Reede, 31. detsember 2021
Tagasivaade
2021 aasta sündmused
Minu 2021 aasta:
1) tegu: pereteraapia supervisiooniaastate lõpetamine, punkt 5-aastasele õpinguperioodile
2) inimene: see, kes mu elu pea peale keeras
3) sündmus: soolokontsert
4) reis: matk Kreekas
5) suurim rõõm: Muhu suvi
6) suurim pettumus: see, millest juba palju kirjutanud olen
7) uus: minu punane auto
8) rahulolukoht: uus kabinet
9) kasvukoht: isiklikud piirid
10) naerukoht: väikese Otto ütlemised
11) läbikukkumine: uusaastalubadused
12) isiklik rõõm: lapsed ja lapselapsed
13) avastus: naiselikkuse vägi
Esmaspäev, 27. detsember 2021
Hedo edu ja edevus
Hedo oli oma alal väga andekas mees. Nagu edukatel ikka, oli ka temal palju pooldajaid ja palju kadestajaid. Pooldajad viskasid ta väljaütlemistele arvukalt pöidlaid, kadedad koondusid aga vaikselt tagaridadesse, et ootamatult rünnata ja Hedo postitsioon õigel ajahetkel enesele haarata.
Hedo oli edev mees, aga eks edevuski ole pigem edasiviiv jõud. Hedo teadis, et tal tuleb hoida end pildil, muidu ei avane ükski uks, mis vaja. Uksed avanesid Hedo ees tõepoolest kergelt!
Hedo rääkis palju ja kirjutas palju. Peaaegu iga päev ilmus mõni tema kirjatükkidest avalikkuse ette. Lisaks postitati Hedo ja tema arvamuse kohta muud vajalikku staffi, mis omakorda aitas Hedot pildil hoida. Muuhulgas küsiti kommentaari Hedo hommikusöögi harjumuste, Eesti tüütu ilma ning elektrihinna kallinemise kohta. Hedo polnud kitsi mees vastama. Ta rääkis alati pikalt ja põhjalikult. Inimese hinge salasoppidesse jõudmiseks peab võtma aega.
Kõige rohkem kõneles ja kirjutas Hedo armastusest. See kõik oli ääretult õige ja üllas. Armastus ongi elus kõige tähtsam. Hedo julgustas kõiki inimesi armastama. Armastusest kõneledes oli Hedo näoilme nii pühalik, et kuulajail tulid pisarad silma. Kindlasti, mõtlesid nad, on Hedo vagaduselaad sest pühast tundest pilgeni tulvil ja sinnapoole tasub ka meil, küündimatuil püüelda. Nad läksid peale Hedo kuulamist jooksujalu koju, et oma armetut elu veidikenegi parandada. Paaril päeval see isegi õnnestus.
Hedol oli aga armastuse osas üks väike saladus. Muidugi ei muutnud see eriti midagi. Ainult kadestajate suunal tuli olla pisut enam valvel. Hedo ei pidanud nimelt vajalikuks päris kõike välja öelda, kui ta armastusest kõneles. Millegi ütlemata jätmine ei pruugi olla sugugi valetamine. Näiteks, kõneledes armastuse jagamise tähtsusest, rõhutas Hedo, et ta jagab armastavaid sõnu lausa iga päev, kuid jättis täpsustamata pisiasja, kellele nimelt. Hedo tundis, et ta on seejuures täiesti aus! Polnud ju üldse kindel, kas see, et ta lausub neid Teisele, on ilmtingimata vajalik selgitus. Niisiis, targem oli ses osas suu kinni hoida. Armastusest saab ka üldisemalt rääkida. Kõik napsavad enese jaoks midagi, kuid päris "iva" peavad ise leiutama. Inimesel on mõtlemiseks aju.
Kadestajad oleksid Hedo nimetanud kahepalgeliseks. Nad oleksid öelnud, et Teise armastamine pole üldse mingi armastus. See on puhas pettus, öelnuks nad. Hedo tundis küll, et on. Ta tundis tüdimust, et tema asjadesse üldse tungiti. See oli ohutunne kadestajate suunal.
Õnneks ei saanud Hedo küsida ei naise ega Teise arvamust. Naine armastas teda pimesi ja nii pidi see jäämagi. Õige mees ei raputa kunagi naise ebakindlat tundeelu. See pole väärikas.
Teisega oleks Hedo otse kuristikku põrutanud. Seetõttu oli Teise arvamus lausa eluohtlik. Hedo pidas paremaks seda mitte torkida. Teisel polnud Hedo meelest mingit tundeelu. Too oli rauast naine, kes sai alati hakkama ja kelle pärast polnud vaja muretseda.
Loomulikult ei soovinud Hedo Teisest päriselt loobuda. Hedo vajas Teist, et püsida vitaalne, seksikas ja nooruslik. Ka see oli avalikul pildil püsimise jaoks ülioluline. Seetõttu tuligi Hedol Teisele iga päev armastust avaldada.
Hedo elu polnud, nagu näete, mingi meelakkumine. Kõike tuli doseerida parasjagu. Kogu kupatus oli pidevalt õhkulendamise-eelses seisundis. Vaenlased varitsesid ründevalmilt kaevikutes. Fännid aga nõudsid armastuse sõnumile üha lisa.
Elu, mehed- vennad, võib niisiis kohati päris ohtlik olla! Ka suure armastuse foonil.
Neljapäev, 9. detsember 2021
Okseviirus
Teisipäev, 7. detsember 2021
Väga Pikk
Hinnatõus
Minu gaasi- ja elektriarve oli eelmise aasta novembri eest 141 eurot. Selle aasta november tõi aga 568-eurose arve. Hinnatõus on enam, kui neljakordne.
Praegu on õues -20 kraadi. Hoian magamistoad jahedad, kuid elutuba on siiski soe. Kodusoojusel on hindamatu võlu.
Raskustest hoolimata on palju, mille eest saan olla tänulik. Praegu näiteks tunnen tänulikkust selle eest, et mul on töö. Saan igal hetkel, kui vaja, koormust veelgi tõsta. Praegu tulen toime.
Ka kamin rõõmustab mind väga. Ahjus praksuvad puud loovad õdusa tunde ning mured kaovad. Tulikivi hoiab kaua sooja.
Meie lastega saame hakkama. Aga ega see päris normaalne pole, et sellisesse seisu oleme lükatud. Huvitav, mida need pered teevad, kellel tõesti mitte kusagilt pole tööd ega raha juurde võtta?
Jõulud on tulekul. Hinnalangus ja koroonahulluse lõpp võiksid tuua kergenduse niigi koormatud eludesse. Seda täna palungi.
Reede, 3. detsember 2021
Orel
Orel on jälle olemas. Silitan ta pruunikas-läikivat selga ja palun andeks enese olemasolematuse kõige selle aja jooksul.
Principali registrid vastavad karmis keeles. Otse ja keerutamata. Nad laulavad mu sõrmede all lennukaid aariaid, kuid katkevad keset kulmunatsiooni. Edasi puhiseb nende väsinud suudest vaid õhk, tarbetu sosin, mitteveenvus.
Flöödid on pehmema meelelaadiga. Nad reageerivad mu mängupaitusele pooltoonide mahlaka maailma nutuse peegelpildina. Päris armastuse jätavad nad näitamata, küll aga lasevad aeg-ajalt kuuldavale mõne võltsi veerandtooni, illustreerimaks minu asjatundmatut hiilguseusaldust.
Bassihelid kannavad esialgu üsna hästi. Siis aga keerab mõni neist otsejoones põhja, madalasse märga mättasse, tume-hapukasse mülkasse, kust tõusevad vaid arusaamatud mullid ja vaevuaimatav valel noodil mõmisev burdoon.
Mixtuuride rida annab orelile jõu ja nõu. Olles sama keerukas kui elu ise, lisab nende registrite sära elujaatust, julgust ja optimismi. Järk-järgult äralangevad tämbrid tekitavad esmalt kohmetust, seejärel hirmu. Viimased helid võdisevad juba ara jänku pikkade kõrvadena, mestis hiirepoisi kartlikud piuksatused.
Trompeti nartsissism ajab aga lausa õlgu võdistama. Nojaa, algul ta mängibki koos teistega. Luban tal särada, vahel viskan sobilikesse fraasidesse tillukese tiiskandigi lisaks- et ikka veelgi kaunim oleks. Tänulikkust ei tule. Ootamatult vallandub vali pasunahääl lausa teises laadis , lõigates jõhkralt läbi juba tekkinud turvalise “meie”. Miskit on valesti, pomiseb nõutu publik. Maani kummardus enesekindlalt maestrolt nõuab aplausi siiski kätte.
Siin me nüüd oleme. Mina ja muusika, elu keerdkäikude kütkes. Õnneks saab muusikat muuta. Vahel annab ta teeotsagi ise kätte. Veidi peenhäälestust ja lugu las taaskord minna!
Elu oma lugusid nii lihtsalt kätte ei anna. Mõnikord tekitavad ebakõlad vägagi imelikke akorde. Kas ma oskan need kaunimaks lahendada? Igas päevas peaks ju eelkõige domineerima puhas ilu.
Proovin…Ühejalased (oreli ülikõrge register) jääkristallid pudenevad klaviatuurile lummavas pianos, moodustades ebamaiselt kauneid, vaid sekundiks sädelevaid hetki, mis igavikku tagasi põrgates jätavad endast maha vaikuses pärlendava helirea. Aegamisi tekib tardumus, kõikehõlmav rahu, siin ja praegu õnnelik olemise tunne…
Polnudki raske!
Oo, mu pruuniseljaline pill, pai sulle! Pai, mu elu ise…