Laupäev, 31. detsember 2016

Kokkuvõte 2016

Möödunud aastale tagasi vaadates valdavad mind üsna eriskummalised tunded. Ometi ei ole ükski neist niivõrd intensiivne, kui eelmise aasta sama aja postituses: http://maris74.blogspot.com.ee/2015/12/2015.html. Pigem võiks peagi lõppevat 2016.aastat lugeda teatud selginemise ja rahunemise aastaks, mil olen vist päris edukalt ära õppinud loobumise ja leppimise nende asjade (ja inimeste) suhtes, mida muuta ei saa (või kes muutuda ei soovi), omandades ühtlasi oskuse kehtestada piire ning leides julguse oma ootustest ja vajadustest ning nende pinnalt esile kerkivatest tunnetest ausalt, otsekoheselt ja mitte järeleandmisi tehes rääkida. See on küll mõningail juhtudel lõppenud vihastamiste ning konfliktidega, kuid mulle endale palju tervislikum.
Minus peitus varasematel aastatel päris korralik annus kilpkonna. Ehkki mõistuse hääl rääkis teatud puhkudel üht ja üsna arusaadavat keelt, armastasin tõmbuda kogu oma tunnete tulvaga kaitsva kilbi alla, et seal südamevärinal aegade paranemist oodata. "Lahtised otsad" tekitasid mingi eriskummalise kindluse, andmata ümbritsevale mingitki selgust mu tõelistest väärtushinnangutest ning mulle enesele vastust küsimusele "miks?"
Ülalmainitu kehtis pikalt nii töö kui paraku eraelu kohta ja väsitas väga.
Olin "vabatahtlik" igal rindel, mulle esitati nõudmisi ja mõnikord ka kiideti, kuid iialgi ei saanud ma oma töö eest väärilist tasu. Maksin nurisemata peale töötundide eest ja kandsin korraga mõlema vanema vastutusrikast  rolli (õnneks mitte majanduslikult!). Kuid ärge haletsege mind! Olin küll hästi tubli, tegelikult aga ohvristasin end süsteemselt, andmata aru, kelle elu õigupoolest elan. Uuel aastal hakkan end väga hoidma. Luban seda teistelgi teha.
Milline siis oli läinud aasta?
- Laste koolimineku aasta. Neil on ülivõrdes armas kool. Iga hommik algab palvusega, mis aitab päevale rahulikult vastu minna. Kui vähegi võimalik, osalen neis isegi ning tunnen, et saan sedakaudu üha lähemale Jumala rahule. Õpetajad on imelised (eriti, kui meenutada võrdluseks mõningaid lasteaia kasvatajaid). Selles koolis ei karjuta kunagi.
Ometi hakkasid lapsed aasta lõppedes ilmutama üleväsimuse märke. Päevade kaupa kollektiivis viibida pole naljaasi. Ka klassid pole just kõige väiksemad (minu meelest oleks sobilik 12-15 last).
- Helise "pesast väljalendamise" aasta. See juhtus tegelikult juba suve lõpul, kuid päris oma kodu said nad N-iga nüüd, vahetult enne jõule. Mul on selle üle ääretult hea meel (kuigi väike harduseklomp tuleb siiski kurku. Kolisime ju siia majja täpselt siis, kui Helis oli sama vana, kui kolmikud praegu, esimese klassi talvel. Aeg lendab...). Ometi mõistan ja pooldan eri põlvkondade eraldielamist. Muide- Helis elab väga lähedal, autoga 3-4 minutit! Meie maja juurest viib tema maja juurde ka uus rattatee, rattaga väntab sinna 10-15 minutit! Super, kas pole?
- Minu järjekordsete õpingute alustamise aasta. Sedapuhku võtsin ette süsteemse pereteraapia. Pole vast vaja mainidagi, et see valdkond on mind võrratult palju aidanud, avades silmad meie suguvõsas esinevate suhtemustrite osas ning minu võimaluste osas neid oma elus vajadusel muuta või katkestada. See kõik on nii võrratult põnev!
- Muhu kauni suve maasikate ja õuna-aasta! Naudingud merest ja vaikusest. Sõprade külaskäigud. Kujutlustes võiks nüüd koduküla randa purjetada üks "rahalaev", puurkaevu ja vannitoa tarvis. Muuga saan ka ise hakkama!
- Rattasõidu-aasta. Seitse erinevat väljasõitu, neist kaks koos lastega. On tõeline vedamine omada seesuguseid sõpru! Üksi ei teeks midagi säärast ealeski.
- Veidi sai ka reisitud. Reisimine on üks asi, mida südamest armastan- nii üksi kui hea seltskonnaga. Need kolm selleaastast reisi olid lihtsalt imelised! (Varsti saab jälle!)
Soovin, et algav aasta rahulik ja õnnelik! Et mu lähedased, sõbrad ja ma ise oleksime terved ja eluterved! Et meil kõigil oleks palju armastust ja et oskaksime märgata seda head, mis meil täna olemas! Jumala ligiolu nüüd ja igavesti!

Naljake Jossilt

Joss:"Kuule, kes sind õpetas, kuidas meie eest hoolitseda, kui me väikesed olime?"
Mina:"Hmm, mitte keegi ei õpetanud!"
Joss:"Aga kuidas sa siis oskasid?"
Mina:"Mis mul siis muud üle jäi, kui õppida! Kui mähe märjaks sai, tuli ju ära vahetada!"
Joss:"Aga kui me kakasime?"
Mina:"Noh, siis võtsin oma pisikese kakase konnakese käsivarre peale ja teise käega pesin pepu ära!"
Vaikus. Seejärel Jossi nägu selgineb.
"Ahjaa, sa kasutasid ju kindlasti kilekindaid..."