pühapäev, 30. detsember 2018

Tasakaalutatud toitumine 2

Eile lendas kõik vastu taevast. Oli ju laste sünnipäev! Nojah, sel korral ei olnud küll tegu stressi tõttu ülesöömisega, pigem näksides "tiksumisega", aga veidi kahju oli ikka, et heas seltskonnas ununes kõik kirjapandu ära!
Täna hommikul toitusin rosoljest ja tordijääkidest. Tuleb tunnistada, et polnud suurem asi valik- kõht siiani liiga täis! Aga ehk saan õhtulpooliku jooksul endal "sabast kinni" ja söön siiski vaid tõelise näljatunde korral. Vennapoja sünnipäev on küll "ohuna" ees, aga vähemalt püüan.

10

Kummaline on see mitmike elu.
Kõigepealt olid nad kõhus. Külg külje kõrval. Koos.
Siis nad sündisid ja mahtusid esialgu oma 2500 grammiste kehakaaludega ristipidi ühteainsasse võrevoodisse. Ikka külg külje kõrval koos.
Seejärel saabus aeg magada kolmes kõrvuti võrevoodis. Kindlalt koos.
Järgnes suuremate voodite aeg. Aga ikka ühes magamistoas. Kõrvuti, koos.
 Olen mõnel harval korral küsinud, kas ei oleks ehk nüüd aeg eri tubadesse kolida. Igal korral olen tundnud eitava vastuse üle kummalist kergendust. Sest mõelda vaid, kui nad kolivad eraldi tubadesse- õige pea jõuab see päev niikuinii kätte- siis on see jäävalt nii. Ning sellest järgmine etapp on kolimine eraldi kodudesse...
Tean küll, et seda ainulaadset sidet, mis mitmikke kogu eluks saatma jääb, ei katkesta füüsiline eraldiolek. Ometi tundsin täna kolmes kõrvuti voodis magajate tekke kohendades, et praegune hetk võiks veel pikalt kesta...

reede, 28. detsember 2018

Tasakaalustatud toitumine 1

Mõningad reeglid: 
1) Toidukorrad ei tohiks olla nii harvad, et kõht ülitühjaks läheb.
2) Närvimineku ja näljatunde mõiste ei ole üks ja sama. Väsimuse ja näljatunde oma samuti mitte.
3) Kellegagi kokku saamine ei pruugi tähendada üheskoos söömist. Kõik sõltub minust.

Hommikul jõin klaasitäie vett sortsu õunaäädikaga ja tassi teed meega. Sõin avokaado-munavõiga leiva ja poole suurest tomatist. Kõht ütles ilusti ja selgelt, et on täis.
Viga ilmnes pärastlõunal. Meil oli emaga kokku lepitud, et lapsed söövad enne sünnipäevale minekut nende juures kõhu kartuliputru ja ahjuliha täis (teate küll seda sünnipäevade toidulauda!) Mulle tuli aga pool tundi enne vanemate juurde sõitmist kohutav nälg peale (Vt, punkt 1). Midagi polnud teha. Sõin suure tüki küpsetatud lõhet ja ema-isa juures jäi praad minust puudutamata (vähemalt suutsin seal tuvastada täiskõhutunde- väga tubli!) Järgmisena sõin killukese browni kooki, kui lastele sünnipäevale järele sõitsin. Selleks ajaks ei olnud mu kõht veel üldse tühi, aga ma ei tahtnud tegijat perenaist solvata. (Vt. punkt 3) Kui koju jõudsin, tundsin, et nüüd olen piisavalt näljane, söömaks ära ema poolt kaasa pandud lõunase toidu. Joss aitas ja seetõttu ei olnud portsjon liiga suur. Väsinuna haaras käsi autopiloodil mitmete näkside järele, aga eristasin näljatunde muude tunnete virrvarrist (Vt. punkt 2)
Homme peaksin menüüsse kaasama palju enam rohelist kraami. 

neljapäev, 27. detsember 2018

Häiritud toitumine

Mul ei jää enam muud üle, kui kapist välja tulla. Minu toitumine ei ole normaalne. Kasutan söömist stressi-, üleväsimuse- ja muredega toimetulekuks. Söön liiga palju, eriti õhtuti. Tunnen piinlikkust enda kohta ebanormaalselt suurte toidukoguste ja täiesti arutute valikute üle. Mul on peale söömist kõht vastikult täis. Mu kehakaal tõuseb aeglaselt, aga järjekindlalt. Ma ei oska ennast aidata. Mul ei ole seda probleemi kellegagi jagada, sest "minu vanuses ei peagi välja nägema nagu plikake" ja "see on mingi pseudoprobleem, sest teised ei näe mind sugugi ülekaalulisena."
Jajah, ka ise ei näe ma end hullult ülekaalulisena. Aga ma tunnen, et teen endale söömisega liiga ja see kestab juba päris pikka aega. Kohe kindlasti ei ole mul muundunud minapilt. Olen täiesti adekvaatses mures.
Tean, et ülesööjatele tehakse ränga raha eest koolitusi, mis aitavad neil nende toitumismustrit mõista ja murda. Mina aga hüüan täna ja praegu välja omaenda koolituse- siinsamas ja täiesti tasuta! Vaatame, mis selle keeruka probleemiga saama hakkab!

kolmapäev, 26. detsember 2018

Tagasivaade (järg)

Olen endas avastanud hapruse. Usalduse olukordade lahenemise osas. Ja suurema meelekindluse seista oma sisemise "pärisosa" eest.
Sain selle aasta algul ühe vajaliku ja päris valusa õppetunni osaliseks. Nimelt olen paljudelt inimestelt kuulnud õpetust, et teatud olukordades "tuleb eluga edasi minna". Mis suunas ja millises tempos seda teha soovitatakse, on siiani jäänud pisut selgusetuks. Olen nimelt üsna paljusid inimesi näinud tegevat peale "kukkumist" või "languseperioodi" liiga kiireid samme täiesti vales suunas, eemale neist väärtustest, mis elus tegelikult loevad. Vähemasti minu elus loeksid. Kahtlustan väga ühiskonna survet.
Tark ei torma.
Ja ometi hakkasin ka mina peatselt mööduva aasta hakul kobades liikuma suunal, mida arvasin end väga vajavat, uskudes viivuks tõsimeeli, et mõningad mööndused isiklikes tõekspidamistes ei loe midagi. Muidugi lugesid! Õige pea piruetitasin jaanuarikuise jäätunud elumere libedatel lainetel emotsionaalselt kiivakiskuvat soolokava (mille arvasin muide olevat paaristantsu!), kuni käkaskaela pikali prantsatasin, kuklasse puurimas mu nelja lapse imestunud pilgud. See on lugu, millest pigem vaikiksin- kui vaid nii tihti ei juurdleks, kuidas sain ma enesele võtta sellise rolli, mis pole mulle absoluutselt loomupärane! 
Libistan sõrmedega üle vanade elektriküünalde... mõned lambid annavad kahvatupunakat valgust, enamus jäävad aga süttimata. Avastasin hetk tagasi, et neil on veel, ühtedena vähestest, juures Kadrina vanavanemate kodu hõng. Mu süda kiskus hetkeks kokku. Tüdrukud hakkasid mu meeleliigutuse põhjust kuuldes haledalt nutma. Aga mina tundsin jälle todasama paitavat nukrust. 
Mul vedas, et vanaema oli just seesugune nagu oli. Ja vanaisa ka. Nad ei olnud kaugeltki ideaalne paar, aga moodustasid ometigi mingi kummalise terviku, mis minu lapsemaailmale pakkus just sel viisil vajalikku turvalisust. Kummaline. Istun praegugi mõtetes nende kitsa köögilaua ääres, vanaema toimetamas pliidi juures. Headust ja juttu jagub kauemaks. Ja suures toas on jõulukuusk. Kirjude nõuka-aegsete ehetega. Needsamad elektriküünlad...
Ma valetasin üle-eelmises lõigus, et sobimatu roll pole mulle loomupärane. Õigupoolest olen nii mõnegi säärase oma õlule võtnud ja lausa maratone läbinud. Samas ei ole ma kindel, et alustades algusest, oskaksin valida teisiti. Kõik mu valikud on tehtud südame järgi. Kui tunnistaksin need läbinisti valedeks, tunnistaksin valeks ka iseenda, kogu mind ümbritseva maailma ja selle lõputu hea, mis on mu ellu tulnud sobivais rollides, mida ei ole samuti vähe ja mis on kindlalt põimunud nende paari sobimatuga. Seetõttu loeksin õnne valemi toimimise teadlike valikute ja juhuslike vedamiste protsentideks viiskümmend-viiskümmend. Kõik ei ole enda teha.
Mulle meeldib tohutult jälgida Helist. Teda ümbritsevas maailmas võib olla täielik tohuvabohu, mingil müstilisel viisil suudab ta end sellest kõigest piisaval distantsil hoida, mõjumata ometigi ebaviisakalt kaugena või äraolevana. Minu "paitava nukruse" koha peal on temal täielik "chill". Tunnen, kuidas ta mind ja teisi me pereliikmeid armastab, toetab ja mõistab, kaotamata samas selles hoidmises hetkekski iseennast. Kuigi me ei ela üheskoos, on ta otsekui alati siin.
Ahjaa, lõpetuseks meenub üks suhteliselt ebameeldiv sündmus veebruarikuust. Kirjutasin sellest oma sõbrapäeva postituses. Just Helis oli see, tänu kellele jäid mul suuremad ebameeldivused kogemata. Helise tegutsemine õpetas mulle, et vahel lihtsalt tuleb teiste eludesse sekkuda. Küsimata. Nii möödaminnes. Aga midagi sellist suudab korda saata ainult tõeline Noor Daam.
Kokkuvõtvalt oli 2018. aasta põnev ja õnnelik. Minu ümber on endiselt fantastilised inimesed. Jumala õnnistus tundub olevat minuga igal päeval. Olen lõpmata tänulik.

Kui nüüd saaks veel... TANTSIDA! (Uusaastasoov)


laupäev, 22. detsember 2018

Tagasivaade

Mõtlesin, et heidan juba praegu tagasipilgu sellele hoogsalt viimast kuud käivale 2018. aastale. Tõsi, võimalik, et aasta sündmus on veel toimumata, aasta inimesega kohtumata, aasta nalja üle naermata ning aasta tegu tegemata- aga seda kõike saab ju siia ka hiljem lisada!
Esimese asjana meenub mulle 2018. aasta pikk ja imeline suvi. Meie perel möödus see, nagu ikka tavaks, kaunil Muhumaal. Sel aastal suvitas meiega esmakordselt ka väike Otto. Otto sünd liigitub ühtlasi vaieldamatult Aasta Sündmuseks 2018. Tema kaudu lisandus minu elu rollikaardile ka uus staatus.
Muhus oli mõnekuine Otto tõeline supelsaks, sukeldudes lainetesse lausa kolmes erinevas rannas- ja mitte vaid ühe korra!
Kolmikutest ma mitte ei räägigi! Nende tavaline taks oli kolm-neli ujumiskorda päevas, umbkaudu tund korraga. Ja ikka koos sõpradest naabri- kolmikutega. Mul ei ole sõnu jagamaks seda rõõmu, mida nägin kõigis kuues kriimulises ja päevitunud näolapis. Mõnu, mida tekitab pikkade suvepäevade jooksul üheskoos mängimine, siia-sinna tormamine, jalgrattaga kihutamine, heinapallidel turnimine või lihtsalt jutuvestmine, oli mulle kui emale tohutult südantsoojendav. Ma ju tean, et need suved ei unune.
Järgmisena meenuvad mulle sellest aastast mitmed kaunid reisil- olgu siis lastega Maltal, naiste matkaklubiga Türgis Lüükia radadel, neidudekoori klaverisaatjana Norras Bergenis või sõprade seltsis Korsika saarel. Reisid ei ole minu jaoks peaaegu mitte kunagi puhkus. Seetõttu ei püstitagi ma enesele küsimust, kas ma tahan reisida- ma lihtsalt pean reisima. See on eluviis, mida võib pealkirjastada kas "ärahüpeteks" rutiinist või muul sarnasel viisil, kuid mis on alati seotud ka füüsilise või vaimse pingutusega. Ilmselgelt minulik.
Matkad on samuti mõnusad. Uue servakese Valga- ja teise Võrumaad avastasime näiteks suvelõpu rattamatkal. Ja kus sai alles roobasteed mööda vuhinal alla orgu otse lehmakarja keskele kihutatud! Mis sest, et vale tee...

Kõigest eelnevalt kirjeldatust hoolimata on minus maad võtnud mingi eriskummaline üksindus. Füüsiliselt ei ole ma ju peaaegu kunagi üksinda. Aga see üksindus ei olegi füüsiline, vaid tuleb kusagilt minu seest, asetades mind mingile veidrale distantsile, otsekui vaatlejaks. Muide, see ei ole üldsegi ebamugav positsioon, vastupidi. Selles olekus on mu ümber õhku. Kui varem kogesin sageli üsna äärmuslikke emotsioone, siis nüüd tunnen väiksemal emotsionaalsel skaalal väga sügavaid tundeid. Minu tunnetele on tekkinud ruumi.
Näiteks olen avastanud paitava nurkuse. See on mu enda poolt välja mõeldud termin, tähistamaks armastuse seisundit, kui puudub selge armastuse objekt, on aga lõpmata palju inimesi ja olukordi, mis tekitanuna tänu-, imetlus- või heldimustunnet ja põimituna südantpitsitavasse igatsuse õrna loori peegeldab tagasi üliausat reaalsust, asetades sind ühtlasi iseendale arstiks, hoolitsejaks või aitajaks. Paitava nukruse seisundis ei ole eitust, kauplemist, eneseupitamist või kaksipidi mõtlemist.
Mina olen lihtsalt mina.
(järgneb)