esmaspäev, 31. oktoober 2022

Sosinad

Sügis on sadade sosinate aeg 
Pikkade harali näppudega oksad
Sosistavad viimseid lehti teele lennutades
Jumalaga

Hallide pilvede summutatud nuuksed
Tilguvad taevast maapinna poole
Sabades udukangast kootud 
Jahedad sallid

Poriste põldude kohalt
Haihtuvad hämarusse
Kähehäälsete vareste mustjad parved

Õhus lehvib lahkumise pinevus
Jumalaga, sosistab maapind
Jumalaga, kajab kahvatu kuu

Pilveräbalaid pillutav tuul
Huulil uttu sumbunud ulg
Puhub kuuldavaks üksikud oiged
Nähtavaks hääletu ägamise

Lummav väsinud loodus

neljapäev, 27. oktoober 2022

Südameasjad

 Mina küll tihtilugu ei tea, kes ma sisimas, päris sügaval hingesopis ikkagi päriselt olen. Olen vanuse ja elukogemuse kasvades, samuti teraapiatöö arvukate juhtumite valguses ning kiriku konservatiivsema ja liberaalsema suuna vahel pendeldades hakanud suhteid ja olukordi vaatlema üha rohkematest tahkudest; ja mida rohkem eri vaatenurki avaneb, seda paindlikum ja arusaajam kipun olema - nii iseenese, kui teiste suhtes. Samas tekitab säärane vaatenurkade paljusus aeg-ajalt hirmuäratava segaduse, kohati lausa kurnatuse tunde, sest kõigemõistmise foonil kipuvad mõnikord hajuma ka piirid, mida inimestena vajame, kuna meie eetikanormid ja maailmatajumine on siiski ääretult erinevad. Küllap on igaüks taibanud, et teatud olukordades võime ka ise piire enesele sobivas suunas nihutama hakata. Mina olen seda küll teinud. Küllap teisedki. 

Piisavalt olen olnud ka olukordades, kus peaksin oma valikute eest nn üldsuse ees mingit vastutust kandma, st tajun ootust tegemaks nii, nagu minult eeldatakse. Mõningate juhtumite korral on selleks ehk õigustustki - olen piisavalt palju olnud olukordades, kus täna tunnen üht- ja homme tajun hoopis teistmoodi, saa siis sellisest aru! Aga tuleb mõista, et tegu on lihtsalt arusaama eri tahkudega, mis oma palgeid ükshaaval päevavalguse poole keeravad, kõigil oma eluõigus. Needsamad, millest esimeses lõigus juttu. 

Keegi väljaspoolt ei taju samu nüansse, mis mängivad kaasa minu sisemuses, mu hinges. Tõsi, seda võidakse küll märgata, kas üht- või teistmoodi tajumine tuleb mulle enesele kasuks või kahjuks, kuid paraku on seegi vaid pinnavirvendus, tõelise mina sügavate hingesoppide peegeldus. Kasu- või kahjuarvestus saab toimuda hoopis hiljem, kui kahtlused olukorra või suhte õigsusest või mõttetusest täielikult kõrvaldatud. 

Toon näite. Mu lahutus kestis päris pikka aega. Selle aja vältel kostis kaasteelistelt palju arvamusi, valdavaks jäi mõte, et see samm pidanuks juba ammu tehtud olema. "Selja sirgu löömise" motiiv tõi esile minu võimaliku nõrkuse ja jõuetuse asju lahendada. Olen nõus. Ega nood arvamused tühja koha pealt tulnud. Olin pikka aega ääretult keerukates situatsioonides. 

Ühest küljest tahtsin koheselt kogu kupatuse jalaga laiali lüüa ja minema kõndida. Kohe, kui mul selleks jõudu oli. Teisest küljest oli mul tohutu hirm, mis siis ikkagi saab, kui lahutan. Lapsed olid ju alles väikesed. Kolmandast küljest, kui inimesega aastaid koos oldud-elatud, kuulub isegi lõpu juurde mingi õhkõrn usk imesse - et äkki hakkab kõik uuesti laabuma. Haigetsaanud armastus, kui soovite. Neljandaks, tahtsin kätte maksta, vastu teha, juurdlesin aeg-ajalt, kuidas oleks kõige parem. Viiendaks, pelgasin seista läbikukkununa oma pere varemete veerel, kuigi teadsin, et kokku kukub ta niikuinii. Kuuendaks, tundsin, et veel ei ole õige aeg. Ja nii edasi. 

Lähikondsetele oli mu olukord nähtav vaid osaliselt, peamiselt mu enese suu läbi. Vaagisin seda aastate jooksul tuhandeid kordi, arutasin ühe ja teisega, järasin teemat mitmest otsast korraga. Teadsin, et säärane elu tuleb lõpetada. Ometi viivitasin. Mis oli lõpp-kokkuvõttes õige otsus. Minu toetajate nõuannetest hoolimata.

Süda ei valeta. Südant ei saa ka sundida. Niikaua kui süda muutuse stardipauku ei anna, pole muutus võimalik. Õigemini - see on võimalik mingil määral, aga need sammud on imepisikesed, märkamatult jõudu koguvad. 

Süda ei valeta ka ses mõttes, et tegelikult ta ütleb, mis on õige ja millal on õige aeg. Oleksin ma rapsima hakanud, oleks too lugu minu jaoks hoopis kehvemini lahenenud. Ootamine tasus ära. 

Päris rahu pole ma aga selle teemaga siiani teinud. Just seoses oma elus toimuvaga on tekkinud mööndused mu isiklikus tunnetuses, arusaamades. Valime oma elu partneri tavaliselt üsna varases nooruses, ilma igasuguse elukogemuseta. Miks osadel läheb see õnneks, teisel osal aga mitte? 

Kas tõesti vajavad minu isikuomadused nii palju adrenaliini, põnevust, spontaansust, et pikk, elukestev turvaline abielu ei olekski mulle sobinud? Küllap ikka oleks, kui ma saanuks end turvaliselt tunda. Just mina olin see, kes hambad ristis lahendusi otsis ja lahutust mingiks võimaluseks ei pidanud. 

Kuna praegu saan oma eks-abikaasaga hästi läbi ja oleme ülalmainitut tagantjärgi ja rahuseisundis kordi hekseldanud, ei pretendeeri kirjapandu muule, kui teema näitlikustamisele. 

Lähme edasi. Kui olin juba “turvalisest sadamast lahti köidetud”, sai hakata juhtuma ka muud. Ühest küljest oli ju kõik uudne ja vaat et toregi, aga taaskord kerkis esile seesama küsimus - kes ma olen? Kas inimsuhted, mida nüüd sõlmisin, ongi minu väärtushinnanguile vastavad? Kas ka see suhe, mis on andnud ja võtnud, et vermed taga? Lähikondlaste nõuanded: lõpeta ära, jäta maha, löö selg sirgu ei aidanud ka seekord. Ja jällegi petturi tunne. Tunne, et ma ei seisa inimeste ootuste kõrgusel. Olen justkui saamatu, oma minata. Tean, et olemata minu sees, tundmata minu tundeid, ei saa seda kõike väita. Ometi tundsin süüd. Mis sest, et südant ei saa sundida. Mis sest, et ka sellel lool on tohutult eri tahke. 

Südameasjad on nii keerukad. Kui olen end juba mingil viisil avanud, (aga avamata ma olla ei oska), oleks justkui kõigil õigus oma arvamusele. Mu elu ja valikud kannaksid avalikkuse pitserit, mille juurde kuulub vaikimisi nõuannete kuulamine ja nende järgi tegutsemine. Ma ei ole enam iseenda oma. 

Õigeid vastuseid on mitmeid. Seda peaks alati silmas pidama. Ja lubama igal inimesel enesel tema jaoks õige vastuseni jõuda. Isegi kui ta tundub lõputult pendeldavat meie jaoks täiesti valede vastusevariantide vahel. See on tema elu, me ei tea kõiki nüansse. Ka halvast võib mingil määral kasu olla. Võibolla ei ole veel lihtsalt õige aeg. Võibolla mängib rolli midagi muud. Peame usaldama, olema kõrval, mitte andma hinnanguid.

Südameasjad on samas imeilusad. Nad keerlevad, sulguvad ja avanevad nagu klaasikildudest kujundeid moodustav kaleidoskoop. Seisad, vaatad ja ahhetad. Harva on olemas kõige täiuslikumat, kõige ideaalsemat kujundit. Ka inimese elu on nagu mustrite jada. Kõik võib olla õige. oleneb, millist tahku vaadata. Kõik võib, aga ei pruugi. Seda peab küll otsustama inimene ise. Teised saavad vaid toetada.



pühapäev, 16. oktoober 2022

Teater

 Kirik ja teater ulatasid teineteisele käe. 
Ruumi kostis väljas tuuseldava sügistuule ohkimist. Rasked piisad trummeldasid aknaplekki, mõni koltunud puuleht kleepis oma silmnäo, otsekui maski märjale aknaklaasile ja libises omaenese raskusjõuga kurvalt allapoole. Dekoratsioonid ja helikujundus olid tõepoolest esmaklassilised. Napid, minimalistlikud.

Sees oli segaste tunnete virrvarr. Ma ei teadnud, kui palju olen osatäitja, kui palju helikunstnik, kui palju pealtvaataja - vahel on ka publik imelikele kohtadele istuma paigutatud, you never know. Tahtsin vaistlikult haarata selle järele, mida olin siia tegelikult kogema tulnud, õhk aga võbeles vabast improvisatsioonist. Mis kandis omakorda minimalismi erinevaid varjundeid. Vähem vaimulikku sisu.

Rahvast nappis. Seetõttu tuli kõik eriti hästi esile. Lavastuses kasutati käepäraseid rekvisiite. Näiteks piiblit. Armulaua karikat. Puhtaid, valgeid linikuid. Tekst ei olnud oluline. Seda esitati niikuinii võõrkeeles. Oluline oli välja tuua kirikuõpetaja olemus - see, kelle poole peaksime pelgalt tema ametinimetuse tõttu koogutama. Oi, kuis too näitleja oskas selle välja mängida. Täiesti üle võlli! 

Kirikuõpetaja oli nagu väljas puid rüüstav tuul. Esmalt uinutas pehme sõnamulinaga, millest nagunii keegi aru ei saanud. Publik võbeles monoloogile sügislehtedena kaasa. Ja siis toimus plahvatus. Tormi-iil. Nii need lehed lahti paiskuvadki, jõudsin veel õudusega mõelda. Patune kõdu, osatasin hirmu katteks otsa. Ja siis mattus kõik pimedusse. Tühisuste tühisus!

 Hõige oli tulnud täiesti arusaamatus kohas. Kõik hoidsid mõttes oma kirikupingi seljatugedest kinni. Mina libisesin vaikselt põrandaprakku, ise pomisedes "ei usu, ei usu, ei usu". Who cares, mida sa usud! Tema on seal altaris paika pandud. Näitleja. Püha amet.

Hõiked saavutasid viimaks korrapära, kehastudes järk-järgult nätsumullideks ja lennates mööda saali laiali. Kui tuli koraali koht, küünitasin vaatama, kes on organist. Polnud seal kedagi. Keegi ei laulnud ka, aga üks kiljus. Kiljumine on kaasaegses lavastuses hea käepärane võte olla eriline. Kiriku kontekstis pole kiljumisel mingit iva, aga eks me peamegi arhailise maailma tänapäevasega ühendama. Sõnumil on kandvus vaid iseärelikul moel. Nagu siin - kiljatus ja lõhkiplaksuv nätsumull. Kiljatus ja uus plaks. Pliks- plaks, pliks- plaks. Braavo, elagu improteater!

Armulaua lõik tekitas uduvine-tunde. Ühest küljest ei tehta nagu sellise asjaga nalja. Teisest - kui kaasa ei mängi, jääb õhku liiga palju küsimusi. Otsustasin, et täidan lihtsalt rolli. Seisan, kui nii on ette nähtud. Võtan ja söön. Söön lihtsalt ära. Näitlejad peavad mängima palju keerukamaid osi. Isegi surnuid. Vaimuhaigeid. Mis mul häda siin seista. 

Minuga koos võtsid einet ka kaks koera. Üks tume, teine hele. Hiigelsuured ja aplad. Teatri seinad ja antiiksed uksed olid juba eelnevalt nende küünejälgi täis kriibitud. See oli otsekui etenduse reklaam, hingus, mis tabab juba sisenemisel. Ispitsiendi hea töö. Sestap ei hakanud ma loomakeste vaga vaimu kahtluse alla seadma. Julgesin isegi liigutada, kuigi tavapärasest veidi ettevaatlikumalt, et nood ehmatusest haukuma pistes mu õlule ei kargaks. Loomaarmastuseta tänapäeval välja ei vea. 

Varsti oligi läbi. Õues jätkus tavaline sügisilm. Harvade puhangutega. Tulemuse üle väga ei arutletud. Kirjutatagu siis retsensioon, kui midagi öelda. Mõned asjad peavad küsimatagi paigas olema. Näiteks - kas olla või mitte olla...


pühapäev, 9. oktoober 2022

Erna retked

 (Kirjutatud matuseks)

Iga aasta 3.jaanuaril, umbes 25 aastat järjest, toimus meil Erna retk. See kuupäev oli kindlalt ära broneeritud ja mäletan, et ainult sel aastal, kui mul viis päeva varem olid sündinud kolmikud, oli see mitteilmumiseks piisav põhjus. 
Erna retkeks tuli põhjalikult ette valmistada. See polnud niisama külaskäik, vaid sisenemine kaunite kunstide maailma, kuhu oli põimitud lugude jutustamise kaudu rikkalik ajalugu ning musitseerimise võtmes eriline tänapäev. 
Valisime alati hoolikalt lilled, suupisted ja veini. Söömine-joomine ja vestlemine vaheldusid klaverimänguga. Erna mängis ise ja innustas kõiki teisigi. Ilusat muusikat jagus alati rikkalikult. 
Erna ütles meie kohta “minu trio”. 
Algusaastatel olime arglikud ja ebakindlad. Teietasime ja eriti eredalt mäletan lugu esimesest Erna retkest, mil mu teetassi sattus magustajaks ilmselgelt midagi muud, kui suhkur. Ma ei julgenud seda Ernale öelda. Kui ta nägi, et ma oma tassist ei joo ja selle kohta aru nõudis, viipasin kohmetult ühele hõbedastest topsikutest ja tema hüüatas seepeale: “Taevake, kes siis tee sisse soola paneb!” 
Edasi läks aga lihtsamaks. Meie sõprus süvenes ja Erna pidas meie elukäigul hoolikalt silma peal. Igal aastal pidime põhjalikult rääkima, kuidas läheb isiklikus, kuidas tööalases elus. Tal oli asjadest oma arvamus, mida ei kõigutanud miski. Ometi tundsime alati, et olime tema poolt hoitud ja armastatud. 
Mäletan paljusid Erna ütlemisi ja nõuandeid elu, aga ka minu elutee käänakute kohta. Kõige kirkamalt meenuvad sõnumid, mida ta lausus läbi minu klaverimängu:
“Rohkem pianot! Ära ometi kiirusta! Kuula ära! Rahu!”
Need nõuanded kehtivad minu kohta igas eluvaldkonnas. 
Kummaline on mõelda, et nüüd hakkavad Erna retked toimuma Raja tänava asemel Metsakalmistule. Mälestus Ernast ei unune aga iial.

laupäev, 8. oktoober 2022

Ihualasti

Ihualasti astun ma välja 
iseenese silmaveest,
merelainete vahused väljad 
kattevarjuks mu taga ja ees,
hing on peegelsile ja paljas, 
verevermeis ehk süda küll näib,
aga vaim püsib virge ja haljas, 
ajavoogudes kahlamas käib.

Ihu märjaks sai soolase veega, 
veidi valus ta katmata pind,
pisut teistmoodi tuulise teega
kutsub lootus ja armastus mind.
See, mis oli, las jääb seljataha,
upub pisaramerre ja kaob,
kukub tükkideks kivile maha,
iseenesest kindluse laob.

Muud ei olegi tahta ja tunda,
kui see jääv, mis on Jumala and.
Ära kistud või uhutud randa
mille nimel kord kannatand,
mis ei väärigi pisaraid, nuttu,
sest vaid kiindumus väärtuse lõi.
Tahaks helitult haihtuda uttu,
uueks sündida, armuda ruttu.
Kuid ei tea veel, kas suudan ja võin…

kolmapäev, 5. oktoober 2022

Õpetajate päeval Õpetajale


Sa lendasid täna ära.
Kogu taevalaotus on täis hanede hõikeid. Ka nemad lendavad. Et tulla kevadel tagasi. 
Aga Sina ei tule enam siia tagasi. 
Sügislehedki lendavad tuules. Nad on kirjud ja kaunid, kuid neid ei ole kauaks. Talv heidab nende üle jäise teki ja kevadeks on nad kadunud. Et anda ruumi uutele.
Sina olid peaaegu terve sajandi. Su elu oli kirju ja rikkalik nagu päikesepaisteline sügispäev. Sinus oli jõulisust ja kuraasi, aga seejuures olid Sa tõeline daam. 
Sa lendasid täna ära. Ma pidin lähipäevil tulema, aga ei jõudnud. Elus kipub see ikka nii olema, et me ei jõua...
Neid kordi, kus jõudsin, oli samuti palju. Need olid toredad hetked muusika ja inspireerivate inimeste seltsis. Sinu juures kodus, maalide keskel.
Mäletan paljusid Sinu ütlemisi ja nõuandeid. Elu kohta üldse, aga ka minu elutee käänakute kohta. Aga kõige enam mäletan sõnumeid, mida laususid mulle läbi minu klaverimängu:
“Rohkem pianot! Ära ometi kiirusta! Kuula ära! Rahu!”
Need nõuanded kehtivad minu kohta igas eluvaldkonnas. 
Täna mängin Chopini. Vihmapiiskade prelüüdi. Vaikselt, väljapeetult. Kuulan iga nooti, laulan välja iga fraasi. Panen muusikasse kõik, mida mulle õpetasid. Küllap helised ka Sina kaasa…
Tuhat tänu Sulle, armas Õpetaja!
Ilusat lendu taevalikku muusikasse!

esmaspäev, 3. oktoober 2022

Haned läinud


 Eile õhtul käisin saunas. Peale leili on mul kombeks minna välja verandale jahtuma. Sel ajal on juba pime, aga ma ei süüta kunagi verandal mingit valgust. Lasin eilegi tuuleõhul oma kuuma ihu peale puhuda ja tunnetasin sügise niisket ja karget hingust. 

Eilne õhtu oli väga eriline. Minu pea kohal pimedas sügistaevas käis vilgas elu. Haned lendasid üle. Parv-parve haaval. Nende pisut traagilise alatooniga kaagatusi oli täis kogu õhk. Kuulasin ja mu süda tõmbus kokku. Jälle üks suvi läinud... jälle see lõputa hall aeg tulekul...

Teate, mulle ei meeldi see mõte. Üha vähem meeldib. Praegu on oktoobri algus. Aprilliski veel võib olla lund, ja sooja eikusagil. Aga mida saan ma teha? 

Ometi oli ses õhtus ka ilu. Need kaagatused olid nii lõpmata kaunid. Usun, et seda olid linnudki oma tugevate ühtlaste tiivalöökide ja sooja peksleva südamega. Ikka omade keskel. Ikka-ikka lõuna poole. Kui ma kujutlen seda pilti pintslitõmmete läbi, oleks see sügavsinistes öötoonides, sekka mustjat ja rohekat. See oleks linnutee, valkjas tähejutt taga. Imede ime. Ja kõige suurem ime on see, et linnud teavad täpselt, kuhu lennata.

Ma saan hästi aru, miks need haned just eile õhtul nii häälekalt lahkusid. Juba täna on nii lõpmata külm. Sellele õhule panin nimeks jäine hingus. Tean, tean, ta on mu vana tuttav. See, keda väga teretada ei taha ja kelle eest ummisjalu põgenen. See, kes pigistab jäiselt nii südant, kui kätt. Kunagi meelitas ta mu enesega kaasa, lubades kokku puid ja maid, et siis tasapisi surnuks külmutada. Vaevu õnnestus põgeneda. Hingel on siiani külmakahjustused, ülekantud mõttes muidugi. Nüüd tean olla targem. 

Mu kamin on usaldusväärsem kamraad. Villastes sokkides jalatallad ta küljel ja raamat pihus - vaat see on õige turvatunne. Las külm teeb seal väljas oma vigureid. Näh, vahtragi punasega üle kallanud!

Aga mina õue ei lähe. Mkmm! Juba küllalt kannatatud.

pühapäev, 2. oktoober 2022

Muljed luuletamisest

 Täitsin oma lubaduse ja kirjutasin septembris iga päev ühe luuletuse. Algul oli see põnev, alates kümnendast päevast muutus raskeks ka. Kahekümnenda päeva paiku oli aga juba luulerütm käes ja asi tuli lihtsalt ära teha. Isegi viie Veneetsias veedetud päeva jooksul leidsin selleks võimaluse ja aja. Nii sündis näiteks üks luuletus kirikus, teine aga lausa laeval püsti seistes ning ühelt saarelt teisele sõites. 

Luuletuste kvaliteet ei ole minu hinnangul ühtne. Mõnel päeval lippas sulg paremini, mõnel tuli tekst lausa “välja imeda”. Oli ka kordi, mis algselt loodu kustutasin ja uue kirja panin. Ühel korral jäin avaldamisega päeva võrra hiljaks, aga enamus sellest luuletusest oli siiski õigel päeval valmis ja ootel. 

Need luuletused on tihedalt seotud minu eluga, kuid palju valupunkte esitan ülekantuna looduslüürikasse ja eksistentsiaalsetele teemadele. Mulle meeldib kirjutada armastusest, naiseks olemisest ja suhetest, leian, et seal on oluline mitmekesisus, haaratus ühest või teisest vaatenurgast. Eks päeva meeleolugi ole teravalt tunda. 

Lõppkokkuvõttes leian, et võin selle challenge’i lugeda kordaläinuks. Paljud toetavad mind kogu südamest. Mulle tõesti meeldib kirjutada, aga olen üsna ebakindel. Samas ei juurdle ma kunagi, kas olen halb või hea. See olen mina ja mõni luuletus lihtsalt on palju parem, kui teine. Saan end võrrelda vaid iseendaga. 

Sügis on inspireeriv aeg. Loominguga tegelemine on nagu meditatsioon. Hoiab ära ja ravib kurbi mõtteid. 

Minu kõht

Täna kirjutan oma kõhust. Kõhust, mis on saanud teenimatult suurt kriitikat. Ja väga vähe kiitust.

Figuuriga ei ole mul kunagi erilist muret olnud. Mind on õnnistatud peene kondi ja pigem kõhna kehaehitusega. Peeglist vastuvaatav on mulle üldjoontes täitsa vastuvõetav. Noh, viimasel ajal siiski mõningate mööndustega.

Kui kolmikuid ootama jäin, see oli siis veidi enam kui 14 aastat tagasi, hakkas mu kõht koheselt kiirelt kasvama. Mäletan, et juba augustis küsiti minult, millal sünnitan, tähtaeg oli ometi lausa jaanuaris, korraline keiser detsembri lõpus. Oktoobris paistis mu kõht hiiglaslik. Julgelt nagu lõpurasedal.

Sel ajal hakkasid kõhule tekkima esimesed “triibud”, venitusarmid ehk striiad. Neid muudkui lisandus. Kõhu kasvades muutusid nad punaseks ja hakkasid sügelema. Raseduse lõpus oli mu hiiglaslik kõht üleni punasetriibuline. 

Midagi ei aidanud. Kõhunahk oli lihtsalt nii viimase piirini pingul. Ega ka siseelundeil parem seis polnud. Need olid täiesti kokku pigistatud. Ikka selleks, et pisikestele ruumi teha. Ma ei saanud õieti süüa, sest täiskõhu tunne tekkis koheselt ja kõhukinnisus vaevas igapäevaselt. Käisin iga netukese aja tagant pissil, sest põis ei saanud normaalselt täituda. Hingeldasin väiksemagi pingutuse peale, sest täiel rinnal sisse hingata oli võimatu. Isegi rinnakorv, eriti see osa, kus roided kohtuvad, tundus olevat totaalselt valesti. Minu kõht oli järjest hiiglaslikum. 

Naine on loodud kandma üht last korraga. Oodates kolmikuid, oli kõik hoopis teistmoodi. Ühel heal päeval ei mahtunud ma näiteks enam oma autorooli. Mingil ajal ei saanud iseseisvalt saapaid jalga ja pidin käime kingadega, mille kannaosad lääpa tallatud. Ühe tuttava käest sain laenuks hiigasuure jope, paraku pruuni. See kõik pani mind ennast äärmiselt ebanaiselikult tundma, seksikusest ei hakka mitte rääkimagi. Olin nagu mingi suur monstrum. Teistele pakkus mu muundunud keha suurt põnevust. Minu jaoks oli aga asi naljast kaugel. 

Lõpuks jõudis kätte laste sündimise päev. Uskuge, ma lugesin enne plaanilist keisrit mitte tunde, vaid minuteid! Olemine oli täiesti ilmvõimatu, seda nii istudes, lamades, kui seistes. Minu eesmärk oli aga eelkõige sünnitada terved lapsed, kes ei vaja peale sündi nädalate pikkust ülesturgutamist. Muidugi ei sõltunud see ju ainult minust, aga olen oma kehale siiski ääretult tänulik, et ta minuga koostööd tegi ja nii võrratult vastu pidas.

Keisrilõige toimus kohaliku seljasüstiga, mis tähendab, et olin kogu protseduuri vältel täiesti ärkvel. Oma arust sain vabalt ka varbaid liigutada, kuid see võis olla ka pseudotunnetus. Kõhu lahtilõikamine tundus kanga lõhkirebimisena. Igatahes käis kõik väga kiiresti ja lapsed sündisid siia ilma paari minutiga. 

Peale ühte päeva intensiivis ja vereülekannet sain minna tavapalatisse. Seal sain end esimest korda pealaest jalatallani üle vaadata. Minu kõht nägi välja selline, nagu oleks veel üks laps sinna sisse jäänud. Niisiis, üheksas kuu. Mu rinnaku alumine osa oli paindunud väljapoole, alumiste roiete kokkupuutepunktis oli kompamisel tunda inetu mügarik. Õnneks tõmbas see pikapeale tagasi. Nagu ka kõht. 

Peale pikaaegset tagasitõmbamist nägi mu kõht välja nagu tühi jahukott- õnnetu ja kortsus. Valged triibud peal. Olin selle peale väga jahmunud. V. arvas, et võiksin selle ilulõikusega kenaks korrigeerida. Millegipärast vihastas selline väljaütlemine mind väga. 

Ometi hakkasin oma kõhtu häbenema. Sedasama, mille varjus mu kallid lapsed said nii pikalt kosuda ja kasvada, et neid loeti täiesti ajalisteks beebideks. Minu meelest oli mu kõht lihtsalt kole. Teda tuli hakata peitma.

Ma ei kandnud kuni üle-eelmise aastani bikiine. Ainult trikood. Mitte keegi ei tohtinud seda "õudust" näha. Lahutus lisas ebakindlust veelgi - milline uus mees sooviks endale nii koleda kõhuga naist!

Õnneks tuli mu arusaamisesse muutus. Tuli järk-järgult ja tagasilöökidega, aga tuli. Ühtäkki hakkasin taipama, et just kõht on see minu kehaosa, mille üle peaksin tundma kõige rohkem uhkust. Just kõht on ära teeninud tunnustuse. Ta on ilus just sellisena. Veidi armilise ja väljaveninuna. Minu kõht oli mu laste kodu enne nende sündi ja ta pidas selle katsumuse vastu! Taipasin korraga, et mu kõhul polegi midagi viga!

Ostsin sel aastal väga ilusad bikiinid. Kannan neid uhkusega. Ma ei ole kahekümne aastane sünnitamata naine. Olen naine, kes on ilmale toonud kolmikud. Ma ei tohi seda unustada. Ma tohi ennast piitsutada. Ja mis kõige tähtsam - ma ei tohi öelda oma kõhu kohta midagi halvustavat. Ta on just sellisena kaunis. Just sellisena. Ja kusjuures - mõtlesin ikka täiega üle! Ise uskusin ka...