Faro

Ma natuke luiskasin, kui kirjutasin, et mul peab kõik olema turvaline. Jah, turvaline peab olema küll, aga samas peaks kogu elu olema mitte-tavapärane, vaid tähendusrikas, põnev ja särav. Tavalisus, rutiin, ühetaolisus, siinses kontekstis paketireisid, ärakorraldatud ekskursioonid ja muu, mis mind raamidesse surub, muudab mind närviliseks. Võin öelda küll, et olen ses osas vist üsna äärmuslik. 

Londonis läks hästi. Gatwicki lennujaamas ei olnud väga suuri sabasid ja kuigi ka transiidireisijail oli vaja saabudes läbida passikontroll ja järgmisele lennule pääsemiseks uus turvakontroll, läks kõik  kiirelt ja tõrgeteta.

Sõidan Lõuna-Portugali. See tundub mulle juba ammu põnev sihtkoht, kuid ma polnud sugugi kindel, kas ka kolmikutele. Seal peaks olema üsna soe, kuigi mitte nii soe, kui oleks näiteks Kanaaridel. Tahan vallutada mandri Euroopa kõige edelapoolsema nurga, see on nagu omamoodi maailma lõpp, ümberringi Atlandi ookean...

...Sel lennul oli hoogu. Oli kohe aru saada, et lendame sooja ilma suunas. Inglise härrasmehed, silma järgi nii kuuekümne viie-seitsmekümnesed ei hoidnud end pardal tagasi ei väikese kange napsu ega briti huumoriga. Hästi tore vaadata, kuidas hallipäised mehed vahel otsekui vallatuteks poisikesteks muutuvad. Nende liigutused muutuvad särtsakaks ja kiireks, nad on julged ja loomingulised.  Mõned prouad naersid nende naljade üle pisarateni, lausa kõõksusid. Eks siingi oli oma osa veinikesel. Olen tavaliselt lärmi osas tundlik, kuid seda melu vaatasin kui teatrietendust. Muide, paljudel inglastel on väga ilusad näojooned.

Olen oma reisidega küll spontaanne ja impulsiivne, kuid tegelikult on mul päris keeruline endale või perele reisi korraldada. Alati on mingid kindlad kriteeriumid, mis lihtsalt ei tohi teisiti olla, pigem jätan reisimata. Sel korral oli mu kindlaks sooviks eraldiasuv majake ja ookeanivaade. Kodus, bookingu-taoliste majutusepakkujate seas ringi surfates ma sellist võimalust esialgu ei leidnudki. Ikka olid pakkumisel suured hotelliketid kusagil kuurortides, jah, tõsi, kenade liivarandade kaldal, kuid, oo õudust!, paljude inimeste ja melu läheduses. Mina aga igatsesin üksindust, puutumatust ja rahu. 

Faro lennujaamas juhtus reisi esimene äpardus, mis näitab, et kunagi ei tohiks olla liiga usaldav ja tuulepäine. Vaatasin nimelt, et mu telefoni aku on suhteliselt tühi. Ma ei julgenud nii tühja akuga isegi majutust broneerima hakata, rääkimata autosõidul vajaminevast google maps'i gps'i kasutamisest, mis oleks kindlalt mu aku kohe tühjaks tõmmanud. Õnneks oli lennujaamas avalik laadimispunkt, mida paljud ka usinasti kasutasid. Selle kõrval asus üks väike kohvik. Asetanud oma toreda telefoni laadima, mõtlesin, et mis seal's ikka, võtan seni kohvikust mingi näksi. Ise vaatasin küll kogu aeg laadimisjaama poole. Korraga oli seal mingi sehkendamine, mitu noort toimetas just minu telefoni poolsel küljel. Kui telefoni juurde naasesin, oli kõik näiliselt okei. Siiski- mu laadimine oleks otsekui "seisma" jäänud. Aga minusse ei tulnud siis veel mingit taipamist. Võtsin viimaks oma pool-täis telefoni, broneerisin majutuse, mis hea õnne ja pakkumisena otsekui tellitult mu ette hüppas (märk, et olukordi ei tohi push'ida, asjad lahenevad ise sobival ajal ja sobival moel, soovidel on kombeks täituda!), rentisin auto ja aususin piki ookeani rannikut maailma lõpu poole teele. Autos mõtlesin, et näe, siin ka laadija ei funka... Tõde selgus aga kohale jõudes. Laadimine ei toiminud mitte üheski pistikus. Mu laadija oli mitte-toimiva vastu ümber vahetatud! Seda siis tähendaski see noorte sehkendamine minu telefoni-poolsel laadimisjaama küljel.  

Õnneks sain turvaliselt kohale. Õnneks pole palju vaja. Õnneks on vaja majakest mere või ookeani ääres, veidi päikest ja õisi. Õnneks olen hoitud. Kuigi vahel on see kõik vaid teoorias nii.

Hooletus ees

Ma lihtsalt ei oska autoga sõita! Olen liialt hooletu, liialt tähelepanematu. Täielik koba. 

Uue autoga ei ole mul palju avariisid olnud. Õigupoolest pole olnud ühtegi. Tõsi, Karl Johann katsetas auto esiukse juures elektritõuksi turbo-programmi, misläbi tõuks ta käte vahelt välja sööstis ja mu auto esiuksele vao kündis, aga selle saan järgmisel nädalal korda. 

Ükskord sõitsin ise mustale valuveljele vastu äärekivi inetu metalse täkke, kuid seegi on üle-elatav. Värvisin nimelt täkke markeriga mustaks. 

Aga täna… parkisin kabineti juures kinnises parklas. Mu põhi-parkimiskohal sama maja esiküljel on hetkel tellingud. Maja tagune parkla on samuti turvaline, aga seal on üks paha asi. Nimelt on seal kaks tasandit- alumine ja ülemine. Neid eraldab madal betoonmüür. Tee alumiselt tasandilt ülemisele on üsna kitsas ja ebamugav. 

Parkisin otse selle ühendustee kõrval. Pidin ära sõites tagurdama ja seejärel mööda kitsast teed alla sõitma. Tagurdasin ja sõitsingi. Ainult et arvestasin veidi valesti. Mu monitor ei näidanud seda madalat betoonmüüri. Sõitsin oma auto kõhtupidi selle müüri otsa kinni. Raksaki!

Teate, autoga juhtuvad asjad on need, millega tulen kõige kehvemini toime. Kui ma oma autot seal betoonmüürijupi otsas vaatasin, tekkis kõigepealt vastupandamatu soov lihtsalt minema joosta. Olin aga tohutult vapper. Suutsin helistada oma autoteenindusse. Seejärel suutsin helistada tasuta autoabisse, kes lubasid mõne aja pärast teele asuda- nad viibisid mu kõne toimudes teisel objektil. Ühesõnaga- asi toimis koheselt!

Aga minu tagant ei pääsenud liikuma ükski ülemisel tasandil parkiv auto. Ma ei tahtnud tekitada inimestele probleeme. Ja ma ei soovinud, et üks kindel inimene mind sellises olukorras näeks. Aga teate ju ise, kuidas sellega on- kui parasjagu kedagi näha ei soovi, siis ta kindlasti tuleb. Ja see oli kogu olukorra kõige hullem hetk.

Aga seegi lahenes. Ebamugavustunne hajus ja tasapisi tekkis lootus. Üks teine mees tuli ja lihtsalt vestles minuga, kuni ma autoabi ootasin. Rääkis oma analoogsetest juhtumitest. See aitas väga, viis mõtted mujale. 

Ja siis tuli treiler. Autojuht sättis mu auto alla kaks puuklotsi, keeras rattad vastassuunas välja, tagurdas puuklotsidele, mis tõstis auto kere ülespoole ja sõitis ilma ühegi lisakahjustuseta betoonmüüri ümbert ülemisele parkimisalale tagasi. Minu tagumise parempoolse ukse alumine must plastmassosa oli muidugi kriimud peale saanud. Aga muud ei olegi! Ma pääsesin ülihästi! 

Ometi tunnen end kogu õhtu kuidagi imelikult, ei taha kellegagi suhelda, olen natuke kurb ja mul on lõpmata ebamugav. Mulle ei mahu pähe, et selline asi sai, et ma säärasesse olukorda sattusin, üldse sai juhtuda. See kõik kõigutas mind ja häirib tugevalt siiani.

Kuidas ma ometi nii hooletu olin? Mis saanuks teha teisiti? 

Ja muidugi saate ju aru, et tegelikult ei ole asi üldsegi selles...

Tõuksijutt

Jah, ma tean, et elektritõukse ei maksaks lastele osta. Nüüd tean ka seda, et juhul, kui neid siiski osta, võiksid need olla veidi vähem võimsad, kui need kõige võimsamad. Aga neile, kes ootavad, et hakkaksin oma poega nendega ühes hurjutama ja arutleksin, kas ta sellest, mis juhtus, ka edaspidi õppust võtab- eriti, kui hurjutajate näol on tegemist hoopis teiste, flegmaatilisemate isikuomadustega laste vanematega või siis üldse mitte lapsevanematega- ütlen rahuliku südamega, et olen ääretult tänulik. Mu poiss on täiesti tavaline elava loomuga uudishimulik teismeline, kes ei oska paraku ohtusid ette näha ja katsetab aeg-ajalt asju, mille turvalisuse ja ebaturvalisuse piir on õrnõhuke või puudub sootuks, mistõttu esineb õnnetusi, vahel ka tõsisemaid. Olen ääretult tänulik, et mu poeg saab terveks. Ta ei tahtnud nii. Ta tahtis lihtsalt trikitada. See, mis teismelise aju ja seiklushimu juhib, on adrenaliin. Muide, minagi olen sellest veidike sõltuvuses. 

Ah et mis siis juhtus? 

Kui olin pühabasel lõuna-aal parasjagu duši alt tulnud ja mõte oli kenamad kirikuriided üll tõmmata ning teenistusele orelit mängima sõita, helises telefon ja Joss luksus toru teises otsas, et ta jooksvat kohe verest tühjaks. See väljaütlemine oli kõrvale suhteliselt karm kuulda, kui end tagasihoidlikult väljendada. Et too tühjaksjooksmine toimus naaberkülas, mis linnulennult suht lähedal, autoga mõõtes aga tohutult pikka ringi nõudis, käis edasine nagu filmis. Esimene riideese, mille päästeaktsioonile tormamiseks kapist leidsin, oli mu kõige pidulikum maani kleit. Järgmisel hetkel võtsin juba, pidurüü seljas, sirgeid kurve naaberküla mõisa-allee suunas.

Nad olid sõitnud kahekesi naabripoisi elektritõuksil. Too olla jube stabiilne. Vabalt võis käed lahti sõita, mida nad ka loomulikult tegid. Kiivrite kaitsefunktsiooni olulisuse, mida mina papagoi kombel kogu kevade ja suve rõhutatult esile olin toonud, olid nad naabertalu juures, minu vaateväljast eemal, kiivritega ühes ära põlanud. 

Kui seda va kivi poleks ette juhtunud! Stabiilsus tõuksi kehastuses, käed-lahti-kutid kukil, muutus ühtäkki labiilsuseks ja paiskas noormehed kummuli. Joss haaras küll kinni sõbra õlgadest, sõber aga tõuksi sarvist enam haarata ei jõudnud. Enne toimus hüpe ja seejärel maaühendus. Hale ja valus. 

Verd tuli tõesti. Kolmest suhteliselt lühikesest, kuid sügavast haavast kipubki tulema. Tühjaksjookmise ohtu mu pilk sündmuspaigale jõudes siiski ei tuvastanud. Hoopis ebameeldivamalt mõjus ümber paigutunud küünarluu ots, mis muutis selle koha, kust käsi kõveraks ja sirgeks paindub, imelikult laiaks. Mu jaoks oli hetkega selge, et see on emo-keiss.

Sel hetkel olid üheks ööks hoida ka mu kaks väikest lapselast. Olin tüdrukutega kokku leppinud, et kiriku ajal- ja see pole üldse pikk aeg- valvavad poisse nemad. Oli selge, et nüüdses valguses asjalood muutusid ja mul pole mingit varianti midagi ümber mängida. Lapsed pidid peagi lõunauinakule jääma. Söök polnud valmis. Mina, kogu krempli vankumatu tugipost, vankusin aga ühtäkki vägagi ebakindlalt. Kõike tundus järsku isegi minu jaoks liiga palju. 

Joss ootas sel ajal, kui ma teenistust mängisin, autos. Ilmselt šokist, aga käsi väga ei valutanud. Et ta lisaks ka kõndida ei saa, selgus hiljem. Veri immitses, kuid nüüd oli taastunud usk, et see pole eluohtlik. Kell tiksus kirikuaia vaikuses, sees kõlasid ajalikud ja ajatud palved Jumala poole. 

Kirikuõpetaja kõneles armastusest. Ma ei kuulanud eriti. Istusin ülal, pikal kõval halliksvõõbatud puupingil ja pisarad muudkui voolasid. Püha Katariina, kellele on pühendatud see kirik Muhus, mu isa sünnipaigas, samuti kirik Kadrinas, mu ema sünnikohas- kas pole märkimisväärne kokkusattumus- Püha Katariina, legendi kohaselt erakordselt tark ja ilus naine, armastuse märter, muutus korraga väga nähtavaks ja ligiolevaks. Üksikute naiste kaitsepühak…

Kuressaare aga rokkis täiega. Emos võtsid meid vastu kolm nägusat noormeest, arst-residendid ja med-vennad. Kui neil olnuks kidrad käes, ei oleks ma ka vist eriti imestanud, nii chill tundus kogu sealne olemine. Paneksin kümme punkti kümnest sellele, kuidas mindki kampa võeti. Sain olla ninapidi juures, kui arutati, millise piirkonna röntgen oleks vajalik, millise mitte, uurida röngenpilte, võrrelda haavade õmblemiseks mõeldud niidi jämedust, naerda ettepaneku üle visata kivi-paber-käärid, kes õmbleb, arutleda parima valutustamise tehnika üle (see vedelik, mis enne valuvaigistavat süsti haava desifitseerib, on nimelt kõige valusam, sellejärgselt võib ka süstita õmmelda, ütles Joss). Koos nende arstidega ootasime Tallinna ortopeedilt diagnoosile kinnitust  ja just neile tunnistas Jossi puhtsüdamlikult üles, mis õigupoolest juhtus, saamata täiskasvanulikult noomida. Inimlikkus on jumalik! 

Kui ma hiljem Lastehaiglas üritasin jätkata sama joont, vaatas õde-perenaine mulle rangelt silma ning ütles rõhutatult: "ema rahuneb nüüd maha."

Operatsioonist ja kipsist polnud pääsu. Selleks sõitsimegi  Tallinnasse. Suures haiglas on kõik palju ametlikum, aga rahulolu ja tänutunne saatsid mind sealgi. 

Saarel lahenes väikeste poiste ja lapsehoidjatest tüdrukutega kõik hästi. Mina korjasin end taas kokku. Op läks hästi. Joss paraneb. Elu läheb edasi. 

Olen ühtaegu hapram ja tugevam. Ärge ainult hakake midagi analüüsima.

Rangluumurd

 Ma nüüd ei teagi, kas minus on alalhoidlikkust või ei ole kohe üldse!

Ostsime Karl Johanniga meile toreda elektritõukeratta. Karl Johann valis välja ja panustas rahaliselt, mina noogutasin ja panustasin samuti rahaliselt. Üks asi, mida ma aga üldse ei teinud, oli eelnev taustakontroll. Nimelt selgus, et too tõuks on puha "paugupill", võimas ja kiire. Too selginemine leidis aga aset alles siis, kui rattaga mitmeid ringe ümber kodulähedaste kvartalite mõõdetud oli. Ja siis polnud muidugi enam midagi muud teha, kui vaid palvetada. 

Ka mulle meeldib kiiresti sõita. Ometi on minusse aja jooksul kogunenud teatud hulk ettevaatlikkust, mis suuremad ohud aitab ära hoida. Trio on selle sõna jaoks veel veidi noor, sestap loen neile kõigile päevast päeva sõnu peale, eelkõige muidugi kiivri osas, aga ka normaalse sõidukiiruse mõistlikkust rõhutades. Mulle tundub, et nad noogutavad seepeale. 

Midagi on siiski ka kohale jõudnud. Loviisat päästis küll kiiver hullemast. Ta nimelt kukkus. 30 kilomeetrise tunnikiirusega edasi liikudes on  sellised asjade arengud vägagi võimalikud. Olevat tekkinud järsk tuulekoridor, ratas läks vibama nind sedakaudu mats ja maaühendus toimida saigi. Nagu arvata võite, ei olnud see väga pehme maandumine. Marraskil on käsi, jalg, nägu ja keha. Hambast on eemaldunud tilluke kild. Õlaga läks aga kõige kehvemini.

Rangluumurd. Ilmselge- ja see vahtis mulle röntgenpildilt toredasti vastu ka. Nüüd on siis ortoosiaeg. Õlad on ilusti ära fikseeritud, valu eriti pole. Pisut enam alalhoidlikkust oleks vaja, veidike aegagi. 

Aga kas nad oskavad? Kas minagi? Alalhoidlikkusega me pere just ei hiilga...

Suurel Reedel eksimustest

 Ma ei anna endale asju andeks. 

Kes teab, mida see lause tähendab, teab ka seda, millist piina see endas kätkeb! 

Kui olen enda silmis läbi kukkunud, tunnen end otsekui halvatuna. Minus mässavad mäekõrgused tundevarjundid: häbi, viha, raev, ahastus, kurbus, põgenemissoov, eneseõigustus, mäss, abitus, paljastatus, reedetus, enesepõlgus, kõige sinnapaika jätmise soov. Võite vaid aimata, kui kohutavalt end sellistel hetkedel tunnen. 

Tegelikult vajan sellistel hetkedel, et keegi tuleks ja hoiaks mind. Mu läbikukkumised pole tavaliselt märkimisväärsed, kuid mul oleks vaja seda kinnitust mujalt, väljaspoolt. 

Ma tean, et selle tunde juured on ammuste aegade taga, lapsepõlves. Tean, et olles tubli tüdruk, sain tunnustavat tagasisidet liiga harva, küll aga leidsid äramärkimist ja esiletoomist mu eksimused ja ebaõnnestumised, mida ei olnud ju samuti palju, kuid mille kaudu hakkasin end identifitseerima. Ma ei tohtinud läbi kukkuda, sest tehes asju edukalt, veatult, tuleb võibolla viimaks ka tunnustus. Kui ei tule, pean pingutama veelgi rohkem. 

Et pingutus kätkeb ka ebaõnnestumisi, seda ma tollal ei mõelnud. Ei mõtle praegugi. Minu ebaõnnestumised kerkivad esile nagu hiiglaslik elevant väikeste sipelgate hulgas, omandades niisiis absoluutselt ebaproportsionaalsed mõõtmed ning tühistades täielikult kõik kõrvalasuvad õnnestumised. 

Kui ma teen vea, olen süüdi. Mind peab karistama. Ma ise pean ennast karistama. Mul peab olema enda pärast häbi. Ma pean aru saama.

Tegelikult vajan siiani, et keegi kallistaks mind ja ütleks, et ma võin eksida. Ja et mitte see eksimus ei paista minust välja, vaid eelkõige hea, mis minus on. Et läbikukkumine pole mingi hiiglaslik porine lärakas, mis nullib kõik, määrides mu olemuse ja senised saavutused, vaid et see on üks tühine kärbses.tt, mida ei pane tähelegi. Vaat sellist kindlat kätt oleks mind toetama vaja. 

Muidu ma ikkagi ei usu. 

Äralakutud martsipan

 Helis tuletas mulle selle loo jälle naeruga meelde!

Kui kolmikud olid väikesed, oli mul nii palju tegemist, et enamuse ajast tegutsesin automaatpiloodil. Kõige automaatsemad liigutused tekkisid seoses söögi ja söötmisega, kuna see oli pikk ja tüütu protsess, mida tuli läbi viia mitu korda päevas.

Ilmselt seetõttu tekkiski ajal, mil võrdväärsete ehk siis täiskasvanud inimestega taas rohkem suhtlema hakkasin, mingi imelik ülekandeprotsess. Ma nimelt ei tabanud vahel väga hästi ära, millal on tegu lapse, millal külalisega ning et oma külalisi ma laste kombel söötma ei pea. Mäletan vähemalt ühte korda, kus ma külalise taldikul ennastunustavalt liha tükeldan ja see kummalise näoga mu tegevust jälgib.

Kõige drastilisem juhtum oli aga ühe vabariigi aastapäeva eel, kus mulle sattus külla jalgrattasõprade seltskond. Istusime kolmekesi kiluvõileibade taga, lobisesime ilma-asjadest. Ilmselt olin taas veidike "üleskeeratud" ja tegin seitset asja korraga. 

Igatahes, kolmikutele oli külakostiks toodud matsipanibatoone. Need on sellised piklikud, šokolaadiga ülevalatud.

Teised sõid küllap enda batoonid ära, Loviisa aga- tema lakkus ära vaid šokolaadiglasuuri, marstipanijunni, mis seal sees peitus, jättis aga taldrikule. Minu nina alla. 

Mida tegin mina? Puhusin aga juttu edasi, jutuga koos aga tükeldasin tolle paljakslakutud martsipani kolmeks võrdseks osaks ning asetasin nood jupid... enda ja külaliste taldrikutele, igaühele võrdselt, igaühele üks jupp. Ma ei pannud üldse tähele, et nii tegin. 

Ja mida tegid nemad? Sõid need äralakutud jupid kuulekalt ära! Ei ühtegi vastuargumenti! Kui tuleb süüa, siis tuleb süüa! Üks kasutas lausa nuga ja kahvlit, nagu ma hiljem õudusega meenutasin. 

Sest tagantjärgi see lugu ju meenuski. Kangastusid mälupildid- et mida ma õigupoolest tegin! Ja sellest, kuidas sõbrad neid ilaseid juppe ühegi vastuargumendita sõid! 

See lugu on lihtsalt niivõrd jabur, et naeran iga kord pisarateni, kui see meenub. 

Aga mis peamine- on alles sõbrad, kas pole!

Teisemelised ja süü

Olen üle pika aja jälle lastega reisil. Nüüd on nad teismelised. 

Teismelistega reisimine on ühest küljest väga lihtne, teisest närvesööv. Lihtne on selles osas, et nad pole enam kellaaegadest ega unerütmist sõltuvad ja saavad mind ka ühes või teises osas aidata. Näiteks sellesse villasse, kus elame praegu, sõitsime lennujaamast puhtalt Loviisa GPS-i järgi. Tõsi, päris kohalejõudmisega oli siiski seiklusi, kuid tiirutasime tegelikult vaid ca 500m raadiuses ja otsimisaeg oli imelühike, võrreldes kasvõi eelmise korraga siinsamas Lanzarotel.

Närvesööv on aga see, et teismeeas on noored kõige enesekesksemad. Maailm tundub tiirlevat ümber nende ja nad kuulutavad seda üsnagi valjuhäälselt. Minagi tunnen end vahel nende teenindamiseks kutsutud ja seatud olevat, kuigi annan neile teadlikult nende eristumisprotsessis üha rohkem ja rohkem vastutust. Mõneti nad seda ka võtavad, teisalt jäävad aga veel hätta ja siis olen ikka mina süüdi!

Toon näite. Täna matkale minnes ütlesin, et teele jääb ka kaks kaljude vahele peidetud liivaranda. Kuna minu jaoks on ookeanivesi liiga jahe, siis mina enda ujumisasju kaasa ei võta. Kes tahab, võtku. Lisaks palusin jalga panna mugavad jalatsid. 

Karl Johann tuli plätudega. Kuna ta aga kordagi ei kurtnud, jätan selle siin kommenteerimata. 

Loviisal olid jalas ketsid ja pikad-laiad teksad. Tema avastas esimest liivaranda nähes, et ujumiskott jäi autosse. Mina olin süüdi, et ei öelnud, et see tuleks kaasa võtta. Kuni ta oma ketse jalast võttis, olime me teistega veidi eemale jalutanud ja mina olin süüdi, et teda ei oodanud. Tänu sellele, et ma teda ei oodanud, ei jõudnud ta oma pikkasid-laiasid teksasid üles keerata ja nüüd olid need altotsast täiesti märjad, mis oli samuti minu süü. Nagu muuseas andis ta oma ketsid ja pusa minu kanda (väljas oli 25+ kraadi!) ja kui ma sellest keeldusin, olin jällegi süüdi selles, et talle meelde ei tuletanud autost kotti kaasa võtta. Lisaks hakkasid tal silmad valutama ja mina olin süüdi, et ma ei öelnud, et soojamaareisile tuleb päikeseprillid kaasa võtta (kusjuures ütlesin!). Andsin talle enda omad, aga kuna need on kerge miinusega, mis ei ühti tema omaga, olin selleski süüdi. Pea hakkas ka ringi käima ja mütsi puudumise osas, mille kaasavõtmist ma samuti polnud meelde tuletanud, jäin süüdi. 

Et ma selleski süüdi olin, et ei arvestanud, et ketsid ja liivased jalad ei sobi kokku, siis see on juba kõrgem pilotaaž. Muidugi hakkas liiv ketsides hõõruma ja ma oleksin võinud kohe öelda, et sokkide jalgapanek teeb asja paremaks. Kui ma seda ütlesin, oli juba hilja ja olin taas igati süüdi. 

Siiski läks matk hästi ja peaaegu kõik olid tagasi jõudes rõõmsad, välja arvatud mina ja Loviisa. 

Lisann teeb seda teisiti. Kui ta kuulis, et ma ei viitsi täna õhtul Chinatowni minna (see on ülisuur ja ülinõme odavate hiina kaupade pood), tõmbus ta kurbusesse ja üksindusse. Seda oli võimatu mitte märgata. Kui ma küsisin, mis tal viga on, ütles ta, pilk traagiliselt taevas, "ah, ei midagi".

Muidugi tundsin end kohe üle mõistuse süüdi...

Karl Johannil on aga kõik asjad pidevalt kas kadunud, katkised, mustad, haisvad või läbimärjad. Ma ei hakka isegi mitte mainima, kes selles süüdi on!

Heeringas vannitoas

Seal ta hulpis oma mõtlikul moel. Heeringas vetsupotis, filigraanselt fileene selg pealenirisevate vetevoogude vahel välkumas. Ei läinud alla, kuigi olin seda väga tungivalt palunud. Keeldus, kuigi peale eilset sigadust lihtsalt polnud muud võimalust!

Eile ta plahvatas. Ta tuli nimelt meiega lennureisile kaasa. Sõitis kohvris, sest salongi heeringaid ei lubata. Õliseid heeringaid iseäranis mitte. Tema ümber oli ju lausa õlimeri. Kõvasti üle salongis lubatud 100 milliliitri. See fakt täpsustus paraku alles kahjukäsitluse käigus. Siis kui plahvatus oli juba toimunud. 

Ah, ärge parem küsige, miks ma heeringa reisikohvrisse toppisin! Tegelikult ta ei palunudki end ilmtingimata kaasa võtta. See juhtus nii pool-juhuslikult, kui mängisin parajasti mõttega, mida põnevat veel reisile kaasa haarata. Heeringas tundus olevat õige variant. 

Olen pärit maitsete osas tundlikust perest. Kas ema ei öelnud mulle just möödunud nädalal, et heeringas õlis ei kõlba mitte kuhugi? Ütles, ja minu meelest täpselt sama tooniga, mis kunagi vanaema, kes Tallinnas külas olles võileivale pasteedi pähe koeratoitu määris ja seejärel meid s..asöömises süüdistas. 

Õiget heeringat, ütles ema, saab ainult ühest poest. Ma ei mäleta, millisest. Huvitav, kas õige oleks ka kohvris plahvatanud? 

Olen mitmel korral maininud Loviisa ülitundlikku lõhnataju ja teismelisele omast kriitilist meelt. Ometi asetasin heeringa just Loviisa riidehunniku peale. Kusagile tuli ta ju ilmselgelt panna.

Loviisa võttis hotellis pahaaiamatult oma öösärgi. See tilkus. Ka muud riided olid inetult plekilised ja haisesid. Ma ei unusta ta näoilmet. Sissehingamist. Häält, mis vallandus, ma õnneks ei kuulnud, olin siis juba kraanikausi kuuma vett täis lasknud, kõik miniseebid pakendist välja võtnud ja nühkisin. Nühkisin! Kaks tundi ööunest. 

Siinkohal meenub millegipärast lugu ERSO Rootsi reisist, kus orkestrant, olles kõik oma soolestiku kombekalt hotelli vetsupotti tühjendanud, vett peale tõmmata ei saanud. Vett lihtsalt ei tulnud. Ei tilkagi! Otsis siis vaene vennike, et ehk keegi tuleb appi, teeb poti korda- ja leidiski ühe täiesti umbkeelse aasia päritolu toateenija. Seletas mis seletas, see ei taibanud midagi. Ei inglise, vene ega muus keeles. Viimaks kaotas tundlik pillimees närvid, tiris segaduses teenindaja kitlitpidi oma vannituppa, osutas näpuga triiki täis vetsupotile, ütles puu-rootsi keeles “titta här!” (vaata siin!), vajutas nuppu… ja vaatasid mõlemad, kudas kogu potisisu veega ilusti alla läks!

Võibolla mitte nii hämmeldunud näoga, kuid kindlasti mitte ükskõikne võis olla ka meie tänane toateenija, nähes minu ja heeringa viimset võitlustandrit. Vannituba, kus ma ta lõplikult hävitada tahtsin. Kollakas rasvakiht valamu siledal pinnal, õliseid salvrätte triiki täis prügikastid, tualetipotis hulpiv heeringas- pole just kiita meeleolu…

Ainult Lisanni ei morjenda miski. “Mu Une-Nuts lõhnas täna öösel nagu kiluvõileib,” lõkerdas ta muretult…

Vabakava

 Kisa muutus väljakannatamatuks. Lapsed, need kaunid elu õiekesed, mängisid altari ees kulli. Ennastunustavalt. Kui laps mängib ennastunustavalt kulli, siis unustab ta kõik ümbritseva. Mängurõõm paiskub iseenesest lapsest välja- kilgete, jooksumüdina, tagaajamise, kättesaamise, tõukamiste, põnevushüüatuste ja üldiste naerupahvakute kaudu. Kiriku akustika võimendab laste loomingulised hüüded kõrvulukustava lärmini. 

Tunnen end kurja tädina. Õnneks on minusugune kooripealsel kinni. Urisen vaikselt lõua alla koledaid mõtteid viisaka lastetoa vajalikkusest, tige pilk ainiti monitoril. Olen siin juba kakskümmend minutit sedaviisi istunud, tohtimata liikuda. Kiskjalikus poosis, nagu urin ehk lubas ette kujutada, oleks ju asjal välist jumetki! Aga ei, mu asend on märksa proosalisem. Kui tigedast sisust ei teaks, näeksin välja nagu organist. 

Need seal all ei kavatsegi oma jõnglasi vaigistada. Kui ma oleksin laps, siis mina ka ei vaikiks. Asi on nimelt üle mõistuse palju üle aja läinud! Nüüd kukkus üks kõhuli ja pistis röökima, see oli igati ootuspärane, ülemeelik mäng lõpeb alati ühtviisi- ja pruuditoas, oh imet, ärkas kah keegi ellu. Unustasin vist öelda, et just pruuditoa uks oligi see, mida monitorist ainiti passisin. 

Mulle selline ebamäärane aja surnukslöömine ei istu, ja kellele see meeldikski, kui su elu minut minuti haaval mõttetusse jookseks. Need seal all muidugi mu jõllitusminuteid mõttetuks arvestada ei suvatsenud. Ärkasid korraks ellu, tuuseldasid uksest sisse-välja, tegid ebamääraseid liigutusi, seisatasid ukselävel, võtsid külalisi vastu, saatsid mõne minema. Aga üritus ei alanud ega alanud. 

Kuna ma praegu neid ridu kirjutan, võite aimata, et lõpuks see siiski algas. Lapsed olid küllap juba kirikupinkide vahekäikudesse magama jäänud, üleväsinud laps uinub kus iganes. (Mäletan üht seika oma elustki- mu kolleeg oli mulle magistritöö kirjutamisel abiks, me kumbki ei pannud tema paariaastase lapse unerütmi tähele ja too jäi lõpuks magama otse me silme all, elutoa klaasist laual.) 

Oh seda elu! Enamus sammuvad altari ette kirikuõpetaja järel. Mõned kasutavad teisi taktikaid. Tänased sooritasid aga vabakava- esimese minu mängimiste ajaloos. Nimelt tekkis mul sellal, kui mängisin kolm korda järjest kokkulepitud pala, Wagneri pulmamarssi alapealkirjaga Here comes the bride- olgu siia vahele öeldud, et tavaliselt jõutakse püha altariesise ette ühe mängukorraga- kolm küsimust. Muide, veel üks vahemärkus- mängu ajal pähekargavad küsimused on ebaotstarbekad, sest võivad endast kujutada suurt ohtu komistamiseks, koperdamiseks ja teiste tähtsa päeva muul viisil ärarikkumiseks, samas neid väga vältida ei anna. Aga see selleks.

Esimene küsimus oli- kus on peigmees? Teine küsimus- kuhu kadus kirikuõpetaja? Kolmas- mis juhtus pruudiga? Sellele kolmandale ma vastust ei saanudki.

Tseremoonia oli täis õndsust ja rõõmu. Hästi kergendav oli kuulda, kui palju on maailmas armastust. Minu kiskjalik loomus ülal oreli juures püüdis selles armastuse hulgas pisukese umbusuga kaasa lainetada. Üritasin end üles kütta, transsi viia, unustada kõik halb ja keskenduda heale. Tunnetada kõikehõlmavat ühtekuuluvust. Mõelda põõsakesele väljal ja lumetutikesele korstnakese otsas. Vaid silmad reetsid mu mujalviibimist, piiludes aeg-ajalt kella. Kõht oli jube tühi ja kolmikutel hakkas kool läbi saama... 

Üritus lõppes sama kaua, kui algaski. Kõik oli ebaselge ja inimliikumiste trajektoor kulges kiriku kuninglike võlvide all siksakis kõikvõimalikke ilmakaari mööda. Kuidas nad väljusid, ei tea. Mendelssohni Pulmamarss läbis lugematul arvul korduskatseid. Tulemus oli unikaalne- lõpus tuututas vaid üks kinnijäänud vile hädist mayday signaali.

Kuni kustus temagi...

    

Rahalugu

 Teenisin esimese päris oma raha, kui olin 14-aastane. Käisin selleks Veepuhastusjaama territooriumil heina riisumas. Töö kestis iga päev kella üheksast üheni. See ei olnud eriti kontimurdev, kuid sellest hoolimata mõistsime ka luuslanki lüüa. Koos naabritüdrukuga. 

Teenisin tehtud töö eest veidi üle kolmekümne rubla. Tahtsin selle raha eest endale mustad kingad osta. Sügisel sõitsimegi ema ja tema paljude töökaaslastega muusikakoolist Leningradi-reisile, minul rahakott kaasas, et unistus mustade kingade ostust teoks teha. Ilmselt Tallinnas seesuguseid ei müüdud, miks muidu suutsin teenitud raha nii kaua puutumatuna hoida. 

Sõitsime öörongiga. Meil olid neljased kupeed. Mina magasin üleval. See polnud päris turismireis, vaid külastati ka mingit vene muusikakooli, kuid vaba aega jäi siiski piisavalt.

Mäletan, et elasime kusagil kohalikul Lasnamäel, kõledas ja koledas paigas, vist mingis ühikas, kuhu tuli trolliga tohutult pikalt loksuda. Kuid seegi ebamugavus ei võtnud reisilusti vähemaks. 

Ühel päeval Gostinõi Dvoril see siis juhtuski. Kaubamajas oli tohutu trügimine. Mind muljuti igast küljest, vaevu suutsin ema varrukast kinni hoida ja mitte ära kaduda. Viimaks saime veidi hingamisruumi ja peagi nägime ka poodi, kus parasjagu müügil... mustad kingad! Võtsime aga ausate nõukogude inimeste kombel pidulikku sappa ning lõpuks jõudis järg ka meieni. Kingad olid kallid. Seitsekümmend rubla! Ema pidi poole juurde panema.

Kassas selgus aga kibe tõde- mu rahakott oli läinud! Seda see trügimine siis eelnevalt tähendaski. Need olid vargad, kes ummikut teeseldes väikese tüdruku rahakoti omastasid! Tumepunase, krokodillinahast, isegi see on mul täpselt meeles! Te ei kujuta ette, mida tundsin. Minu esimene omateenitud raha...

Ema ostis need kingad mulle ise. Kibe tunne saatis aga mind veel pikka aega. Miks ma ei olnud valvsam, miks hoidsin rahakotti suures kotis, kuhu oli lihtne ligi pääseda? Aga ma ju aimanudki!

Vähemalt tuli sellest lugu, mida täna meenutada.

Ära plära

 Ilmutan küll tublidust märksa vähem, kui päris aasta alguses, aga pole viga. Pean oma asju õppima veelgi paremini planeerima. Tunnen end praegu olevat päris heas arengufaasis.

Üks lause, mille uusaastalubaduste listi veidike hiljem lisasin, on "ära plära". Piir, mil jutust saab plära, on õhkõrn. Mina seda hästi ei tunneta. Vahel on nii mõnus telefonitsi või ehk ka külas olles erinevaid maailma asju arutada. Aga kas olete tähele pannud, et vestlus, mis algselt tundub kosutav ning ergastav, võib hakata mingil hetkel tohutult väsitama. Ja siis ei suuda seda enam lõpetada. See pole muide üldse seotud vestluspartneri toreduse või mitte-toredusega (tüütutega ei jaksa ma väga üldse vestelda). Kui ma oskaksin kaugelt enne seda, kui letargia ja suutmatus peale tulevad, kõne rõõmsalt lõpetada või külast koju minna, oleks kõik hästi. Külalisega, kes peale toredat õhtut veel üht-teist heietades lahkuda ei soovi, on muidugi keerukam.

Aga keskendun ikkagi eelkõige iseendale. Miks ma kaldun vahel plärama? Miks ei taju ma piiri, kus on kõik oluline selleks korraks öeldud? Äkki on küsimus jällegi enesehinnangus? Äkki ootan alateadlikult, et hoopis teine lõpetaks kõne või kohtumise? Võibolla on mul piinlik tõmmata järsku piiri ja minema kõndida? Ma ei tea!

Igatahes pean olema valvel. Me vajame inimesi enda kõrvale, kuid pikad, sisutud või vaid paari erinevat mõtet kordavad jutuajamised, eriti need, mis mitte kuhugi välja ei vii, on ilmselgelt tohutud ressursi raiskajad. Võin olla peale sääraseid dialooge (või monolooge) päris teovõimetu. Aga ometi tulen alles nüüd selle lihtsa asja peale- ära plära! Jah, mina, lobamokk.

Olen jube hea kummivenitaja. Tegelikult saab inimese kõnest väga hästi aru, kui ta tahab lõpetada. Teraapias panen näiteks viimaste lausete ajal vaikselt asju kokku. Asetan pastaka pinalisse, võtan märkmepaberi aluselt ja sätin selle kliendikausta. See kõik annab inimesele sõnumi, et aeg hakkab selleks korraks otsa saama. 

Miks ma sedasama taktikat siis sõpradega-tuttavatega plärasse langedes ei kasuta? Kõik saaksid ju aru ja aitaksid peatsele tšau-ütlemisele omalt poolt kaasa. Äkki on siis, kui oled juba piiri ületanud,  nagu joodikul, kes jälle tsüklisse sööstab- et enam pole midagi teha? Ja siis tiksudki kogu oma toreduses telefoni otsas või võtad külas olles veel mõne lonksukese veini. Ei lähe ära, mkmm!

Mulle tundub, et "ära plära" on hea lause. See sisaldab uskumatult palju. Tõtt öelda- puhas motivaator tegusamale elule!

Muinasjutumees

 Meenub üks lugu.

Vestlesin internetis kellegagi, kes esitles end ilusa, targa ja edukana. Illustratsiooniks olid ka mõned pildid, millele ma ei pööranud erilist tähelepanu. Tundus olevat igati usaldusväärne vestluspartner. Kirjaoskaja samuti. Märkas, tunnustas, oli huvitatud. 

Ühel hetkel aga küsis ta, kas ma muinasjutte usun. Sattusin algul segadusse, edasi aga arenes lugu kiiresti. Ta üritas mulle selgeks teha, et selliseid inimesi, nagu ta mulle endast maalib, ei ole olemas. Ja et mina, kergeusklik, läksin ses vestluses õnge. 

Tundsin hetkelist pettumust, siis aga hakkasin mõtlema. Kuidas ei ole olemas? On ikka! Ja just sellist inimest ma ju sooviksingi enda kõrvale leida, mitte grammigi kehvemat. Ta jutus ei tundunud ka midagi ülepakutut. Näis olevat haritud, laia silmaringiga, väärikas. Tõsi, tema poolt üles riputatud pildid rääkisid suhteliselt uhkest elamisest. Kuid nagu ütlesin, ei olnud sel minu jaoks mingit tähtsust, muigasin meheliku edevuse üle ja õigupoolest ei sirvinudki neid õieti. Mul on endalgi kõik olemas, mida vajan. 

Usun endiselt, et targad, toredad ja hakkamasaajad on päriselt olemas. Siinsamas, meie keskel. Miks ei võiks üks sattuda minuga vestlema? Ma ei leidnud tagntjärele mõeldes ühtegi “konksu”, mille otsa oleksin komistanud. Normaalne tuttavaks saamise dialoog. Muidugi oli hiljem kahju kulutatud tunni pärast, millega oleks võinud midagi targemat peale hakata. 

Toreduse ja tarkuse osas ei hakka ma selle vahejuhtumi tõttu küll allahindlust tegema. Teise hea elujärg oleks loomulikult samuti boonus, kuid mitte eesmärk omaette. Tõsi, õnnetusehunnikust siiski ei unista. 

Juurdlen nüüd selle üle, kuidas selliseid inimesi vältida, kes sääraseid imelikke mänge harrastavad. Muidugi, eks see internet ole üldse üks riski-bisnes…

Okseviirus

Nn “okseviirus” mulle ei nakka.

Küll aga triole. 

Kõige hullem okseviirus oli triol siis, kui nad olid 3-kuused. Selle viiruse tõi meile koduabiline ja asi oli niivõrd hull, et meie kõikide laste juures (nad olid korraga haiged) käis kiirabi. Oksendamisest tingitud vedelikupuudust siiski ei tuvastatud, seega võisime jääda kodusele ravile. Aga mis sa seal ikka ravid! See jubedus tuleb lihtsalt läbi põdeda! Imikutele ei tee selgeks ka, miks neil nii paha on ja mõlemast otsast kahurid purskuvad.

Teine õuduste öö oli siis, kui trio oli umbes poolteist-kaks. Sellest sündmusest mäletan vaid seda, et sättisin nad oma voodile ritta ja üritasin kausiga ümber voodi joostes parasjagu oksendavale lapsele “pihta saada”. Kuna nad aga oksendasid kõik ja vahetpidamata, tundsin end nagu mune püüdev hunt nõukaaegses elektronmängus. Too kujutletav mäng saavutas kesköö paiku enneolematu kiiruse, mistõttu kauss muutus abistavast elemendist takistavaks ja tuli mängust eemaldada. See-eest asus mängu pesumasin, mis hakkas tublit tööd vihtuma okseralliga võidu. Kaotaja oli küll ette teada ja esimeste puhaste linadeni läks pesumasinast ja kuivatist läbikäiduna mitu tundi, aga seitse vaprat masinatäit tõstsid tubli koduabilise siiski kangelase staatusesse. Ärge parem küsige, miks olin kogu ses sündmuste keerises ihuüksi! “Keegi peab ju tööl ka käima”, torkab siiani valusalt hinge. 

Rohkem sama eredaid kõhuviiruse juhtumeid ei meenu. Täna tuli aga meile taas üks omataoline külla. Nagu laulus “majast majasse astub jonn”. Nimelt olid Otto ja Ruben samas tõves üleeile ja eile. Lisann ja Loviisa, kes praegu õnnetus seisus, nendega ei kohtunud. Küll aga mina, käisin nimelt lapsi hoidmas. Ja ka Helis oli eile meil. Kõhuviirus on ju kole nakkav. Lisann, sarnaselt Rubeniga, oksendas üheksa korda. Loviisa, sarnaselt Ottoga oksendas vähem, küll aga kannatas lisaks kõhulahtisuse all. 

Karl Johann on siiani terve.

Ja mulle, nagu ütlesin, ei nakka.

Ikkagi-  vastik-vastik-vastik!

Mina, saunanaine

 Taevake, inimesed!

Ma ei oska ahju kütta! 

Asi on nimelt selles, et meil on igal pühapäeval saunapäev. Mõte saunapäevast tekitab minus mõnusa surina, sest vaadake, kui ma mõtlen saunast, hüppan ma mõttes sujuvalt üle leilile ja lõõgastusele eelnevast. Ja see eelnev on absoluutselt alati, kui välistemperatuur nulli lähedale või veelgi allapoole laskub, puhas jama. 

Ma ei saa aru, kuidas inimesed, elades puu-küttega majades, mentaalse normaalsuse piirides püsivad! Kuidas nad ei mölla ega märatse, sest nende heaolu on päevast-päeva ohus? Mul, vabandage, on teised toad siiski enam-vähem soojad- välja arvatud selle tunni jooksul, kui ma kütteruumist suitsu välja peksmiseks kõik avanevad aknad, uksed ja luugid lahti paiskan, kuna kusagil ajusopis kangastub aeglase ja kavala vingusurma kole võimalus- ning eks sauna peetakse tänapäeval ikka rohkem nišikaubaks, nimelt, mis viga oleks mul pühabaõhtuti hoopis vannis liguneda, kopsud suitsust-vingust puhtad!

Aga jah, kuna mul sellele õudusele järgnevast, ehk siis jumaliku lõõgastuse võimalusest pühapäeviti hammas verele läheb, siis ehk taipate, miks ma selle Kolgata tee nädal-nädala järel muudkui ette võtan. Tänagi. 

Korsten on külm. Äkki neil, kes igapäevaselt oma elamisi kütavad, püsib korsten soe? Või on neil muud nipid? Mina lasen soojapuhuril pool tundi enne kütmist korstajalga soojendada. Vähemaga pole mõtet oma närve rikkudagi. Peale poolt tundi on mingigi võimalus, et tekib tõmme. Seda, et tavaliselt ei teki, ei luba ma kunagi esimesena mõttesse. Esimesena sätin ma halud ilusti ahju, noh, ikka nii, et õhk nende vahelt saaks ülespoole liikuma hakata ning halgude vahele sätin hoolikalt mitu süüteklotsikest. Justnimelt, mitu! Sest siis on mingigi võimalus, et mõnest klotsikesest ehk ka haluke tuld võtab. Seda, et tavaliselt ei võta, ei lase ma esimesena mõttessegi. Ka siis mitte, kui suitsujuga tavapärast teed mööda ehk siis mu toredast ahjuuksest ehk siis uksevahest või maiteakust, esmalt õrna, vaevumärgatava vinena, seejärel aga juba tugeva kõikematva tossuna, välja pressib ning esmalt kütteruumi või majapidamisruumi või pesumasina- ja kuivatiruumi, nimetage seda kuidas tahate, kasutuskõlbmatuks muudab ja nagu sellest vähe oleks, uljalt ka tubadesse pressib!

Jaa, ma kannataksin selle ära. Südamerahuga. Kui asi sellega piirduks. Kui ta natuke tossutaks ja siis ilusa tõmbe tekitaks ja asja lõppenuks saaks lugeda. Aga inimesed, asi on selles, et viie või kümne minuti pärast on kogu kupatus kustund! 

Vaat selkohal tuleks mul tervise huvides tõmmata üll tuletõrjuja kostüüm, teate küll, ühes selle londiga maskiga, et suitsusesse kütteruumi sukelduda. Aga mul vaesekesel pole ju seda londiga maski! Ja tavaliselt on mul üll täiesti tavalised riided. Hea, kui linnariided koduriietegi vastu olen suutnud vahetada. Ja muide, olen selleks ajaks tavaliselt täiesti maruvihane! Seetõttu sukeldun ma tavaliselt oma kütte- või pesumasinaruumi- või äkki tahaksite hoopis öelda, et suitsuruumi- täiesti katmata nina ja suuga! Kedagi pole süüdistada ka. Niisiis täitsa pime viha, kuna paksu tossu sees pole näha midagi. Eks ma niikaua hoia hinge kinni kui suudan, ja siis viskan ma halgude vahele uue portsu süüteklotsikesi, ja siis ahmin pisikeste sõõmudena midagi kirbet ja tunnen, et see pole mu hingamiselundkonnale üldse normaalne, mõelda vaid, koroona-aeg ja puha! Noh, ja siis hingeldan hiljem jupp aega kui kala kuival, sest kujutlusvõime on mul samuti ergas.

Ausalt, ma ei taipa, kuidas mõni suudab sel viisil halud põlema saada, et ta nende vahel mingeid põlevaid ajalehti sopsutab! Ma ühekorra Muhus proovisin sel viisil, kui süüteklotsikesed otsa said. Olin poole tunni pärast täiesti endast väljas ja ükski halg polnud isegi veidike pruunistunud, saate aru! Viskasin kogu kupatuse kus see ja teine ning kihutasin Liiva poodi oma klotsikeste järgi. Ilma nendeta loobuksin nii saunast, kui... noh, sõidaks linna!

Aga näe, mõne inimese käes edeneb ka ilmvõimatu missioon.

Eks minagi saan lõpuks ikka tõmbe käima. Tõsi, toatemperatuur on selleks ajaks õuelähedane, sest ega ma uksi, aknaid ja luuke enne kinni tõmba, kui asi kindel. Aga võit jääb loomulikult (tavaliselt) mulle. 

Praegugi nuusutan oma kõrbelõhnaseid juukseid, need võtavad igasuguse leha kõige kergemini külge ja mõtlen, kas kogu asi ikka on vaeva väärt. Puuküttega saun olevat ikka see päris, vähemalt seegi lohutus jääb kogu piina juures püsima. Kunagi sai elektrikeris seetõttu väljagi visatud, seisis teine puu-oma kõrval, nii igaks juhuks. Äkki praegu paneks salaja hoopis selle? Kuidagi minulikum ehk? Jõukohasem?

Samas, küllap see rohkem-päris-tunne hoiabki mind meie pühapäevaste traditsioonide juures. Pluss veidi ka mõte laval istumisest ja jumalikust lõõgustusest. Noh, kui kopsud tahma täis, siis see viimane siiski vähem...

Igatahes tunnen, et mu saunanaise-võimed on vägagi piiratud. Ahi paiskab selle mulle iganädalaselt ja väga halastamatult otse näkku. 

Nuusutan ja noogutan.

Triibud

Ma ei tohi astuda triipude peale

ainult vahele

Harva läheb normaalkõnd

nii ladusalt

üle triipude,

et vaid kõnnid

ja naudid.

Tavaliselt on triipude vahe

poolteist sammu

või muu

ebanormaalne üksus

ning on

võimatu tavapärase kõnnakuga

triibule astumist

vältida! Eks siis

kalpsan,

ise piiludes,

ega keegi ei näe,

mis liigutustega liginen. 

Oma kiiksudest tervenemine

ei tule muidugi

kõne allagi…

Vesi-sulpsti

 Veetsin täna õhtul paar tundi koos lapselaste, 3-aastase Otto ja 1,5-aastase Rubeniga. 

Meil on siin Veskimöldres nende väikeste poistega oma traditsioon, mille nimi on “vesi-sulpsti”. Nimelt voolab Veskimöldre uuest osast läbi Pääsküla jõgi, (mis, jätke meelde, suubub üsna sealkandis Vääna jõkke, et üheskoos Vääna jõe nime all merre voolata!) ja üle Pääsküla jõe (enne Vääna jõkke suubumist) on ehitatud mitu jalakäijate silda, mis tähendab, et kogu jõeäär on “viis pluss” korda tehtud- ikka selleks, et meie saaksime käia “vesi-sulpsti!”  tegemas. Lihtne, mis?

Täna oli “vesi-sulpsti” pisut teisiti. Esiteks juba seetõttu, et sõitsime sinna autoga. Noh, tavaliselt jalutame. Aga teiseks- “vesi-sulpsti” juures oli politseiauto! 

Näidake mulle väikest poissi, kellele ei lähe politseiauto sugugi korda! Meie omadel oli lausa pidupäev! Khmm, muidugi, kui selgus miks too auto seal seisis, ei tundnud mina isiklikult küll enam mingit pidupäeva-tunnet. Võibolla tundis seda minu asemel too mees, kes meie “vesi-sulpsti” sillal magas- aga siis oli juba hilja. Otto ja Ruben hõikasid joodikut valvavaile politsenikele rõõmsa “tere” ja ei pannud sugugi pahaks, et meid sel korral seal sillal veidi rohkem oli. Teised olid muide kiirabi-ootel, juhuks, kui pidupäevaline mingi muu meelemürgi ajel sillale uinakule oli viskunud. 

Otto ja Ruben ei kavatsenudki lahkuda. Üheskoos demonstreeriti politseinikele erisuuruste kivide sillalt vetteviskamisel tekkivat “vesi-sulpstit” ja rõõmuga võeti vastu ka mundrimeeste kiitus visete perfektsuse üle. Ainult mina kõõritasin aeg-ajalt pisut häiritult magajat, kes ei liigutanud oimugi. 

Ja siis saabus kiirabiauto! Õnn kahekordistus! Poiste silmad olid kui tõllarattad! Siin, “vesi-sulpsti” sillal säärane etendus! Autost väljus kaks otsustavat punases pükskostüümis daami, üks neist kükitas uinakumehe kõrvale ja raputas toda pisut tugevamalt, kui politseinikud ilmselt olid söendanud. Oh sa poiss, kui too tüüp end viimaks üles ajas, oli see vast vaatepilt! Ta oli ligi kahe meetri pikkune, kõikus veidi oma kōrguse käes, aga muud polnud tal häda kedagist. Küllap viin võttis mõneks ajaks jalad alt...

On ikka erinevad elud, mõtlesin isekeskis, kui end viimaks minekule asutasime.

Kaks pisipoissi, kes tulid sillalt kivikesi vette loopima. Mannela ehk vanaemakene, kes tundis end olukorrast ilmselgelt häirituna. Politseinikud, kes tegid oma valvekorra ajal tavalist tööd. Kiirabitöötajad, kellest oli kaugele näha sellise olukorra igapäevasust. Ja viimaks peakangelane, liigselt alkoholi pruukinud vägilane. 

Seal me siis korra kohtusime. Igaüks omas elemendis. Omas elus. Omas tähtsuses...

Mis toimub, Maris?

 Kui ma Kosmose ristmikul minu ees pidurdanud autole otsa sõitsin, ei tundnud ma korraga iseennast ära. Olin nagu võõras naine enese kehas. Mu reaktsioon kiljatusest ja paugust kuni asja teadvustamiseni käis otsekui kellegi teise meelte läbi. Mina ise vaatasin end justkui kõrvalt ja vangutasin pead. 

Kui pauk ära käis, ronis see minu kehas naine autost välja. Vähe jäi puudu möödasõitva trammi täiendusest niigi silmaga nähtavatele kahjudele. Järsult avanenud autoukse mahasõitmine oli nimelt sekundi murdosa küsimus. Aga see minu kehas naine ei teinud säärast pisiasja õieti märkamagi.

Mis aga järgnes, ei jäänud tallegi tähele panemata. Nimelt oli ta unustanud, et juhul, kui auto käigukang asetseb D ehk drive-asendis, tunneb auto vastupandamatut soovi hakata liikuma, hoolimata sellest, kas driver ehk juht ka ise esiistmel eksisteerib. Nagu mainisin, väljus minu kehas naine masinast, riskides küll ukse mahasõiduga trammi poolt, mis jäi õnneks toimumata, kuid mitte arvestades iseliikuva sõiduvahendiga. Ja vaat see enam õnneks ei läinud. 

Nii mina, kui minu kehas naine vaatasime õudusega pealt, kuidas drive-asendis iseliikur ühe korra veel tollele kaubikule otsa põrutab. Iseteadliku elegantsiga. Aeglaselt, kuid otsustavalt. 

Seejärel haarasin ohjad. Meil pole siin mingi robotite ajastu! Sisenesin iseendasse, too otsustusvõimetu daam haihtus mu teadvusest hetkega. Vajutasin pidurit, haarasin rooli ja lükkasin käigukangi jõuliselt P ehk parking-asendisse. 

Seejärel väljusin väärikalt autost, heitsime kannatada saanud väikekaubiku juhiga tolle minu kehas olnud blondiini üle veidike nalja, jõudsime mu süüs kokkuleppele, vahetasime edasiseks suhtlemiseks telefoninumbrid ning läksime laiali. Seda, et oleksin enne oma autosse jõudmist äärepealt trammi alla jäänud, mainin vaid mokaotsast. Eks minagi ole inimene ja sündmusest raputatud. 

Hoia kindlalt rooli, vajuta õigeaegselt pidurit ja säti käigukang vajadusel parking-asendisse- see peaks olema lausa elu moto! Mingid otsustusvõimetud daamid kusagilt pseudomina ajusfääridest on aga nagu kanad, ma ütlen. Sebivad tühja ja purustavad tõsiste tööinimeste autosid. Selliseid ei saa rooli lasta. Mis toimub, Maris? 

Põgenik

Ah et mis siis ikkagi juhtus? 

Nüüd, kus kõik on lahenenud, võin selgitada küll!

Ühesõnaga- kaks rotti oli meil juba lemmikloomadena olemas, kui tüdrukud märkasid, et samast pesakonnast on järel veel üksainus õeke. Kiiresti peeti Jossiga läbirääkimised, et poiss endalegi loomakest nõuaks ja vaene üksi pessajäänud rotike meile elama asuks. Joss nõustus vaid selle klausliga, et ei peaks puuri puhastama. Niisiis tegelikult nõudsid tüdrukud enesele kolmandat rotti ja mina mõtlesin- läks trumm, mingu ka pulgad...

Algul paistis kõik normaalselt minevat. Lepiti V-ga kokku ja toodigi loomake majja. Siis aga ilmnes esimene “aga”. Õed olid nädalaga kolmanda sõsara ära unustanud! Nad ei võtnud teda omaks! Ründasid! Pidime uustulnuka nendest eraldama. Aga kuhu? 

V. ei olnud enam abivalmis, seega pidin ise ohjad haarama. Viisin loomakese tüdrukute pisarate saatel kasvataja juurde tagasi. Leppisime kokku, et toon ta uuesti meile, kui oleme leidnud lisapuuri ja saame hakata teda rahulikult ja korrapäraselt õekestega kokku harjutama. 

Järgmisel päeval saimegi lisapuuri. Millegipärast arvasin, et nüüdsest on lemmikud minu mure- kuigi olime rangelt kokku leppinud, et roti-teemaga tegeleb täiskasvanuist ainult V.- ja sõitsin ise kolmandat rotikest uuesti koju tooma. See oli suur viga! 

Panin looma kingakarpi, mille kaanele olid uuristatud õhuaugud. Ühtäkki märkasin aga, et loom on karbist väljas! Jalutab autoistmel! Püüdsin teda rooli tagant krabada, aga ebaõnnestunult. Viuhh- ja läinud ta oligi!

Niisiis- mul oli rott autos lahti. Kusagil. 

Jõudsin koju ja kupatasin lapsed otsima. Õige pea selgus, et rotike oli roninud pedaalide juures asuvast avausest sisse ja pesitses nüüd kusagil esipaneeli all. Ja ega ta sealt enam vabatahtlikult välja ei tulnud. Mkmm. Meelitasid nad mis meelitasid, korra vilksatas, siis jälle kadus. 

Minus tõstis tasapisi pead paanika. Rott autos ei olnud just ülemäära atraktiivne väljavaade. Pigem niruvõitu. 

Väljas oli miinus viisteist kraadi. Olin sõitnud garaaži. Mul polnud mingit tahtmist äsja emme juurest eemaldatud hirmunud loomakest surnuks külmetada. Lisaks aga tekitas mu elav kujutlusvõime pilte katkinäritud elektrijuhtmetest, voolikutest ja muudest autole elutähtsatest organitest, samuti kolme-neljakohalistest arvetest, mis nende likvideerimiseks väljastatud...

Kell lähenes südaööle. Rott ei olnud end kätte andnud. Lastel oli järgmisel hommikul taas algamas kool. Neil tuli kiiremas korras voodisse minna. Tundsin korraga selgelt, et midagi minus murdub. Et ma enam ei jaksa. Et see mäng käib liiga kõrgelt üle mu pea.

Puhkesin lörinal nutma.

Lapsed on mind üliharva nutmas näinud. Kui üldse. Nüüd siis nägid ja ega see neile kerge ei olnud. Nutsin kohe pikalt ja südamest. Vahepeal saabus öö, suigatasin ja nutsin edasi. Piirasin paar korda öö jooksul ka ise auto juures rotti, aga asjatult. Hommiku saabudes olin roidunud ja paistes silmadega. See oli õudne tunne. 

Et oma jutuga mitte liiga pikaks minna, ütlen vaid, et päev oli sama lootusetu, kui öögi. V. tuli niipaljuks appi, et tõi Bauhofist lõksu, mis on kui pikk puur ja mille uks lajatab roti seljatagant kinni just hetkel, kui ta konksu otsast maiust võtma küünitab. Teate, rott ei läinud selle lõksu ligidalegi! Olin väga tujust ära. 

Lahendus saabus alles päris õhtul. Ligi 24 tundi hiljem. Olin siis parasjagu jalutamas ja saadud sõnum tuli kui uusaastasoov! Head uut aastat! Head roti aastat! 

Rott oli viimaks tabatud! 

Tüdrukutel oli see ühtäkki õnnestunud. Napilt, nagu hiljem selgus. Aga mis vahet sel enam! Igatahes on rotike nüüd kodus ja kujutage ette- juba õdedega äragi harjunud!

Mina aga istun nüüdsest iga päev autosse mõttega- küll on hea, et siin pole rotti! Ja et kõik juhtmed ja voolikud jäid samuti terveks. 

Lugu Muhust

 Mul on Muhus uus töömees. Õigemini lausa kaks, aga üks teeb rohkem. Teine hoiab rohkem silma peal. 

Sain täna selle mehega, kes teeb rohkem, tuttavaks. Tundus väga tore. Ta küsis muuhulgas, kas mul kõrgharidus on ja saanud jaatava vastuse, küsis, kas tunnen, et olen seetõttu nendest parem, kel pole. Oot, mis mõttes? Tuli välja, et ta on linnameestele ehitades säärast suhtumist mõneti kogenud. Arutasime veidi selle asja üle. 

Ja siis rääkis ta mulle toreda loo:

Ta olla mu köögiseinast naelu välja tõmmanud, kõrvaltubade uksed olid kinni teibitud, aga korraga pani ühe suure naela väljatõmbamine seinapalgi nii värisema, et kõrvaltoas kukkus midagi kildudeks. Esmalt mõelnud ta, et las olla. Siis aga hakanud kripeldama. Oli olnud pime, ta oli juba koju minemas, aga otsustas siiski vaadata, misasi see ometi purunes. Lükkas siis tasakesi ukse teibist lahti- ja mis ta näeb: üks pilt vedeleb põrandal kildude sees. Tõstab pildi üles, loeb alläärest: “Seda tegin Mina sinu eest!” Vaesel noormehel tõusis külm higi otsaette. Mu maja tundus korraga nõiduslik ja jube. 

Tegu oli okaskrooniga Jeesuse pildiga. “Seda tegin Mina sinu eest”- kannatasin ja surin ristisurma, et sina saaksid päästetud... 

Korraks olevat hiljem ka piibli-variant laual olnud. Too noorem töömees olla lausa sellelt teiselt küsinud, et mis ta arvab, kas see võib olla mingi piibli-teema ja kas mina olen äkitselt usklik? Teine oli kiirelt lohutanud, et oh ei, selle võimaluse välistab ta täielikult! 😁

Igatahes saime asjale lahenduse. Siinkohal luges siirus. Ja ma ausõna tundsin, et pole oma teadmiste ja ja usu tõttu grammigi parem. 

Mäesuusatamine

 Esimest korda panin mäesuusad alla umbes kahekümne viie aastaselt. Helis oli siis kuskil viiene. Tean seda seetõttu, et Helise toonase sõbra pere harrastas mäesuusa-sporti täies koosseisus ja kuna nende eluviis ja tarbimisharjumused mulle, noorele plikaohtu naisele suureks eeskujuks olid, pidin minagi ilmtingimata mäesuusaspordiga sinasõpruse sõlmima. Teadmata, mida see õigupoolest tähendab. 

Jäin muidugi oma uue hobiga hoobilt üksi- või noh, hiljem olime selles Helisega kahekesi. Õnneks said mu õde ja vend umbes samal ajal samuti suusapisikust nakatatud. 

Elu esimene nõlvalt laskumine toimus Kuutsemäel. Ma ei saa siiani väga hästi aru, mis valemiga sain tõstukile, mis valemiga sain mäkke ja mis valemiga suutsin sealt elusana alla põrutada. Point on selles, et kui ikka pidurdada ei oska ja oma keha piisavalt hästi ei valitse, võid saada kiirlaskumise maailmameistriks- ainult karta on, et postuumselt. Pidurdamiseks on mäejalamil tavaliselt ikkagi piiratud ala. Kui pidurdada ei oska, sõidad raginaga aeda või majja või rahvahulka või tont teab kuhu...

Ma ei piirdunud iseendaga. Kui sõitudel, mis tänaseks mu mälust (ilmse traumaatilisuse tõttu) kustunud, juba enam-vähem püsti jäin, viisin otsemaid ka Helise tõstukiga mäele. Mu meeles mõlgub sellest kaks jubedat mälupilti. Esimene- Helis-sööstlaskuja laskub esmapilgul ideaalses konditsioonis, ühes tükis ja kohutava kiirusega pidurdusalale, sealt edasi raginaga läbi tõstuki järjekorra ja ühtlasi üle ootajate suuskade, raksaki! ala piirdeks olevasse võrkaeda. Teine- Helis-sööstlaskuja laskub diagonaalis suusaliftide alt, napilt rahuliku ülessõitja eest läbi ja kaob minu hüsteerilise huilge saatel (ei, see polnud braavo-hüüe!) peadpidi teisel pool rada asuvasse võpsikusse. 

Jätkem nüüd need kaks mälupilti ja managem ette kolmas. Niisiis, õnneks taipasin, et pean Helist pisut õpetama. Et muidu mu närv ei pea vastu. Jajaa, muidugi ma ei osanud õieti isegi sõita, aga... ma võtsin Helise tema suuskadega oma suuskade vahele ja põrutasin taaskord täiega alla. Võite arvata, mis saab slaalomi sõitmisest, kui lapse ja teise suusapaari raskus jalge vahel takistuseks ja absoluutselt mitte kaasaaitavaks elemendiks. Eriti, kui sõiduoskus nullilähedane. Muidugi sai tõstukijärjekord taas šoki ja mõni neist tundis meid oma suuskadest üle vuhisevat. Vähemalt aeda me sel korral ei sööstnud. 

Tasapisi said aga harjutajatest meistrid. Suusatamine sai selgemaks, pidurdamine ja keha valitsemine samuti. Aga mitte päris selgeks! Mitte kohe! Appikene, kuidas tahaks praegu illustratsiooniks tuua meie juba eos ebaõnnestunud Rootsi-reisi, te naeraksite end kõveraks! Poetan vaid, et Åre, suusakuurort suhteliselt Põhja- Rootsis, võttis meid lahkelt vastu, vaatamata suusaboksi pooleksmurdunud võtmele ja tuhandele muule hädale, aitas meil lahkelt suusad välja ja esimesel päeval kihutasime tänutäheks esimese ettejuhtuva tõstukiga üles, märkamata, et mägi, mida vallutama püüdsime hakata, koosneb vaid mustadest nõlvadest, mistõttu kogu järgneva päeva tegelesime sellest suusad kaenlas, jalgsi allatulekuga, kuna hindasin seda, kui mitte enesele, siis lapsele eluohtlikuks. Juba see tõik peaks tegema valvsaks- pusserdasin üksi endale teadmatus valdkonnas.  Teisel Åre-reisil tegelesime juba usinamalt ka suusatamisega, sealhulgas igat värvi laskumised...

Aga jah, minu visadus ja hambad ristis raskustele vastuminek- koos lapsega- nõuaks pōhjalikku analüüsivat kirjapanekut. Enam ma nii julge ja põikpäine ei ole. Oli see soov näidata, et saan hakkama? Soov mitte näidata, et ei saa hakkama? Miks ma kohe treenerit ei võtnud? Päris pikka aega oli nauding segunenud tohutu hirmuga...

Lõpetuseks kirjutan aga sellest, kuidas ma mõni päev tagasi Valgehobusemäel oma lemmik-talveala taas üles leidsin. Vähemalt kolm aastat oli viimasest korrast möödas. Ja seal ma siis ühtäkki liuglesin, täpselt nagu vanasti! Täpselt nagu siis, kui ma juba oskasin suusatada- seda hirmu-aega oli ju ikkagi lõpp-kokkuvõttes vähem, ehk paar aastat. Kolmikute kasvades olin juba sedavõrd küpsem, et võtsin neile õpetaja. See säästis mind tohutust närvipingest. Jah, muidugi mäletan ka nende puhul ärevaid hetki, näiteks kui Lisanni tõstukilt päästes ise sinna suuskapidi kinni jäin, jala põlvest ära väänasin ja paar nädalat suurt ei liikunud. Aga see tegevus polnud enam hirmust kantud, oli lihtsalt õnnetus.

 Kiirus ja vabadus panid taaskord mu südame põnevusest põksuma, adrenaliin vallandus üle kogu keha. Tahaks veel ja veel seda laskumise-tunnet! Palun kiiremini, hoogsamalt! Nii võtsingi järk-järgult ette ka triki-sportlastele mõeldud nõlvad, tõsi, mitte kõige ohtlikemast kohtadest. Päike sillerdas üle Kõrvemaa metsade. Hea oli mitte millelegi mõelda. Ilus oli olla.