Esmaspäev, 30. mai 2011

Keelest ja meelest

Meie rootsikeelses mängukoolis käib üks imelik isa.
Iga kord püüab ta kellegagi kohalolijaist üles võtta teema "kui lollid ja laisad on eestlased". Algul suhtusin asjasse huumoriga, kuid nüüd, mil selle
sse korrapärasesse monoloogi on lisandunud fraas, et "venelased on palju toredamad", tunnen üha enam, et tema sõnavõtud on mind häirima hakanud.
Ma ei taipa, kellele ja milleks taolist teemaalgatust vaja on! Fakt, et mina lastega olen tavaliselt mängutoa ainus eestlane, räägiks nagu selle kasuks, et äkki mulle? Samas see, et ma alati kohe, kõne algustaktidest peale end demonstratiivselt mõne teise tegevuse poole pööran, ei näi teda häirivat. Nii et võib- olla on tal hullemgi kavatsus. Äkki üritab ta ühte ja sama korrutades ka teistes sama arvamust kinnistada- nii nagu reklaamipsühholoogiagi ette näeb? Kuid ikkagi- milleks?
"Eestlased ütlevad iga asja peale "ei viitsi"", kuulutas ta viimati võiduka näoga (justkui olnuks äsja sellekohase küsitluse lõpetanud) ühe tagasihoidliku soomerootsi isa poole pöördudes. "Venelased aga hõõruvad innustunult käsi, lausudes rõõmsasti "davai, teeme ära!"" Soomerootsi isa heitis minu poole kõhkleva pilgu, pomises kohmetult naeratades midagi "thjah´i" ja "näh´i" vahepealset (see on häälitsus, mis tuleb tavaliselt siis, kui ei osata kuidagi reageerida) ning tegi tütrele ettepaneku pissile minna. Rootsi isa aga ei lasknud end sugugi häirida, ta julgustav naeratus ja tualetti järeleviipav liigutus lubasid hiljem teemat jätkata.  

Eriti tunduvad seda isasrootslast häirivat eesti mehed. "Ma ei saa neist üldse aru! Kuidas naised sellistega ometi abielluvad?", küsib ta ikka ja jälle kaeblikul toonil. Mis nimelt talle eesti mehe juures kõige häirivam tundub, jääb siiani paraku segaseks, kuigi ma selle koha peal alati kõrvu püüan kikitada. (Khmm, mul ju kah eesti mees... saaks äkki infot, mis kole häda seda tõugu siis pureb, et ta Rootsi kuninga alama silmis lausa abiellumisvääritu paistab.)
Kord pöördus too isa näpuga vibutades ühe venelanna poole, kelle abikaasa on samuti rootslane ning lapsed mängukoolis isa keelt ja kultuuri õpimas käivad. "Sina peaksid rootsi keele kiiresti selgeks saama. Venelased on andekad."
Ja siis tuli pärl! "Näiteks eesti venelased oskavad kõik inglise keelt, aga eestlased üldse mitte!"

Tundsin, kuidas mu käsi ralliautot, mida parasjagu laste rõõmuks põrandal veeretasin, üha kõvemini pigistada püüdis. Ilmselt oli see alateadvuses haaranud ütlejal kõrist!
Eesti keeles nimetatakse sellist asja üldistamiseks. Generalisering, låter det på svenska. Üldistamine on vastik. Ebaõiglane! Vale!

Kahjuks ei ole mu rootsi keel ei ole nii rikas, et kõiki kõnealuse papa väljaöeldud mõtteteri ühe jutiga upakile lükata. Keelebarjääri tõttu kusagile poole peale toppama jääda pole aga minu stiil. Kui juba, siis peaks võitlus (loe: väitlus) kestma viimse veretilgani!
Kuniks see võimalik ei ole...
... räägin veel ühe loo.
Pühapäeval oli kiriku kohvilauas üks vanemapoolne soomerootsi paar. (Nende rootsi keel oli nii võimsa soome aktsendiga, et mõtlesin pärast tükk aega, et vestlesingi nendega soome keeles!) Sel paaril oli suur mure. Nad nimelt leidsid, et eestlased ahistavad venelasi. Miks, küsisid nad, peavad vene lapsed hakkama eesti keeles õppima? Miks, tundsid nad veel huvi, pole Eestis kakskeelsust, nagu neil Soomes?
On olemas kaks eri mõistet- keelsus ja meelsus, hakkas mu sõber P. (rahvuselt rootslane) ajal, mil mina veel mõttes sõnu ritta seadsin, innukalt selgitama. Tõsi, alustama peaks meelsusest. Kuniks venelased õpivad oma õpikutest oma ajalugu, mis salgab julmalt maha kõik selle, mille tõttu eestased neid kunagi "vabastajateks" pidama ei hakka, pole eriti oluline, mis keeles nad seda teevad. Kehalise kasvatuse õpetaja purssimine "tjana mjangime jalgpalli", ei muuda meelsuses midagi. Niisiis tuleb tunnistada, et alustatud on tõepoolest valest otsast- ja kahekümne aasta jooksul pole sellest aru saadud!
Kuid Soome kakskeelsusega pole siinses olukorras mingit seost, saage aru!
Tädi ja onu ei saanud aru. Nende jaoks taandus kõik siiski ainult keelele. Ja loomu(a)likele instinktidele- nad vahtisid virila ilmega liual lebavaid võileibu, kindlasti tahtnuks kumbki veel ühe võtta, kuid kuna seda ei olnud viisakas teha, kuni P. meie maa muukeelsete meelsusprobleemi lahti seletab, mis neid tegelikult üldse ei huvitanud, ohkasid nad pikema pausi tekkides ühest suust, pobisesid midagi seosetut a´la "see on raske probleem", ringutasid- ja lahkusid.
Lollakad, tahtnuks ma järele hõigata. Kuid siis lasin jõuetult käed rippu.
Mõistsin korraga, et see paar pole ainus omasugune. Inimesed ei viitsi, ei vaevugi mõistma. Usutakse, mida kirjutavad ajalehed, mida räägib telekas. Nii on mugav. Ja mõttetu.
 

Andestada?

Jah, miks mitte. Tänane põlvkond pole ju oma siia sündimises kuidagi süüdi. Intelligentse inimese puhul ei mängi rahvus mingit rolli. Räägin heameelega vene inimesega vene keeles- see on ju mulle heaks keelepraktikaks! Selles osas pole mingit probleemi.
Aga unustada? Käega lüüa, et las nad siis olla oma ajalooga?
Seda mitte. Ah miks?

Minu puhul mu vanaisa mäletuse pärast. Tema pärast, kes alati vintis peaga "Üks kask meil kasvas õues" laulis- ning poole pealt nutma hakkas. Kas praegu kujutaks keegi end ette kodunt väljatõstetuna? Kes ikka ja jälle oma Pärnu vangilaagrist põgenemise lugu jutustas- ja alati ühe koha peal pooleli jäi, käega viskas ning vaikides kaugusse vaatas. Kes metsavennana mu vanaemaga kurameerimas käis ning ühel päeval pukrisse tagasi pöördudes kõik kaaslased surnuks tulistatuna leidis. Kes seisis keldris silm silma vastu läbiotsijaga, kes selmet teda otsemaid maha lasta, üles minnes teatas, et "seal pole kedagi". Sekundid surmaga silmitsi. Palju valu, ahastust, pisaraid.
Ma ei unusta seda kunagi.


Keelsuses pole asi. On meelsuses. Mind võttis lausa tummaks eelmises mängukooli tunnis ühe rootsi ema esmapilgul süütuna näiv küsimus "kas täna saite ilusti üles?"- meil nimelt on tihti probleeme õigeks ajaks kohalejõudmisega, lapsed armastavad hommikuti pikalt magada.
"Meil, rootslastel, on tavaks vara ärgata", lisas ta kelmikalt silma pilgutades.

Siis ma taipasin!
Ahhaa, sealtpoolt puhub siis tuul...

Ja see tõepoolest mõjub!
"Kõik eestlased on laisad...", kostis otsekui kinnituseks tagaruumist tuttav reibas tervitus.  

Teisipäev, 17. mai 2011

Vihmane ja sekka rahet

Teadlik kolmikuteemme liigitab hommikud, mil sajab, kontimurdvate päevade kuulutajateks.
Tundsin ärgates sabakondiga ära, et täna mul lihtne ei ole (ehh, nagu saaks ühtegi minu päevadest lihtsateks liigitada! Ütlen siis parem nii: tundsin täna algava päeva mitte tava- vaid komplitseeritult raske tulevat.). Hetk hiljem selgus, et mul oli õigus. Plikad olid ise voodist välja roninud, allkorrusele tatsanud ning haukasid nüüd näljaste nägudega seitset kääru leiba korraga, purukest suunurkadest pudisemas mis kole. Ülalkorrusel hüüdis Jossike, kes ise voodist välja ronida ei julge (kuna ükskord jäi enne maaühendust kuhugi kinni) "mina kaa, mina kaa!".
Hommikusöögiks pakutud tatrapuder, mille puhul tavaliselt "veel, veel!" hõigatakse, seekord peale ei läinud. Läks alla. Laua alla nimelt. Juba hommikusöögilauas ütlesin oma tavapärast lemmikfraasi "emme ei ole koristaja" oma sada korda! Sellest hoolimata küürutasin hiljem lapiga laua all ja lugesin tatrateri, mis ei tunnista ei tolmuimejat ega põrandalappi, ükshaaval üle, tundes selle tegevuse üle haletsusväärset alandatuse tunnet, sest mu triokene lõi sellal sealsamas oma tavapärast hommikutantsu. Einoh, mis on linnukestel muret, ausõna!
Mõni hetk hiljem, kui päev oma tõelist palet näitama hakkas, pidin oma tolle hetke kadedate mõtete pärast kibedat kahetsust tundma- sest mis viga oleks mul olnud hommikust õhtuni laua all tatrateri mustrisse seades mediteerida, trio rõõmsasti kõrval kepslemas! Idüll missugune!
Aga mina tahtsin show´d. Olen kord selline püsimatu tüüp, ei läbe vaikselt laua all istuda. Ise tõmbasin sellega endale vee peale! Teadnuks ma vaid...
Mõtlesin täna juuksed püsti peas mööda maja tormates välja, miks ma ei salli muusikale, operette ega massidele mõeldud vabaõhukontserte. Lärm, inimesed, lärm on see võtmesõna! Ma ei talu nimelt absoluutselt kisa! Etendused, mille võimendus on nii põhja keeratud, et ma oma naabrilt kellagi küsida ei suuda, on minu puhul täiesti välistatud. Kellaaega on inimesel alati õigus teada!
Tänagi soovisin päris tihti kiigata, mitu ringi peab veel kella pikem osuti tegema, et lühem kümneni jõuaks.
Üritasin küll kõigest väest järje peale saada, kuid trio oli mu´st pidevalt sammu võrra ees (loe: likvideerisin alles eelmist sigadust, kui teises maja otsas juba järgmist sepitseti).
Ilmataatki ei soosinud mind. Enne lõunauinakut, kui vihmamärg rohi lõhnas nii kutsuvalt väikesele sümpaatsele jalutuskäigule, toppisin triole küll kummikud jalga, kuid kilepükse mitte. Ja kui ma siis vaimusilmas nägin end oma kolme pisikesega tärganud puulehekesi imetlemas ja vihmaussikesi uudistamas, siis tegelikkus pakkus mulle viie minuti pärast vaatepilti porilombis kaelani äramökerdunud kolmest järeltulijast, kellega muud peale polnud hakata, kui otsemaid krattipidi tuppa lohistada (kohutava kisa saatel muidugi).
Nördimus sai jätku õhtupoolikul, kui läksin uuele katsele. Sedapuhku küll targemana, kuid et taevas just sel hetkel, kui olime õue jõudnud, sentimeetriseid raheteri hakkas pilduma, olin sunnitud seekordsetki allajäämist tunnistama, trio tuppa kamandama ning siis juba märksa karmima- nimelt õhtuse jonni-, kisa- ja märatsusrahe- oma kõhetutele õlgadele sadada laskma.
Ühel heal hetkel istusin tugitooli taga peidus, hoidsin näppe "tsurr" asendis, jõin morsiklaasist ahnete lonksudega punast veini ja juurdlesin, millest see küll tuleb, et päevad nii erinevad on? Kindlasti sisemisest häälestatusest- ma ju mõtlesin juba ärgates, et päev tuleb eriti raske. Kindlasti ka minu energiavarudest, millest sõltub suuresti mu kannatlikkus ja rahulik meel. Aga ometi on veel miski...
Tuba oli rahulik, lapsed mängisid vaikselt, Veiko nautis diivanil päevauudiseid, teda ei torkinud keegi. Mina kössitasin aga tugitooli taga põrandal. Nagu koer...
See tunne, mida tundsin, kui Joss mind märkas, valjuhäälse hõike kuuldavale tõi ning sellega ka teistele mu asukoha reetis, võis sarnaneda vendade Voitkade omale nende tabamise hetkel pärast kahtekümmet aastat metsas redutamist. Kuulge, mul oli "tsurr", kiunatasin nutumaiguga suus- aga see ei veenud kedagi.
Elu on hoopis midagi muud. Nii tõdesid Voitkad arreteerimisel, ja tõdesin ka mina salkus juuste ja räsitud olekuga oma peidikust välja ronides. Elu pakub parasjagu vürtsi, veidike soola, väheke magusat. Kõike nii nagu on tervislik. Kellelegi ei anta rohkem, kui ta kanda suudab.
"Varsti lähevad nad magama", kostis Veiko malbe hääl diivanilt.
Kellelegi ei anta rohkem...
Nüüd tahtnuks küll visata...

Esmaspäev, 9. mai 2011

Oma aeg

Ma magan ilmselgelt liiga vähe.
Väikeste laste emadele ei ole vaja selgitada, miks. Nemad noogutavad arusaavalt juba enne, kui olen lause lõpetanud- jaa, teame-teame, see magus oma aeg! Veikolegi olen seda korduvalt selgeks teha püüdnud, kuid paraku vaatab ta mind ikkagi kahtlustava näoga, et räägi-räägi, tegelikult oled internetisõltlane. Meeste aju on vist selle koha pealt teistsugusena üles ehitatud, et mingi piirini ta nagu tajub, kui raske on väikeste lastega päev päeva kõrval üht ja sama rutiinset elu elada. Siis tekib aga mingi lühis-"bzzzzt"- ja algab lõbus targutamine teemal, kuidas "oma aega tuleb planeerida, siis jõuab kõike ja aega jääb ülegi".
Braavo, tahaksin sellistel puhkudel käsi plaksutades hõigata. Õnne ja rahulolu valem on nüüd leiutatud! Millegipärast ei soovi aga leiutaja mulle selle reaalset toimimist kunagi ette näidata. Sestap pean küll oma jõuetust ja läbikukkumist tunnistama, hüpates selle kinnituseks päevast päeva kui nõiaringis jänes, üha uuesti üllatudes, et ei olegi olukorra peremees- kuid teise tarkust asju paremini sättida mul õpetuseks võtta ei ole.
Nii maandungi hilisõhtul rampväsimusega võideldes, kuid oma magusa aja himus arvuti taha.
Maja on vaikne, on kuulda kella tiksumist, Veiko allkorruse-köhatust ja Helise läpaka klahviklõbinat pool korrust ülalpool.
Peaksin õigupoolest orelit harjutama. Teise manuaali kõige vaiksemal registril, mis on pedaaliga kopeldatud. Mille vaevukuuldavate helide mulin muudab ka virtuoosseima karakterpala monotooneks unelauluks ning niigi painava väsimuse väljakannatamatuks.
Peaksin õigupoolest keeli õppima. Öökapil kutsuvalt lebav raamat lubab mu inglise keele sõnavarale õige pea tublit täiendust- kui ma ta vaid avaksin! Rootsikeelne põnevik julgustab taas võõrkeelse ilukirjandusega tutvuma. Kogu keeleõppe-virna alla on aga end peitnud algajate hispaania keele materjal, tundes otsekui piinlikkust minu viimatisest püüdest kolm päeva järjest tulutult ühtainsat sõna pähe õppida! "Pealtvaataja" oli see sõna- ning ma ei mäleta seda jälle! Selle viimase pärast ma praegu keeli ei õpigi.
Allkorruselt kostvad püstolipaugud loovad õdusa turvatunde. Veiko lõõgastub teleka ees!
Mina telekat ei vaata. Minu meelest on see ajupesumasin! Kõige kohutavam on olla külas, kus televiisor taustaks lõugab ja puudub igasugune võimalus seda välja lülitada- kui just ei taha pererahvaga tülli keerata. Õnneks jääb mu tutvusringkonnas selliseid peresid järjest vähemaks. (Olen mõnikord ahastusest ikkagi piiksatanud kah, et kas telekas peab tingimata käima. Muide, tõelised fännid lihtsalt ignoreerivad seda küsimust, nad ei suuda telkut välja lülitada!) Arvan siiski, et reklaamipauside ajaks peaks iga inimene kohustuslikus korras harjutama kätte "hääl maha" nupu valiku. Kui mina juhuslikult sellal, kui Veiko diivanil oma järjekordset ajude-sodiks-laskmise filmi naudib, köögis toimetan, ja harjumuspäraste plahvatuste asemel järsku ilmselgelt ajukääbikutele suunatud meelas sonimine ehk telereklaam algab, röögatan otsemaid "hääl maha"! Usun, et olen noil hetkil poolelioleva actioni naiskangelase moodi, sest V. kuuletub vastuvaidlematult.
 Spordiuudised võiksid samuti "hääletu" reziimil etenduda. Ma siiani ei suuda mõista, mis kasu on kellelegi sellest, kui entusiastliku häälega reporter tulistab välja rea suvalisi spordisündmusi, mis minu ega kellegi teise elus midagi paremaks ega halvemaks ei muuda ning mis viie minuti pärast jäädavalt unustatakse (sest aju on ju targasti ehitatud!). Veiko aga minu arvamust ei jaga. Ta võtab puldi enda kätte ning keeldub kategooriliselt "hääletu" reziimivalikust. Ta kõrvad ahmivad reporteri väljapurskuvaid sõnu ning silmad on naelutatud sinise ekraani külge, kus eesti laskesuusataja parasjagu kuuekümne neljandana finišeerub. Seejärel laseb ta end telepildil kanda Austraaliasse, kus rida tundmatuid ujujaid liblikujumises maailmarekordit üritavad- ning katsugu mõni laps sel ajal häälitseda, sajandiksekundiga purustamata rekord on sel juhul kindlalt kolmikute süü! Kui asi jõuab leedu juunioride käsipallikoondise võiduni norrakate üle, tunnen oma taluvuse piiri ületunud olevat ning põgenen. Mõt-te-tu, ma ütlen, täiesti mõt-te-tu!
Ajalehti ma ka eriti ei loe. Meil käib Eesti Ekspress. Selle sirvin nädalaga läbi. Mu armas ämm küll arvab, et elame täielikus infosulus ning haarab alati, kui lapsi hoidma tuleb, kaasa ka oma lemmiklektüüri- "Õhtulehe". Vahel pudeneb kotist vanemaidki numbreid lisaks- ikka selleks, et sealt mulle midagi tähtsat ja allajoonitut (ning vahel vägagi veidrat) ette lugeda. Vanainimese jaoks on lihtsate lausetega kirja pandud rämpsajakirjandus väärtuslik aja veetmise ja maailmaga kontakteerumise vorm. Mul pole mõtteski seda oma kriitikaga rikkuda, kuigi nõia ints ja galojan ei kuulu kindlasti mu absoluutsete lemmikute hulka. Aga ju nad siis kellelegi meeldivad, kui selline väljaanne ilmub. Sobiv kaminasse tule hakatuseks!
Nii jääbki mu väsinud peakesele vaid hilisõhtune arvuti- seanss.
Vaatan üle meilid. Vastan, kui vaja.
Heidan põgusa pilgu Facebooki. Viimasel ajal on seal igavaks läinud, sest paljud "sõbrad" armastavad üles laadida mingeid mõttetuid linke, mida ma niikuinii mitte kunagi (okei, peaaegu mitte kunagi) ei ava. Imestan, kuidas on inimestel nii palju aega ja tahtmist interneti avarustes ringi tuuseldada, et seda kõike üles leida! Ja kuidas nad nii kindlameelselt usuvad, et nende "leid" ka teisi huvitab?
Mind jätavad enamus lingid külmaks ja sunnivad pigem kiiresti FB-st lahkuma.
Hüppan korra põgusalt läbi ühest perefoorumist, mida külastan vaid harjumusest.
Võibolla vestlen veidike ka msn-is.
Siis blogin veidi... ja juba ongi kell palju.
Maandun oma armsas voodis. Tõmban teki kaelani. Pööran mõnusasti külili. Panen päevikusse kirja päevasündmused. Ning siis hakkan... lugema!
Aeg lendab. Minutid kihutavad hommiku suunas.
Ahmin veel veidi. Veel! Vaid üks lehekülg! Üks veel...
Magan ilmselgelt liiga vähe!
Pool lehekülge...
Vähe!
Veerand...
Vähe!
Kaks sõna...
Üks!
Null.
Vähe?
Jah, vähe.
No ei jää pähe!

Reede, 6. mai 2011

Kui tagumistest saavad esimesed

Eile see juhtus.
Ma ei oleks iial osanud arvata, et see "klõps" nii konkreetselt käib. Kusjuures ega teistel käinudki, ainult temal, Jossikesel!
"Klõps" käis ära pärastlõunal, peale uinakut.
Selle teemaga on jamamist olnud rohkem kui rubla eest. Püüdsin nii hea kui halvaga, sisemuses tiksumas üha tuure koguv närviline rahutus. Mis see siis olgu! Sellal, kui mõned trio eakaaslastest väidetavalt juba loevad, kirjutavad ja ülejäävat aega peastarvutamisega sisutavad, oleme meie ikka nagu tited! Ikka treenime üht ja sama!
Harjutasin. Harjutasin. Just, mina harjutasin! Joss ignoreeris seda täielikult. Ja praegu saan aru küll, miks. Sest "klõps" käis minu tahtmisest täiesti sõltumatult.

Õudne, kui palju vanemad oma lastele peale võivad pressida. Õudne, kui palju seda ise olen teinud. Ühes perefoorumis on just praegu arutelu laste söö(t)mise teemal. Selle taustal meenub mulle, kuidas ma kunagi Lisanni sööma sundisin. Arstide arvates nägi ta nimelt pidevalt kole niru välja ning nad arvasid vist, et ma näljutan teda. Mäletan selgesti ühe Lastehaigla arsti otsekui möödaminnes esitatud kahtlusevarjundiga küsimust, kas ma lapsele ikka liha annan- noh, ta oli siis viiekuune. Võtsin kuulda mõistuse häält ja lisasin liha menüüsse siiski mõni kuu hiljem, taibates, et arst vist ikka päris täpselt ei süvenenud meie vanuse ja kaalu vahekorda. Eks seal ole palju lapsi ka, jõuad sa siis kõike meeles pidada! Ometi mõjus mulle pidev näägutamine halvavalt ning kui ma poleks meile laenatud beebikaalu ära andnud- minu jaoks viimasel hetkel- oleksin nende numbrite vahtimisest-võrdlemisest vist hullunud. Kaalumine ning sellest tingitud toidutoppimine muutus otsekui sõltuvuseks. Otsisin üha uusi mooduseid, kuidas Lisannile kohustulikku pudelitäit rinnapiimaasendajat sisse saada. Vahel aitas linasse mähkimine. Vahel süles söötmine. Enamasti ei aidanud mitte midagi...
Oi, kuidas ma seda nüüd kahetsen! Nüüd, mil Lisann sööb teistega võrdväärselt või vahel vaata et rohkemgi, kuid on ometi samasugune Pöial-Liisi, kui toona- milleks seda traumat talle ja mulle ometi vaja oli?
Üks helge moment ehk ometi veidi õigustab mu toonast käitumist- kogu eelmainitud olukord nimelt sundis mind toidu-teemaga rohkem tegelema, kui mulle sünnipäraselt omane on. Mul on siiralt hea meel, et lastele "õiged" maitsed kätte suutsin juhatada!
(Teen siinkohal väikese kõrvalpõike ja imestan, kuidas minust, kel nii ema kui vanaema kulp käes sündisid, toiduteema kõigist maailma teemadest tähtsaim oli/on ja viitsimist-pealehakkamist köögis vabatahtlikult keeta- küpsetada jagus/jagub, kuidas ometi minust kõik kokandusega seonduv nii kauge kaarega mööda on läinud? Ei, ma ei ütle, et ei oska süüa teha. Oskan küll. Kuid ma teen seda sellepärast, et on vaja. Mitte sellepärast, et soovin.)
Tagasi algse teema juurde pöördudes luban aga enesele ikka ja jälle meelde tuletada- sundida last ei tohi!
Näiteks Joss on praegu oma menüüst praktiliselt kõik piimatooted välistanud. Ma aktsepteerin seda. Väide, et vaid piimatoodetest saab kaltsiumi, on lollus! Sellises vanuses nad veel tunnevad, mis nende kehale hea on, ütles meie pere mitte-arstist "toitumisekspert". Selles vanuses nad veel tunnevad. Karm, mis?
 
"Klõps" käis omal ajal. Minu võitlustuuridest sõltumatult.
Seal ta nüüd magab. "Klõpsuga" väike poiss...
Kellest ma arvasin et ta kunagi potile ei istu...
Kellele ma tüdrukuid eeskujuks tõin...
Kes mulle nii väärikalt näitas, kuidas ma eksisin...
Aitäh järjekordse õppetunni eest!