kolmapäev, 6. aprill 2016

üksi

Sättisime Muhusse. Trio oli väga kärsitu. Nad olid juba ammu õue valmis läinud. Minule aga meenus muudkui uusi asju, mis veel vaja enne ärasõitu ära klaarida, kaasa võtta või üle anda. Nii ma seal siis rabelesin, keel pikalt vestil ning natuke nuttugi turvatundeks kurgus.
Järsku tõmbas Joss "prauhti" ukse lahti. Oli seletamatagi selge, et tal on ootamisest täiesti "siiber". Juba kaiguski üle toa poisikese röögatus: "Ma ei saa aru, kas sa tuled ka ükskord!?" Mõistsin teda täielikult. "Vaata, emme peab siin kõik korda ajama, et me üheskoos maale saaksime sõita, ja emmet on ainult üks," tegin kurva näo, ja õigupoolest tundsingi end üsna kurva, saamatu ja väsinuna. Igatahes mõjus. Poeg silmitses mind pikalt ning ütles siis vaiksel, mõistval häälel: "Jah, üksi läheb vist kaua aega. Mina oma pruuti küll üksi ei jätaks..."

pühapäev, 3. aprill 2016

Podiseja

Katkusin täna mustikate vahelt koltunud rohukõrsi. Pool meie aiast on nimelt kunagi olnud metsamaa, mis nüüd inimtegevuse tagajärjel vägisi puisniidustuda püüab. Kõrreliste pealetung on eriti muljetavaldav, aga hoian seda siiani siiski jõuga kontrolli all.
Üks tillukese männi all mustikate ja metsmaasikate vahel vedelev kõrtehunnik tundus mulle eriti jultunud. Olin kohemaid valmis seda krabama, väikese osa vist juba haarasingi, kui hunnik...järsult võpatas. Ütleme, et tegi lausa väikese hüppe. Nii minagi! Selle seest hakkas kohemaid kostma valju podinat. Kuhjake kees kui tige pudrupada! Naeratasin rahunenult ning kutsusin triogi lähemale. Palusin neil arvata, kellega tegu. Noh, ega selle häälega eriti mööda pane! Oi, nad olid vaimustuses! Igapäevaselt siilikese talveunepaika ei satu! Sättisime kõrred ilusti oma kohale tagasi, kuhi tegi veel paar pahast hüpet, aga lõpuks podin vaibus. Palusin lastel siilikest mitte segada. Endalgi on hommikune uni, või õigemini unesegune lebotamine kõige magusam. Küll tal varsti küllalt saab! Sellised kohtumised looduses on kuidagi nii südantsoojendavad ja siirad. Kui armas tundus see kõrtest onnike, mille siil enesele talveks oli meisterdanud. Vahva, et just meie aeda!
Ja tore, et taaskord on kevad saabunud!