Pühapäev, 22. mai 2022

Tõrelus

 Hea õpetaja, kas sa usud Jumalasse
või oskad ehk vaid kaunilt kõneleda?
Su sulnid mõtted mõjutavad inimmasse,
kuid mina võtan täna tõreleda.

On kahte palet üsna raske kanda,
tean, sest et olen seda proovinud.
Ja sellekohast nõu on raske anda,
sest minu nõu sa pole soovinud.

Kuid õpetaja, kas sa usud Jumalasse,
kui pühapäeval lähed kantslisse
ja kõneled, et usud armastusse,
kuid ise viskad selle rentslisse?

Jah, andekaile antakse ehk andeks
ka rohkem- aga kuidas ütleb vaist,
kas Jeesus meie ristisurma kandes
seal ütles sulle- peta oma naist? 

Sa petad ja ei suuda lõpetada,
Su veri nõnda teise juurde kisub.
Kas poleks ausam meile kantslist õpetada-
tee täpselt nii, kuis parasjagu isu? 

Oh õpetaja, kas ei ole tüütu,
et vastutust sa võtta küll ei julge,
vaid enesele kordad- olen süütu
ja nõnda mööda patuorgu kulged?

Hea õpetaja, kas sa usud Jumalasse?
Või mahub sinna miskit vahele?
Kui suhtud naisesse kui rumalasse
ja tähtsaim on, et ei jääks vahele,
siis on ju nii- mul peale tuleb tusk-
et kest on püha. Aga puudub usk.

Laupäev, 21. mai 2022

#[Hashtag] armastus

 Heliredelitpidi viib lakka
Arm, mis roosteselt lõputa näib
Mõtete selgus lööb hanguga takka
Tunnetetulvale sulg seotud sappa
Laka all kukena kiremas käib…

#[Hashtag] armastus- ridade vahelt
loeb see, kes oskab ja näeb see, kes teab.
Väitlus ja varjatud sõnumid. Kahe-
vahel on keerukas sündmusteahel.
#[Hashtag] armastus- valus, kuid hea…

Segi paisatud tõde ja tegu
läbi ihu käib kõrgemal vaim
#[Hashtag] armastus- nii kukub kägu
võõras pesas, varjates nägu,
pahupool pinnal
kuulihaav rinnal
kasvavast koidikust kahanev aim

#[Hashtag] armastus- ridade vahelt
hanguga takka viib ainuke tee,
Redelist üles ja helide vahel
Kaelas keerukas tundmusteahel
#[Hashtag] armastus- ilmutustee…
Ilus, kuid hirmus on see. 






Kolmapäev, 18. mai 2022

Mees ja auto

 Mehel peab olema auto. See oli nüüd selgemast selgem. 
Mitte et tal endal ei oleks autot olnud, oli, oli, peaaegu uus ja pilkupüüdev veel pealekauba, aga tema auto oli mõeldud ikka tema sõitudeks. Üheskoos sõidule minekuks oli mehepoolne masin lausa hädavajalik. Selles peitus lausa pool mõnu.

Tänapäeval kasutas üha enam kontoritöötajaist poissmehi trammi. Ta oli sellest trammi-sõnast lausa tüdinud! Aga kus sa siis ütled, et sinuga ma välja ei tule, sõida oma trammiga seenele- see poleks ju viisakas! Pealegi püüdsid nüüd kõik roheliselt mõelda ja trammiga tööle sõitmine oli oluline osa rohemeelsusest. 

Ta oleks tahtnud, et nad tuleksid talle autoga värava taha, avaksid galantselt ukse ja tema saaks mugavalt esiistmele vajuda. Nii ta mõtles ja mõnega oli nii ka läinud. 

Näiteks Tõnu. See auto oli lumivalge ja nii puhas, et sisenemise eel tahtnuks lausa jalad tolmust puhtaks pühida. Tõnu auto oli muidugi erakordne ka oma hinna poolest, aga see polnud kindlasti peamine. Peamine oli see, et tema istme kõrval uksetaskus ootas alati pudel vett ja pakk salvrätte. Milline hoolitsus...

Oli muidugi ka teistsuguseid autosid. Ebamugavaid, lohakil või suisa räpaseid. Neis sõites ei tekkinud muidugi mitte mingisugust romantika-tunnet. Tuli lihtsalt ära kannatada ja loota, et ehk sõidutatakse varsti koju tagasi. Räparuudidel ei olnud ta silmis erilisi shansse. Tutvuse algul tuleks ikka veidi pingutada ka. 

Mehed võiksid läbi naise silmade vaadata püüdes mõelda, kuidas naisele atraktiivne olla, arvas ta. Aga need ei osanud. Mõelda vaid, aastavahetuse paiku oli jälle üks "trammimees" külje alla pugenud. Tema nimi oli Marek. Ta püüdis Marekiga vägagi viisakas olla, aga kui tuli välja, et ta autoga ei sõida ega kavatsegi sõita, kadus tal mehe vastu igasugune huvi. Ainult invaliid või väga kuulus inimene väärinuks ehk naisepoolset sõidutamist. 

See Marek aga käis nagu uni peale, et võetagu teda auto peale. Tahtis külla tulla. Õnneks oli sel mehel teisigi mittetoredaid omadusi, millele viidates sai küllakutsest ära laveerida, aga hiljem võdistas ta just selle fakti peale kõige rohkem õlgu, et võõras mees nii nahaalne võis olla, et ilma igasuguse häbitundeta tema autosse tahtis ronida. Daam pole ju mingi taksojuht!

Ta oli niisiis täitsa hädas. Kuidas oleks siis näiteks spontaansusega? Ütleme, et ärkad laupäeva hommikul üles ja mõtled, et sõidaks õige täna Haapsallu. Selline asi ei tuleks ju kõne allagi! "Trammimees" kas keelduks või ootaks, hambad laiali, kuni talle järele sõidetaks. Kolmas, harvaesinev võimalus oleks ka see, et ta hakkaks trammide ja bussidega tema juurde koperdama, aga selleks ajaks, kui kohale jõuaks, oleks igasugune väljasõidu isu juba kadunud. 

Autota mees võis vabalt olla ka kooner, kes iga senti peos veeretab. Selline ei raatsigi niisama Haapsallu sõita, Võrust rääkimata, kuhu oleks ju samuti vahel tore autonina suunata. Lihtsalt niisama, mereäärele vahelduseks. Koonrid on ühed hirmsad inimeseloomad, mõtles ta veel ühele ohule. 

Kuidas tuttavaks saamise korral kohe ja valutult ära märkida, et autota mehed ei lähe, ilma, et see kõlaks upsakalt või ülbelt? Selle üle juurdles ta päevast päeva. Äraütlemisedki läksid üle kivide-kändude, väljamõeldud ettekäänete kaudu. Arvavad muidu veel, et ta on raha peal väljas. Nagu auto oleks eriline jõukuse näitamine. Ei ole! Auto on lihtsalt mugav võimalus üksi või kahekesi või perega kuhugi sõita. Autos ei roni sulle keegi selga!

Nii mõeldes unustas ta, et ehk oleks tuttavaks saades võimalik "trammimees" auto ostmiseks ära rääkida. Ehk on tal loadki olemas. Ei, sellist varianti ta ei kaalunud. Tema mulje oli juba esmakõnelusel rikutud- juhul kui mehel auto puudus. 

Ta ei saanud sinna midagi parata. Vallaliseks jäämine oli iga päevaga üha käegakatsutavam. Trammid aga muudkui vurasid. Edasi-tagasi.

Laupäev, 14. mai 2022

Reet

 See oleks ebaaus, kui lapsepõlvest kirjutaksin, aga Reedast ei kirjutaks. 
Reet on elurõõmu, emalikkuse ja empaatia kehastus. Ta on mu lapsepõlve suurim väike turvaelement. Ta oli ju sama väike ja noor kui minagi, aga ometi tajusin ta olevat märksa vanem, kogenum, rahulikum ja turvalisem- need on omadused, mida olen püüdnud kui sinilindu kogu oma rahutu elu.

Me käisime Reedaga ühes lastesõimes ja ühes lasteaias. Tutvusime pooleteistaastaselt, kõrvuti võrevoodites teineteist umbusklikult piieldes. See viimane on muidugi kirjanduslik liialdus, sest mälu teatavasti nii kauge aja taha väha ei ulatu. Õnneks tutvusid ka meie emad- ega meil muidu mingit edasist koosfunktsioneerimis- žanssi poleks olnud. Meie elasime toona vanatädide kapitagustes, Reeda pere aga Telliskivi tänaval. See puumaja pidi olema tumepunane...

Tehnika tänaval asuvast lasteaiast saab juba rohkemat meenutada. Olin nääpsuke ja jube arg. Reedaga oli aga alati hea, kindel olla. Need päevad, mil ta lasteaiast puudus, olid tõelised õudukad. Lasteaed oli niisiis käidav vaid tänu Reedale, kes oli alati rõõmust pakatav ja mängulusti täis. Seda, midame täpselt mängisime, ma muidugi ei mäleta, aga küllap oli see kodu.

Reet seostub nimelt ka kodutundega, seda praeguseni. Nende pere kolis küll lasteaia viimases rühmas Lasnamäele, mis on minu jaoks tänu ühele teisele eluetapile kõleduse ja ebaturvalisuse sümboliks, ometi oli Reeda kodu tõeline imedemaa. Seitsmekümnendate lõpus, kaheksakümnendate algul, kui nn "uut lasnamäed" alles ehitati, said nad neljatoalise, kaheksandal imekorrusel asuva korteri Koorti tänavale. Kui mõistetamatult planeeritud majaderägastikust õige maja ja õige trepikoja üles suutsid leida, olid päästetud!

Kaheksandale korrusele viis lift. Moodne ja aukartust äratav. Tahtsin sellega veel ja veel sõita! Reedal oli vist hea meel, et keegi nende liftist nii vaimustuses oli. Ta näitas mulle ühel ööl, kui tekid seljas taas liftituurile suundusime, kuidas seda korruste vahel seisma saab panna. Võti tuli nimelt algul vertikaalselt ukse vahele suruda, siis aga tasapisi horisontaali pöörata. Kui uksed enam tihkelt teiseteise vastu ei puutunud, lift seiskus. Wow, mõtlesin, põnevusjudinad sipelgatena seljal. Oh ei, ma ei kartnud! Reet oli ju minuga.

Reedal oli neli õde-venda ja ma ei suuda siiamaani aru saada, kuidas ta ema sellist lastekarja kantseldades niivõrd rahulikuks suutis jääda. Ühes toas neljast elas ju toona veel Reeda vanaema, Memme. Mulle tundus, et kõik said piisavalt rahu ja tähelepanu. Aga võibolla on see vaid minu lapsepõlve idealiseeritud mälestus. Vahet pole...

Igatahes kasvas Reedast just selline naine, nagu tema lapseks olemist kõrvalt jälgides võis eeldada. Hea ja armastav ema ja vanaema, alati valmis reisisell, kunstiandega kodukaunistaja, erinevate maade toidukunstist inspireeritu, rohenäpp. Teistest inimestest huvitatud, alati lõpmata toetav, arusaaja, tunnustaja. Tagasihoidlik, kuid ometi märgatav ja armastatud. 

Me ei suhtle just liiga tihti. Meie puhul näiteks on sotsiaalmeedia olemasolu õnnistuseks, sest saame teineteist peale aastatepikkust eemalolekut vähemalt sealtkaudu jälgida. Aga küllap saame varsti jälle kokku. Reet töötab nimelt minu kodu lähedal...


Loojangul

Noogutan ja olevikku paitan,
üle võlli ennast tasa rullin,
mineviku tulevaseks nullin,
komakohtadega ennast aitan.

Laineloksust bluesirütmi seatult,
loojangusse vallutamas lava
leian end, käevangus tubli tava
etenduda valutult ja veatult.

Punapäikse suures suveniiris,
millest lookleb merre mesijuttu,
vaatlen end. Vee peegelklaas-vitriinis
tõena tehtu haihtub vineuttu...

Tahtsin kauniks nähtavaks end teha-
mustja minu merre pillas eha...



















Teisipäev, 10. mai 2022

Minu lapsepõlvekodu 3

 Kui roheliste rõdudega maja ehitama hakati, likvideeriti mitmed aiamaad. Midagi polnud parata- suurenev elanikkond nõudis oma osa. Sinnagi majja kolis hea hulk lapsi, potentsiaalseid mängukaaslasi. 

Cairy meenub kõige esimesena. Ta oli oma nime üle iseäranis uhke, kuigi seda hääldati kõigest Kairi. Cairy oli Suure-Kai klassiõde. Ta oli isiksusena väga domineeriv, seetõttu hoidsin temast pigem eemale. Tema tõttu jäi vist ka meie suhtlus Suure-Kaiga soiku. Cairy oli suur ja tugev tüdruk, usun end õigesti mäletavat, et isegi poisid kartsid teda. Cairyl oli ka vend Raigo (vist ei olnud Raygo), too oli noorem ja temaga ma ei mänginud. 

Märkimisväärne on see, et Cairy abiellus 18-aastaselt Seksipoisiga, kellest kirjutasin selle loo esimeses postituses. Niisiis pole nad oma eluga minu lapsepõlve hoovist kaugemale jõudnudki, sest elama hakkas noorpaar Seksipoisi vanemate korteris. Aga see kõik oli praegusest loost palju hiljem.

Cairy kohal elasid Risto ja Enel. Mingil hetkel sündis neile ka väike vend Reimo. Risto oli minuvanune, Enel kaks aastat noorem. Ristost ma mäletan, et ta oli kohutavalt lühikese süütenööriga ning närvi minnes hakkas kokutama. Ta oli ka üsna äraarvamatu ja kui suuremad poisid pigem ähvardasid meile peksa anda, siis temast võis seda ka reaalselt oodata. Risto ja Eneli ema suri noorelt vähki ja lapsed jäid emata. 

Risto ja Eneli kohal elasid kaksikud- Kaupo ja Jaanus. Need olid küll lõbusad ja lahked poisid. Nende isa oli minu isa sõber, aga suri paraku samuti väga noorelt vähki. Poisid jäid ema kasvatada. Ema oli väga korpulentne ja sõnakas naine, tavaliselt kehvas tujus. Mäletan, et poisid aitasid ema väga ja olid ka teiste suhtes väga abivalmid. 

Kui nüüd vaadata edasi meie maja poolsesse trepikotta, siis seal, esimesel korrusel, elasid kaks minust nooremat poissi, Toomas ja Tõnu, kelle kodus oli õnnetu olukord- nende ema oli joodik. Mulle meenub selle emaga seoses mitmeid piinlikke seiku. Kõige hullem on aga see, et lapsed jäid mõnikord omapäi ja olid hoolitsuseta. Õnneks oli neil korralik isa, kes taipas naisest lahutada ning kasvatas poistest täitsa toredad mehed, nagu olen kuulnud. 

Nende kohal elasid kaks tüdrukut- Eevika ja Herje. Kummalised nimed… Nad olid minust mõned aastad vanemad ja me eriti ei mänginud koos. Herjel oli hästi madal hääl. Ta mõjus mulle lapsena veidi ohtlikuna. Eevikast mäletan ainult lokkis juukseid.

Teisel pool äärmises trepikojas elasid esimesel korrusel Anti ja Sten, jällegi nooremate poiste sekka kuuluvad isendid, kellest midagi iseäralikku ei meenu.

Nende kohal elas aga Kuke-Karin. Ta oli minuvanune, aga meie ei sobinud absoluutselt kokku. Kuke-Karinil oli liigeste põletik ja tal olid kogu aeg, ka suvel, villased, ilma sõrmedeta kindad käes. Kuke-Karin põristas omapäraselt r-i. Koolis ei olnud ta kõige teravam pliiats. Hiljem sõbrustas ta Katiga, kellest kirjutasin selle loo teises postituses. Pidasid koos pidusid. Ahjaa, selle Karini emal olid maailma kõige aeglasemad liigutused ja maailma kõige vaiksem hääl.

Ja Karini kohal elas Kristiina. Tugev valge peaga tüdruk, minust vanem. Neil oli mingil hetkel vetelpääste tõugu koer, seda looma mäletan iseäranis hästi. Kristiinat mitte eriti.

Ja ongi kõik! Loodan, et ma kedagi ära ei unustanud. Minu lapsepõlve mängumaal oli ikka tohutult palju lapsi, kas pole! Sigrid oli siiski parim. Aga jah, ka meie sõprus lagunes mingil hetkel. Siiski oli tore neid aegu meenutada. Loodan, et lugedes väga igav ei hakanud! 

Pühapäev, 8. mai 2022

Minu lapsepõlvekodu 2

 Meie maja valmis aastal 1979. Tean seda seetõttu, et peale aastavahetust kolisime sisse ja sügisel sündis mu vend. Enne meie maja oli seal hoovis vaid kolm vanemat ja väiksemat maja- kollane, hall ja Tamara maja- ning hilisemate majade asemel laiutasid nende inimeste aiamaad. 

Kollases majas elas Suur-Kai. Tema oli mu sealse kodukoha esimene sõber. Mäletan isegi hetke, kui Kai, kasukas seljas, minu poole jooksis, et sõprust sobitada ja mina isekeskis mõtlesin, et oleks ta ometi minust noorem. Aga ei, aasta vanem oli... Suur-Kai oli siiski peale Sigridit sõber number kaks. Tema juures käisin sagedasti ka külas. Ta kodus oli paar väga müstilist paika. Esiteks katuse viilu all asetsev, kardinatega ärapiiratud vanemate voodi, millest sai endale mängu-kodu rajada. Teiseks keldris (!) asuv vannituba. Seda kasutasid vist kõik majaelanikud suuremaks pesemiseks. Meile aga oli see põnev mängupaik. Mul on isegi selle lõhn meeles! Kai juures suures toas sai ka ahju otsa ronida. 

Kai vastas elas jällegi üks suurte poiste kampa kuuluv poiss. Martti nimeks. Marttiga mul erilist pistmist polnud, (kui ta parasjagu mu käsi ei väänanud), aga tähtis on fakt, et tema ema töötas Kaubamajas. Seetõttu pidas minu ema tema emaga püsiühendust- alatasa oli ju vaja midagi leti alt saada! Üks pruun jope, mille ema mulle välja rääkis, on mul küll meelde jäänud eelkõige nõmeduse võtmes, aga eks ma olin siis juba teismeline...

Aga kollase maja alumisel korrusel elas Kati koos oma vanaemaga. Kati oli rõõmus laps, kuigi ta ema oli vist sünnitusel surnud, isal oli aga teine pere, pealegi oli ta mu mäletamist mööda meremees. Nii et jah, Kati elas koos vanaemaga. Vahel aitas Suure-Kai pere ka Katit hoida, see oli neist väga kena. Aga ikkagi ei läinud Katiga kõige paremini. Vanaema suri, kui Kati oli vaevu teismeline, elust isa juures ei tulnud midagi välja, neljateist aastaselt jäi ta rasedaks ja sünnitas lapse. Õige pea läks tee noorest isast lahku ning last hakkas kasvatama tolle noormehe ema. Korteris, mille Kati sai vanaemalt päranduseks, toimusid peod. Mingil hetkel müüdi see maha. Ma väga loodan, et Kati sai lõpuks oma eluga ikkagi järje peale. Ta oli nii armas laps, kui väike oli...

Hallis majas väga palju lapsi ei elanud. Mäletan ühte väikest Merikest, kes käis õues peamiselt koos emaga. Suurte poiste kampa kuulus sealt majast Raido-nimeline poiss, kellest hiljem kasvas välja üsna tuntud jalgrattur. Ja siis oli veel üks Helen, minust tunduvalt noorem. Mäletan millegipärast vaid tema häält, oli selline eriliselt kõlav. 

Tamara majas elas ainult Tamara oma mehega. Lapsi neil ei olnud, kuid põhjus, miks teda üldse ära märgin, on hoopis see, et Tamarale ei meeldinud lapsed. Kohe üldse mitte! Nüüd, kui ta sattus elama otse me auuli keskele, kuna teised majad ehitati tema oma ümber, tegime meie, lapsed, ta elu päris põrguks. Tamaral oli mõnus ärasuitsetatud käre hääl, sellega armastas ta meie peale ennastunustavalt karjuda. Kusjuures seda, mida me õigupoolest tegime, ma ei mäletagi. Ilmselt ei meeldinud talle isegi see, kui me kulli mängides ta majast mööda jooksime. 

Jah, see oli aeg, kui meie maja oli hoovi kõige uuem. Olid aiamaad, oli kelgumägi, Veepuhastusjaama vana sissepääs, basseinid, mudatiigid... Oh heldeke, kui kaugel see täna tundub!

(järgneb)


Laupäev, 7. mai 2022

Minu lapsepõlvekodu

 Käisime täna korraks tüdrukutega mu vanematekodust läbi. Vanemad olid ise suvekodus, kuid et ema oli jätnud külmkappi emadepäeva tordi sööjaid ootama, põikasime möödasõidul oma tükkidele järele. 

Et tegemist oli minu lapsepõlvekoduga, sattusin toonasest elu-olust ka tüdukutele jutustama. Nii põhjalikult polegi seda vist varem teinud. 

Jutustasin, et meie hoovis oli väga palju lapsi. Kõik tundsid kõiki, kuna kõikide vanemad töötasid ühtlasi Veepuhastusjaamas. Vahel mängisime me kõik koos, aga hoopis sagedamini irdusime ühe oma põhi-sõbrannaga omaette. Meil oli rikkalik fantaasia ja ülipõnevad (kohati ka ohtlikud) mängud. Et see kant oli kasvamiseks lausa idülliline, hakkasin mõistma alles täiskasvanuna.

Jutustasin, et algul elas meie pere küll samas majas, kuid keskmise trepikoja esimesel korrusel. Tegemist oli mu vanemate esimese päris oma koduga. Saime selle, kui olin viiene. Kui olin üksteist ja me pere oli kahe liikme võrra kasvanud, vahetasid vanemad kolmetoalise korteri sama maja neljatoalise vastu, see asus ja asub praegugi teepoolse trepikoja kolmandal, st ülemisel korrusel. 

Enne meie kolimist neljatoalisse oli see korter ühispind kahele perele- wc, vannituba ja köök olid neil ühised, kaks tuba aga ühe, kaks teise pere käsutuses. Päris karm!

Aga lastest ka. Kui kolmetoalises elasime, oli meie kohal, teisel korrusel pere, kus oli minuvanune Liina. Millegipärast ei saanud minu ja Liina sõprusest asja. Mäletan, et Liinast oli vaid siis palju kasu, kui poisid meid kiusama hakkasid. Kuna Liina oli oma vanemate ainuke, ärahellitatud laps, tuli ta ema sel puhul alati õue poistega riidlema. Küll see oli tore! Minu ema ei teinud seda kunagi- ütles, et peame oma tülid ise ära lahendama. Noh, ega poisid ju Liina emagi "kuriteopaigale" ootama jäänud, kuid too sai nendele vähemalt kaugelt midagi krõbedat hõigata. Mäletan, et Liinal oli hästi tumedates toonides kodu, mille kõik põrandad olid kaetud Mistraga. Seda mäletan ka, et Liina ema kurtis kord summutatud toonil minu emale, kuidas Liinal on nii hea isu, et võtab õhtuti pekitüki padja alla...

Teisel pool meie seina, tänavapoolse trepikoja esimesel korrusel elas samuti minuvanune poiss, Raimond, kel oli ka kaks aastat noorem õde, Anneli. See oli huvitav pere. Ema oli selline “heleda jaalega” ning nägi juba tooma täpselt samasugune välja, nagu praegugi. Isa oli jälle jube vaikne, hiljem selgus, et ta oli vahel lihtsalt vintis. Selle omaduse päris hiljem ka Raimond, tema vist samas olekus niiväga vaikne polnud. Mäletan, et nad pidasid mingil hetkel oma kodus varest. Muidu olid neil ikka suured koerad. Raimondist ja tema kahtlastest tegudest olen siin juba kunagi kirjutanud. Muud ma temast ei mäletagi. Õest ei mäleta sedagi.

Anneli ja Raimondi vastas elas kogu meie auuli ainukene vene perekond. Üks arstist naine oma isa ja tütar Natašaga. Üksvahe oli neil ka mitu suurt koera. Kummaline, see oli ühetoaline korter, kuidas nad sinna kõik ära mahtusid! Aga jah, Nataša oli minust paar aastat noorem ja rääkis toona ka ilusasti eesti keelt.

Nataša kohale, sama trepikoja teisele korrusele kolis mingil hetkel kärgpere- naine, kes abiellus sealelava mehega ja tõi kaasa oma kaks poega eelmisest abielust. Nende nimed olid Janek ja Frery. Loodan, et kirjutan õigesti. Lapsena ütlesin tema kohta lihtsalt Reeri. Kust mina teadsin, mismoodi sellised peened nimed käivad! Frery oli minuvanune, aga too Janek kaks aastat vanem. Freryst ei mäleta ma suurt midagi, aga Janek oli väga koloriitne kuju ja temaga käis alati kaasas hulk sehkendusi. Ei tea, kas ta koolis ka käis? Ahjaa, Janekil oli jube pikalt häälemurre- minu meelest hüppasid tal täiskasvanunagi “kuked” sisse.

Keskmises trepikojas, meie vastas oli tüdruk nimega Kaire. Tema oli minust kolm-neli aastat noorem. Kairest mäletan niipalju, et ta oli tihti oma mõtetes ja tal oli palju huvitavaid näoilmeid, mida me sõbrannaga piidlesime, kui midagi muud teha polnud. Kaire vanemad tundusid tohutult vanad. Eks nad vist olidki. 

Kaire kohal ja Liina vastas elasid kaks vanemat poissi, nendega ei suhelnud ma vist üldse. Omakorda kohal elasid samuti kaks poissi, üks vanem, Tauno, teine minust kaks aastat noorem, Hendrik, kõva kaebupunn, olemuselt hirmus arg poiss.

Ja nende vastas elas pere, kes kandis perekonnanime Seks! Kujutage pilti, täpselt see nimi oligi! Minu vanemate jaoks oli nende poeg Seksipoiss ja sellena tean teda siiani. Vahet polegi, mis ta eesnimi on. Tolle ohtliku Janekiga oli Seksipoiss suur sõber. Mäletan, et vedasin kord ühe oma sõbrannaga Janeki ja Seksipoisi sümfooniakontserdile. Oli see vast käik! Nad itsitasid kogu kontserdi, meie omakorda itsitasime nende itsitamist. 

Hoovipoolse trepikoja esimesel korrusel elas samuti koloriitne pere. Neilgi oli kaks poega, umbes samaealised, kui keskmise trepikoja suured poisid- kaks kuna neli aastat minust vanemad. Mingil hetkel kippusid nad alkoholi jooma, kuna ka nende isa ei sülitanud pitsi põhja. Aga see oli siis, kui olin juba suurem. Muide, too napsuvennast isa leidis endale veelgi hiljem ühe sensitiivist venelanna, kellega sai veel kaks tütart. Paraku ei jäänud seegi abielu püsima. Tollest kummalisest sensitiivist olen ka siin varem kirjutanud.

Ja nende kohal elas Kai oma ema ja isaga. Väike-Kai, nagu me teda kutsusime, kuna kollases majas oli veel üks, Suur-Kai. Väike-Kai oli minust aasta noorem. Ta vanemad läksid mingil hetkel suure raginaga lahku. Mäletan, et Kai ema oli jube närviline, kuna ta isa armastas vist ka väheke napsutada. Isast jäi siiski lahkem mulje. Kai tahtnuks tegelikult isaga elama jääda. Mäletan, et meil oli temast kole kahju, kui ta emaga ära kolis. 

Ja Kai kohal elas Sigrid, minu parim sõbranna kuni teismeeani. Sigrid elas hoovipoolse trepikoja kolmandal korrusel koos oma ema, isa ja vennaga. Mäletan, et kadestasin Sigridit ta suure venna tõttu. Kui suured poisid me käsi hakkasid väänama, ütles Sigridi vend Kaido teistele, et "ärge teda puutuge". Vedas, kas pole! Teiseks kadestasin Sigridit ta Soome sugulaste pärast. Sigridil oli nimelt päris Barbie nukk- ajal, mil peaaegu kellelgi polnud mingeid Barbie'sid. Sigridi vanemad olid tõsised ja ranged. Käisin nende juures mängimas ainult siis, kui neid kodus polnud. Aga meil oli ka õues tohutult huvitav.

Sigridi vastas elas aga pere, kus kasvas kaks poega, jällegi minust nooremad. Neist üks, Kristo, tegeles millalgi mu vennalt raha välja pressimisega. Võib olla seetõttu ongi mul meeles, et neil kõigil olid väiksed tigedad silmad…

(järgneb)

Reede, 6. mai 2022

Rangluumurd

 Ma nüüd ei teagi, kas minus on alalhoidlikkust või ei ole kohe üldse!

Ostsime Karl Johanniga meile toreda elektritõukeratta. Karl Johann valis välja ja panustas rahaliselt, mina noogutasin ja panustasin samuti rahaliselt. Üks asi, mida ma aga üldse ei teinud, oli eelnev taustakontroll. Nimelt selgus, et too tõuks on puha "paugupill", võimas ja kiire. Too selginemine leidis aga aset alles siis, kui rattaga mitmeid ringe ümber kodulähedaste kvartalite mõõdetud oli. Ja siis polnud muidugi enam midagi muud teha, kui vaid palvetada. 

Ka mulle meeldib kiiresti sõita. Ometi on minusse aja jooksul kogunenud teatud hulk ettevaatlikkust, mis suuremad ohud aitab ära hoida. Trio on selle sõna jaoks veel veidi noor, sestap loen neile kõigile päevast päeva sõnu peale, eelkõige muidugi kiivri osas, aga ka normaalse sõidukiiruse mõistlikkust rõhutades. Mulle tundub, et nad noogutavad seepeale. 

Midagi on siiski ka kohale jõudnud. Loviisat päästis küll kiiver hullemast. Ta nimelt kukkus. 30 kilomeetrise tunnikiirusega edasi liikudes on  sellised asjade arengud vägagi võimalikud. Olevat tekkinud järsk tuulekoridor, ratas läks vibama nind sedakaudu mats ja maaühendus toimida saigi. Nagu arvata võite, ei olnud see väga pehme maandumine. Marraskil on käsi, jalg, nägu ja keha. Hambast on eemaldunud tilluke kild. Õlaga läks aga kõige kehvemini.

Rangluumurd. Ilmselge- ja see vahtis mulle röntgenpildilt toredasti vastu ka. Nüüd on siis ortoosiaeg. Õlad on ilusti ära fikseeritud, valu eriti pole. Pisut enam alalhoidlikkust oleks vaja, veidike aegagi. 

Aga kas nad oskavad? Kas minagi? Alalhoidlikkusega me pere just ei hiilga...


Teisipäev, 3. mai 2022

Ussisõnad

 Alateadvuse ülalhoiuinstinkt
Siugleb sik-sak seljal
Sirgjooneliselt su südamesse 
Ja salvab
Jälgin teda heldinult
Kui oma last

Ussisõnul öeldes 
On nüüd viimane aeg
Nahavahetuseks
Märkamatult on mugavam
Madalad vibratsioonid
Lühisesse lasta

Kaheharulise keelega



Pühapäev, 1. mai 2022

Minu nahas olemine 2

Tegelikult on asi hoopis vastupidi. Olen saanud oma sõpradelt ja lähedastelt väga palju positiivseid emotsioone, tunnustust ja rõõmu ning mul pole mitte millegi üle kurta! Mind lubatakse heameelega olla see hoogne, särtsakas ja paljude kiiksukestega naine, kes vahel ise oma elu keerukaks elab.
Nüüd on jälle aeg hädaldamisega lõpparve teha ja hoogsalt edasi minna! Mul on rida häid ideid, inspireerivaid mõtteid ja noh, energianivoo hakkab ka tasapisi ülespoole tõusma. 
Sain, mis tahtsin, ütlen sosinal. Kes mõistab, see mõistab...
Läheks nüüd ometi ka veidike soojemaks!