Kolmapäev, 31. mai 2017

eristumine

Tegudes nagu puuduks teravus.
Tore, kiidavad pereterapeudid käsi hõõrudes.
Järelikult on eristumisprotsess
jõudsalt käima läinud!
Eristun peaaegu kõigest.
Orelist eristumise juures
on esmatähtis käte eristumine klahvidest
ja jalgade eristumine pedaalist.
(Viimatimainitu on tähtis ka
autoistmel eristumisel.)
Muusika, mida ma mängin,
ei läbi enam mu keha,
vaid ripub pulbitsedes
üle klaviatuuri puidust ääre,
kust kuulajad selle endale napsavad.
Vaatan seda protsessi otsekui kõrvalt.
Ei tunne ärevust.
Varem ma küll nii lahke polnud!

Aga las ma räägin nüüd
pliidist eristumisest!
Kui ma varem arvasin,
et sööki harva ja lihtsalt valmistades
olengi saavutanud
piisava pliidist eristumise taseme,
siis nüüd taipan, et sel moel
ma lihtsalt cut off'in end
ning tegelikult on see üleseotus peeglis,
mis teeb endiselt haiget.
Lähenemist pole toimunud
kummagipoolsete hirmude tõttu
totaalselt läbi kukkuda.
Homme teen nii:
Pean pliidi esmalt
emotsionaalselt lähedale saama.
Pean ausalt tunnistama,
mida olen temalt oodanud
ja mida ta pole
mulle osanud anda.
Jah, ta võib seda mitte vastu võtta.
Võib lausa kõrvetada.
Aga minu protsess on igal juhul alanud.
Valust hoolimata.

Maasikapeenraga olen hetkel liiga sulandunud.
Temast eristumise lükkan edasi
2018.aasta suvesse.
Hiljuti valasin ta hobusesõnnikuga üle.
Eks näis, kuidas reageerib.
Suur saak näitab ilmekalt klammerdumist.
Seda kardan enim...
Kuigi meelitav on ka,
kuigi keegi sust niimoodi sõltub :)

Noh, edasijõudnuna plaanin kunagi ka
maapinnalt eristumist.
Aga see läks nüüd rohkem nagu kelkimiseks...

Teisipäev, 30. mai 2017

üleväsimus

Midagi on sellel hetkel elus liiga palju,
miski tuleb liiga jõhkralt Päris Elu arvelt.
Hingamise ruumi Vaim ja Keha nõudvad valjult,
meeled aga väiksemagi muutuse ees valvel.

Olen igal pool, kuid nii, et mitte siin ja praegu,
otse haardekaugusel, kuid siiski väljas, mitte sees,
mõte maalib irreaalseid lõõgastavaid aegu
kui vaid sada kümme asja enne ära teen...

Huvitav, et olen tahtnud näida hiigla tugev,
imeliselt suutlik, naerulsui kes kõike teeb...
Armastuse Aeg on mõõdupuu, mis ainsalt lugev,
Mitte Ohver, aga And meist Inimese teeb.

Õnneks on mul tugi, kes on Meie Isa taevas,
õnneks on mul Lootus, mis ei jäta häbisse,
õnneks on mul Vaim, kes kannab siis, kui hing on vaevas,
õnneks olen päästet' läbi ristimisevee.

Puugi pea

Koukisin täna kõiki valu- ja muid aistinguid trotsides oma põlveõndlast nõelaga välja puugi pead, mis tänu ebaõnnestunud pintsetikäsitlusele sinna jonnakalt kinni oli jäänud.
Vaatamata sellele, et väänasin end peaaegu kringliks ning äestasin vaevumärgatava musta täpikese konkreetseks veritsevaks lärakaks, võisin viimaks kujutletavasse haiguslugude raamatusse rasvaste tähtedega lakoonilise "pea eemaldatud" märkida.
Aga lihtsam oleks end alati peale õueskäiku hoolikalt kontrollida...

Laupäev, 27. mai 2017

Ressurss

Ülemistele ehitatakse mingit mega-giga kaubanduskeskust. Poetasin triole, kui täna sest hiigelkolossist möödusime, et selle katusele pidavat paigaldatama isegi vaateratas. Uudis tekitas elevust. "Laheee!", kilkas esmalt  ka Loviisa. Siis aga ta ilme tõsines  ning aegalselt pead raputades oma uskumatust demonstreerides lisas ta: "Teisest küljest ikkagi... täielik ressurssi raiskamine!"

(V. ülisage repliik)

Konnatus

Ma ei tea, kas asi on külmas kevades või muus, aga meil pole siiani õnnestunud näha mitte ainsatki konna! Mina elan üle, aga Loviisa jaoks on olukord talumatu.
Täna saatsin trio vanaisaga maale. Ise sõitsin hiljem järele. Eelmisel aastal samal ajal mu vanemate maakodu ümbrus lausa kubises konnadest. Seega julgesin anda Loviisale sõidu eel lootust.
Kui õhtu eel maale jõudsin, piilusin autoaknast vargsi õuel askeldava Loviisa nägu. Loviisal on nimelt hästi tema hetkeseisu edasiandvad näoilmed. Saab aegsasti vaimu valmis panna.
Sel korral ei öelnud aga Loviisa nägu midagi.
Keerutasin tükk aega nagu kass ümber palava pudru, et mida siis huvitavat tehtud ja nähtud... Lõpuks küsisin otse, kuidas konnadega lood. Loviisa vaatas mulle oma tõllaratta-silmadega otsa, ohkas demonstratiivselt ja ühmas siis hooletult üle õla: "Täiesti konnavaba keskkond".
Saage aru, tark inimene kohaneb! Aga mina kohe pean torkima...

Puldipeitja

Kui homme toimuksid maailmameistrivõistlsed x-boxi pultide peitmises, siis võidutseksin mina kindlalt esikolmikus, et mitte öelda- oleksin absoluutne liider!
Meie x-boxil on kolm pulti. Seega peab peidik lisaks leidlikule asukohale olema piisavalt suur. Ära ei tohi unustada ka fakti, et võrdeliselt minu arengule peitjana areneb ka otsijate armee suutlikkus hoomata mu mõtteilma, tuhnides nii mõnigi kord puldid üles ka seesugustest peidukatest, mille suhtes olen eelnevalt heameelest käsi hõõrunud, et sealt ei avasta neid küll ükski Issanda hingeline.
Vahel olen ka hädas. Võin näiteks vabalt ise unustada, kuhu need tüütud puldid sai topitud. Kuna meil on x-boxi mänguaeg rangelt piiratud, ei tasu lootagi, et trio seepeale rõõmsalt muudele mägudele keskenduks. Ei, nad käivad mul näugudes sabas ja tunnen end koerana, kes siit-sealt mullumaetud konti nuhutab. No ei leia!
Ah, et miks ma neid pulte üldse peidan? See on vist sama mehhanism, millega joodiku naine peidab mehe eest pudeleid :) Eks ma arvan oma väikeses peas, et lahendan sellega probleemi. Tegelikult peaksid nad pidevalt x-boxi juures lebama ja trio peaks mõistma, et mäng toimub vaid mänguajal.
Samas eks see peitmine ole ka omamoodi mäng...

Kolmapäev, 17. mai 2017

Kummikinnas

Kummikinnaste täitmine veega on siin majas kategooriliselt keelatud! Seetõttu arvasin, et too ülaltkorruselt kostev "kolossaalne plärts" (termin laenatud Karlssoni raamatust) on pelgalt meelepete. Korra vist isegi  hüüatasin kõrva kikitades- "mis nüüd?", kuid Lisanni muretu "mitte midagi" rahustas hetkega. Tõde selgus tunde hiljem. See plärts oli siiski põrandal purunev vett täis kummikinnas! Nimelt oli teadmatusse haihtunud vannitoa vaip! Pikad otsingud andsid tulemuse- norutas teine kokkusurutult mu enda magamistoa rõdu kõige nähtamatumas nurgas. Läbimärg! Aga see polnud veel kõik. Too kinnas pidi ikka hiiglaslik veepomm olema- miks muidu kaalus minu kena punane saunalina, mille sisse end peale lõõgastavalt vanniskäiku tahtsin mõnuga keerata, kätte haarates terve tonni ja solistas enesest mulle jalgadele vastikut jääkülma vett???
Oh lapsed, lapsed! Kuritegude jälgede peitmises olete ikka päris lapsekingades! Kes siis varastatud kulla politsei mundritaskusse peidab (ehk siis mahaplädistatud vee emme rätikusse!) Mina muide olin lapsena väga osav jälgede peitja! Peaksite koolitusele tulema! Või tegelt...pigem mitte ;)

Esmaspäev, 15. mai 2017

Suure tähe väike täht

Helis ja trio tegid mulle emadepäevaks vapustava kingituse! Mina ju telekat ei vaata, seetõttu polnud mul õrna aimugi, et tv 3-s eksisteerib selline saade nagu "Suure tähe väike täht". Vaat selle saate nemad minule kinkisidki!
Saate lindistus oli aset leidnud mu viimatise Lõuna-Hispaania reisi ajal aprilli lõpul. Ükshaaval olid Helise poolt ette võetud kõik triokese  liikmed ning neile oli esitatud minu kohta ühtekokku viisteist küsimust, millele nad oma lapselikult ausa otsekohesusega rõõmuga vastasid. Õigeid vastuseid mulle muidugi esialgu ei näidatud. Selle asemel ilmus iga küsimuse järel ekraanile neli vastusevarianti, mis Helis-kavalpea hea taju poolt kokku kirjutatud nii loviisalikult, lisannilikult või karljohannilikult, et lausa võimatu oli ilmeksimatult arvata, mis on see nende õige! Ja vastuseid tuli- peale minu omapoolset pakkumist- oi, kuis alles tuli! Vaatasime seda saadet mu vanemate, õe ja venna perega  ning  naersime kõik nii, et pisarad purskusid silmist! Laste mõttemaailm on ikka niivõrd rikkalik, et selle kirjeldamiseks puuduvad lihtsalt sõnad. Ja Helise fantaasia, et ta millegi sellise peale üldse tuleb! Seesugusel kingitusel on jääv väärtus! Saame seda mälupulgalt vaadata aastate ja aastakümnete pärast- taas meenutades, et see oli selle külma 2017. aasta kevade emadepäev, mil kaheksa-aastased kolmikud arvasid emme kohta just nii :)

Õhtul kiikasin siis esimest korda ka "päris saadet"- minu oma oli kindlalt mitu korda parem! Kohe tunda, et armastusega tehtud...

Pühapäev, 14. mai 2017

Aasta Ema

Tere! Mina olengi Aasta Ema,
Abielus ja truu ja ontlik ja kena,
Võiks öelda et tark, kuid ei tea, kas passib-
Nimelt lõpetan kevadel esimest klassi!
 Mul lapsi on neli, neist kolm on veel väiksed,
Üks ju lennanud pesast. Nad kõik on mu päikse-
kiired, armastus, palverännakurajad.
(Ehk polegi muud enam lisada vaja...)
 Mu päevad on kummist, ööd see-eest on napid,
Toad kenasti korras, kuid segi on kapid,
Mu rahu on näilik, kuid armastus ehe,
See minu sees ühendab Naise ja Mehe.
 Mis veidi ehk kõigutab tublidustrooni
Ja pildile lisab ka nukramaid jooni,
On üksindustunne kesk emade armu,
Kus keegi, kes puudub, ehk lisaks veel tarmu
 Aasta Emana veedetud aastate seest
Kõigi naerude- nuttude tagant ja eest
Silun, silitan päikesest karedaid palgeid
Pesen poriseid jalgu, triigin kaeluseid valgeid.
  Tunnen hinges, et väärin ja soovin ja vajan
Et täna saaks korrakski peatada aja
Saaks astuda ette, pilk pööratud üles-
Kus Neitsi Marial on Jeesuslaps süles.
 Et tänu saaks ilmsiks neist uneta öödest
Neist võrratuist päevist, täis pilgeni töödest
Ja kallideootusest, kilkeist ja kisast.
Ja kõiki meid valvavast Taevasest Isast.

Teisipäev, 9. mai 2017

Piim

Ümberläinud piimapaki juurest kostab kõrvulukustavat kisa. Tõstan käe üles ja hüüatan, võitmaks enese sealviibimisele mingitki tâhelepanu:"Sõbrad, kaks  asja, mida emme ei talu?!"
Lärm ei vaibu, kuid ühtlustub. Õige vastus skandeeritakse muljetavaldavais detsibellides:"Üks- kisa, kaks- laga!" Õigus!
"Aga miks te siis seda teete?"
Mh, nad ei kuule ju! Tõstan taas tähelepanu võitmiseks käe. Siis aga löön käega.
Koristan ise piima ära. Vastus oli ju iseenesest õige...