Kolmapäev, 24. aprill 2013

Miks ometi nii valjult?

Mängisin täna Jaani kirikus matuse ja ristimise. Väljas, Vabaduse platsil, toimus samal ajal veteranide päevale pühendatud kontserdi proov. Olen ennegi analoogsete ürituste ajal kirikus mängimas olnud. Tänane oli aga otsesõnu õudus kuubis!
Et muusikalise maitse üle võib vaidlema jäädagi, siis seda ma üldse ei puuduta. Mind huvitab vaid see, kes oli tänase kontserdi sihtrühm- kas Afganistaanis ning mõnes muus sõjakoldes kurdiks jäänud sõdurid või üleüldse kõik kurdid ja poolkurdid eesti inimesed? Norm-kuuljatel, ütlen ausalt, sellele üritusele küll asja ei olnud (noh, kui nad just kiirelt vaegkuuljateks saada ei igatsenud). Peale tööd jooksin kiriku kõrval seinud autosse, näpud kõrvades, sest teistmoodi lihtsalt ei olnud võimalik, valus hakkas!
Ilmselt saate juba aru, kuhu sihin. Minu mõistus lihtsalt ei võta, miks ometi peavad säärased üritused perversse (vabandust väljenduse eest, mõtlesin tükk aega sama tugevusastmega viisakamat sõna, aga ei leidnud) heli tõttu rikutud saama? On see veel üks viis ajude kompostimiseks? Mingi teatud (hullumiseelse) seisundi saavutamiseks? On see (kurdistunud) korraldajate meelest lahe? Kutsuv? Meeleolu loov?
Matus algab tavaliselt vaikse orelimuusikaga. Täna piinati sel ajal kitarre (võibolla popmuusika maailmas nimetatakse säärast helitekitamist häälestamiseks?). Läbilõikavad glissandod kihutasid otsekui noalöökidena Griegile sisse. Torn vappus ähvardavalt.
Kirstu väljakandmise ajal mängitava Wagneri võttis õuel üle Termikas, röökides üle raju ja tormituulte: "...ja pärast kõike seda valmis oled kohtuma surmagaaa... " Einoh, tõepoolest!
Ristimise hitt oli tavapärase repsi asemel hoopis iseäralik: "Minu viiskudel on virts, mul on iseloomu vähe- kuid surun mütsi pähe, jah, surun mütsi pähe..." Olin selleks ajaks alumise oreli taha kolinud, et altari ees toimuvast üht-teist ka minuni kuulda oleks. Koraaligi püüdsin väljastkostvasse trummitümpsu sobitada, aga tüüp läks pidevalt kiiremaks, nii et tuli alla anda...
Õhtul näidati samalt ürituselt otsepilti Aktuaalsele Kaamerale. Repoter üritas toimuvast ülevaadet saada, esitades ühele asjaga seotud naisterahvale küsimuse sõna otseses mõttes röökides. Too kisendas vastu, et "ega ma midagi ei kuule!" Klõpsasin teleka kinni.
Meie ümber on müra. Meie sees on müra.
Kirik väriseb. Süda ka.

"Poisid, lõpetame korraks mängu, las matuserongkäik läheb ära...", jäi neil täna ütlemata.
Paar-kolm minutit lugupidamist.
Kõigest paar-kolm minutit vaikust!
Ehk oleks meeldima hakanud?



Pühapäev, 21. aprill 2013

"Kepitajate" ühine puudujääk

Hästi palju kepikõndijaid on liikvele pääsenud. 95% neist kõnnib aga nii, et keppidel pole mingit muud otstarvet, kui et hoiavad ehk pikali kukkumast. Ometi saaks õigesti "kepitades" vägagi tõhusalt treenida just seda lihast, mis vanematel naistel kõige koledamini lotendama kipub.
Aga mina seda neile kõigile ka üle aia hüüdma ei hakka!

Laupäev, 20. aprill 2013

Lihtsalt armas!

Tulime just veidi aega tagasi V.-ga restoranist. Mulle mõjub igasugune vaheldus äärmiselt värskendavalt, ja kui juurde arvestada maitsev toit ning võimalus rahulikuks jutuajamiseks, kuna ainsateks vahelesegajateks olid toitu serveerivad kelnerid, oli see üsna soodne pinnas hea tuju tekkeks.
Koju jõudes trio juba ootas. (Nad ootavad alati, ka siis, kui ma vaid viieks minutiks välja lähen.) Seekord oli aga vastuvõtt veelgi erilisem. Lisann rabas mind kätest, vaatas suuril silmil otsa ning hüüdis üle toa: "Emme, sa oled nii ilus!"
Kas ei kooru siit välja terve elufilosoofia? Õnne valem?
Selliseid päevi võiks ainult rohkem olla...

Neljapäev, 18. aprill 2013

Pealepressitud teema

"Mispärast teie lapsed lasteaias ei käi?"
Soohhh...
Õhtusöök oli olnud maitsev, vestluskaaslased toredad- ja nüüd siis jälle üle pika aja see teema.
Huvitav, et teatud teemad ajavad mind kurgust krampi, puudutagu need siis laste vaktsineerimist, haiguste alternatiivravi, kollektiivi mõju inimloomuse kujunemisel või mingit muud kõneainet, milles end aeg-ajalt "vastuvoolu ujujana" tunnen- igal juhul tekkib minus sääratel puhkudel mingi kõrgendatud valvelolek, ütleme lausa intuitiivne kaitseseisund...
"Mina igal juhul soovitaksin!" See kõlas nagu käsk!
V. vaatas abiotsivalt minu poole. Olin end diivanile mõnusasti kerra tõmmanud ja mul ei olnud mingit tahtmist hakata pidama loengut omaenese väärtushinnangutest ning nende kujunemise põhjustest. Juba majja sisenedes ja paari lause vahetamisest olin intuitiivselt tunnetanud selle pere elustiili ja mõttemaailma- mis ei olnud ju sugugi valed, ainult natuke teistsugused- ja mis ei takistanud meid sugugi üheskoos suurepäraselt aega veetmast.
Kunagi kahekümnendates eluaastates, Helise noore emana, oli mul veel tahtmist ja viitsimist oma tõekspidamisi aeg-ajalt kuuldavale tuua ja nende üle kirglikult vaielda- eks see oli vast seotud isiksuseks kasvamise võlude ja valudega- nüüd aga püüan seda iga hinna eest vältida, mida aeg edasi, seda enam...
"Kas sa tahad, et su poisist mingi pehmo kasvaks?"
Paistis, et seekord pole siiski pääsu...
V. juba niheleski, tunnistades, et poisi tundlikkus on, jah, üsna suur probleem.
Kõrikramp laiendas haaret, hõlmates märkamatult kogu õlavöötme. Diivan kivistus istumise all.
Niisiis- lasteaeda tuleks panna selleks, et inimesest juba varajases nooruses nn "pehmed väärtused" välja juurida? Et õpiks jalaga ust lahti lööma? Et niidaks juba enne dialoogi tekkimist "vastase" jalust? Et kilbistaks end pideva kaitseseisundiga? Maailmas, kus tunnetel pole niigi kohta...
Jah, mu poeg on õrnahingeline. Aga mis siis? Ta on, muide, vaid nelja-aastane...
"Läheb kooli ja saab kohe peksa!"
Seda viimast lausudes avas pereisa uue õlle ja mina avaldasin arvamust, et "eks meil ole ka nüüd aeg minema hakata..."

Huvitav, sellises valguses pole ma veel lasteaia-teemat vaadelnudki.
Arvasin seni, et nii dresseeritakse võitluskoeri...

Teisipäev, 16. aprill 2013

Kabekops

Loviisal on kolmikutest kõige selgem diktsioon. Ka kaunis r-täht on tal juba ammuilma suus. Kuid ikka ja jälle jäävad mulle kõrvu vaid Loviisale ainuomased sõnad, mis otsekui rõhutaks tema olemust ja arusaamist maailma asjadest.
"Kabekops" on just üks neist sõnadest. Jah, muidugi peaks see tegelikult tähendama vingus ja virilat "kadekopsu", aga Loviisa poolt väljaöelduna lisandub sõnale mingi nähtamatu, kuid ometi selgeltaimatav power, mis sõna häbistavale varjundile vastupidiselt ja vaata et liigagi krapsakalt kõlab. Nojah, ega jagamine polegi Loviisa tugevaim külg. Seetõttu teisele "kabekopsu"-silti kleepides avaldab ta ehk veidike mõistmistki. Vahel tundub mulle, et oleks isegi heameelega "kabekops". Noh, nii naljaviluks...
Teine tore sõna lipsab Loviisa huulilt "kodemata". Vaat see on üks kummaline igavikku haihtuv sõna. Saagu Loviisa hakkama kuitahes üüratu lollusega, üle õla visatud "kodemata" tühistab kõik nagu "tsurr" kullimängus. Nii tegu kui sõna libisevad märkamatult olematusse.
Imelik on see keel! Ikka tohutult sõltuv rääkijast, inimesest! Proovige teie, täiskasvanud, öelda sõna kogemata! No näiteks: "ma kogemata kaotasin su raamatu ära!" Eks ole, otsemaid lisandub sellele mingi isiklik suhe, kogemus, ma küll palun vabandust, tegelikult aga ei ole ma enam vaba ei sõnast ega teost. "Kodemata" on selle kõrval nagu lind- rapsib paar korda tiibadega- ja läinud ta ongi!
"Pillatsid" kõlab aga nagu pilla-palla-pillerkaar! Värviline ja tohutult suurte kalli- kätega. Kummalgi käel oma seitse kuni kümme sõrme! Jah- kui Loviisa "pillatseid" otsima hakkab, tean, et päevgi jätkub sama värvikalt. (Noh, kui pildile satubki mõni "kabekops", on see kindlasti "kodemata".) Pliiatsitega ei saaks ealeski selliseid imesid korda saata. Pliiats kõlab ju nagu sirge pulk! "Pillats" aga- looming, mäng ja vabadus!
Loviisa oskab ülalmainitud sõnu ka korretselt, õigekeelsusreeglite- kohaselt hääldada.
Aga milleks? :)

Reede, 12. aprill 2013

Jossi killud 1

Johann fännab 6-aastast onutütart Susannat. Kui Susanna meil on, eelistab ta täpselt samu asju, mis Suusigi, puudutagu see siis menüü või mängude valikut.
Täna käis Joss Suusil sabas. Nagu väike sabarakk. Suusile käis Joss närvidele. "Ära käi mul muudkui järgi, " käratas ta viimaks.
Nähes väikemehe veekalkvel silmi, hakkas mul temast hale.
"Minu sabas võid sa, pojake, küll käia," lubasin lahkelt, "niipalju kui süda kutsub!"
Nüüd hakkas Joss päriselt nutma.
"Aga Suuuusi on ju palju ilusaaaam!" ahastas ta pisarate purskudes.

Poole vinnaga

Ma ei salli, kui asju tehakse "poole vinnaga"!
Siis võiks ju üldse tegemata jätta!
Mõne inimese puhul ei saa aru ka, kas ta on andetu või lihtsalt laisk...
Tuleb meile asendustreener. Trenni nimetuseks on "tantsuline aeroobika".
Alustuseks tammume tuima näoga kümmekond minutit "samm juurde", tunne nagu varateismeliste diskol. Teise poole kargame "ristsammu" nii, et süda paha. Seejärel tuleb kombinatsioon, mis koosneb "mambost", (mida harjutame kaua-kaua) "a-sammust" ja "v-sammust" (mida tatsume, kuni ise ka ei usu, et see võimalik on) ja "sääretõstetest" (kuni tossud on tagumiku siniseks tagunud). Jah, iga lõiku harjutame vähemalt sada korda. Seejärel õpime sama kombinatsiooni "peeglis" ning kordame iga lõiku teine sada korda.
Muide- kell jääb ka sellise jama peale seinal seisma, ausõna!
Nüüd järgneb miljon kükki, mõnisada kätekõverdust ning hulk "plankasendeid", mis "teevad keha homseks oioioi, kui hellaks!"
No mis mõttes!?
Kas see ongi trenni mõte???
Tantsuline aeroobika tähendab minu jaoks keskmisest keerukamat loomingulist kava, mis lisaks lihasgruppide koormusele pakub lahedat tantsunaudingut ja veidikest eneseületamist.
Kui mu lihased järgmisel päeval hullumoodi haiged on, ei kõnele see mitte megaheast trennist, vaid kehvapoolsest treenerist, kes ei valda venitamise kunsti.
Kui ma metsikult plankasendeid ja kätekõverdusi vihtuda sooviks, paneksin end kõrvalsaali kangi- järjekorda ja pumpaksin kasvõi ninast vere välja.
Aga mina soovin ju tantsida! Ja mind ei tohi selles suhtes petta!
Luban pühalikult, et edaspidi hoian asendustreeneritest eemale... (ja imestan endamisi, et keegi üldse selliste juurde trenni läheb, isegi kangid on poole loomingulisemad, ausõna!)

Teisipäev, 9. aprill 2013

Lisanni killud 1.

Seekord oli jututeemaks lastekodu.
Miks peavad mõned lapsed lastekodus elama?
Kas seal süüa antakse- või saavad nad ainult juua?
Kas emad toovad neile sinna süüa?
Kui kaua nad seal peavad olema?
Miks nad koju ei lähe?
Mõtlesin, et 4-aastastega väga süvitsi ei lasku ning püüdsin leidlikult jutuotsa kokku tõmmata:
"Nende laste emad lihtsalt ei saa laste kasvatamisega hakkama,"
"Jah," noogutas Lisann ning täiendas omapoolselt: "sest nende laste emad joovad aeg-ajalt viini!

Esmaspäev, 8. aprill 2013

Trennis

Täna istus judotrenni "vanemate rõdul" üks ema oma 6-7 aastase tütrega.
Nii närvilist lapsevanemat pole ma ammu kohanud!
Ta õiendas ja tänitas ja mis kõige kohutavam- alandas oma last vahetpidamata. Tigedalt. Tülgastavalt.
Näiteks- laps joonistas Merineitsit, ema vaatas pilti ja ütles põlglikult: "No mis Merineitsi see selline on, see on üks kole plärakas."
Laps tõi mänguasjade kastist lelu, ema tänitas:" Mida sa vead siia tittede mänguasju..."
Laps hakkas midagi rääkima, ema käratas: "Ära karju siin niimoodi!"
Ühesõnaga, mida iganes see vaene tüdrukuke teha püüdis, ema poolt kostis vaid vastikut sõimu. Mitmed vanemad pöörasid pead, mina kaasa arvatud.
Aga keegi ei öelnud midagi.
Äkki see laps elabki pidevate mõnistuste saatel? Kas ja kui kaua säilivad sel juhul mingidki enesehinnangu riismed?
Või äkki oli emal lihtsalt kohutavalt halb päev? Homme on jälle enam-vähem normaalne?
Ei tea.
Eestlane naljalt ei sekku.
Kas peaks?

Neljapäev, 4. aprill 2013

Üks suur eneseületamine

Täna leidis aset minu elu vaat et suurim eneseületamine- tegin nimelt kaasa Scoutspataljoni kevadrännaku, mis kulges 30 kilomeetrit mööda Pakri poolsaare metsi ja mereäärt ja oli (ilmselt kõigi jaoks) väga-väga raske.
Ma sain hakkama!
Tõsi, minu seljas ei olnud 15-kilost liiva täistopitud seljakotti. Oli vaid 3-4 kilone tavaline seljakott, milles veidi sööki ja vett. Ometi tundsin peale oma 5 tunni ja 17 minutise aja teadasaamist, et olen hakkama saanud millegi erilise ja suurega- ja millegi hoopis teistsugusega...
Võib- olla kirjutan mõnel päeval pikemalt...

Loviisa lõhnamaailm

Loviisal on eriliselt tundlik nina.
Kui ta juba kord paljutähenduslikul ilmel õhku nuhutama hakkab, on peagi "pärleid" oodata.
Nii on ta näiteks süüdimatult ja valjuhäälselt küsinud: "Kas x on meil? Tema haisu on tunda!"
"Tädi x haiseb," kommenteeris ta kord koristajat- tegu oli vaid puhastusvahendite lõhnaga... Nii häbi!
"Siin poes on nii vastik hais, lähme kohe välja!", on mitmeid kordi valjult kuulutanud.
"Emme, nuusuta, mu näpp haiseb, öäkk- ruttu pesema!" on kõlanud korduv nõudmine (kusjuures mina pole kunagi mingit haisu täheldanud).
Olen talle püüdnud haisu ja lõhna vahet selgitada- kuid seni asjatult. Mis võõras- see haiseb...
Ja mitte ainult...
Tegelikult oleme päris hädas. Õigemini ei julge enam hädas ollagi... Sest kui tualetist peaks Loviisale mingi vängem hais ninna hõljuma, sõitleb ta "süüdlast" armutult. "Ma ei saa ju enam siin olla! No miks peab nii tegema?"
"Mine ära," äigas ta kord mu tavapärasele embamisele rabedalt vastu, "mis vastik kalahais!". (Illustreerimiseks ka mõned öökimishäälitsused). Tegu oli vaid hommikuse lõheleiva- mitte nädalase joomatuuriga...

Aga täna sai Johann uued kummikud. Voodriga ja puha. Loviisa oli kadedusest roheline. Temale jäid ju Johanni vanad punased. Küll ta kaebles ja hädaldas, küll mõtles välja põhjuseid, miks punased kanda ei kõlba. Ise keerutas muudkui venna uute saabaste ümber.
Lõpuks tuli trump.
"Kuule Joss, need kummikud ju haisevad!"
Joss astus ligi, nuusutas siit-sealt.
Hoidsin hinge kinni...
"Nendel on uute kummikute lõhn," teatas poiss lõpuks kindlameelselt.
"Mina neid küll kanda ei taha," üritas Loviisa pead kuklasse ajades veekord venna rõõmu rikkuda.
Mina panin aga kiirelt ette, et läheks hoopis homme lompidesse solberdama. Sellega olid kõik nõus.
Sest kevade lõhna on juba kõikjal tunda!