Reede, 31. mai 2013

Lisanni killud III

Loviisal oli kurk kähe ja panin ta veidikeseks ajaks inhalaatori taha istuma. Ise läksin Johanni pesema. Loviisal hakkas magamistoas üksi igav ja ta hakkas mind hõikuma.
Palusin Lisanni: "Ole hea tüdruk, mine õele seltsiks!"
Lisann läkski korraks magamistuppa, paari sekundi pärast aga oli vannitoas tagasi ja podises pahaselt, lõug rinnal:
"Ega ma mingi lapsehoidja ei ole!"

Lisanni killud II

Täna oli taevas pilves. Kui enamus pilvedest lebas laotuses õiges, see tähendab, horisontaalasendis, siis üks vahune isend tundus algavat vaat et maapinnalt, sirutudes püstloodis teiste pilvede vahele.
"Nagu mingi loom istuks seal," arutasid lapsed isekeskis.
"Koer," ütles Lisann veendunult.
Tõepoolest- nagu puudel!
"See on Jumala koer," tegi Lisann ka omaniku kindlaks.

Teisipäev, 28. mai 2013

Toortoitlaste viperused III

Olin mingi aja toortoitlaste fb grupi liige. Mu õde on samuti toortoitlane ja sealt sai huvitavaid toitumisalaseid nõuandeid. Paraku olid seal grupis ausa koha sisse võtnud ka mõned elu ja olemise erilised "asjatundjad", võiks ehk öelda lausa "gurud", kelle mõningaid "eluterveid" "pirne" ka siin kajastan:

Toortoitlaste FB-nurgas läheb põnevaks!
Üks tüüp postitab lingi, kust saab kuulda kapsa surmaeelseid karjeid, enne kui ta nahka pistetakse.
Puhkeb pisuke hüsteeria, kuni teine mõttehiid asjad paika paneb:
"Kapsaaailmas liigub info väga kiiresti ja see, mida üks taim tunneb, kui teda süüakse,on kohe kõigile lähedalasutavatele taimedele teada. Isegi see, keda järgmisena süüakse! Aga kui taime ühisväljaga on head suhted, pole hullu midagi!"
Tore, et kirjasõna ei valda vaid inimliigi esindajad...

Meie aga võtkem jälle kätest kinni ja hüüdkem vabastunult: "Alle-aa, alle-aa!!!"

Esmaspäev, 27. mai 2013

Toortoitlaste viperused II

Olin mingi aja toortoitlaste fb grupi liige. Mu õde on samuti toortoitlane ja sealt sai huvitavaid toitumisalaseid nõuandeid. Paraku olid seal grupis ausa koha sisse võtnud ka mõned elu ja olemise erilised "asjatundjad", võiks ehk öelda lausa "gurud", kelle mõningaid "eluterveid" "pirne" ka siin kajastan:
Murelik toortoitlane kaebab FB-s:
"Näonahk on nii kuivaks jäänud, et lausa ketendab! Kas keegi oskab nõu anda?"
Ja oh imet, nõuanne ei lasegi end kaua oodata: "Sa vibreerid valel sagedusel, on vaja saada kõrgemale tasemele."

Ning jällegi moodustub mu kujutlustes mõttehiiglaste käteahelaist ühtlane sõõr ja kostub vaikne ning kaunis: "Alle-aa!"

Neljapäev, 23. mai 2013

Loviisa killud 16.

"Mäletad, rattaga sõites rääkisin sulle midagi kummikommidest..."
"Mida täpsemalt?"
"Noh, et koju jõudes võiks neid süüa..."
"Kummikomme?"
"Jah!"
"Miks just kummikomme?"
"No ikka sellepärast, et pipra maitse ei oleks kogu aeg suus!"

Kolmapäev, 22. mai 2013

Jossi killud 3.

Loviisa otsib endale sobivaid ööriideid. Üks öösärk on liiga soe, teine valedes toonides, kolmas sootuks kadunud. Õnnetult tuuseldab tüdruk kapi kallal. Minu pika keelitamise peale hindab ta sobivaks ühed kassidega lühikesed püksid ning ülemisse otsa Jossi vana rohe-puna-valge särgi.
"Äkki Joss ütleb, et ma olen poiss," kahtleb ta veel hetkeks, kuid mina kinnitan:"See särk võib vabalt olla nii poistel kui tüdrukutel."
Väärikal sammul astub Loviisa magamistuppa.
Joss põrnitseb teda voodist. Ei, ta ei arva, et Loviisa oleks poisi moodi.
"Sa oled ju nagu pizza," kostub ta häälest siiski üllatust...

Esmaspäev, 13. mai 2013

Toortoitlaste viperused

Olin mingi aja toortoitlaste fb grupi liige. Mu õde on samuti toortoitlane ja sealt sai huvitavaid toitumisalaseid nõuandeid. Paraku olid seal grupis ausa koha sisse võtnud ka mõned elu ja olemise erilised "asjatundjad", võiks ehk öelda lausa "gurud", kelle mõningaid eluterveid "pirne" ka siin kajastan:

Väljavõte Toortoitlaste FB lehelt, teemast "Marinaadid toortoitlaste toidulaual":
Sõin eile tükikese marineeritud kurki. Magu läks lukku ja 3-4 tunniks kadus taju ära...

Minu kujutelmas võtsid kõik mõttehiiglased selle avalduse peale kätest kinni laulsid ühises ringis:
Alle-aa, alle-aa!!! :)

Jossi killud 2

Jalutasime trioga oja-ringil. Meist möödus hoogsal sammul üks kepikõndija. Joss hakkas temaga mõõtu  võtma.
Lidus küll ühel, küll teisel pool tervisesportlast, kord veidike ees, siis jälle veidike taga. Ise piilus, kuidas teine reageerib. See tumedapäine naine ilmselgelt meeldis talle!
Tutvuse sobitamisel tasub aga tavaliselt ka midagi öelda. Nii kindluse mõttes...
"Tead," laususki ta viimaks vandeseltslasliku näoga, "kui õde Ellu väike oli, siis ükskord kiirabi ei tulnud talle! Emme pidi taksoga viima!"
Päris intrigeeriv teema võhivõõraga jutupuhumiseks, kas pole? ;)

Neljapäev, 9. mai 2013

Mina, jooksja 1.

Et mu suusatajakarjäär sel talvel peale naljakate juhtumite suurt midagi mainimisväärset ei sisaldanud, lõpetasin ka selleteemalise blogimise nii öelda poole pealt. Tegelikult treenisin hambad ristis Harku ringe mõõtes lausa märtsi lõpu- kui mitte aprilli alguseni.
Nüüd on aga lumi jäädavalt läinud ja kuuma aeroobikasaali asemel kisub kangesti jooksurajale.
Jooksmisega on Harku metsas lihtne. Seal treenib küll umbes sadakond erinevat rattaklubi ja pedaalisõtkujaid vuhiseb  üsna pidevalt mööda. Jooksjaid on aga vähevõitu. Täna nägin kolme.
Esimesed kaks jooksid vastassuunas. Ühel neist laperdasid käed nagu tiivikud. Ta lasi seda rahus sündida, otsekui ei aimaks üldse, misjaoks need tilbendised külge on kasvanud. Teine tegi vist parasjagu selgitustööd. Tema käed ei liikunud, vaid puhkasid kenast rinnaku kohal, randmed ülespidi- just nii nagu lapse joonistatud sitsiva koera pildil. Mis kõige tähtsam- tempo oli mõlemal mehel rahustavalt aeglane.
Kolmas jooksja küll möödus minust, aga ei mõjunud kuigivõrd veenvalt. Ta oli suur nagu hobune. Jooksusammgi meenutas rohkem kappamist. Hingeldamise järgi võis vabalt öelda, et tegu pole asjatundjaga. Usun, et pulsikell oleks tolle mehe küljes lihtsalt lõhkenud.
Ning mina ise?
Ah, mis sellest rääkida!
Ühest kepikõndijast jooksin mööda.
Alustuseks hea küll :)

Kolmapäev, 8. mai 2013

Loviisa õnn

Tulin Lätist. Loviisa oli mind pikisilmi oodanud.
Järgmisel hommikul, kuskil kella seitsme paiku, ronis ta mulle kaissu ning jälgis mu magamist õndsal pilgul, otsekui uskumata, et see olen tõepoolest mina.
"Kas sa oled õnnelik," küsisin uneseguselt.
"Õnnelik olen, jah!" tõdes tüdruk.
"Mille üle sa kõige õnnelikum oled?" nõudsin täpsustust,(arvates, et tean vastust ette).
"Selle kukekommi üle, mis sa mulle tõid", sosistas ta.