Trio sai üleeile üheksa. Kahjuks (kuid üsna loogiliselt, vaadates üldist tendentsi) on ka meie peres ilmnenud sellele eale iseloomulikud "kasvuraskused" mitteaktsepteeritava sõnavara kasutussevõtu ning sellega seonduvalt süütuse ja hingepuhtuse tasandilt seksuaalsuse ebakompententse teadvustamise tasandile nihkumise suunas, millega tuleb siis nüüd tegeleda.
Enne aga, kui sellest peenetundlist käsitlemist vajavast teemast tõsisemalt kirjutan, jutustan ühest naljakast seigast Selveris:
Loviisa: miks müüakse toidupoodides kondoome?
(Selge. Nad siis nüüd teavad, et sellised asjad on olemas)
Mina (sõnu otsides): Noo... sellega on nii, et kui inimesed teineteist armastavad, siis nad seksivad vahel ka nii, et lapsi ei sünniks... Eks toidupoest saab need kiiresti kätte.
Joss (vestlusse sekkudes): Kas issi ostis ka toidupoest kondoome?
Loviisa (kiirelt ja pahaselt): Loll! Muidugi ei ostnud- muidu poleks ju meid!!!
pühapäev, 31. detsember 2017
pühapäev, 24. september 2017
Meres
Eile oli esimene sügispäev, aga kolmikud ei soovinud veel suve käest anda ja otsustasid minna merre ujuma. Leppisime küll eelnevalt kokku, et "ainult jalgupidi" ning trikood ja ujumispüksidki olid kaasas vaid dressipükste märjakssaamisest hoidumiseks, aga nagu ma juba aimasin, andis "ainult jalgupidi" üsna pea oma võimu mere ürgsele kutsele ning minul, kaldalolijal, jäi üle vaid hõlmad veelgi rohkem koomale tõmmata, et oodates jahe ei hakkaks.
Kui ujutud ja riietatud, olime jube peaaegu pääsenud auto sooja rüppe. Seal aga ilmusid reeturlikult silmapiirile kaks uhket meresõidu-masinat, kui tsiteerida laulu "Viire takka". Need massinad (kui hääldada veel mu kadunud vanatädi kombel) tähendasid aga kogu mu püha kojumineku-ürituse untsuminekut- olime nimelt Pikakari rannas, kuhu loetud minutid peale laevade möödumist rulluvad sellised laevalained, et anna olla. Kaks laeva tähendasid niisiis kahekordseid laineid!
Pika mokaga andsingi laintevaatluse-loa. Aga ainult kaldal, manitsesin! Mis te arvate- kui kogu lõbu pihta hakkas ja jõuliselt vahused lained kallast rammisid- kas nad püsisid rahulikult kaldal? Õige vastus on EI! Õige vastus ajas mind nutma ja naerma korraga- esiteks vettisid läbi jalanõud, sest lainete eest ärahüppamises ei oldud piisavalt käbedad. Seejärel said soolast merevett tunda dressikad, kohe täies pikkuses. Ning lõpuks võttis oma osa ka ülemine ots, kuid muidu!
Töö oli kiire ja korralik. Lainete raugedes korjasin lastepundi autosse, reguleerisin salongi temperatuuri kahekümne seitsme peale ja sõitsime koju.
Loo moraal- trikoo ja ujumispükste olemasolu ei määra midagi. Jah, nendega käidi ujumas, aga paraku see liigutus dressipükse ei säästnud. Mitte midagi ei säästnud! Kõige viimased olid autoistmed...
Kui ujutud ja riietatud, olime jube peaaegu pääsenud auto sooja rüppe. Seal aga ilmusid reeturlikult silmapiirile kaks uhket meresõidu-masinat, kui tsiteerida laulu "Viire takka". Need massinad (kui hääldada veel mu kadunud vanatädi kombel) tähendasid aga kogu mu püha kojumineku-ürituse untsuminekut- olime nimelt Pikakari rannas, kuhu loetud minutid peale laevade möödumist rulluvad sellised laevalained, et anna olla. Kaks laeva tähendasid niisiis kahekordseid laineid!
Pika mokaga andsingi laintevaatluse-loa. Aga ainult kaldal, manitsesin! Mis te arvate- kui kogu lõbu pihta hakkas ja jõuliselt vahused lained kallast rammisid- kas nad püsisid rahulikult kaldal? Õige vastus on EI! Õige vastus ajas mind nutma ja naerma korraga- esiteks vettisid läbi jalanõud, sest lainete eest ärahüppamises ei oldud piisavalt käbedad. Seejärel said soolast merevett tunda dressikad, kohe täies pikkuses. Ning lõpuks võttis oma osa ka ülemine ots, kuid muidu!
Töö oli kiire ja korralik. Lainete raugedes korjasin lastepundi autosse, reguleerisin salongi temperatuuri kahekümne seitsme peale ja sõitsime koju.
Loo moraal- trikoo ja ujumispükste olemasolu ei määra midagi. Jah, nendega käidi ujumas, aga paraku see liigutus dressipükse ei säästnud. Mitte midagi ei säästnud! Kõige viimased olid autoistmed...
laupäev, 23. september 2017
Lõputa hommik
unistuste lõputa hommik
on kohustuse külmad varjud
surunud sügavale seinaprakku
voodi poolt vaadatuna
õnneks ei paista
õnneks on vaja
vaid osa harjumusest
hoolikalt välja sirutada
sillutamaks ajatu asjaajamine
igavese rahu ja lootuse
teetähiseks
on kohustuse külmad varjud
surunud sügavale seinaprakku
voodi poolt vaadatuna
õnneks ei paista
õnneks on vaja
vaid osa harjumusest
hoolikalt välja sirutada
sillutamaks ajatu asjaajamine
igavese rahu ja lootuse
teetähiseks
laupäev, 16. september 2017
Kodus
Mulle meeldib kodus olla. Mulle meeldib lihtsalt kodus olla. Mulle meeldib, kui mul on kodusolemise jaoks aega. Mulle meeldib, kui ma ei pea kodus olles kella vaatama, tundes aja survet peatseks väljaminekuks. Mulle meeldib, kui mulle keegi kodusolemise ajal ei helista. Mulle meeldib, kui keegi ei avalda soovi mu kodusolemise aega millegi muuga täita. Mulle meeldib mu kodusoleku ajal tunnetada neid inimesi, kes siin minuga elavad. Mulle meeldib, kui ka neile kodus meeldib. Mulle meeldib teadmine, et pere ja kodu on elus vaieldamatult esikohal.
Aga mul on ka väga toredad sõbrad ja kolleegid. Mulle meeldib väga nendega aeg-ajalt kohtuda. Mulle meeldib kuulata ja rääkida. Maailma asju arutada. Erialalistel teemadel vestelda. Milleski targemaks saada. Või ka niisama lobiseda. Tunda, et olen ühes või teises seltskonnas oluline.
Samuti on mul suurepärased erialad. Orelimäng ja teraapia täiendavad teineteist ideaalselt. Mul on kummagi jaoks tohutult palju häid ideid. Naudin aega, mil pühendun südamega emmale-kummale.
Probleem on vaid see, et mul on tohutult raske leida balanssi. Kui kujundlikult kõneleda, seilab mu laevuke aeg-ajalt elumere lainetel üsnagi sinka-vonka, kaldudes liialt kord ühele, kord teisele küljele. Tean, et peaksin ise purje ilmale sobivaks sättima, mitte ootama hinge kinni pidades tormide vaibumist. Ka otsus ajutiselt sadamasse seilata ei tohiks tähendada läbikukkumist.
Mulle tõepoolest meeldib väga kodus olla.
Ja õõtsumist ei kannata ma kohe üldse!
reede, 15. september 2017
Palju
Olen natuke segaduses.
Kooliaasta on alanud. Laste unerütm on paigas, tunniplaan selge, trennid valitud. Olukord peaks olema igati kontrolli all.
Ometi ei ole.
Meie lastel on liiga palju õppida. Tundub, nagu oleks inglise keelega lausa eriline tuli takus! Pooldan igati varajasi keeleõpinguid, ometi ei saa ma nõustuda koolirõõmu täieliku kadumisega, seoses päevikus laiuvate ridadega, mis pika deshifreerimise järel osutuvad viieks erinevaks inglise keele ülesandeks ja tekitavad juba lugedes pisaraid.
Olen kooli erilise atmosfääri ja eriti hoolikalt valitud isikuomadustega õpetajate andunud fänn. Aga ma ei saa mööda vaadata sellest, et laps, kelle mõtteis mõlguvad vaid tegemata kodused tööd, ei hooma küll mingit eripära- parema meelega tahaks ta hoopis sõbraga mängida, kas pool tunnikest!
Olla lihtsalt laps...
Aga selleks ei jää aega. Ja minu meel läheb sellele mõeldes päris mõruks...
Kooliaasta on alanud. Laste unerütm on paigas, tunniplaan selge, trennid valitud. Olukord peaks olema igati kontrolli all.
Ometi ei ole.
Meie lastel on liiga palju õppida. Tundub, nagu oleks inglise keelega lausa eriline tuli takus! Pooldan igati varajasi keeleõpinguid, ometi ei saa ma nõustuda koolirõõmu täieliku kadumisega, seoses päevikus laiuvate ridadega, mis pika deshifreerimise järel osutuvad viieks erinevaks inglise keele ülesandeks ja tekitavad juba lugedes pisaraid.
Olen kooli erilise atmosfääri ja eriti hoolikalt valitud isikuomadustega õpetajate andunud fänn. Aga ma ei saa mööda vaadata sellest, et laps, kelle mõtteis mõlguvad vaid tegemata kodused tööd, ei hooma küll mingit eripära- parema meelega tahaks ta hoopis sõbraga mängida, kas pool tunnikest!
Olla lihtsalt laps...
Aga selleks ei jää aega. Ja minu meel läheb sellele mõeldes päris mõruks...
teisipäev, 12. september 2017
Leviauk
Kui mobiilioperaatorid teineteist üle pakuvad, et ikka just nende võrguga liituksin, vastan alati lõbusalt, et muidugi, mina pole üldse lojaalne klient, kes aga vähem pakub, sellega ma muudkui jätkangi! Aga..., lisan alati juurde, nagunii helistab mu praegune teenusepakkuja niipea, kui olete oma sim-kaardid laiali jaganud, ja teeb sellise pakkumise, et kõik eelnev on vaid tühi töö ja vaimu närimine.
Sel korral oli põhimõtteliselt samamoodi. Asjal oli vaid üks konks- mind peibutati tasuta telefoniga. Kuna trio käib nüüd igaüks ise trennis, haistsin sellest pakkumisest "kerget saaki" ja tundsin enesel kasud sees olevat- mis oli muidugi ennatlik otsus, sest imeodavaid kõnelusi jagus ju vaid kaheks aastaks, seejärel pidi tollesama paketi hind tõusma miljoni euroni (loe: vastikult kalliks), noh, et ma ikka oma muidusöömise tagajärjed ilusti ära tasuksin - aga isegi selle fakti blokeeris mu aju kasuahnelt ajutise odavuse ja tasuta telefoni nimel ära!
Asjal oli veel üks konks. Mulle ei pakutud kulleriteenust, nagu varasematel "ülevõtmise" kordadel, vaid pidin ise oma kolale esindusse järele minema! (See fakt näitab, et mul puudub ikka igasugune oskus enda õiguste eest seista. Miks pidin mina end liigutama, kui nemad elu eest müüa tahtsid? Aga ma läksingi!)
Kolmas ja kõige vastikum konks selgus esinduses. Müüjatar teatas, et seda telefoni pole võimalik tagastada. Vaat siis tundsin, et mind tahetakse kõige naha ja karvadega ära orjastada. Ometi kirjutasin odavate kõnede nimel vastikustundega lepingule alla.
Noh, ja paari päeva pärast helistas mu praegune operaator. Kus te varem olite, kraaksatasin vaese süütu hanekstõmmatud vangi häälega. Ta veeretas mulle mõne minuti ümmargust juttu ja tegi siis möödaminnes pakkumise, mille peale hakkasin koheselt ahelaid purustama. Hammastega!
Eks mul tuleb nüüd see teise firma antud telefon välja osta. Ainult et- nad ei taha seda enam millegipärast! Küllap hauvad nad oma ärakaranud reeturlikule vangile hirmsat veremaigulist karistust!
Kuidas ma üldse sain õnge minna???
Sel korral oli põhimõtteliselt samamoodi. Asjal oli vaid üks konks- mind peibutati tasuta telefoniga. Kuna trio käib nüüd igaüks ise trennis, haistsin sellest pakkumisest "kerget saaki" ja tundsin enesel kasud sees olevat- mis oli muidugi ennatlik otsus, sest imeodavaid kõnelusi jagus ju vaid kaheks aastaks, seejärel pidi tollesama paketi hind tõusma miljoni euroni (loe: vastikult kalliks), noh, et ma ikka oma muidusöömise tagajärjed ilusti ära tasuksin - aga isegi selle fakti blokeeris mu aju kasuahnelt ajutise odavuse ja tasuta telefoni nimel ära!
Asjal oli veel üks konks. Mulle ei pakutud kulleriteenust, nagu varasematel "ülevõtmise" kordadel, vaid pidin ise oma kolale esindusse järele minema! (See fakt näitab, et mul puudub ikka igasugune oskus enda õiguste eest seista. Miks pidin mina end liigutama, kui nemad elu eest müüa tahtsid? Aga ma läksingi!)
Kolmas ja kõige vastikum konks selgus esinduses. Müüjatar teatas, et seda telefoni pole võimalik tagastada. Vaat siis tundsin, et mind tahetakse kõige naha ja karvadega ära orjastada. Ometi kirjutasin odavate kõnede nimel vastikustundega lepingule alla.
Noh, ja paari päeva pärast helistas mu praegune operaator. Kus te varem olite, kraaksatasin vaese süütu hanekstõmmatud vangi häälega. Ta veeretas mulle mõne minuti ümmargust juttu ja tegi siis möödaminnes pakkumise, mille peale hakkasin koheselt ahelaid purustama. Hammastega!
Eks mul tuleb nüüd see teise firma antud telefon välja osta. Ainult et- nad ei taha seda enam millegipärast! Küllap hauvad nad oma ärakaranud reeturlikule vangile hirmsat veremaigulist karistust!
Kuidas ma üldse sain õnge minna???
laupäev, 9. september 2017
Saabas
Õhtupimedus ja vaikus muudavad toa teistsuguseks. Öölamp heidab seintele kollakat valgust ja minu kirjutav kogu peegeldub vastasseinal hiigelsuure varjulatakana. Tunnen end selles poolhämaruses lihtsalt suurepäraselt!
Nõuan vaid üht- et kui heidan magama, oleks suletud asendis viimne kui uks, eriti, mis puudutab kappe. Nimelt põen ma üht eriskummalist foobiat- pelgan, et muidu tuleb saabas kapist välja! Jah, tean, et see lause ei tundu üldse adekvaatne, aga just nii see asi on. Selgitan lähemalt. Nägin millalgi päris lapsena korralikku õudusununägu kummituslikust liikuvast saapast, mis väljus minu riidekapist. See võõras, aga igati korralik läikivmust säärsaabas astus mu unes kapi mustavast sisemusest ootamatult esile ning hakkas otsustavalt minu poole hüppama. Röökisin kui rattal, ärgates viimaks omaenda hullunud karjumisest. Mu riidekapi uks oli ka päriselt pärani.
Ma ei ole kordagi seda unenägu analüüsinud, lahti mõtestanud ega tühistanud. See on lihtsalt jäänud üheks vankumatuks osakeseks mu lapsepõlvemälestustest. Ja kapiuksed peavad sestpeale olema kinni.
Paistab, et saabas aktsepteerib seda lihtsat nõuet igati. Rohkem pole ta mu unedesse ilmunud.
Aga nüüd lähen panen igaks juhuks garderoobiukse kinni. Kappe mul siin magamistos polegi, aga mine seda saabast tea...
Nõuan vaid üht- et kui heidan magama, oleks suletud asendis viimne kui uks, eriti, mis puudutab kappe. Nimelt põen ma üht eriskummalist foobiat- pelgan, et muidu tuleb saabas kapist välja! Jah, tean, et see lause ei tundu üldse adekvaatne, aga just nii see asi on. Selgitan lähemalt. Nägin millalgi päris lapsena korralikku õudusununägu kummituslikust liikuvast saapast, mis väljus minu riidekapist. See võõras, aga igati korralik läikivmust säärsaabas astus mu unes kapi mustavast sisemusest ootamatult esile ning hakkas otsustavalt minu poole hüppama. Röökisin kui rattal, ärgates viimaks omaenda hullunud karjumisest. Mu riidekapi uks oli ka päriselt pärani.
Ma ei ole kordagi seda unenägu analüüsinud, lahti mõtestanud ega tühistanud. See on lihtsalt jäänud üheks vankumatuks osakeseks mu lapsepõlvemälestustest. Ja kapiuksed peavad sestpeale olema kinni.
Paistab, et saabas aktsepteerib seda lihtsat nõuet igati. Rohkem pole ta mu unedesse ilmunud.
Aga nüüd lähen panen igaks juhuks garderoobiukse kinni. Kappe mul siin magamistos polegi, aga mine seda saabast tea...
reede, 8. september 2017
Lained
Kummalised on need merelained... Ka siis, kui meri ei ole kõige tasasem, suudavad nad säilitada rahu. Panin silmad kinni ja kuulasin. Lakkamatu müha, mis saavutab oma kõrgpunkti vahetult enne randumist ning taandub seejärel liivaribal tasaseks solinaks, millest tillukesed vahelained lustakalt üle rulluvad- uskumatu, et kõigest sellest tekkiv müha ja plädin ja solin võib nii rahustavalt mõjuda! Ja uskumatu, et ma selle heli järele ikka ja jälle janunen!
Selleaastane suvelõpp on teisiti. Liiv luidetel on vihmamärg ja jahe. Päike sirutab küll kahvatuid kiiri läbi pilveviirgude, küünitades kõigest väest mu põski paitama. Aga ta ei soojenda enam. Tuul on tugevam. Näpuotsad paluvad lausa kindaid kätte!
Jaa, taaskord möödas see suvi, mida ootasime, ja mida õigupoolest eriti ei tulnudki.
Sinakad huulheinad on tuulte sasimist trotsides vedanud enese ümber liivale laitmatult ümarad sõõrid. See olen mina!, sosistaksid nad justkui- mina, juuripidi siinsamas sügaval liivas! Eks proovi mind välja kiskuda!
Nad on siisamas aasta-aastalt, suvel ja talvel, nad siirdavad siia oma sugulasi, poegi ja tütreid. Neile sobib see pinnas. Tuul võib ju sasida, lausa maadligi suruda, aga nemad jäävad.
See olen mina, ütlen mõttes iseendale. Tuul sasigu minugi ümber ümar sõõr, kust üle ei astuta. Ainult meremüha meeltes ja killuke igatsust südames istuksin selles iseendana ja maaliksin maailmale äratundmise oma väljavalitusest meelerahu ja tänulikkuse sümbioosi...
Naissaarel, Jumalaema sündimise pühal, traditsioonilisel suve ärasaatmise rännakul
Selleaastane suvelõpp on teisiti. Liiv luidetel on vihmamärg ja jahe. Päike sirutab küll kahvatuid kiiri läbi pilveviirgude, küünitades kõigest väest mu põski paitama. Aga ta ei soojenda enam. Tuul on tugevam. Näpuotsad paluvad lausa kindaid kätte!
Jaa, taaskord möödas see suvi, mida ootasime, ja mida õigupoolest eriti ei tulnudki.
Sinakad huulheinad on tuulte sasimist trotsides vedanud enese ümber liivale laitmatult ümarad sõõrid. See olen mina!, sosistaksid nad justkui- mina, juuripidi siinsamas sügaval liivas! Eks proovi mind välja kiskuda!
Nad on siisamas aasta-aastalt, suvel ja talvel, nad siirdavad siia oma sugulasi, poegi ja tütreid. Neile sobib see pinnas. Tuul võib ju sasida, lausa maadligi suruda, aga nemad jäävad.
See olen mina, ütlen mõttes iseendale. Tuul sasigu minugi ümber ümar sõõr, kust üle ei astuta. Ainult meremüha meeltes ja killuke igatsust südames istuksin selles iseendana ja maaliksin maailmale äratundmise oma väljavalitusest meelerahu ja tänulikkuse sümbioosi...
Naissaarel, Jumalaema sündimise pühal, traditsioonilisel suve ärasaatmise rännakul
pühapäev, 3. september 2017
Veidike kartust
On pühapäeva hilisõhtu. Lapsed magavad. Istun üksi elutoas. Põrandal vedeleb siin-seal värskelt ostetud kooliasjade pakendeid. Diivanil on koha sisse võtnud kolm kõhukat koolikotti. Homme hakkab siis peale...
Ma ei saa öelda, et see mulle lihtne oleks. Neile ammugi mitte. Juurdlengi siin isekeskis, kas vajadus haritudsaamise järele ikka kaalub üles kuuetunnised päevad kollektiivis. Kohandudes ja alistudes. Kas neile peaks see meeldima? Peaksin ehk mina seda veidi meeldivamaks luuletama? Või on see samuti nagu tööga- kui tahad palka saada, tuleb minna kell 9 kontorisse, lasta kaart läbi lugeja, et su õigeaegset kohaletulekut ja kõikvõimalikke muid käike oleks võimalik kontrollida, istuda kella 17-ni laua taga ja seejärel rampväsinult läbi ummikute ja supermarketi koju sõita.
Laste puhul hirmutab mind just seesama rampväsimus. Kool ise on ju meil eriti hoolikalt valitud sõbralik ja ülisobiva maailmavaatega õppeasutus. Aga see pinge...
Peaksin kontrollima, kas kõik lapsed panid juba vahetusjalanõud ranitsatesse. Kas kehalise ja trenniasjad on spordikotis valmis. Kas kunstivahendid on karpides ootel.
Aga mina tahan veel hetke istuda. Kuulata vaikust, vaadata akna taga voogavat pimedust. Mõttes sätin homse päeva ja kõik järgnevadki rahulikku rütmi.
Et mitte põgeneda kohalolu eest, kui homme saabub.
Ma ei saa öelda, et see mulle lihtne oleks. Neile ammugi mitte. Juurdlengi siin isekeskis, kas vajadus haritudsaamise järele ikka kaalub üles kuuetunnised päevad kollektiivis. Kohandudes ja alistudes. Kas neile peaks see meeldima? Peaksin ehk mina seda veidi meeldivamaks luuletama? Või on see samuti nagu tööga- kui tahad palka saada, tuleb minna kell 9 kontorisse, lasta kaart läbi lugeja, et su õigeaegset kohaletulekut ja kõikvõimalikke muid käike oleks võimalik kontrollida, istuda kella 17-ni laua taga ja seejärel rampväsinult läbi ummikute ja supermarketi koju sõita.
Laste puhul hirmutab mind just seesama rampväsimus. Kool ise on ju meil eriti hoolikalt valitud sõbralik ja ülisobiva maailmavaatega õppeasutus. Aga see pinge...
Peaksin kontrollima, kas kõik lapsed panid juba vahetusjalanõud ranitsatesse. Kas kehalise ja trenniasjad on spordikotis valmis. Kas kunstivahendid on karpides ootel.
Aga mina tahan veel hetke istuda. Kuulata vaikust, vaadata akna taga voogavat pimedust. Mõttes sätin homse päeva ja kõik järgnevadki rahulikku rütmi.
Et mitte põgeneda kohalolu eest, kui homme saabub.
laupäev, 2. september 2017
Erinevad
Nüüd on siis aeg sealmail, kus triole ei paku enam ühed ja samad trennid ning huviringid absoluutselt pinget. Lühidalt öeldes on aeg sealmail, kus võin oma auto katusele kinnitada plafooni sildiga "takso", kinnitades esmaspäeval turvavöö, et see reede õhtul jälle lahti päästa, sest vahepealsel ajal ei ole sel suurt mõtet. Ühesõnaga- kolm trenni ja kardetavalt ka kolm huviringi, kõik erinevad ja ka erinevais paigus, mõnel päeval suht üheaegselt.
Naera või nuta...
Naera või nuta...
reede, 1. september 2017
Möödunud suvi
Lasen möödunud suve eredamad hetked veelkord silme eest läbi:
Helisega kontsert Rakvere kirikus. Kirikutorni ronimine. Jalutuskäik lossimägedes ja õnne otsimine sireliõitest. Teadmine, et suvi on alles ees...
Pakri saar. Jalutuskäik Suurt ja Väikest Pakrit ühendavale sillale. Kalkunid kellegi koduaias (ma polnud elus kalkuneid kunagi näinud!)
Saaremaa spaad vihmaste ilmadega. Üks Pärnu oma samuti. Mõnusad saunad mulle, toredad basseinid triole.
Ruhnu saar. Üks lainetav meri. Kaks imelist randa. Kolm kõrget vaatetorni. Maailma äärel asumise tunne.
Naissaar. Jalgsimatk mööda mereäärt sadamasse. Meri ja millimallikad.
Äikesetorm Pikakari rannas. Laevalained. Lakkamatult sähvivad välgud ja kõmisev kõu. Soe-soe vesi. Hirm ja rõõm läbisegi.
Rattamatk läbi Muhu saare põnevate paikade. Pikk jalgsimatk ümber hingematvalt kauni Harilaiu. Offroad- automatk Muhu saladuslikes võpsikutes.
Üks imeline uudis...
Üks imeline uudis...
Viljandimaa, Valgamaa ja jupike Võrumaadki. Uskumatult kaunid paigad unustamatul reisil koos kallitega. 30 kraadi suvesooja.
Paadisõit Viljandi järvel. Need silmad, need silmad...
Algava sügise hõng. Igal pool.
Algava sügise hõng. Igal pool.
Oh, kui armsaid aegu see suvi meile kinkis! Nii saarel kui mandril. Olen tänulik.
Eile õnnistati me kodu. Nüüd on süda veelgi helgem.
Uus hooaeg võib alata.
pühapäev, 27. august 2017
Maasikad
Kui pilvede prisked kõhualused eile õhtul erkpunaseks tõmbusid, sirutasin lõpuks selga ja tõdesin, et maasikapeenrad võivad nüüd kenasti ja ärapügatult talve ootama jääda. Täna kaevasin sellele rikkaliku hobusesõnnikuga toidetud maale väärt saagi oootuses veel ühe pika-laia peenra lisaks. Muidugi on maasikatega omajagu mässamist, kuid kuna punapõsised suvehommikud on olnud nii minu kui laste jaoks tõeliselt meeliülendavad, ei arva ma end eesootavat töömahtu silmas pidades araks löövat.
Täna oligi meie viimane selleaastane suveõhtu saarel. Septembrist saame minu töö ja laste kooli tõttu teha vaid lühikesi sutsakaid. Jalutasime lastega õhtuhämarate põldude vahel ning meenutasime suve eredamaid hetki- jaanipäeva, Muhu laulupidu, sõprade külaskäike, mängupäevi naaberkolmikutega, rattamatku, uute paikade avastamist ja seda kõike saatvat lõputut rõõmu.
Iseendaga ei jäänud ma päris rahule ka sel suvel. Meeletu töövõime ja igatsus korras talukoha järele haarab mind liiga tihti endasse. Nii kipun unustama kõige olulisemat- naudingut oma kallite seltsis. Veel jupike, mõtlen liig tihti kas lihvides, värvides või saagides, andmata enesele aru, et iga tööle pühendatud jupike võtab teise jupikese ajast, mil olen puhanud, suhtlemisaldis ja vaimselt ligipääsetav. Kui kell on ikka õhtu kottpimedusse veeretanud, on eluloomake minuski viimase jaksu minetanud ja ühelt poolt rabamisega kordaläinuks loetav päev jäänud kasinaks kvaliteetsete vestluste ja lihtsalt koosolemise mõttes.
Helis vaatas mind eile pika pilguga. Ta ei kavatsenudki minuga samasse rattasse hüpata. Toosama maasikapeenar võinuks me ühiseks töövõiduks jäädagi. Mina aga trimmerdasin lisaks kraavid, võtsin ühel vanal õunapuul maha kaks tülikat oksa, värvisin aknaraame ja -laudu...
Enesega rahuolematus käsikäes oskamatusega elus balanssi saavutada ei ole õnneks ainult minu taak. Lugesin, milliseid müstilisi summasid panevad inimesed enesearengu, rahulolu, kohalolu, tšakrate puhastamise, energeetiliste pool-vääriskivide ja muu jampsi peale, millega tegeledes tuntakse end lühikeseks ajahetkeks väärtusliku, ehk lausa äravalituna. Varem või hiljem peab ju aga taas päris iseendaga kohtuma...
Tõsi, igaühel meist on õigus on oma õnne valem ise koostada. Kahju ainult, et tänapäeval on moes ärgitada üksindust. Armasta iseennast, sea ennast esiplaanile, saa enesega parimaks sõbraks... Kõik need on iseenesest kenad laused, aga kätkevad üht suurt ohtu- kui inimene on lõpuks niivõrd pealaest jalatallani ennast täis, ei mahu sinna enam kedagi. On üldtuntud fakt, et hingehaavad on enamaltjaolt seotud suhetega lapsepõlves. Kas siis ei peaks neid ka läbi suhete ravima?
Muidugi tuleks osata ka üksi olla, kui muud valikut pole, kui elus lihtsalt on säärane periood. Ülimat rahulolematust oma arengutasemega näitab aga minu meelest valik istuda tundide ja päevade kaupa võõraste inimeste keskel erinevais enesearengugruppides, kuulates isehakanud gurude õpetusi õigest elust, et siis "parema mina" kest üll "uue inimesena" püünele astuda ning esimese kriisini uut elu etendada- selle asemel, et täna ja praegu vaadata silma oma kõige lähedasematele...
Küllap on enamik inimesi piisavalt hästi arenenud, aga millegipärast ei usalda ei elu, iseend ega Jumalat.
Tööd murdes olen tõele igal juhul lähemal, kui oma arengutaset kahtluse alla seades. Lähemal kallitele inimestele ja iseendale.
Tõsi, armastust see ei too.
Armastusega peab lihtsalt vedama...
Täna oligi meie viimane selleaastane suveõhtu saarel. Septembrist saame minu töö ja laste kooli tõttu teha vaid lühikesi sutsakaid. Jalutasime lastega õhtuhämarate põldude vahel ning meenutasime suve eredamaid hetki- jaanipäeva, Muhu laulupidu, sõprade külaskäike, mängupäevi naaberkolmikutega, rattamatku, uute paikade avastamist ja seda kõike saatvat lõputut rõõmu.
Iseendaga ei jäänud ma päris rahule ka sel suvel. Meeletu töövõime ja igatsus korras talukoha järele haarab mind liiga tihti endasse. Nii kipun unustama kõige olulisemat- naudingut oma kallite seltsis. Veel jupike, mõtlen liig tihti kas lihvides, värvides või saagides, andmata enesele aru, et iga tööle pühendatud jupike võtab teise jupikese ajast, mil olen puhanud, suhtlemisaldis ja vaimselt ligipääsetav. Kui kell on ikka õhtu kottpimedusse veeretanud, on eluloomake minuski viimase jaksu minetanud ja ühelt poolt rabamisega kordaläinuks loetav päev jäänud kasinaks kvaliteetsete vestluste ja lihtsalt koosolemise mõttes.
Helis vaatas mind eile pika pilguga. Ta ei kavatsenudki minuga samasse rattasse hüpata. Toosama maasikapeenar võinuks me ühiseks töövõiduks jäädagi. Mina aga trimmerdasin lisaks kraavid, võtsin ühel vanal õunapuul maha kaks tülikat oksa, värvisin aknaraame ja -laudu...
Enesega rahuolematus käsikäes oskamatusega elus balanssi saavutada ei ole õnneks ainult minu taak. Lugesin, milliseid müstilisi summasid panevad inimesed enesearengu, rahulolu, kohalolu, tšakrate puhastamise, energeetiliste pool-vääriskivide ja muu jampsi peale, millega tegeledes tuntakse end lühikeseks ajahetkeks väärtusliku, ehk lausa äravalituna. Varem või hiljem peab ju aga taas päris iseendaga kohtuma...
Tõsi, igaühel meist on õigus on oma õnne valem ise koostada. Kahju ainult, et tänapäeval on moes ärgitada üksindust. Armasta iseennast, sea ennast esiplaanile, saa enesega parimaks sõbraks... Kõik need on iseenesest kenad laused, aga kätkevad üht suurt ohtu- kui inimene on lõpuks niivõrd pealaest jalatallani ennast täis, ei mahu sinna enam kedagi. On üldtuntud fakt, et hingehaavad on enamaltjaolt seotud suhetega lapsepõlves. Kas siis ei peaks neid ka läbi suhete ravima?
Muidugi tuleks osata ka üksi olla, kui muud valikut pole, kui elus lihtsalt on säärane periood. Ülimat rahulolematust oma arengutasemega näitab aga minu meelest valik istuda tundide ja päevade kaupa võõraste inimeste keskel erinevais enesearengugruppides, kuulates isehakanud gurude õpetusi õigest elust, et siis "parema mina" kest üll "uue inimesena" püünele astuda ning esimese kriisini uut elu etendada- selle asemel, et täna ja praegu vaadata silma oma kõige lähedasematele...
Küllap on enamik inimesi piisavalt hästi arenenud, aga millegipärast ei usalda ei elu, iseend ega Jumalat.
Tööd murdes olen tõele igal juhul lähemal, kui oma arengutaset kahtluse alla seades. Lähemal kallitele inimestele ja iseendale.
Tõsi, armastust see ei too.
Armastusega peab lihtsalt vedama...
teisipäev, 8. august 2017
Ossike
Joss on tundlik ja heasüdamlik poiss. Hetkel on ta aga endale võtnud "ossikese" rolli, käib ringi, dressipluusi kapuuts nagu lotakas peas ja viskab peaaegu igale viitele või küsimusele hooletult "ei koti!" Õnneks tean, et tegelikult kotib küll...
Täna tabas poisikest meeleliigutus. Harjutasin parasjagu orelit, kui ta, kapuuts peas, kabinetti vajus.
"Kuule," pobises ta, "ma ei taha, et sa ära sured!" Tõstsin käed imestunult klahvidelt: "Hetkel mul küll suremise tunnet pole!"
"Aga ma tahan, et sa mitte kunagi ei sure," nõudis poiss.
"Loodan elada pika elu," kinnitasin veelkord, "aga et kunagi ei sure, seda ma küll lubada ei saa."
"Luba siis, et elad vähemalt 200 aastat!" tuli uus tingimine. Ohkasin. "Tegelikult ei saa ma ka seda lubada, kallis. Aga ma teen kõik selleks, et 200-aastaseks elada. Kas nii sobib?"
"No olgu."
Kallistasin oma pojakest tugevalt. "Sa oled hea poiss, et nii mõtled!"
Nüüd voolasid juba ilma häbitundeta üle põskede suured pisarad. Küllap olid need juba ammu "mittekottimise" tõttu nutmata jäetud.
Otsustasime, et Joss läheb teadusringi, et leiutada aine, mis muudab inimese surematuks. Teadus ja ajalugu huvitavad teda hullupööra.
Aga praegu mängib ta jälle muretult õdedega. Nutud nutetud, lahendus leitud, süda kerge...
Täna tabas poisikest meeleliigutus. Harjutasin parasjagu orelit, kui ta, kapuuts peas, kabinetti vajus.
"Kuule," pobises ta, "ma ei taha, et sa ära sured!" Tõstsin käed imestunult klahvidelt: "Hetkel mul küll suremise tunnet pole!"
"Aga ma tahan, et sa mitte kunagi ei sure," nõudis poiss.
"Loodan elada pika elu," kinnitasin veelkord, "aga et kunagi ei sure, seda ma küll lubada ei saa."
"Luba siis, et elad vähemalt 200 aastat!" tuli uus tingimine. Ohkasin. "Tegelikult ei saa ma ka seda lubada, kallis. Aga ma teen kõik selleks, et 200-aastaseks elada. Kas nii sobib?"
"No olgu."
Kallistasin oma pojakest tugevalt. "Sa oled hea poiss, et nii mõtled!"
Nüüd voolasid juba ilma häbitundeta üle põskede suured pisarad. Küllap olid need juba ammu "mittekottimise" tõttu nutmata jäetud.
Otsustasime, et Joss läheb teadusringi, et leiutada aine, mis muudab inimese surematuks. Teadus ja ajalugu huvitavad teda hullupööra.
Aga praegu mängib ta jälle muretult õdedega. Nutud nutetud, lahendus leitud, süda kerge...
pühapäev, 6. august 2017
Harilaid
Ma olen eelnevalt juba kahel korral tahtnud seda rada läbida, aga mõlemal ebaõnnestunult. Esimesel korral hakkas paduvihma sadama, teisel oli aeg limiteeritud. Nüüd aga, kui külas olid sõbrad, kes tuleksid minuga kasvõi maailma lõppu, sai see imekaunis paik vallutatud.
Harilaid. Saaremaa loodepoolseim serv, mis on küll ühte äärtpidi saare külge kasvanud, kuid oma puutumatuse ja erilisuse tõttu täiesti omaette maailm. Mis algab turvalise viirgudesse istutatud jändrike mändide saluga, avanedes peale kolme kilomeetrit esmalt oma keskel laiuvale järvele, seejärel aga minu unistuste ulgumerele, kus taevas ja maa kohtuvad silmapiiril, kus lainete rütmilises mühas võib aimata ürgset kutset ja kus kiviklibune rannajoon peidab kaunilt lihvitud kivide näol tõelisi aardeid.
Neil hetkil ei taha eriti rääkida. Lastega muidugi pikalt ei vaiki. Õnneks seguneb nende sädin hetketi lindude omaga, andes sel viisil tunnistust maailma ühtsusest. Jääb üle vaid imestada.
Ma teen seda. Vahin lummatult pinnavormide muutumise tõttu jalgapidi vees sirguvat, veidi viltuvajunud vana majakat, kõrgelt kaldalt pehmele rannaliivale hüppavaid lapsi ning kahe lahe kokkurulluvate ristlainete vahuseid pritsmeid. Sinakate orasheinte teravad keeled kriibivad mu paljaid sääri, tuul pillutab kleidisaba. Ülev virrvarr muutub mu silme all otsekui tantsuks, kuhu mindki poolvägisi kaasa kistakse. Mis siis ikka!
Mulle meeldib ju tantsida. Tuul vallandab minus taaskord ürgnaiseliku jõu, mille igapäevamelus kipun unustama. Olen hoovusest kantud, nõtke ja vaba. Mulle ei lähe korda mu vanus ja muud parameetrid. Olen iseenesena täiuslik.
Nõmm- liivatee lilla moodustab eri sorti kollaste lillede ja hõbedase samblikuga kauni vetruva vaiba. Neid ümbritsev kiviklibu on paljaste taldade tsoonteraapia. Tuul, mu tuntud hingesugulane lõõtsutab taaskord tugevasti, kuid hoopiski mitte jahedalt. Salli sikutades ja juukseud sasides üle tormavana meenutab ta mulle mu aasal ringisööstavaid lapsi, kelle tähelepanu saamise sikutused on saanud elu pärisosaks, mõneti tüütuks paratamatuseks, mis käib kaasas lapseea naerude ja nuttudega ja millega emad lihtsalt harjuvad. Soeng ei olegi vist kunagi mu välimuse aktsendikam nüanss, pigem peegeldavad alatasa lendlevad juuksed veidi rabedat, veidi kiirustavat ja alati tormakat sisemust.
Süda on kerge. Selle paiga elurütm kinnitab hakkamasaamist ja kasinuse ilu, paneb mõtlema aegade alguse ja lõpu loomulikkusele, sunnib sirutuma päikese poole ja isegi kui rùnkmustad pilvepadjad aeglaselt, kuid sihikindlalt lähenema hakkavad, tead, et võid usaldada- Sulle antakse alati nii palju kui kanda jaksad. Ei kübetki enam! See, et rannalt ränkraskeid kive kaasa tassin, on juba mu enda probleem...
Meid hoiti taaskord- nagu kantakse ka läbi elu. Pikk matk lõpeb paari jämeda piisaga lagipähe, kuid tõelist looduse stiihiat saime vaadata juba läbi auto turvalise klaasi- rahuloleva ja rõõmsana, et mõned asjad elus on taaskord klaarimaks löönud...
Olen tänulik.
Harilaid. Saaremaa loodepoolseim serv, mis on küll ühte äärtpidi saare külge kasvanud, kuid oma puutumatuse ja erilisuse tõttu täiesti omaette maailm. Mis algab turvalise viirgudesse istutatud jändrike mändide saluga, avanedes peale kolme kilomeetrit esmalt oma keskel laiuvale järvele, seejärel aga minu unistuste ulgumerele, kus taevas ja maa kohtuvad silmapiiril, kus lainete rütmilises mühas võib aimata ürgset kutset ja kus kiviklibune rannajoon peidab kaunilt lihvitud kivide näol tõelisi aardeid.
Neil hetkil ei taha eriti rääkida. Lastega muidugi pikalt ei vaiki. Õnneks seguneb nende sädin hetketi lindude omaga, andes sel viisil tunnistust maailma ühtsusest. Jääb üle vaid imestada.
Ma teen seda. Vahin lummatult pinnavormide muutumise tõttu jalgapidi vees sirguvat, veidi viltuvajunud vana majakat, kõrgelt kaldalt pehmele rannaliivale hüppavaid lapsi ning kahe lahe kokkurulluvate ristlainete vahuseid pritsmeid. Sinakate orasheinte teravad keeled kriibivad mu paljaid sääri, tuul pillutab kleidisaba. Ülev virrvarr muutub mu silme all otsekui tantsuks, kuhu mindki poolvägisi kaasa kistakse. Mis siis ikka!
Mulle meeldib ju tantsida. Tuul vallandab minus taaskord ürgnaiseliku jõu, mille igapäevamelus kipun unustama. Olen hoovusest kantud, nõtke ja vaba. Mulle ei lähe korda mu vanus ja muud parameetrid. Olen iseenesena täiuslik.
Nõmm- liivatee lilla moodustab eri sorti kollaste lillede ja hõbedase samblikuga kauni vetruva vaiba. Neid ümbritsev kiviklibu on paljaste taldade tsoonteraapia. Tuul, mu tuntud hingesugulane lõõtsutab taaskord tugevasti, kuid hoopiski mitte jahedalt. Salli sikutades ja juukseud sasides üle tormavana meenutab ta mulle mu aasal ringisööstavaid lapsi, kelle tähelepanu saamise sikutused on saanud elu pärisosaks, mõneti tüütuks paratamatuseks, mis käib kaasas lapseea naerude ja nuttudega ja millega emad lihtsalt harjuvad. Soeng ei olegi vist kunagi mu välimuse aktsendikam nüanss, pigem peegeldavad alatasa lendlevad juuksed veidi rabedat, veidi kiirustavat ja alati tormakat sisemust.
Süda on kerge. Selle paiga elurütm kinnitab hakkamasaamist ja kasinuse ilu, paneb mõtlema aegade alguse ja lõpu loomulikkusele, sunnib sirutuma päikese poole ja isegi kui rùnkmustad pilvepadjad aeglaselt, kuid sihikindlalt lähenema hakkavad, tead, et võid usaldada- Sulle antakse alati nii palju kui kanda jaksad. Ei kübetki enam! See, et rannalt ränkraskeid kive kaasa tassin, on juba mu enda probleem...
Meid hoiti taaskord- nagu kantakse ka läbi elu. Pikk matk lõpeb paari jämeda piisaga lagipähe, kuid tõelist looduse stiihiat saime vaadata juba läbi auto turvalise klaasi- rahuloleva ja rõõmsana, et mõned asjad elus on taaskord klaarimaks löönud...
Olen tänulik.
teisipäev, 1. august 2017
Kiiver
Huvitav, kust tuleb lastele arusaam, et rattakiivrit pole vaja kanda ja et see on lausa ebaatraktiivne? Meie majast külapoeni, kust lapsed armastavad jäätist ostmas käia, on ca 3,5 km. Esimene kilomeeter kulgeb mööda põldudevahelisi roopaid, teine, vanade põlispuudega palistatud endine mõisaallee, on samuti autode poolt harva külastatav. Kuid viimased 1,5 kilomeetrit kulgeb mööda sõiduteed. Tõsi, sedagi mööda sõidab vähe autosid, kuid paar-kolm tükki möödub igal korral kindlasti. Selle viimase lõigu pärast olengi kiivrite suhtes nõudlik ja paindumatu.
Millegipärast peame me aga lastega absoluutselt igal korral, kui nad sõidule sätivad, maha tohutu võitluse, mina kiivri kaitseks, nemad tulise vastupanuliikumise toetuseks, jäädes viimaks siiski kaotajaks kiivrisajatajaks.
Ma tean, et kõik vanemad nii ranged ei ole. Pigem lüüakse käega ja mõeldakse, et ega minu lapsega midagi juhtu. Tõenäoliselt ei juhtugi. Veel väidetakse, et ega kiiver mingi super-kaitsja pole. Jah, paraku ka seda mitte. Aga siiski.
Nägin paar päeva tagasi koljuluumurru üle elanud last. See on väga tõsine trauma ning nõudis ka sellelt väikemehelt mõned päevad intensiivis võitlust elu eest. Tal vedas. Tegu polnud küll rattatraumaga, kuid just see on see, mida ma silmas pean, kui mõtlen tõsist rattakukkumist. Sellist, mille eest kiiver võiks kaitsta.
Armastan oma lapsi väga. Seetõttu ei soovi ma sel teemal mingitele järeleandmistele mõeldagi.
Punkt.
Millegipärast peame me aga lastega absoluutselt igal korral, kui nad sõidule sätivad, maha tohutu võitluse, mina kiivri kaitseks, nemad tulise vastupanuliikumise toetuseks, jäädes viimaks siiski kaotajaks kiivrisajatajaks.
Ma tean, et kõik vanemad nii ranged ei ole. Pigem lüüakse käega ja mõeldakse, et ega minu lapsega midagi juhtu. Tõenäoliselt ei juhtugi. Veel väidetakse, et ega kiiver mingi super-kaitsja pole. Jah, paraku ka seda mitte. Aga siiski.
Nägin paar päeva tagasi koljuluumurru üle elanud last. See on väga tõsine trauma ning nõudis ka sellelt väikemehelt mõned päevad intensiivis võitlust elu eest. Tal vedas. Tegu polnud küll rattatraumaga, kuid just see on see, mida ma silmas pean, kui mõtlen tõsist rattakukkumist. Sellist, mille eest kiiver võiks kaitsta.
Armastan oma lapsi väga. Seetõttu ei soovi ma sel teemal mingitele järeleandmistele mõeldagi.
Punkt.
Rannad
Kui nüüd järele mõelda, siis lapsena olid mu jaoks ihaldusväärseimad just suured mererannad ja ma ei mõistnud sugugi oma vanemaid, kes valisid suvitamiseks mõne toona vaiksema, näiteks Haabneeme ranna rahvarohke Pirita asemel. Veel üsna hiljuti troonis mu kujutluse esikohal milligipärast Pärnu, samas kui teised kuulsused olid hakanud oma väärtust privaatsete ja üksildaste randade ees minetama.
Nüüd on see järjestus muutunud.
Olin võtnud ta jaoks kogu kauni suvepäeva. Õhtul pidime siirduma edasi Ruhnu.
Oi, kuidas mind kõditas mõte kaunistest rannakohvikutest, pikkadest varjulistest promenaadidest, mõnusatest kiigeplatsidest ja nagu mingist eelisseisusest, mis tekib kõike eelmainitut nautides! Seetõttu sattusin lausa segadusse, kui olin autost väljudes ühtäkki kaasa haaratud laulupeo rongkäigu sarnasesse rahvavoogu, mis kandis mind, tõsi küll, hoogsalt ranna suunas (õnneks mitte vastassuunas!), kuid millega ühes sai kaela ka konstantse ärevusseisundi, et mitte öelda põgenemissoovi.
Korraga ei teadnud ma enam, kust algab promenaad ja millises neist kujutluses kenadest kohvikutest võiks leida lõuna paiku nelja vaba tooli. Vool kandis mind otse avamere suunas. Liivaribal toimus siiski mõningane vaibumine. Lapsed kilkasid rõõmust ja sättisid oma rannalinad otse ühe suure mehe varvastele. Sikutasin need vaikselt veidi kaugemale, vastassuunas. Seal praktiseeris üks paarike hoolsalt viimatisel lingammassaazi koolitusel õpitut. Kolmandale poole nihkudes pidin kolme-nelja noormehega inimese intiimpiirkondade ropud nimetused kõigepealt meelde tuletama, seejärel korralikult üle kordama ning läbikukkununa neljandas suunas roomates kuulsin paikkonna kuumimat klatshi. Seda kõike tundus olevat natuke liiga palju. Maad hakkas võtma ahastus. Kõige rohkem kartsin kaotada silmist lapsi, kuid õnneks või õnnetuseks andis üks neist kohe kohaotsimise alguses märku üsna kangest pissihädast. Esimene tunnike mööduski niisiis looklevas vetsusabas, närvitsedes kahe randajäänu pärast. Kui rannaliivale tagasi pöördusime ja läbi häda oma kohad elus taastasime, üritas teine mind kohemaid samale teele tagasi meelitada. Nii et mulle siis vetsupäev? Tänan, ei!
Äikesepilv oli tõeline pääsetee.
Jube kihvt oli vaadata, kuidas kõik need päevitajate hordid nagu üks mees üles kargasid, kiiruga oma riideid ja linasid raputasid, ujumisrõngad ja krokodillid kaela ja käevangu riputasid ja jooksu pistsid. Muidu jälle nagu laulupeo rongkäigus, aga seekord kiiremini ja vastassuunas! Palun, oodake ometi- kust saaks üht mõnusat Pavlovat... ?
Tõtt öelda tahtnuks ka mina joosta, kuid kuna Lisann sada meetrit eemal põlvekõrguses vees konutava elevandi turjalt parasjagu vetteliugu sooritas, oli mul aega ümbritsevat jälgida, endal suud-silmad tõusvast tuulest liiva- ja hetk hiljem juba algava saju rammusaid vihmapiisku täis.
Jajah, lühikesevõitu jäi see meie rannaskäik, kuid samas polnud rohkemat vajagi.
Pingerida asetus kiiresti ümber.
Neil päevil siin maakodus olen taibanud, et jalutuskäigud koduküla randa ongi mu kauneim promenaad, täis ritsikate sirinat ja maitsetaimede täidlast aroomi. Et rohke soolavõiga muhu leib- või siis lihtsalt komm põses asendab edukalt noobleimat rannakohvikut. Et õunapuu otsast allatolknev köis asub mõnusaimal kiigeplatsil. Ja et roostikus pissil käimine- ilma igasuguse sabata- omab uskumatult lõõgastavat efekti.
Me otsime elust eiteamida. Endal kullakotid jalge ees.
Nüüd on see järjestus muutunud.
Olin võtnud ta jaoks kogu kauni suvepäeva. Õhtul pidime siirduma edasi Ruhnu.
Oi, kuidas mind kõditas mõte kaunistest rannakohvikutest, pikkadest varjulistest promenaadidest, mõnusatest kiigeplatsidest ja nagu mingist eelisseisusest, mis tekib kõike eelmainitut nautides! Seetõttu sattusin lausa segadusse, kui olin autost väljudes ühtäkki kaasa haaratud laulupeo rongkäigu sarnasesse rahvavoogu, mis kandis mind, tõsi küll, hoogsalt ranna suunas (õnneks mitte vastassuunas!), kuid millega ühes sai kaela ka konstantse ärevusseisundi, et mitte öelda põgenemissoovi.
Korraga ei teadnud ma enam, kust algab promenaad ja millises neist kujutluses kenadest kohvikutest võiks leida lõuna paiku nelja vaba tooli. Vool kandis mind otse avamere suunas. Liivaribal toimus siiski mõningane vaibumine. Lapsed kilkasid rõõmust ja sättisid oma rannalinad otse ühe suure mehe varvastele. Sikutasin need vaikselt veidi kaugemale, vastassuunas. Seal praktiseeris üks paarike hoolsalt viimatisel lingammassaazi koolitusel õpitut. Kolmandale poole nihkudes pidin kolme-nelja noormehega inimese intiimpiirkondade ropud nimetused kõigepealt meelde tuletama, seejärel korralikult üle kordama ning läbikukkununa neljandas suunas roomates kuulsin paikkonna kuumimat klatshi. Seda kõike tundus olevat natuke liiga palju. Maad hakkas võtma ahastus. Kõige rohkem kartsin kaotada silmist lapsi, kuid õnneks või õnnetuseks andis üks neist kohe kohaotsimise alguses märku üsna kangest pissihädast. Esimene tunnike mööduski niisiis looklevas vetsusabas, närvitsedes kahe randajäänu pärast. Kui rannaliivale tagasi pöördusime ja läbi häda oma kohad elus taastasime, üritas teine mind kohemaid samale teele tagasi meelitada. Nii et mulle siis vetsupäev? Tänan, ei!
Äikesepilv oli tõeline pääsetee.
Jube kihvt oli vaadata, kuidas kõik need päevitajate hordid nagu üks mees üles kargasid, kiiruga oma riideid ja linasid raputasid, ujumisrõngad ja krokodillid kaela ja käevangu riputasid ja jooksu pistsid. Muidu jälle nagu laulupeo rongkäigus, aga seekord kiiremini ja vastassuunas! Palun, oodake ometi- kust saaks üht mõnusat Pavlovat... ?
Tõtt öelda tahtnuks ka mina joosta, kuid kuna Lisann sada meetrit eemal põlvekõrguses vees konutava elevandi turjalt parasjagu vetteliugu sooritas, oli mul aega ümbritsevat jälgida, endal suud-silmad tõusvast tuulest liiva- ja hetk hiljem juba algava saju rammusaid vihmapiisku täis.
Jajah, lühikesevõitu jäi see meie rannaskäik, kuid samas polnud rohkemat vajagi.
Pingerida asetus kiiresti ümber.
Neil päevil siin maakodus olen taibanud, et jalutuskäigud koduküla randa ongi mu kauneim promenaad, täis ritsikate sirinat ja maitsetaimede täidlast aroomi. Et rohke soolavõiga muhu leib- või siis lihtsalt komm põses asendab edukalt noobleimat rannakohvikut. Et õunapuu otsast allatolknev köis asub mõnusaimal kiigeplatsil. Ja et roostikus pissil käimine- ilma igasuguse sabata- omab uskumatult lõõgastavat efekti.
Me otsime elust eiteamida. Endal kullakotid jalge ees.
laupäev, 22. juuli 2017
Pianister
Ruhnu oli tulemas peaminister. Mina ja Lisann olime külarahvaga ootel. Sääsed sõid vastikult. "Mine parem koju", õhutasin Lisanni. Loviisa ja Joss ei pidanud üritust millekski ja mängisid muretult tuttavate juures ööbimispaigas. Aga Lisann küll nii ei arvanud.
"Mina tahan ikka pianistrit näha", teatas ta.
"Mina tahan ikka pianistrit näha", teatas ta.
kolmapäev, 19. juuli 2017
Vaikuseliblikas
Ah et mida ma leian vaikuses?
Vaikuses leian enese liblika-mina. Vahel on mul sinise-valgekirjud tiivad, vahel muutuvad valdavaks oranzikad toonid. Harvem kannan rohekaid või lillakaid värve. Ei saa küll öelda, et värvid poleks üldse tähtsad, aga veelgi olulisem on võime ajas lennata.
Vaikuses elustuvad üksikud fragmendid möödunust, sulandudes mõnikord väga lihtsasti olevikuga ühte, mõnikord jällegi jäädes rippuma korraliku distantsi taha, mistõttu tulebki kasutada õiget peibutusvärvi tiibadega liblika-mina. Liblikal ei tundu olevat mingit aru. Ainult ilu. Ta laperdab muretult õhus ning puhkab rahuga värvilistel õitel. Tema jaoks ei ole eilset päeva, homsest pole tal aimugi. Mis peaks minul olema?
Vaikuses ma koorin näiteks kartuleid. (See on väga halb näide, sest ma koorin kartuleid enamasti vastumeelselt ja suure kiiruga. Aga las ma harjun mõttega kartuleid koorides häädmeelt tunda!) Niisiis koorin- ja mingi oluline mälestus on samal ajal ripakil aegade hämaruses, tuletades end pingsalt meelde. Vargsi poen liblika-mina kirevasse kesta, ületan lenneldes ajavahe ning maandudes otse sündmuse keerises, sirutan oma imelised tiivad laiali. Keegi ei märka, et vean enese järel tugeva niidiga kinnitatult tänast päeva ning praegust hetke.
Sama on tulevikuga. Miks peaks ta olema tundmatu vaid seetõttu, et ajaliselt ei ole veel kätte jõudud? Liblika-minana tean ma, kuidas elan ülejärgmise suve samal päeval või viie aasta pärast jõuludel.
Ma rohin peenart (see on märksa parem näide)- ja lihtsalt tean, ja üsna eredalt. Sest mu liblika-mina, see arutlusvõimetu putukas, on oleviku ka tulevikku tarinud, eputades nüüd oma punaste täppidega kusagil imetoredal aiapeol või siis hoopiski mingi tundmatu maa hingematvalt kaunil rannal.
Nii unistama kui mäletama peab suurelt, kas pole tõsi!
Kui mulle öeldakse "katsu kogu aeg elada praeguses hetkes", siis tunnen nagu polekski täiuslik. Sest mulle ju meeldib lennelda. Umbrohu väljajuurimise hetkel ei pruugi olevik pakkuda piisavat- see on lihtsalt vajalik toiming. Aga lenneldes liblikana samal kohal asetsevale tuleviku-terassile, omandab tüütugi tegevus graatsia ja elegantsi.
Ega ma kauaks ühele või teisele poole jäägi. Arutleda meeldib mulle siiski siin ja praegu. Liblikas las lendleb vahel ka omasoodu- siia-sinna. Nagunii tassib olevikku turjal- nii mineviku kui tuleviku poolel...
Vaikuses leian enese liblika-mina. Vahel on mul sinise-valgekirjud tiivad, vahel muutuvad valdavaks oranzikad toonid. Harvem kannan rohekaid või lillakaid värve. Ei saa küll öelda, et värvid poleks üldse tähtsad, aga veelgi olulisem on võime ajas lennata.
Vaikuses elustuvad üksikud fragmendid möödunust, sulandudes mõnikord väga lihtsasti olevikuga ühte, mõnikord jällegi jäädes rippuma korraliku distantsi taha, mistõttu tulebki kasutada õiget peibutusvärvi tiibadega liblika-mina. Liblikal ei tundu olevat mingit aru. Ainult ilu. Ta laperdab muretult õhus ning puhkab rahuga värvilistel õitel. Tema jaoks ei ole eilset päeva, homsest pole tal aimugi. Mis peaks minul olema?
Vaikuses ma koorin näiteks kartuleid. (See on väga halb näide, sest ma koorin kartuleid enamasti vastumeelselt ja suure kiiruga. Aga las ma harjun mõttega kartuleid koorides häädmeelt tunda!) Niisiis koorin- ja mingi oluline mälestus on samal ajal ripakil aegade hämaruses, tuletades end pingsalt meelde. Vargsi poen liblika-mina kirevasse kesta, ületan lenneldes ajavahe ning maandudes otse sündmuse keerises, sirutan oma imelised tiivad laiali. Keegi ei märka, et vean enese järel tugeva niidiga kinnitatult tänast päeva ning praegust hetke.
Sama on tulevikuga. Miks peaks ta olema tundmatu vaid seetõttu, et ajaliselt ei ole veel kätte jõudud? Liblika-minana tean ma, kuidas elan ülejärgmise suve samal päeval või viie aasta pärast jõuludel.
Ma rohin peenart (see on märksa parem näide)- ja lihtsalt tean, ja üsna eredalt. Sest mu liblika-mina, see arutlusvõimetu putukas, on oleviku ka tulevikku tarinud, eputades nüüd oma punaste täppidega kusagil imetoredal aiapeol või siis hoopiski mingi tundmatu maa hingematvalt kaunil rannal.
Nii unistama kui mäletama peab suurelt, kas pole tõsi!
Kui mulle öeldakse "katsu kogu aeg elada praeguses hetkes", siis tunnen nagu polekski täiuslik. Sest mulle ju meeldib lennelda. Umbrohu väljajuurimise hetkel ei pruugi olevik pakkuda piisavat- see on lihtsalt vajalik toiming. Aga lenneldes liblikana samal kohal asetsevale tuleviku-terassile, omandab tüütugi tegevus graatsia ja elegantsi.
Ega ma kauaks ühele või teisele poole jäägi. Arutleda meeldib mulle siiski siin ja praegu. Liblikas las lendleb vahel ka omasoodu- siia-sinna. Nagunii tassib olevikku turjal- nii mineviku kui tuleviku poolel...
laupäev, 15. juuli 2017
Pilved
Ikkagi on mul liiga vähe aega pilvi vaadelda!
Eile lõi punetav läänetaevas oma iluga mind vaat et oimetuks, kui värvipurgiga või lihvijaga või millega iganes lõõtsutades majanurga tagant välja tormasin, niisked salgud silmisse takerdumas ning kalosside alt väljaturritamas porised murutuustakud.
Muhus kaotan igasuguse daamilikkuse!
Peaksin oma äsjavärvitud verandalt väärikalt välja astuma, seljas maani lillemustriline suvekleit, jalas sobivas toonis kõrged lahtised kingad ning käes pokaal kerge mulliga roosat veini, mille Keegi just äsja on välja kallanud. Peaksin graatsiliselt päevitustooli langema, silmad sulgema ja sõõmukese rüübet maitsma, seejärel kuulatama... Tuhandepäine linnukoor rõkkab mu enese õues, räästa all sekundeerivad hoolsa ema poolt priskekssöödetud pääsupojad, kel varsti ehk aeg esmaseks tiivasirutuseks. Kuskagil kaugemal kruuksatab sookurg- tema häälest aimdub tundmatut traagikat ning põllult kostab kuue möödaratsutava hobuse summutatud kabjaplaginat.
Nüüd peaksin avama silmad. Aeglaselt ja väärikalt.
Keegi seisaks mu ees ja viipaks taevasse. Pilv puude kohal ripuks kui hiigel-õhupall (samasugune, kui tänasel koduteel märgatu). Selja taga oleksid seevastu vaid mingid õhkõrnad kribalad. Laia joonega purjetaks õhupalli suunas tumedama kõhualusega isend. Ega sa mulle siin vihma kavatse tuua!?
Taamal põlluveerel puulatvade kohal moodustuks aga kaunis rida peenekoelist pilvepitsi.
Vaat see oleks seisund, mida vajaksin.
Koos Kellegagi, keda vajaksin.
Või siis... kasvõi üksipäini.
Eile lõi punetav läänetaevas oma iluga mind vaat et oimetuks, kui värvipurgiga või lihvijaga või millega iganes lõõtsutades majanurga tagant välja tormasin, niisked salgud silmisse takerdumas ning kalosside alt väljaturritamas porised murutuustakud.
Muhus kaotan igasuguse daamilikkuse!
Peaksin oma äsjavärvitud verandalt väärikalt välja astuma, seljas maani lillemustriline suvekleit, jalas sobivas toonis kõrged lahtised kingad ning käes pokaal kerge mulliga roosat veini, mille Keegi just äsja on välja kallanud. Peaksin graatsiliselt päevitustooli langema, silmad sulgema ja sõõmukese rüübet maitsma, seejärel kuulatama... Tuhandepäine linnukoor rõkkab mu enese õues, räästa all sekundeerivad hoolsa ema poolt priskekssöödetud pääsupojad, kel varsti ehk aeg esmaseks tiivasirutuseks. Kuskagil kaugemal kruuksatab sookurg- tema häälest aimdub tundmatut traagikat ning põllult kostab kuue möödaratsutava hobuse summutatud kabjaplaginat.
Nüüd peaksin avama silmad. Aeglaselt ja väärikalt.
Keegi seisaks mu ees ja viipaks taevasse. Pilv puude kohal ripuks kui hiigel-õhupall (samasugune, kui tänasel koduteel märgatu). Selja taga oleksid seevastu vaid mingid õhkõrnad kribalad. Laia joonega purjetaks õhupalli suunas tumedama kõhualusega isend. Ega sa mulle siin vihma kavatse tuua!?
Taamal põlluveerel puulatvade kohal moodustuks aga kaunis rida peenekoelist pilvepitsi.
Vaat see oleks seisund, mida vajaksin.
Koos Kellegagi, keda vajaksin.
Või siis... kasvõi üksipäini.
neljapäev, 13. juuli 2017
Puugid
Puugid armastavad meie perest vaid mind ja Lisanni. Teiste peal nad lihtsalt jalutavad, külge ei hakka. Millest selline eelistus, ei oska aimatagi! Igatahes olid need verejanulised elukad mõne päeva eest end taaskord me kintsu külge kinnitanud. Ja täna haukasid ainult Lisanni. Õnneks avastasime kõik need juhtumid ruttu.
Tänasest hakkasime võtma b-vitamiini. Räägitakse, et pidavat aitama. Määrin Lisanni iga päev ka ühe loodusliku puugitõrjega, kuid tänaseks on teada, et vastik putukas haarab seepeale määrimata pala, näiteks rinnapealse ja asi vask.
Üldiselt ei ole ma eriline paanitseja, kuid just praegusel hetkel on minuni jõudnud lausa kolme lapse puugitõppe haigestumise uudis. See muudab veidi rahutuks.
Siiski- mis mul muud üle jääb, kui mure kõrgemale poole üle anda! Lapsi ju suvel toas ei hoia. Nende ja naaberkolmikute lemmik-mängupaik on meie põllu heinapallidel.
Puukide oma ilmselt ka.
Tänasest hakkasime võtma b-vitamiini. Räägitakse, et pidavat aitama. Määrin Lisanni iga päev ka ühe loodusliku puugitõrjega, kuid tänaseks on teada, et vastik putukas haarab seepeale määrimata pala, näiteks rinnapealse ja asi vask.
Üldiselt ei ole ma eriline paanitseja, kuid just praegusel hetkel on minuni jõudnud lausa kolme lapse puugitõppe haigestumise uudis. See muudab veidi rahutuks.
Siiski- mis mul muud üle jääb, kui mure kõrgemale poole üle anda! Lapsi ju suvel toas ei hoia. Nende ja naaberkolmikute lemmik-mängupaik on meie põllu heinapallidel.
Puukide oma ilmselt ka.
reede, 7. juuli 2017
Täiskuu
Täiskuu on kummaline. Täna valgustab ta taevast otsekui hiiglaslik taskulambivihk. Taevast, mis pole veel omandanud süsimusta värvi, mille põhitooniks loeksin sel hetkel sinise, jah, selle uinutava sinise, mille saabudes üksikud puud sünkjateks figuurideks muutuvad ja taamal paistev metsaviirg ühtlasse tumedusse taandub.
Aga kuu on konkreetne.
Ta puurib mulle selga ja sunnib end vaatama. Algul vaatan üksisilmi läbi akna. Sellest ei piisa. Poetan end läbi paokil aidaukse jahedasse öhe. Tundub nagu oleks ta veelgi kasvanud. Kahvatu valgus langeb mu näole ja katab kogu mu keha. Külm.
Ma ei tea, kas ta meeldib mulle. Ometi külmetan ta nimel keset pimedat õue. Korraga tundub kõik nii tuttav, nii haledalt tuttav. Ilus, aga külm. Sõbralik, aga kauge...
Raputan end ta lummusest. Taandun tuppa ning toetan selja soojale ahjule. Täiskuu aknaruudu taga näib sest vähe hoolivat.
Oled, oled ilus, voolivad mu huuled sosinal sōnu.
Süda aga rõõmusteleb ahju kuumas embuses.
Aga kuu on konkreetne.
Ta puurib mulle selga ja sunnib end vaatama. Algul vaatan üksisilmi läbi akna. Sellest ei piisa. Poetan end läbi paokil aidaukse jahedasse öhe. Tundub nagu oleks ta veelgi kasvanud. Kahvatu valgus langeb mu näole ja katab kogu mu keha. Külm.
Ma ei tea, kas ta meeldib mulle. Ometi külmetan ta nimel keset pimedat õue. Korraga tundub kõik nii tuttav, nii haledalt tuttav. Ilus, aga külm. Sõbralik, aga kauge...
Raputan end ta lummusest. Taandun tuppa ning toetan selja soojale ahjule. Täiskuu aknaruudu taga näib sest vähe hoolivat.
Oled, oled ilus, voolivad mu huuled sosinal sōnu.
Süda aga rõõmusteleb ahju kuumas embuses.
esmaspäev, 3. juuli 2017
Ööbimine
Huvitav, et laste jaoks tekitab juba ainuüksi mõte väljaspool kodu ööbimisest ülivōimsa tunde. Kui sel mõttel on veel oht teostuda, võib rääkida lausa pidupäevast (õigemini piduööst). Mäletan tegelikult isegi seda närvekõditavat tunnet, mida võõras koht ööbimise eel tekitas ning kujutlust, kus meil, lastel, olnuks omiks asjuks otsekui täiesti vaba voli. Ühesõnaga- paradiis!
Nii on küllap ka trio jaoks. Miks nad muidu peale minu lubavat noogutust otsekui aru kaotasid?
Asi oli nii- Joss ja Loviisa pidid ööbima E.juures, M. aga tulema meile Lisanniga pidzaamapidu pidama. Kõik läkski plaanipäraselt. Kuni ma Jossile ja Loviisale hambaharju läksin viima. Siis aga... tuli Loviisale järsku nutt peale. Ko-hu-tav koduigatsus!
Mõelda vaid, nad on ju kõigest 8. Muidugi võib hakata koju tahtma- see on täiesti normaalne.
"Sul tuleb ju neid ööbimisi veel ridamisi," lohutasin.
Loviisa aga nii ei arvanud.
"See oli suurepärane võimalus," luksus ta koduteel lohutamatult nutta, "aga mina ei suutnud seda ära kasutada..."
Peagi selgus aga, et ka tüdrukute pidu oli ülitore.
Nad olid ju peaaegu öö läbi üleval!
Kaheteistkümneni :)
Asi oli nii- Joss ja Loviisa pidid ööbima E.juures, M. aga tulema meile Lisanniga pidzaamapidu pidama. Kõik läkski plaanipäraselt. Kuni ma Jossile ja Loviisale hambaharju läksin viima. Siis aga... tuli Loviisale järsku nutt peale. Ko-hu-tav koduigatsus!
Mõelda vaid, nad on ju kõigest 8. Muidugi võib hakata koju tahtma- see on täiesti normaalne.
"Sul tuleb ju neid ööbimisi veel ridamisi," lohutasin.
Loviisa aga nii ei arvanud.
"See oli suurepärane võimalus," luksus ta koduteel lohutamatult nutta, "aga mina ei suutnud seda ära kasutada..."
Peagi selgus aga, et ka tüdrukute pidu oli ülitore.
Nad olid ju peaaegu öö läbi üleval!
Kaheteistkümneni :)
laupäev, 1. juuli 2017
Laulupidu
Oma elu esimesel laulupeol käisin peale 1.klassi. Mäletan me kooli mudilaskoori riietust- punase-valgetriibulisi seelikuid ja valgeid särke väga hästi, sest seda ema tehtud kaharat puuvillariidest seelikut kandsin mitu aastat järjepanu. Küll aga ei mäleta ma ei rongkäiku ega ühtegi laulu toonasest repertuaarist. Repertuaarimälu on hästi säilinud hoopis 1985.aasta üldlaulupeost, mille tarvis päheõitud NSVL ja Eesti NSV hümnid sõnad kummitavad aeg-ajalt siiani ja olen mõnes lõbusas seltskonnas on oma head mälu veiniklaasi kõrval ka demonstreeritud- ning seeläbi teada saanud, et pole ma midagi ainueksemplar- hümne ja Lenini-laule teab nii mõnigi!
Mida aga veel mäletan, on see, et ka 1981.aasta pidu (või vähemalt peaproov) oli väga vihmane. Ja miks ma seda mäletan- sest jooksin ses koledas paduvihmas kodu poole veel koledama pissihädaga! Vaat, mis tegelikult meelde jääb😊.
Tänaseid laulu- ja tantsulapsi see meenutus muidugi ei aita. Mina aga mõtlen nende peale iga peo eel ja palvetan ilusa ilma eest, sest mõelge kui paha on väikestel lastel kodust kaugel, kusagil võõras koolimajas oma riideid ja kingi kuivatada...
Trio laulupeole ei lähe. Helis samuti mitte. Sestap oleme peomelus vaid mõtetes. Ja muide- järgmisel nädalal on Muhu laulupidu- seda imet plaanime küll kuulama minna!
Trio laulupeole ei lähe. Helis samuti mitte. Sestap oleme peomelus vaid mõtetes. Ja muide- järgmisel nädalal on Muhu laulupidu- seda imet plaanime küll kuulama minna!
reede, 30. juuni 2017
Mõtlemine
Mida rohkem on mul aega oma mõtteid lahata, seda segasemaks muutub nende väljendamine kõrvalseisjaile arusaadavas keeles, sest pole midagi raskemat, kui defineerida iseenese olemust või täpsemini väljendades- esineda veenvalt iseendana.
"Mina ise" nõuaks justkui mingite kindlate veendumuste väljatoomist, mille vahendusel sobituksid puzzletükid täpseks minuks, lisaks oleks vajalik mõningane toetus väljanägemisegi poole pealt, mis ülaltoodu paremini hoomatavaks muuudaks ja ka sedakaudu pilti kinnitaks.
Kõik ülaltoodu on aga ikkagi köömes selle mõteterägastiku kõrval, mis just minu rahu või ärevust toidab, just mind tiivustab või pidurdab, just minu elutee varjatud suunatähiseks on. Kõik väline saab alguse just sealt, olemata aga hoopiski sisemuse täpne peegeldus.
Kui mul on aega, mõtlen sellele. Paljusid asju saame ju teadagi muuta vaid mõtete ja suhtumise muutuse kaudu. Kui palju aga tegelikult muutuda suudame?
Tänases päevas kohtab hordide kaupa enesearendajaid. Muutujaid. Nad tunduvad teadlikud ja sihikindlad. Aga kuduge õige nende "teadlikku" ellu üks "võrk"! Stressisituatsioon on parim indikaator. Te näete õige pea "muutuja" vana head tuttavat "mina". Ei kao see kuhugi!
Palju tugevam on tunnistada nõrkust, hakkamasaamatust, vajadust toe järele. Mitte et ma tahaksin nüüd ise kellegi guruks hakata. Lihtsalt- ausus on üks tõeliselt edasiviiv jõud. Rabeled oma mõtetega mõnda aega, arutad sõpradega ( kes eeldavad, et sa ei muutu) ja hakkabki parem!
Käega löömisel puudub küll löögijõud, kuid kärbsele võib siiski pihta saada..."
teisipäev, 27. juuni 2017
Kajakas
Ma nägin küll, et munas on tillukene auk sees, aga seda ei osanud aimatagi, et ta nüüdsama kooruma hakkab! Seetõttu magasin õige hetke munade kõrval juttu ajades lihtsalt maha. Aga Loviisa nägi! "Emme, munast koorus tibu", hüüatas ta lummatult. Tõepoolest, seal Pakri tuultele avatud kiviklibusel rannikul, purunenud munakoortel lebas üks imetilluke märg tombuke. Äsjasündinu. Elu Ime.
Ka kajakad märkasid, et nende read on täienenud ning närviliselt kisendavate ja ringitiirutavate lindude parv me peade kohal hakkas üha agressivsemalt lähenema. Vahetasime targu ootepaika.
Et Pakri külastamine on me peale-jaanipäevane traditsioon, siis oman sarnast kogemust ka eelnevaist aastatest. Möödunud aastal sain näiteks nokaga hoobi pähe. Lihtsalt ja jube valusalt. Ilmselt liginesin jällegi tahtmatult kellegi koorunud või koorumata pojukesele.
Teha pole midagi- ega nad pesitsuspaika muuda! Viiskümmend aastat suletud ala on traditsioonid piisavalt kindlalt juurutanud. Et nüüd samas kohas paadid randuvad, ei ole mingi argument. Vaenlane tuleb minema peksta!
Ainult meri on pidevalt üks. Ja laintemüha. Ja kõigest sellest tekkiv magusvalus igatsus...
Rabaja
Kui ma üksi siin maamaja peal raban, läheb töö vaevaliselt ja tihtilugu ei saa õhtul arugi, mida niiväga teinud olen. Seevastu juba kahekesi tegutsedes, rääkimata kolmast või neljast abikäest, lendab kõik nagu lepase reega!
Sel aastal plaanin renoveerida kõik välisaknad (värv ja kitt maha, klaasid välja, ülelihvimine, pluss kolm kihti linaõlivärvi)ja elutoa kiviseinad (vana tapeet ja lahtine krohv maha, niiskustõke ja uus krohv peale, värvimine kaseiin e.kohupiimavärviga.) Välikemmerg peaks saama selga ilusa triibuseeliku ning elumaja puidust siseseinad lihvi ja linaõlise kuue. Kui kõik ülalnimetatu tehtud saab, on lihtsalt super, kuid ka vähema puhul on põhjust rõõmu tunda!
Ja kõige toredam on see, et on sõpru, keda appi kutsuda- üheskoos tehtud töö, ringsõidud saarel ja õhtused grillid moodustavad suurepärase koosluse.
Ah et aga trio? Uhh, nendega on suurepärane! Hindan igati laste loovust ja luban neid töödes kaasa lüüa, kuid... (hingan sügavalt sisse- välja)... lapselike apsakate likvideerimiseks on vaja 1) head stressitaluvust 2) rohkelt aega 3) erinevaid likvideerimisvahendeid 4) kõvasti tagavarariideid jpm.(hingan veelkord sügavalt). Ja eks nad taha ju puhata ja mängida ka!😊
neljapäev, 22. juuni 2017
2 x kolmikud
Kolmikud on kohal! Muhu suvi võib nüüd täiel rinnal alata! Kes veel ei tea, siis meie naabersuvitajate kolmikud on 10 kuud meie lastest vanemad, kuid sündinud sama aastanumbri sees ja nende pesakond koosneb 2-st poisist ja 1-st tüdrukust! Meil 2 tüdrukut ja 1 poiss. Kokku kolm ja kolm. Täielik Bullerby küla! Oh, oleks minul omal ajal nii olnud...
teisipäev, 20. juuni 2017
Kuiv(astu)
Juba siis, kui olin väike laps, panin tähele, et Muhus ei saja kunagi nii palju, kui mujal. Mäletan end muserdatuna välja vaatamas Tallinna poole vurava bussi aknast, buss hiiglaslikke veelompe üles kaarutamas, mina tundmas vastupandamatut soovi ots ringi pöörata- sest Muhus ei tulnud ju kogu suve jooksul tilkagi...
Kaua aega arvasin, et ülaltoodu on lapsepõlve idealiseeritud moonutus. Kui aga mõni aasta tagasi siia suvekodu soetasime, nägin korraga, et asjal on tõsi taga. Aga see ei kehti kogu Muhu suhtes, vaid ehk ainult poole, kuni Liivani. Kuivastu ümbruse hoiab kuiva.
Sestap ei kergita ma kulmugi, kui ilmajaam saartelt algavat sadu ennustab. Ei kergita ka siis, kui rünkmustjas kogu taevast kattev moodustis kiiruga näib lähenevat. Teate, nad keeravad mingis teatud kohas lihtsalt ära ja võtavad suuna otse ülemere mandrile, jättes Kuivastu-nuka puutumata. Kusjuures kõik muu vihmale viitav- paisunud tuuleiilid, ilma jahenemine ja pilvkatte tihenemine toimib nagu "korralikus perekonnas". Vaid vihm puudub ja peagi taanduvad muudki "sümptomid".
Seda kuiva Kuivastu lugu rääkis isa, kusjuures minu meelest esitas ta seda otsekui mingit legendi. Miks ta siis muidu täna helistades esimese asjana küsis: noh, saite kõvasti vihma? Selgus, et kogu Eestimaa ujub. Meil aga oli jällegi see ärakeerav must pilveke, pool päeva päikest ja sooja, pool tugevat tuult ning laste suplus koduküla rannas.
Nagu päris suvel...
Lehmad
Mulle muidu lehmad päris meeldivad. Aga hoopiski pole nad mu esimene valik koduõuel, eriti, kui neid seal oma paarkümend isendit kablutab.
Huvitav, neis tundub olevat ühendatud annus graatsiat ja teine kohmakust. Sel hetkel, kui neid robinal mu õuele hakkas vajuma, ma muidugi graatsiat ei märganud, vastupidi, üle kraavi hüppamine oli suureke kerele omaselt rohmakas ja veidi õudnegi, sest pelgasin, et nad ei saa inertsi tõttu enne maasikapeenart pidama ja see tähendanuks kindlat katastroofi!
Õnneks olen ka eelnevalt Muhus olnud. Lapsena veetsin seal vaat et terved suved- ja veel talus, kus paar-kolm lehma kindlalt käepärast. Sestap teadsin, et lehmad on vaatamata toekale kerele kole arad. Minu õuepealsed sättisid oma jalakesed sörgiks mu esimese "heledajaalse" hüüatuse peale, teise ajal toimus mingi arusaamatu tõuklemine ja kolmas käivitas täiskäigu, paraku küll järgmise suvalise põlla pääle ja ehk ka kellegi teise aeda. Üks iseloomuga mamma-muuke püüdis küll veel veidi aega minuga harkisjalu tõtt vahtida, protestides sedaviisi seaduse vastu piimaandjaid ükskõik kuhu mitte lubada, kuid kui jalaga vastu maad põrutasin, vajus ta lehmasüda saapasäärde- mine tea, äkki kisub jamaks! Peagi kostsidki kõrvu vaid kaugenevad "muu'd"- millest võiks muidugi lausa omaette kirjatüki sepitseda, niivõrd äge häälematerjal!
Ah et aga see graatsia? No äkki nad ikka polegi niiväga graatsilised! Äkki on neil lihtsalt ilusad silmad?
kolmapäev, 31. mai 2017
eristumine
Tegudes nagu puuduks teravus.
Tore, kiidavad pereterapeudid käsi hõõrudes.
Järelikult on eristumisprotsess
jõudsalt käima läinud!
Eristun peaaegu kõigest.
Orelist eristumise juures
on esmatähtis käte eristumine klahvidest
ja jalgade eristumine pedaalist.
(Viimatimainitu on tähtis ka
autoistmel eristumisel.)
Muusika, mida ma mängin,
ei läbi enam mu keha,
vaid ripub pulbitsedes
üle klaviatuuri puidust ääre,
kust kuulajad selle endale napsavad.
Vaatan seda protsessi otsekui kõrvalt.
Ei tunne ärevust.
Varem ma küll nii lahke polnud!
Aga las ma räägin nüüd
pliidist eristumisest!
Kui ma varem arvasin,
et sööki harva ja lihtsalt valmistades
olengi saavutanud
piisava pliidist eristumise taseme,
siis nüüd taipan, et sel moel
ma lihtsalt cut off'in end
ning tegelikult on see üleseotus peeglis,
mis teeb endiselt haiget.
Lähenemist pole toimunud
kummagipoolsete hirmude tõttu
totaalselt läbi kukkuda.
Homme teen nii:
Pean pliidi esmalt
emotsionaalselt lähedale saama.
Pean ausalt tunnistama,
mida olen temalt oodanud
ja mida ta pole
mulle osanud anda.
Jah, ta võib seda mitte vastu võtta.
Võib lausa kõrvetada.
Aga minu protsess on igal juhul alanud.
Valust hoolimata.
Maasikapeenraga olen hetkel liiga sulandunud.
Temast eristumise lükkan edasi
2018.aasta suvesse.
Hiljuti valasin ta hobusesõnnikuga üle.
Eks näis, kuidas reageerib.
Suur saak näitab ilmekalt klammerdumist.
Seda kardan enim...
Kuigi meelitav on ka,
kuigi keegi sust niimoodi sõltub :)
Noh, edasijõudnuna plaanin kunagi ka
maapinnalt eristumist.
Aga see läks nüüd rohkem nagu kelkimiseks...
Tore, kiidavad pereterapeudid käsi hõõrudes.
Järelikult on eristumisprotsess
jõudsalt käima läinud!
Eristun peaaegu kõigest.
Orelist eristumise juures
on esmatähtis käte eristumine klahvidest
ja jalgade eristumine pedaalist.
(Viimatimainitu on tähtis ka
autoistmel eristumisel.)
Muusika, mida ma mängin,
ei läbi enam mu keha,
vaid ripub pulbitsedes
üle klaviatuuri puidust ääre,
kust kuulajad selle endale napsavad.
Vaatan seda protsessi otsekui kõrvalt.
Ei tunne ärevust.
Varem ma küll nii lahke polnud!
Aga las ma räägin nüüd
pliidist eristumisest!
Kui ma varem arvasin,
et sööki harva ja lihtsalt valmistades
olengi saavutanud
piisava pliidist eristumise taseme,
siis nüüd taipan, et sel moel
ma lihtsalt cut off'in end
ning tegelikult on see üleseotus peeglis,
mis teeb endiselt haiget.
Lähenemist pole toimunud
kummagipoolsete hirmude tõttu
totaalselt läbi kukkuda.
Homme teen nii:
Pean pliidi esmalt
emotsionaalselt lähedale saama.
Pean ausalt tunnistama,
mida olen temalt oodanud
ja mida ta pole
mulle osanud anda.
Jah, ta võib seda mitte vastu võtta.
Võib lausa kõrvetada.
Aga minu protsess on igal juhul alanud.
Valust hoolimata.
Maasikapeenraga olen hetkel liiga sulandunud.
Temast eristumise lükkan edasi
2018.aasta suvesse.
Hiljuti valasin ta hobusesõnnikuga üle.
Eks näis, kuidas reageerib.
Suur saak näitab ilmekalt klammerdumist.
Seda kardan enim...
Kuigi meelitav on ka,
kuigi keegi sust niimoodi sõltub :)
Noh, edasijõudnuna plaanin kunagi ka
maapinnalt eristumist.
Aga see läks nüüd rohkem nagu kelkimiseks...
teisipäev, 30. mai 2017
üleväsimus
Midagi on sellel hetkel elus liiga palju,
miski tuleb liiga jõhkralt Päris Elu arvelt.
Hingamise ruumi Vaim ja Keha nõudvad valjult,
meeled aga väiksemagi muutuse ees valvel.
Olen igal pool, kuid nii, et mitte siin ja praegu,
otse haardekaugusel, kuid siiski väljas, mitte sees,
mõte maalib irreaalseid lõõgastavaid aegu
kui vaid sada kümme asja enne ära teen...
Huvitav, et olen tahtnud näida hiigla tugev,
imeliselt suutlik, naerulsui kes kõike teeb...
Armastuse Aeg on mõõdupuu, mis ainsalt lugev,
Mitte Ohver, aga And meist Inimese teeb.
Õnneks on mul tugi, kes on Meie Isa taevas,
õnneks on mul Lootus, mis ei jäta häbisse,
õnneks on mul Vaim, kes kannab siis, kui hing on vaevas,
õnneks olen päästet' läbi ristimisevee.
Õnneks on mul tugi, kes on Meie Isa taevas,
õnneks on mul Lootus, mis ei jäta häbisse,
õnneks on mul Vaim, kes kannab siis, kui hing on vaevas,
õnneks olen päästet' läbi ristimisevee.
Puugi pea
Koukisin täna kõiki valu- ja muid aistinguid trotsides oma põlveõndlast nõelaga välja puugi pead, mis tänu ebaõnnestunud pintsetikäsitlusele sinna jonnakalt kinni oli jäänud.
Vaatamata sellele, et väänasin end peaaegu kringliks ning äestasin vaevumärgatava musta täpikese konkreetseks veritsevaks lärakaks, võisin viimaks kujutletavasse haiguslugude raamatusse rasvaste tähtedega lakoonilise "pea eemaldatud" märkida.
Aga lihtsam oleks end alati peale õueskäiku hoolikalt kontrollida...
Vaatamata sellele, et väänasin end peaaegu kringliks ning äestasin vaevumärgatava musta täpikese konkreetseks veritsevaks lärakaks, võisin viimaks kujutletavasse haiguslugude raamatusse rasvaste tähtedega lakoonilise "pea eemaldatud" märkida.
Aga lihtsam oleks end alati peale õueskäiku hoolikalt kontrollida...
laupäev, 27. mai 2017
Ressurss
Ülemistele ehitatakse mingit mega-giga kaubanduskeskust. Poetasin triole, kui täna sest hiigelkolossist möödusime, et selle katusele pidavat paigaldatama isegi vaateratas. Uudis tekitas elevust. "Laheee!", kilkas esmalt ka Loviisa. Siis aga ta ilme tõsines ning aegalselt pead raputades oma uskumatust demonstreerides lisas ta: "Teisest küljest ikkagi... täielik ressurssi raiskamine!"
(V. ülisage repliik)
(V. ülisage repliik)
Konnatus
Ma ei tea, kas asi on külmas kevades või muus, aga meil pole siiani õnnestunud näha mitte ainsatki konna! Mina elan üle, aga Loviisa jaoks on olukord talumatu.
Täna saatsin trio vanaisaga maale. Ise sõitsin hiljem järele. Eelmisel aastal samal ajal mu vanemate maakodu ümbrus lausa kubises konnadest. Seega julgesin anda Loviisale sõidu eel lootust.
Kui õhtu eel maale jõudsin, piilusin autoaknast vargsi õuel askeldava Loviisa nägu. Loviisal on nimelt hästi tema hetkeseisu edasiandvad näoilmed. Saab aegsasti vaimu valmis panna.
Sel korral ei öelnud aga Loviisa nägu midagi.
Keerutasin tükk aega nagu kass ümber palava pudru, et mida siis huvitavat tehtud ja nähtud... Lõpuks küsisin otse, kuidas konnadega lood. Loviisa vaatas mulle oma tõllaratta-silmadega otsa, ohkas demonstratiivselt ja ühmas siis hooletult üle õla: "Täiesti konnavaba keskkond".
Saage aru, tark inimene kohaneb! Aga mina kohe pean torkima...
Täna saatsin trio vanaisaga maale. Ise sõitsin hiljem järele. Eelmisel aastal samal ajal mu vanemate maakodu ümbrus lausa kubises konnadest. Seega julgesin anda Loviisale sõidu eel lootust.
Kui õhtu eel maale jõudsin, piilusin autoaknast vargsi õuel askeldava Loviisa nägu. Loviisal on nimelt hästi tema hetkeseisu edasiandvad näoilmed. Saab aegsasti vaimu valmis panna.
Sel korral ei öelnud aga Loviisa nägu midagi.
Keerutasin tükk aega nagu kass ümber palava pudru, et mida siis huvitavat tehtud ja nähtud... Lõpuks küsisin otse, kuidas konnadega lood. Loviisa vaatas mulle oma tõllaratta-silmadega otsa, ohkas demonstratiivselt ja ühmas siis hooletult üle õla: "Täiesti konnavaba keskkond".
Saage aru, tark inimene kohaneb! Aga mina kohe pean torkima...
Puldipeitja
Kui homme toimuksid maailmameistrivõistlsed x-boxi pultide peitmises, siis võidutseksin mina kindlalt esikolmikus, et mitte öelda- oleksin absoluutne liider!
Meie x-boxil on kolm pulti. Seega peab peidik lisaks leidlikule asukohale olema piisavalt suur. Ära ei tohi unustada ka fakti, et võrdeliselt minu arengule peitjana areneb ka otsijate armee suutlikkus hoomata mu mõtteilma, tuhnides nii mõnigi kord puldid üles ka seesugustest peidukatest, mille suhtes olen eelnevalt heameelest käsi hõõrunud, et sealt ei avasta neid küll ükski Issanda hingeline.
Vahel olen ka hädas. Võin näiteks vabalt ise unustada, kuhu need tüütud puldid sai topitud. Kuna meil on x-boxi mänguaeg rangelt piiratud, ei tasu lootagi, et trio seepeale rõõmsalt muudele mägudele keskenduks. Ei, nad käivad mul näugudes sabas ja tunnen end koerana, kes siit-sealt mullumaetud konti nuhutab. No ei leia!
Ah, et miks ma neid pulte üldse peidan? See on vist sama mehhanism, millega joodiku naine peidab mehe eest pudeleid :) Eks ma arvan oma väikeses peas, et lahendan sellega probleemi. Tegelikult peaksid nad pidevalt x-boxi juures lebama ja trio peaks mõistma, et mäng toimub vaid mänguajal.
Samas eks see peitmine ole ka omamoodi mäng...
Meie x-boxil on kolm pulti. Seega peab peidik lisaks leidlikule asukohale olema piisavalt suur. Ära ei tohi unustada ka fakti, et võrdeliselt minu arengule peitjana areneb ka otsijate armee suutlikkus hoomata mu mõtteilma, tuhnides nii mõnigi kord puldid üles ka seesugustest peidukatest, mille suhtes olen eelnevalt heameelest käsi hõõrunud, et sealt ei avasta neid küll ükski Issanda hingeline.
Vahel olen ka hädas. Võin näiteks vabalt ise unustada, kuhu need tüütud puldid sai topitud. Kuna meil on x-boxi mänguaeg rangelt piiratud, ei tasu lootagi, et trio seepeale rõõmsalt muudele mägudele keskenduks. Ei, nad käivad mul näugudes sabas ja tunnen end koerana, kes siit-sealt mullumaetud konti nuhutab. No ei leia!
Ah, et miks ma neid pulte üldse peidan? See on vist sama mehhanism, millega joodiku naine peidab mehe eest pudeleid :) Eks ma arvan oma väikeses peas, et lahendan sellega probleemi. Tegelikult peaksid nad pidevalt x-boxi juures lebama ja trio peaks mõistma, et mäng toimub vaid mänguajal.
Samas eks see peitmine ole ka omamoodi mäng...
kolmapäev, 17. mai 2017
Kummikinnas
Kummikinnaste täitmine veega on siin majas kategooriliselt keelatud! Seetõttu arvasin, et too ülaltkorruselt kostev "kolossaalne plärts" (termin laenatud Karlssoni raamatust) on pelgalt meelepete. Korra vist isegi hüüatasin kõrva kikitades- "mis nüüd?", kuid Lisanni muretu "mitte midagi" rahustas hetkega. Tõde selgus tunde hiljem. See plärts oli siiski põrandal purunev vett täis kummikinnas! Nimelt oli teadmatusse haihtunud vannitoa vaip! Pikad otsingud andsid tulemuse- norutas teine kokkusurutult mu enda magamistoa rõdu kõige nähtamatumas nurgas. Läbimärg! Aga see polnud veel kõik. Too kinnas pidi ikka hiiglaslik veepomm olema- miks muidu kaalus minu kena punane saunalina, mille sisse end peale lõõgastavalt vanniskäiku tahtsin mõnuga keerata, kätte haarates terve tonni ja solistas enesest mulle jalgadele vastikut jääkülma vett???
Oh lapsed, lapsed! Kuritegude jälgede peitmises olete ikka päris lapsekingades! Kes siis varastatud kulla politsei mundritaskusse peidab (ehk siis mahaplädistatud vee emme rätikusse!) Mina muide olin lapsena väga osav jälgede peitja! Peaksite koolitusele tulema! Või tegelt...pigem mitte ;)
Oh lapsed, lapsed! Kuritegude jälgede peitmises olete ikka päris lapsekingades! Kes siis varastatud kulla politsei mundritaskusse peidab (ehk siis mahaplädistatud vee emme rätikusse!) Mina muide olin lapsena väga osav jälgede peitja! Peaksite koolitusele tulema! Või tegelt...pigem mitte ;)
esmaspäev, 15. mai 2017
Suure tähe väike täht
Helis ja trio tegid mulle emadepäevaks vapustava kingituse! Mina ju telekat ei vaata, seetõttu polnud mul õrna aimugi, et tv 3-s eksisteerib selline saade nagu "Suure tähe väike täht". Vaat selle saate nemad minule kinkisidki!
Saate lindistus oli aset leidnud mu viimatise Lõuna-Hispaania reisi ajal aprilli lõpul. Ükshaaval olid Helise poolt ette võetud kõik triokese liikmed ning neile oli esitatud minu kohta ühtekokku viisteist küsimust, millele nad oma lapselikult ausa otsekohesusega rõõmuga vastasid. Õigeid vastuseid mulle muidugi esialgu ei näidatud. Selle asemel ilmus iga küsimuse järel ekraanile neli vastusevarianti, mis Helis-kavalpea hea taju poolt kokku kirjutatud nii loviisalikult, lisannilikult või karljohannilikult, et lausa võimatu oli ilmeksimatult arvata, mis on see nende õige! Ja vastuseid tuli- peale minu omapoolset pakkumist- oi, kuis alles tuli! Vaatasime seda saadet mu vanemate, õe ja venna perega ning naersime kõik nii, et pisarad purskusid silmist! Laste mõttemaailm on ikka niivõrd rikkalik, et selle kirjeldamiseks puuduvad lihtsalt sõnad. Ja Helise fantaasia, et ta millegi sellise peale üldse tuleb! Seesugusel kingitusel on jääv väärtus! Saame seda mälupulgalt vaadata aastate ja aastakümnete pärast- taas meenutades, et see oli selle külma 2017. aasta kevade emadepäev, mil kaheksa-aastased kolmikud arvasid emme kohta just nii :)
Õhtul kiikasin siis esimest korda ka "päris saadet"- minu oma oli kindlalt mitu korda parem! Kohe tunda, et armastusega tehtud...
Saate lindistus oli aset leidnud mu viimatise Lõuna-Hispaania reisi ajal aprilli lõpul. Ükshaaval olid Helise poolt ette võetud kõik triokese liikmed ning neile oli esitatud minu kohta ühtekokku viisteist küsimust, millele nad oma lapselikult ausa otsekohesusega rõõmuga vastasid. Õigeid vastuseid mulle muidugi esialgu ei näidatud. Selle asemel ilmus iga küsimuse järel ekraanile neli vastusevarianti, mis Helis-kavalpea hea taju poolt kokku kirjutatud nii loviisalikult, lisannilikult või karljohannilikult, et lausa võimatu oli ilmeksimatult arvata, mis on see nende õige! Ja vastuseid tuli- peale minu omapoolset pakkumist- oi, kuis alles tuli! Vaatasime seda saadet mu vanemate, õe ja venna perega ning naersime kõik nii, et pisarad purskusid silmist! Laste mõttemaailm on ikka niivõrd rikkalik, et selle kirjeldamiseks puuduvad lihtsalt sõnad. Ja Helise fantaasia, et ta millegi sellise peale üldse tuleb! Seesugusel kingitusel on jääv väärtus! Saame seda mälupulgalt vaadata aastate ja aastakümnete pärast- taas meenutades, et see oli selle külma 2017. aasta kevade emadepäev, mil kaheksa-aastased kolmikud arvasid emme kohta just nii :)
Õhtul kiikasin siis esimest korda ka "päris saadet"- minu oma oli kindlalt mitu korda parem! Kohe tunda, et armastusega tehtud...
pühapäev, 14. mai 2017
Aasta Ema
Tere! Mina olengi Aasta Ema,
Abielus ja truu ja ontlik ja kena,
Võiks öelda et tark, kuid ei tea, kas passib-
Nimelt lõpetan kevadel esimest klassi!
Mul lapsi on neli, neist kolm on veel väiksed,
Üks ju lennanud pesast. Nad kõik on mu päikse-
kiired, armastus, palverännakurajad.
(Ehk polegi muud enam lisada vaja...)
Mu päevad on kummist, ööd see-eest on napid,
Toad kenasti korras, kuid segi on kapid,
Mu rahu on näilik, kuid armastus ehe,
See minu sees ühendab Naise ja Mehe.
Mis veidi ehk kõigutab tublidustrooni
Ja pildile lisab ka nukramaid jooni,
On üksindustunne kesk emade armu,
Kus keegi, kes puudub, ehk lisaks veel tarmu
Aasta Emana veedetud aastate seest
Kõigi naerude- nuttude tagant ja eest
Silun, silitan päikesest karedaid palgeid
Pesen poriseid jalgu, triigin kaeluseid valgeid.
Tunnen hinges, et väärin ja soovin ja vajan
Et täna saaks korrakski peatada aja
Saaks astuda ette, pilk pööratud üles-
Kus Neitsi Marial on Jeesuslaps süles.
Et tänu saaks ilmsiks neist uneta öödest
Neist võrratuist päevist, täis pilgeni töödest
Ja kallideootusest, kilkeist ja kisast.
Ja kõiki meid valvavast Taevasest Isast.
Abielus ja truu ja ontlik ja kena,
Võiks öelda et tark, kuid ei tea, kas passib-
Nimelt lõpetan kevadel esimest klassi!
Mul lapsi on neli, neist kolm on veel väiksed,
Üks ju lennanud pesast. Nad kõik on mu päikse-
kiired, armastus, palverännakurajad.
(Ehk polegi muud enam lisada vaja...)
Mu päevad on kummist, ööd see-eest on napid,
Toad kenasti korras, kuid segi on kapid,
Mu rahu on näilik, kuid armastus ehe,
See minu sees ühendab Naise ja Mehe.
Mis veidi ehk kõigutab tublidustrooni
Ja pildile lisab ka nukramaid jooni,
On üksindustunne kesk emade armu,
Kus keegi, kes puudub, ehk lisaks veel tarmu
Aasta Emana veedetud aastate seest
Kõigi naerude- nuttude tagant ja eest
Silun, silitan päikesest karedaid palgeid
Pesen poriseid jalgu, triigin kaeluseid valgeid.
Tunnen hinges, et väärin ja soovin ja vajan
Et täna saaks korrakski peatada aja
Saaks astuda ette, pilk pööratud üles-
Kus Neitsi Marial on Jeesuslaps süles.
Et tänu saaks ilmsiks neist uneta öödest
Neist võrratuist päevist, täis pilgeni töödest
Ja kallideootusest, kilkeist ja kisast.
Ja kõiki meid valvavast Taevasest Isast.
teisipäev, 9. mai 2017
Piim
Ümberläinud piimapaki juurest kostab kõrvulukustavat kisa. Tõstan käe üles ja hüüatan, võitmaks enese sealviibimisele mingitki tâhelepanu:"Sõbrad, kaks asja, mida emme ei talu?!"
Lärm ei vaibu, kuid ühtlustub. Õige vastus skandeeritakse muljetavaldavais detsibellides:"Üks- kisa, kaks- laga!" Õigus!
"Aga miks te siis seda teete?"
Mh, nad ei kuule ju! Tõstan taas tähelepanu võitmiseks käe. Siis aga löön käega.
Koristan ise piima ära. Vastus oli ju iseenesest õige...
Lärm ei vaibu, kuid ühtlustub. Õige vastus skandeeritakse muljetavaldavais detsibellides:"Üks- kisa, kaks- laga!" Õigus!
"Aga miks te siis seda teete?"
Mh, nad ei kuule ju! Tõstan taas tähelepanu võitmiseks käe. Siis aga löön käega.
Koristan ise piima ära. Vastus oli ju iseenesest õige...
pühapäev, 23. aprill 2017
Ufo
Keda kutsusin, need jätsid tulemata
Kelle unustasin, aegsalt olid platsis... (J.Tätte)
Tundsin end nagu teiselt planeedilt. Või siis nagu jaburas unenäos. Mitte keegi ei hakanud minuga viisakusest mingit "mulli" ajama. Kõik rõhutasid oma õigust sealolekule. Isegi kahemehebänd. Aga mina olin kui ufo. Kontvõõras.
Kõhutunne ütles kohe, kui ta mind kutsus, "ära mine!", aga külgeõpitud viisakus tekitas kahtlase tunde, et äkki mu äraütlemine kurvastab. Kunagi olime head sõbrannad ja kujutelmas olnuks tore üle pika aja kogu ta perega kohtuda. Hea küll, sellest on aastaid, aga ikkagi...
Järasin hajameelselt külmaksläinud sibulalaadset taime. Kuniks seda jagus, oli vähemalt tegevust. Teised said kala ka. Noh, enne pidu küsiti kõigilt liha või kalasoov. Nüüd selgus, et minu kalatüki sõid pillimehed juba ära. Noogutasin solidaarselt. Muusikute värk, las söövad kõhu täis. Kuni söövad, vähemalt ei laula. (Ei tea, kas sõivad ühelt taldrikult või lõikasivad enne pooleks?)
Mulle toodi asenduseks alustassiga mikros kuumaksaetud vorst, vikerkaarevärvides rasvaloik ümber. Ega olukorra juurpõhjus polnudki toidus. Naeratasin. Jah, minuga võib ûkskõik, kuidas...
Valged linad lauadel olid puhtad. Teenindajatädi küsis hangunud vorsti kööki viies, kas jätan noad-kahvlid enda kätte, sest ega külmlaua juures pruugi neid nii palju jaguda. Ka sina Brutus, ohkasin mõttes... Ah ei, võtke kaasa! Rikuvad lina ära... Kõht täis ka ja... Kus see külmlaud veel on?
Üldiselt tulen ebamugavate olukordadega toime. Aga sellega näe ei tulnud. Kohe üldse mitte. Miks ta mind kutsus? Miks ma tulin? Eks ole, silmad reedavad häbi ja peataoleku! Kilavad nagu purjakil inimesel.
Sünnipäevalapse lauas oli üks vaba koht, aga sinna oli asetatud kellegi kott. Võõra koti otsa istuda olnuks liiga bravuurikas. Sestap vahetasin paar mittemidagiütlevat lauset päevakangelase poja naisega, keda vaevu tundsin, misjärel too midagi pomisedes teise lauda kolis, millest mina omakorda midagi kergenduslaadset tundsin. Seejärel süvenesime juba 15-aastase pojapojaga nutitelefoni ja tundsin end vähemalt nooruslikuna. Lugesin kogu pereteraapia konspekti ühtejutti läbi. Sünnipäeva algusest oli möödunud napp tund.
Ma ütlesin et mul on olnud aegu
Kus üksi tahan olla üle kõige
Kuid kindlasti see nii ei ole praegu
Nõnda ütlesin ja tundsin, see on õige...(J.Tätte)
"Kas oleks väga ebaviisakas praegu kohe lahkuda?" sõnumdasin Helisele. Kahemehebänd püüdis parasjagu "Vildist kübaraga" ühele poole saada. (Hea seltskonna puhul olnuks ka jõledaimast süldikast ükstapuha, aga aseainena oli ta närvitsemiseks õigel kohal!)
"Muidugi mitte, ütle, et sul kõht valutab", piiksus telefon vastu. Natuke valutaski.
"Äkki vean kaheksani välja?"
"Mis see 20 mintsa muudab?"
Ma poleks tegelikult enam sekunditki üle elanud! Eemaldusin sellest majast ja sellest sündmusest jooksujalu. Tundsin nagu oleksin toppinud jala mineviku ukse vahele ja end vägisi sisse pressinud.
Keegi ei kahelnud, et olin ufo. Ma ise ka mitte.
Vaat kus õppetund...
neljapäev, 6. aprill 2017
Tänulikkus
Tsiteerin lõiku Jaan Tammsalu raamatust "Vaimulikud mõtisklused": Stockhomis oli kord kool, kus alles kooli lõpuaktusel teatati õpilastele, kes neist on kõik lõpueksamid edukalt sooritanud ja kooli lõpetanud ning kes jäävad klassi kordama. Need, kes said lõputunnistuse, võisid väljuda kooli peauksest. Istumajäänud pidid lahkuma tagaukse kaudu. Kooli lõpupäeval seisis selle kooli tagaukse juures üks linna tähtis mees. Mööduv tuttav küsis, keda ta seal kõrvaltänavas ootab. Suurmees vastas: "Täna peaks mu poeg lõpetama kooli. Kui tal läheb hästi, lahkub ta paraaduksest. Kui ta aga täna seal sees saab teada, et on jäänud klassi kordama, lahkub ta siitkaudu. Ja kui see on nii, siis peab ta tundma, et tal on isa."
See on ilus lõik. Millegipärast meenub see aga mulle alati siis, kui keegi tuttavatest eriti pikalt ja kohmetusttekitavalt oma kallist võsukest, kes tavaliselt ongi igati tore ja andekas laps, kiitma satub ja mina kuidagi reageerida ei oska. Tegelikult olen isegi esimese lapse puhul sama reha otsa astunud ning mingil ajal piinlikkustundega tajuma hakanud, et nii tehes upitan ju tegelikult iseennast, norides heakskiitu ja tunnustust... Seetõttu suudan ka rahulikult naeratada.
Ise vaatan praegu asja hoopis teisest perspektiivist. Muidugi on mul tohutu heameel Helise ja trio akadeemiliste edusammude üle, aga üle kõige tunnen ma tohutut tänulikkust. Ma ei mäleta, kas oskasin seda tunda ka siis, kui Helis oli väike. Head ja andekat last on ju iseenesest kerge armastada. Aga mina olin lisaks nõudlik, närviline ja usaldamatu. Kas ütlesin talle kordagi, et hoolimata kõigest heast, mida sa teed, on tõeline väärtus see, et sa oled...
See ei ole enesestmõistetav, et mul on andekad lapsed, et nad on nii ihult kui vaimult terved, et saan päevast-päeva jälgida nende kasvamist-arenemist. Et meil tekib ühine ajalugu. Meie oma lugu.
Võib ju minna ka teisiti. Kunagi ristus me tee lühikeseks ajaks perega, kus kasvas raske vaimse puudega poeg. Neil oli ka kaks tütart. Poja tuba oli kõige suurem, sinna oli enim panustatud. Pereisa märkas, et me seda vaatama jäime, "Teised," ütles ta, "lendavad kunagi pesast välja. Tema aga jääb siia niikauaks, kuniks on meid." Pole tulemusi, pole saavutusi. Mitte kunagi. On vaid tingimusteta armastus.
Ja see ei hääbu tõepoolest iial.
See on ilus lõik. Millegipärast meenub see aga mulle alati siis, kui keegi tuttavatest eriti pikalt ja kohmetusttekitavalt oma kallist võsukest, kes tavaliselt ongi igati tore ja andekas laps, kiitma satub ja mina kuidagi reageerida ei oska. Tegelikult olen isegi esimese lapse puhul sama reha otsa astunud ning mingil ajal piinlikkustundega tajuma hakanud, et nii tehes upitan ju tegelikult iseennast, norides heakskiitu ja tunnustust... Seetõttu suudan ka rahulikult naeratada.
Ise vaatan praegu asja hoopis teisest perspektiivist. Muidugi on mul tohutu heameel Helise ja trio akadeemiliste edusammude üle, aga üle kõige tunnen ma tohutut tänulikkust. Ma ei mäleta, kas oskasin seda tunda ka siis, kui Helis oli väike. Head ja andekat last on ju iseenesest kerge armastada. Aga mina olin lisaks nõudlik, närviline ja usaldamatu. Kas ütlesin talle kordagi, et hoolimata kõigest heast, mida sa teed, on tõeline väärtus see, et sa oled...
See ei ole enesestmõistetav, et mul on andekad lapsed, et nad on nii ihult kui vaimult terved, et saan päevast-päeva jälgida nende kasvamist-arenemist. Et meil tekib ühine ajalugu. Meie oma lugu.
Võib ju minna ka teisiti. Kunagi ristus me tee lühikeseks ajaks perega, kus kasvas raske vaimse puudega poeg. Neil oli ka kaks tütart. Poja tuba oli kõige suurem, sinna oli enim panustatud. Pereisa märkas, et me seda vaatama jäime, "Teised," ütles ta, "lendavad kunagi pesast välja. Tema aga jääb siia niikauaks, kuniks on meid." Pole tulemusi, pole saavutusi. Mitte kunagi. On vaid tingimusteta armastus.
Ja see ei hääbu tõepoolest iial.
laupäev, 1. aprill 2017
Looming
Mõnele inimesele on looming eneseteraapia täieõiguslik element, ehk lausa ainus, mida tõeliselt usaldab.
Väikeste kolmikute emana oli seesama blogi aastaid minu jaoks täiuslik õhtune pingete mahalaadimise paik, mis tõi ära- ja kaasatundmise mõnegi saatusekaaslase poolt ning tänu millele sain autentselt talletada mälestused, mis vedeleksid tänaseks ammuilma mälu põhjatuis prügishahtides.
Praegu me võitlustandril enam nii pöörane pole. Kaheksased on küll kanged möllumehed, mistõttu saab vaikust siin majas nautida vaid hilistel öötundidel, kui kogu kamp nohinal õiglaseund magab. Samas väärtustan väga seda, et nad enam minu näol ööpäevast turvanaist ei vaja. Ka siis, kui rabeletakse, maadeldakse, sikutatakse, toksitakse või niisama selle kõige peale kriunutakse, tean kindlalt, et miski eelmainitust pole eluohtlik. Valus võibolla vahel küll- aga mõeldagu järele, mis sellele eelnes! Ahjaa muidugi, eelnenu kohta on ju kolm eri versiooni...ja pealegi haigettegemise korral ma ju sekkun!
Praegu on niisiis rahulikum ajajärk. (Oi, kuidas mu käsi tõrgub seda kirjutamast!) Trio vajab mind täpselt sama palju, kui titena- kaheksane ei saa veel nimelt väga adekvaatselt aru, et kui kuulan ühe inglisekeelset luuletust, ei saa ma teisele õpetada lugemispäeviku täitmist ja kui kolmas on samal ajal kadunud õpilaspileti otsinguil valjuhäälse halaga kõik sahtlid ja nurgatagused segi keeranud ning kui esimese sõber kuuendat korda õue kutsudes helistab ning teise oma juba värava taga ootab ja kolmas avastab, et rattakummid tuleks täis pumbata ja kui kogu selle mürgli keskel on teine lugemispäeviku totaalselt valesti ära täitnud ja peab hakkama nuttes kustutama ja kolmandal on veel inglise keel vastamata... nad ei mõista, et tunnen end peaaegu süüdi, et mind on vaid üks säärane isend. Sest nad ju tegelikult ka vajavad mind, mitte ei tekita niisama kaost.
Sellistel hetkedel sünnibki looming. Üksikutest tegevuse-ja lausejuppidest moodustuvad fraasid, taustana esinevad muud samaaegsed elusündmused tekitavad saatepartii, vajutades aeg-ajalt rõhumärke kogu orkestrile, koondamaks tähelepanu kriisidele ning generaalpause, tõstes tähelepanu keskmesse väsimuse või madalseisu. Accelerandos veerevad päevad õhtusse, crezendos punetab uue päeva tõusev päike.
Üha rohkem tahaksin soolopartiid iseendale. Üha rohkem on see ka võimalik. Ometi ei saa ega söenda ma veel ette kanda pikki eraelulisi soolosid, kuigi just neis oleks hulganisti pea- ja kõrvalteemasid, mille arendused mulle endale ja ehk ka teistele huvi ja kaasaelamist pakuksid.
Elu on tōepoolest värvikas!
Väikeste kolmikute emana oli seesama blogi aastaid minu jaoks täiuslik õhtune pingete mahalaadimise paik, mis tõi ära- ja kaasatundmise mõnegi saatusekaaslase poolt ning tänu millele sain autentselt talletada mälestused, mis vedeleksid tänaseks ammuilma mälu põhjatuis prügishahtides.
Praegu me võitlustandril enam nii pöörane pole. Kaheksased on küll kanged möllumehed, mistõttu saab vaikust siin majas nautida vaid hilistel öötundidel, kui kogu kamp nohinal õiglaseund magab. Samas väärtustan väga seda, et nad enam minu näol ööpäevast turvanaist ei vaja. Ka siis, kui rabeletakse, maadeldakse, sikutatakse, toksitakse või niisama selle kõige peale kriunutakse, tean kindlalt, et miski eelmainitust pole eluohtlik. Valus võibolla vahel küll- aga mõeldagu järele, mis sellele eelnes! Ahjaa muidugi, eelnenu kohta on ju kolm eri versiooni...ja pealegi haigettegemise korral ma ju sekkun!
Praegu on niisiis rahulikum ajajärk. (Oi, kuidas mu käsi tõrgub seda kirjutamast!) Trio vajab mind täpselt sama palju, kui titena- kaheksane ei saa veel nimelt väga adekvaatselt aru, et kui kuulan ühe inglisekeelset luuletust, ei saa ma teisele õpetada lugemispäeviku täitmist ja kui kolmas on samal ajal kadunud õpilaspileti otsinguil valjuhäälse halaga kõik sahtlid ja nurgatagused segi keeranud ning kui esimese sõber kuuendat korda õue kutsudes helistab ning teise oma juba värava taga ootab ja kolmas avastab, et rattakummid tuleks täis pumbata ja kui kogu selle mürgli keskel on teine lugemispäeviku totaalselt valesti ära täitnud ja peab hakkama nuttes kustutama ja kolmandal on veel inglise keel vastamata... nad ei mõista, et tunnen end peaaegu süüdi, et mind on vaid üks säärane isend. Sest nad ju tegelikult ka vajavad mind, mitte ei tekita niisama kaost.
Sellistel hetkedel sünnibki looming. Üksikutest tegevuse-ja lausejuppidest moodustuvad fraasid, taustana esinevad muud samaaegsed elusündmused tekitavad saatepartii, vajutades aeg-ajalt rõhumärke kogu orkestrile, koondamaks tähelepanu kriisidele ning generaalpause, tõstes tähelepanu keskmesse väsimuse või madalseisu. Accelerandos veerevad päevad õhtusse, crezendos punetab uue päeva tõusev päike.
Üha rohkem tahaksin soolopartiid iseendale. Üha rohkem on see ka võimalik. Ometi ei saa ega söenda ma veel ette kanda pikki eraelulisi soolosid, kuigi just neis oleks hulganisti pea- ja kõrvalteemasid, mille arendused mulle endale ja ehk ka teistele huvi ja kaasaelamist pakuksid.
Elu on tōepoolest värvikas!
teisipäev, 14. märts 2017
Häbi
Loen Delfi kommentaare üliharva. Täna aga, juhtudes lugema laste füüsilise karistamise vastast arvamusartiklit, klikkisin uudishimust ka kommentaaride lehele, et kuidas siis meitel selle vitsaandmisega tegelikult lood on...
Olin ausalt öeldes hämmingus. Huvitav, kas Delfis käivadki kommenteerimas need, kes lihtsalt valimatult kõik artiklid maha teevad- või on asi päris hull ja meie keskel elab endiselt massiliselt lapsepeksjaid?
Kuidagi kõhe hakkas seal kommentaariumi-ruumis...
Ma ei ole ealeski oma laste vastu kätt tõstnud! Loen kõva häältki iseenda abituseks, mille eest hiljem vabandada. Kuidas saab tekkida usalduslik suhe, kui sind võidakse eksimise korral lüüa? Kui sulle tehakse teadlikult haiget?
Esimene tugev tunne, mis läbipekstud lapses tekib, on muide häbi. Aga mitte oma teo pärast, vaid oma vanemate häbi. Sest peksmine on häbiväärsem, kui ükskõik kui paha tegu. Aga paraku ei jää häbitunne saatma mitte vägivaldset vanemat, vaid last. Kogu eluks.
Kui ikka laps tahab pätiks minna...- nagu seal kommentaarides ikka ja jälle hõigati. Ei taha ta ühti, vastan kindlalt. Laps tahab armastust- ja mida kohutavamalt ta käitub, seda enam!
Teate, kolm kaheksa-aastast võivad teha päeva jooksul nii palju lollusi, et nende loetlemiseks jääb kümnest sõrmest puudu. Tänagi vaatlesime käsi, mis õde müksasid- ja leidsime, et nii toredad käed küll nii rumala asjaga ei tegele. Needsamad kämblakesed viisid õdede koolikotid kärmelt autosse, tühjendasid nõudepesumasina, tegid kiire puntra-kalli ja kõigil oli päevaks tuju hea. Kes oleks võitnud, kui oleksin vitsa andnud? Hirm ja häbi... milleks.
Psühhoharidusest jääb meil siin Eestis ikka tublisti vajaka.
Sisimas loodan siiski, et need kommentaatorid seal on mingid imelikud...
Olin ausalt öeldes hämmingus. Huvitav, kas Delfis käivadki kommenteerimas need, kes lihtsalt valimatult kõik artiklid maha teevad- või on asi päris hull ja meie keskel elab endiselt massiliselt lapsepeksjaid?
Kuidagi kõhe hakkas seal kommentaariumi-ruumis...
Ma ei ole ealeski oma laste vastu kätt tõstnud! Loen kõva häältki iseenda abituseks, mille eest hiljem vabandada. Kuidas saab tekkida usalduslik suhe, kui sind võidakse eksimise korral lüüa? Kui sulle tehakse teadlikult haiget?
Esimene tugev tunne, mis läbipekstud lapses tekib, on muide häbi. Aga mitte oma teo pärast, vaid oma vanemate häbi. Sest peksmine on häbiväärsem, kui ükskõik kui paha tegu. Aga paraku ei jää häbitunne saatma mitte vägivaldset vanemat, vaid last. Kogu eluks.
Kui ikka laps tahab pätiks minna...- nagu seal kommentaarides ikka ja jälle hõigati. Ei taha ta ühti, vastan kindlalt. Laps tahab armastust- ja mida kohutavamalt ta käitub, seda enam!
Teate, kolm kaheksa-aastast võivad teha päeva jooksul nii palju lollusi, et nende loetlemiseks jääb kümnest sõrmest puudu. Tänagi vaatlesime käsi, mis õde müksasid- ja leidsime, et nii toredad käed küll nii rumala asjaga ei tegele. Needsamad kämblakesed viisid õdede koolikotid kärmelt autosse, tühjendasid nõudepesumasina, tegid kiire puntra-kalli ja kõigil oli päevaks tuju hea. Kes oleks võitnud, kui oleksin vitsa andnud? Hirm ja häbi... milleks.
Psühhoharidusest jääb meil siin Eestis ikka tublisti vajaka.
Sisimas loodan siiski, et need kommentaatorid seal on mingid imelikud...
esmaspäev, 6. märts 2017
Veel üks lause
Lisaks eelmise postituse omale, meeldib mulle väga veel üks lause: Kui inimene näitab sulle, milline ta on, siis usu teda esimesel, või äärmisel juhul teisel korral.
Ma ise ei ole seda soovitust elu jooksul väga tähele pannud. On olnud tõsiseid haigetsaamisi.
Samas hästi lihtne, onju?
Ma ise ei ole seda soovitust elu jooksul väga tähele pannud. On olnud tõsiseid haigetsaamisi.
Samas hästi lihtne, onju?
pühapäev, 5. märts 2017
Armastus
Viimasel ajal kõnetab mind väga lause: Kõige rohkem vajab laps armastust just siis, kui ta kõige kohutavamalt käitub- ja just siis on talle seda kõige raskem anda.
Mul on vahel Jossiga raske. Olen ehk veidi saamatu konkreetses piiride seadmises ja mis seal salata, eeldan teda alateadlikult kandvat neidsamu mustreid, mida on suhteliselt sarnaselt kandnud kõik tema lähedased meeshinged, mis aga ei muuda tema poisikesepõlve sugugi kergemaks, nõudes tohutult tarkust ja kaameli kannatust ka minult endalt.
Kui Joss kaotab enesevalitsuse- see juhtub minu hinnangul eelkõige just seoses ipadi, x-boxi või nutitelefoniga, mille kasutamisel on meil väga selged reeglid, kuid mille mõju temale ületab ikkagi minu mõistuse ja reageerimisoskuse piirid- võib ta käituda äraarvamatult.
Täna juhtus see jälle. Ta hakkas oma mänguaja täitumise peale meeleheitlikult nutma ning tagus jalaga valimatult kõike ettejuhtuvat. Kaotasin ka ise hetkeks enesevalitsemise ning riidlesin üsna kõva häälega. Õnneks tean hästi, et karjumine näitab vaid mu enda abitust. Hetk hiljem, olles end kogunud ning vabandanud, talutasin tõrksa mehepoja oma magamistuppa.
Mis temaga ometi juhtub? Kas tõesti saab mängusõltuvus tekkida nii vähesest? Kuidas teda sel juhul aidata?
"Emme, vii mind arsti juurde," palus ta täna vaikselt, kui oli rahunenud, "Ma ei taha mingi mängusõltlane olla ja ma ei taha, et arvutimängud mind nii vihaseks teevad! Aga see viha lihtsalt tuleb mu peale, ma ei saa sinna mitte midagi parata! Lähen lihtsalt nii närvi!"
Tundsin end päris abituna. Silme ees kõikide lähedaste ja kaugemate, vanemate ja nooremate meeste toimetulematus oma hirmude, võibolla ka süü ja häbiga, mis mingil hetkel koondus üheks suureks vihatundeks, vallandudes ennastunustava karjumisena, muutes ka need inimesed ise seeläbi põlastuväärseiks, uskusin korraga, et süüdlast ei saa otsida kusagilt väljaspoolt. Süüdlast polegi mõtet otsida! On vaja turvaliselt olemas olla, nüüd ja praegu. Armastada. Rääkida. Tunda.
Saime rõõmsa ja uhke venna õige pea tagasi. Õed lausa kallistasid teda. Ma ise tundsin tohutut kergendust ja rahu.
Kuidas ma küll selle jälle ära unustasin? Ma ei ole ju üksi!
Vastus tuleb alati... teate küll, kellelt.
Magamaminnes soovis Loviisa mind veidikeseks oma kaissu. Lamasin, jalad konksus, ta väikeses voodikeses, käsi ta peos. Teised juba magasid.
"Küll on hea," sosistas ta," et on olemas selline inimene nagu emme. Kellele saab kõik oma mured usaldada..."
Uskumatu, kui helde on Jumal minuga olnud! Millised lapsed! Kui palju soojust!
Homme teen võibolla ka ise x-boxis ühe mängu.
Lasen alateadlikest hirmudest lahti.
Mul on vahel Jossiga raske. Olen ehk veidi saamatu konkreetses piiride seadmises ja mis seal salata, eeldan teda alateadlikult kandvat neidsamu mustreid, mida on suhteliselt sarnaselt kandnud kõik tema lähedased meeshinged, mis aga ei muuda tema poisikesepõlve sugugi kergemaks, nõudes tohutult tarkust ja kaameli kannatust ka minult endalt.
Kui Joss kaotab enesevalitsuse- see juhtub minu hinnangul eelkõige just seoses ipadi, x-boxi või nutitelefoniga, mille kasutamisel on meil väga selged reeglid, kuid mille mõju temale ületab ikkagi minu mõistuse ja reageerimisoskuse piirid- võib ta käituda äraarvamatult.
Täna juhtus see jälle. Ta hakkas oma mänguaja täitumise peale meeleheitlikult nutma ning tagus jalaga valimatult kõike ettejuhtuvat. Kaotasin ka ise hetkeks enesevalitsemise ning riidlesin üsna kõva häälega. Õnneks tean hästi, et karjumine näitab vaid mu enda abitust. Hetk hiljem, olles end kogunud ning vabandanud, talutasin tõrksa mehepoja oma magamistuppa.
Mis temaga ometi juhtub? Kas tõesti saab mängusõltuvus tekkida nii vähesest? Kuidas teda sel juhul aidata?
"Emme, vii mind arsti juurde," palus ta täna vaikselt, kui oli rahunenud, "Ma ei taha mingi mängusõltlane olla ja ma ei taha, et arvutimängud mind nii vihaseks teevad! Aga see viha lihtsalt tuleb mu peale, ma ei saa sinna mitte midagi parata! Lähen lihtsalt nii närvi!"
Tundsin end päris abituna. Silme ees kõikide lähedaste ja kaugemate, vanemate ja nooremate meeste toimetulematus oma hirmude, võibolla ka süü ja häbiga, mis mingil hetkel koondus üheks suureks vihatundeks, vallandudes ennastunustava karjumisena, muutes ka need inimesed ise seeläbi põlastuväärseiks, uskusin korraga, et süüdlast ei saa otsida kusagilt väljaspoolt. Süüdlast polegi mõtet otsida! On vaja turvaliselt olemas olla, nüüd ja praegu. Armastada. Rääkida. Tunda.
Saime rõõmsa ja uhke venna õige pea tagasi. Õed lausa kallistasid teda. Ma ise tundsin tohutut kergendust ja rahu.
Kuidas ma küll selle jälle ära unustasin? Ma ei ole ju üksi!
Vastus tuleb alati... teate küll, kellelt.
Magamaminnes soovis Loviisa mind veidikeseks oma kaissu. Lamasin, jalad konksus, ta väikeses voodikeses, käsi ta peos. Teised juba magasid.
"Küll on hea," sosistas ta," et on olemas selline inimene nagu emme. Kellele saab kõik oma mured usaldada..."
Uskumatu, kui helde on Jumal minuga olnud! Millised lapsed! Kui palju soojust!
Homme teen võibolla ka ise x-boxis ühe mängu.
Lasen alateadlikest hirmudest lahti.
neljapäev, 2. märts 2017
Muusika
Tegelikult tunnen ikka häädmeelt küll, et üks kolmikutest enese jaoks muusika avastas. Helisega sellist muret polnud. Tema hakkas laulma enne, kui rääkima ning juba viieaastasena tuli ta käekõrval pillitundi viia. Üsna ruttu sai selgeks, et muusika oli, on ja jääb üheks ta elu olulisimaks komponendiks.
Kolmikutega läks aga hoopis teisiti. Olin ausalt öeldes päris hämmingus, kui aastaid tagasi klaveri juures laulu lahti lüües kolmehäälset titekisa kuulsin: "Äla laula!"
Laulsin ikka küll! Vähe, aga laulsin. "Põdra maja" sai eelkooliks mööndustega selgeks, pluss mõni teinegi viisijupp (näiteks "Kivil istus väike konn" Loviisa loomaeelistuse järgi ja "Hiir tegi piimapudelist uue automudeli" Jossi huvisid silmas pidades). Aga need hetked olid siiski küllalt episoodilised... Lasteaias oli just muusikatund see kõige vihatum. Hämmastav!
Nüüd aga pöördus õnn taas minu õuele! Loviisa hakkas nimelt kitarriõpet nõudma. Ega ma kohe "hurraaga" püsti karanudki. Mõni nädal varem oli ta nimelt kergejõustikuga igasuguse kahjutundeta hüvasti järnud ning sellega ka teiste tahtmisele selles trennis käia "vee peale tõmmanud" (sest ta on ju ikkagi esmasündinud kolmik, seega on paraku nii, et mis tema ütleb, avaldab alateadlikku mõju ka teistele, ehkki nad seda väga ei tunnista- aga nii nad sealt kõik riburadapidi ära tulid...)
Pöördudes tagasi muusikahuvi juurde, hakkasin niisiis läbi igapäevase kitarrijutu saama kinnitust päris tõsisest soovist. Viimaks haarasingi härjal sarvist. Üsna meeleldi, nagu eelnevaltki mainisin. Otsisin õpetaja ja panin tunni paika.
Loviisa on praegu Soomes, aga kui ta hilisõhtul saabub, ootab teda voodil üllatus- tuttuus 3/4 kitarr ilusas pillikotis.
Homme läheb ta esimesse tundi!
Kolmikutega läks aga hoopis teisiti. Olin ausalt öeldes päris hämmingus, kui aastaid tagasi klaveri juures laulu lahti lüües kolmehäälset titekisa kuulsin: "Äla laula!"
Laulsin ikka küll! Vähe, aga laulsin. "Põdra maja" sai eelkooliks mööndustega selgeks, pluss mõni teinegi viisijupp (näiteks "Kivil istus väike konn" Loviisa loomaeelistuse järgi ja "Hiir tegi piimapudelist uue automudeli" Jossi huvisid silmas pidades). Aga need hetked olid siiski küllalt episoodilised... Lasteaias oli just muusikatund see kõige vihatum. Hämmastav!
Nüüd aga pöördus õnn taas minu õuele! Loviisa hakkas nimelt kitarriõpet nõudma. Ega ma kohe "hurraaga" püsti karanudki. Mõni nädal varem oli ta nimelt kergejõustikuga igasuguse kahjutundeta hüvasti järnud ning sellega ka teiste tahtmisele selles trennis käia "vee peale tõmmanud" (sest ta on ju ikkagi esmasündinud kolmik, seega on paraku nii, et mis tema ütleb, avaldab alateadlikku mõju ka teistele, ehkki nad seda väga ei tunnista- aga nii nad sealt kõik riburadapidi ära tulid...)
Pöördudes tagasi muusikahuvi juurde, hakkasin niisiis läbi igapäevase kitarrijutu saama kinnitust päris tõsisest soovist. Viimaks haarasingi härjal sarvist. Üsna meeleldi, nagu eelnevaltki mainisin. Otsisin õpetaja ja panin tunni paika.
Loviisa on praegu Soomes, aga kui ta hilisõhtul saabub, ootab teda voodil üllatus- tuttuus 3/4 kitarr ilusas pillikotis.
Homme läheb ta esimesse tundi!
pühapäev, 19. veebruar 2017
Külas
Meil on tihti hästi palju lapsi külas ja seega kodus paras melu. Eile oli meil näiteks filmiõhtu, mistarvis kujundasin kuuele lapsele vahva minikino koos juustuküpsiste ning sidruniveega ning kuigi film ise oli vist närvekõditavam, kui aimata oskasin, (sest kinos, kust selle ostsin, kinnitati see igati sobivaks), jääb õhtu küllap kauaks meelde, sest ega päris kinost või ju tundlikumad kiljudes välja joosta ja mulle asjade käiku selgitamas käia, lisades, et "tegelikult pole üldse õudne!"
Ühest küljest on sõprade tihedad külaskäigud muidugi väsitavad, hoopis teravamalt tajun aga nende vajalikkust. Mulle meeldib oma laste sõpru tunda. Jälgida kõiki toredaid ütlemisi, erinevaid reaktsioone, enesekehtestamise ja järeleandlikkuse balanssi, miks mitte tülisidki- neist pääse ükski kaheksane! See on kiire arengu iga, kus omavahel võistlevad haavatav "mina" ja soov kuuluda kampa. Et iga laps on nii vahva ja eriline, ei saa ma hästi aru neist mammadest, kes vaid enda võsukesele valjuhäälset ülistuslaulu laulavad, teiste suhtes päris pimedaks jäävad ja sellega kaasinimestes suurt kohmetust tekitavad. Isegi kui mõni laps näikse olevat teravama mõistusega või muus osas silmatorkav, avalduvad teise anded tingimata hoopis mujal ja ei ole ehk nii nähtaval. Ei ole vaja võrrelda- ainult imestada!
Kui laps tohib sõpru külla kutsuda ja vanemad need rõõmuga vastu võtavad, paneb see aluse tugevale põlvkondadevahelisele sillale, süvendades usaldust ja teineteisemõistmist. "Poole kõrvaga" saab kindlasti vahel kuulda ka ebasündsat või kiuslikku ning sellele adekvaatselt reageerida. Kõige tugevamalt kõiguvad piirid hingeliselt üksikutel, seetõttu soovin, et vähemalt meie juures oleksid kõik lapsed "nähtaval".
Ühte asja ma küll ei talu- ülisuuri ja anonüümseid lastekampasid. Seetõttu ei saa ma ka aru rühma- ja klassikaupa sünnipäevadele kutsumisest. Sellistel koosviibimistel on minu arvates vaid tohutu lärm ja ei mingit turvatunnet. Olen oma lastele alati selgitanud kvaliteedi eeliseid kvantiteedi ees ning ka seda, et tõeline sõber jõuab olla vaid mõnele. Õnneks nad tunduvad mõistvat ja jagavat. Üha enam hakkan muide hindama oma lapsepõlve moodi koduseid sünnipäevi kartulisalati, viinerite ning vaid kõige lähedasemate sõpradega. Iseasi, kas ma ise olen valmis neid triole korraldama- või on siiski lihtsam üürida pind ja tellida "muusika"?
Igatahes vahva, et lapsed siin käivad! Ja mis seal salata- vahva, et ka trio sageli külla on kutsutud!
Ühest küljest on sõprade tihedad külaskäigud muidugi väsitavad, hoopis teravamalt tajun aga nende vajalikkust. Mulle meeldib oma laste sõpru tunda. Jälgida kõiki toredaid ütlemisi, erinevaid reaktsioone, enesekehtestamise ja järeleandlikkuse balanssi, miks mitte tülisidki- neist pääse ükski kaheksane! See on kiire arengu iga, kus omavahel võistlevad haavatav "mina" ja soov kuuluda kampa. Et iga laps on nii vahva ja eriline, ei saa ma hästi aru neist mammadest, kes vaid enda võsukesele valjuhäälset ülistuslaulu laulavad, teiste suhtes päris pimedaks jäävad ja sellega kaasinimestes suurt kohmetust tekitavad. Isegi kui mõni laps näikse olevat teravama mõistusega või muus osas silmatorkav, avalduvad teise anded tingimata hoopis mujal ja ei ole ehk nii nähtaval. Ei ole vaja võrrelda- ainult imestada!
Kui laps tohib sõpru külla kutsuda ja vanemad need rõõmuga vastu võtavad, paneb see aluse tugevale põlvkondadevahelisele sillale, süvendades usaldust ja teineteisemõistmist. "Poole kõrvaga" saab kindlasti vahel kuulda ka ebasündsat või kiuslikku ning sellele adekvaatselt reageerida. Kõige tugevamalt kõiguvad piirid hingeliselt üksikutel, seetõttu soovin, et vähemalt meie juures oleksid kõik lapsed "nähtaval".
Ühte asja ma küll ei talu- ülisuuri ja anonüümseid lastekampasid. Seetõttu ei saa ma ka aru rühma- ja klassikaupa sünnipäevadele kutsumisest. Sellistel koosviibimistel on minu arvates vaid tohutu lärm ja ei mingit turvatunnet. Olen oma lastele alati selgitanud kvaliteedi eeliseid kvantiteedi ees ning ka seda, et tõeline sõber jõuab olla vaid mõnele. Õnneks nad tunduvad mõistvat ja jagavat. Üha enam hakkan muide hindama oma lapsepõlve moodi koduseid sünnipäevi kartulisalati, viinerite ning vaid kõige lähedasemate sõpradega. Iseasi, kas ma ise olen valmis neid triole korraldama- või on siiski lihtsam üürida pind ja tellida "muusika"?
Igatahes vahva, et lapsed siin käivad! Ja mis seal salata- vahva, et ka trio sageli külla on kutsutud!
reede, 17. veebruar 2017
Eriline mees
Mulle ei lähe just väga tihti südamesse matused, mida ikka ja jälle mängin. Tänane aga puudutas hingepõhjani.
Ilmselt oli tegemist väga erilise mehega. Eks me ju kõik taha olla erilised, küllap olemegi, kuid tihtilugu jääb kõige piiratumaks just see va inimlikkuse mõõde. See, millisena meid tunnevad teised, meie lähedased, kaasteelised.
Tänapäeva rõhuasetused ei soosi sügavaid tundeid. Valdavaks on muutunud pinnapealsus ja lähedusekartusest välja kasvanud isekus. Ole, milline tahad, tee, mida heaks arvad, ära hooli teiste arvamusest, mõtle ennekõike iseenda heaolu peale, ühesõnaga, ela oma maist elu nagu homset poleks... Ilma kindla pinnaseta jalge all on need üpris ohtlikud soovitused, kuid üha sagedamini leiab just selliseid "nupukesi" erinevate väljaannete psühholoogiakülgedelt.
Täna kuulsin, kuidas kareda hääle ja siira ning veidi kohmaka väljenduslaadiga mees rääkis jumalagajätul väga puudutavalt neist väärtustest, millele lahkunu oma elu oli rajanud. Suhtumisest perekonda, kodusse, töösse, kaaslastesse ning laias laastus inimestesse üldse. Kuulsin, milliste sõnadega iseloomustas abikaasa oma meest, tütar isa ja lapselaps vanaisa. Olin ausalt öeles pisarates...
"Mõelge nüüd oma elu peale," ütles kirikuõpetaja majatäiele hüvastijätjaile, "kui paljudele teist saaks järele hüüda sellised sõnu?"
Mind pani küll mõtlema.
See, et olla lahke, ei tähenda, et kaotaksid iseenda. See, et olla oma pere jaoks alati olemas, ei tähenda tossikest (mees oli väga "macho" eriala kõrge esindaja!). See, et teha tööd suure pühendumisega, ei tähenda, et sinna upuksid. See, et olla lähedastele, naabritele ja kaasteelistele meeldejäävalt eriline, tähendab lihtsalt suurt südant.
Ma ei tea, kuidas on väärikaks kasvamisega. Kui palju saavad mõjutada mina, sina või tema ja kui palju peab olema kaasasündinud?
Vägisi tundub mulle, et mõiste "mehelik mees" hakkab kuidagi teisenema või ehk hoopis maamunalt kaduma. Asemele tulevad veidrused, moraalitus, vastutustundetus- ja sealt edasi tekib juba hirm...
Seetõttu tahaksin kutsuda üles hoidma ja austama neid väheseid turvalisi ja tugevate sisemiste väärtustega mehi. Ka siis, kui nad pole meie lähedased. Iga inimene vajab tunnustust- ning tunnustus selle eest, mille alustalad on praegusel ajal kahetsusväärselt kõikuma löönud, kulub neile marjaks ära.
Hea, kui eluajal...
Ilmselt oli tegemist väga erilise mehega. Eks me ju kõik taha olla erilised, küllap olemegi, kuid tihtilugu jääb kõige piiratumaks just see va inimlikkuse mõõde. See, millisena meid tunnevad teised, meie lähedased, kaasteelised.
Tänapäeva rõhuasetused ei soosi sügavaid tundeid. Valdavaks on muutunud pinnapealsus ja lähedusekartusest välja kasvanud isekus. Ole, milline tahad, tee, mida heaks arvad, ära hooli teiste arvamusest, mõtle ennekõike iseenda heaolu peale, ühesõnaga, ela oma maist elu nagu homset poleks... Ilma kindla pinnaseta jalge all on need üpris ohtlikud soovitused, kuid üha sagedamini leiab just selliseid "nupukesi" erinevate väljaannete psühholoogiakülgedelt.
Täna kuulsin, kuidas kareda hääle ja siira ning veidi kohmaka väljenduslaadiga mees rääkis jumalagajätul väga puudutavalt neist väärtustest, millele lahkunu oma elu oli rajanud. Suhtumisest perekonda, kodusse, töösse, kaaslastesse ning laias laastus inimestesse üldse. Kuulsin, milliste sõnadega iseloomustas abikaasa oma meest, tütar isa ja lapselaps vanaisa. Olin ausalt öeles pisarates...
"Mõelge nüüd oma elu peale," ütles kirikuõpetaja majatäiele hüvastijätjaile, "kui paljudele teist saaks järele hüüda sellised sõnu?"
Mind pani küll mõtlema.
See, et olla lahke, ei tähenda, et kaotaksid iseenda. See, et olla oma pere jaoks alati olemas, ei tähenda tossikest (mees oli väga "macho" eriala kõrge esindaja!). See, et teha tööd suure pühendumisega, ei tähenda, et sinna upuksid. See, et olla lähedastele, naabritele ja kaasteelistele meeldejäävalt eriline, tähendab lihtsalt suurt südant.
Ma ei tea, kuidas on väärikaks kasvamisega. Kui palju saavad mõjutada mina, sina või tema ja kui palju peab olema kaasasündinud?
Vägisi tundub mulle, et mõiste "mehelik mees" hakkab kuidagi teisenema või ehk hoopis maamunalt kaduma. Asemele tulevad veidrused, moraalitus, vastutustundetus- ja sealt edasi tekib juba hirm...
Seetõttu tahaksin kutsuda üles hoidma ja austama neid väheseid turvalisi ja tugevate sisemiste väärtustega mehi. Ka siis, kui nad pole meie lähedased. Iga inimene vajab tunnustust- ning tunnustus selle eest, mille alustalad on praegusel ajal kahetsusväärselt kõikuma löönud, kulub neile marjaks ära.
Hea, kui eluajal...
pühapäev, 22. jaanuar 2017
Jossi killud. Ingel
Käisime katsikul. Mu sõbranna A.-l on nüüd imearmas tütreke, kel sama armas nimeke- Ingel- H.
Koduteel oli lapsukese nimi arutlusteemaks.
Loviisa: "Kas ma kuulsin õigesti, et selle tita nimi on Ingel?"
Mina: "Jah. Ilus nimi, eks!"
Loviisa: "Väga ilus! Ma panen oma lapsele ka Ingel nimeks. Näiteks Ingel- Loviis."
Oli tunda, et Karl Johann tahaks samuti vestlusse sekkuda. Ta nimelt vingerdas autoistmel ning toksis saapaga tooli alumist äärt. Mida küll öelda, et nad kõik pahviks lüüa?
"Mina", hüüdis ta lõpuks võidukalt, "panen oma lapsele nimeks Jumal- Johann!"
Koduteel oli lapsukese nimi arutlusteemaks.
Loviisa: "Kas ma kuulsin õigesti, et selle tita nimi on Ingel?"
Mina: "Jah. Ilus nimi, eks!"
Loviisa: "Väga ilus! Ma panen oma lapsele ka Ingel nimeks. Näiteks Ingel- Loviis."
Oli tunda, et Karl Johann tahaks samuti vestlusse sekkuda. Ta nimelt vingerdas autoistmel ning toksis saapaga tooli alumist äärt. Mida küll öelda, et nad kõik pahviks lüüa?
"Mina", hüüdis ta lõpuks võidukalt, "panen oma lapsele nimeks Jumal- Johann!"
pühapäev, 15. jaanuar 2017
Jossi killud. Matu
Jossil on sõber ja klassivend Matu, kellega veedetakse- kas meil või neil- üheskoos aega nii palju kui koolipoisi pingelisele elule vaatamata vähegi võimalik. Eile oli Joss jälle mitu tundi Matu juures mängimas. Õde Ellu, kes ta sealt koju tõi, küsis naljaga pooleks:"Noh, kas Matu pere võtab sind juba nagu oma poissi?"
Joss mõtles veidi ja noogutas.
"No jah, nad teavad mu nime nagu ülihästi..."
Joss mõtles veidi ja noogutas.
"No jah, nad teavad mu nime nagu ülihästi..."
neljapäev, 12. jaanuar 2017
Loviisa killud. Täiskuu.
Loviisa (8): Mul on väga nõrgad närvid. Täna öösel on täiskuu. Mis sa arvad, kas see võib mu und mõjutada?
("Nõrganärviline" magas siiski kogu öö nagu nott.)
("Nõrganärviline" magas siiski kogu öö nagu nott.)
kolmapäev, 11. jaanuar 2017
Õnnestu ja sära
Üks tuntud eesti suhtekorraldaja kirjutas peale meie ühist ülesastumist mulle omakirjutatud raamatusse pühenduseks: "Õnnestu ja sära!"
Kratsisin veidi kukalt ja otsustasin siis- miks ka mitte!
Sõna "õnnestu!" on käskivas kõneviisis üsna ootamatu. Huvitaval kombel tunduks "ebaõnnestu!" hoopis turvalisema ja äraproovitumana, mõjudes tunnetuslikust aspektist lähtudes otsekui hoolimatu vastusenähvakana enne viisaka täisküsimuse lõppu, misjärel saabub oodatud pettumustunne.
"Õnnestu!" on aga täiesti konkreetne soovitus ebaõnnestumisele mitte alistuda. Mitte alustada selle variandiga dialoogigi! Pean ütlema, et see paneb mind tõsiselt proovile.
Seni on ju ebaõnnestumine või vähemalt põhjendus võimalikule ebaõnnestumisele- olgu siis kehva tähtede seisu, liigsuure töökoormuse või emotsionaalse pingeseisundi tõttu- olnud ajusopis ühe variandina alati töös, võttes tõtt-öelda üüratut mälumahtu! Sest ega tavaliselt ju ebaõnnetumist tulegi, kuid mõttes peab tema ja ta tekitatud tagajärgedega siiski arvestama, kasutades eri strateegiaid "üldsuse silmis" "puhtana pääsemiseks". Õnnestumine kui tegelikkus ei pruugi sellises kontekstis mõnikord üldse löögile saada.
Jabur? Muidugi! Sellepärast ma otsustasingi nüüd õnnestuma hakata.
"Õnnestu!" on mõnes mõttes nagu alastiolek. Su aju kõvakettale on tehtud teatud "restart", sellelt on eemaldatud hirmu- ja häbitunne. Seisad püünel ja vaatad "neid". Jah, õnnestumise puhul on niipidi. Sa ei pea oma sealseismisele otsima põhjendust- nagunii on kõik, mida ette võtad või ei võta, lihtsalt erakordne. Ja see ei ole eneseimetlemine.
Võibolla on tegemist tänutundega, et oled lõpuks lahti saanud sellest paganama juurdlemisest, mismoodi oleks parem olla või läbi kukkuda või maa alla vajuda või siis valju häälega kritiseerida või vaikselt nutta tihkuda või mõneks ajaks pildilt kaduda. Võibolla ei olegi mingit tunnet.
Sa lihtsalt seisad seal püünel, sest Jumal on sind täiuslikuks loonud. Ebatäiustada saavad ainult inimsuhted, külgeõpitud käitumismustrid ja sellest tulenevad kahtlased valikud. Sa ei mäletagi, et ülaltoodu võis üldse kunagi sinu kohta käia. Sa lihtsalt ei taipa, milliste kriteeriumite järgi inimesed ennast õigupoolest tembeldavad- ja miks!
Sina õnnestud siitpeale alati ja see on lihtsalt vapustav tunne!
"Sära!" on samuti tore soovitus. Särava inimese vastand arvatakse olevat "hall hiireke", aga praegu mõtlen, et tegelikkuses saab inimese säragi alguse õnnestumisest- olgu ta siis hiir või hunt.
Võti on niisiis ikkagi loo alguses.
Otsuses.
Olgugi, et pelgalt pühendusest ajendatult ja võibolla muinasjutt...
Kratsisin veidi kukalt ja otsustasin siis- miks ka mitte!
Sõna "õnnestu!" on käskivas kõneviisis üsna ootamatu. Huvitaval kombel tunduks "ebaõnnestu!" hoopis turvalisema ja äraproovitumana, mõjudes tunnetuslikust aspektist lähtudes otsekui hoolimatu vastusenähvakana enne viisaka täisküsimuse lõppu, misjärel saabub oodatud pettumustunne.
"Õnnestu!" on aga täiesti konkreetne soovitus ebaõnnestumisele mitte alistuda. Mitte alustada selle variandiga dialoogigi! Pean ütlema, et see paneb mind tõsiselt proovile.
Seni on ju ebaõnnestumine või vähemalt põhjendus võimalikule ebaõnnestumisele- olgu siis kehva tähtede seisu, liigsuure töökoormuse või emotsionaalse pingeseisundi tõttu- olnud ajusopis ühe variandina alati töös, võttes tõtt-öelda üüratut mälumahtu! Sest ega tavaliselt ju ebaõnnetumist tulegi, kuid mõttes peab tema ja ta tekitatud tagajärgedega siiski arvestama, kasutades eri strateegiaid "üldsuse silmis" "puhtana pääsemiseks". Õnnestumine kui tegelikkus ei pruugi sellises kontekstis mõnikord üldse löögile saada.
Jabur? Muidugi! Sellepärast ma otsustasingi nüüd õnnestuma hakata.
"Õnnestu!" on mõnes mõttes nagu alastiolek. Su aju kõvakettale on tehtud teatud "restart", sellelt on eemaldatud hirmu- ja häbitunne. Seisad püünel ja vaatad "neid". Jah, õnnestumise puhul on niipidi. Sa ei pea oma sealseismisele otsima põhjendust- nagunii on kõik, mida ette võtad või ei võta, lihtsalt erakordne. Ja see ei ole eneseimetlemine.
Võibolla on tegemist tänutundega, et oled lõpuks lahti saanud sellest paganama juurdlemisest, mismoodi oleks parem olla või läbi kukkuda või maa alla vajuda või siis valju häälega kritiseerida või vaikselt nutta tihkuda või mõneks ajaks pildilt kaduda. Võibolla ei olegi mingit tunnet.
Sa lihtsalt seisad seal püünel, sest Jumal on sind täiuslikuks loonud. Ebatäiustada saavad ainult inimsuhted, külgeõpitud käitumismustrid ja sellest tulenevad kahtlased valikud. Sa ei mäletagi, et ülaltoodu võis üldse kunagi sinu kohta käia. Sa lihtsalt ei taipa, milliste kriteeriumite järgi inimesed ennast õigupoolest tembeldavad- ja miks!
Sina õnnestud siitpeale alati ja see on lihtsalt vapustav tunne!
"Sära!" on samuti tore soovitus. Särava inimese vastand arvatakse olevat "hall hiireke", aga praegu mõtlen, et tegelikkuses saab inimese säragi alguse õnnestumisest- olgu ta siis hiir või hunt.
Võti on niisiis ikkagi loo alguses.
Otsuses.
Olgugi, et pelgalt pühendusest ajendatult ja võibolla muinasjutt...
reede, 6. jaanuar 2017
Hala
Läbikukkunud.
Lä-bi-kuk-ku-nud.
Ometi pidi kõik plaanipäraselt minema.
Jõulud- siis on palju tööd. Aga elab üle.
Laste sünnipäev ja aastavahetus. Peod, külalised. Palju tööd. Aga elab üle.
Uus aasta. Minu töönädal, pluss kontsert. Palju tööd- aga elab üle.
Viimane vaheaja nädalavahetus. Töö. Liiga palju tööd. No ei ela enam üle!
Kaks neist jäi haigeks täpselt oma sünnipäeval, kolmas uue aasta kolmandal päeval. Stsenaarium täpselt sama- algul kõrge palavik ja mõnel oksendamine, siis paar päeva rahu ning seejärel uuest palavik, pluss jube nohu. Haigus kui kahe küüruga kaamel. Nohu tahab hirmsasti nii kõrva kui põskkoopasse lüüa. Vajaks päevade viisi põetamist, hoolitsemist, kohalolu. Aga mina olen tööl.
Jooksen sihitult edasi-tagasi, ei jõua olla ei hea ema ega tubli erialaspetsialist. Kõik käib ülejala. Kes lapsi hoiab? Millal teen süüa? Kas keegi aitab koristada? Silme eest on kirju. Planeerimisoskus on null. Kell tiksub halastamatu hooga. Päevad veerevad kui pallid.
Jooksen. Ja jooksen. Ja jooksen.
Õhtuti langen.
Mida oleksin pidanud teisiti tegema?
Tahaksin ju olla suurepärane ema. Kuid samuti tunnen vajadust end erialaselt teostada. Kontserte pakutakse tavaliselt pool aastat varem. Olen neid rohkem ära öelnud, kui vastu võtnud. Huvipakkuvaist ja- mis salata- tasuvaist ei tahaks aga kuidagi loobuda, et mitte "pildilt" lõplikult kaduda, sest ühel hetkel siis lihtsalt ei kutsuta enam. Aga see on ju elu, mida olen elanud lapsest saati. Harjutamine ja lava. Armastus muusika vastu. Eneseteostus. Ka läbi raskuste.
Aga täna olen küll läbikukkunud.
Lä-bi-kuk-ku-nud.
Lisanni haiguse "teine küür" jõudis kätte. Tal on jälle palavik.
Tundsin oreli taga tohutut igatsust otsemaid koju tormata ja ta kaissu võtta. Lihtsalt olla. Aga mul oli kontsert. Kirik oli rahvast täis. Mängisin Bachi.
Ma ei teagi, kuidas mul läks. Vist hästi. Vahet pole. Polnud mind õieti ema ega interpreedina.
Veelgi hullem on see, et ma ei saa rahu ka homme. Ega ülehomme. Ega üle-ülehomme.
Täitsa jama!
(Hea, et sain vähemalt välja kirjutada!)
Lä-bi-kuk-ku-nud.
Ometi pidi kõik plaanipäraselt minema.
Jõulud- siis on palju tööd. Aga elab üle.
Laste sünnipäev ja aastavahetus. Peod, külalised. Palju tööd. Aga elab üle.
Uus aasta. Minu töönädal, pluss kontsert. Palju tööd- aga elab üle.
Viimane vaheaja nädalavahetus. Töö. Liiga palju tööd. No ei ela enam üle!
Kaks neist jäi haigeks täpselt oma sünnipäeval, kolmas uue aasta kolmandal päeval. Stsenaarium täpselt sama- algul kõrge palavik ja mõnel oksendamine, siis paar päeva rahu ning seejärel uuest palavik, pluss jube nohu. Haigus kui kahe küüruga kaamel. Nohu tahab hirmsasti nii kõrva kui põskkoopasse lüüa. Vajaks päevade viisi põetamist, hoolitsemist, kohalolu. Aga mina olen tööl.
Jooksen sihitult edasi-tagasi, ei jõua olla ei hea ema ega tubli erialaspetsialist. Kõik käib ülejala. Kes lapsi hoiab? Millal teen süüa? Kas keegi aitab koristada? Silme eest on kirju. Planeerimisoskus on null. Kell tiksub halastamatu hooga. Päevad veerevad kui pallid.
Jooksen. Ja jooksen. Ja jooksen.
Õhtuti langen.
Mida oleksin pidanud teisiti tegema?
Tahaksin ju olla suurepärane ema. Kuid samuti tunnen vajadust end erialaselt teostada. Kontserte pakutakse tavaliselt pool aastat varem. Olen neid rohkem ära öelnud, kui vastu võtnud. Huvipakkuvaist ja- mis salata- tasuvaist ei tahaks aga kuidagi loobuda, et mitte "pildilt" lõplikult kaduda, sest ühel hetkel siis lihtsalt ei kutsuta enam. Aga see on ju elu, mida olen elanud lapsest saati. Harjutamine ja lava. Armastus muusika vastu. Eneseteostus. Ka läbi raskuste.
Aga täna olen küll läbikukkunud.
Lä-bi-kuk-ku-nud.
Lisanni haiguse "teine küür" jõudis kätte. Tal on jälle palavik.
Tundsin oreli taga tohutut igatsust otsemaid koju tormata ja ta kaissu võtta. Lihtsalt olla. Aga mul oli kontsert. Kirik oli rahvast täis. Mängisin Bachi.
Ma ei teagi, kuidas mul läks. Vist hästi. Vahet pole. Polnud mind õieti ema ega interpreedina.
Veelgi hullem on see, et ma ei saa rahu ka homme. Ega ülehomme. Ega üle-ülehomme.
Täitsa jama!
(Hea, et sain vähemalt välja kirjutada!)
neljapäev, 5. jaanuar 2017
Hoolitsemine
Mulle tohutult meeldib, kui keegi mu eest vahel märkamatult hoolitseb- toob tassikese meega teed või puhastab auto lumest või aitab rasket kotti kanda või valmistab mingil muul üllataval viisil häädmeelt. Aga see kõik võiks pigem olemata olla, kui heategija kaldub oma "saavutust" suurustlevatesse sõnadesse vormima- et ma ikka piisava imetlusega tänada taipaksin.
Kõik, millest kumab läbi "näe, mida ma sinu heaks tegin", muutub hetkega tähtsusetuks. Minu heaks ei pea tegema õigupoolest mitte midagi. Olen loomult hakkamasaaja, otsekui muuseas keedan teed ja roogin lund. Ei tao rusikatega rinnale, kui tubli ma olen. See on... lihtsalt elu.
Aga kui keegi iseenda pärast minu eest hoolt kannab, siis otse loomulikult märkan ma seda, otse loomulikult naudin ma seda ja otse loomulikult tänan- kas just sõnade või ehk vaikse naeratuse või silmapilgutusega, sõltub kontekstist.
Saada kingitus ja sinna juurde repliik "see oli ikka üsna kallis", on pehmelt öeldes alandav. Püha taevas, kui see sinu jaoks kallis oli, miks sa selle siis mulle tõid? Südamlikkusel pole rahakotiga mingit pistmist!
On inimesi, kellele lihtsalt meeldib kinkida. Ja neile vastanduvad need, kes hakkavad seepeale kaeveldes vastukinke tegema "sest tema ju alati teeb!" Aga miks mitte, kui see teda rõõmustab, sina ära tee, tahaks seepeale hüüda! Südamest tehtu tunneb eksimatult ära, nii nagu vägisi tehtust õhkab kaugele anonüümsust ja tüdimust.
Minulgi on mõned kinkijad-tuttavad, kõik sugugi mitte lähedased. Nad poetavad mulle teekotikese või shokolaadikese või omatehtud kaardikese, vahel orelile, vahel lauale. Lihtsalt niisama. Kunagi virvendas ka mul neid asjakesi saades südames midagi häbitunde-laadset- ah, mina ju jälle unustasin! Nüüd võtan vabalt...
Mulle meeldib märkamatult hoolitseda. Kehastuda võluriks ja üllatada neid, keda armastan. Aga mulle meeldib, kui see jääb saladuseks. Kui see on nagu muuseas. Kui sellest ei räägita.
Üheski keeles ei ole kõige jaoks sõnu. Inimlikkuse mõõde ongi ju tegelikult hoopis muu...
Kõik, millest kumab läbi "näe, mida ma sinu heaks tegin", muutub hetkega tähtsusetuks. Minu heaks ei pea tegema õigupoolest mitte midagi. Olen loomult hakkamasaaja, otsekui muuseas keedan teed ja roogin lund. Ei tao rusikatega rinnale, kui tubli ma olen. See on... lihtsalt elu.
Aga kui keegi iseenda pärast minu eest hoolt kannab, siis otse loomulikult märkan ma seda, otse loomulikult naudin ma seda ja otse loomulikult tänan- kas just sõnade või ehk vaikse naeratuse või silmapilgutusega, sõltub kontekstist.
Saada kingitus ja sinna juurde repliik "see oli ikka üsna kallis", on pehmelt öeldes alandav. Püha taevas, kui see sinu jaoks kallis oli, miks sa selle siis mulle tõid? Südamlikkusel pole rahakotiga mingit pistmist!
On inimesi, kellele lihtsalt meeldib kinkida. Ja neile vastanduvad need, kes hakkavad seepeale kaeveldes vastukinke tegema "sest tema ju alati teeb!" Aga miks mitte, kui see teda rõõmustab, sina ära tee, tahaks seepeale hüüda! Südamest tehtu tunneb eksimatult ära, nii nagu vägisi tehtust õhkab kaugele anonüümsust ja tüdimust.
Minulgi on mõned kinkijad-tuttavad, kõik sugugi mitte lähedased. Nad poetavad mulle teekotikese või shokolaadikese või omatehtud kaardikese, vahel orelile, vahel lauale. Lihtsalt niisama. Kunagi virvendas ka mul neid asjakesi saades südames midagi häbitunde-laadset- ah, mina ju jälle unustasin! Nüüd võtan vabalt...
Mulle meeldib märkamatult hoolitseda. Kehastuda võluriks ja üllatada neid, keda armastan. Aga mulle meeldib, kui see jääb saladuseks. Kui see on nagu muuseas. Kui sellest ei räägita.
Üheski keeles ei ole kõige jaoks sõnu. Inimlikkuse mõõde ongi ju tegelikult hoopis muu...
kolmapäev, 4. jaanuar 2017
Lumi
Päevavalgel sadas rahulikku lund. Aeg ajalt vallatles tuul helvestega, lükates neid rõõmsalt siia-sinna, enamaltjaolt said nad aga tiirelda oma rahulikus rütmis.
Videviku saabudes sadu tihenes, mässides pimeneva ilmaruumi otsekui tihedasse uduvaipa, millest silm enam hästi üksikuid helbeid ei seletanud, kuid siit-sealt, enamasti mööduvate autotulede vaevu läbikumavaist valgusvihkudest, kiirgas siiski kristallidena üksikuid särahelbeid. Nimetasin selle videviku sädelevate helmestega pitssalliks.
Päris pimedus tõi tuisu. Autos istudes tekkis kosmose tunne. Sajad-tuhanded-miljonid klaasi poole ja klaasist mööda sõudvad helbed tekitasid universumisse sööstmise tunde. Mingil hetkel enam ei taibanud, kas auto liigub- või on tähed (ehk siis möödakihutavad lumehelbed) need, tänu millele muundub reaalsus üheks pikaks hetkeks, igasuguse alguse ja lõputa seisundiks, millest väljarabelemiseks pead viimaks rooli jõuga linna tulekuma poole tagasi pöörama, aga mille lummus jälitab sind pikkade öötundideni.
Pinnatuisk. Tohutus tempos kuhugi eikuhugisse sööstev mahalangenud helveste kogum. Andis ehk keegi talle nähtamatu luuaga vihaselt takka? Näitab ju tolle hirmunud pilvekese tuuleiili toel üleskerkinud esiots tohutut soovi pääseda tagasi taevasse, kust tuldud, kuid puhangu paksudest põskedest kostab vaid vilisev "edasi!". Korrapäratult hüpeldes, tõustes ja langedes üle põllu, vihin taga...
Mnjaa. Ilus.
Harva olen lume lummuses. Täna oli küll see päev.
Videviku saabudes sadu tihenes, mässides pimeneva ilmaruumi otsekui tihedasse uduvaipa, millest silm enam hästi üksikuid helbeid ei seletanud, kuid siit-sealt, enamasti mööduvate autotulede vaevu läbikumavaist valgusvihkudest, kiirgas siiski kristallidena üksikuid särahelbeid. Nimetasin selle videviku sädelevate helmestega pitssalliks.
Päris pimedus tõi tuisu. Autos istudes tekkis kosmose tunne. Sajad-tuhanded-miljonid klaasi poole ja klaasist mööda sõudvad helbed tekitasid universumisse sööstmise tunde. Mingil hetkel enam ei taibanud, kas auto liigub- või on tähed (ehk siis möödakihutavad lumehelbed) need, tänu millele muundub reaalsus üheks pikaks hetkeks, igasuguse alguse ja lõputa seisundiks, millest väljarabelemiseks pead viimaks rooli jõuga linna tulekuma poole tagasi pöörama, aga mille lummus jälitab sind pikkade öötundideni.
Pinnatuisk. Tohutus tempos kuhugi eikuhugisse sööstev mahalangenud helveste kogum. Andis ehk keegi talle nähtamatu luuaga vihaselt takka? Näitab ju tolle hirmunud pilvekese tuuleiili toel üleskerkinud esiots tohutut soovi pääseda tagasi taevasse, kust tuldud, kuid puhangu paksudest põskedest kostab vaid vilisev "edasi!". Korrapäratult hüpeldes, tõustes ja langedes üle põllu, vihin taga...
Mnjaa. Ilus.
Harva olen lume lummuses. Täna oli küll see päev.
esmaspäev, 2. jaanuar 2017
Kuusk
Mäletan, kui õhevil olin lapsena, kui isa kuuse tuppa tõi. See õnnesegune pidu-tunne kumab praegugi tasakesi südamesopi lapsepõlvemälestuste laekast, iseäralikul kombel otsekui veidike võisteldes selle tundega, mis tekib täna ja praegu omaenda laste õhinaga kaasa rõõmustades.
Palusin toona luba magada suure toa diivanil. Mõned pikemad kuuseoksad sirutusid majesteetlikult üle diivani käetoe, võimaldades mul neid ka pea padjal tasakesi silitada. Kuuselõhn muutis toa salapäraseks võlumaaks. Õhk tundus ingleist tulvil.
Mida ma õieti ootasin? Mis pani mu südame kiiremini põksuma? See oli ju lihtsalt üks puu toanurgas. Juure pealt mahasaetud metsaasukas, mis jaanuari algul halastamatult pudenema kippus, järk-järgult kogu võlu ja salapära kaotas ning viimaks jalg ees aknast heideti, viimseks hüvastijätuks kukkumiskohta moodustunud temakujuline roheline sõõr...
Taaskord on kätte jõudnud jaanuar, kuusk ajab toas okkaid ning sädelevad jõuluehted on muutunud silmale koormavaks. Huvitav, minu jaoks ei kesta jõulud kunagi kolmekuningapäevani. Esimesel jaanuaril on punkt. Ma ei taha jaanuaris mitte ühtegi jõululaulu kuulata! Kirikus on jõulude ärasaatmise traditsioon ühes kaunimate jõululaulude laulmisega, mis on minu jaoks tõeline piin. Aitab!
Aga küünlaid põletan ikka edasi. Mitte küll kuusel, vaid laual ja riiuleil. Niikaua, kui õhtud jälle valgemaks muutuvad. Jõuluhardus saab lihtsalt ühel hetkel otsa, taandudes lihtsaks rõõmuks tavalise tänase üle, kauniks kuusekujuliseks sõõriks läinud aasta mälestuste laekasse...
Palusin toona luba magada suure toa diivanil. Mõned pikemad kuuseoksad sirutusid majesteetlikult üle diivani käetoe, võimaldades mul neid ka pea padjal tasakesi silitada. Kuuselõhn muutis toa salapäraseks võlumaaks. Õhk tundus ingleist tulvil.
Mida ma õieti ootasin? Mis pani mu südame kiiremini põksuma? See oli ju lihtsalt üks puu toanurgas. Juure pealt mahasaetud metsaasukas, mis jaanuari algul halastamatult pudenema kippus, järk-järgult kogu võlu ja salapära kaotas ning viimaks jalg ees aknast heideti, viimseks hüvastijätuks kukkumiskohta moodustunud temakujuline roheline sõõr...
Taaskord on kätte jõudnud jaanuar, kuusk ajab toas okkaid ning sädelevad jõuluehted on muutunud silmale koormavaks. Huvitav, minu jaoks ei kesta jõulud kunagi kolmekuningapäevani. Esimesel jaanuaril on punkt. Ma ei taha jaanuaris mitte ühtegi jõululaulu kuulata! Kirikus on jõulude ärasaatmise traditsioon ühes kaunimate jõululaulude laulmisega, mis on minu jaoks tõeline piin. Aitab!
Aga küünlaid põletan ikka edasi. Mitte küll kuusel, vaid laual ja riiuleil. Niikaua, kui õhtud jälle valgemaks muutuvad. Jõuluhardus saab lihtsalt ühel hetkel otsa, taandudes lihtsaks rõõmuks tavalise tänase üle, kauniks kuusekujuliseks sõõriks läinud aasta mälestuste laekasse...
pühapäev, 1. jaanuar 2017
Lasnamäe
Elasin kunagi 90-ndate teises pooles Lasnamäel. Meie tilluke korter asus ühe 9-korruselise maja 2. korrusel, akendega põhja suunas. Meie tubadesse ei paistnud kunagi päike. Selleks, et auto öösel rüüstamata pääseks, pidi selle õhtuti viima teispool maja ees laiuvat tühermaad asuvasse tasulisse parklasse, mida haldasid ühte räsitud ilmega vagunisse peitunud kuldhammastega vene taadid. Neile tuli parklasse sisse sõites ulatada parkimisluba. Igal autol oli nummerdatud koht.
Meie kõrvalnaabriks oli eestiaegne vanaproua Virve, keda sots-osakond oli Lasnamäele "küüditatud" ühest omanikele tagastatud Nõmme korterist. Virvel ei kurtnud oma elu üle kunagi. Ta käis heameelega abiks Helist hoidmas ning need kaks sobisid teineteisega imehästi. Virve oli tohutult hea lastetoaga, ta olevat käinud Lennart Meriga ühes klassis ning jutustas Helisele palju oma noorusaegadest. Muidugi nad ka mängisid koos, loomadega. Paraku puhkab Virve juba 10 aastat Rahumäel.
Vastasnaaber oli korraliku viinaveaga jutukas vanamees. Vahel ta kopsis me uksele. Lihtsalt niisama. Noh, et ega meil ei juhtu mõnda poolikut olema. Või äkki suitsu?
Allkorrusel elas aga üks kahe väikese lapsega perekond. Too pereisa tundus olevat sealse korteriühistu moodi asjas suhteliselt kõrgel kohal. Igatahes remondimehed tundusid teda austavat. Mees oli oma naisest oma paarkümmend aastat vanem sadistliku näoga alkohoolik. Temal tõusis joobes peaga alati ka löömarusikas. Niisiis, kui allkorrusel mööbel lendama hakkas ning lapsed ja naine ennastunustavalt kisendasid, tuli kutsuda politsei. Too viis elaja veidikeseks trellide taha. Juba järgmisel päeval tavatses ta tulla lillede ja kommikarbiga, sai andeks ning elu jätkus järgmise korrani. Ükskord läks veidi kehvemini- löögist tooliga murdus ta naisel põlveluu. Et politsei viis mehe taaskord minema, kuid naisel tuli sammud (ehk siis kanderaam) haigla poole suunata, võtsin nood väikesed lapsed seniks enda hoole alla. Andeksandmine leidis aset ka peale seda juhtumit.
Alumiste naabrite kõrval elas aga üksildane kurttumm parm, kes kogus solki ja teisi ümbruskaudseid parme. Mõnikord magasid õnnetud trepikojas ning neist tuli üle astuda. Lehk oli väljakannatamatu. Ükskord jõi parm end surnuks.
Meie kohal elutsesid aga kaks mitteparmust kurti. Või ehk peaaegu kurti, kes panid igal hommikul kell kuus raadio täisvõimsusega mängima. Sain päevauudised sõna-sõnalt otse voodisse. Harjaga radiaatori pihta tagumist nad igatahes ei kuulnud. Omavahel karjusid raadiost üle.
Ma ei ela Lasnamäel juba üle 15 aasta. Aga vahel, kui mul on magamisega kehvasti, näen unes, et elame taaskord seal. Ärgates on külm higi laubal.
Väldin sõidutrajektoori, mis viib me toonasest majast mööda, kogu hingest.
Meie kõrvalnaabriks oli eestiaegne vanaproua Virve, keda sots-osakond oli Lasnamäele "küüditatud" ühest omanikele tagastatud Nõmme korterist. Virvel ei kurtnud oma elu üle kunagi. Ta käis heameelega abiks Helist hoidmas ning need kaks sobisid teineteisega imehästi. Virve oli tohutult hea lastetoaga, ta olevat käinud Lennart Meriga ühes klassis ning jutustas Helisele palju oma noorusaegadest. Muidugi nad ka mängisid koos, loomadega. Paraku puhkab Virve juba 10 aastat Rahumäel.
Vastasnaaber oli korraliku viinaveaga jutukas vanamees. Vahel ta kopsis me uksele. Lihtsalt niisama. Noh, et ega meil ei juhtu mõnda poolikut olema. Või äkki suitsu?
Allkorrusel elas aga üks kahe väikese lapsega perekond. Too pereisa tundus olevat sealse korteriühistu moodi asjas suhteliselt kõrgel kohal. Igatahes remondimehed tundusid teda austavat. Mees oli oma naisest oma paarkümmend aastat vanem sadistliku näoga alkohoolik. Temal tõusis joobes peaga alati ka löömarusikas. Niisiis, kui allkorrusel mööbel lendama hakkas ning lapsed ja naine ennastunustavalt kisendasid, tuli kutsuda politsei. Too viis elaja veidikeseks trellide taha. Juba järgmisel päeval tavatses ta tulla lillede ja kommikarbiga, sai andeks ning elu jätkus järgmise korrani. Ükskord läks veidi kehvemini- löögist tooliga murdus ta naisel põlveluu. Et politsei viis mehe taaskord minema, kuid naisel tuli sammud (ehk siis kanderaam) haigla poole suunata, võtsin nood väikesed lapsed seniks enda hoole alla. Andeksandmine leidis aset ka peale seda juhtumit.
Alumiste naabrite kõrval elas aga üksildane kurttumm parm, kes kogus solki ja teisi ümbruskaudseid parme. Mõnikord magasid õnnetud trepikojas ning neist tuli üle astuda. Lehk oli väljakannatamatu. Ükskord jõi parm end surnuks.
Meie kohal elutsesid aga kaks mitteparmust kurti. Või ehk peaaegu kurti, kes panid igal hommikul kell kuus raadio täisvõimsusega mängima. Sain päevauudised sõna-sõnalt otse voodisse. Harjaga radiaatori pihta tagumist nad igatahes ei kuulnud. Omavahel karjusid raadiost üle.
Ma ei ela Lasnamäel juba üle 15 aasta. Aga vahel, kui mul on magamisega kehvasti, näen unes, et elame taaskord seal. Ärgates on külm higi laubal.
Väldin sõidutrajektoori, mis viib me toonasest majast mööda, kogu hingest.
Tellimine:
Postitused (Atom)