Esmaspäev, 29. august 2011

Ilustamata

"Ma lihtsalt ei suuda enam," ütles Loviisa nagu muuseas, mängu vahele.
"Mina ka ei suuda," noogutas Johann kaasa.
"Sina suudad küll, mina ei suuda", oli aga Loviisa kategooriline...

Lepime kokku, et kirjutan nüüd ilustamata, tulistan otse ja täislaenguga, mida mul on öelda ühe möödunud päeva kohta, mil mu kallid lapsukesed mu inimvõimed sõna otseses mõttes nii proovile panid, et mõtlesin mitmeid kordi võtta suund Paldiski maantee poole, sinna algusesse, teate küll! Kas teist keegi on kunagi end nii läbikurnatuna tundnud, et silmad näivad fookusest väljuvat ja kumbki ise suunda- ehk siis eikuhugi- vaatavat? Kui mälu on nii rämpsu täis, et puht-füüsiliselt tunned, kuidas üleliigne saast pealae pealt üle kõrvade allapoole jookseb? Kui mingi viimane töötav mutrike ajusopis vasardab, et veel kaks tundi, kaks imelist tunnikest täis laste loovuse kappavat arengut ja maailma-avastamise lusti- ja siis võid langeda, oma asi, kas oiates või huilates. Ja kui viimaks langedki- tundmata vähimatki piinlikkust liivakastiks muudetud ja ühtlasi mänguasjadega kaetud põranda üle, mille koristamiseks koos lastega puudus vähimgi entusiasm- siis keha, jah, tema küll lebab juba, kuid mõtted sööstavad veel kaua-kaua tuhandekilomeetrise tunnikiirusega edasi, purunedes alles uinumise hetkel vastu reaalsuse tuima seina miljoniks killuks, iga kild peegeldamas ühtainumast sõna- väsimus...
Kui te ei ole midagi eelkirjeldatut tundnud, siis ärge küsige imestunult, miks mina sel hommikul veel voodis pikutasin, kui trio juba ammuilma üleval oli ja mängis, ning miks ma alles siis kõrvu hakkasin kikitama, kui nende kaunikõlalistest häälekestest moodustus viis, mida olin palju kordi kuulnud ühes "Tweenie põngerjate" multikas. "Ujub see, või upub ta?", küsisid mu lapsukesed lauldes, matkides nii oma filmisõpru, kes eri materjalist asjakesi vette asetades ühed ujujateks, teised aga uppujateks liigitasid. Mind pinnal- ega põhjasujuvad materjalid ei huvitanud. Väga hakkas aga huvitama mängu korraldamiseks vajaminev vedelik, mis üha ilmselgemalt ei tundunud olevat vesi ning mis üha ilmselgemalt kahtlusevarju ühele teisele vedelikule heitis.
Piss! Miks ma kohe ei tormanud???
Ma ei kirjelda üksikasju. Mainin vaid, et mängu tagajärgede likvideerimine võttis aega tubli tunni ja peotäie niigi kärbunud närvirakke. Ning osad asjad- nii ujuvad kui uppuvad- pidin viskama otsejoones prügikasti. Veel päevi hiljemgi avastasin vannitoast ühe nuustik-kala, kes mulle mõistmatute kalasilmadega otsa vaatas, kui üritasin jälile saada sellele kohutavale meeste välikäimla uriinilehale, mis meie vannituppa sisenejale pahvakana otaette lajatas ning seejärel ta sealt otsemaid öökides välja peletas. See, et kalagi oli suplemas käinud, selgus õnneks õige pea ning kui ma, haisev vee-elukas ühe käe pöidla ja nimetisõrme vahel tilbendamas, teise käe samad sõrmed ninast kinni hoidmas, trepist alla kiirustasin, kõlas kolmehäälne "Tahan kala!" täiesti kurtidele kõrvadele, sumbudes vaikselt solgipange sisemusse...
 Ennelõunane aeg ei toonud kergendust. Peale seda, kui mu hommiku-tee oli kellegi vale jalaliigutuse tõttu diivanisse immutatud, kõik restidesse paigutatud sügise- ja talveriided laiali kistud, aegade algusest esikus asetsev võtmete hoidmise tops puruks visatud ning issi sigaretid "Marlboro" ühtlase puruna garderoobi põrandat katsid, oli aeg õue minna.
 Sealgi ei läinud viperusteta. Muu hulgas leidsid ronitaimede tugipulgad uue kodu kanalisatsioonikaevus, kuhu nad kaanel asetseva augukese kaudu lahkelt juhatati (ja mida issi kõhuli maas peab hakkama välja koukima- et vesi meie maja kraanikaussides ja vetsupottides vastupidises suunas voolama ei hakkaks). Vürtsi lisasid ka kaklused jalgrataste, kastekannude, kühvlite, seente ja koera joogikaussi pillutavate esemete üle, samuti kukkumised, lükkamised, kokkupõrked või siis lihtsalt igavuse närvesööva paisu tagant väljatungiv jonnijoru.
 Õhtu tipphetkeks kujunes vaieldamatult mu lemmik- öko- hambapasta tühjendamine kraanikaussi ning selle lähiümbrusesse Jossi poolt...

Korjan viimseid jõuvarusid mängu pannes põrandalt ühe pool-näritud hapukurgi. Misseal´s ikka, söön ära... Hammustan mõtlikult, kuid kurgiga sattub hamba alla ka üks (ilmselt liivakastist pärit) tilluke kivi, mis oma kavalas kõvaduses mu parempoolsed purihambad peaaegu poolitab. Sööstan oiates suud loputama, kraanist vuhiseb aga suhu tulikuuma vett... 
Ehk räägiksime veel suutmisest, mu kallid lapsed! Kogu oma tobeduses ning pooleldi põlenud suuga pajataksin mõndagi...
                                                             








Kolmapäev, 17. august 2011

Nuudlid juustuga

Täna meenus mulle üks kole seik lapsepõlvest. Ootasime Tapa jaamas rongi ja minul- nelja-viiene või mis ma siis olla võisin- tuli hirmus pissihäda peale. Ema viis mind peldikuputka juurde (ütlen meelega just selle sõna, kohe mõistate, miks)- mis oma olemasolust lõhnameelele juba kaugelt märku andis- ning ütles: "Noh, käi nüüd kiiresti ära, muidu jääme rongist maha"
Astusin arglike sammudega putkasse. Väikesest katkiste ruutudega trellitatud aknast tungis sisse tolmune valgusvihk, mis andis seal valitsevalt hämarusele judinaidtekitava varjundi, tunde, otsekui peidaks too ruum kogu maailma räpasust, jõhkrust ja rõvedust. Kujutlesin vaimusilmas ust oma selja taga vaikselt sulgumas, et pimeduse jõud mind igaveseks sellesse jõledasse põrandal haigutavasse auku saaksid imeda, kuhu tegelikult oma häda pidin õiendama. Nihkusin hinge kinni hoides eesmärgi poole. Korraga valgustas päike veidi eredamalt- nii, et mõned kiired ulatusid põrandatki puudutama. Ja ma nägin midagi jubedat! Nägin kogu põrandapinna ulatuses looklemas, väänlemas ja põimumas valgeid, jõledaid ussikesi. Miljoneid! Hetk hiljem perroonil õudusest värisedes ei teadnud ma veel, et see vaatepilt painab mind aastakümneid...

Täna jõllitasin uskumatu ilmega meie köögilaua alust, pealset ja lähiümbrust. Unustasin vist hingamisegi. Ussikesed. Miljonid! Tsurr!!!
Võdistasin end tagasi tänapäeva.
Trio istus söögitoolikestes nagu tavaliselt. Nad sõid õhtust. Nuudleid juustuga. Olin eelnevalt toidu väikesteks tükkideks hakkinud, et väikestel kätel oleks seda mugav kahvli otsa võtta. Neile väga maitses, kuid kahvliga oli, nagu hiljem selgus, siiski liiga ebamugav süüa- ja lapsed otsustasid üksmeelselt (minu mõneminutilise eemaloleku ajal) näppudega jätkata. Nuudleid jõudis ka suhu... Rohkem vedeles neid aga põrandal, laual, süles- ning isegi juustes!
Nuudlid... väänlevad, looklevad, põimuvad.
Nagu mälestusedki. Kanäe, millega seoses mõni võib esile kerkida!

Vakstu, mõtlesin kleepuvaid nuudlivorstikesi vaevaliselt ükshaaval kühvlile rullides. Kogu laua- ja toolialuste ulatuses... Peale sööki võtaks neljast nurgast...

Neljast nurgast võtaks mõnel mälestuselgi, mis aeg-ajalt, otsekui läbi tolmuse trellakna kumava päikesevalguse kusagilt unustuste hingesopist esile kerkib. Nagu eelpoolmainitu.
Oskaks vaid...

Esmaspäev, 15. august 2011

Loviisa lavaelu

Loviisa veedab enamiku ajast laval. Tema võime kehastuda erinevatesse rollidesse on lihtsalt hämmastav! Publiku olemasolu tiivustab veelgi enam pingutama. Tüüplahendusi näitleja- Loviisa enesele ei luba. Aplaus peab olema vägev!
Siinkohal tooksin kriitik- emana välja mõningad eredamad rollinäited näitleja- Loviisa peadpööritavast karjäärist.
Sõitlev mutike Keskturu kurgiletis:
Tegevus toimub elutoa põrandal. Loviisa arvab, et tal on õigus kõigile sealolevaile autodele. Johann julgeb siiski ühe haarata ja jookseb kiiruga eemale. Sealt alates algab roll- Loviisa pistab heleda, hüsteerilise häälega kisama, samal ajal sõideldes ülikiirete arusaamatute sõnadega. Täpselt nii hüüaks vene mutike leti tagant järele tema kurkidega põgenevale vargapoisile. Super roll!
Kõlbluspolitseinik:
Ema on triole midagi keelanud. Otsekohe kehastub Loviisa oma tähtsasse rolli ja kontrollib, kas keeldu ikka järgitakse. Näiteks toome teleka puutumise keelu. Kui Johann veidikenegi telekale läheneb või- oh hoidku- telekaalusele kapile julgeb ronida, tuleb tal otsemaid Loviisaga tegemist teha! Vaene mees kistakse keelatud kohast "ropsti" alla enne, kui ta vastuhakule mõtlemagi on suutnud hakata. Hea, et luud-kondid terveks jäid! Vaat selline roll!
Teistest võrdsem:
Poes. Ostame igaüks väikese paki kõrsikuid. Loviisa paneb enda korvi kaks pakki.
Söögilauas. Igaühel on lusikas. Loviisal on kaks. Ahjaa, Lisann on millegipärast ilma...
Autos. Sõidame koju laste mängumaalt. "Mis sulle kõige rohkem meeldis, Lisann?", küsin. "Mulle meeldis karussell", vastab Loviisa. "Aga Lisann, mis sulle meeldis?", pöördun uuesti Lisanni poole. "Mulle meeldis karussell", vastab Loviisa uuesti. "Mis Johannile meeldis?", pöördun Jossu poole. "Karussell meeldis mulle", vastab Loviisa veelgi valjemalt. "Karussell", kordab Johanngi järele, kuigi  mu kõrv püüdis kinni, et poiss tahtis esmalt hoopis autot nimetada...
Voodis. Igaühel on lubatud üks auto kaasa võtta. Loviisa teki alt pudeneb neid välja vähemalt kümmekond, kusjuurest selles vaimustavas rollis taban ta mängutoast lisa toomise katsel.
Kisakõri:
Teistel pole mõtet samaaegselt nutta. Seda pole niikuinii kosta.
Täiskasvanu:
Rida super komöödiarolle.
Näide üks. Loviisa ohkab. Pööritab silmi. "Ma lihtsalt ei suuda enam!" (Ei tea, kellelt ta küll seda kuulnud on?:)
Teine näide. Lennuk sõidab mürinal taevas. Loviisa avaldab soovi lennukiga sõita. Küsin, kas tal raha on. "Jaaa!", kostab veendunud hääleke. Hetk hiljem toob ta mulle kena viieeurose rahatähe. "Palun!" Mis siis sest, et minu rahakott lebab lahtikistuna esikupõrandal... Raha said, nüüd lennakem!
Kolmas näide. Loviisa on mahlaklaasi põrandale kummutanud. Jõuan jaole, tõmban kopsud õhku täis... Loviisa vaata suurte tõsiste silmadega otsa ja ütleb konkreetselt: "Ära karju!" Enesekindlus voolab mu´st välja nagu õhk kopsudest. (Sügav sisse- väljahingamine pidavat muidugi rahustama.)
Neljas näide. Sõidame mööda auklikkuTallinna tänavat. "On alles teed", ohkan V.-le. "On alles teed, jah!", kostab kinnitusena tagapingilt.
Ornitoloog:
Oleme külas. Üle maja lendavad kured. "Näe kurg!", ütlen üles viibates Loviisale. "Ei ole kurg", vaidleb tüdruk enesekindlalt vastu, "vares on hoopis."
Viime vanaema autoga koju. Loviisa viipab autoaknast välja: "Näe kana!" "Kus see kana sul siin Mustamäel on?", imestan mina. "Näe jälle kana!", hüüab Loviisa varsti uuesti. Tee ääres on prisked kajakad. "Kajakas, Loviisa", parandan last. "Ei ole kajakas, kana on. Kana- hoopis!", jääb Loviisa enesele kindlaks.
Maailma kõikide beebide pealik:
Maailma kõige kõvemad kallid. Maailma kõige magusamad musid. Pehmed käekesed. Üksikud uljad lokisalgud selja peal. Beebilikult torssis huuled. Põhjatud hallikassinised silmad, mis näevad ilmselt südamepõhjani.

See on meie Loviisa. Tüdruk, kellele peab jätkuma pidevat tähelepanu. Keda peab järjepanu kiitma. Julgustama. Innustama. Kes toob me tuppa päikese- kuid vajadusel veab kohale ka tormipilved. Ja kel on karrr-ak-terrr! Igas rollis. Ka lavataguses.
Mäletan, et kui kolmikud olid veel tibatillukesed, siis Loviisa aina magas. Magusalt ja rahulikult. Teised lapsed jõudsid kordi ärgata ja mu tähelepanu nõuda- tema aga tudus oma seinaäärses voodikeses õndsat und. Tundsin vahel lausa tungivat vajadust teda sülle võtta! (Aga kes ikka magavat last torkima hakkab!)
Praegugi nohisevad kolmikud magada. Loviisa voodi on nagu alati, mänguasju täis. Ta on ühe hiiglasliku plastmassist nukumajagi omale kaissu vedanud. Asetan kõik asjad tasakesi mängutuppa tagasi- homset ootama.

Elu on teater. Vahel tahaks küll etendust veidi kauem tugitoolist jälgida. Sekkumata. Aga samas- ilma kriitikata läheb vast liiga moderseks.
Mulle meeldib klassikaline rohkem...


Laupäev, 6. august 2011

Lisanni sõpruse kuldreegel

Lisann on tohutult muutunud.
Olid ajad, mil võõras teda vaadatagi ei tohtinud, rääkimata kõnetamisest või puudutamisest- tohutu hala, mis sellele järgnes, võttis kuulajal esimestel minutitel kõhu alt õõnsaks, järgnevalt aga tekitas üha tugevnevat süütunnet, hõlmates viimaks kogu maailma hädad ja viletsuse. Lisanni ennast ei huvitanud muidugi absoluutselt, mis närvesöövaid emotsionaalseid kõrvalmõjusid ta halamine inimestes põhjustas. Kui uks viimase külalise järel kinni oli klõpsatanud (või me ise võõrast kohast lahkusime), sai ta ju jälle tavaliseks tüdrukuks hakata- ilma pikemalt juurdlemata.
Praeguseks on aga Lisannist kasvanud avatud ja julge laps. Ta silmad pilluvad sädemeid ja suu on pidevalt naeratusest kõrvuni. Ronimises ja ujumises puuduvad tal vastased. Ta ei karda absoluutselt kõrgust, kribades orava kombel üles igast redelit meenutavast moodustisest. Nii mõnigi kord olen ronimishoos Lisanni abitult turvata püüdes infarktieelse seisundi saavutanud, kui viimane kannajupikegi mu haardeulatusest kadunud ja tema kusagil maa ja taeva vahel vallatult lõkerdades kõõlumist naudib. No ei ole ju naljakas! Ka veetemperatuur ei lähe Lisannile üldse korda. Ajal, mil mina oma varbaotsaga läbirääkimisi pean, et see korrakski jääkülma vette nõustuks astuma, hüppab Lisann läbematult kaldal üles-alla, oodates, et ma ta otsemaid "karmauhti" vette kastaks. Ojaa, ja see on alles algus. Siis peab ju ujuma ka! Külmakrampides emme abiga muidugi...
Õnneks teised kolmiklapsed ekstreemsusi ei harrasta!
Lisann ei vaja domineerimist, kuid teistel enda üle domineerida ta ka ei luba. Heameelega mängib ta omaette ja tihtilugu armastab lihtsalt diivanil lugeda, tundudes ilmselt, haprake nagu ta on, kerge saagina "torkijatele"- noh, näiteks müramishoos hullunud Loviisale-Jossile. Oh lapsed, et te ka ei õpi- teate ju, et see mulje on petlik! Lisann on hiigla vintske tüüp. Sündinud võitleja. Ärgu siis tuldagu minu juurde kaeblema, kui ta oma kahe pisikese raudse käega kellegi juuksetukka on karanud või sootuks hambad kannikasse löönud. Oh ei, muidugi ei poolda ma vägivalda ega verevalamist, kuid ärritunud Lisanni enesekehtestamine on niivõrd spontaanne ja siiras, et paneb minu, täiskasvanu, kes enesele sellist väljaastumist eales lubada ei saa (kuigi vahel tahaks ju!), lihtsalt ahhetama!
Lisann ei pea õe ja venna peale pikka viha.
Lisann peab vimma hoopis inimese peale, kes teda alt veab... ja tema jalga puudub. Parema jala (nüüdseks lahenenud) probeemikese tõttu on Lisann pidanud sünnist saadik ebamugavust taluma. Neli kuud kipsi ei ole imikust maailmaavastajale naljaasi. Jalgade siputamine on lapse esimestel elukuudel sama loomulik kui hingamine. Miks nad siis ometi temal ühe jala kinni sidusid? Neil kuudel püüdles Lisann vabaduse poole nii kuis vähegi oskas. Ta võitles enese eest, pannes mängu kogu oma pisikese jõu ja nõu, keeldudes nii söögist kui naeratustest. See oli mulle raske aeg ja kuigi ma teadsin, et meil pole muud valikut, olin ma emotsionaalselt alati Lisanni poolt. Sest tema ju ei teadnud! Seetõttu ei maksagi imestada, miks tüdruk, kes peale kipsi veel tükk aega vanast harjumusest vaid ühte jalga siputas, seda nii kiivalt nüüd kaitseb.
Eelmisel aastal üritasime käia füsioteraapias. Lihased tahtnuks ehk pisut trenni. Kuid enam Lisann õnge ei läinud. Valjuhäälse kisaga peletas ta terapeudi määramatuks ajaks eemale. "Vägisi ei saa, " oli kui muusika ta kõrvadele.
Vägisi tõepoolest ei saa. Enam.
Seejärel tegi ortoosimeister Lisannile spetsiaalsed kingad. Ilusa väljanägemisega jalgu toetavad kõpskingakesed! Kuna ta aga proovimise käigus Lisanni jalgu puudutas, keeldub tüdruk neid kategooriliselt kandmast. Ta on pigem kogu päeva selili, kingad jalas- aga ei ühtki sammu selle salakavala jalapuutujast kingameistri loominguga! Võtab nõutuks, pean mainima...
Viimasel visiidil sai Lisann perearstiga sõbraks. Ta lubas lahkelt vaadata löövet oma kaelal! Kuid arstki tegi saatusliku vea. "Noh, kuidas jalake elab?", küsis ta varbast kinni haarates. Lisanni suu tõmbus kriipsuks. Sõprus oli läbi. Visiit samuti, sest patsient lahkus kabinetist viivitamatult.
Ela ise ja lase teisel elada, tundub olevat Lisanni moto- umbusaldusest küll veidi nihkes, kuid muidu igati aus. Nüüd seisabki mul emana ees keerukas ülesanne aidata tütrekesel mõista, et igaüks, kes jalga puudub, ei ole halb. Elugi puudutab ju vahel päris ebamugavalt. Sõpuse kuldreegel ei alga niisiis jalgadest- vaid ikka otse südamest...