Seal üleval oligi tõotatud maa...
Puutumata loodus on küll mõnus, kuid selle puutumatuse vahel looklevad hooldatud teed ja rajakesed on samuti mõnusad. Viidad ühe või teise sihtpunkti kilometraažiga annavad sihitu ekslemise asemel eelise sportlikule energiale.
Värske mäestikuõhk,
rahus rohetavad kõrged ja jämedad kuused, peegelsiledad jahedad mägijärvekesed,
kusagil teeraja kõrval üles-alla hüpleva mägiojakese rahutu vulin, lummavad
vaated ja piiritu vabadusetunne- ühesõnaga kõik see, mille järele mu hing
hommikul ihkas, on nüüd kuhjaga täidetud!
Hetk enne
allatulekut seisin kaljuserval üsna pilvepiiril. Minuga vaatas tõtt üks suur ja
targa pilguga vares. “Veab sul, lind- sinu jaoks ei ole ju allatulekut”, ütlesin talle mõttes, “on
vaid lõputu liuglemine mägede ja merede kohal”.
“Aga sina,
inimene, lähed alla, viskad jalad seinale ja valmistad endale tassi kuuma teed,”
kuulsin teda vastamas enne, kui ta tuule tiibadesse haaras ning väärikalt
liueldes allpool laiuvasse võpsikusse kadus.
Siin ma nüüd
olen, teetass peos, läpakas põlvedel, pea mõtteid täis. Pole paha.
Õues sajab taas
päris tihedat vihma. Kõige kaugemal asuv mägi hakkab jälle uttu haihtuma.
Tegelikult on
siin akna all päris mõnus istuda, väsinud jalad sooja teki sisse keeratud...