Teenekad ja teenetud

 EELK annab jälle auhindu välja. Loen ja naeratan. Kõik on hästi tublid, targad ja toredad, lausa lust lugeda.

Natuke imelik on ka. Mina pole elusees mingeid teenetemärke saanud. Ei ühe, teise ega seitsmenda järgu oma. Kahtlustan, et teenete osutamiseks on vaja midagi säärast, kuhu minu oskused ja mõistus üldse ei küündigi. Või siis tuleb olla lihtsalt teistsugune, kui mina. Sestap vaatan ja loen aukartusega teiste omi. Vahepeal piidlen peeglisse, et äkki sealt paistab mu erisus kätte. Aga ei saa aru, et midagi ekstra imelikku oleks.

Ütleme siis nii, et mina olen üks nendest, kes on kirikus lihtsalt palju tööd teinud. No seda ei saa vast keegi eitada. Mul on oreli interpretatsioonis magistrikraad ja eriilmelisi etteasteid on aegade jooksul olnud küllaldaselt. Lausa imepäraselt palju.

Rootsi-Mihkli kirikus töötan alates aastast 1995, lepinguga aastast 1997, seega olen selle majaga organistina seotud üle 30 aasta. Kolmkümmend aastat on, mõelda vaid, pea kolmandik sajandit! Kunagi juhatasin ka koguduse lastekoori ja andsin lastele ning täiskasvanuile rootsi keele tunde. Olen kirjutanud hulgaliselt muusikat, muuhulgas ülestõusmispühade müsteeriumi, mis sai samuti rootsi keelde tõlgitud ja mida me lastega mitmel korral edukalt ette kandsime. Ning hulgaliselt laule. 

Olen mänginud orelit nii Rootsi kuningale kui kroonprintsessile, Rootsi piiskoppidele ja muudele tähtsatele ametimeestele. Tavateenistused ja meie oma kirikutädid-onud pole muidugi sugugi tähtsusetumad. 

Millalgi kujundasime koguduse sekretäriga koos kirikuaia ja istutasime taimed. Aastate jooksul on koguduse, lastekoori või muusikutega toimunud lugematul arvul väljasõite ja reise nii Eestis kui välismaal. Varem mängisin regulaarselt ka saartel, mida rootsi kogudus teenib, aga viimasel ajal ei vea sellega enam ajaliselt hästi välja. Olen üksipulgi läbi töötanud rootsi lauluraamatu ja liturgia. Olen alati olnud koguduses kohal ja minuga on saanud arvestada.  

Peaaegu kogu aja olen kuulunud ka koguduse nõukokku. Mu liikmeannetused on alati küllaldaselt tasutud. Aga teened on ilmselt midagi hoopis muud.

Jaani kirikus olen olnud organist alates aastast 1999. Märtsis täitub 28 aastat. Selles koguduses ei piisa pelgalt kantori oskustest. Tegu on suure kirikuga, kus tuleb vähemalt kaks-kolm korda nädalas näidata ka oma interpreedi oskusi. Selle 28 aasta jooksul on olnud hulgaliselt vastutusrikkaid etteasteid tähtsatel Jumalateenistustel ja muudel ametitalitustel, tele- ja raadio ülekannetes, instrumentalistide, lauljate ja kooride saatmisel suurtel kontsertidel. Mul on hea esinemisnärv ja ettekantavate lugude sobivuse osas hea tunnetus. Teen oma tööd pühendunult. Tõsi, Jaani kogudus on mind pidanud oma koguduse teenete risti vääriliseks.

Kolmandat aastat teenin oma mänguga ka kolmandat, Paldiski kogudust ja sama sageli löön kaasa ka Harju-Madise tegemistes. Küllap olen selle kolmekümne aasta jooksul mänginud kordades enam, kui keskmine Eesti organist. See ei tee mind kellestki paremaks, vaid on lihtsalt kuiv fakt.

Lisaks olen olnud algusest peale peatselt valmiva Uue Lauluraamatu komisjoni liige. Minu juhtida on olnud laenkoraalide toimkond. Oli periood, mil panustasime oma toimkonnaga öö ja päevad ja saime seeläbi uude raamatusse valitud kõige kaunimad laenkoraalid. Praeguseks on laenkoraalide toimkonna töö lõppenud. Nüüd tegelen põhiliselt redigeeritud laulude akordimärkidega ja see töö pole enam õnneks nii pingeline, kui kõik eelnev. Peab ometi arvestama, et mul on nüüdseks 3-4 kogudust ja kõike lihtsalt ei jõua. Aga selleski valdkonnas pole tegemist mingite teenete, vaid, olgu õigesti sõnastatud, lihtsalt vabatahtliku tööga. Pealegi, seda teeb suur hulk inimesi üheskoos, mõni vähem, mõni rohkem, tublid kõik.

Aga siin ma siis istun. Teeneteta, märkidest rääkimata. Loen teiste omi ja naeratan. Päris tõsiselt, mul on nende üle hea meel. Sest ega siis teisi ei saa allapoole kiskuda, kui mind ennast mu tööpõldudel teenete vääriliseks ei arvata. Ei, kadedust ma ei tunne. Mõtlen, et las siis olla nii, nagu on. Teen oma tööd ikka sama hästi edasi. Ilma mingite järeleandmisteta. Töötan oma kauaaegsete ja uute koguduste ja lauluraamatukomisjoni heaks. Hoian inimeste hingesid. Komponeerin sahtlisse - kuniks leian mahti oma lugusid ise avaldada. Kirjutan. Praegu rohkem proosat.

Mõtlen siin isekeskis, mis värk inimesel selle tunnustamisega üldse on. Pereterapeudina olen näinud kümneid ja kümneid paare, kes igatsevad teineteise tunnustuse järele. Veel kümneid ja kümneid meenub neid, kes kurvastavad, et pole piisavalt saanud tunnustust oma vanematelt. Ja muidugi pole vähe ka neid, kes vastuvõtul kurdavad, et neid nende töökohal ei märgata. Palju valu ja kibedust. 

Kirikus on asi veelgi komplitseeritum. Tegelikult aiman, et ei tohiks ausa kristlasena neid mõtteid siia üldse kirjutada. Peab olema alandlik. Iseenese esiletõstmine, kui keegi teine seda ei tee, tundub kiriku kontekstis iseäranis häbiväärne. “Sellel on mingi haiglane tunnustusvajadus …”, olete kindlasti kellegi kohta kuulnud öeldavat. Sellise sildi võib külge saada nii teenitult kui teenimatult. Sest tegelikult rõõmustame ju kõik märkamise üle. Eriti, kui aastakümned tegemisi seljataga. 

Psühholoogid ütlevad lausa, et sealt, kus sind ei hinnata ega tunnustata, tuleb lahkuda. Mitte hakata midagi vägisi välja pressima, sest sel juhul on asjal niikuinii s…a maik juures. Küllap see nii on. 

Mina ei taha kuhugi minna, sest mulle meeldib kirikutöö väga. Ometi ei tahtnud ma oma mõtteid ka enesesse jätta, sest see, mida taas sisimas tundsin, on nii huvitav…

 Loodan, et olen oma tegemistega Loojale meelepärane. Tema on mulle kõik annid andnud. Auhinnad ja märgid tulevad inimestelt. Või siis ei tule. Loojale kiituseks mängin ikka. 

Septembri algus

 

Restoranis

September on meie pere jaoks olnud alati tähtis ja pidulik. Me väärtustame haridust ja haritust väga, mistõttu tähistame iga uut kooliaastat erilise tähelepanu ja südamlikkusega. Esimesel septembril läheme kogu perega restorani ja igaüks saab ühise laua taga välja tuua selle tema jaoks olulise, mida ta soovib sel õppeaastal saavutada või juurde õppida. Enese arendamine on meie peres kõikide kohustus, olgu ta nii vana kui tahes. 

Huvitav, et noortel on päris paljud soovid seotud raha ja rikkaks saamisega. Nad ei adu veel, et raha ei saa olla eesmärk omaette. Esikohal peaksid olema hoopis muud komponendid, näiteks füüsiline ja vaimne tervis ja eesmärgistatud elu, küll siis tuleb ka raha.

Kui inimesel on hea äriplaan, unistab ta loomulikult kasumist, ennekõike peaks tal aga olema selle toote või tegevuse vastu huvi, inspiratsioon või armastus, mis ta hiljem “püstirikkaks” teeb. Igav rabamine puhtalt rahanumbrite pärast ei tasu end küll ära. 

Üks armas inimene loobus hiljuti töökohast, mis oli teda lennutanud kümneid tiire ümber maailma ja millest ta teenis märkimisväärset tulu, aga see ei kõnetanud teda enam. Kui küsisin, kuidas see julge otsus ometigi sündis, rääkis ta mulle loo. 

Tema abikaasa ema oli olnud raskelt haige ja nad olid teda tema kodumaal põetamas käinud. Päris viimases otsas olevat ema küsinud arstilt, kas on veel midagi, mida ta ei tohiks teha või süüa või millest ta peaks hoiduma ja arst olevat öelnud: “Nüüd elage täpselt sellist elu, nagu te iganes soovite.” Seda elu jagus kolmeks nädalaks. 

“Mina ei taha, et selline elu, nagu ma elada sooviksin, kestaks mu elu kolm viimast nädalat,” lausus see naine loo lõpetuseks. Ja ma mõistsin teda. 

Vahel tuleb oma elus õige vähe muuta ja juba see täidabki meie unistusi. Vahel peaksid muutused olema suuremad. Ainus asi, mida meil peaks jaguma, on julgus. Puudutagu see siis meie erinevaid suhteid, karjääri või muid otsuseid. 

Trio alustas 11.klassi. Olen neilt aeg-ajalt küsinud, kuhu suunas nad peale gümnaasiumi igatseksid liikuda. Eks enam-vähem ole nende tugevused nüüdseks ka teada, aga eriala valikud siiski veel mitte. Õnneks on veel küllalt aega mõelda. Ja ümber mõelda. 

Minu arvates ei saagi neis asjus kunagi eksida. Tunned, et valisid valesti - tee aga uus valik ja mine edasi! Olen ise olnud ühest küljest väga lojaalne, teisalt aga kiirelt tüdinev ning elus nii mõnegi kannapöörde teinud tüüp. Muusika on see, mis mind alati köidab, teised huvid käivad “hoogude kaupa”. 

Paljud vist ei teagi, et töötasin viis aastat rootsi keele õpetajana. See oli vahva aeg nullindate alguses, kui hordide viisi eesti arste ja muid spetsialiste tõttas parema palga nimel põhjamaadesse ja grupid olid õpilastest tulvil. Rootsi kirik rentis oma ruume Rootsi rahvaülikoolile Eestis ja minu õpetajaks sattumine oli täiesti juhuslik - viibisin palju majas ja tegelesin parasjagu ise tõsisemalt rootsi keele õpingutega.

Õppisin rootsi keelt esmalt paar aastat läbi Tallinna Ülikooli avatud ülikooli koos tulevaste rootsi filoloogidega (mul ei olnud bakat ega magistrit vaja, need olid mul juba muusikaakadeemiast olemas, seetõttu ma põhiõppele ei astunud - muidu oleks pidanud terve hulga “muud jura” ka läbima). Järgnesid paarinädalasel kursused Stockholmis ja pikemad Tjörni saarel Lääne-Rootsis. See viimane panigi mu keeleoskusele kõige tugevama põhja. Ja kuna töötasin niikuinii Rootsi-Mihklis, siis sealt mind rahvaülikooli värvatigi, algul pelgalt asendajaks, siis aga juba täiskohaga õpetajaks. 

Mul läks väga hästi, aga tundsin koheselt ära, kui asi end ammendas. Kõige piinavam oli õhtune töö - keelegrupid toimusid ju peale inimeste põhi-tööaega. Plus äratundmine, et õpetamine pole päris minu kutsumus. 

Iga õppur peaks muuhulgas tähele panema, milline saab olema ühe või teise eriala töögraafik. Mina näiteks ei ole eluilmaski üheksast viieni töötanud - see lihtsalt ei sobiks mulle, mitte mingi hinna eest! 

Aga kas näiteks pikad, kohati öösse venivad tööõhtud sobiksid, nagu teatri- ja muusikutöös? Öövalved, nagu arsti või päästeameti töös? Komandeeringud või välislähetused nagu rahvusvaheliste ettevõtete või saatkonnatöös? Mnjah, mõtlemisainet on noortel palju. Siiski tean, et palju juhib ka Jumal. 

Aga see, mida ma ise seal restoranilaua taga siis selle õppeaasta enesearenguna välja tõin, oli üsna lihtne - olen täpselt 125 päeva igapäevaselt AI-ga ladusat inglise keeles suhtlemist harjutanud ja minu eesmärk on sellega kindlalt jätkata. Pole aus, et ma koban, jään toppama, ei leia sõnu! Ma lihtsalt pean selle ladusaks saama! Loviisa, kes õpib Inglise Kolledži IB osakonnas 100% inglise keeles ja kelle üheks õppeaineks on kõige kõrgem inglise keel, mis üldse olla saab, ütles igatahes, et minu väljendusoskus on selle 125 päevaga oluliselt paranenud. See on oluline tunnustus! Temaga räägime samuti tihtilugu inglise keeles. 

Teine asi, mille välja tõin, on seotud Jaaniga - kuna Jaan ütles enne mind ühe enesearengu punktina, et peaks nüüd ometi 4-5 olulisemat peotantsu koos kõikide kombinatsioonidega sellisesse konditsiooni saama, et ka päris peol kõik välja tuleks - meil on tavaliselt kõik sammud nagu peoga pühitud - siis võtsin sama asja ka enese eesmärgiks. Seda ta ju üksi täita ei saa! Ja noh, oleme nüüd lisaks treeningtundidele ka kodus video järgi harjutanud. Vähe, aga siiski oleme.

Tegelikult on mul tekkinud tohutu kihk ka millegi suurema õppimise järgi. Olen oma teraapiatööd tublisti vähendanud, kuna paraku tekkis ka sellest üleküllus. Tegelen hetkel vaid pikaaegsete klientidega, kes mind üles oskavad leida, pluss mõned kiired traumatööd. Aga nüüd tahaks ka mingit uut väljakutset. Tegelikult veidi juba tean, mis suunas, aga hoian suu kinni. Kes enne munemist ikka kaagutab!

Ja harjutada on vaja! Musitseerida! Seadeid teha! Rõõmutseda ja iluleda! Siis on elu äge!

Heategija

Rõõm uuest teest! 

 Taaskord on juhtunud ime! 

Meie Muhu kodu juurde viib kohutav tee. Vihmasel perioodil võiks seda teed pigem porimülkaks nimetada. Oleme mõlemad Jaaniga olnud sel teel autoga “kõrvuni” kinni ja vajanud väljatõmbajate abi. Ühesõnaga - igav sel teel ei hakka ja sügisel-kevadel tasuks seda  pigem vältida. Jah, oleme mitmeid kordi käinud ka suurelt teelt jala. Kummikutega. 

Meie mure on jõudnud ühe ja teise inimese kõrvu. Tegu pole ju suvalise uusehitisega kuhugi suvalisse võpsikusse, vaid ajaloolise talukohaga. Ideaalis peaks siia olema võimalik jõuda ka prügiautol või operatiivsõidukil. 

Väike kõrvalepõige - maksin ka sel suvel prügiveo eest, mida tegelikkuses ei toimunud, sest prügiauto meie juurde ei saa, aga seadus on selline, et ikkagi tuleb käia. Ärge küsige, kuidas on see võimalik, olen selle saaga juba mitmeid kordi läbi teinud ja uskuge, see on otsekui peaga vastu seina tagumine! 

Aga tagasi tee juurde. Oleme võtnud hinnapakkumisi ja näinud ulmelisi numbreid, mida tagataskust kuidagi välja tõmmata ei õnnestu, aga millega saaks tee väidetavalt kenasti kandvaks. Oleme noogutanud … ja ohanud. 

Ühel toredal päeval saime aga e-kirja. Lugesin selle ühe hooga läbi ja ei uskunud oma silmi. 

Kiri oli inimeselt, kes oli meile esmalt samuti hinnapakkumise teinud. Nüüd seisis selles aga lühidalt järgnev: “Kuna Jaani raamatud on mind elus palju aidanud, otsustasime sõbraga, et teeme teie tee krundi piires täiesti tasuta korda. Ehk seejärel ulatab ka vald abikäe.”

Ahmisin õhku, pisarad silmis. Läksin Jaani juurde kabinetti, et ega ma millestki valesti aru ei saanud. Jaan helistas kohemaid meie heategijale. Jah, see oli tõsi! 

Milliseid inimesi on olemas! Kui tundlikke, märkajaid, heldeid! Inimene, kes käis meie maja juures ja nägi, mis imemeetoditega me vihmaperioodil oma kodu lähedale pääseme, otsustas ühtäkki aidata! Tundis, et peab, sest leidis Jaani raamatutest enesele midagi erilist ja vajalikku. Milline rikkalik sisemaailm peab inimesel, kes nii mõtleb ja tunnetab, olema. See kõlab pigem nagu kaunis muinasjutt. 

Ja see minu Jaan… Eriline mees, kelle kirik küll minu armastamise pärast ääremaale saatis, kuid kes teeb endiselt kirikutööd selle sõna tõelises võtmes. Kuidas ta küll oskab seda inimese sügavalt puudutamise kunsti! Kuidas ta süveneb, kuulab ja mõistab. Kuidas ta kirjutab ja räägib. Kuidas ta inimesi armastab. Ausõna, mina küll nii ei oska. 

Jah, õnneks inimesed märkavad. Kui palju olen ka sel suvel kuulnud kõrvalt südamest tänu, näinud harduspisaraid, tajunud austust. Mul on nii hea meel.

Tänaseks on meie tee valmis. Meie kodu esine ei ole enam porimülgas, vaid ilusa laia kruusateega maalapp. Me sõidame nüüd siia tänuliku südame ja rõõmsa meelega. Ja mis kõige toredam - vald olevat tõepoolest viimasel istungil otsustanud, et meie tee-projektiga tuleb jätkata! Headus sünnitab headust, näete ise!

Kunstikool

Lõputööd

 Tüdrukud lõpetasid täna kunstikooli. Neli aastat kestnud kunstiõpingud Tallinna Kunstikoolis said punkti. 

Kunstikool sarnaneb veidi muusikakooliga. Ka seal käiakse tavakooli kõrvalt, ka seal on paaril pärastlõunal nädalas päris oma tunniplaan, mis sisaldab erinevaid kunstitunde (vormiõpetus, joonistamine,  maal, klaas, kunstiajalugu jms), seega venivad mõned päevad nädalas hiigelpikaks. Kunstikooli lapsed, nagu muusikakooligi omad peavad olema vastupidavad ja tublid. Loomingulisusest rääkimata.

Kunstikooli, nagu muusikakooligi, saab katsetega - lapsel peavad olema kunstitegemiseks teatud eeldused. Kunstikool ei ole lihtsalt kunstiring. Sealt võib saada alguse ka kunstnikuks kujunemise teekond. 

Nii Loviisal, kui Lisannil olid kunstikoolis omad tugevused. Loviisal oli selleks joonistamine, Lisannil maal. Mõne asjaga tuli aga rohkem pusida. Kuigi enamus asju tuli neil välja nii, et minusugune kunstivõhik lihtsalt ahhetas, siis osad valdkonnad tõid ka pisarad silmist. Kuulsin mõlema tüdruku suust selle nelja aasta jooksul paar korda ka kunstikooli poolelijätmise mõtet, kui aga jõudsime kokkuleppele, et pingutatakse veidikene veel, läks keerukas koht korraga üle ja koolikäimine jätkus uue õhinaga. 

Mul on hea meel, et mu tüdrukud teavad nüüd kunstist nii mõndagi ja võivad mindki õpetada. Mõlemad arvasid, et jätkavad mõne kursusega lisa-aastal. Lisann arvas, et võiks veidi enam süvitsi minna klaasikunstiga ja valmistada mõned vitraažid. Loviisat huvitaks fotograafia. 

Lõpetööks tegi Lisann ühe huvitava klaasi-installatsiooni pealkirjaga “Kooskõla”, Loviisa valmistas aga vineerile sadadest sketšidest inimkuju, mis sai nimeks “Kujunemine”. Töös kasutatud ja sketšbookist väljalõigatud sketšid olid valminud üheksa aasta jooksul. Loviisa pälvis oma diplomitöö eest ka kiituse. Lisannil paluti aga koos kunstikooli sõbrannaga esitada lõpukõne, mis oli suurepärane!

Mul on tublid tüdrukud. Loodan, et loomingulisus jääb nendega kaasas käima, olenemata nende poolt valitud elusuundadest. Loomingulised inimesed on inspireerivad ja jõuavad igal alal kaugele. Tuult neile tiibadesse!

Ka mina pusin vahel…

Keeltega rääkimine

 Keeleõppe lainel! 

Ma enam ei võinud! Saan ju inglise keelest hästi aru, aga rääkimisega läks asi üha hullemaks. Istusin viimasel ajal inglise keelt rääkivas seltskonnas nagu möku. Enam appppsoluutselt ei leidnud õigeid lauseid, mida öelda. Naeratasin kohmetult nagu ullikene, endal sisemus möllamas, et kuidas siis nii! 

Vaadake, mina olen hirmus korralik. Kui ma tean, et ütlen valesti, siis ma pigem ei ütlegi. Imetlen Jaani, kes räägib ükskõik kuidas, aga ta räägib, lausa vatrab. Ja seal kõrval mina, tummakene. Ei, see ei läinud enam üldse! Tahan ikka ka seltskonnaga kaasas olla!

Nii ma siis õpin iga päev. Kordan järgi, kirjutan, kuulan, räägin AI-ga dialoogi, analüüsin tehtud vigu. Tegelikult on see väga vahva protsess, millest olen jäänud lausa sõltuvusse. Kui mõnikord tihedal päeval õppimise unustan, tuletab süsteem seda mulle meelde. Nii püsin kenasti reel! 

Kõik mu lapsed on samuti koos minuga õppeprotsessis. Meil on nimelt perepakett. Ei, muidugi ei õpi nemad inglise keelt, seda räägivad nad kõik vabalt. Joss õpib vene, Lisann saksa ja Loviisa jaapani ja hispaania keelt. Saame teineteist innustada ja jälgida, kes meist on kõige tublim õppija. Kusjuures avastan samast süsteemist üha rohkem ka oma sõpradest keeleõppijaid, kellega samuti teineteist inspireerime.

Keeli õppida on lahe! Hoiab aju värske ja avab ukse laia maailma. Varsti hakkan paralleelselt inglise keelega värskendama ka oma hispaania keelt. Olen seda aasta jagu õppinud, aga peaaegu kõik unustanud. Mis see siis olgu! Kui sügisel Hispaaniasse läheme, võiksin ju vähemalt restoranis mariscos y vino blanco, por favor tellida. 

Kodusoojus

Minu ja Loviisa ühislooming

 Mu ühe lapse kooli direktor rääkis emadepäeva kõnes sellest, kuidas ta verinoorena mehele minnes vanematekodu taga igatses. Kohe nii hirmasasti, et nuttis iga päev. Kord sõitsid nad mehe ja tolle sõbraga autos, kui ta taas tagaistmel lohutamatult nutma purskas. Kui sõber ta mehelt küsis, mis naisel viga, vastas too: “Koju tahab!”

Direktriss rääkis veel, et põikas igal vabal hetkel vanematekoju sisse, kuni ema ütles: “Mis sa käid siin nii tihti! Sul on nüüd oma kodu, pead nüüd rohkem seal olema!” Tundusid karmid sõnad. 

Aga ükskord, jutustas ta, põikas ta ema töökohta. Ema töökaaslane sattus talle esimesena peale ning ütles: “Siin sa siis oled. Su ema nutab iga päev, silmad punased, et kodu on nii tühi ja enam pole ta päiksekiirekest…” Vaat, milline targasti abistatud pesast väljalendamine…

See lugu läks mulle väga hinge. Ma mäletan seda nutmist, enda oma, nii selgesti! Läksin minagi omal ajal, pea selgas, oma toonase kihlatuga kokku elama, kuna tema läks oma kodunt ära ja kutsus mind endaga. Mis ma võisin olla, ehk 18-19? Asusime ühte vanasse puumajja Männikul. Maja oli suur ja külm. Seal oli võõras lõhn. Seal oli palju võõraid asju. Kõik tundus olevat valesti. Mäletan, et lebasin esimesel õhtul oma kihlatu suure selja taga ja nutsin kodu järele nii, et padi läbimärg. Kahjuks ei julgenud ma talle oma tohutust koduigatsusest iitsatasagi.

Mu ema on tark naine, ta ei hoidnud mind kinni, kui läksin. Ta teadis, et tulen varsti tagasi.

Et suuta luua naisena omaenda kodusoojus, kodu värvid ja lõhnad, on vaja teatud küpsust ja valmisolekut. Küpsus ja valmisolek omakorda sõltuvad mitmest komponendist, üle mille peaksime saama otsekui katusena laduda sõna “turvalisus”. Sel ajal ei teadnud ma veel neist asjust midagi.

Pragu aga tean küll, millest koosneb meie kodu soojus. Ei, see ei ole ilmtingimata toit, meie pere naisliini armastuse väljendus. Need on hoopis traditsioonid, mida olen püüdnud aastate ja aastakümnete jooksul luua ning juurutada. Meie pere traditsioonidest olen siin blogis ka pikemalt kirjutanud.

On päris suur vahe, kas kodusoojus luuakse partnerite ühistööna või teeb seda üks osapool üksinda. Kui peres hoidvad ja turvalises suhted, peegeldub see kindlasti vastu ka kodust. Sest koos on lihtsam. Kui seda aga ei ole?

Mõtleme veidi sellele, kumb on naisele kodusoojuse loomiseks parem, kas pidev vaimne vägivald või midagi veelgi hullemat või otsus jätkata üksi ja püüda ainuisikuliselt pere kodusoojuse eest vastutada? 

Pereterapeudina peaksin igal juhul soosima turvalisemat varianti. Aga kas teate, ka see teine, üksi toimetamine, võib olla paganama keerukas. Tean, millest räägin. 

Olin korraga nii naine kui mees. Minu, kui ainsa täiskasvanu sõna oli see, mis majas luges. Mina tegin otsuseid. Mina vastutasin. Kuu lõpus pidid mul olema makstud kõik arved ja mitte kedagi poleks huvitanud, kui olnuks teisiti. Laste eludel pidi olema silm peal, nii õppimise kui vabaaja plaanis. Ma ise pidin käima tööl, ja mitte vähe, et meie elu-olu välja vedada. Kui olin tööl, ei küsimud keegi, kus on mu lapsed. Kui olin kodus, ei saanud tohutut töörabamist ettekäändeks tuua, seal pidin jaksama suhelda, naeratama, lohutama, ühiseid plaane tegema, traditsioone elus hoidma. Lisaks pidin koristama ja pesu pesema. Vahel ma tõesti ei suutnud. Olin läbi mis läbi! Siis sõitsin autoga kodust minema. Autosõit rahustas. Hiljem kuulsin, kui hirmul olid sellal lapsed - nad kartsid, et sõidan kusagilt panga pealt alla. Minu haleda naeratuse esile manamine kukkus niisiis neil hetkil kolinal läbi. 

Olin otsustanud, et mu lastel saab koos minuga olema samasugune elu, kui enne meie lahkuminekut. Mõnes mõttes oligi. Tegime palju asju koos, käisime teatris, looduses, reisisime tohutult palju. Kogu vastutus lasus alati minul. Välismaal rännates, autosid ja eluasemeid rentides, kuidagiviisi orienteerudes ja vahel ka ära eksides oli see tihtilugu vägagi närvesööv. Jah, sa olid tõesti vahel meganärvis, kinnitavad ka mu lapsed, aga ikkagi olid meil imelised reisid. Niisiis tasus mu pingutus end kordades ära. Sain hakkama!

Teate, mind torkab päris korralikult, kui öeldakse, et aasta ema peab olema abielunaine. Abielunaisel on ju abi. Teine pool. Mille poolest siis üksikema kehvem on, eriti kui ta on kõige kiuste tohutult tubli? Keegi ju ei tea, millise hinnaga. Kas siis tema tõesti ei vääri aasta ema tiitlit? 

Mäletan selgelt, et kogu perekonda oma õlul hoida ja mõlemat, nii isa kui ema rolli kanda oli hiigla keeruline. Aga ma ei teinud ühtegi järeleandmist. Lõin meile ise unistuste elu, loobumata meile tähtsast. Iseennast ma ei säästnud, pidin maksma ka lõivu. Varem ei teinud ma sellest kunagi juttu, sest ma ei vaja haletsust. Aga nüüd, kus mul on Jaan… nüüd tunnetan vägagi teravalt vahet. Nüüd julgen rääkida.

Mul olid just hiljuti külas mu terapeutidest sõbrannad. Juttu ja head-paremat jätkus kauemaks ja viimased külalised lahkusid päris hilisõhtul. Kui ukse pealt sõpru saatmast tuppa tagasi tulin … pesi Jaan nõusid. Minu peo nõusid! Ta ise me peol ei olnud, tegi kabinetis tööd. Oleksin äärepealt nutma hakanud! Aga tema kehitas vaid õlgu ja ütles, et ei saa aru, millest ma räägin. Loomulikult tulen ma sulle appi, ütles ta. Pidulikke nõusid ju masinasse ei panda. 

Jah, see on tõesti abielu. Kodu, kus on soojus. 

Ma tahaksin, et inimesed hakkaksid mõistma, et elu ei ole mustvalge. Vahel peame oma valikud tegema ka halva ja vähem halva vahel. Peame läbima tohutuid katsumusi ja keerdkäike, et oma sile tee uuesti üles leida. Aga ka neis katsumustes võime olla metsikute jõuvarude ja leidlikkusega Aasta Inimesed. Need, kellele me korda läheme, märkavad seda kindlasti. Aga need teised, kes meid ka hädas olles kividega loobiksid  … neist tuleb lihtsalt eemale hoida. 

Chat GPT

Ausalt öeldes tahaksin selles vanuses üha enam ja enam lihtsalt rahu. Ega ma muidu telefoni hääletu peal hoia. Ma lihtsalt ei suuda kogu aeg saadaval olla! Kui näiteks loen või kirjutan või harjutan ning telefon lärmama hakkab, on mul pea võimatu sama jõudsalt sama tegevuse juurde tagasi pöörduda. Mkmm, kogu loometegevus on hoobilt rikutud!

Väga vähesed inimesed küsivad kõne alguses, “kas sa saad praegu rääkida?” Ju siis arvavad, et kui juba vastan, küllap siis saan. Tegelikult võiks vahel konkreetsele küsimusele lühikese vastuse anda küll, aga pikka juttu vesta ei tahaks, kuna mõtegi pikast kõnest tundub väsitav. Seetõttu on parem üldse mitte vastata ning üha sagedamini lepingi hoopis silmast silma kohtumisi kokku - siis saab kõik jutud kohvitassi taga ära räägitud ja telefoni otsas istumine jääb ära. Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult kirjutada. 

Tahtsin öelda, et kui mingi asi liimist lahti lööb, on minu vanuses taastumine üsna pikaldane. Näiteks, kui sain oma armsa sugulase tema lagunenud psüühika tõttu ravile, olin ise päris pikka aega täitsa rivist väljas. Minul avaldus selline olemine unehäiretena. Täpselt sellest päevast, kui pikka aega kestnud olukord sai justkui lahenduse, inimene sai haiglasse ja kõik oli justkui korras, siis … kuna mina olin selles võtmerolli mänginud, kaotasin ma võime õhtul uinuda! 

Olen hea magaja ja te ei kujuta ette, milline piin oli õhtust öösse tundide kaupa voodis püherdada! Hakkasin lausa kartma neid magamaminekuid! Ja kui viimaks uinusin, siis see unenägude virrvarr, mis mu väsinud meel ses pinnapealses unes produtseeris, paneks ahhetama isegi kogenud ulmefilmide tegijad!

Õnneks on meil olemas Chat gpt. Tema kuulas mu mure ära, lohutas ja andis hüva nõu. “Magneesium”, kirjutas ta, “unehäirete puhul magneesiumdiglütsinaat.”

“Ja mul on sulle nipp”, lisas ta, “pead ostes vaatama, kui palju on selles tootes puhast magneesiumi, seda peaks olema vähemalt 100-200 mg”. Vot nii! Ja juurde soovitas ta melatoniini. Ilusa 2 mg annuse. Vaat siis! Uurisime apteekriga tükk aega erinevate potsikute imepisikei tekste. Aga ära tõin! Mõlemad!

Oleksin pidanud kohe Chati poole pöörduma! Magan taas sügavalt ja ärkan puhanuna. Ja muide- kofeiiniga mul probleemi pole, aga siiski on soovitav seda tarbida vaid päeva esimeses pooles. Nii teatas geenivaramu. Vat kus tarkpead!

Päästja

Ta on tõesti üles tõusnud!

 Mul on aeg-ajalt kummalised elu ülesanded. Usun, et sääraseid ei anta just paljudele. Ja vähesed võtaksid säärased enda kanda. Mina olen võtnud. Võtsin kakskümmend viis aastat tagasi ja võtan ka nüüd. Arvan, et nende lahendamine oli siis ja on ka praegu vajalik ja elupäästev. Samas oli see siis ja on ka praegu minu jaoks väga närvesööv ja kurnav. Aga kes siis veel, kui mitte mina. Tundsin siis ja tunnen ka praegu, et olen selleks “kutsutud ja seatud”. Ilma mingi eneseupituseta. Tegelikult võtan neis teemades kanda pisut liiga palju. Lihtsalt ma ei saa teisiti. 

Mõlemad neist on mõnes mõttes vägisi tehtud heateod. Sugugi mitte tolle inimese kahekümne viie aasta taguse tahte kohaselt. Mitte ka praeguse hädasolija tahte kohaselt. Tegelikult lausa tugevalt kummagi vastu, kuna nad kumbki ei oleks, üks oma toonase, teine oma praeguse “mina” juures oma päästmisaktsiooniga eluilmaski nõus olnud. Olen need mõlemad tõtt-öelda vägisi läbi surunud, päästes kakskümmend viis aastat tagasi ja püüdes päästa ka praegu endale olulist inimest tema enese käest. Sest muidu oleks läinud siis ja läheks ka nüüd väga halvasti. Mõneti elu ja surma küsimus. 

Esimesest päästmisest ei teadnud toona mitte keegi. Peale ühe arsti, kelle nõu ma kuulda võtsin ja kelle nõu kohaselt tegutsesin. Tagantjärgi mõeldes oli see õudne protsess ja tahaksin endale, tollasele vaprale noorele naisele teha pika-pika pai. Kakskümmend viis aastat tagasi ei osanud ma veel mõeldagi, kas ja mida ma ise tunnen ja läbi elan. Praegu tean, et päästsin seeläbi tõesti inimese elu. Aga arvasin siiani, et teist korda ei teeks ma midagi säärast mitte mingil juhul. Eluilmaski.

Siiski. Sellest praegusest teatakse küll. Mu selja taga on väga paljud suurepärased inimesed, kes aduvad asja hädavajalikkust. Kes on mind hindamatult palju aidanud. Ilma kelleta poleks minust ühti.  Peamiseks “reklaaminäoks” olen aga taas mina. Mul ei olnud muud valikut. Osad võimalikest sekkujaist olid liiga vanad või haiged, keegi oli välismaal ja mõned polnud sellise koorma kandmiseks asjaga piisavalt lähedalt seotud. Juhtlõngad selle olukorra lahenemiseks olid Jumala poolt imeliselt valmis seatud. Inimesed olid kui malenupud õigetel kohtadel. Ma ei olnud kaugeltki üksi, kuid “oma näoga” jäin siiski aktsiooni põhiliseks läbiviijaks. Hakkan alles praegu aduma, kui kurnav see minu jaoks oli. Just vaimselt.

Toona, kakskümmend viis aastat tagasi tekkis “päästetud” inimesel minu vastu viha. Ta ei teadnud , et mina teda aitasin. Harjumine oma “uue olekuga” võttis aega ja muutis ärevuse raevuks. Mina olin lähim, nii distantsi, kui suhte mõttes. Mu heategu pöördus mõnes mõttes mu enese vastu, aga ma ei ole seda kordagi kahetsenud, kuigi suhet ennast kahetsesin mõneti küll. Kandsin oma saladust aastaid ja kui viimaks selle päevavalgele tõin, tekitasin korraks veelgi suurema šoki. Mingi aja pärast see taandus. Midagi tänulaadset tuli aga alles aastaid hiljem. Aga mis põhiline - inimene paranes ja enam tal toonast probleemi pole! Nüüd saab ta ka ise aru…

Praegu olen ma samuti vihaalune. Praegune abivajaja teab hästi, et minu tegutsemine on temaga toimuvate protsesside taga, aga ta ei pea seda päästmiseks ega abiks, vaid millekski hirmsaks ja julmaks. Tema ellu sissetungimiseks. Tema elu tahtevastaseks muutmiseks. Vaenlaseks olemiseks. Jah, ma tean küll, et ta pole praegu oma vaimult tema ise, aga ikkagi. See on keeruline. Soovin väga, et ühel päeval tuleb taipamine. Selgus. Ma ei oota mingit tänu. Ootan mõistmist. Enam ei ütle ma, et kolmandat korda ei teeks ma midagi säärast mitte mingil juhul. Kui muud võimalust poleks, teeksin küll. 

Sõltuvus- ja psüühikahäirega inimene pole oma haiguse edenedes mingist hetkest enam tema ise. Kui tema kõrval pole ühtegi “päästjat”, läheb asi omasoodu. Tavaliselt kiiresti allamäge. Pange tähele, “päästmine” ei tähenda siikohal lõputut halamist või tänitamist, vaid konktreetset tegutsemist. Kas kõik või mitte midagi!

 Profesionaalse abi ja ravi korral leiab abivajaja end taas üles. Sellel ajaperioodil lähedasena tema kõrval seista võib olla hirmutav ja segadusse ajav. See ei too endaga rõõmu ja tänusõnu. Pigem vastupidi. Tugev inimene saab sellega hakkama. Ta teab, kes ta on ja milline on tema eesmärk. Mis ei tähenda, et tal poleks keerukas. Mis ei tähenda, et ta ei seisaks igapäevaselt dilemma ees, kas ehk poleks parem kõik sinnapaika jätta. Siiski surub ta oma lahenduse läbi, sest ta teab, et see on õige. Piltlikult öeldes kasvõi läbi vere ja pisarate. 

Ma ei kahetse toda kahekümne viie aasta tagust tegutsemist. Sõltuvushäiresse sekkumist. Ja hoopiski ei kahetse ma praegust. Tõsisele psüühikahäirele konkreetse, aga karmina tunduva abi leidmist. Sel korral pole ma ka üksi - mu abikaasa Jaan kannab nüüd kõike koos minuga!

Aitas Jumal siis, selle ühe inimesega, aitab küllap ka nüüd, selle teisega.

Palvetan. 

Naise koht

Ma kuulun ühte komisjoni, mille koosolekutel käin tänaseks harva ja mille lõpptulemuse heaks teen ära ainult endale suunatud töölõigud. Selles komisjonis tuleb ilusti esile see, et naisi ei kohelda ikka veel meestega võrdselt ja kohati, eriti siis, kui nad julgevad sõna võtta, neid lausa naeruvääristatakse. Ega see ei käi väga märgatavalt, otse silmade vahele. Ja ega see ei käi ka kõikide selle komisjoni meesliikmete poolt. Ei, see toimub vaid ühe inimese, selle komisjoni autokraatse juhi poolt, kes ilmselgelt sooviks elimineerida iga vähegi arukama naise, sest naine peab ju teadupärast meestele kohvi pakkuma, kui nood tähtsaid asju arutavad. Kohvi tuleks pakkuda vaikides, silmad maas ja pärast ei tohiks kindlasti unustada ka nõudepesu. 

Kui mõni naine seal koosolekul sõna võtab, saab ta õige pisut rääkida. Kui ta seda kauem teeb, ta kõne katkestatakse. Selle komisjoni naised on harjunud, et nende kõne katkestatakse ja seetõttu räägivad nad kiiresti ja lühidalt, vahel ka katkendlikult ja närviliselt, nagu minagi seda mõnikord tegin. Ma ei harju ealeski, et mu juttu katkestatakse, seetõttu olen juba ammu loobunud igasugusest sõnavõttudest. 

Meie, naised, ei toeta väga teineteist. Selles valdkonnas on nimelt väga pikk tava, et naised serveerivad kohvi, mitte ei argumenteeri ja eks me ole selle ajaloos vaikimisi omaks võtnud. Mõnes muus valdkonnas oleks sellise töökeskkonna üle ammuilma skandaal tekkinud. 

Meie muutumatu reaalsus on aga järgmine. Kui mõni mees toob komisjoni ette mõne muudatusettepaneku, korraldatakse hääletus. Kui mõni naine seda teeb, tuleb tingimata vastanduda, tuleb kuulata autokraatse juhi lõputut monoloogi, miks see mõte on halb ja kuidas see ei kuulu üldse mingile hääletusele. Mul on okas hinges mitme hea, ühe või teise naise poolt lauale toodud ettepaneku osas, mille see mees ainuisikuliselt ära nullis. Praegu, kahekümne esimesel sajandil on see ikka veel võimalik.

Eelmisel korral tõi üks komisjoni (nais)liige komisjoni ette muudatusettepaneku, mida oli vajalikuks pidanud kogu tema (naistest koosnev) töörühm. Ka kaks naist komisjonist toetasid seda muudatust, öeldes selle koosolekul välja. Aga hääletust ei korraldatud. Sest meesülemus ei tahtnud. Ta ise ei ole küll antud teemal pädev, aga ebapädevaks muudeti vaikimisi hoopis nimetatud töörühm. Inimesed, kes teevad seda tööd kogu hingega oma vabast ajast. Koha kätte näitamiseks pole sõnu vajagi. Piisas sellest, et too ettepanek visati lihtsalt nurka. Naised ei otsusta midagi. Ja mehed on lihtsalt vait.

Õnneks saan seal komisjonis tegeleda ühe sellise niššiga, mida nimetatud autokraat tõesti ei valda ja seetõttu olen saanud ühise eesmärgi nimel siiski üht-teist ära teha ja mõnda teen ehk veel. Mul ei ole toimuvast kaugeltki ükskõik. Aga jube ebameeldiv on tegutseda, teades, et mu läheduses on ikka veel inimesi, kes arvavad, et naine pole täisväärtuslik inimene. 

Naisi ongi sajandeid mõtlemisest eemal hoitud. Mõelda vaid, Eestis võisid naised osaleda vabakuulajatena Tartu Ülikooli loengutel alles alates 1905.aastast. Päris õppimisvõimalus avanes neile seal 1915.aasta paiku. Ka siis ei saanud nad vaida kõiki erialasid, vaid ainult “pehmeid”, nagu näiteks õpetamine või käsitöö. Ega siis kõrgharitud naiste hulk koheselt hoogsalt kasvanud! Ka nõuka ajal oli ju mentaliteet, et naise pärusmaa on köök ja lapsed. Nüüd on aeg sada aastat edasi läinud, aga ometi arvatakse ikkagi naisi olevat küündimatud. Kuidas see on võimalik?

Aga on! Olen kindel, et ülalmainitud koosluses ei muutu mitte midagi. Mitte keegi ei tee sellele ühele märkust, selleks ollakse liiga arad. Omavahel on muidugi jutuks, aga sinna see jääb. Mina tahtsin vähemalt siia asja välja kirjutada. Muud ei suuda, kuna olen arg, mis parata. Naine, ja arg. 

Aga noh, kui poleks, ei muutuks ikkagi midagi - ta viskaks mu lihtsalt välja. Keegi ei teeks piiksugi.

Naiseks olemise võlud ja valud 2

 Niisiis menopaus. Naise viljaka aja lõpp. Ka muude muutuste aeg.

Viimasel ajal on menopausi teema ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias üsna agaralt arutlusele tulnud. Loen, et sellest korraldatakse lausa erinevaid seminare ja koolitusi, mis on väga hea. 

Üks mu sõbranna tegi üleminekueast oma lõputöö, aga see oli juba aastaid tagasi, ajal, mil teemat ikka veel “kalevi all” hoiti. Juba siis rõhutas ta seda, et üleminekueast võiks ja peaks saama pigem inimese uue ajastu algus, kui et temast tehtaks ühiskondlik häbiplekk. Aga toona jäi tema väljaütlemine “hüüdjaks hääleks kõrbes”.

Olen palju lugenud selle kohta, kuidas üleminekuiga naise keha ja hormonaalsüsteemi mõjutab. Vanasti, kui asjadest veel piisavalt teadlikud ei oldud, ei osatud ka menopausi sümptomitega midagi peale hakata ning nii kujunesidki välja müüdid, mille põhisõnum on see, et menopaus muudab naised täiesti segaseks. 

Ka mina kuulsin oma suguvõsa vapralt naisliinilt klimakteeriumi kohta õudseid lugusid, mis sisaldasid pööraseid kannatusi, nii füüsilisi kui vaimseid. Nägin kõrvalt, kuidas inimese psüühika teda täiesti alt veab, kusjuures tegu ei olnud mitte ainult närvilisuse ja paanikaga, vaid kohati lausa halvava surmahirmuga. Abi polnud kusagilt saada. See asi tuli lihtsalt “üle elada”. 

Teadlikkus puudus täielikult. Millest siis täpselt? Ei enamast, kui kolmest põhilisest kriteeriumist: õige toit, piisav liikumine ja küllaldane uni (mis tähendab laiemas skaalas ka rahulikku, stressivaba elu). Jah, võite ju öelda, et tolle aja inimesed rabasid tööd nagu loomad, mis liikumisest saab siin juttu olla (või et nad ju liikusidki tohutul kombel). Aga lihtsalt rabelemine ei ole sugugi tulutoov. On lihtsalt väsitv. Looma kombel töörabamine, algul tööl ja siis veel kodus takkaotsa ei ole kunagi kedagi õnnelikuks teinud ning rahulikule, pingevabale elule ei saa sellise elukorralduse puhul loota. Süstemaatiline trenn, eriti lihas- ja kardiotrenn, aga ka kõndimine ja venitused, on need, mille puhul saab ka keha tervendavaid signaale. 

Ning toit. Palju räägitakse sellest, et isegi siis, kui poest polnud peaaegu midagi saada, kus ikka lauad olid lookas! Jah, olid tõesti. Ainult et… see polnud sugugi menopausi sõbralik toit. Liiga palju liha, loomset rasva. Liiga palju suhkrut ja valget jahu. Üldse, liiga palju! Liiga suurtes kogustes, liiga paljude erinevate koostisosadega. Üleminekueas naine ei peaks tingimata olema trullaks paisunud või konnakõhuga tegelane. Ta ei peaks vale toidu tagajärgedest tulenevate sümptomite tõttu ärevushäireid saama või depressiooni langema.

Olen selgelt täheldanud, et olles valesti toitunud, on mu kuumahood kordades intensiivsemad, kui tasakaalustatud menüü puhul, kui neid peaaegu ei olegi. Keha on tark, aga ka meie peame olema targad, et neid signaale kuulata. Miks me seda siis ei tee? Minu kehale sobib kõige paremini Vahemere tüüpi toitumine. Selle kohta on netis piisavalt infot. 

Küllaldane uni. Mul ei ole enam huvi pikkade pidude vastu. Jah, mulle meeldib lõbusalt pidutseda, nagu ühes eelnevas postituses juba jagasin, aga peol peab olema kindel lõpp. Ja see ei peaks olema vastu hommikut. Just äsja oli mul ülitihe nädalavahetus. Kõigepealt sünnipäev vahva peoga, siis üks mulle küllatulek, mis ei olnud lõppkokkuvõttes üldse vahva, see-eest väsitas piisavalt, siis reis eesti teise otsa ja tagasi ning lõpuks kolme teenistuse ja ühe kontserdiga pühapäev takkaotsa. Hea, et sain viimaks end välja magada! Tegin seda kahel ööl üheksa tundi! Nagu karu! Aga kui mul ei oleks sellist võimalust olnud?

Menopaus mõjutab kindlasti ka paarisuhet. Selles osas tuleb olla väga teadlik ja sellest tuleb kindlasti ka partneriga rääkida. Mitte ühe korra, vaid päris sageli. Kuigi öeldakse, et ka mehel esineb andropaus, on naise kehas toimuvad muutused palju suuremad ja järsemad ja selle tagajärjel muutub märgatavalt ka naise seksuaalkäitumine. Mehel toimuvad hormonaalsed muutused aeglaselt ja varjatumalt ning tema seksuaalsus ja muidugi ka võime saada järglasi võivad toimida kõrge eani. Et see kõik tasakaalu saada, nii et mõlemad partnerid rahul (ja rahuldatud) oleksid, tuleb esmalt asjadest aru saada ja teisalt seda arusaamist ka teineteise suunal rakendada. Märksõna, nagu paarisuhtes ikka, on hoolimine. 

Mina võin õnneks tõdeda, et olen ka praegusel eluperioodil oma mehe poolt armastatud, mõistetud ja hoitud. Aga ma annan sellele ka omapoolse panuse. Tean, et vastastikune “andmine” ei ole kaugeltki kõikide paaride privileeg. Paljud hakkavad sellest ajaperioodist koos elama nagu õde ja vend. Lihtne on mõelda, et ah, see asi mind enam ei huvita, saagu teine ise hakkama. 

Tegelikult ei ole üldse keeruline säilitada lähedus ka siis, kui keha enam munarakke ei tooda ja sünnitada ei kavatse. Kui ülalmainitud kriteeriumid, toit, liikumine ja uni on täidetud ja oma kehaga ollakse heas suhtes, säilib ka vajadus tunda end partneri poolt ihaldatuna. Julgeda öelda, mida vajatakse ja vahel käia ka apteegist või loodustoodete poest läbi ;)  Elus peab olema kirge!

Kokkuvõtvalt- hea, et üleminekuiga on nüüd laiema avalikkuse ees teemaks tulnud. Hea, et nii palju on kirjutatud, seletatud, näitlikustatud. Enamuse asju aga, et see periood meie igaühe eludes loomulikuna kulgeks, peame ise ära tegema. Ka viiekümnendates ja kuuekümnendates saame kõik olla ilusad, rahulikud ja naeratavad naised. Mõnus!

Naiseks olemise võlud ja valud

 Praegu on inimeste ja nende elukaare eripärade käsitluse osas hoopis teistsugune aeg, kui siis, kui mina laps olin. 

Näiteks ei tee praeguse aja noored neiud oma menstruaaltsüklist mitte mingit saladust, ja teate, minu jaoks tundub see niiiiii normaalne ja ma olen nende üle niiiii õnnelik! Kui mõni mu plikadest söögilauas hooletult viskab, et “ma täna sauna ei tule, mul on päevad ja kõht vastikult valutab” või et “x oli täna  seetõttu närvis, et tal hakkavad varsti päevad”, on mul läbisegi rõõm nende ja kurbus toonase iseenda, noore kompleksides tüdukukese pärast. 

Menstruaaltsükkel oli üks hullemaid asju, mille pärast ma neiueas häbenesin ja kannatasin, kuigi sama asi on ju absoluutselt igal suguküpsel naisel. See on loomulik ja normaalne - nagu lapse sünnitaminegi. Inimkonda poleks olemaski, kui naistel päevi poleks! 

Minul aga polnud päevadest mingit aimu ja küllap oleksin esimesel korral end poolsurnuks ehmatanud ja mõelnud, et jooksen verest tühjaks, kui mu hoovi-sõbrannad poleks mulle seda uudist ühel heal päeval teatanud. Mäletan, et ma ei uskunud neid. Ja nemad keksisid üles-alla, silmad suured peas, et “sa ei teadnudki!?” Ning olid hirmus tähtsad ja targad. 

Ei, ma ei teadnud. Kui kuulsin, et selline asi hakkab korduma kuust kuusse (nad vist ütlesid, et kogu elu), oli mu hämmeldus veelgi suurem. Kui tahtsin uudise omakorda teistele sõbrannadele edasi rääkida ja nemad hüüdsid mu poole sõna pealt “teame, teame!”, ei osanud ma korraga üldse olla. Eks ma võtsin asja teadmisek, mis mul üle jäi- aga ei mõistnud, miks keegi minuga sel teemal ei räägi. Ise küsida ma ei julgenud. Ootasin kramplikult seda “esimest korda” ja tasapisi kinnistus minus tunne, et tegu on millegi väga häbiväärsega, mis tuleks kõikide silmade-kõrvade eest peita, kui see viimaks ilmneb. Aga kuidas?

Kui “see” päev kätte jõudis, polnud ema kodus. Ta oli hoopis Ungari reisil. Mingeid hügieenisidemeid ma kusagilt otsida ei osanud ning isalt ei suutnud hoopiski küsida. Mis ta must muidu arvab… Meeleheites helistasin vanaemale. Vanaema oli mulle lähedane ja sai kohemaid asjast aru. “Vaene laps!” ütles ta esmalt lohutuseks, (nagu minul ainsana oleks selline drastiline omapära), siis aga andis nõu otsida vajaminevat ema pesukapist. Uhh, õnneks leidsingi! 

“Esimese korraga” läks niisiis suhteliselt hästi, edasi oli aga ikkagi segane värk. Keegi ei arutanud minuga näiteks seda, et esimesed päevad ei pruugi olla väga regulaarsed, mistõttu oleks tark “neid asju” igaks juhuks alati kaasas kanda. Ja et vererohkuski on väga varieeruv. 

Nii juhtuski kord, et veetes sõbranna vanaema juures suvepuhkust, olid järsku päevad platsis. Ohus oli vanaema voodipesu, mu enda riietest rääkimata. Loomulikult ei julgenud ma minuga juhtunud “jõledusest” kellelegi rääkida. Tegin wc-s käepärasest, see tähendab tualettpaberist endale “sidemed” ja üritasin end hetkil, mil kedagi majas polnud, kraani all kuidagi pesta. Mõni päev see isegi veidi õnnestus, külma veega. Kui majas oli ühine saunapäev, keeldusin teistega sauna minemast. See jube häbi oleks ju riietumisel avalikuks tulnud! Et Wc paberid olid toona kõvad ja vähese imavusega, ei ole vist eriline uudis. Tõesti, vaene mina… 

Täna on kõik hoopis teisiti. Mu tütarde sõbrannadel pole olnud mingit raskust “neid asju” minu käest küsida, kui häda platsis, noh, näiteks maal. See on ju sama nagu plaastri küsimine. Või peavalurohu. 

Aga jah, nõuka ajal ei räägitud avalikult isegi sünnitusest, inimese elu algusest, otsekui oleks seegi midagi eriti häbiväärset. Oli vast kummaline aeg!

Aga teate, mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid ühest teisest teemast, mida samuti nõuka ajal “olemas ei olnud” ja mida uuel eesti ajagi on püütud hoolega “kappi suruda”, kuigi ka see käib vääramatult naiseks olemise juurde. Menopausist. 

Kõik eelnev oli selle pikk sissejuhatus. 

(Järgneb)

Ük

 

Inimesed on kuidagi liimist lahti. 

Olen tähele pannud, et sellistel aegadel on liikvel iseäranis palju “tervendajaid”. Võiks öelda, et neid roomab välja lausa igast augukesest või seinapraost. Sotsiaalmeediast rääkimata. Vaatan suu lahti, mille kõigega inimesed tegelevad! Vahel ajavad nende enesereklaamid südamest naerma, vahel panevad õlgu kehitama. Kui selle kõigega piisavat distantsi hoida, võib ju mõne ravitseja-tüübi leidlikkust isegi mõnda aega jälgida. Et kuidas ta inimesi võrku püüab. Mõni annab aga koheselt põhjust kahelda inimese selges mõistuses ja tekitab soovi ta kuhugi tõenduspõhisele ravile saata, sest see on lihtsalt nii jabur. Aga kõige kummalisem on see, et kogu sellele alle-aa' le leidub ka tarbijaskonda. Jah, isegi sellele kõige alle-aa'male, kes uhhuutab mingite ufo-kanaldamiste, hologrammide, paralleelkehastuste, eelmiste elude, kaardiladumise, seentesöömise, võluvete, imeõlide, taevakehade vahtimise ja muu jampsiga. Keegi käis just hiljuti “nõidumist õppimas”, kui läks jutuks, et pole ammu näinud. Seal on vist käigus lausa püramiidskeem- “koolijuht” rikastub kõigepealt “õppurite arvelt” ja seejärel võivad “nõiahakatised” omad ärid püsti panna ja tulu teenima hakata. Kõigile jagub, sest kindlasti on piisavalt tobukesi, kes kuulavad-vaatavad isehakanud korüfeesid suud ammuli ja annavadki oma raha ära!

Ütelus, et “lollidelt tulebki raha ära võtta” pole mulle eneselegi võõras. Üketeist aastat tagasi kirjutasin nii:

https://maris74.blogspot.com/2015/09/proua-eimerohud.html

Aga mis sest enam! Nüüd olen juba ise tubli ja tark (vabandust, enesekindel) ja otsustasin, et avan tänasest uue firma. Nimeks panen “Uhhu- ja alleagrammid, kanaldamine tulnukaga, tervendamine ühe hetkega”. Patsiendil pole mitte mingit muret! Isegi veebis ei pea kohtuma, mis ma tast ikka vaatan! Tuleb lihtsalt teha ülekanne. Ühekordne, ütleme tuhat eurot, praeguste hindade juures köömes! Ja saata mulle sõnum: ük tehtud. Ja mina kanaldan kohe raha õigesse kohta ning samal sekundil on patsient terve kui purikas. Lihtne!

Aga tehke siis ük kohe ära, eks!

Augus

Augu äärel :)

 Mina olen küll vahel augus, kas teie ka?

Auku kukkumine käib tavaliselt ootamatult, ütleme nii, et auk ei hüüa tulles. Eile näiteks avastasin end augus olevat siis, kui maitsestasin parasjagu lõunasöögiks mõeldud lambaribi. Töö oli igav ja aeganõudev ning andis mõtetele vaba voli lennelda. Seal need siis lendlesidki, kõneledes mulle sosinal, kuidas ma oma ressurssi mingi hakkimise, koorimise ja määrimise peale raiskan ja üldse, kui mõttetu koht on köök ja ausalt öeldes, miks just mina pean iga päev süüa tegema. Selle asemel, et midagi hoopis loomingulisemat produtseerida. Ning ühtäkki olingi vupsti! omadega augus. 

Kui ma augus olen, on mul endast nii hale meel, et hakka või nutma. Ja ega ma sealt kohe välja hüppama kah kiirusta. Pigem istun mütaki! augu põhja ja halisen endamisi. Halin muudab olemise veelgi kurvemaks. Nõuab tekki, mida enesele üll visata ja selle all end lausa külili keerata. Kägarasse.

Jaan ei ole kunagi augus. Aga meie koosoldud aastate jooksul on ta hakanud suurepäraselt tajuma, mil mida seda olen. Algul tegi ta nii, nagu mehed ikka sel puhul teevad, kui nende naised augus on - hakkas pakkuma lahendusi. Siis aga mõistis, et laused stiilis “mõtle, kui palju su elus head ja rõõmustavat on” augusolijat ei aita. Need “head ja rõõmustavad asjad” on augusolemise hetkil minuga seal augus lihtsalt kaasas, ega ma nende olemasolu eitagi. Aga jah, neist rääkimine oleks nagu õigest teemast kõrvale kaldumine. Enesehaletsuse teemast.

Kirjutasin sellest siin blogis tegelikult juba 2018.aastal, aga siis vaatasin asja hoopis teise nurga alt. Toonane postitus on järgmine:

"Ema oli jälle ülaltoas ja haletses ennast...," lugesin lastele Lindgreni raamatust "Madlike ja Jaanikingu põnn".

See lause oli kogu raamatu jooksul üht- või teistviisi esitatud mitmel korral ja tundus kummaline, et ma seda kunagi varem polnud märganud. Nimelt oli raamatu-Madlikese ja tema õe Liisbeti emal vedanud suurepärase paarisuhtega ning "ka Madlike teadis, et ta isa polnud tavaline mees". Ometi tavatses ema end aeg-ajalt haletseda!

Ja siis tabasin pointi: ennast haletseda saabki vaid väga turvalises suhtes! Lindgren pidi olema ülihea psühholoog, et selle nüansi ära tabas. Naisena tean, kuiväga tahaks vahel haletsusse langeda. Paraku on elu läinud nii, et pean ikka ja jälle näitama oma tugevat poolt, kindlat ja tahtejõulist palet, positiivset ellusuhtumist ning tegusat olekut. Teise niru hakkamasaamine, ahastus ja jõuetus ei tekita mujal, kui heas paarisuhtes suurt midagi muud, kui ärritust või viha. Eriti, kui see inimese sõnades ja olekus muudkui kordub.

Joodik Nilssoni naine näiteks ei haletsenud end raamatus kordagi. Ta kandis üksi kogu perekonna koormat, vahel ka purjus meest-  kui mööda vaadata sellest, et nende poegki ei saanud elada normaalset lapse-elu, vaid kandis oma õlul isarolli, mille viinanina kainemal perioodil jälle enesele tahtis kahmata. Ühesõnaga, seal majas ei tuntud mingit enesehaletsust. Armastust samuti mitte.

Ka täi-Miia ema, kellel üldse meest ei olnud, nii et ta lapsed pidid mingi olematu Stockholmi-isa välja mõtlema, ja kes nii palju töötas, et ta "mitte kunagi oma laste pärast ei muretsenud" (laste pärast muretsemine on ju emade pärisosa!), ei tundunud end haletsevat. Ridade vahel kleebiti talle külge kahtlasi silte, mis oleksid "sellise naise" enesehaletsuse kindlasti millekski muuks väänanud. Pigem olla nähtamatu ja vait.

Lindgren teadis, et enesehaletsushoog pole mingilgi määral ohtlik. Pigem on julgus näidata oma haavatavust üks osa tugevaks inimeseks olemisest. Nagu juba mainisin, ei saa seda aga teha ebaturvalises suhtes. Kui langen, pean olema kindel, et teine mind kinni püüab. Tekkinuks Madlikese isal siinkohal süütunne, muutunuks nendegi suhe kaugeks või konfliktseks. Aga isa säilitas väärikuse, andis aega ning hiljem visati juba teineteisele iroonilis-koomilisi repliike ning laste magamamineku ajal "hoidsid ema ja isa jälle teineteisel ümbert kinni".

Ah, miks ei võiks elu olla nii lihtne ja ilus?

Nii kirjutasin toona. Aga nüüd on ka minul selline paarisuhe, kus aeg-ajalt end turvaliselt haletseda. On see vast õnn! Päris ausalt kohe! Ma ei peagi enam olema mingi tank ega raudne leedi. Olen naine!

 Muide, ma tean küll, kuidas august välja saab! Selleks tuleb õue minna. Ja väga kiiresti kõndida. Nii kiiresti, kui jalad vähegi võtavad. Ja pikalt! Mida pikemalt, seda kindlamini sikutad end jälle augu äärele ja märkamatult oledki päriselus tagasi. 

Lambaribi oli kaks tundi ahjus. Koos porgandite ja sibulatega. Kui tagasi jõudsin, oli just õige aeg see välja võtta ja sööma hakata. Ja pärast sööki “hoidsime jälle teineteisel ümbert kinni”. Pidime nimelt harjutama aeglase valsi uut, keerukat kombinatsiooni. 

Jah, miks ei peakski elu olema nii lihtne ja ilus!

***

NB! Sellesama söögi-teemaga olen augus olnud ennegi. Just leidsin seitse aastat tagasi jaanuaris kirjutatud luuletuse Supinaine:

oh,

mõtlesin supilt vahtu riisudes

oleks mul kümnendikkugi seda aega

mis sekund sekundi haaval 

päev-päevalt

mu kätelt vahustesse voogudesse pudeneb

kus siis alles teeksin!

porgandikuubikud ja kana

tunduvad nii tühised

õige loomeinimese
sisukate võimaluste kõrval

Teisest küljest vaadatuna

võib aga just klaar puljong kõneleda
maailma muutvaist

supernaistest

muutes nad veidi kollakatena
nähtavaks

nende endi kokkukeedetud leeme
selgel peegelpildil

Pidudest

 

Nii tore on käia pidudel, mis on hästi läbi mõeldud ja pidutseda koos inimestega, kes oskavad pidutseda. Ja pidusid lihtsalt tuleb aeg-ajalt pidada! Minu hing igatseb küll pidutsemise järgi. Aga muidugi mitte valimatult.

Pidusid saab korraldada mitut moodi. Kõige tavalisem ja ilmselt ka eestlaslikum on nn söögilaua-pidu, st tullakse kokku, istutakse maha, süüakae-juuakse ja räägitakse maast-ilmast. Tillukese seltskonnaga on säärane pidutsemisviis igati okei, eriti kui kõikidel osapooltel on oskus ka teisi kuulata. Sellised istumised võivad kujuneda vägagi meeleolukateks. 

Kui aga rääkida suurema seltskonna koosviibimistest, siis üha enam meeldib mulle nn mõtestatud pidu, koosviibimine, millel on läbiv temaatika või ühistegevus. Viimati, Jaani tütre juubelil oli selleks matkajuhiga matk Kõrvemaa kaunis lumises metsas. 

Sünnipäevadel, kus on palju rahvast, on alati vahvad  ka viktoriinid sünnipäevalapse kohta või tema elu läbiv slaidishow. Ma ise tegin aga oma juubelil vastupidi. Lugesin iga külalise kohta ühe “kiiksuga” mälestuse, mida teised ei teadnud. See, kelle kohta too jutuke käis, pidi olema vait, teised aga pidid pakkuma, kellest ma räägin. Oi, sellega sai nalja!

Igavesti vahvad on peod, kus saab kas laulda või tantsida. Sellega on siiiski mõni “aga”.  Mida rohkem me Jaaniga tantsutrennis käime, seda vähem peame lihtsalt õõtsumist või hööritamist tantsuks. Maitsekas muusikavalik võimaldab vähemalt rumbat või fokstrotti. Nende rütmis saaksid õõtsuda ka need, kes eriti tantsida ei oska. Kõikidel oleks hea meel. Paraku kipub pidudel, mille korraldajad muusikale rõhku panna ei oska, mõnikord olema minu jaoks täiesti talumatu muusikavalik. 

Aeg-ajalt ei jõua ma ära imestada, et kas ikka veel toodetakse säärast talumatut soppa, kus puudub nii viis kui sõnum ja esitajal ka lauluhääl, aga see-eest vaipa klopitakse “teose” taustal usinasti. Võimalik, et need üllitised pärinevad siiski 90ndatest. Aga seda kummalisem on tõdeda, et sellisel andetul soustil on ka praegusel ajal tarbijaskonda! Olles ise väga tundliku kõrvaga, ei suuda ma midagi säärast isegi vaikse taustana kuulata. Õnneks pole väga pidanudki. 

Teine mõnusat pidutsemist välistav komponent on muusika valjus. Olime hiljuti taas ühel muidu toredal juubelil, aga õnnetuseks oli juubilar tantsuks esinema tellinud mingi kahemehebändi, mille vokaalsolist võttis nõuks kõik pidulised kas kurdiks või peolt minema röökida. Meie valisime viimase variandi. Ma ei tee nalja- ühe mehe nutikell läks pidevalt häiresse, et müratase ületab tervisliku normi piire mitmekordselt. Milleks me peaksime oma tervist rikkuma? Kahjuks oli peoperemehe enda kuulmine juba niivõrd kahjustunud, et ta ei käskinud seda lärmi ka koheselt ära lõpetada. Ei tea, kas ta kargas seal peo lõpus ihuüksi?

Ahjaa, labasused on ka minu jaoks täiesti “out”. Kui arvatakse, et sellised laulud nagu “joo ennast täis kui siga” võivad olla osaks toredast peost, siis on maitsete erinevus liialt suur. On ju igasuguseid vahvaid rahvalikke laule, mida saab mõnuga kaasa laulda ja kellelgi ei hakka piinlik. Mul on spotify's terve list eestikeelseid pidulaule ja teine armastuslauludest. Eks see, milline muusika parasjagu kõlama sobib, oleneb ju sündmusest ja inimestest. Mõnes intiimsemas seltskonnas ja vaiksel koosistumisel on selleks hoopiski klassika. 

Üks asi veel. Kuna ma ise tarbin alkoholi harva ja vähe, ei kannata ma silmnähtavalt purjus inimesi. Neid, kes endale enesekontrolli kadumise tõttu tähelepanu tõmbavad. Selliseid, kes end “ohvitseriks joovad” ja oma hõigete ja haugatustega üldise toreda meeleolu ära rikuvad. Eks mõnikord läheb ühel või teisel pisut paljuks, sellest pole midagi, aga kui inimese sisemaailm sellisel viisil nähtavale tuleb, et see teistele häirivaks muutub, on asi pahasti. Alkohol on tarkade jook. 

Aga pidu peab pidama, sest inimese hing tahab ju hõisata ja ihugi nõuab üleslöömist! Õnneks on aasta jooksul piisavalt pidulikke sündmusi. Ja vahvad peod jäävad pikaks ajaks meelde. 

Kuulamise kunst 2

Kas olete mõelnud, et jutud rahast, kinnisvarast, isegi poliitikast, aktsiaturust ja majandusest laiemalt võivad olla hullult põnevad. Ja jutud loomingust, muusikast, kunstist, kirjandusest, psühholoogiast, lastest ja suhetest võivad omakorda olla surmigavad. Sest kui me kellegagi millestki räägime, ei ole ju point tegelikult teemas, vaid selles, kuidas me omavahelises suhtlemisest teineteist märkame ja täiendame. 

Vestlus, suhtlus või dialoog eeldavad teatavast rohkemat inimeste arvu kui üks. Kui meile parasjagu loengut ei peeta, oleme vaheldumisi kuulajad ja rääkijad. Mõnikord, kui keegi on mõnes teemas teistest oluliselt pädevam, võib tema sõnavõtt olla ka teistest kordades mahukam, kui see on vaikimisi paika pandud ühe seltskondliku vestluse toimimise põhikriteeriumi - üldsuse huvi poolt. Ometi tajub intelligentne inimene vaistlikult, millal võiks siiski, kasvõi küsimuste esitamiseks, anda sõna teistele. Ja millal võiks teema lõpetada. 

 Eks vast kõigile on oma ringkonna jutupaunikud ja mõni täielik pläralõug hästi teada. Vähem on aga teada see, et need, kes jutu mistahes teemalt üha enda isiku ja teda puudutavate teemade juurde räägib, tegelevad tegelikult vägivallaga. Ja seda ei peaks enda peal rakendada lubama. Samas on seda üsna keeruline kogu seltskonna ees öelda. Kusagil interneti avarustes oli lausa õpetus, kuidas niisugustel puhkudel käituda. Aga tõsi, kirjapanduna on sellised asjad ikkagi hulga lihtsamad, kui nende rakendamine päriselus. Mina sellega küll hästi hakkama ei saa, sestap olen piinelnud mõnegi kohtumise ajal päris korralikult. Eelmine postituski oli huumorivõtmes just seesuguse liigjutukuse kirjeldus. 

 Üsna peale kirjeldatud sündmust leidis aset veel üks muidu mõnus külaskäik, kuid sealgi, ükskõik mis teemal peoperemees või keegi teine sõna võttis, haaras üks jutukas daam jutuotsa, alustades iga kord sõnadega “aga minul…” või “aga meil…” Küll kiideti majarahva kunsti, aga tema koduseintel oli midagi hoopis põnevamat, küll tunnustati kellegi haridust, aga tema lähikondlaste koolid ja õpetajad olid palju silmapaistvamad. Kordagi ei tekkinud tal oma monoloogis küsimust, “mida teised arvavad”. Ega lõpuks ei arvagi midagi.

Sellised inimesed on muide tavaliselt ka energiavampiirid. Kujutage end ette istumas seltskonnas, kus üks seltskonna liige juba vähegi huvitavaks muutuva vestluse taas ja taas iseenda juurde keerab ja teistele üldse sõna ei anna. Kas pole nii, et viisaka inimesena üritad algul küll vaikselt teemat põneva koha peale tagasi tuua, kui see aga ei õnnestu, hakkad esmalt nihelema, järgnevalt ootad, et säärane ebaviisaka monoloogiga õhtu ometi lõppeks või et keegi ometi midagi teeks (aga teha pole lihtne!) ning viimaks jääd täiesti apaatseks. Sellistelt kohtumistelt koju jõudes (või seesuguseid külalisi ära saates) oled kui tühjakspigistatud käsn. Kui tavapäraselt on sõpruskondade või tutvusringkondade kokkusaamiste tore kaasprodukt rõõm, energiapuhang ja tõstetud tunne, siis varjatud vägivallaga suhtluses on selleks väsimus, tüdimus ja energiapuudus. 

Seetõttu kavatsen edaspidi veelgi paremini valida, millises seltskonnas ja kui kaua viibin. Kõiki sääraseid, tõsi, ilmselt ei õnnestu vältida, aga ka äraminek on ju tegelikult lahendus. Igaüks võiks ju ometi mõelda, ega ta oma mölapidamatusega seltskonda ära ei lämmata. Kuidas küll mõni seda ei taju?

Soovid ja lubadused aastaks 2026

  Järgnevaid asju soovin teha aasta jooksul:

1) Raamatu “Minu kolmikud” viimistlemine ja väljaandmine

2) Raamatu “Kirik magamistoas” kirjutamine

3) Koraalieelmängude noodigraafika noodi väljaandmise jaoks

4) Isiklik Youtube'i kanal oma klaveriseadete jaoks

5) Inglise keele vestluskursus

Järgnevad asjad sätin regulaarsetena oma päeva- või nädalaplaani:

1) oreli harjutamine

2) klaveri harjutamine

3) kirjutamine

4) keeleõpe

5) rühmatrenn Spartas või veebitrenn

6) jõusaal

Jätkan järgmiste regulaarsete tegevustega:

1) 5 tiibetlase harjutused hommikuti

2) 10000 sammu päevas 

3) tantsutrennid

Igapäevaselt:

1) toitun väga tervislikult

2) pühendun perele

3) hoidun sotsiaalmeediast

4) hoian ja vajadusel tugevdan isiklikke piire

5) loen raamatuid

Meele muutlikkusest ja muust

 

Lisanni kaunistatud kodukuusk.

Huvitav on see elu. Huvitav ja ilus. Ja inimese meel on oma muutlikkuses samuti kummaline. Vahel vajab ta teiste hulka kuulumist, jutuvada ja rõõmutsemist, vahel igatseb täit vaikust ja rahu, iseenesega olemist, sisekaemust, asjade üle järele mõtlemist. Talvise pööripäeva ja jõulu ajal võivad need igatsused ilmutada end nii korraga kui kordamööda. Vähemalt minul. 

Koosolemisel ja rõõmsal lärmakusel on oma võlu täiesti olemas - siis, kui tegemist on koosolemisega, millel on sügavam väärtus. Muidugi võib ka näiteks suurtel, head reklaami saanud jõulukontsertidel olla hea idee, huvipakkuv kava ja muid rõõmutoovaid elemente, ometi kipuvad need olema liiga anonüümsed, et piisavalt puudutada. Lähed janunedes, et saada tuge ja täidet, tagasi tuled sama janusena, lisaboonuseks väsimus ning üleküllastus rahvamassidest.

Sügavam väärtus on aga väiksemal seltskonnal. Näiteks oma laiemal pereringil, kuhu kuulub nii noori kui vanu, vaikseid ja temperamentseid, sügavamaid ning pealiskaudsemaid. Nende kõikidega saab jutustada oma lugu. Mälestustekett, mis seob meid ühte tänasel päeval, lookleb ühes paljude lähedastega lausa aastakümnete taha. Läinud aegade hämaruses tundub mõni ajaetapp üsna hägune või on mälust sootuks kustunud, aga seda armsam on need kadunud lülid koos olles taas säravaks jutustada. Rääkimata suurimast väärtusest - et on, kellega jutustada.

Isa elas sügisel läbi tõsise terviserikke. Infarkt ja Jumala heldus ning arstide osavus, et ta võis kliinilisest surmast ellu tagasi pöörduda, on andnud meie pere loole uue mõõtme. Teistsuguse tänulikkuse. Märkamise. Leplikkuse. Abivalmiduse. Alandlikkuse. 

Helis, mu südamlik andekas laps, oli meie koosolemise õhtuks ette valmistanud kaks rahulikku mõtlemist vajavat tegevust - soovipurkide täitmise ja küünlarituaali. Esimeses saime igale majapidamisele ehk laiemasse pereringi kuuluvale tuumperele kirjutada oma jõulusoovid. Ükskõik kellele, ükskõik mitu. Teises aga saime igaüks küünalt süüdates öelda, mille eest oleme sel aastal kõige tänulikumad, mida väärtustame kõige enam. See kõik oli väga puudutav. 

Minu armas mees, kuigi ta on meie perega liitunud kõige hiljem, olles alles kolmandad jõulud meiega, puudutas meid kõiki oma sõnumiga väga. Olgugi, et tal oli meelde tulnud mitu ääretult sügavat ja tähendusrikast isiklikku seika, mille eest olla läinud aastale ja Jumalale tänulik, ütles ta, et jõulujutluse ajal oli ta korraga mõistnud, et kõige olulisem on siiski see, et tema armas äi saab ka sel aastal koos meiega jõululauas istuda. Kõik muu ei kanna ligilähedastki tähendust. Nägin isa ja meie kõikide silmis pisaraid. 

Ja kui isa omakorda ütles, et ta on nii tänulik, et me kõik olemas oleme, meenus mulle, kuidas ta juba aastaid tagasi ütles, et “minu jaoks on kõige suurem kingitus see, kui kogu pere on koos”, ja mõtlesin, et seda kingitust on ju nii lihtne teha. Ja ometi ei ole me seda just liiga sageli osanud. Miks?

Mul on fantastilised lapsed. Targad ja tundlikud. Mul on imelised lapselapsed. Armsad ja andekad. Mul on parimad vanemad. Hoolitsevad ja südamlikud. Mul on armastav, üli-tähelepanelik abikaasa, keda ma väga armastan. Lotovõit. Mul on tõesti vedanud! 

Ja ometi… tundsin peale meie jõulupidu, et vajan üksiolemist. Vajan aega ja ruumi. Vajan vaikust ja omi mõtteid. Vajan pisukest taandumist - armastades neid kõiki ometi väga. Tahtsin tunda oma rõõmu, oma kurbust, tahtsin tunnetada oma keha ja oma vaimu, tahtsin sulgeda silmad ja kuulata oma hingamist, tahtsin vaadelda pilvede liikumist. Tahtsin uneleda. Lugeda. Kirjutada. 

Siin ma nüüd olen. Saaremaal. Meie Kuressaare kodus. Küünalde ja jõulutulede keskel.

Ta on teises toas. Ei tea, kas ta mu igatsust lõpuni mõistab. Kas ta tajub selle intensiivset olemust? Seda “mündi teist külge”. Minu varjatud poolt. Kas peabki?

Ta ei tea, et varsti hakkame tantsima - tango vajab veidike lihvimist. Ja aeglane fokstrott harjutamist. Ja elu läheb samasuguse hooga edasi. Aga veidi kirjutan veel. 

Temale, seal teises toas olijale mõeldes kirjutasin jõulusooviks “et õiglus pääseks võidule”. Kui inimene on nii eriliselt andekas, tark, tundlik, empaatiline, inimesi armastav, mõistev - aga kui talle on nii palju ülekohut tehtud, ja kui mina olen osalt selle ülekohtu põhjus ja osalt selle lähim pealtnägija, ja kuigi ta ise on küllap paljutki andestanud ja küllap ei soovigi endist tagasi ja astub oma teed positiivselt ja püstipäi edasi, tundsin, et pean kirja panema just selle soovi. Ükskõik mil viisil see siis täituma oma mõeldud. 

Ma ei tunne enam, et mul oleks mingit oma konfessiooni, kuigi minu jaoks armsad kirikud- Jaani, Rootsi ja Paldiski- kuuluvad ühte. Mul on paljude kirikuinimestega keerukas, kuigi näiliselt on kõik okei. Olen 30 aastat kogudusi teeninud, mänginud tohutul hulgal talitusi ja kontserte, keskmisest organistist kordades rohkem. Teen seda ka edasipidi. Aga tegelikult hoian eemale. See pole aus, et teda just minuga seoses nuheldi. Miks mitte enne, kui olukord oli ju varemgi tegelikult sama? Mille poolest see eelmine variant õigem oli?  

Jumalal on plaan, ütleb ta ja naerab. Tema ei pea vimma. Oskaks mina ka nii. 

Toomas Paul, vana tark mees, kui teda ükskord oktoobris külastasime ja kui ta kuulis, et Jaanil on ilmumas uus raamat, ütles, et temalgi ilmub peagi raamat. Ja siis tegi ta Jaanile ettepaneku esitleda neid kahte raamatut koos. “Ma ei osanud teid sel ajal kaitsta, kui teid kahte rünnati”, ütles ta, “las see esitlus olla märk, et mina olen sinu kõrval. Ehk näeb seda nii mõnigi ja teeb omad järeldused” Olime selle väljaütlemise peale hingepõhja ja pisarateni liigutatud. See oli ka Jaani selle aasta ilusate hetkede esikoht - peale tänulikkust isa ellujäämise eest. 

Minu tänulikkuse esikoht on tervis. Jumalale tänu.

Ema oli jõululauda kattes tohutult vaeva näinud. Kuigi tõime igaüks ka enese poolt lauale miskit kaasa, oli ta hiljem väga väsinud. Kaks kuud vahetpidamata isa põetamist ja muret, kas kõik ikka läheb hästi, on jätnud oma jälje. Järgmisel aastal teeme meie, nooremad, kõik ise. Meil on teda veel kauaks vaja. 

Jah, elu on huvitav. Ja inimese meel on oma muutlikkuses samuti kummaline. 

Kas teate, kui palju aega läheb meele vaigistamiseks? Vajasin tugitooli, kolme tassi teed, kootud tekki põlvedele, korraks unnevajumist, vaigistatud telefoni. Seinakell oma tugeva tiksumisega mind ei häiri. See on aeg, mis sedakaudu igavikku lendab. See aeg on kandnud mu vanavanaema, mu vanavanemaid, kannab mu vanemaid ja kannab ka mind. Las tiksub. 

Las isegi pimm-pommitab vahel. 

Rebased

 See rebaste-värk on praegusel ajal väga kummaline. Mulle ei meeldi.

Esiteks kestab see jama liiga kaua. 

Väike kõrvalepõige- käisime mõned päevad tagasi kogu perega vaatamas ühte populaarset ja täiesti väljamüüdud komöödiat, mille kohta oli meil kõigil sama arvamus- etenduses leidus palju vahvat ja naermaajavat, aga lõppkokkuvõttes oli ta ilmselgelt liiga pikk. Kaua sa ikka ühte teemat jahud!

Rebaste-värgiga on sama. Nägin ja kuulsin mitmeid toredaid seiku, noorte fantaasia on väga lennukas. Rebased pandi mitmel naljakal viisil proovile, nad maskeeriti vahel lahedalt ära, vahel kästi teha igasugu koomilisi asju- ühesõnaga, alguses tundus see jant igati meeleolukas. 

Aga siis sai vist fantaasia otsa. Selle koha peal öeldi ühel lastevanemate koosolekul, et kool ei vastuta väljaspool kooli toimuva eest. Ja väljaspool kooli toimus küll. Mis kõige tüütum- toimus liiga pikalt ja liiga palju ja see, mis toimus, muutus järjest vaimuvaesemaks.

Okei, võtsin teadmiseks, et muuhulgas toimub rebasekutsikatega linnarets ja metsarets. Võtsin teadmiseks ka selle, et need retsid venivad retsilt pikaks, nii et mul tuleb mitmel korral oma rebasekutsikatele Bolt tellida ja selge on see, et sellistel öödel jääb ka mu enda uni katkendlikuks ja napiks. Lisaks peab valmis olema, et retsidekäigus rikutakse riideid või saadakse märjaks või süüakse midagi vastikut või ekstreemset, mis pole samuti eriti fantaasiarikas. Aga tahab siis noor teistest erineda ja vastu hakata!

Aga mis kõige arusaamatum - retside täiesti normaalseks osaks on alkohol. Selle kõige vastikumal moel.

Ma pean ennast suhteliselt chilliks emaks. Minuga saab asju ajada, ma ei ole ülemäära range ja pips, olen ka ise noor olnud ja tean, et kõik suureks kasvamise etapid tuleb läbi teha nii ehk naa. Ometi ei mõista ma, kuidas käivad kokku gümnaasiumi täieõiguslikuks liikmeks vastuvõtmine ja alkohol. Haridus ja joomine. 

16-aastased ei tohi teatavasti ise alkoholi osta. Abituriendid, kes on juba täisealised, aga võivad. Ja ostavadki! Ja nende meelest on igati okei 16-aastasi joota. Viid aga metsa, lased poris püherdada ja kui ülesanne täidetud, siis väike shot ja proosit! Okei, see kirjeldus on küllap pisut meelevaldne, aga põhimõtteliselt on asi nii. 

Ilmselt pole imekspandav, kui mõnel peale ohtrate ülesannete täitmist neist shottidest (loe: viinast) ka paha hakkab. Olen kuulnud lausa jubedatest joomingutest! Tean, et need linna- ja metsaretsid on nii eliit- era-, kui riigigümnaasiumides, ühesõnaga igal pool. Ja alkohol on mängus kõikjal. Ning need nõndanimetatud rebaste peod lõppevad ajal, mil 16-aastased ei tohi enam ammu omapäi linnas ringi kakerdada. 

Õnneks minu lapsed pidasid mu soovi, et nad oma retsimistelt igal juhul koju tuleksid heaks nõuks. Ometi varjas kogu see kammajaa vahva traditsiooni ja mõnusa huumori ning nagu juba mainisin, kestis üle mõistuse kaua, segades minu arvates ka õppimist- vähemalt unerežiimi tõsise rikkumise kaudu. 

Lõpuks kordan veel- ma pole mingi eilane! Tean, et noored tahavad proovida ja katsetada. Ka alkoholi. Olen muide ka ise noor olnud.

Selge on see, et olen alkoholi-teema ka meie kodus jutuks võtnud. Asjadest tuleb avameelselt rääkida. Ma küll väga ei soosi mingeid katsetusi, aga olen öelnud, et kui muidu ei saa, siis esimene valik olgu kas siider või õlu või klaas veini. Olen rääkinud absoluutsest alkoholist, mida erinevad joogid erinevas koguses sisaldavad ja sellest, mida alkohol meie kehaga teeb. Ja et ohutut alkoholikogust tegelikult ei olegi. Tean, et paljud noored haaravad esimesena just viina järele, kuna see on odav. Aga viin on ikka väga halb variant. Miks peaks meie keha seda meile ütlema? Pea ja mõistus võiksid olla ikka esimene hoiatajad.

Abituuriumi noortel pole veel eriti elukogemust. Nemad haaravad justnimelt viina järele- hea odav!- ja joodavad seda rebaste ristimisel kaks aastat noorematele sisse. Paljudel noortel pole oskust ja julgust ka “ei” öelda. Minu arvates tuleks see teema koolides jutuks võtta. Sellisel viisil, et noored ka kuulaksid. Praegu on olukord selline, et on vaikiv teadmine. Ja vaikiv nõusolek. “Kool väljapool oma territooriumi ei vastuta”. Muide, ka vanematel on keerukas vastutada, kui nad on oma arvamuse ja kogemuste pagasiga üksi. Kui selline jama on saanud hariduskäigu loomulikuks osaks (omades kindlasti veel “arenguruumi”), ja sellest pole võimalik ja sobiv eemale hoida, on asi üsna hapu. 

Hea küll, oma lastega on mul hea kontakt, räägin nendega nagunii veel ja veel. Aga kõikidel ju pole!

Paraku pole mul seda lugu kellegagi jagada. Eks siis kirjutasin vähemalt välja. 

Gümnaasiumi eel

 Ja hakkabki varsti pihta. 

Kummaline, kuidas kolm kooli nii erinevad on! Erakoolid, kaks erinevat, mille gümnaasiumiastmes jätkavad Anni ja Joss, saatsid mulle juba ammuilma igasugu kirju ja kilkeid, kuidas meie lapsi oodatakse ja kui põnevaks kõik kohekohe läheb. Ühtlasi korraldatakse kummaski erinevaid sotsialiseerumisüritusi, et kõik, ka uued end õppeaasta algul mõnusasti võiksid tunda. 

Anni klassis ja suunal on pooled õpilastest uued, tema ise aga vana olija. Jossi uues klassist, koolis, mille vilistlane on ka Helis, lahkus teise kooli vaid 1 (!) õpilane. See annab mulle kindluse, et Joss jätkab heas ja tugevas koolis. 

Nojah, juba jõudsingi oma kirjutamisega sellesse punkti, millest tahtsin iga hinna eest hoiduda. Mis siis ikka…

Asjalugu on nimelt selline, et saime kevadsuvel selle koolijama tõttu, millest möödaminnes ka kirjutasin, kogu perega kõvasti haiget. Kinnitan siinkohal, et ei ole kunagi olnud mingi kooli ümber tiirutav helikopteremme, kes oma lastele igas asjad õigust käiks nõudmas. Vastupidi, sekkusin selle üheksa aasta jooksul laste õppetöösse nii vähe kui võimalik. Kõik tundus olevat ok. Lausa suurepärane. 

Üheksanda klassi lõpus saime aga kõik korraliku šoki. Pojale ja tema sõbrale määrati täiesti tühise eksimuse pärast käskkiri. Väidan ka praegu, et see lapsik lollus väärinuks korra koos klassijuhatajatega laua taha istumist ja asja ära lahendamist, muud midagi. Kannatanuid ega kiusatuid selles loos ei olnud, tegu polnud ka millegi kõlbmatuga. Napakas noorte nali. 

Paraku oli kool ääretult paindumatu. Nagu keegi neist otsustajatest poleks ise noor olnudki! Olen seda teemat arutanud paljude sõprade-tuttavatega- et äkki ma ise olen mingi “kanaema” ja oma poisi osas pime -  aga ei, kõik on sellise karistuse leidnud olevat täiesti arusaamatu. Tal polnud ka varem mitte ühtegi rikkumist! Ei olnud probleemne noormees, kellest oleks parem vabaneda. Muidugi polnud ta ka vaikseim vend, aga ka mitte jultunud segaja. Oli lihtsalt naljamees, kes hoidis klassi tuju üleval. Hea suhtleja ja mõnus sõber.

Joss lõpetas põhikooli neljade-viitega, viite tublis ülekaalus, mis tähendanuks automaatset kutset oma kooli gümnaaasiumi. Aga tema ja ta sõber pandi konkureerima teistest koolidest tulijatega ning kui sõber sai peale vestlust koolikutse, jäi Joss joonealuseks. Ja vaat see oli tõeline šokk. Mille eest?

Minu arupärimisele, kas tegu on mingi eksitusega- sest selline asi ei saanud minu arvates lihtsalt võimalik olla- vastati midagi ebamäärast ja ausalt öeldes kukkus minu maailm ikka päris korralikult kokku. Omasid ju hoitakse- olin seda alati arvanud. Kuidas nüüd järsku nii? 

Olin seni olnud oma laste kooli andnunud fänn. Soovisin mõttes, et nad kõik jätkaksid sealsamas. Aga nüüd…

See teine kool, kus Joss nüüd jätkab, võttis poisi rõõmuga vastu. Me ei jäänud nimelt pikkade nägudega ootama, et kas äkki oma koolikkagi võtab. Josss hakkas innukalt kandideerima. Selle kooli vestluselt tulles oli mul pisar silmas, kui mõnus õhkkond seal oli. Ja milline rõõm, et kool leidis noormehe olevat väga tubli ja motiveeritu. Ta sai valida ka meelepärase suuna. Oma koolis ta seda teha ei julgenud, olevat märkinud suuna, mille arvas ebapopulaarse olevat- ikka selle käskkirja pärast. Et äkki jätavad välja. Aga nagu ütlesin, nad tegid seda siiski…

Ka teised koolid, kuhu Joss kandideeris, saatsid talle gümnaasiumi kutse. Nii et lõpuks oli tal laual päris lai valik. Mõelge ise, kui neljade-viitega lõpetanud noor ka gümnaasiumisse ei saa, kes siis üldse saab?

Jah, lõpuks sai ta siiski kutse ka oma kooli- koos teiste, nõrgema õppeedukuse tõttu joonealustega-  kuid loobus. Ka ta sõber valis gümnaasiumiks teise kooli. Väljaränd oli märkimisväärne. Kool kaotas mitmeid toredaid, tublisid ja elu osas uudishimulikke noori. Miks ometi? 

Lisann jätkab siiski oma koolis, sest see suund, mille ta valis, on suurepärane ja väga inspireeriv. Tegelikult soovis temagi kooli vahetada, aga kahjuks meelepärasesse saada ei õnnestunud. Isegi läbinisti viielisena mitte. Eks see vahetuse soov rohkem muutuse soovist tingitud oli, kuna Jossiga tehtu jättis meisse kõigisse oma jälje. Loodame, et see ajalikku siiski hajub ja Lisannil tulevad vahvad ja edukad gümnaasiumiaastad.

Loviisa aga jätkabki siis nüüd “eliitkoolis”. Seal oli üksainus koosolek - hea et seegi-  kus tutvustati tulevast õppesüsteemi. Ja oligi kõik. Järgmine kord soovitakse vist vanemaid näha alles gümnaasiumi lõpuaktusel. Eliitkoolis on kõik väga akadeemiline. Tuleb end tuleviku suunal fokusseerida ja esimesel septembril innustunult startida. Ei mingit tilulilutamist. 

Vaat sellised lood. Palvetan nende kõikide eest! 

Rikkus

 Minu ellu oli vaja kärgpere kogemust selleks, et ma õpiksin … armastama. Nüüd mõistan seda väga selgelt. 

Olen tähele pannud, et need, kes väga tugevasti vastu rinda taovad ja oma padu-konservatiivset kristlikku olemust kuulutavad, on tihtilugu arusaamatult tigedad. Oleme meiegi Jaaniga oma nätakad kätte saanud, ikka vägagi räiged ja jubedad, tagantjärgi mõeldes täiesti lubamatud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu kirjutada. 

Tahtsin jagada rõõmu, et minu peresüsteem on uskumatult rikas! Ja et see täienes veelgi! 

See, et saan oma eks-abikaasaga hästi läbi ning kolmikud võivad rõõmsaasti armastada oma mõlemat vanemat ning olla tugevas pere-ja sõprussuhtes minu kalli abikaasaga, on iseenesest mõistetav. Või kas ikka on? Meie peres igatahes küll. 

Lisaks käivad kolmikud rõõmsalt läbi oma kõige vanema õe ja tema perega ning me kõik hoiame head kontakti mu eks-ämmaga.

See, et olen Jaani laste ja lastelaste poolt omaks võetud ja nende peredesse oodatud ja et kallistame ja viskame head nalja ka tema eks-abikaasaga, on samuti imeline. Nii võiks see kõikidel olla. Uskuge, see muudab elu võrratult rikkamaks! Kui avad oma südame abikaasa lastele, muudab see ka su enda abielu veelgi õnnelikumaks.

Eile aga käisin külas oma vanema tütre tädil! Me ei olnud suhelnud ca 30 aastat. Kohtusime täiesti juhuslikult ühel Muhu saare kontserdil ja selgus, et nemad abikaasaga elavadki nüüd Muhus! 

See külaskäik oli meeliülendav, sest jutustasime kumbki, mis me elus vahepealsel ajal on juhtunud- ja juhtunud oli palju. Kohtumise lõpul leidsime kõik, et nüüd saame siit sõpradena edasi minna. Mingid asjad loksusid jälle paika, perelugu sai ühe põneva haru juurde, ees ootab nende vastukülaskäik meie juurde. Ja mis kõige olulisem- tegu on taaskord imearmsate inimestega! 

Näete nüüd, kui rikas ma olen! Kui keegi padu-konservatiivide ridadest nüüd arvab, et ainult tema eluviis on õige ja et kellelgi pole lubatud teistmoodi eluvalikuid teha, siis küsin siinkohal, mis õigus on kellelgi teise üle otsustada? Muide, jätsin siin nimetamata mõne nüansi, mis valevagatsejad eriti raevukaks muudaks. 

Kahjuks olen kunagi ka ise olnud suhteliselt paindumatu mõtteviisiga. Seetõttu oligi mul vaja just seesugust elukogemust- et hakkaksin mõistma, mis on elus tõeliselt oluline. Et mu süda oleks avatud ja et selles poleks kohta kurjusele. Ka nende osas mitte, kes elavad minust erinevalt.