Teisipäev, 30. november 2021

Pigem

 Parem saladus, kui ilmsiksolek
Parem teesklus, kui et olla aus
Parem oleks nii, et parem poleks
kellelgi. Ja elus kannaks paus.

Pigem häbi ülestunnistusest,
kui et luba olla mina ise.
Vigadega. Pigem unistustest
vaikida. Ja suure salgamise

pigem panna armastuse nimel
lauale, kus armulauavein.
Pigem öelda häbi, kui et ime. 
Armastuse asemel las lein

ülestõusmatusest kaela valgub.
Naiseks sündinul ehk enam veel?
Imelik on ots, kui pole algust
olla tohtimise maisel teel. 




Esmaspäev, 15. november 2021

Kas…

 Kas kõlvatult või armastusest kantult
Kas lennusulgedes või murtud tiivul
Kas emmates või hoopis äraantult
Kas igavesti või vaid uduviivul

Kas olematuses või päris elus
Kas nõrkuses või tugevuse väega
Kas inimeses või vaid mängulelus
Kas südamega või ehk pelgalt käega

Kas põgusalt ja rohtukasvand rajal
Kas nähtamatult, nimetult ja näotult
Kas olevikus, kuigi valel ajal
Kas kukelauluta ja kellakäotult

Kas hapruses ja purunemisohus
Kas olemise määramatus valus…
Kas andestus või hoopis viimne kohus
Kas südames või kehas- või vaid jalus…

Kas naerdes, silmist sädemeid ehk saates
Ning tõustes vastu iseenda pikkust
Kas peegelpildis või ehk otsevaates
Ning tundes armastuse tõelist rikkust

Jah, kas…
Kes seda vastust julgeb kanda
Kas kõlvatu või armastusest kantud
Kas võtta vaid või vastupidi- anda
Kuid mida siis
Kõik juba ammu antud…

Pühapäev, 14. november 2021

Koroona 4

 Palun vabandust, mul kadus vahepeal huvi seda teemat käsitleda. Peale ühe lapse ei ole seni meie majas keegi nakatunud, kõik pcr testid olid negatiivsed. See üks on ka tänaseks täielikult tervenenud. Praegu on esimeste sümptomite ilmumisest peaaegu 10 päeva, (kui neid üldse sümptomeiks saab pidada, sest ka teistel olid samad "sümptomid", mis aga ei tähendanud automaatselt koroonat).

Küll aga on mul tekkinud mitmeid küsimusi:
1) See tõbi pidavat ju hullult nakkav olema. Meie võtsime algusest peale seisukoha, et ühte last kuhugi isoleerima ei hakka, mistõttu olime kogu selle aja vägagi ninapidi koos. Vähemalt ükskord sõin hajameelselt tema lusikaga ära karpi järelejäänud mustikad. Huvitav...
2) Kui ma sellesse haigusesse ei jää, miks peaksin enese vaktsineerimisega oma tervist nõrgestama hakkama? Kui mu lastele see ei nakka, miks nad ei või nad tervetena käia kinos või spaas?
3) Miks ma näen, kuidas nakatuvad ja haigestuvad mu vaktsineeritud sõbrad ja tuttavad? Mind ei veena enam teave, et nad põevad kergemini. Mitmed mu vaktsineerimata tuttavad pole seda külgegi saanud. Tõsi, ka mitmed vaktsineeritud mitte. Usun, et raskesti põevad vaid kaasuvate haigustega vaktsineerimata ja vaktsineeritud inimesed. 

Rohkem ma sel teemal kirjutada ei soovi.

Mina, saunanaine

 Taevake, inimesed!
Ma ei oska ahju kütta! 
Asi on nimelt selles, et meil on igal pühapäeval saunapäev. Mõte saunapäevast tekitab minus mõnusa surina, sest vaadake, kui ma mõtlen saunast, hüppan ma mõttes sujuvalt üle leilile ja lõõgastusele eelnevast. Ja see eelnev on absoluutselt alati, kui välistemperatuur nulli lähedale või veelgi allapoole laskub, puhas jama. 
Ma ei saa aru, kuidas inimesed, elades puu-küttega majades, mentaalse normaalsuse piirides püsivad! Kuidas nad ei mölla ega märatse, sest nende heaolu on päevast-päeva ohus? Mul, vabandage, on teised toad siiski enam-vähem soojad- välja arvatud selle tunni jooksul, kui ma kütteruumist suitsu välja peksmiseks kõik avanevad aknad, uksed ja luugid lahti paiskan, kuna kusagil ajusopis kangastub aeglase ja kavala vingusurma kole võimalus- ning eks sauna peetakse tänapäeval ikka rohkem nišikaubaks, nimelt, mis viga oleks mul pühabaõhtuti hoopis vannis liguneda, kopsud suitsust-vingust puhtad!
Aga jah, kuna mul sellele õudusele järgnevast, ehk siis jumaliku lõõgastuse võimalusest pühapäeviti hammas verele läheb, siis ehk taipate, miks ma selle Kolgata tee nädal-nädala järel muudkui ette võtan. Tänagi. 
Korsten on külm. Äkki neil, kes igapäevaselt oma elamisi kütavad, püsib korsten soe? Või on neil muud nipid? Mina lasen soojapuhuril pool tundi enne kütmist korstajalga soojendada. Vähemaga pole mõtet oma närve rikkudagi. Peale poolt tundi on mingigi võimalus, et tekib tõmme. Seda, et tavaliselt ei teki, ei luba ma kunagi esimesena mõttesse. Esimesena sätin ma halud ilusti ahju, noh, ikka nii, et õhk nende vahelt saaks ülespoole liikuma hakata ning halgude vahele sätin hoolikalt mitu süüteklotsikest. Justnimelt, mitu! Sest siis on mingigi võimalus, et mõnest klotsikesest ehk ka haluke tuld võtab. Seda, et tavaliselt ei võta, ei lase ma esimesena mõttessegi. Ka siis mitte, kui suitsujuga tavapärast teed mööda ehk siis mu toredast ahjuuksest ehk siis uksevahest või maiteakust, esmalt õrna, vaevumärgatava vinena, seejärel aga juba tugeva kõikematva tossuna, välja pressib ning esmalt kütteruumi või majapidamisruumi või pesumasina- ja kuivatiruumi, nimetage seda kuidas tahate, kasutuskõlbmatuks muudab ja nagu sellest vähe oleks, uljalt ka tubadesse pressib!
Jaa, ma kannataksin selle ära. Südamerahuga. Kui asi sellega piirduks. Kui ta natuke tossutaks ja siis ilusa tõmbe tekitaks ja asja lõppenuks saaks lugeda. Aga inimesed, asi on selles, et viie või kümne minuti pärast on kogu kupatus kustund! 
Vaat selkohal tuleks mul tervise huvides tõmmata üll tuletõrjuja kostüüm, teate küll, ühes selle londiga maskiga, et suitsusesse kütteruumi sukelduda. Aga mul vaesekesel pole ju seda londiga maski! Ja tavaliselt on mul üll täiesti tavalised riided. Hea, kui linnariided koduriietegi vastu olen suutnud vahetada. Ja muide, olen selleks ajaks tavaliselt täiesti maruvihane! Seetõttu sukeldun ma tavaliselt oma kütte- või pesumasinaruumi- või äkki tahaksite hoopis öelda, et suitsuruumi- täiesti katmata nina ja suuga! Kedagi pole süüdistada ka. Niisiis täitsa pime viha, kuna paksu tossu sees pole näha midagi. Eks ma niikaua hoia hinge kinni kui suudan, ja siis viskan ma halgude vahele uue portsu süüteklotsikesi, ja siis ahmin pisikeste sõõmudena midagi kirbet ja tunnen, et see pole mu hingamiselundkonnale üldse normaalne, mõelda vaid, koroona-aeg ja puha! Noh, ja siis hingeldan hiljem jupp aega kui kala kuival, sest kujutlusvõime on mul samuti ergas.
Ausalt, ma ei taipa, kuidas mõni suudab sel viisil halud põlema saada, et ta nende vahel mingeid põlevaid ajalehti sopsutab! Ma ühekorra Muhus proovisin sel viisil, kui süüteklotsikesed otsa said. Olin poole tunni pärast täiesti endast väljas ja ükski halg polnud isegi veidike pruunistunud, saate aru! Viskasin kogu kupatuse kus see ja teine ning kihutasin Liiva poodi oma klotsikeste järgi. Ilma nendeta loobuksin nii saunast, kui... noh, sõidaks linna!
Aga näe, mõne inimese käes edeneb ka ilmvõimatu missioon.
Eks minagi saan lõpuks ikka tõmbe käima. Tõsi, toatemperatuur on selleks ajaks õuelähedane, sest ega ma uksi, aknaid ja luuke enne kinni tõmba, kui asi kindel. Aga võit jääb loomulikult (tavaliselt) mulle. 
Praegugi nuusutan oma kõrbelõhnaseid juukseid, need võtavad igasuguse leha kõige kergemini külge ja mõtlen, kas kogu asi ikka on vaeva väärt. Puuküttega saun olevat ikka see päris, vähemalt seegi lohutus jääb kogu piina juures püsima. Kunagi sai elektrikeris seetõttu väljagi visatud, seisis teine puu-oma kõrval, nii igaks juhuks. Äkki praegu paneks salaja hoopis selle? Kuidagi minulikum ehk? Jõukohasem?
Samas, küllap see rohkem-päris-tunne hoiabki mind meie pühapäevaste traditsioonide juures. Pluss veidi ka mõte laval istumisest ja jumalikust lõõgustusest. Noh, kui kopsud tahma täis, siis see viimane siiski vähem...
Igatahes tunnen, et mu saunanaise-võimed on vägagi piiratud. Ahi paiskab selle mulle iganädalaselt ja väga halastamatult otse näkku. 
Nuusutan ja noogutan.

Reede, 12. november 2021

Koroona 3

 Ei mingit asümptomaatikat. Mu koroonatest oli üdini negatiivne, mis on ju õigupoolest hea, kui arvestada sellega, et mõned põevad üsna raskelt. Aga teisest küljest andnuks asümptomaatiline läbipõdemine vabaduse olla jälle mina ise, kuigi ainuüksi seetõttu ma seda viirust siiski külge ei soovi. Noh, kui just ise oleks tulnud… kuid mul oli juba algusest peale säärane tunne, et mulle ei tule. 

Täna lasin teha pcr-i kahele mittepõdejast lapsele. Vastus on juba enam-vähem teada, kuid õhkõrn lootus saada ausa teismelisena kinno võiks ju siiski jääda…

Imelik aeg. Imelikud otsused otsustajatelt. Ja meie talitame vastavalt…


Naiselikkus

Mis on naiselikkus? 
Ma võin olla hoolitsetud. Mul võib olla kaunis soeng, laitmatu meik, lummav parfüüm ning seljas figuurist parimat väljatoov kleit. Võin olla treenitud, lihtsalt heas vormis või ehk veidi vormikamgi. Võin mõjuda enesekindla, tagasihoidliku, tõsimeelse või lõbusana. Minu intellekt võib olla väljapaistev, huumorimeel tabav, loomingulisus tipus ning kõik mind ümbritsev laitmatu. 
Ometi ei pruugi ma olla naiselik. 
Mis on siis see salapärane, mis paneb naiselikkuse voogama? See miski, mis kütkestab? See miski, mis võib, aga ei pruugi kuuluda ülalmainitud loetellu...

Armastus, tuleb koheselt keelele. 
Jah, tõesti. Inimesed, keda on palju armastatud, mõjuvad rahumeelselt. Nende liigutused on väljapeetud, emotsioonid ei hüple seinast seina, vaid mõjuvad pigem vaoshoitutena. Nad on julged väljendama oma tundeid, välja ütlema oma arvamust. Nad võtavad harva asju liiga isiklikult, on paindlikud, mõistvad ja heatujulised. Aga kas ka tingimata naiselikud? Ei pruugi.

Väärikus. 
Täiesti nõus. Väärikus seab piirid. Sestap ei ole ma enesegi väärikuse osas päris kindel. Käesolev aasta on olnud mu elu kõige suuremaks väärikuse proovikiviks üldse. Inimene, kes suutis minus avada tõelise, sügava naiselikkuse, mulle kogu oma imetluse suunata, õpetada mind nägema mu igakülgset väärtuslikkust ning panna mind tundma täiesti erilisena, pidi ometi koos minuga seisma silmitsi väärikuse-teemaga. Õigupoolest arvasin selle algul rohkem iseenese teemaks olevat. Nüüd aga, vastupidi, tema omaks. Ma ei loobuks sellest õppetunnist mingi hinna eest. Miks peaksingi, kui minus on nii palju muutunud. Samas rõhutan, et naiselikkus sisaldab kindlasti väärikust. Minu tee pole olnud kergemate killast.

Seksuaalsus.
Sellest on minu arvates liiga vähe kõneletud. Tõsi, seksuaalsus kuulub justkui paarisuhte valdkonda, naiselik võib aga olla ka üksik, vallaline naine, ometi leian, et liiga vähesed naised on oma seksuaalsusega tõelises kontaktis. Kes pole, annab ka suure tüki oma naiselikkusest. Mul oli oma kahekümne kahe abieluaasta jooksul kordades vähem teadlikkust oma seksuaalsusest , kui täna. Selle juurde kuulub kehatunnetus, enesekindlus, rahulolu, oskus lõdvestuda- aga ka pilk, liigutused, hääletoon, naeratus ja kehakeel. Seksuaalsus muudab naise kauniks.

Sisemine sära. 
Veidi eelmisega kattuv, kuid mitte päris sama. Sisemine sära võib olla väljapoole pulbitsev, säärane, mis muudab ümbruskonna rõõmsaks ja elevaks. Sedasorti sära eeldab kartmatut inspiratsiooniküllast isiksust. Sära võib olla ka vaikne ja sissepoole suunatud, väljendudes vaid peentes naerukurdudes suu ja silmade ümber, tähelepanelikus kuulamises, paitavates liigutustes ning tasases teenimises. Sisemise säraga naised ei ole igavad. Neil ei ole ka endal igav. Sära ja sisemine rikkus tunduvad olevat omavahel tihedalt seotud.

Ilumeel. 
Ah, kleidid, ah, kõrged kontsad, ah, kuldehted... No muidugi ei pea just nii peenelt!
Ilumeel on väga tähtis faktor. Võib alata juba ruumikujundusest, väikestest nüanssidest, lõhnadest, värvidest. Vaasi asetatud lilled, põlema süüdatud küünlad, eriline serviis, praksuv kamin... kaunis kleidis naine, hoolitsetud mees, peenelt valitud muusikaline taust. Kas pole kaunis?

Miks me ei võiks igal päeval oma naiselikkust turgutada? Iseenese jaoks. Mulle tundub, et see annaks meile tiivad jõudmaks sinna, kus avalduvad me anded, oskused, erilisus.
Ja eelkõige muidugi armastus. See tõeline.


Neljapäev, 11. november 2021

Koroona 2

 Õnneks pole mul siia peaaegu midagi kirjutada. Positiivsel tuli maitsemeel tagasi. Kõik kolm istuvad päevast-päeva äraseletatud nägudega videotundides. Tava-olukorras saadaksin nad pikema jututa kooli. 

Ise käisin samuti täna õhtul PCR-testi tegemas, noh, et kui juhuslikult peaksin asümptomaatiliselt põdema, läheks see ikka kuhugi kirja ja saaksin digilukku läbipõdemise tõendi. Homme ehk saan ka ülejäänud kahele pcr testimise, samadel põhjustel. 

Saaksime reisile.

Kolmapäev, 10. november 2021

Koroona 1

 Läänerindel muutusteta, mis tähendab ühte positiivset ja kolme negatiivset.
Sel positiivsel kadus nüüd maitsemeel veidikene ära. Aga muus osas on tal täna veidike paremgi. Näiteks hääl tuli tagasi. 

Koroona

Tänane mardilaupäev on meie pere jaoks märgiline, sest nüüd on see va koroona ka meie maja uksest sisse pääsenud!
Nimelt tegi üks mu lastest, kelle kaks kiirtesti olid juba eile rasvaselt positiivsed, täna pcr testi, mis osutus samuti positiivseks. 

Huvitaval kombel liigub meil peres lisaks selline viirus- ka neil, kel test siiani negatiivne- mis võtab hääle ja paneb veidike köhatama. See laps, kes positiivne, kannab täpselt samu sümptomeid. Ometi on temal lisaks koroona. 

Mida ma tunnen? Ei midagi erilist. Pole mul paanikat, hirmu ega muret. Rahulik tunne. Tõsi, veidi häiriv on olla lähikontaktne. Pean nimelt päeva-paari pärast oma kabineti uude kohta kolima. Kes seda minu eest teeb? 

Muud ei olegi öelda. Proovin siia igapäevaselt jagada, kuidas meil läheb. 

Peitus

Püha Vaim
Palun peida mind 
Elu mängulaua
Sassilöödud malendite sekka
Kuhugi Kuninga kõrvale




Kes otsustab, mis on Jumala tahe?

Kreeka keeles on sõnale “armastus” mitu vastet. Tuntumad neist on ehk agápe, philia ja eros

Kui agape tähenduseks on jumalik armastus, võib öelda ka tingimusteta armastus, mis igal juhul hõlmab Jumala armastust inimese ehk oma kätetöö vastu, siis on see nii tavaelulises kui kiriklikus kontekstis vägagi arusaadav. 

Ka sõnal philia on sügava, võrdsuse printsiibil loodud sõprussuhte või hooliva ligimesearmastuse sildi all oma koht kirikus ning kiriklikes tekstides täiesti olemas ning selle sõna sügavam tähendus meist igaühes täiesti äratuntav ja läbikatsutud.

Erosega võib aga tekkida küsimusi. Et tegu on mehe ja naise seksuaalse armastusega, mis kätkeb endas ühtlasi kirge ja iha partneri füüsise osas, võib see kiriku kontekstis olla ettevaatlikuks muutev, valehäbi tekitav, vääritimõistetud või alahinnatud nähtus. 

Lugesin ühest Sirbis ilmunud Kaarel Kuurmaa filmiarvustusest "Kes otsustab, mis on Jumala tahe?" viidet usundiloolase Roland Karo mõtetele, mille kohaselt on "teoloogide ja kirikute õpetused seksuaalsusest elukauged, skemaatilised ja silmakirjalikud. See teatav lombakus ei tulene kuidagi Jeesuse õpetusest, vaid peegeldab pigem selle kultuuri kiikse, milles teoloogid oma mõtteid on sõnastanud. Kuivõrd seksuaalsust ja keha on selles kultuuris pikka aega Vaimu vaenlasena nähtud, pole ka ime, et paljude suurte kristlike mõtlejate jaoks oleks ideaal, kui saaks kuidagi genitaalid kiriku ukse taha jätta- mis siis, et sealsamas jaatatakse, et Jumal on armastus. Paraku (?) tõestab kristluse ajalugu veenvalt, et genitaale kiriku ukse taha jätta ei saa, seksuaalsus kõneleb kaasa ka meie spirituaalsuses ja lause "Jumal on armastus" omab vältimatult ka erootilist aspekti."

Hakkasin ülaltoodu üle oma teise eriala, pereteraapia võtmes sügavalt juurdlema ja kaasasin peagi mõtetesse ka oma üle veerandsaja aasta kestnud kirikutöö kogemuse. Õigupoolest tegin selle teemaga algust juba möödunud suve hakul, mil kirjutasin perekonna psühhoteraapia õpingute supervisiooniaastate lõputöö pealkirjaga "Patu mõiste kristlikus pereteraapias". Ülal osundatud tekstilõik oli aga piisavalt intrigeeriv, et teema juurde uuesti tagasi tulla. 

Teoloogiadoktor Arne Hiob hoiatas ühes oma jutluses nn "metsiku armastuse" eest, mis ei viivat kuhugi. Ka minu meelest on "metsik armastus" patt, juhul kui see tähendab moraalitust, truudusetust, juhuslikke seksuaalpartnereid või muul viisil kõlbelise elu allakäiku, kuna seesugune käitumisviis ei ole tegelikult kantud armastusest ning on tugevasti häirivaks faktoriks ka inimese suhtes Jumalaga. 

Samas lisab just erosest kantud armastus suhtele läheduse ja küpsuse mõõtme. Paarid, kelle armastusest on kadunud erose mõiste, võivad ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel sattuda üsna tõsisesse suhtekriisi, eriti, kui üks partneritest tunneb selle järele vajadust, kuid puudub turvalise kommunikatsiooni oskus ja/või teise partneri soov olukorda parandada. Kas taoline vajadus ning see, mis võib järgneda- mõtlen siinkohal võõrandumist, kõrvalsuhte tekkimist ning pikemas perspektiivis ka abielulahutust- liigitub sel juhul "metsiku armastuse" kategooriasse ja tuleks eos lämmatada? Või peaks kirik, käsikäes kristliku paariteraapiaga, käsitlema teemat laiemalt?

Sarnaselt inimese intellektuaalse arenguga kujuneb elu jooksul ka seksuaalne eneseteadvus. Positiivne, armastav suhe oma kehaga on üles ehitatud juba varases lapsepõlves, sõltumata sellistest teguritest nagu ilu, sobivus, tervis ja vanus. Neil lastel, kes on juba varakult teada saanud, et nende keha on hoidmist ja kaitsmist väärt, on väiksem emotsionaalse ja füüsilise väärkohtlemise ning sõltuvuste oht.

Teadlikkus oma kehast on ka seksuaalsuse nurgakivi. Kiriklikus kontekstis ei peeta aga tänaseni väga siivsaks "kergitada tekki" kristliku abielu mõistelt, mis peaks lisaks otsusele olla elu lõpuni koos ja kasvatada üles ühised lapsed, sisaldama ka teineteise ihaldamist, kehalist hellitamist ja rahuldustpakkuvat seksuaalsuhet. Mil moel sellest tänapäeva noortele kõneleda? Tähtsam veel- kuidas seda kõike pika elu jooksul, ühes ja ainsas paarisuhtes säilitada?

Aastaid tagasi, alustades tööd kristliku terapeudina, olin tihti dilemma ees, kuidas suhtuda teemadesse, mida võiks kiriklikust seisukohast nimetada sõnaga patt. Küllap ilmnes mu toonastes tegemistes sisemist erapoolikust, piiratud oli ka oskus näha inimesi ja olukordi erinevatest tahkudest. Muuhulgas olin näiteks takerdunud müüti, mille kohaselt ei tohi õige kristlane oma abielu lahutada ka juhul, kui see on täiesti väljakannatamatu. Sattusin segadusse, kui nägin, et keegi käitus teisiti. Mu õiglustunne oli riivatud, kuuldes lugusid lahkuminekutest, abieluvälistest suhetest, seksuaalsetest sättumustest ja muudest eluvalikutest, mis tõid paratamatult muudatusi olemasolevaisse peresüsteemidesse – isegi kui need muudatused olid loogilised või kasulikud. Paraku ei saanud ma ka terapeudina väga palju aidata, kuna ei osanud püstitada küsimust- miks? Selle asemel tundsin enesel survet anda hinnang ja hõivata seeläbi Jumala tool. 

Me kõik tuleme lapsepõlvest. Meie aju kinnistab me vanemate või hooldajate toonase käitumise kui normaalsuse- ka siis, kui olukord on vaikimisi kindlaks määratud normaalsusest kaugel. Ka olukorrad ja seisundid, millest ei taheta ega julgeta rääkida ja mis liigituvad terapeutide keeles kas saladuste või "varuväljapääsude" kategooriasse, on osa iga inimese unikaalsest põlvkondade vahelisest peremustrist, mida pelgalt näpuviibutusega pattulangemise süü osas maha ei murra. 

Nii võivad järsku seista patuga silmitsi ka need kõige "pühamad", kelle suunal viibutaks sõrme kogu kiriklik üldsus. Ainult et... kas see ongi Jumala tahe? Või on see pelgalt inimese tõlgendus? Kas inimestel, sealhulgas ka vaimulikel, on lõplik voli otsustada, mis on päriselt Jumala tahe?

Nüüd, juba märksa kogenenuma terapeudina, kasutan kristliku teraapia seansil tihti nn Jumala tooli- et Jumala Vaim istuks meie keskel ja õigel hetkel saaksime pöörduda Tema poole- mida Tema antud olukorrast arvab ja kuidas soovitab edasi käituda? Käsitletavad kliendilood ei ole olnud kaugeltki kergete killast, hõlmates pea kõiki kujutletavaid suhtemustreid. Üksikjuhtumitesse liialt süvenemata võin aga täheldada ühte- Jumalat tajutakse eranditult halastava, mitte karistava Isana. Miks peaksin minagi teisiti arvama?

Sellesama halastava Isa poole oleks hea püüelda ka praeguse aja erinevate arvamustega kirikus. Mitte keegi meist ei tea enne, kui on ületanud igaviku piiri, milline see Jumala tahe ühes või teises küsimuses ikkagi täpselt on. Küllap aga teame kõik, et ilma armastuseta võib siin maises elus päris keerukaks minna. 

Armastus on tohutult võimas ja kõikehõlmav tunne, puudutades kõiki elu ja suhte aspekte. Mõiste "metsik armastus" käib vaid sellest ühe osa- armumisfaasi ja sealtkaudu füüsilise armastuse kohta, kuna kaks põhilist armuhormooni, dopamiin ja noradrenaliin vastutavad eelkõige iha ja eufooria tekkimise eest. Siiski- mispärast tundub kõige suurem patt olevat seotud just allapoole vööd toimuvaga? 

C. S. Lewis ütleb oma raamatus “Lihtsalt kristlus” nõnda: “Kui keegi arvab, et kristlased peaksid suhtuma seksuaalsesse pattu kui ülimasse pahesse, siis ta eksib. Ihulised patud on halvad, kuid vähem halvad ülejäänud pattudest. Kõige halvemad kuuluvad vaimsesse valdkonda, näiteks teiste tõukamine valele teele, nende käsutamine ja üleolev kohtlemine, tuju rikkumine ja keelepeks, vihkamine ja võimujanu. Minu sees on kaks tegelast: loomalik mina ja saatanlik mina ning saatanlik mina on neist kahest halvem. See on põhjus, miks külm kitsarinnaline inimene, kes käib korrapäraselt kirikus, võib olla põrgule lähemal kui prostituut." Loomulikult oleks parim, kui neist kummagi vahel ei peaks valima.

Kindlasti tuleks eraldi vaatluse alla võtta iga inimese isikuomadused, sealhulgas seksuaalsuse ning kõrvutama need tema peremustritega. Sedakaudu võib jõuda lähemale ka tema seksuaalse väljakujunemise erinevatele aspektidele, alates tema vanemate ja vanavanemate uskumuste, tõekspidamiste, tabude, usalduse, kriitika ja halvustamise kuulmisest või tajumisest lapseeas kuni iseenda ja oma eluliste vajaduste teadvustamiseni täiskasvanuna.

Seksuaalsus on ääretult erinev. On olemas paare, kelle suhte kandvaks osaks ongi teineteise teenimine, sõprus, austus, lugupidamine- aga mitte seksuaalsus. Kui see mõlemale osapoolele sobib, on kõik parimas korras ja otsus olla elu lõpuni koos võib vääramatult täide minna. 

Kui aga partnerite seksuaalne areng ei toimu mingil põhjusel sünkroonis, on see kahjuks viljakas pinnas ka muude probleemide tekkeks. Kõige kindlamini lendab teravatele karidele just see paarisuhe, kus üks partneritest on leidnud oma seksuaalsusele väljundi väljaspool suhet. Vahemärkusena- üsna hästi teatakse , et pealesunnitud seks on vägivald, vähem aga, et seda on ka seksist ilmajätmine. Soovitused hambad ristis vastu pidada ei pea kahjuks või õnneks paika, sest siin mängivad muuhulgas suurt rolli ka ülalpool mainitud suhtemustrid, mis kipuvad olema üsnagi rigiidsed. 

Liikudes armastuse-skaala teise otsa, pean ära märkima, et järjest sagedamini satub mu vastuvõtule (abielu)paare, kelle seksuaalelu on mitmendat aastat nullilähedane või päris null ja kes on selle olulisuse otsekui unustanud. Paraku on seesuguste paaride elust kadunud ka emotsionaalne lähedus ning tihtilugu sõpruski. Sellist kooslust ei ole kahjuks paljudel juhtudel enam võimalik päästa. Ka laste pärast mitte.

Mida siis teha? Loobuda armastamast? Kas see ongi Jumala tahe?

Ära riku abielu, seisab Piiblis (Mt 9:18, Mk 10:19, Lk 18:20). Ometi lahutatakse. Mõnikord rohkemgi, kui korra. Ühest küljest oleks see tänapäeva kirikus justkui lubatud- kui tõesti muud varianti ei ole. Olen ka ise sellise mõtlemise poolt. Teisalt võib tajuda ääretult taunitavat suhtumist, kuigi on ju teada, et nagu mujal ühiskonnas, on ka kristlaste hulgas sama seis- umbes pooled abielud lagunevad. Puhas statistika ja parata pole midagi. Kas kirikus saab seda seisu paremaks keerata, kui kordame endistviisi: "ei lahuta ja kõik"? Kahtlen.

Ning kuidas suhestuda siinjuures inimestega, kes polegi abielus, aga elavad siiski kellegagi koos? Sedagi osa pole tänapäeva kirikus sugugi vähe, moodustades mingi kummalise "halli ala", mille kohta mitte keegi eriti sõna ei võta.   

Abielutõotus on otsus. Usun, et kõik paarid võtavad seda altari ees seistes ka tõsiselt. Ometi tasuks tähele panna seda, millises ajas me elame, milline on mehe ja naise roll üha enam muutuvas maailmas ja millega me enam kindlasti leppima ei pea. 

Samuti ei tasu alahinnata inimese võimet areneda. On igati loogiline, et kahekümne aastaselt ei ole me väärtushinnangud samad, kui kolmekümne viieselt. Viiekümne aastaselt võivad need kolmekümne viiese omadestki paljuski erineda. Ka partner läbib omi arenguetappe, kuid võib juhtuda, et erinevas tempos ja suunas. Keegi teine võib osutuda teatud arenguperioodil sobivamaks. Mida siis teha, kui aastate eest altari ees öeldud "jah" on ajapikku  "ei"-ks muutunud? Kas vägisi, ilma armastuseta elamine on Jumala tahe, kuid lahutus mitte? Kas sala-armukese pidamine, kuid üldsuse ees abiellu jäämine on rohkem õigustatud, kui aus lahkuminek? Teeme neid valikuid oma kätteõpitud suhtemustritest lähtuvalt, üks pole halvem kui teine, kuid õnne nivoo on mõlemal juhul kaunis nigel. Mida siis teha? 

Ma ei hakka siinkohal arutlema sõltuvushäirete ega füüsilise või emotsionaalse vägivallaga abielude üle, mille kohta kirik võiks juba täna anda selgesõnalise soovituse seda mitte taluda. Jumala tool mu kabinetis jääb sellistel puhkudel kindlasti tühjaks. Tema tahe on ikkagi armastus.

Kui kaks kristlast astuvad vahekorda väljaspool abielu, kuid teevad seda teineteist armastades ja austades, on raske näha elementi, mis hävitaks nende suhet Jumalaga. Küll aga hävitab kristlikus abielus toimuv alandamine, vägistamine, löömine või muu vihkamise vaimus toimepandud tegu suhte Jumalaga täielikult. Kuidas saab see olla sel juhul Temale meelepärane?

Tähtis pole niisiis niivõrd eetika küsimus, kui see, kas inimese elu ja tegevus panustavad tema suhtesse Jumalaga. Kui need seda suhet hävitavad, on kahtlemata tegemist patuga. Siira Jumalale panustava suhte korral on aga võimatu osundada, et see on patune ja Tema tahtevastane. 

Sama loogika järgi peaks toimima ka kiriklik luba abielu lahutada- kui abielupaari kooselu hävitab nende suhet teineteise ja seeläbi ka Jumalaga rohkem, kui nende lahusolek, oleks igati loogiline tulla neile lunastuslikel kaalutlustel vastu. 

Antud teema nõuaks laiemat debatti. Nii abielu, lahutuse, kui seksuaalsuse teemal. Me ei ela enam keskajas, mil abielul võis olla üsna vähe pistmist armastusega, kuid võimalused lahkuminekuks minimaalsed. Kõrge eani toimiv armastav paarisuhe oma kõigis väljendusvormides, kaasa arvatud kvaliteetne seksuaalsuhe, peaks olema iga inimese vääramatuks õiguseks. Hambad ristis ei tee siin midagi.