Reede, 6. september 2019

Taasavastatud tugitool

Seoses uue, Elisaga sõlmitud internetipaketiga, kadus me maja teisel korrusel igasugune internetiühendus. Et olin harjunud paljusid oma arvutitöid tegema enne magamaminekut ja otse voodist, olin esialgu ülimalt häiritud, et mitte öelda vihane. Tasapisi sai aga ratsionaalne ajupoolkera jälle ohjad enese kätte.
Lülitame alati telefonid, IPadid ja muud vidinad ööseks välja. Kontrollin seda igapäevaselt. Laste nutiseadmete koht on ühes toredas nurgas esimesel korrusel. Või kabinetis minu lukuga kapis. Mitte mingil juhul magamistoas, liiatigi veel öökapil pea lähedal! (Ääremärkusena lisan, et kahetsusväärselt paljud trio meil ööbivatest sõpradest asetavad telefoni ööseks justnimelt padja kõrvale, kuid kõik on siiani allunud mu selgitusele meie kodukorra kohta ja lülitanud oma seadme vähemalt uneajaks välja.)
Ma ise tahtsin aga ikkagi arvutiga magamistuppa ronida! Tegin seal vahel mitu tundi tööd või surfasin niisama netis. Ja pärast magasin sealsamas- jah, seadmed olid muidugi välja lülitatud, kuid tihtilugu otse mu kõrval laadimas. Mitte eriti tervislik, arvan praegu.
Elisa võttis jõuga kogu minu mõnu. Õnneks taipasin õige pea, et see oli ainus viis muutuse sisseviimiseks ja tobeda harjumuse põrmustamiseks. Ma ei olnud varem tähelegi pannud, kui mugav tugitool mu elutoas lihtsalt asju kogub. Ja kui ilus vaade sellel tugitoolil istudes üle toalillede mu aeda avaneb, kui see seljaga teleka poole keerata (mida nagunii meie perest keegi ei vaata). Ma poleks eales osanud ette kujutada, millist mõnu võib tunda, kui asetada õlgadele villane pleed, võtta kätte raamat (noh, vahel siiski ka arvuti, nagu näiteks praegu), kuulata õues keerutavat tuult ja aknaruudule trummeldavat vihmasabiat ning rüübata suurest kruusist lonkshaaval kuuma teed.
Nii tore, et Elisa enam teisele korrusele ei levi!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar