Pingevaba rutiin

 Lugesin just Tõnu Õnnepalu uut raamatut ja mõtlesin, et huvitav, neis ei juhtu peaaegu kunagi peaaegu mitte midagi, ometi suudavad nad mind millegagi köita. Siis taipasin - need raamatud on mulle nagu maharahunemise teraapia seansid. Nendesse on tohutult mõnus vajuda, võttes aega, et mõelda olemas olemise eri tahkudele. Sama üksildast elu ei suudaks ma muidugi ise ealeski elada ja ka elufilosoofia poolest olen veidike erinev. Aga paljud ta mõtterännakud ning märkamised on väga nauditavad. Ja see ausus! 

 Ega kogu aeg taha minagi neid eelmises postituses kirjeldatud “värvilaike”. Ekstreemsust, adrenaliini. Ei, üldsegi mitte! Need meeldivad mulle vaid aeg-ajalt. Üha enam olen hakanud hindama hoopis pingevaba rutiini. Teate, mis asi see on? Pingevaba rutiin on tavapärane elu koos ärkamiste-märkamiste, pikkade hommikusöökide, koduste toimetuste, poes- ja kõndimaskäikude, laste ja abikaasaga vestlemise ja muu väga perekesksega. Pingevaba rutiin tähendab mõõdukalt töökohustusi, nii paar tükki päevas. Nendeks peaks jaguma küllaldaselt aega, mistõttu jõuab näiteks kõnnisammude täitumiseks mõnusasti rongile lipata, sutsti linna sõita ja sama kiiresti koju tagasi jõuda.

 Selline talumatu olukord nagu kohtumisi täispikitud märkmik ja autoga ummikutes istumine ei käi pingevaba rutiiniga üldse kokku. Aga samas auto ka ei välista pingevabas rutiinis elamist. Pigem ikka toetab. Tänase läbilõikava tuulega valiksin ta juba mugavuse mõttes. 

Pingevaba rutiin tundub pealtnäha pisut igav. Kusjuures vahel võib mõeldagi, et huvitav, millega ma siis täna hakkama sain - ning mitte midagi erilist ei tulegi meelde. See-eest pakub aga pingevaba rutiin rahulikku olemist, pikka meelt, tavaliste hetkede eriliseks mõtlemise aega. Või kas pakub?

Mul on olnud tükk tegemist, et end normaalse pingevaba rutiiniga ära harjutada. Aastatepikkune rööprähklemine on minust kujundanud paraja hüpiknuku. Sel ajal ei juurdelnud ma hetkegi, kas see sobib mulle või mitte. Töö oli õnnistus, sest siis said kõik arved ilusti makstud, alles jäi piisavalt toiduraha ning üht-teist sai kõrvalegi pandud. Samas hiilis minul, kui pere ainuvastutajal kuklas pidev hirm, mis siis saab, kui … Tegin üüratult tööd, kindlustades seeläbi tagalat. Lastega veedetud aega ja kvaliteetseid vestlusi nappis - kui me just üheskoos kuhugi soojale maale ei sõitnud. Ei, see ei olnud kõige toredam aeg, kuigi ka selles leidus piisavalt vahvaid hetki, kasvõi nendesamade reiside näol, mis tunduvad ka tagantjärgi meenutades lausa imelised.

 Ka mu lapsepõlve nõuka-aeg tähendas minu mäletamist mööda tohutut töörabamist, eriti maaelus. Linnainimestel kindlasti vähem. Need ikka reisisid ka, Krimmi ja Leningradi ja kuhu keegi sai. Aga maal tehti vaid ränka tööd. Õnneks meid, lapsi, eriti tööle ei sunnitud, küll aga jäi külge arusaam, et fredjüssilik molutamine on täielik patt. Ikka päev päeva järel sama rutiin. Töö, töö, töö. Nii kahju!

 Mõtlen, et selles valguses polnud toonane 55-, meestel 60-aastaselt algav pensioniiga mingi ime. Siis olevat hakanud elu ilusaim aeg, tööl ei pidnud enam käima, sai ainult oma aia- ja põllumaadel toimetada ja loomi talitada.

 Ma ei usu hoopiski, et nad seetõttu kuidagi õnnetud oleksid olnud. Küllap olid neilgi aja mahavõtmiseks omad moodused. Läbi erinevate lausekatkete olen siiski kuulnud, et vahel oli vägagi raske ja väsitav, aga nad lihtsalt ei saanud ega osanud teisiti. See oligi elu. Lihtsalt, me ei saa seda tänapäeva tuua. Tänapäeva inimesed poleks sellega nõus!

Samas, mõned põlvkonnad enne neid oli olukord kordades pöörasem. Lugesin, et talumajadele hakati korstnaid ehitama alles 19. sajandi alguses, enne seda lasti suits välja ukse kaudu. Aknadki olid neil majadel tibatillukesed, järelikult võitlesid meie eelkäijad oma kodudes pimeduse, külma ja vinguga ning sooja tugitooli kerratõmbumisest, mida mina hirmsasti armastan, ei osanud nad undki näha. Varavalgest rabati sakste heaks tööd teha ning ülejäänud aja küürutati perede elushoidmiseks oma kehvadel maalappidel. Keegi ei juurelnud õigete või valede kiindumusmustrite, lapsepõlvetraumade ega valede valikute üle. Aga küllap olid neilgi oma rõõmud. Tundlikumad ja nõrgemad surid lihtsalt varem ära. 

Pingevaba rutiin ei tähenda muide mingit laisklemist. Ei, see tähendab päeva meeldiva ja kasulikuga ära sisustamist, sisaldades seejuures ka teiste jaoks olemas olemist. Pingevaba rutiin vormib meist rahulikud inimesed, kes magavad öösiti pikalt ja sügavalt, on rõõmsameelsed ja suudavad isegi iseenda apsakate peale südamest naerda. 

Pingevaba rutiin peaks tänapäeva maailmas olema inimõigus. Kuid kas väga paljud selle poole üldse püüdlevadki? Muide, kuna ma ei tarbi praegu, paastuajal sotsiaalmeediat ega loe uudiseid, on mul seda kõike hulga kergem kirjutada. Meedia ja sotsiaalmeedia tekitavad tohutult ärevust. Praegu on ilulemist kordades rohkem! Just täna ütles mu nutitelefon, et võrreldes eelmise nädalaga olin internetis 89 protsenti vähem. 89 protsenti! Pean olema väga tähelepanelik, kuidas edasi…

Mõttetera

"Kunagi ei ole liiga hilja saada inimeseks, kes sa oled alati igatsenud olla"

Biomarketi iseteeninduskassa juures on purgike, millest lubatakse lahkelt võtta päeva mõttetera. Selle lausekese rullisin lahti viimati. 

Huvitav mõte. Põnev oleks teada, kui paljud meist elavad inimestena, kes ei ole kohe üldse need, kes nad tegelikult olla tahaksid. Tore oleks ka aimu saada, millises osas inimolemusest tekib tegeliku ja igatsetu vahel kõige enam "kääre" ning kas see on nõnda olnud juba "algusest peale" või tekkinud seoses mõne elusündmusega või "loksunud paigalt" pikema aja vältel. 

"Inimene ei saa muuta ennast, küll aga oma käitumist" on samuti õige ja arusaadav lause. Oma käitumismustritel, eelkõige just neil ebakonstruktiivsetel, õigel ajal "sabast" kinni haarates ja teadliku käitumise muutusega "ümber mängides" võime vältida ebameeldivaid olukordi, tülisid või muid "roomaja aju" poolt juhitavaid häirivaid protsesse. Saame need enesele kasulikuks pöörata ja turvaliselt "ära lahendada". Aga selleks peaks teadma kontekste, mis baseeruvad enamjaolt me suhete ajaloos, sidudes meiega me lähisuhteid, sotsiaalvõrgustikke või lausa eluviise, mida õpitakse teadvustama näiteks psühhoteraapias. Paljud konfliktsitualtsioonid ei kuulu üldse parasjagu käsiloleva suhte juurde, vaid ammutavad ärevust oma algpõhjuse juurest. Kui me seda teame ning oskame selle teadmisega ka midagi peale hakata, on lihtne muutuda taas ja taas "inimeseks, kes on alati igatsetud olla".

Täiskasvanuelu tugevaks eeliseks on võimalus teha muutusi. Lapsel see valik puudub. Tavaliselt elab laps vanemate ja laste hierarhilises koosluses ehk allsüsteemis ning midagi pole parata - tal tuleb mõningais põhimõttelistes asjus ka alluda, kuniks on pesast välja lennanud. Alles siis saavad need allsüsteemid võrdsustuda, (kuid ei pruugi!). Muidugi olen oma praktikas näinud ka vastupidist varianti - piltlikult öeldes lapsi vanemate õlgadel või isegi peas. Aga ega need pole paremad näited. Lubada vastutada sellel, kel selleks veel võimed puuduvad on suhteliselt pöörane ja ei aita küll mitte kedagi. Muutustevõimalusest rääkimata. Kui, siis kehvema suunal. Arukad vanemad suurendavad lapse vastutusala tema kasvades järk-järgult ja panevad seejuures iga sammu juures tähele, kas antud muutus oli õigeaegne, julgedes vajadusel astuda ka sammukese tagasi. Peres, kus on targad ja tähelepanelikud vanemad, on õnn kasvada. 

Aga isegi siis, kui lapsepõlv ei ole olnud klassikalises mõttes õnnelik või on olnud otse öeldes lausa kohutav, saab noor täiskasvanu otsustada, et tema elab teisiti. Oma hooldajaid ta seejuures muuta ei saa. Minevikku samuti mitte. Otsusega elada teisiti, seejuures mitte süüdistades, mitte vihates ja mitte katkestades sidemeid, võtame ise oma elu eest vastutuse. 

Seega - et täiskasvanul on võimalus teha muutusi, saaks ta ju üsna hõlpsasti muutuda inimeseks, kes ta on alati igatsenud olla. Miks siis seda nii harva tehakse ja hoopis tihemini teiste inimeste ja ebasoodsate olude üle kaeveldakse? Küllap seetõttu, et nii on mugavam. Paraku ei tule sel viisil tavaliselt ühtegi muutust. 

Küllap on kõik märganud, et muutusi on ühtviisi raske teha nii suurtes kui väikestes asjades. Väikesed on igapäevaselt rohkem silme ees, ometi haarame ka nende puhul suure hurraaga härjal sarvist, kuid juba mõne nädala pärast loksub kõik taas vanasse roopasse tagasi. Uusaastalubadused on siinkohal klassikaline näide. “Uus mina” tundub olevat kaunis ja täiuslik, aga ometi kõlbab mõne aja pärast vana kah. Küll pisukese kibestumisega, aga mis seal ikka. 

Musklid kasvavad regulaarse treenimisega, pillimängu vilumus tuleb igapäevase harjutamisega, kehakaal väheneb siis, kui vaadatakse, mida, mis koguses ja millal põske pistetakse, nutisõltuvusest vabanetakse ajaliste piirangute abil, raamatud saavad loetud, kui nende jaoks aega võetakse. Lihtne? Oh ei! Meie käitumismustrid on väga rigiidsed, see kaadervärk tahab vägisi tuntud teed mööda edasi põrutada. Enamus inimesi toimivad ju päris hästi, hoolimata sellest, et nad pole suutnud enese poolt igatsetud inimeseks muutuda. Tubliks, toredaks ja targaks. 

Mõned inimesed ilmselt ei teagi, milliseks nad täpselt saada sooviksid, et enesega rahul olla. Puudub tulevikupilt, on vaid reaalsus, millega ei olda rahul. Milline on see “ideaalne mina”?  Muide, ka enesega rahu tegemine võib olla arukas samm meeldiva iseenese poole. 

Ma ise olen seda teed mööda aastaid liikunud. Minus on nii kaeblejat, kui otsustavat tegutsejat, aga isennese aktsepteerimine oli mõnus muutus rõõmsa ja rahuliku iseeneseni. Üksi ma seda ei oleks saavutanud. Tohutult loeb see, kui armastusväärseks peavad inimest tema lähedased - ja kui julgelt nad seda väljendavad. Kiituse ja tunnustuse foonis viibimine annab omakorda jõu ja tahtmise olla veelgi parem, arendada oma häid külgi veelgi enam. Muutused tulevad justkui iseenesest. 

Elades pideva kriitikarahe all, ägatakse isiklike pisipuuduste all kordades enam, kui armastuse ja andestuse ruumis. Viha külvatakse ka teistele kaaskondsetele ning ebaterve õhkkond levib otsekui nakkushaigus. Loomulikult ei armasta lõpuks keegi enam ei iseennast ega teisi. Ollakse enese kehv variant, vari. Ilmselt mõistate, et säärases faasis tuleks muutuste tegemist alustada suurtest asjadest. Olen ka sellise eluperioodi läbinud. 

Kogu seda mõttearendust sobib kokku võtma veel üks tore mõttetera. See asetati kunagi Reval Café’s mu kohvitassi alla. Selles oli kirjas nii: “kui tahad olla õnnelik, siis ole seda!” 

Lihtne, eks! Peaaegu et otsuse küsimus! Samas - arutleda on ka vahva!

Usaldan

Vahel on lihtsalt kurb tuju. Loodus ümberringi näib ahastamapanevalt läbivettinud, õhus on mahajäetuse hallikat hõngu. Tuulgi tundub viipavat minnalaskmise meeleolule tugeva käega niisket lisa. Ja pilvi poleks justkui olemaski, ometigi nad sõuavad, ühtlaselt vesised, katkematult mööda madalat laotust. Kuhu, ei tea. Ja kallavad. 

Tamme all on ühtlane kollakas kiht. Ainus värvilaik lähikonnas. Need lehed naljalt ei kõdune, aga suurt rõõmu ei paku nemadki. Peagi saab pruunile kõdule lopsakat lisa. 

Otsin igapäevaselt hingekosutust. Sestsamast rääbakast loodusest, sestsamast värskest õhust. Mõõdan meetreid kilomeetriteni, hingan puhtust ja jõudu. Ja palvetan. Lakkamatult. 

Minu tee viib päikesepaiste poole. Jah, ka täna, ses lõputus halluses, tunnen Isa tugevat kätt oma teekonda juhtimas. Ta ei jäta mind eales üksi. Kõnelen Temaga oma igatsusest - ja Ta näitab mulle päikest! Kõnelen lootusest - ja Ta näitab valgust! Armastusest on Temaga juba lihtne kõndelda - Ta ise ongi armastus ja läbi Tema ka mina. Juba leiangi jõudu vaadata enese ümber - kui palju kalleid inimesi, kui palju rahu ja rõõmu.

Korraga olen ise päike. Olen teekond ja kohale jõudes seesama soe maa, mille järele siin halluses õhkan. Emban end vaikselt. Mu palved muutuvad alandlikest Jumala armu soovidest tänulauludeks. Jumal on hea ja kõikvõimas.  Ma ei tohi Teda hetkekski kaotada! Teadsin ju seda. Ometi lubasin nukrusel pääseda võidutsema. Ometi muutsid ümbrus  ja ilm mu meele enesesarnaseks. 

Ei enam sekunditki meelepaha! Olen päike ja armastus, olen tervendav jõud, meelerahu, pikk elutee Jumala armastuse hõlmas. Usaldan. 

Kuld

 Sel sügisel on iseäranis palju kulda. Ilmakest samas eriti usaldada ei saa. Siin rebib ta oma päikesekiirtega põimitud kõhualuse tumehalli pilve-puhvaika alt välja, nii et vaata ja pimestu, sealsamas aga kukutab igasuguse hoiatuseta mingitest halevalgetest udutupsudest krae vahele kamalutäie külma vihma. Pläuh ja valmis! Seejärel meelitab vikerkaarega. Tantsib tuulega tangot. Tuuseldab põõsatikke ja murrab naljaviluks mõne puu. Ajab merelained vihaselt vahtu.

Ahjaa, see kuld... Kõndisin märjal teel, millele oli langenud miljoneid okkaid. Pilved olid parasjagu taaskord lõhestumise faasis ja nende pooleks rebenemise haavade vahel lõkendas naerune päike. Tänu temale said needsamad tusased pilvemütakadki enesele ebamaiselt säravad ääred, aga vaevalt see neile korda läks. Kuid see ime, mida nood taevaleegid suutsid teha teel lebavate okastega, ületas mistahes kunstniku fantaasia mitmekordselt. Ühtäkki kõndisin ma kullast rajal. 

Sel aastal on kirju aeg visa tulema. Liiga soe. Sestap rippusid ka vihmapiisad roheliste lehelatakate äärtel kullase tee ja minu pea kohal aastaajale ebakohase moega, kuid sädelesid seda intensiivsema ühtlase kroonina mu teekonnale kaasa, iga lehekese ümber kuldne päikesesõõr. Taevas pilvepragude vahel lausa lõkendas rõõmust, kui seda kenadust kiikas.

Mitte ainult loodus ei paku kuldseid elamusi. Seda pakub ka inimeste sisemaailm. Olen nii mõningi kord jahmunult mõne andeka looja kenasti kordaseatud mõtetekimpu rippuma jäänud, püüdes mõnd terakest enesessegi juurduma ahmida, enne kui too hingemattev fluidum nagu tuule poolt laialipekstud pilv ära haihtub. Õnneks on mu kõrval inimene, kellele saan üht-teist kuuldust-kogetust jagada, kes mõistab ja kes mu mõeldu ja öeldu ka oma mõtetega rikastatult tagasi põrgatab. Nii on hea elada.

Ja lõpuks muusika. Eile istusime Hiiumaal ühe vana uhke mõisamoodi maja muusikatoas ja kuulasime, kuidas peremees meile maailma asju välja ütles. Läbi klaverimängu, läbi iseenese ja läbi muusika sügav-tundelise keele. Oi, ma armastan sääraseid hetki! Väljas möllas maru, me ei teadnud veel, et praamid ei vii meid järgmisel varahommikul vajalikul ajal tsivilisatsiooni tagasi. Teadsime vaid, et too kaunis tuba,  suurte pojengidega tapeet kahes ja kuldsete triipudega tumepunane teises kahes seinas, nurga poole sirutuv valge kabinet-tiibklaver, kaks mugavat diivanit kahele armastavale paarile, hingematvalt kaunis muusika, taustana väljas murduvad oksad ja mööda majanurki otsivalt siia-sinna jooksvad tuuleiilid - et need loovad parasjagu hetke, mis jääb igaveseks meelde. 

Miski ei loe, mis rikub või õnnetuks teeb. Iga me hingetõmme võib jäädvustuda kullapuruna kusagile kõrgematesse sfääridesse - kui vaid õpime looma, väljenduma iseenese keeles ja püstitama seejuures rikkalikke eesmärke. 

Mina pean nüüd ka niimoodi klaverit mängima õppima, et suudaksin asju oma muusika keeles välja öelda. Jah, loomulikult võib seda teha ka Chopini või Shuberti, minu suurte lemmikute muusikaliste sõnadega. Olen ju tublisti harjutanud. Aga see lõkendav päike... ja need tumedad kuldrantidega pilved seal taamal... parvedesse kogunevad kaagutavad haned... käsi, mis ümber mu piha... minu sisemaailm... See nõuab muud. Anub avanemise järele.

Ma ei pea ootama looduse etteastet, et saaksin käia kullatud teel. Tuleb üha enam viibida vaikuses, tähendusrikkuses, armastuses, kallite seltsis. Ja kõik saab korda. Saab kullaga kaetud...

Viie minuti lugu

 Vahel võibki vist endale veidike valu lubada. Näiteks siis, kui olen alateadlikult tajunud, et midagi on pahasti, kuid pole seda koheselt taibanud lahendama hakata ning ühtäkki avastan, et olen mures ja üksi. 

Käisin nädala algul koolitusel, mis keskendus väga konfliktsete paarisuhete parandamisele. Sealt võtsin kaasa tõdemuse, et üks täiesti tavaline erimeelsus või tüli kahe vastutusvõimelise täiskasvanu vahel peaks ära lahenema kõige rohkem viie minutiga.

Tõepoolest. Edasi hakkavad juba kaasa mängima isiklikud mustrid, mis lubavad tülil kas eskaleeruda või jääda vinduma. Kehvad variandid mõlemad. Oleme mõnes mõttes oma valust sõltuvad ja muutume sellele “pealepuhumise” ootuses otsekui tagasi lasteks - olenevalt isikuomadustest kas karjudes või mossitades. Või hoopis jonnakalt vaikides, tehes näiliselt neutraalset nägu - teine võiks ju ometi aimata, mis häda! 

Aga teine ei aima. Miks peakski. 

Kui teine mängib (sageli teadmatusest või tahtmatult) asjaga kaasa ja ei asu samuti koheselt arusaamatust lahendama, on asjalood halvasti, kuna temagi käitumismuster tuleneb ta isiklikust, kaugest minevikust kätteõpitud kiindumusstiilist, mitte käesolevast paarisuhtest. Niisiis teeme endale asjatult haiget ja liigume läheduse asemel partnerist hoopis kaugemale. Taandareneme ja proovime tüli lahendada, nagu juba ülal mainisin, kas karjudes või vaikides, igatahes võtmata isiklikku, täiskasvanulikku vastutust. Valime toredad rollid, mõni märtri, mõni sõdalase. Einoh, põnev! Aga tüli osas see lahendust küll ei paku. 

Vaat nii. Siin ma siis külitan, kahetsedes, et asja koheselt teemaks ei võtnud. Kell on tiksunud kaugelt üle südaöö. Praegu pole teha midagi ning küllap pean tagasi voodisse kobima. Keegi mind siia “päästma” ei tundu tulevat. Raiskan lihtsalt oma väärtuslikku uneaega. Hommikul vaatan kõigepealt iseendale otsa. 

Ja siis annan asja parandamiseks mõttes viis minutit…

Külalise järgselt

 Meil oli viis päeva külas mu ammune peretuttav Saksamaalt. Võtsin ta kaasa, kui käisin Valgamaal kontserti andmas, samuti näitasime talle Muhu- ja Saaremaad. Meil oli palju sisukaid vestlusi ja arutelusid nii maailma asjadest üldse, kui Eestis ja lõpuks ka meie eludes toimuvast.

Meie külaline on õppinud teoloogiat kolmes ülikoolis Saksamaal ja Rootsis ning teab hästi, millised dilemmad on kirikul seoses ülikiirete arengutega inimsuhete vallas, kui fokusseeruda ühest küljest Ukraina sõjale ja üldisele põgenike liikumisele Euroopas ning teisest küljest palju kirgi kütnud samasooliste abielule ja sugude ümbermõtestamisele üldiselt. Seda ebameeldivamalt üllatus ta kuuldes, et kõige selle virrvarri keskel, kus inimesi kirikus niigi üha vähem ja kus omad peaksid eriliselt kokku hoidma, on toimumas ühe seni hästi toiminud koguduse lammutamine ja seda vedanud inimese elutöö läbi häbimärgistamise hävitamine, kuna ta lahutab oma abielu. Jah, tõepoolest, ta ei lahuta esimest korda, aga kuna tegu on kahe võrdväärselt toimiva täiskasvanu lahkuminekuga, ei puuduta see sündmus inimeste töövõimet ega töö kvaliteeti rohkem, kui mis iganes muu kriis, mis inimese elus ikka ette võib tulla. 

Meil oli imelik sellist asja oma külalisele rääkidagi. Karistuse rangust ja väljamõistetud paragrahvi hinnates tundub tegu võrdsustuvat vähemalt lapsepilastusega. 

Olen kuulnud ühte või teist nõudvat aru, mida temaga nüüd tehakse. Minu jaoks on see tänapäeva kontekstis täiesti absurdne küsimus ja ma ei mõista, mis ajastul ja millises imelikus inforuumis seesuguse mõtlemisega inimesed üldse elavad. No mis siis nüüd temaga ikka teha? Ühtegi jutlust pole jäänud pidamata, ühtegi matust, laulatuse ega ristimist läbi viimata - kuniks see oli lubatud. Kirik on imeliselt korras, valgusküllane ja soe. Tänu kellele? Ehk oleks võinud veidi uurida, miks tuli järjekordne lahutus, aga sinna pidanuks asi jäämagi. 

Kordan veel, et paarisuhte probleemid ei alga üleöö, seega kui lugu on tervikuna teadmata - mis on ju ka loogiline, sest inimeste eraelu teatavasti lehtedes avalikustamisele ei kuulu - ei tohiks ükski asjasse pühendamatu jagada ühtegi kommentaari, liiatigi veel ultimaatumit. Teise ajastusse kuuluv arusaam abielust, truudusest, lahutusest ning täiskasvanud, adekvaatsete inimeste karistamisest näitab kristlikku maailmapilti läbi korraliku kõverpeegli. Kaldun üha enam arvama, et too lahutusteema on mingi suurema asja kattevarjuks.

Paralleele võib loomulikult tuua ka piltidega kaugest minevikust, kujutledes juurde rahvahulga hüüded: lööge risti!, samas tunnistades, et risti löömine on juba ilusasti toimunud. Siiski ei tahaks ma pikemalt ohvrirolli omaks võtta. Nii ootamatus kontekstis, nagu tõsiste usumeeste mängumaal mõjub toimuv mõistetamatuna ja libiseksin sellest emotsionaalses mõttes võimalikult kaugele.

Kui üks ametivend kuulutab teisele, et too on ühe jalaga põrgus, kui ta kohemaid oma naist tagasi ei kutsu, tahaks temalt esmalt küsida, kas ta ka ise seda näitemängu usub, millesse ta enesele jumala rolli on valinud või on see lihtsalt meeltesegaduse tragikoomiline vorm. Olgu kumb tahes, kiriku tõsiseltvõetavus kahaneb seesuguste kirikuhärrade tõttu kordades enam, kui kellegi eraelulise lahutuskeissi korral. Ta ajab ju seesugust jama ka lihtinimestele! Kust võtab inimene voli?

Huvitav, milline naine tuleks tagasi kutsuda, et toimimatut abielu vägisi jätkata? Meie heast sõbrast vana tark vaimulik avaldas arvamust, et kui tõesti piiblist näpuga järge ajada, oleks õigus vaid esimesel. Sel juhul aga peaksid päris paljud papid oma esimesed abikaasad üles otsima ning põrgu eeskotta moodustuks lausa järjekord! Või arvab mõni isehakanud jumalatest teadvat, mitmendast lahutusest selline kord kehtima hakkab? 

Nali naljaks. Tegelikult oli meil juba ammu juttu, et ta lüüakse lahutamise korral kohemaid risti, aga mina ei uskunud. Küsisin hoopis provokatiivselt, kas kiriku jaoks oleks salasuhte pidamine ja valedes elamine vastuvõetavam, kui aus lahutus ja uude paarisuhtesse astumine. Ta arvas, et küllap see nii on. Nüüd näen, et tal oli tuline õigus. Näiline korrektsus sobib “patuta” inimestele rohkem. Et aga tõelisi tundeid ei saa isegi “pühakud” kellegi suunal tundma sundida, oleks ta pidanud lihtsalt näitlema, öelgu süda, mis tahes. Kõike seda 21.sajandil, pelgalt ristirahva rõõmuks! Mina ei olnud paraku nõus. 

Kirik võimaldab tänapäeval laulatustseremooniat ka juhul, kui sõlmitav abielu pole partnerite või neist ühe elus esimene. Sarimonogaamiast on kujunemas tänapäeva maailma uus normaalsus ja see tähendab ühe asemel kahte või enamat teineteisele järgnevat paarisuhet elu jooksul. Selle tendentsi esmane põhjus on kindlasti tänapäeva inimese pikemas elueas ja neist tervena elatud aastates. Käisime Saaremaa muuseumis näitusel “Vana-aja saarlane” ning üks seal esile toodud luustiku-leidudest kinnitas kellegi käsitöölisepy surma “keskealisena”, mis oli toona umbes 35 aastat. Nüüd olen aga mitmel korral kuulnud pool-naljaga uueks keskeaks nimetatavat 60+ eluaastaid. 

Veel üks sarimonogaamia leviku põhjusi on küllap tänapäeva naiste üha suurem edukus ja toimetulekuvõime ning suutlikkus oma ootustele ja vajadustele adekvaatselt otsa vaadata. Kuid mitte ainult. Kvaliteetset paarisuhet otsivad mehedki. Kui üks pool ei soovi enam suhet jätkata, võime ju kõrvalt hinnanguid anda, kas meie meelest pingutati piisavalt - aga mida see muudab? Kuna pluss ja miinus annavad kokku miinuse, ei saa ka paariterapeut seesugust otsust muuta. Oma õnne eest vastutab ikka inimene ise. 

Iga kord muidugi nii hästi ei lähe. Meediale ja osale kiriku ringkonnast meeldis ka minust hoopis teistsugune pilt, kui see, mida ise peeglist näen ja mida mu pere ja sõbrad teavad. Kõige enam häirib see, et info, mis avalikkuse ette paisati, tuli ilmselgelt inimestelt, kellega olen kandnud oma arvates ühesuguseid väärtusi. Muidugi müüb “abielurikkumiselt tabamine” suurepärase pealkirjana ka lausvalena, kuid too “tabaja” pidi olema piisavalt usaldusväärse olemisega ning lisaks minu voodiveerel valvanud, kuna vastasel juhul poleks ju saanud teise osapoole suhtes neid kohutavaid paragrahve rakendada. Ainult et mäng pidi käima ikka kõrgelt üle meie peade ja isegi teadvuse. :)

Eks osa rahvast ole ikka soovinud verd ja pisaraid, vaevumata isegi mõtlema, mis on õigupoolest inimese süü. Igaüks võib produtseerida omaenda jutustuse, mille lõpul saab kurjategija õiglase karistuse. Praegu tunduvad konkureerivat sisutühja vallatlemise ja vahelejäämise naiivne muinasjutt ning vaeste naiste ärakasutamise kole, Sinihabeme stiilis lugu.

Ja see pole enam naljakas. Siinkohal kuluks ära meeldetuletus, et teatud teemade, nagu näiteks inimese rahaasjade, laste saamise, tervisliku seisundi, poliitiliste vaadete ja loomulikult ka oletatava intiimelu lahkamine on ääretult inetu ja tegelikult täiesti lubamatu. 

Mulle ei meeldi, et minu eluga räpaste kätega ümber käiakse. Mul on sarnaselt kõikide inimestega õigus oma elu rõõmude ja nukrusega ainulaadsele, tähendusrikkale jutustusele ja tean end seejuures olevat enese ja oma lähikondlastega vägagi vastutustundlikult käitunud. Hoopiski ei talu ma kellegi kõrki üleolekut, avalikku pahatahtlikkust ega varjatud lollikstegemist. Kõik interpretatsioonid lihtsalt ei ole andekad. Huvitav, kas nende produtseerijad magavad öösiti tõesti rahulikult, igasuguste süümepiinadeta? Eks me näe…

See lugu, millesse olen nüüdseks päriselt kohale jõudnud, on olnud otsekui sädelev ämblikuvõrk kastemärgade kadakate vahel. Tormi ja vihmaga on see mitmel korral rebenenud ja katkenud. Alati on aga katkised niidiotsad taas ühendunud. Kui päike paistab ja tuuleõhk paitab, muutub kaunis loodu üha tugevamaks ja kandvamaks. Tulipunase loojangu kuma toob aga õige nurga alt vaadatuna nähtavale kaks tuules värelevat, ühtepõimunud südant…

Vaat, milline sulnis muinasjutt pimeneva laotuse ja tumehallide vihmapilvede taustal! Pea alati on võimalik elu ilusaks luua, kas pole? Ainult et osad vist ei tahagi… 

Kontserdielust

 Olen sel suvel päris mitmel korral maakirikutes üles astunud. On olnud imelisi kohtumisi kohalike elanikega, kes on tulnud linnast toodavat kultuuri nautima ja võin täie kindlusega öelda, et vanade hoolitsevate naiste najal paljud kogudused püsivadki. See, millise südamlikkusega meid vastu on võetud, vääriks eraldi lugu. Eilse kontserdi järgne külaskäik oli säärane meistriklass, millest jään veel küllap kauaks lummatuks. Kui palju headust ja külalislahkust mōnes inimeses ikka leidub! Aga mitte sellest ei mõelnud ma praegu kirjutada. 

Kohtumised maakirikute orelitega kannavad endas sama erilist hõngu. Nad sisaldavad endas mõningast ootusärevust, kuid samavõrra ka tavalist ärevust. Juba ammu ei oota ma midagi imetabast sõnast “renoveeritud”. Arvan, et see on orelite maailmas lihtsalt üks meelevaldselt käibele lastud udupeen sõna ja peaks mulle tekitama samu tundeid nagu tavainimesele sõnad “pneumaatiline traktuur” või “sperventil” - ühesõnaga, mitte midagi. 

Kohtuda võib niisiis millega iganes, hoolimata sellest, milliseid toredaid sõnu selle “millegi” iseloomustamiseks eelnevalt on laiali pillutatud. Tähele tasub panna ka seda, et instrumendi “omapära” või iseloom, kui soovite, võib ilmneda juba esimesel “käpaandmisel”, näiteks võib ta hakata koheselt haledasti nutma, et mitte öelda üürgama, aga samahästi võib ta ka oodata ja hoopis hiljem, noh, näiteks kontserdi ajal ja kõige ebamugavamas kohas mõne või lausa hulgi vimkasid visata, vigurvänt selline!

Ühesõnaga, sõna “renoveeritud” ei pruugi tähendada maakirikute orelite puhul mitte midagi. Või tähendab ta midagi taolist, nagu “võtab hääle sisse küll” või “kohati isegi töötab”. 

Sellest tulenevalt kannab maakiriku kontsert hoopis teistsugust hõngu kui nn tava-kontsert. Minu poolt vaadatuna ei seisne asi sugugi mitte musitseerimises, vaid hoopiski selles, kuidas kohalik rahvas osavalt ära petta, et nende “renoveeritud” pill tõepoolest lausa mängib. Ja see, kinnitan, on juba omaette kunsttükk, sest orelid, sindrinahad, on kole kavalad!

Veelgi piltlikumalt seletades on tegu otsekui katsega säravalt naeratada, kui pooled esihambad puudu, aga ilmnenud tungiv ja kohene vajadus klantspildi järele. Kuidas seda teha nii, et kõik osapooled noogutaksid, veatut hambarida kiidaksisd ning hambutu isegi rahule jääks? Sest arvestatagu sellega, et olen siiski professionaal!

Ega palju võimalusi polegi. Ütleme, et orelimäng on nagunii tohutut koordinatsiooni nõudev ettevõtmine. Selliste kontsetide puhul on siis lihtsalt tegu koordinatsiooniharjutusega kuubis, muusikaga väga mitte, andku mu võrratud solistid mulle sndeks. Kui näiteks kogu kontserdi vältel tuleb meeles pidada, et pedaalis kesksel kohal ja peaaegu kõikides lugudes vajaminev do-noot tuleb alati ja järjekindlalt üle viia manuaali, st seda nooti alati mängida sõrme, mitte jalaga, et kuulaja ei kogeks selle koha peal mingeid imelikke auke, aga kui ma seda kontserdi vältel ikka ja jälle ära unustama kipun, meenub vägisi mu vanaema kunagine ütlus “ära sa selle suupoolega küll naerata”, mul polnud nimelt varases nooruses hambad nii perfektses reas, kui praegu. Ühesõnaga, lihtsam oleks üldse mitte naeratada, muusika keelde tõlgituna, lihtsam oleks pooled lood lihtsalt ära jätta. Aga ma pole allaandja tüüp! 

Ühesõnaga, I did it again, ühesõnaga, rahvast oli palju ja aplaus vägev, ühesõnaga vastuvõtt oli fantastiline, kuigi orel oli tavapäraselt “renoveeritud” ja vahepeal sekundeeris mingi sisemine ventilatsioon otsekui gaasilvalu möirates kaasa, ühesõnaga, ma lugudest suurt ei mäleta, ühesõnaga, petsin nad osavalt ära ja pärast ütlesin mokaotsast vaid seda, et “kui hea, et pill oli eelnevalt häälestatud”, sest millegi peale olid nad ju ometigi koguduse niigi vähest raha kulutanud ja milleks inimestele meelehärmi, ühesõnaga, oli imetore väljasõit. 

Tegelikult ka. Sest tõelise väärtuse annavad ikkagi need vapustavalt südamlikud inimesed. Meie kõikide imetabane kooslus ja oskus võtta asju nii, nagu need parasjagu on. Rõõmuga. Luban, et muutun ka ise selles veelgi paremaks. Sama heaks, kui orelite käsitlemisel - kuid ilma pettuseta! 

Armastusest

 See, et te sellest raskest ajast, kui teie armastusloost üle-Eestiline skandaal tehti, teineteisega koos läbi tulite, on küllap tunnistus, et teie suhe peab kõikidele tuleproovidele vastu. Nii on öelnud üks ja teine, mõni kinnituseks, mõni lohutuseks.

Tõepoolest, mis ei tapa, teeb vigaseks ning paranemine võtab küllap aastaid. Kui kord tunneb üks, kord teine, et jaksu ja hakkamasaamist napib, oleks armastava toetuseta täiesti kujutlematu jalgadel püsida. Aga arvestage, et siiani on tegu pelgalt ekstreem-olukorraga, millel on kindel algus ja küllap ka ajaliselt piiritletud lõpp, misjärel loodame siiski naasta tavapärasemasse elurütmi. Millisesse täpselt, näitab aeg.

Mind hoitakse ja minu eest hoolitsetakse täiesti erilisel viisil. Ma pole ealeski end nii armastatuna tundnud. Võib öelda, et mind kantakse lausa kätel. Saan olla täpselt selline nagu olen - aga soovin seejuures oma olemisse maksimumi anda, sest näen teda tegevat sedasama. Ta muudab mu elu niivõrd palju lihtsamaks ja ilusamaks, et seda on võimatu ilma õnnepisaraid neelamata sõnadesse panna.

Seda pentsikum tundub praeguse õndsuse ja haavatavuse pinnalt tõdeda, et tegelikult ei ole ükski armastuse lugu kaitstud tavapäraste hoovuste eest. Toon selle nüansi nüüd ja praegu esile seetõttu, et selline see elu lihtsalt on, peatumata pikemalt meid mõjutavatest, juba lapsepõlvest või varasematest suhetest sisseõpitud käitumismustritest, mida täiskasvanud inimestel on küll peaaegu alati võimalik muuta ja murda, kuid mida me tihtilugu üldse ei teadvustagi. Enne kui häda käes. Või liiga hilja. 

Ausa, siira ja lähedase suhtega tuleb ümber käia äärmiselt tähelepanelikult ja selle edu ning ketvus sõltuvad mõlemast osapoolest. Pelgalt ühe partneri hingetarkuse ja pühendumisega pikalt pinnal ei püsi. Kunagi kirjeldasin turvalist seotust, ei, mitte seda, mida paljud mehed pelgavad kui lipsupidi ülespoomist, vaid seda, milles mõlemal säilib ka kirg ja hingeline vabadus, nii:

Rõõmuvitamiinid ja õnnehormoonid

astuvad sinu ja minu käevangus

sätendava valguse poole,

teispool tardumuse

ja paigaltammumise

tumedat piiri.

Võbelev valgusvihk

viimistleb meid tulihingelisteks

taeva poole lõõmavateks 

kaksikleekideks.

Anname ümbritsevale valgust ja sooja.

Lõkendame naerust ja õnnetundest.

Põimume teineteisega ühte,

teineteist kõrvetamata,

painutamata,

sulatamata.

Imestame isegi,

et see kõik on tõesti võimalik!

Olen osalenud sadadel laulatustel ning olnud koos pruutpaaridega armastusest tüünes pühakojas hardusest tõstetud, südames magusvalu igatsus sellesama lendutõstva tunde järele. Ometi tunnen alati selle jah-sõnale eelneva küsimuse ees, mis nõuab elu lõpuni koosolemist, mõningast kahtlust. Mina oleksin küll oma kahekümne kolme aastase vanuse ja olematu elukogemuse baasilt pidanud ütlema vaid seda, et praegu jah, aga kust mina tean, mis saab aastate pärast.

Seetõttu pean sellest jah-sõnast palju tähtsamaks sagedast, igakuist, iganädalast või minu poolest kasvõi igapäevast enese ja oma paarisuhte läbikatsumist - kas meie armastusega on kõik hästi? Või on mõni teema, millest peaks nüüd ja koheselt rääkima? Kui ühel partneritest on probleem, on probleem kogu paarisuhtes. See tuleks meelde jätta. Ja probleemi lahenduseks saavad olla nii üksmeelele jõudmine, kompromissi saavutamine kui eriarvamusele jäämine- kui mõlemale sobib. Me oleme ju isiksused, kas pole tore!

Täna olen oma suhtes õnnelik. Oma tänast päeva ma tagasi ei saa, seetõttu on see ääretult oluline. Kui olen ka homme õnnelik ja nädala lõpul, ja kuu lõpul, ja saan aasta lõpulgi väita sedasama, olen paljude aastate möödudes ja viimaks elu lõpul piisk piisa haaval täitnudki selle Jumala poole antava jah- lubaduse. Armastuses ja austuses. Muidugi on ka minule oma kalli partneriga selle hingematva hetke jagamise ja traditsiooni ilu edasi kandmise mõttes altariesine jah-sõna ülioluline, kuid omavahel sooviksin punase joone ja südame tõmmata ikkagi päeva-päevalt ja samm-sammult üheskoos astumise olulisusele ning teineteise silmaspidamisele. Sest siis ei jää me suhtesse lünki, kraave ega viimaks kuristikke. 

Teate, kui tore on õppida rääkima! Jah, loete õigesti, just seda ma praegu teengi. Kujutage ette, on nii mõndagi, mida ma ei ole osanud, milles olen end jätnud üksinda. Kui ta mind kallistab ja imestunult küsib, et miks sa muretsed, sul olen ju mina ja kui ma saan läbisegi nutta, naerda, imestada ja end taas ülestõstetuna tunda, ei ole mul mingit põhjust mitte lubada temale sedasama. Koos minuga iseendaks olemist. See ongi armastus. See “jah”, mis osutub viimaks tõeseks.

Väsimusest

 Tihti tuleb peale kohutav väsimus. See on niivõrd valdav, et niidab lausa jalust. Ta voolab üle keha nagu õhtune udu, tekitab külmatunde ja kananaha käsivartele ning muudab ka mõtte ja meele häguseks ja töntsiks. Rahulikud põllud tunduvad peale päikeseloojangut heal meelel udu jaheda teki all puhkavat, minu aga muudab see tunne ärevaks. Mis painav väsimus… Hea, kui leidub võimalus mõnekümneks minutiks une rüppe pugeda. See aitab. Muidu aga tuleb see tunne lihtsalt üle elada. 

Nojah, ma mõtlen nii palju. Mõtlen peaaegu kogu aeg. Keerutan ja keerutan seda ühteainsat teemat, teen ma siis parasjagu süüa või kraabin aknaraame vanast värvist puhtaks. Ikka needsamad mõtted, ikka seesama uskumatus ja imestus. Ikka pearaputus, et midagi säärast on üldse võimalik. Et sellisel situatsioonil lubati tekkida. Et see nii kohutavalt viltu väänati. Ja kui ebaõiglane see kõik on.

Paar päeva tagasi osundas meile külla tulnud siinse talu kunagine peremees kohvilauas ühele Juhan Smuuli raamatus kõlanud lausele: kust ma tean, mida ma mõtlen, kui ma oma mõtteid välja ei ütle. Kas pole geniaalne tõdemus! Mida keerukam eluperiood, seda enam kipub me peakestes võimutsema vaid sõnasajune virrvarr, vahel õrna pisaraseguse uduvihmana tilkudes, vahel raevukate vägisõnade tornaadona takka andes. Arukas mõtete rittaseadmine ei ole niisiis pelgalt vaimne, vaid ka füüsiline kergendus. 

Minu puhul peaks mõtete välja ütlemise asemel pigem kasutama kirjutamise sõna. Kui näen oma mõtteid väljakirjutatuna, näen ühtlasi seda, millises punktis oma elus ja arengus parasjagu asetsen. Näen ka seda, kas mu enese ja lähedaste elu saab minu valikute kaudu paremaks ja kergemaks muutuda või peaksin milleski ümberarvestusi tegema. 

Samas olen praegu oma mõtete väljendamises üsna kammitsetud. Usun, et see väsitab samavõrd, kui tohutu mõtetetulv. Mõtete ära blokeerimine või välja ütlemata jätmine on otsekui õhuaugud lennukis - sadu meeterid hingematvat vabalangemist ilma igasuguse võimaluseta ise tuult tiiva alla püüda, ise oma lennukõrgust ja trajektoori määrata. 

Arvestama peab aga paljuga ja ma ei ole sellega harjunud. Olen olnud üsna iseteadlik, arvamusega naine. Mulle ei meeldi sugugi kalkuleerida, mis suunal üks või teine mu lause kontekstist välja kiskuda võidakse ja mis siis saab. Samas olen liiga lähedalt näinud, kuidas üheainsa kontekstist väljarebitud lausejupiga võidakse inimesest teha heal juhul monstrum, halval hakkliha. Kõige hullem on see, et too kikivarvul kõndimine toimub valdava vähemuse huvides ja need huvid ei ole sugugi üheselt määratletavad. Uus hoop võib tulla kust iganes. Ma kardan. Hirm väsitab samuti.

Enamus inimesi on loomult head ja arusaajad. Seda teadmist ei tohi silmist lasta. Tänu sellele oleme ellu jäänudki. Võibolla aimab mõni ka päriselt, millises olukorras oleme viimased poolteist kuud tegelikult elanud. Need sajad toetavad kirjad ja sõnumid eesti tuntud ja vähemtuntud kirjandus-, kunsti-, muusika- ja poliitikategelastelt ning vaimulikelt ja mõtlejatelt panevad vahel pisaraid neelama. Selle najal saab kõigest hoolimata püsida. Aga ka nemad ei saa olnut maha pühkida.

Nagu tõrvatilga puhul meepotis, mis inetu plärakana välja paistab ja maiuse osaliselt söödamatuks muudab, on ka selles olukorras, millest täna kirjutan, korvamatu kahju tehtud selle hääleka vähemuse poolt, kes ei soovi või ei suuda näha, mida on üks inimene päriselt teha suutnud. Järades enese poolt ellu äratatud “patu” kontseptsiooni kuivanud konti, närivad nad läbi ka tuiksoone, mida mööda voolab meile Jumala poolt antu, meie oskused, tugevused, elu mõte. Kust võetakse enesele õigus midagi sellist teha? 

Mu vanemad käisid möödunud pühapäeval ühe Eesti väikelinna kirikus ja ema oli jahmunud, et kirikus oli vaid kaheksa inimest. See on Eesti reaalsus. Me peaksime kasvama. Aga kuidas? Kas mitte läbi halastuse ja armastuse?

Kas aimate, mis toimub praegu koguduses, kus pühapäevast pühapäeva istus vähemalt viissada inimest? Selles pühakojas, kus on nii palju ära tehtud, kaunimaks muudetud, korda seatud, tänagi avatud kaks uut imekaunist vitraaži, kus Jumal on teinud imesid, muutnud võimatu võimalikuks, teinud osad inimesed heldeteks annetajateks, teised ustavateks koguduseliikmeteks, vankumatuteks kohalolijaiks ja vaikseteks abilisteks. Kõik selle ühe “patuse” kindlal juhtimisel. Miks sellest ei kirjutata ajalehtedes suurt lugu? Me peaksime kasvama! Inimestena.

Ma imestan, et ta ikka veel usub. Ja ei luba ka minul pöörduda. Mitte kirik ei valmista sulle pettumust, ütles ta mulle, vaid seda teevad mõned inimesed. Samuti ei valmista sulle pettumust ajakirjandus, vaid mõned ajakirjanikud, kes ehk ei peaks seda tööd tegema. Kuigi Eesti riigis leidub pätte ja kaabakaid, ei loobu sa ju seetõttu kodakondsusest, rõhutas ta.

Tal on õigus. Jumal ei valmista kunagi pettumust. Ja väsimuse puhul peaksin küllap lihtsalt magama. 

Hiiumaal, sel kummalisel saarel

 See on Hiiumaa, saar, millel viibides on mul alati pisut segased tunded. Saar, kuhu harva saab, saar, läbi mille kerkivad esile erinevad tunded ja aistingud, mis kuuluvad tegelikult kusagile mujale, mine tea, kuhu täpselt, mõni minevikku, mõni ehk hoopiski unenägude maailma. Hiiumaa ei jäta mind ükskõikseks. Siin on paar kohta, kust saab ammutada jõudu ja väge. Aga täna panen seda vaevu tähele. 

Täna ma nutan. Näen, kuidas minu kõrval olev mees lihtsalt tükkideks rebitakse ja mitte keegi ei saa seda pidurdada. Mitte keegi. Ajalehega saab tappa nii kärbse kui inimese. Inimest tuleb lihtsalt rohkem taguda. Küllap lõpuks murdub temagi. Ja muidugi ta murdus, peale tänast ei saanukski teistmoodi olla. Palju oleks olnud vastu öelda, ümber lükata, laimamiseks nimetada. Aga rahva ees… Milleks? Jah, täna ma juba kardan tema pärast. 

Mul ei ole mõtet midagi öelda ega teha. Tunnen küll teda võõrastest rohkem, aga see ei loe. Selles maailmas, kuhu meid praegu on paisatud, ei loe mitte miski. Kõik teised tunduvad paremini teadvat, otsekui oleksid viibinud tema nahas, tema elus, tema valikutes. Väärikas mees, kes on oma inimlikkuse ja empaatiavõimega mõjutanud tuhandeid, on loetud päevadega muudetud narriks, tambitud mutta, nullini ära tühistatud. 

Viibin oma toas otsekui laeval. Meri on majale nii lähedal, et aknaalune kaldariba ei paistagi. Isegi kõikumist oleks justkui veidike tunda. Või on see vaid praeguste päevade pinge? Üksikud vahututid laineharjadel lasevad end lõunatuulel üles-alla hüpitada. Eluski käivad tõus ja langus käsikäes. Tihtilugu paraku mitte nii vallatult, kui lainetel. Andekamate tõusud puudutavad vahel päikest ning heidavad meilegi sära. Nende mõõnad võivad seevastu olla eluohtlikult sügavad. Täna ulatasin küll käe, kuid tundub, et üksi ei jaksa…

Oh, need vaesed “ärakasutatud naised”! Nii armsad, abitud, nunnud ja rumalad, suhte osas vastutusvõimetud, iseenda vigade osas pimedad, iseseisva mõtlemisoskuseta kaasalohisejad, aksessuaarid ja lemmikloomakesed. Võtke nüüd korraga ja kordamööda sõna! Teie, kes pole ise suutnud midagi ligilähedastki- inimesi elule tagasi aidanud, tuhandeid leinajaid mõistnud ja lohutanud, tuhandeid lugejaid ja kuulajaid elulisuse ja inimlikkusega puudutanud. Võtke kätte ja purustage, kuis jaksate! Las rahvas õhkab teile, et hoopis teie olete kangelased. Et teie võisite olla ükskõik missugused, süüdi on ikkagi see, kes julges elada ja oma elus muutusi teha. 

Täiskasvanud inimesed teavad, et suhtes on alati kaks poolt. Täiskasvanud inimesed teavad ka seda, et inimene on arenemisvõimeline olend, mistõttu pole kunagi mõtet üles kraapida tema nooruaegseid möödapanekuid. Mitte keegi pole kahekümneselt nii tark, kui kolmekümneselt ning viiekümneselt võime vabalt naerda neljakümnese iseenese arusaamade üle. Täiskasvanud inimene on ehk midagi kuulnud ka suhtemustritest, mis meid üsna jäigalt saadavad. Olete ehk märganud, kuidas mõnes suguvõsas muudkui lahutatakse, kui samas teised, hambad murdumiseni ristis, jonnakalt oma jubedas abielus püsivad. Et täiskasvanud inimeste lahutuslood tihtilugu kõrvasuhte baasilt alguse saavad, pole vist samuti kellelegi üllatus. 

Merekivide siledad seljad vilksatavad lõbusate peeglikestena veevoogude vahelt. Vaata endasse, näivad nad ütlevat, kattes samas end üha ja uuesti ülelaksuvate lainete alla, otsekui narritades. Enda eksimuste osas oleme tihtilugu pimedad, teiste suunal aga mängime jumalaid, näib olevat nende selge sõnum. 

Kui viimati Muhus kiviaeda lappisin, oli kogu “torm” just alanud. Nätaki ja nätaki lendasid kivilahmakad mu käte vahelt vajalikus suunas, kuhu täpselt, seda ei teadnud ma isegi. Tõdesin vaid seda, et ilusaks seda aeda heitmistehnikaga küll ei saa! Loopimine leevendas kõigest viha ja abitust. Inimese pihta loopides võiks arvestada, et suured kivid võivad vigase viske korral tappa. 

Ka mina olen “nende naistega” sarnases olukorras olnud, keda kollane ajakirjandus, hüsteerilised “psühholoogid ja hingehoidjad” ning muu kahtlane kõigevihkajast rahvas teise inimese nime igaveseks äramäärimise hinnaga “päästma” on sööstnud. Ometi ei kujutaks ma ette, et oma ekskaasast midagi säärast üllitaksin. Vastupidi. Ta elab meile praegugi väga kaasa. Kõneleme iga päev. Mahume kenasti ühe laua taha laste sünnipäevadel ja muudel üritustel, istume kõrvuti aktustel ja lastevanemate koosolekutel. Soovin, et tal läheks elus hästi, mis sest, et meie abielu lõppes lahutusega. Oleme me siis seetõttu läbi kukkunud? Meil on ju imetoredad lapsed. Juba see on vastus. 

Miks tiritakse avalikkuse ette lausvaletajast hävitaja, hetkekuulsuse janus vihakõneleja, ammu lõpetatud suhte kibestunud osapool, kes pole kunagi kuulnud andeksandmise ja oma eluga edasimineku vajalikkusest ja miks esitletakse tema käitumist kui normaalsust, kiskudes ehk kunstlikult haletsustki välja? Miks? Vägisi ei sundinud neid ju keegi kokku. Ka siis, kui koosellu mõrad tekkisid, oli mõlemal võrdne võimalus endale sobivat lahendust otsida. Ja leida. Näiteks lahkumineku ja edasiste normaalsete suhete näol. Naine ei ole nukk, kellel meelevaldselt saab jalad küljest või pea otsast rebida. Ma ei räägi siinkohal räigest koduvägivallast, mille tulemusel inimese minapilt aastatega hävineb. Räägin võrdväärsetest partneritest. Võimuvõitlusest. Sellest loost oli märgata, et seda tehti pelgalt kättemaksuks. Kurb ja väiklane.

Loojangud on eriti ilusad. Ka selliste päevade loojangud, kus teiste inimeste julmuse pärast pisaraid valatud. Kujutlen, et mu pisarad on osake sest lõputust silmapiiri taha kaduvast merest, kuhu end päikegi õige pea heidab. Ja ma tean, et seal ootab ees midagi palju paremat, siiramat ja õiglasemat. Küllap homne päike meile vihjeidki saadab…

Mitte keegi, isegi mitte tema ei pea olema sunniviisiliselt abielus ja õnnetu. Mitte kellelgi pole talle õigust öelda, et “sina pead!”. Need on inimeste poolt loodud reeglid. Jumalaga pole siin midagi pistmist. Küll aga on Jumala kingitus oskus kõneleda, lohutada, juures olla, puudutada, meelde jääda. Ärge tehke enam nii, tahaksin praegu sosistada. Mu huuled liiguvadki tasa. Aga kuulda on vaid lainete sügavat müha…

Armastuse aeg

 Ütlen ausalt, et on olnud keerukas aeg. Tõsi, ühest küljest olen kogenud tohutult armastust ja hoolimist, teisalt ei suuda ma aga mõista, miks peavad just minu suhted ja valikud tooma kaasa nii palju tormi, hullumeelsust, valu või lausa traagikat. Jah, muidugi on armastusel tohutu jõud ning ajaloos on ta vallandanud ka sõdu, kuid oma elus ja paarisuhtes oleksin siiski valinud rahulikuma teekonna – kui see olnuks võimalik. Aga ei olnud. Siis olgu nii.  

Mul on kahju, et minu vaatenurk armastuse käsust on kardinaalselt teistsugune kui konservatiivsemal osal eesti kirikust. Psühhoteraapia õpingud, oma kabineti avamine ning sedakaudu päris elu tundma ja armastama õppimine on mind tublisti muutnud. Et kedagi aidata, tuleb teda esmalt aktsepteerida, seejärel empaatiliselt mõista ja kolmandaks tingimusteta armastada. Ilma nende kolme komponendita ei oleks mu tööl mõtet ega tulemust. Võin ausalt öelda, et kuigi hoian vahel esmakohtumistel mõttes pead käte vahel, kui keerukaks võib mõni inimene oma elu elada, avanevad need lood juba teisel või kolmandal kohtumisel sedavõrd, et saan vaid mõistvalt noogutada – jah, igati loogiline, et ta tegi just sellised valikud. 

Mitte ükski inimene ei ole halvem kui teine. Me oleme lihtsalt erinevad. Sündides ja kasvades areneb järk-järgult välja me toimetuleku pagas, avalduvad võimed ja anded. Meid lükatakse teele, kus kõnnime kas kindlal või konarlikul pinnal, kas suhteliselt eksimatult või vahel ka komistades ja kukkudes. Enamus inimesi liigitub kusagile vahepeale. 

Nii karjääris kui inimsuhetes mängivad rolli kolm olulist faktorit: esiteks kassasündinud isikuomadused koos kasvamisel omandatud perekondlike käitumismustritega, teiseks meie loomupärane andekus ühes töövõimega ja kolmandaks x-faktor, nimetagem seda siis kas saatuse sõrmeks, Jumala juhtimiseks või kasvõi pimedaks juhuseks. Need kolm määravad meie saatuse, juhatades meid edukamalt või keerukamalt läbi elu mitmetasandiliste ristteede, teravate löökaukude ning ohtlike pimekurvide. 

21.sajand on ühest küljest kaasa toonud mõningase languse nn keskmise või tavalise inimese akadeemilises võimekuses, tõusujoones on aga tundekasvatusega seonduv. Tänapäeva noored istuvad küll rohkem arvutis, kuid oskavad vajadusel esitada ka miks – küsimusi. Meie elu peaks nende arvates alluma kindlale loogikale, miks midagi tehakse, kas selle tegemine on hädavajalik või elumuutev ja mis juhtub siis, kui see tegemata jätta. Tänu kallistamise-kultuuri taaselustumisele mõned aastakümned tagasi ja kasvukeskkonna suuremale tunnetekesksusele, on märgatav tõusutrend ka empaatia osas. Üha vähem nähakse meie eripärades probleemi, üha enam kerkib esile mõistmise ja armastuse väärtus. Kalkus ja paindumatus on tänaseks saavutanud hoopis teise, tõsisema varjundi, seondudes üha enam vägivalla, mitte kehtestatud reeglite vaistuvaidelmatu täitmisega. Eriti, kui need reeglid on kehtestajatele enestelegi tänapäeva kontekstis vastuolulised, segased ja läbimõtlemata. 

Kirik on nende arengutega seoses sattunud suhteliselt keerukasse positsiooni. Ühest küljest säilitada range, ajalooliselt "õige" kuvand, teisalt pakkuda üha enam armastust ja halastust, on balansi hoidmise mõttes päris korralik väljakutse. Tõsi, mitmetuhande aastast institutsiooni kiirelt ei muudagi, võibolla ka kümnete aastatega mitte, samas on paljude nüansside osas muutused juba toimunud või toimumas, sest teisiti lihtsalt enam ei saa. Vaimulikel on siikohal iseäranis suur vastutus. 

Aga vaimulikkond on kirju.

Kuna kirjapandu puudutab hetkel väga konkreetselt minu elu, pean tunnistama, et olen suures mures. Minu kirikust on saanud võitlustander. Võideldakse riigi, meedia ja erinevate huvigruppidega, mis aga kõige kurvem – suurim ja ebameeldivaim võitlus käib kiriku enese sees. Tõsi, eri institutsioonid ja grupieeringud on kindlasti riigi ja ühiskonnas parasjagu toimuva väiksemad peeglid, miks peaks see kiriku puhulgi teisiti olema, aga samas on kirikul tugev eelis olla armuline, vastu võttev, hooliv, lohutav. Miks ta siis seda ei ole? Miks ei võiks helgemad mõtlejad koonduda ühise laua taha ja tekkinud sõlmkohad kiriku põhisõnumi kohaselt lihtsalt selgeks rääkida? Mingil juhul ei tohiks seda üritada jõu- ja võimupositsioonilt, nagu näen praegu tehtavat, hävitades head ja toimivat, madaldades võimekaid, korraldades näidishukkamisi, lõhkudes sõgedalt inimeste hingesid ja emotsionaalset keskkonda. Küsimata kordagi, "miks". 

Olen hakanud paljusid kristlasi ja vaimulikke kartma. Vahel tundub, et viibin otsekui kiskjakarjas. Tegelikult on olukord veelgi hullem, sest kiskjate puhul oskab eeldatavat puruksrebimist vähemalt karta. Inimeste maailmas aga ei pruugi osade “õigete” kurjust ja silmakirjalikkust aimatagi. 

Enne, kui järgmises postituses “ asjast” rääkima hakkan, kirjutan endast. Olen hiljaaegu kahes eri seltskonnas elanud üle klassikalise koolikiusu valdkonda puutuva olukorra. Ikka seoses mu isiklikus elus toimuvaga. Tegu oli muidugi täiskasvanutega, kes arvasid ekslikult, et neil on õigus minu elu ja valikud suhtluse blokeerimisega tühistada. Vagaduse ja “õige kristluse” egiidi all. Avalikult ei saanud nad seda teha, kuna mul on piisavalt palju sõpru ja toetajaid. Seega tuli tegutseda varjatult. Oi, see oli ebameeldiv! Aga samas ka huvitav. 

Ma ei tea, kas teised samades seltskondades olijad märkasid, et tühistamine toimus naeratades ja muu melu varjus. Ma olin - ja samas mind lihtsalt ei olnud. Mind üritati muuta nähtamatuks, aga ma ei läinud omalt poolt selle mänguga päris hästi kaasa. Olin olematuna ikkagi olemas. Üsna jõuliselt. See polnud lihtne. Väsitas. 

Ma ei arutanud antud olukorda mitte kellegagi, kuna võimalik, et teised sealolijad oleksid öelnud, et näen tonti seal, kus seda pole. Aga olles sarnast olukorda tunnistanud, tegeledes tööalaselt koolikiusu juhtumitega, kus kiusatava kaasõpilased väidavad, et mingit kiusu ei ole, ei lähe ma selles osas õnge. On küll! Seda saab teha nii peenelt, et ainult kiusatav märkab enese ignoreerimist, teised mitte. Kiriku kontekstis kipub muidugi säärane käitumine jalust rabama, sest kus mujal peaksin ma inimesi rohkem usaldama, kui kristlikus keskkonnas, aga paraku ei muuda see tõdemus midagi.

Olen enda arvates päris tubli naine. Tõsi, häid mõtteid on mul kordades enam, kui tegelikke ärategemisi, aga ka viimaste osas ei saa väga kurta. Olen oma elus piisavalt õppinud, pingutanud ja praktiseerinud. Toimin nii emotsionaalselt kui majanduslikult. Oskan nii mõneski asjas kaasa rääkida. Tean üsna hästi enda tugevusi ja nõrkusi. Seda kõike arvesse võttes on minu küündimatuks, madalaks ja rumalaks tegemine lihtsalt lubamatu. Ja ometi olen seda praegusel ajal korduvalt kogenud. Kahjuks just selles institutsioonis, kus peaks inimesi märkama, mõistma ja armastama. Äkki ka tunnustama? Mina küll erilist ligimesearmastust ei tunne, kui mõned õiged ja õilsad isegi ei räägi minuga. Nojaa, tagarääkimine on muidugi vägagi tajutav. 

Ja veel. On ka neid kirikuga seotud inimesi, kes on end eelnevalt minu sõpradeks nimetanud, aga on nüüd “minu pärast väga mures”, väljendades seda “mure” läbi ignoreerimise - kuna toimin teisiti, kui nemad oleksid eeldanud. Kuna olen loomult inimeste ühendaja, korraldades aeg-ajalt toredaid pidusid ja koosviibimisi, siis läbi selle tunnetuse, keda tahan edaspidi külla kutsuda, kellega soovin edaspidi oma elu jagada, tajun ka sõpruse sügavust või pinnapealsust. Mulle meeldib ütlus, et tõeline sõber tuleb sõbra juurde isegi paadi alla, ja kui ka paati pole, tuleb koos paadiga. Kes mind päriselt ja igal ajal ei väärtusta, ega sellega peagi suhtlema. 

Õnneks on ka kirikus palju südamlikke inimesi. Need, kellega olen eelnevalt sügavat sõprust tajunud, on sõbrad ka praegu. Nad lubavad mulle mu oma elu. Kujutage pilti, et see võib ka tänapäeval probleemiks osutuda!

Helis ütles mulle kuldsed sõnad. Ema, mille pärast sa õigupoolselt muretsed, küsis ta. Sinu elus on nii palju armastust ja headust. Sul on mees, kes sind armastab. Sul on pere, kes sind armastab. Su lähedased on terved. Sul on kodu ja maakodu. Sul on sõbrad, kes sind ealeski ei jäta. Sul on töö. Milleks mõelda nendele ebaolulistele, taipamatutele ja kurjadele? Vilista neile, kes püüavad haiget teha! Luba endale oma õnne - ka nende nähes. Näita, et oled üle! Armastus võidab alati. 

Kas mul pole armas laps?

Tegelikult on olukord siiski tõsine. Teine inimene on kaotanud minu armastamise tõttu töö. Me ei tea, kas ta saab selle tagasi. Ja me ei saa praegu mitte midagi muud teha, kui oodata. See “näidishukkamine” on pisut liig. Ei, mitte pisut. See on tänapäeva kontekstis mõistusevastane.

Kirjutan sellest õige pea.

Märgiline päev

 Avola on jumaliku liivarannaga ääristatud linnake Kagu-Sitsiilias. Sinna valisin me reisi teise ööbimiskoha. Maja oli üsna ruumikas, kuid enam mitte villa. Kuldse liivaga rand asus nimelt ümber nurga, seega olnuks basseiniga õu ja mitu korrust liigne priiskamine. 

Ühe päeva, selle järgmise peale pikka sõitu mööda Sitsiilia lõunarannikut ja peale muljetavaldava, lõhestunud kaljumüraka poolt kaheks rebitud keskaegse Ragusa linna külastamist, jätsin puhtalt lebotamise omaks. 

See ei olnud tavaline päev. Just sel päeval pidi nähtavaks ja ära räägituks saama üks mu viimaste aastate kõige olulisem teema. Et mina ei saanud sealjuures muul viisil kaasa aidata, kui heade mõtete ja kuumal liival praadimisega, võib vast aimata, kui pikaks kippus too päev venima. 

Hea, et mul tuli õhtu hakul mõte sõita. Hea, et google’is oli Avola lähistel kauniks märgitud üks looduspark, mida otsustasime ajaviiteks külastada. Sellest, et too matk võib osutuda vaat et reisi kõrgpunktiks, mul muidugi aimu ei olnud. 

Tee mägedesse oli auklik, kitsas ja käänuline, kohati lausa 180-kraadiste pikenurksete pööretega. Mõlemale poole teed laotud pikad kiviaiad andsid paigale mõneti muhuliku ilme, kuid nagu Loviisa tabavalt märkis, osutusid järsud tõusud meiesugustele “lamemaalastele” siiski korrallikuks šokiks. Pihlakate asemel kasvavad sidruni- ja oliivisaludki ei toetanud muhu atmosfääri tunnetust piisaval määral, küll aga tegid seda lehma- ja lambakarjad teeäärsetel kasina rohelusega põllumaadel. 

Ülessõit, napp 9 kilomeetrit võttis peaaegu tunni. Tee kvaliteet oli lõpus katastroofiline. Võimalike vastusõitjate eest sai küll vaikselt palvetada, kuid paaril korral see ei aidanud ja nõudis siiski inimmõistuslikku sekkumist ning mõnda esmapilgul kaheldavat, hilisemal vaatlusel aga ainuvõimalikuks osutunud manöövrit. Kuid ma ei jätnud jonni. 

See on ju minu elu, mõtlesin isekeskis. Lõputuna näiv võitlus loominguliste kõrghetkede ja maksimaalse professionaalsuse suunal püüdlemise nimel. Väsimus ja ülepinge vaheldumas rahuloluga seni saavutatu üle. Püüd armastuse katva ja kaitsva hõlma alla - mida aga vägisi enese peale ei sikuta. Ning lõpuks seismine pool-kiilakal, tuultele valla kaljunukil, tunnetades ühtaegu iseenda väiksust ja hetke tähendusrikkust. 

Matkaks alla orgu pidi end ühes onnikeses esmalt registreerima, märkides sealasuvasse kaustikusse oma nime, päritolumaa, telefoni numbri ning teekonna algusaja. Ega pimeda peale poleks seesugusel rajal tõepoolest tahtnud jääda, aga seda mõistsin alles teel olles. 

Too rada nõudis head vormi. Kivirahmakad, mida mööda tee allapoole kulges, vaheldusid kavala libeda kruusapudiga, millel nii mõnigi meist libastus ja kukkus, õnneks mitte väga valusalt. Naljakas kohanemisvõimeline taimestik, mille mõningad näited võivad olla hiiglaslikud, osaliselt maa peal vonklevad puujuured ja kaljupragude vahele pressitud suured sibullilled, sellised ratsuritähtede moodi. Kollase õitemerega kaetud mäeküljed. Üksikud sügavrohelised rohutuustid, millest tasakaalu hoidmiseks kinni haarates võib lõhkuda käe. Aeg-ajalt külgedelt sutsavad okkalised põõsad. Tulvavetest tekkinud spontaansed rajakesed ja kraavikesed. Mitmekesisus. Rahu.

Allootav ületas kõik kujutluspildid. Mägedest allavoolav kärestikujõgi oli voolinud kividest kaunid voolujoonelised platood, (millest sai küllap inspiratsiooni ka tuntud katalaani arhitekt Antoni Gaudi), mille päike oli parasjagu meie tulekuks soojaks praadinud, kutsudes sedaviisi pidulikule istungile. Trepjalt allapoole murdvad veejoad langemas üha uutesse looduslikesse basseinidesse. Massiivsed õitemeres mäeküljed kõrgumas igasse ilmakaarde. Võimas. Ja täielik inimtühjus…

Vette, käis mul korraga peast. Siiasamasse kärestikujoa poolt sügavaks voolitud basseini! Kohe praegu, alasti. Loodusega ühte. 

Tegin selle ära. Külm vesi võttis esmalt hingetuks. Mõne meetri kaugusel langes kosk, mille veeponnalt tagasipõrkavad piisad maandusid pärlitena mu juustel. Kõik elas, liikus, kohises. Minugi hingamine moodustas osa sest looduse rütmist. Olin taas end ületanud, võiduhümniks veejugade muusika. 

Tüdrukud järgnesid mulle vette. Poiss võttis valvaja rolli. Kõik võisid olla, kuis tahtsid. Siin ja praegu. 

 

Edasine õhtu läks kiirelt. Kõik jutud said korraga peetud. Olin ühtäkki omandanud selge näo ja tähenduse. Elu jaksas kohe mitu head sammu edasi hüpata. Küllap andis karge kärestik jaksu ja lootust. Lootust, mis ei jätnud sel korral tõepoolest häbisse. 

Olen kindel, et oma mõtetes lähen taas ja taas tagasi sellesse imelisse kanjonisse. Päeva, mis muutis mu elu. Julguse ja selguse rüppe. Paika, kus armastus sai veelgi erilisema tähenduse.

Teisiti

 Sel korral on minuga kõik teisiti. Minuga on mu lapsed, kelle eest pean vastutama ja vanemad, kelle eest hoolitsema. Lastega reisimisega olen ma harjunud. Neid kordi, mil oleme koos erinevaid maid vallutanud, on palju. 

Vanematele meeldib samuti reisida. Aga nagu ema täna hommikul ütles, ei suudaks ta eluilmaski endale ise reisi organiseerida. Iga väiksemgi teadmatus ajaks hulluks ja halvaks igasuguse mõtlemisvõime. Nemad on seni alati võtnud korraldatud reisid. Sel korral olen siis korraldajaks ainuisikuliselt mina.

Me sõidame Sitsiiliasse. Olen sihtkohas broneerinud kaks autot, kuna ühe peale ei mahuks kogu me seltskond lihtsalt ära. Midagi pole parata, isal tuleb sõita lihtsalt minu järel. Algul võtame suuna saare lõunaossa, kus peaks olema ootamas basseiniga villa. Kui seal on vahva, saame ehk sealoleku aega pikendada, aga praegu on too maja broneeritud kolmeks ööks, et seejärel suunduda saare idaossa, Etna vulkaani, maailma aktiivseima selletaolise lähistele. Aga jah, jätsin meie edasiliikumise päeva praegusel hetkel lahtiseks. Mulle ei meeldi liigne planeeritus! Kui tuju tuleb, tahan matkata, kui tuju tuleb, lihtsalt lebotada. 

Tegelikult ongi praegu hea, et on tegemist-toimetamist. Elus kipuvad võimust võtma pöördelised sündmused. Kuna asjad pole liikunud mu jaoks piisavalt selgelt, tunnen aeg-ajalt tohutut paanikat ja segadust. Ärasõit ja muuga tegelemine annab mõningase rahu tagasi. Teisest küljest on aga ka eemalolek ärevusttekitav. 

Vaatame, mis sest asjast saab.

Unetus

Ma pean oma une korda saama!

Praegu on olukord selline, et ma lihtsalt ei maga. Õigupoolest jään magama küll, aga ärkan umbes nelja paiku ning olen paar tundi üleval. Uinun uuesti, kui varsti tuleks juba ärgata. Ja see ärkamine on muidugi tohutult vaevaline. 

Käin üsna palju trennis, see peaks ometi aitama ööunele kaasa. Aga ta ei tee seda! Minu päevade teised pooled on täis väsimust. Loomulikult muudab see ka närvilisemaks. 

Passi vaadates võiks ju täheldada ka ealisi iseärasusi, aga minu arvates ei ole need veel valdavad. Tavapäraselt ei ole mu ärkamised seotud muuga, kui et uni läheb lihtsalt ära. Ma virgun ja passin tundide kaupa voodis. Tõsi, vahel, keerukamatel eluperioodidel olen täheldanud ka midagi ärevushäire laadset, aga sellega tulen suhteliselt normaalselt toime – kui unise peaga viimaks adun, misasi mind vaevab. Une pealt ründav ärevushäire ei ole samas muidugi mingi naljaasi. Ta kannab endas ikka väga ängistavaid tundeid ning temaga vastandumine nõuab suurt vaimujõudu. On siis seda unisel ja segaduses inimesel ülemäära!

Kuid ega see niisama lebotamine ka parem pole. Vähkren ja vähkren. Maja on vaikne, mitte ühtegi segajat pole võimalik tuvastada, kõik tundub olevat hea ja rahulik. 

Võiks ehk üles tõusta? Toimetada? Lugeda? Vahet ju poleks, mida tehes öist ärkvelolekut sisustan? Uni on uni, unetus on unetus. Millegipärast ei kehti aga ka need mõtted. Ma lihtsalt ei tõuse. Ma ei taha teki alt välja tulla. Napp uni on varmas tekitama külmatunnet ja muid ebamugavusi. Ma ei taha neid tunda. 

Nii ma siis siplen. Ööst öösse. Olen juba tüdinud. Unetus pole inimese loomulik seisund. Midagi on paigast ära. 

Hea, et südamelt ära kirjutasin. Vaatan nüüd, kas jään uuesti magama. Varsti läheb juba valgeks.

 

Mäng

 Millegipärast läheb pall alati minu väravasse. Eks seda peksta ka halastamatult just siiapoole ja et ma mingil ajal seda enam ära blokeerida ei jaksa, et ma ära väsin, et ma sinnasamasse värava ette pikali langen ja enam ei kaitse, saabki vastane jälle punkti. Küllap tabab teda ka sellise punkti korral joovastav võidurõõm. Kuigi minuga on lihtne mängida, kuigi ma olen oma meeskonnas ainus, toob võit ikkagi üleva tunde. 

Pikapeale hakkab kõigest muidugi ükskõik. Mäletan, kui teravalt reageerisin oma esimestele ebaõiglastele kaotustele. Lamasin väljakumurul ja otse vappusin nutust. Tirisin oma võistlussärgi kõikide nähes ribadeks, et anda märku, et mina sellist ebaõiglast mängu enam kaasa ei mängi. Mu võistusnumber oli seitseteist, selline ilus ja paljutõotav number. Aga jah, juba hommikuhämaruses surfasin netis ja tellisin uue samasuguse. Ja mängisin taas.

Eks nemadki harjusid minu jalgade trampimisega ära. Emotsionaalse ebastabiilsusega, nagu tänapäeval armastatakse öelda. Nad harjusid, et sellele kirgede möllule ei järgne õigupoolest midagi, varsti saaab meeskonna taas väljakule rivistada, nemad ühele, minu teisele poole ja mäng saab taas alata. 

Vahel harva läks minu pall ka nende väravasse, see juhtus siiski pool-kogemata, mingi riivakana ja paljudel juhtudel vaidlustati. Ma ei saanud aru, oli siis raske silma kinni pigistada, no las ma oleks saanud selle paganama punkti. Aga ei. Nende maailmas pidi valitsema õigus. Minu omas oli sellega alati nii nagu oli.

Noh, eks ma olin tundlik. Tundlikkus on mõneti selline, mida tuleks nagu varjata, see teeb mõnede arvates lisaks nagu otuks, selliseks, keda peaks kohtlema nagu last. Kui nad mu väravasse palle tagusid ja pärast heatahtlikult imestasid, kuidas ma küll kaotada ei oska, see on ju kõigest mäng, oli mul endal ka pisut piinlik. Ma ei osanud kohe võtta sellest faktist kinni, et neid on palju, mind aga ainult üks. Inimene ei oska vahel, kui temaga manipuleeritakse, kõige lihtsamaidki vasturelvi käiku lasta. On nagu kohtlane kohtupingis. Naeratav. Aga seesmiselt võib nutta. Mina küll nutsin. Olin kohe väga tundlik, eks ole. 

Nad teevad hästi hooliva näo. Seda nad oskavad. Ma tahaksin noil hetkil, et nad ka päriselt hooliksid, et tuleksid mulle lähedale, paitaksid, puudutaksid, ütleksid, et ma olen neile oluline. Aga ei, see kõik jääb väga pinnapealseks, kiirustavaks žestiks. Siis on pärast hea teha imestav nägu, et kas sa siis tõesti ei pannud tähele, me ju lohutasime, me tegime seda lausa mitu korda, oi, kui enesekeskne sa ikka võid olla. Kusjuures hakkabki natuke piinlik, et äkki tõesti. Et äkki ma reageerin üle. 

Mäletan, kuidas mind vihastas, kui üks mees, kellega olin äsja romantilisel eesmärgil tutvunud, mind nunnuks nimetas. Nunnu on selline lapsik, abitu olevus, kellele pole mõtet eriti ligidale minna, pistab veel töinama. Kelle tegevust tuleb naeratades kaugemalt vaadelda. Mina, kes ma alateadlikult rõhutan ikka oma naiselikkust ja sensuaalsust, ei saanud arugi, miks ma ühtäkki nunnuks osutusin. Aga siis taipasin, see on turvaline viis tõelisest lähedusest hoidumiseks. Sama mees lubas mulle teha pannkooke jäätisega, kui olin haige. Ma vihkan pannkooke, oleksin tahtnud käratada, et valagu üks sorts konjakit tee sisse, aga vaikisin, sest küllap kõik nunnud tahavad just pannkooke. Ja ta küsis õhtul sõnumi teel, kas ma juba tudun. Tudun? Sel hetkel kangastus mulle ka karudega pidžaama, tõemeeli, et mingilgi määral see roll välja mängida. 

Teine võimalus oli vihastada. Valisin teise.

Eks ma seal murul olin ka nunnu. Ei osanud näha oma lõpututes kaotustes head. Ei osanud tunda rõõmu enda kahest punktist, üks selline mööndusega, et ah, las jääb, nende kaheksateistkümne vastu. Särke ma muidugi enam ammu lõhki ei rebinud, rahast hakkas kahju. Ja üldse olin muutunud kuidagi tuimaks. 

Teadsin, et mul tuleb sellest mängust välja astuda. Et kaotajaks jään nii ehk naa mina, seal pole muud võimalust. Aga liikumine iseenesest polnud ju halb. Seda ütlesin enesele ka. Korduvalt. Mine tea, kas muidu end üldse liigutaksin. Nüüd saavad vähemalt trennitunnid tehtud ja… no mis sest, et iseenese emotsionaalse heaolu arvelt, milleks asja kogu aeg halvast küljest vaadata. 

Vaadake, kui osavalt astusin ise vastasmeeskonna poolele! Et mind saaks veelgi kindlamalt võita ja tümitada. Pallid muudkui lendasid ja lendasid. Mina muudkui lidusin ja lidusin. Vahel pillisin, vahel töinasin lausa suure häälega, märja nina tõmbasin käsivarrega kuivemaks. Ja ikkagi ei jäänid ma enne seima, kui väsimusest kokku kukkusin. Mitte keegi ei püüdnud mind kinni. Korraga ei olnud ma enam kellegi asi. See on ju kõigest sport. Mäng.

Skoor helendas halastamatult tablool. Mängu võis lugeda lõppenuks, olgugi, et teisest poolajast oli tublisti üle kolmandiku järel. Mul oli tohutu janu. Aga nad olid juba väljakult lahkunud. Küllap sauna. Peale liikumist on hea väsinud lihaseid soojendada. Mõistsin, et vahel ongi inimestel kiire. Ega nad kogu aeg ei peagi minu lohutamisega tegelema. Alles lohutasid, kaua võib.

Ma ei taha enam seda mängu mängida. See on ebaaus. Seal kasutatakse lubamatuid võtteid. Ma olen juba algusest peale kaotajaks määratud. Ma ei jaksa nii palju endast anda, midagi vastu saamata, või kui saangi, siis pool-vägisi. Teen homme ühe mängu veel, aga olgu see siis tõepoolest viimane. Jah, sel korral on see tõesti ja päriselt ka viimane. Mis te naerate? 

Olemise talumatu kergus

 Miks puudu jääb mul üha meelekindlust,

miks väge täis mu meel, kuid mäed ei liigu,

kui arengus ei tee ma allahindlust

ja juba julgelt üle võlli kiigun?

Ning vaimu-ilmaski löön laineid hooti,

kui paberile tundun pliiats terav -

nii elu hõlpsalt märkida võin nooti,

mis vaikuseski sillerdav ja särav.

Ning ihulegi jõu ja ilu jooni

võin vedada, kui huulepulgajälg

vaid vajaks veidi sügavamat tooni,

et peita kaamos, kahvatus ja nälg.

Ka armule saaks anda lisahoogu,

end viimistleda liikumisejõus.

Ja ometi mu andeid nagu loogu

seal langeb, kus kord algas mäkketõus…

Mis teen, jääb varju, kaob või tundub hale,

nii armastuses, elus, kui ka laval.

Kui kulda kaevan, satun sügavale.

Kuid tippe oleks vallutada kaval,

et olemise talumatu kergus

seal tuuleks minu tiibadele muutuks

ning südameski palumatu kõrgus

mu väge tasapinnaliselt puutuks. 

Alkoholismist

 Oli tatine jaanuarihommik. Külm vihm nuttis mu aknaruudule erakordselt lahmakaid pisaraid, olles selleks hommikuks ära sulatanud viimasegi lumivalge tooni veel mõni nädal tagasi uljalt kõrguvatelt lumehunnikutelt. Kõhetukstõmbunud ja tund-tunnilt väetimaks kahanenud hallvalged lume- ja veesegused maaslamajad latakad pritsisid peale astudes tatti ja nuttu, nende üle oli aga end heitnud lugematu hulk okkaid ja raage, tuule poolt mahapillutatud pisikesi mängukanne. Päris paljakssulanud saarekestel, mida polnud samuti vähe, sekundeeris oma alastuses võika pruunikarva irvega sügisene kõdu. Kui miski on kole, siis see. 

Või oli otsas. Otsustasin Maxima kasuks, kuna sealt saab õnne korral ostukotti lennutada ka mu lemmikuid, keedetud hiidkrevette. Viska korra pannile, maitsesta veidi ja mmm... Või söö otse kestadest, kah ülihää. Hind pea olematu, paar eurot ja peale, mis nii viga end hellitada!

Maxima sini-punane logo kiiskas ses uduhallis sajus ja lögas lausa võõrkehana, poe väljapääsu kõrval, varikatuse all, seisid aga tuttavad mustjad kogud oma tavalisel, sel päeval vaat et tasakaalustavalgi moel. Nad tekivad sinna millalgi kaupluse avamistunni paiku, seisavad suhteliselt muutumatult kogu päeva, ja kaovad uue kuupäeva terenduse eel hilisesse öhe. Kuhu, ei tea.

Sel päeval oli aga kogu see seisev rahu vaid näiline. Korraga olid mõned neist koos minuga Maximas. Jah, just nii oligi. Pood oli täiesti tühi, riiulite vahel jalutasime vaid meie – mina ja mustades riietes nemad. Piidlesin neid vargsi. Kaks neist lugesid konserviriiulite vahel hoolikalt punaseid sente. Kas jagub? Näe, veel mõned! 

Mütsi ei kandnud kumbki, õige ka! Mats võtvat ju toas mütsi maha. Ometi tundus mulle, et paljas pea on pigem nende loomulik olek, kui rõhutatud viisakus. 

Ühel oli seljas päevinäinud ja pisut määrdunud jope. Teine tundus pisut kobedam, oli aga pelgalt dressipluusis. Jalas olid mõlemal midagi dressipüksilaadset ja natuke lääpatallatud kingad. Eks pori sees olegi keerukas oma jalavarje puhta ja korralikuna hoida. Ei, nad ei näinud sugugi liiga "hullud" välja, pigem lausa tavalised, pisut väsinud inimesed. Ja must värv heidab ju ka omi, inimese jumet mitte kõige paremini esile toovaid varje. 

Korraga märkasin, et üks mees oli lausa ilusate, intelligentsete näojoontega. Tal oli tõsine, pisut kurblik pilk ja üsna alandlik olek. Ei, mitte selline, nagu peksasaanud koeral, vaid selles tundus olevat möödunud aegade väärikust. Elukogemust, aga ka haavatasaamist. Muidugi ei saa ma riiulite vahel hinnanguid anda, aga nii see näis. 

Mul hakkas kohutavalt kahju. Olen alkoholismiga kokku puutunud mitmel moel. Lähedalt ja pisut kaugemalt. Mu vanaisa on mu jaoks mõneti kangelane. Olles läbi tulnud kohutavatest sõjakoledustest, pääsenud mitmel korral surmast, kaotanud venelaste püssikuuli läbi sõbrad ja jäänud ilma kodust, hakkas ta jooma. Ma ei tea, kas ta oleks jooma hakanud ka ilma kõike seda ilmvõimatut üle elamata. Aga kas see midagi muudabki. Igatahes oli tegu mehega, kelle peale tema pere ei saanud kindel olla. Kes jõi end pildituks igal perekondlikul tähtpäeval ja kelle pohmellihais, segunenult odava filtrita sigareti omaga, jääb igaveseks mällu. Vanema põlvkonna mälestused on veelgi tõsisemad, aga kuna need pole minu omad, ei saa ma neid siin jagada. Pealegi, ta oli mulle oluline inimene. Ta armastas mind väga. 

Siiski, kui mitte varem, siis vanaemast pääses valla meie pere kaassõltuvuse muster – meestelt ei saa midagi oodata, tuleb loota vaid iseendale. Enese maksmapanek ei ole võimalik, muidu kukub kõik kokku. Ultimaatumid ei toimi. 

Võimalik, et mõnigi noogutab – sõjaajast alguse saanud hullupööra tugevate ja vintskete naisliinidega suguvõsad, mille muudunud mustrid Eestimaa perede tänastki päevagi kaunistavad, on ilmselt siiani tublis enamuses. 

Lähisuhe sõltlasest partneriga on nagu sõit ameerika mägedel. Eriti siis, kui ta on nii-öelda toimiv. Toimivatega on tõusud ja langused juba seetõttu järsemad ja valusamad, et intelligentsus on selles kontekstis mõistmist raskendav asjaolu. Kui sind ühist eluvankrit vedades aeg-ajalt reetmise, altvedamise, valetamise, usalduse kuritarvitamise ja muu lubamatu kaudu piltlikult öeldes ristseliti külmale kivipõrandale heidetakse, kust end ilma igasuguste eranditeta ise pead üles upitama, parandades muidugi ka ise oma haavad ja mõistuse, misjärel mõnda aega jälle midagi "meielaadset" mängitakse, on tegemist pideva inimvõimete piiril kõndimisega. Keegi ei peaks seda vabatahtlikult tegema. Kaassõltlased aga teevad. Minagi tegin. Kuni elu pakkus teise variandi.

Alkoholism on haigus. Aju, ainevahetuse ja hormoonide katkiläinud toimimine. Sellest ei paraneta mitte kunagi. Nagu diabeedistki. Või artriidist. Ainult et need kaks viimast ei hävita ümbruskonda, lähisuhteid, väärikust. Alkoholism tapab aga kõik. Viimaks hakkame neid jälestama. Nad tunduvad olevat väärt alandamist, solvanguid, karjumist, needmist. Ometi on ka nemad olnud väikesed, armastusest sündinud poisid-tüdrukud, kes olid põnevil jõulude ja sünnipäevade eel, kel olid oma väikesed metsaonnid ja suured unistused. 

Nüüd lugesid need kunagised väikesed poisikäed, nüüdsed parkunud mehe kämblad punaseid sente. Jagus! Isegi kaheks!

Tõmbusin eemale. Mul pole lahedust. Lahendus, mida enda elus kasutasin, oli liiga ekstreemne. Tean, et olengi vintske. Mul oli hoolivust, jaksu, visiooni ja elujõudu. See toimis. Teist korda ma seda ei teeks. Ealeski. Teistele ka ei soovita. 

Alkohoolikutel tuleb endal hakkama saada. Nende peredel, kui neid veel on, tuleb ameerika mägedelt maha tulla, enne kui pea plahvatab või mõistus kaob. Lapsed kordavad meie mustreid, seda me ju ei taha. Vastutus peaks olema iga täiskasvanu vabadus ja valik, laskem siis seda võtta, kasvõi ohates või nuttes. Ikka tahaks ju aidata, aga nii aitamegi kõige enam. Paranemise suunal või… 

Põhja- või surnuksjoomise eest vastutab jooja, mitte keegi teine. Nii karmilt, kui see ka kõlab. Nagu suitsiidigi puhul, paraku. Räägin ikka täiskasvanutest. 

"Krt, kus mul käib närvidele, et seda krdi raha ei ole!" Intelligentse röögatus. Niisiis, teiseks pudeliks siiski ei jagunud. Masin sõi klõbinal viimased sendid. Turvamees oli kõrval väga valvas. 

Hämardub. Vihma nutt on lakanud. Valget värvi tekiks nagu hämaruse taustal pisut juurde. Järk-järgult süttib tänavavalgustus. Rasked piisad mu tamme tugevatel oksadel löövad pärlikettidena sätendama. Kaugemas reas seisvad raagus puud joonistuvad halli taeva taustal peenelt, otsekui pliiatsiga tehtult. Kui miski on ilus, siis see. 

Sulalumi ja tatt kaovad tasapisi fookusest. Sätin end veelgi mugavamalt tugitooli.

Ehk kallaks piisakese likööri tee ja lugemise kõrvale? Noh, nii õhtu hakuks...

Külm

Ma tahaksin jälle olla hea loomu, pehme olemise ja tasase käitumisega naine. Tahaksin, et võiksin maailma jälgida selle varjude tagant ilma, et keegi mind märkaks. Tahaksin kanda pehmeid sviitreid ja sooje toasusse. Tahaksin rahulikku kulgemist, kuuma teed ja seda, et ma ei peaks nii palju võitlema. 

See uus aasta on päris keerukalt alanud. Tegelikult läks juba jõuludest alates pööraseks. Ma ei tea, mida tuleks järgnevatel aastatel teisiti teha, aga päris kindel on see, et samal viisil ei vea kohe kuidagi välja. Jõulupühad, laste sünnipäevad, aastavahetus, kaks suurt pidu, pidevad teismeliste ööbimised meie juures, hilised magamaminekud, kesine ööuni, kohutavalt ebatervislik toitumine ja lisaks minu pidev tõbine olek, mis algas detsembri keskel püstijalu läbipõetud gripiga, päädis aastavahetusel kõhuviirusega ja mis ei ole mulle siiani tagasi andnud häält ning piinab mind päev-päevalt mingite imelike köhahoogudega, ja lisaks veel Karl Johanni jalatrauma, mis ta taas kipsi aheldas, kõik see mure ja sebimine tema pärast  – see on olnud nii tohutult kurnav, et tänaseks olen nagu tühjaks pigistatud sidrun. Mitte füüsiliselt, vaid vaimselt. Ja ometi ei töötanud ma liiga palju. Surve tuli mujalt. 

Kas ei oleks mõtekas jõulude ajal hoopis kuhugi kaugele sõita? Ära. Selle küsimuse esitan enesele aasta aastalt. Mulle ei meeldi talv ja tänane ülikülm ilm tekitas minusse ebakindlust ja kurbust veelgi juurde. Ma tean, selle taga on alateadlik hirm, et ühel hetkel ei tule ma enam üldse toime ja see tohutu külm haarab mu täielikult endasse. Ei, loomulikult ei ole sellisel kartusel mingit loogilist seletust, pigem on tegemist mingi abstraktse kujutlusega, mis kätkeb üksindust, väsimust ja peataolekut – aga ka see teadmine ei tee asja paremaks. Soojas tundub palju lihtsam. Soojas ja väga kaugel. 

Ma ei ole mitte mingilgi määral produktiivne, sest lihtsalt ei jaksa seda. Olen eneses tihtilugu täielikult pettunud. On asju, mida püüan hambad ristis päev-päevalt teha, et säilitada mingigi stabiilsus, aga enamuse asjadega ebaõnnestun taas ja taas. Ainuke, mille kütke võin tundideks langeda, on mittemidgiütleval pilgul arvutisse jõllitamine, sõltuvuse kindlahaardeline lõks, mis suurendab pettumust enese üle veelgi. Kui end vahel pikemalt raamatut lugema suudan sundida (ja ohhoo!, mõne lehekülje möödudes ei peagi enam sundima, sest lugeda on niiii hea!), võib päeva lugeda kordaläinuks.

Mul ei ole mõtet mingeid lubadusi anda, ma nagunii ei täida neid. Eks ma ju hooman, kuidas läheks kergemaks, mõnusamaks, toredamaks, aga teekond sinnani tundub nii külm ja nii pikk. Ning mind on ainult üks. 

Mul on oma lastest kahju, et ma muudkui vingun ja pahur olen. Nad tahaksid minuga koos igasugu põnevaid asju teha, aga mina muudkui pidurdan. Mitte miski ei vii mind praegu välja, selle jõletu külma kätte! Talve võlumaa jääb minu poolt imetlemata. Ma ei julge teha ka mingeid reisiplaane, sest meie küttearved võivad võtta ootamatuid pöördeid. Taas see külm, see lõputu, lõputu külm. 

Loodan, et miski muutub. Loodan, et jaksan midagi muuta. Tegelikult muidugi jaksan. Kes muu seda ikka teeb!

Aasta algus

Küll see aasta algas alles raskelt! Kõhuviirusega, mida pidasin ekslikult aastavahetusel šampanjaga liialdamiseks. Mõtlesin, et väga huvitav, miks see kohutav peavalu just 1. jaanuari keskpäeval algas. Ja miks mul alles kella kolme ajal päeval süda pahaks läks, algul sellest jubedast peavalust, õhtul aga toimingutest, mis hakkasid aset leidma mu valutavas kõhus. Siis muidugi juba aimasin, et nii palju ma seda šampust ka ei joonud, et tagajärjed lausa mitu päeva kummitavad. Magamata ööl vastu tänast taipasin lõplikult, mis mind päriselt vaevab. Vastik, rõve ja tüütu kõhuviirus! Öösel lõi ka palaviku, tõsi, mitte kõrge, kuid väsitava siiski. Nii olengi tänasest päevast üsna mitmed tunnid voodis veetnud. Jaksu lihtsalt pole.

Kuuse viisin siiski välja. Minu suhe igasuguste tuppatassitavate okaspuude ja neile pealeriputatavate kulinatega on pehmelt öeldes leige. Arvan, et kui mu lapsed kunagi pesast välja on lennanud, lõpetan ma selle jama ära. Te ei kujuta ette (või õigemini kujutate küll, aga olete lihtsalt rahulikuma loomuga), kui kohutavalt palju okkaid mu tore kuusepuu maha jättis, kui ta veranda kaudu õue lükkasin. No miks ma aastast aastasse sellise asjaga tegelen? Seepärast, et kogu maailmas on säärased traditsioonid? Aga kui minul pole?

Muidugi on mul tohutult vedanud. Kuusepuu tuuakse mulle nimelt igal aastal lausa väravasse. Selleks tuleb tunda metsaminevaid inimesi ja suu õigel ajal lahti teha. Nad teevad kõik, et mu soovi täita, sest minu ja laste kujutletav rõõm paneb ka nende südamed hõiskama, mis on imearmas! Muidugi ei pea nad teadma, kui hädas hiljem olen. Ja kui palju okkaid koristan. Juunikuuni, ütlen ma teile, võibolla juulini. Kuskilt prao vahelt võib neid vabalt immitseda kuni järgmise jõuluni. 

Osad mu tuttavad on ostnud kunstkuuse. Sellest ei saa ma aga hoopiski aru. Kõlab nagu lihavaba šnitsel. Et kui päris okaspuud ei taha, toon plastmassi kujul selle ikkagi sisse. Numaitea, kas peab...

Ainsad, mida talun, on valgusketid, aga needki ei tohiks närvesöövalt plinkida ja mitte mingil juhul olla mitmevärvilised. Valgusketid muudavad pimeda toa salapäraseks, heidavad erinevaid varje ja toovad esile vaikuse väe. Päris küünlad on ka head, lausa soovitatavad. Elav tuli rahustab. 

Lähengi teen nüüd kaminasse "lõkke", nagu mu lapselapsed ütlevad. Saab rõõmu ja sooja! 

 

Uusaasta lubadused

 Ah, kuidas mulle meeldib endale uusaasta lubadusi anda! 

Teen seda tegelikult igal aastal, kuid siia pole eriti julgenud riputada. Aga nüüd, kuldse keskea kriiside keskel pole varjamine enam vajalik. Pigem laon kõik välja, mis sel aastal võiks teisiti, paremini või täide viidud olla. See on lihtsalt nii lahe tegevus!

1) Asutan kaks uut ettevõtet

2) Õpin ära noodigraafika

3) Avaldan luulekogu (see on ammu valmis, aga jäi vanal aastal toppama kujunduse osas)

4) Avaldan oma koraalieelmängude noodi

5) Harjutan väga regulaarselt orelit ja klaverit

6) Käin väga regulaarselt trennis +

7) Võtan aeg ajalt loomepuhkuse +

8) Käin lastega regulaarselt teatris, kontserdil, kunstinäitusel või looduses

9) Töötan vähem

10) Teenin rohkem

11) Armastan