Neljapäev, 24. november 2011

Ah et miks ma ei kirjuta?

Einoh, tõepoolest miks?
Kui inimesel on väikesed lapsed olnud järjest kahes viirushaiguses, millest esimene sajandi rõvedaim kõhutõbi ja teine kohutav köhaviirus, mida kuulates tekkib tunne, nagu käiks kõrvatoas pidev tulevahetus; kui samal ajal kaldub pereelu kreeni, mille tulemusena kallis tütar määramata ajaks vanaema juurde elama kolib- mis omakorda minu "hea ema" mainele pika punase juti peale tõmbab ja kogu eelneva kohale konarlike tähtedega "läbikukkunud" maalib, (mispeale jääb üle virila naerukirvendusega lisada, et "hea abikaasa" kujutletava lahtri kohal laiutab lihtsalt üks must tindiplekk...); ja kui kõige selle taustaks läheneb hirmuäratava kiirusega kontsert, mis nõuab kui mitte väga head, siis mingitki vormi (kasvõi elementaarse väljamagamise näol)- siis kõige eelpoolloetletu "läbitöötamiseks" on materjali kuhjaga.
Vaid ühte napib- aega.
Päevad on praegusel ajal nii imelühikesed, ma ei mõtle ainult valguse- , pigem just selle ülalmainitud ma-ei-jaksa-mitte-midagi-teha- tunde poolest, hommikule järgneb otsemaid õhtu, öö möödub une ja ärkveloleku ehk siis unenäo ja reaalsuse õhkõrna piiri peal tasakaalu hoides, vahel küll ühele või teisele poole vajumisest võpatades, sest kusagil pole piisavalt hea, et pikemaks pidama jääda- kuni taas üks algav hommik näitab läbi vihmamärja katuseakna oma ilmetut palet, andmata mingitki lootust saabuva päeva paremuseks...
Ei, see ei ole stress.
Kurnatus ja hulk läbitöötamata mõtteid...
Oojaa, kui ma kord saaks jälle aega siia laua taha pikemaks istuda!

Esmaspäev, 7. november 2011

Tilk tõrva meepotis

Mul oli hiljuti tore ülesastumine ühe lugupeetud ooperiprimadonna juubelikontserdil. Muuseas kohtasin ka palju armsaid inimesi, keda kaua-kaua näinud ei olnud ning juttu jätkus kauemaks. Järsku aga astus ligi üks tusane raha-vähe-ja-haigused-ka-kimbutavad-stiilis tuttav ning põrutas mulle ilma igasuguse sissejuhatava tseremooniata otse näkku nii: "ma siin vaatasin, et sa ootad jälle last!"
Ahsoo? Tead, ei oota! Meil ei olegi hetkel rohkem lapsi plaanis, lihtsalt infoks, noh, et kui jälle küsimusi tekib, (sest hea on ikka selliseid asju ette teada, eks, no mis see loeb, et me poolvõõrad oleme- üllatusmoment selliste tähtsate uudiste juures võib ju inimese päris jalust rabada ja tuju pahaks pöörata, nüüd on vähemalt kindel, et lapseootust pole, aeg-ajalt tuleks siiski üle küsida, kas näiteks paarisuhe ikka töötab, selleks sobib hästi mõni avalik üritus, noh, nagu tänanegi, ka siis võiks valjuhäälselt pöörduda nii:"ma siin vaatasin, et sa näed ikka hirmus viletsakene välja, kas mees jättis maha või?"... oijah, sest kui paarisuhe ka töötab, siis tuleb lihtsalt kauge kaarega mööda käia- head asjad teise inimese elus teevad tervise kohe eriliselt kehvaks!)
Jajah, oli tõesti tore üle pika aja kohtuda...

Tohutult mõnus on end vahel harva pidulikult riietuda, kohe päris üles lüüa. Nii-öelda muunduda tavapärasest kodusest "dressipüksinimesest" kauniks printsessiks. Eriliselt meeliülendav on eelmainituga ise rahule jääda, seda kogu südamest nautides. Arvan end piisava kriitikameelega olevat, et riideid üll riputades laus-sobimatut või silmariivavat märgata. Ometi käis peale ülalmainitud "tõehetke" peast läbi kerge kõhkluselaine, kas ma ehk iseend peeglist teistsugusena, et mitte öelda kütkestavamana ei näe, kui teised ümberringi? Olnuks ju äärmiselt narr seksikat liibuvat kleiti kandes välja näha nagu Nõmme vorst nõuka ajast!
Aga tegelikult püstitasin ma selle teema hoopis selleks, et mõtiskleda, mis ajendab inimesi kohatult- või lausa solvavalt käituma? Taktitundetus? Lollus? Soov "ära panna"?
Miks ei võiks, kui pea ikka väga tühi on, enne mingi totaka fraasi kuuldavaletoomist kolm korda sisse ja välja hingata?
Hea küll, too sünnipäeval viibinud mammi on lihtsalt väga õnnetu sümbioos kolmest ülalpakutud omadusest- ilmselt ei saa ta ka ise midagi parata, et ta suust pudenev just pärlitena ei sädele. Miks ja kuidas see juhtus, ei tea. Aga nii see on ja jääb. Rumal oleks solvuda. Tark eemale hoida.
Aga miks tuleb täiesti võhivõõras, esmapilgul sümpaatne inimene minu juurde ja küsib süüdimatu ilmega, mismoodi ma ikkagi täpselt oma kolmikud saanud olen? See häirivalt tihti esitatav küsimus (mis küsija minu silmis otsemaid matsi seisusesse langetab) välistab igasuguse võimaluse edaspidiseks suhtlemiseks. Mul endal ei tuleks pähegi kelleltki pärida, et vabandage väga, mis asendis teie laps on eostatud! Selle küsimuse tavapärane, võibolla mõne arvates pehmem ja viisakam, minu arvates aga veelgi idiootlikum variant on küll veidi teistsugune, nimelt- ega teie lapsed äkki kunstliku viljastamise abil saadud pole... Et kui on kolmikud, siis kohe võibki nii küsida???
Halloo, inimesed! Esiteks- mis see teie asi on! Teiseks- mis vahet sel teie jaoks peaks olema?
Kõik mu lapsed on sündinud armastusest ja Jumala armust. Ma olen nii õnnelik! Kas pean midagi täpsustama?
Tavaliselt rohkem küsimusi pole.
Tavaliselt suhtlemist kah rohkem pole.
Ühele mu sõbrale öeldi täna, et ta väike tütar olevat kuskilt multifilmist nähtud kääbik-vanamehe nägu. Hästi armas, lisati silma pilgutades juurde. Eks seegi ole hea maitse õhkõrna piiri peal kõndimine. Too ema ei osanud kuidagi seisukohta võtta, kas öeldu oli kompliment või kuulus peene mõnitamisoskuse arsenali. Ma ise oleksin sellise "tunnustuse" pigem ütlemata jätnud, isegi, kui sarnasus eelpoolmainitud "armsa" vanamehenässiga olnuks märgatav. (Ma ise pole jutuksolevat filmi näinud, seega ei oska kommenteerida, kui tõetruu märkusega tegu oli, aga vaevalt ma kaasa jaataksin, kui mingigi sarnasuse leiaksingi). Kõiki pähetulevaid mõtteid ei pea ju välja ütlema, kas pole! Ema jaoks on tema laps kõige kaunim, armsam ja täiuslikum olend maamuna peal. Kuidagi sündsusetu oleks seda tunnet kohatute võrdlustega rikkuma hakata...
Tugev inimene ei pane pahatahtlikke märkusi tähele.
Tugev inimene ei tee ka ise pahatahtlikke märkusi.
Mina vist päris raudmees veel ei ole.
Khmm... Mõtlesin, et võiks enne jõule mõnest kilost siiski vabaneda...
Noh, nii viiekümne viie peale...
(Sõbrad, ärge hakake riidlema!)
:)

Kolmapäev, 2. november 2011

Hingedepäev

Ma tunnen temast puudust.
Ikka veel.
Sama teravalt.
Sellest on nüüd üle aasta.
Küünlaleek aknal võbeleb, otsekui oleksid nähtamatud huuled sinnasuunas väikese pahvaku hingeõhku lennutanud. Aga ei, vaid tõmbetuul....
Akna taga sirutavad puud oma paljaid oksi nagu kangeid konte tuhandesse suunda laiali, võbistades neid kergelt, otsekui sooviksid mulle tonti etendada. Aga mina olen julge. Hunt.
Esimest korda peale ta surma tema koju sisenedes oli seal mingi kummaline heli. Täpselt elutoa ja magamistoa vahel. Tühjendasin parasjagu kappe, kui see algas. Täiesti ebamaine. Kõrge. Veidi nagu vidistav. Ma olin kindel, et see on tema. Lugesin mõttes ühe palve ja tundsin, et ei karda sugugi. Vastupidi! Sisenemine tundmatusse maailma, kus olemise ja olematuse piirid võivad kergesti ähmastuda, tõstis küll püsti kõik mu ihukarvad, kuid põksuv süda rinnus tundis äravalituks olemisest siirast rõõmu- ja mis seal salata, pisut ehk uhkustki! Mõelda vaid, ta võttis minuga ühendust...
Katkine suitsuandur, lõpetas isa lakooniliselt mu eufoorilis-neurootilise teadjanaise karjääri.

Leek värahtab jälle. Elus tuli.
Vaade leeki, iseendasse ja igavikku.
Tasakesi sekundeid loendav seinakell.
Mingi ähmane tundmus lapsepõlvest.
Nägin teda alguses väga palju unes. Ta lihtsalt oli, vahel ehk vestlesimegi, kuid ärgates ma üksikasju ei mäletanud. Nüüd on need unenäod lakanud. Eks oligi aeg. Ärkveloleku ja unenäomaailm kuuluvad siiski siia ilma...
Mälestusedki kuuluvad siia.
Üksikud tuttavatoonilised lausekatked. Soe silmavaade. Kallistus ja käeviibe aknalt.
Küünlaleek.
Minevik.
Olevik.
Tulevik.
Valgus pimeduses.
Siin- ja sealpoolsuse lävepakk...