Tegelikult ma ju lausa põlen armastusest nende kargete ja elujõuliste lillede vastu, aga et aastad lähiminevikust pole olnud elu lihtsaimaid, langes prioriteet tulpidega mässata vahepeal üsnagi tahaplaanile, mis on omakorda jätnud enamikust sortidest tänaseks järele vaid riismed.
Ega päris kõike ei saa muidugi keeruka eluperioodi süüks ka panna. Ka mu isikuomadused ei pruugi väga pikaajalist ühele või teisele hobile pühendumist toetada- kipun pikapeale tüdima ja soovin otsida või õppida jälle midagi uut.
Sel suvel ei jõudnud ma näiteks ära imestada, kuidas suutsin paar aastat tagasi ära renoveerida nii tohutu hulga Muhu aknaid! Võtsin nimelt ette vaid ühe suhteliselt tillukese akna ja küll mul oli temaga vaeva- no mitte ei viitsinud enam mässata! Muidugi tegin ta ikkagi valmis ja töö jäi ka ilus, aga tundsin teravalt, kuidas kunagine ind on täiesti otsa saanud. Mõte renoveerija lisaerialast, mida vahepeal tõsiselt kaalusin, langes niisiis ära.
Praegu kisub intensiivse sisemise põlemisega hoopis loomingu poole. Nii olen järk-järgult hakanud ellu äratama ja redigeerima oma vahepeal unustuse hõlma vajunud laule ja orelipalu, pühkinud tolmu luuletustelt ja päevikuilt. Veidi olen loonud ka uut. Lisaks olen hakanud lugema, kuulama ja üles tähendama põnevate inimeste mõtteid, otsides eelkõige ilu ja harmooniat. Värve. Elu on mind kuidagi endasse haaranud ja tema kaisutus on äraütlemata südantsoojendav. Seepärast jagubki ehk rohkem pilku ümbritseva märkamiseks.
Seepärast ehk taaskord see tulbipeenargi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar