Teisipäev, 28. september 2010

Vihma tõenäosus väheneb...

See lause ei aita mitte kuidagi mitte millelegi kaasa! See on nagu tuhanded teised laused, mida päevast päeva oled kuulama sunnitud, kuid mille kuulamise asemel tahaksid hoopis aknale nõjatuda ja jälgida sügituule võimuses siia-sinna tuiskavaid värvilisi lehti...

Pühapäev, 26. september 2010

Kaotaja

Huvitav, vahel on nii, et kõnnid nagu udus. Pea on mingeid sassis mõtteid täis ja see, mis reaalsuses toimub, jääb ses virvarris väga tähelepanuta. Liiga tähelepanuta, kui mõelda tagasi eilsele päevale.
Läksin mina rõõmsasti kepsutades (hea meel ka ju, et kodust välja sai) linna. Mantliriie tarvis osta. Vahel taipan ära, et ahaa, täna on "udu" päev, olen nüüd hästi tähelepanelik. Seekord ei taibanud aga miskit. Hõljusin oma segaste mõtete pilves, näol õnnis-totter naeratus. Jõudsin ilusti Abakhani. Muide- valisin koguni mantliriide välja! Ja siis põmm... maksma hakates selgus, et pangakaarti pole. Pole! Noh, kui pole mis siis ikka. Õnneks mul teine kaart ka. Aga peagi selgus, et seda ka pole. Pole! Kumbagi pangakaarti pole! Oot-oot-oot, podisesin omaette. Oot, kus mu kaardid on?
Abakhanis ei olnud eile just kõige lahkemad müüjad. Õigupoolest ostsin ma selle mantliriide neilt pool-vägisi. Püüdsin oma udu-olemisele vaatamata hästi lahke olla. Näitasin riiet, mille olin välja valinud, küsisin nõu, kas nende arvates peaksin ostma veel mõnikümmend sentimeetrit. Palusin mõõdulinti, et mantliks vajalik pikkus ilusti üle mõõta. Nagu puutükkidega oleksin rääkinud! Tulnuks mõni neist mulle appi. Ei! Vaatasin peeglist, mis number mõõdulindil mu sääre keskpaigale vastas- seal siis mantli äär- kissitasin silmi, et neid tillukesi tagurpidi numbreid näha. Nad passisid mind kaugemalt, nagu oleksid neil juured all! Üks nagu hakkas korra minu poole tulema, et õmblusvarudest seletada, aga siis tuli mingi ülem-müüja moodi naisterahvas ja pööras ta sõnagi lausumata kassa poole, kus teine klient ootas. Poole sõna pealt! Sellised veidrikud olid seal- või olin ma äkki ise veidrik nende soovidega?
Ja siis, olles siiski veendunud, et just sellist riiet ma vajan- ja kuulanud ära veel ühe naljaka repliigi: "Milleks te siit mantliriiet ostate?", tuligi veel see prohmakas, et mu pangakaardid olid läinud! Müüjad õilmitsesid heatujuliselt- hea et me selle totakaga viisakamad polnud!- nad seletasid mulle nagu lapsele, kõiki sõnu hästi selgelt välja hääldades:" Vaadake nüüd üks kord veel rahulikult." Väga tore soovitus, tänan. Hulluke polnudki ju tegelikult eriti närvis, pigem hämmeldunud. Ärkasin sel hetkel reaalsusse ja märkasin pahameelega, et nojah, olin jälle "oma mõtete udus" olnud. Ja kaardid olid läinud. Minu õnneks ja nende õnnetuseks oli mul krediitkaart siiski alles, tegin makse ära ja mind lükati uksest välja- kauplus olla nüüd suletud. Vähemalt selle riide viisin neilt ikka ära, minu võit!:-)
Aga tuju oli läinud. KUHU ma need kaardid panin???
Mälu on mul siiski alles. Käisin enne Abakhani Nõmme turul jõhvikaid ostmas. Turul kaardiga maksta ei saa. Võtsin automaadist raha. Panin raha kotti. Läksin minema. Kaart jäi automaati. Kõik. Lännu! 30 eeku ja teeme uue!
Mul on ka mõnepäevaline tagasiulatuv mälu. Neljapäeval võtsin Laagris raha välja pirukate ostmiseks. Lapsed ootasid autos. Ruttu-ruttu, kaart sisse, raha välja, jooksuga piruka putkasse. Kaart jäi automaati. Kõik! Lännu! 30 eeku ja teeme uue!
Minusuguste pealt teenivad pangad päris hästi! Poleks ju raske allaneelatud kaardid välja võtta ja "ududele" tagastada. Aga ei! Tehku uus kaart!
Ma siiralt imetlen inimesi, kes suudavad kogu aeg "kohal" olla, elada "siin ja praegu" ning kunagi end ja oma asju mitte kaotada. Üks neist super enesekontrollijaist on mu oma kallis mees. Tema ei eksi ealeski. Tal on kõik täpselt omal kohal. Tema teab, kuhu ta oma asjad paneb- ja ta alati ka võtab nad sealt. Jubedusttekitavalt super hea omadus!
Ta ohkas, kui oma järjekordsest kaotusest rääkisin. "Mul on lihtsalt kurb tunne, "ütles ta.
Mul ka, ausõna! Ma (hästi selgelt sõnu välja hääldades) teinekord vaatan hästi järele, kuhu oma asjad panen. Kui mulle ainult jälle seda tüütut "ududerägastikku" peale ei tuleks!

Reede, 24. september 2010

Jumalaga jätmise kõne

"Minu vanaema on kõige pragajam", ütles Karlsson väikevennale.
See lause Karlssoni raamatust meenub mulle alati, kui mõtlen tagasi oma lapsepõlve aegadele ja tuletan vanaema meelde.

Teda, kes punase jalgrattaga "ajast" (aiast siis tema keeles) tuli, tomatid, millesarnaseid pole ma ealeski mitte kusagil kohanud, kotis, astus rühkival sammul uksest sisse, alati täis tegutsemisindu ja töötahet.

"Pragaja" pole öeldud sellepärast, et ta oleks olnud kuri. Vastupidi- armastavamat vanaema pole olemaski! Ta oli lihtsalt niivõrd väge täis. Ta ei olnud hoopiski mõni ninnunännu vanaema, kes tasakesi lapse pead silitab ja katkeval häälel muinasjuttu vestab. Ei! Tema elu ja elu temaga läks täiskäigul. Must värv oli süsimust ja valge oli lumivalge.

Vanaemal oli kõva kõlav hääl. Väga ilus lauluhääl! Ja eks ta siis sellega pragas ka. Mäletan selgelt, kui istusime Mardiga põõsas ja kuulasime ülaltkostvat vanaema pragamist. Ju me mõne lollusega hakkama olime saanud! Ja sellest polnud üldse lugu, et meid enam toaski ei olnud. Riid tuli ära riielda ja peale seda oli see unustatud. Must värv muutus hetkega taas lumivalgeks ja me olime jälle kõige-kõige kallimad. Neid valjuhäälseid "kõige-kõigesid" teavad ilmselt teisedki- vanaemale helistades kostusid need kõrvalseisjalegi ära- ja neid juba jagus. Helisele ütles ta vahel kümme korda järjest "minu kõige-kõige-kõige jne. kallim!"


Mina kuulsin seda viimati teisipäeval (14.09)- siis juba mitte enam nii kõlaval häälel, kuid ometi kogu südamest. "Kuidas need lapsed küll nii kallid on", imestas ta ohates. "Aga vanaema on ju ka kallis", vastasin mina. "Vanaemad on jah ka alati kallid", oli ka tema nõus.

Kui kallis
vanaema tegelikult oli, tunnen teravalt nüüd, mil teda enam ei ole- see on tunne, mis valusalt südant pitsitab, kui ikka ja jälle meenub, et nüüd peab läbi ajama ilma temata.

3250347- tuhandeid kordi olen ma seda numbrit valinud ja kuulnud armsat häält vastamas. Tere vanaema! Olin ju kaugel ning viimastel aastatel ei saanud väikeste laste tõttu peaaegu üldse külas käia- nii arutasime just telefoni teel kõikvõimalikke ilmaasju poliitikast moeni, muusikast spordini. ta oli kõigega kursis, see oli uskumatu! Elu huvitas teda!
Praegugi tahaksin ma valida sellesama numbri ja küsida mitut asja, mis veel küsimata jäi. Ratsuritähe kohta seletas ta eelmisel aastal põhjalikult- aga kas ma siis meelde jätsin! Arvasin ju, et küsin sel aastal uuesti.

Paljutki oleks olnud vanaemalt õppida. Milliseid meistriteoseid ta kudus! Soojad toppidega kindad, mille pealt külmal talvel peale kelgutamist lumekäntsakaid sai näksitud. Imeliste mustrite ja veel keerukamate palmikutega kampsunid, mis olid seljas kui kunstiteosed. moekad mütsid, kaunid sallid, soojad triibulised sokid- kõik see meenutab mulle vanaema.
Kui hästi ja millise armastusega ta süüa tegi! Meie peod lõppesid eranditult sellega, et olime end heast-paremast pooloimetuks vitsutanud, tema aga küsis imestunult:"Kas te ei söögi midagi?" Olin vahel lausa pahane, et ta mulle karpidega toitu kaasa pani- nüüd saan aru küll- see oli tema viis oma armastust näidata.
Kui hea käsi oli tal aianduses! Tomateid, neid unustamatuid, ma juba mainisin. Tema käe all kasvas kõik. See lokkav aed all kirikumõisas jääb alatiseks meelde.
Ka vanaema säravpuhas kodu jääb meelde. Tema lõhn, kõik kapinurgad, mis lapsepõlve jooksul läbi sobratud, lilled, mis teda nüüd taga nutavad. "Mina ju räägin lilledega", ütles ta, kui imestasin, kuidas tal kõik nii hästi kasvab.

See kõik on nüüd minevik. Alles on mälestused. Needki tuhmuvad ajapikku. Ometi olen ma kindel, et vanaema ei unune iial. Ka oma väikestele, kes teda mäletada ei saa, jutustan ma sellest kuldsest inimesest palju lustakaid lugusid.

"Taevas paistab päike", ütlesin ma talle.
"Olen lõoke väike", vastas tema. See oli viimane, mida omavahel rääkisime.
Neljapäevalgi, kui sättisin end taas haiglasse, paistis päike. Siis aga helistas ema ja ütles, et hetk tagasi vanaema lahkus. Läksime sinna. Seal ta lamas, punane pihlakakobar rinnal, nägu õndsalt naerul. Laulsime talle seda laulu "Taevas paistab päike". Ma arvan, et see meeldis talle.

Tänu Sulle, kallis vanaema, et Sa nii kaua meiega olid! Surm ei ole katastroof, kirjutas Helis oma blogis. Tal on tuline õigus! Surm oli Su pääsetee igavesse ellu, kus ei ole enam seda vaeva, mida pidid siin viimaste kuude jooksul taluma. Me peame olema rõõmsad, et nüüd oled Sina seal, kuhu me kõik ükskord jõuame, juba ootamas- ilma vaevade ja valuta, rõõmsate silmade ja soojade pehmete kätega- nagu vanasti!
Puhka rahus, mu kõige, kõige, kõige, kõige, kõige ... kallim vanaema!

Kolmapäev, 8. september 2010

Minu õde Riin

Telefon heliseb. Riin! Riin, kui tore, et helistad! Riin, ma tunnen Sind hästi! Ma tean, et Su kõne algab sõnadega "mul on üks probleem", "kas saad mulle nõu anda" või "mis sina arvad olukorrast...". Tunnen end otsemaid suure, tähtsa ja targa õena. Köhatan hääle puhtaks ja küsin teadajamehe toonil "no mis siis nüüd on?". See on meil selline mäng. Õigupoolest teame mõlemad, et ei ole mina suurem asi nõuandja ning tema suurem asi nõu kuulaja. Aga ometi see toimib ja on mingiks ühteliitvaks teraapiavormiks meile mõlemale.
Riin, paduandekas inimene, on viimase aasta pühendunud konsi kompositsiooniõpingute kõrval pidevale tööotsingule.

..."Mind kutsuti kirikusse teenistust mängima, mis sa arvad, kas peaksin minema?" Ohoo, töö! "Mine muidugi!"...

Ma ei tea, kus on tööpakkujate silmad, et selline lahtiste kätega inimene pole veel lõhki käristatud, et teda endale saada! Ilmselt on tõenäolisem variant, et ta müüb end totaalsest valesse kohta- või ei müü siis üldse. Nimelt valetada mu õde ei oska ja kui ta end suvel mingiks totraks telefonimüügi tibiks välja käis, olevat ta tööintervjuul, kus kõik teised kiitlesid, kuiväga neile too inimeste peedistamine meeldib, midagi nii vaimukat kuuldavale toonud, et ma pärast tükk aega naersin- paras neile! Oma olematu mälumahuga ei suuda ma praegu meenutada, mis küsimuse peale ja mida ta täpselt vastas, aga see vastus oli ilmselgelt märk, et eeskujulikku telefonitibi temast ei saa. Õnneks!
Ehh, temast ei saa üldse inimestega suhtlejat, koostöölist, millest ta niiväga unistab. Sest teda tegelikult ei ole olemas! Ta on niivõrd hoomamatu, niivõrd õhuline, niivõrd kristallselge, et inimesed ei märka teda. Nad ei oska temaga midagi peale hakata, KUI juhuslikult märkavad. Ta teeb küll hästi seltskondliku näo aga TEGELIKULT- ta ei ole seltskonnas. Tegelikult puhub ta meist igaühest läbi. Leidnud, et meis midagi talletamisväärset pole, ta kaob. Näiteks seina sisse. Olen mitmeid kordi võpatanud, sest Riin on läind. Oli, istus, tüdines- ja kadus diivanisse, põrandasse, aknast välja...

..."Ma ikkagi ei taha sinna kirikusse mängima minna. Kas peaksin helistama ja ära ütlema?" Vahetan kõrva: "Hmm, no kui ei taha- ära siis mine!"

Ega meie pere pole Riinule suurem asi toetaja. Oleme jõulisemad tüübid- õrnahingelised küll- ojaa!- aga sellised, kes kokku saades teineteisest üle püüavad kisada, et oma asja rääkida. Vaikset kitarrimuusikat kuulata või elu mõtte üle filosofeerida me ei oska (nii hea oleks- aga ei kujuta isegi ette, kuidas näiteks meie emaga seda teha oleks!). Oijah, meie peame oma olemasolust pidevalt märku andma. Aga Riin ei pea. Riin ei taha. Riin on. Või ei ole. Meie itaalia moodi kisakõride peres sündimine, kujutan ette, on tema jaoks nagu budistlik "karmavõlg" või kristlik "karistus seitse põlve järjest". Mitte et olukord nii hull oleks, aga ta vajaks hoopis teistsugust lähenemist, et meie seast iga kord mitte "ära kaduda".

..." Kuidagi tobe on ära öelda, H on ju minuga juba arvestanud." Mu häälde tuleb teadmamehe rahuliku hääle asemel ärrituse varjund: "Aga pead ju iseenda sisehäält kuulama". "Jah, ma siis ikka helistan talle." Helista juba!

Riin riietub äärmuslikult nähtamatute värvidega rõivastesse, mille tegumoodi on imekspandavalt võimatu meelde jätta. Riided, võiks öelda, lausa vormuvad tema peenekoelise isiksuse sisse, olles samuti võimelised koos omanikuga haihtuma, kui vaja. Mulle meenub üks varasuvine päev aastate tagant, kui Riin Siberisse sõitma hakkas ja me millegipärast koos talle riideid shoppama läksime (see on tõesti äärmiselt kummaline, et just mina talle seltsi sattusin!). Sellest retkest ei olegi tegelikult midagi kirjutada, sest ainus, mille me "saagiks" saime, oli üks halekollane t-särk- sellegi ostis ta mu tungiva kinnituse peale, et "ei, ei, see pole sugugi liiga silmatorkav". Võin kihla vedada, et ta ei kandnud seda särki kordagi!
Riin ei söö ju ka peaaegu mitte midagi. Ta püüdleb nimelt ühe oma tuttava joogi vaimse ja füüsilise taseme saavutamise poole- too mees olevat 900 aastane ja elavat kusagil Tiibeti mägedes, kus ta siiani päevade kaupa vegeteerib (või mediteerib?)- kui ta parasjagu lendu tõusnud pole (hiiglasliku mõttejõuga olevat seegi võimalik)!
Riinuga näib aeg seiskuvat. Unustamatud on meie ühised õhtul Viljandis, kus end suure ahju vastas soojendades maailma asju arutasime. Riin on fantastiline filosoof ja suurepärane vaimumaailma tajuja. Ta nagu kuulukski sinna. Pole siis ime, et see maapeane ingel siin igapäeva müras hästi hakkama ei saa ja end tahtmatult totratesse, et mitte öelda lausvaledesse situatsioonidesse sokutab. Et siis jälle telefoni järele haarata ja öelda:

"Ma siiski lähen sinna mängima. Nad rääkisid mu pehmeks."

Egas midagi, kallis õde. Panen telefoni ära. Seekord jäi ütlemata. Üldse jääb vist ütlemata. Sest vanem õde peab eeskujuks ja julgustajaks olema, mitte olukorda veel segasemaks keerama. Ütlen lihtsalt, et õudselt kihvt, et Sa selline oled! Selline, et oled... ja ei ole ka. Mis siis, et vahel minema lendad- küll tuul Sind jälle tagasi kannab! Ja muide- Sinus on siiski üks märgatav koht, mida Sa pole osanud peita! Ma ei ütle Sulle, milline;)

Reede, 3. september 2010

Kooli, kooli!

Käisin täna beebidega esimest korda mängukoolis. See toimub kaks korda nädalas Rootsi kiriku ruumides ja on mõeldud eelkõige Eestis elavatele rootsi peredele nende rootsi identiteedi hoidmiseks. Lastele tähendab mängukool teiste rootslastega suhtlemist ja rootsi lastelaulude õppimisest, ühiselt rootsi pühade tähistamist jms. Emadele aga on see mõnus võimalus oma emakeeles suhelda. Meie läksime sinna põhiliselt sellepärast, et mu rootsi keel on kangesti rooste läinud ja vajab kerget suhtlusravi. Lapsedki vajavad hädasti suhtlemist väljaspool kodu taipamaks, et maailm ei koosne ainult emmest, issist ja suurest õest ning ülejäänud meie koju sissetungijad (loe: külalised) on vaenlased. See, et nad "mää, mää valge talle" asemel "bää, bää vita lamm" hakkavad laulma, ei oma mingit tähtsust. Nagunii peavad nad õige varakult selgeks saama, et keelte kohapealt- nagu teisteski tähtsates asjades- valitseb maailmas täielik segadus. Miks siis mitte selles orienteerumisega juba praegu algust teha?
Nüüd aga mõningad tähelepanekud minu aasta ja kaheksakuuste praeguse suhtlusoskuse taseme koha pealt. Loviisa. Kolmik number üks. Põhiline vaenlastetõrjuja meie kodus. Teeb väga kõva häält, kui keegi ilma tema kutsumata saabub (aga ta ei kutsu kunagi kedagi- talle piisab emmestki, tegin selle kohta lausa laulu:). Teeb veel kõvemat häält, kui too võõras tuppa siseneb. Teeb võimatult kõva häält, kui ründaja emmega vestlusse üritab asuda. Päästeoperatsioon õnnestub tavaliselt hästi ja Loviisa poolt kutsumata külaline (mis siis et minu poolt kutsutu) taganeb mõne aja möödudes uksest, kus sisenes, kõrvad kisast huugamas. Täna sisenes Loviisa aga tundmatusse tsooni (mängukooli) väga julgelt ja südikalt. Rind ees astus mängutuppa ja kogu sealveedetud aja jooksul ei kuulnud ma temalt piiksugi. Polnud tema territoorium, polnud vaja kisada. Mänguasjad ootasid Loviisat, Loviisa tuli ja mängis kogu südamest!
Lisann. Kolmik number kaks. Solvuja sünnist saati. Kuna pidi juba emaüsas ebamugavust taluma, mis jätkus ka nooremas imikueas, on solvunud kogu inimkonna, eelkõige aga emme peale. Miski ei sobi. Lisanni tuju juba naljalt heaks ei tee. Külalisedki kuulgu Lisanni valjuhäälset hala. Ja ärgu nad püüdkugi Lisanni puutuda- näpuotsagagi mitte! Hala valjeneb järsult ja moodustab Loviisa sõjakisaga omapärase dueti. Pole viga, nad on ju lapsed, see on loomulik, ütlevad külalised, ise end vargsi minekule sättides- aeg ju hiline! Ja kõrvakuulmine ka kallis. Tänagi sisenes Lisann tundmatusse tsooni (mängukooli) halvatujuliselt ja viskas end algatuseks ukse ette pikali. Ma pidin ju kuidagi teised ka sisse saama, seal on üsna järsk trepp. Saingi. Lisann kaenlas. Ehmatab teine muidu kõik mängukaaslased nutma. Emmed aga vaatasid kogu seda kentsakat sisenemist kangestunult pealt. Aidata ju ei saanud. Lisanni ei tohi puutuda! Näpuotsagagi! Kohapeal läks õnneks paremaks ja järgmine solvumine tuli alles siis, kui tahtsin Lisanni mängukoolist ära viia. Oli see vast solvang!
Karl Johann. Kolmik-poiss. Mõnus sell. Tegude tüüp. Võib olla mürakaru. Aga võib ka veidi haledaks muutuda. Näiteks kui keegi külla tuleb, Loviisa vaenlase ära tabab ja sõjakisa teeb, Lisann aga tulija peale kogu oma sovumise välja valab- vabalt võib siis juhtuda, et ka poisikese meel mõruks muutub ja ta veidi vingus näo ette manab. Mine tea, äkki ongi too võõras kuidagi ohtlik? Õnneks Johanni tõttu külalise kõrvakuulmine oluliselt ei kahjustu. Johann on lutipoiss. Talle tuleb lutike suhu panna ja juba tuuseldab tuttav mürakaru mööda tubasid. Täna sisenes Karl Johann tundmatusse tsooni (mängukooli) Lisanni solvumiskisa saatel ja oli veidi nõutu. Ta oli ühtäkki korraga nii hale kui vapper. Tuiskas ennestunustavalt mängutuppa, siis aga tegi haledalt üiiii ja jooksis tagasi. Ehh, ei julge ikka hästi... Lutt täitis jälle ülesannet ja poiss sai kenasti mängima. Ta natuke küll pelgab teisi lapsi, eriti kui nood parasjagu sama asja himustavad kui tema, kuid üldiselt võib Johanni suhtlusoskusele panna tugeva neli plussi:) Kevadeks on viiepoiss, kindel see!
Üht viga ma enam ei tee. Autot parklasse ei pane, vaid sõidan otse kiriku hoovi. Täna oli küll kena tulek ja kena minek. Õues sadas paduvihma ja tuul tahtis kõrvad peast rebida. Minu trio aga leidis parklast kolm porilompi. Teletupsud õpetasid, et lompides saab plärtsutada. Ühesõnaga kolmikud jooksid laiali! Igaüks plätserdas oma lombis ja edasi liikuma saada oli neid võimatu! Ma olin hullumas! Parklast sisse ja välja sõidavad teatavasti autod. Mulle ei meeldinud sugugi mõte, et mõni mu plätserdav jõmm autole ette peaks jääma- sest siis jäävad ka teine ja kolmas, mul on aga vaid kaks kätt. Isegi kui peaks olema mõistev autojuht ja kannatlikult ootama, kuni ma tahtmatusest-ära-minna-visklevaid noori vägisi lompidest ära tirin, ei ole mul sugugi soovi kellelegi seda kentsakat vaatemängu etendada. Õnneks läks kõik hästi (loe: sain röökiva trio turvaliselt esmalt kirikuõue ja tagasitulles autosse) ning nüüd, päeva lõpus, võin nagu ikka rõõmsalt õhata:
elu on tõepoolest lill ja lapsed selle kaunid õied!