kolmapäev, 30. oktoober 2019

Minu kirikud

Et minu elu osaks on juba üsna varajasest noorusest olnud kirikud, tunduvad nad vahel mulle nagu inimesed, kehakujuks ahitektuur ja iseloomuks nendes valitsev hingus.
Kadrina kirik on näiteks igaviku nägu. Seal sai mind kunagi ristitud ja seal olen matnud oma vanavanemad. Kui küsite, kas Kadrina kirik on rohkem rõõmus või kurb, vastan, et praegu tunnetan teda tõsisena. Aastaaegadest on ta sügise- ja talvehõnguline. Mälupildis sobivad temaga ideaalselt kuldse sügise pidurüüs puud, aga veelgi enam tekitavad nostalgiat, mis käib paratamatult kaugete mälestustega kokku, nutva novembri tilkuvad oksad kirikuaias. Ka lumevaese külma talve tuuleiilid sobivad hästi undama ümber ta sihvaka torni, kusagil lapsepõlve-mälus sekundeerimas matusel mängiva puhkpillikvinteti kaeblev-karune viis. Armsad inimesed, soe tuba ja maitsvad road olid kunagi ammu seda pilti pehmendamas. Nüüd ma enam inimesi ei näe. Aga Jumal valitseb seda koda alati. Sellest kaugele Viitna teele paistvast kirikutornist võiks saada lausa igaviku kirju kanga esimene motiiv- ühenduslüli olnu ja tulevase vahel. Ja ilu võrdkuju.
Jaani kirik Tallinnas esindab minu maailmas palve- ja tahtejõudu. Tema torni suunduvad rohmakad trepid on julguse ja otsustuskindluse nägu. Temas on nooruse ja kevade hõngu. Õitemeres õunapuu ja pulmakellade lõbusad löögid on mu teadvuses ta visiitkaart. Selles pühakojas võtab Jumal mu arvates lausa küünarnukist kinni, näidates puust ja punasest ette, kuhu suunas liikuda. Siin on palju otsijaid. Jään ise häämeelega veidike tahaplaanile. Nõjatun orelirõdule ja vaatlen vaikselt. Igaviku kirjusse kangasse vajutab Jaani kirik jõulised värvid. Tahtsin Jaanis orelit mängida, kui seda pilli veel ei õppinudki. Näiliselt tühja koha pealt saadetud palveteks vormimata mõtted võeti kuulda. See rada on olnud selgelt juhitud.
Rootsi-Mihkli kirik Tallinnas on nagu abielu võõramaalasega. Ei, mitte erineva, vaid välimuselt küllaltki sarnasega, ainult traditsioonid ja kombed on veidi teised, mistõttu tuli neid perre sisenedes õppima hakata. Rootsi- Mihklil on ajatu kulgemise nägu. Aastaaegadest jääb ta suve piiresse, kandes endaga küpse augusti hõngu. Eks ole meilgi üheskoos küpsemist juba pea veerandsajandi jagu. Tean, et kui järg tahab kaduda, tuleb aja kulgu seostada laste üleskasvamisega. Rootsi-Mihklis olen olnud korraga nii lähedal, kui kaugel. Ta on ainus, kes on tulnud mulle koju kätte. Inimeste ja suhete näol. Ta on ainus, kes on viinud mind kodust kaugele. Rännu- ja kogemissoovi ajel. Igaviku kangasse koon Rootsi-Mihkli kohale pastelsed toonid. Taustavärv moodustab üldplaanis siduva terviku, mida lähedalt vaadates ei pruugi märgatagi. Nagu tänavapildiski- kes ütleb, et see üldse kirik on, kui ei tea...
Naissaare Maarja kabeliga on imelik lugu. Võtsin ta oma südamesse alles õige hiljuti ja kogen teda igal korral isemoodi. Ma otsekui küsiksin temalt igas vormis ja lõputuis versioonides küsimust: "mis meid seob?" Naljakas, tegu on ju iidvana ehitisega, aga mina näen teda noore, vaat et lapsena. Ühtpidi võib mõelda, et Maarja juurde ju kuulubki Laps. Kui siia veel Naissaare sümbol, priskete punaste marjadega kibuvitsapõõsas juurde kujutleda, on Okaskrooni, Ristitee ja Lunastuseni vaid mõni samm hästitempereeritud kujutlust. Aga teisest küljest, oh häda, ei ole ma üldse kindel, et tegu on poeglapsega. Kardan, et mu mõtteid võivad samahästi vormida mu enese mahasalatud osad, mis pärinevad otsapidi lapsepõlvest. Mismoodi need Naissaarele on kaaperdatud, ei tea. Maarja, naise ja emaduse sümbol tundub igatahes olevat arvestatav juhtlõng.
Aga Sutlepa kabel Vabaõhumuuseumis on otsekui ilus kortsuline vanainimene. Elukogenud, hoolitsetud, lõpmata lihtne, kuid lõpuni väärikas. Ma ei oska Sutlepa olemust asetada ühtegi aastaaega, aga millegipärast kõnetab teise jõulupüha hämarduv kirik, lühtrites värelevad päris küünlad, veidi häälest ära harmooniumil saadetud Püha öö ja külje külje kõrval istuvate inimeste aurav hingeõhk mind enim. Sutlepale kuuluvad tumedad toonid. Aga Petlemma täht peaks kiirgama just nende tahumata palkide vahelt, väikesest altaritagusest otsaaknast. Kuldne kuma paitaks läbi selle kogu kangast, kogu elu, kogu seniseid valikuid, kogu lootusrikast tulevikku.
Mul on hea meel, et mul on nii ilus töö. Ja et kirikud oskavad kõneleda!




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar