Esmaspäev, 18. juuni 2018

Vihmade vahel...

See, et mägedesse matkama läksin, oli lihtsalt ülivõrdes geniaalne otsus!
Seal üleval oligi tõotatud maa...
Puutumata loodus on küll mõnus, kuid selle puutumatuse vahel looklevad hooldatud teed ja rajakesed on samuti mõnusad. Viidad ühe või teise sihtpunkti kilometraažiga annavad sihitu ekslemise asemel eelise sportlikule energiale.
Värske mäestikuõhk, rahus rohetavad kõrged ja jämedad kuused, peegelsiledad jahedad mägijärvekesed, kusagil teeraja kõrval üles-alla hüpleva mägiojakese rahutu vulin, lummavad vaated ja piiritu vabadusetunne- ühesõnaga kõik see, mille järele mu hing hommikul ihkas, on nüüd kuhjaga täidetud!
Hetk enne allatulekut seisin kaljuserval üsna pilvepiiril. Minuga vaatas tõtt üks suur ja targa pilguga vares. “Veab sul, lind- sinu jaoks ei ole ju allatulekut”, ütlesin talle mõttes, “on vaid lõputu liuglemine mägede ja merede kohal”.
“Aga sina, inimene, lähed alla, viskad jalad seinale ja valmistad endale tassi kuuma teed,” kuulsin teda vastamas enne, kui ta tuule tiibadesse haaras ning väärikalt liueldes allpool laiuvasse võpsikusse kadus.
Siin ma nüüd olen, teetass peos, läpakas põlvedel, pea mõtteid täis. Pole paha.
Õues sajab taas päris tihedat vihma. Kõige kaugemal asuv mägi hakkab jälle uttu haihtuma.

Tegelikult on siin akna all päris mõnus istuda, väsinud jalad sooja teki sisse keeratud...

Heaolu vihma ajal

Istun praegu oma väikeses Bergeni külaliskorteris. Mu ees on maast laeni aken vaatega fjordile ja sadamale, pilk üle õla lisab aga vaatevälja tohutu müürina kõrguva mäeaheliku. Taamal oleksid väikesed valged punaste katustega majad korraldanud otsekui võistluse, kes neist end kõige kõrgemale tippu suudab istutada. Võitjagi on pidanud tubli neljandikuga mäe kõrgusest alla andma, teised toredad veidi allpool otsekui toetaks teda riburadapidi. Vaade on sealt kindlasti vägev, kuid kes teab, kuidas maa-ühendusega lugu on.
Sajab. Ja mu tuju on natuke nukker.
Kõige kaugem mägi on mattunud täiesti udupilve alla. All sisehoovis on perfektne, aga täiesti tühi mänguväljak. Ei ainsatki last, ka noil päevil, mil päike paistis.
Sama tunne oli eile kirikus. Kirik on läbi viinud tohutud uuendused, jumalateenistus meenutab pisut talk-show’d, mõistan, ajaga tuleb kaasas käia. Aga inimesi see juurde ei too.
Midagi on valesti, aga ma ei saa aru, mis täpselt. Äkki mu enese juures?
Naudin väga põhjamaade romaanide karget stiili. Jah, enamus neist kirjeldab sajanditetagust karmi ja kasinat elu, ürgse looduse stiihiat, näljaste kiskjate ja inimestevahelisi võitlusi mäekurudes, kus viimased tihtilugu allagi pidid vanduma või üle noatera pääsesid. Ka tänapäeva kontekstis täiesti mõeldamatuid moraalireegleid, kiriku võimu lihtinimese mõtete ja tegude üle, tõsiseid siseheitlusi, pattulangemist, süüdimõistmist või andekssaamist. Ehedaid tundeid- armastust, viha, kadedust, suuremeelsust. Hirmunud südame tukseid, vaeva, higi ja soola pisaraid, aga ka õnnistatuse tunnet, helgust, ürgset nais- või meesenergiat, väge, kirge, sitkust, visadust, hingetarkust, pühadust...
Muidugi ei ole kõik ülalkirjeldatu pärisellu igatsemist väärt ja mõjub norra kontekstis ehk ülekohtuseltki, sest siin ju ilus, puhas ja hea. Mida aga siiski sealt kaugest ajaloost läbi kirjanike sule kaasa võtaksin, on just see killuke ehedat mõru maitset, mis tänapäevases elus täielikult puudub. Kusjuures mulle tundub, et pole ka täiuslikku magusat. Seda põldmarja, muraka või metsmaasika oma, millest kumab kas kargust, mõrksust või kibedust. On vaid suhkruasendaja moodi lääge magus, mida tahaks küll veel ja veel, aga mis ei kosuta, ei täida ja ei ole päris.
Vihm ei taandu. Aga ma ei taha enam oodata. Plaanisin täna matkata ühest mäetipust teiseni. See võtvat viis tundi. Mul ei ole küll keepi ega vastavaid jalanõusid, aga tunnen, et pean siiski minema- korrakski välja sest mugavustsoonist, elustandardist, kust pärineb millegipärast kõige enam teraapiakliente...


Aiad

Mulle meeldivad mu kaks aeda. Olles teineteisest niivõrd erinevad, on need mõlemad mulle ometi ühtedeks armsamatest turvapaikadest.
Ütlen linnakodu aed, mõtlen tamme, seda kaunist kaharat puud, mis kunagi majaehituse käigus vaat et maha oleks võetud. Täna ei kujuta ettegi, mida teeksime ilma tema laiaharulise võrata, mis pakub kaitset nii palava päikese, kui möödujate uudishimulike pilkude eest. Kuna ta alumised oksad ulatuvad vaat et maani, avaneb suviti elutoa suurest aknast vaade otsekui veel ühte rohelisse tuppa, mis on teraapia iseenesest! Talvel on tamm raagus ja niigi vähest päevavalgust kinni ei pea.
Leonardo künkal (künkal, kus see tore loom armastas kuningliku seisakuga oma valdusi üle vaadata) laiutab nüüd roosist kibuvitsaks muundunud eluterve põõsas, moodustades kõrvalasuva iileksi läikivate lehtedega samuti varjupakkuva ansambli. Aknaääri palistavad sõnajalad ei hooli aga mingist koostööst, vaid sõidavad kukerpuule mõnuga sisse, vajades piiride seadmiseks veidi karmimat minupoolset kätt.
Naljakas, aga meie aial on kaks esikülge. Nimelt oli mu sooviks rajada autode sissesõit ja ühtlasi peauks päikesevaesesse põhjasuunda, mitte loojangu-läände, nagu üldine ehitusplaan ette nägi. Nurgakrundi puhul oli selline muutus võimalik. Suurem õueala jäi, nagu naaberaedadegi puhul, maja suhtes itta.
Olen oma privaatsustaotlusega tüüpiline eestlane. Ma ei tea, mida täna teeksin, kui me poleks kuusteist aastat tagasi oma õuetagust aiaäärt hõbekuuskedega palistanud! Mäletan, kuidas nende seitsme iluduse istutamise ajal peatus me kõrval üks auto ning keegi teadja-naine manitses puid mitte nii tiheda vahega asetama. Kaevasimegi, keeled vestil, augud ümber ja nagu hiljem selgus, oli naisel tuline õigus! Tänaseks suureks kasvanud puud varjavad, kaotamata oma ilu ka üksikute isenditena, kenasti hoovis toimuva.
Täpselt me krundi kirdenurgas on tagasihoidliku, kuid väärika koha saanud valge sirel. Aeg, mil too õitseb, on minu jaoks eriline. Kevad on üldse eriline, märkides ühest küljest taassündi, oodi elule, rõõmu ja jaatust, teisalt aga ka igavikulisust. Võtame või mu kalli vanaema pojengid, mis sireli läheduses aasta aasta järel õide puhkevad, taaselustades mälestusi ühest teisest aiast, mida enam aastaid olemaski ei ole, millel on aga ometi tohutu tähendus minu lapsepõlve vaatevinklist. Luuleliselt võib öelda, et olen “lillesidemega ühte köitnud aiad, kodud ja mälestused...”

Muhu aed on hoopis teistsugune. Rootsis oli kunagi üks populaarne laul “Jag trivs bäst i öppna landskap” (Tunnen end kõige paremini “avatud maastikul”). Jah, tõlkisin selle pealkirja sõna-sõnalt, kuna just avatus, avarus, ruumirohkus, vahemaa, silmapiir, põllud ja meri on terminid, mis kõik riivamisi puudutavad ka mu armsat Muhu aeda.
Ütlen Muhu aed, mõtlen õunapuudega palistatud tohutut muruplatsi. Mõtlen laste jooksusammude müdinat, mõtlen kaja, mis tekib mu üle-platsi hüüdest. Mõtlen pikaliasendile murul ja lennukite tekitatud valgetele risti-põiki triipudele sinises taevas. Mõtlen soolakale mereõhule, millele tuulepuhang lisab tsipake põllult tulevat sõnnikulehka. Kõik on parajalt kaugel. Midagi pole üleliia. Mul on õhku ja iseseisvust. Ja maasikaid...

On veel kolmaski aed, mis küll minu ei ole, kuid mind mõneti siiski mõjutab. Mu vanaema kunagise kodutalu, praeguse vanemate suvekodu aed, mis asub Lahemaa rahvuspargi Ohepalu kaitsealal, otse põlismetsa ääres. Pimeduses tundub too mets otsekui mühav müür, tekitades pisut kõhedust, aukartust ja ütleme otse, hirmugi. Kui Valdur Mikita end mööda metsi konnates koduselt tunneb, siis minule kangastub esmalt ikka karu, kes naabri mesipuu seljas metsa viis. Ja veel mõni troll... Ähh, veeretasingi kohe jutu aiast metsa!
Ütlen Kõnnu aed, mõtlen kuuske, seda varemete vahel kasvavat väekat puud. Mõtlen jalgvärava kõrval kasvavaid “murtud südameid”, mis olevat sealsamas olnud “juba siis”. Ajaloost on kergem kinni hakata just Kõnnu kaudu. Kui veel kõiki neid legende kuuleksite...

Suvel tahaks igale poole jõuda ja igal pool lihtsalt olla. Suvi on õnnistusaeg, mil looduse pale on keeratud inimese poole. Oh, kuidas see mulle meeldib! Eriti mu kallites kodudes.