Kepikõnd

Ma käin ühes hästi erilises kepikõnnitrennis. See toimub kaks korda nädalas siinsamas mu kodumetsas, seega on boonus juba see, et pole vaja kuhugi kaugele sõita.
Eriliseks teeb selle trenni see, et seal on kasutusel sellised imelikud raskustega, vetruvad kõnnikepid, mis treenivad intensiivselt nii käsi, selga, rinda kui õlgu. Jalad saavad sel pea kahetunnisel kohati mägisel maastikul trenni niikuinii. Ülesmäge tuleb alati joosta!
Treeningut viib läbi tore ja kogenud treener, kelle juhatusel tehakse keset liikumist aeg-ajalt veel ekstra ülakeha lihastele mõjuvaid harjutusi. Et asi veelgi tõhusam oleks!
Kaks korda kaks tundi nädalas sügiseses metsas on mulle imeliselt mõjunud. Ega asjata öelda, et värskes õhus liikumine paneb aju tootma õnnehormoone. Mu suu läheb juba trenni algul naerule. Lõpus kallistaks juba kogu maailma- kui ma rohkem nagu sissepoole inimene ei oleks...