Pühapäev, 19. veebruar 2017

Külas

Meil on tihti hästi palju lapsi külas ja seega kodus paras melu. Eile oli meil näiteks filmiõhtu, mistarvis kujundasin kuuele lapsele vahva minikino koos juustuküpsiste ning sidruniveega ning kuigi film ise oli vist närvekõditavam, kui aimata oskasin, (sest kinos, kust selle ostsin, kinnitati see igati sobivaks), jääb õhtu küllap kauaks meelde, sest ega päris kinost või ju tundlikumad kiljudes välja joosta ja mulle asjade käiku selgitamas käia, lisades, et "tegelikult pole üldse õudne!"
Ühest küljest on sõprade tihedad külaskäigud muidugi väsitavad, hoopis teravamalt tajun aga nende vajalikkust. Mulle meeldib oma laste sõpru tunda. Jälgida kõiki toredaid ütlemisi, erinevaid reaktsioone, enesekehtestamise ja järeleandlikkuse balanssi, miks mitte tülisidki- neist pääse ükski kaheksane! See on kiire arengu iga, kus omavahel võistlevad haavatav "mina" ja soov kuuluda kampa. Et iga laps on nii vahva ja eriline, ei saa ma hästi aru neist mammadest, kes vaid enda võsukesele valjuhäälset ülistuslaulu laulavad, teiste suhtes päris pimedaks jäävad ja sellega kaasinimestes suurt kohmetust tekitavad. Isegi kui mõni laps näikse olevat teravama mõistusega või muus osas silmatorkav, avalduvad teise anded tingimata hoopis mujal ja ei ole ehk nii nähtaval. Ei ole vaja võrrelda- ainult imestada!
Kui laps tohib sõpru külla kutsuda ja vanemad need rõõmuga vastu võtavad, paneb see aluse tugevale põlvkondadevahelisele sillale, süvendades usaldust ja teineteisemõistmist. "Poole kõrvaga" saab kindlasti vahel kuulda ka ebasündsat või kiuslikku ning sellele adekvaatselt reageerida. Kõige tugevamalt kõiguvad piirid hingeliselt üksikutel, seetõttu soovin, et vähemalt meie juures oleksid kõik lapsed "nähtaval".
Ühte asja ma küll ei talu- ülisuuri ja anonüümseid lastekampasid. Seetõttu ei saa ma ka aru rühma- ja klassikaupa sünnipäevadele kutsumisest. Sellistel koosviibimistel on minu arvates vaid tohutu lärm ja ei mingit turvatunnet. Olen oma lastele alati selgitanud kvaliteedi eeliseid kvantiteedi ees ning ka seda, et tõeline sõber jõuab olla vaid mõnele. Õnneks nad tunduvad mõistvat ja jagavat. Üha enam hakkan muide hindama oma lapsepõlve moodi koduseid sünnipäevi  kartulisalati, viinerite ning vaid kõige lähedasemate sõpradega. Iseasi, kas ma ise olen valmis neid triole korraldama- või on siiski lihtsam üürida pind ja tellida "muusika"?
Igatahes vahva, et lapsed siin käivad! Ja mis seal salata- vahva, et ka trio sageli külla on kutsutud!

Reede, 17. veebruar 2017

Eriline mees

Mulle ei lähe just väga tihti südamesse matused, mida ikka ja jälle mängin. Tänane aga puudutas hingepõhjani.
Ilmselt oli tegemist väga erilise mehega. Eks me ju kõik taha olla erilised, küllap olemegi, kuid tihtilugu jääb kõige piiratumaks just see va inimlikkuse mõõde. See, millisena meid tunnevad teised, meie lähedased, kaasteelised.
Tänapäeva rõhuasetused ei soosi sügavaid tundeid. Valdavaks on muutunud pinnapealsus ja lähedusekartusest välja kasvanud isekus. Ole, milline tahad, tee, mida heaks arvad, ära hooli teiste arvamusest, mõtle ennekõike iseenda heaolu peale, ühesõnaga, ela oma maist elu nagu homset poleks... Ilma kindla pinnaseta jalge all on need üpris ohtlikud soovitused, kuid üha sagedamini leiab just selliseid "nupukesi" erinevate väljaannete psühholoogiakülgedelt.
Täna kuulsin, kuidas kareda hääle ja siira ning veidi kohmaka väljenduslaadiga mees rääkis jumalagajätul väga puudutavalt neist väärtustest, millele lahkunu oma elu oli rajanud. Suhtumisest perekonda, kodusse, töösse, kaaslastesse ning laias laastus inimestesse üldse. Kuulsin, milliste sõnadega iseloomustas abikaasa oma meest, tütar isa ja lapselaps vanaisa. Olin ausalt öeles pisarates...
"Mõelge nüüd oma elu peale," ütles kirikuõpetaja majatäiele hüvastijätjaile, "kui paljudele teist saaks järele hüüda sellised sõnu?"
Mind pani küll mõtlema.
See, et olla lahke, ei tähenda, et kaotaksid iseenda. See, et olla oma pere jaoks alati olemas, ei tähenda tossikest (mees oli väga "macho" eriala kõrge esindaja!). See, et teha tööd suure pühendumisega, ei tähenda, et sinna upuksid. See, et olla lähedastele, naabritele ja kaasteelistele meeldejäävalt eriline, tähendab lihtsalt suurt südant.
Ma ei tea, kuidas on väärikaks kasvamisega. Kui palju saavad mõjutada mina, sina või tema ja kui palju peab olema kaasasündinud?
Vägisi tundub mulle, et mõiste "mehelik mees" hakkab kuidagi teisenema või ehk hoopis maamunalt kaduma. Asemele tulevad veidrused, moraalitus, vastutustundetus- ja sealt edasi tekib juba hirm...
Seetõttu tahaksin kutsuda üles hoidma ja austama neid väheseid turvalisi ja tugevate sisemiste väärtustega mehi. Ka siis, kui nad pole meie lähedased. Iga inimene vajab tunnustust- ning tunnustus selle eest, mille alustalad on praegusel ajal kahetsusväärselt kõikuma löönud, kulub neile marjaks ära.
Hea, kui eluajal...