Teisipäev, 28. jaanuar 2020

Headuse jõulupuu

Olen juba kunagi maininud, et minu jaoks lõppevad jõulud esimesel jaanuaril. Pärast seda ei soovi ma kuulda ühtki jõululaulu ja tahan kiiresti oma elamisest eemaldada kõik kulinad ja karra. Kuuenda jaanuari ehk kolmekuningapäevani on jõuluhõng siiski veel omal kohal seoses vana õigeusu kirikukalendri traditsiooniga. Aga seejärel olgu ikkagi päriselt lõpp!
Seda enam imestan enese üle selsinasel aastal. Minu elutoas kõrgub nimelt endiselt kuusepuu! Loomulikult kulinate ja karrata- aga ikkagi. Puu on sirge ja üsna hõre. Mu poja klassivenna ema arvas seda kaugelt vaadates, et küllap ka okasteta. Aga ei, lihtsalt väga hõre, kaitsesin kiivalt metsast toodud puud. Mulle ta meeldib.
Minu jaoks on osad nn meestetööd ületamatult rasked. Kuuse kojutoomine kuulub nende hulka. No kuidas ma vinnan ta õlale ja kuhu ma temaga sedaviisi lähen? Olen ju hinges daam ja ihultki üsna habras...
Igal aastal olen siiski kuidagi suutnud meile kuuse organiseerida. Kui Jaani kirikusse tuuakse suured puud, lõigatakse igaks juhuks kaasa ka tillukesi ja keskmisi isendeid. Teinud sel päeval kirikusse asja, olen alati tohtinud mõne puukese ka oma auto pagasnikusse toppida. Kerge ja pretensioonitu.
Sel aastal jäin aga veidi hilja peale. Minu saabudes olid puukesed jaotatud. Ainult see hõre ja veel üks  eriti pikk konutasid kiriku eeskojas. Tõmbasin ninaga, ütlesin pisut pettunult "egas midagi" ja sättisin end juba minekule, kui üks erakordselt hea südamaga mees minult veelkord küsis, kas too hõre kohe kuidagi ei sobi. Mulle kangastus taaskord kardetav ebavõrdne võitlus- mina ja hõredik, kumb all, kumb peal? Okkaid täis müts ja rebenenud jopetasku. Kodus korduvalt ebaõnnestuvad katsed puud püsti saada. Jubedalt kaldus kord akna, kord toa poole, kuni taaskord "põmaki" ristseliti pikali. Kriibitud käed, katkenud närvid. Ka mu küllaltki mahukas linnamaastur tundus korraga põrnikasuurune. Raputasin õnnetult pead.
Aga kui ma sulle selle koju ära toon, küsis erakordselt hea südamega mees eriliselt südamlikul toonil. Jäin ukselävel seisma. Noh... siis oleks muidugi teine jutt. Aga... rehmasin käega- sa ei pea endale sellist tüli tegema.
Asi lõppes sellega, et ta tõi mulle puu. See sai kenasti üles. Täiesti sirgelt. Lapsed riputasid kulinad ja karra peale. Nagu peab. Ja puu ei ajanud isegi okkaid.
Pole siiani ajanud. Ja mina pole raatsinud teda välja viia. Tean küll, et ka väljatassimine võib tähendada okkaid täis mütsi ja katkenud jopetaskut. Aga see pole üldse see, mida tahan öelda.
Tahan öelda, et see puu kõneleb mulle headusest.
Headusest kõnelevad jõulud võivad ollagi pikad.

Esmaspäev, 27. jaanuar 2020

Killustatus

Mu praeguse elu märksõnaks on killustatus. See kurnab.
Ma tahan olla eelkõige hea ema. Selleks olen nii palju töid, kui vähegi võimalik, sättinud päeva esimesse poolde. Näiteks teraapiaseansid. Kiriku töönädala puhul võib vabalt kahe nõustamise vahele tulla veel näiteks matusemäng. Ka sellist päeva ei loe ma veel eriliselt killustatuks. Kuid kui peale selle planeeritakse veel näiteks mõni koosolek, on juba asi hull. Sama hull seis on juhul, kui olen päeva esimese poole turvaliselt üle elanud, lapsed armastusega soojas kodus vastu võtnud ja seejärel... pean linna tagasi sõitma. Näiteks leeritundi mängima. Või mõnda üritust muusikaga illustreerima. Või olen lubanud lausa külla minna. Või kokku saada. Muide, isegi õhtune trenn killustab.
Teine killustatuse aste on kodusisene. Täna oli mul näiteks vaja peaaegu üheaegselt Karl Johanni inglise keelt kontrollida, Loviisaga matemaatikat õppida, 2-kuust lapselast hoida, firma laekumised üle vaadata, homseks koosolekuks ette valmistada, lauakatted pessu panna, laste koolivormi pusad ära tellida (viimane kuupäev!), Jossiga klassiõhtu võimalikke tegevusi arutada, supervisiooniraport kirjutada, kuu eelarve koostada ja mõnele kirjale kindlasti vastata. Kõiges selles virrvarris ununes õhtusöögi valmistamine täiesti ära ja seda tuletati mulle enne hambapesu vargsi meelde. Siis oli muidugi lootusetult hilja ja pidin õhtuse rahumeelse lugemistunni koos trioga alla köögilaua ja pliidi äärde kolima. Ära jätta seda kindlasti ei saa.
Kolmas killustatuse aste on nädalasisene. Ootan tavaliselt väga-väga, et mul oleks kasvõi üks vaba päev nädalas. Esmaspäeval, teisipäeval, neljapäeval ja reedel on minu juurde võimalik teha nõustamise broneeringuid. Reeglina tehakse igale päevale vähemalt üks. Reeglina tehakse ka sellele tööpäevale, mille ma juba mõttes vabaks lugesin, viimasel hetkel broneering. Reeglina tuleb sellele laupäevale, mille ma mõttes vabaks lugesin, viimasel hetkel matus, otse keset päeva. Või tuleb hommikul kella kümnesele ristimisele lisaks kella neljane laulatus. Ja lisaks algab ühe lapse sõbra sünnipäev kell üks ja teise oma lõpeb kell kaheksa. Või, kui millegipärast oleks muidu täiesti vaba laupäev, tuleb just sel korral sõita Naissaarele, mis võtab kogu päeva. Ja siis on veel kellegi sünnipäev pühapäeval kell pool kuus, kui mul on niigi olnud hommikust saati kaks järjestikust jumalateenistust mängida ja olen lõpetanud kell pool kaks ja suudan mõelda vaid kodus olemisest ja õhtusest saunalavast. Ja vähemalt korra nädalas sooviksin olla veel abiks oma kallile täiskasvanud lapsele ning vaadata üle oma imearmsate lapselaste kasvamine. Ja siis veel keegi helistab või kirjutab või kutsub külla või on muul viisil nii armas ja toetav. Ja ma imestan, et tunnen... viha. Ja ei taha mitte kedagi kuulda ega näha.
Ah, rääkige mulle veel veidi rahumeelsest "omm-seisundist" ja ühele asjale pikalt keskendumisest! Võin vabalt virutada! Mõttes muidugi.
Olen olnud mitu aastat üksikema, sättinud asju nii ja naa. Praegu olen ehk leidnud stabiilseima viisi edukaks toimetulekuks. Midagi vähemaks võtta või ümber korraldada ma ei oska. Olen õnnelik, et mul on tööd, mis teevad mind õnnelikuks ja toovad piisavalt sisse. Mida aga vajan, on kinnitus, et ajan õiget asja ja varsti olen oma lapsed kasvatanud toredateks noorteks. Et läheb ju järjest lihtsamaks!

Tegelikult tahaksin ma olla veel lisaks hea naine. Aga mees, kes taluks oma elus niisugust möllu ja minekut, peaks olema kas peast hull või väga eriline. Ma ei ole kindel, et sääraseid leidub. Päriselt pole siiski lootust kaotanud...


Laupäev, 11. jaanuar 2020

Tuulest kantud mõte

Kui mõnus hilisõhtu!
Õues tormab vihma, puid sasiva marutuule kohin meenutab iiliti avamere lainete loksumist, suured piisad taovad katuseräästale trummi, tänavalaternate all vedelevad läikivate latakatena märjad kõdunemata puulehed.
Ma istun ja kuulan. Seljataga on töine nädal, pidev unevõlg kimbutab pisut siiani. Aga ma ei raatsi veel magama minna. See on minu hetk.
Minu olemasolu just seesugusena, just nendest inimestest ümbritsetuna, just säärasel maalapil, selliste isikuomaduste ja oskustega on korraga muutunud harjumatult selgeks ja intensiivseks. Annan end meeleldi kokkukuuluvaks kõigega, mis mind ümbritseb.
Iseäranis tunnen taaskord ühtekuuluvust tuule ja tormiga. Kogu mu elu tundub olevat tuultest ümbritsetud. Tuul ja torm ei muuda me elu mugavaks, aga neil on iseloom, karakter, julgus. Kas ka minul? Samas kannavad tuul ja torm endas mingit seletamatut kurbust ja igatsust.
Ma ei ole kindel, et sooviksin seda tunnet kogeda mererannas või metsas, tilkuvate mändide all. Siin on aknaklaas siiski piiriks mu mõttelennu ja tõelisuse vahel. Liiga naturaalselt jääks ime ilmselt sootuks tabamata.
Kohendan sooja salli oma põlvedel. Puhangud tunduvad paisuvat.

Esmaspäev, 6. jaanuar 2020

Lend

Kui olin kaatri, pemmi ja uhkete villadega kiidelnud, pildi peal end kakskümmend aastat nooremana eksponeerinud isanda tagant peale ühist õhtusööki autoukse sulgenud, ütlesin ootusärevaile sõbrannadele: "Kui ikka tunnet ei ole, siis olgu tal kasvõi lennuk..."
Olen ennegi mõelnud, et pean oma väljaöeldud sõnadega vägagi ettevaatlik olema... Mõni nädal hiljem paluti mind nimelt kellegi poolt lennuki pardale.
Mõelda vaid, et mõne inimese hobide hulka kuulub, umbes nii nagu minul trenn, lennusõit. Et läheme rahuliku näoga lennujaama tagumistest turvaväravatest läbi, jalutame helkurvestidega nähtavaks tehtuna mööda lennuvälja, võtame ühe toreda tiivulise, keerame võtmega ukse lahti, kontrollime näidikud üle, paneme kõrvaklapid pähe, käivitame mootori, palume lennujuhilt õhkutõusmisluba, vurame raja äärde, laseme mõned lennumasinad maanduda ja seejärel, kuulnud lennujuhilt lubavat märguannet sööstame paigalt ja ... olemegi õhus. Lihtsalt, et lennata.
Väikelennukid ei söösta kõrgustesse. Nad lendavad üsna madalalt. Ja selles peitub nende võlu! Kogu Eestimaa on nagu peo peal. Metsad ja põllud. Jälle metsad ja põllud. Vähem härmatist, rohkem härmatist. Veesilmad, tiigid, jõed, järved, kanalid.
Maanteed. Sirged, nagu joonlauaga tõmmatud. Või siis looklevad kõrvalteed, mis pole nii hästi nähtavad. Eile õhtul lähenes nii Tartu kui Peterburi poolt lakkamatu autodevool Tallinna suunas. Teisele poole sõitsid vaid vähesed. Pühapäeva õhtu.
Ja õhus on ainult üks väike lennuk. Nii palju ruumi! Nii mõnus tunne! Muide, sain ka ise veidi juhtida. kusagil Loksa kohal.
Poole sõidu peal loojus päike. Kui punaseks värvus kogu loojangupool! Ei, see ei olnud vaid punane, näha võis ka oranži, lillat, tumesinist ja halli. Aga veripunane värv oli kõige intensiivsem. Ta haaras mind täiesti endasse. Oleksin heameelega koos lennukiga selle värvi voogudesse sukeldunud. Tallinn ja tagasisõit jäigi loojangu suunda. Paraku oli päike kiirem. Mingi hetk oli järgi vaid heledam kuma. Ja siis kadus seegi.
Öine linn oli hoopis teine. Teletorn meelitas oma kolme punase tulega. Mõned kõrgemad majad olid samuti tuvastatavad. Lennujaam aga paistis esialgu nagu must auk. Maandumisrajad annavad oma asukohast aimu alles vahetult enne laskumist. Pikad valgustatud triibud mõjusid turvaliste ja kaunitena. Mu elu sujuvaim maandumine.
Tunnen, et see aasta algas hästi. Et elus on värve.
Ja kui palju on ruumi!


Reede, 3. jaanuar 2020

Säilitada rahu

vahel olen üsna närviline
kardan lausa südame seiskumist
pea käib ka ringi
väga hästi ei suuda sisse hingata
ärevus sööstab kõrgustesse
mure võimaliku kokkukukkumise ees
võimendab seda veelgi
kõike on liiga palju
tööd. võiks ju hea olla, kui seda jagub
aga liiga palju
mõtlemata, millal siis üldse puhkan
on liiast
kisa. jah, ma tean, nad tahavad tähelepanu
aga loe eelmist punkti
tööd on liiga palju
tass on tühi, pea niisamuti
kumiseb kisale vastu
tunnen, et võin kokku kukkuda,
kui see otsemaid ei lakka
aga nad ei suuda seda peatada
ripakil asjad. kleepuv löga põrandal
mitmed käigud pesemata taldrikuid
juustu nahk
rasvane puru klaasist köögilaual
hunnik juhtmeid diivanil
ribadeks tõmmatud paberid
palju nürisid pliiatseid elutoa kapi all
tegemata voodid
ah, kui tühine see kõik on
aga minu meelest on neil hetkil
nagu elu kaalul
et kui ma kõval häälel käsklusi ei jagaks
ei õiendaks, kuni pea tuikama hakkab
ei sulgeks end lõpuks nördinult oma tuppa
saaksime kõik üheskoos naerda
minu suutmatuse üle
säilitada mingigi rahu


Neljapäev, 2. jaanuar 2020

Aasta esimene päev

Imestasin, kui palju rahvast oli täna kirikus! Olime tšellomängijaga pannud kokku kava, mille puhul teadsime, et see läheb hinge. Paljud tulid muidugi juba ainuüksi õpetaja kõne pärast. Peale viimast lugu oli kirik tükk aega hiirvaikne, siis aga puhkes spontaanne aplaus.
Olin just eelnevalt lugenud Delfist, kuidas öösel linna peal pidutseti. Millegipärast oli lugu illustreeritud ka purjus inimeste fotodega. Mul oli seda nähes kuidagi kurb ja kõhe. Mitte kõik ei olnud verinoored, kogemata eksinud. Oli ka minuvanuseid.
Tänavapuhastusmasinad huugasid kiriku kõrval täie hooga. Õnneks sisse ei kostnud. Kummaline, inimene loomastub vaid ühe väikese üleliigse sammuga. Kannatab aga kogu ümbruskond ja kõige rohkem ennast häbistanu ise.
Olen kuulnud küsimust "mismoodi see sinu kristlaseks olemine välja näeb?", otsekui oleks see mingi kummaline nakkushaigus, mida parema meelega väldiks. Täna selgus, et see on üks hea nakkus, mida lausa soovitakse. Õpetaja sõnad tõid paljudele lootust ja lohutust. Need olid õigel ajal ja õiges kohas. Kui inimene oskab peatuda, et kuulata, et nautida muusika ilu, et lasta end maalil lummata, siis ei tunne ta enam vajadust end avalikus kohas täis teha. Valu annab teistmoodi järele.
Ma tahaksin kõiki õnnetuid aidata, aga mõistan, et see on võimatu soov. Saan ehk mõjutada vaid neid, kes on minu ümber. Näiteks oma lapsi. Kirjutasin uusaastalubadusse kohustuse viia nad sobivale kontserdile, teatrisse ja näitusele. Olen seda siiani kahetsusväärselt vähe teinud.
Meie mängu lõpuks oli plats puhtaks küüritud. Jäi vaid lava mahavõtmine...
Istusin autosse. Klassikaraadiost tuli Viini uusaastakontserdi teine lisalugu "Ilusal sinisel Doonaul". Kui imeilus! Sõitsin südameharduses ja ümisesin vaikselt kaasa. Ja kolmas lisalugu, muidugi "Radetzki marss". Jälle nii pidulik ja kaunis! Traditsioonides on jõud.
Tundsin, et juba aasta esimese päeva järel on nii palju, mille üle olla tänulik ja rõõmus.
Delfist aga tuleks, nagu ikka, hoiduda.