Teisipäev, 30. juuni 2015

Mõtteid lahutusest

Loen üsna palju perekonda ja lapsi puudutavaid artikleid. Viimasel ajal on mind sügavalt hakanud häirima trend kirjutada lahutusest kui täiesti normaalsest nähtusest.
"Kuidas õnnelikult lahutada?"
"Kuidas lahutada last säästvalt?"
"Kahe kodu mudel on lapsele sobiv rahumeelsete lahkuminekute korral." Jne. Jne.
Lisaks sellele on tänavale üles riputatud plakatid "ära ela oma lahkumineku valu välja lapse peal."
See viimane on kahtlemata õige...
Aga- miks ei kirjutata sellest, et lahutus ei ole tegelikult okei? Et see valu ei ole ka okei!
Miks ei kirjutata, et lahutus on üks sandistavamaid elukriise üldse? Miks ei kirjutata, kuidas perekonda lahkuminekust päästa?
Kirjutasin oma lõputöö naise elukaarest ja selles esinevatest kriisidest. Mulle usaldas oma kriisid viiskümmend kuus naist. Neist kakskümmend kuus olid mingil eluetapil üle elanud lahutuse. Ja neist kahekümne kuuest sada protsenti märkis lahutuse oma elu kriisiks- seda ka juhul, kui nad ise olid selle algatajaks (alkohoolikute naised jne.).
Lahutus ei ole okei. Lahutus on äärmuslik lahendus. Kui kõik muu on järele proovitud.
Ma ei usu ealeski, et meist enamik pooltki proovib. Nii palju "lahkukasvamisi" ei veena mind sugugi!
Kirjutatagu edaspidi rohkem sellest, kuidas perekonda hävingust päästa. Kirjutatagu, kust saaks abi, kui mõistus otsas. Ning iseäranis toredad oleksid imelised taas-teineteiseleidmise lood.
Sellised mõtted siis täna...

Neljapäev, 25. juuni 2015

Haiglas

Sel aastal ei olnud mul mingit jaanituld. Ja polnud ka oluline. Sest selle aasta jaanid möödusid meil Lisanniga lastehaiglas.
Kõik algas juba märtsis, kui äsja atoopilise dermatiidi diagnoosi saanud Lisanni jalasäärele ilmus üks märg laik, mis ei tahtnud kuidagi paraneda. Kui aprillis Iisraelis käisime, tahtsin last Vahemere soolases vees, või veel parem, Surnumere tulisoolas ravida, aga et esimene liiga külm ja teine katkikratsitud naha jaoks põletavalt valus tundus, jäid protseduurid suhteliselt olematuks ning Eestisse naastes jätkus trall endise hooga. Ma ei ole just kõige paanilisem arstiuste kulutaja, et mitte öelda, et üldjuhul pöördun vaid äärmisel vajadusel (et mitte öelda, et tavaliselt ei pöördugi)- aga sel korral oli mu enda mõistus küll täiesti otsas. (Et perearstigi mõistus õige pea otsakorrale jõuab, seda muidugi esmasel vastuvõtul ei aimanud. Kusjuures see pole süüdistus, asi oli tõepoolest komplitseeritud, võinuks vaid veidike varem käed üles tõsta...)
Esmalt tupsutasime märga kohta briljantrohelisega. Tundus hästi aitavalt ning kui laik kena kooriku peale kasvatas, hõiskasime rahulolust ja rõõmust- kuni avastasime, et kooriku alt on kõik endistviisi kole. Järgnes antibiootikumisalv. See näitas nädalaga otsustavalt oma sobimatuse välja ning arst arvas hüvaks suukaudseid medikamente proovida. Jah, just nimelt proovida, sest kes see muidu ilma mingeid analüüse võtmata antibiootikume kirjutab! Kahed valed antibiootikumid olid, kahtlustan, aluseks ka järgnevalt toimuvale. Nüüd võeti siiski jala märjalt laigult analüüs, mis oli hea samm. Saime teada, et tolles laigus elutseb üks paha bakter.
Saime õige ravimi. Kolmanda antibiootikumi. Laps läks üle keha kärna. Nüüd kasutas V. kõrgeid tutvusi, mistõttu pääsesime praktiliselt samal (kärnaminemise) päeval nahaarsti vastuvõtule. Võeti uued analüüsid. Ühtlasi saime teada, et vedelik, mis märjast laigust eraldus, ühesõnaga jalg, mida siiani arsti soovitusel lahtiselt olime hoidnud, on tegelikult nõrgema immuunsussüsteemiga laste jaoks nakkusohtlik, aga meie laps oli niiviisi lasteaias käinud juba poolteist kuud!
Järgnesid lugematud salvid ja mähised. Märg laik taandus ajapikku.Bakterit enam ei leitud. Aga üle kere tekkus punne ja kärnasid muudkui juurde. Lõpuks haaras põletik lapse silmad ning tema laugudele tekkisid inetud kõvad koorikud. Silmatilgad leevendasid olukorda vaid veidike. Taipasin, et asi võib võtta ohtliku pöörde. Vastutan ju ikkagi mina, ema. Nädalavahetusel helistasin Lastehaigla infosse. Minu kirjelduse peale imestati, miks meid pole siiani haiglasse kirjutatud. Seda tulevat tingimata teha, kuna kodustest vahenditest sellisest seisundist väljatulekuks ei piisavat. Õnneks jõudis järgmisel päeval samale veendumusele ka perearst.
Praeguseks paraneb Lisann jõudsalt ja mina tänan Jumalat, et asi lahenes. Koduste vahenditega poleks ma tõepoolest hakkama saanud! Panen kõigile südamele- usaldage küll arste, kuid ennekõike kuulake enda südamehäält! Emasüda juba naljalt ei peta. Lisaks harige ennast, lugege, tutvuge teiste sarnaste juhtumitega. Ärge kartke kahtluse korral vaielda või täpsustust küsida. Arst võib möödapaneku korral õlgu kehitada, ema ohverdab selguse nimel pigem magamata ööd. Mina võiksin küll varsti kanda "allergoloog-nahaarst-praktikant"- rinnasilti! Järgnevalt hakkangi muide uurima, mis oli sellise ägeda nahahäda vallandumise põhjus. Sest õige allergoloogi juurde pääseme alles (hoidke nüüd pead kinni!) oktoobris! See, mis praegu toimub, on lihtsalt sümptomite allasurumine ja üldise põletiku väljaravimine. Mis on hetkel küll ainuõige ja -võimalik... samas- kui lapsele, kelle allergianäit veres oli 1260 (norm kuni 50), antakse magustoiduks lahkelt seitse suurt shokolaadikommi, paneb ikka kukalt kratsima küll.
Haiglas valitsevatest reeglitest teen aga juba varsti uue postituse!

Pühapäev, 21. juuni 2015

Kunstisaalis

Tartu Kunstimuuseumis on praegu põnev näitus "Ruum minu ümber", mis käsitleb 19-20.sajandi inerjööri kunstis. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.
See on ilus maja. Ja selles töötavad huvitavad inimesed. Mulle tundub, et too näitusepaik ongi nii kujundatud, et külastaja kaotaks hetkeks aja- ja ruumitaju ning tunneks ennastki mõneks ajaks olevat osake installatsioonist.
Sain selle tunde kätte üsna näituse lõpus. Pildid teisel ja kolmandal korrusel vaadatud, kõmpisin trepist alla, kus enne väljapääsu asub tilluke kunstipood. Sealne müüja seiras mind pisut ebamaisel pilgul ning meie vahel arenes järgmine dialoog:
Tema: "Kas te tulete ülevalt?
Mina: "Jah."
Tema: "Tavaliselt minnakse ikka alt üles."
Mina: "Mm... ma juba olin üleval, aga nüüd tulin alla."
Tema: "Nojah. Kuidas teile sobib..."
Õues pilgutasin tükk aega silmi, kas see vestlus toimus nüüd unes või ilmsi. Aga seal klaasi taga ta endiselt askeldas. Purskasin naerma.
Et ma siis ei läinudki esmalt alt üles? Tulin kohe ülevalt alla? Et nii sobis mulle paremini?
Oh seda kunsti!

Laupäev, 20. juuni 2015

Teooria ja praktika 1

Ma olen paljudes valdkondades hästi tugev. Teoorias.
Praktikas olen ilmselt valdava enamuse tasemel. Keskmine. Kahjuks.
Minu hea omadus on kompetentse näo tegemise oskus ning keskmisest kõrgem vestluskunsti valdamine, mistõttu näin ehk olukordi kontrolli all hoidva naisena. Kuid ärge laske end näilisusest eksitada!
Omaette olles läheb mul tihtilugu kõik untsu. Iseendaga valusalt silmitsi seistes pole ju maskikandmisest kasu!
Võtame näiteks lastekasvatuse. Olen teoorias ülitugev. Mul on suhteliselt kindlad põhimõtted, suudan analüüsida oma käitumismustreid, nende mõju lastele ning üldjoontes ka libastumisest hoiduda, mis teeb meie kodust loodetavasti kasvamiseks päris turvalise paiga. Ometi on hetki, mil olen ülimalt haavatav ja see kõik ei kehti. Sest ma lihtsalt ei suuda olukorda ohjata. Üks tavapärasest ämbri- situatsioonidest leiab aset noil õhtuil, mil tunnen end eriti kurnatuna, kuid triol tundub sest kõigest päris savi olevat. Loomulikult leian praegu sellest kirjutades, et neil peabki minu madalseisudest ükskõik olema- on igati ootuspärane, et laps oma loomulikku olemust ema tujudest lähtuvalt ei kujunda. Aga neil läbikukkunud õhtuil ei suuda ma sedasi mõelda. Kui keegi ikka juba kolmandat korda jalgade padinal mängutuppa jookseb, et "midagi olulist voodisse tuua"', teine kõhutühjusest härdaid sõnu poetab (mis sest et õhtusöök vaid poole tunni tagune) ning kolmas unetuse ning seoses sellega minu iganenud unepoliitika üle jaurab, lööb see minu, kes ma laste magamajäämist olulise ülepinge-leevendusena taga olen igatsenud, et oma narmendavad mina-riismed taaskord tolmustest nurgatagustest üles koukida (milleks mul on ju kord ööpäevas siiski tuline õigus, või mis?), jalust nõrgaks ja vaimust pimedaks. Meil on kokkulepe, et kaks korda keelan vaiksel häälel, kolmandal aga võin hakata riidlema, sest "ka emmel on närvid". Aga kui nad tavaliselt seda va kolmandat väldivad, siis õhtuti on neil sellestki savi, tsirkus näib jätkuvat varaste koidutundideni ning juba ma leiangi end taaskord ennastunustavalt röögatamas- et hiljem salamisi unenohinas põnnide kriimulisi põski paitada ning taaskord andeksandmist lunida...
Eile oli Loviisal kehv õhtu- uni lihtsalt ei tulnud, tee mis tahad! Mina aga tahtsin hirmsasti harjutada. Muidugi lõppes asi riiuga. Aga kui ma veidi hiljem oma endast väljamineku pärast vabandust palusin, vaatas tüdruk mulle suurisilmi otsa (sest loomulikult ei jäänud ta riidlemise peale kiiremini magama!), öeldes:"Muidugi võid sa vahel vihastada. Sa oled ju ka kõigest inimene!"
Küll ma sooviks, et see "lihtsalt inimene" suudaks jääda vähemalt emarollis tahaplaanile. Hääle tõstmine ei muuda kuigi oluliselt ta pisut hambutut olemust...

Esmaspäev, 15. juuni 2015

Mure

Kuna täna läks batuudil kauem, jõudsime ka voodisse nii hilja, et päeva mured ja rõõmud jäid ükshaaval jagamata. Siiski, ütlesin ma, kui kellelgi midagi väga tähtsat südamel, sosistagu see mulle kõrva. Johannil ja Lisannil polnud peale kimbutava Une- Mati midagi jagada. Loviisa aga surus mulle käed ümber kaela ja rääkis pool-hääli: "Mulle teeb küll üks asi muret. Kõik lahedad inimesed joovad mullidega magusaid jooke... aga minule ei maitse need üldse." (Ehh, tõepoolest ei joo nad mul limonaade!)
Kogusin end kiiresti.
"Tead," ütlesin, "tegelikult on olemas lahedamatest veel lahedamad inimesed. Sa neid veel ei tea, aga need...", tõstsin sõrme püsti,"... joovad ainult vett!"
"Kas sa lugesid seda popstaaride elulugudest?" muutusid Loviisa suured silmad imestusest ümmargusteks.
"Jah," kinnitasin veendunud sosinal ja pilgutasin kinnituseks silma.
Probleem oligi lahendatud!

Muide, ei mina ega lapsed tea popstaaridest tegelikult midagi...

Sisemine rahu

Lisann oli nagu üles keeratud.
"Suitsupakk, suitsupakk!" kargles ta narritades ümber Loviisa.
Loviisal oli aga hoopis teine tuju. Ta tõstis käed aeglaselt üles taeva poole, öeldes veidike nagu kahjutundega, et teine maailma asjadest nii vähe jagab: "Kuule, mine siit minema, ma üritan just leida sisemist rahu..."

Reede, 12. juuni 2015

Suvine

Ma ei saa ikka sellest energia-teemast üle ega ümber. Vana- aja inimesed pidid ikka tohutult jõulised olema- kui näiteks mõelda vikatiga niitmisele. Minusugused ilmselt kukkusidki lihtsalt mingil hetkel jõuetuna pikali. Kuigi praeguses kontekstis olen ju väga heas vormis...
Kui ma laps olin, niideti samuti loomadele heina. Aga muidugi mitte käsitsi! Onu Mardil oli traktor, mil ees tohutu lõgisevate teradega niitmisseadeldis. Tänagi tulevad hirmujudinad peale, kui tagasi mõtlen, kuidas me, lapsed, kõik seal poritiival kaasa sõitsime. Bensuhais tegi südame kergelt pahaks ja vibratsioon püsis kehas mitu head tundi- aga loobuda ei saanud, põnev ju!
Meeles on ka uudis Venemaa avarustelt, kus keegi Nataša olevat seesuguse niiduki läbi oma mõlemad jalatallad kaotanud ning kuidas tublid Moskva arstid need jälle külge tagasi istutasid. Külmavärinad, mis seda uudist kuulates üle selja jooksid, taaselustuvad tänaseni, kuigi õnnetus lõppes ju hästi.
Aga traktor oli aus! Kui hein kuivanud, pandi masina tagumisse otsa kaarutamisseadeldis, mille tekitatud heinavaaludest juba hõlpsasti  kenad kuhjad sai, mis traktoriga kiiresti laka alla veeti ning sealt juba hanguga üles tõsteti. Loomulikult oli tööle kaasatud kogu suguselts. Õhtune saun, pillimäng ja laulud andsid kogu üritusele mingi seletamatu tunde, ilmselt kannab see täiskasvanute maailmas turvatunde nime. Mina mäletan seda vaid aistinguna.
Pisut kahju, et tänapäeval enam selliseid ühiseid tegemisi ei korraldata. Siiski, korraldasin möödunud sügisel Muhu maja juures talgud. Kaks päeva ühist askeldamist ja kogu ümbrus sai täiesti uue jume. Oli rammus talgusupp, õhtused õlled ja lobisemist poole ööni. Mõnus!
Tendents on siiski sinnapoole, et igaüks askeldab oma piirides, ranges privaatsuses. Abi lihtsalt palgatakse, kui tarvis.
Olgu üht- või teistpidi, see suvine aeg on ikka üks ülimõnus aeg!

Ahjaa, proovige kindlasti ka batuuti, kel võimalik- mina hüppasin täna lausa kaks korda koos lastega! Känguru kulli mängisime ka- see käib nii, et ainult jalad-koos-hüpetega tohid edasi liikuda, no ja kull siis püüab...

Ära tegin!

Võin enesega rahul olla- ära tegin! Lisaeriala diplom on taskus ning erapraksise mõtted peas. Kui vaid aega ja energiat jaguks!
Energiat...
Mnjah, kuna mu isiklik elu pole just kõige kindlamale pinnale rajatud ning iga uue eluetapiga ühe poole saamiseks olen ikka pidanud hambad ristis seeliku lehvides läbi tule ja vee kihutama, viimasel kuuel aastal triogi rõõmsalt sabas, siis just viimase aastaringi jooksul olen tunnetanud energias tõsiseid puudujääke. Nii lebasin sel korral finišijoone ületanult hingeldades "lahinguväljal", hoomamata saavutatu vägevust ning tundmata vähimatki võidujoovastust.
Kas pole nii, et inimesed, keda vähe kiidetakse, muutavad pikapeale roboti sarnasteks- kui nad just ei loobu. Olen tihtilugu ainsana kindel oma tegevuse õigsuses ning vajalikkuses. Lapsed nõuavad oma ning kerge oleks libastudes käega lüüa. Minu õnneks on mus aga säilinud tubli ports esiemade ürgset jõudu. Kiitus ja tänu voolavad mu enese soontes.
Eks minagi hakka üha kiiremini väsima. Kui veel eelmisel aastal suutsin ööde kaupa üleval olles uut orelirepertuaari omandada, siis sel aastal jäägu see minu poolest tegemata! Üha tihedamini küsin eneselt, "mille nimel?". Vastuseks kajavad lapsehäälsed kilked. Orelit nad küll ei ihka, kindel see!
Aga kägu! Appikene, see oli Muhus! Kõigepealt tegi nagu normaalne lind "ku-ku, ku-ku". Siis läksid ku-kud järjest kiiremaks, ning lõpuks laulis ta hoopistükkis kolme peale "ku-ku-ku, ku-ku-ku, ku-ku-ku". Kuni jäi vait. Ehmus. Ei hoomanud ka sugugi oma saavutatu vägevust.
Tubli, kägu! Ku-ku-ku :)
Ahjaa, mul on ju nüüd ka murutraktor! V. ostis. Tahtsin roosat, sain kollase. Kõik lapsed sõitsid kordamööda süles.
See on elu, täis värve ja väge.
Kui väsid, lähed lõunauinakule.
Vähe sõnu, palju ilu...

Esmaspäev, 1. juuni 2015

Kastan

Kui ma oleksin puu, siis oleksin kastan.
Mai teises pooles ma õitseksin ning inimesed käiksid mööda ja ütleksid, näe, kastanil on küünlad küljes. Tunneksin end nende loetud nädalate jooksul jalustrabavana.
Siis aga pudiseksid kõik mu õied ükshaaval maapinnale ning taanduksin vaikselt üldisesse rohelusse.
Järgmine etteaste oleks sügisel. Siis kasvataksin oma selga kobarate kaupa okkalisi kerasid ning sihiksin nendega möödakäijate päid. See oleks minu väike rõõm. Muidugi ei saaks ma kellelegi pihta ning maapinnale potsatanud okaskeradest veereksid välja pruunid viljad. Lapsed meisterdaksid neist loomi. Mina ei meisterdaks. Minu meelest oleks mu iga muna kõige pruunim, kõige läikivam ja kõige siledam. Nagu iga ema meelest on tema lapsed kõige ilusamad...
Oleksin uhke oma kastan-olemise üle. Mitte nagu mingi kask...