Teisipäev, 14. märts 2017

Häbi

Loen Delfi kommentaare üliharva. Täna aga, juhtudes lugema laste füüsilise karistamise vastast arvamusartiklit, klikkisin uudishimust ka kommentaaride lehele, et kuidas siis meitel selle vitsaandmisega tegelikult lood on...
Olin ausalt öeldes hämmingus. Huvitav, kas Delfis käivadki kommenteerimas need, kes lihtsalt valimatult kõik artiklid maha teevad- või on asi päris hull ja meie keskel elab endiselt massiliselt lapsepeksjaid?
Kuidagi kõhe hakkas seal kommentaariumi-ruumis...
Ma ei ole ealeski oma laste vastu kätt tõstnud! Loen kõva häältki iseenda abituseks, mille eest hiljem vabandada. Kuidas saab tekkida usalduslik suhe, kui sind võidakse eksimise korral lüüa? Kui sulle tehakse teadlikult haiget?
Esimene tugev tunne, mis läbipekstud lapses tekib, on muide häbi. Aga mitte oma teo pärast, vaid oma vanemate häbi. Sest peksmine on häbiväärsem, kui ükskõik kui paha tegu. Aga paraku ei jää häbitunne saatma mitte vägivaldset vanemat, vaid last. Kogu eluks.
Kui ikka laps tahab pätiks minna...- nagu seal kommentaarides ikka ja jälle hõigati. Ei taha ta ühti, vastan kindlalt. Laps tahab armastust- ja mida kohutavamalt ta käitub, seda enam!
Teate, kolm kaheksa-aastast võivad teha päeva jooksul nii palju lollusi, et nende loetlemiseks jääb kümnest sõrmest puudu. Tänagi vaatlesime käsi, mis õde müksasid- ja leidsime, et nii toredad käed küll nii rumala asjaga ei tegele. Needsamad kämblakesed viisid õdede koolikotid kärmelt autosse, tühjendasid nõudepesumasina, tegid kiire puntra-kalli ja kõigil oli päevaks tuju hea. Kes oleks võitnud, kui oleksin vitsa andnud? Hirm ja häbi... milleks.
Psühhoharidusest jääb meil siin Eestis ikka tublisti vajaka.
Sisimas loodan siiski, et need kommentaatorid seal on mingid imelikud...

Esmaspäev, 6. märts 2017

Veel üks lause

Lisaks eelmise postituse omale, meeldib mulle väga veel üks lause: Kui inimene näitab sulle, milline ta on, siis usu teda esimesel, või äärmisel juhul teisel korral.
Ma ise ei ole seda soovitust elu jooksul väga tähele pannud. On olnud tõsiseid haigetsaamisi.
Samas hästi lihtne, onju?

Pühapäev, 5. märts 2017

Armastus

Viimasel ajal kõnetab mind väga lause: Kõige rohkem vajab laps armastust just siis, kui ta kõige kohutavamalt käitub- ja just siis on talle seda kõige raskem anda.
Mul on vahel Jossiga raske. Olen ehk veidi saamatu konkreetses piiride seadmises ja mis seal salata, eeldan teda alateadlikult kandvat neidsamu mustreid, mida on suhteliselt sarnaselt kandnud kõik tema lähedased meeshinged, mis aga ei muuda tema poisikesepõlve sugugi kergemaks, nõudes tohutult tarkust ja kaameli kannatust ka minult endalt.
Kui Joss kaotab enesevalitsuse- see juhtub minu hinnangul eelkõige just seoses ipadi, x-boxi või nutitelefoniga, mille kasutamisel on meil väga selged reeglid, kuid mille mõju temale ületab ikkagi minu mõistuse ja reageerimisoskuse piirid- võib ta käituda äraarvamatult.
Täna juhtus see jälle. Ta hakkas oma mänguaja täitumise peale meeleheitlikult nutma ning tagus jalaga valimatult kõike ettejuhtuvat. Kaotasin ka ise hetkeks enesevalitsemise ning riidlesin üsna kõva häälega. Õnneks tean hästi, et karjumine näitab vaid mu enda abitust. Hetk hiljem, olles end kogunud ning vabandanud, talutasin tõrksa mehepoja oma magamistuppa.
Mis temaga ometi juhtub? Kas tõesti saab mängusõltuvus tekkida nii vähesest? Kuidas teda sel juhul aidata?
"Emme, vii mind arsti juurde," palus ta täna vaikselt, kui oli rahunenud, "Ma ei taha mingi mängusõltlane olla ja ma ei taha, et arvutimängud mind nii vihaseks teevad! Aga see viha lihtsalt tuleb mu peale, ma ei saa sinna mitte midagi parata! Lähen lihtsalt nii närvi!"
Tundsin end päris abituna. Silme ees kõikide lähedaste ja kaugemate, vanemate ja nooremate meeste toimetulematus oma hirmude, võibolla ka süü ja häbiga, mis mingil hetkel koondus üheks suureks vihatundeks, vallandudes ennastunustava karjumisena, muutes ka need inimesed ise seeläbi põlastuväärseiks, uskusin korraga, et süüdlast ei saa otsida kusagilt väljaspoolt. Süüdlast polegi mõtet otsida! On vaja turvaliselt olemas olla, nüüd ja praegu. Armastada. Rääkida. Tunda.
Saime rõõmsa ja uhke venna õige pea tagasi. Õed lausa kallistasid teda. Ma ise tundsin tohutut kergendust ja rahu.
Kuidas ma küll selle jälle ära unustasin? Ma ei ole ju üksi!
Vastus tuleb alati... teate küll, kellelt.

Magamaminnes soovis Loviisa mind veidikeseks oma kaissu. Lamasin, jalad konksus, ta väikeses voodikeses, käsi ta peos. Teised juba magasid.
"Küll on hea," sosistas ta," et on olemas selline inimene nagu emme. Kellele saab kõik oma mured usaldada..."
Uskumatu, kui helde on Jumal minuga olnud! Millised lapsed! Kui palju soojust!
Homme teen võibolla ka ise x-boxis ühe mängu.
Lasen alateadlikest hirmudest lahti.

Neljapäev, 2. märts 2017

Muusika

Tegelikult tunnen ikka häädmeelt küll, et üks kolmikutest enese jaoks muusika avastas. Helisega sellist muret polnud. Tema hakkas laulma enne, kui rääkima ning juba viieaastasena tuli ta käekõrval pillitundi viia. Üsna ruttu sai selgeks, et muusika oli, on ja jääb üheks ta elu olulisimaks komponendiks.
Kolmikutega läks aga hoopis teisiti. Olin ausalt öeldes päris hämmingus, kui aastaid tagasi klaveri juures laulu lahti lüües kolmehäälset titekisa kuulsin: "Äla laula!"
Laulsin ikka küll! Vähe, aga laulsin. "Põdra maja" sai eelkooliks mööndustega selgeks, pluss mõni teinegi viisijupp (näiteks "Kivil istus väike konn" Loviisa loomaeelistuse järgi ja "Hiir tegi piimapudelist uue automudeli" Jossi huvisid silmas pidades). Aga need hetked olid siiski küllalt episoodilised... Lasteaias oli just muusikatund see kõige vihatum. Hämmastav!
Nüüd aga pöördus õnn taas minu õuele! Loviisa hakkas nimelt kitarriõpet nõudma. Ega ma kohe "hurraaga" püsti karanudki. Mõni nädal varem oli ta nimelt kergejõustikuga igasuguse kahjutundeta hüvasti järnud ning sellega ka teiste tahtmisele selles trennis käia "vee peale tõmmanud" (sest ta on ju ikkagi esmasündinud kolmik, seega on paraku nii, et mis tema ütleb, avaldab alateadlikku mõju ka teistele, ehkki nad seda väga ei tunnista- aga nii nad sealt kõik riburadapidi ära tulid...)
Pöördudes tagasi muusikahuvi juurde, hakkasin niisiis läbi igapäevase kitarrijutu saama kinnitust päris tõsisest soovist. Viimaks haarasingi härjal sarvist. Üsna meeleldi, nagu eelnevaltki mainisin. Otsisin õpetaja ja panin tunni paika.
Loviisa on praegu Soomes, aga kui ta hilisõhtul saabub, ootab teda voodil üllatus- tuttuus 3/4 kitarr ilusas pillikotis.
Homme läheb ta esimesse tundi!