Võim

Hea tunnetusega inimesi pole meie hulgas just liiga palju. Eriti kurblikuks muutub aga olukord siis, kui kehva tunnetusega inimesed satuvad mingil elualal otsustajateks ja annavad võimu kellelegi sellisele, kes ei tohiks mingil juhul võimu saada. Ma ei räägi siinkohal maailma mastaabis valitsejaist, kes läbi otsustajate null-tunnetuse oma troonidele on upitatud. Ikka kohaliku tähtsusega kehkendpüksidest, kelle eluala ma siinkohal ei täpsustagi.

Kõige jubedam on olukord, kui võimu saab säärane, kes läheb võimu pärast arust ära ja hakkab oma positsioonil käituma ebaadekvaatselt, mistõttu kaotab kogu institutsioon, mille võimuladvikus too võimujanus hull istub, oma tõsiseltvõetavuse. 

Ja eriti kohutav on see, kui mitte keegi ei julge midagi teha, kui too ebaadekvaatne üha tragikoomilisemalt oma tähtsuse kummardamist nõuab ning avalikult vihastab, kui keegi ta tähtsust piisavalt ei hinda. Võimujanust segastele oleks arukas vastu hakata, aga arukad teatavasti hoiduvad konfliktidest. 

Ega ma ise väga suur vastuhakkaja pole. Pigem hoian säärastest nii kaugele kui vähegi võimalik. Aga kui vahel ei õnnestu eemale hoida, on kohtumine seda ehmatavam. Sest arvestama peab seda, et hullus süveneb ja seetõttu mõjuvad seesugused kokkupuuted kord-korralt üha kehvemini. 

Kui inimene, kelle amet peaks olema seotud alandlikkusega, (sest mida rohkem meid on ülendatud, seda alandlikumad peaksime olema), on kogemata kombel liig-kõrgele redelipulgale upitatud ja kui ta seal ennast imetledes valjusti kukeleegutab, on asi enamikule vastuvõetamatu. Aga kes teda sealt ikka enam alla kisub? Ega ta ise ju ei tule! Vaat et nõuab veelgi kõrgemale, äkki muidu kõik ei näe! 

Seetõttu olekski hea, kui otsustajad oleksid ikka teravad pliiatsid. Head psühholoogid pealekauba. Paraku paljud pole. 

Tagajärgede likvideerimine on aga üks hirmus töö…

Kurbusest (või kurjusest)

 Kui ma eile peale kontserti rongile jõudsin, oli mu süda kurbust täis. 

Ei, asi polnud kontserdis, see oli väga hea. Aga teel Balti jaama nägin südantlõhestavat intsidenti. Raekoja platsi lähistel oli üks ema oma väikese pojaga. Laps oli nii kolme-nelja aastane. Hetkel, kui nad minu tähelepanu köitsid, jäi see ema seisma ja röögatas lapsele üle tänava “Tead mis, mine õige p..sse!” Jah, sellele samale väikesele lapsele! Ma lausa kangestusin. 

Aga sellega asi ei piirdunud. Kuulsin, et laps küsis temalt tasa “Miks sa niimoodi kurjustad?” Seesama väike poiss, minu Ottost ja Rubenist pisem… Ja vastus ei andnud kaua oodata “Mul on sinust s…aauguni!” 

Sel hetkel olin neist juba möödunud, aga selline vastus pani mind ümber keerama. Ta nägi, et ma nägin. Meie pilgud kohtusid hetkeks. 

Jooksin edasi, sest see oli aja peale jooks. Rongi väljumiseni olid vaid loetud minutid. Aga joostes tahtsin ma lihtsalt nutta. Kogu mu keha ütles, et mine tagasi. Mu keha tahtis seda väikest poissi kallistada ja öelda, et ta on nii armas, tähtis ja oodatud. Ma tahtnuks ta sealt varaöisest linnast, kus pidutsejad juba tasahilju kampadesse kogunesid, hubasesse koju pehmesse voodisse viia, talle unejuttu lugeda ja seni ta voodiveerel istuda, kuni ta uinub. Linnas oli sel kellaajal väga pime ja külm. Reedeõhtune linn pole väikese lapse koht.

Sellised pildid ei jõua tavaliselt pealtvaatajate ette. Aga õõvastav on tõdeda, et selline võib olla paljude väikeste laste igapäev. Pelgalt mõte sellele on südantlõhestav! Kas neid saaks kuidagi päästa?

Rääkisin sellest intsidendist kohe ka Jaanile. Ütlesin, et kahetsen, et jõuliselt ei sekkunud. Jaan aga ütles vastu, et mida oleksin teinud. Sõnasõtta astunud? Siis oleks see poiss ehk pärast veelgi hullemini saanud. Järele kõndinud? Kuhu… Politsei kutsunud? Ei, teda poleks kaasa viidud, sest purjus ta polnud. Lastekaitse? Kas nad tuleksid nii kiiresti ja mida teeksid olukorras, kus on sõna sõna vastu…

Pealegi, see väike poiss poleks ju tahtnud võõrastega minna. Ta tahtis vaid, et ta ema ei kurjustaks. Ta ei osanud mõelda, et seesuguste sõnade kasutamine on täiesti lubamatu. Et see on räige vägivald. Mida ta muud saanukski teha, kui ema tasakesi rahustada, püüda veel parem ja nähtamatum poiss olla, sest muidu oleks ehk järgmine lause tulnud kätega? Imeline laps. 

Kuidas osad emad-isad ometi ei märka, milline varandus on väike armas terve laps! Kus läks nendega valesti? Mida saaks ühiskond teisiti teha? Mina?

Mulle meenus just praegu, et on olemas Lasteabi telefon. Kunagi meenutasid seda paljud reklaamid tänavatel. Ka kogu meie perel oli see number peas - 116 111. Äkki oleksid nemad aidanud? 

Aga mina jooksin rongile…

Taaskord paarisuhte teemal

 1Ms 2:18 Ja Issand Jumal ütles: "Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on."

Mõtlesin täna selle kirjakoha peale. Paariterapeudina. Olen viimasel ajal päris palju sattunud lugema erinevaid abielukäsitlusi, enamikku taas kristlikus võtmes ja see kõik on olnud väga põnev. Ometi olen neis kõigis täheldanud ühe nüansi puudumist. Neis kirjatükkides eeldatakse nimelt, et kõik inimesed on ühe mütsiga löödud. Eraldi arutlust ei ole ei elukogemusteta noorte, hariduslikult või majanduslikult ebavõrdsete paaride ega ka erineva taustsüsteemiga inimeste suhete toimimise kohta. Rääkimata sõltuvusainete või vägivallaga suhetest. Neid aspekte isegi mitte ei mainita. Räägitakse mingist “normaalsest” või “tavapärasest” abielust. Jahutakse pikalt teemal, et “abielus tuleks teha nii ja naa”. Millises?

Mis kõige hullem, sellega vaikitakse täiesti maha ülioluline detail, mille see lühike Jumala poolt öeldud lause ilusti esile toob: “ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on.”

Olen üha enam hakanud mõtlema, kui palju inimesed üldse juurdlevad selle üle, kas nad on valinud enesele kohase kaaslase. Kes on mõelnud ja kelle vastus on jah, selle jaoks on need arutelud, mida ma viimasel ajal raamatutest lugenud olen, igati huvitavad ja õigustatud. 

Aga kui inimesed lihtsalt ei olegi teineteise jaoks kohased? Tuleb meelde üks padu-loomeinimesest mees, kes näitas küll oma tõelist olemust algusest peale, aga keda ta naine ikkagi ontlikuks pereisaks püüdis “kasvatada”. Muidugi lõppes asi raginal lahkuminekuga. Too mees olnuks kohane vaid sama boheemlaslikule naisele. Või teine näide: haritud naine, kes sidus end vaimse alaarenguga mehega. Kui too “tembutama” hakkas, oli ju selge, et seda asja ei andnud “parandada”. Tulemuseks taas katastroof. 

Aga sellest ei ole justnagu sünnis rääkida. Tuleb näidata, et pingutatakse, ka siis, kui asjal pole mingit mõtet. “Elage eraldi, aga ärge lahutage,” nagu üks “paduvaga” vaimulik kusagil soovitas. Kamoon!

Ärgu nüüd arvatagu, et neid, kes pole teineteisele kohased, on valdav enamus. Sugugi mitte, enamus paarisuhetest on teineteisele igati kohaste inimeste vahel, kel vahel pole lihtsalt enam tahet teineteisega jätkata. Aga see on hoopis teine teema. 

Minu arvates tuleks alati alustada ülalmainitud küsimusest  - kas inimesed on teineteisele kohased? Olen üha enam kindel selles, et kui ei ole, ei aita ükski ussi- ega püssirohi, nad lihtsalt ei saa teineteisega hakkama. Ega hakkagi saama. Aga äkki kellegi teisega saaksid?

 Tõsi, on neid, kes alistuvad. Aga õnneks on ja jääb olema ka neid, kes (lõpuks) loobuvad ja lahutavad. Inimestena januneme ikka elusama elu poole. Kui vagad ja pühad arvavad, et seda ei tohiks teha, siis mõelgu järele, miks on kirikus üha enam seda “halli ala”, kus lihtsalt enam ei abiellutagi. Elatakse vaikselt koos ja kui vaja, minnakse vaikselt lahku. Püha silmakirjalikkus, kas pole!

Küsin mõnelt paarilt üsna otse, miks nad üldse koos on. Teinekord tuleb seda küsida lausa mitu korda ja mitmel viisil, enne kui nad selle peale mõtlema hakkavad. (NB! Terapeudid ei jaga kunagi soovitusi, aga sellele miks-küsimusele mõtlemine on hea edasiminek.) 

Mõnikord ongi valitud täiesti ebasobiv kaalsane ja seda on juba mõne küsimuse kauguselt paista. On rida põhjusi, miks me selles teemas silmaklappe kipume kandma. Aga kas arvate tõesti, et ka kõik mitte kohased partnerid on Jumala poolt saadetud?

Siit edasi küsiksin, kas tõesti arvatakse, et kõik inimesed suudavad esimesel korral ja pooljuhuslikult (nii me ju tihtilugu noorena tutvume) leida enesele kohane kaaslane, kellega elu lõpuni koos olla? Et selles teemas mingit eksimisvõimalust ei olegi? Ei mingit võimalust, et oled ehk verinoorena valinud vale suhte või on su abielust kujunenud ajapikku kooslus, millest oleks elutervem eemalduda? Kas tõesti saab ka tänapäeval mõelda nii, et kui kord lubaduse andsid, siis täida, nui neljaks! Aga kui ma varem ei osanud?  Huvitav, kelle ees me seda näitemängu siis etendame? Silmakirjalikult «pühade» kirikuisade ees, kes lubavad lahutajad põrgusse saata? Või “vagade” vanatädikeste ees, kelle jaoks on arhailised reeglid otsekui rauda raiutud? Tuldagu ometi tänapäeva maailma!

Jumal lubab meil kohtuda igasuguste inimestega. Nii võime me armuda ka neisse, kes meile absoluutselt ei sobi. Omal vastutusel. Muidugi peaksime tegelikult valima enesele kohase. Ainult et - kas inimeselt, ühes kõikide tema isikuomaduste ja taustainfoga, saab kindlalt eeldada sellega hakkamasaamist?

 Muidugi on paare, kes ongi algusest lõpuni koos, olles teineteisele igati kohased. See on suur väärtus ja vedamine. Osalt võib muidugi õnnestumise taga olla ka teadlik valik, suurelt jaolt mängib aga rolli pime juhus. Seda eriti nooremate hulgas, kel veel elukogemust ja analüüsivõimet napib. 

Ja kui mõistus ütleb,  et “partii” on hea, aga tunded sellele ei järgne, mida siis teha? Ilmselt teavad kõik, et kõikidesse inimestesse pole me võimelisedki armuma. 

Minagi olen valinud enesele mitte-kohaseid partnereid. Olen neisse ka armunud. Olin emotsionaalses plaanis üsna hilise arenguga, mistõttu jõudsin ka sellise toreda omaduse nagu eneseväärtustamiseni suhteliselt hilja. Arvasin naiivselt, et minu armastus saab teist inimest muuta, tuleb vaid kannatlik olla. Võimaldasin end kohelda äärmuslikult halvasti. Arvate, et Jumal tahtis, et ma oleksin seda tegema jäänudki? 

 Olin armudes väga noor ja minu teele ei sattunud kahjuks meest, kes oleks mind lubanud oma turvalise kaitse all “küpseda”. Praegu tundub naljakas, aga eks minagi soovinuks nende ülinappide vahenditega, mida toonases koosluses sobivuseks võis nimetada, (kõige selle sobimatu kõrval, millele läbi sõrmede vaatasin,) saavutada elukestev suhe. Õnneks seda ei juhtunud! Aga ometi ei osanud ma koheselt niipidi mõelda, et tegu polnud mulle kohase kaaslasega. Sellega, kelle Jumal saatis. 

Jah, olin elukogemuseta ja naiivne. Aga kas peaksin siinkohal arvama, et Jumalal oleks olnud hirmsasti vaja minu piinasid vales suhtes, ainult seetõttu, et olin kunagi pisut läbimõtlematult andnud lubaduse, mis polnud eriti mõistlik? Pigem arvan, et säärased lubadused on olulised kellelegi, kes ei ole suhetes eriti tugev, küll aga demagoogias. Kes arvab, et kõik on ühe mütsiga löödud. Äkki oleks aeg sellised loosungid seinalt korjata ja hakata väärtustama seda, mis on tõeline? Ka ebaõnnestumised kuuluvad tõe otsimise ja leidmise juurde…

Ühe laulatuse koraali kohta, mis algab “Nüüd Issand oled sidunud kaks kätt, kaks südant ühte”, ütles üks vana tark vaimulik, et tema pole küll kindel, et Jumal isegi altari ees kõikide käsi ja südameid seob. Osad sidumised on küllap inimlikud eksitused, mis teha. 

Minu arvates on aeg igati küps kirikliku lahutuse seadustatud sisseviimiseks. Kui kaua me ikka keskaja kombel seda teemat käsitleme! Olen kahe käega abielu ja truuduse poolt - aga ikka sellega, kes kohane.