Laupäev, 21. juuli 2012

Laeval

Laeva mängutuppa tormasid kisa ja käraga kaks last. Haarates käigupealt kaks kummilehma trio kujuteldavast laudast, maandusid nad toanurka ning kukkusid neid arutult nüpeldama. Plastmassist reketitega. "Kas sinu oma ikka sai korralikult peksa?", küsis üks ja lisas: "Oota, ma virutan talle veel!"
Ma seisin ja jõllitasin. Sõnadki jäid kurku kinni.
Kolmikudki vahtisid samuti soolasammastena, suud lahti. Midagi sellist polnud nad arvatavasti uneski näinud.
Peagi taipasin, et tegelikult ei ole need lapsed milleski süüdi. Mänguloomade peksmine on küllap vaid koduse igapäevaelu mänguline peegeldus. Reaalsuses üsna jahmatavapanev.
Õnneks ei olnud noil lastel pikka püsi.
Trio tõstis loomad lauta tagasi ja silitas vargsi.
Lotte saabudes lahkusime meiegi mängutoast.
Ah et miks?
Stockholmi-suunal vaimustusime esmalt koos teistega. Siis aga taipasime, et kogu "lottendus" on sel laeval pisut nihkes ega kanna hoopiski mitte sama elutervet ideed kui filmis ja raamatus. Jah, lastele oli mõeldud küll, aga too programm (mille eri-peibutiseks siis ülalmainitud kurblik ja vaikiv Lotte) oli kokku pandud kellegi kahetsusväärselt piiratud fantaasiaga isiku poolt, kelle arvates ainus viis lapsi köita seisneb neile tonnide viisi maiustuste ette- ja sissekühveldamises.
Ah et olen ehk liiga kriitiline?
Aga palun- siin on esimese mängu kirjeldus: tädi viskab põrandale tohutu hulga komme. Märguande peale tuleb neid võidu krabama hakata. Kes saab kõige rohkem, on võitja- ja võitja saab kingituseks ... hiigelsuure paki komme!
Ühesõnaga- ole ahne, trügi küünarnukkidega, sõida teistest üle- ja sa oled võitja!
Loomulikult ebaõnnestus "trio meeskond" sajaprotsendiliselt. Mitte ühtki kommi. Üritusest arusaamine puhas null. Rabelev lastepundar nende jalge ees moodustas küll otsekui kaleidoskoobist pööratuna vahvaid vahelduvaid mustreid- aga et seal elu eest maiustusi taga aetakse, selgus alles mängu vaibudes. "Mina tahan kaaaa!", ei hoidnud Joss tõehetke saabudes nutusegust häälekest vaka all. Hilja, poja!
Kas olete näinud, kui südamlikult lõppeb "Autode" filmi esimene osa? Pikne McQueen loobub oma kauaigatsetud Kolvi Karika võidust, lükates vigastatud sõpra enese ees üle finišijoone...
Kas mitte just sääraseid omadusi, nagu truudus, abivalmidus ja andmisrõõm ei peaks meie lastes enim väärtustama?
Olnuks programmi koostajail tarkust jätkata toda mängu sealtkohalt hoopis niimoodi, et võitjaks osutub laps, kel lahkust jagada oma kokkukrabatud kommihunnikust kõige enam neile, kel pole ühtki kommi, oleks see minu silmis (hoolimata mu üldisest maiustuste-vastasusest) omandanud suure ja südantsoojendava väärtuse- ja hoopiski mitte sellepärast, et Joss kommi soovis. Eelkõige just jagajaile mõeldes...
Kui aga kurblik hiigel-Lotte hiljem diskosaalis kõigi meetripikkuste trenditeadlikega hetke tipp-hittide saatel seksikalt puusi hööritas, taipasin järsku, et arvaku ma mida iganes, leidku ma kui palju tahes kaasamõtlejaid- inimkonna nö "põhimass" on ikkagi (piltlikult öeldes)"ettevisatud kommihunniku nimel" nõus kiirelt ja koheselt oma hinge ning keha maha parseldama. Kes saab neid nende hetkenaudinguis takistada?
Sest "mis need paar kommi siis reisil ikka teevad"!

Üldiselt oli laevasõit vahva!
Neil loomapeksjatel-lastel tundusid kah pealtnäha täiesti normaalsed vanemad olevat. (Vägivallatsejad võiksid koletisteks muutuda, oleks mugavam tuvastada.)
Eks ma siis kehitan lihtsalt õlgu...

Pühapäev, 8. juuli 2012

Ühe lausega politseist

Kui ilmselgete joobe- või narkotunnustega mees taarub lapsevankriga, mille sees on paljas lapsuke, hilisõhtul keset sõiduteed, kus autod, kellele ta ette jääb kas äkk- pidurdavad või keeravad järsult teise ritta, ja kui ma siis politseile helistan ning palun kiiresti kohale tulla, kuna kaitsetu väikese inimese elu on väga-väga ohus, ja selgub, et ma pole ainus helistaja, kuid politsei ei tule ega tule, tekkib jõuetu ahastussegune küsimus, kas see ei ole tõesti piisavalt tõsine väljakutse ja kellele nad siis üldse tulevad???
Nutmaajavalt masendav!

Esmaspäev, 2. juuli 2012

Mitte ainult eneseabiõpikuid!

Sõbrannad juba teavad, et eneseabi õpikuid pole mulle mõtet kinkida. Sest mina, erinevalt seesuguste raamatute tegelikust sihtgrupist, tean vägagi hästi, kus olen ühel või teisel eluetapil "puusse pannud" ning milliste valikute tegemine või tegematajätmine antud momendil "täiusliku õnneni viival sillal üle eluraskustete kärstikuliste voogude" komistuskiviks sai. Õigupoolest peaks ju iga inimene oma õigetest ja valedest sammudest teadlik olema- kui ta just sügavas depressiooniseisundis ei viibi (või päris nupust nikastanud pole). Kuid ka sellisel juhul pole noist raamatuist vähimatki kasu, vaid vaja spetsialisti abi.
Pidasin mõni aeg tagasi üht kindlat trükist ülalmainitud teemarubriigist (ja tuhande omataolise seast raamatupoe riiuleil) sobivaks sünnipäevakingiks. Esialgu tunduski, et asi läks "naelapea pihta". Kui toosama naine hiljem psühhiaatriahaiglas kinniste uste taga kangeid rohtusid manustas, taipasin, et raamat aitas kaasa küll- kuid seekord veidi teises suunas- nimelt hulluksminemise teel. Kindlasti ei olnud see sündmusteahela peavallandajaks, kuid nii-öelda "järeltõukeid" võis jutu järgi siiski aimata.
Olin kunagi oma arust suur psühholoog. Paljud inimesed (pange tähele- ma ei ütle "sõbrad"!) usaldasid mulle oma erinevat masti ja kaalu muresid ning tollal tavatsesin uhkusega mõelda, et "ju minus üks tubli hingetohter peidus ongi"...
See on mu "psühholoogikarjääri" kõige kummalisem juhtum. Ühe väikelinna kiriku paljulapseline pastoriproua- keda ma tol päeval teist korda elus kohtasin - avas kohvilauas korraga suu ja hakkas täiesti "lambist" kõnelema oma mehe lakkamatutest kõrvahüpetest. Kurkujäänud koogitükki keelega allapoole lükates noogutasin innukalt, mu sisemine mina püüdis aga samal hetkel tipp-psühholoogiks kehastuda ja viivitamatult asja lahendama asuda. Olukord oli siiski nii absurdne, et mu jõllis silmadest ajju mingeid abiandmist soodustavaid signaale ei jõudnud. Peagi ühines too litsakas abikaasagi seltkonnaga ja sain oma haleda läbikukkumise ilusti selle taha ära peita.
Nüüd olen jõudnud järgmisele "levelile". Nimelt äratundmisele, et minus oli toona vaid üks "abivajajaid" abistav omadus- hoolimatus iseenese väärtusliku aja suhtes. (Ma ei pea silmas ülalmainitud juhtumit.) Neid mu ajutisi "sõbrannasid", kes eri eluperioodidel külje alla on pugenud, on kõiki ühendanud üks ja sama läbiv joon- ohjeldamatu vajadus kõneleda ainult iseendast- läbi oma lõputute probleemide. Mida mina usinasti lahendama hakkasin.
Naiivitar! Nad ei soovinud lahendust...
Olin siis kahekümnene. Tema oli kolmkümmend kaks. Lahutatud, kahe lapsega. Töötasime mingi aja koos. Algul tundus tohutult armas inimene. Käisime kohvikus ja teatris. Järk-järgult hakkas aga tema jutt üha enam ühe kindla teema, nimelt eks-mehe mustamise ümber keerlema. Esmalt noogutasin usinasti kaasa. Lasin isegi paar krõbedat fraasi tolle "siga-mehe" kohta lendu. Hiljem muutus aga tüütuks. Veel hiljem lausa põrgulikult tüütuks. Tolle naise mölapidamatus muudkui paisus, omandades meie suhtelmise lõpusirgel katastroofilised mõõtmed. Mäletan, et panin kord telefoni esikukapi peale ja tegin rahulikult koduseid toimetusi, tema teises otsas muudkui lobises, klatšis... Kummaline, aga hakkasin ajapikku hoopis tolle "mees-sea" suhtes mingit poolehoiuvirvendust tundma. Noh, et mida vaeseke taluma pidi...
Õiged psühholoogid ei aita inimesi. Vabal ajal kohe kindlasti mitte. Töö ajal enamasti samuti mitte. Jah, nad lasevad neil rääkida. Raha eest. Limiteeritud aja. Oma probleemid ära lahendada. Või siis mitte lahendada. Ikka raha eest. Et kui inimene maksab, siis ehk mõtleb kah, mida räägib.
(Säh sulle tipp-psühholoogi! Oleksin ju praegu päris jõukas...)
Öeldakse, et õigele sõbrale võib helistada kasvõi kell pool kaks öösel. Aga kui helistaja on sulle juba sajal kohtumisel ühte ja sama muret kurtnud, kui oled talle oma elust mitmeid-kümneid väärtuslikke tunde pühendanud ja kui te mõlemad teate, et tema olukord ei muutu eales, sest ta lihtsalt ei soovigi seda muuta- kas siis ikka tasub teda kell pool kaks kuulata, et ehk on seekord tõepoolest mingi tõsine probleem? Või oleks õige riskida ja selle teema ilmudes jutt kiirelt mujale kallutada. Iga kord. Peagi tõdedes, et muust nagu polegi eriti rääkida...
Mina ei raiska enam oma aega mõttetute teemade üle heietamisele. Ma ei jookse telefonile, kui lastega juturaamat pooleli. Ma ei määra kohtumisi tüütute inimestega.
Tõelised sõbrad jäävad niikuinii.
Neid eristab selle järgi, et nad küsivad "kuidas sinul läheb?"
Ja see on väga tähtis.