Esmaspäev, 29. märts 2010

Kolmikud 1 aasta 3 kuud

Täna saavad mu kullakesed 1,3 aastaseks. Meie päevad on koos väga kiired ja väga lahedad. Ainult... kui ma mõtlen, et MIDA ma õieti päeva jooksul ära olen teinud, on vastus enamasti- mitte midagi. Ma ei jõua mitte midagi!!!



Päev algab hommikusöögiga- puder, võileib, mahl. Hommikuti on nad näljased ja isegi söövad natukene, enne kui vigurdama hakkavad. Alates lõunasöögist vigurdatakse kohe, toitmise algusest. Jaa, loomulikult nad soovivad ise süüa. Aga MINA ei soovi seda küll niipea! Ma ükskord proovisin- panin lauale iminappadega kinnitatud kausid, kaussidesse veidi vett ja andsin lusikad kätte- ei läinud minutitki, kui kogu vesi oli igal võimaliku pool mujal kui kausis! Kui vee asemel oleks olnud toit, oleks vist üsna masendav olnud. Jah, pigem vigurdagu minuga! Ma toidan neid ühe lusikaga, ühest suurest kausist- Loviisa palun, Lisann palun, Karl Johann palun... kuni kellelgi tuleb pähe keel suust välja ajada ja sellega kõvasti puristada, jah, just nii kõvasti, et kogu viimasena võetud suutäis kas mulle peale või siis heal juhul põrandale purskub. Ohoo, on see vast hea nali, arvavad teised trio rõõmsad liikmed- ja kordavad sedasama! Püüdes halva mängu juures- noh, minu meelest halva- head nägu teha, tunnen, kuidas mu hambad risti lähevad, püüan nende tähelepanu esialgu päris veenva häälega, hiljem enam mitte nii veenva häälega ja kõige lõpuks pingest totra veidi kõrgendatud, aga siiski sunnitult lõbusa häälega, selle "toreda" mängu juurest eemale kiskuda, et nad veel veidikenegi sööksid. Sellegi tegevuse juures pean olema valvas. Nimelt võib mäng võtta kiiresti hoopis uue vormi, kui trio oma jalakestega üksteise võidu, igaüks ise suunast, mu süles olevat toidukaussi maha hakkab lükkama, kõigil kindel soov olla võitja! Pean tunnistama, et selles mängus on vaid üks kaotaja- ükskõik kes ka siis parasjagu ei võida- see olen mina. Pudru maast rookida pole üldse mõnus, see kleepub...

Niipalju siis söömisest.

Mängimises on trio tubli! Kaklemises ka :P. Lisann on ainus, kes armastab omaette mängida. Parem on, kui ta teeb seda kusagil omaette nurgakeses, mis ülejäänud kahele silmapaarile ei paista. Loviisa ja Johann, kaklevad alalõpmata igasugu mõeldavate ja mõeldamatute asjade pärast. Huvitav, et kuigi Johann on füüsiliselt tugevam, ei võida ta sugugi mitte alati kaklust. Loviisa on natuurilt tugevam ja teeb seetõttu mõnikord vennale täitsa säru. Pisike Lisann peab oma asjadest loobuma võitluseta ja tihti viskab ta end lihtsalt ahastuses pikali ja nutab haledalt, kui meelismänguasi käest kistakse. Mõnikord alistub ta vaikides ja otsib uue kanni, millega mängida. Siinkohal on huvitav märkida, et kui mina vahele lähen ja kiusajalt mängu ära võtan, et Lisannile tagasi anda, ei võta ta seda enam vastu!

Õhtuks tunnen, et olen nagu maratoni läbi jooksnud. Väsimus on tohutu! Vaatan peeglist oma sassis juukseid ja püreeseid riideid ja mõtlen- mnjaa, see siin on emme... emme kogu täiega.

Olin ju naine, kel meeldis kanda rätsepakostüüme ja kaunist jumestust. Hindasin aega iseendale. Armastasin... ja igatsesin. Kuidas ma neid igatsesin!
Jah, seetõttu olgu päev kuitahes väsitav- igal õhtul lähen nende voodikeste juurde, kohendan tekke ja tunnen kui rikas ma olen. Kui veel mu suur tütar Helis tuleb ja mind südamest kallistab, siis tunnen, et midagi muud õnneks polegi vaja!

Pühapäev, 28. märts 2010

Hakkasin blogima

Olen juba ammu mõelnud, et võiks üht-teist oma kirjust elust- eriti viimasest aastast, mil lisaks tublile suurele tütrele olen olnud emaks KOLMIKUTELE. Jaa, sellest ja sellega kaasnevatest tunnetest võiks vabalt raamatu kirjutada. Eneseabi õpiku! Sest peale seda elukogemust, mis viimane aasta mulle on pakkunud, ei suuda mind ilmselt enam miski verest välja viia.
Palju aega kirjutamiseks ei ole, aga eks ma üritan kildude kaupa siia üht-teist puistata.