Pühapäev, 23. veebruar 2020

Väike valge kirik

Väike valge kirik seisis vankumatult keset raevust vihma ja tuuleiile. Minu auto kojamehed olid sinna jõudmiseks töötanud maksimumrežiimil, läbi esiukse kostis kummalisel kombel tuule vingumine, iiliti tahtis see masina teelt sootuks minema pühkida.
Seetõttu tundus äkitselt nagu maa alt nähtavale ilmunud väike valge kirik nagu ilmutus. Nii valge ei saa miski sellises looduse stiihias ollagi, mõtlesin isekeskis.
Parkisin auto veidi kaugemale. Ma ei tundnud neid inimesi ja võõrastega on mul alati veidi raske. Rühkisin läbi vihmasaju ukse poole, käed kompse täis ja hoidusin silmsideme loomisest. Suure karvase kapuutsi all ei olnud see raske. Isegi kirikuõpetaja ei tundnud mind esialgu ära. 
Hämmastusin, milline imeilus kirik on ehitatud eikusagi keskpaika! Ja milline pill oli selles väikeses hoones! Samuti väike, aga igati korras. Isegi valjul mängul jäid valdvaks pehmed toonid. Otsekui paitaks oma kõlaga.
Kuidagi olid nad kiriku soojaks saanud. Minu poolegi õhkas kuuma hiiglaslik soojuskiirgur. Tuul logistas lakkamatult orelirõdu aknakese punast raami, lõõtsus ja vingus ümber kogu maja, aga sees... täielik vaikus ja rahu. 
Minu privileeg on olla kaugemal ja jälgida inimesi seljatagant. 
See oli laulatus. Pruut seisis altari ees suvekleidis. Tal ei olnud kindlasti külm, kuigi mind ennast kattis kihiti seitse sooja vammust. Mul ei oleks ka külm, kui prints valgel hobusel ometi kohale jõuaks!
Need olid ilusad hetked. Kui sinnasõites mõtlesin ehk veidike pahuraltki, miks ometi seal, sai selles kirikus viibides kõik selgeks. Sisemine korrastatus paneb elutormides vastu...
Tagasiteel muutus vihmasadu lörtsiks. Väike valge kirik kadus tahavaatepeeglist sama äkki, kui oli ilmunudki.
Mine tea, äkki nägin seda kõike hoopis unes?

Pühapäev, 16. veebruar 2020

Jamad teemad

Mul on tobe harjumus pilk aeg-ajalt Delfisse või mõnda teise uudisteportaali heita. Tean, et see on suhteliselt mõttetu, aga niikaua, kui ma sellest harjumuspärasest klõpsust päris vabanenud ei ole, tahaksin väga teada, kas kuskil on ka mingi nupp, kust saaks ära keelata kõik minu jaoks tüütud ja ebaatraktiivsed teemad.
Näiteks spordiuudised. Ausõna, tunnen eestlasena sisemuses suurt rõõmu Tänaku saavutustest, küll aga keelduksin meelsasti viisakalt kõiki oma algavaid päevi selleteemaliste uudistega alustamast. Õigupoolest on sellest ja muudest sporditeemadest lausa kõriauguni! 
Teine täiesti out-teema on inglise kuningliku perekonna tegemised. Huvitav, kas sellekohased uudised üldse kedagi huvitavad? Või surutakse neidki peale lihtsalt tugevama õigusega?
Ja kolmas teema, mida uudisteportaalist kindlasti leida ei sooviks, on kõik kärsinid ja orgasmikuningannad ja nõiad ja posijad ja muud muidusööjad. Kas kuskil leidub nuppu, mis ka need mu silma alt kaotaks? 
Pole ju palju palutud? Või pean siiski Delfi äpi ära kustutama? Sest ega muudki uudised väga kuhugi kõlba...

Neljapäev, 6. veebruar 2020

Kõndimine

Tegin kodu ümbruses hiigla pika kõnniringi. Alustasin tuttavat rada mööda oma tänavalt. Eramajadest on alati põnev mööduda, isegi siis, kui oled samas piirkonnas elanud peaaegu 20 aastat- need on lihtsalt nii erineva arhitektuuri ja meeleoluga. Nii mõnigi suur aken on aeg-ajalt ununenud kardinaga katmata ja minusugune romantik püüab alati ette kujutada, missugused inimesed neis tubades võiksid elada.
Kui Helis oli laps, käisime tihedamini jalutamas. Osaliselt tingis sagedase kõnni koera olemasolu, kuid arvan, et mitte ainult. Helis oli ju pikalt ainus laps ja küllap tahtis ta ka lihtsalt rohkem üks-ühele tegevusaega. Mäletan, et üks meie jalutuskäikude trajektooril asuv maja kandis näiteks nime "telekahullud"- sealne pererahvas ei armastanud väga kardinaid, aga televiisor mängis neil absoluutselt alati ja käimasolev saade paistis ilusti tänavale ära!
Veel meenub "Poolpea kodu". Poolpea oli üks tüütult lärmakas peni, kes alati lausa hullunult oma köögiaknal haukus, endal pool pead valge, pool must. Isegi toast õue kostis oli ta hääl liiga valjuna. Mina ei elaks Poolpeaga ühe katuse all minutitki! Aga vähemalt nägi ta huvitav välja.
Küllap meenuks veel mõndagi, kuid jätkan nüüd oma jalutuskäigu kirjeldusega. Mingil ajal ületasin tee ja jõudsin "uue rajooni" värskelt asfalteeritud kergliiklusteele. Vaat siin juba toimub muutusi! Paarismajad, ridamajad ja lõpuks kümned kortermajad, mille kerkimisest mul seni aimugi polnud, laiutasid kummalgi pool teed. Muidugi olid nad oma uudsuses küllaltki kenad, aga ometi tekkis neid vaadates killuke kurbust- meie vaikne alevik hakkab üha enam linnastuma ja seda eelkõige kauni roheluse arvelt. Seda siis tähendavadki need lõputud autovood, mille sappa päev-päevalt on raskem hommikusel tipptunnil keerata.
Lõpuks jõudsin suure kaarega koduküla "vanasse ossa", sinna, kus esmalt laiuvad kahekorruselised karbikujulised kortermajad, edasi aga juba telliskividest, kõrgete viilkatuste ja vintskappidega sovhoosiaegsed eramud. Neid tuleb kütta, nii leviski kogu piirkonnas õhkõrn suitsuvine, mis andis märku, et inimesed on päevatöölt koju pöördunud ja teevad enese olemist soojemaks. Sedatüüpi majade aiad on iseäranis nunnud. Iga peenramaa, lilleklumbi või põõsastiku juures võib märgata selle hooldaja isikupära, andeid ja oskusi, samuti maitsemeelt ja võimalusi. Mõni aed on ka kurvalt rääma jäetud. Mis siis ikka, küllap kõigele on seletus.
Läbi metsatuka jõudsin tagasi oma piirkonda. Tuttavad majad, tuttavad aiad. Olen siin elanud kaheksateist aastat. See paik on kasvanud südame külge. Eestlase kombel ei tunne ma rohkem naabreid, kui need, kellega oleme kruntipidi koos ja veel vaid paari pere lähikonnas, enamasti laste kaudu. Aga mind kõnetabki hoopis muu. Mõni pilkupüüdev puu kuskil aias, aknast paistev tore detail sisekujunduses... tundub, nagu tunneksin neid niigi. Rääkimine olekski juba liiast.
Peaksin need kiirkõnnikäigud nüüd endale harjumuseks tegema. Näeb inimesi... ilma neid päriselt nägematagi!

Esmaspäev, 3. veebruar 2020

Sünnipäeva eel

Ma sündisin 46 aastat tagasi Tapa sünnitusmajas. Tapa sünnitusmaja oli väike 1-korruseline valge maja, mis on praguseni meditsiini valdkonna teenistuses, sest olen selle juures märganud kiirabiautosid. Aga sünnitusmaja ta enam ei ole.
 Mul on selle majaga juba lapsest saati eriline side, kuna auto või bussiga Tapale sisse sõites tuleb kindlasti ka sellest mööduda. Kui vanaemale-vanaisale lapsena külla sõitsin, käis Kadrinasse vanaldane Laz või Paz buss, mis kündis seda tunnist teekonda peaaegu kolm tundi, põigates sisse igasse maantee lähedal asuvasse külla ja linna. Tapale jõudes oli tolle Kolgata tee lõpp juba käegakatsutav ja seda enam rõõmustas mind valge madal majakene, milles teadsin enese elutee olevat alguse saanud.
 Ema või vanaema jutu järgi olevat 74. aasta 4. veebruar olnud lörtsine. Mul polnud ilmast erilist lugu, sest maadlesin tõsisemate probleemidega. Nimelt olevat mind otse peale ilmaletulekut sünnituslauale pillatud, kus ma oma rangluu murdsin. Muid murejutte pole ma sellest kuulnud, kui et "last ei saanud kümme päeva pesta". Nojah, kuna ema veetis mu esimesed elukuud koos minuga Kadrinas, sest neil isaga "ei olnud muud aset", usun ma küll, et imiku pesematusest võis suuri probleeme tekkida. Vanaema oli nimelt puhtusefriik, kes pesi järjekindlalt kõiki ja kõike, mis ette jäi ja sattus kindlasti suurde ärevusse, kui minu puhul see esialgu võimalik polnud.
Tapa sünnitusmaja teavad praeguseks muidugi kõik mu lapsed ja küllap varsti ka lapselapsed. Kõnnust ja Kadrinast on ikka Tapale poodi käidud ja hoidku nad alt, kui sellest väikesest majast möödudes minu küsimusele "Mis maja see on?" kiiret vastust "Emme sünnitusmaja!" ei tule.
Nali naljaks.
Asi, mis paneb mind mõtlema, on aastate hulk, mis aina tulevad ja lähevad....
Mul on jälle sünnipäev, mu kallid on jälle minu ümber, aga kui habras ja ajalik see kõik ometigi on! Minu 46 ei ole midagi, aga kui sinna kõrvale mõelda 67, 71, 82, 85, 96.
Huvitav, mis mõtteid mõtlen neis vanustes Tapa sünnitusmajast? Oma vanemaist? Lörtsisest ilmast?
Ja kas sellel ongi siis enam nii erilist tähtsust, kui täna?
Loodan väga, et on.
Annab nagu kindla pinna.

Laupäev, 1. veebruar 2020

Naissaarelt, küünlapäeva eel

Istun üksi ühe tillukese laeva välitekil. On esimene veebruar, kuid õhus oleks nagu pigem novembrit. Meri on mõõdukalt tormine, aga seda juhtub talvisel ajal ikka. Laeva mootor müriseb ühtlaselt. Aegna taga on läbi lõputu halluse tajutav loojuva päikese punakas kuma. Ka valged lainetipud annavad pildile mõningast värvi. Paak, kast või mootorikate, millel istun, on vihmamärg ja niiskus imbub tasapisi läbi mu suusapükste. Ma ei hooli sellest eriti. Toetan selja vastu määrdunud köite hunnikut ja suunan pilgu silmapiirile. Puna Aegna saare ümbruses on intensiivistunud, järelikult on sealkandis tõepoolest taevas selgem. Aga siin sajab. Vahepeal muutusid piisad rasketeks räitsakateks, siis said aga soojakraadid siiski võitu ja nüüd tuleb taevast vaid peenikest udu. Meri on tumehall. Taevas sulandub temaga peaaegu ühte. Kauguses siravad üksikute laevade tuled.
Mu mõtted meenutavad samuti lainete loksumist. Rahuseisundist üles rahutuse ja vahel ka mõningase südamevalu suunas, sealt jälle alla tasakaalukuse ja mõistuslikkuse piirimaile. Kui arvate, et alumisel nivool on turvalisem, siis laineharjal surfamine annab jällegi määratult rohkem loomingulisust. Ei saagi hinnata, kumb mõttelaad on elusam. Vajalikud mõlemad.
Näe, üks hiiglaslik laev kerkis just silmapiiri tagant välja! Sätendav valguskett ta kohal annab talle suursuguse mõõdu ja kuju. Ahaa, see ongi minu julgete unistuste valge laev! Kaugelt tundub meelitav. Võrreldes minu väsinud ja pisut räpaka lootsikuga lausa ligitõmbav. Aga tean, et lähenedes võib kõik muutuda- mõtekus, perspektiiv, reaalsus. Sestap istun vaikides edasi.
Oh, meri. Sina ei teeskle kunagi.
Minu reaalsus on petta saanud lugematuil kordadel. Tuulevaiksest rannast on hetkega saanud märatsev ulgumeri, päikselisest laevatekist üksik pimeduses hulpiv parv, millesse küüsi vajutades klammerdun. Ma ei lähe enam tuledesära õnge. Mõne hetke pärast võib see monstrum kreeni vajuda.
Kohendan määrdunud köisi külje all, hõõrun külmast kangestunud käsi teineteise vastu ja imestan, imestan siiralt, kui pehme müks laeva vasakul küljel annab tunnistust märkamatust randumisest.
Miski oleks nagu jälle paika loksunud.