Kuvatud on postitused sildiga Mõistatuslikud ametid. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Mõistatuslikud ametid. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 24. juuli 2023

Kontserdielust

 Olen sel suvel päris mitmel korral maakirikutes üles astunud. On olnud imelisi kohtumisi kohalike elanikega, kes on tulnud linnast toodavat kultuuri nautima ja võin täie kindlusega öelda, et vanade hoolitsevate naiste najal paljud kogudused püsivadki. See, millise südamlikkusega meid vastu on võetud, vääriks eraldi lugu. Eilse kontserdi järgne külaskäik oli säärane meistriklass, millest jään veel küllap kauaks lummatuks. Kui palju headust ja külalislahkust mōnes inimeses ikka leidub! Aga mitte sellest ei mõelnud ma praegu kirjutada. 

Kohtumised maakirikute orelitega kannavad endas sama erilist hõngu. Nad sisaldavad endas mõningast ootusärevust, kuid samavõrra ka tavalist ärevust. Juba ammu ei oota ma midagi imetabast sõnast “renoveeritud”. Arvan, et see on orelite maailmas lihtsalt üks meelevaldselt käibele lastud udupeen sõna ja peaks mulle tekitama samu tundeid nagu tavainimesele sõnad “pneumaatiline traktuur” või “sperventil” - ühesõnaga, mitte midagi. 

Kohtuda võib niisiis millega iganes, hoolimata sellest, milliseid toredaid sõnu selle “millegi” iseloomustamiseks eelnevalt on laiali pillutatud. Tähele tasub panna ka seda, et instrumendi “omapära” või iseloom, kui soovite, võib ilmneda juba esimesel “käpaandmisel”, näiteks võib ta hakata koheselt haledasti nutma, et mitte öelda üürgama, aga samahästi võib ta ka oodata ja hoopis hiljem, noh, näiteks kontserdi ajal ja kõige ebamugavamas kohas mõne või lausa hulgi vimkasid visata, vigurvänt selline!

Ühesõnaga, sõna “renoveeritud” ei pruugi tähendada maakirikute orelite puhul mitte midagi. Või tähendab ta midagi taolist, nagu “võtab hääle sisse küll” või “kohati isegi töötab”. 

Sellest tulenevalt kannab maakiriku kontsert hoopis teistsugust hõngu kui nn tava-kontsert. Minu poolt vaadatuna ei seisne asi sugugi mitte musitseerimises, vaid hoopiski selles, kuidas kohalik rahvas osavalt ära petta, et nende “renoveeritud” pill tõepoolest lausa mängib. Ja see, kinnitan, on juba omaette kunsttükk, sest orelid, sindrinahad, on kole kavalad!

Veelgi piltlikumalt seletades on tegu otsekui katsega säravalt naeratada, kui pooled esihambad puudu, aga ilmnenud tungiv ja kohene vajadus klantspildi järele. Kuidas seda teha nii, et kõik osapooled noogutaksid, veatut hambarida kiidaksisd ning hambutu isegi rahule jääks? Sest arvestatagu sellega, et olen siiski professionaal!

Ega palju võimalusi polegi. Ütleme, et orelimäng on nagunii tohutut koordinatsiooni nõudev ettevõtmine. Selliste kontsetide puhul on siis lihtsalt tegu koordinatsiooniharjutusega kuubis, muusikaga väga mitte, andku mu võrratud solistid mulle sndeks. Kui näiteks kogu kontserdi vältel tuleb meeles pidada, et pedaalis kesksel kohal ja peaaegu kõikides lugudes vajaminev do-noot tuleb alati ja järjekindlalt üle viia manuaali, st seda nooti alati mängida sõrme, mitte jalaga, et kuulaja ei kogeks selle koha peal mingeid imelikke auke, aga kui ma seda kontserdi vältel ikka ja jälle ära unustama kipun, meenub vägisi mu vanaema kunagine ütlus “ära sa selle suupoolega küll naerata”, mul polnud nimelt varases nooruses hambad nii perfektses reas, kui praegu. Ühesõnaga, lihtsam oleks üldse mitte naeratada, muusika keelde tõlgituna, lihtsam oleks pooled lood lihtsalt ära jätta. Aga ma pole allaandja tüüp! 

Ühesõnaga, I did it again, ühesõnaga, rahvast oli palju ja aplaus vägev, ühesõnaga vastuvõtt oli fantastiline, kuigi orel oli tavapäraselt “renoveeritud” ja vahepeal sekundeeris mingi sisemine ventilatsioon otsekui gaasilvalu möirates kaasa, ühesõnaga, ma lugudest suurt ei mäleta, ühesõnaga, petsin nad osavalt ära ja pärast ütlesin mokaotsast vaid seda, et “kui hea, et pill oli eelnevalt häälestatud”, sest millegi peale olid nad ju ometigi koguduse niigi vähest raha kulutanud ja milleks inimestele meelehärmi, ühesõnaga, oli imetore väljasõit. 

Tegelikult ka. Sest tõelise väärtuse annavad ikkagi need vapustavalt südamlikud inimesed. Meie kõikide imetabane kooslus ja oskus võtta asju nii, nagu need parasjagu on. Rõõmuga. Luban, et muutun ka ise selles veelgi paremaks. Sama heaks, kui orelite käsitlemisel - kuid ilma pettuseta! 

laupäev, 1. juuli 2023

Hiiumaal, sel kummalisel saarel

 See on Hiiumaa, saar, millel viibides on mul alati pisut segased tunded. Saar, kuhu harva saab, saar, läbi mille kerkivad esile erinevad tunded ja aistingud, mis kuuluvad tegelikult kusagile mujale, mine tea, kuhu täpselt, mõni minevikku, mõni ehk hoopiski unenägude maailma. Hiiumaa ei jäta mind ükskõikseks. Siin on paar kohta, kust saab ammutada jõudu ja väge. Aga täna panen seda vaevu tähele. 

Täna ma nutan. Näen, kuidas minu kõrval olev mees lihtsalt tükkideks rebitakse ja mitte keegi ei saa seda pidurdada. Mitte keegi. Ajalehega saab tappa nii kärbse kui inimese. Inimest tuleb lihtsalt rohkem taguda. Küllap lõpuks murdub temagi. Ja muidugi ta murdus, peale tänast ei saanukski teistmoodi olla. Palju oleks olnud vastu öelda, ümber lükata, laimamiseks nimetada. Aga rahva ees… Milleks? Jah, täna ma juba kardan tema pärast. 

Mul ei ole mõtet midagi öelda ega teha. Tunnen küll teda võõrastest rohkem, aga see ei loe. Selles maailmas, kuhu meid praegu on paisatud, ei loe mitte miski. Kõik teised tunduvad paremini teadvat, otsekui oleksid viibinud tema nahas, tema elus, tema valikutes. Väärikas mees, kes on oma inimlikkuse ja empaatiavõimega mõjutanud tuhandeid, on loetud päevadega muudetud narriks, tambitud mutta, nullini ära tühistatud. 

Viibin oma toas otsekui laeval. Meri on majale nii lähedal, et aknaalune kaldariba ei paistagi. Isegi kõikumist oleks justkui veidike tunda. Või on see vaid praeguste päevade pinge? Üksikud vahututid laineharjadel lasevad end lõunatuulel üles-alla hüpitada. Eluski käivad tõus ja langus käsikäes. Tihtilugu paraku mitte nii vallatult, kui lainetel. Andekamate tõusud puudutavad vahel päikest ning heidavad meilegi sära. Nende mõõnad võivad seevastu olla eluohtlikult sügavad. Täna ulatasin küll käe, kuid tundub, et üksi ei jaksa…

Oh, need vaesed “ärakasutatud naised”! Nii armsad, abitud, nunnud ja rumalad, suhte osas vastutusvõimetud, iseenda vigade osas pimedad, iseseisva mõtlemisoskuseta kaasalohisejad, aksessuaarid ja lemmikloomakesed. Võtke nüüd korraga ja kordamööda sõna! Teie, kes pole ise suutnud midagi ligilähedastki- inimesi elule tagasi aidanud, tuhandeid leinajaid mõistnud ja lohutanud, tuhandeid lugejaid ja kuulajaid elulisuse ja inimlikkusega puudutanud. Võtke kätte ja purustage, kuis jaksate! Las rahvas õhkab teile, et hoopis teie olete kangelased. Et teie võisite olla ükskõik missugused, süüdi on ikkagi see, kes julges elada ja oma elus muutusi teha. 

Täiskasvanud inimesed teavad, et suhtes on alati kaks poolt. Täiskasvanud inimesed teavad ka seda, et inimene on arenemisvõimeline olend, mistõttu pole kunagi mõtet üles kraapida tema nooruaegseid möödapanekuid. Mitte keegi pole kahekümneselt nii tark, kui kolmekümneselt ning viiekümneselt võime vabalt naerda neljakümnese iseenese arusaamade üle. Täiskasvanud inimene on ehk midagi kuulnud ka suhtemustritest, mis meid üsna jäigalt saadavad. Olete ehk märganud, kuidas mõnes suguvõsas muudkui lahutatakse, kui samas teised, hambad murdumiseni ristis, jonnakalt oma jubedas abielus püsivad. Et täiskasvanud inimeste lahutuslood tihtilugu kõrvasuhte baasilt alguse saavad, pole vist samuti kellelegi üllatus. 

Merekivide siledad seljad vilksatavad lõbusate peeglikestena veevoogude vahelt. Vaata endasse, näivad nad ütlevat, kattes samas end üha ja uuesti ülelaksuvate lainete alla, otsekui narritades. Enda eksimuste osas oleme tihtilugu pimedad, teiste suunal aga mängime jumalaid, näib olevat nende selge sõnum. 

Kui viimati Muhus kiviaeda lappisin, oli kogu “torm” just alanud. Nätaki ja nätaki lendasid kivilahmakad mu käte vahelt vajalikus suunas, kuhu täpselt, seda ei teadnud ma isegi. Tõdesin vaid seda, et ilusaks seda aeda heitmistehnikaga küll ei saa! Loopimine leevendas kõigest viha ja abitust. Inimese pihta loopides võiks arvestada, et suured kivid võivad vigase viske korral tappa. 

Ka mina olen “nende naistega” sarnases olukorras olnud, keda kollane ajakirjandus, hüsteerilised “psühholoogid ja hingehoidjad” ning muu kahtlane kõigevihkajast rahvas teise inimese nime igaveseks äramäärimise hinnaga “päästma” on sööstnud. Ometi ei kujutaks ma ette, et oma ekskaasast midagi säärast üllitaksin. Vastupidi. Ta elab meile praegugi väga kaasa. Kõneleme iga päev. Mahume kenasti ühe laua taha laste sünnipäevadel ja muudel üritustel, istume kõrvuti aktustel ja lastevanemate koosolekutel. Soovin, et tal läheks elus hästi, mis sest, et meie abielu lõppes lahutusega. Oleme me siis seetõttu läbi kukkunud? Meil on ju imetoredad lapsed. Juba see on vastus. 

Miks tiritakse avalikkuse ette lausvaletajast hävitaja, hetkekuulsuse janus vihakõneleja, ammu lõpetatud suhte kibestunud osapool, kes pole kunagi kuulnud andeksandmise ja oma eluga edasimineku vajalikkusest ja miks esitletakse tema käitumist kui normaalsust, kiskudes ehk kunstlikult haletsustki välja? Miks? Vägisi ei sundinud neid ju keegi kokku. Ka siis, kui koosellu mõrad tekkisid, oli mõlemal võrdne võimalus endale sobivat lahendust otsida. Ja leida. Näiteks lahkumineku ja edasiste normaalsete suhete näol. Naine ei ole nukk, kellel meelevaldselt saab jalad küljest või pea otsast rebida. Ma ei räägi siinkohal räigest koduvägivallast, mille tulemusel inimese minapilt aastatega hävineb. Räägin võrdväärsetest partneritest. Võimuvõitlusest. Sellest loost oli märgata, et seda tehti pelgalt kättemaksuks. Kurb ja väiklane.

Loojangud on eriti ilusad. Ka selliste päevade loojangud, kus teiste inimeste julmuse pärast pisaraid valatud. Kujutlen, et mu pisarad on osake sest lõputust silmapiiri taha kaduvast merest, kuhu end päikegi õige pea heidab. Ja ma tean, et seal ootab ees midagi palju paremat, siiramat ja õiglasemat. Küllap homne päike meile vihjeidki saadab…

Mitte keegi, isegi mitte tema ei pea olema sunniviisiliselt abielus ja õnnetu. Mitte kellelgi pole talle õigust öelda, et “sina pead!”. Need on inimeste poolt loodud reeglid. Jumalaga pole siin midagi pistmist. Küll aga on Jumala kingitus oskus kõneleda, lohutada, juures olla, puudutada, meelde jääda. Ärge tehke enam nii, tahaksin praegu sosistada. Mu huuled liiguvadki tasa. Aga kuulda on vaid lainete sügavat müha…


kolmapäev, 13. juuli 2022

Remont


 Kiht kihi haaval koorus aknaraamilt vana värvi. Föön, nagu töömehed ütlevad, täitis oma ülesande laitmatult. Andsin aga pahtlilabidaga takka ja töö lausa lendas. 

Mitu aastat ei tahtnud ma aknaraame nähagi. Olen ju kogu maja aknad ja raamid, kaasa arvatud veranda omad, ise renoveerinud. Mõneks aastaks tekkis sellest tööst küllastus, nüüd aga tundsin, et on taas õige aeg. 

Koorisin ühe ajastu lugu. Osad värvid alluvad föönile sirinal, teised muutuvad vintskeks ja nätskeks, kolmandaid tuleb kordi meelitada, vaat raami mustakspõletamisega riskides. Ma ei oska arvata, mis sorti on teine või kolmas värv, kuid esimene siinmainitu, see sirinal äratulija, on küllap linaõlivärv. Seesama, millega ka ise needsamad aknaraamid taastan.

Töö edukust hindan sentimeetrites. Jälle mõni ärakooritud sentimeeter juures, rõõmustan üha. Muud ei tohigi teha, kui rõõmus olla. Kui hakata mõtlema, kui palju on veel tegemisi ees, võib tuju ära minna. See ei tähenda muidugi, et ei võiks unistada. Unistama lausa peab! Unistused annavad mõtetele tiivad. Ja tiivad- need juba on midagi. Tiibadega saab lennata. Üles-alla ja kui soovi, siis ka läbi ajamasina.

Siin majas on olnud palju armastust. Tunnen seda selgelt. Kui kuulsin naabrinaiselt, kes ka eelmist perenaist mäletab, kuidas too olevat mööda teed kõndinud ja kõrvallookleva rästikuga lahkelt juttu ajanud, nii et uss oli teda lausa koduni saatnud, mõistsin veelgi selgemalt, et mu vaist selle koha osas oli õige. Mulle sobivad erilised inimesed. Siinkohal meenub Kukerpillide laul, mis algas nii:

“Kui olin päris väike veel, me külas elas nõid…”

Teine salm kõlas järgnevalt:

“Tal oli taltsas madu-uss, kel rästik nimeks on
Üks ronk, kes oli süsimust, üks kana ja üks konn.
Ta maja metsarohtu täis, mis rippus parte all,
See oli ainus varandus, mis hinge taga tal…”

Mingit rahas mõõdetavat rikkust siin tõepoolest polnud. Kui aga pidada rikkuseks vaimuandeid, kunstiarmastust, uudushimu looduse ja loomade vastu, suurt lugemust ning mällu talletatud teadmisi teatrist ja filmikunstist, siis selle loetelu osas on see maja eriliselt rikas. Nõiduslikkust on siin ka, see mulle meeldib! Tundlikud inimesed on ehedad, peenekoelised, inspireerivad! 

Olen siin palju ümber muutnud. Vajan enam avarust ja mul pole huvi aiamaa vastu. Aga selle paiga vaimsuse soovin kindlasti säilitada. Ka minu mõtetes on esikohal ilu ning kaunid kunstid. Mulle tundub, et maja on selle mõttega rahul.

Kunagi on mul kõik alumise korruse toad remonditud ja korras. Majal on uus katus, aia poole eendub sealt kena vintskapp- tubade jaoks, mis eluruumide kohal samuti korda tehtud. Maja on väljaspoolt kaunilt lubikrohvitud ja valkjas toon moodustab punaka katusega kena ansambli. 

Ait on tühjaks kantud. Aida põrand on tugevaks valatud. Siin saab korraldada kontserte ja luuleõhtuid, miks mitte ka lihtsalt pidusid. Aida seintel ripub maalikunsti. 

Vannotoast pääseb tillukesele verandale. Seal on hea juua tõusva päikese lummuses hommikukohvi või lõpetada päeva klaasikese šampanjaga, kui päike majaesise-tiirult aiaalale tagasi pöördub. 

Maja taga, õunaaia äärtel kükitab lisaks paar tillukest külalistemajakest. Esialgu piisaks ühestki, kuid unistama peaks tõepoolest suurelt. Mulle meeldib, kui majadel on ohtralt aknaid. Seetõttu ei saa külaliste majakesi valida ainult odavuse, vaid ka ilu seisukohalt lähtudes.

Ja minu erakla! Koht, kuhu saan segamatult varjuda. Vaikne onnike, kuhu pääsen vaid mina. Mediteerima, unistama, kirjutama. See suurte akendega putka, mis põllul kasvava Rebase tamme poole iseäranis head vaadet pakub, on mu unistustes esmaste prioriteetide hulgas.

Pluss paat. Aitaks väikesest, aga armsast mootorpaadist, millega otse Kessele põrutada- kui ilma on, muidugi. Paat oleks kui lemmikloom, kes meid alati ootaks ja mille turjale oleks kena ja turvaline istuda. Nagu hobune.

Tean, et need unistused on määratud täituma. Iseasi, millal. Homme kraabin veel ühe akna kauniltsäilinud piidad ja ümbruse. Siis saab hakata värvima. Lastetuba on peaaegu valmis.


teisipäev, 28. juuni 2022

Jaksamisest


 Kui Helis poisid neljaks päevaks minu juurde Muhusse jättis, oli mul rind kummis- see pole üldse keerukas, vastupidi, lausa käkitegu, mina, kogenud ema, sätin päevaplaani otseks, söödan jõnglastel kõhu tervislikku toitu täis, pakun põnevat meelelahutust ja me elu läeb nagu lepase reega! 

Täna, kolmanda päeva õdangul, on mul lihtsalt piinlik. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, et Helis laseb kodu korrashoiu osas liiga lihtsalt minna, mina hoian kõik lausa perfektselt joones. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, et korrektne päevaplaan on asja võti, minul magavad nad lõunaund nagu miilenkid. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, kui ebatervislikult nad ometi toituvad, mina küll latti juurviljadest allapoole ei lase. Olin ülekohtune, kui mõtlesin, miks Helis õhtul lastega magama ei lähe, kui mina hoian oma ööune kindlalt 8-tunnisena, püsin rõõsa ja roosa ning ei virise. 

Ma ju mäletan küll, mis tunne oli, kui mu laste isa, olnud mõne tunni kolmikutega, rind kummis kuulutas, “huvitav, mina suudan küll nende kõrvalt kõike teha, kuidas see küll sinul ei õnnestu, küllap on selle asja nimi lihtsalt laiskus ja lohakus!” Praegugi, seda kõike kirjutades, kihvatab mul sees. Ma ei mäleta, kas ma ikka mõistsin vastu öelda, et me kõik suudame mõne tunni jagu kõike. Suudame ka päeva jagu. Heal juhul peame perfektsetena paar päevagi hambad ristis vastu. Aga ei enam. Inimeseks olemine ei võimalda muutuda masinaks. Me väsime. 

Nii olen minagi, piinlik öelda, rampväsinud. Aga ma ei maga. Istun oma väepaigas koduküla rannal. Kell on tiksunud veerand tunni jagu üle kesköö, kuid löön unele käega. Mul on seda aega vaja! Mul on vaja näha seda imelist tulipunast loojangutaevast, kuulda öös kriiskavaid linde, näha mere taustale tardunud kadakate tumedaid siluette. Mul on vaja kuulda oma mõtteid. 

Täna, kolmandal päeval, ei pidanud ma kinni lapsukeste unerütmist, sest mul oli sõbranna juures tore ja ma ei soovinud, nui neljaks, kell kaks lahkuda. Muinasjutt, mille tõin kuuldavale enne lapsukeste ööund, jäi samuti lühikeseks, igavaks ja lahjaks. Samuti ei saanud nad täna juurviljapoegagi, süües nende asemel kooki, pannkooki, ampsu arbuusi, tüki pizzat ja veelkord kooki, sest olin õhtul liiga väsinud. Samuti ei tõmmanud ma mitte kordagi tube tolmuimejaga üle, tõin kuuldavale vaid paar jõuetut hüüatust kolmikute suunal- ja sinnapaika see asi jäigi.

Mul on piinlik, sest see on alles kolmas päev. Aga Helis toimib koos oma pisikeste poisipõnnidega päevast päeva, tehes selle kõige selle kõrvalt veel tööd! Ta toimib tõepoolest suurepäraselt, mõtlen nüüd.  

Muidugi võin end sellega lohutada, et mina olen selle elurütmi juba korra üle elanud ja ei peagi praeguse elukaarepunkti juures nii palju jaksama. Ometi tahaksin aidata ja seejuures asjad toimima saada ja mitte väsida. Aga pean oma ebatäiuslikkusega leppima. Kōige suurem avastus ja õpetus on mulle hoopis see, et Helis vajab kiitust ning suurt tunnustust- eriti nende kohtade peal, kus mina rinna kummi ajasin, et teen paremini. Tühjagi. Ühe päeva tegin. Teise vedasin ka kuidagiviisi õhtale. Aga kolmandal on toss väljas. Homme katsun lihtsalt ellu jääda, ilma liigsete lubadusteta. 

Aga poisid, teate, on imevahvad! Ühed marudad kahe- ja nelja-aastased vennikesed! Tegelikult täiesti lihtsad lapsed. Lihtsalt- lapsed.


neljapäev, 27. jaanuar 2022

Kirss angioom

 Nahahädade äratundmise osas võiks mul küll varsti juba doktorikraad olla. Tõsi, ma ei opereeri, nii et erapraksist veel avada ei saa. Või kui, siis ainult konsultatiivses osas.

Lugege parem, mis sel korral juhtus! 
Minu poeg palus mul nimelt üleeile õhtul vaadata, kas see, mis ta seljal sügeleb, on punn või sünnimärk. Vaatasin. Punane täpp. Ei mina tea, on see punn või mis! Arvasin, et ärgu pigem sügagu. 

Eile õhtul, kui maja oli juba vaikne, tuli aga pidžaamas poiss alla korrusele, kus ma end parasjagu tugitooli raamatut lugema sättisin ja ütles, et vaadaku ma nüüd- talle tundub, et ta siiski sügas seda punast täppi ja nüüd tundub talle iseäranis kindlalt, et too täpp veritseb. 

Sa püha müristus! Jah, see veritses tõesti! Kogu selg oli verega ühtlaselt kaetud! Kargasin kui nõelatult oma tugitoolist välja ja asusin poja selga küürima. Seejärel puhastasin tolle punnikese ära. Ja hakkasin ootama, millal verejooks kinni jääb. Veri aga muudkui nirises. 

Olete kindlasti näinud, kuidas vesi maa-alusest allikast maapinnale vuliseb. Vaat nii vulises ka vereke mu poja pisikesest punnist. Jäämata seisma! Kui ma juba oma pool tundi olin seda salvrättidega tupsutanud, vajutanud, hoidnud ja seejärel taas tõdenud, et vereojake ei peatu, hakkas mul hirm. Poisil oli selleks ajaks kohe tõsine paanika peal. 

Helistasin 1220. Perearsti infoliin. Rääkisin probleemi lahti ja sain kuulda, et ilmselt on tegu komboga sünnimärk+ veresoon. Ja et säärane verejooks ei pruugigi ise seisma jääda. Et mindagu nüüd traumapunkti. Niisiis Lastehaiglasse. 

Seda me tegimegi. Mis ma, pool-doktor, muud ikka välja pakkuda oskasin. Õnneks polnud seal järjekorda ja riielda sain vaid selles osas, et traumapunkt olevat ikka traumadele, mida ma sinna otsin! Sünnimärkide jaoks on pediaatrid. Ja kirurgid, nagu hiljem selgus. 

Pediaater oli lahke. Niipalju ta säärasest punnist teadis, kui et verejooksu sulgemiseks tuleb sellele survet avaldada. Niisiis asetas ta veritsevale kohale tugeva plaastri. Kirurgi, kellega ta muus osas konsulteerida soovis, polnud aga parasjagu tööl. Aeg ju hiline! Nahaarstile, soovitas ta veel ukselt ning siis sõitsime punni ja plaastriga ühes koju tagasi.

Laste nahaarstile saab küll. Aga maikuus. Pole just eriti ahvatlev perspektiiv, eriti selle teadmise taustal, et täna õhtul süganuks Joss seda punni taaskord. Jah, eraarstile on mul veerbuari keskpaiku siiski aeg broneeritud. Maksab ligi sajaka, kuid tervis on otse loomulikult tähtsam. 

Ja täna õhtul ma siis tudeerisin oma teadmiste puudujääva osa hindele viis ning lugesin tarkadest materjalidest järgmist: see ei ole sünnimärk. See pole ka puberteediealise seljapunn. See on kirss angioom! Mõnikord öeldakse ka hemangioom. Mõnikord lausa seniilne hemangioom, aga kuna alles mingi nahahäda kohta, mis käis kirjalikult ka siit läbi, oli kasutusel sõna “seniilne”, siis las see esialgu jääb. Kirss angioom on sobiv. Punane punn. Kui katki läheb, võib veri väga kaua voolata. Mis aga kõige olulisem- ta on täiesti ohutu, mis sest et tüütu. Guugli pildi pealt vaatas vastu täpselt see moodustis!

Vaat nii. Kaks arsti rääkisid mulle vigastatud sünnimärgist. Mina aga panen nüüd prillid ja luubi karpi ning hakkan uut uksesilti meisterdama. Ülalreas on nimi. Nime all aga väiksemate tähtedega, sest muidu ei mahu ära: psühhoterapeut- dermatoveneroloog. Ei, ma ei opereeri, ärge muretsege! Mina ainult konsulteerin. 


esmaspäev, 10. jaanuar 2022

Süsteemi orjad

Saime trioga uued ID kaardid kätte. Kõik, mis eelneb nende valmimisele, on nüüd väga mugavaks tehtud. Avalduse saab esitada elektroonselt, kodus tugitoolis istudes. Piltide tegemiseks tuleb küll minna PPA kontorisse kohale, et need sealsetes boksides teha lasta, meie aga valisime ühe teise fotoboksi, kust saime pildid otse minu meilile ja sealt juba edasi avaldusele. 

Dokumendid valmisid vähem kui nädalaga. Kättesaaminegi sujus ning teenindus oli viis pluss.

See, millest tahtsin aga kirjutada, on aga hoopis PPA suhtumine oma töötajatesse. Mõelda vaid, nad istuvad pikad päevad oma töölaua taga ja teenindavad minusuguseid dokumendi taotlejaid sinine mask ees ja kilekindad käes!  Kõik peavad inimväärikuse alandamisele alluma. 

Kas tõesti leidub väikeseid tigedaid omikorone ka arvutiklahvide vahel? Hüppavad need tõesti sealt ka töötajaile suhu? Kliendi ja töötaja vahel on ju klaasist sein! Kompenseerivad säärased “ohutusabinõud” tõesti inimese õigust ja vajadust hingata pika tööpäeva jooksul puhast õhku? 

Mul oli seal kuidagi imelik ja kurb. Need tublid inimesed tundusid seal nagu orjad. Täiesti lolli süsteemi orjad…

esmaspäev, 26. juuli 2021

Jälle see töömees...

Ma lihtsalt ei saa aru! Ja see asi, millest ma aru ei saa, ei käi üldse müstika valdkonda, vaid on ülimalt loogiline, ütleksin lausa, et iseenesestmõistetav! Aga mitte neile.

Jutt käib töömeestest. 
Kaks aastat tagasi juba oli jama. Mulle esitati müstilisi arveid ja töötunde ja kui täpsustust küsisin, keelduti. Ei tahetud näidata ühtki tšekki, kus kajastuks ehitusmaterjalide kogus ja hind. Töötundide arv oli kolossaalne. 
Kui tšekid lõpuks siiski välja nõudsin ja üsna karm pettus ilmsiks tuli, karjuti mulle näkku mu s...a iseloomu ja ülbet suhtumist tublidesse meestesse. Minu tagant varastamine oli otsekui enesestmõistetav. 
Niisiis,  mind peteti korralikult. 

Nüüd siis jälle. 
Seesinane on täiesti suvaline vend. Ladusin talle kohe, kui kohtusime, välja, et mulle on vaja selgust. Ma pean teadma a) millal tehti b) mida tehti c) kui ajamahukas oli tehtav töö. Jaajaa, noogutas ta. Ja sokutas mu maja peale alltöövõtja. 
Neelatasin säärasest vangerdusest kuuldes paar korda ja olin vait. Peaasi, et mu köögi korda teevad!

Asi jäi aga venima. Aeg-ajalt esitati mulle arveid, mis, tõsi küll, ei olnud eriti suured ja ma ei hakanud a, b ja c punktis juuksekarva lõhki ajama. Enne jaanipäeva olin aga pettunud ja maruvihane- minu maaletulekuks vajalikud tingimused: vesi ja toimiv elektrisüsteem köögis, olid täitmata ning vennad tahtsid minna rahulikult jaani pidama!

Sain ühel siiski kraest kinni. Midagi läks elektrikilbis loogilisemaks. Sinna tekkisid kirjad, millise nupu taga mis ühendus paikneb. Köök jäi aga endiselt vee ja elektrita. 
Nüüd aga taheti taas esitada arve. Ütlesin, et töö tuleb eelnevalt lõpetada. S..t iseloom, mis parata. 

Köögi ühendas veega mu isa, pliidi toimimise tarvis kutsus päris elektriku mu eksabikaasa. Elektrik aga ei saanud ka tol päeval rohkem teha, kui hädapärase.

Töömees tuli oma songermaad likvideerima nädal tagasi, pika palumise peale. Pani köögiseina kaks pistikupesa. Tekkinud augud jättis krohvimata.

Ja siis tuli arve. Kahtlaselt suur. 
Vaat see oli liig mis liig! Arvutasin ise üle, panin veel mõned tunnid boonuseks juurde ja maksin ära. Kindlasti üle tegelikkuse, kuid vähem soovitust. 
Muidugi ta ei vaikinud. Palusin seepeale selgitust. Tahtsin teada, millal need “tasumata” töötunnid üldse aset said leida- olen ju praegu palju siin, Muhus, viibinud.
Tundub ju mõistlik soov? Või mitte?

Seesinasel on lühike süütenöör. Ta pistis röökima veel enne, kui olin oma küsimused lõpetanud. Kas sa tahad aruannet, kisas ta. Jah, tõsi, püüdsin rahulikult selgitada, ma pean ju teadma, mille eest maksan. Leppisime selle ka eelnevalt kokku, kuna olen saanud kõvasti kõrvetada! Kuna nii on aus!
Minu hinnangul on kahes tööpäevas poole vähem tunde ning sadade eurode eest ei külastata ju ka läheduses asuvat ehitusmaterjalide poodi- kaksteist eurot töötund, seletasin. Ostud lähevad niikuinii koheselt minu arvele ja saadetakse poe poolt otse. Lisasin veel tasakesi, et kannan kohe puuduoleva summa, kui saan mingigi seletuse. Palun, mingigi...
Ma ei tee aruannet, karjus ta edasi. Mitte midagi ma ei seleta. Mul on kirjas töötunnid- ja kõik! Ei tea, ei mäleta! Maksa! 

Oeh. Mida ma siis teen...

Kuidagi kurb on. Pean end üsna heldeks. Aga vaat ebamäärasuse ja ebaaususega ei tule ma toime. 
Miks just mulle sellised inimesed tee peale saadetakse?

laupäev, 5. september 2020

Spordivõistlustest

Tutvusin mõni aeg tagasi kirja teel ühe meeldiva meesterahvaga, kes hakkas minu rõõmuks usinasti meie ühiseid huvialasid ja väärtushinnanguid välja peilima- kohe kaugele oli näha, et tegu polnud niisama igavikku tardunud isendiga, vaid reaalse tutvumishuvilisega. Algus tundus paljutõotav. Leidsime mitmeid asju, mis meid omavahel siduda võiksid. Mingil ajal hakkas aga asi kiiva kiskuma. Muidugi pole ka sellest suurt lugu, kui kaaslasekandidaat näiteks eriline teatrifänn pole ja ütleb end ainult komöödiatest huvitatud olevat, sedagi vist kinolinal. Silma saab kinni pigistada ka vähese lugemuse osas- minugi kõrgesti haritud isa on oma pika elu jooksul põhiliselt lugenud kahte raamatut- Švejki ja Krahv Monte Cristot. Neidki kasutas ta tavaliselt emapoolse vanaema juures peale ohtrat söömist ja paari viinapitsi unerohuna. Nii et säärased erimeelsused ei tekitanud mus veel mingit ärevust!
Õige pingeliseks läks aga olukord küsimuse peale, kas mulle spordivõistlused meeldivad. Ma vastasin nimelt otsekui sisemise plahvatuse inertsist "oh ei, palun ainult mitte need!" ja küllap juba selline vastamise viis ehmatab iga ausa mehepoja ära!
Tõepoolest, minu jaoks ei oleks hullemat piina, kui mingi suvalise spordivõistluse jälgimine. Selle asemel keeraksin esimesse võpsikusse ja tõmbaksin ise oksal lõuga, treeniksin üle põõsaste takistusjooksu või võtaksin samblikul erinevaid joogaasanaid- sportimine mulle ju iseenesest vägagi meeldib. Aga Jumala eest, mitte teiste sportimise pealtvaatamine!
Et too inimene osutus aga kekaõpsiks, kelle juhendada oli ka kohalik võrkpallinaiskond, eeldas ta oma tulevaselt partnerilt aktiivset osavõttu kõikidest võistlustest ja kompetentset arutelu nende järgselt, lisaks teistegi spordialade, nagu jalgpall, motokross, jäähoki, maratonijooks ja rannavolle, nimetan esimesi pähekaranuid, ennastunustavat jälgimist. Jah, loomulikult oleks mu viisakas keeldumine probleem, väitis ta õpetajale omase rangusega.
Mu vererõhk tõusis saja pügala võrra ja sinnapaika me tutvus jäi. Rõhutan- mitte teise poole nõrga lugemuse tõttu!
Täna, kui mu maja ümber muru peal pargivad Ironmanide ustavad fännid ja Eesti teises otsas vahivad tuhanded täis elujõus inimesed möödasõitvaid autosid, meenub see lugu mulle taas.
Ma vaataksin spordivõistlust ainult ühel tingimusel- kui seal võisteks mu laps või mu kallim. (Ma ise suurtes rahvamassides ei spordi.) Niisiis, seisaksin finišis. Ulataksin armastusega joogipudeli ja asetaksin ta seljale sooja fliisi. Mul oleks täiesti ükskõik, mitmendaks ta jäi. Ja üldse ei käsiks vastutasuks endaga ooperisse tulla...

teisipäev, 16. juuni 2020

Kallis kontsert

Mul on soolokontsert.
Kuulajad on saalis. Nad on oma eelmüügist soetatud väga kallite piletitega aegsasti kohale tulnud, sest teavad, et minu virtuoossus on muljetavaldav. Kava lubab romantilist muusikat. Suuremaid täpsustusi pole siiski lisatud.
Prožektorite süttides vaibub kahin saalis hiirvaikuseks.
Istun enesekindlalt orelipingile. Mängin täna Liszti. Muidugi teab kõrgesti haritud publik Liszti, kui efektset, jõulist ja ülimat virtuoossust nõudvat heliloojat. Vähem aga teatakse Liszti hilisloomingu sukeldumisest religiooni, meditatiivsusesse ja läbi pauside nõudlikku ootusse. Mängin väga aeglaselt ja keskendun kõlavärvidele. Las kuulavad!
Kontsert kestab täpselt viis minutit. Rohkem oleks publikule liiast. Lõpetan kergelt nasaalses registris kolmkõlaga, mis haihtub loetud sekundite jooksul igavikku.
Kummardan.
Publikust käib läbi kahin. Paar-kolm käteplaksu on justkui lindude tiivaplagin kõrge ruumi tohutu kajaga akustikas. Seejärel kostub pettunud hüüatus: "Nii lühike kontsert!" Hüüdjaks on punase kübaraga daam, algusest peale veidike ebameeldiv- kui nüüd järele mõelda. Talle sekundeerib teine, rangesse musta riietatud proua, kelle kriiskav hääl meenutab viiulikeelt, millele pooganaga liiga tugevasti peale vajutada:"Sada eurot ühe loo eest! Ennekuulmatu!"
Heidan pea rõhutatult upsakalt selga. Miks nad ei peaks maksma? Viskasin praegu pärleid sigade ette, antagu mulle see pisuke iroonia andeks. Minu interpretatsioon oli ja on eriliselt väärtuslik. Ja ma ei pea kunagi ütlema, mida ja kui kaua suvatsen mängida. Väärin jäägitut jumaldamist ja pikka aplausi. Ka siis, kui valiksin vaikuse.
Saalist kostub üha valjemaid hüüatusi. Vaatan neid õnnetuid vaidi kaastundliku pilgiga, ise rihtides mõttes otse rõdu all istuva pool-kiilaka vanahärra läikivat pealage... siis löön aga märkamatult käega ja kaon väärikalt oreli sisemusse. Mida nad õigupoolest sellise käitumisega taotlevad? Mina ei teinud midagi valesti.

See lugu illustreerib minu erialasse ümberpandult hiljuti läbielatut, kus mu muidu igati tubli töömees mul rahaga nii jõhkralt naha üle kõrvade tõmbas, et olen siiani uskumatusest veidi oimetu. Õigust jäi ülegi.
See kirjatükk aidaku aga sellele teemale joon alla tõmmata!

kolmapäev, 22. aprill 2020

Vaata aga klienditeenindust!

Polegi ammu “mõistatuslike ametite” rubriiki postitanud. Nüüd avaneb see võimalus taas.
Mäletate, kui Sportland tegi eriolukorra ajal, päev enne seda, kui kaubanduskeskustes asuvad  poed olid sunnitud oma uksed sulgema, üliodava väljamüügi? Ehkki ka inimeste saamahimu tundus mulle mõneti jahmatav, tegi suuremat viha siiski see, kuidas tuntud poekett nii lollile mõttele sai üldse tulla ja miks seda koheselt ei takistatud.
Seda ebameeldivam tundus mulle plaan, mille käis välja tütreke Loviisa, kel oli enda sõnul hädasti valgeid tossusid vaja ja kes need vajalikud justnimelt Sportlandi e-poest välja valis. Aga et Loviisa on visa kaupleja ja et ka Karl Johannil oli uusi botaseid vaja ning mis peamine- hinnad tundusid olevat endiselt soodsad, surusin oma pahameele alla ja jäin pikapeale nõusse.
Veidi üle kahe nädala tagasi tellisimegi siis ihaldatud tooted ära.
Esimene probleem, mis tegi valvsaks, oli arvega. Mulle meeldiks väga, kui arvel kajastuks ka mu tellimus, jalanõude puhul igaks juhuks ka suurused, et oleks kindel, et midagi valesti ei läinud. Sel arvel olid aga vaid mingi tootekoodid ja mis kõige ebameeldivam, minu arvestatust kakskümmend viis eurot suurem lõppsumma. Loomulikult viitasin sellele vastu kirjutades kohe. Vastuses aga vaidlustati mulle teadaolev hind ning alles siis, kui olin saatnud nende enda kodulehelt tellitavate jalatsite hinnast screenshoti, sain ilma ühegi vabanduseta uue arve, nagu mainitud, kakskümmend viis eurot odavama.
Egas midagi, jäime ootama. Loviisa küsis jalatsite kohta iga päev. Mina manitsesin olema kannatlik, kuna teadupärast olla pakiautomaadid tellimustest umbes. Mida aga ei tulnud, oli oodatud pakk. Kaheksandal päeval helistasin Sportlandi kliendiinfosse. Peale mõningast viivitust teatati mulle, et minu tellimusega olla olnud mingi jama (nii öeldigi) ja et järgmisel päeval pidavat see minema eelisjärjekorras teele. Sel korral kaasnes isegi vabandus.
Andsin info edasi Loviisale ja asusime jälle ootama. Mida aga ei tulnud, oli pakk. Kui uus nädal ootusaega sai täis, võtsin asja uuesti uurida. Esmalt kirja teel, millele ei reageeritud. Seejärel telefoni teel. Kõik algas otsast peale. Nimi? Millal paki tellisin? Appikene, kõik oli ju korrektne ja mulle pidanuks see nüüd juba eelisjärjekorras saadetama!
Selgus aga, et infonaine ei näinud endiselt meie paki liikumist, ühesõnaga, seda polnud endiselt teele pandudki! Ta lubas klienditeenindusest järele uurida, milles asi ning manitses mind olema telefoni juures, et kui kohe helistatakse, saame asjale selguse. Kandsin telefoni kogu õhtu kaelas. Muidugi ei helistatud.
Nüüd hakkas ka minu kaameli kannatus katkema. Hea küll, kõikide töös võib tulla ette apsakaid, aga elementaarne viisakus kliendile ausa info jagamise näol võiks olla ühe firma A ja O! Miks ma pean kirjutama kirju, millele ei vastata, lõputult helistama, kuna alles umbes kümnendale kõnele vastatakse ja lihtsat vastust, kus on mu pakk, ikka ei tule. Miks?
Võtsin ette radikaalsemad meetmed. Kirjutasin ähvarduse. Et kui mulle ka selle päeva jooksul ei vastata, avalikustan, kuidas Sportland klientidega käitub. Kahjuks pidin sama ähvarduse ka suuliselt edastama, sest kirjale tõepoolest ei vastatud! Nuta või naera.
Aga seejärel toimus areng. Sain pika vabandava kirja, kus selgitati, et minu tellitud toodetel on tarneprobleemid (huvitav, mida nad mulle siis eelisjärjekorras oleksid pakki suranud, oma vanad tossud või?) ja et millalgi saab need kindlasti teele panna, aga paraku ei tea nad, millal täpselt. Aga no kui pakk tulema hakkab, saadavad nad mulle ka selle jälgimise koodi. Ahsoo... kui millalgi tuleb, saan jälgida, tore küll!
Valisin raha tagastuse. Ma ei tea, kuidas teile, aga mulle tundub küll see olukord absurdsena. Hea on vaid see, et mingigi vastus tuli.  See polnud küll teab mis lohutav, aga olin siiski hetkeks inimesena ja hämmeldunus tellijana nende jaoks seal olemas.
Raha pole veel kontole tagasi laekunud. Üks kadalipp võib seega olla alles ees...

teisipäev, 21. august 2018

Kiviaiast, pahaselt

Kiviaeda ladudes tuleb meeles pidada vaid üht- kivi on alati näpust tugevam! Minu näppudest olid täna kivid tugevamad neljal korral. Ega minusugune ju ühest näpukast õpi! Siin ma nüüd istun, suu kriipsuna peas ning hoolega valides, mis sõrmedega arvutiklahve puutuda ja panen kõigile südamele- ärge laduge kiviaeda väsinud peaga ja/või hämaras! Augustiõhtud on küll sumedad, kuid ühtlasi pimedad ning tähelepanu hajumisel võib näpp hõlpsasti kahe kivi vahele või siis ühe kivi alla jääda. Kellele seda jama vaja!
Ja muide- üks õige daam ei laogi mingit kiviaeda...

teisipäev, 12. september 2017

Leviauk

Kui mobiilioperaatorid teineteist üle pakuvad, et ikka just nende võrguga liituksin, vastan alati lõbusalt, et  muidugi, mina pole üldse lojaalne klient, kes aga vähem pakub, sellega ma muudkui jätkangi! Aga..., lisan alati juurde, nagunii helistab mu praegune teenusepakkuja niipea, kui olete oma sim-kaardid laiali jaganud, ja teeb sellise pakkumise, et kõik eelnev on vaid tühi töö ja vaimu närimine.
Sel korral oli põhimõtteliselt samamoodi. Asjal oli vaid üks konks- mind peibutati tasuta telefoniga. Kuna trio käib nüüd igaüks ise trennis, haistsin sellest pakkumisest "kerget saaki" ja tundsin enesel kasud sees olevat- mis oli muidugi ennatlik otsus, sest imeodavaid kõnelusi jagus ju vaid kaheks aastaks, seejärel pidi tollesama paketi hind tõusma miljoni euroni (loe: vastikult kalliks), noh, et ma ikka oma muidusöömise tagajärjed ilusti ära tasuksin - aga isegi selle fakti blokeeris mu aju kasuahnelt ajutise odavuse ja tasuta telefoni nimel ära!
Asjal oli veel üks konks. Mulle ei pakutud kulleriteenust, nagu varasematel "ülevõtmise" kordadel, vaid pidin ise oma kolale esindusse järele minema! (See fakt näitab, et mul puudub ikka igasugune oskus enda õiguste eest seista. Miks pidin mina end liigutama, kui nemad elu eest müüa tahtsid? Aga ma läksingi!)
Kolmas ja kõige vastikum konks selgus esinduses. Müüjatar teatas, et seda telefoni pole võimalik tagastada. Vaat siis tundsin, et mind tahetakse kõige naha ja karvadega ära orjastada. Ometi kirjutasin odavate kõnede nimel vastikustundega lepingule alla.
Noh, ja paari päeva pärast helistas mu praegune operaator. Kus te varem olite, kraaksatasin vaese süütu hanekstõmmatud vangi häälega. Ta veeretas mulle mõne minuti ümmargust juttu ja tegi siis möödaminnes pakkumise, mille peale hakkasin koheselt ahelaid purustama. Hammastega!
Eks mul tuleb nüüd see teise firma antud telefon välja osta. Ainult et- nad ei taha seda enam millegipärast! Küllap hauvad nad oma ärakaranud reeturlikule vangile hirmsat veremaigulist karistust!
Kuidas ma üldse sain õnge minna???

pühapäev, 21. juuni 2015

Kunstisaalis

Tartu Kunstimuuseumis on praegu põnev näitus "Ruum minu ümber", mis käsitleb 19-20.sajandi inerjööri kunstis. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
See on ilus maja. Ja selles töötavad huvitavad inimesed. Mulle tundub, et too näitusepaik ongi nii kujundatud, et külastaja kaotaks hetkeks aja- ja ruumitaju ning tunneks ennastki mõneks ajaks olevat osake installatsioonist.
Sain selle tunde kätte üsna näituse lõpus. Pildid teisel ja kolmandal korrusel vaadatud, kõmpisin trepist alla, kus enne väljapääsu asub tilluke kunstipood. Sealne müüja seiras mind pisut ebamaisel pilgul ning meie vahel arenes järgmine dialoog:
Tema: "Kas te tulete ülevalt?
Mina: "Jah."
Tema: "Tavaliselt minnakse ikka alt üles."
Mina: "Mm... ma juba olin üleval, aga nüüd tulin alla."
Tema: "Nojah. Kuidas teile sobib..."
Õues pilgutasin tükk aega silmi, kas see vestlus toimus nüüd unes või ilmsi. Aga seal klaasi taga ta endiselt askeldas. Purskasin naerma.
Et ma siis ei läinudki esmalt alt üles? Tulin kohe ülevalt alla? Et nii sobis mulle paremini?
Oh seda kunsti!

laupäev, 11. oktoober 2014

Hädavale

Jube huvitav- tihtilugu just siis, kui oled midagi täiesti kindlalt ära otsustanud, juhib kellegi nähtamatu käsi asja kardinaalselt vastupidisesse suunda.
Mul oli täna just järjekordne seesugune kogemus.
Otsustasin nimelt mõni aeg tagasi, et ei valeta enam. Mitte et ma mingi eriline valevorst oleksin, aga ikka tuleb ju eneseõigustuseks või väljavabandamiseks asju vahel veidike ilustada või siluda!
Hiljuti jõudsin aga pika mõttetöö tulemusel järeldusele, et tegelikult oleks vägagi võimalik ka hädavaledeta hakkama saada. "Ei saa" asemel öelda "ei taha" jne. Miski ei tohiks seda takistada!
Ega takistanudki. Kuni tänaseni.
Täna aga helistas mulle jälle see laulja. Mkmm, sellest lausest küll mingit skandaali ei haista- ta ei ole tuntud! Aga see-eest on ta üsna tüütu, kui helistamise-soone peale satub. Taipasin otsemaid, et head nahka sellest kõnest ei tule. 
Põhjus on lihtne- ta tahab laulda. 
Ja soovib, et mina teda orelil saadaksin.
Kõik oleks ju hiilgav, kui poleks ühte "aga". Vaadake, asi on nimelt selles, (kuidas nüüd peenetundeliselt öelda) et kui ta laulab, tuleb mulle kangesti nutt peale. Ja need ei ole harduspisarad.
Uskuge, kehvapoolne instrumentalist, kes kangesti esineda tahab, on tublisti kuulatavam variant, kui isehakanud laulja, kes oma oobertoonide kireva värvigamma tõttu adekvaatse kõrvakuulmise kaotanult vaesele kuulajaskonnale heal juhul vaid peavalu suudab garanteerida. See, mida inimese häälepaelad suudavad produtseerida, on igas mõttes uskumatu!
Mingil juhul ei soovi ma praegu olla üleolev. Loomulikult on kõikidel inimestel õigus esineda- ja küllap leidub igaühe jaoks ka tänulik kuulaja. Iseasi on see, kus üht või teist ülesastumist sobib korraldada. Isetegevus pole ju iseenesest põrmugi kehvem professionaalsusest ning enamus tababki hoobilt ära, kuhu end pakkuda. Näitlemishimulisena ei eeldaks ma ju Linnateatri huvi enese vastu, vaid alustaks ikka omakandi isetegevustrupi ausa liikmena! Aga mida teha nendega, kel piiritunnetus puudub?
Niisiis- telefon helises.
Toru mitte tõstes valetasin ma esimest korda.
Lauljanna oli visa. Tunni aja jooksul ründas ta mind viis-kuus korda. Kusjuures tal oli selleks täielik õigus! Tema ju ei loe minu mõtteid- "ära palun enam helista". Tema soovib, et ma vastu võtaksin ning prooviaja kokku lepiksin.
Mina aga ei saa vastu võtta. Sest ma ei julge talle öelda, et ei soovi temaga musitseerida. See ei oleks pealegi viisakas. Ma ei saa talle tunnistada, et kui ta tookord, kuus-seitse aastat tagasi, mind ära rääkis- ja see kontsert tuli veelgi jubedam, kui mu kõige tumedamad eeldused aimata lubasid- tõotasin ma endale, et ei ealeski enam!
Ja nüüd ta helistab...
Ma ei tulnudki olukorraga toime.
Peale seitsmeteistkümnendat helinat võtsin kätte... ja blokeerisin ta ära.
Säh sulle lõpmatut ausust!
 

kolmapäev, 1. oktoober 2014

Treppredel

Mina vist enam poodi ei lähe! Sest teenindajatega mul tõepoolest kohe üldse ei vea!
V. avaldas kahtlust, kas ma ehk ise müüjate närvisüsteemile kuidagi ebasoodsalt ei mõju. Kakskümmend kooseluaastat pole ilmselt piisav aeg teineteise varjatud iseloomuomaduste väljakaevamiseks. Ehk on kujutluspildis tõepoolest lihtsam esile manada puntras närvidega kolmikumammat, lapsed seelikusabas, raevunult mööda kauplust tormamas ja valjuhäälselt oma õigusi nõudmas, vastasena vaene ehmatatusest värisev ning pisaraid ripsmete taha peitev nooruke müüja, kes füüreri kobrutava vihalaviini all oma viimseid väärikuseraasukesi päästa püüab. 
Olgu ära mainitud, et see tänane oli sel juhul üsna vinge vastane!
Võtan nimelt juba mõnda aega iga säärast janti kui näitemängu, kus ka mulle üllatuslik roll on usaldatud. 
Päris huvitav on jälgida inimeste erinevaid käitumismehhanisme- isegi, kui need enesele mõistetamatud tunduvad. Noh, nii mõtlen ma muidugi pärast...

Täna sattusin kauplusesse K-Rauta, kus müüdi soodushinnaga treppredeleid. Et mul oli üht säärast Muhusse vaja, läkski redel pikemalt mõtlemata kaubaks. Aga oh häda! Kuna trio oli kaupluses kaasas, ei märganud ma kohe kassas, et maksin redeli eest ikkagi täishinna- 25 euro asemel 39. Üsna tõsine hinnavahe, kas pole?
Avastasin vea alles auto juures, kui hakkasin mõttes peastarvutamisega tegelema ning makstud summa kahtlaselt kopsakas tundus.
Jätsin lapsed autosse ja tormasin tagasi, et ülemakstud summa tagasi nõuda. (Et sõna "nõuda" ei mõjuks liialt agressiivsena, lisan siia oma olukorda selgitava lause: "Vabandage, selle redeli hinnaks oli märgitud kakskümmend viis eurot, mina aga maksin kolmkümmend üheksa. Kas saaksin selle siiski soodushinnaga?") Selgus, et asi pole sugugi nii lihtne. 
Kõige tähtsamaks tegelaseks ses järgnevas toredas näitemängus osutus kõiketeadev kassatädi, kelle juurde ma õnnetul kombel oma häda kurtma sattusin, kellele minu isik viisakast pöördumisest hoolimata vastukarva oli ning kes ilmselgelt ei soovinud mulle seda redelit hinnaalandusega ära anda.
"Kuulge, sellele redelile nüüd küll mingit allahindlust polnud!"
Kõiketeadva kassatädi korraldusel pidin kõigeks järgnevaks(!) esmalt infoletist mingi paberi hankima ning seejärel "osakonda" suunduma. (Kõlas, kui "kuriteopaika".)
Infos tuli päris pikalt oodata, kuna üks töömees vahetas parasjagu vales suuruses ostetud torusid ümber. Aga teha polnud midagi.
Lapsed olid endiselt autos ja aeg tiksus.
Vajalik paber käes, tõttasin jooksujalu "osakonda", st. paika, kus soodus-redelid seisid. Lubatud teenindajat polnud kusagil näha. Veidi kaugemal paistis aga veel üks infopunkt. Seal istus ka töötaja. Kurtsin talle kiiruga mure ära (kuna lapsed olid ju autos!), ta heitis treppredelitele põgusa pilgu, muutis hinna arvutis õigeks ja palus raha tagasisaamiseks uuesti ülalmainitud infoletti pöörduda. 
Aga siis saabus jooksujalu meie peategelane- tähtis kassatädi.
"Noh, kuidas redelitega on?"
Näitasin talle tõendit allahindluse kehtivuse kohta. Näitasin ka kollast hinnasilti treppredelite kohal.
"Kuulge, neil redelitel pole ju üldse samad koodid!"
Aga hinnasilt ja kirjeldus sildil vastab ju täielikult just neile redelitele!
"Need ei ole need redelid!"
Heake küll, aga näidake mulle siis neid redeleid! Mul on lapsed autos!
Nipsakas vastus, mis järgnes, solvas ikka päris korralikult:
"Huvitav, et kui õigete hindadega asju tahetakse soodushinnaga saada, on kõigil alati lapsed autos!"
Järgnes see, et tõin lapsed autost ära. Joss võib nimelt kergesti paanikasse sattuda, kui järsku avastab, et olen liiga kaua kadunud.
Kassatädi ei arvestanud vist, et neid nii palju on. Minu pilku vältides uuris ta oma pool tundi toolide koode.
Küsimuse peale, miks too teine töötaja siis kohe hinna ära muutis, tuli vastuseks: "Sinna letti ei oleks pidanud pöörduma. Neil seal on teine süsteem." (!)
Need "kahe eri süsteemi tüübid" ei suhelnud muide teineteisega kordagi!
Mingil hetkel võisin kätte võtta ühe teise, veidi teist värvi trepi, millel oli samuti teine kood- kuid kassasse ma sellega ei jõudnud- kõiketeadev kassatädi muutus jälle rahutuks ja pidas mu uuesti kinni.
Lõpuks anti mulle siiski luba võtta esimesena valitud trepp. Soodushinnaga. Aega oli läinud teist pool tundi. Ja ei ühtki vabandust!
Pöördusin tagasi infoletti. Ootasin seal koos trioga veelkord poole tunni ringis. Üks vene proua tahtis nimelt kõik ostetud kaubad ükshaaval tagastada.
Ega te vist enam väga ei imestakski, kui peale ülalkirjeldatut tõepoolest, lapsed sabas, raevunult mööda kauplust oleksin tormanud ja valjuhäälselt oma õigusi nõudnud?
Mina aga olen väärikas inimene.
Panin tagasisaadud raha hoolikalt rahakotti ning langetasin eesriide.
Kolmikud said tund aega tavapärasest hiljem lõunaunne.
Redel ootab pagasnikus rahulikult maalesõitu.

pühapäev, 21. september 2014

Koristaja

Viimase mõniteist aastat oleme majapidamise korrashoidmiseks enam-vähem pidevalt kasutanud koduabilise, selgemalt öeldes koristaja abi-  eelkõige just seepärast, et kraamimisele kuluvat väärtuslikku aega kuidagi mõtestatumalt ja miks mitte ka meeldivamalt kulutada.
Kui aga meie senine koristaja enne suve tööst loobus, tundsin ahastuse asemel hoopis kergendust. Otsustasin, et nüüdsest saan oma koduga ise hakkama.
Mul oli kõrini koristamisele eelneva päeva närvilisest tundest!
Ma ei ole nimelt loomult eriti külalislahke tüüp, kuigi mu headele tuttavatele võib see ehk nii tunduda. Võtan asja tunde järgi- kellega on hea olla, selle küllatulek loomulikult ainult siiras rõõm. Hoopiski ei kutsu ma aga üle oma läve iga juhututtavat või valikul "kui juba see seltskond tuleb, las tulevad nemad ka...". Mkmm! Minu kodu on ikka päriselt minu kindlus.
Koristajaga ongi seetõttu raske. Pole sõber, pole ka suvaline juhututtav.
Vabal valikul ma teda majja ei sooviks.
Samas on mul tema teeneid väga vaja.
Ühesõnaga püüdsin kogu suve ise hakkama saada. Algus tundus paljutõotav. Tegin ühe korruse korraga. Ütleme, et esimesel päeval esimese. Teisel päeval vannitoad. Kolmandal teise korruse. Õige pea tekkis aga olukord, kus neljandal päeval avastasin, et esimene korrus on juba täiesti must ning kogu koristamisaktsioon algas otsast...
Esimene korrus. Vannitoad. Teine korrus.
Mingil hetkel muutus asi täiesti nüriks. Jaks lõppes samuti otsa. Kui ikka majas on viiesed kolmikud, ega siis laus-segadusest pääsu pole. Segaduse sabas käib aga alati ka mustus. Päeva-paariga on tolmurullid platsis. Lõputu ring!
Suve lõpul jaksasin koristada vaid ühe toa kaupa. Nüüdseks on asi nii, et kusagil on alati tomuimeja ootel. Ja mina ei jaksa enam rassida.
Koristaja võimalik majjatulek tekitab endiselt närvilise tunde.
Tema võimalik mitte-tulek aga täieliku enesehaletsuse.

See koristaja käis meie juures õnneks vaid ühe korra.
Seletasin talle ilusasti ära, mida teha. Näitasin oma öko-puhastusvahendid ette. Koristusvahendid olid samuti kenasti vaatevälja pandud.
Seejärel läksin mõneks tunniks välja.
Tagasi tulles kargas juba ukse pealt ninna räige keemiahais. Ma vist lausa karjatasin õudusest!
Minu uus abiline oli aga kõige selle sees väga rahuloleva näoga. Ta oli nimelt kapis veidike sobranud ja sealt ühe igivana Cilliti vetsupuhastusvahendi-pudeli leidnud. Sellega nühkis ta üle kõik, mis majas küürimist nõudis- seinad, põrandad, kraanikausid, kõik! Maja haises kui keemiavabrik!
Tema aga vaid õhkas rahulolevalt: "See Silli on ikka üks hea asi küll!"

Ah et miks V. ei aita? Vaadake, tema tööpäev algab kell 6 ja lõppeb kell 22. Nende kellaaegade vahel jõuab vaid magada- ja sedagi napilt...

neljapäev, 18. september 2014

Tolmuimejamees

Ei tea, kas ka teised väldivad poes müüjatega suhtlemist, kartes nende ebaprofessionaalsuses taaskord pettuda? Mina nimelt pöördun klienditeenindaja poole vaid viimses hädas. Tavaliselt olen mind huvitavate toodete kohta internetis korraliku eeltöö teinud ning kaupluses ütlen oma soovi kindlal ning tugeval toonil, laskumata näiteks alljärgnevasse diskussiooni:
Too lugu leidis aset täna pärastlõunal ühes Tallinna OnOff kaupluses. Seal olid müügil imeodavad tolmuimejad, mille tehnilised näitajad ei olnud sugugi kehvemad nende märksa kallimatest liigikaaslastest. Asi hakkas mind huvitama. Muhusse oleks nimelt väga tolmuimejat vaja! Milleks liialt kulutada? 
Vaatasin ringi. Mu vaateulatuses oli kaks võimalikku "ohvrit", tüdruk leti taga ning pisut närvilise olekuga ning kuidagi kuivetuna mõjuv papi riiulite vahel. Kuna mu enda närvisüsteem jätab ka vahel vajaka, valisin esimeseks vastajaks neiu. Too aga tõstis kohe allaandmise märgiks käed- ei teadvat tolmuimejatest midagi! Võtku ma aga julgesti vanamees ette!
Papi närviline olek ei kutsunud üldse küsimusi esitama. 
Täpselt sama tundsin nädal tagasi ühes teises elektroonikapoes, kui pidin valima kolme erineva keeduplaatidega lauaahju vahel- kuna seda, mille internetis välja valisin, müügil polnudki. Tookord tegid müüja eemaletõukavaks tema nätsu närivad hiigel-lõuad, mis oleksid suurema vaevata kinni pistnud ka minu koos soovitud ahjuga. Nihkusin külg ees ühe teise müügipoisi poole, et ehk tema tegeleb minuga edasi, aga nätsulõug ei lasknud end petta. Ta sisistas tollele sümpaatsemale "minu klient" ning too kadus kui tuuleõhk poe tagaruumidesse. See selleks.
Dialoog kuivetu papiga oli järgmine:
Mina: Miks need tolmuimejad seal nii odavad on? Ma sooviksin ühte sellist oma maamajja, kas see oleks kehv valik?
(Antud küsimus langetas mind papi silmis automaatselt prükkari staatusesse. Ta valis tooni, mida inimeste juures üle kõige väldin- üleoleva)
Papi (käriseva riiaka häälega): Mäh, neil pole ju nimegi!
Mina: Kas need on siis teistest kehvemad?
Papi: Muidugi, kui nime pole, on kehvemad!
Mina: Aga näitajad sildil pole ju kehvad?
Papi: No niuksed tundmatud firmad panevad ükskõik mis silte!
Mina: Nii, et nad valetavad oma andmeid?
Papi: No mina ei tea, võibolla ei valeta... Aga neil pole nime!
Mina: Kas see Electroluxi masin siin kõrval on parem? Selle näitajad on samad, hind aga kolm korda kõrgem.
Papi: No muidugi parem. Sellel on ju nimi!
Oleksin heameelega papigi nime küsinud ja ta odavate tolmuimejate kõrvale soodumüüki paigutanud. Selle asemel lahkusin aga tühjade käte ja ilma mingi informatsioonita.
Tahaks kohe põhimõtte pärast proovida, kas too Daewoo tõesti teistele nii palju alla jääb!
Või on neil keelatud odavaid asju müüa?
Sel juhul võiks ju vähemalt müügimehe jutt väheke adekvaatsem olla!
Seesinane oli nagu kana.

reede, 6. juuni 2014

Kosmeetik 2

Ah, olgu nende kujutletavate rollidega nagu on...
Kogu see igitobe väänlemine, tõmblemine ja sagimine oli lühidalt välja öeldes korraldatud selleks, et reaalsustaju täieliku hävingu ajel lahkunuks ma salongist 1400 (loe: tuhat nelisada) eurot maksva kreemikohvriga.
Müügipsühholoogia, tuleb tõdeda, on vägagi huvitav valdkond...
Jättes aga sealsetele inimestele kellegi kõrge ülemuse poolt päheõpetatud teksti (kuhu kuulusid säärased totakad repliigid nagu "mul on suur rõõm sinuga lähemalt tuttavaks saada", "tore oleks ka sinu erialast lähemalt kuulda, täna aga räägin mina sulle kosmeetikast", "ma ei tea küll ühtegi sinu poolt nimetatud igapäevaselt kasutatavat toodet, aga hoiatan, et paljud neist sisaldavad hormoone", "sinu näonahal on peale tänast protseduuri tunduvalt vähenenud pigmendilaigud ja kuperoosa, kortsupõhi(!) on tublisti tõusnud jne.) kõrvale, analüüsiksin meeleldi kahte mõtteidtekitanud olukorda.
1) Näide. Algul tehti too lubatud kosmeetikaprotseduur mu ühele näopoolele, misjärel pidin sellele andma hinnangu, võrreldes tulemust teise, protseduurita näopoolega. Ehkki tunnetasin vaid seda, et mu ühe näopoolega on tegeldud ja seetõttu oli ehk vereringe aktiivsem, ei rahuldanud nii mage vastusevariant teenindajat. "Las ma annan omapoolse hinnangu", ütles ta ning märkides soravalt ära pigmendilaikude vähenemise, kuperoosa (mida mul pole eluski olnud) tunduva kadumise, näonaha helenemise, kortsupõhja tõusu ja naha parema üldise toonuse, tegi ühtlasi küsitlusankeeti rahulolevalt riste, misjärel mämmutas nagu lapsele: "Näed, viis ristikest kümnest, no mitu protsenti see on? Lausa viiskümmend! Milline suurepärane tulemus!"
Ülaltoodud näitest lähtuvalt tõstatangi küsimuse, et kui tegu peaks olema minu hinnanguga, mispärast siis tema märgitud ristikesed arvesse läksid? Aga ega ma asja kaua vaka all hoidnuki!
Kui saabus järgmine küsitlusvoor, kus üks ettekirjutatud küsimustest kõlas nii: "Kas arvate, et teie näonahk võiks seda toodet kasutades kuu ajaga tunduvalt paraneda?", oli mu vastus esmalt küll: "Saaksin sellele küsimusele vastata ju alles kuu aja pärast, mis siin ikka arvata!"
Aga nagu võite arvata, oli see vastus päris vale. Kosmeetiku nägu tõmbus pilve ja ta selgitas mulle taaskord nagu lapsele: "Kui palju sul täna näonahk paranes? Viiskümmend protsenti! No mõtle ise, kui palju paraneb ta kuu ajaga!"
Seepeale puhkesin ma naerma ja vastasin: "Hea küll, kui teie nii ütlete, siis küllap on ette nähtud nii vastata, pange aga rahuga kirja!" Ja ta panigi!
2) Kui esimene punkt oli üles ehitatud lihtsal pettusel, siis teine teema psühholoogiliselt palju kavalam. Selleks on raha.
"Kas võiksite meile öelda põhjuse, miks selle kohvri ostust loobute?" kõlas küsimus ja vastust teadsid nad juba ette. Jah, noogutasid nad mõistvalt, tavalisel eesti inimesel ei ole paraku nii palju raha, et endale midagi säärast lubada.
Selles lauses peitubki kogu psühholoogia!
Inimesele ei meeldi üldiselt vaene näida. Oma ringkonnas võidakse küll kurta madalate palkade ja kallite hindade üle, võõrastele püütakse aga esineda igati edukana. See fakt võis saada komistukiviks nii mõnelegi eevatütrele (sest keegi peab ju ometi neid kohvreid ostma!). Spetsiaalselt sulle tehtud tubli allahindlusega hinnapakkumine "müügijuhi" poolt (kes tuligi tagasi, oo õudust!), 1200 eurot 12-kuu pikkuse järelmaksuvõimalusega, annab ehk ajule tõepoolest ilustatud valesignaali- no mis see 100 eurot kuus ikka maksta on! Aga küllap pääseb terve mõistus juba koju jõudes taas võidule, ahastusega käsikäes.
Ka rikkal inimesel pole rohkem lootust. Keegi ei hakka võhivõõrale selgitama, et teate, tegelikult saaksin ma need potsikud teilt ära osta küll, kuid ei pea seda sugugi otstarbekaks. Kõlaks kui asjatu ärplemine. Pealegi on too vastusevariant eelnevalt ära blokeeritud, kuna märkisin (loe: kosmeetik märkis) kõik tooted ülivajalikeks.
Mäng käib niisiis suuresti inimese enesehinnanguga. Ma enda oma just ülikõrgeks ei pea, aga kogu see tsirkus valmistas mulle lihtsalt nalja. Ning vahepeal ka hämmeldust. Ostumõtet ei tekkinud hetkekski. Tahaksin lihtsalt huvi pärast kohtuda inimesega, kellele säärane müügitaktika sobib.
Lõppvaatuses sirutas Väänlev Madu mulle paberi. Pidin sinna kirjutama viieteistkümne uue ohvri telefoninumbrid. Mind paigutati istuma kõige viimasesse ritta. Ma ei huvitanud enam kedagi. Tants käis juba uute tulijate ümber.

kolmapäev, 4. juuni 2014

Kosmeetik 1

Ohohoo, kus mina täna käisin!
Kosmeetiku juures! Ah et mis siin siis niiväga erilist on?
Kohe räägin!
Asi algas sellest, et paar päeva tagasi helistati mulle tasuta kosmeetikuaja pakkumisega. Mõistus ütles küll kohe, et tasuta lõunaid ei ole, aga no kesse siis mõistust kuulab! Ikka südant- et võta aga vastu kui tasuta pakutakse! Pealegi olevat just mind soovitanud üks mu hea tuttav, kelle kohta teadsin, et ega ta mulle vast mingit jama kaela määrida ei laseks. Ütlen kohe ära, et asja sisul polnud põhimõtteliselt vigagi, ainult et keegi oleks võinud poole sõnagagi hoiatada, et too kosmeetik ja palju teisi kaastegevaid asjapulki etendavad samal ajal minu lõbustamiseks mingit arusaamatut komejanti. Vaadake, mulle pole kunagi eriti sellised tükid meeldinud, kus publik ettehoiatamata etendusse kaasatakse, hoidku veel selle eest, et tema kulul peenikest nalja visata- et noh, kuidas reageerib. Just sellisesse jantmängu sattusin aga täna hommikul.
Muide, nad helistasid mulle muide kahe päeva jooksul umbes viis korda, kas ma ikka tulen ja ega ma ometi ära pole unustanud- mul on tõepoolest vahel mäluga kehvasti, kuid päev-paar seisavad asjad siiski meeles. Noh, ilmselt enamus ütlevadki aja peale kolmandat kõnet ära, ainult minusugune ahnepäts ei taganenud tasuta pakutavast "präänikust" ka maniakaalse tüütamise puhul.
Etendus algas minu sisenemisel salongi. Mesimagus Näitsik volkles leti tagant nähtavale nagu graatsiline madu, näidates mulle aupaklikult koha esimese reas, kummardudes ning pälvides nähtamatult publikult esimese aplausi.
Mõne hetke pärast asus mängu Proua. Proual oli kandvam roll. Pealegi tekitas Proua ametinimetus- müügijuht- täiesti haakumatu kontrasti tema välimusega. (Mõningatel vanaldastel naistel on nimelt komme end üle meikida, et seeläbi nooremad välja paista, mis on aga eos määratud ebaõnnestumisele, tekitades ka käesolevas näiteks vastupidise ja küllaltki hirmuäratava efekti). Kahetsusväärsel kombel meenutas Proua seal õõtsudes ja minuga kurguhääselt kudrutades bordelliemand Kate´i Steinbecki raamatust "Ida pool Eedenit"- jah, sedasama elukogenud ja halastamatut, kes ajaks, mil lõbumaja pidama hakkas, juba mitu inimest, kaasa arvatud oma eelkäija, teise ilma oli saatnud.
Too proua saatis mind õnneks vaid kosmeetiku ruumi, pälvides oma rolli eest nähtamatult publikult  teise marulise aplausi. Veidi tegi mind küll ärevaks Proua lubadus mõne aja pärast tagasi tulla- kujutlesin nimelt üsnagi selgelt tema rünnakut, üdini kavalat ja jälgijätmatut.
Õnneks astus just õigel hetkel mängu Lihtne Maatüdruk, mu kujutletav kaitsjanna, kelle selge ja ilma absoluutselt mingi näitlejameisterlikkuseta hääl mulle teatud turvatunde sisendas- ning ma otsustasin siiski jääda...

teisipäev, 6. mai 2014

Orelireis Põhja-Poolasse

Mai esimestel päevadel käisid  kaksteist eesti organisti Eesti Orelisõprade Ühingu eestvedamisel orelireisil Põhja- Poolas.
Esimesel päeval tutvusime Gdanski orelitega. Sealseks vaieldamatuks pärliks on Oliwa katedraalis asetsev ligi 7900 orelivile ja 110 registriga Johann Wulfi orel, mille esialgne, nüüdseks ajaloo keerdkäikude tõttu mitmeid kordi ümber ehitatud versioon valmis aastail 1755-1780 . Juba selle pilli unikaalne vitraazaknent ümbritsev rokokoo-prospekt võttis oma võimsuses sõnatuks. Kui sellele lisandus organisti sõrmede alt Händeli Messiase võimas Halleluuja-koor, muutes oreli otsekui elavaks- üle kogu prospekti liikusid muusikaga kaasa keerubid ja trompeteid mängivad inglid, keerlesid kellamängud- oli orelirõdul seistes tunne sõnulseletamatu.
Teist reisipäeva alustasime ringkäiguga suursuguses Pelplini katedraalis ning jätkasime imekaunis Toruń´i linnas. Sealses Ristija Johannesele ja evangelist Johannesele pühendatud peakatedraalis on muuseas ristitud kuulus astronoom, heliotsentrilise maailmasüsteemi alusepanija Mikołaj Kopernik. Meie reisiseltskond huvitus eelkõige väikesest barokkorelist, mis ehitatud aastal 1688 kohalike meistrite poolt. Sealse organisti lahkel loal said seda vana väärtuslikku pilli oma käega proovida kõik soovijad. Tagasiteel Gdanskisse põikasime sisse ka Malborki (Marienburg). Sealne linnus, mille peakatedraal ootab küll veel renoveerimist, on suurim telliskividest ehitatud linnus ja suurim gooti stiilis linnus maailmas.
Kolmanda reisipäeva ning võib öelda, et kogu reisi „pärl“ avanes meie ees Pasłęk´i linnakeses. Hiljuti täielikult renoveeritud meister Hildebrandt´i orel, mille kahte vastasseinal asetsevat võimsat prospekti ühendas, sarnaselt Gdanski Oliwa katedraaliga, kaunis vitraazaken, võitis oma imelise kõlaga kõigi südamed. Siinkohal ei saa jätta mainimata ülipõhjalike orelialaste teadmistega kohalikku preestrit Jan Sindrewicz´it, kes ei pidanud paljuks jutustada ülipõhjalikult oreli keerukast ajaloost ja renoveerimisest ning lubada seejärel kõiki soovijaid ka oma käega seda kaunist pilli proovida. Pasłękist sõitsime edasi Fromborki, kus asub võimas katedraal imekauni barokse oreliprospekti ja kiriku tagaosas põrandal, otse kuulajate keskel asetseva 5-manuaalise mängupuldiga.
Katoliiklikus Poolas on kogudused suured ning kirikud rahvast täis. Huvi tundub jaguvat ka oreli kui muusikainstrumendi vastu. Suuremates, väärtuslikumate pillidega katedraalides toimuvad mitu korda päevas (Oliwa katedraalis lausa igal täistunnil) oreli esitlused. Kuulajaile demonstreeritakse selle jumaliku instrumendi pea ammendamatuid võimalusi- käo kukkumisest, tuulekohinast või karu möiretest kaasaegse filmi- või lausa poppmuusika peaaegu audentselt kõlavate esitusteni, rääkimata sümfooniaorkestri või või oratooriumi-koosseisu võimsast imitatsioonist, kus lõpuakordid otsekui kergitaksid kiriku katust. Meie reisiseltskonnas tekkis arutelu, kas säärased esitlused, kus rahvast meelitatakse vaid „hittidega“, millel tihtilugu ei ole „päris“ orelimuusikaga mingit seost, ikka õigustavad ennast. Pidime tõdema, et küllap õigustavad- kui see veidikegi aitab orelit ja organisti elukutset populariseerida. Muide, Poolas on valdav enamus organistidest mehed. Tööpäevad on pikad, lisaks oreli esitlustele kolm-neli missat päevas, pluss uue repertuaari pidev omandamine. Loomulikult on tegemist suurepäraste mängijatega.Pikkadel autosõitudel (vahemärkus: Poolas on nüüd uued, harukordselt head teed!) ja õhtustel koosviibimistel tuli lisaks päeval nähtule jutuks olukord eesti kirikus ning organisti roll tänases koguduses. „Ma ei soovi olla ainult organist“, kõlas üks viimase õhtu mõtetest. Ning kellelegi ei tulnud lahti seletada, mis on selle töö tegelik haare. Tänutunne kordaläinud reisi ja toreda seltskonna üle jääb küllap veel kauaks kaiguma koraaliimprovisatsioonina kaunil Hildebrandti orelil- „Oh võtkem Jumalat suust, südamest nüüd kiita...“