed vajutab end aga soojalt ümber ülakeha. 

Tuul tuuseldab tavapärases äraarvamatuses, kord raevuhoogudena roostiku kallal, kord valju vinguhäälega kadakaladvus, siis aga hoopiski rannikuvetes, lajatades pisikesi vihaseid laineharjasid üle vees kükitavate kivirahnude. Ta väsimatus tundub mõneti imekspandav. Ometi võib sääraseid ammendamatuid jõuvarusid täheldada ka keerukais oludes viibivate inimlaste heitlusis. Iseasi, kas nemadki nendega midagi targemat peale mõistavad hakata, kui too tuuseldav tuul. Kuid rapsigu pealegi tühja, pelgalt liikuminegi hoiab ju elus. Tean omast käest…

Elu! Mis sa muu oled, kui armastus, Jumala and! Kuidas ma sind kohe ei märganud valida! Kohates oma teel tuhandeid tuulenäolisi tervitajaid, takerdusin üha ja üha paksude puhmaste valusalt torkivatesse salaokastesse, komistasin tormi poolt väljakistud mastimändide hiiglaslikele juurejurakaile, tallasin tee läbi võpsiku verele kriipivate oksaraagude. Uskusin, et tormlemine toob lahenduse, kasvõi enese lõhkumise hinnaga. Tõelisus oli aga ammu mu südames, miks ma lihtsalt ei oodanud? 

Naerukajakas kukutab terve heliredelitäie kõõksatusi ülalt laotusest otse merre. Paljud meist ikka uskuda söendavad, kui käega katsuda ei saa, näib ta parastav kisa osundavat inimloomuse nõrkusele. Mis viga lõkerdada, kui tuul tiibade all ja jäägitu usaldus kindlast õhuspüsimisest rinnus! 

Tegelikult on ka inimsüdame hääl piisavalt jõuline. Paraku osutub ümbritsev elu tihtilugu kordades häälekamaks, pakkudes tõe pähe hulgaliselt valeviiteid ning tupikteid, milles suunataju kerge kaduma. Kui paljud teadsid minulegi kõrvalt öelda, kui parasjagu kõige hoogsamalt tuult tallasin, et armastusest vähemaga pole mõtet leppida? 

Õnneks ma ei leppinud. Vajasin viimaks killukestki rahu ja tuulevaikust. Tajusin selgelt, et nii nagu on kõige pimedam ja jahedam vahetult enne uue päikeseküllase päeva koidikut, võib ühes ja samas loos kogeda ühtaegu nii lõppu kui algust. Kui vaid tahta ja julgeda.

Sulgesin oma senise põneviku kaane. Kirjutasin end vargsi uue päeva kuldava äärega hakku. Kõndisin kirjaridadega üle hommikupäikeses kümblevate tulbiväljade, jalutasin ümisedes läbi tumeroheliste niiskete tammikute, seisatasin lõbusalt hüplevate kärestikujõgede kõrgetel kallastel. Keskpäevaks jõudsin lõputu liivaribaga tuulevaiksele rannikule. Ja ennäe - jäljed liival ei kuulunudki enam vaid mulle. Nende kõrval võttis ühtäkki mõõtu teinegi jalapaar. 

Sellest sai alguse uus lugu. Ühe armastuse lugu. Kas eelnevaga põimunu või lihtsalt järg, pole oluline. See on väekas lugu, mille viiulite õhkõrnad flažoletid meid hommikukasteste ämblikuvõrkudena hellalt ning hapralt teineteise embusse mässivad. Lugu, mille sumedad tšellosoolod lisavad suudlustele sametist fooni. Lugu, kus flöödi ja klarneti ojavulina ning linnulaulu särav duett tõstab lendlema enneolematusse kõrgusse, kuhu selgehäälsed trompetid tõusevad Jumalat kiites väge lisama. Lugu, mis jääb me ühtepõimunud südameisse alati kestma - ka siis, kui sõber tuul ta helid igasse ilmakaarde laiali pillutab…

Räuskamisest ja muust

Kirik peaks olema mitmekesine, mitte hävitav

Huvitav, kas varsti läheb kirikusiseseks sõjaks? Või lahenevad asjad siiski väärikalt?

Üritan küll võimalikult vähe sotsiaalmeedias skrollida, aga ikka on üht-teist silma jäänud. Kasvõi näiteks see, et Tartu Jaani kogudus jäeti ristitee marsruudist välja, kuna sealsel (nais)õpetajal on väidetavalt abielu mõistest teistsugused arusaamad, kui osade arvates tohiks. Või et tuleks viivitamatut kusagilt välja astuda või kellegagi koheselt sõprus lõpetada - jah, pean silmas Soome kahe erineva abielukäsitluse arutelulauale jõudmist.

Kõik oleks okei, kui olekski kaks tasakaalukat arvamust, üks konservatiisvsem, teine liberaalsem. Mõlemad oma põhjenduste ja argumentidega. Paraku on aga praegune olukord selline, et üks osapool ei tohiks justkui midagi arvata, teisele poolele on aga vastase aadressil lubatud kõik - räuskamine, roppused, sõim. Seda saab karistamatult teha, sest mitte keegi, kes saaks ja kelle sõnadel oleks kaalu, ei sekku. Mida ja kuidas saaks sellises olukorras tõsiselt võtta?

Jah, muidugi on ka ses teises leeris räuskajaid märgatav vähemus, enamalt jaolt need, kes ametialaste saavutustega eriti silma ei paista. Ometi suudavad seesugused olla tõrvatilkadeks, kelle tõttu ka tasakaalukad arutelud lugemata jäävad ning kelle tõttu ei ole diskussioon isegi mitte võimalik, kuna sealt tuleb vaid arutuid hoope, mida nimetatakse muide vägivallaks. Toon näite:

Mees ütleb naisele peretüli käigus “igavene lits selline”. (Tüli pole naise üleaisalöömisest.) Kas siinkohal oleks kohta dialoogile à la “ausõna, ma ei ole lits” vms? Ei ole ju! Tegu on sõnalise vägivallaga. Igasugune edasine diskusioon viiks kursi mehe meelepahalt naise suunal täielikult moonutatud rajale. 

Miks peaksid siis haritud inimesed vaidlema inimgrupiga, kes kirjutavad sotsiaalmeedias, et homod on “igavesed p…d”? Teades, et seda loevad ka igati toredad inimesed teisest sättumusest ja see teeb neile haiget. See ei ole ju sel juhul enam arutelu teemal, kas lubada homoabielud või mitte. Vähe sellest, sellised väljaütlemised ka välistavad nimetatud arutelud! Ka siinkohal on tegu vägivallaga. Miks on selline asi lubatud ja keegi ei sekku?

Kui inimene hakkab teist inimest paika panema, kui ta teeb seda avalikult ja mitteadekvaatsete sõnadega, kui tema tekst on mõnitav või alandav, kui ta sildistab või mõistab kohut, siis see inimene ei vahenda Jumala sõna. Siin ei tohiks olla mingit kahetimõistetavust. Kurjus on kurjus.

Kõige rohkem näib köitvat ikkagi see va “allapoole naba” teema. Nojaa, ka minu kui pereterapeudi jaoks on suhete teemad põnevad. Inimloomus tervikunagi pakub üha laiemat avastamisrõõmu. Ometi ei huvita mind absoluutselt, kes kellega voodit jagab. Mind ei veena loosungid, et lahutada ei tohi ja et homoseksuaalsus on haigus, millest tuleb “terveks ravida”. Mis mõttes? Selles teemas ei saagi olla ühest tõde. Eriti veel nii hinnangulist! Iga inimene on erinev ja eriline. Need on inspireerivad tööd inimeste õnne ja hingerahu nimel. 

Kõige ohtlikum on nn piibliga pähe lajatamine. Need argumendid, mis sel moel toimides esile kerkivad, on me praeguse ajastu ja elu-olu kontekstis tihtilugu nii jaburad, et naeruvääristavad kogu kirikliku pühaduse. Esmalt tahaks ikka vaimselt tervet diskussiooni!

Mulle tuleb aeg-ajalt kirjakasti kellegi pikki piibliteemalisi üllitisi. Olen mõne neist avanud ja lugedes kahe käega peast kinni hoidnud. Viimane seesugune käsitles abielu ja lahutuse teemat. Autor näib väga täpselt teadvat, mis sillutab tee taevasse, mis põrgusse, kusjuures põhjendused on niivõrd primitiivsed ja arhailised, et ei aja isegi naerma. Too isehakanud jumal jätab kogu kremplist nii kohtlase mulje, et hoia ja keela!

Veelgi hullem on aga see, kui sääraste seisukohtade pooldajad pürgivad oma “tõdedega” avalikkuse ette. “Lahutus on kohutav patt” või “lahutusele ei ole ühtegi õigustust” on loosungid, mis panevad inimese, kelle minapilt on niigi mutta tambitud, täielikku suluseisu. Olen isiklikult näinud abielusid, milles esinevast vägivallast ja/või sõltuvushäirest päästaksid vaid kiired jalad ja hea peidupaik. Või kes erinevate nägemuste tõttu suhte osas teineteisel kõri läbi näriksid. Kui see pole argument, mis siis üldse on? “Pääsed ainult siis, kui oma esimese abikaasa juurde tagasi pöördud ja meelt parandad, ühtegi muud pääseteed pole.” Päriselt? Alle-aa!

Ah et lahutada ei tohi? Tohib küll. Muidugi on lastele parimaks variandiks elada koos oma heades suhetes ema ja isaga. Sellest sobivuselt järgmine oleks aga õnnelikud eraldielavad vanemad. Mitte hambad ristis kooseksisteerivad vanemad. Laps tahab näha toimivaid täiskasvanuid, sest siis saab ta ka ise lapsena eakohaselt ja sümptomiteta toimida. Kui minult küsitakse, kas laste pärast tuleks koos elada, vastan alati nii: “jah, loomulikult peaks laste pärast koos elama, see on väga oluline põhjus - aga tehke oma suhe esmalt korda!” Ka lastetutel ja täiskasvanud lastega paaridel ei ei saa ükski inimene käskida “jumala nimel” koos elada. Üks väga lugupeetud vaimulik ütles laulatuseks mõeldud lauluridade “Nüüd, Issand, oled sidunud kaks kätt, kaks südant ühte” kasutamise kohta, et “hakkasin kahtlema, kas kõik käed ja südamed on ikka Issanda poolt ühte seotud…” Või mõne puhul me vaid arvame nii. 

Palju erinevaid vaatenurki. Vähe elutervet disskussiooni. Palju lubamatut.

Kui mu abikaasa ja teised asjassepuutuvad leiavad, et internetis kodukiriku ühe postituse all kommentaariumis tema kohta rippuvad inetused näitavad vaid kirjutaja enda kurjust ja rumalust ja las need olla, siis mina ei saa sellega leppida. Mulle teeb see siiani haiget. Saan sellest sõnumi, et sõimamine, sildistamine, alandamine ja räuskamine on ka kaasvaimulike poolt lubatud, see võib kesta lõputult ja mitte keegi ei sekku. Aga see pole ju okei! Kellegi vaimse tervise seisukohalt mitte. 

See, et tean ka inimesi, kes tegutsevad vaikselt ja süsteemselt, et Jaan elusalt tükkideks rebida või ta hoopis maamuna pealt kaotada, on omaette teema. Eks ma kunagi kirjutan, kui palju kurjust ja viha mõni endas kannab. Ehk annab see patu mõistele ka teise dimensiooni. 

Ma ei tea, mida lõpetuseks öelda. Mu mees on oma viimastes jutlustes ja mõtistlustes mitmel korral viidanud ühe kuulsa kirjaniku ja filosoofi Uxley soovitusele:

“Äkki oleksime teineteisega veidike lahkemad?”

Aga ma ei tea, kas see aitab.

Kirikuõpetaja ja organist

Või pianist ja kitarrist 

 Ütleme nii, et kirikuõpetaja ja organisti liit kõlab üsna loogiliselt. Saame teineteise ameti nüanssidest suurepäraselt aru. Meil on võimalus teineteist toetada. 

Mul on hea kodune ülevaade oma abikaasa jumalateenistuste ja ametitalituste ettevalmistusest. Teda on õnnistatud tohutu ande ja üliterava tunnetusega, mis teeb ta vaimuliku ametis eriliselt armastatuks, kuna ta oskab puudutada inimeste südameid. Mida rohkemat ongi vaja, kui sinu poole pöördutakse põhjatus kurbuses või taevalikus rõõmus? Jumalasõna pakub lootust ja lohutust kurbadel päevadel, kuid toetab ka headel aegadel, jõustab ja õpetab. Jaan on selle vahendamises väga eriline.

Aga see pole veel kõik. Minu abikaasa ei tee eales midagi ülejala, vaid valmistub kõiges väga põhjalikult ette. Enne ametitalitusi võtab ta inimestega kohtumisteks piisavalt aega, kuulab nende lugusid, keskendub eriliselt inimeste annetele ja tugevustele ja vahel saab seeläbi aimu tervete suguvõsade eripäradest. Inspireeriv, kas pole?

Tihti loeb ta mulle oma jutlusi või mõtisklusi ette ja arutleme nende üle. Mina saan omalt poolt mõelda, millise muusikaga oleks need hea kokku põimida. Vahel mängin talle omi heliteoseid, näiteks koraalieelmänge ja ootan kommentaare. Mõnikord musitseerin niisama. Igal nädalal kuulame koos ka tema juhitud Vaimuelu podcaste. Räägime läbiloetud raamatutest või luulekogudest. Tsiteerime. Arutleme inimloomuse erinevate külgede üle. Võib vist öelda küll, et meie kodus valitseb loominguline õhkkond.

Kui aga pöörduda tagasi kirikuõpetaja ja organisti elukutse ühisosa juurde, jätaksin loetlemata kõik need nüansid, mida mina nn taustajõuna peaksin läbi muusika tabama, et ühe või teise kirikliku talituse sõnum veelgi paremini inimesteni jõuaks ning et see emotsionaalselt veelgi rohkem hinge puudutaks ning tooksin  siinkohal välja üheainsa olulise märksõna - kvaliteet. Muud rõhuasetused oleksid liiga spetsiifilised ja ei annnaks siinkohal midagi juurde.

Hindan kvaliteeti väga. Diletantism ajab mind lihtsalt närvi. (Ometi on vahel just need, kelle töös esineb küündimatust, tohutult enesekindlad.) Samuti häirib mind pinnapealsus, ülejala tegemine. Leian, et inimene peaks selle ametikoha peal, milleks ta kutsutud ja seatud on, taotlema kompromissitut professionaalsust. Selles ei saa teha järeleandmisi, ei endale ega teistele. Mina püüan olla see, kes teab, mida ja mis põhjusel teeb ning usun, et kannan tulemuse oma oskuste ja mängu kvaliteediga välja. Õnneks on mul kogu elu olnud õnn töötada enamikuga neist, kes mõtlevad samamoodi. Nagu juba ülalpool mainisin, on üks neist minu abikaasa. Aga ka teised selles kirikus.

Kokkuvõtvalt - kirikuõpetaja ja organist, olles eraelus paar, ei pruugi sugugi tööalaselt sobida, kui nad mõlemad ei taotle oma töös maksimumi. (Vastasel juhul peaksid mõlemad olema diletandid :) )

Miks ma seda kõike kirjutan? Põhjus on lihtne. Meil Eestis märgatakse ja tunnustatakse inimesi üsna vähe.  Seda nii üksikisiku tasandil, perekondades, suguvõsades, erinevates erialagruppides ning lõpuks ka avalikkuse ees. Ikka on lihtsam otsida vigu, teha maha, pisendada või siis jätta meelega lihtsalt märkamata - otsekui ei teaks, ei näeks. See viimane on kõige haigettegevam variant. Meie Jaaniga enesele midagi sellist küll ei luba. Tunnustame teineteist igapäevaselt. Tänagi sain ta suurepäraselt läbikomponeeritud matusekõne üle uhke olla.

Üks kõrvalepõige - mulle tohutult imponeerib, kuidas Jaan teisi inimesi tunnustab. Olles viibinud heal kontserdil või kuulnud suurepärast jutlust või näinud kõrgel tasemel teatrietendust, võtab ta tegijatega ilma mingi probleemita ühendust ja ütleb seda neile. Alati! Olen kõrvalt näinud, kuiväga see inimesi rõõmustab. Samavõrra teeb teda (ja ka mind) nukraks see, kui keegi internetis räuskab, sõimab või solvab. Vahet pole, kas teda ennast või kedagi teist. Lugesime just eile mingit roppustega ülevalatud kirjutist seksuaalvähemuste aadressil ühe kirikuõpetaja poolt ja imestasime, et selline asi on tänapäeval võimalik.  Arvamused võivad ju olla erinevad, kuid pidurdusprotsessid võiksid haritud inimestel ikkagi töötada.

Usun, et kui me ei töötaks Jaaniga just nendel ametikohtadel, kus me töötame - mina veel lisaks psühhoterapeudina, kes samuti päevast päeva inimestega tegeleb - sobiksime ikkagi suurepäraselt. Ometi annab just see nüanss meie suhtele veel ühe mõõtme, ühe olulise ühenduslüli, laiema fookuse ja suurema mõistmise. Me lubame teineteisel areneda, oleme teineteise parimad kriitikud ja seisame armastusega teineteise kõrval kõikides elujuhtumistes, mida meie töö enesega kaasa toob. See on me suhtele suur lisaväärtus.

Puudutus

 See naine vajab puudutust nagu õhku. 

Õla- ja käsivarred on iseäranis tundlikud. Alustama peaks kaela juurest, liikuma silitades üle õlgade, mööda käsivarsi küünarnukkideni. Mõned korrad võiksid paitused libiseda üle abaluude, seejärel rangluu ümbrusest. Kui puudutused on õrnad, tõusevad ihukarvad nii kätel kui peas.

Miks mind ei puudutata, mõtles ta kord lapsena. See mõte ei olnud põimitud sõnadesse, vaid hüples sihitult kusagil aistingute sfääris, otsides väljapääsu nii jonnakuse kui kurvameelsuse näol. Aga sel ajastul ei puudutatudki. Ainult vanaema julges seda teha. Vanaema käte lõhn on tal siiani meeles. Sealt õhkus toitu, käsitöölõnga ja aiasaadusi. Pisut mõrkjas, aga nii hea. Ei tea, kas vanaema tegelikult mõistiski, mida teeb. Või oli laps talle nii tohutult kallis, et teisiti lihtsalt ei saanud…

Selg, kas vaid lage plats? Eh, oleks see vaid nii! Kaks sõrme, teineteisel pool selgroogu, samm-sammuhaaval, lüli- lülihaaval allapoole liuglemas, ja naine on hetkega seitsmendas taevas. Alaselg tahab süvenemist, anub massaži, aga mõnuleb ka ringlevate paituste rütmis. Ma olen neid puudutusi väärt, näib ta ütlevat. Ja naine nõustub. Nüüd teab ta oma väärtust.

Vahel leidsid aset spontaansed kallid. Aga harva. Taaskohtumised sõpradega küll rõõmustasid, kuid harilikult põrgati teineteisest kohmetult eemale. Aeg-ajalt heideti siiski käed ümber teise. Mina ja sina, noored kondised plikad, oh seda vabanemist, kui igatsusele sai kogemata järele antud… ja polnudki häbi!

Jalad teenivad meid ustavalt läbi elu. Ja kuidas nemadki paitusi ihkavad! Pikad puudutused mööda reisi ja sääri ning veidi tugevama survega üle jalataldade panevad peale päevatööd lihtsalt nurruma. Põlveõndlatest võib olla kõdi, aga miks peakski naeruturtsatusi keelama? Sääremarjad - aiii, kui valusad võivad nad vahel olla ja kuidas nad triikides otsekui sulavad! Peale paitamist võiks nende jalgadega lihtsalt lennata. Ja naine lendabki. Õnnest. 

See oli nõuka aja lõpus. Kõik kukkusid järsku kallistama. Ka võõrad ja soomlased ja isegi vanemad. Kõnelused hõlmasid ühtäkki ka puudutusi, dialoogi võis lõpetada vabastav kalli. Ei, kõik lähenemised polnud siiski meeldivad, aga kuidagi elati needki üle. Piiride kehtestamises osas oldi lihtsalt pisut invaliidistunud. Tuldi ju sellisest ajastust, kus puudutus oli pigem imelik. Kus kehad olid üksteise vastas vaid täistuubitud bussis. Kus puudutused võisid tähendada hoopis valu. Löömist. Ahistamist. Ebaadekvaatsust. 

Hea on lihtsalt kallistada. Pikalt. Liikumatult. Või siis just liikuvalt, vabalt, voolavalt. Armas on ka kaisus lebamine. Väga teineteise vastas. Need on lähedased puudutused. See naine vajab neid nagu õhku. Ja see mees mõistab seda. Tema vajab ka. Nad puudutavad teineteist väga tihti. See on otsekui kompensatsioon möödunu eest. Õigepoolest liiguvad nad alati käsikäes. Autosõidulgi otsib ühe käsi teise oma kiiresti üles. Peopesad on tundlikud. Sõrmede vahelt võib tugevamalt mudida. Pöidlapadigi vajab konkreetset muljumist. Aga käeseljale meeldib kiire ülelibistamine. Vahel on hea tulla selja tagast ja lüüa käed lihtsalt ümber teise keha. Kõik, mis on puudutustega seotud, on imeline.

Tema lapsed kallistavad küll. Nii et vähe pole! Kallistavad teda, kallistavad sõpru, kallistavad vanavanemaid, kallistavad kõiki armsaid inimesi. Nende puudutuse-energia juhib neid õigetel radadel. Nad on puudutustega harjunud. Nad teavad, et armastust saabki väljendada läbi puudutuste. Üksnes sõnadega jääks lahjaks. Paid lapsed, kalli teile.

Tihtilugu võtab ta oma lapselapsed sülle. Tingimusteta. See on ilmselt sama tunne, mis toona ta enda vanaemalgi. Nii tajume juba põlvnemise ja juurte kaudu seda põhjatut armastust, mida me inimestena, lähedastena, sõpradena, kalliste kaasteelistena teineteisele pakkuda saame. Seda juba elutee ei murra!

See naine vajab puudutusi nagu õhku. Ta naeratab. Kallistab. Paitab. Ja õitseb. 

Tema karikas on pilgeni täis. Ah, kui saaks veel ühe suudluse…

Otto 6

 

Mu kallis lapselaps Otto sai täna kuueseks. Käisime niisiis sünnipäeval. Ainult Jaan puudus, kuna oli Brüsselis, kõik teised sugulased olid kohal. Pidu oli armas ja sünnipäevalaps vahva!

Juttu tuli pidudest üldse. Huvitaval kombel leidsid kõik, et väärtustavad üha enam väikseid, südamlikke koosviibimisi, selliseid, mis puudutavad hinge, kus viibivad inimesed on üksteisele tähendusrikkad, kuid kust jõuab aegsasti koju, oma mõnusasse voodisse. 

Kui siit edasi mõelda, siis ühtlasi meeldivad mulle kodused ärkamised ja pikad hommikud. Näiteks sellised, kui olen öökapile asetanud aurava rohelise tee, mida ühes hea raamatuga lonkshaaval neelan, akna taga laulmas esimesed kevadekuulutajad. Või sellised, kus oleme Jaaniga oma hommikused “viis tiibetlast” juba ära teinud, pliidil kerkib õhuline omlett köögiviljade ja muu hea-paremaga ja lisaks tassikesele teele otsustame võtta ka kruusitäie kohvi, sest kiiret pole kusagile.

Jah, üha vähem huvitab mind teiste elu. Juba ammu ei jälgi ma mingeid sotsiaalmeedia story'sid ega jaga ka enda omi. Mul on täiesti ükskõik, kuhu keegi pool-võõras reisib, mida selga paneb või mida toredat ta lapsed teevad. Katsun selle asemel endal ja oma lähedastel silma peal hoida. 

Sisemine üksindus ajendab näitama oma elu väljaspoole, tihtilugu täiuslikumana, kui see tegelikult on. Mulle meeldivad väikesed päris-hetked. Tillukesed kallid ukse peal, palju naeru ja muud väga tähtsat. Sellist, mis jääb ka meelde ja moodustab oma toreduses ühise ajaloo…

Tingimusteta armastus

Järgmisel päeval enne paraadi

 Kui Helis ja Nils peale laulatust ja väikest pidu ära sõitsid, jäid Otto ja Ruben mõneks päevaks meie hoolde. Need päevad andsid mulle oma kalli abikaasa osas taas ühe uue vaate.

Alustan veidi kaugemalt. Meil on laste (ja ööbima jäävate külaliste) jaoks eraldi tuba. Nimetame seda vaheldumisi mängutoaks, rotitoaks ja raamatukogutoaks. Mängutoaks seetõttu, et algselt sai see kolmikute sündides just selleks otstarbeks pööningust ümber ehitatud ning praegugi on selles neli vahvat kastitäit legosid Otto ja Rubeni tarvis. Eile ehitas ka Lisann seal legomaja. Igati loominguline ja rahustav tegevus!

Rotitoaks sai mängutuba rottide tõttu - eiei, meie majas pole kunagi olnud metsikuid hiiri ega rotte, aga veel õige hiljuti olid rotid tüdrukute lemmiloomakesteks, neid oli algul kolm, hiljem kaks ja veel õige hiljuti üks pikaealine. Rotid elasid oma puuriga selles toas seetõttu, et nad kipuvad öösiti krõbistama. 

Rotitoast kujunes raamatukogutuba siis, kui viimane rotiplika vikerkaare taha lendas. Jaan oli just minu ja meie kõigiga kokku kolinud, mis tähendas ühtlasi tema tohutu raamatukogu majjavõtmist. (Muide, meie kodus olevate raamatute arvuga saaks avada haruraamatukogu!) Aga selleks, et need raamatud kuhugi ka ära mahuksid, tuli Jaanil ehitada toa madalamasse seina raamaturiiulid - kogu seina pikkuses ja laiuses! (See, et kõik raamatud ikkagi ära ei mahtunud ning et tegelen nende paigutamisega siiani, ei ole aga enam tänase postituse teema.)

Ühesõnaga, tulles tagasi loo algusesse, on too raamatukogutuba lisaks kõigele külalistetuba ning selles asuvasse lahtikäivasse voodisse asetasin õhtul peale Helise pulmapidu hoole ja armastusega Otto ja Rubeni. Kui asi oleks sedaviisi jäänud ning poisikesed sulnilt hommikuni nohisenud, oleks kõik olnud parimas korras. 

Asi võttis aga drastilise pöörde kusagil kesköö paiku. Ottol hakkas nimelt kõrv valutama! Inimesed, kes teavad, mida tähendab kõrvavalu, on selle teemaga ääretult empaatilised. See pidavat olema midagi jubedat. Minu jaoks lisas jubedusele lisajumet ka see, et Otto nuttis üsna lohutamatult ja kolmikute emana tean, et olukorras, kus üks magab ja teine nutab, on suur oht nn "duubelnutuks", mida on juba tunduvalt raskem ohjata. Sestap tõstsin Otto kiiresti ümber meie voodisse. Andsin talle valuvaigistit ja lootsin, et kuigi magame sel ööl kolmekesi, on me edasine uni sügav ja kosutav. Eksisin.

Kella nelja ajal hakkas Otto uuesti nutma. Kõrv valutas ikka veel ning lisandunud oli ka emmeigatsus. Andsin veel veidike rohtu, silitasin, rääkisin - aga ei midagi. Lapsel oli unine ja valus ja paha. Mitte miski ei sobinud! Jaan tegi ettepaneku minna temaga alla, teha kaminasse tuli ja sättida ta diivanile. Ehk viib see mõtted mujale? Ehk tuleb uneke hoopis seal? Tegimegi nii. Pikutasin diivanile Otto kõrvale. Vaatasime veidi klaasi taga praksuvaid halge, paitasin teda, lohutasin - ja nii ta viimaks uinuski! Minu magamine tolles kitsas "kilukarbis" ei tulnud aga kõne allagi. 

Siinkohas üllataski mind mu armas mees. Kutsusin teda üles magama, et küllap me kuuleme, kui Ottol jälle keerukaks peaks minema. Tema oli aga end tugitooli keeranud ja ütles: "Sina mine üles, mina jään Ottoga siia! Mul pole siin tugitoolis midagi häda! Mõtle, kui ta peaks ärkama ja kedagi polegi tema juures!"

Olen harjunud üksi hakkama saama. Olen harjunud, et elan nn säästurežiimil ja teen teatud asjades järeleandmisi, sest mind on ainult üks. Olen aegade jooksul omandanud mõtteviisi, et lapsed ja liiatigi veel lapselapsed on minu "probleem". Seda liigutavam tundus ühtäkki säärane lause mu kalli abikaasa poolt. Ja tema lausa karm käsk, et mina läheksin magama. Meil mõlemal oli tulemas töine hommik... 

Mõelda vaid, tal polnud ju mingit kohustust Otto eest hoolt kanda! Ja ometi leidis ta endas hoole ja armastuse... 

"Õnne on täpselt nii palju, kui oskame seda märgata." Minu jaoks oli too magamata öö täiesti uus märkamine! Asjad, millest ma elus niiväga olin puudust tundnud, olid ühtäkki paika loksunud. Ma ei olnud "süüdi", et lapse kõrv valutas ja et tõbised lapsed üldsegi meie juures olid. Minuga jagati vastutust. Mu mees oli sama "kohal" kui ma ise. Temas oli veelgi rohkem jaksu hooleks ja tingimusteta armastuseks. Lapse valu ja selle leevendamine oli kõige olulisem. Meie, täiskasvanud, peame toimina, vahel ka ebamugavais oludes. Peaasi, et üheskoos. Teate, see oli imeline tunne! See liigutas mind pisarateni.

Ma lihtsalt pidin selle välja kirjutama... Kusjuures Jaan ei saanud üldse aru, et oli midagi erilist teinud.

Ball

Teismelised kolmikud on tohutult armsad. Olen õnnelik, et saan päev-päevalt jälgida nende õrna sirgumist, nende siiraid rõõme ja ahastamapanevaid siseheitlusi, nende sõprussuhteid ja esimesi vaikseid armumisi. Oh, kuidas tahaksin neid hoida ja kaitsta, kinkides neile vaid õnne ja turvalisust ning puhudes tuulde kõik mured ja ebakindluse. Suureks sirguv lapselikkus on ilus ja habras kui õidepuhkenud lill. 

Reedel oli koolis esimene ball. Oh, kus tüdrukutel oli alles sehkendamist! Kleitide osas olid muidugi kõige suuremad pretensioonid. Õige ka- üks tõeline noor daam ei pane kunagi peole midagi suvalist selga - kes teab, mil täpselt elu õnn naeratada võtab! Igal juhul oleks sel hetkel parem olla enda valitud ballikleidis, sest nii pääseb isiksus kõige ehedamalt mõjule. Sellise mõttega lohutasin eelkõige iseennast, sest loomulikult ei läinud minu esmased pakkumised kleitide osas teps mitte täppi, mitte sinnapoolegi, aga eks ma olen sellega juba veidi harjunud ka. Mäletan siiani Helise pisut kaastundlikku pilku, kui üritasin talle ikka ja jälle midagi “temalikku” soetada ja astusin sellega ikka ja jälle ämbrisse. “Ema, lepime parem kohe kokku, et sa mulle ilma minuta midagi ei osta, sa nagunii ei saa aru… ” Juba siis!

Õnneks leidsime siiski mõlema preilnaga ballikleitide osas konsensuse ja mõlemad olid viimaks ka rahul. Kingadega oli samuti tükk tegemist - õiged sai lõpuks ostetud otse tantsukingade poest. Üks printsess võttis siiski minu ultramoodsad hiigekontsadega tumepunased platvormid lisaks. Ma pigem ei küsi, kumbade kingadega ta tegelikult tantsis. Peaasi on hoopis teadmine, et minugi kingavalik võib olla konkurentsivõimeline! Ja Helis tuli ja tegi neile kaunid lokid.

Noormehe ülikonnaga läks kergemini. Saime soodsalt hea kauba, Jaan laenas lipsu ja tantsukingad juurde. Nurinat polnud kuulda, pigem heameelt, et tüütu asjaga nii vähese jamaga hakkama sai. Poiss nägi tõeliselt šikk välja!

Ball olevat olnud nagu ball ikka. Kusagil nurgas trobikond ülikondades mittetantsivaid poisse. Itsitades ringisebivad imeilusad neiud. Mõni varaküpsem tantsiv paar. Varjatud pettumusohked. Selfid ja grupifotod. Lõpuks disko, kus sai ka omavahel karata. Selles eas täiesti normaalne!

Mul on hea meel, et neil kõik nii hästi on! Et nad on terved ja elurõõmsad. (Kui nad just parasjagu mingis valdkonnas “läbi kukkunud” pole, mida juhtub õnneks harva ja mis on teismeeale täiesti iseloomulik nähtus.)

Teismeliste kolmikutega on ka kodune elu päris põnev. Ühest küljest on nad juba üsna täiskasvanud. Näiteks võib neid rahuliku südamega paariks-kolmeks päevaks omapäi jätta, mingit muret pole ei ööbimise ega toiduvalmistamisega - kõigega saadakse suurepäraselt hakkama. Vahel kutsutakse sõbradki külla, mis lisab vaid rõõmu ja toredust. Kuna tunnen kõiki oma laste sõpru ja nende peresid hästi, on mu süda ka selles osas täiesti rahulik - mingeid “üllatusi” tulla ei saa. Pigem üllatusi - näiteks mõni ülimaitsev kook või pasta. Jah, pärast võib küll maja olla tavapärasest pisut korratum, kuid mis sest - teevad korda, kui märkuse teen! 

Sellega, et kõik kokkulepped ei pruugi teismelistega sugugi koheselt pidada ja osad kohustused võivad vahel ka täiesti ära ununeda, tuleb muidugi arvestada. Eriti puudutab see punkt me kodu üldkasutatavate pindade korrashoidu. Aga loomulikult pole nende “unustamised” kunagi paha pärast. Prioriteedid on selles eas lihtsalt täiesti mujal! Ja kelle muu, kui minu asi on neile nende kohustusi papagoi kombel meelde tuletada? Nii väike probleem ju! Kuigi … vahel käib jubedalt närvidele.

Mulle meeldib, et meie vahel on usaldus. Et me saame rääkida. Eilegi istusime Jaani ja tüdrukutega köögipõrandal ja arutasime, kuidas olid teatud asjad (noh, ikka need hinge-asjad) “meie ajal” ja kuidas on nüüd. Lisaks sain oma noorpõlve-piltide kohta, mida nad olla vahepeal albumitest vaadanud, hulgaliselt komplimente. Olin pisarateni liigutatud. 

Jaa, teismeiga on üks läbinisti armas aeg. Ma ei mõtle veel, et sellele järgneb pesast väljalendamine. Pigem proovin nautida iga päeva ja hetke, mil nad kasvavad ja arenevad, mil nad täiustuvad ja valivad oma “lennusuunad”. Üritan olla toeks, kui maailm kokku variseb ja jagada rõõmu, kui saab puudutada päikest. Karl Johann jagab hetkel oma emotsioone kõige napimalt, aga temagi võtab aeg-ajalt minuga neljasilma vestlused ette, küsib üht ja teist, on olemas. Ka Jaani tundub ta väga usaldavat.

Kõige armsam on see, et kui me kuhugi sõidame, näiteks Saaremaale, hakkavad kolmikud meid oma sõnul koheselt igatsema! Mina neid ka! Jaangi küsib nende kohta tihti, vahel tuletab helistamistki meelde. Nii et kontakt on meil kõikidel tugev ja hea, mis ongi üks igavesti kindel märk, et kõik on korras. Nii balli-aegadel kui igapäevaelus. 

Ahh, muide, kui üks neiu tuli eile oma elu esimeselt “deidilt” pika tulipunase roosiga, olin vist vähemalt sama elevil kui ta ise…

Südamed ja paast

 Täna on sõbrapäev ja ühtlasi algas paastuaeg.

Sellega seoses tuletas üks mu sõbranna mulle meelde, kuidas me temaga aasta aasta järel enne paastuaega mõnda toredasse kohvikusse maandusime ja punkt-punkti haaval paika panime, millest täpselt sel aastal paastume. See üritus oli juba iseenesest nii põnev, et olime sellel lausa paberi ja pliiatsiga õhinal kallal. Nimekiri sai täpne ja karm. Paraku juhtus igal aastal ka see mainimist mittevääriv tõsiasi, et kui juhtusime keset paastu kohtuma või helistama, saime mõlemad vaid raskelt ohata ja tõdeda, et “sel korral on asi ikka täiesti pekkis!” Ning vähemalt mõnel korral lubasime enesele seepeale lohutuseks ühe pisikese või pisut suurema Pavlova. Või äärmisel juhul kaks. Kuskilt peab ju inimene ka kehval ajal troosti leidma!

Sõprus on üks tore, aga kummaline asi. Usun, et igaüks teab, kes on ta sõbrad, kes peaaegu-sõbrad, kes lihtsalt lahked inimesed ja kes pelgalt toredad tuttavad. Vahel tekib nende kõikide kategooriatega suheldes sõna “sõber” puhul pisuke segadus. Suurimat rolli mängib siinkohal kindlasti usaldusväärsuse küsimus. Teiseks kättesaadavuse ehk kohalolu oma, mis tähendab seda, kui palju ja mida oskab üks või teine sõber talle usaldatuga peale hakata, kui teine peaks peale info või uudise või mure edastamist mõningast tagasisidet vajama. Rääkimata sellest, kas sõber on võimeline adekvaatset toetust pakkuma, kui teine sellele lootma peaks. Vähetähtis pole ka see, kas ollakse vankumatult oma sõbra poolt. 

Minul on nii pealiskaudsete juttude, kui sügavate teemade sõbrad. Ning siinkohal ei määra miskit kohtumiste sagedus, vaid aimdus tema võimest olla lähedal või kaugel. Kui suudame kõiki sõpru võtta täpselt sellistena, nagu nad oma isikuomaduste poolest on ning kui nende puudujäägid suhtluse sügavuse või mõne teema usaldusväärse käsitluse poolest on aktsepteeritavad, on kõik hästi. 

Siinkohal mängib rolli ka see, millistes peresuhetes me parasjagu elame. Kindla paarisuhteta pöörasin kindlasti sõprussuhete sügavusele ja kvaliteedile suuremat tähelepanu, kui praegu, mil mu partner ja perering ongi ühtlasi parimad ja usaldusväärseimad sõbrad. Kahtlemata on vahel vaja ka sõbrannaga Pavlovat ja tassikest capuccinot, kuid siis määrab juba käesolev päev ise, kas teemad püsivad lihtsalt vahepeal juhtunu jagamisel, lõbusal vestlusel ja naljatamisel - mis ei pruugi olla sugugi vähem olulised - või tahaks jagada ka midagi varjatut või hingekriipivat. 

Täna, kui oma kallitele hommikulauda neli südametega koogikest sättisin, mõtlesin küll, et sõbrapäev on vahva ja sõpradega on mul kõik hästi. Ma ei saatnud kellelegi mingeid väljapunnitatud sõnumeid ega saanud neid ka ise. Õnneks! Punased südamed jäägu minu puhul ikka pereringi… 

Paastu asjus pole me sel aastal sõbrannaga kohtunud. Tänavu ei tundunud see õige ja vajalik. Tõsi, üks osa minust tahaks endiselt pikka ja piitsutavat nimekirja, teine osa rõhub aga hoopis andestamise teemale. Ei, õigem oleks seda nimetada lahti- või minnalaskmise teemaks. Kas siis Pavlovaga või Pavlovata - vähem valulikkust, rohkem käegalöömist. Usun, et see muutus minus oleks ehk Jumalale meelepärane. Mulle endale ka. Ja sõprusega pole sel miskit pistmist. 

Aastavahetus

Uue aasta esimeseks hommikuks oli pakane maalinud aknaklaasile mitmes suuruses ja erinevais mustreis härmalilli, mis sätendasid madalas taevas rippuva kahvatu talvepäikese käes iseäranis kaunilt. Toas oli soe. Ka teistes tubades, kus ahi köetud, oli soe. Aga oli ka jahedaid ruume. See maja oli oma villaste vaipade ja käpikute ja sokipaaridega nagu omaette riik, kus elustus midagi muistset, meie igapäevaelust väljapool olevat. Sel majal oli ammuste aegade süda ja hingus. 

Mulle tundub, et muistset pole sugugi kerge ohjes hoida, kui ta kord pärisellu on lubatud. Tavaliselt tundub ta lebavat hoopis külmas surnuaias, elustudes aeg-ajalt veidra pooltõena aju kaugete mälestuste laekas. Mõnikord kannab ta aga endaga tänapäevale mittekohast kopituse hõngu ning näitab kondistel säärtel ajahamba halastamatuid puremisjälgi. Kummalgi juhul pole tegu nauditava variandiga.

Galeriides-muuseumites on muidugi teine lugu. Seal saab tõepoolest muistset kogeda esteetika võtmes, kuid et see on vaid elusa elu konserveeritud variant, mõjub ta eri ajastute rägastikus hoolimata viidetest ja selgitustest kuidagi tükeldatult. 

Õues oli üsna käre. Miinus kümme. Sisemaal on alati hullem. Ahjus pehmeks podisenud soe pudru täitis tummiselt kõhtu. Küllap ka südant. Õues seisid kaks härmatanud soome kelku. Uusaastaööl proovisime nendega laternavalgel sõita, lumekirme teel oli aga liialt õhuke ning sõit kriipivalt takistatud, kohati võimatu. 

Mul oli seal vahvas majas ühekorraga nii imeline kui imelik. Muidugi ei olnud hoopiski tegu täis-arhailise elukorraldusega, seda järgiti vaid mõnes valdkonnas, põhiliselt käsitöö ja toiduvalmistamise suunal. Kuid mis kõige olulisem ja inspireerivam - kõik tegevused olid põimitud lugude jutustamisega, seega oma elu märkamisega. Kaasteeliste märkamisega. Loomade ja looduse märkamisega. Mälestustega. Kohaloluga. 

See, mis mind segadusse ajas, oli aja mõiste. Mulle meeldib pärimuskultuur, teadlikkus oma juurtest, targasti ehitatud sillad läinu ja praegu vahel, igavikulisuse ja elu katkematuse tajumine. Seda selgemini mõistsin ühtäkki, kui vähe ma ise selleks võimeline olen. 

Olen mugavustega harjunud “linnavurle”. Muhu maakodus tunnen end päris mõnusalt vaid suviti, kuigi seal on mugavused sooja vee ja suurepäraste pesemisvõimaluste näol. Mis mind aga kohutab, on needsamad “külmad alad” ning sellest tulenev pidev vajadus kütta ahju, teha pliidi alla tuld ning kanda sooje vammuseid ja villaseid sokke või lausa lambanahkseid susse. Selline väljavaade muudab mu olemise pisut hõredaks.

Mul ei oleks selleks aega! Või siiski oleks? 

Mugavuste “väljateenimiseks” tuleb teha palju tööd. Linnamaja, millesse reguleerivad vajaliku soojuse vastavalt aknatagusele ilmastikule termostaadid, nõuab vastavaid väljaminekuid. Tegusal linnainimesel on päevad täis pikitud kohustusi ja kohtumisi, töid-tegemisi ning muidugi liiklusummikuid. Nii see raha tuleb. Kiiruga peab tankima nii iseennast, peret kui autot, majapidamistöödel olgu kaaslasteks elektriseeritud abilised. Ahjukütmised, aeglased küpsetamised ning pikad vestlused söögilaua taga ei tule kõne allagi. Käsitööks või muuks nokerdamiseks poleks lihtsalt aega. Linnaeluga harjunu kipub olema liialt kärsitu, et alustadagi. 

Olen proovinud. Renoveerisin kõik Muhu aknad, mõned uksedki. Siis tüdinesin. Lappisin paar-kolmkümmend meetrit kiviaeda. Tüdisin taas. Õmblesin toolidele muhu kangast katted ja akendele mõned kardinad. Ega enam ei viitsiks. Proovisin tikkimist. Üle õlakoti ei läbenud pingutada. Maalisin laetaladele muhu lillemustreid. Viimane on siiani poolik. Mökerdasin kohupiimavärviga tubade seinu. Milleks enam? Kõik sujus ladusalt, tulemus oli kaunis, aga … mul on linna-vunk sees. Tüdinen. 

Maal teeksin kordades vähem tööd, sest minu erialal seda eriti polekski. Ent maa-elu ei vajaks ka nii palju raha. Lihtsuse ja algupärasuse viljelemine sunniks palju enam peatuma. Küll ahju ette tulehakatust kõksima, küll hõõguvaid süsi ühtlaseks segama, küll auguga sokki nõeluma, küll kampsuni küünarnukke paikama. Asi siis nende tegevuste kõrvalt lugusid vesta! Aga ikkagi - kas ma üldse tahaksin?

Jube mugav on kanda talvelgi toas ilusaid õhukesi kleite ja käia köetavatel või lihtsalt soojadel põrandatel paljajalu. Mõnus on võtta pikalt sooja dušši. Kiire internetiühendus tagab kiire kontakti välismaailmaga ja võimaluse spontaanseteks otsusteks vaba aja veetmise osas. Auto viib kohale, telefon maksab. Elu keeb. 

Manduda saab nii linnas kui maal. Päevade viisi tuimalt telekat passides, alkoholi pruukides või muul mõtetul viisil päevi õhtusse veeretades tekib kiiresti tuimus ja arengupeetus. Seda nii linnas kui maal. 

Aga ikkagi - mida mina tahaksin? Linnas tundub kohati liiga kiire ja pealiskaudne, kas maal oleks parem?

                                                                      ***

Lõuna paiku läksime teele. Sõitsime peaaegu risti üle Eesti. Kadrinasse, emapoolsete vanavanemate kalmule küünlaid süütama. Autos oli soe, raadiost kostusid Viini uusaastakontserdi sulnid helid, tooli seljatoe massaažifunktsioon aitas veelgi paremini lõõgastuda. Silme eest libisesid ääretud valendavad põllud, metsatukad ja vahel harva ka inimasustatud paigad. Auto tundus turvalisuse mõttes sama nagu soe tuba hommikul. Hoidis sooja. 

Mis viga kõike seda vaadelda, kui on kindel, et ise paukuva pakase käes ei pea hakkama saama. Et ei pea minema kaevule ega lauta, keldrisse ega pööningule. Niisiis harras ilu, igatsus … ja hirm.

Otse Kadrina kiriku ja kalmistu kõrval on maja, kuhu mind toodi kohe peale mu sündi. Mu vanematel polnud nimelt veel oma elamist. Kirikumõis. Vanavanemate ja vanavanaema toonane kodu. Nendesamade kallite, kes nüüd kalmistul. Mõisast pärinevad mälestused on hägused ja neid ei saa ajaliselt väga täpselt määratleda. Aga jutustan ühe loo, mida mäletan hästi.

Selles loos olen nelja-viiene. Rohkem ei saa olla, sest nad kolisid mugavustega alevi korterisse suvel, mil olin viis. Siis oli aga talv. Vanaema istus diivanil ja kudus. Mina esinesin ta ees. Laulsin ja tegin tantsunumbreid. Iga laulu järel sain aplausi ja hääleka kiituse. See innustas. Kell oli aga halastamatu ja uneaeg lähenes. 

Tundsin kella väga hästi. Olin tubli ja tark laps. Vanaema paluski mul seda aeg-ajalt vaadata. Kell seisis nimelt teises toas, magamistoa kummutil ja elutuppa ei paistnud. Mina vaatasin. Aga ma ei tahtnud oma kontserti lõpetada, seetõttu hakkasin talle luiskama, kui aeg sinnakanti lähenes, et ta mind magama oleks sundinud. Ütlesin muudkui vale aega, vähendasin seda mõnuga, itsitasin omaette, kui vanaema uskus ja esinesin rõõmsa südamega edasi. Lõpuks tundus vanaemale asi kahtlane, ta tõusis oma kudumisvarraste tagant ja läks ise vaatama. “Oioioi, mis kell on”, mäletan teda hüüdvat. “Nii palju, kohe magama!” 

Peale seda ei uskunud vanaema enam tükk aega, et ma kella tunnen. See oli muidugi ebaaus, aga noh, vähemalt esinemisrõõm on siiani meeles!

J ütles, et ega me niisama, heast peast ühest Eesti otsast teise ei kihuta. Et lihtsalt küünlaid süüdata. Et selle tegevuse taga ongi need lood, need elud, need ajad. Mälestus ja veidi kriipiv tunne. Küünal aitab hetkeks peatuda. Kauaks ei saa, külm…

Liigne kiirus on kurjast. Kas siis linnas või maal, aga peatuma peab. Igal päeval. Tähendusrikkuse ja kõige imelise üle imestamiseni jõuame vaid sedakaudu. Aegade ülesuseni samuti. Kummaline - et just peatudes. Just seda see aastavahetus seal kaugel külas nii teistsugusel, kummalisel moel mulle õpetaski.

Olgu see aasta täis tervist, armastust ja märkamisi!

Pinnatuisk (pluss pisut mõistujuttu)

 Pinnatuisk naelutas täna mu pilgu kindlalt teele, seda sugugi mitte ettevaatlikkuse kaalutlustel, sest mina ei olnud roolis, vaid hoopiski põnevuse mõttes. Pinnatuisk - see pole mingi lumesadu, vaid suure tuule vinge etteaste, kui too hakkab äsja mahasadanud kerget lund uuesti ülespoole tuuseldama. See pisut “jahune” etendus otse auto tulevihkude valguses mõjub minu arvates ääretult intrigeerivalt, olles pisut äraarvamatu, põnev, ohtlik ja samas nii kaunis. 

Mõnes kohas, olenevalt tuule suunast, tekitab pinnatuisk teele suured lumevaalud. Nii kõhutasid nad ühtäkki meie Muhu kodu sissesõiduteel nagu hiiglaslikud valged hülged, laisad ja lumised. Ka suurel maanteel ilmusid lumevaalud siin-seal, kord sabapidi, kord ninad ees, niigi tuisusele teele. Neist üle sõitmine ei andnud just erilist kindlust edasiseks teelpüsimiseks, sest nood mängu-loivalised panid auto vibama ja eksitasid veidi ka teeäärte silmaspidamist. Kõik see lisas me seekordsele rännakule vürtsi ja J oli linnakoju jõudes päris väsinud. 

Tegelikult oli Muhu- ja Saaremaal tore. Päeval, kui üle mere sinnapoole sõitsime, oli Tallinnas iseäranis kuiv külm, rääkimata tohututest miinuskraadidest. Olin kontideni läbi külmunud ja lubasin enesele talve kohta läbi hammaste mõnegi krõbeda fraasi. Keelitasin J-i andma lubadust kolida lõunamaale koheselt, kui lapsed pesast läinud. Hoidsin jalataldu pikalt ja kramplikult ahju tulise külje vastas. Kõik pidid taipama, kui talumatu antud olukord minu jaoks õigupoolest on. Eh, muidugi nad ei teinud seda niivõrd teatraalselt kui mina, kuid erilist vastupanu ei kuulnud ma samuti, nende õnn. 

Saaremaale jõudes tundus, et olimegi jõudnud “tõotatud maale”, lõunasse. See tohutu klimaatiline erinevus selgus koheselt, kui autost väljusime. Muidugi oli ka Saaremaal talv ja lumi, kuid et õhk oli sametpehme ja isegi nurga tagant välja tuhisev tuul ei saanud seda tundmust ümber lükata ning pidi häbenedes taanduma, muutus kõik ka minu jaoks tsipake armastusväärsemaks. Eilne tiir ümber vaikse ja lumise Sõrve sääre kinnitas mu aimdust, et ehk selles Eestimaa servas oleks isegi talvisel ajal võimalik... Lõpuni ma seda mõtet siiski ei mõelnud. 

Pinnatuisk ei ole mingi pehmuse sünonüüm. Pigem maagilisuse ja mängu ilu oma, kuid sedagi ühes varjatud võimuvõitlusega, kus võitja ette teada. Autost vaadatuna ohutu, näost näkku aga halastamatu ja külm.

Hakkasin mõtlema, et vahel esineb pinnatuisu moodi nähtust ka inimsuhetes. Tõsi, inimlik “pinnatuisk” tekib tavaliselt seljataga, teadvustatuse valgusvihkudest eemal, seega erilist inspiratsiooni ega põnevust see enesega kaasa ei too. Pinnatuisust tekkinud takistused ehk lumevaalud lömitavad aga selleski kontekstis sama jäisel pinnal ja neid läbides on täiesti reaalne oht pikali prantsatada - eriti kui keegi sulle samal ajal jala taha paneb. 

”Raskel ajab tuleb ilmsiks, kes on tõelised sõbrad.” Seda lauset on vast kõik kuulnud ja pean noogutades nentima, et see on tõsi. Aga mitte täielikult. Mulle meeldib üliväga, kui oskuslikult lahendas sõprussuhte läbikompamise üks andekas muinsuskaitsja, kes oma töölt koondati, keda ajakirjanduses tümitati, ühesõnaga, kellel oli seljataga päris keerukas aeg. J tunneb ja austab teda, aga päris igapäevaselt nad läbi ei käi. Nii kohtus ta temaga juhuslikult alles siis, kui see lugu ei olnud enam aktuaalne ja küsis, kuidas läheb. Küsimus oli ju iseenesest asjakohane ja siiras, too andekas muinsuskaitsja küsis aga otse ja keerutamata vastu, “J, miks sa mulle siis ei helistanud, kui mul raske oli!” Mõtlemapanev, kas pole…

Ülaltoodud vestlus on veidike lohutav. Ka meil J-ga mõlgub meeles inimesi, kelle helistamist või kirjutamist oleks ehk keerukal ajal oodanud. Antud loo taustal mõistsime aga ühtäkki, et kontakti puudumine ei pruugi üldsegi olla seotud inimese hinnangu või arvamusega. Inimesed lihtsalt ei oska olla. Nad ei julge helistada, arvates, et küllap teeb seda keegi teine. Nad ei kirjuta, kuna kahtlevad kirja vajalikkuses ning ei leia õigeid sõnu. Nad ei astu ligi, kuna näevad rahulikku ning vahel isegi naeratavat nägu - järelikult saab hakkama. Nad küll mõtlevad… aga ei ütle. Nii see läheb.

Mõistsime, et tegelikult on neid, kes oma vihaga hakkama ei saa ja meile tõemeeli iseenda elunormid Jumala tahtmise egiidi all pähe kallata sooviksid, vaid imetilluke käputäis. J-l üks poliitikutest abielupaar, kelle sõprust ta varem vankumatuks pidas ja kes nüüd ei vaevu isegi teretama. Üks endisest kolleegist naisvaimulik, kes just praegu J eks-abikaasasid läbi kirjutab, millest ehk hüsteerilist laastamistöö-katsetust võib järeldada, kuid mis loodetavasti ära keelatakse. Lisaks minu üks või äärmisel juhul kaks endist sõbrannat (teise osas pole ma päris kindel), kes meie loo valguses “pühadeks õdedeks” muundusid ja täiesti ebaadekvaatselt käituma hakkasid. Säherdune rahvateater… 

Aga veel. On üks väike kirik, üks endine “meie”, kel ühine ajalugu, ridamisi ühiseid tegemisi, ühiseid reise, matku, külaskäike, üritusi, perekondlikke tähtpäevi, isiklikke jagamisi - minu kunagine kogukond, mida nüüd näen läbi auto tuuleklaasi, läbi tuule ja tuisutormi, läbi lumme uppund metsasalude, üle laiade lagendike… ära kaduvat. Ei küsitud, kuidas mul läheb, ei kutsutud, et räägime, viimaks ei vaadatud otsagi. Keegi üritas põhjendada, keegi ütles, et ärgu ma pangu tähele. Kui tuisk on nii tugev ja lumevaalud nii lahmakad, kuis on see ometi võimalik!

Vaikiva, pilku ära pöörava hinnangu ja meie sõiduraja vahel viliseb kõle tuul, mis peksab üles lund ning tillukesi torkavaid jääkristalle. Tahaksin neid väga haarata, sest tunnen, et sel kõigel on siiski väärtus. Neis jääkristallides tundub peegelduvat osake minu elust. Peaaegu kolmkümmend aastat. Las puruneda, hüüavad aga nemad läbi viliseva tuule. Tõmban oma väljasirutatud käe järsult tagasi. Järsk roolipööre, kraavist lahutavad vaid millimeetrid…

Ma parem ei vaata seljataha. Olgu siis pealegi nii. Vähemalt sain selle nüüd välja kirjutatud.

Koju jõudes küttis J kamina. Mina keetsin nõmm-liivateed. Lapsed olid ka kodus. Jumal tundus korraga nii ligi. 

Abielu olulisus

 

Miks on abiellumine oluline, küsis meie käest üks ajakirjanik. Tõepoolest, miks?

Mõned mu sõbrannadest, kes on olnud abielus, ütlevad nüüd, et “ei eales enam”, kuigi mõnel neist tundub olevat igati tore ja turvaline kaaslane. Mina aga teadsin kohe, kui oma pikast abielust lahutasin, et kui peaksin kellegi sobiva veel enese kõrvale leidma, sooviksin kindlasti uuesti abielluda. Vähe sellest, lubades kellelgi end restorani või jalutama kutsuda, meeldis mulle üsna koheselt mängida mõttega oma nime ja kutsuja perekonnanime kokkusobivusest. Kuigi pea kõik need kohtumised lõppesid pettumusohkega, et igati toredate inimestega klappi lihtsalt ei tekkinud, võib vast nentida, et mingist nüansist või igatsusest säärased mõttevälgatused siiski kõnelesid. 

Terapeutidel on tore väljend “varuväljapääsude sulgemine”, mis võib tähendada ka abiellumist. Jah, loomulikult saab ka ebasobivaks osutunud abielust lahku minna, kuid et abiellumise sammule eelneb alati otsus- jah, just temaga soovin end tõepoolest päriselt siduda - siis vabalt koos elades jääb sellise kindla otsuse koht hajusamaks või puudub sootuks. 

Mulle isiklikult oli enese abiellumissoovist veelgi olulisem, et ka mees abielluda sooviks ja seda kuidagi väljendaks, kui aeg sealmail.

Tendents on paraku hoopis teine. Paljud (keskea kanti) eesti mehepojad kipuvad kuuldavasti juba esimesel kohtumisel avaldama arvamust abielu mõttetusest ja kinnitama, et sellist viga nad küll enam eluski ei tee. Minu jaoks muudaks selline avaldus mehe koheselt ebaatraktiivseks. Mõelda vaid, ta välistab võimaluse, et mina olengi kõige imelisem naine maailmas, et minuga võiks end kindlasti siduda! Einoh, olgu siis vähemalt vait…

Minu abikaasa jaoks on laulatatud abielu ainus mõeldav kooseksisteerimise vorm. Teadsin seda kohe ja seega oli see küsimus (muude probleemide kõrval) kogu abielu-eelsel perioodil teemast maas.

Aga ikkagi - miks? Sest mulle meeldib oma mehega kokku kuuluda. Tunnen end abielus olles turvaliselt ja äravalituna. Sel korral olin esimest korda elus valmis isegi oma neiupõlve nimest täielikult  loobuma ja ainult abikaasa oma kandma hakkama. Temagi soovis nii. Varem oli mul liitnimi, pikk ja mõnede dokumentide jaoks vaat et võimatu. Nüüd kannan ühte ilusat nime. Lapsed on juba suured, aga meie vananeme ju koos. 

Mulle meeldib, et mul on abikaasa, mitte elukaaslane või partner või sõber või teab kes muu. Usun, et see on sisemise tunnetuse küsimus. Ka tema pöördub juba praegu, mil me abielu saab arvestada veel vaid päevades, minu poole päris tihti sõnadega “kallis abikaasa” või “armas proua T.” See on minu arvates … väga seksikas! 

Laulatus on aga vajalik selleks, et abielu saaks Jumala õnnistuse. See on ülioluline. Ma väga loodan, et Jumal meie abielu rohkelt õnnistab!

Kolmikutest

 Täna kirjutan kolmikutest. Minu elusündmuste keerises on see tore trio ebaõiglaselt tahaplaanile jäänud, ometi oli see blogi esmalt mõeldud just nende elu ja arengu kirjeldamiseks. (Kujutan juba ette kolmehäälset karjatust: “emps, pliiz, ära meie arengut küll kirjeldama hakka!”)

Tõepoolest ei ole peaaegu 15-aastaste kolmikute puhul enam põhiküsimuseks see, kuidas mina nendega hakkama saan. Pigem peaks arutlema selle üle, kuidas nemad minuga toime tulevad. Ega me ju kõiges päris sarnased ole, kohati ei saa ma nende keelestki aru. Näiteks eilses messengeri grupis toimunud vestluses oli nende ja Helise vahel säärane inglisekeelses slängis andmine, et mina tõstsin lihtsalt käed ja andsin alla. Aga ikkagi võin öelda, et saame üheskoos väga hästi hakkama! Läbikukkunud emana ma end küll ei tunne, vähemalt enamaltjaolt mitte. Veidike kanaema olen aga küll. 

Kolmikud käivad ikka samas koolis, nüüd siis 8.klassis. Nende õppeedukusega olen igati rahul, mõni on lausa puht-viieline. Aga teate, kuna mulle kui terapeudile on nii mõnigi nendevanune kibestunult välja pursanud, et “mu vanemaid huvitab ainult see, kuidas mul koolis läheb, ja üldse mitte see, kes ma päriselt olen”, lõpetan kooli-teema siinkohal ilusa punktiga ära.

Kes nad siis tänaseks päriselt on? Lapsed, kellega, julgen öelda, on mul päris hea kontakt. Usun, et nad saavad minuga olla nemad ise, isegi juhul, kui teema meie vahel pole kõige mugavam (noh, näiteks kui nad peavad koristama, aga kohe kuidagi ei taha). Alati tohivad ja soovivad nad meie koju kutsuda oma sõpru ja tihti võtavad minugi (ajutiselt) seltskonda. Seegi on hea märk.

Loviisa meenutab mulle kõige enam mind ennast samas vanuses. Ta on kolmikutest kõige mässumeelsem, seda aga vaid kodus, koolis vast mitte. Loviisale meeldib mugav elu, kõik ebamugavused, mis inimesele teisme-eas (ja mitte ainult!) osaks langevad, tuleb talle peensusteni ära seletada ehk normaliseerida. Näiteks varajane ärkamine, et kahel päeval nädalas kella 8ks kooli jõuda. Loviisale meeldiks luksuslik eluviis koos ohjeldamatu reisimisega ja eks me oleme arutanud, kuidas selleni jõuda, ilma et kodakondsed end liiga harvade väljasõitude võimaldamise valguses päris vaeste ja väetitena tundma hakkaks. Kutsume J-ga Loviisat heatahtlikult Printsessiks.

Loviisa käib kunstikoolis ja joonistab üle mõistuse hästi. Et mul endal igasugune kunstianne puudub, on see ääretult imponeeriv. Tal on tundlik loomus ja hea taju ka inimeste osas. Sõprade osas on Loviisa valiv.

Lisann on lõbus noor inimene, kel on tohutult sõpru. Minul on raske selle nimekirjaga järge pidada ja seetõttu vestleme tihti sellest, kustkaudu üks või teine sõps tee temani on leidnud. Muidugi unustan selle info ka kiiresti ja küsin varsti uuesti, aga mis siis. Lisanni sõbrad tunduvad kõik olevat toredad ja targad noored, kellega koos tehakse palju põnevat.

Lisann on üldiselt väga lahke ja paindlik. Ta on ka ääretult empaatiline ja viisakas. Kui tal parasjagu seda tuju peal pole. Kui tal see tuju peal on, siis ta lihtsalt hammustab. Aga see tuju on vaid tilluke osa Lisannist. Üldiselt on ta armastusest pulbitsev ja muretu nagu suvepäikese käes lendlev liblikas. Ta on ka mu lapselaste Otto ja Rubeni vaieldamatu lemmik. (Koos onu J-ga). Lisanniga lihtsalt on lihtne suhelda.

Ka Lisann käib kunstikoolis ja on väga andekas. Muide, Lisann värvis oma juuksed peaaegu mustaks ja ta on ainus me perest, kellele tume juuksetoon vägagi hästi sobib. 

Karl Johann on tänaseks minust peajagu pikem, seitse numbrit suurema jalaga, murrab hoolega häält ja on igati südamlik ja tore noormees. Tõsi, arvutis võiks ta veidi vähem viibida ja raamatuid sellevõrra rohkem lugeda, kuid siin väljaöelduna jääb see ka ainsaks pretensiooniks. Karl Johannilgi pole sõpradest puudust, ööl vastu tänast oli meie juures näiteks kaks sõbrast ööbijat. Tunnustamist väärib see, et poisid oskavad olla vaikselt (noh, eks nad mängivad arvutis), kui oleme J-ga magamissoovi avaldanud. Seega pole meil midagi külaliste vastu, toredad poisid kõik. 

Karl Johann käib regulaarselt jõusaalis. Ta on oma ülipeenikese kogu kohta ebareaalselt tugev, tehes näiteks rippudes muljetavaldava arvu lõuatõsteid (ma ei tee ühtegi!) ja avaldades muul viisil oma tugevuse ja sitkusega muljet. Ka Karl Johanni võin rahumeeli usaldada, mingeid lollusi ta küll kokku ei keera. Majapidamistöödes lööb Karl Johann heal meelel käed külge. Vahel tuleb teda lihtsalt üle ühe või kahe korra paluda. Aga ta oskab ka suurepäraselt inimesi (tüdrukute sõnul siiski vaid mind!) tajuda ja vabandamine pole tema jaoks probleem. 

Nüüd, kui meie peres üks inimene lisaks, tuli triol ka temaga harjuda. Ausalt öeldes ei uskunud ma, et see nii libedasti läheb. J-i tarkus suhe kolmikutega koheselt südameasjaks võtta ja nendega väga palju rääkida tasus kiiresti ära. Selline siiras lähenemine võitis noorte usalduse ja nüüd tohib ta isegi veidi reegleid kehtestada, (näiteks see, et üheskoos söögilauas istudes ei ole keegi telefonis), trio aktsepteerib seda täielikult. J on neile ka heaks õpetajaks, näiteks vene keeles. Ta ei lähe närvi. Jossi kaasab ta mängleva kergusega nn meestetöödele appi. 

J küsis triolt, kas minus on nüüd, kui elame koos, midagi muutunud. Trio väitis, et ma olevat märksa rõõmsam ja rahulikum. Ja tegevat palju tihedamini süüa. No näed, lapsed vajavad õnnelikke vanemaid, kas siis koos või eraldi, aga mitte hambad ristis “laste pärast” koos elavaid vanemaid. Ka lapsed on minu arvates praegu õnnelikumad, kui varem.

Mul on kolmikutele mõeldes hea soe tunne. Teismeiga ei pea olema mingi jubedus või lakkamatu võitlus. Kui kontakt kodu ja vanematega on tugev, on kõik hästi. Ma ei oota, et nad oleksid küpsed täiskasvanud. Luban neile nende vanuse kohast eksimisruumi. Arvan, et see ongi asja võti. Miks peaksid nad mind meelega alt vedama? Neile on ju kõik lubatud, niisamagi on kõik hästi. Pealegi kuulevad nad iga päev, kui palju ma neid armastan. Ja kui palju tänan Jumalat, et ta mulle sellise imelise kingituse on teinud…