Esmaspäev, 13. juuni 2011

Väsimus kuubis

Ma olen. Kuidagi raske. Tõstmaks üht kätt, ütleme paremat, kallutan kere veidi vasakule. Parem käsi tõuseb. Aeg-luubis. Veel veidi. Siis aga plartsatab maa külgetõmbejõu mõjul lauaplaadile ja jääb vaikides lebama. Ei põrka. Tundub rahulik. Ohutu. Vaatan vaikides sinakaid veresooni käeseljal, mis hargnevad vitsarootsu kombel sõrmede suunas. Mõtlen.
Mõtlen, et kui kere liiga palju vasakule kallutada, hakkab ka pea sinnapoole vajuma. Pea on harjunud juhtima. Ta on tarkust täis. Aga kangekaelne. Kukkudes ise ees, tõmbab ta kere järele- suure pauguga otse põrandale. See on vast valus!
Võpatan tahtmatult. Mulle meeldivad rahumeelsemad lahendused. Nihutan kere vaikselt päris otse. Üht ja teist silma sulgedes teen kindlaks. Olen otse. Ei kuku. Ei nihku. Ei libise. Vastik oleks praegu ehmatada.
Kõige kindlam oleks pikali. Ristseliti. Tundes oma raskust madratsisse vajumas. Või valgudes hoopis üle kogu madratsi. Lainetades tasakesi madratsikumeruste rütmis. Muundudes isegi tasakesi madratsitaoliseks latakaks. Tardunud pehmuseks.
Esimene lind laulab juba enne kella kolme. Meeldiv vidin. Lapsepõlves tuli plastikust linnuke veega täita ja siis puhuda. Selline vulisev-vidisev viisike ongi enne-kolmesel linnukesel.
Kella neljane on ägedam tüüp. Kohtuniku trillerdav vile. Kõrge ja konkreetne. Trrrrr... viüü... Esimene viga! Uni jätta! Trrr!!!
Kella viieks on sulelised virgunud. Koori lisandub üha uusi vidinaid, trillerdusi, säutsumisi. Isegi mõni tume kraaks kostab kohatult valjusti eemaluinuvast võpsikust, tekitades laululindude seas hetkelise vaikuse. Siis aga jätkub laul poolelijäänud teemast veelgi mitmekesisemas variatsioonis.
Võiks ju tropid kõrva suruda, või mis? Jah, küllap see summutaks lindude hommikukontserdi. Kuid paar tundi tagasi orelil harjutatud Bachi d-moll fuuga võtaks unesegases peas otsemaid ohjad, kihutades äkk-moduleerudes une ja reaalsuse piirimail "müraki" hommikusse, andes halastamatut tunnistust, et tänase seisuga on kontserdini veel üks päevake vähem. Parem siis juba linnulaul!
Taipan nüüd isegi, et väikeste laste kõrvalt kontserdiks harjutada on ilmselgelt võimatu. Ometi ma teen seda. Hambad ristis. Pean. Pean!
Orelipink on pikk. Külili kukkudes ei juhtu midagi. Aga pedaalidesse ei tohi lennata. Ettepoole kaldumisest tuleb niisiis hoiduda. Kui pedaalid pooleks murduvad, siis ei saa enam mängida. Bachi d-mollis tuleb teema vähemalt kolmel korral pedaalis. Lapsedki teavad, et pedaalidel ei ronita.
Istun veel hetke ja vaatan oma hargnevate veresoontega kätt. Vaevumärgatavaid kortse nahal. Oh, aeg, ajake, sa ka ei oota! Egas midagi, tuleb jälle peale hakata, siis jõuab enne kella kolmest linnukest ehk paar tundi magadagi!