laupäev, 12. juuni 2021

Vanavanemad 2. Muhu Vassel

Vasslil oli lumivalge kahupea. Kujutage pilti- ta oli samuti imeilus mees, nagu emapoolne vanaisa Edgargi! Millised vanaisad mul ikka olid!

Nii lihtne see asi siiski pole. Vassel oli nimelt kohe, algusest peale ürgvana, lohistas häälekalt sussi ega osanud rääkida. Mu vaene isa, kes oli niigi emata kasvanud, üritas niiväga meile Vasslist adekvaatset isakuju maalida. Kui ta temast igasugu sääraseid lugusid jutustas, mis teda nagu normaalset inimest kujutasid, siis meie küll selle õnge ei läinud, mkmm! Kindlasti rääkis ta mõnest teisest mehest.

Ometi ei arva ma, et Vasslil mingi õeluseuss südame all elanuks, nagu mu ema tavatses kahtlustada. No taevake, temaga polnud inimlik kontaktiloomine võimalikki, ta lihtsalt sattus sihitult siia-sinna tuterdama- aga ema arvas, et teda jälitatakse!

Minu põhi-dilemma oli Muhus see, kas ma peaksin Vasslile “tere” ütlema, kui ta mulle vastu koperdab või mitte. Vaadake, ma pole üldse kindel, kas ta ikka teadis, kes ma täpselt olen. Vassel rääkis minuga (või minust) ainult kolmandas isikus ja ainus tuvastatav sõna oli “tüdrik”, mis kõlas jubedalt- noh, umbes nagu tünder või õllevaat. Õnneks ei paisnud keegi teine ta lausejuppide sisu üle eriti juurdlevat, nii et minu piinlikkustunne võis vaikselt olematusse sumbuda

Vassel sündis eelmise sajandi teisel kümnendil 8-lapselisse perre. Tema ema, minu vanavanaema, keda kutsuti “Mammaks”, olevat olnud üks kange saare naine, kes “vao vahel kitli hõlmade alt ära sünnitas ja siis tuhlist edasi võttis” (mu vanatädi jutustuse järgi). Jään siinkohal arvamuse juurde, et ega naised pole loomad ja liigitan selle sagedasti kasutatava üteluse rahvaloominguks. Kange oli ta kindlasti sellegipoolest.

Igal juhul oli Mammal karakterit ja musikaalsust. Villu Veski käes on salvestused Mamma lauldud regilauludest, mis olla kohati kaunis ropud, aga siiski unikaalne rahvapärand. 

Kui nüüd aga Vassli juurde tagasi tulla, siis temast sai Muhu talu pärija, kuna kolm venda jäi sõtta, neljas vend ja kolm õde leidsid aga oma õnne ja teenistuse pealinnast. 

Esmalt abiellus Vassel minu isa emaga. Kahetsusväärsel kombel suri too noor naine aga juba mõne aasta pärast tiisikusse, jättes mu isa orvuks. Ma ei suuda ära imestada, kuidas ei säilitatud ainsatki kontakti isa emapoolse suguvõsaga! Isa kasvas üles kui ühe tiivaga lind.

Vassel aga ei pidanudki lesepõlve. Ta abiellus koheselt uuesti  endast 20 aastat noorema naisega, kes sünnitas 18-aastaselt mu onu, kes jäigi nende ainsaks lapseks. Peale võõraspoja, minu isa. 

Kui mu emapoolsete vanavanemate abielu oli täis kirge ja draamat, siis need kaks olid veelgi kummalisem paar. Nad nimelt absoluutselt ei suhelnud omavahel. No okei, Vassel ei osanud rääkida- aga kunagi pidi ta ju paar sõna siiski lausuma, et naine saaks aru, millal on pulmad ja millal tuleb osta uus lehm. Seda viimast ei pruukinud muidugi Vassel enam siis otsustada, kui pulmad peetud said.

Vassel oli alalõpmata kahe tule vahel- naise ja oma suguvõsa. “Siin majas olen mina peremees”, tavatses mu kasuvanaema tema ja kogu me suguvõsa ees öelda. Nii oligi. Samas- keegi pidi ju vastutama. Mina sain ja saan temaga hästi läbi. Eks ülejäänud meenutavad olnut lihtsalt kahetiste tunnetega.

Vassel ei ole mind ainsatki korda süles hoidnud, kallistanud ega mulle midagi toredat öelnud. Ma pole kindel, kas isalegi... Kui ta suri, käis meie perest ainsana matusel mu isa.

Mäletan neid ikka saunamajas istumas- Vassel, isa ja onu. Kõik vaatavad läbi akna kaugusse. Keegi ei lausu sõnagi. Vaikuse kujund ei talu pikki formuleeringuid. Küsimata küsimused nõuavad staatilisust, et mitte tekitada sisemisi purustusi.Tummus võib olla pelgalt elukestev sümptom. 

Rohkem polegi midagi lisada. Istutasin möödunud suvel Vassli hauale isa palvel ühe lille. Otsisin seda hauda kaua, eksisin vaat et ära, sest ma ei käi seal peaaegu kunagi. 

Võib olla tuleks selle teemaga lihtsalt rahu teha. 

neljapäev, 10. juuni 2021

Sinine


Olen nagu sinine õhupall
Erk. Silmapaistev.
Täis toredaid mõtteid.
Luulet.
Arutlemist vajavaid teemasid,
kui aega oleks,
aga pole. 
Õhku.

Hüpitad mind 
paar korda üles alla.
Üles alla. 
Muudan su meele rõõmsaks.
Siis torkad mind nõelaga katki.

Saan aru,
et keegi ei tohi märgata,
et mängisid. 
Õhupalliga!
Jooksen kuulekalt tühjaks,
mind ei ole enam.
Ei mõtte, luule ega värvina.
On vaid mingi
kägaras nutsakas.

Teed oma peas restardi. 

Päevakajalisi teemasid,
ilmateadet
pikkadel autosõitudel esile kerkivat
ühiselt veedetud päevadel 
külg külje kõrval toimuvat,
poest vajaminevaid asju
ja voodiriiete vahetust
arutad ikka Päris Inimesega.

Küllap varsti tulen jälle.
Uues värvitoonis. Uues kuues.
Luues.
Sulle rõõmu tuues. 


kolmapäev, 9. juuni 2021

Vanavanemad 1. Emapoolne vanaisa.

 Minu emapoolsed vanavanemad moodustasid ääretult karakteerse paari. Ühe värvikamatest, keda üldse tean. Nad olid 55 aastat, kuni vanaisa surmani, abielus, mis paistis asjasse puutumatutele ilmselge risti ja viletsusena. Eks ta seda suures osas oligi, kuid mitte ainult...

Olin vanaisa Edgari lemmik-lapselaps. Selle kohta tavatses vanaema valju häälega kommenteerida, et "taat lihtsalt ei salli poisse". Kas see ka tegelikult tõele vastas, ei oska ma täna öelda. Kuid vanaisa ei vaielnud sellele väitele ka kunagi vastu. Vanaema meelest oli poeglaste mitte-sallimise põhjus see, et vanaisa kasvas üles koos nelja õega. No ma ei tea...

Mu vanaisa oli joodik. Kirjutan meelega nii. Võiksin ju ilustada, et ta ei talunud alkoholi, ei osanud juua, läks tihtilugu üle piiri- või mida iganes. Aga kuna sõna "joodik" sai mulle vanaema poolt selgeks õpetatud juba päris varajases lapseeas, (koos kõikide iseäralike nüanssidega, mida tajuvad küllap vaid pereliikmed, kes reaalselt kuude, aastate ning aastakümnete kaupa kogu mängu jälgisid), suudan nende kooseksisteerimist vaadelda vaid läbi vanaema, vanaisa ja pudeli kolmnurga.

Ma ei tea, kas vanaema ja vanaisa ka muidu, tavaelus, sama konfliktsed olid, kui meie, st. külaliste saabudes. Ükskõik, millise peo käima minnes, olid need siis jõulud või sünnipäev, keris end haripunkti ka vanaema ja vanaisa tüli ja sõnelemine.
See algas alati ühtemoodi. Vanaisa tõmbas oma toas nina täis ja kui ta end viimaks meie juurde ehk söögilaua äärde hakkas sättima (ta tuli alati hiljem), pistis vanaema karjuma, et "mine minema, ma ei salli joodikuid". Seejärel hakkas mõni sugulastest vanaema vaigistama, et "las ta nüüd olla", millest ei olnud aga kasu, sest vanaisa sai samuti hoobilt oma vihadoosi kätte ning karjus vastu. Tema sõnumit ma täpselt ei mäleta. 

Vanaisa oli nooruses ilus mees. Selle fakti küljes rippus vanaema minu meelest natuke liiga palju. 
Nende lugu algas romantilis-traagiliselt. Vanaisa oli olnud sõja algusaastatel “soomepoiss”. Kui aga soomlased eesti mehed välja andsid, sattus ta millegipärast Pärnu kanti sakslaste vangilaagrisse, kust põgenes, misjärel sai temast metsavend. Ta rändas läbi Pärnu metsade kodukandi, Lääne-Virumaa poole, kuni sattus mu vanaema kodu, Kõnnu lähistele. 

Vanaisa hakkas vanaema juures “ehal käima”. Päeva ajal läks ta kaaslaste juurde metsa tagasi. Neid oli vist seitse meest. 

Ühel hommikul avanes vanaisale kohutav vaatepilt. Venelased olid nende asukoha avastanud ja kõik vanaisa kaaslased elusalt põlema pannud. Mõni olla veel veidike liigutanud. Vanaisa rääkis seda lugu elu jooksul ehk paar korda. Mina kuulsin seda oma isalt. Ka mu isal olid jutustades silmad veekalkvel. “Mul oleks võinud diktofon kaasas olla,” lisas ta vaikselt...

Üks lugu oli veel. Vanaisa oli jälle vanaema pool külas, kui tuldi kontrollima, ega keegi juhuslikult metsas redutajaid peida. Vanaisa ronis kribinal keldrisse. Kontrollija oli venelaste poolele üle läinud omaküla mees. Kelder ei jäänud talle märkamata. Ta ronis samuti alla. Märganud vanaisa, surus ta talle püssi meelekohta. Hoidnud seda seal hetke, ronis ta üles tagasi ja hüüdis kaaspatrullile “pole siin kedagi”. Ikkagi inimene...

Ime siis, et vanaisa jooma hakkas. 

Kui ma pioneeriks astusin, ütles vanaisa mulle imeliku lause: “Ära sina nüüd enam meie majja tule.” Vanaema ruttas muidugi asja pehmendama, öeldes, et vanaisa teeb nalja. Minu meelest peegeldus aga nende sõnade taga sügav traagika. Ta poleks tõesti soovinud, et ma pioneeriks astun- viha selle hävitava võimu vastu oli nii suur. 

Üks nõrk koht oli vanaisal veel. Kodu-teema. Nad läksid õdedega päranduse pärast tülli. Üks õdedest müüs vanaisa sünnikodu teistega konsulteerimata maha. Vanaisal oli sellest tohutult kahju. Kui ta oli purjus, laulis ta “Üks kask meil kasvas õues” ja nuttis ise suure häälega. 

Ma kartsin teda, kui ta oli purjus. Vahel ütles ta näiteks teistele, et “meie Marisega läheme nüüd kelgutama”. Ja mina tundsin lausa paanikat, et kuhu me sedaviisi läheme...

Vanaisa suitsetas oma toas peaaegu lakkamatult sigarette “Vana Toomas”. Kogu mu vanavanemate korter haises ühtlugu suitsu järele. Pidude ajal kogunesid kõik mu suitsetajatest sugulased tema tuppa kimuma. Ma ei suuda mõista, kuidas sai seal pärast magada!

Aga see nende suhe vanaemaga... Oh taevake!
Kui te arvate, et vanaema hoidis asja kontrolli all, siis eksite. Võib-olla see lihtsalt tundus nii, sest ta pragas ühtlugu ja samas tegi kõik tööd ise ära. 
Õiendas, aga teenindas. 

Üks näide. Söök sai valmis, vanaisa tuli laua äärde, takseeris korra ja läks sõnatult oma tuppa tagasi. Tavaliselt tähendas see seda, et laual puudus või...

Kadrina koosneb kahest osast-  kortermajade piirkonnast ja eramajade tänavaist. Lapsena olin tohutult kurb, et minu vanaema ja vanaisa elavad korteris, mitte ühes neist kaunitest korrastatud aiakestega majakestest, mis Kadrina armastusväärseks muutsid. Korter oli olnud vanaisa soov. Ikkagi keskküte, vann ja muud mugavused. 

Muidugi oli neil ka kirikumõis ja aiamaa selle taga, aga see polnud siiski “päris”. Maa kuulus kogudusele ja too ehku-peal püstiseisev majalogu seal peal võis mõisa nime kanda vaid väga suurte mööndustega. 

Vanaisa elas siiski suviti mõisas. Oli aeg, kus vanaema pidas seal ka sigu ning ühel aastal oli tal kogunisti neliteist hane, üks tigedam kui teine. 
Ütlen meelega, et vanaema pidas neid. Minu meelest meeldis vanaisale vaikne mõtisklemine ja mitte midagi tegemine kõige enam. Siis oli ta rahulik. Kui vanaema temalt milleski, näiteks tiigist kastekannuga vee tassimises, abi palus, tuli esmalt kindel “ei”. Vahel ta siiski üht-teist aitas. Kirudes ja suht ülejala. Aga no ega vanaema vastu-õiendamises alla jäänud! Enamus asju tegi ta selle saatel muidugi ise ära. 

Kui sead ühel ja haned teisel aastal loojakarja saadeti ning nende liha me toidulauale jõudis, ei võtnud vanaisa kummastki suutäitki. Tema oli nende loomade ja lindudega kogu suve mõisas veetnud. Küllap kasvasid need talle miskitviisi südame külge. 

Aga samakat ajas vanaisa küll heameelega. Muidugi salaja. Ma ei tea, siiani, kuidas ja kus. Eks see peibutas teisigi “maiasmokkasid” ligi astuma, aga sama kiiresti peletati need vanaema poolt luua ja valju sõitlemisega minema. Meie vanaema kartsid kõik joodikud ja mõis polnud ealeski mingi
jooma-urgas. 

Kui vanaisa oli 77-aastane, avastati tal eesnäärmevähk. Hoobilt lõpetas ta nii suitsetamise kui viinajoomise. Kahjuks oli juba hilja. Vanaema hoolitses ta eest lakkamatult kogu aasta. Andis rohtu, vahetas voolikuid, hiljem ka pesi ja puhastas. Vanaisast sai lõpuks kuulekas mees- selline, nagu vanaema oli eluaeg igatsenud. Ta ei olnud valmis sellisest vanaisast nii ruttu lahti laskma. Lein kestis päris kaua.

Minu jaoks jääb õigeks vanaisaks siiski see keerukas, allumatu ja kuskilt otsast ääretult stiilipuhas “vaba hing”. 
Ööl, mil ta lahkus, andis ta sellest mulle teada. Olin ju tema lemmik-lapselaps, poisse ta väidetavalt ei talunud, mu õde aga puutus temaga vähem kokku. 
Teadsin täpselt, mil ta läks. Sain ta eest paluda ja arvan, et ta jõudis kohale. 
Ühel korral, mõni aasta peale surma käis ta mind mu kodu juures vaatamas. Paistis rahulolev.

Kes ta siis oli? Ei tea. Ta näitas ju oma tundeid vaid purjuspäi.

Seal ta nõjatub aknale, vaikselt ja väärikalt. Suurte mahlakaskede rivi kohiseb akna ees. Paar viibutust käega. Pisaraläige silmis. Ja koheselt sulguv aken. 

Ehk jõudis see vintsutustest läbikäinud mees lõpuks ka päriskoju...




neljapäev, 3. juuni 2021

Kemplemine

Jumala nägu oli tõmbunud pilve.
Mul oli natuke paha tunne, aga veidi oleksin tahtnud siiski veel jalgu trampida. 
Sellest ajast peale, kui olin saanud kindluse, et Ta on tõesti ainult hea ja halastav Jumal ja Ta ei pööra kunagi mulle minu Päris Valu korral selga, vaid on nõus lõputult kuulama, kohal olema, selga silitama ja salvrätte ulatama, olin hakanud Teda jäägitult usaldama ja vahel isegi Temaga kemplema. Tahaksin siia muidugi lisada, et kemplen sobivuse piires, aga no kemplemine on kemplemine...
Ma ei saa öelda, et mingi kemplemine üldse mu pärisosa oleks. Pigem on tegemist ühe vajakajäämisega lapsepõlvest, mis puudutab eelkõige asjade aimatavust, selgust piirides ning emotsionaalset ligipääsetavust. 
Las ma nüüd mõtlen, kuidas need asjad on ikka nii saanud minna, et olen nende tagajärjel kaotanud sisu ja tähendusrikkuse kõigist oma eelnevaist suhetest ning tundnud end vähemal või rohkemal määral, samas üüratult pikki aegu üksikuna. See ei juhtunud ometi üleöö.
Kindlasti on üks asja võti see, et ma ei ole end julgenud päris iseendana näidata. Õnneks ei pea hakkama erilise innuga mööda mu lapsepõlve surkima, (pealegi eks ole seda juba küll ja enam tehtud), et emotsionaalseid vajakajäämisi- eelkõige viha või vastupanu mitte-väljanäitamise osas, kohtades, kus see olnuks igati adekvaatne- ühena mu taakadest hüpoteesida. Ju ei olnud ülalmainitu ehk päris minu näitamine piisavalt enesestmõistetav ja miskipärast oli lihtsam oma vajadusetest mööda vaadata. 
Mulle meeldib väga ütelus "Just siis vajab laps kõige enam armastust, kui ta kõige võimatumalt käitub, nii et meil on seda talle kõige raskem pakkuda." Kas ei kehti see mitte inimsuhetes üldse? Ei, ma ei mõtle siinkohal, et peaksime täiskasvanutena igasugustest pidurdusprotsessidest loobuma. Pean silmas seda lapsepõlvest pärinevat "sisemist valu", mille ravimiseks me alateadlikult oma partnereid valime ja kes meid me kiiksudest ning valupunktidest terveks peaksid armastama. Taludes ühtlasi nõndanimetatud "kemplemist". Miks siis mina seda teed ei läinud? 

Hea küll, võtame kõigepealt kõnealuseks lapse esimese armastussuhte. Tütre suhte isaga. 
Mul peaks sellega üldjoontes hästi olema. Ainukene, kuid ilmselt mõndagi edasist paikapanev suhete lappamaminek toimus aga mu õrnas teismeeas. Mul oli siis koolivahetuse ja identiteedikriisi tõttu niigi raske ja eks ma kindlasti püüdsin end ka kemplemisega mõneti maksma panna. Ometi ei päädinud see heatahtliku kulmukortsutusega, nagu head Jumalat kogedes, vaid juhtus midagi säärast, mis tõmbas mult piltlikult öeldes vaiba alt.
 Huvitav, kas psühholoogias esineb selline termin nagu “jõuline muretsemine”? Kui mitte, julgeksin selle kasutusele võtta. Jõuline muretsemine põhineb lisaks mures olemisele usaldamatusel ja alahindamisel, olles hierarhilisel skaalal küll pealtnäha toimiv, lähemal vaatlusel aga suhteliselt purustav. Selgitan, miks. Vaadake, eks ma ju panin neid- nii ema kui isa- teismeeas ikka proovile ka. Aga sellistes kategooriates, mis ka tegelikku sekkumist nõuaksid- joomine, suitsetamine, ringihulkumine- õigupoolest mitte. See-eest leidis kriitikat minu tunnete maailm. Arvamus, et ma võin “raisku minna” ja muuhulgas ihunuhtlus selle vältimiseks, esimese armastuse, selle võimsa uue tunde naeruvääristamine- need on esimesed märksõnad, mis aeg-ajalt tänaseni valulikult meenuvad.
Nüüdseks tean, et oma lapse armumine võib olla vanematele keerukas koht. Kahtlemata leian praegu ka ise, et mu esimesel armusuhtel puudus igasugune perspektiiv eluterveks tulevikuks. Aga see, et olin enesele siiani keelanud kõik head mälestused sellest, paneb küll mõtlema. Ühel hiljutisel matusel kerkisid mõned romantilised mälestused seoses ühe muusikapalaga siiski tahtmatult esile ja alles siis taipasin, kui asjatu on ennast häbeneda ja tühistada. Ikka veel! 
Paneksin kõikidele vanematele südamele oma last tema armastuse tundes toetada. Ka muudes tunnetes. 

Meie suhete edu saladus põhineb niisiis sellel, kuidas me end oma partnerile näidata saame ja kas ta on valmis meid ka seesugusena vastu võtma. Kas ta üldse on valmis meid kuidagi vastu võtma, rääkimata sellest, kas julgeme tema ees esineda vahel ka sellesama kempleva lapsena. Sellena, keda on päriselt turvaline vaid Taevasele Isale näidata, sest Tema ei mõista hukka, Tema näeb ka sügavamaid kihte, ei kohku ega jookse minema. Või peab ikka ja alati kandma mingeid maske? Igaks juhuks, hülgamishirmus. 
 Mina kasvasin kangesti kenaks, mõrudaid pille allaneelavaks nooreks daamiks. Mida seesuguse olekuga taotlesin, ei teadnud ilmselgelt isegi. Sisemine soov oli kindlasti, et "nad ometi aru saaksid". Aga mitte keegi, isegi mitte armastav Jumal ei mõista sind, kui sa isegi ei tea, mida täpselt palud. Õppisin selle mingil hetkel selgeks. 
Et medalil on veel teine külg, selgus aga jällegi üsna äsja...

Jumala nägu oli täiesti pilves. “Ma olen sulle kõik andnud, mida oled soovinud. Räägi, mida sa tahad!” põrutas ta kõuehäälselt. 

Ma ei öelnud, et olen hädas. Tahtsin, et Ta sellest ise aru saaks. Mossitasin, kuis jaksasin, vahelduseks paugutasin vannatoa ust ning loopisin esikus jalanõusid. Vahetult enne mu katkemise piiri, enne päris pisarate purskumist pani Ta aga käe mu õlale.

Järgmisel hetkel vappusin juba nutust.

"Sa ei näita end ikka veel. Mina näen su valu, aga keegi teine mitte. Miks sa ometi ei näita?"
Esimesed salvrätikud, lörisev nina. Aga veel veidi vastupanu.
"Hea Jumal, miks Sa ei võiks mind aidata?"
Taevas hakkas pikapeale selginema. Siit-sealt ilmusid nähavale esimesed valged pilvetupsud. Tõsi, vihmakõhuliste hallid varjundid võtsid veel tugevalt võimust.
"Kas sa oled kindel, et ka tema sedasama- teie armastust palub?" Vist juba kümnes salvrätt.
Ma ei tea. Ma ei tea! Appikene, ma tõesti ei tea! Kas see üldse on mingi suhe...
"Ühe sõnumiga palvet on mul lihtne täita... Sa ju tead seda."

Midagi hakkas mus selginema.
Kus oli mu isa, kui mul oli valus? Kus oli mu esimene armastus? Kuhu oli mu abikaasa? Aga miks mul on praegu ikka valus?

Jumal, jää Sina siia, vaata mu üle. Näita, kas see üldse on mingi suhe! Laota oma käed üle minu. 
Ma pean julgema. Ma pean...
Pean.

Aamen.