Teisipäev, 31. detsember 2019

Tagasivaade

Ma ei oska aastat 2019 üldse hinnata! Ei tea, kas saan seda nimetada heaks aastaks- samas polnud ta ka halb. Ma ei julge seda nimetada ei elumuutvaks ega isegi põnevaks, kuigi ta sisaldas nii üht kui teist. Lihtsalt kõik muutused oli alguse saanud juba kunagi varem ja lõpetamised ei pruugi mahtuda sellesse aastanumbrisse. Kahjuks või õnneks polnud see aasta ka eriliselt kirglik, kuigi erutavaid sündmusi jagus piisavalt. Küllap oli see lihtsalt rahunemise aasta või asjade loomuliku käigu äraootamise aasta.

Olen jälle natuke muutunud.
Ühest küljest olen muutunud palju paindlikumaks, teisest aga mitte enam nii lihtsalt sobituda üritavaks. Need esmapilgul vastandlikud omadused täiendavad teineteist. Paindlikkuse koha pealt- mul on kadunud igasugune huvi kõigest midagi arvata. Tahan jätta teemad, mida täiuslikult ei valda, kus seda ja teist. Nimelt tihtilugu, vaadeldes asju ja olukordi ühest ja teisest vaatenurgast, leian end (veidi) mõistmast mõlemat suunda või seisukohta- juhul, kui need on lahti räägitud arukate inimeste poolt. Muidugi võin ennast ikkagi liigitada rohkem ühe või teise idee toetajaks, sest ma ju tean täpselt, kus asub mu vundament ja kese, kuid minus on kadunud ärritus ja tahe teisi inimesi ümber veenda. Tänapäeva elus on mitmeid dilemmasid. Medalitel pole tihtilugu ainult kaks, vaid ka kolm ja enam külge. Parem jalutan veidi metsas...
 Ja nüüd see sobitumise teema. Kui ma oleksin juba 20-aastaselt teadnud, et ei pea ilmtingimata püüdma sobituda ja seda, et inimesed üldjuhul minu sobitumisest hoolimata ei muutu, oleksin ehk rohkem julgenud mõelda sellele, kes või mis hoopis minule sobib. Nüüd saan aru, et seesama oligi minu osa ka mu abielu ebaõnnestumises. Püüdsin paaniliselt sobituda mulle mittesobivaga. Lausa mõeldamatuga. No ei saa konnast printsi, suudle palju tahad! Ja keda siis ikka süüdistada, kui konn konna kombel kraavi kalpsab? Eks printsessil tule ikka päris prints üles otsida- juhul kui muinasjutus on nii ette nähtud...
Hästi põnev on vahel ujuda päris vastuvoolu. Aga ka julgus öelda selge ei (või jaa), mitte olles nii arulagedalt viisakas ja korrektne, nagu olen harjunud, annab elule uue värvi. Inimesed reeglina austavad seda, kes tunneb oma piire ja ei luba neist üle sõita. Olen seda sel aastal iseäranis selgelt tajunud.

Inimeste maailm.
Ah, kuidas mulle meeldib inimesi imetleda! Selle oskuse on mulle küll andnud terapeuditöö. Kui palju on mu ees järsku avanenud ägedaid naisi ja mehi! Eriliselt olen hakanud südames tunnustama neid, kel avaldunud mingi Jumala poolt kingitud anne. Näiteks meeldib mulle tohutult kui inimese sulg lippab ja ta mõtted on omanäolised, kaunisti kirja pandud, või sellised, mida näiteks mina ei olegi osanud ära sõnastada, mistõttu tunnen lugedes suurt rõõmu ja poolehoidu. Samuti meeldivad mulle sügava sõnumiga laulud, mis panevad kaasa mõtlema ja heldima. Meeldivad hingeminevad muusikapalad, hästi läbikomponeeritud teosed, küps omanäolisus. Samuti meeldivad mulle sisukad ja mõtlemapanevad jutlused, millest saan üles kirjutada mind kõnetanud fraase. Kaasa haaravad intervjuud väga tarkade inimestega, kes suudavad oma sõnumit edastada nii, et ka kuulaja ei tunne ennast rumalana. Või siis kunstnikud, kes maalivad mu hinge rõõmsaks, valides just mind kõnetavaid olustikke ja värve. Kui palju see kõik mulle annab!

Asjade maailm.
Mulle meeldib enda käest küsida, kas ja miks on üks või teine asi vajalik. Olen sel aastal päris jõudsalt liikunud tarbetutest asjadest vabanemise teed ja püüan astuda ka selle suunas, et infomüra mingi vidina vajalikkusest ei minu ega mu laste meelerahuni ei ulatuks. Vahel on see üsna raske. Näiteks praegu on lahti läinud lastele nutikellade ostmise buum. "Kõigil ju on!", hüüab trio kooris ja vaatab vesiste silmadega minu poole. Huvitav, kas mõnel vanemal tekib ka küsimus, milleks on lapsele vajalik nutikell? Minul tekkis ja küsisin. Sammude lugemiseks? Kalorite loendamiseks? Pulsi kontrolliks? Une aktiivsuse jälgimiseks? Et panengi oma lapsele veel ühe mõttetu kiirgava vidina ihu külge, ainult seetõttu, et see on hetkel popp ja saan ehk üldsusele näidata, et mu majanduslik seis seda võimaldab?
Minu lühike "ei" võtab täieliku vastutuse laste pettumuse eest, mida see otsus tekitab. Tean, et pikas perspektiivis täidavad moevooludega kaasajooksikud vaid arukate äriinimeste taskuid. Ja kindlat "ei'd" ju tegelikult austatakse.

Minu Aasta Teole...
... kandideerivad kolm eri kategooria sündmust: 1) Pereteraapia kooli lõpetamine 2) Muhu vannitoa valmimine 3) Helisele 25. sünnipäevaks raamatu kirjutamine
Mulle meeldiks, kui tunneksin kooli lõpetamisest rohkem uhkust ja rõõmu. Et aga töötan sellel alal juba aastaid, juhtus see nagu möödaminnes, olles siiski väga-väga olulise etapi lõpp.
Vannituba ei ehitanud ju tegelikult mina, ses mõttes võtaksin nagu au oma tublilt töömehelt. Samas- suur õunaaeda avanev aken, jalgadega vann paekivist seina ääres, lühtrid ja kindlad värvitoonid, olid just minu kõigutamatu valik. Olen endal üle uhke.
 Raamatu peale mõtlesin juba ammu. Kirjutasin seda pikalt ja pühendunult, ausalt ja läbitunnetatult. Raamatus on Helise lugu esimese eluaasta lõpuni. Usun, et sellele raamatule tuleb veel järg!

Minu Aasta Inimene...
... on muidugi meie pere noorim liige, mu armas lapselaps Ruben, kes nägi ilmavalgust kuuendal novembril. Kohtusin temaga tänagi. Ta vaatas mind targal pilgul, naeratas mitmel korral ja sättis suud midagi ütlema. Küll ma varsti teada saan!

Aasta reis...
... oli kaks nädalat Lanzarottel ja Fuerteventural maailma parimate reisikaaslaste Loviisa, Lisanni ja Karl Johanniga. Lastega on mul tõesti imeliselt vedanud! Ja see reis oli ülivõimas!

Aasta sündmus...
...peaks olema muidugi laulupidu. See oli võimas ja meeldejääv.
Aga minu aasta sündmus oli hoopis üks augustikuine kesköö Muhu saarel, teel koduküla randa. Kogu taevalaotus oli täis miljoneid tähti. Linnutee kiirgas imelist valgust. Kõik oli nii vaikne, ebamaine. Meri peegeldas kogu laotust. Inimeseks olemine sai sel ööl juurde veel ühe nähtamatu mõõtme...
Ah, ma armastan ilusse põimitud vaikust!

Aasta pidu...
... oli isa 70. Valmistasime seda väga põhjalikult ja kogu südamest ette. Slaidiseanss isa elusündmuste ja teda kõnetavate lauludega, mida meie, lapsed ja lapselapsed esitasime, läks kõigile väga hinge. Aga isa on seda kuhjaga väärt!

Aasta sõna...
... on Mannela! Loe eelmist blogipostitust, siis mõistad.

Aasta keskkonnategu...
... on Loviisa ja Lisanni ning nende sõbra prügikorjamise projekt, millega nad pälvisid Saue valla Noore Tegija 2019 tunnustuse, mille pidulik üleandmine toimus novembris Riisiperes. See, kuidas nende tegevus järsku üldsuse vaatevälja sattus, on lihtsalt nii eriline, et ma ei saanud seda siit nimekirjast välja jätta!

Mul on uskumatult vedanud. Millised lapsed, milline pere, millised sõbrad ja sõpruskonnad, kui palju ühiseid imelisi hetki! Matk ümber Viljandi järve, uisutamine Viljandi järvel, mägimatk Põhja-Hispaanias, reis noortekoori klaverisaatjana Londonisse, laulupeotule saabumine Naissaarele, laulupidu, esinemine orelifestivalil, rattamatk Jõgevamaale, nostalgiamatk Valka, venna 40.sünnipäev, kultuuri- ja sõbranna sünnipäevareis Helsingisse... kindlasti unustasin midagi...

Imelik aasta. Samas imeline aasta. Nojah, ja tegelikult ma ju tean ka seda, millest puudust tunnen...



Reede, 13. detsember 2019

Mannela

Tere!
Mina olen Maris, neljakordne ema ja kahekordne vanaema. Mulle oma teise staatuse algul asetsev eesliide "vana" väga ei meeldi ja vanem mu (tohutult väikestest) lapselastest, Otto, hüüab mind lihtsalt Mannakeseks. Mann ja Manna olid ka lapsepõlves vahel mu hüüdnimed, neist esimest ei sallinud ma samuti silmaotsaski, Manna aga kõlas kuidagi inimlikumalt. Niisiis- Mannakene.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna kirjutada. Tahtsin hoopis teada anda, et minu kodu, seesama tore kodukene Laagri külje all, kuhu mu pere ja sõbrad on alati oodatud, kannab nüüdsest samuti uut, Otto pandud nime. See nimi hõlmab ilusasti minu seotust antud paigaga ja ütleme, et kõlab lausa sama elegantselt, kui nimi Mannakene. Minu kodu on nimelt nüüdsest Mannela!
Kas teie kodule on kunagi ligilähedaseltki nii tore nimi pandud? Mõelda vaid, jäävad ära igasugused "vanaema juurde" minekud. Öedakse Mannela ja mõeldakse mind ja triot ja vanni ja legosid ja põrra-põrrasid ja tuu-tuusid. Kõik on teada ja turvaline ilma suuri sõnu tegemata. Lihtsalt minnakse Mannelasse!
Ja sellega ongi kõik öeldud.