Reede, 31. detsember 2021

Tagasivaade

Mõelda vaid, mu aasta kokkuvõte oleks äärepealt tulnud üks lõputa hala...
Aga ei, sain asjal sabast kinni ning kustutasin kõik, mis mind allapoole veab. Nüüd kavatsen hoopis hõisata! 

Olen ikka üks äge naine küll! Mul on kaks suurt majapidamist, mille üle on ainult puhas rõõm! Mul on neli last, kellest kolm elavad minuga. Nad on terved, toredad ja targad teismelised. Mu neljas laps on imeline ema ja suurepärane spetsialist erinevatel erialadel. Muuhulgas läks just trükki tema poolt kirjutatud keeleõpik. Lisaks on mul kaks lapselast, kellega tegelemiseks küll aega ja võhma napib, kuid kes on mulle tohutult kallid. 

Mul on ülivõrdes head töökohad. Olen oma mõlemas ametis väga rahul ja õnnelik. Need on ilusad elukutsed, mis hõlmavad kogu inimese elukaart. Mis võiks olla tähtsam!

Saan majanduslikult hästi hakkama. Oskan arvutada, õpin investeerima ja ei pelga enam ainuvastutust.

Kirikud, kus töötan on ilusad, valgusküllased ja soojad. Orelid helisevad kaunilt, jääb vaid puhas mängurõõm! Aasta lõpus kolisin uude kabinetti. See on ilus, hubane ja soe. Tunnen end seal suurepäraselt, klientidele meeldib samuti väga. 

Ostsin suvel tuttuue auto, mis teeb nii palju rõõmu, kuna on ilus punane, nagu soovisin, seega hästi minulik- ja mis kõige olulisem, väga säästlik! Saan oma autot tasuta parkida kolmes paigas- vana-, süda- ja kesklinnas, sest elu on mu töökohtade tõttu nii läinud. Kas pole luksus? Olen ülitänulik.

Mu pere ja sõbrad armastavad ja mõistavad mind. Mu ümber on nii palju toredaid inimesi, kellelt tajun siirast poolehoidu. Kuulen igal päeval armastavaid sõnu.

Mul on imeline kodu. Tunnen end siin nii turvaliselt ja kaitstuna. Olgu hommik, õhtu või päev, olgu suvi või talv- siin on alati mõnus! Mõelda vaid, mul on garaaž! Ma ei pea hommikuti autot lumest puhtaks kraapima ega külma autosse istuma. Mõelda vaid, mul on saun! Saame igal pühapäeval lastega laval istuda ja jutustada, lumehange viskuda või suvel rätikud ümber batuudile hüppama minna. Mõelda vaid, mul on kamin! Kui soe ja mõnus on selle ees istuda ja halgusid ampsavaid leeke vaadata. Ja mu akna poole keeratud tugitool! Saan lugeda, kirjutada, niisama unistada. 

Ja Muhu, mu unistuste saar, mu väepaik ning maailma äär. Ritsikad, linnutee ja heinapallid. Merekohin või viimase praami ärasõidu huik kesk öövaikust ja peegelsiledat vett. 

Jah, muidugi oleks palju teha. Nii siin, kui Muhus. Aga mina teen nii palju, kui suudan. Ikka olen hea! Muhus näiteks valmib hetkel lastetuba. Mõelda vaid, vannituba, esik, veranda ja köök on juba enam-vähem. Kõigega olen hakkama saanud, töömehe abiga muidugi. Aga siiski iseseisva naisena

Jah, muidugi oleks palju teha. Nii siin, kui Muhus. Aga mina teen nii palju, kui suudan. Ikka olen hea! Muhus näiteks valmib hetkel lastetuba. Mõelda vaid, vannituba, esik, veranda ja köök on juba enam-vähem. Kõigega olen hakkama saanud, töömehe abiga muidugi. Aga siiski üksiku naisena!

Minu vormgi pole laita. Olen oma kehaga "sina" peal, luban endal tunda, kogeda, armastada. Tajun endas võimekat, loomingulist naist. Mul on varuks hulgi ressursse. Mis enese kaotamisest ma räägin! Kui vaatan peeglisse, siis mulle meeldib üha enam see, kes sealt vastu vaatab. 

Tunnen, et võin rahuliku südamega uude aastasse minna. See tuleb minu aasta. Tiigri aasta. Ma veel näitan, milleks võimeline olen! Elu on tõeliselt põnev ja elamist väärt!

Homme kirjutan mõned realistlikud uusaasta lubadused. Lihtsalt, et veel põhjalikumalt iseendasse süübida ja oma tugevustest kinni haarata. Soovid on juba salakohas ootel...

2021 aasta sündmused

 Minu 2021 aasta:

1) tegu: pereteraapia supervisiooniaastate lõpetamine, punkt 5-aastasele õpinguperioodile

2) inimene: see, kes mu elu pea peale keeras

3) sündmus: soolokontsert 

4) reis: matk Kreekas

5) suurim rõõm: Muhu suvi

6) suurim pettumus: see, millest juba palju kirjutanud olen

7) uus: minu punane auto 

8) rahulolukoht: uus kabinet

9) kasvukoht: isiklikud piirid

10) naerukoht: väikese Otto ütlemised

11) läbikukkumine: uusaastalubadused

12) isiklik rõõm: lapsed ja lapselapsed

13) avastus: naiselikkuse vägi

Reede, 24. detsember 2021

Nutu jutud

 Enne, kui oma traditsioonilise aasta kokkuvõtte esitan, luban endale mõned mõtted.

Kuulasin eile ühte raadiosaadet, kus Heidit Kaio ja Kristiina Heinmets rääkisid oma elust ja seda hiljuti puudutanud valusast sündmusest- lahutusest. Nad on minu arvates väga tublid ja igati toimetulevad naised, kummalgi kolm last. Lahutust kommenteerisid mõlemad, kui elu õppetundi. Ometi tajusin kuulates ühtäkki ääretult teravalt, kui raske ja purustav see protsess inimese elus tegelikult on, eriti, kui see oma peas nii teadlikult läbi töötada nagu need kaks naist (ja ka mina ise ja kindlasti sajad ning tuhanded mõtlevad naised) seda teinud olid. Sest kogu selle lõputu toimetulemise ja hakkamasaamise juurde käib ka tuhandeks tükiks purunenud süda...

Pinget kruvis lõputu piin kaudsest kirjeldusest, mis lahutusprotsessiga kaasnes ja mida ilmselt ühegi lahkumineku puhul lõplikult vältida ei saa ja millest lihtsalt hambad ristis tuleb end läbi vedada. Ja lõpus koorus välja veel see kõige mõtlemapanevam punkt- ajahetk, kus kõik on möödas ja sa oledki vältimatult üksi. Ilus, tugev ja toimekas, aga kogu maailm lasumas sinu habrastel õlgadel. Mitte kedagi pole toeks, keegi teine ei vastuta. Ükski, kes selle sees pole olnud, ei aima, mida see tegelikult tähendab. Mida tähendab olla endiselt laste jaoks sajaprotsendilise tähelepanuga olemas, ka siis, kui meist endast on alles vaid varemed, ikka selleks, et lastel ei tekiks hüljatuse mustreid- fakt, mida meie, terapeudid, ju eriliselt rõhutada armastame.

Üle mu põskede jooksid suured pisarad. Nende naiste ja iseenda pärast. Kuidas ma küll jaksasin, mõtlesin... Aga kui ma poleks jaksanud, mis siis oleks saanud? Jah, ma lubasin enesel olla ühtäkki kurb, võtta veelkordselt ette kõik see aastatepikkune teekond, lubasin endale teha miljon pai, et suutsin. Et mu keha pidas vastu, et mu vaim pidas vastu. Et mu lapsed ei näinud ehk kõike seda valu...

Teate, see kõik oleks möödanik, oleks ammu vaikse naeratusega meenutatav, oleks justnimelt sellest positiivsest poolest vaadatav, kui ei oleks olnud seda tohutult kurnavat vale valiku aastat, mis mu tunnete maailma taaskord täielikult segi paiskas ja millest mul ei olnud jaksu välja ronida. Pidanuks! Ja palju rutem. 

Jah, kõik elusündmused muudavad meid. Ka mina sain kogu sellest jamast, millesse end mässinud olin, tegelikult ka väga palju positiivset. Julgust särada, teadlikku naiselikkust, eneseusku. Ühtlasi sain jälle ühe tõsise kogemuse võrra rikkamaks. Ometi, tunnetades oma haigetsaamise mõõtu, mille pügalad päris kõrgele taeva poole ulatuvad, tekib minus kõhklus ja kahtlus, kas neid kogemusi ei oleks saanud omandada pisut kergemini?

Kas teate, mis mind kõige enam nutma ajas? Hirm, et ma ei võigi enam mitte kunagi kedagi usaldada. Minu juurde tuli ju inimene, kes oma eluvalikute tõttu peaks olema kõige usaldusväärsem, kõige ausam, kõige siiram. Ja just tema vedas mind alt...

Ma nutsin kõikide naiste pärast. Oma sõbrannade pärast, kes on alkohoolikuid läbi elu vedanud, oma sära ja annete hinnaga. Nutsin nende pärast, kes väikeste lastega maha on jäetud ja kes hambad ristis ikkagi hakkama saavad. Nutsin nende pisaraid, kes õnnetus abielus või kooselus mingeid muudatusi ei suuda teha, sest see samm on nii raske. Nutsin selle pärast, kui lihtne on lõhkuda ja lammutada. Aga mis saab pärast?

Nii vähe, kui sel aastal, pole ma laste jaoks kunagi olemas olnud. Säärane ebaproduktiivsus, kui sel aastal, pole minu mõõt. Nii rõõmutu ja eemalolev, kui sel aastal... 

Kuulge, ma tahaksin ellu tagasi astuda! Jah, see võib võtta veel mõne peatäie pisaraid, kuid siis olen taaskord valmis. 

Aga nii, et ma ei usalda... ma vist küll ei oska. Järelikult tuleb riskida.


Neljapäev, 9. detsember 2021

Okseviirus

Nn “okseviirus” mulle ei nakka.
Küll aga triole. 

Kõige hullem okseviirus oli triol siis, kui nad olid 3-kuused. Selle viiruse tõi meile koduabiline ja asi oli niivõrd hull, et meie kõikide laste juures (nad olid korraga haiged) käis kiirabi. Oksendamisest tingitud vedelikupuudust siiski ei tuvastatud, seega võisime jääda kodusele ravile. Aga mis sa seal ikka ravid! See jubedus tuleb lihtsalt läbi põdeda! Imikutele ei tee selgeks ka, miks neil nii paha on ja mõlemast otsast kahurid purskuvad.

Teine õuduste öö oli siis, kui trio oli umbes poolteist-kaks. Sellest sündmusest mäletan vaid seda, et sättisin nad oma voodile ritta ja üritasin kausiga ümber voodi joostes parasjagu oksendavale lapsele “pihta saada”. Kuna nad aga oksendasid kõik ja vahetpidamata, tundsin end nagu mune püüdev hunt nõukaaegses elektronmängus. Too kujutletav mäng saavutas kesköö paiku enneolematu kiiruse, mistõttu kauss muutus abistavast elemendist takistavaks ja tuli mängust eemaldada. See-eest asus mängu pesumasin, mis hakkas tublit tööd vihtuma okseralliga võidu. Kaotaja oli küll ette teada ja esimeste puhaste linadeni läks pesumasinast ja kuivatist läbikäiduna mitu tundi, aga seitse vaprat masinatäit tõstsid tubli koduabilise siiski kangelase staatusesse. Ärge parem küsige, miks olin kogu ses sündmuste keerises ihuüksi! “Keegi peab ju tööl ka käima”, torkab siiani valusalt hinge. 

Rohkem sama eredaid kõhuviiruse juhtumeid ei meenu. Täna tuli aga meile taas üks omataoline külla. Nagu laulus “majast majasse astub jonn”. Nimelt olid Otto ja Ruben samas tõves üleeile ja eile. Lisann ja Loviisa, kes praegu õnnetus seisus, nendega ei kohtunud. Küll aga mina, käisin nimelt lapsi hoidmas. Ja ka Helis oli eile meil. Kõhuviirus on ju kole nakkav. Lisann, sarnaselt Rubeniga, oksendas üheksa korda. Loviisa, sarnaselt Ottoga oksendas vähem, küll aga kannatas lisaks kõhulahtisuse all. 

Karl Johann on siiani terve.
Ja mulle, nagu ütlesin, ei nakka.

Ikkagi-  vastik-vastik-vastik!

Teisipäev, 7. detsember 2021

Väga Pikk

 Otto ütles, et ta sai kommi. Ja et kommi tõi talle Väga Pikk. Teritasin kõrvu. Väga Pikk, kes…? 
Poiss ei tundunud eriti hirmul olevat. 
Kas sulle toob ka Väga Pikk kommi, küsis ta hoopis. Sussi sisse? 
Ehh, Ottokene, ei too! Minu Väga Pikk on küllap nii pikk, et ei mahu aknast sissegi! Miks ta muidu ei tule? 

Hinnatõus

 Minu gaasi- ja elektriarve oli eelmise aasta novembri eest 141 eurot. Selle aasta november tõi aga 568-eurose arve. Hinnatõus on enam, kui neljakordne. 

Praegu on õues -20 kraadi. Hoian magamistoad jahedad, kuid elutuba on siiski soe. Kodusoojusel on hindamatu võlu.

Raskustest hoolimata on palju, mille eest saan olla tänulik. Praegu näiteks tunnen tänulikkust selle eest, et mul on töö. Saan igal hetkel, kui vaja, koormust veelgi tõsta. Praegu tulen toime.

Ka kamin rõõmustab mind väga. Ahjus praksuvad puud loovad õdusa tunde ning mured kaovad. Tulikivi hoiab kaua sooja. 

Meie lastega saame hakkama. Aga ega see päris normaalne pole, et sellisesse seisu oleme lükatud. Huvitav, mida need pered teevad, kellel tõesti mitte kusagilt pole tööd ega raha juurde võtta? 

Jõulud on tulekul. Hinnalangus ja koroonahulluse lõpp võiksid tuua kergenduse niigi koormatud eludesse. Seda täna palungi. 

Reede, 3. detsember 2021

Orel

 Orel on jälle olemas. Silitan ta pruunikas-läikivat selga ja palun andeks enese olemasolematuse kõige selle aja jooksul. 

Principali registrid vastavad karmis keeles. Otse ja keerutamata. Nad laulavad mu sõrmede all lennukaid aariaid, kuid katkevad keset kulmunatsiooni. Edasi puhiseb nende väsinud suudest vaid õhk, tarbetu sosin, mitteveenvus. 

Flöödid on pehmema meelelaadiga. Nad reageerivad mu mängupaitusele pooltoonide mahlaka maailma nutuse peegelpildina. Päris armastuse jätavad nad näitamata, küll aga lasevad aeg-ajalt kuuldavale mõne võltsi veerandtooni, illustreerimaks minu asjatundmatut hiilguseusaldust. 

Bassihelid kannavad esialgu üsna hästi. Siis aga keerab mõni neist otsejoones põhja, madalasse märga mättasse, tume-hapukasse mülkasse, kust tõusevad vaid arusaamatud mullid ja vaevuaimatav valel noodil mõmisev burdoon. 

Mixtuuride rida annab orelile jõu ja nõu. Olles sama keerukas kui elu ise, lisab nende registrite sära elujaatust, julgust ja optimismi. Järk-järgult äralangevad tämbrid tekitavad esmalt kohmetust, seejärel hirmu. Viimased helid võdisevad juba ara jänku pikkade kõrvadena, mestis hiirepoisi kartlikud piuksatused.

Trompeti nartsissism ajab aga lausa õlgu võdistama. Nojaa, algul ta mängibki koos teistega. Luban tal särada, vahel viskan sobilikesse fraasidesse tillukese tiiskandigi lisaks- et ikka veelgi kaunim oleks. Tänulikkust ei tule. Ootamatult vallandub vali pasunahääl lausa teises laadis , lõigates jõhkralt läbi juba tekkinud turvalise “meie”. Miskit on valesti, pomiseb nõutu publik. Maani kummardus enesekindlalt maestrolt nõuab aplausi siiski kätte. 

Siin me nüüd oleme. Mina ja muusika, elu keerdkäikude kütkes. Õnneks saab muusikat muuta. Vahel annab ta teeotsagi ise kätte. Veidi peenhäälestust ja lugu las taaskord minna! 

Elu oma lugusid nii lihtsalt kätte ei anna. Mõnikord tekitavad ebakõlad vägagi imelikke akorde. Kas ma oskan need kaunimaks lahendada? Igas päevas peaks ju eelkõige domineerima puhas ilu.

Proovin…Ühejalased (oreli ülikõrge register) jääkristallid pudenevad klaviatuurile lummavas pianos, moodustades ebamaiselt kauneid, vaid sekundiks sädelevaid hetki, mis igavikku tagasi põrgates jätavad endast maha vaikuses pärlendava helirea. Aegamisi tekib tardumus, kõikehõlmav rahu, siin ja praegu õnnelik olemise tunne…

Polnudki raske!

Oo, mu pruuniseljaline pill, pai sulle! Pai, mu elu ise…


Kolmapäev, 1. detsember 2021

Vaatenurk

 Lähenedes märkamata,
kelle kõrval ärkamata
vihmapiisad palgel.
Unes unus vihmavari,
vahuks muundus lainehari.
Virgun varavalgel.

Jälgin eemalt, astun ligi
ärgu ta nüüd ometigi...
Ohates löön käega.
Kuidas kõik ja mitte miski
otsejoones, vastu-risti
sõgeduse väega

puruneb. 
Ah, mis ükskõiksus!
Ego keskpunkt, ilma kõiksus
Mõistan ja ei palu.
Arvates, et rumal maksab
vale kaua joosta jaksab
lippab lühijalul.

Viipan piire. Kes on süüdi?
Kes lõi vastutuse müüdi?
Tõde teada pelgan.
Iga käiku, iga urgast
piiratakse kolmest nurgast
Nuga lüüa selga

soovitakse. Kuid kas tasub?
Helgem hetk kui kaelal lasub
Suudluse koob salliks…
Külmarohuks viskit juua
Võib ja päikest tuppa tuua
Kuumaks kalli-kalliks..,