Laupäev, 14. september 2019

Otsa-koolist

Sel aastal tähistab oma 100. sünnipäeva G.Otsa nimeline Tallinna Muusikakool, mille vilistlaste hulka olen minagi 1993.aasta klaveri eriala lõpetajana arvatud. Et möödun Otsa-kooli majast töö tõttu peaaegu igapäevaselt, lähevad vahel ikka mõtted õpingute aegsele elu-olule. Just mõni päev tagasi avastasin õudusega, et mu lõpetamisest on möödunud juba 26 aastat!
Otsa kool oli hoopis teistsugune, kui Muusikakeskkool, kus enne Otsa 5 aastat õppisin. Ja enne Muusikakeskkooli õppisin veel 5 aastat praeguses Reaalkoolis, toonases Tallinna 2.keskkoolis, mis oli neist mõlemast väga totaalselt erinev, ikka selline reaalne suurte klassidega kool.
Aga jah, Otsa-koolis õpitud kahte aastat (läksin otse III kursusele) meenutan suhteliselt helgelt, (seda hoolimata oma keerukate suhetega teismeeast, kus esines eneseleidmise valu ja vaeva keskmisest hulga enam.) Otsa-kool oli eriline eelkõige selle poolest, et see oli tohutult chill. Mitte kedagi ei huvitanud, kas käisid loengutes või mitte, kas harjutasid või mitte, kas su kooliväline aeg möödus soliidselt või mitte. Kui eelmise lause vastused olid eitavad, siis sa lihtsalt ei lõpetanud seda. Eks neid muidumehi, igavesi õppureid, kes päevade viisi kooli ukse ees suitsetasid ja ööde viisi kõrtsus istusid, oli omajagu. Vastutustundlikumad, nagu mina, üritasid ikka ree peal püsida. See ei tähenda muidugi, et ma kõiki loenguid oleksin alatasa külastanud. Oh ei, olin mõõdukalt laisk! Aga harjutasin küll. Suvorkas (ehk Muusikaakadeemia Kaarli ehk endise Suvorovi puiestee õppehoones).
Minu mäletamist oli Otsa-koolis võimatu harjutusklassi saada. Tean üksikuid klaverimängijaid, kes saabusid kooli varavalges, kui mina alles kodus õiglaseund magasin ja harjutasid, kuni vähegi said. Minul õnnestus seal majas harjutada vaid mõned üksikud korrad. Ah, mulle meenub praegu üks hea nali- nimelt avastasin alles teisel õppeaastal, et olin kahte erinevat garderoobitädi (kellelt ühtlasi harjutusklasside võtmeid sai) pidanud üheks ja samaks! Kui nad kord kahekesi minu ees seisid, pidin sõna otseses mõttes kreepsu saama. Kusjuures nad polnud üldse sarnased! Mõtlesin, et vahel on ta lihtsalt virilamas tujus...
Otsa-kooli suureks plussiks oli see, et õpetajad suhtusid õpilastesse, kui täiskasvanuisse- lugupidamisega. Nad ei andnud, vastupidiselt Muusikakeskkooli omadele, isiklikke hinnanguid, ei solvanud, ei tänitanud, ei võtnud ühe või teise suhtes hoiakuid, olid kannatlikud ja mõistvad. Ei ütleks, et oleksin Otsa-kooli ajal olnud õpilase musternäidis, kuid ma ei mäleta sealt ühtegi õpetajat, kes oleks mind isiklikult vihanud. Pigem vastupidi, kõik püüdsid innustada, märgates ja tunnustades mu parimaid külgi. Küll mäletan viha ja tagakiusamist keska-ajast (ehk siis Muusikakeskkoolist).
Naljakas, aga Otsa-koolis oli mul palju küll tuttavaid, kuid päris sõbraks ei saanud neist keegi. (A., kellega koos Otsa tulime, oli mu sõbranna juba Muusikakeskooli päevilt, nii et tema ei lähe arvesse.) Klaveriosakonnas olid sõprussuhted minu tulles juba välja kujunenud. Pooled õppureist olid venekeelsed, nendega oli lisaks keelebarjäär. Teiste erialadega puutusime vähem kokku. Ma ei mäleta, et see mind oleks morjendanud.
Olin Otsa-kooli ajal küll endiselt ebakindel, aga see kool suurendas siiski tunduvalt mu eneseusku, mis eelnevalt oli päris maha tambitud. Tulin- ja mind võeti mõnusasti vastu. Muud pole vajagi, et meenutada seda kooli rõõmu ja tänutundega  ning soovida talle pikka iga.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar