Reede, 30. september 2011

Suurem neist on kukeke

Ega õdedega pole elu lihtne!
Eriti kui ollakse nii tilluke- alles kaks ja pool!
Identitedikriis.
Tuju absoluuselt nullis.
Suured pisarad veerevad mööda põski allapoole.
Väike rusikas hõõrub nututati mööda nägu laiali.
Torssis huuled moodustavad loperguse ringi, mille keskelt tungivad ruumi udupasuna moodi kaeblikud helid. Üüü...!!!
Aidaku keegi! Ulatagu toetav käsi!
Öelgu poisile paar hääd sõna. Öelgu näiteks "jah, Jossike, ka sina võid endale sukapüksid valida!"
Aga ei!
Siin majas ollakse uskumatult kalgid.
Lisann valis helesinised roosade lilledega. Loviisa võttis sinise-punase triibulised.
Poisikesele ulatati vaid mingid inetud mustad... Üldse mitte sukakad, vaid kõige tavalisemad püksid!
"Jossike, sina paned need!"
Jossike, sina oled kehvem! Jossike, sina oled koledam!
Vihm nutab akna taga raskeid pisaraid.
Joss tihub toas.
Nüüd antakse plikadele seelikud.
Antagu ometi Jossile ka! Öeldagu omati "palun, Jossike, see roosa seelik on sinu!"
Aga ei!
Siin majas elavad julmuse kehastused.
Plikad keerutavad end peegli ees. Seelikud keerlevad õhus kui lilleõiekesed tasases tuules.
Vastikud mustad püksid ei mõista üldsegi keerelda!
Nutt vallandub uue hooga.
 Alles see oli, kui onutütar Susanna oma printsessikleidiga eputama tuli. Õed soovisid otsemaid eneselegi sääraseid.
Ja neile anti! Heldelt! Kummalgi kleidil täidlane gerberaõis rinnale kinnitatud, pikkus poolde säärde.
Imekaunis!
"Poisid ei kanna kleiti, Joss!", oli ema halastamatu.
Miks, mehed, vennad, miks ometi?
Kleitide kahinal sisenesid printsessid Ballisaali. Kuldkingakesed kõpsusid rõõmsalt. Pealtvaatajad (ehk siis õde Helis ja tema sõber) ahhetasid.
Ja siis saabus Joss. Jänesekõrvadega hommikumantlis. Ainsas, mida kapist iseseisvalt sai haarata. Ainsas, mida ise selga sai pusida.
Pidukingades. Mitte- kõpsuvates. Täistallaga.
Pealtvaatajate ridadest kostis alatu turtsatus. Mahasurutud, aga täiesti kuuldav.
Poisi suu oli pigistatud kitsaks kriipsuks.
Ärge rikkuge pidu!
See on kleit, on! Öelge, et on!

Keel suust väljas topib Jossike sukkpükse mustade mängupükste peale.
Mu kallis väike poiss! Kukeke kanakarjas.
Kui õnnelik ma sinu üle olen!
Ma tean, et midagi ei muutuks, kui sulle kleidi annaksin. Kui su turritavatesse juustesse kauni klambri kinnitaksin. Elu paneb niikuinii kõik paika!
Aga miski minus tõrgub. Mehed ei kanna kleiti. Mehed ei nuta. Mehed on tugevad.
Aastakümnetega pähetaotud tõed.
Ma ei tea, kas need väärivad su pisaraid...

"See suurem on teil poiss, eks ole?"
Jah, suurem neist on kukeke...
Kirju kukeke. Ka ilma särava kleidi ja lilleõieta...

Reede, 23. september 2011

Õpetuse kvaliteedist

Tänapäeval on Eestis väga põhjalikult mõeldud laste igakülgsete arenguvõimaluste peale. Sobiva huviringi saab välja valida juba vastsündinuealisele. Ilmselt on viimatimainitud mõeldud SJD leevendajaks ehk titemammade suhtlusvõrgustike loomiseks- ja selle mõtte kandjatena õigustavad nad oma olemasolu igati. Rootsi mängukooliski käiakse lapsega praktiliselt sünnist saati ning asja mõte on just see, et võõrsil sünnitanud emmed saaksid omavahel emakeeles suhelda, kogemusi vahetada, no ja selge see, et nad teevad tillukese beebiga ka laulutunni kaasa.
 Eestis on juba ammust ajast selline mentaliteet, et iga endast lugupidav emme peab oma võsukest võimalikult mitmekülgselt arendama. Tuleb ju juba varajases nooruses nii füüsiliselt kui vaimselt konkurentsivõimeline olla! Seega tuleb "päris" treeningutega nii 1,5-2 aastaselt kindlalt alustada :)
(See oli nüüd, eksole, naljaga öeldud, kordan naerumärgile lisaks)

Võtsin minagi oma kolmikud eelmise aasta varasügisel kaenlasse, et minna ühe paljukiidetud inglise keele kooli näidistundi- selle kooli "võlu-õppemeetod" pidavat nimelt lapsed õige pea inglise keeles vadistama panema. Ja kusjuures lapsi oodati juba kolmandast elukuust! Oleks niiväga tahtnud mõnda hambutut neljakuist uksel "How do you do" ütlemas kohata... Oleks olnud endalgi tore nii muuseas kusagil seltskonnas mainida, et "ah, minu lapsed käivad ka seal, ja teate, neil on inglise keel nii selge, et õumaigaad!"
Tegelikkus oli aga, vabandage väga, täielik "alle-aa". Näidistunni läbiviijaks oli nooruke plika, kes tahtnuks ilmselgelt olla sel hetkel kusagil mujal. Kõigil ei ole tagataskust võtta näitlejameisterlikkust siiras naeratus ka siis esile manada, kui tegelikult pahas tujus oled. Püüdis too neiu, mis ta püüdis, tulemuseks oli ikkagi tehtult viril-võlts irve, mis vähemalt minu lapsed küll nii ära kohutas, et nad enamuse tunnist koridoris veetsid.
Õpetuse põhiiva pidi olema "keel läbi muusika". Olen sama meetodit kasutanud lastele rootsi keele õpetamiseks. Tookordse õppematerjali koostasin sajaprotsendiliselt ise, arvestades väga täpselt kõiki selle keele omadusi, kaasa arvatud intonatsioon ja liitrõhud. Kõik eelöeldu "kudusin muusikasse"- ja teate, nad hakkasid väga ilusasti hääldama! Tõsi, kõneni me tookord ei jõudnud (kui lihtsamad viisakusväljendid, enesetutvustus ja ilm välja arvata), kuid see ei olnudki õpetuse eesmärk (tegemist oli eesti lastega, kes laulsid rootsikeelses kooris). 
Õpetuse edasiandmiseks oli väga hädavajalik musikaalse kõrva olemasolu. Seda nii minu kursusel, kui ka tolles õnnetus inglise keele tunnis, kus end silmnähtavalt ebamugavalt tundev õpetajakene plaadi CD-mängijasse surus ning seeljärel hale-naljakate liigutuste saatel midagi jorina-laadset kuuldavale tõi. Laul see küll ei olnud- ja ausalt öeldes häiris väga ka iseseisvat meloodia järeleaimamist! Ühesõnaga kõik, mis seal toimus, oli nii lubamatult ebaprofessionaalne, et karju appi! Seega ütlesin selgelt ja konkreetselt "head aega" niipea, kui "good-bye"-laulu viimane noot makis kustus. Oleksin ma enne edasistest õpingutest äraütlemist teadnud, mis see jama õieti maksab (loe: missugust rahasummat tahtis firma meiesugustelt tobukestelt välja pubata), oleksin ilmselt märatsema hakanud! Õnneks avasin lepingu alles kodus- ning siis rändas see juba kaminasse...

Õpetust on niisiis seinast seina. Enamus neist on "ainukordsed ja ülihead". Mõnikord näeb aga juhendaja silmist peegeldumas vaid ohjeldamata rahahimu (teen seda vaid selleks, et mina tahan ju ka palka saada!), sellal kui õpetuse kvaliteet on alla igasugust arvestust ja tunni sisu täiesti läbimõtlemata. Laps on muide haruldaselt heaks indikaatoriks- tema juba teesklema ei hakka, kui asi ei köida. Selle, kas tegemist on hetketujust või kehvast õpetusest tuleneva huvipuudusega, tunneb ka ilmeksimatult ära!

Hiljutine kogemus tunniga, mille üheks märksõnaks oli "loovus". (Ausalt öeldes muudab see sõna mind alati väga ettevaatlikuks, sest "loovuse" pähe võidakse meile "kaela määrida" mida iganes- tihtipeale, otse öeldes, lihtsalt mingit mõttetust.) Antud tunni idee võinuks olla suurepärane. Õpetaja aga ei olnud endale selgeks teinud mõningaid põhitõdesid, mida 2-3 aastaste laste juures elementaarselt silmas tuleb pidada!
1) Laps tuleb püüda "konksu otsa" (loe: lapse huvi tuleb äratada) kohe, tunni alguses. Kui ta "konksu otsast" ära tuleb, peab ta sinna "tagasi püüdma".
2) Last ei saa "konksu otsa" tagasi sama tegevuse lõputu kordamisega. See tüütab teda ja ta loobub edasisest koostööst. Tegevus tuleb kiirelt vahetada- köitvama vastu. Kusjuures ka järgmine tegevus ei tohiks kesta lapse jaoks igaviku. Hiljem võib proovida esimest tegevust korrata.
3) Pikk istuv tegevus on väikelapsele tüütu. Ta tahab kindlasti vahepeal karata.
4) Pikad, raske viisiga laulud tekitavad vastumeelsuse.
5) Ebamäärane (loe: ettevalmistamata) tunni ülesehitus ei jää lapsele ega vanemale märkamata.
6) Väikelapsele pole mõtet öelda, mida veelgi toredamat võiks teinekord tunnis teha. Ta ei soovi mitte vestlust, vaid reaalset (huvitavat) tegevust.
7) Vanematega vestlemiseks ei maksa tunniaega üldse raisata. Lastele ei meeldi, kui neile pika aja jooksul tähelepanu ei pöörata.
8) Telefon tuleks tunni ajaks välja lülitada
9) Kella ei tasuks pidevalt piiluda- see ei jää niikuinii märkamata.

Sellised väikesed näpunäited siis...
Üldiselt on aga Eestis asjad hästi. Valikut leidub igale maitsele ja tasemele. Toredaid pakkumisi on kehvadest enam. Küllap kehvad kaua ei kestagi.
Mu sõbranna ja kolleeg, kes hetkel Norras elab, rääkis "imelugusid" selle maa haridussüsteemist ja vaba aja veetmise võimalustest ja kvaliteedist. Sellega võrreldes pole meil siin kurta midagi!
Mis aga ei tähenda, et peaksime ka halvaga nurisemata leppima...


Teisipäev, 20. september 2011

Kanaemadus

Mulle jõudis täna järsku kohale, et mulle meeldib olla kanaema.
Istusin parasjagu kolmandas ummikus, et ära tuua Helise tont-teab-kuhu unustatud mobiiltelefon.
Olin täiesti rahulik.
Auto seinad olid kui müürid minu ja muu maailma vahel. Salongi täitis rahustav barokkmuusika. Väljast kostis närvilist tuututamist. Kõik inimesed ruttasid kuhugi.
Tuul sasis puude kolletuvaid lehti. Seegi tundus kuidagi närviline. Kiiresti, sõrmeotstega rapsitud.
Nagu Helise hommikud.
Kaos, kiirus... üksindus.
"Ema, sul ei ole vaja tõusta", ütleb tema.
Mul on vaja tõusta. Ausõna.
See ei ole ainult tema pärast.
See on minu ja tema pärast kokku.
Kallistus enne teeleminekut. Vihmavari.
"Mine, mine nüüd, jääd bussist maha!"
Tühi pudrutaldrik. Ääre alla unustatud c-vitamiin...
Kas jõuan? Öösärk laperdab sügistuules...
"Kallis, unustasid!"
"Häh, emme, sellepärast siis..."
Näib tühine?

Läksime kolmikutega laupäeval judotrenni. Tunnid toimuvad Koplis. Kusagil pärapõrgus. Laupäevahommikune Kopli tervitas meid päikesepaiste, kuid ootuspäraselt veidi karastunumat hinge nõudvate vaatepiltidega. V. tahtis juba esimest tõenäolist narkarite punti silmates otsa ümber keerata. Minu taluvuspiir asetseb märksa kõrgemal. Silmitsesin suure huviga räämas õuedesse kogunenud, taburettidel istuvaid ja maailma asju arutavaid rätikandjaid eidekesi. Loendasin reedeõhtusest liigvõtmisest (või pigem piaajalisest tsüklist) segaseid joodikuid ja noorte elujõuliste meeste peaparanduskampasid allakäigutrepi tühjussehaigutaval mademel. Püüdsid end kujutleda sealsesse keskkonda väikeste lastega, või veelgi kohutavam, teismelisega, elama. Sealgi ju elatakse. Masendav.
Kõige masendavama mälestuse tollest esimesest trenniminekust ei jätnud mulle aga sugugi  mõni Kopli kirju taustaga  inimene. Selleks oli hoopis "inimene meie endi seast", naine, ema. Ilmselt oli tegemist lahkuläinud perega. Väike poiss oli umbes kolmikute vanune. Ta toodi samuti trenni. Ema parkis auto otse meie oma ette. Isa masin oli veidi eemal. Ema haaras lapse kaenlasse, tormas ootava isa juurde, viskas poisikese tollele sülle ja kukkus sõna otseses mõttes hüsteeriliselt üle tänava kisendama. "Sa jobu oled mind alt vedanud! Sa vead mind kogu aeg alt, igavene närukael!" See oli tõeliselt verdtarretav! Mees püüdis naist vaiksel häälel rahustada. (V. nõudis vaiksel häälel teistkordselt lahkumist.) Õnneks lahkus aga too närvivapustuses ema suhteliselt ruttu. Ta tormas valjult nuttu kõõksudes autosse ja lahkus kummide, vaatamata oma pojakese poolegi. Musist ja kallist rääkimata...
Katkised hinged. Suured egod. Ja kõige tähtsa ja närvesööva kõrval üks tilluke laps...

Ka mind on elu proovile pannud erinevate katsumustega. Olen olnud mahajäetu, kaassõltlane, reedetu... Tean, kui õudseid hetki võib elu vahel pakkuda. Tean, kui meeletult raske võib olla hingelisest kaosest edasi liikumine.
Ometi ei ole ma kunagi oma tuttavaid, isegi kõiki sõpru, rääkimata lastest, oma probleemidesse pühendanud (muidugi, mida vanem laps, seda raskem on neid varjata). Armastan alati rõhutada, et eneseanalüüsivõimega inimese erutus- ja pidurdusprotsess peavad olema tasakaalus. Lausa kuritegu on mu jaoks täiskasvanu elukoorma asetamine lapse kõhetutele õlgadele!
Too ema röökis end tühjaks. Laps vaatas vaikides pealt.
Tean, et hiljem püüab ta aidata. Siis taipab, et ei suuda. Siis tunneb, et vajaks hoopis ise hoolimist ja abi. Ja siis lööb käega...
Jah, muidugi on ka ema vaid inimene. Kuid ikkagi olen ju mina, ema, see, kes lapselt esimesena küsib, kuidas päev on läinud- eeldamata, et tema südant valutaks, kas ma oma kannatuste all ei nõrke. Mina olen see, kes vapralt ärkvel püsib, kuni ukseklõps märku annab, et ta jõudis koju- mitte ei oota lapse öist kontrolli, kas ehk hullusehoog mind nööri järele haarama pole sundinud. Hurjutan mõttetu arvutisistumise, puuduliku ööune ja ilmale mittevastava riietuse pärast. Rõõmustan südamest, kui telefonist kostub "Emme, mul läks nii hästi!". Olen tüütuseni olemas!
Näib tühine?
Näigu pealegi!

Kas sa õunad võtsid?
"Jaa-jaa!"
Õnnistatud päeva siis, kallis laps!
Kolmikud on vist ka juba ärganud...

Kolmapäev, 14. september 2011

Väikemehe veemure

Mul on päris suur probleem. Mu poja pea on juba umbes kuu aja jagu pesemata.
Karl Johann nimelt kardab paaniliselt vett!
Ma ei mäleta, millal see algas.
Ma ei mäleta, miks see algas.
Aga ühel hetkel Joss lihtsalt keeldus vanni minemast! Sel vannist keeldumise hetkel käis ta veel regulaarselt basseinis ja pesi pärast dušši all heameelega peadki. Aga jah, viimasel ujula-külastusel jooksis poiss paaniliselt röökides mööda basseiniäärt edasi-tagasi, hoidudes mu vettekutsuvatest kätest eemale kui tulest! Igati loogilise stsenaariumi kohaselt olime kõik õige pea sunnitud lahkuma. Sest teised inimesed tulevad teatavasti ujulasse lõõgastuma...
Suvel käisime mitmeid kordi mere ääres. Minu mäletamist mööda esimesel korral Jossu solberdas koos teistega jalgupidi vees. Järgnevail kordadel aga oli ujumaminek muutunud juba õudusunenäoks.
"Ma ei taha vette", kordas ta nagu papagoi- isegi siis kui olin talle korduvalt rõhutanud, et vette lähevad ainult need, kes seda soovivad.
Lisann, mu väike konnake, hüppas alati esimesel võimalusel lainetesse. Loviisale pakkus vee ja liivaga mängimine päris-ujumisest rohkem huvi. Ta istus heameelega madalas vees ja nautis oma tegevust.
 Milline pilk tekkis Karl Johanni silmadesse kaldalt õdede tegevust jälgides! Polnud raske taibata, et väikemees peab end ka nende eest vastutavaks. Oma arust kaval olles püüdis ta erinevate nippide abil õed rannast minema saada.
Esiteks kõndis ta väikeste kiirete sammudega mööda kaldariba edasi-tagasi, korrutades nagu mantrat- "ma ei taha ujuma minna"- ise ilmselt salamisi lootes, et see ka õdedele "nakkab" ja nad tagasi kaldale toob.
"Tahan koju minna", tuli järgmiseks katse-lauseks. Kiiruga viskas ta selle saatel oma järelveetavasse rannakärru kõik maismaal asetsevad ämbrid, kühvlid ja liivavormid (koos liivaga) ning pälvis sellega õdede pahameeletomi. "Hakkame minema!" kiirustas ta ka mind takka. Vaene väikseke, kui nördinud ta oli, kui nägi, et me ei kavatsegi liikuda!
Kui me aga lõpuks tõepoolest rannast lahkuma hakkasime, lidus poisike sada meetrit eespool, ikka oma tillukeste otsustavate sammudega, kohusetundlikult mänguasjakärukest järele vedades ja aeg-ajalt närviliselt üle õla piiludes, ega me ometi juhuslikult ümber mõelnud pole!
 Hiljuti märkasin, et Karl Johannil on veidi segased lood sõnaga "uppumine". See ei tundu esmapilgul seotud olevat ühes eelmises postituses mainitud "Ujub see või upub ta?"- lauluga. Antud mäng on meil endiselt kasutusel ja tavaolukorras (kausis mängides) probleeme ei tekita.
Aga- Jossile meeldib õdede vanniskäiku üle vanniääre pealt vaadata ja ta saab alati paanikahoo siis, kui mõni lelu vannis põhja vajub. Nuttes tormab ta "ei upu, ei upu!" hüüetega vannitoast välja - et järgmisel hetkel tagasi söösta, kontrollimaks, äkki on olukord siiski normaliseerunud. Ei? Üüüüüü!
Õed vaatavad imestunult...
"Upub, upub!" kiljus Johann eile hüsteeriliselt, väljavooluvees üht sinist lehtrit märgates. Minu näitlik õppetund sellest, kuidas suurem asi väiksemast (ehk siis lehter kanalisatsioonitorust) kohe kuidagi läbi ei mahu, teda ei veenud. Tõstsin lehtri alistunult veest välja. Ei olnud eriti naljakas.
 Kogu vee-hirmu absoluutne kõrghetk leidis aga aset paar päeva tagasi. Istutasin parajasti tulbisibulaid, kui otsustas sadama hakata. Olime end selleks keepide ja kummikutega ette valmistanud, sestap ei tulnud mul mõttessegi tööd katkestada. Pealegi ei sadanud ju paduvihma!
 Karl Johann aga arvas teisiti.
"Kardan vihma", ütles ta hädiselt. "Vihm on mõnus", püüdsin heatujuliselt hirmukest peletada. "Ei, ei!", ketras poisike edasi, "kardan vihma, tahan tuppa." No mida?
Johanni paanika nakatas Loviisatki ning asi päädis sellega, et kaks täiest kõrist röökivat last tagusid kogu oma väikese jõuga veranda ukse klaasile. Sealt issi nad "päästiski".
Õnneks kadus vihmahirm sama kiirelt kui tuli ning juba järgmisel päeva plätserdasid kõik kolm pardikest jälle lõbusasti lombis. Nojah, võib ju olla, et nad ei pannud lihtsalt tähele, et vihma tibutas...
 Mida ma pean tegema? Psühholoogi poole pöörduma?
"Kas ta on vette kukkunud?", kujutlen juba ette malbehäälset küsimust.
Ei!
"Kas tal on mõni lelu vees kadunuks jäänud?"
Ei!
"Kas teda on veega hirmutatud?"
Ei!
Veel poole tundi küsimusi ja ei-vastuseid. Olen ju ka ise kõik variandid hirmu tekkemehhanismidest läbi mõelnud...
"Proovige temaga ta-sa-pi-si. Alguses tassi veega. Tilk-tilk sõrme pealt...", järgneb mu kujutluskõrvas psühholoogi uinutaval toonil õpetus.
"Mhmh, mhmh", noogutan mõttes kärsitult vastu, "teate, mul oleks vaja ta pea siiski kiiremas korras puhtaks saada- ta muide juba kratsib seda..."
Tilk-tilga haaval tiksub mõtisklustund toredaid nõuandeid täis. Joss aga ei taha endiselt vanni minna.
Ja mina ei taha psühholoogi juurde.
 Vanasti pandi laps vägisi dušši alla ja pesti pikema jututa pea puhtaks. Nüüdne lastepsühholoogia muidugi nii jõhkraid meetodeid ei poolda. Ikka tilk-tilga haaval...
Ma ei tea isegi, mida mina pooldan.
Äkki prooviks une pealt?
Hiljem oleks tilgutamisega aega jännata küll ja küll!

                                                                    ***

Jossi pea on nüüd puhas. Kasutasin "kombineeritud meetodit". Alustasin tilk-tilga haaval, lõpetasin vana aja kombel. Nii lihtsalt kujunes.
"Ei uppunud", ohkas puhas poiss peale pesu kergendatult.
"Sa olid väga-väga tubli", vastasin hellalt.
Seejärel otsisin internetist lastepsühholoogi numbri...

                                                                   ***

Enne, kui jõudisin lastepsühholoogi juurde aja panna, rääkis V. oma hea tuttava psühholoogiga. Kas tahate täpselt teada, mida see psühholoog ütles?
"Proovige temaga ta-sa-pi-si. Alguses tassi veega..."
:)))))




Pühapäev, 11. september 2011

Jooksurõõm või massipsühhoos?

Oletame, et teile meeldib joosta. Ko-hu-ta-val kombel!
Lippaksite üle kivide ja kändude, niitude ja põldude. Iga Jumala päev.
Jooks annaks teile tiivad. Vabastaks teid argimuredest. Mõjuks teraapiliselt sundmõtetele. Tasakaalustaks käitumismustri kitsaskohad.
Oletame, et see on nii.
Ja nüüd ma küsin- kas te tuleksite mingigi hinna eest oma meelistegevust harrastama mitmetuhandepealise inimmassi sekka, südalinna kõrghoonestiku vahele, autoteele?
Kui teie vastus on "jah", siis ma köhatan kohmetult ja teen teist juttu, noh ilmast või muust säherdusest...
Ise aga imestan mõttes, et vaata kus äge pank see SEB, ajab karja kokku, inime jookseb (mõni nii, et veri ninast väljas), küsimata eneselt kordagi, miks ma seda siin, südalinnas, tohutu inimhulga keskel ja raha eest peaksin tegema? Kas selleks, et mulle meelib karja-vaim? Selleks, et näidata, et mina olen ka siin? Või selleks, et ma äkki ei teagi, et Tallinna lähiümbruses on olemas sellised kaunid kohad nagu näiteks Pirita ja Harku mets, kus on hästi hooldatud jooksurajad ning puhas õhk?
(Vahepeal selgus ka neljas, kõige tõenäolisem versioon- joosta selleks, et saada tasuta KRUIISILE!!! Ihihii, siis võib küll koivad üheks hommikuks kõhu alt välja venitada!)
Ei, ega ma väga tõsiselt kritiseerigi! Olen juba välja vaadanud, missugust teed mööda autoga südalinna pääseb, seega jooksku aga minu poolest kõik linnajooksuhuvilised rahus kasvõi oimetuks.
Jooksku mõni teine kord veelgi! Noh, näiteks esmaspäevahommikuse tipptunni ajal kesklinna suunas. Või reede õhtul Tartu maanteed pidi linnast välja. Saaks selle tõelise tunde kah kätte. Selle, mis on päris ja muutumatu.
Mitte nii, et maksad pangale raha, saad numbri seljale, lidud läbi liikluseks suletud linna ja arvad, et see ongi sport.
Lihtsalt imestan.
Mõjukatel on vägi ja võim! Ja muidugi laitmatu promomisoskus. Minusugused teisitimõtlejad jäävad siinkohal ilma mingi kahtlusevarjundita imetillukesse vähemusse (või, oo õudust, sulanduvad ühte Delfi anonüümsete kommentaatoritega, kes valimatult kõike kritiseerivad).
Et mitte päris isolatsiooni sattuda, peaks vist homme õhtul lausa Harku ringi ette võtma?
Sest tegelikult on ju sport lahe...
                                                                  ***
Kuna selgus, et mõned mu tuttavadki võtsid ülalmainitud üritusest osa, siis palun oma "kiiksaka" mõtteviisi pärast mitte pahandada! See on ju ainult minu vaatevinkel!
Pealegi- stiletto-jooks tundub mu jaoks veelgi tobedam:)

Reede, 9. september 2011

Põgus pilguheit tagasi nõuka aega...

... mil teenindaja oli Kremli-vanameestest tähtsuselt vähemalt järgmisel kohal, leidis täna aset Nõmme turu Reval Kondiitri kohvikus, kuhu me lastega preemiaks läksime- tubli käitumise eest lettide vahel patseerides (nad nimelt hammustasid vaid ühest müügilolevast kurgist tükikese ja tegid hambajäljed vaid ühte kapsasse- ja see on mega-hea tulemus!)
 Niisiis sisenesime pahaaimamatult (ja esmakordselt) tollesse ülalmainitud kohvikusse. Oli väike järjekord ja lapsed sättisid end kenasti toolidele istuma (mainin selle ära, et keegi ei hakkaks enesele meie tavapärast, koos kaklustega  kodu-elu ette manama, mis veidikegi õigustaks alljärgnevat).
 Juba eemalt vaadates tundus selle müüja käitumine imelik. Letini jõudes tundsin aga korraga, kuidas paar-kolmkümmend aastat mu turjalt pudenes ja ma nüüd argliku plikatirtsuna eht nõuka-aegse kaupluse leti ääres eht nõuka-aegselt tigedalt babuljalt ääri-veeri ihaldatatavat asja püüan välja kaubelda- enne kui ta tõeliselt vihastab...
Kadrina mänguasjade poe müüja oli ka üks säherdune. Naljakas, et ta just mänguasjade poes töötas! Mänguasjapood oli (ja on) ju lapse jaoks üks põnevamaid poode, kus aeg-ajalt uudistamas käia. Tööstuskaubad all jaama juures- kus müüdi minu mäletamist mööda heal juhul vaid mutreid ja purgikaasi, oli märksa igavam valik...
Too mängupoe müüja alustas meie poodi sisenemist nähes otsemaid mingit omapärast ähkimist. Ähkimine valjenes ja vaibus võrdeliselt meie asukohaga mänguasjade suhtes. Juhtusime me mõnd lelu puutuma, valjenes ähkimine möögimiseks ja päädis röögatusega "ei puutu!"
Vanaema soovitas meil sellest kauplusest hoiduda. Väiksema lapsena ma vist käisingi seal vaid hädaolukorras (kui enam tõesti uusi mänguasju vaatamata olla ei saanud). Pisut vanema ja julgemana meeldis meile aga nimme seda müüjat narritamas käia. Mis ta siis oli selline tigedik!
Reval Kondiitri müüja jõllitas uskumatul ilmel kassaaparaati- otsekui andnuks see talle käskluse kõik järgnevad ostud omast taskust kinni maksta. Tammusin nõutult jalalt jalale. "Röhh," tegi ta järsku. Võpatasin. "Eee...", vaatasin arglikult tema poole. Kassaaparaadi jõllitamine jätkus. Lisandus sõrmede närviline trummeldamine vastu lauaplaati. Mõistsin, et "röhh" oli mulle märguandeks estitada oma ostusoov
"Tere! Palun üks spinati- ja kolm lihapirukat."
Rapsides haaras ta paberkoti ja kühveldas sinna midagi sisse. "Röhh! Misasja? Kolm spinati vä?"
"Kolm liha- ja üks spinatipirukas..."
"Nüüd siis järsku kolm liha! Äkk!"
Rapsides kühveldas ta midagi kotist välja.
Kirikutööd tehes olen igasugu ullikesi näinud, seega lasin tal rahus rapsida.
"Millega need pirukad on, mis just äsja ahjust tulid?" küsisin edasi, ise endiselt viisakaks jäädes.
Ta vahtis mind sama uskumatu ilmega, kui ennist kassaaparaati, siis aga marssis tahapoole, ahju juurde, kus askeldas teine umbes temaealine naisterahvas.
"See tahab teada, mis pirukad viimati tulid!"
Neelatasin. "See" ei öelda inimese kohta.
(Millegipärast arvasin tagumise naise normaalsema olevat. Tagumine naine aga osutus hoopis esimese ustav jünger olema. Teate küll, vahel on kollektiivides jõujooned nii hästi paigas, et see, kes aste madalamal seisab (ükskõik, kas ametinimetuse poolest või lihtsalt jõumeetodil paika pandult), püüab esimest kõigest hingest jäljendada.)
Nad seisid kahekesi ahju juures. Käed puusas, suud kriipsuks venitatud. "Uskumatu häbematus," andsid nende vankuvad pead märku, "kuidas ta julgeb!?"  Järjekord mu taga niheles.
"Kust mina tean, mis pirukad viimati tulid!" piiksatas ahjutagune viimaks nina kirtsutades, ise vilksamisi teist piiludes, et kas saab tänase heakskiidu-linnukese kirja. Talle vaesekesele kuluks üks eneseleidmise tugigrupp ära, mõtlesin kaastundlikult. Muidugi teadis ta hästi, mis pirukaid küpsetab- aga näe, öelda ei julgenud, selle asemel mängis mulle ebaõnnestunult mingit nähvitsat! Hale!
"Röhh, mis te võtate siis midagi veel või ei võtaaäh, öelge juba äraaaäh!", vääksutas aga letiäärne mulle oma hääletämbrit mõnitavalt üles-alla, heitmata naabrile ainsatki tunnustavat pilku (mistõttu too kindlasti õhtul patja nuttis) ning mind iga hinna eest naeruvääristada püüdes. Uskumatult jabur!
Julm, kaastundetu tüüp, fikseerisin kiirelt. Psühhopaat. Teda juba ei muuda!

Ma ei läinud õnge.
Ma ei hakanud vastu ärplema.
Oma arvamuse antud kohviku teeninduskultuurist kirjutasin Reval Kondiitri tagasiside lehele.
Sellega loen ka antud teema ning nõuka- aegsete kohvikute külastamise lõppenuks.

                                                                      * * *

Vabanduskiri maandus mu postkasti juba järgmisel varahommikul. Ma polevat esimene, kes antud kohviku teeninduskultuuri üle kaebab. Reageerime kindlasti, seisis kirjas.
Reageerite? Okei! Ma vist astun ka ise sealt järmisel nädalal ikkagi korra läbi...

Neljapäev, 1. september 2011

Jänes

Sõitsin mööda Järvevana teed. Teate küll, milline songermaa seal praegu on! Teed tuleb jälgida väga tähelepanelikult. Sõiduread on küll tõketega eraldatud, kuid looklevad üsna suvaliselt. Kehtivad vaid ajutised liiklusmärgid. Ja kiirusepiirangud. Nii paremal kui vasakul teepervedes möirgavad ööpäevaringselt kopad, teerullid, kraanad, hiidpuurid ja kallurid (ühesõnaga kõik Karl Johanni unistuste masinad). Käib vilgas ehitus. Uus ja seninägematult uhke liiklussõlm on kohe-kohe valmimas.
Autojuhid noogutavad tunnustavalt, loobivad aknast suitsukonisid ning unistavad end aega, mil siinkandis jälle kimada saab. Aega, mil kõik on juba palju parem...
Sõitsin siis minagi ühel pime-sombusel õhtul Järvevana tee kaudu kodu poole. Asfalt oli märg ja läikis hullumoodi vastu. Küünitasin end, kael õieli, esiaknale lähemale, et paremini näha, kuhu õieti sõitma pean. Ja korraga ma nägin midagi ebatavalist. Nägin ühte jänest oma auto ees lidumas. Jah, sealsamas ehitustandriks muudetud Järvevana teel! Viuhh, valgustasid mu auto tuled hetkeks loomakese selga ning sekund hiljem oli ta juba pimedusse kalpsanud. Ma ei tea, kas ta pääses eluga või hukkus. Kuid see polegi ehk selles kontekstis eriti oluline. Nimelt omandas too tuledevihus elu jooksu sooritav haavikuemand minu jaoks hoopis muu tähenduse. Ta paotas mulle ühe ukse mu enda lapsepõlve.
Ega paljud vast mäletagi aega, mil Järvevana tee valgusfoorita ületatav oli. Mina aga olen sellel teel isegi lamanud. See oli ühel uusaastaööl. Küllap on meist paljudel meeles üks lapsepõlve sõnulseletamatult eriline tunne- rõõmutunne, millel pisut ärevust vürtsiks- ja mis valdas südant vaid väga erilistel puhkudel, näiteks kaugete külaliste saabudes, kui ka vanemad olid lapselikult põnevil, või kasvõi selsamal uusaastaööl, kui koge pere, kogu õu ja kogu maailm tundusid olevat nii ühtsed ja head! Jah, tookord tundus kogunisti see tühi Järvevana tee meie oma olevat. Mööduv elektrirong tuututas tunnustavalt saabuva aasta ning meie ülemeelikute lehvituste auks. Ja kui hiljem sealsamas meie oma külmunud teel külg- külje kõrval lamasime, rind õnnetundest pakatamas, sirutasid kõrguses siravad taevatähed mõned oma pikkadest kiirtest salaja otse südamesse ning kirjutasid sinna Aja Mälu kauni signatuuri.
Aitäh, jänes, et see mulle meenus!
Kõik mu lapsepõlvemängud kuuluvad sinnasamasse Järvevana tee äärsesse asumisse, mis oli tol ajal tõeline paradiis. Kui paljudel meist, nõukaaegsetest linnalastest, õieti oli võimalust suviti välibasseinides lustida, aiamaalt möödaminnes oma käega marju põske pista, et siis lõkerdades ning patside välkudes metsa lipata, kus ootamas onn ja ronimispuu, salajased maasikavälud ning päikesekildudest sillerdav Ülemiste järv? Ja loomulikult oli too Järve mets koduks ka nii pikk-kõrvadele kui rebastele, kitsedele ja kogunisti põtradele.

See oli ühel talvel. Olime emaga sealsamas Järve metsas suusatamas. Alustasime just ühte üsna järsku laskumist. Samal ajal kostus alt orust ebamaist ammumist. Emapõder! Jajaa, kindlasti koos vasikaga! Minu ema ehmatas end sellest hetkega kaameks, viskus hoobilt hange (et suusahoog pidama saada) ning seejärel kappas koos suuskadega üle minu tagasi mäetipu poole. Üritasin algul samuti ema kabuhirmu tuules põgeneda. Siis aga loobusin. Ju ei olnud minu hirmuskaala piisavalt laes, et eneses seesugust ebamaist jõudu käivitada. Vereimejast põder oleks kindlalt võitnud! Istusin alistunult hanges ja mõtlesin isekeskis, et mis siis ikka, tulgu ja söögu, kui tahab... Mõne aja pärast need häälitsused lakkasid ning ema hiilis uuesti lähemale- et kindlaks teha, kas olen veel elus... Vaat milline ürgmets! 

Uus tee jookseb otse aiamaade eest. Meie kunagine taliõunapuugi peaks hämmeldunult seda tutikat magistraali tunnistama. Kõrvalasuv kelgumägi, mille ülemises kühmus kena hüpekas, jookseb nüüd otse autorataste alla. Ning vana kaev, mille ääres kevadeti kõhuli maas konnakontserte kuulasime, on jäädavalt maamunalt pühitud.
Ma ei ole eriline nostalgitseja. Eks asjad ikka muutu ajapikku.
Aga ühte asja ma ei taipa. Kuidas on võimalik, et midagi niisugust toimub siinsamas, kunagises looduse rüpes, tervet Tallinna linna joogiveega varustava järve ääres? Kuidas on üldse võimalik tulla selle peale, et ehitada siia selline tohutu liiklussõlm? Kuidas on võimalik, et vee raskemetallide sisaldust ei olegi vajalik mõõta? Kuidas on võimalik, et sellega lepitakse?
Jah, küllap liiklus läheb nüüd veidikene sujuvamaks. Aga...
Siin peab olema mets, teadis jänes.
Oh jänku, jänkuke...

Sulgesin tasakesi oma lapsepõlve-ukse ja jätkasin sõitu.
Ikka kael õieli, et mitte kraavi kihutada...