Ük

 

Inimesed on kuidagi liimist lahti. 

Olen tähele pannud, et sellistel aegadel on liikvel iseäranis palju “tervendajaid”. Võiks öelda, et neid roomab välja lausa igast augukesest või seinapraost. Sotsiaalmeediast rääkimata. Vaatan suu lahti, mille kõigega inimesed tegelevad! Vahel ajavad nende enesereklaamid südamest naerma, vahel panevad õlgu kehitama. Kui selle kõigega piisavat distantsi hoida, võib ju mõne ravitseja-tüübi leidlikkust isegi mõnda aega jälgida. Et kuidas ta inimesi võrku püüab. Mõni annab aga koheselt põhjust kahelda inimese selges mõistuses ja tekitab soovi ta kuhugi tõenduspõhisele ravile saata, sest see on lihtsalt nii jabur. Aga kõige kummalisem on see, et kogu sellele alle-aa' le leidub ka tarbijaskonda. Jah, isegi sellele kõige alle-aa'male, kes uhhuutab mingite ufo-kanaldamiste, hologrammide, paralleelkehastuste, eelmiste elude, kaardiladumise, seentesöömise, võluvete, imeõlide, taevakehade vahtimise ja muu jampsiga. Keegi käis just hiljuti “nõidumist õppimas”, kui läks jutuks, et pole ammu näinud. Seal on vist käigus lausa püramiidskeem- “koolijuht” rikastub kõigepealt “õppurite arvelt” ja seejärel võivad “nõiahakatised” omad ärid püsti panna ja tulu teenima hakata. Kõigile jagub, sest kindlasti on piisavalt tobukesi, kes kuulavad-vaatavad isehakanud korüfeesid suud ammuli ja annavadki oma raha ära!

Ütelus, et “lollidelt tulebki raha ära võtta” pole mulle eneselegi võõras. Üketeist aastat tagasi kirjutasin nii:

https://maris74.blogspot.com/2015/09/proua-eimerohud.html

Aga mis sest enam! Nüüd olen juba ise tubli ja tark (vabandust, enesekindel) ja otsustasin, et avan tänasest uue firma. Nimeks panen “Uhhu- ja alleagrammid, kanaldamine tulnukaga, tervendamine ühe hetkega”. Patsiendil pole mitte mingit muret! Isegi veebis ei pea kohtuma, mis ma tast ikka vaatan! Tuleb lihtsalt teha ülekanne. Ühekordne, ütleme tuhat eurot, praeguste hindade juures köömes! Ja saata mulle sõnum: ük tehtud. Ja mina kanaldan kohe raha õigesse kohta ning samal sekundil on patsient terve kui purikas. Lihtne!

Aga tehke siis ük kohe ära, eks!

Augus

Augu äärel :)

 Mina olen küll vahel augus, kas teie ka?

Auku kukkumine käib tavaliselt ootamatult, ütleme nii, et auk ei hüüa tulles. Eile näiteks avastasin end augus olevat siis, kui maitsestasin parasjagu lõunasöögiks mõeldud lambaribi. Töö oli igav ja aeganõudev ning andis mõtetele vaba voli lennelda. Seal need siis lendlesidki, kõneledes mulle sosinal, kuidas ma oma ressurssi mingi hakkimise, koorimise ja määrimise peale raiskan ja üldse, kui mõttetu koht on köök ja ausalt öeldes, miks just mina pean iga päev süüa tegema. Selle asemel, et midagi hoopis loomingulisemat produtseerida. Ning ühtäkki olingi vupsti! omadega augus. 

Kui ma augus olen, on mul endast nii hale meel, et hakka või nutma. Ja ega ma sealt kohe välja hüppama kah kiirusta. Pigem istun mütaki! augu põhja ja halisen endamisi. Halin muudab olemise veelgi kurvemaks. Nõuab tekki, mida enesele üll visata ja selle all end lausa külili keerata. Kägarasse.

Jaan ei ole kunagi augus. Aga meie koosoldud aastate jooksul on ta hakanud suurepäraselt tajuma, mil mida seda olen. Algul tegi ta nii, nagu mehed ikka sel puhul teevad, kui nende naised augus on - hakkas pakkuma lahendusi. Siis aga mõistis, et laused stiilis “mõtle, kui palju su elus head ja rõõmustavat on” augusolijat ei aita. Need “head ja rõõmustavad asjad” on augusolemise hetkil minuga seal augus lihtsalt kaasas, ega ma nende olemasolu eitagi. Aga jah, neist rääkimine oleks nagu õigest teemast kõrvale kaldumine. Enesehaletsuse teemast.

Kirjutasin sellest siin blogis tegelikult juba 2018.aastal, aga siis vaatasin asja hoopis teise nurga alt. Toonane postitus on järgmine:

"Ema oli jälle ülaltoas ja haletses ennast...," lugesin lastele Lindgreni raamatust "Madlike ja Jaanikingu põnn".

See lause oli kogu raamatu jooksul üht- või teistviisi esitatud mitmel korral ja tundus kummaline, et ma seda kunagi varem polnud märganud. Nimelt oli raamatu-Madlikese ja tema õe Liisbeti emal vedanud suurepärase paarisuhtega ning "ka Madlike teadis, et ta isa polnud tavaline mees". Ometi tavatses ema end aeg-ajalt haletseda!

Ja siis tabasin pointi: ennast haletseda saabki vaid väga turvalises suhtes! Lindgren pidi olema ülihea psühholoog, et selle nüansi ära tabas. Naisena tean, kuiväga tahaks vahel haletsusse langeda. Paraku on elu läinud nii, et pean ikka ja jälle näitama oma tugevat poolt, kindlat ja tahtejõulist palet, positiivset ellusuhtumist ning tegusat olekut. Teise niru hakkamasaamine, ahastus ja jõuetus ei tekita mujal, kui heas paarisuhtes suurt midagi muud, kui ärritust või viha. Eriti, kui see inimese sõnades ja olekus muudkui kordub.

Joodik Nilssoni naine näiteks ei haletsenud end raamatus kordagi. Ta kandis üksi kogu perekonna koormat, vahel ka purjus meest-  kui mööda vaadata sellest, et nende poegki ei saanud elada normaalset lapse-elu, vaid kandis oma õlul isarolli, mille viinanina kainemal perioodil jälle enesele tahtis kahmata. Ühesõnaga, seal majas ei tuntud mingit enesehaletsust. Armastust samuti mitte.

Ka täi-Miia ema, kellel üldse meest ei olnud, nii et ta lapsed pidid mingi olematu Stockholmi-isa välja mõtlema, ja kes nii palju töötas, et ta "mitte kunagi oma laste pärast ei muretsenud" (laste pärast muretsemine on ju emade pärisosa!), ei tundunud end haletsevat. Ridade vahel kleebiti talle külge kahtlasi silte, mis oleksid "sellise naise" enesehaletsuse kindlasti millekski muuks väänanud. Pigem olla nähtamatu ja vait.

Lindgren teadis, et enesehaletsushoog pole mingilgi määral ohtlik. Pigem on julgus näidata oma haavatavust üks osa tugevaks inimeseks olemisest. Nagu juba mainisin, ei saa seda aga teha ebaturvalises suhtes. Kui langen, pean olema kindel, et teine mind kinni püüab. Tekkinuks Madlikese isal siinkohal süütunne, muutunuks nendegi suhe kaugeks või konfliktseks. Aga isa säilitas väärikuse, andis aega ning hiljem visati juba teineteisele iroonilis-koomilisi repliike ning laste magamamineku ajal "hoidsid ema ja isa jälle teineteisel ümbert kinni".

Ah, miks ei võiks elu olla nii lihtne ja ilus?

Nii kirjutasin toona. Aga nüüd on ka minul selline paarisuhe, kus aeg-ajalt end turvaliselt haletseda. On see vast õnn! Päris ausalt kohe! Ma ei peagi enam olema mingi tank ega raudne leedi. Olen naine!

 Muide, ma tean küll, kuidas august välja saab! Selleks tuleb õue minna. Ja väga kiiresti kõndida. Nii kiiresti, kui jalad vähegi võtavad. Ja pikalt! Mida pikemalt, seda kindlamini sikutad end jälle augu äärele ja märkamatult oledki päriselus tagasi. 

Lambaribi oli kaks tundi ahjus. Koos porgandite ja sibulatega. Kui tagasi jõudsin, oli just õige aeg see välja võtta ja sööma hakata. Ja pärast sööki “hoidsime jälle teineteisel ümbert kinni”. Pidime nimelt harjutama aeglase valsi uut, keerukat kombinatsiooni. 

Jah, miks ei peakski elu olema nii lihtne ja ilus!

***

NB! Sellesama söögi-teemaga olen augus olnud ennegi. Just leidsin seitse aastat tagasi jaanuaris kirjutatud luuletuse Supinaine:

oh,

mõtlesin supilt vahtu riisudes

oleks mul kümnendikkugi seda aega

mis sekund sekundi haaval 

päev-päevalt

mu kätelt vahustesse voogudesse pudeneb

kus siis alles teeksin!

porgandikuubikud ja kana

tunduvad nii tühised

õige loomeinimese
sisukate võimaluste kõrval

Teisest küljest vaadatuna

võib aga just klaar puljong kõneleda
maailma muutvaist

supernaistest

muutes nad veidi kollakatena
nähtavaks

nende endi kokkukeedetud leeme
selgel peegelpildil

Pidudest

 

Nii tore on käia pidudel, mis on hästi läbi mõeldud ja pidutseda koos inimestega, kes oskavad pidutseda. Ja pidusid lihtsalt tuleb aeg-ajalt pidada! Minu hing igatseb küll pidutsemise järgi. Aga muidugi mitte valimatult.

Pidusid saab korraldada mitut moodi. Kõige tavalisem ja ilmselt ka eestlaslikum on nn söögilaua-pidu, st tullakse kokku, istutakse maha, süüakae-juuakse ja räägitakse maast-ilmast. Tillukese seltskonnaga on säärane pidutsemisviis igati okei, eriti kui kõikidel osapooltel on oskus ka teisi kuulata. Sellised istumised võivad kujuneda vägagi meeleolukateks. 

Kui aga rääkida suurema seltskonna koosviibimistest, siis üha enam meeldib mulle nn mõtestatud pidu, koosviibimine, millel on läbiv temaatika või ühistegevus. Viimati, Jaani tütre juubelil oli selleks matkajuhiga matk Kõrvemaa kaunis lumises metsas. 

Sünnipäevadel, kus on palju rahvast, on alati vahvad  ka viktoriinid sünnipäevalapse kohta või tema elu läbiv slaidishow. Ma ise tegin aga oma juubelil vastupidi. Lugesin iga külalise kohta ühe “kiiksuga” mälestuse, mida teised ei teadnud. See, kelle kohta too jutuke käis, pidi olema vait, teised aga pidid pakkuma, kellest ma räägin. Oi, sellega sai nalja!

Igavesti vahvad on peod, kus saab kas laulda või tantsida. Sellega on siiiski mõni “aga”.  Mida rohkem me Jaaniga tantsutrennis käime, seda vähem peame lihtsalt õõtsumist või hööritamist tantsuks. Maitsekas muusikavalik võimaldab vähemalt rumbat või fokstrotti. Nende rütmis saaksid õõtsuda ka need, kes eriti tantsida ei oska. Kõikidel oleks hea meel. Paraku kipub pidudel, mille korraldajad muusikale rõhku panna ei oska, mõnikord olema minu jaoks täiesti talumatu muusikavalik. 

Aeg-ajalt ei jõua ma ära imestada, et kas ikka veel toodetakse säärast talumatut soppa, kus puudub nii viis kui sõnum ja esitajal ka lauluhääl, aga see-eest vaipa klopitakse “teose” taustal usinasti. Võimalik, et need üllitised pärinevad siiski 90ndatest. Aga seda kummalisem on tõdeda, et sellisel andetul soustil on ka praegusel ajal tarbijaskonda! Olles ise väga tundliku kõrvaga, ei suuda ma midagi säärast isegi vaikse taustana kuulata. Õnneks pole väga pidanudki. 

Teine mõnusat pidutsemist välistav komponent on muusika valjus. Olime hiljuti taas ühel muidu toredal juubelil, aga õnnetuseks oli juubilar tantsuks esinema tellinud mingi kahemehebändi, mille vokaalsolist võttis nõuks kõik pidulised kas kurdiks või peolt minema röökida. Meie valisime viimase variandi. Ma ei tee nalja- ühe mehe nutikell läks pidevalt häiresse, et müratase ületab tervisliku normi piire mitmekordselt. Milleks me peaksime oma tervist rikkuma? Kahjuks oli peoperemehe enda kuulmine juba niivõrd kahjustunud, et ta ei käskinud seda lärmi ka koheselt ära lõpetada. Ei tea, kas ta kargas seal peo lõpus ihuüksi?

Ahjaa, labasused on ka minu jaoks täiesti “out”. Kui arvatakse, et sellised laulud nagu “joo ennast täis kui siga” võivad olla osaks toredast peost, siis on maitsete erinevus liialt suur. On ju igasuguseid vahvaid rahvalikke laule, mida saab mõnuga kaasa laulda ja kellelgi ei hakka piinlik. Mul on spotify's terve list eestikeelseid pidulaule ja teine armastuslauludest. Eks see, milline muusika parasjagu kõlama sobib, oleneb ju sündmusest ja inimestest. Mõnes intiimsemas seltskonnas ja vaiksel koosistumisel on selleks hoopiski klassika. 

Üks asi veel. Kuna ma ise tarbin alkoholi harva ja vähe, ei kannata ma silmnähtavalt purjus inimesi. Neid, kes endale enesekontrolli kadumise tõttu tähelepanu tõmbavad. Selliseid, kes end “ohvitseriks joovad” ja oma hõigete ja haugatustega üldise toreda meeleolu ära rikuvad. Eks mõnikord läheb ühel või teisel pisut paljuks, sellest pole midagi, aga kui inimese sisemaailm sellisel viisil nähtavale tuleb, et see teistele häirivaks muutub, on asi pahasti. Alkohol on tarkade jook. 

Aga pidu peab pidama, sest inimese hing tahab ju hõisata ja ihugi nõuab üleslöömist! Õnneks on aasta jooksul piisavalt pidulikke sündmusi. Ja vahvad peod jäävad pikaks ajaks meelde. 

Kuulamise kunst 2

Kas olete mõelnud, et jutud rahast, kinnisvarast, isegi poliitikast, aktsiaturust ja majandusest laiemalt võivad olla hullult põnevad. Ja jutud loomingust, muusikast, kunstist, kirjandusest, psühholoogiast, lastest ja suhetest võivad omakorda olla surmigavad. Sest kui me kellegagi millestki räägime, ei ole ju point tegelikult teemas, vaid selles, kuidas me omavahelises suhtlemisest teineteist märkame ja täiendame. 

Vestlus, suhtlus või dialoog eeldavad teatavast rohkemat inimeste arvu kui üks. Kui meile parasjagu loengut ei peeta, oleme vaheldumisi kuulajad ja rääkijad. Mõnikord, kui keegi on mõnes teemas teistest oluliselt pädevam, võib tema sõnavõtt olla ka teistest kordades mahukam, kui see on vaikimisi paika pandud ühe seltskondliku vestluse toimimise põhikriteeriumi - üldsuse huvi poolt. Ometi tajub intelligentne inimene vaistlikult, millal võiks siiski, kasvõi küsimuste esitamiseks, anda sõna teistele. Ja millal võiks teema lõpetada. 

 Eks vast kõigile on oma ringkonna jutupaunikud ja mõni täielik pläralõug hästi teada. Vähem on aga teada see, et need, kes jutu mistahes teemalt üha enda isiku ja teda puudutavate teemade juurde räägib, tegelevad tegelikult vägivallaga. Ja seda ei peaks enda peal rakendada lubama. Samas on seda üsna keeruline kogu seltskonna ees öelda. Kusagil interneti avarustes oli lausa õpetus, kuidas niisugustel puhkudel käituda. Aga tõsi, kirjapanduna on sellised asjad ikkagi hulga lihtsamad, kui nende rakendamine päriselus. Mina sellega küll hästi hakkama ei saa, sestap olen piinelnud mõnegi kohtumise ajal päris korralikult. Eelmine postituski oli huumorivõtmes just seesuguse liigjutukuse kirjeldus. 

 Üsna peale kirjeldatud sündmust leidis aset veel üks muidu mõnus külaskäik, kuid sealgi, ükskõik mis teemal peoperemees või keegi teine sõna võttis, haaras üks jutukas daam jutuotsa, alustades iga kord sõnadega “aga minul…” või “aga meil…” Küll kiideti majarahva kunsti, aga tema koduseintel oli midagi hoopis põnevamat, küll tunnustati kellegi haridust, aga tema lähikondlaste koolid ja õpetajad olid palju silmapaistvamad. Kordagi ei tekkinud tal oma monoloogis küsimust, “mida teised arvavad”. Ega lõpuks ei arvagi midagi.

Sellised inimesed on muide tavaliselt ka energiavampiirid. Kujutage end ette istumas seltskonnas, kus üks seltskonna liige juba vähegi huvitavaks muutuva vestluse taas ja taas iseenda juurde keerab ja teistele üldse sõna ei anna. Kas pole nii, et viisaka inimesena üritad algul küll vaikselt teemat põneva koha peale tagasi tuua, kui see aga ei õnnestu, hakkad esmalt nihelema, järgnevalt ootad, et säärane ebaviisaka monoloogiga õhtu ometi lõppeks või et keegi ometi midagi teeks (aga teha pole lihtne!) ning viimaks jääd täiesti apaatseks. Sellistelt kohtumistelt koju jõudes (või seesuguseid külalisi ära saates) oled kui tühjakspigistatud käsn. Kui tavapäraselt on sõpruskondade või tutvusringkondade kokkusaamiste tore kaasprodukt rõõm, energiapuhang ja tõstetud tunne, siis varjatud vägivallaga suhtluses on selleks väsimus, tüdimus ja energiapuudus. 

Seetõttu kavatsen edaspidi veelgi paremini valida, millises seltskonnas ja kui kaua viibin. Kõiki sääraseid, tõsi, ilmselt ei õnnestu vältida, aga ka äraminek on ju tegelikult lahendus. Igaüks võiks ju ometi mõelda, ega ta oma mölapidamatusega seltskonda ära ei lämmata. Kuidas küll mõni seda ei taju?

Soovid ja lubadused aastaks 2026

  Järgnevaid asju soovin teha aasta jooksul:

1) Raamatu “Minu kolmikud” viimistlemine ja väljaandmine

2) Raamatu “Kirik magamistoas” kirjutamine

3) Koraalieelmängude noodigraafika noodi väljaandmise jaoks

4) Isiklik Youtube'i kanal oma klaveriseadete jaoks

5) Inglise keele vestluskursus

Järgnevad asjad sätin regulaarsetena oma päeva- või nädalaplaani:

1) oreli harjutamine

2) klaveri harjutamine

3) kirjutamine

4) keeleõpe

5) rühmatrenn Spartas või veebitrenn

6) jõusaal

Jätkan järgmiste regulaarsete tegevustega:

1) 5 tiibetlase harjutused hommikuti

2) 10000 sammu päevas 

3) tantsutrennid

Igapäevaselt:

1) toitun väga tervislikult

2) pühendun perele

3) hoidun sotsiaalmeediast

4) hoian ja vajadusel tugevdan isiklikke piire

5) loen raamatuid

Meele muutlikkusest ja muust

 

Lisanni kaunistatud kodukuusk.

Huvitav on see elu. Huvitav ja ilus. Ja inimese meel on oma muutlikkuses samuti kummaline. Vahel vajab ta teiste hulka kuulumist, jutuvada ja rõõmutsemist, vahel igatseb täit vaikust ja rahu, iseenesega olemist, sisekaemust, asjade üle järele mõtlemist. Talvise pööripäeva ja jõulu ajal võivad need igatsused ilmutada end nii korraga kui kordamööda. Vähemalt minul. 

Koosolemisel ja rõõmsal lärmakusel on oma võlu täiesti olemas - siis, kui tegemist on koosolemisega, millel on sügavam väärtus. Muidugi võib ka näiteks suurtel, head reklaami saanud jõulukontsertidel olla hea idee, huvipakkuv kava ja muid rõõmutoovaid elemente, ometi kipuvad need olema liiga anonüümsed, et piisavalt puudutada. Lähed janunedes, et saada tuge ja täidet, tagasi tuled sama janusena, lisaboonuseks väsimus ning üleküllastus rahvamassidest.

Sügavam väärtus on aga väiksemal seltskonnal. Näiteks oma laiemal pereringil, kuhu kuulub nii noori kui vanu, vaikseid ja temperamentseid, sügavamaid ning pealiskaudsemaid. Nende kõikidega saab jutustada oma lugu. Mälestustekett, mis seob meid ühte tänasel päeval, lookleb ühes paljude lähedastega lausa aastakümnete taha. Läinud aegade hämaruses tundub mõni ajaetapp üsna hägune või on mälust sootuks kustunud, aga seda armsam on need kadunud lülid koos olles taas säravaks jutustada. Rääkimata suurimast väärtusest - et on, kellega jutustada.

Isa elas sügisel läbi tõsise terviserikke. Infarkt ja Jumala heldus ning arstide osavus, et ta võis kliinilisest surmast ellu tagasi pöörduda, on andnud meie pere loole uue mõõtme. Teistsuguse tänulikkuse. Märkamise. Leplikkuse. Abivalmiduse. Alandlikkuse. 

Helis, mu südamlik andekas laps, oli meie koosolemise õhtuks ette valmistanud kaks rahulikku mõtlemist vajavat tegevust - soovipurkide täitmise ja küünlarituaali. Esimeses saime igale majapidamisele ehk laiemasse pereringi kuuluvale tuumperele kirjutada oma jõulusoovid. Ükskõik kellele, ükskõik mitu. Teises aga saime igaüks küünalt süüdates öelda, mille eest oleme sel aastal kõige tänulikumad, mida väärtustame kõige enam. See kõik oli väga puudutav. 

Minu armas mees, kuigi ta on meie perega liitunud kõige hiljem, olles alles kolmandad jõulud meiega, puudutas meid kõiki oma sõnumiga väga. Olgugi, et tal oli meelde tulnud mitu ääretult sügavat ja tähendusrikast isiklikku seika, mille eest olla läinud aastale ja Jumalale tänulik, ütles ta, et jõulujutluse ajal oli ta korraga mõistnud, et kõige olulisem on siiski see, et tema armas äi saab ka sel aastal koos meiega jõululauas istuda. Kõik muu ei kanna ligilähedastki tähendust. Nägin isa ja meie kõikide silmis pisaraid. 

Ja kui isa omakorda ütles, et ta on nii tänulik, et me kõik olemas oleme, meenus mulle, kuidas ta juba aastaid tagasi ütles, et “minu jaoks on kõige suurem kingitus see, kui kogu pere on koos”, ja mõtlesin, et seda kingitust on ju nii lihtne teha. Ja ometi ei ole me seda just liiga sageli osanud. Miks?

Mul on fantastilised lapsed. Targad ja tundlikud. Mul on imelised lapselapsed. Armsad ja andekad. Mul on parimad vanemad. Hoolitsevad ja südamlikud. Mul on armastav, üli-tähelepanelik abikaasa, keda ma väga armastan. Lotovõit. Mul on tõesti vedanud! 

Ja ometi… tundsin peale meie jõulupidu, et vajan üksiolemist. Vajan aega ja ruumi. Vajan vaikust ja omi mõtteid. Vajan pisukest taandumist - armastades neid kõiki ometi väga. Tahtsin tunda oma rõõmu, oma kurbust, tahtsin tunnetada oma keha ja oma vaimu, tahtsin sulgeda silmad ja kuulata oma hingamist, tahtsin vaadelda pilvede liikumist. Tahtsin uneleda. Lugeda. Kirjutada. 

Siin ma nüüd olen. Saaremaal. Meie Kuressaare kodus. Küünalde ja jõulutulede keskel.

Ta on teises toas. Ei tea, kas ta mu igatsust lõpuni mõistab. Kas ta tajub selle intensiivset olemust? Seda “mündi teist külge”. Minu varjatud poolt. Kas peabki?

Ta ei tea, et varsti hakkame tantsima - tango vajab veidike lihvimist. Ja aeglane fokstrott harjutamist. Ja elu läheb samasuguse hooga edasi. Aga veidi kirjutan veel. 

Temale, seal teises toas olijale mõeldes kirjutasin jõulusooviks “et õiglus pääseks võidule”. Kui inimene on nii eriliselt andekas, tark, tundlik, empaatiline, inimesi armastav, mõistev - aga kui talle on nii palju ülekohut tehtud, ja kui mina olen osalt selle ülekohtu põhjus ja osalt selle lähim pealtnägija, ja kuigi ta ise on küllap paljutki andestanud ja küllap ei soovigi endist tagasi ja astub oma teed positiivselt ja püstipäi edasi, tundsin, et pean kirja panema just selle soovi. Ükskõik mil viisil see siis täituma oma mõeldud. 

Ma ei tunne enam, et mul oleks mingit oma konfessiooni, kuigi minu jaoks armsad kirikud- Jaani, Rootsi ja Paldiski- kuuluvad ühte. Mul on paljude kirikuinimestega keerukas, kuigi näiliselt on kõik okei. Olen 30 aastat kogudusi teeninud, mänginud tohutul hulgal talitusi ja kontserte, keskmisest organistist kordades rohkem. Teen seda ka edasipidi. Aga tegelikult hoian eemale. See pole aus, et teda just minuga seoses nuheldi. Miks mitte enne, kui olukord oli ju varemgi tegelikult sama? Mille poolest see eelmine variant õigem oli?  

Jumalal on plaan, ütleb ta ja naerab. Tema ei pea vimma. Oskaks mina ka nii. 

Toomas Paul, vana tark mees, kui teda ükskord oktoobris külastasime ja kui ta kuulis, et Jaanil on ilmumas uus raamat, ütles, et temalgi ilmub peagi raamat. Ja siis tegi ta Jaanile ettepaneku esitleda neid kahte raamatut koos. “Ma ei osanud teid sel ajal kaitsta, kui teid kahte rünnati”, ütles ta, “las see esitlus olla märk, et mina olen sinu kõrval. Ehk näeb seda nii mõnigi ja teeb omad järeldused” Olime selle väljaütlemise peale hingepõhja ja pisarateni liigutatud. See oli ka Jaani selle aasta ilusate hetkede esikoht - peale tänulikkust isa ellujäämise eest. 

Minu tänulikkuse esikoht on tervis. Jumalale tänu.

Ema oli jõululauda kattes tohutult vaeva näinud. Kuigi tõime igaüks ka enese poolt lauale miskit kaasa, oli ta hiljem väga väsinud. Kaks kuud vahetpidamata isa põetamist ja muret, kas kõik ikka läheb hästi, on jätnud oma jälje. Järgmisel aastal teeme meie, nooremad, kõik ise. Meil on teda veel kauaks vaja. 

Jah, elu on huvitav. Ja inimese meel on oma muutlikkuses samuti kummaline. 

Kas teate, kui palju aega läheb meele vaigistamiseks? Vajasin tugitooli, kolme tassi teed, kootud tekki põlvedele, korraks unnevajumist, vaigistatud telefoni. Seinakell oma tugeva tiksumisega mind ei häiri. See on aeg, mis sedakaudu igavikku lendab. See aeg on kandnud mu vanavanaema, mu vanavanemaid, kannab mu vanemaid ja kannab ka mind. Las tiksub. 

Las isegi pimm-pommitab vahel. 

Rebased

 See rebaste-värk on praegusel ajal väga kummaline. Mulle ei meeldi.

Esiteks kestab see jama liiga kaua. 

Väike kõrvalepõige- käisime mõned päevad tagasi kogu perega vaatamas ühte populaarset ja täiesti väljamüüdud komöödiat, mille kohta oli meil kõigil sama arvamus- etenduses leidus palju vahvat ja naermaajavat, aga lõppkokkuvõttes oli ta ilmselgelt liiga pikk. Kaua sa ikka ühte teemat jahud!

Rebaste-värgiga on sama. Nägin ja kuulsin mitmeid toredaid seiku, noorte fantaasia on väga lennukas. Rebased pandi mitmel naljakal viisil proovile, nad maskeeriti vahel lahedalt ära, vahel kästi teha igasugu koomilisi asju- ühesõnaga, alguses tundus see jant igati meeleolukas. 

Aga siis sai vist fantaasia otsa. Selle koha peal öeldi ühel lastevanemate koosolekul, et kool ei vastuta väljaspool kooli toimuva eest. Ja väljaspool kooli toimus küll. Mis kõige tüütum- toimus liiga pikalt ja liiga palju ja see, mis toimus, muutus järjest vaimuvaesemaks.

Okei, võtsin teadmiseks, et muuhulgas toimub rebasekutsikatega linnarets ja metsarets. Võtsin teadmiseks ka selle, et need retsid venivad retsilt pikaks, nii et mul tuleb mitmel korral oma rebasekutsikatele Bolt tellida ja selge on see, et sellistel öödel jääb ka mu enda uni katkendlikuks ja napiks. Lisaks peab valmis olema, et retsidekäigus rikutakse riideid või saadakse märjaks või süüakse midagi vastikut või ekstreemset, mis pole samuti eriti fantaasiarikas. Aga tahab siis noor teistest erineda ja vastu hakata!

Aga mis kõige arusaamatum - retside täiesti normaalseks osaks on alkohol. Selle kõige vastikumal moel.

Ma pean ennast suhteliselt chilliks emaks. Minuga saab asju ajada, ma ei ole ülemäära range ja pips, olen ka ise noor olnud ja tean, et kõik suureks kasvamise etapid tuleb läbi teha nii ehk naa. Ometi ei mõista ma, kuidas käivad kokku gümnaasiumi täieõiguslikuks liikmeks vastuvõtmine ja alkohol. Haridus ja joomine. 

16-aastased ei tohi teatavasti ise alkoholi osta. Abituriendid, kes on juba täisealised, aga võivad. Ja ostavadki! Ja nende meelest on igati okei 16-aastasi joota. Viid aga metsa, lased poris püherdada ja kui ülesanne täidetud, siis väike shot ja proosit! Okei, see kirjeldus on küllap pisut meelevaldne, aga põhimõtteliselt on asi nii. 

Ilmselt pole imekspandav, kui mõnel peale ohtrate ülesannete täitmist neist shottidest (loe: viinast) ka paha hakkab. Olen kuulnud lausa jubedatest joomingutest! Tean, et need linna- ja metsaretsid on nii eliit- era-, kui riigigümnaasiumides, ühesõnaga igal pool. Ja alkohol on mängus kõikjal. Ning need nõndanimetatud rebaste peod lõppevad ajal, mil 16-aastased ei tohi enam ammu omapäi linnas ringi kakerdada. 

Õnneks minu lapsed pidasid mu soovi, et nad oma retsimistelt igal juhul koju tuleksid heaks nõuks. Ometi varjas kogu see kammajaa vahva traditsiooni ja mõnusa huumori ning nagu juba mainisin, kestis üle mõistuse kaua, segades minu arvates ka õppimist- vähemalt unerežiimi tõsise rikkumise kaudu. 

Lõpuks kordan veel- ma pole mingi eilane! Tean, et noored tahavad proovida ja katsetada. Ka alkoholi. Olen muide ka ise noor olnud.

Selge on see, et olen alkoholi-teema ka meie kodus jutuks võtnud. Asjadest tuleb avameelselt rääkida. Ma küll väga ei soosi mingeid katsetusi, aga olen öelnud, et kui muidu ei saa, siis esimene valik olgu kas siider või õlu või klaas veini. Olen rääkinud absoluutsest alkoholist, mida erinevad joogid erinevas koguses sisaldavad ja sellest, mida alkohol meie kehaga teeb. Ja et ohutut alkoholikogust tegelikult ei olegi. Tean, et paljud noored haaravad esimesena just viina järele, kuna see on odav. Aga viin on ikka väga halb variant. Miks peaks meie keha seda meile ütlema? Pea ja mõistus võiksid olla ikka esimene hoiatajad.

Abituuriumi noortel pole veel eriti elukogemust. Nemad haaravad justnimelt viina järele- hea odav!- ja joodavad seda rebaste ristimisel kaks aastat noorematele sisse. Paljudel noortel pole oskust ja julgust ka “ei” öelda. Minu arvates tuleks see teema koolides jutuks võtta. Sellisel viisil, et noored ka kuulaksid. Praegu on olukord selline, et on vaikiv teadmine. Ja vaikiv nõusolek. “Kool väljapool oma territooriumi ei vastuta”. Muide, ka vanematel on keerukas vastutada, kui nad on oma arvamuse ja kogemuste pagasiga üksi. Kui selline jama on saanud hariduskäigu loomulikuks osaks (omades kindlasti veel “arenguruumi”), ja sellest pole võimalik ja sobiv eemale hoida, on asi üsna hapu. 

Hea küll, oma lastega on mul hea kontakt, räägin nendega nagunii veel ja veel. Aga kõikidel ju pole!

Paraku pole mul seda lugu kellegagi jagada. Eks siis kirjutasin vähemalt välja. 

Gümnaasiumi eel

 Ja hakkabki varsti pihta. 

Kummaline, kuidas kolm kooli nii erinevad on! Erakoolid, kaks erinevat, mille gümnaasiumiastmes jätkavad Anni ja Joss, saatsid mulle juba ammuilma igasugu kirju ja kilkeid, kuidas meie lapsi oodatakse ja kui põnevaks kõik kohekohe läheb. Ühtlasi korraldatakse kummaski erinevaid sotsialiseerumisüritusi, et kõik, ka uued end õppeaasta algul mõnusasti võiksid tunda. 

Anni klassis ja suunal on pooled õpilastest uued, tema ise aga vana olija. Jossi uues klassist, koolis, mille vilistlane on ka Helis, lahkus teise kooli vaid 1 (!) õpilane. See annab mulle kindluse, et Joss jätkab heas ja tugevas koolis. 

Nojah, juba jõudsingi oma kirjutamisega sellesse punkti, millest tahtsin iga hinna eest hoiduda. Mis siis ikka…

Asjalugu on nimelt selline, et saime kevadsuvel selle koolijama tõttu, millest möödaminnes ka kirjutasin, kogu perega kõvasti haiget. Kinnitan siinkohal, et ei ole kunagi olnud mingi kooli ümber tiirutav helikopteremme, kes oma lastele igas asjad õigust käiks nõudmas. Vastupidi, sekkusin selle üheksa aasta jooksul laste õppetöösse nii vähe kui võimalik. Kõik tundus olevat ok. Lausa suurepärane. 

Üheksanda klassi lõpus saime aga kõik korraliku šoki. Pojale ja tema sõbrale määrati täiesti tühise eksimuse pärast käskkiri. Väidan ka praegu, et see lapsik lollus väärinuks korra koos klassijuhatajatega laua taha istumist ja asja ära lahendamist, muud midagi. Kannatanuid ega kiusatuid selles loos ei olnud, tegu polnud ka millegi kõlbmatuga. Napakas noorte nali. 

Paraku oli kool ääretult paindumatu. Nagu keegi neist otsustajatest poleks ise noor olnudki! Olen seda teemat arutanud paljude sõprade-tuttavatega- et äkki ma ise olen mingi “kanaema” ja oma poisi osas pime -  aga ei, kõik on sellise karistuse leidnud olevat täiesti arusaamatu. Tal polnud ka varem mitte ühtegi rikkumist! Ei olnud probleemne noormees, kellest oleks parem vabaneda. Muidugi polnud ta ka vaikseim vend, aga ka mitte jultunud segaja. Oli lihtsalt naljamees, kes hoidis klassi tuju üleval. Hea suhtleja ja mõnus sõber.

Joss lõpetas põhikooli neljade-viitega, viite tublis ülekaalus, mis tähendanuks automaatset kutset oma kooli gümnaaasiumi. Aga tema ja ta sõber pandi konkureerima teistest koolidest tulijatega ning kui sõber sai peale vestlust koolikutse, jäi Joss joonealuseks. Ja vaat see oli tõeline šokk. Mille eest?

Minu arupärimisele, kas tegu on mingi eksitusega- sest selline asi ei saanud minu arvates lihtsalt võimalik olla- vastati midagi ebamäärast ja ausalt öeldes kukkus minu maailm ikka päris korralikult kokku. Omasid ju hoitakse- olin seda alati arvanud. Kuidas nüüd järsku nii? 

Olin seni olnud oma laste kooli andnunud fänn. Soovisin mõttes, et nad kõik jätkaksid sealsamas. Aga nüüd…

See teine kool, kus Joss nüüd jätkab, võttis poisi rõõmuga vastu. Me ei jäänud nimelt pikkade nägudega ootama, et kas äkki oma koolikkagi võtab. Josss hakkas innukalt kandideerima. Selle kooli vestluselt tulles oli mul pisar silmas, kui mõnus õhkkond seal oli. Ja milline rõõm, et kool leidis noormehe olevat väga tubli ja motiveeritu. Ta sai valida ka meelepärase suuna. Oma koolis ta seda teha ei julgenud, olevat märkinud suuna, mille arvas ebapopulaarse olevat- ikka selle käskkirja pärast. Et äkki jätavad välja. Aga nagu ütlesin, nad tegid seda siiski…

Ka teised koolid, kuhu Joss kandideeris, saatsid talle gümnaasiumi kutse. Nii et lõpuks oli tal laual päris lai valik. Mõelge ise, kui neljade-viitega lõpetanud noor ka gümnaasiumisse ei saa, kes siis üldse saab?

Jah, lõpuks sai ta siiski kutse ka oma kooli- koos teiste, nõrgema õppeedukuse tõttu joonealustega-  kuid loobus. Ka ta sõber valis gümnaasiumiks teise kooli. Väljaränd oli märkimisväärne. Kool kaotas mitmeid toredaid, tublisid ja elu osas uudishimulikke noori. Miks ometi? 

Lisann jätkab siiski oma koolis, sest see suund, mille ta valis, on suurepärane ja väga inspireeriv. Tegelikult soovis temagi kooli vahetada, aga kahjuks meelepärasesse saada ei õnnestunud. Isegi läbinisti viielisena mitte. Eks see vahetuse soov rohkem muutuse soovist tingitud oli, kuna Jossiga tehtu jättis meisse kõigisse oma jälje. Loodame, et see ajalikku siiski hajub ja Lisannil tulevad vahvad ja edukad gümnaasiumiaastad.

Loviisa aga jätkabki siis nüüd “eliitkoolis”. Seal oli üksainus koosolek - hea et seegi-  kus tutvustati tulevast õppesüsteemi. Ja oligi kõik. Järgmine kord soovitakse vist vanemaid näha alles gümnaasiumi lõpuaktusel. Eliitkoolis on kõik väga akadeemiline. Tuleb end tuleviku suunal fokusseerida ja esimesel septembril innustunult startida. Ei mingit tilulilutamist. 

Vaat sellised lood. Palvetan nende kõikide eest! 

Rikkus

 Minu ellu oli vaja kärgpere kogemust selleks, et ma õpiksin … armastama. Nüüd mõistan seda väga selgelt. 

Olen tähele pannud, et need, kes väga tugevasti vastu rinda taovad ja oma padu-konservatiivset kristlikku olemust kuulutavad, on tihtilugu arusaamatult tigedad. Oleme meiegi Jaaniga oma nätakad kätte saanud, ikka vägagi räiged ja jubedad, tagantjärgi mõeldes täiesti lubamatud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu kirjutada. 

Tahtsin jagada rõõmu, et minu peresüsteem on uskumatult rikas! Ja et see täienes veelgi! 

See, et saan oma eks-abikaasaga hästi läbi ning kolmikud võivad rõõmsaasti armastada oma mõlemat vanemat ning olla tugevas pere-ja sõprussuhtes minu kalli abikaasaga, on iseenesest mõistetav. Või kas ikka on? Meie peres igatahes küll. 

Lisaks käivad kolmikud rõõmsalt läbi oma kõige vanema õe ja tema perega ning me kõik hoiame head kontakti mu eks-ämmaga.

See, et olen Jaani laste ja lastelaste poolt omaks võetud ja nende peredesse oodatud ja et kallistame ja viskame head nalja ka tema eks-abikaasaga, on samuti imeline. Nii võiks see kõikidel olla. Uskuge, see muudab elu võrratult rikkamaks! Kui avad oma südame abikaasa lastele, muudab see ka su enda abielu veelgi õnnelikumaks.

Eile aga käisin külas oma vanema tütre tädil! Me ei olnud suhelnud ca 30 aastat. Kohtusime täiesti juhuslikult ühel Muhu saare kontserdil ja selgus, et nemad abikaasaga elavadki nüüd Muhus! 

See külaskäik oli meeliülendav, sest jutustasime kumbki, mis me elus vahepealsel ajal on juhtunud- ja juhtunud oli palju. Kohtumise lõpul leidsime kõik, et nüüd saame siit sõpradena edasi minna. Mingid asjad loksusid jälle paika, perelugu sai ühe põneva haru juurde, ees ootab nende vastukülaskäik meie juurde. Ja mis kõige olulisem- tegu on taaskord imearmsate inimestega! 

Näete nüüd, kui rikas ma olen! Kui keegi padu-konservatiivide ridadest nüüd arvab, et ainult tema eluviis on õige ja et kellelgi pole lubatud teistmoodi eluvalikuid teha, siis küsin siinkohal, mis õigus on kellelgi teise üle otsustada? Muide, jätsin siin nimetamata mõne nüansi, mis valevagatsejad eriti raevukaks muudaks. 

Kahjuks olen kunagi ka ise olnud suhteliselt paindumatu mõtteviisiga. Seetõttu oligi mul vaja just seesugust elukogemust- et hakkaksin mõistma, mis on elus tõeliselt oluline. Et mu süda oleks avatud ja et selles poleks kohta kurjusele. Ka nende osas mitte, kes elavad minust erinevalt. 

Pingevaba rutiin

 Lugesin just Tõnu Õnnepalu uut raamatut ja mõtlesin, et huvitav, neis ei juhtu peaaegu kunagi peaaegu mitte midagi, ometi suudavad nad mind millegagi köita. Siis taipasin - need raamatud on mulle nagu maharahunemise teraapia seansid. Nendesse on tohutult mõnus vajuda, võttes aega, et mõelda olemas olemise eri tahkudele. Sama üksildast elu ei suudaks ma muidugi ise ealeski elada ja ka elufilosoofia poolest olen veidike erinev. Aga paljud ta mõtterännakud ning märkamised on väga nauditavad. Ja see ausus! 

 Ega kogu aeg taha minagi neid eelmises postituses kirjeldatud “värvilaike”. Ekstreemsust, adrenaliini. Ei, üldsegi mitte! Need meeldivad mulle vaid aeg-ajalt. Üha enam olen hakanud hindama hoopis pingevaba rutiini. Teate, mis asi see on? Pingevaba rutiin on tavapärane elu koos ärkamiste-märkamiste, pikkade hommikusöökide, koduste toimetuste, poes- ja kõndimaskäikude, laste ja abikaasaga vestlemise ja muu väga perekesksega. Pingevaba rutiin tähendab mõõdukalt töökohustusi, nii paar tükki päevas. Nendeks peaks jaguma küllaldaselt aega, mistõttu jõuab näiteks kõnnisammude täitumiseks mõnusasti rongile lipata, sutsti linna sõita ja sama kiiresti koju tagasi jõuda.

 Selline talumatu olukord nagu kohtumisi täispikitud märkmik ja autoga ummikutes istumine ei käi pingevaba rutiiniga üldse kokku. Aga samas auto ka ei välista pingevabas rutiinis elamist. Pigem ikka toetab. Tänase läbilõikava tuulega valiksin ta juba mugavuse mõttes. 

Pingevaba rutiin tundub pealtnäha pisut igav. Kusjuures vahel võib mõeldagi, et huvitav, millega ma siis täna hakkama sain - ning mitte midagi erilist ei tulegi meelde. See-eest pakub aga pingevaba rutiin rahulikku olemist, pikka meelt, tavaliste hetkede eriliseks mõtlemise aega. Või kas pakub?

Mul on olnud tükk tegemist, et end normaalse pingevaba rutiiniga ära harjutada. Aastatepikkune rööprähklemine on minust kujundanud paraja hüpiknuku. Sel ajal ei juurdelnud ma hetkegi, kas see sobib mulle või mitte. Töö oli õnnistus, sest siis said kõik arved ilusti makstud, alles jäi piisavalt toiduraha ning üht-teist sai kõrvalegi pandud. Samas hiilis minul, kui pere ainuvastutajal kuklas pidev hirm, mis siis saab, kui … Tegin üüratult tööd, kindlustades seeläbi tagalat. Lastega veedetud aega ja kvaliteetseid vestlusi nappis - kui me just üheskoos kuhugi soojale maale ei sõitnud. Ei, see ei olnud kõige toredam aeg, kuigi ka selles leidus piisavalt vahvaid hetki, kasvõi nendesamade reiside näol, mis tunduvad ka tagantjärgi meenutades lausa imelised.

 Ka mu lapsepõlve nõuka-aeg tähendas minu mäletamist mööda tohutut töörabamist, eriti maaelus. Linnainimestel kindlasti vähem. Need ikka reisisid ka, Krimmi ja Leningradi ja kuhu keegi sai. Aga maal tehti vaid ränka tööd. Õnneks meid, lapsi, eriti tööle ei sunnitud, küll aga jäi külge arusaam, et fredjüssilik molutamine on täielik patt. Ikka päev päeva järel sama rutiin. Töö, töö, töö. Nii kahju!

 Mõtlen, et selles valguses polnud toonane 55-, meestel 60-aastaselt algav pensioniiga mingi ime. Siis olevat hakanud elu ilusaim aeg, tööl ei pidnud enam käima, sai ainult oma aia- ja põllumaadel toimetada ja loomi talitada.

 Ma ei usu hoopiski, et nad seetõttu kuidagi õnnetud oleksid olnud. Küllap olid neilgi aja mahavõtmiseks omad moodused. Läbi erinevate lausekatkete olen siiski kuulnud, et vahel oli vägagi raske ja väsitav, aga nad lihtsalt ei saanud ega osanud teisiti. See oligi elu. Lihtsalt, me ei saa seda tänapäeva tuua. Tänapäeva inimesed poleks sellega nõus!

Samas, mõned põlvkonnad enne neid oli olukord kordades pöörasem. Lugesin, et talumajadele hakati korstnaid ehitama alles 19. sajandi alguses, enne seda lasti suits välja ukse kaudu. Aknadki olid neil majadel tibatillukesed, järelikult võitlesid meie eelkäijad oma kodudes pimeduse, külma ja vinguga ning sooja tugitooli kerratõmbumisest, mida mina hirmsasti armastan, ei osanud nad undki näha. Varavalgest rabati sakste heaks tööd teha ning ülejäänud aja küürutati perede elushoidmiseks oma kehvadel maalappidel. Keegi ei juurelnud õigete või valede kiindumusmustrite, lapsepõlvetraumade ega valede valikute üle. Aga küllap olid neilgi oma rõõmud. Tundlikumad ja nõrgemad surid lihtsalt varem ära. 

Pingevaba rutiin ei tähenda muide mingit laisklemist. Ei, see tähendab päeva meeldiva ja kasulikuga ära sisustamist, sisaldades seejuures ka teiste jaoks olemas olemist. Pingevaba rutiin vormib meist rahulikud inimesed, kes magavad öösiti pikalt ja sügavalt, on rõõmsameelsed ja suudavad isegi iseenda apsakate peale südamest naerda. 

Pingevaba rutiin peaks tänapäeva maailmas olema inimõigus. Kuid kas väga paljud selle poole üldse püüdlevadki? Muide, kuna ma ei tarbi praegu, paastuajal sotsiaalmeediat ega loe uudiseid, on mul seda kõike hulga kergem kirjutada. Meedia ja sotsiaalmeedia tekitavad tohutult ärevust. Praegu on ilulemist kordades rohkem! Just täna ütles mu nutitelefon, et võrreldes eelmise nädalaga olin internetis 89 protsenti vähem. 89 protsenti! Pean olema väga tähelepanelik, kuidas edasi…

Mõttetera

"Kunagi ei ole liiga hilja saada inimeseks, kes sa oled alati igatsenud olla"

Biomarketi iseteeninduskassa juures on purgike, millest lubatakse lahkelt võtta päeva mõttetera. Selle lausekese rullisin lahti viimati. 

Huvitav mõte. Põnev oleks teada, kui paljud meist elavad inimestena, kes ei ole kohe üldse need, kes nad tegelikult olla tahaksid. Tore oleks ka aimu saada, millises osas inimolemusest tekib tegeliku ja igatsetu vahel kõige enam "kääre" ning kas see on nõnda olnud juba "algusest peale" või tekkinud seoses mõne elusündmusega või "loksunud paigalt" pikema aja vältel. 

"Inimene ei saa muuta ennast, küll aga oma käitumist" on samuti õige ja arusaadav lause. Oma käitumismustritel, eelkõige just neil ebakonstruktiivsetel, õigel ajal "sabast" kinni haarates ja teadliku käitumise muutusega "ümber mängides" võime vältida ebameeldivaid olukordi, tülisid või muid "roomaja aju" poolt juhitavaid häirivaid protsesse. Saame need enesele kasulikuks pöörata ja turvaliselt "ära lahendada". Aga selleks peaks teadma kontekste, mis baseeruvad enamjaolt me suhete ajaloos, sidudes meiega me lähisuhteid, sotsiaalvõrgustikke või lausa eluviise, mida õpitakse teadvustama näiteks psühhoteraapias. Paljud konfliktsitualtsioonid ei kuulu üldse parasjagu käsiloleva suhte juurde, vaid ammutavad ärevust oma algpõhjuse juurest. Kui me seda teame ning oskame selle teadmisega ka midagi peale hakata, on lihtne muutuda taas ja taas "inimeseks, kes on alati igatsetud olla".

Täiskasvanuelu tugevaks eeliseks on võimalus teha muutusi. Lapsel see valik puudub. Tavaliselt elab laps vanemate ja laste hierarhilises koosluses ehk allsüsteemis ning midagi pole parata - tal tuleb mõningais põhimõttelistes asjus ka alluda, kuniks on pesast välja lennanud. Alles siis saavad need allsüsteemid võrdsustuda, (kuid ei pruugi!). Muidugi olen oma praktikas näinud ka vastupidist varianti - piltlikult öeldes lapsi vanemate õlgadel või isegi peas. Aga ega need pole paremad näited. Lubada vastutada sellel, kel selleks veel võimed puuduvad on suhteliselt pöörane ja ei aita küll mitte kedagi. Muutustevõimalusest rääkimata. Kui, siis kehvema suunal. Arukad vanemad suurendavad lapse vastutusala tema kasvades järk-järgult ja panevad seejuures iga sammu juures tähele, kas antud muutus oli õigeaegne, julgedes vajadusel astuda ka sammukese tagasi. Peres, kus on targad ja tähelepanelikud vanemad, on õnn kasvada. 

Aga isegi siis, kui lapsepõlv ei ole olnud klassikalises mõttes õnnelik või on olnud otse öeldes lausa kohutav, saab noor täiskasvanu otsustada, et tema elab teisiti. Oma hooldajaid ta seejuures muuta ei saa. Minevikku samuti mitte. Otsusega elada teisiti, seejuures mitte süüdistades, mitte vihates ja mitte katkestades sidemeid, võtame ise oma elu eest vastutuse. 

Seega - et täiskasvanul on võimalus teha muutusi, saaks ta ju üsna hõlpsasti muutuda inimeseks, kes ta on alati igatsenud olla. Miks siis seda nii harva tehakse ja hoopis tihemini teiste inimeste ja ebasoodsate olude üle kaeveldakse? Küllap seetõttu, et nii on mugavam. Paraku ei tule sel viisil tavaliselt ühtegi muutust. 

Küllap on kõik märganud, et muutusi on ühtviisi raske teha nii suurtes kui väikestes asjades. Väikesed on igapäevaselt rohkem silme ees, ometi haarame ka nende puhul suure hurraaga härjal sarvist, kuid juba mõne nädala pärast loksub kõik taas vanasse roopasse tagasi. Uusaastalubadused on siinkohal klassikaline näide. “Uus mina” tundub olevat kaunis ja täiuslik, aga ometi kõlbab mõne aja pärast vana kah. Küll pisukese kibestumisega, aga mis seal ikka. 

Musklid kasvavad regulaarse treenimisega, pillimängu vilumus tuleb igapäevase harjutamisega, kehakaal väheneb siis, kui vaadatakse, mida, mis koguses ja millal põske pistetakse, nutisõltuvusest vabanetakse ajaliste piirangute abil, raamatud saavad loetud, kui nende jaoks aega võetakse. Lihtne? Oh ei! Meie käitumismustrid on väga rigiidsed, see kaadervärk tahab vägisi tuntud teed mööda edasi põrutada. Enamus inimesi toimivad ju päris hästi, hoolimata sellest, et nad pole suutnud enese poolt igatsetud inimeseks muutuda. Tubliks, toredaks ja targaks. 

Mõned inimesed ilmselt ei teagi, milliseks nad täpselt saada sooviksid, et enesega rahul olla. Puudub tulevikupilt, on vaid reaalsus, millega ei olda rahul. Milline on see “ideaalne mina”?  Muide, ka enesega rahu tegemine võib olla arukas samm meeldiva iseenese poole. 

Ma ise olen seda teed mööda aastaid liikunud. Minus on nii kaeblejat, kui otsustavat tegutsejat, aga isennese aktsepteerimine oli mõnus muutus rõõmsa ja rahuliku iseeneseni. Üksi ma seda ei oleks saavutanud. Tohutult loeb see, kui armastusväärseks peavad inimest tema lähedased - ja kui julgelt nad seda väljendavad. Kiituse ja tunnustuse foonis viibimine annab omakorda jõu ja tahtmise olla veelgi parem, arendada oma häid külgi veelgi enam. Muutused tulevad justkui iseenesest. 

Elades pideva kriitikarahe all, ägatakse isiklike pisipuuduste all kordades enam, kui armastuse ja andestuse ruumis. Viha külvatakse ka teistele kaaskondsetele ning ebaterve õhkkond levib otsekui nakkushaigus. Loomulikult ei armasta lõpuks keegi enam ei iseennast ega teisi. Ollakse enese kehv variant, vari. Ilmselt mõistate, et säärases faasis tuleks muutuste tegemist alustada suurtest asjadest. Olen ka sellise eluperioodi läbinud. 

Kogu seda mõttearendust sobib kokku võtma veel üks tore mõttetera. See asetati kunagi Reval Café’s mu kohvitassi alla. Selles oli kirjas nii: “kui tahad olla õnnelik, siis ole seda!” 

Lihtne, eks! Peaaegu et otsuse küsimus! Samas - arutleda on ka vahva!

Usaldan

Vahel on lihtsalt kurb tuju. Loodus ümberringi näib ahastamapanevalt läbivettinud, õhus on mahajäetuse hallikat hõngu. Tuulgi tundub viipavat minnalaskmise meeleolule tugeva käega niisket lisa. Ja pilvi poleks justkui olemaski, ometigi nad sõuavad, ühtlaselt vesised, katkematult mööda madalat laotust. Kuhu, ei tea. Ja kallavad. 

Tamme all on ühtlane kollakas kiht. Ainus värvilaik lähikonnas. Need lehed naljalt ei kõdune, aga suurt rõõmu ei paku nemadki. Peagi saab pruunile kõdule lopsakat lisa. 

Otsin igapäevaselt hingekosutust. Sestsamast rääbakast loodusest, sestsamast värskest õhust. Mõõdan meetreid kilomeetriteni, hingan puhtust ja jõudu. Ja palvetan. Lakkamatult. 

Minu tee viib päikesepaiste poole. Jah, ka täna, ses lõputus halluses, tunnen Isa tugevat kätt oma teekonda juhtimas. Ta ei jäta mind eales üksi. Kõnelen Temaga oma igatsusest - ja Ta näitab mulle päikest! Kõnelen lootusest - ja Ta näitab valgust! Armastusest on Temaga juba lihtne kõndelda - Ta ise ongi armastus ja läbi Tema ka mina. Juba leiangi jõudu vaadata enese ümber - kui palju kalleid inimesi, kui palju rahu ja rõõmu.

Korraga olen ise päike. Olen teekond ja kohale jõudes seesama soe maa, mille järele siin halluses õhkan. Emban end vaikselt. Mu palved muutuvad alandlikest Jumala armu soovidest tänulauludeks. Jumal on hea ja kõikvõimas.  Ma ei tohi Teda hetkekski kaotada! Teadsin ju seda. Ometi lubasin nukrusel pääseda võidutsema. Ometi muutsid ümbrus  ja ilm mu meele enesesarnaseks. 

Ei enam sekunditki meelepaha! Olen päike ja armastus, olen tervendav jõud, meelerahu, pikk elutee Jumala armastuse hõlmas. Usaldan. 

Kuld

 Sel sügisel on iseäranis palju kulda. Ilmakest samas eriti usaldada ei saa. Siin rebib ta oma päikesekiirtega põimitud kõhualuse tumehalli pilve-puhvaika alt välja, nii et vaata ja pimestu, sealsamas aga kukutab igasuguse hoiatuseta mingitest halevalgetest udutupsudest krae vahele kamalutäie külma vihma. Pläuh ja valmis! Seejärel meelitab vikerkaarega. Tantsib tuulega tangot. Tuuseldab põõsatikke ja murrab naljaviluks mõne puu. Ajab merelained vihaselt vahtu.

Ahjaa, see kuld... Kõndisin märjal teel, millele oli langenud miljoneid okkaid. Pilved olid parasjagu taaskord lõhestumise faasis ja nende pooleks rebenemise haavade vahel lõkendas naerune päike. Tänu temale said needsamad tusased pilvemütakadki enesele ebamaiselt säravad ääred, aga vaevalt see neile korda läks. Kuid see ime, mida nood taevaleegid suutsid teha teel lebavate okastega, ületas mistahes kunstniku fantaasia mitmekordselt. Ühtäkki kõndisin ma kullast rajal. 

Sel aastal on kirju aeg visa tulema. Liiga soe. Sestap rippusid ka vihmapiisad roheliste lehelatakate äärtel kullase tee ja minu pea kohal aastaajale ebakohase moega, kuid sädelesid seda intensiivsema ühtlase kroonina mu teekonnale kaasa, iga lehekese ümber kuldne päikesesõõr. Taevas pilvepragude vahel lausa lõkendas rõõmust, kui seda kenadust kiikas.

Mitte ainult loodus ei paku kuldseid elamusi. Seda pakub ka inimeste sisemaailm. Olen nii mõningi kord jahmunult mõne andeka looja kenasti kordaseatud mõtetekimpu rippuma jäänud, püüdes mõnd terakest enesessegi juurduma ahmida, enne kui too hingemattev fluidum nagu tuule poolt laialipekstud pilv ära haihtub. Õnneks on mu kõrval inimene, kellele saan üht-teist kuuldust-kogetust jagada, kes mõistab ja kes mu mõeldu ja öeldu ka oma mõtetega rikastatult tagasi põrgatab. Nii on hea elada.

Ja lõpuks muusika. Eile istusime Hiiumaal ühe vana uhke mõisamoodi maja muusikatoas ja kuulasime, kuidas peremees meile maailma asju välja ütles. Läbi klaverimängu, läbi iseenese ja läbi muusika sügav-tundelise keele. Oi, ma armastan sääraseid hetki! Väljas möllas maru, me ei teadnud veel, et praamid ei vii meid järgmisel varahommikul vajalikul ajal tsivilisatsiooni tagasi. Teadsime vaid, et too kaunis tuba,  suurte pojengidega tapeet kahes ja kuldsete triipudega tumepunane teises kahes seinas, nurga poole sirutuv valge kabinet-tiibklaver, kaks mugavat diivanit kahele armastavale paarile, hingematvalt kaunis muusika, taustana väljas murduvad oksad ja mööda majanurki otsivalt siia-sinna jooksvad tuuleiilid - et need loovad parasjagu hetke, mis jääb igaveseks meelde. 

Miski ei loe, mis rikub või õnnetuks teeb. Iga me hingetõmme võib jäädvustuda kullapuruna kusagile kõrgematesse sfääridesse - kui vaid õpime looma, väljenduma iseenese keeles ja püstitama seejuures rikkalikke eesmärke. 

Mina pean nüüd ka niimoodi klaverit mängima õppima, et suudaksin asju oma muusika keeles välja öelda. Jah, loomulikult võib seda teha ka Chopini või Shuberti, minu suurte lemmikute muusikaliste sõnadega. Olen ju tublisti harjutanud. Aga see lõkendav päike... ja need tumedad kuldrantidega pilved seal taamal... parvedesse kogunevad kaagutavad haned... käsi, mis ümber mu piha... minu sisemaailm... See nõuab muud. Anub avanemise järele.

Ma ei pea ootama looduse etteastet, et saaksin käia kullatud teel. Tuleb üha enam viibida vaikuses, tähendusrikkuses, armastuses, kallite seltsis. Ja kõik saab korda. Saab kullaga kaetud...

Viie minuti lugu

 Vahel võibki vist endale veidike valu lubada. Näiteks siis, kui olen alateadlikult tajunud, et midagi on pahasti, kuid pole seda koheselt taibanud lahendama hakata ning ühtäkki avastan, et olen mures ja üksi. 

Käisin nädala algul koolitusel, mis keskendus väga konfliktsete paarisuhete parandamisele. Sealt võtsin kaasa tõdemuse, et üks täiesti tavaline erimeelsus või tüli kahe vastutusvõimelise täiskasvanu vahel peaks ära lahenema kõige rohkem viie minutiga.

Tõepoolest. Edasi hakkavad juba kaasa mängima isiklikud mustrid, mis lubavad tülil kas eskaleeruda või jääda vinduma. Kehvad variandid mõlemad. Oleme mõnes mõttes oma valust sõltuvad ja muutume sellele “pealepuhumise” ootuses otsekui tagasi lasteks - olenevalt isikuomadustest kas karjudes või mossitades. Või hoopis jonnakalt vaikides, tehes näiliselt neutraalset nägu - teine võiks ju ometi aimata, mis häda! 

Aga teine ei aima. Miks peakski. 

Kui teine mängib (sageli teadmatusest või tahtmatult) asjaga kaasa ja ei asu samuti koheselt arusaamatust lahendama, on asjalood halvasti, kuna temagi käitumismuster tuleneb ta isiklikust, kaugest minevikust kätteõpitud kiindumusstiilist, mitte käesolevast paarisuhtest. Niisiis teeme endale asjatult haiget ja liigume läheduse asemel partnerist hoopis kaugemale. Taandareneme ja proovime tüli lahendada, nagu juba ülal mainisin, kas karjudes või vaikides, igatahes võtmata isiklikku, täiskasvanulikku vastutust. Valime toredad rollid, mõni märtri, mõni sõdalase. Einoh, põnev! Aga tüli osas see lahendust küll ei paku. 

Vaat nii. Siin ma siis külitan, kahetsedes, et asja koheselt teemaks ei võtnud. Kell on tiksunud kaugelt üle südaöö. Praegu pole teha midagi ning küllap pean tagasi voodisse kobima. Keegi mind siia “päästma” ei tundu tulevat. Raiskan lihtsalt oma väärtuslikku uneaega. Hommikul vaatan kõigepealt iseendale otsa. 

Ja siis annan asja parandamiseks mõttes viis minutit…

Külalise järgselt

 Meil oli viis päeva külas mu ammune peretuttav Saksamaalt. Võtsin ta kaasa, kui käisin Valgamaal kontserti andmas, samuti näitasime talle Muhu- ja Saaremaad. Meil oli palju sisukaid vestlusi ja arutelusid nii maailma asjadest üldse, kui Eestis ja lõpuks ka meie eludes toimuvast.

Meie külaline on õppinud teoloogiat kolmes ülikoolis Saksamaal ja Rootsis ning teab hästi, millised dilemmad on kirikul seoses ülikiirete arengutega inimsuhete vallas, kui fokusseeruda ühest küljest Ukraina sõjale ja üldisele põgenike liikumisele Euroopas ning teisest küljest palju kirgi kütnud samasooliste abielule ja sugude ümbermõtestamisele üldiselt. Seda ebameeldivamalt üllatus ta kuuldes, et kõige selle virrvarri keskel, kus inimesi kirikus niigi üha vähem ja kus omad peaksid eriliselt kokku hoidma, on toimumas ühe seni hästi toiminud koguduse lammutamine ja seda vedanud inimese elutöö läbi häbimärgistamise hävitamine, kuna ta lahutab oma abielu. Jah, tõepoolest, ta ei lahuta esimest korda, aga kuna tegu on kahe võrdväärselt toimiva täiskasvanu lahkuminekuga, ei puuduta see sündmus inimeste töövõimet ega töö kvaliteeti rohkem, kui mis iganes muu kriis, mis inimese elus ikka ette võib tulla. 

Meil oli imelik sellist asja oma külalisele rääkidagi. Karistuse rangust ja väljamõistetud paragrahvi hinnates tundub tegu võrdsustuvat vähemalt lapsepilastusega. 

Olen kuulnud ühte või teist nõudvat aru, mida temaga nüüd tehakse. Minu jaoks on see tänapäeva kontekstis täiesti absurdne küsimus ja ma ei mõista, mis ajastul ja millises imelikus inforuumis seesuguse mõtlemisega inimesed üldse elavad. No mis siis nüüd temaga ikka teha? Ühtegi jutlust pole jäänud pidamata, ühtegi matust, laulatuse ega ristimist läbi viimata - kuniks see oli lubatud. Kirik on imeliselt korras, valgusküllane ja soe. Tänu kellele? Ehk oleks võinud veidi uurida, miks tuli järjekordne lahutus, aga sinna pidanuks asi jäämagi. 

Kordan veel, et paarisuhte probleemid ei alga üleöö, seega kui lugu on tervikuna teadmata - mis on ju ka loogiline, sest inimeste eraelu teatavasti lehtedes avalikustamisele ei kuulu - ei tohiks ükski asjasse pühendamatu jagada ühtegi kommentaari, liiatigi veel ultimaatumit. Teise ajastusse kuuluv arusaam abielust, truudusest, lahutusest ning täiskasvanud, adekvaatsete inimeste karistamisest näitab kristlikku maailmapilti läbi korraliku kõverpeegli. Kaldun üha enam arvama, et too lahutusteema on mingi suurema asja kattevarjuks.

Paralleele võib loomulikult tuua ka piltidega kaugest minevikust, kujutledes juurde rahvahulga hüüded: lööge risti!, samas tunnistades, et risti löömine on juba ilusasti toimunud. Siiski ei tahaks ma pikemalt ohvrirolli omaks võtta. Nii ootamatus kontekstis, nagu tõsiste usumeeste mängumaal mõjub toimuv mõistetamatuna ja libiseksin sellest emotsionaalses mõttes võimalikult kaugele.

Kui üks ametivend kuulutab teisele, et too on ühe jalaga põrgus, kui ta kohemaid oma naist tagasi ei kutsu, tahaks temalt esmalt küsida, kas ta ka ise seda näitemängu usub, millesse ta enesele jumala rolli on valinud või on see lihtsalt meeltesegaduse tragikoomiline vorm. Olgu kumb tahes, kiriku tõsiseltvõetavus kahaneb seesuguste kirikuhärrade tõttu kordades enam, kui kellegi eraelulise lahutuskeissi korral. Ta ajab ju seesugust jama ka lihtinimestele! Kust võtab inimene voli?

Huvitav, milline naine tuleks tagasi kutsuda, et toimimatut abielu vägisi jätkata? Meie heast sõbrast vana tark vaimulik avaldas arvamust, et kui tõesti piiblist näpuga järge ajada, oleks õigus vaid esimesel. Sel juhul aga peaksid päris paljud papid oma esimesed abikaasad üles otsima ning põrgu eeskotta moodustuks lausa järjekord! Või arvab mõni isehakanud jumalatest teadvat, mitmendast lahutusest selline kord kehtima hakkab? 

Nali naljaks. Tegelikult oli meil juba ammu juttu, et ta lüüakse lahutamise korral kohemaid risti, aga mina ei uskunud. Küsisin hoopis provokatiivselt, kas kiriku jaoks oleks salasuhte pidamine ja valedes elamine vastuvõetavam, kui aus lahutus ja uude paarisuhtesse astumine. Ta arvas, et küllap see nii on. Nüüd näen, et tal oli tuline õigus. Näiline korrektsus sobib “patuta” inimestele rohkem. Et aga tõelisi tundeid ei saa isegi “pühakud” kellegi suunal tundma sundida, oleks ta pidanud lihtsalt näitlema, öelgu süda, mis tahes. Kõike seda 21.sajandil, pelgalt ristirahva rõõmuks! Mina ei olnud paraku nõus. 

Kirik võimaldab tänapäeval laulatustseremooniat ka juhul, kui sõlmitav abielu pole partnerite või neist ühe elus esimene. Sarimonogaamiast on kujunemas tänapäeva maailma uus normaalsus ja see tähendab ühe asemel kahte või enamat teineteisele järgnevat paarisuhet elu jooksul. Selle tendentsi esmane põhjus on kindlasti tänapäeva inimese pikemas elueas ja neist tervena elatud aastates. Käisime Saaremaa muuseumis näitusel “Vana-aja saarlane” ning üks seal esile toodud luustiku-leidudest kinnitas kellegi käsitöölisepy surma “keskealisena”, mis oli toona umbes 35 aastat. Nüüd olen aga mitmel korral kuulnud pool-naljaga uueks keskeaks nimetatavat 60+ eluaastaid. 

Veel üks sarimonogaamia leviku põhjusi on küllap tänapäeva naiste üha suurem edukus ja toimetulekuvõime ning suutlikkus oma ootustele ja vajadustele adekvaatselt otsa vaadata. Kuid mitte ainult. Kvaliteetset paarisuhet otsivad mehedki. Kui üks pool ei soovi enam suhet jätkata, võime ju kõrvalt hinnanguid anda, kas meie meelest pingutati piisavalt - aga mida see muudab? Kuna pluss ja miinus annavad kokku miinuse, ei saa ka paariterapeut seesugust otsust muuta. Oma õnne eest vastutab ikka inimene ise. 

Iga kord muidugi nii hästi ei lähe. Meediale ja osale kiriku ringkonnast meeldis ka minust hoopis teistsugune pilt, kui see, mida ise peeglist näen ja mida mu pere ja sõbrad teavad. Kõige enam häirib see, et info, mis avalikkuse ette paisati, tuli ilmselgelt inimestelt, kellega olen kandnud oma arvates ühesuguseid väärtusi. Muidugi müüb “abielurikkumiselt tabamine” suurepärase pealkirjana ka lausvalena, kuid too “tabaja” pidi olema piisavalt usaldusväärse olemisega ning lisaks minu voodiveerel valvanud, kuna vastasel juhul poleks ju saanud teise osapoole suhtes neid kohutavaid paragrahve rakendada. Ainult et mäng pidi käima ikka kõrgelt üle meie peade ja isegi teadvuse. :)

Eks osa rahvast ole ikka soovinud verd ja pisaraid, vaevumata isegi mõtlema, mis on õigupoolest inimese süü. Igaüks võib produtseerida omaenda jutustuse, mille lõpul saab kurjategija õiglase karistuse. Praegu tunduvad konkureerivat sisutühja vallatlemise ja vahelejäämise naiivne muinasjutt ning vaeste naiste ärakasutamise kole, Sinihabeme stiilis lugu.

Ja see pole enam naljakas. Siinkohal kuluks ära meeldetuletus, et teatud teemade, nagu näiteks inimese rahaasjade, laste saamise, tervisliku seisundi, poliitiliste vaadete ja loomulikult ka oletatava intiimelu lahkamine on ääretult inetu ja tegelikult täiesti lubamatu. 

Mulle ei meeldi, et minu eluga räpaste kätega ümber käiakse. Mul on sarnaselt kõikide inimestega õigus oma elu rõõmude ja nukrusega ainulaadsele, tähendusrikkale jutustusele ja tean end seejuures olevat enese ja oma lähikondlastega vägagi vastutustundlikult käitunud. Hoopiski ei talu ma kellegi kõrki üleolekut, avalikku pahatahtlikkust ega varjatud lollikstegemist. Kõik interpretatsioonid lihtsalt ei ole andekad. Huvitav, kas nende produtseerijad magavad öösiti tõesti rahulikult, igasuguste süümepiinadeta? Eks me näe…

See lugu, millesse olen nüüdseks päriselt kohale jõudnud, on olnud otsekui sädelev ämblikuvõrk kastemärgade kadakate vahel. Tormi ja vihmaga on see mitmel korral rebenenud ja katkenud. Alati on aga katkised niidiotsad taas ühendunud. Kui päike paistab ja tuuleõhk paitab, muutub kaunis loodu üha tugevamaks ja kandvamaks. Tulipunase loojangu kuma toob aga õige nurga alt vaadatuna nähtavale kaks tuules värelevat, ühtepõimunud südant…

Vaat, milline sulnis muinasjutt pimeneva laotuse ja tumehallide vihmapilvede taustal! Pea alati on võimalik elu ilusaks luua, kas pole? Ainult et osad vist ei tahagi… 

Kontserdielust

 Olen sel suvel päris mitmel korral maakirikutes üles astunud. On olnud imelisi kohtumisi kohalike elanikega, kes on tulnud linnast toodavat kultuuri nautima ja võin täie kindlusega öelda, et vanade hoolitsevate naiste najal paljud kogudused püsivadki. See, millise südamlikkusega meid vastu on võetud, vääriks eraldi lugu. Eilse kontserdi järgne külaskäik oli säärane meistriklass, millest jään veel küllap kauaks lummatuks. Kui palju headust ja külalislahkust mōnes inimeses ikka leidub! Aga mitte sellest ei mõelnud ma praegu kirjutada. 

Kohtumised maakirikute orelitega kannavad endas sama erilist hõngu. Nad sisaldavad endas mõningast ootusärevust, kuid samavõrra ka tavalist ärevust. Juba ammu ei oota ma midagi imetabast sõnast “renoveeritud”. Arvan, et see on orelite maailmas lihtsalt üks meelevaldselt käibele lastud udupeen sõna ja peaks mulle tekitama samu tundeid nagu tavainimesele sõnad “pneumaatiline traktuur” või “sperventil” - ühesõnaga, mitte midagi. 

Kohtuda võib niisiis millega iganes, hoolimata sellest, milliseid toredaid sõnu selle “millegi” iseloomustamiseks eelnevalt on laiali pillutatud. Tähele tasub panna ka seda, et instrumendi “omapära” või iseloom, kui soovite, võib ilmneda juba esimesel “käpaandmisel”, näiteks võib ta hakata koheselt haledasti nutma, et mitte öelda üürgama, aga samahästi võib ta ka oodata ja hoopis hiljem, noh, näiteks kontserdi ajal ja kõige ebamugavamas kohas mõne või lausa hulgi vimkasid visata, vigurvänt selline!

Ühesõnaga, sõna “renoveeritud” ei pruugi tähendada maakirikute orelite puhul mitte midagi. Või tähendab ta midagi taolist, nagu “võtab hääle sisse küll” või “kohati isegi töötab”. 

Sellest tulenevalt kannab maakiriku kontsert hoopis teistsugust hõngu kui nn tava-kontsert. Minu poolt vaadatuna ei seisne asi sugugi mitte musitseerimises, vaid hoopiski selles, kuidas kohalik rahvas osavalt ära petta, et nende “renoveeritud” pill tõepoolest lausa mängib. Ja see, kinnitan, on juba omaette kunsttükk, sest orelid, sindrinahad, on kole kavalad!

Veelgi piltlikumalt seletades on tegu otsekui katsega säravalt naeratada, kui pooled esihambad puudu, aga ilmnenud tungiv ja kohene vajadus klantspildi järele. Kuidas seda teha nii, et kõik osapooled noogutaksid, veatut hambarida kiidaksisd ning hambutu isegi rahule jääks? Sest arvestatagu sellega, et olen siiski professionaal!

Ega palju võimalusi polegi. Ütleme, et orelimäng on nagunii tohutut koordinatsiooni nõudev ettevõtmine. Selliste kontsetide puhul on siis lihtsalt tegu koordinatsiooniharjutusega kuubis, muusikaga väga mitte, andku mu võrratud solistid mulle sndeks. Kui näiteks kogu kontserdi vältel tuleb meeles pidada, et pedaalis kesksel kohal ja peaaegu kõikides lugudes vajaminev do-noot tuleb alati ja järjekindlalt üle viia manuaali, st seda nooti alati mängida sõrme, mitte jalaga, et kuulaja ei kogeks selle koha peal mingeid imelikke auke, aga kui ma seda kontserdi vältel ikka ja jälle ära unustama kipun, meenub vägisi mu vanaema kunagine ütlus “ära sa selle suupoolega küll naerata”, mul polnud nimelt varases nooruses hambad nii perfektses reas, kui praegu. Ühesõnaga, lihtsam oleks üldse mitte naeratada, muusika keelde tõlgituna, lihtsam oleks pooled lood lihtsalt ära jätta. Aga ma pole allaandja tüüp! 

Ühesõnaga, I did it again, ühesõnaga, rahvast oli palju ja aplaus vägev, ühesõnaga vastuvõtt oli fantastiline, kuigi orel oli tavapäraselt “renoveeritud” ja vahepeal sekundeeris mingi sisemine ventilatsioon otsekui gaasilvalu möirates kaasa, ühesõnaga, ma lugudest suurt ei mäleta, ühesõnaga, petsin nad osavalt ära ja pärast ütlesin mokaotsast vaid seda, et “kui hea, et pill oli eelnevalt häälestatud”, sest millegi peale olid nad ju ometigi koguduse niigi vähest raha kulutanud ja milleks inimestele meelehärmi, ühesõnaga, oli imetore väljasõit. 

Tegelikult ka. Sest tõelise väärtuse annavad ikkagi need vapustavalt südamlikud inimesed. Meie kõikide imetabane kooslus ja oskus võtta asju nii, nagu need parasjagu on. Rõõmuga. Luban, et muutun ka ise selles veelgi paremaks. Sama heaks, kui orelite käsitlemisel - kuid ilma pettuseta! 

Armastusest

 See, et te sellest raskest ajast, kui teie armastusloost üle-Eestiline skandaal tehti, teineteisega koos läbi tulite, on küllap tunnistus, et teie suhe peab kõikidele tuleproovidele vastu. Nii on öelnud üks ja teine, mõni kinnituseks, mõni lohutuseks.

Tõepoolest, mis ei tapa, teeb vigaseks ning paranemine võtab küllap aastaid. Kui kord tunneb üks, kord teine, et jaksu ja hakkamasaamist napib, oleks armastava toetuseta täiesti kujutlematu jalgadel püsida. Aga arvestage, et siiani on tegu pelgalt ekstreem-olukorraga, millel on kindel algus ja küllap ka ajaliselt piiritletud lõpp, misjärel loodame siiski naasta tavapärasemasse elurütmi. Millisesse täpselt, näitab aeg.

Mind hoitakse ja minu eest hoolitsetakse täiesti erilisel viisil. Ma pole ealeski end nii armastatuna tundnud. Võib öelda, et mind kantakse lausa kätel. Saan olla täpselt selline nagu olen - aga soovin seejuures oma olemisse maksimumi anda, sest näen teda tegevat sedasama. Ta muudab mu elu niivõrd palju lihtsamaks ja ilusamaks, et seda on võimatu ilma õnnepisaraid neelamata sõnadesse panna.

Seda pentsikum tundub praeguse õndsuse ja haavatavuse pinnalt tõdeda, et tegelikult ei ole ükski armastuse lugu kaitstud tavapäraste hoovuste eest. Toon selle nüansi nüüd ja praegu esile seetõttu, et selline see elu lihtsalt on, peatumata pikemalt meid mõjutavatest, juba lapsepõlvest või varasematest suhetest sisseõpitud käitumismustritest, mida täiskasvanud inimestel on küll peaaegu alati võimalik muuta ja murda, kuid mida me tihtilugu üldse ei teadvustagi. Enne kui häda käes. Või liiga hilja. 

Ausa, siira ja lähedase suhtega tuleb ümber käia äärmiselt tähelepanelikult ja selle edu ning ketvus sõltuvad mõlemast osapoolest. Pelgalt ühe partneri hingetarkuse ja pühendumisega pikalt pinnal ei püsi. Kunagi kirjeldasin turvalist seotust, ei, mitte seda, mida paljud mehed pelgavad kui lipsupidi ülespoomist, vaid seda, milles mõlemal säilib ka kirg ja hingeline vabadus, nii:

Rõõmuvitamiinid ja õnnehormoonid

astuvad sinu ja minu käevangus

sätendava valguse poole,

teispool tardumuse

ja paigaltammumise

tumedat piiri.

Võbelev valgusvihk

viimistleb meid tulihingelisteks

taeva poole lõõmavateks 

kaksikleekideks.

Anname ümbritsevale valgust ja sooja.

Lõkendame naerust ja õnnetundest.

Põimume teineteisega ühte,

teineteist kõrvetamata,

painutamata,

sulatamata.

Imestame isegi,

et see kõik on tõesti võimalik!

Olen osalenud sadadel laulatustel ning olnud koos pruutpaaridega armastusest tüünes pühakojas hardusest tõstetud, südames magusvalu igatsus sellesama lendutõstva tunde järele. Ometi tunnen alati selle jah-sõnale eelneva küsimuse ees, mis nõuab elu lõpuni koosolemist, mõningast kahtlust. Mina oleksin küll oma kahekümne kolme aastase vanuse ja olematu elukogemuse baasilt pidanud ütlema vaid seda, et praegu jah, aga kust mina tean, mis saab aastate pärast.

Seetõttu pean sellest jah-sõnast palju tähtsamaks sagedast, igakuist, iganädalast või minu poolest kasvõi igapäevast enese ja oma paarisuhte läbikatsumist - kas meie armastusega on kõik hästi? Või on mõni teema, millest peaks nüüd ja koheselt rääkima? Kui ühel partneritest on probleem, on probleem kogu paarisuhtes. See tuleks meelde jätta. Ja probleemi lahenduseks saavad olla nii üksmeelele jõudmine, kompromissi saavutamine kui eriarvamusele jäämine- kui mõlemale sobib. Me oleme ju isiksused, kas pole tore!

Täna olen oma suhtes õnnelik. Oma tänast päeva ma tagasi ei saa, seetõttu on see ääretult oluline. Kui olen ka homme õnnelik ja nädala lõpul, ja kuu lõpul, ja saan aasta lõpulgi väita sedasama, olen paljude aastate möödudes ja viimaks elu lõpul piisk piisa haaval täitnudki selle Jumala poole antava jah- lubaduse. Armastuses ja austuses. Muidugi on ka minule oma kalli partneriga selle hingematva hetke jagamise ja traditsiooni ilu edasi kandmise mõttes altariesine jah-sõna ülioluline, kuid omavahel sooviksin punase joone ja südame tõmmata ikkagi päeva-päevalt ja samm-sammult üheskoos astumise olulisusele ning teineteise silmaspidamisele. Sest siis ei jää me suhtesse lünki, kraave ega viimaks kuristikke. 

Teate, kui tore on õppida rääkima! Jah, loete õigesti, just seda ma praegu teengi. Kujutage ette, on nii mõndagi, mida ma ei ole osanud, milles olen end jätnud üksinda. Kui ta mind kallistab ja imestunult küsib, et miks sa muretsed, sul olen ju mina ja kui ma saan läbisegi nutta, naerda, imestada ja end taas ülestõstetuna tunda, ei ole mul mingit põhjust mitte lubada temale sedasama. Koos minuga iseendaks olemist. See ongi armastus. See “jah”, mis osutub viimaks tõeseks.

Väsimusest

 Tihti tuleb peale kohutav väsimus. See on niivõrd valdav, et niidab lausa jalust. Ta voolab üle keha nagu õhtune udu, tekitab külmatunde ja kananaha käsivartele ning muudab ka mõtte ja meele häguseks ja töntsiks. Rahulikud põllud tunduvad peale päikeseloojangut heal meelel udu jaheda teki all puhkavat, minu aga muudab see tunne ärevaks. Mis painav väsimus… Hea, kui leidub võimalus mõnekümneks minutiks une rüppe pugeda. See aitab. Muidu aga tuleb see tunne lihtsalt üle elada. 

Nojah, ma mõtlen nii palju. Mõtlen peaaegu kogu aeg. Keerutan ja keerutan seda ühteainsat teemat, teen ma siis parasjagu süüa või kraabin aknaraame vanast värvist puhtaks. Ikka needsamad mõtted, ikka seesama uskumatus ja imestus. Ikka pearaputus, et midagi säärast on üldse võimalik. Et sellisel situatsioonil lubati tekkida. Et see nii kohutavalt viltu väänati. Ja kui ebaõiglane see kõik on.

Paar päeva tagasi osundas meile külla tulnud siinse talu kunagine peremees kohvilauas ühele Juhan Smuuli raamatus kõlanud lausele: kust ma tean, mida ma mõtlen, kui ma oma mõtteid välja ei ütle. Kas pole geniaalne tõdemus! Mida keerukam eluperiood, seda enam kipub me peakestes võimutsema vaid sõnasajune virrvarr, vahel õrna pisaraseguse uduvihmana tilkudes, vahel raevukate vägisõnade tornaadona takka andes. Arukas mõtete rittaseadmine ei ole niisiis pelgalt vaimne, vaid ka füüsiline kergendus. 

Minu puhul peaks mõtete välja ütlemise asemel pigem kasutama kirjutamise sõna. Kui näen oma mõtteid väljakirjutatuna, näen ühtlasi seda, millises punktis oma elus ja arengus parasjagu asetsen. Näen ka seda, kas mu enese ja lähedaste elu saab minu valikute kaudu paremaks ja kergemaks muutuda või peaksin milleski ümberarvestusi tegema. 

Samas olen praegu oma mõtete väljendamises üsna kammitsetud. Usun, et see väsitab samavõrd, kui tohutu mõtetetulv. Mõtete ära blokeerimine või välja ütlemata jätmine on otsekui õhuaugud lennukis - sadu meeterid hingematvat vabalangemist ilma igasuguse võimaluseta ise tuult tiiva alla püüda, ise oma lennukõrgust ja trajektoori määrata. 

Arvestama peab aga paljuga ja ma ei ole sellega harjunud. Olen olnud üsna iseteadlik, arvamusega naine. Mulle ei meeldi sugugi kalkuleerida, mis suunal üks või teine mu lause kontekstist välja kiskuda võidakse ja mis siis saab. Samas olen liiga lähedalt näinud, kuidas üheainsa kontekstist väljarebitud lausejupiga võidakse inimesest teha heal juhul monstrum, halval hakkliha. Kõige hullem on see, et too kikivarvul kõndimine toimub valdava vähemuse huvides ja need huvid ei ole sugugi üheselt määratletavad. Uus hoop võib tulla kust iganes. Ma kardan. Hirm väsitab samuti.

Enamus inimesi on loomult head ja arusaajad. Seda teadmist ei tohi silmist lasta. Tänu sellele oleme ellu jäänudki. Võibolla aimab mõni ka päriselt, millises olukorras oleme viimased poolteist kuud tegelikult elanud. Need sajad toetavad kirjad ja sõnumid eesti tuntud ja vähemtuntud kirjandus-, kunsti-, muusika- ja poliitikategelastelt ning vaimulikelt ja mõtlejatelt panevad vahel pisaraid neelama. Selle najal saab kõigest hoolimata püsida. Aga ka nemad ei saa olnut maha pühkida.

Nagu tõrvatilga puhul meepotis, mis inetu plärakana välja paistab ja maiuse osaliselt söödamatuks muudab, on ka selles olukorras, millest täna kirjutan, korvamatu kahju tehtud selle hääleka vähemuse poolt, kes ei soovi või ei suuda näha, mida on üks inimene päriselt teha suutnud. Järades enese poolt ellu äratatud “patu” kontseptsiooni kuivanud konti, närivad nad läbi ka tuiksoone, mida mööda voolab meile Jumala poolt antu, meie oskused, tugevused, elu mõte. Kust võetakse enesele õigus midagi sellist teha? 

Mu vanemad käisid möödunud pühapäeval ühe Eesti väikelinna kirikus ja ema oli jahmunud, et kirikus oli vaid kaheksa inimest. See on Eesti reaalsus. Me peaksime kasvama. Aga kuidas? Kas mitte läbi halastuse ja armastuse?

Kas aimate, mis toimub praegu koguduses, kus pühapäevast pühapäeva istus vähemalt viissada inimest? Selles pühakojas, kus on nii palju ära tehtud, kaunimaks muudetud, korda seatud, tänagi avatud kaks uut imekaunist vitraaži, kus Jumal on teinud imesid, muutnud võimatu võimalikuks, teinud osad inimesed heldeteks annetajateks, teised ustavateks koguduseliikmeteks, vankumatuteks kohalolijaiks ja vaikseteks abilisteks. Kõik selle ühe “patuse” kindlal juhtimisel. Miks sellest ei kirjutata ajalehtedes suurt lugu? Me peaksime kasvama! Inimestena.

Ma imestan, et ta ikka veel usub. Ja ei luba ka minul pöörduda. Mitte kirik ei valmista sulle pettumust, ütles ta mulle, vaid seda teevad mõned inimesed. Samuti ei valmista sulle pettumust ajakirjandus, vaid mõned ajakirjanikud, kes ehk ei peaks seda tööd tegema. Kuigi Eesti riigis leidub pätte ja kaabakaid, ei loobu sa ju seetõttu kodakondsusest, rõhutas ta.

Tal on õigus. Jumal ei valmista kunagi pettumust. Ja väsimuse puhul peaksin küllap lihtsalt magama. 

Hiiumaal, sel kummalisel saarel

 See on Hiiumaa, saar, millel viibides on mul alati pisut segased tunded. Saar, kuhu harva saab, saar, läbi mille kerkivad esile erinevad tunded ja aistingud, mis kuuluvad tegelikult kusagile mujale, mine tea, kuhu täpselt, mõni minevikku, mõni ehk hoopiski unenägude maailma. Hiiumaa ei jäta mind ükskõikseks. Siin on paar kohta, kust saab ammutada jõudu ja väge. Aga täna panen seda vaevu tähele. 

Täna ma nutan. Näen, kuidas minu kõrval olev mees lihtsalt tükkideks rebitakse ja mitte keegi ei saa seda pidurdada. Mitte keegi. Ajalehega saab tappa nii kärbse kui inimese. Inimest tuleb lihtsalt rohkem taguda. Küllap lõpuks murdub temagi. Ja muidugi ta murdus, peale tänast ei saanukski teistmoodi olla. Palju oleks olnud vastu öelda, ümber lükata, laimamiseks nimetada. Aga rahva ees… Milleks? Jah, täna ma juba kardan tema pärast. 

Mul ei ole mõtet midagi öelda ega teha. Tunnen küll teda võõrastest rohkem, aga see ei loe. Selles maailmas, kuhu meid praegu on paisatud, ei loe mitte miski. Kõik teised tunduvad paremini teadvat, otsekui oleksid viibinud tema nahas, tema elus, tema valikutes. Väärikas mees, kes on oma inimlikkuse ja empaatiavõimega mõjutanud tuhandeid, on loetud päevadega muudetud narriks, tambitud mutta, nullini ära tühistatud. 

Viibin oma toas otsekui laeval. Meri on majale nii lähedal, et aknaalune kaldariba ei paistagi. Isegi kõikumist oleks justkui veidike tunda. Või on see vaid praeguste päevade pinge? Üksikud vahututid laineharjadel lasevad end lõunatuulel üles-alla hüpitada. Eluski käivad tõus ja langus käsikäes. Tihtilugu paraku mitte nii vallatult, kui lainetel. Andekamate tõusud puudutavad vahel päikest ning heidavad meilegi sära. Nende mõõnad võivad seevastu olla eluohtlikult sügavad. Täna ulatasin küll käe, kuid tundub, et üksi ei jaksa…

Oh, need vaesed “ärakasutatud naised”! Nii armsad, abitud, nunnud ja rumalad, suhte osas vastutusvõimetud, iseenda vigade osas pimedad, iseseisva mõtlemisoskuseta kaasalohisejad, aksessuaarid ja lemmikloomakesed. Võtke nüüd korraga ja kordamööda sõna! Teie, kes pole ise suutnud midagi ligilähedastki- inimesi elule tagasi aidanud, tuhandeid leinajaid mõistnud ja lohutanud, tuhandeid lugejaid ja kuulajaid elulisuse ja inimlikkusega puudutanud. Võtke kätte ja purustage, kuis jaksate! Las rahvas õhkab teile, et hoopis teie olete kangelased. Et teie võisite olla ükskõik missugused, süüdi on ikkagi see, kes julges elada ja oma elus muutusi teha. 

Täiskasvanud inimesed teavad, et suhtes on alati kaks poolt. Täiskasvanud inimesed teavad ka seda, et inimene on arenemisvõimeline olend, mistõttu pole kunagi mõtet üles kraapida tema nooruaegseid möödapanekuid. Mitte keegi pole kahekümneselt nii tark, kui kolmekümneselt ning viiekümneselt võime vabalt naerda neljakümnese iseenese arusaamade üle. Täiskasvanud inimene on ehk midagi kuulnud ka suhtemustritest, mis meid üsna jäigalt saadavad. Olete ehk märganud, kuidas mõnes suguvõsas muudkui lahutatakse, kui samas teised, hambad murdumiseni ristis, jonnakalt oma jubedas abielus püsivad. Et täiskasvanud inimeste lahutuslood tihtilugu kõrvasuhte baasilt alguse saavad, pole vist samuti kellelegi üllatus. 

Merekivide siledad seljad vilksatavad lõbusate peeglikestena veevoogude vahelt. Vaata endasse, näivad nad ütlevat, kattes samas end üha ja uuesti ülelaksuvate lainete alla, otsekui narritades. Enda eksimuste osas oleme tihtilugu pimedad, teiste suunal aga mängime jumalaid, näib olevat nende selge sõnum. 

Kui viimati Muhus kiviaeda lappisin, oli kogu “torm” just alanud. Nätaki ja nätaki lendasid kivilahmakad mu käte vahelt vajalikus suunas, kuhu täpselt, seda ei teadnud ma isegi. Tõdesin vaid seda, et ilusaks seda aeda heitmistehnikaga küll ei saa! Loopimine leevendas kõigest viha ja abitust. Inimese pihta loopides võiks arvestada, et suured kivid võivad vigase viske korral tappa. 

Ka mina olen “nende naistega” sarnases olukorras olnud, keda kollane ajakirjandus, hüsteerilised “psühholoogid ja hingehoidjad” ning muu kahtlane kõigevihkajast rahvas teise inimese nime igaveseks äramäärimise hinnaga “päästma” on sööstnud. Ometi ei kujutaks ma ette, et oma ekskaasast midagi säärast üllitaksin. Vastupidi. Ta elab meile praegugi väga kaasa. Kõneleme iga päev. Mahume kenasti ühe laua taha laste sünnipäevadel ja muudel üritustel, istume kõrvuti aktustel ja lastevanemate koosolekutel. Soovin, et tal läheks elus hästi, mis sest, et meie abielu lõppes lahutusega. Oleme me siis seetõttu läbi kukkunud? Meil on ju imetoredad lapsed. Juba see on vastus. 

Miks tiritakse avalikkuse ette lausvaletajast hävitaja, hetkekuulsuse janus vihakõneleja, ammu lõpetatud suhte kibestunud osapool, kes pole kunagi kuulnud andeksandmise ja oma eluga edasimineku vajalikkusest ja miks esitletakse tema käitumist kui normaalsust, kiskudes ehk kunstlikult haletsustki välja? Miks? Vägisi ei sundinud neid ju keegi kokku. Ka siis, kui koosellu mõrad tekkisid, oli mõlemal võrdne võimalus endale sobivat lahendust otsida. Ja leida. Näiteks lahkumineku ja edasiste normaalsete suhete näol. Naine ei ole nukk, kellel meelevaldselt saab jalad küljest või pea otsast rebida. Ma ei räägi siinkohal räigest koduvägivallast, mille tulemusel inimese minapilt aastatega hävineb. Räägin võrdväärsetest partneritest. Võimuvõitlusest. Sellest loost oli märgata, et seda tehti pelgalt kättemaksuks. Kurb ja väiklane.

Loojangud on eriti ilusad. Ka selliste päevade loojangud, kus teiste inimeste julmuse pärast pisaraid valatud. Kujutlen, et mu pisarad on osake sest lõputust silmapiiri taha kaduvast merest, kuhu end päikegi õige pea heidab. Ja ma tean, et seal ootab ees midagi palju paremat, siiramat ja õiglasemat. Küllap homne päike meile vihjeidki saadab…

Mitte keegi, isegi mitte tema ei pea olema sunniviisiliselt abielus ja õnnetu. Mitte kellelgi pole talle õigust öelda, et “sina pead!”. Need on inimeste poolt loodud reeglid. Jumalaga pole siin midagi pistmist. Küll aga on Jumala kingitus oskus kõneleda, lohutada, juures olla, puudutada, meelde jääda. Ärge tehke enam nii, tahaksin praegu sosistada. Mu huuled liiguvadki tasa. Aga kuulda on vaid lainete sügavat müha…

Armastuse aeg

 Ütlen ausalt, et on olnud keerukas aeg. Tõsi, ühest küljest olen kogenud tohutult armastust ja hoolimist, teisalt ei suuda ma aga mõista, miks peavad just minu suhted ja valikud tooma kaasa nii palju tormi, hullumeelsust, valu või lausa traagikat. Jah, muidugi on armastusel tohutu jõud ning ajaloos on ta vallandanud ka sõdu, kuid oma elus ja paarisuhtes oleksin siiski valinud rahulikuma teekonna – kui see olnuks võimalik. Aga ei olnud. Siis olgu nii.  

Mul on kahju, et minu vaatenurk armastuse käsust on kardinaalselt teistsugune kui konservatiivsemal osal eesti kirikust. Psühhoteraapia õpingud, oma kabineti avamine ning sedakaudu päris elu tundma ja armastama õppimine on mind tublisti muutnud. Et kedagi aidata, tuleb teda esmalt aktsepteerida, seejärel empaatiliselt mõista ja kolmandaks tingimusteta armastada. Ilma nende kolme komponendita ei oleks mu tööl mõtet ega tulemust. Võin ausalt öelda, et kuigi hoian vahel esmakohtumistel mõttes pead käte vahel, kui keerukaks võib mõni inimene oma elu elada, avanevad need lood juba teisel või kolmandal kohtumisel sedavõrd, et saan vaid mõistvalt noogutada – jah, igati loogiline, et ta tegi just sellised valikud. 

Mitte ükski inimene ei ole halvem kui teine. Me oleme lihtsalt erinevad. Sündides ja kasvades areneb järk-järgult välja me toimetuleku pagas, avalduvad võimed ja anded. Meid lükatakse teele, kus kõnnime kas kindlal või konarlikul pinnal, kas suhteliselt eksimatult või vahel ka komistades ja kukkudes. Enamus inimesi liigitub kusagile vahepeale. 

Nii karjääris kui inimsuhetes mängivad rolli kolm olulist faktorit: esiteks kassasündinud isikuomadused koos kasvamisel omandatud perekondlike käitumismustritega, teiseks meie loomupärane andekus ühes töövõimega ja kolmandaks x-faktor, nimetagem seda siis kas saatuse sõrmeks, Jumala juhtimiseks või kasvõi pimedaks juhuseks. Need kolm määravad meie saatuse, juhatades meid edukamalt või keerukamalt läbi elu mitmetasandiliste ristteede, teravate löökaukude ning ohtlike pimekurvide. 

21.sajand on ühest küljest kaasa toonud mõningase languse nn keskmise või tavalise inimese akadeemilises võimekuses, tõusujoones on aga tundekasvatusega seonduv. Tänapäeva noored istuvad küll rohkem arvutis, kuid oskavad vajadusel esitada ka miks – küsimusi. Meie elu peaks nende arvates alluma kindlale loogikale, miks midagi tehakse, kas selle tegemine on hädavajalik või elumuutev ja mis juhtub siis, kui see tegemata jätta. Tänu kallistamise-kultuuri taaselustumisele mõned aastakümned tagasi ja kasvukeskkonna suuremale tunnetekesksusele, on märgatav tõusutrend ka empaatia osas. Üha vähem nähakse meie eripärades probleemi, üha enam kerkib esile mõistmise ja armastuse väärtus. Kalkus ja paindumatus on tänaseks saavutanud hoopis teise, tõsisema varjundi, seondudes üha enam vägivalla, mitte kehtestatud reeglite vaistuvaidelmatu täitmisega. Eriti, kui need reeglid on kehtestajatele enestelegi tänapäeva kontekstis vastuolulised, segased ja läbimõtlemata. 

Kirik on nende arengutega seoses sattunud suhteliselt keerukasse positsiooni. Ühest küljest säilitada range, ajalooliselt "õige" kuvand, teisalt pakkuda üha enam armastust ja halastust, on balansi hoidmise mõttes päris korralik väljakutse. Tõsi, mitmetuhande aastast institutsiooni kiirelt ei muudagi, võibolla ka kümnete aastatega mitte, samas on paljude nüansside osas muutused juba toimunud või toimumas, sest teisiti lihtsalt enam ei saa. Vaimulikel on siikohal iseäranis suur vastutus. 

Aga vaimulikkond on kirju.

Kuna kirjapandu puudutab hetkel väga konkreetselt minu elu, pean tunnistama, et olen suures mures. Minu kirikust on saanud võitlustander. Võideldakse riigi, meedia ja erinevate huvigruppidega, mis aga kõige kurvem – suurim ja ebameeldivaim võitlus käib kiriku enese sees. Tõsi, eri institutsioonid ja grupieeringud on kindlasti riigi ja ühiskonnas parasjagu toimuva väiksemad peeglid, miks peaks see kiriku puhulgi teisiti olema, aga samas on kirikul tugev eelis olla armuline, vastu võttev, hooliv, lohutav. Miks ta siis seda ei ole? Miks ei võiks helgemad mõtlejad koonduda ühise laua taha ja tekkinud sõlmkohad kiriku põhisõnumi kohaselt lihtsalt selgeks rääkida? Mingil juhul ei tohiks seda üritada jõu- ja võimupositsioonilt, nagu näen praegu tehtavat, hävitades head ja toimivat, madaldades võimekaid, korraldades näidishukkamisi, lõhkudes sõgedalt inimeste hingesid ja emotsionaalset keskkonda. Küsimata kordagi, "miks". 

Olen hakanud paljusid kristlasi ja vaimulikke kartma. Vahel tundub, et viibin otsekui kiskjakarjas. Tegelikult on olukord veelgi hullem, sest kiskjate puhul oskab eeldatavat puruksrebimist vähemalt karta. Inimeste maailmas aga ei pruugi osade “õigete” kurjust ja silmakirjalikkust aimatagi. 

Enne, kui järgmises postituses “ asjast” rääkima hakkan, kirjutan endast. Olen hiljaaegu kahes eri seltskonnas elanud üle klassikalise koolikiusu valdkonda puutuva olukorra. Ikka seoses mu isiklikus elus toimuvaga. Tegu oli muidugi täiskasvanutega, kes arvasid ekslikult, et neil on õigus minu elu ja valikud suhtluse blokeerimisega tühistada. Vagaduse ja “õige kristluse” egiidi all. Avalikult ei saanud nad seda teha, kuna mul on piisavalt palju sõpru ja toetajaid. Seega tuli tegutseda varjatult. Oi, see oli ebameeldiv! Aga samas ka huvitav. 

Ma ei tea, kas teised samades seltskondades olijad märkasid, et tühistamine toimus naeratades ja muu melu varjus. Ma olin - ja samas mind lihtsalt ei olnud. Mind üritati muuta nähtamatuks, aga ma ei läinud omalt poolt selle mänguga päris hästi kaasa. Olin olematuna ikkagi olemas. Üsna jõuliselt. See polnud lihtne. Väsitas. 

Ma ei arutanud antud olukorda mitte kellegagi, kuna võimalik, et teised sealolijad oleksid öelnud, et näen tonti seal, kus seda pole. Aga olles sarnast olukorda tunnistanud, tegeledes tööalaselt koolikiusu juhtumitega, kus kiusatava kaasõpilased väidavad, et mingit kiusu ei ole, ei lähe ma selles osas õnge. On küll! Seda saab teha nii peenelt, et ainult kiusatav märkab enese ignoreerimist, teised mitte. Kiriku kontekstis kipub muidugi säärane käitumine jalust rabama, sest kus mujal peaksin ma inimesi rohkem usaldama, kui kristlikus keskkonnas, aga paraku ei muuda see tõdemus midagi.

Olen enda arvates päris tubli naine. Tõsi, häid mõtteid on mul kordades enam, kui tegelikke ärategemisi, aga ka viimaste osas ei saa väga kurta. Olen oma elus piisavalt õppinud, pingutanud ja praktiseerinud. Toimin nii emotsionaalselt kui majanduslikult. Oskan nii mõneski asjas kaasa rääkida. Tean üsna hästi enda tugevusi ja nõrkusi. Seda kõike arvesse võttes on minu küündimatuks, madalaks ja rumalaks tegemine lihtsalt lubamatu. Ja ometi olen seda praegusel ajal korduvalt kogenud. Kahjuks just selles institutsioonis, kus peaks inimesi märkama, mõistma ja armastama. Äkki ka tunnustama? Mina küll erilist ligimesearmastust ei tunne, kui mõned õiged ja õilsad isegi ei räägi minuga. Nojaa, tagarääkimine on muidugi vägagi tajutav. 

Ja veel. On ka neid kirikuga seotud inimesi, kes on end eelnevalt minu sõpradeks nimetanud, aga on nüüd “minu pärast väga mures”, väljendades seda “mure” läbi ignoreerimise - kuna toimin teisiti, kui nemad oleksid eeldanud. Kuna olen loomult inimeste ühendaja, korraldades aeg-ajalt toredaid pidusid ja koosviibimisi, siis läbi selle tunnetuse, keda tahan edaspidi külla kutsuda, kellega soovin edaspidi oma elu jagada, tajun ka sõpruse sügavust või pinnapealsust. Mulle meeldib ütlus, et tõeline sõber tuleb sõbra juurde isegi paadi alla, ja kui ka paati pole, tuleb koos paadiga. Kes mind päriselt ja igal ajal ei väärtusta, ega sellega peagi suhtlema. 

Õnneks on ka kirikus palju südamlikke inimesi. Need, kellega olen eelnevalt sügavat sõprust tajunud, on sõbrad ka praegu. Nad lubavad mulle mu oma elu. Kujutage pilti, et see võib ka tänapäeval probleemiks osutuda!

Helis ütles mulle kuldsed sõnad. Ema, mille pärast sa õigupoolselt muretsed, küsis ta. Sinu elus on nii palju armastust ja headust. Sul on mees, kes sind armastab. Sul on pere, kes sind armastab. Su lähedased on terved. Sul on kodu ja maakodu. Sul on sõbrad, kes sind ealeski ei jäta. Sul on töö. Milleks mõelda nendele ebaolulistele, taipamatutele ja kurjadele? Vilista neile, kes püüavad haiget teha! Luba endale oma õnne - ka nende nähes. Näita, et oled üle! Armastus võidab alati. 

Kas mul pole armas laps?

Tegelikult on olukord siiski tõsine. Teine inimene on kaotanud minu armastamise tõttu töö. Me ei tea, kas ta saab selle tagasi. Ja me ei saa praegu mitte midagi muud teha, kui oodata. See “näidishukkamine” on pisut liig. Ei, mitte pisut. See on tänapäeva kontekstis mõistusevastane.

Kirjutan sellest õige pea.