Neljapäev, 18. august 2016

Imago

Eile jõudis lõpule Imago suhteteraapia kolmas väljaõppemoodul ning minust sai superviseeritav Imago nõustaja. Supervisiooniaeg kestab kuus kuud, misjärel saan hakata taotlema terapeudi sertifikaati, mis antakse välja peale minu paaritöö lõpuvideo põhjalikku analüüsi Ameerikas Washingtonis.
Paljud eesti inimesed ei ole veel Imagost kuulnudki. Seetõttu toon esile mõned minu jaoks olulised punktid, millega Imago dialoogi läbi viies eelkõige arvestan:
1) Abielus ei ole konstruktiivset kriitikat. Absoluutselt igasugune kriitika on dialoogi hävitav ning muutusi takistav, kuna viib kritiseeritava kaitseseisundisse, milles saab toimuda vaid võimuvõitlus. Minu osa on tagada mõlema poole turvalisus. Imago dialoogi struktuur on selleks ideaalne viis.
2) Mõlemad partnerid vajavad tunnustamist. Mida sügavamad on ühe või teise lapsepõlvehaavad (need on enamasti sarnased, kuna valime alateadlikult partneriks sama haavatavusega inimese, kelle sügavamad vajadused on meie omadega sarnased), seda raskem on neist oma partnerile turvalisel viisil kõneleda, rääkimata sellest, et partnerist saaks su tegelik tervendaja. Vaid läbi empaatia ja tunnustamise saab tekkida turvaline ja sügav ühendus.
3) Imago dialoog õpetab "sirutuma teineteise poole". See teeb võimalikuks mõistmise, isegi kui partneri kōiki seisukohti täielikult ei jagata. Mõistmise pinnalt saab võrsusa usaldus end veelgi enam partnerile avada. Oma haavatavust näitavat inimest on kerge armastada.
4) Vaid läbi sügava ühenduse saavad hakata toimuma muutused. Meie "uus, vanad mustrid hüljanud aju" nõuab kohanemiseks aega, seetõttu ei ole Imago teraapia kiire protsess. Ta läheb kiht-kihilt sügavamale (olenevalt sellest, kui kiiresti paar valmis on) ning toob muutused esile märkamatult, kuid kindlalt.
5) Terapaut peab teadma mitte niivõrd, mida ta teeb (tuleb usaldada protsessi, Imago struktuur tagab õnnestumise niikuinii), kuivõrd MIKS ta teeb. Sügava ühenduse ja suure valu ilmsikstuleku korral on vaja terapeudi erilist, tervendavat kohalolu, sest paar teeb oma suhte ja ühenduse parandamiseks väga rasket tööd. Oskamatu sekkumine (või mitte sekkumine) võib tuua  kasu asemel suurt kahju.
6) See, mida ma Imago suhteteraapia õpingute ajal olen ise kogenud, on töös terapeudina oluliseks tööriistaks seljakotis. Terapeut ei pruugi olla sugugi vähem "haavatud laps", kuid just teadlikkus toob oskuse terveneda, valu empaatiaks teisendada ning kõike seda märkamatult ka oma paaridele õpetada.
Usun, et teen Imago abil imesid!

Teisipäev, 9. august 2016

Notsikud

Metsanotsud arvavad endil olevat meiega ühine krunt. Nüüd, mil aastaring võtab tuurid sügise poole, on meil sigade arvates aeg ka üheskoos saaki jagada. Ega põrssad pole papist poisid! Nemad teevad oma tööd ülima põhjalikkusega. Võtame näiteks õunapuud. Ega praegu veel puu all väga palju õunu ole. Aga kärssnina see fakt ei veena. Tuleb uurida, kas äkki peidab miski end puualuse all! Selleks tuleb muidugi kogu puualune üles sonkida. Siit-sealt mujaltki. Lõpuks, kui vats head-paremat täis, tuleb aga kusagil viluvarjus üks suur lahmakas murukamarat eriti hoogsalt üles tõnguda, et sinna vintsti! külili visata ning hommikuhämaruses juba uusi valdusi üle vaatama minna.
Oh, kuidas ei tahaks end aiaga piirata!
No aga neile ju inimkeeli midagi selgeks ei tee!

Aeg

Kes on booking.com'i leheküljelt endale reisideks majutust tellinud, teab, et hilisemas tagasiside küsitluses kõlab üks küsimus eestikeelsena umbes nii: kas selles või tolles kohas viibimise aeg oli piisav või võinuks see olla pikem või lühem. Mina teen peaaegu alati risti "vōinuks olla pikem" lahtrisse. Ka möödundnädalane reis sai kindla linnukese just sellesse lahtrisse.. Kolka neemel tuulte meelevallas oleksin kindlasti tahtnud ööbida. Ventspils, ilusa ranna, lilleilu ning lehmakujudega linnake nõudis samuti me jäämist. Palangast ei hakka kõnelemagi! Kuurort nõudnuks pikki rannapäevi ning õhtuti pruunika jume ja kaunite kleitidega promeneerimist, rannakohvikutes tassikest teed või klaasikest šampanjat, miks mitte ka väheke julgemat pilku ning graatsilist valsikeerutust orkestri ees...
Ah, ja Nida! Tema laulvad liivad, vahused lained, hetke püüdmise valus igatsus...
See aeg... "Võinuks olla pikem!"
Njah.
Täna, kui taaskord üle pika aja Muhusse jõudsin ning kiiruga meetripikkuseid maasikavääte hakkasin lõikama, püüdes igati vältida pilgu pöördumist võpsiku suunas, mis paari nädalaga tekkinud ja vaat et kuuldavalt trimmeri järele kisendas, jah, niisiis täna hakkas see link taaskord mu peas keerlema. Tegelikult paneksin ka Muhu saarel viibimise aja kohta märke "võinuks olla pikem". Ja me Laagri kodu, kus mustikad kannatlikult korjajaid ootavad, samal ajal kui sõnajalad aiale lausvallutust salasepitsevad, saaks sama märke. Olen ju suvel pidevalt kuhugi teel...
Kui peen on see enesejagamise kunst! Mõni raiub kaljukindlalt, et hea planeerimisoskusega on kõik võimalik. Minu meeles ta ei tea, millest räägib. Kolmikute emana võin pikalt kõneleda, kui palju on päevades juhuslikkust, improvisatsiooni, ümbermängimist  ning kui vähe õnnestub realiseerida tegelikult planeeritust. Kui siia lisada ka tegevuste-vaheline-aeg, milleta inimene üsna kiiresti läbi põleks, kuid mida oma täiskirjutatud märkmikku ju kunagi ei lisata, siis- millest me räägime!
Küllap on meist kõikide tutvusringkonnas mõni jäiga plaanimajanduse ohver-  näiteks obsessiiv-kompulsiivhäirega veidrikust vanapoiss (noh, see on lihtsalt prototüüp!). Säärased annavad muidugi "pildile" värvikust juurde, aga kindlasti on neil iseendaga veelgi raskem kui minul kogu selle krempliga. :) Sest mina löön hulluksminemise äärel lihtsalt käega...
Mis oleks siis hädast väljapääs? Võidujooksul halastamatu Ajaga. Soovides korraga kõike ja kohe. Olles samal ajal mitmes paigas.
Praegu, kõike seda kirjutades on väljapääs naeratuses. Mõnusas ringutuses ja teadmises, et võin veel pisut pikutada.
Millalgi tuleb muidugi maasikaväätidega jätkata...

Esmaspäev, 8. august 2016

Kana

Ütlesin hommikul Lisannile, kes unesoojalt mu voodisse puges: "Tere- tere, väike tibu."
"Tere, suur kana," ei jäänud Lisanngi vastust võlgu, endal suu kõrvuni.

Poiss ja pisarad

Mind teeb väga valvsaks see, kui keegi reageerib väikese (või ehk ka suurema) poisi nutule isikliku ebamugavustunde vaatevinklist lähtudes. Noh, et tunneb end nutva väikemehe kõrval kuidagi ärevana, soovides vähem tundelisust ja "suuremat mehisust". Või ehk lausa ütleb midagi säärast.
Äsja oli meil Leedus selline seik: Kuna Joss oli enesele ootamatult külge hankinud ühe viirusepojukese, mis ühel hetkel küllalt kõrge palaviku viskas (õnneks sama kiirelt taandudes), ei saanud ma teda ühel õhtul koos teistega merre lubada.
Jossike, kes end ilmselt küllalt kehvasti tundis, kuid hoopis suuremat kaotust läbi kaldalkükitamise üle elas, nuuksus lohutamatult. Korraks käis ka minu peast läbi küsimus, miks ta ometi ei mõista ja vait ei suuda jääda, kuid olles olukorda meres vaikselt "seedinud" sain aru, et mu poeg on täiesti normaalne laps täiesti asjakohaste tunnetega.
Läksin ta juurde. "Sa oled kurb..." Vastuseks ta lükkas mind.
"Ära lükka, ma saan haiget! Ma tean, et sa oled väga kurb, ja ma mõistan sind... Mina oleksin vist ka sinu asemel nukker."
"Miks te siis läksite ujuma, kui mina ei saanud!" Väikemehe silmad valgusid jälle pisaraid täis.
"Aga tüdrukud ei olnud ju haiged."
"Aga miks sina läksid?"
Arutasime asja päris tükk aega. Soovisin, et ta mõistaks, et see, et ta nutab, on täiesti loomulik. See on ju tema väike kaotus! Kurbuse tunne pole vale tunne, see on temas päriselt ja ta võib seda julgelt tunnistada. Ka pahameel meie üle on täiesti aktsepteeritav, kuid kollektiivne mitte-ujuma-minemine poleks pikas perspektiivis olnud kuigivõrd parem lahendus. Vanuse kasvades peame üha sagedamini kohanema mitte-vabatahtlike loobumistega, saamata hoopiski arvestada kõrvalviibijate solidaarsusega. Et nende valusate õppetundidega toime tulla, ongi vaja lapsepõlves just neidsamu väikesi kaotusi, kus asjad lihtsalt on nii või naamoodi- ja tuleb leppida. Kadunud mänguasi, ärakoliv sõber, igatsus, ilmajäämine... Ilmtingimata vajab väike inimene enda sees toimuvale tuge ja mõistmist.

Hiljuti oli Joss viis päeva vanaema ja vanaisa juures nende suvekodus. Nood imestasid, miks poiss alati minuga rääkides nutma hakkas, kui muidu oli ju kõik kõige paremas korras. Memmekas, arvab ehk mõni.
"Sa tunned igatsust", ütlesin talle iga kord, "mina igatsen sind ka! See on täiesti okei! Sa pole ju meist eemal olnudki. Võid täitsa vabalt natuke nutta."
Muidugi ei olnud tal tegelikult midagi häda! Koju jõudes jätkus seletamist, mida kõik sai vanaisaga koos ära tehtud, mitmeks päevaks.
Ma ei taha mõeldagi, mis oleks saanud, kui oleksin loobunud helistamisest. Või keelanud nutta.
Kui kapseldunud on nõukaajal üleskasvanud mehed! See oli aeg, mil kallistamistki ei peetud vajalikuks.
Meil, emadel on tööpõld lai. Esmalt mehed, siis pojad...
Vahel mõtlen, kas me ikka oskame?

Reede, 5. august 2016

Meri

Läänemeri.
Ühtlase mühana rannale rulluvad priskete vahuharjadega lained. 
Tuul, see paljukirutud tuul... Sosistavailt huulilt vuhinaga minemapühitud sõnad,  silmadele sasitud üksikud kleepuvad juuksesalgud. Jah, see tuul... 
Mida ma tahtsingi öelda? 
Ah jaa, lugu Minu Elu Armastusest, kes mühaga tuleb ja jõuga puudutab. Kelle suudlusest jääb huulile soolane maik. Keda emmates emban vaid iseennast. Kes sööstab must läbi, paisates pahupidi kogu mu näilisuse. See, kes on alati minuga... kuid keda ma ei saa eales omaks pidada.
Kus ma varem olin? 
Miks ei ole ma suvi suve järel seisnud, käed ulgumere poole avali? Või lamanud selili rannal, laintemüha kõrvus,  tuul kandmas kõhule tekiks peenikest liiva, südames puhkemas kaunid kibuvitsaõied?

Lastel on lihtsam. Nad lihtsalt hüppavad.
Kolkas. Jurmalas. Ventspilsis. Palangal. Nidas. Laine laine järel saab kilgete saatel vallutatud. Kogu meri kuulub neile. Naer heliseb koos Laulvate Liivadega koduküla rannani kaugel Eestis.
Mida minagi siin enam unistan?
Vette!



Teisipäev, 2. august 2016

Riia

Oleme lastega reisil Lätis ja Leedus.
Praegu oleme Riias. Ei, ei ole Rios! Riia on Läti pealinn. Rio asub hoopis Brasiilias. Rios on olümpiamängud. Ei, mitte Riias, Rios! Jah, kolmiktüdrukud sõitsid ka Riosse. Ei, mitte Riiasse, ikka Riosse, sinna, kus on olümpiamängud! Nad joosevad Rios maratoni. Aga meie oleme Riias, mitte Rios. Riia on Lätis.
Ja ongi mu trio jälle grammikese targem...